1-16-6115/88 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-16-6115

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6115 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla

Kohtuist

ungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi aeg

16. jaanuar 2018, avalik kohtuistung Kriminaalasi

L.Z-i süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 ja Anne Alliku s -

üüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 § 22 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu 2016. a otsus üldmenetluses Maakohtu 2. novembri

Apellatsiooni esitajad

L.Z-i kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja Anne Alliku kaitsjad vandeadvokaat Raul Talts ja advokaat Lauri Talumäe Prokurör

Lääne ringkonnaprokurör Me Ringkonnaprokuratuuri rry Tiitus Süüdistatavad

L.Z

isikukood XXX, elukoht XXX karistatus , töötu, puudub

Anne Allik

isikukood 46604094213, elukoht , XXX töökoht XXX, karistatus puudub Kaitsjad

Valitud kaitsjad vandeadvokaat Raul Talts ja advokaat Lauri

Talumäe t Vahur Krinal riigi õigusabi ning vandeadvokaa korras

2(13) RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 2. novembri 2016. a otsus osas, millega

1.1 L.Z peab talle mõistetud karistusest KarS § 73 lg 1,2,3 alusel kohe ära kandma

1 (üks) kuu vangistust ning ülejäänud 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud vangistust jäeti täitmisele pööramata.

1.2 Mõisteti L.Z-ilt ja Anne Allikult solidaarselt välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuks 44 417,87 eurot ja viivis.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

2.1 Jätta L.Z-ile mõistetud karistus 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistusest KarS § 73 lg 1,2 alusel täitmisele pööramata tingimusel, kui ta ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

2.2 Jätta kannatanu Espak Pärnu AS tsiviilhagi Anne Alliku vastu summas 12 799.91 eurot nõude aegumise tõttu rahuldamata.

2.3 Mõista L.Z-ilt kannatanu Espak Pärnu AS kasuks välja 12 799,91 eurot.

Mõista välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuks TsMS § 367 alusel L.Z-ilt viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 12 799,91 tasumiseni.

2.4 Mõista ja Anne Allikult solidaarselt välj L.Z-ilt a kannatanu Espak Pärnu AS kasuks 31 617,96 eurot.

2.5 Mõista ja Anne Allikult solidaarselt välja kannatanu Espak L.Z-ilt Pärnu AS kasuks TsMS § 367 alusel viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 31 617,96 tasumiseni.

3.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata

4. Anne Alliku kaitsjate apellatsioon rahuldada osaliselt, L.Z-i kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

5. L.Z-ile Määrata Rüütli Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsiooni 188,16 eurot menetluses osutatud riigi õigusabi eest , sh käibemaks 31,36

eurot ja jätta see riigi kanda.

6. Anne Alliku kasuks eurot valitud kaitsja le Mõista Eesti Vabariigilt välja 1950 te vandeadvokaat Raul Taltsile ja advokaat Lauri Talumäele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

7. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

3(13) Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 2. novembri 2016. a otsusega üldmenetluses tunnistati L.Z süüdi § 201 lg 2 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat 6 kuud karistusseadustiku (KarS) vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1,2,3 alusel osaliselt täitmisele pööramata. Koheselt kuulub ära kandmisele 1 kuu vangistust. Ülejäänud 2 aasta 5 kuu pikkune vangistus jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et isik ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Karistuse kandmise algus on vanglasse asumise päev.

Anne Alli -

k tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 § 22 lg 3 järgi ta talle mõisteti karistuseks

2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata, kui isik ei pane

2 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

L.Z-ilt ja A. Allikult solidaarselt kasuks mõisteti välja kannatanu Espak Pärnu AS

44 417,87 eurot ning TsMS § 367 alusel viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 44 417,87 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 44 417,87 euro suuruses summas.

2. L.Z olles alates 02.05.2007 s

tunnistati süüdi selles, Pärnu AS Espak kaupluses tööl

müügijuhina, teostas ajavahemikul 18.01.2010 kuni 17.09.2012 kaupluse kassades kandeid tehingute kohta, mida reaalselt aset ei leidnud, tehes summas 44 417,87 eurot miinusarveid, näidates nii kauba tagasiostmist. Tegelikkuses võttis L.Z reaalselt mitte aset leidnud tehingu kaupluse kassadest te väärtuses sularaha välja või soetas endale arvel näidatud tagasiostetud kaubaartiklite väärtuses esemeid.

Seega , talle usaldatud L.Z võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega suures ulatuses, pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. A. Al tema olles alates 01.07.2008 AS- lik tunnistati süüdi selles, et i Espak Pärnu juhatuse liige,

kelle kohustuseks oli juhtida ja korraldada aktsiaseltsi igapäevast majandustegevust juhindudes oma tegevuses muuhulgas ka õigusaktidest ning seltsi põhikirjast, lles kooskõlas juhatuse o

liikmelepingu ja äriseadustiku § ga 315 lg 1 kohustatud täitma oma juhatuse liikme kohustusi -

korraliku ettevõtja hoolsusega, samuti olles T. R. L.Z-i vahetu juht, oli teadlik, et kaupluse müügijuht L.Z teostas ajavahemikul 18.01.2010 kuni 17.09.2012 kaupluse kassades kandeid tehingute kohta, mida reaalselt aset ei leidnud, tehes summas 44 417,87 eurot miinusarveid, reaalselt mitte näidates nii kauba tagasiostmist. Tegelikkuses võttis L.Z aset leidnud tehingu kaupluse kassadest te väärtuses sularaha välja või soetas endale arvel näidatud tagasiostetud kaubaartiklite väärtuses esemeid.

A. L.Z Allik ei võtnud ettevõtte juhatuse liikmena midagi ette selleks, et takistada ettevõtte vara omastamist ning tekkinud olukorra ilmsiks tulekut, jättes T.R. L.Z kaupluse kassadele juurdepääsuparoolid alles, soodustades sellega poolt jätkuvalt omastamise L.Z

toimepanemist. Samuti aitas ta kaasa L.Z-i vara omastamisele poolt AS Espak Pärnu sellega, et keelas töötajatel inventuuride ajal kaubaartikli odav höövelliist üle lugemise.

4(13) Seega A. Allik, osutades tahtlikult vaimset kaasabi L.Z-i poolsele vara omastamisele, pani toime § 22 lg 3 § 201 lg 2 p 2 järgi kvalif - itseeritava kuriteo.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid T.-.R. L.Z-i kaitsja vandeadvokaat V. Krinal ja A. Alliku kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja advokaat L. Talumäe.

4.1 -.R. L.Z-i kaitsja vandeadvokaat V. Krinal taotleb koht T. uotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole kannatanule kahju tekitamine sellises ulatuses tõendatud. Ettevõttes viidi aastatel 2010- - 2012 läbi iga aastased kompleksinventuurid, mille tulemusel puudujääki sellises ulatuses ei tuvastatud. Kriminaalmenetluse käigus on inventuuriga tuvastatud vaid puudujääk 1754 höövelliistu osas maksumusega 3490.46 eurot. Rohkem puudujääke tuvastatud ei ole ning omastamisega süükspandava kahju kujunemine on oletuslik ega

ole tõendatud faktiliste asjaoludega.

Puuduvad tõendid selle kohta, et miinusarvete alusel on kassast sularaha üldse välja võetud. Rääkimata sellest, et seda tegi L.Z. Kõik tehingud on kassapõhised ja kassast raha väljavõtmisel peab see kajastuma kassalindil. Ühtegi tõendit selle kohta, et raha kassast välja maksti ei ole kohtule esitatud. Seega on tõendamata väide, et miinusarvete summa on L.Z sularahas kassast välja võetud. Asjaolu, et raha väljavõtmisel väljastati miinustšekk iga te õendas ka tunnistaja U. M. hingu kohta t kohtus antud ütlustega. Ühtegi miinustšekki pole tõendina esitatud ega kohtus uuritud.

T.- 417,87 eurot pidanuks kajastuma

R. Reiniku poolt väidetavalt omastatud summa 44 süüdistatava elustiilis ja tarbimisharjumustes. Tegelikult oli ta pidevas rahapuuduses ja igakuist kuupalka võttis ta välja avansina. Seega ei ole mingeid tõendeid, et ta on ettevõtte rahalisi vahendeid omastanud.

4.2 A. Alliku kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja advokaat L. Talumäe taotlevad samuti kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, samuti A. Alliku vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist. hinnanud tõendeid Kaitsjad leiavad, et maakohus on pealiskaudselt, ühekülgselt ja valikuliselt ning teinud nende pinnalt ebaõigeid järeldused

, mis on

viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

Apellatsiooni motiivide kohaselt höövelliistu koguste fiktiivne suurendamine pole tõendatud ning seda ei saa seostada süüdistatavatele inkrimineeritava kuriteoga. Kohus selgitab otsuses, et arvete nr 001420 ja 002338 k . Vastupidiselt kohtu kirjeldatule, puudub oostajaks on märgitud Tiit Tõnts tegelikkuses nimetatud dokumentidel vähimgi märge, et arvete koostajaks oleks Tiit Tõnts (tänase nimega L.Z ). Tegu oli kaubasisseostuarvetega ning jääb täiesti arusaamatuks, kuidas üldse saakski nende koostajaks olla L.Z. Arvete koostajaks on siiski kauba müüja.

AS Espak Pärnu oli kauba ostjaks. saatelehtede ja ettevõtte raamatupidamisest pärinevate Arvearve-saatelehtede erinevus viitab sellele, et tegelikkuses toodigi vahel AS Eesti Höövelliist poolt lattu kaupa erinevalt sellele, mille kohta ettevõtte raamatupidamisse arve-saateleht edastati.

Seetõttu tekkiski hilisem vajadus laos olevate ja müügiprogrammi sisestatud andmete korrigeerimiseks.

Kohus on teinud ebaõige järelduse, et kui höövelliist sisse tuli, siis L.Z tegi neid füüsiliselt tükkideks ehk suurendas kauba kogust. "Tükeldamine" tähendas ja tähendab kaubanduses alustel kogumis olnud liistude üksikut ülelugemist ja üksikuna arvele võtmist, mitte nende tükkideks tegemist või poolitamist. Seda kinnitab ka L.Z-i lause

5(13) lõpp „tõstsime ringi“, mis tähendaski üksnes kauba sortimist ja paigutamist lattu. Tegu oli odava ja rohkearvulise kaubaartikliga, mille kogused olidki ebatäpsed ja mida korrigeeritigi kauba sisestamisel müügiprogrammi vastavalt sellele mitu tükki neid kaubaartikleid tegelikkuses ühel kaubaalusel oli.

Kaitsjad on seisukohal, et puuduvad tõendid selle kohta, et L.Z oleks koostanud arveid, et höövelliistu koguseid oleks alusetult suurendatud või et seda teinuks L.Z. Maakohus heidab L.Z-ile küll ette nn reservi loomist ent ometi ei too kohus välja nn reservi suurust. Höövelliistude kogustele viitab kohus üksnes arvete nr 001589 ja 000638 osas, mille põhjal saaks järeldada vaid kokku 400 höövelliistu suuruse reservi loomist, kuid siingi on tõenäoline, et tegu oli sorteerimise korrigeeritud tulemuse fikseerimisega. Kui L.Z soovinuks tarnekoguste manipuleerimise teel omastamist inventuuri eest varjata, pidanuks ta looma hoopis negatiivse reservi ehk näitama, et tarnitud on vähem höövelliiste, mitte rohkem.

Isegi kui suurendatuks höövelliistu kogust, siis kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et selline tegevus oleks toimunud ka 2010 ja 2011. aastal. Kaitsjad annavad kohtu poolt analüüsitud tõenditele omapoolse hinnangu ja leiavad, et höövelliistu miinusarvete koostamine oli tavapärane ja kahju pole tekkinud.

A. Allik ei ol lugemist. Ta ei olnud ega saanudki e keelanud inventuuri käigus höövelliistude üle olla teadlik L.Z-i poolt toime pandud omastamisest, sest keegi talle sellest ei rääkinud.

Kassatehinguid, sealhulgas miinusmüüke ja nende põhjendatust ei kontrollinud A. Allik, vaid

A. Rohtmets. a

A. Alliku ülesanne ei olnud iga miinusarvet kontrollid , vaid tema töö oli abstraktsem.

Kaitsjatele jääb arusaamatuks, mille põhjal on kohus jõudnud veendumuseni, et pea kõik aastatel

2010-2012 L.Z-i tehtud kaubaaluste tagasiostutehingud on olnud alusetud. Kui L.Z tegi ka mõne näiliku kaubaaluse tagasiostutehingu, siis on mõistetav, et selline asi võis jääda A. Allikule märkamatuks. Ta ei teostanud kassatehingute ja miinustšekkide üle kontrolli. Olukorras, kus omastamist ei suutnud kolme aasta jooksul tähele panna isegi mitte raamatupidamise eest vastutanud E. Laanesaar, on põhjendamatu eeldada, et seda pidi märkama

A. Allik. Nad mõlemad olid juhatuse liikmed. Arusaamatuks jääb seegi, miks ei pöördunud

A. Rohtmets ega müüjad E. Laanesaare poole, kui nad nägid L.Z-i poolt kassadest sularaha väljavõtmist ja pidasid seda aluseks. Järelikult ei pidanud nad neid tehinguid ebaseaduslikeks ega saanud seetõttu A. Allikut nendest informeerida.

Kui L.Z paningi toime omastamise, siis ei ole A. Allik tahtlikult tema teole vaimselt ega füüsiliselt kaasa aidanud. A. Allik ei teadnud, et L.Z paneb toime omastamise, seda enam veel suures ulatuses.

Kohus on A. Allikule karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja läinud vastuollu põhiseaduse § ga 12, sest on välistanud kergema karistusliigi mõistmise süüdistatava - varalise seisundi tõttu. Tegemist on diskrimineerimiskeelu rikkumisega.

A. Alliku kaitsjate hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme ka tsiviilhagi lahendades. Esiteks jättis kohus tähelepanuta, et tsiviilhagi ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

2 nõuetele, kuna selles pole

363 lg 1 p hagi aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus tugines tsiviilhagi rahuldades asjaoludele, mida hagiavaldus ei sisalda. Kannatanu ei ole tsiviilhagis tuginenud A. Alliku juhatuse liikme lepingu rikkumisele ega toonud välja ÄS § 315 lg 2 kohaldamise eeldustele vastavaid asjaolusid. Muu hulgas ei tugineta algses tsiviilhagis sellele, et A. Allik oli kannatanu juhatuse liige, vaid väidetakse üksnes

6(13)

seda, et ta töötas AS i E tegevdirektorina. Tsiviilhagist ei nähtu ka meetmeid, mida A. - Allik pidanuks kahju ärahoidmiseks tarvitusele võtma, ega seda, milles seisneb põhjuslik seos A. Alliku käitumise ja kannatanu kahju vahel. Tsiviilhagis ei ole tuginetud ei sellele, et A. Allik keelas liistude ülelugemise, ega sellele, et ta jättis kontrolli tegemata. Kohus on tuginenud hagi rahuldamisel kannatanu enda koostatud dokumentidele, mis ei saa olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt tõendiks. Samuti tuginesid A. i E nõue A. Alliku kaitsjad sellele, et AS- Alliku

vastu on vähemalt osaliselt aegunud. ÄS §

3 sätesta

315 lg b, et juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, kui aktsiaseltsi põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12 leidnud, et äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ning kohaldada ei saa

TsÜS § 4, mis näeb tahtliku rikkumise korral ette kümneaastase aegumistähtaja

146 lg-t . Aegumistähtaeg ei alga äriühingu poolt nõudest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest.

Kui võtta aluseks süüdistuses nimetatud miinusarvete kuupäevad ja asjaolu, et AS Espak Pärnu on oma kahjunõude piiritlenud ajavahemikuga 18. jaanuarist 2010 kuni 10. aprillini 2012, on võimalik järeldada järgnevat. A. Alliku vastu esitati tsiviilhagi esimest korda 3. detsembril 2015. Seega on kahtluseta aegunud kõik nõuded, mille tekkimine jääb ajavahemikku 18. jaanuarist kuni

2. detsembrini 2010. Lisaks tuleb detsembril 2015 esitati A. Alliku vastu aga tähele panna, et 3.

hagi töölepingulisel alusel, kuna hagis märgiti, et A. Allik töötas kannatanu tegevdirektorina.

A. oktoobri 2016. Alliku kui juhatuse liikme vastu esitas kannatanu nõude esimest korda 11. a ko

htuistungil. Sellest tulenevalt on aegunud kõik A. Alliku vastu suunatud nõuded, mis tekkisid enne 10. oktoobrit 2011. Aegunuks ei saa lugeda üksnes neid nn miinusarvetest tulenevaid nõudeid, mis tekkisid perioodil 11.

12. Sel ajal väljastatud novembrist 2011 kuni 10. aprillini 20 miinusarvete summa oli 6700 Allik taotleb aegumise eurot 56 senti. Apellandid märgivad, et A. kohaldamist.

5.

Kannatanu AS Espak Pärnu seaduslik esindaja E. Laanesaar esitas apellatsioonide kohta kirjaliku seisukoha, milles taotleb

jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 2017. a otsusega jäeti Pärnu

Maakohtu 2. novembri 2016. a otsus L.Z-i ja A. Alliku suhtes muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni nii A. Alliku kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja vandeadvokaadi abi L. Talumäe kui ka L.Z-i kaitsja vandeadvokaat V. Krinal.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2017. a otsusega tühistati Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 2017. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

Kohtukolleegium leidis, et apellantide asjakohaste väidete ringkonnakohtu otsuses analüüsimata jätmine on käsitatav KrMS § 3051

lg-s

341 lg-s

1 ja §

1 sätestatu rikkumisena, mida kolleegium loeb KrMS 339 lg e muuks oluliseks rikkumiseks. Kuna need §

2 mõttes kriminaalmenetluse õigus

rikkumised on puutumuses faktiliste asjaolude tuvastamisega, tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

7(13)

Ringkonnakohus on jätnud vastamata apellatsiooni väitele, süüstavate et L.Z tõenditena arvesse võetud vähimatki märget, et nende koostaja oli arvetel ei olnud L.Z või et arvel odava höövelliistu koguse kohta tehtud käsikirjaline parandus pärineks te de temalt.

Ringkonnakohus on jätnud nõuetekohase tähelepanuta ka apellantide etteheite selle kohta, et maakohus luges höövelliistude reservi tõendatuks üksnes 2012. aastast pärinevate arvetega, ehkki süüdistus hõlmas omastamist ajavahemikus jaanuarist 2010 kuni septembrini 2012, nagu ka selle kohta, et maakohtu otsusest ei nähtu, miks on kuriteo ulatus loetud tuvastatuks n-ö kahtlaste miinusarvete summeerimise tulemina.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatoritega ka selles, et maakohus on oma otsuses nõustus

süüküsimuse lahendamisel tuginenud tsiviilhagile kui tõendile. Sarnaselt süüdistusaktiga ei ole aga tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust (teatud osas) käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka

põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise – üldmenetluse kontekstis ristküsitluse – reegleid. Ringkonnakohus ei ole esimese astme kohtu seda eksimust parandanud ega sellele muul viisil reageerinud.

Maakohus on varavastase on vangistuse mõistmist põhjendatud üksnes sellega, et tegemist kuriteoga, Kolleegiumi millega kaasnevad süüdistatavate vastu suured varalised nõuded. hinnangul ei piisa karistusseadustiku eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis võimaliku karistuse liigina vangistuse kõrval ka rahalise karistuse olemasolul vabadusekaotusliku karistuse valiku põhjendamiseks nii nappidest põhjendustest. Seetõttu oli lubamatu, et jättis ringkonnakohus karistusliigi valikut puudutavatele apellandi väidetele reageerimata.

Kassaatorid on aga märkinud õigustatult seda, et ringkonnakohus kohaldas kannatanu nõude aegumise küsimuses vale seadust, lähtudes karistusseadustikust. Eraõiguslike nõuete aegumist reguleerib hoopis tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. peatükk koos eriseadustes ette nähtud erisätetega. Eraõiguslike nõuete aegumine pole sõltuvuses KarS § s 81 ette nähtud süüteo -

aegumise regulatsioonist. Kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mille tekkimise aluseks on tegu, mis vastab ühtlasi mõne süüteokoosseisu tunnustele, võib olla aegunud ka juhul, kui süütegu pole aegunud. Teisalt on võimalik, et vaatamata teo aegumisele süüteona pole selle tõttu tekkinud tsiviilõiguslik nõue aegunud. Tsiviilõigusliku ja karistusõigusliku vastutuse eeldused tulenevad erinevatest normidest. Seda, kas kaitsjate väide A. Alliku vastu esitatud nõude (vähemalt osalise)

aegumise kohta peab paika, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel lahendada ringkonnakohtul. Küll osutab kolleegium asjaolule, et seejuures võib olla oluline, kas kahju hüvitamiseks kohustatud isik soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-67-14, p 37).

K nud aga kaitsjate seisukohaga, et kuna AS- olleegium ei nõustu i Espak Pärnu esindajat

E. -des 267 Laanesaart ei kuulatud kohtus üle TsMS § –268 ette nähtud korras vande all, poleks kohus tohtinud tsiviilhagi lahendamisel E. Laanesaare ütlustele tugineda. See, millistele tõenditele saab kohus KrMS §

1 nimetatud küsimuste otsustamisel – –

306 lg-s sh tsiviilhagi lahendamisel tugineda,

63 lg-s on reguleeritud KrMS § 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku peatükk

28. ("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel.

8(13)

9. Ringkonnakohtu istungil kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. A. Alliku kaitsjad taotlesid tsiviilhagi osas aegumise kohaldamist.

Süüdistatavad jagasid kaitsjate seisukohta.

Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Prokurör leidis alternatiivselt, et kui ringkonnakohtu hinnangul ei ole vara omastamine suures ulatuses tõendamist leidnud, siis tuleks L.Z

süüdi tunnistada KarS § 201 lg 1 järgi ja A. Allik KarS § 201 lg 1 § 22 lg 3 järgi. -

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

10. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kaitsjate apellatsioonidega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et A. Alliku kaitsjate apellatsioon väärib osaliselt tähelepanu. T.R. L.Z-i kaitsja apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks põhjust ei anna.

10.1 Kõik kaitsjad taotlevad apellatsioonides ringkonnakohtult maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonides korratakse valdavas osas samu väiteid, mida süüdistatavad ja nende tookordsed kaitsjad esitasid juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses. Kaitsjate väidetele süüdistatavate süü tõendatusse kohta on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsuses valdavas osas piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium

unud ka Riigikohus. nõustub enamuses nende põhjendustega. Nendega on nõust

Põhjendatud on kaitsjate etteheide maakohtule selle kohta, et L.Z ei saa olla AS Espak Pärnusse saabunud arvete koostajaks, sest arve koostajaks saab olla ainult kauba saatja. Selles osas on maakohtu seisukoht ekslik. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium sellega, et L.Z ei ole arvetele parandusi teinud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kauba vastuvõtmine ja selle dokumenteerimine kuulus ainult L.Z-i kui müügijuhi kohustuste hulka, mistõttu käsikirjalisi parandusi sai teha ainult tema. Allkirjastatud parandused sarnanevad L.Z-i allkirjadega, mida ta on kriminaalmenetluse kestel andnud. Käekirjaekspertiisi tegemist ei ole menetleja vajalikuks pidanud ning seda ei ole taotlenud ka L.Z ega tema kaitsja.

Kohtule on esitatud tõepoolest ainult need arved, mis kohtueelse menetluse käigus AS Espak Pärnust võetuse käigus ära võeti. Varasemaid arveid ei ole raamatupidamises säilinud. See aga ei tähenda, et L.Z on süüdi tunnistatud põhjendamatult nende miinusarvete koostamises, mida kohtule ei esitatud. Kohtule on esitatud miinusarvete koondtabel, millest nähtub kes, millal ja kui suures summas on miinusarveid teinud. Selleks on olnud alati L.Z . Kohtukolleegiumil ei ole põhjust kahelda koondtabeli andmete õigsuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nud kaitsjate seisukohaga, et kuna AS- ei nõustu i Espak Pärnu esindajat E. -des 267 Laanesaart ei kuulatud kohtus üle TsMS § –268 ette nähtud korras vande all,

poleks kohus tohtinud tsiviilhagi lahendamisel E. Laanesaare ütlustele tugineda. See, millistele tõenditele saab kohus KrMS §

1 nimetatud küsimuste otsustamisel –

306 lg-s sh tsiviilhagi

lahendamisel

63 lg-s

– tugineda, on reguleeritud KrMS § 1, mis nimetab ühe võimaliku

tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku 28. peatükk ("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel.

9(13)

Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud tunnistajatena üle kuulatud kaupluse kassapidajate ütlusi ja A. Alliku poolt toime pandud kuriteod on tõendamist ning leitud, et L.Z-i

leidnud. Kassapidajate ütluste kohaselt tegi L.Z kassas miinusarveid ja võttis kassast sularaha välja paar korda nädalas paarisaja euro kaupa ja viis selle isiklikku kassasse. Hiljem oli kassa tühi. ei olnud kunagi kaasas ühtegi klienti, kes höövelpuitu või L.Z-iga kaubaaluseid oleks kauplusele tagastanud. Höövelpuitu ei olnudki lubatud kauplusele tagastada ja selle kohta olid kaupluses olemas ka vastavad infosildid. L.Z-i väited selle kohta, et ta tegi sageli ise inventuure höövelpuidu koguste kohta, ei leidnud maakohtus kinnitust. on L.Z maakohtu istungil ise rääkinud, et ta tükeldas höövelpuitu ja ladustas selle uuesti. Kaitsjate väited selle kohta, et tükeldamisel on kaubanduses hoopis mingi muu tähendus, on tõendamata. Kaitsjad ei ole kohtule sellekohaseid tõende Kui kaupluse töötajad A. Allikule, kes id esitanud.

L.Z-i tööd vahetult kontrollis, oma tähelepanekutest rääkisid, siis ei pööranud ta sellele kriitikale vähimatki tähelepanu. Ta hoopis õigustas L.Z-i käitumist ja käskis kassapidajatel mitte sekkuda tema töösse. Samuti nähtub kassapidajate ütlustest, et A. Allik ei lubanud inventuuri käigus odavat höövelpuitu üle lugeda. Tunnistajate ütlused on kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud dokumentaalsete tõenditega.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et raha omastamine oleks pidanud kajastuma L.Z-i elustiilis. Kui oli pidevas rahapuuduses, siis on see pigem kaudseks L.Z tõendiks selle kohta, et tal oli vaja kaupluse kassast raha juurde saada. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud, kuidas A. Allik L.Z-i tegevusele vaimselt ja füüsilisest kaasa aitas. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole nõutav, et kaasaaitaja teaks konkreetse teo toimepanemise üksikasju. Kuna L.Z tegutses pikka aega, siis oli A. Allik teadlik sellest, et omastamine toime suures ulatuses. võidi panna

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate seisukohaga, et L.Z ja

A. Allik tuleb mõista neile esitatud süüdistuses süü tõendamatuse tõttu õigeks.

10.2 Maakohus on põhjendanud A. Allikule vangistuse mõistmist sellega, et süüdistataval tuleb hüvitada suur tsiviilhagi, siis ei ole rahalise karistuse mõistmine põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub selle lähenemisega, sest rahalise karistuse mittetäitmise toob kaasa rahalise karistuse asendamise vangistusega. See ei ole aga ainus põhjus A. Allikule vangistuse mõistmiseks. A. Alliku tegevuse tõttu omastas L.Z aktsiaseltsi vara pikka aega, s.o kaks ja pool aastat. Selle ajaga tekitas L.Z aktsiaseltsile suure varalise kahju, mis ületab tunduvalt kuriteo toimepanemise ajal kehtinud suure varalise kahju määra. Ta ei ole oma süüd tunnistanud ega kahetsenud. Karistust kergendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Neid ei tuvastanud ka kohtukolleegium.

A. Allikule on mõistetud karistuseks küll vangistus, kui maakohus jättis selle täielikult täitmisele pööramata. Kui A. Allik talle määratud katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu toime ei pane, siis on ta karistuse ära kandnud. Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Allikule mõistetud karistus kooskõlas KarS § 56 sätetega.

Ehkki L.Z nud ei ole, ega tema kaitsja maakohtu otsust karistuse mõistmise osas vaidlusta peab kohtukolleegium vajalikuks sellel peatuda.

Maakohus on leidnud, et L.Z-ile mõistetud vangistus tuleb jätta osaliselt täitmisele pööramata ja koheselt tuleb tal ära kanda üks kuu vangistust. Maakohus on oma seisukohta piisaval määral motiveerinud ja viidanud selles osas Riigikohtu senisele praktikale. Kohtukolleegium nõustus oma eelmise otsuses maakohtu seisukohaga. Küll on aga kohtukolleegiumi hinnangul s

olukord käesolevaks ajaks muutunud, sest maakohus mõistis L.Z-ile aalse ühekuulise re

vangistuse 2. novembri 2016. a otsusega, s.o üle aasta tagasi. Kui arutatavas kriminaalasjas ringkonnakohtu otsusega õigusrahu ei saabu ja kaitsjad viivad vaidluse edasi Riigikohtusse, siis

10(13)

pikeneb see aeg veelgi. Puuduvad andmed selle kohta, et L.Z oleks pärast maakohtu otsust kuritegusid või muid õigusrikkumisi toime pannud. Nn šokivangistuse mõte seisneb selles, et süüdistatav kannab osa karistusest ära kohe. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et

L.Z-i puhul on kaotanud šokivangistus oma aktuaalsuse. Seetõttu tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega määrati, et L.Z tuleb koheselt ära kanda üks kuu vangistust. Kohtukolleegium jätab L.Z-ile mõistetud 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse KarS § 73 lg 1,3 alusel täielikult täitmisele pööramata.

10.3 A. Alliku kaitsjad teevad maakohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele viidates hulgaliselt etteheiteid tsiviilhagi lahendamise suhtes. Kohtukolleegium nende etteheidetega ei nõustu.

Tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- -07, p 47; 28. jaanuari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 32 ja 12. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9). Kaitsjad on oma etteheidete tegemisel lähtunud ainult tsiviil menetluse sätetest ning on jätnud kriminaalmenetluse eripära kohtu tähelepanuta. Lisaks sellele väärib tähelepanu, et KrMS § 1541 nõudeid kohaldatakse tsiviilhagide suhtes, mis on esitatud pärast 2017. aasta 1. jaanuari.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15. juuni 2015. a otsuses nr 3-1-1-42-15 selgitanud, et kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 3. oktoobri 2016. a otsuses nr 3-1-1-67-16 korranud oma varasemat seisukohta, et kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 18). Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse ja senise kohtupraktika kohaselt on kanntanul õigus esitada esialgne tsiviilhagi kriminaalmenetluse varasemal etapil ja seda pärast kriminaaltoimikuga tutvumist täiendada või asendada varasem tsiviilhagi uuega. Oluline on, et tsiviilhagi esitatakse kohtueelse menetluse lõpuks, et jätta piisavalt aega süüdistatavale ja kaitsjale vastuväidete esitamiseks. TsMS § 376 kohaselt on kannatanul õigus muuta hagi kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, et arutatavas asjas on esitanud kannatanu neli erinevat tsiviilhagi. Tegemist on ga, mitte erinevate esialgse tsiviilhagi täiendamise ja muutmise tsiviilhagidega . , sest hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ei muudetud Süüdistatavatele ja

kaitsjatele oli kohtumenetluse käigus tagatud võimalus tsiviilhagile vastu vaielda ja tõendeid esitada. Süüdistatavad ja kaitsjad maakohtu istungil tsiviilhagi rahuldamisega nõus ei olnud, kuid konkreetseid vastuväiteid sellele ei esitanud. Maakohus arvestas kohtuotsuse tegemisel põhjendatult kannatanu esindaja ütlustega, sest KrMS § 63 lg 1 kohaselt on kannatanu ütlus kriminaalmenetluses lubatav ivorm tõend . Lisaks sellele ei tugine kohtuotsus mitte ainult kannatanu esindaja ütlustel, vaid kohus hindas tõendeid kogumis. Maakohtu otsuses on jälgitavalt põhjendatud tsiviilhagi suurust ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendutega ega pea neid vajalikuks korrata.

11(13)

10.4 Kohtukolleegium nõustub A. Alliku kaitsjate apellatsiooni väitega, et A. Alliku vastu esitatud tsiviilhagi nõue on osaliselt aegunud, küll aga mitte sellises mahus nagu kaitsjad taotlevad.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on praeguses asjas leidnud, et tsiviilhagi aegumise nõude küsimuse üle otsustamisel võib olla oluline, kas kahju hüvitamiseks kohustatud ringkonnakohtus

isik soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Riigikohtu tsiviil

146 lg kolleegium on viidatud otsuse punktis 37 leidnud, et TsÜS §

4 mõttes on kohustuse

tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole sell Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas e sätte kohaldamiseks piisav ( nr 3-2-1-79-09, p 11).

Selgitamaks, kas A. Alliku vastu esitatud nõue on aegunud, tuleb esmalt nõue kvalifitseerida.

A. Allikult nõutakse juhatuse liikme kohustuste rikkumise tagajärjel aktsiaseltsile tekkinud kahju hüvitamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2013. a otsuse nr 3-2-1-191-12 punktides 14 ja 15 on selgitanud, et äriseadustiku (ÄS) §

3 ja TsÜS §

4 sätestavad konkreetse õigussuhte

315 lg

37 lg

liigist tuleneva aegumise eritähtaja, mis erineb nõuete üldistest aegumistähtaegadest. Seega ei hakka juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest. Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid

TsÜS § 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat

146 lg kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav ÄS §

3 suhtes. Äriühingu juhatuse

315 lg liikme vast

315 lg u esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS §

3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg.

Kuna A. Allikult nõutakse juhatuse liikme kohustuste rikkumise tagajärjel aktsiaseltsile tekkinud kahju hüvitamist, siis ei ole Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2009. a otsus nr 3-2-1-79-09 praeguses asjas kohaldatav, vaid lähtuda tuleb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu 8. mai 2013. a otsuses nr 3-2-1-191-12 toodud seisukohast, mille kohaselt äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub üksnes § ÄS 315 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg.

Kannatanu esitas Alliku vastu esitati tsiviilhagi esimest korda 3. detsembril 2015. Kuna n A. õude

aluse kvalifitseerib kohus, siis ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tähtsust asjaolul, et tema kui juhatuse liikme vastu esitati tsiviilhagi alles kohtumenetluse käigus 10. oktoobril 2016. Samuti ei ole A. Alliku vastu esitatud tsiviilhagi aegumise küsimuse lahendamisel tähtsust prokuröri poolt esitatud kahel tsiviilhagil, sest nendes A. Alliku nime ei mainita. Nendel tsiviilhagidel on tähtsus vaid L.Z-i vastu esitatud tsiviilhagide ae gumise küsimuse lahendamisel. L.Z-i vastu esitatud ise ega tema tsiviilhagi ei ole aegunud ja selle vastu ei ole vaielnud ka süüdistatav kaitsja.

Kuna A. Alliku vastu esitati tsiviilhagi 3. detsembril 2015 ja hagi aegumise tähtaeg on viis aastat, siis on tsiviilhagi enne 2. detsembrit 2010 esitatud nõuete osas aegunud ja tuleb jätta rahuldamata.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.

12(13)

L.Z vastutab tööandjale kahju tekitamise eest töölepingu seaduse alusel, A. Allik aga juhatuse liikme vastutuse alusel. Kuna nad aga tekitasid oma tegevusega kolmandale isikule sama kahju, siis vastutavad nad kahju tekitamise eest solidaarselt. Maakohus on kahju väljamõistmisel nii ka toiminud. Kuna A. Alliku vastu esitatud tsiviilhagi on osaliselt aegunud, süüdistatavad vastutavad kahju tekitamise eest solidaarselt ning L.Z-i vastu esitatud tsiviilhagi ei ole aegunud, siis tuleb A. Alliku vastu esitatud aegunud tsiviilhagi nõue ja viivis välja mõista L.Z-ilt.

Eeltoodut arvesse võttes tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti L.Z-ilt ja A. s 44 417,87 eurot ja viivis. Allikult solidaarselt välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuk

Uue otsusega tuleb jätta kannatanu Espak Pärnu AS tsiviilhagi A. Alliku vastu summas 12 799,91 eurot nõude aegumise tõttu rahuldamata ja mõista see välja L.Z-ilt Mõista

.

L.Z-ilt välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuks TsMS § 367 alusel viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude

12 799,91 tasumiseni.

Mõista L.Z-ilt Allikult solidaarselt välja kannatanu Espak Pärnu AS kasuks ja A.

31 617,96 eurot. ja A. Mõista L.Z-ilt Allikult solidaarselt välja kannatanu Espak Pärnu

AS kasuks TsMS § 367 alusel viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 31 617,96 tasumiseni.

11. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

11.1 KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et

menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

L.Z-i kaitsja vandeadvokaat V. Krinal esitas taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 188,16 ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamist ja eurot. Taotluse kohaselt hõlmab kaitsja tasu kohtuistungil osalemist kokku 4 pooltunni ulatuses summas 96 eurot, sealhulgas käibemaks 16 eurot. Lisaks sellele taotleb kaitsja sõidukulu hüvitamist Pärnust Tallinnasse ja tagasi summas 92,16 eurot, sealhulgas käibemaks 15,36 eurot.

Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemi -st 1 ja sele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg

§ 21 lg st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi -

osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks - L.Z-i 188,16 eurot, sh käibemaks 31,36 eurot.

KrMS § 185 lg säte tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 stab, et kui apellatsioonimenetluses punktides 2-

4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuna kohtukolleegium

teeb KrMS § 337 lg 1 punktis 4 nimetatud lahendi, millega tühistab L.Z-i suhtes tehtud maakohtu otsuse osaliselt, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

13(13)

11.2 KrMS § 175 lg 1 p 1 näeb ette, et menetluskuluks on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Ka sel puhul arvestab kohus KrMS § 180 lg 11 kohaselt menetluskulude hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

A. Alliku valitud kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja advokaat esitasid Tallinna

L. Talumäe Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2017. a kohtuistungil taotluse apellatsioonimenetluses süüdistatavale

õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks summas 6565 eurot 43,35 tunni eest.

Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud kohtutoimiku ja maakohtu otsusega tutvumine, sõidukulu Pärnusse ja tagasi, kliendiga nõupidamine, apellatsiooni koostamine, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine.

Õigusabi tunnihind on 130 eurot.

16. jaanuari 2018. a kohtuistungil esitasid samad kaitsjad täiendava menetluskulude nimekirja, milles taotlevad süüdistatavale täiendavalt 468 euro hüvitamist 3 tunni eest. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud Riigikohtu otsusega tutvumine, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine.

Seega taotlevad kaitsjad A. Allikule kokku 7033 euro hüvitamist 46,35 töötunni eest.

Kohtukolleegiumi hinnangul on valitud kaitsjate taotluses märgitud toimingud õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsjate poolt esitatud ühe tööühiku hinda.

Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus nr 3-1-1-6-16, p 36). Seega kuulub arutatavas kriminaalasjas A. Allikule hüvitamisele vaid see osa valitud kaitsjatele makstud tasust, milles apellatsiooni väited olid põhjendatud. Kaitsjate väited maakohtu otsuse osalise motiveerimatuse ja tsiviilhagi aegumise küsimuse käsitlemata jätmises olid põhjendatud. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse vaid tsiviilhagi nõude osalise aegumise osas.

Arvestades apellatsiooni väidete põhjendatud osa ning kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb kohtukolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsjatele viieteistkümnele töötunnile vastava summa, s.o 1950 eurot.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p

4 tühistab Pärnu -st kohtukolleegium

Maakohtu 2. novembri 2016 kohtuotsuse ja A. Alliku suhtes osaliselt ja teeb L.Z-i tühistatud osas uue otsuse. A. Alliku kaitsjate apellatsioon rahuldatakse osaliselt, L.Z-i kaitsja apellatsioon jäetakse rahuldamata.