2-16-10070/28 · 2-16-10070/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Legislator summary

AI generated

Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2017. a kohtumäärus osaliselt maakohtu summas 2 103.32 eurot ja 1. veebruari 2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud

Legislator headnote

AI generated

2-16-10070/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium: rahuldamise tõttu ja vastavalt avaldaja taotlusele põhjendatud avaldaja nn edasiulatuva viivise nõue TsMS § 367 alusel.

Keywords

AI generated

technical standards and regulations electricity supply technical barriers obstacles to development demolition ban electrical installation monopoly

AI generated

Full text

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-16-10070

Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2018. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu ja Kaupo Paal

Kohtuasi

OÜ Dizolva avaldus Maardu Elekter AS vastu

tehnorajatise talumistasu väljamõistmise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. augusti 2017. a kohtumäärus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

OÜ Dizolva määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja OÜ Dizolva (registrikood 10668294),

lepinguline esindaja: Janika Drobot;

Puudutatud isik Maardu Elekter AS (registrikood

10055315), lepinguline esindaja vandeadvokaat Gert

Kasekivi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2017. a kohtumäärus osaliselt maakohtu

määratud talumistasu suuruse osas ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Rahuldada OÜ Dizolva määruskaebus osaliselt.

3. Lugeda Harju Maakohtu 30. augusti 2017. a kohtumääruse resolutsioon

tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

3.1.

Rahuldada OÜ Dizolva avaldus osaliselt.

3.2.

Välja mõista Maardu Elekter AS-lt OÜ Dizolva kasuks talumistasu võlgnevus

summas 2 103.32 eurot ja 1. veebruari 2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis summas 395.88 eurot.

3.3.

Välja mõista Maardu Elekter AS-lt OÜ Dizolva kasuks viivis võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudelt (2 103.32 eurot) päevas

alates 2. veebruarist 2018. a kuni põhinõude tasumiseni.

3.4.

Toimetada käesolev kohtumäärus pooltele kätte.

1(14)

3.5. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

4. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud poolte enda kanda.

5. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul

määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagita menetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja avaldaja seisukoht

1. OÜ Dizolva (avaldaja) esitas 30. juunil 2016 Harju Maakohtule avalduse Maardu Elekter

AS (puudutatud isik) vastu tehnorajatise talumistasu väljamõistmiseks.

2. Avalduse kohaselt kuuluvad avaldajale järgmised kinnistud: 1) aadressil Harju maakond,

Maardu linn, Põhjaranna tee 16 (endine Papli 1; katastritunnusega 44603:002:0256; kinnistu

registriosa nr 1259402); 2) aadressil Harju maakond, Maardu linn, Võsanõmme II

(katastritunnusega 44603:002:0023; kinnistu registriosa nr 5417102); 3) aadressil Harju

maakond, Maardu linn, Põhjaranna tee 14 (endine Võsanõmme I; katastritunnusega

44603:002:0257; kinnistu registriosa nr 5485102) ja 4) aadressil Harju maakond, Maardu linn,

Põhjaranna tee raudteeharu 1 (katastritunnusega 44603:002:0245; kinnistu registriosa nr

14323802). Avaldaja kinnistutel asuvad puudutatud isiku Maardu Elekter AS-i omandisse

kuuluvad õhukaabliliinid koos elektripostidega.

3. Avaldaja hakkas esitama puudutatud isikule talumistasu taotluseid alates 2008. aastast.

25. märtsi 2010. a talumistasu taotluse alusel tasus puudutatud isik avaldajale 2010. aasta

talumistasu Papli 1 kinnistu eest 1 938,20 krooni. 23. aprilli 2012 talumistasu taotluse alusel

tasus puudutatud isik avaldajale 2011. aasta talumistasu kinnistute eest 123,87 eurot. Alates

2012. aastast ei olnud puudutatud isik talumistasu maksnud. Vastavalt esitatud tehnovõrgu ja –

rajatise talumise tasu taotlusele pidi puudutatud isik tasuma kuni uue taotluse esitamiseni

viimase esitatud taotluse alusel, kuid seda ei teinud. Avaldaja arvestab 2012. aastal esitatud

talumistasu taotluse kohaselt puudutatud isiku võlgnevuse 2012, 2013 ja 2014 aastate eest, s.o

123,87 eurot 2012. aasta eest, 123,87 eurot 2013. aasta eest, 123,87 eurot 2014. aasta eest,

kokku 371,61 eurot. 17. juunil 2015. a esitas avaldaja puudutatud isikule uued talumistasu

taotlused 2015. a eest kokku 4 132,90 eurot.

4. Talumistasu arvestuskäik on järgmine: 1) Põhjaranna tee 16 kinnistu eest: maksukohustus

34 06,75 eurot/ 33305 m2= 0,1 eurot/m2 + hooldustasu 0,1eur/m2=0,2 eurot/m2, õhuliin

16 532 m2 x 0,2 eurot/m2=3306,40 eurot; 2) Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu eest:

maksukohustus 252 eurot/9881m2=0,0255 eurot/m2 + hooldustasu 0,1eurot/m2=0,125

eurot/m2, õhuliin 515,4 m2 x 0,125 eurot/m2=64,425 eurot; 3) Põhjaranna tee 14 kinnistu eest

maksukohustus 1 232,75 eurot/48343 m2=0,0255 eurot/m2 + hooldustasu 0,1 eurot/m2=0,125

eurot/m2, õhuliin 5583,6 m2 x 0,125 eurot/m2=697,65 eurot; 4) Võsanõmme II

248,25 eurot/9740 m2=0,025 eurot/m2 + hooldustasu 0,1 eurot/m2=0,125 eurot/m2, õhuliin

515,4 m2 x 0,125 eurot/m2=64,425 eurot. Puudutatud isiku põhivõlgnevus avaldaja ees

moodustab seisuga 30. juuni 2016. a 4 504,51 eurot.

5. Lisaks talumistasu põhivõlgnevusele 4 504,51 eurot palub avaldaja välja mõista viivise

kuni 30. juunini 2016. a eest summas 270,70 eurot, viivise põhivõlasummalt kindla summana

alates 01. juulist 2016. a kuni otsuse tegemiseni ja edasi VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud

isiku kanda.

2(14)

6. Avaldaja täpsustas, et hooldustööd on tööd, mis on vajalikud kinnistu kasutuskõlblikus ja

korras hoidmiseks, sh koristustööd (praht, tolm, lumi). Avaldaja uuris koristuse hinda ja

arvestas välja hoolduskulud Põhjaranna tee 16 kinnistul (asfalteeritud pinnal) 0,1 eurot/m2 ja

ülejäänud pindalal 0,05 eurot/m2, mida kinnitavad 2015. aasta jooksul avaldajale esitatud

arved koristusteenuse eest. 0,1 eurot/m2 on keskmine hind, kuid tegelikult on hind suurem,

kuid üüritud pinna eest hoolitsevad üürnikud ise. Avaldaja selgitas, et annab kinnistud üürile

kauba ladustamiseks, aga seoses õhuliini kaitsevööndiga on see piiratud.

Puudutatud isiku seisukoht

7. Puudutatud isik vaidleb avaldusele vastu. Puudutatud isiku hinnangul on avaldaja nõue

ebaselge ning põhjendamatu, arusaamatuks jääb talumistasu arvestamise metoodika. Avaldaja

ei ole põhjendanud, milles seisneb hooldustasu ning millel põhineb selle suurus. Avaldaja ei

ole tõendanud mistahes hooldamist, hooldamise kohustuse olemasolu ega sellega kaasneva

kulu kandmist. Ei ole arusaadav, kuidas kujuneb avaldaja poolt nõutav talumistasu suurus

aastate 2012-2014 eest 123,87 eurot iga aasta kohta. Avaldaja sai Põhjaranna tee kinnistu

omanikuks 2013. a lõpus, mistõttu puudub tal õigus nõuda talimustasu selle kinnistuga

seonduvalt 2012. ja 2013. aastate eest. Avaldaja poolt nõutav talumistasu on ebamõistlikult

suur. Avaldaja nõuab 2015 aasta eest talumistasu maksmist summas 4 132,90 eurot, mis on üle

kümne korra suurem kui talumistasud 2012, 2013 ja 2014 aastate peale kokku. Paljasõnaline

on väide, et avaldaja on esitanud puudutatud isikule talumistasu maksmise nõudeid 2008.

aastast alates.

8. Põhjaranna tee 14 ja Võsanõmme II kinnistud on sihtotstarbeta maad, millele ei ole

võimalik midagi ehitada, rajada ega püstitada. Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu on 100%

transpordimaa. Põhjaranna tee 16 on 100% tootmismaa. Puudutatud isikule kuuluvad rajatised

ei takista kinnistute kasutust, arvestades kinnisasjade sihtotstarvet, suurust ja senist kasutust.

Jääb arusaamatuks, kuidas saaks kinnistut kasutada ilma tehnorajatisteta. Avaldaja väide, et ta

soovib õhukaabelliinide alla kaupa ladustada, on alusetu ja põhistamata. Põhjaranna tee

kinnistul, mis on sihtotstarbelt transpordimaa, on raudtee, millele mistahes kauba ladustamine

ei ole lubatud. Liinirajatistest tulenevatest õiguslikest piirangutest hoolimata ei ole avaldaja

majandustegevus takistatud. Avaldaja esitatud arved koristusteenuse eest on kahelt erinevalt

endaga seotud ettevõttelt. Arved ei tõenda kulu kandmist ning jääb selgusetuks, kus on

koristusteenust osutatud ja milles see seisneb ning millest tuleneb avaldaja kohustus

koristusteenust tellida. Arved on fiktiivsed. Avaldaja kinnistud ei vaja mistahes hooldust ega

korrashoidu, kuna nendel puudub igasugune haljastus jms.

Maakohtu määrus

9. Harju Maakohus rahuldas 30. augusti 2017 määrusega avalduse osaliselt ja mõistis

puudutatud isikult avaldaja kasuks välja talumistasu võlgnevuse 451,61 eurot ja 30. juuni

2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 51,22 eurot ning sissenõutavaks muutunud

viivise perioodi 01. juulist 2016 kuni 30. augustini 2017 eest 41,12 eurot. Samuti mõisteti

puudutatud isikult avaldaja kasuks viivise võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses põhinõudelt (451,61 eurot) päevas alates 31. augustist 2017. a kuni

põhinõude tasumiseni.

10. Maakohus tuvastas, et menetlusosalised ei vaidle selle üle, et avaldaja on Põhjaranna

tee 16, Võsanõmme II, Põhjaranna tee 14 ja Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistute omanik

ning et avaldaja kinnistutel asuvad puudutatud isiku omandisse kuuluvad õhukaabliliinid koos

elektripostidega, milliseid tehnorajatisi on avaldaja kohustatud taluma oma kinnistutel. Seega

on avaldajal õigus esitada AÕSRS § 154 lg 1, AÕS § 1582 lg 2 alusel talumistasu

3(14)

väljamõistmise nõue puudutatud isiku vastu. Menetlusosaliste vahel on vaidlus tehnorajatise

talumistasu väljamõistmise ja selle suuruse osas.

11. Riigikohus on enda lahendis nr 3-2-1-87-14 asunud seisukohale, et kinnisasja omanikul

õigus nõuda talumiskohustuse eest kohast hüvitist. Kinnisasja omanikule tuleb talumistasuna

lisaks kulude hüvitamisele (maamaks, kinnisasja hooldamise kulud) maksta üldjuhul ka

perioodilist lisahüvitist, arvestades talumiskohustuse intensiivsust, mis tuleneb mh

tehnorajatise olemusest ja selle kaitsevööndi ulatusest ja sellest tulenevatest piirangutest, maa

sihtotstarbest, suurusest ja asukohast, samuti muudest asjaoludest, mis võimaldaks omanikul

maad efektiivsemalt või muul viisil kasutada, aga ka avalikku huvi talumiskohustuse vastu.

12. Kokku on avaldaja kinnistute kogupindala 101 478 m2, millest on tehnorajatistega kaetud

23 146,4 m2. Puudutatud isik ei ole vastu vaielnud avaldaja poolt esitatud õhuliinide alla

jäävale ruutmeetrite arvule. Seega moodustavad õhuliinid avaldaja kinnistutest kokku

22,81%. Kohtu hinnangul ei ole võimalik nimetatud ulatuses avaldajal kinnistu omanikuna

oma maad efektiivselt kasutada, arvestades ehitusseadustiku (EhS) § 77 lg-des 1 ja 2

sätestatud piiranguid elektripaigaldise kaitsevööndile.

13. Puudutatud isiku poolt esitatud tõendusmaterjalilt (fotod avaldaja kinnistust) nähtub, et

avaldaja kasutab kinnistuid liinirajatistest hoolimata igapäevases tegevuses ega pea kinni

liinirajatistest tulenevatest õiguslikest piirangutest ega järgi neid (tl 85-90). Maakohus

tuvastas 03. mail 2017. a toimunud vaatlusel, et liinirajatiste alla on kaitsevööndis pargitud

autod ning liinirajatiste all asuvad kruusahunnikud (tl 132-135, 139 pöördel). Kuigi kohus

möönis, et avaldaja ei pea osaliselt kinni tehnorajatisest tulenevatest õiguslikest piirangutest,

ei saa rikkumise arvelt õigustada puudutatud isiku väidet tasu alandamiseks. Olenemata

piirangute rikkumisest on avaldajal õigus tehnorajatise talumise eest vastavalt seadusele

talumistasu nõuda ning liinirajatiste õiguslike piirangute korral on puudutatud isikul õigus

esitada vastav nõue.

14. Järgnevalt hindas kohus avaldaja kinnistute sihtotstarvet. Kohtule esitatud

kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu on

transpordimaa 100%; Põhjaranna tee 16 (endine Papli 1) kinnistu on tootmismaa 100%;

Põhjaranna tee 14 (endine Võsanõmme I) kinnistu on sihtotstarbeta maa ning Võsanõmme II

kinnistu on samuti sihtotstarbeta maa. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a

määrusele nr 155 on sihtotstarbeta maa iseseisvat katastriüksust moodustav ehitusõiguseta

maa, millele ei ole võimalik või otstarbekas sihtotstarvet määrata. Seega Võsanõmme II ja

Põhjaranna tee 14 (endine Võsanõmme I) kinnistutele ei ole võimalik midagi ehitada, rajada

ega püstitada. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et talumiskohustuse intensiivsus

eelnimetatud kinnistutele on seega maa sihtotsarvet arvestades väike.

15. Kohus leidis, et Põhjaranna tee raudteeharu 1 ja Põhjaranna tee 16 (endine Papli 1)

kinnistute puhul tuleb arvestada suurema riivega, kuivõrd tegemist on 100% tootmis- ja

transpordimaaga, mis seab kinnistu kasutamisele tehnorajatisest tulenevalt piirangud. Samas

nõustus kohus puudutatud isiku väitega, et transpordimaad on võimalik kasutada vaid

liiklemiseks ja transpordiks ning sinna ei ole võimalik laoruume ehitada. Samuti ei ole seda

võimalik tasu eest kasutusse anda, kuna kinnistul asub täies ulatuses raudtee. Täiendavalt

nõustus kohus puudutatud isikuga selles, et kuivõrd kõiki avaldaja kinnistuid läbib Kroodi

oja, mille tõttu kehtib seal piiranguvöönd 50 m ja ehituskeeluvöönd 25 m, ei ole vastavalt

looduskaitseseaduse § 38 lg-le 3 lubatud hoonete ja rajatiste ehitamine kalda

ehituskeeluvööndis. Seega Kroodi oja ehituskeeluvöönd ja piiranguvöönd ning

4(14)

elektripaigaldise kaitsevöönd osaliselt kattuvad, mistõttu on puudutatud isiku tehnorajatistest

tulenev talumiskohustuse intensiivsus madalam.

16. Avalduse kohaselt on avaldaja arvestanud talumiskohustuse tasu suuruse, arvestades

maamaksukohustust ning kinnisasjade hooldamise kulusid. Kohus asus seisukohal, et

talumistasu suuruse määramisel tuleb arvestada ka kinnisasja omaniku poolt tasutava

maamaksu ning kinnisasja hooldamise kuludega, kuid seda põhjendatud ja vajalikus ulatuses

(RKTKm 3-2-1-87-14). Avaldaja on esitanud tõendid selle kohta, millises ulatuses maamaksu

tasub ta enda vaidlusalustelt kinnistutelt (tl 41) ning on esitanud arvutuskäigu, mille alusel on

ta arvestanud välja, mitu eurot tasub ta maamaksu 1m2-lt enda konkreetse kinnistu kogu

pindalalt ning korrutanud selle seejärel vastavalt tehnorajatise alla kuuluva pindalaga (m2

hulgaga). Vastavalt eeltoodule on avaldaja arvestanud tehnorajatiste alla kuuluvate

ruutmeetrite maamaksu määrana 0,1 eurot/m2. Kohus leidis, et kuivõrd seadus ei sätesta

talumistasu väljamõistmise metoodikat või arvutusviisi, ei ole avaldaja poolt väljatoodud

iseenesest vale, kuid see ei ole märgitud ulatuses täielikult põhjendatud ning on

põhjendamatult suur. Kohus leidis, et maamaksu määr, mille väljamõistmist avaldaja 1m2-lt

tehnorajatise alla kuuluvalt maa-alalt puudutatud isikult nõuab, ei ole proportsionaalne

talumiskohustuse intensiivsusega. Kuigi avaldajal on tehnorajatise talumiskohustus, kuuluvad

kinnistud, mille eest tuleb maamaksu tasuda, täies ulatuses avaldajale.

17. Kuigi avaldajal on õigus saada tehnorajatise talumise eest tasu, ei saa nimetatud

talumistasu väljamõistmisega tekkida avaldaja põhjendamatut rikastumist puudutatud isiku

arvelt. Kohus asus seisukohale, et talumistasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka

asjaolu, et avaldaja on omandanud kinnistud, mida läbivad elektriliinid, mille olemasolust oli

avaldaja teadlik kinnistute omandamisel.

18. Talumistasu väljamõistmist mõjutab ka avaldaja poolt kantud hoolduskulude suurus.

Avalduse kohaselt on avaldaja määranud kinnisasjade hooldamise kulu määraks 0,1 eurot/m2

tehnorajatiste alla jääva maa-ala arvestuses. Avaldaja hinnangul on hoolduskulud suuremad,

kuid on seda vähendanud 0,1 eurot/m2-lt. Kohus põhjendas, et hoolduskulude määramisel

tuleb arvestada esmalt hoolduskulude vajalikkust, hooldamistööde ulatus, sh arvestades, et

hoolduskulude ulatust saab arvestada vaid tehnorajatise alla kuuluva maa-ala hooldamise eest

ning mitte ülejäänud avaldaja kinnistu hooldamise eest. Avaldaja on kohtule esitanud

tõendusmaterjalina arved, mis on avaldajale väljastatud hooldustööde eest. Arved on

väljastatud koristusteenuste eest ajavahemiku jaanuarist märtsini 2015, 01. aprillist 2015,

30. juunini 2015; juulist oktoobrini 2015 ja novembrist 2015 jaanuarini 2016 eest (tl 62-65).

Arved on esitatud Dizolva OÜ-le koristusteenuste eest kogusummas 9 060 eurot. Puudutatud

isik leiab, et arvetelt ei ole tuvastatav, kus on koristusteenuseid osutatud ning leiab, et arved

on fiktiivsed. Kohtul ei ole alust arvata, et kohtule esitatud arved on fiktiivsed, kuivõrd

puudutatud isik ei ole tõendanud vastupidist, kuid kohus nõustus puudutatud isiku

seisukohaga, et arvetelt ei ole tuvastatav, kus ja millist koristusteenust on osutatud. Kohtu

hinnangul ei tõenda koristusteenuse osutamist avaldajale kuuluval kinnistul ka kohtule

esitatud hinnapakkumine (tl 109). Puudutatud isiku poolt esitatud tõendusmaterjali (fotod, tl

81-90) ja vaatluse (tl 139 ja pöördel) alusel on tuvastatav, et avaldaja kinnistutel asuvate

tehnorajatiste ümbruses ning liinide all ei ole võsaga looduslikku katet, mis vajaks

aastaringset ning pidevat hooldust; enamik kinnistutest on kaetud killustikuga ja

freesasfaltiga. Ka Raudtee ümbruses ei ole haljastust, on vaid üksikud põõsad ja väike võsa.

Seega ei ole avaldajal suurt vajadust märkimisväärselt suurte hooldustööde järele. Kohus asus

seisukohale, et avaldajal on õigus korraldada hooldustöid enda kinnistutel, sh tehnorajatiste

alla jääval maa-alal enda kinnistutel, kuid talumistasu suuruse väljamõistmisel tuleb siiski

5(14)

arvestada põhjendatud ja vajalike kulutustega. Aastatel 2012-2014 kantud hoolduskulude

kohta pole avaldaja tõendeid esitanud, samuti pole avaldaja välja toonud, et oleks nendel

aastatel hoolduskulusid kandnud. Kohus arvestab nimetatut talumistasu suuruse

kindlakstegemisel.

19. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates kohus leidis, et põhjendatud ja vajalik talumistasu

suuruse määr avaldaja kinnistute eest on alljärgnev.

1) Põhjaranna tee 16 (endine Papli 1) kinnistu eest on talumistasu 123,87 eurot aastas.

Sealhulgas arvestas maakohus asjaoluga, et puudutatud isik on ise varasemalt (enne 2012. a)

nimetatud summat aktsepteerinud ning nimetatud kinnistu eest vastavas ulatuses talumistasu

tasunud.

2) Võsanõmme II kinnistu eest on talumistasu suurus 20 eurot aastas.

3) Põhjaranna tee 14 (endine Võsanõmme I) eest on talumistasu suurus 20 eurot aastas.

4) Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu eest on talumistasu 40 eurot aastas.

20. Kohus leidis, et talumistasu võlgnevus aastate 2012 – 2014. a eest ei ole tõendatud. Kohus

ei ole tuvastanud, et avaldaja oleks esitanud puudutatud isikule talumistasu taotluseid

vahemikul 2012 - 2014. aastal. Samas asus kohus seisukohale, et avaldajal on õigus

talumistasu saamisele, kuivõrd nimetatud õigus tuleneb seadusest (AÕS § 158 lg 1). Küll aga

nõustus kohus puudutatud isiku vastuväitega, et avaldaja nõue 2012. a eest talumistasu

väljamõistmiseks on aegunud. AÕS § 1582 lg-st 7 tulenevalt on tasu saamise nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ning aegumistähtaeg algab iga aasta 1. juulist. Kuivõrd avaldaja

esitas avalduse kohtule 30. juunil 2016. a, on avaldaja nõue 2012. a eest talumistasu

väljamõistmiseks AÕS § 1582 lg 7, TsÜS § 149 alusel aegunud ning ei kuulu rahuldamisele.

21. Maakohus asus seisukohale, et 2013. aasta eest kuulub puudutatud isikult

väljamõistmisele talumistasu kolme kinnistu eest – Võsanõmme II, Põhjaranna tee 14 ja

Põhjaranna tee 16 eest kogusummas 163,87 eurot (20 + 20 + 123,87). Kuivõrd avaldaja on

oma esitatud avalduses palunud aga 2013. a eest puudutatud isikult välja mõista 123,87 eurot,

mõistis kohus puudutatud isikult avaldaja kasuks 2013. a eest välja talumistasu 123,87 eurot,

kuivõrd ka hagita menetluses ei ole kohtul võimalik ületada nõude piire. Põhjaranna tee

raudteeharu 1 kinnistu eest ei ole võimalik tasu välja mõista, kuivõrd avaldaja sai nimetatud

kinnistu omanikuks alles 27. novembril 2013. a, kuid AÕS § 1582 lg 3 sätestab, et jooksva

aasta eest on tasu saamise õigus isikul, kes oli vastava kinnisasja omanik sama aasta 1. märtsi

seisuga, juhul kui ta esitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud taotluse jooksva aasta 1.

juuliks.

22. Maakohus asus seisukohale, et 2014. aasta eest kuulub puudutatud isikult

väljamõistmisele talumistasu nelja kinnistu eest kõigi nelja kinnistu eest kogusummas 203,87

eurot (20 + 20 + 123,87 + 40). Kuivõrd avaldaja on oma esitatud avalduses palunud aga

2014.a eest puudutatud isikult välja mõista 123,87 eurot, mõistis kohus puudutatud isikult

avaldaja kasuks 2014. a eest välja talumistasu 123,87 eurot, kuivõrd ka hagita menetluses ei

ole kohtul võimalik ületada nõude piire.

23. Maakohus asus seisukohale, et 2015. aasta eest kuulub puudutatud isikult

väljamõistmisele talumistasu kõigi nelja kinnistu eest kogusummas 203,87 eurot (20 + 20 +

123,87 + 40), kuivõrd mitte ühestki tõendist ei tulene ka asjaolu, et niivõrd suur hüppeline

talumistasu kasv oleks põhjendatud, mille väljamõistmist avaldaja avalduse kohaselt

puudutatud isikult nõuab. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus avaldaja kasuks välja

talumistasu võlgnevuse summas 451,61 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et puudutatud

6(14)

isik on olnud kohustatud tasuma avaldaja talumistasu 2013, 2014 ja 2015 aasta eest, millist

kohustust on puudutatud isik rikkunud, on avaldajal õigus nõuda tasumata talumistasu

võlgnevuselt nii sissenõutavat kui ka edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras VÕS § 113 lg

1 teises lause alusel.

24. Kohus arvestas sissenõutavaks muutunud viivist talumistasult järgnevalt: 1) 2013. aasta

eest on viivise võlgnevus summas 25,95 eurot (võlasummalt 123,87 eurot; periood

02.12.2013-30.06.2016; viivisemäär VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär;

perioodis viivitatud päevi kokku 942); 2) 2014. aasta eest on viivise võlgnevus 15,76 eurot

(võlasummalt 123,87 eurot; periood 02.12.2014-30.06.2016; viivisemäär VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud seadusjärgne viivisemäär; perioodis viivitatud päevi kokku 577); 3) 2015. aasta eest

on viivise võlgnevus 9,51 eurot (võlasummalt 203,87 eurot; periood 02.12.2015-30.06.2016;

viivisemäär VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär; perioodis viivitatud päevi

kokku 212); 4) viivis tsiviilasja menetluse ajal summas 41,12 eurot (võlasummalt 451,61

eurot; periood 01.07.2016-30.08.2017; viivisemäär VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne

viivisemäär; perioodis viivitatud päevi kokku 426). Maakohus mõistis viivise välja VÕS §

113 lg 1 alusel ja edasiulatuva viivise TsMS § 367 alusel.

25. Kohus leidis, et kuivõrd avaldus kuulus käesolevas tsiviilasjas osalisele rahuldamisele,

tuleb TsMS § 172 lg-t 1 kohaldades jätta osaliste menetluskulud nende endi kanda.

Määruskaebus

26. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu määruse

tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada avaldus täies ulatuses, või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

27. Avaldaja leiab, et puudutatud isiku tehnorajatiste tõttu on avaldaja õigusi kitsendatud, avaldaja kannab kulusid (maamaks

ja hooldamise tasu) ja kahju (saamata jäänud tulu, kuna ei saa kinnistuid välja üürida). Maakohus on õigesti leidnud, et

avaldaja ei saa 22,81% kinnistust efektiivselt kasutada ja saada tulu väljaüürimisest. Avaldaja ei nõustunud kohtu väitega, et

Võsanõmme II ja Põhjaranna tee 14 kinnistutele ei ole võimalik midagi ehitada, rajada ega püstitada. Avaldaja märgib, et

vaatamata sellele, et maa on sihtotstarbeta, maksab omanik maamaksu 0,05 eurot 1 m 2 eest ning peab maatükki hooldama.

Üürimisest huvitatud isikud keelduvad maatükkide üürimisest just elektrijuhtmete ja postide olemasolu tõttu. Üürimisest

huvitatud isikud soovivad maatükkidel ladustada materjale jne, kasutades sõitmiseks ja laadimiseks suuri masinaid,

mehhanisme ja kraanasid. Avaldaja tahab ja saaks välja üürida oma kinnistuid, kui need ei oleks kitsendatud puudutatud isiku

tehnorajatistega ja nende kaitsevöönditega. Kinnistud jäävad kaitsevööndite tõttu väga kitsaks ja pole võimalik neid kasutada

ja muuta maa sihtotstarvet. Maa otstarbe muutmine ei muuda tehnorajatise olemasolu kinnistutel.

28. Avaldaja saaks kinnistuid välja üürida asjade ladustamiseks maapinnale ning selleks ei ole vaja ehitada laoruume.

Avaldaja selgitas nii kohtule kui ka puudutatud isikule, et raudteed enamasti ei ole, puuduvad liiprid ja rööpad ning raudteed

ei ole aastaid kasutatud. Kinnistut ei saa kasutada ainult transpordimaana. Avaldaja ei nõustu ka kohtu väitega Kroodi oja

suhtes. Puudutatud isik peab oma tehnorajatiste eest maksma ja hoolitsema, kuid käesoleval ajal seda teeb ainult avaldaja.

29. Avaldaja ei saa nõustuda kohtu hinnanguga, et avaldaja poolt kehtestatud määras maamaksu väljamõistmine tehnorajatiste

alla kuuluva maa-ala eest põhjendamata suur ning et talumistasu väljamõistmisega ei peaks tekkima avaldaja põhjendamatut

rikastumist puudutatud isiku arvelt. Arvestades maamaksu määra 1 m2 eest, ei saa avaldaja rikastuda, kuna tahab saada tagasi

endale raha, mis on makstud pinna eest, mida ta ei saa kasutada ja on kitsendatud puudutatud isiku tehnorajatiste tõttu koos

kaitsevööndiga.

30. Avaldajale jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et hoolduskulude määramisel tuleb arvestada esmalt hoolduskulude

vajalikkust, hooldamistööde ulatust, sh arvestades, et hoolduskulude ulatust saab arvestada vaid tehnorajatise alla kuuluva

maa-ala hooldamise eest ning mitte ülejäänud avaldaja kinnistu hooldamise eest. Avaldaja selgitab, et tasus 2015. aasta eest

avaldaja tasus kinnistute pinnal, kus on tehnorajatised ja kaitsevöönd, mis ei ole üürile antud, koristusteenuste eest 9060

eurot, seega keskmine hoolduskulu 1 m2 eest aastas on 2,55 eurot (9060 : 23146,4 m2, s.o avaldaja kinnistud, mis on

tehnorajatistega kaetud). Veel rohkem kannab avaldaja kahju saamata jäänud tulude tõttu. Käesoleval ajal on lahtiste

kinnistute üür keskmiselt 0,31 eurot/m2. Avaldaja vabatahtlikult vähendas puudutatud isikult nõutavaid kulusid ja määras 0,1

eurot/m2 Põhjaranna tee 16 kinnistul ja 0,05 eurot/m2 Põhjaranna tee 14, Võsanõmme II ja Põhjaranna tee raudteeharu 1

kinnistutel. Nõustuda ei saa kohtu väitega, et kõik kulud peab kandma kinnistuomanik.

7(14)

31. Põhjendamatu on ka kohtu väide, et ei ole tuvastatav, kus ja millist koristusteenust on osutatud ning et ka

hinnapakkumine ei tõenda koristusteenuse osutamist avaldajale kuuluval kinnistul. Avaldaja teatas kohtule, et avaldajale on

osutatud koristusteenus käesolevas asjas nimetatud kinnistutel ja veel rohkem kohtades, kus on puudutatud isiku

tehnorajatised ja kaitsevööndid, kuna avaldajal puuduvad muud kohad, kus ta vajaks teenuste osutamist. Hinnapakkumise

esitas avaldaja 1 m2 hinna tõendamiseks. Avaldaja põhjendas, et tema hoolduskohustus hõlmab ka põõsaste ja võsa lõikamist

vaatamata sellele, et pinnal on freesasfalt ja killustik, sest ka nendel hakkavad kasvama võsad ja puud ning talvel on vaja

koristada lund, et liinide hooldamiseks puudutatud isik saaks pääseda ligi liinidele.

32. Avaldaja märkis, et kohtupoolsed talumistasu arvestused on arusaamatud. 2015. aasta eest esitas avaldaja uued

talumistasu avaldused ja kuni 2015. aastani kehtis varem esitatud avaldus vastavalt varem kehtinud seadusele.

33. Avaldaja arvates on põhjendamata kohtu väide, et avaldaja oli kinnistute omandamisel elektriliinide talumiskohustusest

teadlik. Avaldaja teadis kinnistut omandades, et puudutatud isik peab maksma avaldajale tehnorajatiste talumise tasu. Samuti

on avaldaja arvates arusaamatu kohtu väide, et kuigi avaldajal on tehnorajatise talumiskohustus, kuuluvad kinnistud, mille

eest tuleb maamaksu tasuda, täies ulatuses avaldajale. Avaldaja märgib, et temal on kohustus kanda kulusid, hoolitseda

kinnistu eest, samal ajal on puudutatud isikul õigus keelduda kasutamast ja teenimast tulu on vastuolus sündsuse mõistete ja

kõigi äri ajamise heade viisidega. Puudutatud isik vabaneks talumistasu tasumisest, kui ta kitsendaks kaitsevööndit.

34. Avaldaja jäi oma seisukoha juurde seoses aegumisega. Tasumise aegumine ei või alata varem, kui poolel on tasumise

kohustus, kuna vaidlust ei ole selles, et puudutatud isik oli kohustatud maksma eelneva avalduse alusel samadel tingimustel.

Avaldaja leidis, et 2012. aasta nõue ei ole aegunud.

Menetluse edasine käik

35. Puudutatud isik vaidles kaebusele vastu ja palus kohtul keelduda apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest. Alternatiivselt palus puudutatud isik jätta määruskaebus rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda.

36. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja

edastas selle 26. oktoobri 2017. a kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

37. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, on seisukohal, et maakohtu määrus

tuleb menetlusõigusnormi rikkumise ja materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu

tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel talumistasu ja viivise suuruse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas maakohtule asja tagasi saatmata uue määruse, millega

suurendab avaldaja kasuks väljamõistetavat talumistasu. Ülejäänud osas jääb maakohtu

määrus muutmata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu määruse

põhjendusi (TsMS § 647 lg 1 p 21, § 659). Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Nagu

selgitatud 09. jaanuari 2018. a kirjas, ei pea ringkonnakohus vajalikuks määruskaebuse

läbivaatamiseks kohtuistungi korraldamist.

38. Esmalt ringkonnakohus märgib, et avaldaja on maakohtu määrusele esitanud kaebuse,

nimetades seda apellatsioonkaebuseks. Ringkonnakohus selgitab, et tehnorajatise talumisega

seotud asju, sh talumistasu saamise nõudes, lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 131 ja 611. ptk

järgi hagita menetluses (RKTKo 3-2-1-87-14, p 27) ning hagita menetluse lõpplahendiks on

kohtumäärus (TsMS § 478 lg 1), mida on võimalik vaidlustada määruskaebuse esitamisel

(TsMS § 660 lg 1). Seega oli käesoleval juhul avaldajal õigus esitada maakohtu määrusele

määruskaebus ning avaldaja on ebaõigesti nimetatud oma kaebust apellatsioonkaebuseks.

Maakohus on õigesti käsitlenud avaldaja kaebust määruskaebusena. Maakohus on

määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud ning selle rahuldamata jätmise tõttu edastanud

TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu

arvates puudub alus avaldaja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest vastavalt puudutatud

isiku taotlusele.

39. Maakohus on õigesti tuvastanud ning puudub ka vaidlus selle üle, et avaldajale kuuluvatel

Põhjaranna tee 16, Võsanõmme II, Põhjaranna tee 14 ja Põhjaranna tee raudteeharu 1 asuvad

8(14)

puudutatud isiku omandisse kuuluvad õhukaabliliinid koos elektripostidega, s.o

tehnorajatised. Tulenevalt AÕS § 158 lg-st 1 on avaldajal nende tehnorajatiste talumise

kohustus, mistõttu on avaldajal õigus esitada AÕSRS § 154 lg 1, AÕS § 1582 lg 2 alusel

talumistasu väljamõistmise nõue puudutatud isiku vastu. Menetlusosaliste vahel on jätkuvalt

vaidlus tehnorajatise talumistasu suuruse osas.

40. Avaldaja talumistasu nõue koosneb puudutatud isiku võlgnevusest 2012. aasta eest

123,87 eurot, 2013. aasta eest 123,87 eurot, 2014. aasta eest 123,87 eurot ja 2015. aasta eest

kokku 4 132,90 eurot. Seejuures koosneb talumistasu 2015. aasta eest kaitsevööndi piiranguga

alalt tasumisele kuuluvast maamaksusummast (avaldaja arvestuse kohaselt 0,1 eurot/m2) ja

hoolduskuludest (avaldaja arvestuse kohaselt 0,1 eurot/m2). Avaldaja talumistasu nõue on

kokku 4 504,51 eurot.

41. Maakohus on asunud seisukohale, et avaldaja nõutav talumistasu on põhjendamatult suur, arvestades riive intensiivsust

(sh kinnisasjade sihtotstarvet), samuti ei ole avaldaja tõendanud hoolduskulude suurust ning nõue on 2012. aasta eest nõutava

talumistasu osas aegunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osaliselt ning järgnevalt vastab määruskaebuses esitatud

väidetele ja esitab omapoolsed põhjendused, millises osas peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu määruse tühistada.

42. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt Riigikohtu praktikale on avaldajal õigus nõuda tehnorajatise omanikult

talumistasu sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viivist (RKTKo 3-2-1-87-14, p 33). Seega ei mõjuta avaldaja teadmine

kinnistute omandamisel kinnistutel olevatest tehnorajatistest tingitud piirangutest avaldaja kasuks määratava talumistasu

suurust. Riigikohus on selgitanud, et tehnorajatise talumistasu on õigus saada vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik

peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. Riigikohus on täpsustanud, et see

puudutab eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid (RKTKo 3218714, p 33; RKPSJVKo 3-4-1-25-11, p

46).

43. Puudutatud isik esitas 21.10.2016. a menetlusdokumendis aegumise vastuväite, millega maakohus nõustus ja asus

seisukohale, et AÕS § 1582 lg 7 ja TsÜS § 149 alusel on aegunud avaldaja talumistasu nõue 2012. aasta eest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid peab vajalikuks maakohtu määruse põhjendusi selles osas

täiendada.

Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 2012. aasta eest talumistasu võlgnevuse nõue on aegunud. Avaldaja tugineb

AÕS § 1582 lg-le 5 (tl 100, 156). Vastuseks avaldaja väidetele ja täienduseks maakohtu määruse põhjendustele

ringkonnakohus märgib, et AÕS § 1582 lg-s 5 märgitu ei mõjuta aegumistähtaja algust. AÕS § 1582 lg 5 kohaselt makstakse

tasu jooksva aasta eest välja hiljemalt sama aasta 1. detsembriks. Ringkonnakohtu arvates ei lükka hageja vastuväide ümber

puudutatud isiku väidet, et 2012. aasta eest talumistasu võlgnevuse nõue on aegunud. TsÜS § 149 kohaselt seadusest tuleneva

nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS §

147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Tehnorajatise talumise eest tasu maksmise nõudele on sätestatud erikord nii aegumistähtaja kestuse kui ka aegumistähtaja

alguse osas. AÕS § 1582 lg 7 kohaselt on aegumistähtaeg kolm aastat ja see algab iga aasta 1. juulist. Seejuures ei ole sättes

täpsustatud, kas silmas peetakse 1. juulit samal aastal, mille eest talumistasu nõutakse, või algab aegumistähtaeg pärast nõude

sissenõutavaks muutumist (s.o kui talumistasu ei maksta hiljemalt sama aasta 1. detsembriks, nagu näeb ette TsÜS § 158 2 lg

5). Ringkonnakohtu hinnangul toetavad AÕS § 1582 sätted esimest lähenemist, sest AÕS § 1582 lg 3 kohaselt on jooksva

aasta eest on tasu saamise õigus isikul, kes oli vastava kinnisasja omanik sama aasta 1. märtsi seisuga, juhul kui ta esitab

käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud taotluse jooksva aasta 1. juuliks. Ringkonnakohus leiab, et olenemata sellest, et

puudutatud isikul oli vastavalt AÕS § 1582 lgle 5 kohustus tasuda 2012. aasta eest talumistasu hiljemalt sama aasta

1. detsembriks, algas aegumistähtaeg 01.07.2012, milliseks ajaks tuli avaldajal esitada talumistasu maksmise taotlus. Seega ei

kohaldu TsÜS-i regulatsioon, mille kohaselt tuleb aegumistähtaega arvestada alates nõude sissenõutavaks muutumisest (s.o

talumistasu puhul lähtudes AÕS § 1582 lg-s 5 sätestatud tähtajast). Vastavalt AÕS § 1582 lg-le 7 ja TsÜS §-le 149 on

käesoleval juhul 2012. aasta eest talumistasu võlgnevuse nõude aegumistähtaeg alanud 01.07.2012 ja lõppenud 3 aastat

hiljem, s.o 30.06.2015. Kuna avaldaja esitas kohtule avalduse talumistasu väljamõistmiseks

2012. aasta eest 30.06.2016, siis oli eelnimetatud nõue avalduse esitamise ajaks aegunud.

44. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et talumistasu komponendina ei tule käesoleval juhul hüvitada

hoolduskulusid, sest esiteks ei ole avaldaja tõendanud hoolduskulude kandmist seonduvalt tehnorajatistega koormatud

kinnistutega ja teiseks ei ole nendel kinnistutel ka vajadust märkimisväärselt suurte hooldustööde järele. Ringkonnakohus

nõustub selles osas maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse punkt 21) ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata

(TsMS § 654 lg 6).

44.1. Õige ja põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hoolduskulude määramisel tuleb arvestada esmalt hoolduskulude

vajalikkust, hooldamistööde ulatust, sh arvestades, et hoolduskulude ulatust saab arvestada vaid tehnorajatise alla kuuluva

9(14)

maa-ala hooldamise eest ning mitte ülejäänud avaldaja kinnistu hooldamise eest. Ringkonnakohus selgitab, et hooldamise

kulud on talumistasu komponendina hüvitatavad üksnes ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa

kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. See tähendab, et avaldaja ei saa puudutatud isikult nõuda kõiki

hoolduskulusid, mida ta on temale kuuluvate kinnisasjade hooldamise ja koristamisega seonduvalt kandnud. Lisaks on kohtu

pädevuses hinnata, kuivõrd on kantud kulud vajalikud ning kas tehnorajatise omanikul on kohustus need kinnisasja

omanikule hüvitada. Käesoleval juhul on maakohus nii avaldaja esitatud tõendite alusel kui ka vaatluse käigus saanud

veenduda kinnistute hoolduse vajaduse ulatuses.

44.2. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et hoolduskulude kandmist ei ole avaldaja tõendanud, sest avaldaja esitatud

2015. aasta arvetelt (tl 62-65) ei ole tuvastatav, kus ja millist koristusteenust on osutatud. Puudutatud isik on nimetatud

arvetele vastu vaielnud mh põhjusel, et arved on esitanud avaldajaga seotud ettevõtted ning arve ei tõenda kulu kandmist.

Lisaks sellele, et arvetelt ei ole tuvastatav, milliste kinnistuste hooldamise eest on arved esitatud, ei ole avaldaja ka

tõendanud, et ta oleks kandnud arvetel nimetatud hoolduskulusid. Avaldaja väide, et tal ei ole muid kinnistuid, mis

hooldusteenust vajaksid, ei tõenda koristuskulude kandmist Põhjaranna tee raudteeharu 1, Põhjaranna tee 16,

Põhjaranna tee 14 ja Võsanõmme II kinnistutel.

Eeltoodust tulenevalt ei arvesta ka ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga avaldaja talumistasu suuruse määramisel

hoolduskulude komponenti.

45. Riigikohus on selgitanud, et talumistasu määramisel tuleb arvestada tehnorajatisest tuleneva talumiskohustuse

intensiivsust, mis sõltub mh tehnorajatise olemusest (mh selle eeldatavast kasutuseast) ja selle kaitsevööndi ulatusest (vt nt

elektriohutusseaduse § 12) ja sellest tulenevatest piirangutest, maa sihtotstarbest, suurusest ja asukohast (ja muudest maa

väärtust mõjutavatest asjaoludest), samuti muudest asjaoludest, mis võimaldaks omanikul maad efektiivsemalt või muul viisil

kasutada (nt välja üürida või rentida või arendada seal ehitustegevust) (RKTKo 3-2-1-87-14, p 35; RKPSJVKo 3-4-1-25-11,

p-d 47 ja 48). Riigikohus märkis, et mida intensiivsem on riive, seda suurem peaks vähemasti üldjuhul olema tasu, samas

tuleb arvestada ka avalikku huvi talumiskohustuse vastu (RKTKo 3-2-1-87-14, p 35). Järgnevalt hindab ringkonnakohus

talumistasu suurust ühes aastas avaldaja iga kinnistu puhul eraldi.

46. Avalduse kohaselt katab Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu 9 881 m2 suurusest

pindalast 515,4 m2 kinnistul asuv õhuliin (tl 35). Põhjaranna tee raudteeharu 1 kogupinna

maksustamishind on 10 080 eurot, maksumäär 2,5% ja maksukohustus 252 eurot (tl 41).

Sihtotstarbelt on tegemist 100% ulatuses transpordimaaga (tl 21). Maakohus asus seisukohale,

et Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu eest on talumistasu 40 eurot aastas. Kolleegiumi

hinnangul on maakohus nimetatud kinnistu osas talumistasu suuruse määramisel rikkunud

määruse põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 7, § 463 lg 2). Määrusest ei ole

jälgitav talumistasu suuruse kujunemine.

46.1. Maakohus leidis, et Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu puhul tuleb arvestada suurema

riivega, kuivõrd tegemist on 100% transpordimaaga, mis seab kinnistu kasutamisele tehnorajatisest tulenevalt piirangud.

Samas nõustus kohus puudutatud isiku väitega, et transpordimaad on võimalik kasutada vaid liiklemiseks ja transpordiks ning

sinna ei ole eeltoodust tulenevalt võimalik laoruume ehitada. Samuti ei ole seda võimalik tasu eest kasutusse anda, kuna

kinnistul asub täies ulatuses raudtee. Lisaks läbib kinnistut Kroodi oja, mille ehituskeeluvöönd (looduskaitseseaduse § 38 lg 3

alusel ei ole lubatud hoonete ja rajatiste ehitamine) ja piiranguvöönd ning elektripaigaldise kaitsevöönd osaliselt kattuvad,

mistõttu on puudutatud isiku tehnorajatistest tulenev talumiskohustuse intensiivsus madalam. Maakohus asus seisukohale, et

avaldaja poolt kehtestatud määras maamaksu väljamõistmine tehnorajatiste alla kuuluva maa-ala eest põhjendamatult suur

ning tähendaks avaldaja põhjendamatut rikastumist puudutatud isiku arvelt.

46.2. Avaldaja on selgitanud, et raudteed Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistul enamuses osas ei ole, puuduvad

liiprid ja rööpad ning raudteed ei ole aastaid kasutatud. Avaldaja arvates ei saa kinnistut kasutada ainult transpordimaana.

Ringkonnakohus avaldajaga ei nõustu. Katastriüksuse sihtotstarve määrab ära, kuidas on õigusaktidega lubatud katastriüksust

kasutada (vt ka maakatastriseadus § 2 p 9). Vabariigi Valitsuse 23.10.2008. a määrusega nr 155 kinnitatud “Katastriüksuse

sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 5 kohaselt on transpordimaa liiklemiseks ja transpordiks kasutatav maa

koos ohutuse tagamiseks ja selle maa korrashoiuks vajalike ehitiste aluse ning neid ehitisi teenindava maaga, sh teemaa,

äriotstarbeta, avalikult kasutatavate parkimisehitiste, sh parklate maa, raudteemaa, lennuliiklusmaa, navigatsiooniseadmete

maa, köistee, trammitee ja nendega ehitus või toimimisviisi poolest sarnane tee või muu raudteest erineva ehitusega rööbastee

alune maa. Ringkonnakohtu arvates saab eeltoodust järeldada, et Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu

otstarve ei võimaldaks selle kasutamist materjalide ladustamiseks. Sellist järeldust ei muuda

ka avaldaja väide, et transpordimaal asuv raudtee ei ole kasutuskõlbulik ja tegelikult seda ei

kasutatagi. Avaldaja ei ole väitnud, et soovib kasutada Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistut

liiklemiseks ja et puudutatud isikule kuuluv tehnorajatis sellist kasutust takistaks. Vaatluse

protokolli kohaselt on avaldaja kinnitanud, et ta raudteed ei kasuta (tl 139).

10(14)

46.3. Maakohtu põhjendus Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistul tehnorajatise riive

intensiivsusest ei ole üheselt mõistetav. Ühest küljest leiab maakohus, et riive on suur, sest

tehnorajatised piiravad transpordimaa kasutust, teisalt on maakohus nõustunud puudutatud

isiku väitega, et transpordimaad ongi võimalik kasutada vaid liiklemiseks ja transpordiks. Maakohus asus siiski

seisukohale, et Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu osas on põhjendatud määrata talumistasuks

40 eurot aastas. Ringkonnakohus on seisukohal, et tehnorajatis piirab avaldaja poolset

kinnistu kasutust. Avaldaja on pidanud kinnistu omanikuna tasuma kinnistu eest maamaksu, kuid ei saanud

tehnorajatisega koormatud kinnisasja osa ise kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul saab Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr

3218714 (p 33) teha järelduse, et tehnorajatise talumise eest makstav talumistasu peaks olema vähemalt maamaksu hüvitis

ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada.

Kui kogu kinnistu eest (9 881 m2) tuleb antud juhul tasuda maamaksu 252 eurot, siis

tehnorajatisega koormatud alale (515,4 m2) vastav maamaks on 13,14 eurot. Avaldaja on

palunud hüvitada temale maamaksu arvestusega 0,0255 eurot/m2, st 13,14 eurot aastas (16 532 m2

x 0,1 eurot/m2).

46.4. Maakohus on märkinud, et kõiki kinnistuid (sh Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistut)

läbib Kroodi oja, kuid maakohus ei ole täpsustanud, millises ulatuses on kinnisasja

kasutamine takistatud juba ainuüksi Kroodi oja ehituskeeluvööndi tõttu (isegi kui samaaegselt

koormab seda ala kinnistust osaliselt ka puudutatud isiku tehnorajatis) ja millises osas on

kinnistu kasutamine piiratud tehnorajatise kaitsevööndi tõttu. Ringkonnakohus märgib, et

Maa-ameti kaardilt nähtuvalt on Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistul asuv raudtee

katkematu ka Kroodi oja asukohas, seega eelduslikult kulgeb üle Kroodi oja ühendus ja

Kroodi oja ei piira seega kinnistu kasutamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks ka alust

maamaksust lähtuvat talumistasu vähendada täiendava (Kroodi ojast tuleneva) kaitsevööndi

olemasolu tõttu. Lähtuda tuleb puudutatud isikule kuuluvast tehnorajatisest ja selle

kaitsevööndist, millest puudutatud isik saab majandus- ja kutsetegevuses tulu. Seega

miinimummääras talumistasu, mis avaldajal on õigus saada, on maamaks vastavalt alale, mida

koormab tehnorajatis ja mida avaldaja ei saa seetõttu kasutada.

46.5. Olenemata sellest, et ringkonnakohus peab Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu eest talumistasu

väljamõistmist põhjendatuks 13,14 euro ulatuses, ei saa ringkonnakohus kaebuse ulatust ja taotlust

arvestades väljamõistetavat talumistasu vähendada. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu

määruse Põhjaranna tee raudteeharu 1 kinnistu eest talumistasu 40 eurot aastas väljamõistmise

osas muutmata, arvestades käesoleva määruse põhjendusi. Õige on maakohtu seisukoht, et

kuna avaldaja sai nimetatud kinnistu omanikuks alles 27.11.2013. a(tl 21), siis saab

talumistasu vastavalt AÕS § 1582 lg-le 3 välja mõista ainult 2014. ja 2015. aasta eest.

47. Avaldaja avalduse kohaselt katab Põhjaranna tee 16 (endine Papli 1) kinnistu 33 305 m2

suurusest pindalast 16 532 m2 kinnistul asuv õhuliin (tl 35). Kinnistu pinna maksustamishind

on 136 270 eurot, maksumäär 2,5% ja maksukohustus 3 406,75 eurot (tl 41). Kinnistu

sihtotstarve on 100% ulatuses tootmismaa (tl 22). Maakohus asus seisukohale, et nimetatud

kinnistu eest on talumistasu 123,87 eurot aastas, millist talumistasu on puudutatud isik ka ise

aktsepteerinud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud kinnistu osas talumistasu

suuruse määramisel rikkunud määruse põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 7,

§ 463 lg 2). Määrusest ei ole jälgitav talumistasu suuruse kujunemine.

47.1. Maakohus leidis, et Põhjaranna tee 16 kinnistu puhul tuleb arvestada suurema riivega, kuivõrd tegemist on

100% tootmismaaga, mis seab kinnistu kasutamisele tehnorajatisest tulenevalt piirangud. Samas maakohus märkis, et

kinnistut läbib ka Kroodi oja, mille ehituskeeluvöönd (looduskaitseseaduse § 38 lg 3 alusel ei ole lubatud hoonete ja rajatiste

ehitamine) ja piiranguvöönd ning elektripaigaldise kaitsevöönd osaliselt kattuvad, mistõttu on puudutatud isiku

tehnorajatistest tulenev talumiskohustuse intensiivsus madalam. Maakohus asus seisukohale, et avaldaja poolt kehtestatud

määras maamaksu väljamõistmine tehnorajatiste alla kuuluva maa-ala eest põhjendamatult suur ning tähendaks avaldaja

11(14)

põhjendamatut rikastumist puudutatud isiku arvelt. Lisaks teadis avaldaja kinnistu omandamisel sellel asuvast tehnorajatisest.

Maakohus asus seisukohale, et talumistasu suurus Põhjaranna tee 16 kinnistu eest on 123,87 eurot aastas.

47.2. Nagu ülalpool märgitud, ei mõjuta avaldaja teadmine kinnistute omandamisel kinnistutel olevatest tehnorajatistest

tingitud piirangutest avaldaja kasuks määratava talumistasu suurust. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus täies ulatuses maakohtu

seisukohaga, et avaldaja poolt kehtestatud määras maamaksu väljamõistmine tehnorajatiste alla kuuluva maa-ala eest

põhjendamatult suur ning tähendaks avaldaja põhjendamatut rikastumist puudutatud isiku arvelt.

47.3. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008. a määrusega nr 155 kinnitatud “Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise

kord“ § 6 p 3 kohaselt on tootmismaa tootmiseesmärgil kasutatav maa. Tootmis- ja tööstusehitiste alune ja neid ehitisi

teenindav maa on mh põllu-, metsa-, jahi- ja kalamajandusehitiste maa; sadamaehitiste maa, v.a reisijate teenindamisega

seotud ehitised; toodangu ladustamiseks ja transportimiseks vajalike ehitiste maa; tehnorajatiste maa, mis moodustab

iseseisva katastriüksuse, sh kütte-, vee-, gaasi- või elektrivarustusega seotud ehitiste maa; jäätmekäitlusehitiste alune maa, v.a

jäätmehoidla maa; muu tootmisotstarbel kasutatav maa. Eeltoodust tulenevalt on Põhjaranna tee 16 kinnistut võimalik

kasutada mh materjalide ladustamiseks. Avaldaja on väitnud, et sellel eesmärgil soovib ta Põhjaranna tee 16 kinnistut välja

üürida, kuid tehnorajatise paiknemise tõttu kinnistul on see takistatud. Seega Põhjaranna tee 16 kinnistul asuv puudutatud

isikule kuuluv tehnorajatis takistab kinnisasja kasutamist. Avaldaja on pidanud kinnistu omanikuna tasuma kinnistu eest

maamaksu, kuid ei saanud tehnorajatisega koormatud kinnisasja osa ise kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul saab Riigikohtu

lahendist tsiviilasjas nr 3218714 (p 33) teha järelduse, et tehnorajatise talumise eest makstav talumistasu peaks olema

vähemalt maamaksu hüvitis ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas

tehnorajatise tõttu ise kasutada. Kui kogu kinnistu eest (33 305 m2) tuleb antud juhul tasuda

maamaksu 3 406,75 eurot, siis tehnorajatisega koormatud alale (16 532 m2) vastav maamaks

on 1 691,05 eurot. Avaldaja on palunud hüvitada temale maamaksu väiksemas ulatuses, s.o

arvestusega 0,1 eurot/m2, st 1 653,20 eurot aastas (16 532 m2 x 0,1 eurot/m2).

47.4. Maakohus on märkinud, et kõiki kinnistuid (st ka Põhjaranna tee 16 kinnistut) läbib Kroodi

oja, kuid maakohus ei ole täpsustanud, millises ulatuses on kinnisasja kasutamine takistatud

juba ainuüksi Kroodi oja ehituskeeluvööndi tõttu (isegi kui samaaegselt koormab seda ala

kinnistust osaliselt ka puudutatud isiku tehnorajatis) ja millises osas on kinnistu kasutamine

piiratud tehnorajatise kaitsevööndi tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maamaksust

lähtuvat talumistasu vähendada täiendava (Kroodi ojast tuleneva) kaitsevööndi olemasolu

tõttu. Lähtuda tuleb puudutatud isikule kuuluvast tehnorajatisest ja selle kaitsevööndist,

millest puudutatud isik saab majandus- ja kutsetegevuses tulu. Seega miinimummääras

talumistasu, mis avaldajal on õigus saada, on maamaks vastavalt alale, mida koormab

tehnorajatis ja mida avaldaja ei saa seetõttu kasutada. Seega Põhjaranna tee 16 kinnistu eest on

põhjendatud hüvitada avaldajale talumistasu 1 653,20 eurot aastas.

48. Avalduse kohaselt katab Põhjaranna tee 14 (endine Võsanõmme I) kinnistu 48 343 m2

suurusest pindalast 5 583,6 m2 kinnistul asuv õhuliin (tl 35). Kinnistu pinna maksustamishind

on 49 310 eurot, maksumäär 2,5% ja maksukohustus 1 232,75 eurot (tl 41). Kinnistu on

sihtotstarbeta maa (tl 23). Maakohus asus seisukohale, et nimetatud kinnistu eest on

talumistasu 20 eurot aastas. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud kinnistu osas

talumistasu suuruse määramisel rikkunud määruse põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1,

§ 442 lg 7, § 463 lg 2). Määrusest ei ole jälgitav talumistasu suuruse kujunemine.

48.1. Maakohus leidis, et Põhjaranna tee 14 kinnistul tehnorajatise talumiskohustuse intensiivsus on maa sihtotsarvet

arvestades väike, sest vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008. a määrusele nr 155 on sihtotstarbeta maa iseseisvat

katastriüksust moodustav ehitusõiguseta maa, millele ei ole võimalik või otstarbekas sihtotstarvet määrata. Maakohus märkis,

et Põhjaranna tee 14 kinnistule ei ole võimalik midagi ehitada, rajada ega püstitada. Maakohus leidis, et kinnistut läbib ka

Kroodi Oja, mille ehituskeeluvöönd (looduskaitseseaduse § 38 lg 3 alusel ei ole lubatud hoonete ja rajatiste ehitamine) ja

piiranguvöönd ning elektripaigaldise kaitsevöönd osaliselt kattuvad, mistõttu on puudutatud isiku tehnorajatistest tulenev

talumiskohustuse intensiivsus madalam. Maakohus asus seisukohale, et avaldaja poolt kehtestatud määras maamaksu

väljamõistmine tehnorajatiste alla kuuluva maa-ala eest põhjendamatult suur ning tähendaks avaldaja põhjendamatut

rikastumist puudutatud isiku arvelt. Lisaks teadis avaldaja kinnistu omandamisel sellel asuvast tehnorajatisest.

48.2. Nagu ülalpool märgitud, ei mõjuta avaldaja teadmine kinnistute omandamisel kinnistutel olevatest tehnorajatistest

tingitud piirangutest avaldaja kasuks määratava talumistasu suurust. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus täies ulatuses maakohtu

12(14)

seisukohaga, et avaldaja poolt kehtestatud määras maamaksu väljamõistmine tehnorajatiste alla kuuluva maa-ala eest

põhjendamatult suur ning tähendaks avaldaja põhjendamatut rikastumist puudutatud isiku arvelt.

48.3. Õige on maakohtu viide sellele, et Põhjaranna tee 14 kinnistule ei ole võimalik midagi ehitada, rajada ega püstitada.

Samas ei olegi avaldaja soovinud kinnistule midagi ehitada, vaid on soovinud kasutada kinnistut materjalide ladustamiseks,

mis ei eelda kinnistule ehitamist. Avaldaja on väitnud, et sellel eesmärgil soovib ta kinnistut välja üürida, kuid tehnorajatise

paiknemise tõttu kinnistul on see takistatud. Seega kinnistul asuv puudutatud isikule kuuluv tehnorajatis takistab kinnisasja

kasutamist. Avaldaja on pidanud kinnistu omanikuna tasuma kinnistu eest maamaksu, kuid ei saanud tehnorajatisega

koormatud kinnisasja osa ise kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul saab Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3218714 (p 33)

teha järelduse, et tehnorajatise talumise eest makstav talumistasu peaks olema vähemalt maamaksu hüvitis ulatuses, milles

kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. Kui kogu

Põhjaranna tee 14 kinnistu eest (48 343 m2) tuleb antud juhul tasuda maamaksu 1 232,75

eurot, siis tehnorajatisega koormatud alale (5 583,6 m2) vastav maamaks on 142,38 eurot.

Avaldaja on palunud hüvitada temale maamaksu arvestusega 0,0255 eurot/m2, st 142,38 eurot

aastas (5 583,6 m2 x 0,0255 eurot/m2).

48.4. Maakohus on märkinud, et kõiki kinnistuid (st Põhjaranna tee 14 kinnistut) läbib Kroodi oja,

kuid maakohus ei ole täpsustanud, millises ulatuses on kinnisasja kasutamine takistatud juba

ainuüksi Kroodi oja ehituskeeluvööndi tõttu (isegi kui samaaegselt koormab seda ala

kinnistust osaliselt ka puudutatud isiku tehnorajatis) ja millises osas on kinnistu kasutamine

piiratud tehnorajatise kaitsevööndi tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maamaksust

lähtuvat talumistasu vähendada täiendava (Kroodi ojast tuleneva) kaitsevööndi olemasolu

tõttu. Lähtuda tuleb puudutatud isikule kuuluvast tehnorajatisest ja selle kaitsevööndist,

millest puudutatud isik saab majandus- ja kutsetegevuses tulu. Seega miinimummääras

talumistasu, mis avaldajal on õigus saada, on maamaks vastavalt alale, mida koormab

tehnorajatis ja mida avaldaja ei saa seetõttu kasutada. Seega Põhjaranna tee 14 kinnistu eest on

põhjendatud hüvitada avaldajale talumistasu 142,38 eurot aastas.

49. Avalduse kohaselt katab Võsanõmme II kinnistu 9 740 m2 pindalast 515,4 m2 kinnistul

asuv õhuliin (tl 35). Võsanõmme II pinna maksustamishind on 9 930 eurot, maksumäär 2,5%

ja maksukohustus 248,25 eurot (tl 41). Kinnistu on sihtotstarbeta maa (tl 24). Maakohus asus

seisukohale, et nimetatud kinnistu eest on talumistasu 20 eurot aastas. Kolleegiumi hinnangul

on maakohus nimetatud kinnistu osas talumistasu suuruse määramisel rikkunud määruse

põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 7, § 463 lg 2). Määrusest ei ole jälgitav

talumistasu suuruse kujunemine.

49.1. Maakohus leidis, et Võsanõmme II kinnistul tehnorajatise talumiskohustuse intensiivsus on maa sihtotsarvet arvestades

väike, sest vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusele nr 155 on sihtotstarbeta maa iseseisvat katastriüksust

moodustav ehitusõiguseta maa, millele ei ole võimalik või otstarbekas sihtotstarvet määrata. Maakohus märkis, et

Võsanõmme II kinnistule ei ole võimalik midagi ehitada, rajada ega püstitada. Maakohus leidis, et kinnistut läbib ka Kroodi

Oja, mille ehituskeeluvöönd (looduskaitseseaduse § 38 lg 3 alusel ei ole lubatud hoonete ja rajatiste ehitamine) ja

piiranguvöönd ning elektripaigaldise kaitsevöönd osaliselt kattuvad, mistõttu on puudutatud isiku tehnorajatistest tulenev

talumiskohustuse intensiivsus madalam. Maakohus asus seisukohale, et avaldaja poolt kehtestatud määras maamaksu

väljamõistmine tehnorajatiste alla kuuluva maa-ala eest põhjendamatult suur ning tähendaks avaldaja põhjendamatut

rikastumist puudutatud isiku arvelt. Lisaks teadis avaldaja kinnistu omandamisel sellel asuvast tehnorajatisest.

49.2. Nagu ülalpool märgitud, ei mõjuta avaldaja teadmine kinnistute omandamisel kinnistutel olevatest tehnorajatistest

tingitud piirangutest avaldaja kasuks määratava talumistasu suurust. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus täies ulatuses maakohtu

seisukohaga, et avaldaja poolt kehtestatud määras maamaksu väljamõistmine tehnorajatiste alla kuuluva maa-ala eest

põhjendamatult suur ning tähendaks avaldaja põhjendamatut rikastumist puudutatud isiku arvelt.

49.3. Õige on maakohtu viide sellele, et Võsanõmme II kinnistule ei ole võimalik midagi ehitada, rajada ega püstitada. Samas

ei olegi avaldaja soovinud kinnistule midagi ehitada, vaid on soovinud kasutada kinnistut materjalide ladustamiseks, mis ei

eelda kinnistule ehitamist. Avaldaja on väitnud, et sellel eesmärgil soovib ta kinnistut välja üürida, kuid tehnorajatise

paiknemise tõttu kinnistul on see takistatud. Seega kinnistul asuv puudutatud isikule kuuluv tehnorajatis takistab kinnisasja

kasutamist. Avaldaja on pidanud kinnistu omanikuna tasuma kinnistu eest maamaksu, kuid ei saanud tehnorajatisega

koormatud kinnisasja osa ise kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul saab Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3218714 (p 33)

teha järelduse, et tehnorajatise talumise eest makstav talumistasu peaks olema vähemalt maamaksu hüvitis ulatuses, milles

13(14)

kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. Kui kogu

Võsanõmme II kinnistu eest (9 740 m2) tuleb antud juhul tasuda maamaksu 248,25 eurot, siis

tehnorajatisega koormatud alale (515,4 m2) vastav maamaks on 13,14 eurot. Avaldaja on

palunud hüvitada temale maamaksu väiksemas ulatuses, s.o arvestusega 0,025 eurot/m2, st

12,89 eurot aastas (515,4 m2 x 0,025 eurot/m2).

49.4. Maakohus on märkinud, et kõiki kinnistuid (sh Võsanõmme II kinnistut) läbib Kroodi oja,