4-17-6123/12 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

1 ( 8 )

väärteoasi nr. 4-17-6123

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

02. veebruar 2018, Valga kohtumaja Väärteoasja number 4-17-6123 Kohtukoosseis Kohtunik Annemarie Gerassimov Väärteoasi V.R väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi Vaidlustatud lahend

PPA Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna Võru menetlusgrupi 21.11.2017

üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2610,17,003104 Menetlusosalised Menetlusalune isik: (isikukood xxx V.R , elukoht xxx xxx

, töökoht OÜ);

Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna Võru menetlusgrupi vanemliikluspolitseinik Tarmo Tammesoo. Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Jätta

kaebus rahuldamata ja Lõuna prefektuuri Kagu V.R politseijaoskonna Võru menetlusgrupi vanemliikluspolitseinik Tarmo Tammesoo 21.11.2017.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2610,17,003104 muutmata.

Edasikaebamise kord Otsust ei saa apellatsiooni korras vaidlustada.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Tartu Maakohtu V kohtumajale kirjalikult õru teatada seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse teatavakstegemisest, s.o. alates 02.02.2018. Kohtuotsus tehakse teatavaks Tartu Maakohtu V kohtumaja kantselei kaudu 02.02.2018 ja õru samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates 03.02.2018.

2 ( 8 )

Selgitada pooltele, et VTMS § 155 lg 2 kohaselt võib kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja ning seda, et pooltel on õigus loobuda kassatsiooniõigusest koheselt.

TAOTLUSE SISU JA MENETLUSE KÄIK

Kaevatava otsuse sisu:

21.11.2017 määras PPA Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna vanemliikluspolitseinik

Tarmo Tammesoo otsusega väärteoasjas nr 2610,17,00 Liiklusseaduse § 3104

50 lg 5 p 3 rikkumise eest KarS § 227 lg järgi karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise V.R-ile

kuuks. Väärteootsuse kohaselt juhtis 21.10.2017 kella 18.00 ajal xxx tee 10. V.R kilomeetril mootorsõidukit liikluskorraldusvahendi liiklusmärgi 351 (50 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 81 +/- 3 km/h, m

illega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h.

Mõõtmist teostati kiirusemõõtesadmega Stalker rikkus II MDR nr AS008391. V.R sellega LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, millega pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaebuse esitaja taotlus ja sisu: Menetlusalune isik on esitanud eelnimetatud otsuse peale kaebuse, milles taotleb väärteoasjas nr 2610,17,003104 Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna Võru menetlusgrupi (Räpina mnt 20a, Võru linn, Võru maakond) vanemliikluspolitseiniku Tarmo Tmmesoo 21.11.2017 tehtud väärteootsuse tühistamist liiklusseaduse (LS) § 22 lg 2 järgi määratud juhtimisõiguse 3 kuuks äravõtmise osas ja karistuse määra osas uue e tegemist ja rahatrahvi määramist (LS § 227 otsus

lg 2 näeb ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks). Isik on , et ei soovi kohtuistungil osaleda. märkinud

Kaebuses selgitas V.R, et ei nõustu väärteootsusega ja vaidleb sellele vastu, kuna leiab, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust karistuse määramisel ja on määranud karistuse sanktsiooni keskmises määras, kergendavaid asjaolusid arvesse võtmata, mis kokkuvõttes viis vale otsuse tegemisele. Karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vaidlus puudub selles, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit 21.10.2017 kell 18:00 maanteelõigul liikluskorraldusvahendi xxx liiklusmärgi 351 (50km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 81+/ 3 km/h, millega ületas lubatud -

kiirust, kuid väärteo menetleja otsuses LS § 227 lg 2 järgi karistuse määramisel ei ole arvestanud KarS § 56 lg 1 ja § 57 lg 1 p 1 sätestatuga ning on tuginenud karistuse määra valikul varasemale karistatusele, mis ei ole õige karistuse määra valikul, sest lähtuma peab konkreetse rikkumise asjaoludest.

VTMS § 72 lg 1 kohaselt teeb kohtuväline menetleja käesoleva seadustiku § s 73 märgitud - lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata, § 74 lg 1 p

10 kohaselt kohtuvälise menetleja otsuses märgitakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on kergendav asjaolu puhtsüdamlik kahetsus. Kohtuväline menetleja on väärteootsuses märkinud, et arvestab otsuse tegemisel menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist kergendava asjaoluna, kuid arvestades varasemaid karistusi määrab LS § 227 lg 2 järgi karistuse juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Sellega on kohtuväline menetleja meelevaldselt tõlgendanud faktilisi asjaolusid ja ei ole süü hindamisel tuginenud karistuse kohaldamise alustele.

3 ( 8 )

Kui kohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel VTMS § 133 p des 6 ja 7 sätestatud nõudeid, siis palu - b kaebuse esitaja

karistust vähendada, kuna kohtuvälise menetleja määratud karistus on ebaproportsionaalne liiklusrikkumise asjaolusid arvestades. Kaebaja igapäevatöö on seotud sõiduki kasutamisega igapäevaselt Võru artu suunal, üheks töövahendiks on tööauto, mistõttu sõiduki -T juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks paneb kaebaja majanduslikult raskesse olukorda ja kaotab antud tööan a juures töökoha ja elukoha. Kaebaja menetlusaluse isikuna ütlusi andes dj

tunnistas puhtsüdamlikku kahetsust, mistõttu ei ole põhjendatud juhtimisõiguse 3 kuuks äravõtmine eripreventiivse meetmena.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et otsus väärteoasjas 2610,17,003104 on seaduslik, väärteole on antud õige kvalifikatsioon, järgitud on menetlusõigust ning määratud karistus vastab teo raskusastmele. Seetõttu palub kohtuväline menetleja kohtul kaebust mitte rahuldada ja jätta tehtud lahend jõusse. Kohtuväline menetleja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses.

Kasutatud kiirusemõõtesade Stalker II MDR nr AS008391 on taadeldud ning omab kehtivat taatlustunnistust nr TTRS-17/00100. Patrullpolitseinik Janar Hiop koostas kiirusemõõturi kasutamise protokolli ning tutvustas seda V.R-ile. Enne väärteoprotokolli koostamist tutvustas Janar Hiop V.R-ile ka VTMS § 19 tulenevalt tema õigusi ning kohustusi

(tutvumise kohta andis allkirja väärteoprotokolli tagumisele kü andis ljele). V.R

väärteorikkumise kohta oma ütlused, mis protokolliti menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga. Janar Hiop koostas V.R-ile ka väärteoprotokolli ning kvalifitseeris tema rikkumise Liiklusseadus § 227 lg 2 järgi. Antud väärteoasjas on tunnistaja üle kuulatud ka patrullpolitseinik Valeri Dobrovolski.

Liiklusseadus § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuue kuuni.

Karistuse määramisel peab kohtuväline menetleja lähtuma Karistusseadustiku § 56 lg 1 mõttest

- karistus peab mõjutama süüdlast edaspidiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja tagama õiguskorra kaitse. Otsust tehes peab kohtuväline menetleja lähtuma kaalutlusõigusest, ta ei tohi tugineda isiklikule vihale ega lasta teistel ennast mõjutada, ta peab arvestama süüd kergendavate või raskendavate asjaoludega. Samuti võib kohtuväline menetleja arvestada menetlusaluse isiku varasema liiklusalase käitumisega. Otsuse tegemisel ei ole keegi kohtuvälist menetlejat mõjutanud, kohtuväline menetleja ei tunne menetlusalust isikut ning tal puudub viha tema suhtes. Väärteootsuses on märgitud, et rikkumine on toime pandud tahtlikult ning kergendava asjaoluna on arvestatud menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Varasema liiklusalase käitumise kohta saab öelda, et menetlusalusel isikul on varasemast ajast

4 kehtivat väärteokaristust lubatud suurima sõidukiiruse rikkumise eest. Kõigil kordadel oli menetlusalusele isikule karistuseks määratud rahatrahv, mis oli tasumata.

Politsei-ja Piirivalveameti üldise karistuspoliitika osas võib öelda seda, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamist loetakse riigi poolt rangelt karistavate õigusrikkumiste hulka. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhi poolt nii suures ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamine on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Kiiruseületamine on alati ohtlik, kuna sõidukiirus mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja ka selle raskusastet. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liiklusohutuse seisukohalt mõjutab sõidukiirus õnnetusse sattumise võimalust ja õnnetuse

4 ( 8 )

raskusastet. Suuremate kiiruste juures on sõiduki juhil raskem õigeaegselt reageerida ja liiklusõnnetust ära hoida. Otsustamisele, kas reageerida või mitte, ning lõpuks ka reageerimisele kulub inimesel aega, suure kiiruse puhul on selle aja jooksul läbitud vahemaa pikem, samuti on pikem pidurdamise alustamise ja täieliku seismajäämise vahelisel ajal läbitud tee. Seega on kokkupõrke vältimise võimalus suuremate kiiruste puhul väiksem. Lisaks sellele mõjutab kiirus õnnetuse tagajärjel saadud vigastuste raskust. Mida suurem on kokkupõrkekiirus, seda suurem on vabaneva energia hulk ning osa sellest energiast „neelab“ inimkeha, mis talub välist jõudu vaid teataval määral.

Kui välise jõu hulk ületab vastavad piirid, tekibki raske või surmaga lõppev vigastus. Teelõigul, kus väärteorikkumine toime pandi on Maanteeamet sõidukiirust liiklusmärkidega piiranud 50 km/h ning selline sõidukiirus on seal kehtestatud juba mitu aastat. Maanteeameti põhjendus sõidukiiruse piiramiseks sellel teelõigul oli, et kuna see teelõik on kurviline ja ohtlik, seal liigub inimesi ja palju raskeveokeid ning varasemalt toimus seal raskeid liiklusõnnetusi, mis olid tingitud just sõidukiirusest, siis otsustati raskete liiklusõnnetuste ennetamiseks/ärahoidmiseks lubatud suurimat sõidukiirust vähendada 50 km/h.

Kohtuväline menetleja leiab, et V.R pani toime raske liiklusalase väärteo, sest vaid ainult juht ise saab mõjutada oma sõidukiiruse valikut ning sõidukiiruse valik on alati juhi teadlik otsus. Samas on V.R oma ütlustes kinnitanud, et oli teadlik sellest, et antud teelõigul on lubatud suurim kiirus 50 km/h ning sõidu ajal ta oma kiirust ei jälginud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et V.R poolt toime pandud väärtegu oli ohtlik nii temale endale, kui ka teistele kaasliiklejatele. Tema poolt toime pandud väärteo ohtlikkus väljendub selles, et sõidukiiruse ületamine toimus kohas, kus tavapärast maanteel liikumiskiirust (90 km/h) on piiratud 50 km/h ja sellel teelõigul liigub lisaks raskeja tavasõidukitele ka jalakäijaid.

Suurel kiirusel sõites suureneb oht kaotada kontroll sõiduki üle ning märgata kas teel või tee servas olevaid teisi liiklejaid. Sõidukiiruse suurenedes kasvõi 1 km/h võrra suureneb pidurdusteekond tavalise pidurdusteekonnaga võrreldes mitmekordselt. Seoses sellega suureneb ka risk sattuda liiklusõnnetusse. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et iseenesest asjaolu, et V.R vajab juhtimisõigust oma igapäevaste toimetuste täitmiseks ei välista põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvid ja tema varasem liiklusalane käitumine kaaluvad üles V.R isikust tulenevad asjaolud, s.h juhtimisõiguse vajaduse igapäevatoimetuste teostamiseks, seega on põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud.

V.R eelnevad karistused (viimati karistati lubatud sõidukiiruse rikkumise eest 01.09.2017) ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma ning uute samalaadse süütegude toimepanemisest hoiduma. Menetlusalusel isikul oli juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud/mõjutanud teda uue samasuguse väärteo toimepanemisest hoiduma. Kohtuväline menet – elja on seisukohal, et kuna karistusliik rahatrahv ei ole V.R mõjutanud, siis tuleb tema suhtes rakendada teist seadusega lubatud karistusliiki

– juhtimisõiguse äravõtmine.

Sellest tulenevalt ja arvestades V.R puhtsüdamlikku kahetsust otsustas kohtuväline menetleja põhikaristusena määrata V.R-ile juhtimisõiguse äravõtmine ning seda sanktsiooni keskmises määras – 3 kuuks, et see avaldaks isikule eripreventiivset mõju.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistus on kooskõlas toime pandud väärteo ja selle raskusastmega.

KOHTU SEISUKOHT

VTMS § 120 lg. 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Menetlusalune isik on V.R

5 ( 8 )

kohtule teatanud, et ta ei soovi istungist osa võtta. Kohtuväline menetleja on samuti kinnitanud nõusolekut lahendada asi kirjalikus menetluses. Kohus on seisukohal, et avaldatud asjaolude pinnal on võimalik väärteokaebuse lahendada kirjalikus menetluses.

VTMS § 123 lg 2 kohaselt kohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega võtab kohus seisukoha kõikides VTMS § s 133 sätestatud - küsimustes ega lähtu esitatud kaebuse piiridest.

LS § 15 lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. LS § 15 lg 5 kohaselt võib olenevalt liiklus ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast - teeomanik vähendada LS § 15 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust.

Asulavälisel teelõigul kus väärteorikkumine toime pandi (xxx tee 10. kilomeetril) on Maanteeamet sõidukiirust liiklusmärkidega piiranud 50 km/h-ni.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest –

21 40 kilomeetrit tunnis.

21.10 V.R .2017 koostatud väärteoprotokollis sisalduva kirjelduse järgi juhtis 21.10.2017 kell 18.00 xxx tee 10. kilomeetril liikluskorraldusvahendi mootorsõidukit BMW

liiklusmärgi 351 (50 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 81 +/ 3 km/h, millega ületas lubatud

- sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h. Mõõtmist teostati kiirusemõõtesadmega Stalker II MDR nr AS008391. Sellega rikkus V.R lg 5 p 3 ning pani LS § 50 toime LS § 227 lg- 2 s sätestatud väärteo.

Tunnistaja Valeri Dobrovolski 21.10.2017 koos ütluste kohaselt teostas ta liiklusjärelevalvet liikluspolitseinik xxx tee 10. Janar Hiopiga. Liiklusjärelvalve käigus mõõtis ta kell 18.00 kilomeetril mootorsõidukit BMW xxxxxx registreerimisnumbriga xxxxxx kiiruseks 81 +/- 3 km/h. Juhile anti peatumismärguanne, peale mida juhti peatas sõiduki. Kontrolli käigus selgus, et juhiks oli V.R, ik xxx. Kiirus fikseeriti kiirusemõõtesadmega Stalker II MDR nr AS008391.

Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt sõitis V.R, et 21.10.2017 õhtupoolikul Antslast Võru suunas Sõitis autoga BM . W xxxxxx registreerimisnumbriga

xxxxxx xxx ja ületas enne sõidukiirust. Teab, et antud teelõigul on lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Tema sõidu ajal oma kiirust ei jälginud. Märkis, et ületas tõesti kiirust, olles oma mõtetes. Kahetseb oma tegu.

21.10

b V.R .2017 koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll tõenda poolt sõiduki BMW xxxxxx reg. nr xxxxxx juhtimist 21.10.2017 xxx tee 10. kilomeetril suunaga xxx poole, so. asula

välisel alal, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50km/h, kiirusega 81

- 3 +/ km/h, lõplik mõõtetulemus km/h. Kiiruse mõõtmisel kasutati kiirusemõõtesadet 21.10.2017 kell 18.00

Stalker II MDR nr AS008391, taatlustunnistus TTRS-17/00100.

Mõõtmist teostati paigalt

seistes

, kiirusemõõturit käes hoides ning mõõdetav sõiduk liikus üksinda sõidurajal lähenedes. Doppleri helisignaal oli ühtla . Mõõtmise ajal ne videovõi helitehnikat ei kasutatud.

Seade oli rikkumise tuvastamise ajal töökorras ning taadeldud mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatav. Antud juhul on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus on kasutatav tõendina. Kuna mistahes asjaolud, mis annaksid kohtule aluse kahelda mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuses mõõteseaduse § 5 mõistes puuduvad, loeb

6 ( 8 )

kohus tõendatuks

V.R käitumises LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste esinemise.

Kohus on seisukohal, et väärteo toimepanemine on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga ning menetlusaluse isiku enda ja tunnistaja Valeri Dobrovolski ütlustega.

Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et täielikult on tõendamist leidnud, et

V.R juhtis 21.10.2017 kella 18.00 ajal xxx, so. asula välisel alal, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50km/h, suunaga xxx poole W xxxxxx reg. nr xxxxxx kiirusega 81 mootorsõidukit BM +/- 3 km/h

28 km/h. Seega on tema tegu , ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui kvalifitseeritud õigesti LS § 227 lg järgi.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Menetlusalune isik kinnitas omapoolsetes ütlustes peale sündmust, et oli teadlik, et antud teelõigul on lubatud suurimaks kiiruseks 50 km/h, kuid ei jälginud oma kiirust, kuna oli oma mõtetes. Menetlusaluse isiku sõiduki kiirus oli 81

- 3 km/h. Tegemist ei +/

ole väikese rikkumisega ning ei ole võimalik, et selline kiiruse ületamine sai toimuda nö kogemata, tähelepanematuse tõttu. V.R ületas lubatud maksimaalset kiirust 28 km/h võrra. Selline kiiruseületamine on sõidukijuhile liikluses tuntav ja arusaadav. Kohtu hinnangul pani V.R kaudse tahtlusega. V.R teadis, et antud käesoleval juhul süüteo toime

asulavälisel teelõigul on lubatud maksimaalset kiirust vähendatud 50 km/h-ni. Siiski ei süvenenud V.R oma sõidukiiruse ega korrigeerinud seda. Sellise käitumisega sse

aktsepteeris V.R võimalikku seaduserikkumist ning pani isik teo toime kaudse tahtlusega, pidas sjaolu saabumist ja kuivõrd ta võimalikuks süüteokoosseisule vastava a mööna et menetlusalune isik on süüdi väärteo toimepanemises s seda. Kohus asub seisukohale, ja seetõttu ei ole alust kohtuvälise menetleja otsust tühistada.

LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest – kuni 100 trahviühikut või sõiduki

21 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Karistuse määramisel peab juhinduma KarS § 56, mille lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka erija üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu lahend 3-1-1- 52-13, p 19).

Kohtuvälise menetleja .2017 otsusest nähtuvalt on LS § 227 lg sätestatud teo 21.11

toimepanemisel süüle vastavaks karistuseks hinnatud juhtimisõiguse äravõtmist V.R

sanktsiooni keskmises määras – kolmeks kuuks. Selgitatud on, et lubatud sõidukiiru se ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatava rikkumisega. Karistuse määramisel võeti arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti on arvestatud asjaoluga, et menetlusalusel isikul on 4 kehtivat väärteokaristust lubatud suurima

7 ( 8 )

sõidukiiruse ületamise eest kus isikut on karistatud rahatrahviga. Kohus nõustub kohtuvälise , menetleja poolt mõistetud igi ja määraga ning põhjendab seda järgnevalt. karistuse li

Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada poolt toime pandud rikkumise iseloomu - V.R

süüdlane sõitis asulavälisel teel, kus oli liiklusohu tõttu vähendatud reeglina lubatavat sõidukiirust 40 km/h võrra kiiruseni 50 km/h, kiirusega 81

- 3 km/h. Isik kinnitas, et oli +/

teadlik, et antud teelõigul on lubatud sõidukiirust vähendatud. Rikkumine pandi toime

21.10.2017 kell 18.00, so ajal, mil väljas oli juba hämar. Seega teele ilmuvate takistuste märkamine oli raskendatud.

V.R on täisealine isik, kes omab juhtimisõigust ja on läbinud juhtimisõiguse saamiseks ka autokooli. Seega peaks juhtimisõigust omav isik enesele teadvustama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate, sh tema enda huvides ning kiiruse niivõrd olulisel määral ka

ületamine Konkreetsel asulavälisel teelõigul on Maanteeameti ei ole aktsepteeritav tegevus. poolt lubatud sõidukiirust vähendatud kuivõrd tegemist on ohtliku kurvilise teelõiguga, kus , liigub sageli in

78 km/h on imesi ning varasemalt on toimunud raskeid liiklusõnnetusi. Sõites isiku reageerimismaa 23.4 meetrit, tema pidurdusteekond 60.8 meetrit ning kokku peatumisteekond 84.2 meetrit.1 Suurel kiirusel sõites suureneb oht kaotada kontroll sõiduki üle ning märgata kas teel või tee servas olevaid teisi liiklejaid. Liikluses on hoolimatu ja vastutustundetu käitumine vähimalgi määral lubamatu, vastupidi – liikluses osalemine nõuab igalt liiklejalt eriti tähelepanelikku, hoolivat ja vastutustundlikku käitumist. Erilise hoolega peavad kaasliiklejatesse ja kehtestatud normidesse suhtuma suurema ohu allikatega ehk mootorsõidukitega liiklejad.

Karistust kergendava asjaoluna saab arvesta kahetsust. da puhtsüdamlikku

Lisaks isiku süüle on oluline hinnata ka karistuse üld ja eripreventiivset eesmärki ning - õiguskorra kaitsmise huve. Kohus nõustub väärteootsuses ja kohtuvälise menetleja seisukohas märgituga ning leiab samuti, et mootorsõiduki juhtimisel lubatud suurima sõidukiiruse igasugune ületamine on raske liiklusalane rikkumine, millega seab juht ohtu paljude inimeste elu ja tervise ning seda isegi juhul, kui ei ole lõplikult realiseerunud rikkumisest tulenev oht ja kõrvalised isikud või kaasliiklejad ei ole saanud vigastada või teiste isikute vara kahjustada.

V.R on 4 varasemat väärteokaristust lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest, mil teda on karistatud rahatrahviga. Kõik neli rahatrahvi on ka tasumata. Viimati karistati isikut Karistusregistri andmetel L - S § 227 lg 2 järgi 01.09.2017 kuu aega enne käesoleva väärteo toimepanemist. Asjaolu, et isikul on varasemad kiiruseületamise trahvid tasumata ning ta jätkab rikkumiste toimepanemist, näitab isiku ükskõiksust kehtestatud liiklusreeglite ning kaasliiklejate suhtes. Sellises olukorras järjekordse rahatrahvi määramine oleks kasutu, kuivõrd isiku käitumine liikluses näitab selgelt, et rahatrahv ei oma tema jaoks vajalikku distsiplineerivat mõju ning isik jätkab samaliigiliste väärtegude toimepanemist. Seega on kohtuväline menetleja põhjendatult valinud karistusliigiks juhtimisõiguse äravõtmise.

Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-6-17 tuleneb, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole meede, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel ning Kars § 50 lg 2 tulenevalt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kuigi menetlusalune isik on kaebuses selgitanud, et juhtimisõiguse äravõtmi ta töökoha sel kaotab , ei ole selliste väidete kinnituseks kohtule esitatud ühtegi tõendit. Ka juhul, kui sellised asjaolud

1 hƿp://koolitus.laanepere.ee/43/reageerimisteekonna-pidurdusteekonna-peatumisteekonna-arvutamine.html

8 ( 8 )

eksisteerivad, on kohus seisukohal, et need ei välista antud lisakaristuse kohaldamist. Karistus ei pea ega tohigi olla mugav, vaid olema distsiplineeriv ja avaldama mõju isiku seadusekuulekusele. V.R on tahtlikult pannud toime raske liiklusalase rikkumise ning asjaolu, et süüdlasel oli sel korral õnne ning tema sõit ei lõppenud traagiliste tagajärgedega, ei madalda rikkumise raskusastet. Kohus on ka seisukohal, et isik, kes vajab oma igapäevatöös mootorsõidukit, peab selle kasutamisel üles näitama erilist hoolikust ja vastutustunnet ning täitma kõiki Liiklusseaduse sätteid, et mitte kaotada juhtimisõiguse peatamise tõttu oma igapäevast sissetulekut. Ületades sõidukiirust üle seaduses sätestatud

niisuguses ulatuses piirmäära, peab iga juhtimisõigust omav isik arvestama võimalusega, et ta võib kaotada juhtimisõiguse seaduses ettenähtud ajaks.

Arvestades teo toimepanemise asjaolusid, V.R süü suurust, õiguskorra kaitsmise huve ning karistuse üld ja eripreventiivseid eesmärke, on põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine - sanktsiooni keskmises määras - kolmeks kuuks.

Karistuse vähendamisel ei oleks täidetud karistuse määramise eesmärgid. Karistamise eesmärgiks on, et ei korrataks enam samalaadseid rikkumisi ning ei pandaks toime ka muid õigusrikkumisi. Ko karistusliigi muutmine või määratud hus on seisukohal, et karistuse vähendamine käesoleval juhul seda teha ei suuda.

Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse rikkumist, tõendatud on LS § 227 lg järgi kvalifitseeritava väärte o toimepanemine ja

V.R karistamine on toimunud kohtu hinnangul vastavuses KarS § 56 lg 1 sätestatuga, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov Kohtunik