1-16-11130/52 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. veebruar 2018, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-16-11130

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Juhan Sarv, Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

Monica Meristo-Dmitrijev süüdistuses KarS § 344 lg 1,

§ 345 lg 1 ja § 424 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 20. novembri 2017

otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava

Monica

Meristo-Dmitrijevi

kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikut

Prokurör

Ringkonnaprokurör Sigrid Nurm

Kaitsja

Vandeadvokaat Mart Sikut

Süüdistatav

Monica Meristo-Dmitrijev

isikukood 46107295211;

elukoht XXX;

varem kriminaalkorras karistamata;

tõkendit kohaldatud ei ole.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 20. novembri 2017 otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

2. Määrata Sikuti Advokaadibüroole vandeadvokaat Mart Sikuti poolt süüdistatav

Monica Meristo-Dmitrijevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot)

3. Välja mõista Monica Meristo-Dmitrijevilt menetluskulu 120 eurot Eesti Vabariigi

kasuks määratud kaitsjale makstud tasu katteks

4. Monica Meristo-Dmitrijevilt väljamõistetud summa tuleb tasuda alates

kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul kohtuotsusele lisatud makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

5. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 2. veebruaril 2018 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 3. veebruarist 2018.

Süüdistus

1. Monica Meristo-Dmitrijevit süüdistatakse KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta võltsis Euroopa

Inimõiguste Kohtu vastuskirja viitenumbriga 54342/15. Eeltoodu seisnes selles, et M. Meristo-

Dmitrijev sõlmis R.M. lepingu viimase esindamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtus. M.

Meristo-Dmitrijev sai kaebuse koostamise eest R.M. õelt M.S. 300 eurot. Ajavahemikul 03.11.

– 29.12.2015 tuvastamata kohas võltsis M. Meristo-Dmitrijev, eesmärgiga tõendada R.M. le

töö nõuetekohast teostamist ja vabaneda R.M. le ning tema õele makstud raha tagastamisest

ning nõuetekohase avalduse koostamisest, Euroopa Inimõiguste Kohtu vastuskirja

viitenumbriga 54342/15. Selleks kasutas M. Meristo-Dmitrijev Euroopa Inimõiguste Kohtu

blanketti, millel oli õigussekretär P.R. allkiri ning võltsis kirja sisu, kirjutades vastuseks: „Teie

avalduse põhjal ei tuvastatud konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist ja sellest tulenevalt Teie

kaebust läbi ei vaadata. Saadetud dokumente ja kirju ei säilitata“. Sellist vastuskirja ei ole

Euroopa Inimõiguste Kohus kunagi välja saatnud.

2. Lisaks süüdistatakse M. Meristo-Dmitrijevit KarS § 345 lg 1 järgi selles, et ta kasutas

ajavahemikul 03.11 – 29.12.2015 teadvalt enda poolt võltsitud Euroopa Inimõiguste Kohtu

vastuskirja viitenumbriga 54342/15, esitades vastuskirja e-kirja teel 29.12.2015 R.M. õele M.S.

, et tõendada pöördumist R.M. nimelt Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja jätta mulje

kokkulepitud töö nõuetekohasest teostamisest, eesmärgiga vabaneda M.S. poolt töö eest

makstud 300 euro tagasimaksmise kohustusest ja nõuetele vastava avalduse koostamisest.

3. Veel süüdistati M. Meristo-Dmitrijevit ka KarS § 424 järgi 09.01.2017 mootorsõiduki

juhtimises joobeseisundis, kuid seda pole vaidlustatud.

Maakohtu otsus

4. Viru Maakohtu 20.11.2017 otsusega tunnistati M. Meristo-Dmitrijev süüdi KarS § 344 lg 1

järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, § 345 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta

vangistust ning KarS § 424 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel

üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõisteti M. Meristo-Dmitrijevile liitkaristuseks 1

aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel ei pöörata mõistetud karistust täitmisele kui

M. Meristo-Dmitrijev ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 49 alusel kohaldati M. Meristo-Dmitrijevi suhtes lisakaristusena juristina töötamise

keeldu tähtajaga 1 aasta. Lisakaristuse kohaldamise tähtaeg hakkab kulgema kohtuotsuse

jõustumisest. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti M. Meristo-Dmitrijevilt lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.

5. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kannatanu R.M. ja süüdistatav M. Meristo-Dmitrijev

leppisid kokku, et süüdistatav esindab teda EIK-sse avalduse esitamisel, s.t koostab R.M. nimel

avalduse EIK-le esitamiseks ning kannatanu või tema õde tasub talle selle eest 300 eurot.

6. Maakohus peab vajalikuks märkida, et FIE M. Meristo-Dmitrijev (registrikood 14172992) on

äriregistrisse kantud 21.12.2016. FIE M. Meristo (registrikood 11759952), mis loodi

20.11.2009, kustutati äriregistrist 04.11.2016. Seega ei eksisteerinud M. Meristo-Dmitrijevi

poolt 26.08.2015 M.S. arve nr 24/15 esitamisel ajal FIE M. Meristo-Dmitrijevi. Maakohtule

jääb arusaamatuks, miks on süüdistatav esitanud juriidiliste teenuste osutamise eest arve

füüsilisest isikust ettevõtjana, kui kirjavahetus ja avalduse koostamine on toimunud juriidilise

isikuna OÜ Meristo Õigusbüroo.

7. Kannatanu sõnul ta eeldas, et süüdistatav saadab avalduse EIK-le ja talle koopia, kuid

süüdistatav seda ei teinud. Järgmisena tuli talle vastus läbi õe, et EIK ei võtnud avaldust

menetlusse. Õe sõnade kohaselt ei tohtinud ta süüdistatava poolt skaneeritud ja e-posti teel

saadetud vastust vennale näidata, vaid pidi vastuse suuliselt edasi ütlema. Kui kannatanu õelt

vastuse lõpuks kätte sai, oli talle koheselt selge, et tegemist on võltsitud dokumendiga, kuna

enda sõnul on ta vähemalt 7 korda pöördunud ise EIK-sse ja ta teab täpselt, millise vormi ja

sisuga sealt vastused tulevad ning temale esitatud dokument ei olnud õige. Seekord pöördus ta

enda sõnul juristi poole just seetõttu, et juriidiliste teadmistega isik koostaks esimesel korral

nõuetele vastava dokumendi, mille EIK ka menetlusse võtaks.

8. Välisministeeriumi päringule saadud vastusega (II kd, tl 19-24) saatis EIK töötaja T.S. koopia

kirjast, mille EIK saatis R.M. esindajale asjas nr 54342/15 ning kinnitab, et teisi kirju EIK

saatnud ei ole.

9. M.S. poolt menetleja edastatud kirjast, mille süüdistatav talle saatis (II kd, tl 25) nähtub, et

süüdistatav edastas kannatanu õe e-posti aadressile 29.12.2015 EIK-lt tulnud vastuse

skaneeritult koos ümbrikuga ja selgitas, et tal on skanneril plekid peal, mistõttu jäi ka

skaneeritud dokument plekiline, viltu ja oli teiste paberite vahel kortsu läinud. Samuti kirjutas

süüdistatav kannatanu õele, et ta vennale skaneeritud dokumente ei saadaks, vaid loeks telefoni

teel ette.

10. Süüdistatava ütluste kohaselt pöördus tema poole kannatanu õde M.S. , et ta koostaks R.M.

nimel kaebuse EIK-le. Kaebuse koopiat ei saatnud M. Meristo-Dmitrijev M.S. , kuna viimane

seda ei küsinud. Süüdistatav tunnistab, et koostas kaebuse ja edastas EIK-le, kuid unustas lisada

nõuetele vastava volikirja. Sellist kaebust, mis toimikus (II kd, tl 23-24) on, süüdistatav varem

näinud ei ole ning enda sõnade kohaselt sai ta EIK-lt täpselt sellise vastuse nagu ta ka kannatanu

õele edastas (II kd, tl 15, 26-28). Originaaldokumente tal alles ei ole, kuna arvas, et neid enam

vaja ei lähe ja hävitas dokumendid. Esitatud kaebusest koopiat samuti ei ole, kuna tal olid juba

väljaprinditud blanketid, mida täitis käsikirjaliselt ning saatis ainsa eksemplari posti teel EIK-

le.

11. M. Meristo-Dmitrijevi poolt 10.10.2016 menetlejale K.H. saadetud materjalidest (II k tl 32-

37) nähtub, et kannatanu pöördus 27.12.2015 kirjaga süüdistatava poole sooviga saada EIK-st

tulnud vastuse koopiat, kuna temal on tekkind kahtlus selles, kas süüdistatav üldse EIK-le

kaebuse esitas ning sellisel juhul soovis tagasi saada süüdistatavale makstud 300 eurot kaebuse

koostamise eest. 29.12.2015 kannatanule edastatud kirjas kinnitab süüdistatav, et kannatanu

poolt on allkirjastatud ainult üldvolikiri, mis ei ole tehtud kaebuse koostamiseks EIK-le ning

kuna kaebuse koostamise eest tasus kannatanu õde, siis ei saada süüdistatav kannatanule

dokumente, kinnitades, et on kaebuse kannatanu õele juba edastanud.

12. Maakohtule esitatud Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna menetlusteenistuse vanema

K.P. ja Välisministeeriumi Juriidilise osakonna valitsuse esindaja EIK-s M.K. kirjavahetusest

(II kd, tl 19-22) nähtub, et EIK-st saadeti 03.11.2015 R.M. esindajale asjas 54342/15 välja kiri,

milles on kohus kaebuse tunnistanud vastuvõetamatuks, kuid teiste põhjendustega kui

süüdistatava poolt kannatanu õele esitatud vastuses.

13. EIK-st on 03.11.2015 viitenumbriga 54342/15 saadetud M. Meristo nimele Meristo Õigusbüroo

aadressile kiri (koopia II kd, tl 23-24), milles on vastatud kohtu kantseleisse saabunud

26.10.2015 avaldusele R.M. nimel ning mille kohaselt ei vasta esitatud avaldus kohtureeglite

reegli 47 nõuetele, mistõttu tuleb konventsiooni artikli 35 lõikes 1 sätestatud 6-kuulise tähtaja

jooksul esitada uus nõuetele vastav avaldus, mis sisaldab lisadena kõiki vajalikke dokumente.

Kirjale on alla kirjutanud õigussekretär P.R. .

14. Maakohtule esitatud kiri, mille süüdistatav kannatanu õele M.S. edastas (II kd, tl 15), on EIK-

st viitenumbriga 54342/15 saadetud M. Meristo nimele Meristo Õigusbüroo aadressile ning

selles on tuvastatud, et kohtu kantseleisse saabunud 26.10.2015 R.M. nimel avalduse põhjal ei

tuvastatud konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist ja sellest tulenevalt esitatud kaebust läbi ei

vaadata. Kirjale on alla kirjutanud õigussekretär P.R. .

15. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et EIK saatis ekslikult välja vale vastuse, kuivõrd

mõlemad vastused sisaldavad sama viitenumbrit ning sellisel juhul oleks EIK pidanud

koostama kaks samade ankeetandmetega, kuid täiesti erineva sisuga vastust. Samuti on EIK

töötaja kohtule kinnitanud, et saadeti välja vaid üks vastus, mille kohaselt ei vastanud R.M.

kaitsja esitatud kaebus nõuetele.

16. Süüdistatava ütluste kohaselt puudub tal motiiv nimetatud vastust võltsida, kuna kokkuleppe

kohaselt tuli tal koostada kaebus EIK-le ja see posti panna, mida ta ka tegi. Edaspidiste

toimingute tegemiseks kokkulepet sõlmitud ei olnud ja kaebuse postitamisega lõppes

süüdistatava jaoks leping. Samuti venis kaebuse posti panemine seetõttu, et M.S. ei tasunud

kokkulepitud tasu varem. Päev peale viimase makse laekumist postitas süüdistatav kaebuse ja

puuduste kõrvaldamiseks ei oleks enam aega nagunii olnud, kuna 6-kuuline tähtaeg sai täis.

Samuti ei ole kannatanu õde, kes kaebuse koostamise eest tasus, nõudnud süüdistatavalt tasutud

raha tagastamist.

17. Maakohus leiab, et ei saa olla kohane ja õige süüdistatava arvamus nagu lõppeks süüdistatava

ja kannatanu vahel sõlmitud kokkulepe süüdistatava kui palgatud juristi poolte kaebuse

kirjaliku koostamise ja posti panemisega. Kuigi poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut,

kuid on süüdistatava enda ütluste kohaselt volikiri isiku üldiseks esindamiseks ning poolte

käitumisest võib tuvastada, et süüdistatava ja kannatanu vahel on sõlmitud leping, mille sisuks

on süüdistatava poolt kaebuse koostamine EIK-le ja kannatanu poolt kaebuse koostamise eest

süüdistatavale 300 eurot tasumine. Siinkohal ei ole niivõrd oluline, kes teenuse osutamise eest

maksab, vaid see, kellele teenust osutatakse, kelleks käesoleval juhul on kannatanu R.M. .

Kohus nõustub prokuröriga selles, et poolte vahelist lepingut saab pidada käsunduslepinguks,

millega VÕS § 619 järgi kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele

isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest

tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 620 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab käsundisaaja käsundi

täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega.

Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks

parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud

kutseoskuste tasemel.

18. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-48-15 märkinud, et käsundisaajal lasub seadusest tulenevalt

hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva

käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju

tekkimise ärahoidmiseks.

19. EIK-le kaebuse koostamisel tegutses süüdistatav oma kutsetegevuses, mistõttu pidi ta

tegutsema ka üldtunnustatud kutseoskuste tasemel. Kannatanu pöördus seekord EIK-le kaebuse

esitamiseks juristi poole, olles enda sõnade kohaselt mitmel korral ise sinna pöördunud, just

seetõttu, et jurist koostaks talle nõuetelevastava ja puudusteta kaebuse, mida juristilt kui

juriidiliste teadmistega isikult, kelle igapäeva tööks ongi juriidilised toimingud, peab saama

eeldada. Lepingut ei saa lugeda täidetud ega lõppenuks kaebuse posti panemisega, kuivõrd

jurist peab vastutama ka selle eest, et kaebus oleks nõuetekohaselt koostatud või vormistatud ja

et kaebusele lisatakse kõik vajalikud dokumendid.

20. Süüdistatavale heidetakse ette dokumendi, mis on kohane kohustustest vabanemiseks,

võltsimist. Dokument on kirjalik akt, mis sisaldab inimese mõtteväljendust ning mis on

mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning sellest peab selguma selle

väljaandja. Käesolevas asjas on EIK-st tulnud vastusdokument KarS § 344 mõttes. Vastus on

koostatud EIK blanketile, selle on allkirjastanud EIK kantselei nimel õigussekretär P.R. ning

selle sisuks on EIK-le esitatud kaebuse mittevastavus ettenähtud nõuetele selleks, et EIK selle

menetlusse võtmist või mittevõtmist saaks otsustada, mida saab pidada juriidilise tähtsusega

asjaoludeks.

21. Käesolevas asjas heidetakse süüdistatavale ette dokumendi materiaalset võltsimist dokumendi

ümbertegemise teel, mis kujutab endast EIK vastuse sisu muutmist isiku poolt, kellel ei ole

õigust dokumenti koostada ega muuta. EIK töötaja T.S. poolt saadetud vastus (II kd, tl 23-24)

sisaldab viidet kohtureeglite reeglile 47, mille kohaselt ei vasta esitatud kaebus nõuetele ning

asjaolule, et võimalik on veel 6 kuu tähtaja jooksul puudused kõrvaldada ja esitada uus avaldus.

Süüdistatava poolt kannatanu õele saadetud vastus (II kd tl 15) sisaldab viidet sellele, et

avalduse põhjal ei tuvastatud konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist, mistõttu ei vaadata

esitatud kaebust läbi.

22. Seega on süüdistatav pannud toime dokumendi materiaalse võltsimise ehk dokumendi

ümbertegemise isiku poolt, kellel ei ole õigus dokumendi teksti koostada ega ümber teha.

Ümber on tehtud dokumendi sisu, tehes dokumendile juurdekirjutusi ja kustutades maha osa

originaalteksti.

23. Samuti on võltsitud EIK vastus kohane süüdistatava jaoks kohustusest vabanemiseks. Kuivõrd

süüdistatava ja kannatanu vahel oli kokkulepe kaebuse koostamiseks EIK-le, siis lepingu

kohase täitmise eelduseks oleks olnud süüdistatava poolt nõuetekohase kaebuse esitamine,

mida süüdistatav aga ei teinud. Süüdistatava väited selle kohta, et pooltevaheline leping lõppes

süüdistatava poolt kaebuse posti panemisega ning raha temalt süüdistatava õde nõudnud ei ole,

mistõttu ei ole süüdistatav mingitest kohustustest vabanenud, ei ole siinkohal olulised.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-36-03 märkinud, et võltsitud dokument peab olema kohane

õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Ei ole oluline, kas võltsitud dokumendiga

ka tegelikult mõni õigus omandati või mõnest kohustusest vabaneti. Õiguskäive on kahjustatud

juba sellise dokumendi olemasoluga.

24. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et süüdistatava tegevuses on tuvastatud KarS § 344

lg 1 objektiivsete tunnuste esinemine – dokumendi, mille alusel on võimalik vabaneda

kohustustest, materiaalne võltsimine.

25. Subjektiivsest küljest eeldab antud süütegu tahtlust kõigi objektiivsete koosseisutunnuste

suhtes, s.t süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. M.

Meristo-Dmitrijev tegutses ebaõige sisuga EIK Kohtu vastuskirja koostades kavatsetult KarS §

16 lg 2 tähenduses. Saades EIK-lt vastuse, seadis süüdistatav eesmärgiks võltsida dokumenti,

st teha vastus endale sobiva sisuga ringi, millega vabaneb võimalikest kohustustest raha tagasi

maksta või uus nõuetelevastav kaebus koostada.

26. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud süüdistatava teos puuduvad. Seega tuleb Monica

Meristo-Dmitrijev süüdi tunnistada KarS § 344 lg 1 järgi.

27. Samuti süüdistatakse M. Meristo-Dmitrijevi vastavalt KarS § 345 lg 1 järgi selles, et tema

kasutas teadvalt enda poolt ajavahemikul 03.11 – 29.12.2015 võltsitud EIK vastuskirja

viitenumbriga 54342/15, esitades vastuskirja e-kirja teel 29.12.2015 R.M. õele M.S. , et

tõendada pöördumist R.M. nimelt EIK-sse ja jätta mulje kokkulepitud töö nõuetekohasest

teostamisest, eesmärgiga vabaneda M.S. poolt töö eest makstud 300 euro tagasimaksmise

kohustusest ja nõuetele vastava avalduse koostamisest.

28. Eelnevalt on tuvastatud ja tõendatud, et süüdistatav võltsis EIK poolt kaebusele saadetud

vastuskirja. Võltsitud dokumendi esitamisega ehtsa dokumendi asemel vastavalt ehtsa

dokumendi otstarbele, käesoleval juhul võltsitud EIK vastuse edastamine kannatanu õele, on

täidetud võltsitud dokumendi kasutamise objektiivne tunnus. Eeltoodust tulenevalt on kohus

seisukohal, et süüdistatava tegevuses on tuvastatud KarS § 345 lg 1 objektiivsete tunnuste

esinemine – teadvalt võltsitud dokumendi kasutamine eesmärgiga vabaneda kohustustest.

29. Subjektiivsest küljest eeldab antud süütegu tahtlust kõigi objektiivsete koosseisutunnuste

suhtes, s.t süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. M.

Meristo-Dmitrijev tegutses ka võltsitud EIK vastuskirja edastamisega kannatanu õele

kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Teades, et tegemist on võltsitud dokumendiga, kuna ise

eelnevalt võltsis EIK saadud vastuse enda koostatud kaebusele, edastas selle teadlikult ja

kavatsetult ehtsa dokumendi pähe, eesmärgiga vabaneda raha tagasi maksmisest või uue

nõuetelevastava kaebuse koostamisest.

30. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud süüdistatava teos puuduvad. Seega tuleb M. Meristo-

Dmitrijev süüdi tunnistada KarS § 345 lg 1 järgi.

31. Süüdistatav on 03.10.2017 toimunud kohtuistungil avaldanud, et kuna volikiri R.M. poolt anti

Meristo Õigusbüroole ning arve kaebuse koostamise eest esitas ta FIE-na, siis peaks süüdistus

olema esitatud temale kui juriidilisele isikule, mitte eraisikule.

32. Maakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. KarS § 14 lg 1 sätestab, et juriidiline isik vastutab

seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme,

juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Nimetatust tulenevalt on

juriidilise isiku vastutuse obligatoorseks eelduseks teo sooritamine juriidilise isiku huvides. See

tähendab omakorda, et süüdistuses peab olema kajastatud, milles vastav huvi seisnes.

33. Esmalt peab maakohus vajalikuks märkida, et füüsilisest isikust ettevõtja ei ole juriidiline isik,

seega ei saa FIE M. Meristo-Dmitrijev vastutada süüdistatava poolt toimepandud tegude eest.

TsÜS § 24 järgi on juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. ÄS § 2 järgi võib

füüsilisest isikust ettevõtjaks olla iga füüsiline isik. TsÜS § 25 lg 2 sätestab, et eraõiguslikuks

juriidiliseks isikuks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu,

sihtasutus ja mittetulundusühing. FIE ei ole selline seaduse alusel loodud õigussubjekt, keda

saab lugeda juriidiliseks isikuks, vaid füüsiline isik, kes tegeleb ettevõtlusega. Seega ei ole

kohane süüdistatava väide, nagu tuleks süüdistus esitada talle kui füüsilisest isikust ettevõtjale,

kuivõrd arve kaebuse koostamise eest esitas ta kui FIE M. Meristo-Dmitrijev.

34. Samuti ei ole süüdistuses toodud ühtki faktilist asjaolu, millest lähtuvalt võiks märkida, et

võltsimine toimus OÜ Meristo Õigusbüroo huvides. Süüdistatav on seisukohal, et süüdistus

tulnuks esitada talle kui juriidilisele isikule, kuna tema sõnade kohaselt volitas kannatanu OÜ

Meristo Õigusbüroo juristi enda kaebust koostama, mitte teda kui füüsilist isikut. Kohus ei

nõustu ka sellise käsitlusega. Eelnevalt on küll tuvastatud, et KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1

sätestatud kuriteod pani toime süüdistatav, kuid asjaoludest ei nähtu, et need oleksid toime

pandud OÜ Meristo Õigusbüroo huvides. Dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi

kasutamine toimus eesmärgiga vabaneda kohustustest, s.o vabaneda lepingu alusel makstud

300 euro tagastamisest ja nõuetelevastava kaebuse koostamisest. Kuivõrd FIE M. Meristo-

Dmitrijevi arve alusel tasutud 300 eurot kaebuse koostamise eest tasuti süüdistatava isiklikule

arveldusarvele, ei saanud kasu OÜ Meristo Õigusbüroo, vaid süüdistatav isiklikult. Lisaks

vabanenuks OÜ Meristo Õigusbüroo jurist kui füüsiline isik uue kaebuse koostamise

kohustusest, mis ei ole samuti juriidilise isiku huvides, vaid süüdistatava erahuvides.

35. Seega, kuna süüdistuses ei kajastu asjaolusid, millest lähtuvalt oli võltsimine ja võltsitud

dokumendi kasutamine OÜ Meristo Õigusbüroo huvides, tuleb asuda seisukohale, et

süüdistuses kajastatud faktiliste asjaolude kirjeldus ei vasta KarS § 344 lg 2 tunnustele ning

süüdistatava tegusid ei saa omistada juriidilisele isikule OÜ-le Meristo Õigusbüroo.

36. KarS § 344 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS

§ 345 lg 1 ja KarS § 424 näevad karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase

vangistuse.

37. Isikut iseloomustavate andmetena võtab kohus arvesse, et M. Meristo-Dmitrijevil puuduvad nii

kehtivad kriminaal- kui ka väärteokaristused. Kohtu hinnangul on kõikide M. Meristo-

Dmitrijevile süükspandavate tegude raskus konkreetsete kuriteokoosseisude kontekstis

keskmine või alla keskmise. Kohus võtab arvesse KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude osas nii tegude toimepanemise tehiolusid kui ka kannatanule

tekitatud kahju, mida saab hinnata keskmisest madalamaks.

38. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus M. Meristo-Dmitrijevile KarS § 344 lg 1 järgi karistuseks

6 kuud vangistust, KarS § 345 lg 1 järgi 1 aasta vangistust ning KarS § 424 järgi 1 aasta

vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõistab kohus

liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi 2-aastase katseajaga.

39. Maakohus peab põhjendatuks kohaldada M. Meristo-Dmitrijevi suhtes lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmist. Maakohtu hinnangul ei esine KarS § 50 lg 2 nimetatud erandlikke

asjaolusid, mis selle välistaksid. Tegemist ei ole isikuga, kes kasutab mootorsõidukit XXX

tõttu. Arvestades M. Meristo-Dmitrijevi isikut ning seda, et ta on varem kriminaalkorras

karistamata, peab kohus põhjendatuks kohaldada tema suhtes juhtimisõiguse äravõtmist kuueks

kuuks. Maakohtu hinnangul on see piisav aeg, et mõjutada teda edaspidi õiguskuulekalt

käituma.

40. Süüdistatav M. Meristo-Dmitrijev väitis istungil, et tal esineb XXX ja esitas kohtule

Sotsiaalkindlustusameti 22.10.2015 püsiva XXXX tuvastamise otsuse nr 1272745 (II kd, tl 48-

49), mille kohaselt on M. Meristo-Dmitrijev XXXXXXXXX.

41. Süüdistatav

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXX.

42. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-58-14 punktis 8 leidnud, et puue ja töövõimetus on erinevad

seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise olemasolu. Töövõimetus

tuvastatakse erinevalt puudest riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 5 p 2 ja §-de 14

jj alusel. Kui puuet hinnatakse raskusastmete järgi (PISTS § 2 lg 21), siis osalist töövõimetust

määratakse protsentides (RPKS § 14 lg 1 p 2 ja § 16 lg-d 5 ja 6).

43. Puude raskusastet ja kestust tõendab pensionitunnistus või selle puudumisel puudega isiku kaart

(PISTS § 25 1). Sellist tõendit süüdistatav kohtule esitanud ei ole. Maakohus leiab, et M.

Meristo-Dmitrijevil ei esine XXX, seega tema suhtes KarS § 50 lg 2 ei kohaldu.

44. Käesolevas asjas taotleb prokurör KarS § 49 lg 1 alusel M. Meristo-Dmitrijevile lisakaristusena

juristina töötamise keelu kohaldamist 1 aastaks.

45. M. Meristo-Dmitrijev on kahel juhul pannud toime avaliku usalduse vastase süüteo, kus

kaitstavaks õigushüveks on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud

õiguskäibe usaldusväärsus. Antud juhul on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud.

46. Lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada lisaks süü suurusele ka süüdlase ohtlikkust ning

vajadust kaitsta üldsust isiku eest, kes teatud asjaoludel või isikuomaduste tõttu vajab lisaks süü

suurusest sõltuvale karistusele ka täiendavat ohtlikkuse alandamist. Seega ei täida

lisakaristusena tegutsemiskeelu kohaldamine mitte ainult süüdistatava süüd heastavat, vaid ka

ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet.

47. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et süütegude ärahoidmise eesmärgi

saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu

hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seejuures

liigitatakse isikult lisakaristusena äravõetavaid õigusi selle järgi, kas tegemist on seaduse alusel

antava spetsiifilise õigusega või üldise õigusega, mis ei nõua Eesti õiguskorras täiendavat

seaduse alusel väljastatavat luba. Lisakaristuse kohaldamine väljendub selle liigituse kohaselt

vastavalt kas seaduse alusel antud õiguse äravõtmises või tulevikku suunatud karistusõiguslikus

keelus tegutseda konkreetses valdkonnas. Ei ole oluline, mis laadi kutse- või ametiõiguste või

ametikohustustega tegemist on. Oluline on üksnes see, et kuritegu on toime pandud seoses

nimetatud õiguste kuritarvitamisega või rikkumisega.

48. Eelnevalt on tuvastatud, et M. Meristo-Dmitrijev pani toime dokumendi võltsimise ning

võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga vabaneda kohustustest tegutsedes juristina ning

seetõttu kuritarvitas temale juristina antud õigusi ning kliendiga lepingu sõlmimisega tekkinud

usaldussuhet. Lisakaristuse pikkuse määramisel arvestab kohus M. Meristo-Dmitrijevile

süükspandavate tegude raskust ja kannatanule tekitatud kahju, mis on alla keskmise. Eeltoodu

tõttu tuleb M. Meristo-Dmitrijevile lisakaristusena kohaldada juristina töötamise keeldu üheks

aastaks.

Apellatsioon

49. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Meristo-Dmitrijevi kaitsja vandeadvokaat M.

Sikut,

kes

taotleb

Viru

Maakohtu

20.11.2017

otsuse

osalist

tühistamist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

Apellatsioonis taotletakse M. Meristo-Dmitrijevi õigeks mõistmist KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg

1 järgi, samuti vaidlustatakse süüdistatavale lisakaristusena kohaldatud juristina töötamise

keeldu. Kaebuses ei vaidlustata M. Meristo-Dmitrijevi süüdi tunnistamist ja karistamist KarS §

424 järgi, kuid vaidlustatakse kohaldatud lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks.

Samuti taotletakse menetluskulude vähendamist proportsionaalselt õigeksmõistva kohtuotsuse

mahule ning seejärel nende riigi kanda jätmist.

50. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kannatanu R.M. ja süüdistatav M. Meristo-Dmitrijev

leppisid kokku, et süüdistatav esindab R.M. viimase õe M.S. vahendusel Euroopa Inimõiguste

Kohtusse (edaspidi EIK) avalduse esitamisel. Seega oli lepingu sõlmijaks ja süüdistatava

kliendiks M.S. . Suulise õigusabilepingu (VÕS § 619 alusel käsundusleping) sisuks oli kaebuse

koostamine ja edastamine EIK-le, mitte enamat, missuguse ülesande süüdistatav täitis.

51. R.M. ütlused selle kohta, et õigusabilepingu osaks oli eelduslikult ka EIK-le saadetud kaebuse

koopia edastamine temale, ei ole mitte millegagi tõendatud. Eeltoodu aluseks on ainult

kannatanu poolt antud oletuslikud ütlused, milles apellandil on alus kahelda, arvestades R.M.

teisi asjas antud ütluseid (sealhulgas seda, et ta istus vanglas ühes kambris advokaadiga, kes

teda antud asjas nõustas).

52. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et lepingut ei saa lugeda täidetuks ega lõppenuks kaebuse

posti panemisega, kuivõrd jurist peab vastutama ka selle eest, et kaebus oleks nõuetekohaselt

koostatud või vormistatud ja et kaebusele lisataks ka kõik vajalikud dokumendid. Apellant

leiab, et siinkohal on maakohus tõlgendanud ebaõigesti VÕS-i teises peatükis sisalduvat

lepingute sõlmimise ja lõpetamise/lõpetamise regulatsiooni, pidades silmas poolte tegelikku

kokkulepet. Lepingu lõppemine või lõpetamine saab tuleneda vaid poolte vahel sõlmitud

lepingu sisust. Omaette küsimuseks on poolte omavahelised vaidlused lepingust tulenevate

kohustuste ja nende nõuetekohaste täitmise üle, kuid need ei pikenda ega peata lepingu

kehtivust nagu leidis maakohus. Kõnealune käsundusleping lõppes süüdistatava ja M.S. vahel

kaebuse koostamise ja selle edastamisega EIK-le. Kaebuse menetlusse võtmine või selle sisu

nõuetekohane täitmine on omaette tsiviilvaidlus, mida antud juhul kumbki pool ei ole

tõstatanud.

53. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et EIK-st süüdistatavale saadetud vastus ja

välisministeeriumile edastatud vastus kannavad mõlemad numbrit 54342/15 ning need on

allkirjastatud õigussekretär P.R. poolt, kuid nende sisu on erinev. Maakohus leiab, et ei ole

eluliselt usutav, et EIK on ekslikult välja saatnud vale otsuse, kuivõrd mõlemad vastused on

sama viitenumbriga ning sellisel juhul oleks EIK pidanud koostama kaks samade

ankeetandmetega, kuid täiesti erineva sisuga vastust. Samuti on EIK töötaja kinnitanud kohtule,

et saadeti välja vaid üks vastus, mille kohaselt ei vastanud R.M. kaitsja esitatud kaebus

nõuetele.

54. Apellant maakohtuga ei nõustu ning on seisukohal, et maakohus on selliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõiguse norme, jättes asjas tekkinud kahtlused tõlgendamata süüdistatava

kasuks (KrMS § 7). Maakohus oleks pidanud analüüsima võimalust, et EIK väljastas kaks kirja.

Maakohus on rikkunud süütuse presumptsiooni, rajades kohtuotsuse oletustele. Apellandi

arvates on eluliselt usutav, et süüdistatavale võis EIK-st saabuda ajaliselt varem vastus, mis on

edastatud ka M.S. . On võimalik, et pärast seda saabus EIK-st omakorda teise sisuga vastus,

arvestades EIK äärmiselt suurt töökoormust, mistõttu võis EIK eksida või väljastada tol

ajahetkel ka täiesti adekvaatse vastuse. Asjas ei ole kogutud ühtegi muud tõendit, mis kinnitaks

süüdistatava teo objektiivset teopilti ehk dokumendi võltsimist. Asjaolu, et süüdistatav saatis

EIK-st tulnud vastuse skanneritud kujul M.S. ning vabandas skanneritud dokumendi halva

kvaliteedi pärast, ei tõenda dokumendi võltsimist ei iseseisva tõendiallikana ega kogumis

muude asjas kogutud tõenditega. Selleks puudus ka vajadus, kuna eeltoodud kliendileping oli

faktiliselt lõppenud, kuna süüdistatav oli täitnud kokkulepitud ülesande. Vastuse skaneerimine

ja kliendile edastamine oli süüdistatavapoolne vastutulek kliendile, kuna seda oleks saanud teha

ilma igasuguste probleemideta ka suuliselt. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav on

toime pannud süüdistuses toodud tingimustel võltsimise.

55. Apellant nõustub maakohtu viitega lahendile nr 3-2-1-48-18, kuid siinkohal leiab, et toodud

lahend ei tähenda seda, et käsundileping ei saa mingi puuduse ilmnemise tõttu lõppeda,

rääkimata asjaolust, et kellelegi (kannatanule või käsundiandjale M.S. ) oleks kaebuse

mittemenetlemise tõttu mingisugustki kahju tekitatud.

56. Maakohtu otsuses puuduvad arusaadavad motiivid selle kohta, miks oleks süüdistatav pidanud

dokumenti võltsima ja seda kasutama. Maakohtu järeldus KarS § 344 lg 1 toimepanemise ja

tõendatud kohta on paljasõnaline ega rajane faktiliselt kogutud tõenditel, mistõttu on maakohus

rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti on apellant seisukohal, et kuna maakohus ei ole

otsuses sisustanud süüdistatava objektiivset teopilti, siis ei ole õige ka maakohtu sisustus

subjektiivse teopildi realiseerumisel.

57. Kuna apellandi arvates ei ole tõendatud süüdistatava süü KarS § 344 lg 1 järgi, siis ei ole

tõendamist leidnud ka võltsitud dokumendi kasutamine KarS § 345 lg 1 järgi. Asjakohatu on

maakohtu põhjendus, et KarS § 345 lg 1 toimepanemine on tõendatud eelkõige sellega, et

süüdistatav kasutas võltsitud dokumenti eesmärgiga vabaneda kohustustest, s.o raha

tagasimakse kohustusest. M.S. ei ole nõudnud süüdistatavale makstud honorari tagasi ei

omavahelises kirjavahetuses, kohtueelse uurimise käigus ega ka kohtumenetluse käigus.

58. Apellatsioonis ei vaidlustata M. Meristo-Dmitrijevi süüdi tunnistamist KarS § 424 järgi, kuid

temale lisakaristuse kohaldamine ja juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks ei teeni

arvestades süüdistatava isikut ja tema tervislikku seisundit karistuse eripreventiivseid

eesmärke. Maakohtu hinnangul puuduvad KarS § 50 lg-s 2 nimetatud erandlikus asjaolud ning

leiti, et M. Meristo-Dmitrijev ei ole isik, kes vajaks mootorsõiduki juhtimisõigust XXX tõttu.

Ühtlasi leidis maakohus, et süüdistataval ei ole XXX, millega apellant ei nõustu.

59. Maakohus

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Kaitsja osundab ka KarS §-le 50 lg 2, mille kohaselt ei või võtta mootorsõiduki juhtimisõigust

ära isikult, kes kasutab mootorsõidukit XXX tõttu. Mootorsõiduki kasutamisvajadust on aga

süüdistatav väga selgelt kohtuistungil motiveerinud.

60. Maakohtu otsusega võeti M. Meristo-Dmitrijevilt KarS § 49 alusel lisakaristusena üheks

aastaks ära õigus töötada juristina. Tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-63 -12 on apellant

seisukohal, et maakohus ei ole põhjendanud, miks peaks süüdistatavalt, kes on pikalt töötanud

õigussüsteemis, missugune töö on tema tervisest tulenevalt üks vähestest võimalustest endale

ja oma perele elatist teenida, ära võtma juristina töötamise õiguse üheks aastaks. Praeguses

asjas on maakohus M. Meristo-Dmitrijevile lisakaristuse mõistnud üldsõnaliselt, piirates laialt

isiku tegutsemisvabadust. Taoline keeld piirab ebamõistlikult isiku võimalusi leida endale tööd

ja seaduslikke elatusvahendeid, mis omakorda on vastuolus karistuse eesmärgiga mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Süüdistatava kirjalik seisukoht

61. Süüdistatav juhib tähelepanu, et maakohus on oma otsuses (p 13) märkinud, et M. Meristo-

Dmitrijev ei olnud 2015 a. FIE, samal ajal aga lõpetas süüdistatav FIE-na tegutsemise alles

2016 novembris.

62. Süüdistatav palub arvestada sellega, et tal puudus igasugune motiiv võltsimist toime panna.

Lepingu kaebuse koostamiseks sõlmis ta M.S. ga, keda ei ole isegi antud asjas üle kuulatud.

Kokkuleppe sisuks oli R.M. nimel EIK-sse kaebuse koostamine ja edastamine. Edasine ei

olnud enam süüdistatava kohustus. 09.11.2015 saabus EIK-st vastus, mille süüdistatav pani

R.M. dokumentide vahele. Kui süüdistatav sai 2015 detsembri lõpus R.M. lt ähvarduskirja,

hakkas süüdistatav EIK vastust otsima, mis oli dokumentide rohkuse tõttu kapis kaante vahelt

väljas ja teiste paberite vahel kortsus. M. Meristo-Dmintrijevil puudus vajadus EIK vastust

võltsida. Kaebust koostades oli süüdistatav juba kindel, et tegemist on perspektiivitu kaebusega,

millest R.M. ei tahtnud aru saada. Kui võtta aluseks dokument, mis väidetavalt süüdistatavale

saadeti, siis see sisaldab valeandmeid. Kõik on vale peale selle, et volikiri ei ole õige. Sõlmiti

üldvolikiri, kuna süüdistatav tegeles enne kaebuse koostamist tasuta veel mitme R.M. asjaga.

Kui M. Meristo-Dmitrijev oleks tõesti saanud sellise vastuse nagu väidetakse, siis ei oleks

midagi enam teha saanud, sest EIK-sse kaebuse esitamise kuue kuuline tähtaeg oli möödas.

Samuti oleks ta sellest ka M.S. t informeerinud, aga paraku ta sellist vastust ei saanud.

63. Süüdistatav leiab, et R.M. ei saa asjas olla kannatanu, kuna ta raha tagasi ei soovinud, mida ta

kinnitas ka kohtus. R.M. ei ole ise midagi maksnud ja temaga puudus M. Meristo-Dmitrijevil

ka leping. M.S. ei ole kordagi raha tagasi nõudnud.

64. Antud asjas puudub originaalvõltsing ning eksperdiarvamus. Samuti puuduvad tõendid M.

Meristo-Dmitrijevi süü kohta.

65. KarS § 49 alusel kohaldatud lisakaristus on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega. Maakohus on

jätnud lisakaristuse kohaldamise motiveerimata. Süüdistatav on ka pärast 2015 detsembrit

juristina töötanud ning kellegi ei ole tema töö osas pretensioone olnud. Inimeselt ei saa tööd ära

võtta. Süüdistataval on panga ees kohustused ning ta aitab maksta elatist oma poja lapsele.

Süüdistatav ei ole enam 20-aastane ning ei saa kiirelt enam uut eriala omandada.

66. M. Meristo-Dmintrijev ei vaidlusta enda süüd KarS § 424 järgi, kuid palub arvesse võtta selle

toimepanemise asjaolusid. Ta ei ole pidev liiklusrikkuja ning tegemist oli juhuslikult toime

pandud süüteoga, millest ta on omad järeldused teinud ja ei ole peale selle ühe korra alates 2012

juunist alkoholi tarvitanud. Eripreventiivselt mõjub süüdistatavale juhtimisõiguse äravõtmine

rängalt – autost sõltub tema elu ja töö. Samuti on KarS § 50 järgi lisakaristuse kohaldamine

motiveerimata. Süüdistatav palub mitte lisakaristust kohaldada, kuid kui ringkonnakohus peab

seda siiski vajalikuks, siis palub süüdistatav juhtimisõiguse ära võtta mitte kauemaks kui 1-3

kuud.

Ringkonnakohtu seisukoht

67. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, kohtuistungite protokollide ja kriminaalasjas

kogutud tõendite, apellatsiooni ja süüdistatava kirjaliku seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus

tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

68. Kaitsja leiab, et suulise õigusabilepingu (VÕS § 619 mõttes käsundusleping) sisuks oli kaebuse

koostamine ja edastamine EIK-le ja ei midagi enamat. Seetõttu kaitsja ei nõustu maakohtuga,

et lepingut ei saa lugeda täidetuks ega lõppenuks kaebuse posti panemisega, kuivõrd jurist peab

vastutama ka selle eest, et kaebus oleks nõuetekohaselt vormistatud ja sellele oleks lisatud kõik

vajalikud dokumendid.

69. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et jurist peab vastutama ka selle eest, et kaebus

oleks nõuetekohaselt vormistatud ja sellele oleks lisatud kõik vajalikud dokumendid. Sellele

viitab nt KrMS § 321, mis annab nõuded, millele peab apellatsioon vastama. Kui apellatsioon

neile nõuetele ei vasta, siis KrMS § 326 kohaselt jäetakse see käiguta ja antakse tähtaeg

puuduste kõrvaldamiseks. Analoogne olukord on ka käesolevas kriminaalasjas, kus EIK oma

03.11.2015 kirjaga nr 54342/15 märkis, et M. Meristo poolt kohtu kantseleisse saabunud

avaldus R.M. nimel ei vasta kohtureeglite reegli 47 nõuetele ja tuleb esitada uus, nõuetekohane

avaldus (tõendite kd lk 23-24).

70. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu annab ka vastuse väitele, et süüdistataval polnud mingit

vajadust hakata dokumenti võltsima ja seda kasutama. Tegelikult süüdistatav pidi EIK-le uuesti

esitama avalduse R.M. nimel, sest see ei vastanud nõuetele. Selle asemel ta valis teise tee, s.o

süüdistuses näidatud võltsimise, et vabaneda nõuetekohase avalduse koostamisest ja saadud

raha tagastamisest.

71. M. Meristo-Dmitrijev kasutas EIK blanketil õigussekretär P.R. allkirjaga saadud nõudekirja

ning vormistas selle materiaalse võltsimise teel vastuskirjana, mille kohaselt EIK ei tuvastanud

konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist ning sellest tulenevalt kaebust läbi ei vaadatud

(tõendite kd lk 15).

72. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et ei ole eluliselt usutav, et EIK saatis ekslikult välja

vale vastuse, kuivõrd mõlemad vastused sisaldavad sama viitenumbrit ning sellisel juhul oleks

EIK pidanud koostama kaks samade ankeetandmetega, kuid täiesti erineva sisuga vastust.

Samuti on EIK töötaja kohtule kinnitanud, et saadeti välja vaid üks vastus, mille kohaselt ei

vastanud R.M. kaitsja esitatud kaebus nõuetele.

73. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on selliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, jättes

asjas tekkinud kahtlused tõlgendamata süüdistatava kasuks (vt käesoleva otsuse p 54).

74. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus rajas kohtuotsuse oletustele. Maakohus

kontrollis võimalust, et EIK on tõepoolest väljastanud antud juhul mitu kirja, kuid sai EIK

töötajalt vastuse, et väljastati ainult üks kiri, millega fikseeriti kohtureeglite reegli 47 nõuete

rikkumine (tõendite kd lk 19-24).

75. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et asjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks

süüdistatava teo objektiivset teopilti ehk dokumendi võltsimist, sest selliseks tõendiks ei saa

lugeda asjaolu, et süüdistatav saatis EIK-st tulnud vastuse skanneritud kujul M.S. .

76. Maakohus lähtus sellest, et süüdistus seisneb dokumendi materiaalses võltsimises dokumendi

ümbertegemise teel, mis kujutab endast EIK vastuse sisu muutmist isiku poolt, kellel ei ole

õigust dokumenti koostada ega muuta. Tõenditeks on esiteks EIK töötaja T.S. poolt saadetud

vastus (tõendite kd lk 23-24), mis sisaldab viidet kohtureeglite reeglile 47, mille kohaselt ei

vasta esitatud kaebus nõuetele ning asjaolule, et võimalik on veel puudused kõrvaldada ja

esitada uus avaldus ning teiseks süüdistatava poolt kannatanu õele saadetud vastus (tõendite kd

lk 15), mis sisaldab viidet sellele, et avalduse põhjal ei tuvastatud konventsiooni artiklite 3 ja

13 rikkumist, mistõttu ei vaadata esitatud kaebust läbi.

77. Seega eeltoodud kahte tõendit võrreldes on tõendatud, et süüdistatav on pannud toime

dokumendi materiaalse võltsimise ehk dokumendi ümbertegemise isiku poolt, kellel ei ole

õigus dokumendi teksti koostada ega ümber teha. Ümber on tehtud dokumendi sisu, tehes

dokumendile juurdekirjutusi ja kustutades maha osa originaalteksti. Ümbertehtud vastuskirjal

on silmnähtavad võltsimistunnused. Võltsimisele viitab ka süüdistatava poolt M.S. esitatud

nõudmine, et viimane ei näitaks EIK vastust oma vennale, vaid annaks selle sisu suuliselt edasi.

Seda kinnitavad R.M. ütlused, et nimetatud vastuskirja saades tundus talle see kohe kahtlane,

sest ta oli ka varem EIK-st vastuskirju saanud ja teadis, kuidas neid vormistatakse.

78. Süüdistatav ei ole eitanud, et tema viimatinimetatud vastuskirja kannatanu õele saatis, kuid ta

väidab, et just sellise kirja ta EIK-lt saigi. See väide on aga ümber lükatud EIK teatisega, et

nemad saatsid ainult ühe kirja, s.o esimesena mainitu.

79. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatav tegutses dokumenti võltsides kavatsetult

KarS § 16 lg 2 tähenduses, sest tema eesmärk oli teha EIK vastus endale sobiva sisuga ringi, et

vabaneda võimalikest kohustustest raha tagasi maksta või uus nõuetele vastav kaebus koostada.

Seejuures ei ole oluline süüdistatava väide, et raha pole temalt tagasi nõutud ja seega pole ta

mingitest kohustustest vabanenud, sest kohtupraktika kohaselt võltsitud dokument peab olema

kohane õiguse omandamiseks või kohustustest vabanemiseks, kuid pole oluline, kas võltsitud

dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või mõnest kohustusest vabaneti. Õiguskäive

on kahjustatud juba sellise dokumendi olemasoluga (RKKKo nr 3-1-1-36-03).

80. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud on süüdistatava poolt KarS § 344 lg 1 järgi

esitatud süüdistuse nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu täitmine ning pole alust teda selles

õigeks mõista.

81. Kuna süüdistatav kasutas võltsitud dokumenti eesmärgiga vabaneda saadud raha

tagasimaksmise kohustusest ja nõuetele vastava avalduse koostamisest, siis sellega ta pani

toime KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga

selle süüdistuse tõendatuse põhjenduste osas ega pea vajalikuks neid korrata (vt MK otsuse lk

9-10). Süüdistatava väidet, et raha pole temalt tagasi nõutud ja seega pole ta mingitest

kohustustest vabanenud, on käsitletud käesoleva otsuse punktis 79.

82. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud on süüdistatava poolt KarS § 345 lg 1 järgi

esitatud süüdistuse nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu täitmine ning pole alust teda selles

õigeks mõista.

83. Vaidlustatud on mõlema lisakaristuse kohaldamine. Mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmise osas leitakse, et see on välistatud KarS § 50 lg 2 alusel. Juristina töötamise keelu

osas leitakse, et see on mõistetud üldsõnaliselt, piirates laialt isiku tegutsemisvabadust.

84. Ringkonnakohus algul käsitleb mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ja seejärel juristina

töötamise keeldu.

85. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ammendavalt käsitlenud küsimust, et antud juhul ei

kohaldu KarS § 50 lg 2, mille kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult,

kes kasutab mootorsõidukit XXX tõttu. Sellist tõendit kohtule esitatud ei ole (vt käesoleva

otsuse p-d 39-43). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata ja nõustub

maakohtuga, et KarS § 50 lg 2 antud juhul ei kohaldu.

86. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta

juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel. Seejuures tuleb need erandlikud

asjaolud, mis õigustaks juhtimisõiguse ära võtmata jätmist, kohtuotsuses ära näidata (RKÜKo

nr 3-4-1-2-05 p 50, RKKKo nr 3-1-1-20-06 p 9). Käesolevas asjas maakohus selliseid

erandlikke asjaolusid ei tuvastanud. Ringkonnakohus on samal seisukohal.

87. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et M. Meristo-Dmitrijevilt võeti mootorsõiduki

juhtimise õigus ära 6 kuuks, mis on sanktsiooni alammäära lähedane lisakaristus, sest KarS §

50 lg 3 kohaselt võib juhtimisõigust ära võtta 3-st kuust kuni 3 aastani. Kaitsja on taotlenud

juhtimisõigust üldse mitte ära võtta, kuid M. Meristo-Dmitrijev oma KrMS § 322 lg 3 korras

esitatud kirjalikus seisukohas märgib, et kui seda siiski tehakse, siis mitte rohkem kui 1-3 kuuks.

Ringkonnakohus seda taotlust ei saa sisuliselt lahendada, kuna apellatsiooni esitamise tähtaeg

oli 27.12.2017 ning apellatsioonis sellist taotlust polnud. Siin ei kohaldu ka KrMS § 3211, mille

kohaselt apellant võib kuni apellatsioonitähtaja lõpuni esitatud apellatsiooni muuta ja täiendada,

sest apellatsiooni esitas kaitsja ja seda tähtaja viimasel päeval. Samuti oleks siin tegemist

karistuse kohaldamisega alla alammäära KarS § 61 lg 1 mõttes, sest KarS § 50 lg 3 kohaselt

võib juhtimisõigust ära võtta alates 3-st kuust. Sellist taotlust apellatsioonis pole.

88. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KarS § 49 alusel on vaja kohaldada M. Meristo-

Dmitrijevi suhtes lisakaristusena juristina töötamise keeldu üheks aastaks.

89. KarS § 49 sätestab, et kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega

seotud kuriteo eest võib kohus lisakaristusena kohaldada teataval ametikohal töötamise või

teataval tegutsemisalal tegutsemise keeldu kuni kolmeks aastaks.

90. Maakohus põhjendas, miks on vaja M. Meristo-Dmitrijevile kohaldada juristina töötamise

keeldu (vt käesoleva otsuse p-d 45-48). Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. M.

Meristo-Dmitrijev pani toime dokumendi võltsimise ning võltsitud dokumendi kasutamise

juristina tegutsedes. Ta kuritarvitas juristina kliendiga lepingu sõlmimisega tekkinud

usaldussuhet. Tegutsemiskeelu kohaldamine on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt

KarS § 49 esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on süüdi mõistetud kutse- või ametiõiguste

kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi

samalaadseid kuritegusid toime panna (õiguskorra kaitsmise huvi). Nimetatud eesmärgi

tõhusaks saavutamiseks ei piisa alati sellest, kui isikul on keelatud olla de jure teatud

ametikohtadel. On juhtumeid, kus on põhjendatud võtta isikult õigus täita de facto mingeid

ülesandeid (RKKKo nr 3-1-1-34-07 p 7.2).

91. Kaitsja ja süüdistatav leiavad, et maakohus on M. Meristo-Dmitrijevile lisakaristuse mõistnud

üldsõnaliselt, piirates laialt isiku tegutsemisvabadust (vt käesoleva otsuse p-d 60 ja 65).

92. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väitega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

juhindunud kohtupraktikast, mille kohaselt juristina töötamise keeld täidab lisaks isiku

õiguspärasele käitumisele suunamise kõrval ka ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet.

Lisakaristusega on võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, välistades tegutsemise

valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud (RKKKo nr 3-1-1-86-09 p 7.2).

93. Antud juhul on vaidlus selles, kas juristina töötamise keeld piirab liiga laialt isiku

tegutsemisvabadust. Kaitsja viitab seejuures kohtupraktikale, mille kohaselt selline keeld ei tohi

ebamõistlikult piirata isiku võimalusi leida endale tööd ja seaduslikke elatusvahendeid, mis

omakorda on vastuolus karistuse eesmärgiga mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest (RKKKo nr 3-1-1-63-12 p 9).

94. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja viidatud kaasuse asjaolud ei sarnane käesoleva asjaga.

Nimetatud kaasuses süüdistatav korduvalt kasutas ametiülesannete täitmisel ülemääraselt

vägivalda ja seetõttu leiti, et tema tegevust tuleb lisakaristusena piirata sellega, et võtta talt

õigus töötada ametikohal, mis seondub vahetu sunni kohaldamise, erivahendi või relva

kasutamisega (RKKKo nr 3-1-1-63-12 p 10).

95. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuleb juhinduda kohtupraktikast, mille kohaselt

aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse

kohaldamise aja pikkus tuleb kindlaks määrata lähtudes süü suurusest ja eripreventiivsetest

vajadustest. Seega tuleb aluseks võtta süüteo asjaolud ja süüdlase isik. Lisakaristust määrates

tuleb kohtul näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta loeb tuvastatuks ohu, et isik võib

samalaadseid rikkumisi ka edaspidi toime panna (RKKKo nr 3-1-1-122-13 p-d 9-11).

96. Maakohus selliselt ka toimis, tuvastades, et M. Meristo-Dmitrijev pani toime 2 kuritegu, s.o

dokumendi võltsimise ning võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga vabaneda

kohustustest, tegutsedes juristina. Ta on kahel juhul pannud toime avaliku usalduse vastase

süüteo, kus kaitstavaks õigushüveks on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga

seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Kuritegude iseloomust tulenevalt on vajalik kohaldada

juristina tegutsemise keeldu vältimaks tema kui juristi poolt dokumentide võimalikku edasist

võltsimist. Lisakaristuse pikkuse määramisel arvestas kohus M. Meristo-Dmitrijevile

süükspandavate tegude raskust ja kannatanule tekitatud kahju, mis on alla keskmise. Eeltoodu

alusel leiti, et M. Meristo-Dmitrijevile tuleb lisakaristusena kohaldada juristina töötamise

keeldu üheks aastaks.

97. Ringkonnakohus leiab, et juristina töötamise keeld ei piira liiga laialt isiku tegutsemisvabadust.

Süüdistatav saab töötada ka muul alal.

98. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu

20.11.2017 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

99. Kuna kohtuotsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata, siis pole alust menetluskulusid

proportsionaalselt õigeksmõistmise mahuga vähendada, nagu seda apellatsioonis taotletakse.

100.

Kaitsja vandeadvokaat M. Sikut on esitanud taotluse hüvitada maakohtu otsusega

tutvumise, kliendiga konsultatsiooni ning apellatsiooni koostamise eest kokku 4 tunni ulatuses

120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 120 euro ulatuses

põhjendatuks. See tuleb RÕS § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26.07.2016

määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 7 lg-st 1 juhindudes rahuldada. KrMS §-st 185 lg 2

tulenevalt

jääb

menetluskulu

eurot

M. Meristo-Dmitrijevi

kanda,

sest

apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend.

/digitaallkirjad/

Mati Kartau Juhan Sarv Tiit Lõhmus