2-16-17835/25 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.02.2018 Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-17835

Tsiviilasi

XXX hagi XXX vastu võla ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

4 344,88 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XXX (isikukood XXX), tehinguline esindaja

XXX

Kostja XXX(isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 13.11.2017, edasi poole nõusolekul

kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista XXX XXX kasuks põhivõlgnevus 504,20 eurot ja viivis 25,71 eurot,

kokku 529,90 eurot.

3. Välja mõista XXX XXX kasuks viivis põhinõudelt (504,20 eurot) alates

25.11.2016 kuni põhinõude täitumiseni 0,06% päevas.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud ulatuses 86% ulatuses XXX ja 14% ulatuses XXXkanda.

5. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hageja palub kohtule esitatud hagiavalduses välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 3 210

eurot ja viivised hagi esitamise seisuga, so 24 11.2016 seisuga 431,89 eurot. Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt alates hagi esitamisest, so 24.11.2016 kuni

põhivõla täieliku tasumiseni 0,06% tasumata põhivõlalt päevas.

2. Hageja ja kostja sõlmisid 09.07.2012 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu

summas 21 000 eurot. Kostja kohustus laenulepingu järgi tasuma hagejale 420 eurot 50 kuu

2

jooksul iga kuu 10-ndaks kuupäevaks alates 01.08.2012. Kostja on laenu 2016. aastal tagasi

maksnud mitmete erinevate osamaksetena kokku vaid 940 eurot ning kostja on püsivalt

viivituses olnud rohkem kui kahe osamakse tasumisega. Hageja saatis 24.10.2016 hoiatuse

laenulepingu ülesütlemiseks, kui nimetatud kuupäevaks ei ole tasutud hoiatuse saatmise

hetkeks viivituses olevaid osamakseid summas 990 eurot. Kostja oma kohustusi hageja ees ei

täitnud. Hageja ütles laenulepingu üles 10.11.2016 ja nõudis kogu laenu jäägi kohest

tagastamist koos kogunenud viivistega. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 10.11.2016.

3. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja, et kostja on vastuses kinnitanud, et on

käesolevaks ajaks tagastanud saadud laenust 17 790 eurot. Kostja on hageja esitatud

nõudearvestusega sisuliselt nõustunud ning pooled ei vaidle summa suuruse üle, mille kostja

on hagejale peale laenulepingu sõlmimist tagastanud. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et

hageja on hoopis kostjale võlgu, mitte vastupidi ning peaks seetõttu hakkama tõendama

vastupidist. Pooltel ei ole vaidlust, et nad on omavahel sõlminud 09.07.2012 kuupäeva kandva

laenulepingu. Laenulepingu punktis 1.1 on sõnaselgelt fikseeritud, et hageja on kostjale

andnud rahalise laenu summas 21 000 eurot. Seega on kostja isiklikult täiesti ühemõtteliselt

lepingus kinnitanud rahalise kohustuse olemasolu hageja ees ning kohustust see kindlaks

määratud ajaks osamaksetena tagastada. Kostja on alates 09. juulist 2012 asunud

laenusumma tagastamise kohustust täitma ning teinud seda kuni 22. augustini 2016 17 790

eurot. 13.11.2017 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et laenuleping sõlmiti

kokkuleppena poolte vahel, kui poolte kooselu lõppes. Kostja on laenulepingu omaks võtnud

ja seda täitnud üle nelja aasta.

4. Hageja täpsustas 04.12.2017 pooltevahelist õigussuhet. Pooled on sõlminud 09.07.2012

laenulepingu VÕS § 30 lõikest 1 ja 396 lõikest 2 juhindudes. Kostja on saanud hagejalt ja

hagejaga seotud äriühingult OÜ Kidra laenulepingu sõlmimisele eelneval perioodil vähemalt

21 000 eurot, mille pooled soovisid kvalifitseerida laenuna. Nimetatud laenulepingut on

kostja täitnud alates selle sõlmimisest kuni 2016. aasta augustini. OÜ Kidra on äriühing, mille

ainus juhatuse liige ning osanik on hageja isiklikult. Kostja on aktsepteerinud OÜ-lt Kidra

rahaliste ülekannete saamist kui laenu saamist hagejalt. 13.11.2017 kohtuistungil on kostja

selgitanud, et vahepeal muutus laenuandja füüsilisest isikust juriidiliseks isikuks. Selliselt on

kostja kinnitanud, et kostja on rahalisi ülekandeid kui laenu saanud nii hagejalt kui ka

hagejaga seotud äriühingult. Kostja ei ole OÜ-le Kidra raha tagasi maksnud.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

5. Kostja hagi ei tunnista. Hageja kandis kostjale 09.07.2012 sõlmitud laenulepingu alusel üle

ainult 8 233,10 eurot. 6 614,86 eurot kandis üle OÜ Kidra, mitte hageja. Kostja on tasunud

hagejale 17 790 eurot. Seega oli kostja hagejale võlgu ainult 8 233,10 eurot, kuid kandis üle

17 790 eurot. Seega on hageja kostjale võlgu, mitte vastupidi. Asjaolu, et lepingus oli

märgitud, et hageja (mitte kolmas isik) on tasunud kostjale 21 000 eurot, ei tekita iseseisvat

kohustust VÕS § 30 järgi, vaid üksnes mõjutab tõendamiskoormust.

6. 13.11.2017 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et laenuleping sõlmiti pärast rahade

kandmist. Pooled olid elukaaslased, kostjal ei olnud võimalik maksta majalaenu. Kostja palus,

et hageja toetaks teda seni ja maksaks majalaenu. Kostja kinkis hagejale pool kinnistust.

Vahepeal muutus laenuandja füüsilisest isikust juriidiliseks isikuks. Kostja oli võimeline

kõigele allakirjutama. Hageja poolt nõutav summa on aluseta, kuna kostja ei ole selliseid

summasid saanud oma kontole. Kostjal oli vaja pangaga sõlmida uus leping ja selleks oli vaja

hageja nõusolekut. Kostja on maksnud hagejale rohkem saadud summadest.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, kuulates ära kohtuistungil

pooled, et hagiavaldus on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele.

8. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

3

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt

ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

9. Kohus kvalifitseerib esmalt pooltevahelise õigussuhte. Hageja nõuab kostjalt poolte vahel

09.07.2012 sõlmitud laenulepingu täitmist. Laenulepingu p 1.1 kohaselt laenuandja on andnud

laenuvõtjale rahalise laenu summas 21 000 eurot. Kostja ei vaidlusta poolte vahel

laenulepingu sõlmimist. Hageja vastas 13.11.2017 toimunud istungil kohtu küsimusele millise

lepinguga on hageja hinnangul tegemist, et tegemist on laenulepinguga (tl 43 pöördel). Hageja

täpsustas 04.12.2017 menetlusdokumendis pooltevahelist õigussuhet ning leidis, et pooled on

sõlminud 09.07.2012 laenulepingu VÕS § 30 lõikest 1 ja § 396 lõikest 2 juhindudes. Kostja

on saanud hagejalt ja hagejaga seotud osaühingult OÜ Kidra laenulepingu sõlmimisele

eelneval perioodil vähemalt 21 000 eurot, mille pooled soovisid kvalifitseerida laenuks.

Nimetatud laenulepingut on kostja täitnud alates selle sõlmimisest kuni 2016. aasta augustini.

10. Kohtul tuleb esmalt hinnata poolte esitatud väiteid ja asjaolusid ning tuvastada, kas

pooled olid sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 mõttes või sai tegemist olla muu suhtega,

millest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti laenuleping (VÕS § 396

lg 2). Riigikohus on selgitanud, et juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel

teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg-s 2

sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma,

asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe (vt

Riigikohtu otsus nr 3-2-1-45-17 ). VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema

isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-146-

11, p 11).

11. Seega tuleb esmalt tuvastada, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping VÕS §

396 lg 1 mõttes või on tegemist VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 29 lg 1

kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see

tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine

tahe. Kohtu hinnangul tuleb kohaldada VÕS § 29 lg-d 4 ja 5, st tõlgendada pooltevahelist

lepingut nendega sarnase mõistliku isikus arusaamadest lähtuvalt, arvestades mh lepingu

sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu

olemust ja eesmärki ning vastaval tegevus-ja kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt

antavat tähendust. Hageja selgitas 13.11.2017 toimunud kohtuistungil, et lepingu sõlmimise

eesmärk oli, et hageja olles täitnud kostja kohustusi ja kostjat üleval pidanud, tahtis summat

tagasi saada. Pooled olid elukaaslased ja kui kostjal tekkisid makseraskused, siis kostja elas

hageja kulul. Pooled sõlmisid kokkuleppe ja sellele anti laenulepingu nimi. Kostja on lepingu

omaks võtnud ja täitnud üle 4 aasta. Kostja sõnul oli lepingu sõlmimise eesmärk tagasi saada

kostjale kingitud majaosa, mille tõttu võttis kostja kohustuse laenuleping täita. Laenuleping

tehti peale kõiki raha kandmisi. Kostja kinkis hagejale pool kinnistust, et näidata oma tahet ja

pärast tagasi maksta. Vahepeal muutus laenuandja füüsilisest isikust juriidiliseks isikuks.

Seega saab asuda seisukohale, et kuna kostjal oli tahe raha tagasi maksta, siis oli tegemist

suulise laenulepinguga.

12. Kohus leiab, et antud juhul ei kohaldu VÕS § 396 lg 2. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes

võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku

leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohus leiab, et tegemist on

laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes. Hageja andis kostjale raha majalaenu maksmiseks.

Riigikohus on märkinud, et juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele

raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg‑s 2 sätestatud

olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava

asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe (vt Riigikohtu

otsus nr 3-2-1-45-17, p 13).

4

13. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Seega on nimetatud normide kohaldamise eeldused järgmised: nõude esitaja ja võlgniku vahel

on laenuleping; isik, kelle suhtes nõue esitatakse, on saanud laenulepingu alusel raha või

asendatava asja; laenuleping on lõppenud või on saabunud laenu tagastamise tähtpäev ning

kohustust ei ole kohaselt täidetud.

14. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja andis kostjale 21 000 eurot või mitte ja sellest

tulenevalt, kas kostjal on hageja ees kohustus laen summas 21 000 eurot tagastada või mitte.

Kostja väitel kandis hageja talle ainult 8 233,10 eurot ning 6 614,86 eurot kandis üle OÜ

Kidra mitte hageja. Hageja on seisukohal, et kostja vastusest on näha, et kostja võtab omaks

poolte vahel sõlmitud laenulepingu ja samuti asjaolu, et kostjal on kohustus laenusumma 21

000 eurot kokkulepitud ajaks tagastada. Kohus nimetatuga ei nõustu. Asjaolu, et kostja ei

vaidlusta, et pooled sõlmisid 09.07.2012 laenulepingu, mille kohaselt hageja pidi maksma

kostjale 21 000 eurot ja kostja pidi selle kokkulepitud ajal tasuma, ei tähenda seda, et kostja

sai hagejalt 21 000 eurot laenu ja seda, et kostja võtab omaks kohustuse tagastada hagejale 21

000 eurot. Kostja on kogu menetluse vältel märkinud, et ta ei ole saanud hagejalt 21 000 eurot

laenu. Kostja ei ole vastu vaielnud laenulepingu sõlmimise ega kehtivuse osas. Kostja väidab,

et vaatamata asjaolule, et pooled sõlmisid lepingu, ei ole hageja lepingus märgitud laenu

summas 21 000 eurot kostjale tegelikkuses üle andnud.

15. Hageja leiab, et kostja poolt 21 000 euro saamist laenulepingu alusel tõendab asjaolu, et

kostja on hagejale tagastanud 17 790 eurot. Hageja on kohtule 04.12.2017 selgitanud, et

kostja on esitanud vastusega ainult oma ühe SEB pangakonto väljavõtte, kuid hageja omas

kahte pangakontot SEB ja Swedbanga väljavõtet. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja on tasunud

hagejale 17 790 eurot ei tõenda asjaolu, et kostja on saanud hagejalt 21 000 eurot. Laenu

väljamaksmise kohustus on laenuandja esmane põhikohustus. Laenusaaja põhikohustuseks on

laenu tagasimaksmise kohustus. Nimetatud kohustuste tekkimise eelduseks on laenulepingu

kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt.

16. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas hageja on kostjalt saanud 21 000 eurot. Kohtule hageja

poolt esitatud kontoväljavõtetega on tõendamist leidnud, et Kidra OÜ kandis 19.11.2009

kostja arveldusarvele nr XXX 15 000 krooni (s.o 958,67 eurot) selgitusega „laen“ (tl 50).

Perioodil 01.01.2010 kuni 31.12.2010 kandis Kidra OÜ kostjale üle arveldusarvele nr XXX

88 500 krooni (s.o 5 656,18 eurot) selgitusega „laen“ (tl 51-51 pöördel). Seega on OÜ Kidra

andnud kostjale laenu kokku 6 614,80 eurot. Kostja ja hageja poolt kohtule esitatud

pangakonto väljavõttest nähtuvalt (tl 31-33 ja tl 52-53) kandis hageja kostja AS SEB Pank

pangakontole nr XXX 14.07.2009 10 000 krooni; 17.07.2009 2000 krooni; 04.08.2009 1 820

krooni; 17.09.2009 40 000 krooni; 15.10.2009 100 krooni; 15.12.2009 500 krooni 06.02.2010

1 000 krooni; 08.02.2010 3 500 krooni; 30.03.2010 100 krooni; 26.04.2010 50 krooni;

27.04.2010 50 krooni; 10.06.2010 100 krooni; 16.06.2010 200 krooni; 17.06.2010 100

krooni; 27.08.2010 300 krooni ja 18.10.2010 375 krooni. Kokku kandis hageja nimetatud

pangakontole 60 195 krooni, so 3 847,16 eurot. AS Swedbank pangakontole nr XXX kandis

hageja 09.04.2009 10 000 krooni; 11.05.2009 11 300 krooni; 01.06.2009 11 300 krooni;

03.08.2009 11 300 krooni; 04.09.2009 11 300 krooni; 08.10.2009 11 300 krooni; 04.11.2009

9 500 krooni; 01.12.2009 9 500 krooni; 08.01.2010 9 500 krooni. Kokku 95 000 krooni, so

6 071,61 eurot. Perioodil 03.01.2011 – 31.12.2011 on hageja kandnud kostjale üle

arveldusarvele XXX 1 760,72 eurot selgitusega „laenu põhiosa: 06-088731-EL (tl 53). Seega

on tõendamist leidnud, et hageja on kandnud kostjale kokku 11 679,40 eurot. Eeltoodust

tulenevalt kandis hageja kostjale nii enda kui OÜ Kidra pangakontodelt kokku 18 294,20

eurot.

17. Järgmisena tuleb võtta seisukoht, kas OÜ Kidra poolt antud laenu saab käsitleda hageja

poolt antud laenuna. Kohus nõustub hageja käsitlusega, et kostja on aktsepteerinud OÜ-lt

5

Kidra rahaliste ülekannete saamist kui laenu saamist hagejalt. Kostja selgitas 13.11.2017

toimunud istungil, et vahepeal muutus laenuandja füüsilisest isikust juriidiliseks isikuks.

Tõendamist on leidnud, et hageja oli raha ülekandmise ajal OÜ Kidra juhatuse liige (tl 48-49).

Hageja on OÜ Kidra juhatuse liikmena tihedalt seotud OÜ-ga Kidra. Kostja ise selgitas

13.11.2017 toimunud kohtuistungil, et kostja palus hagejat, et hageja toetaks teda pangalaenu

maksmisel. Kohus leiab, et OÜ Kidra täitis kostjale laenu nime all ülekandeid tehes juhatuse

liikmelt, so hagejalt saadud käsundit VÕS § 619 mõttes ning seega ei ole tegemist OÜ Kidra

vaid hageja enda sooritusega. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik

(käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma

käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Seega

olid kostjale raha ülekandmised hageja enda sooritused kostjale. Kohtu hinnangul tahtis

hageja täita enda kohustust kostja ees. Kohus nõustub hagejaga, et VÕS § 78 lg 1 järgi võib

kolmas isik (käesoleval juhul OÜ Kidra) täita hageja kui laenuandja kohustuse.

18. Vaidlus puudub selles, et kostja on hagejale tasunud 17 790 eurot. Hageja kohtule esitatud

nõudekirjad ei tõenda kostja teadlikkust poolte vahelisest laenusuhtest summas 21 000 eurot

ja selle siduvusest ning selle täitmisest. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei ole tõendanud,

et on kostjale 21 000 eurot üle kandnud. Eeltoodust tulenevalt on hageja andnud kostjale

laenulepingu alusel kokku laenu 18 294,20 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista tasumata

põhivõlgnevus 504,20 eurot.

19. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Pooled on lepingu p-is 3.1 kokku leppinud viivisemääras 0,06% päevas (tl

7). Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud VÕS § 113 lg 1, mille kohaselt kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja poolt nõutav viivisemäär on lepingutega

kokku lepitud määr 0,06% päevas. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus

maksekohustust. Kohtu hinnangul on tegemist mõistliku viivisemääraga. Vaidlust ei ole

selles, et laenulepingu alusel tuli laen tagastada võrdsetes osades 50 kuu jooksul, so 420 eurot

kuus alates 01. augustist 2012. Seega tuli 18 294,20 euro tagastada hiljemalt 50 kuu jooksul.

Hageja on märkinud, et kostja on laenulepingut täitnud alates selle sõlmimisest kuni 2016.

aasta augustini. Kohtule esitatud konto väljavõttest nähtuvalt tasus kostja viimase makse

22.08.2016 (tl 9). Kohus arvestab viivise arvestamist alates ajast, mil kostja lõpetas

laenulepingu täitmise, so alates 01.09.2016 tasumata põhivõlalt, so summalt 504,20 eurot

0,06% päevas kuni 24.11.2016, so 25,71 eurot (vt arvutuskäiku www.viivisekalkulaator.ee).

20. Hageja on palunud lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele kostjatelt välja mõista ka

viivis põhivõlgnevuselt alates hagiavalduse kohtusse esitamisest kuni kohase täitmiseni

määras 0,06% tasumata põhivõlalt päevas. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude

hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et põhjendatud on hageja nõue välja mõista

kostjalt viivis põhivõlalt 504,20 eurot alates hagi esitamisest, so alates 25.11.2016 kuni

põhinõude täitmiseni.

MENETLUSKULUD

21. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldas hagi 14 % ulatuses, tuleb jätta menetluskulud 86 %

ulatuses hageja kanda ja 14 % ulatuses kostja kanda.

22. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

6

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik