2-15-11797/39 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-11797

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. jaanuar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik

Kohtuasi

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi Aarne

Pärnaste vastu kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

10 034 eurot 89 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostja Aarne Pärnaste, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Maano Saareväli

Asja läbivaatamise kuupäev

15. jaanuar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-11797

ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali) kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja esitas 7. augustil 2015 kostja vastu hagi, milles palus välja mõista kahjuhüvitise

10 107 eurot 89 senti, viivise 289 eurot 81 senti ajavahemiku eest 31. märtsist kuni 7. augustini

2015 ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude

täitmiseni.

2-15-11797

Hagiavalduse kohaselt toimus 15. jaanuaril 2015 Tallinnas Kadaka pst ja Tähetorni tänava ristmikul

liiklusõnnetus. Kokku põrkasid sõiduauto Mercedes-Benz ML 350 4Matic (Mercedes) ja kostja

juhitud sõiduauto Honda Accord Tourer (Honda). Liiklusõnnetuse põhjustas kostja, kes sõitis foori

keelava tulega ristmikule ning otsa foori lubava tulega ristuval teel liikunud Mercedesele. Hageja on

kostja kindlustusandja õigusjärglane. Honda tarbeks oli sõlmitud liikluskindlustuse leping hageja

õiguseellase, UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaaliga. Honda omanik oli T. Pajula, kostja oli Honda

kasutaja. Mercedese omanik oli osaühing KENDALL GRUPP, kasutaja oli A. Vainola.

Hageja hüvitas kostja kindlustusandjana Mercedese remondikulu 10 034 eurot 89 senti. Silberauto

Eesti AS esitas hagejale küll 10 947 euro 14 sendi (km-ga) suuruse arve, kuid hageja hüvitas

Mercedese omanikule väiksema summa, sest ühing sai käibemaksu osaliselt tagasi arvestada.

Hageja hüvitas Roheline Laine OÜ-le Mercedese pukseerimise kulu 48 eurot.

Politsei tuvastas, et kostjal ei olnud mootorsõiduki juhtimise õigust. Hageja esitas kostjale

13. märtsil 2015 liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 2 p 3 alusel tagasinõude. See esitati

hageja koostööpartneri 4PS OÜ kaudu ja nõude esitamise kulu oli 25 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja on esitanud liiga suure kahjunõude ning kahju ei saa

ületada 5000 eurot. Kostja palus kohtul tuvastada tegeliku kahju suuruse.

Täiendavates vastuväidetes leidis kostja, et LKindlS § 53 lg 2 p 3 alusel tekib regressiõigus vaid

juhul, kui liiklusõnnetus tekkis juhtimisõiguse puudumise tõttu. Hageja ei saa regressinõuet esitada,

sest liiklusõnnetus ei toimunud mitte seetõttu, et kostjal ei olnud juhtimisõigust, või seetõttu, et ta ei

oleks teadnud fooritulede tähendust, vaid põhjusel, et kostja oli fooritule jälgimisel hooletu

(hajameelne). On üldteada asjaolu, et keelava fooritule süttimisel on kohustus anda teed lubava

fooritulega liikuvale liiklejale. Selline teadmine on eelduslikult kõigil liiklejatel, sh jalakäijatel,

kellel ei ole üldse väljaõpet. Kostjal oli varem mootorsõiduki juhtimise õigus. Asjaolu, et kostja on

juhtimisõiguse kaotanud, ei tähenda, et tal puuduks mootorsõiduki käitamise ja liikluses osalemise

oskus. Hoolsuskohustuse määr ei sõltu iseenesest juhtimisõiguse olemasolust.

30. märtsi 2016 kohtuistungil võttis kostja omaks õnnetuse põhjustamise ja selle, et õnnetuse ajal ei

olnud tal juhiluba, kuid leidis, et regressinõuet ei saa esitada, kuna õnnetuse põhjuseks oli fooritule

eiramine hajameelsusest, mitte juhiloa puudumine.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. juuni 2016. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 10 034 eurot 89 senti. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, kuid riigilõivu kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja riigilõivu 600 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Hageja nõue tugineb LKindlS § 53 lg 2 p-le 3, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada

tagasinõue kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukijuhi vastu, kui ta põhjustas kindlustusjuhtumi

seetõttu, et ta juhtis sõidukit liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki

juhtimise keeldu eirates. Maakohus tuvastas, et kostjal ei olnud õnnetuse põhjustamise ajal kehtivat

juhiluba LS § 90 lg 1 p 1 mõttes ning et kostja võttis TsMS § 231 lg-te 2 ja 3 alusel omaks kahju

põhjustamise vähemalt 5000 euro ulatuses. LKindlS § 53 lg 2 p 3 kohaldamiseks tuleb tuvastada,

kas kostja põhjustas kindlustusjuhtumi juhtimisõiguse puudumise tõttu. Kuna LKindlS § 53 lg 3

kohaselt eeldatakse põhjusliku seose olemasolu, pidi kostja tõendama, et liiklusõnnetuse põhjus ei

olnud juhiloa puudumine.

2(6)

2-15-11797

LKindlS § 53 lg 2 p 3 kohta on eelnõu seletuskirjas märgitud, et kui kindlustusandja on esitanud

tagasinõude juhtimisõiguse puudumise tõttu, on tagasinõude eeldus, et liiklusõnnetus on põhjuslikus

seoses juhtimisõiguse puudumisega, st avarii on põhjustatud seetõttu, et juhil puudusid vajalikud

teadmised ja oskused, kuidas sõidukit juhtida või kuidas sõidukiga liikluses käituda. Maakohus

leidis, et LKindlS § 53 lg 2 p 3 mõte on võimaldada võtta arvesse põhjuseid, miks isikul

juhtimisõigust ei ole. Liiklusõnnetuse põhjustajaid saab tagasinõude eest kaitsta olukorras, kus

õnnetuse toimumine ei ole otseses ega kaudses seoses juhtimisõiguse puudumisega, näiteks siis, kui

isik on unustanud jälgida juhiloa kehtivust ning see on ootamatult lõppenud paar päeva tagasi või

kui isik on pikemalt elanud EL-i mittekuuluvas riigis ja juhtimisõigus tal küll on, aga mitte Eestis

kehtivate seaduste mõttes vms. Kostja tõlgendab sätet liiga laiendavalt. Tema tõlgenduse korral ei

oleks kindlustusandjal juhtimisõiguseta isikute vastu enamikul juhtudest tagasinõuet.

Kindlustusandjal on õigus eeldada, et liikluses ei osale juhtimisõiguseta isikud. Seletuskirja kohaselt

suurendab liiklusreeglite tahtlik ja väga olulises ulatuses rikkumine tavapärase liikluskäitumisega

võrreldes liiklusriski märkimisväärselt, kuid kindlustusmakse suuruse määramisel seda arvestada ei

saa. Tagasinõude saavad kindlustusandjad esitada selliste isikute vastu, kes on oma käitumisega

suurendanud liiklusriski ning selle tagajärjel on tekkinud kahju, mille eest nad vastutavad.

Kostja eiras liiklusreegleid olulises ulatuses, sest tema juhtimisõigus lõppes viisteist aastat tagasi.

Kostja märgiti 2014. a Honda tehnilises passis kasutajaks, kuigi selleks ajaks ei olnud tal

juhtimisõigust olnud juba kolmteist aastat. Võib oletada, et kostja on pika aja jooksul

süstemaatiliselt ja tahtlikult eiranud keeldu juhtida mootorsõidukit. Kuigi punase fooritule tähendus

on teada juba varases eas, on juhtimisõiguse saamiseks vajalik teadmiste ja kogemuste kompleks,

mis ei piirdu punase fooritule tähenduse teadmisega. Nii ei anta näiteks lapseealistele mootorsõiduki

juhtimise õigust. Fooritule tähelepanuta jätmine võib viidata sellele, et isikul puudub vajalik

teadmiste, oskuste ning kogemuste kompleks, mis on vajalik liikluses ohutult käitumiseks. Viisteist

aastat on pikk ajavahemik, mille jooksul on muutunud liiklustihedus, liiklusnormid jne. Seetõttu ei

saa asjaolust, et isikul oli juhiluba viisteist aastat tagasi, järeldada, et tal olid kindlustusjuhtumi

toimumise ajaks säilinud vajalikud teadmised ja oskused. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse, sest eiras

sõiduki juhiloata juhtimise keeldu.

Kindlustusandja peab hüvitama kindlustatud isiku asemel kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi

tagajärjel asja kahjustamise või hävimise tõttu tekkinud mõistlikud kulutused

kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks (LKindlS §-d 24, 26, 52, 57; VÕS § 132 lg-d 1–3).

Maakohus leidis, et tagasinõude korras saab kindlustusandja kindlustusjuhtumi põhjustanud isikult

nõuda kahju saanud sõiduki taastusremondi mõistlikke kulusid, arvestades käibemaksu tagastamise

võimalusega (LKindlS § 26 lg-d 1, 2, 5, 6). Hageja nõue tuleb siiski jätta rahuldamata pukseerimis-

ja sissenõudmiskulude ning viivisenõude osas, sest kindlustusandja saab tagasinõude esitada vaid

LKindlS-s nimetatud kulude hüvitamiseks (LKindlS § 52). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

sõiduki taastusremondi kulude hüvitis 10 034 eurot 89 senti (LKindlS § 53 lg 2 p 3).

4. Pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. Hageja palus maakohtu otsuse

tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude, v.a riigilõivu, poolte endi

kanda jätmise osas. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja

menetluskulude jaotuse osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kumbki pool vaidles teise apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta

selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3(6)

2-15-11797

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. augusti 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi

rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus jättis hagi täies ulatuses

rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hagejal on kostja vastu tagasinõue LKindlS § 53 lg 2

p 3 alusel, leides, et ainuüksi juhtimisõiguse puudumise fakt ei ole tagasinõude esitamiseks piisav.

Tagasinõude esitamiseks peab liiklusõnnetus olema põhjuslikus seoses isikul juhtimisõiguse

puudumisega. Ringkonnakohus leidis, et juhtimisõiguse puudumisel võib olla liiklusõnnetuse

toimumisega põhjuslik seos eelkõige juhul, kui väljaõppe puudumise tõttu ei tea juht mingit

liiklusreeglit, mille mittetundmine viis liiklusõnnetuseni, või juhul, kui liiklusõnnetuseni viis

asjaolu, et väljaõppe puudumise tõttu ei oska juht sõidukit käitada või juhtida. Kostja ei põhjustanud

liiklusõnnetust mitte juhtimisõiguse puudumise tõttu põhjusel, et ta ei teadnud punase fooritule

tähendust, vaid seetõttu, et ta ei pannud hajameelsusest punast foorituld tähele.

Kostja oskusele sõidukit juhtida viitab asjaolu, et talle oli väljastatud juhiluba, mis kehtis 2001.

aastani. Punase ümartuledega foori (LS § 7 lg 1) tähendus on üldjuhul üldteada asjaolu, mis ei sõltu

koolitusest, mille tähendus õpitakse selgeks varakult ning mis ei ole kostja juhiloa kehtivuse

kaotamise ajaga võrreldes muutunud. Usutav ja kooskõlas tõenditega on kostja selgitus, et kostja

eiras punast foorituld hooletusest. Seejuures ei saa punase fooritule eiramisest teha järeldust, et

kostjal puudub vajalike teadmiste, oskuste ning kogemuste kompleks, mis on vajalik liikluses

ohutult käitumiseks. Hooletusest põhjustavad liiklusõnnetusi ka mootorsõiduki juhtimise õigusega

juhid.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et kostja võttis kahju põhjustamise 5000 euro ulatuses

omaks. Kostja esialgses seisukohas toodud väide, et kahju ei saa ületada 5000 eurot, ei tähenda

omaksvõttu, samuti ei ole keelatud loobuda hagi õigeksvõtust enne kohtulahendi jõustumist. Kuna

hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet, siis ei saa hageja kostjalt nõuda ka pukseerimiskulu ja

kohtueelse kulu hüvitamist ega viivist. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus hinnata hageja

apellatsioonkaebuse väiteid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt LKindlS § 53 lg 2 p 3 ja § 53 lg-t 3, sest sõidukijuht peab

tõendama, et tema rikkumine ei mõjutanud liiklusõnnetust. Seega peab seda tõendama kostja.

Eeldatakse, et rikkumine mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist. Kostja ei ole selle eelduse

ümberlükkamiseks esitanud ühtegi tõendit (nt ekspertiis, tervisetõend vms). Asjaolu, et kostjal oli

neliteist aastat tagasi olnud juhtimisõigus, ei tähenda, et ta vastas ka liiklusõnnetuse toimumise ajal

nõuetele, mis on juhtimisõiguse saamise eelduseks. Juhtimisõiguse saamiseks peaks kostja uuesti

tegema liiklusteooria- ja sõidueksami ning tal peaks olema kehtiv tervisetõend (LS § 129).

Riigikogu menetluses muudeti LKindlS eelnõu § 53 regulatsiooni. Seletuskirjas ei olnud kehtiva

LKindlS § 53 lg 3 analoogi käsitletud ning tagasinõudeõiguse piiriks oli seatud 3000 eurot.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud täies

ulatuses hageja kanda. Kostja leiab, et kuigi õige on hageja väide, et LKindlS § 53 lg 3 sätestab

eelduse, et kindlustusjuhtumi põhjus on § 53 lg-s 2 nimetatud asjaolu, oleks väär panna

tõendamiskoormist kostjale, sest sellisel juhul peaks kostja tõendama negatiivset asjaolu ning ümber

lükkama ka liiklusõnnetuse muud hüpoteetilised põhjused. Piisama peaks sellest, kui kostja

4(6)

2-15-11797

negatiivset asjaolu põhistab. Kostja peaks tõendama kahjujuhtumi saabumise põhjuse, edasi peaks

analüüsima, kas kostjal olid vajalikud teadmised ja oskused. Kostja tõendas, et liiklusõnnetuse

põhjus oli keelava fooritule eiramine, hageja peaks muule seisukohale asudes tõendama, et

liiklusõnnetuse põhjustas miski muu. Hageja ei teinud seda. Kostja on põhistanud, et punase tulega

ristmikule sõitmine ei saanud toimuda seetõttu, et ta ei osanud sõidukit juhtida, vaid

tähelepanematuse tõttu. Kuna kohtud tuvastasid, et õnnetuse põhjus oli fooritule eiramine, ei saa

asuda käsitlema muid õnnetuse põhjuseid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada, asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

9. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 15. jaanuaril 2015 toimus

liiklusõnnetus, mille käigus kostja sõitis Hondaga keelava fooritulega ristmikule ja otsa lubava

fooritulega liikunud Mercedesele. Õnnetuse toimumise ajal oli kostjal liikluskindlustuse leping

hageja õiguseellasega ning tal ei olnud sel ajal juhtimisõigust. Kostjale väljastatud B-kategooria

juhiluba kehtis kuni 30. juunini 2001. Hageja hüvitas kahjustatud sõiduki omanikule remondikulu

10 034 eurot 89 senti ja pukseerimiskulu 48 eurot ning kandis kostjale tagasinõude esitamise kulu

25 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus kostja kindlustusandja õigusjärglasena esitada

kostja vastu LKindlS § 53 lg 2 p 3 ja LS § 90 lg 1 p 1 alusel tagasinõue kahju hüvitamiseks, mille

hageja hüvitas kostja eest kahjustatud sõiduki omanikule.

10. LKindlS § 53 lg 2 p 3 järgi on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui

sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit liiklusseaduse § 90 lg 1 p-des 1

või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Sama paragrahvi lg 3 järgi eeldatakse, et

sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi lg-s 2 nimetatud asjaolu tõttu. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei

tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki

juhtimise õigust. Seega tuleneb LKindlS § 53 lg 2 p 3 ja lg 3 koostoimest eeldus, et kui

liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhil puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, siis põhjustas ta

kindlustusjuhtumi juhtimisõiguse puudumise tõttu ning vastupidist peab tõendama sõidukijuht.

11. Ringkonnakohus leidis, et hagejal ei ole kostja vastu tagasinõudeõigust, sest ainuüksi

juhtimisõiguse puudumise fakt ei ole tagasinõude esitamiseks piisav ning liiklusõnnetuse toimumine

ei olnud põhjuslikus seoses juhtimisõiguse puudumisega, kuna kostja rikkus liiklusreegleid

hajameelsusest. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas sellise järelduse tegemisel vääralt

LKindlS § 53 lg-t 3 ning rikkus oluliselt menetlusõigust tõendamiskoormise jagamisel.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet, sest ei ole tõendatud, et

liiklusõnnetus toimus seetõttu, et kostja ei osanud sõidukit juhtida. Ringkonnakohus jättis

tähelepanuta, et tagasinõude rahuldamata jätmine eeldab, et kostja oleks LKindlS § 53 lg-s 3

sätestatud põhjusliku seose eelduse ümber lükanud. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kostja

oleks esitanud mingeid tõendeid põhjusliku seose puudumise kohta ja kohus nende alusel

tuvastanud, et kostja eiras punast foorituld mingil muul põhjusel kui seetõttu, et tal puudusid

liiklemiseks vajalikud oskused ja tähelepanuvõime.

5(6)

2-15-11797

12. Kolleegium leiab, et põhjuslikku seost kindlustusjuhtumi toimumise ja juhtimisõiguse

puudumise vahel saab jaatada nii olukordades, mil rikkuja ei ole liiklusreeglitest teadlik, kui ka

olukordades, mil sõidukijuhil ei ole ohutuks liiklemiseks vajalike oskuste ja kogemuste kogumit.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, nagu võiks punase fooritule eiramine

hajameelsusest iseenesest välistada põhjusliku seose liiklusõnnetuse toimumise ja juhil

juhtimisõiguse puudumise vahel. Juhtimisõiguse puudumine saab olla kindlustusjuhtumi

toimumisega põhjuslikus seoses ka siis, kui juht oli liiklusreeglitest küll teadlik, kuid tal puudus

mootorsõiduki liikluses käitlemiseks vajalik juhtimisoskus. Mootorsõiduki juhtimise oskus hõlmab

muu hulgas ka juhi oskust ja võimet koondada liikluses toimuvale selle ohutuse tagamiseks

vajalikku tähelepanu ning reageerida adekvaatselt liikluses toimuvale. Kui juht eirab elementaarseid

liiklusreegleid (sh punase fooritulega liiklemise keeldu), siis viitab see juhtimisoskuse

puudulikkusele.

13. Kolleegium lisab, et kui lähtuda ringkonnakohtu tõlgendusest, et kindlustusandja tagasinõude

välistab punase fooritule eiramine olukorras, mil selle tähendusest ollakse teadlik, oleks tagasinõude

maksmapanek põhjendamatult ulatuslikult piiratud. Kolleegium leiab, et põhjendamatu oleks

kindlustusandja tagasinõudeõiguse piiramine olukorras, mil liiklusreeglite rikkumine on ilmselge

või mil liiklusrikkuja on selgelt hooletu. Samuti oleks ebamõistlik ja vastuolus LKindlS § 53 lg 2

p 3 ning lg 3 eesmärgiga lähtekoht, et mida selgem, üldtuntum ja elementaarsem on reegel, mida

rikuti, ja mida suuremal määral on liiklusrikkuja seda reeglit eirates liiklusohtlikkust tõstnud, seda

piiratum on kindlustusandja võimalus regressinõuet esitada. Kostja loogika, millega ringkonnakohus

on nõustunud, viiks selleni, et mida elementaarsem (raskem) on rikkumine, seda lihtsam on juhil

selgitada, et juhtimisõiguse puudumine ei olnud kindlustusjuhtumi põhjuseks.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kindlustusandjal peab olema õigus eeldada, et liikluses

osalevatel juhtidel on juhtimisõigus, ning tagasinõudeõiguse piiramine juhtimisõiguse puudumise

korral on õigustatud erandlikel juhtudel, näiteks siis, kui isik on unustanud jälgida juhtimisõiguse

kehtivust ja see on hiljuti enne õnnetuse toimumist lõppenud või kui isikul on kehtiv juhtimisõigus

mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid juhiluba ei loeta Eestis kehtivaks.

14. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hagejal on

õigus kostja vastu tagasinõudeõigust maksma panna, lähtudes eeltoodud selgitustest ja

tõendamiskoormise jaotusest.

15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Jaak Luik

Peeter Jerofejev

Malle Seppik

6(6)