2-16-8623/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-8623

Tsiviilasi

OÜ Avellana hagi G.S. vastu töövaidluses

G.S. hagi OÜ Avellana vastu saamata jäänud töötasu ja

hüvitiste nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1278,84 eurot

7138,31 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. mai 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Avellana apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: OÜ Avellana (registrikood 11003059), esindaja

Killu Kool

Vastustaja: G.S. (isikukood XXX), esindaja Sirje Veiman

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 5. mai 2017 otsus osas, millega maakohus mõistis OÜ-lt Avellana

G.S. kasuks välja saamata jäänud töötasu 3813,04 eurot (neto) ületavas osas ning

puhkusetasu 877,97 eurot (neto) ületavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega rahuldab töötaja hagi osaliselt ning mõistab tööandjalt töötaja kasuks välja

saamata jäänud töötasu 3813,04 eurot (neto) ja puhkusetasu 877,97 eurot (neto).

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Lugeda otsuse maakohtu resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Jätta rahuldamata OÜ Avellana hagi G.S. vastu TLS § 100 lg 4 sätestatud hüvitise

maksmise kohustuse puudumise tuvastamiseks ja töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks

lugemiseks.

3.2. Lõpetada menetlus OÜ Avellana hagis G.S. vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamise ja töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes seoses selles osas hagist loobumise vastuvõtmisega.

3.3. Rahuldada G.S. hagi OÜ Avellana vastu osaliselt ja välja mõista OÜ-lt Avellana G.S.

kasuks kokku 4691 (neli tuhat kuussada üheksakümmend üks) eurot ja 01 senti, sh saamata

jäänud töötasu netosummas 3813,04 eurot ja puhkusetasu netosummas 877,97 eurot.

3.4. Lugeda G.S. nõue TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise saamiseks põhjendatuks brutosummas

645 eurot ja lugeda selles osas G.S. nõue OÜ Avellana vastu tööandja poolt täidetuks.

4. Rahuldada OÜ Avellana apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta G.S. maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Avellana kanda.

6. Mõista OÜ-lt Avellana G.S. kasuks välja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

summas kokku 1383,60 eurot.

7. Mõista OÜ-lt Avellana G.S. kasuks välja maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskuludelt (1383,60 eurot) viivis alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Avellana (tööandja) esitas G.S. (töötaja) vastu hagi, milles palus tuvastada tööandjal TLS

§ 100 lg 4 sätestatud suuruses ja tingimustel töötajale hüvitise maksmise kohustuse puudumine ning

tunnistada tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 01.03.2016.

Pooled sõlmisid 10.02.2006 töölepingu, mille alusel asus kostja 10.02.2006 tööle aiandi töölisena

hooajaliste tööde tegemiseks. Tööandja lähetas töötaja 2006. a Soome äriühinguga Lepolan Puutarha

OY sõlmitud koostöölepingu alusel teenuse osutamise tõttu Soome Vabariiki. Leping Soome

äriühinguga lõppes 2015. a aprillis. Pärast seda ei ole tööandja töötajat Soome töölähetusse saatnud

ja töötaja pidi tööülesandeid täitma Viitna külas, Kadrina vallas, mis on ühtlasi tööandja asukoha

aadress. Töötaja ei ilmunud alates 22.04.2015 tööülesannete täitmiskohta, kuna viibis puhkusel ja

haiguslehel. Töötajal on tuvastatud 60 % ulatuses töövõimetus.

Ebaõige on töötaja väide, et ta on korduvalt tööd küsinud. Töötaja saatis tööandjale 18.02.2016 kirja,

milles heitis tööandjale ette, et ta on alates 2015. aprillist ilma tööta kodus olnud. Tööandja saatis

töötajale 19.02.2016 e-kirja ning teatas, millist tööd tuleb töötajal alates 01.03.2016 teha. Töötaja ei

nõustunud tööandja pakutud tööd tegema. Töötaja saatis 29.02.2016 e-kirja, mille lisaks oli töötaja

poolt allkirjastamata avaldus, millega töötaja soovis töölepingut lõpetada alates 01.03.2016 TLS § 91

lg 2 alusel, kuna tööandja ei ole alates 01.05.2015 pakkunud töötajale lepingujärgset tööd.

Perioodil 01.05.2015-01.03.2016 oli tööpäevi 209, millest töötaja oleks pidanud viibima tööl kokku

77 kalendripäeva (välja on arvestatud puhkusel ja haiguslehel viibimise päevad), kuid töötaja ei ole

nendel päevadel töökohale ilmunud. Tööandja eeldas, et töötaja töövõime kaotusest tulenevalt on

tingitud ka pidevad haigestumised. Kuna töötajale oli määratud 60 % töövõimetus, siis ei osanud

tööandja ka kahtlustada, et töötaja võib põhjuseta töölt puududa.

Tööandja maksis töötajale TLS § 100 lg 4 alusel 503,10 eurot, vältimaks võimalikke viivisenõudeid.

Samas on tööandja seisukohal, et seoses töötajapoolse töölepingu rikkumisega puudub tal kohustus

maksta töötajale TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist. Makstud hüvitise näol on tegemist alusetu

rikastumisega.

Töötaja on alusetult ja ebaõigesti arvestanud hüvitiste suurusi, lähtudes tasumäärast 7,68 eurot tunnis.

2. Töötaja esitas tööandja vastu hagi, milles palus mõista tööandjalt välja keskmine töötasu seoses

töö mitteandmisega 01.05.2015-20.02.2016 summas 4730,88 eurot, põhipuhkuse hüvitis 28

kalendripäeva eest summas 1128,59 eurot ning töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel ülesütlemise hüvitis

töötaja 1,5 kuu keskmise töötasu määras brutosummas 1278,84 eurot.

Töötaja hagiavalduse kohaselt asus ta tööandja juurde tööle 10.02.2006 aiandi töölisena määramata

ajaks, täistööajaga summeeritult kvartali lõikes. Töölepingu punkti 2.2 alusel oli töötaja tööalasele

kvalifikatsioonile esitatavaks nõudeks soome keele oskus. Töö eritingimuseks töölepingu punkti 2.4

järgi oli töö lähetustega. Töölepingu kohaselt oli töötasuks tunnitasu suuruses 7,68 eurot bruto.

Tööandja ei ole töötajat töö vähesuse tõttu tööga kindlustanud, misjärel jäi töötaja tööootele, kuni oli

sunnitud töölepingu 01.03.2016. a TLS § 91 lg 2 alusel üles ütlema. Töötaja on korduvalt küsinud

tööandjalt tööd, samuti ei olnud tööandjal tööd pakkuda ka teistele aianditöötajatele. Töötaja kasutas

tööta oleku aega puhkusel olekuks ja ravis oma tervist, teavitades sellest tööandjat ning mille kohta

perearst väljastas töövõimetuslehed. Kui töötaja töövõimetusleht lõpetati, tegi töötaja tööandjale

ettepaneku tema koondamiseks töö puudumisel, millega tööandja ei nõustunud ja palus töötajal

endiselt nagu ka eelnevatel kordadel oodata kuni töö tulekuni. Töötaja ettepanekule koondamise

kohta teatas tööandja, et tema ei ole huvitatud töötajatele mingi raha maksmisest ja pealegi teised

kõik on siiani ise töölt ära läinud. Töötaja sellega ei nõustunud ja jäi oma seisukoha juurde, peale

mida tegi tööandja töötajale tööpakkumise saekaatris, millest töötaja oli sunnitud loobuma, sest see

töö ei sobinud talle.

Tööandja ei kindlustanud hagejat kokkulepitud tööga alates maist 2015 kuni töölepingu TLS § 91

lg 2 alusel ülesütlemiseni töötaja poolt 01.03.2016 ega maksnud tööootel oldud aja eest ka mingit

tasu. Tööandja maksis töötajale puhkusehüvitist summas 96,71 eurot, töölepingu ülesütlemise

hüvitist summas 503,10 eurot. Töötaja töötasunõue töö mitteandmisel 01.05.2015-20.02.2016 on

brutosummas 4730,88 eurot. TLS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 ja § 35 alusel on tööandja kohustatud hüvitama

nimetatud perioodi eest töötajale vastavalt seadusele keskmise töötasu, brutosummas 61,44 eurot

päevas (8 h × 7,68 eurot). Perioodil 01.05.2015-20.02.2016 kokku 77 kalendaarset tööpäeva hageja

töötasu nõue töö mitte andmisel on brutosummas 4730,88 eurot (77 × 61,44).

Töötaja puhkusehüvitise nõue on 1128,59 eurot. Hageja põhipuhkus on 28 kalendripäeva. Ühe

puhkusepäeva hüvitise summa arvutatakse keskmise päevatasu 61,44 euro korrutamisel viiega

(nädala tööpäevade arv) ning jagamisel seitsmega (nädala kalendripäevade arv) ehk brutosummas

43,89 eurot päevas (5 × 61,44 ÷ 7). Seega kohustus tööandja töötajale maksma puhkusehüvitist 28

kalendripäeva eest brutosummas 1228,92 eurot (28 × 43,89), kuid maksis brutosummas 100,33 eurot,

seega ettenähtust vähem brutosummas 1128,59 eurot (1228,92 - 100,33).

Töötaja töölepingu ülesütlemise hüvitise nõue on 1278,84 eurot. Töötajal on õigus saada täiendavalt

hüvitist töölepingu ülesütlemisel TLS § 100 lg 4 alusel ja ta on nõus 1,5 kuu keskmise töötasuna

brutosummas 1923,56 eurot (20 tööpäeva × 61,44 eurot x 1,5 kuud) 1288 eurot - keskmine

kuutöötasu; keskmise kuutöötasuga brutosummas 1282,56 eurot 1,5 kuud × 1282,56 eurot = 1 923,84

eurot (1 923,84 - 645) 1278,84 eurot.

Töötaja pole kunagi Eestis töötanud, samuti ei ole ta töötanud hooajatöölisena, mistõttu on ta täitnud

oma töökohustusi tööandja poolt antud töökohas kümne aasta vältel. Pahatahtlik on tööandja väide,

et pooled vaid täiendasid lepingu punkti 4.1. Töölepingu p 4.1 mistahes muutmisel vajab tööandja ka

töötaja nõusolekut ja seda ka sellisel juhul, kui soovib lepingut vastavusse viia lähtuvalt Eesti

Vabariigis kehtivatele õigusaktidele (sh miinimumtasu maksmise muudatustega).

Tööandja on rahuldanud juhatuse koosolekul kostja avalduse TLS § 91 lg 2 alusel, mille kohta on

saatnud 23.03.2016 kostjale e-kirja. Tööandja ei vaidlustanud seaduses sätestatud tähtaegu järgides

kostja erakorralist ülesütlemisavaldust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis rahuldamata tööandja hagi TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitise maksmise

kohustuse puudumise tuvastamiseks, töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel.

Maakohus lõpetas menetluse tööandja hagis töötaja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks ja töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks seoses selles osas hagist loobumise vastuvõtmisega.

Maakohus rahuldas töötaja hagi ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks kokku 5859,47 eurot, sh

saamata jäänud töötasu brutosummas 4730,88 eurot ja puhkusetasu brutosummas 1128,59 eurot.

Maakohus vähendas TLS § 100 lg-s 4 ettenähtud hüvitise suurust tööandja poolt juba välja makstud

brutosummani 645 eurot ja luges selles osas nõude tööandja poolt täidetuks.

Maakohus mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja menetluskulud kokku 903,60 eurot ning viivise

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest.

4. Maakohus leidis, et kuna töötaja asus tööle aiandi töölisena, siis tegelikult oli tööleping sõlmitud

vaid aiandi tööde tegemiseks. Kohus ei nõustunud tööandja väidete ja vastuväidetega tööülesannete

täitmise koha osas. Lepingust järeldub üheselt, et töötaja pidi töökohustusi täitma vaid aiandites ning

vaidluse all ei ole asjaolu, et lähetuse ajal Soomes töötaski töötaja eranditult aiandites.

Kohus ei nõustunud tööandja väidetega, et töölähetuste välisel ajal pidi töötaja töökohustusi täitma

Kadrina vallas. Töötaja kinnitusel töötas ta aiandites Soome Vabariigis ja et ta Eestis töökohustusi

täitnud ei ole. Tööandja ei ole tõendanud, et töötaja tema juures ka Eestis aiandites töötas. Sellest

järeldub, et tööandjal ei olnud töötajale Eestis töötamise korral kokkulepitud aiandi töid anda.

Maakohus leidis, et tööandja oleks küll saanud lühikese aja jooksul tööandja 27.05.2005

sisekorraeeskirjade p 7 alusel rakendada töötajat ka muude tööde tegemiseks, kuid see ei asenda

tööandja kohustust anda töölepinguga kokkulepitud töid. Lisaks ei olnud tööandjal võimalik töötajat

töösisekorraeeskirjade alusel rakendada Eestis töökohustuste täitmiseks ettenähtud kohas Viitna

külas, Kadrina vallas.

Alates 17.01.2007 reguleeriti töösisekorraeeskirjadega muude tööde tegemist mitte Viitna külas, vaid

Läsna tootmisüksuses Kadrina vallas. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et töötajale oleks tutvustatud

Läsna tootmisüksuses töötamiseks kehtestatud eeskirju. Tõendatud ei ole, et tööandja on töötajale

sisekorra eeskirjade punktis 7 ettenähtud töid pakkunud ja et töötaja on selliste tööde tegemisest

keeldunud. Tööandja esitatu kohaselt pakuti töötajale tööd alles 19.02.2016 saeveskis asukohaga

Läsna külas. Kohus asus seisukohale, et tööandja ei ole töötajale taganud kokkulepitud tööd

kokkulepitud kohas ja on rikkunud TLS § 28 lg 2 p 1 sätestatud kokkulepitud tööga kindlustamise

kohustuse.

Kuna seoses tööandja ja tema Soome äripartneri vahelise lepingu lõppemisega ei saanud töötaja enam

endisel viisil töölähetustes tööülesandeid täita, siis pidi tööandja töötajat selgelt informeerima, kus ja

milliseid töid tuleb edasi teha (TLS § 28 lg 2 p 1). Tööandja ei ole tõendanud, et ta seda on teinud.

Alates maist 2015 on tööandja jätnud töötaja tööle rakendamata.

Maakohus leidis, et tööandja on jätnud täitmata TLS § 28 lg 2 punktides 1-3 sätestatud kohustused.

Kohtule esitatud tõendite järgi sai töötaja töölepingu jätkamise võimatusest teada 22.02.2016, mil ta

sai kätte tööandja 19.02.2016 e-kirja ning vastas sellele, et töö saeveskis talle ei sobi ja lisas e-kirjale

avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 01.03.2016 TLS § 91 lg 2 alusel, kuna tööandjal ei ole olnud

pakkuda lepingujärgset tööd alates 01.05.2015.

Kuna töötaja viibis 22.02.2016-29.02.2016 puhkusel, oli tal õigus tööleping TLS § 92 lg 2 alusel

erakorraliselt üles öelda alates 01.03.2016 ja selline erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Seega

puudub alus rahuldada tööandja hagi töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 01.03.2016 lõppenuks

lugemise nõudes.

Ei ole tõendatud, et alates 01.05.2015 ei allunud töötaja enam tööandja juhtimisele ja kontrollile.

Kuna sellest ajast alates ei ole tööandja töötajat tööga kindlustanud, siis on töötajal tekkinud saamata

jäänud töötasu nõue.

Töölepingu punktis 4.1. lepiti kokku, et töötaja põhipalk on 3200 krooni kuus. 02.01.2007 sõlmitud

töölepingu lisa kohaselt muudeti töölepingu punkti 4.1 ja lepiti kokku, et tööandja poolt töötajale

makstav töötasu töötades renditöötajana komandeeringus Lepolan Puutarha OÜ on 120,15 krooni

(7,68 eurot) tunnis (I kd, tl 39). Tõendatud ei ole töötaja töötamist mujal kui Lepolan Puutarha OY

juures renditöötajana. Seetõttu leidis kohus, et töötajal on saamata töötasu 77 päeva eest kokku

brutosummas 4730,88 eurot (8 tundi × 77 päeva × 7,68 eurot) ja sellises ulatuses tuleb töötaja hagi

saamata jäänud töötasu nõudmise osas rahuldada.

Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel oli töötajale ette nähtud iga-aastane põhipuhkus 28 päeva. Kohus

nõustus töövaidluskomisjoni otsuses ja ka töötaja hagiavalduses toodud puhkuse tasu arvestamise

metoodikaga. Töötaja keskmine päevatasu oli 61,44 (8 × 7,68) eurot, mida tuleb korrutada

5 tööpäevaga nädalas ja jagada 7 päevaga. Seega on töötajal õigus saada puhkusetasu brutosummas

43,89 eurot päevas (5 tööpäeva × 61,44 eurot ÷ 7) ja 28 kalendripäeva eest brutosummas 1228,92

eurot (28 päeva × 43,89 eurot). Poolte selgituste ja töötaja esitatud pangakontoväljavõtte kohaselt on

tööandja 31.03.2016 kandnud töötajale üle kasutamata puhkuse eest netosummas 96,71 eurot, mille

töötaja on maha arvanud brutosummas 100,33 eurot. Eeltoodu alusel rahuldas kohus töötaja hagi ka

puhkusetasu brutosummas 1128,59 eurot (1228,92 - 100,33) osas.

Kohus ei nõustunud tööandja hagiga TLS § 100 lg 4 sätestatud hüvitise maksmise kohustuse

puudumise tuvastamist puudutavas osas. Kohus leidis, et TLS § 100 lg 4 teise lause alusel on võimalik

hüvitise suurust muuta. Hinnanud töölepingu ülesütlemise asjaolusid, sh seda, et töötaja on ka ise

pika aja jooksul olnud töö nõudmises passiivne ja seda, et käesoleval juhul hüvitab kohus töötajale

saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu ning nende tasude arvestamisel lähtub töötajale soodsamast

töötasu määrast, on põhjendatud vähendada töötajale TLS § 100 lg 4 ettenähtud hüvitise suurust

tööandja poolt juba välja makstud summa 503,10 euroni, brutosummas 645 euroni, ja lugeda selles

nõude osas tööandja poolt täidetuks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Tööandja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tööandja hagi töötaja vastu TLS § 100 lg 4 sätestatud

hüvitise maksmise kohustuse puudumise tuvastamiseks. Samuti palub tööandja tühistada maakohtu

otsus osas, millega rahuldati töötaja hagi tööandja vastu ning mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja

kokku 5859,47 eurot ning osas millega vähendati töötajale TLS § 100 lg 4 ettenähtud hüvitise suurust

tööandja poolt juba välja makstud brutosummas 645 euroni ja loeti selles osas nõue tööandja poolt

täidetud. Tööandja palub maakohtu otsus tühistada ka tööandjalt menetluskulude väljamõistmise

osas.

Tööandja palub tühistatud osas teha uus otsus, millega rahuldada tööandja hagi täies ulatuses ja jätta

töötaja hagi täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt palub tööandja tühistada maakohtu otsus ning

saata tsiviilasi uueks lahendamiseks maakohtule.

Tööandja ei nõustu jätkuvalt töötaja väitega, et tööandja ei ole töötajat tööga kindlustanud ja seetõttu

oli töötaja sunnitud töölepingu erakorraliselt üles ütlema.

Maakohus jättis esitatud tõendite alusel tuvastamata, et töötajal oli 29.02.2016 seisuga kasutamata

puhkust ainult 7 päeva, mitte 28 päeva. Maakohus on ebaõigesti mõistnud tööandjalt välja

puhkusetasu brutosummas 1128,59 eurot. Isegi kui poolte vahel esineks vaidlus 2006-2008 saamata

jäänud puhkuste osas, siis on need TLS § 68 lg 6 kohaselt aegunud.

Tööandja ei nõustunud kohtu põhjendustega, et töötaja ei pidanud täitma Eestis töötamise ajal

tööülesandeid töölepingu p. 2.6 nimetatud kohas, milleks on Viitna küla, Kadrina vald, kuna tööandja

seaduslik esindaja Valdo Laisaar on kohtuistungil teatanud, et tööandjal aiandit Viitna külas ei ole.

Kohtu küsimusele, kas nimetatud aadressil oleks olnud anda vastustajale töölepingus kokkulepitud

tööd, vastas Valdo Laisaar selgelt ja üheselt mõistetavalt „jah“. Samuti on tööandja esindaja antud

ütlustega kinnitanud, et ta on võtnud peale 01.05.2015 tööle kaks töötajat, kes tegid ära need tööd

mida pidi tegema töötaja, kes oli aiandi tööline.

TLS § 15 kohaselt tuli töötajal alates 01.05.2015 täita tööülesandeid töölepingu p-s 2.6 kokkulepitud

kohas. Töölepingu punkti 7.1 kohaselt oli töötajal kohustus täita ka OÜ Avellana 27.05.2005

töösisekorraeeskirjade punktis 7 loetletud tööde tegemine. Tööandja esitas 11.11.2016 OÜ Avellana

27.05.2005 sisekorraeeskirjad, mida tutvustati töötajale, kui töötaja sõlmis tööandjaga töölepingu.

Nimetatud sisekorraeeskirjad asuvad käesoleva ajani töölepingu p-s 2.6 nimetatud aadressil ja on

käesoleva ajani kehtivad.

Apellant märkis, et kohus ei ole arvestanud OÜ Avellana aktuaalsete äriregistri andmetega. Toimikus

olevalt äriregistri väljatrükilt ei ole nähtavad 23.08.2016 sisestatud 2015. majandusaasta aruandes

esitatud tegevusalad.

Tööandja on seisukohal, et ta on töötajat tööga kindlustanud ja andnud selgeid ja õigeaegseid

korraldusi. TLS-i kohaselt ei saa tööandja anda töötajale tööga seotud korraldusi, kui töötaja viibib

puhkusel või on töövõimetu. Tööandja ei ole rikkunud TLS § 28 lg 2 p 1 sätestatud kohustusi.

Kohus on ebaõigesti tuvastanud tööandja poolse TLS § 28 lg 2 p 2 rikkumise ja on jätnud kohaldamata

TLS § 131 lg 3 ja TLS § 29 lg 6. Töötaja hagiavalduse kohaselt on vaidlus selles, et tööandja ei ole

töötajale andnud tööd ajavahemikul 01.05.2015-29.02.2016. Nimetatud nõude aluseks on TLS § 35.

Töölepingu nr 13 lisas leppisid pooled 02.01.2007 kokku, et muudavad töölepingu p-i 4.1 tingimusi

ja leppisid täiendavalt kokku, et töötasu 7,68 eurot tunnis makstakse ainult siis, kui tööandja lähetab

töötaja renditöötajana Lepolan Puutarha OY-sse.

Tööandja ei nõustu kohtuotsusega osas, millega mõisteti töötaja kasuks välja saamata jäänud töötasu

brutosummas 4730,88 eurot, kuna töötaja esitatud arvutused on alusetud ja ebaõiged. Tuginedes TLS

§ 35 ja TLS § 29 lg 8 ning Vabariigi Valitsuse määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja

kord” §-s 2 lg 2 on 77 kalendripäeva eest töötajale tasutava bruto töötasu õigeks suuruseks

[(6091,15÷148 tööpäevaga) = 41,156 eurot ja kalendripäeva tasu (41,156×5 tööpäevaga ÷ 7 päeva

nädalas) = 29,40 eurot] 77 × 29,40 = 2263,80 eurot.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 100 lg 4 ja mõistnud töötaja kasuks välja hüvitise

brutosummas 645 eurot. Töö mitteandmise väiteid esitas töötaja vahetult enne töölepingu

erakorraliselt lõpetamise avalduse esitamist. Mõistlik ja asjakohane oleks olnud pöörduda tööandja

poole kohe, kui töötaja oli võimeline tööd tegema, või mõistliku aja jooksul pärast tööandja poolset

väidetavat rikkumist. Kui lähtuda sellest, et töötaja on saanud tööandja rikkumisest teada peale

01.05.2015, siis 19.02.2016 esitatud töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole esitatud TLS § 91

lõikes 4 sätestatud mõistliku aja jooksul, mistõttu puudub ka alus TLS § 100 lg 4 kohaldamiseks.

Kohus ei ole tööandjale kättesaadavaks teinud töötaja esindaja 24.11.2016 edastatud menetluskulude

nimekirja. Seetõttu ei ole tööandja saanud esitada seisukohta töötaja menetluskulude osas.

Tööandja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et põhjendatud on lugeda töötaja esindaja tasu suuruseks

enne 24.11.2016 80 eurot tunnis ja istungitel osalemise eest 100 eurot tunnis. Kõrgem tunnitasu hind

istungil esindamisel ei ole millegagi põhjendatud.

6. Töötaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palus töötaja jätta tööandja kanda.

Töötaja ei nõustu tööandja seisukohaga, et töötaja oleks pidanud täitma oma töökohustusi p 2.6

nimetatud kohas (Viitna küla, Kadrina vald), kuna töötaja on töötanud üksnes aianditöölisena

töölähetusega Soomes. Mingeid muid töökohti töötajal pole olnud. Tööandja oleks pidanud töötajale

tagama lepinguga kokkulepitud töö.

Kohus leidis õigesti, et kuna tööandja rikkus TLS § 28 lg 2 punkti 1, siis oli töötajapoolne töölepingu

ülesütlemine TLS § 91 lg 2 alusel põhjendatud. Tööandja on oma 29.03.2016 e-kirjas töötajale

lahkumisavalduse kohta vastanud, et juhatuse koosolekul otsustati rahuldada lahkumisavaldus, mille

töötaja esitas 29.02.2016 TLS § 91 lg 2 alusel. Sellest järelduvalt on tööandja nõustunud töölepingu

lõpetamisega just TLS § 91 lg 2 alusel, sama lõpetamise aluse on tööandja märkinud ka

töötamisregistrisse.

Töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et töötasu suurus p 4.1 põhipalk on 3200 krooni kuus,

mida muudeti 02.01.2007 p. 4.1 uue sõnastusega, et töötajale makstakse töötasu summas 7,68 eurot

tunnis. Seega on maakohus õigesti tuvastanud asjaolu, et töötajal oli õigus saada perioodi eest

01.05.2015-29.02.2016 s.o 77 kalendripäeva eest tasu kokku brutosummas 4730,88 eurot.

Töövaidluskomisjoni istungil kinnitas tööandja, et töötajal jäi tõesti saamata ühe aasta puhkus.

Töövaidluskomisjon tuvastas, et „tööandja on töövaidluskomisjonile esitanud väljavõtted

raamatupidamise dokumentidest, jätnud aga esitamata komisjoni poolt ettepandud töötaja puhkuste

kulgemise kirjeldamise, puhkuste vormistamise kogu töötamise perioodil. Tööandja ei ole

vaidlustanud töötaja väidet, et tal võis jääda esimesel tööaastal 2006 põhipuhkus kasutamata selliselt,

et ta puhkas igal järgneval aastal eelmise aasta puhkust“ (töövaidluskomisjoni otsus p 2). Seetõttu ei

ole õige tööandja väide, et töötajal on saada vaid 7 kalendripäeva eest puhkuse tasu. Tööandja ei

vaidlustanud Viru Maakohtus eelnimetatud töötaja vastustaja nõuet 28 kalendripäeva osas. Tööandja

on lisanud apellatsioonkaebusele lisa 3, millega soovib tõendada puhkuse arvestusi, kuid teeb seda

alates 2009. a, jättes eelneva arvestusperioodi välja, mistõttu tuleks jätta eelnimetatud dokument

tähelepanuta ja lugeda eelnevalt tööandja poolt töövaidluskomisjoni istungil kinnitatud 28

kalendripäeva õigeks.

Töötaja ütles töölepingu erakorraliselt üles. TLS § 100 lg 4 alusel, seega maksab tööandja töötajale

hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töötaja leiab, et vaatamata hüvitise

vähendamisele maakohtu poolt on see seaduslik ja mõistlik arvestades käesoleva tsiviilvaidluse

asjaolusid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb

tühistada osas, millega maakohus rahuldas töötaja hagi ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja

saamata jäänud töötasu 3813,04 eurot (neto) ületavas osas ning puhkusetasu 877,97 eurot (neto)

ületavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab töötaja hagi osaliselt

ning mõistab tööandjalt töötaja kasuks välja saamata jäänud töötasu 3813,04 eurot (neto) ja

puhkusetasu 877,97 eurot (neto).

Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas tööandja tagas töötajale perioodil 01.05.2015-20.02.2016 tööd.

Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 1 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud kindlustama töötaja

kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi.

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha, kas tööandja rikkus TLS § 28 lg 2 p 1 sätestatud töö andmise

kohustust (I). Järgmisena võtab ringkonnakohus saamata jäänud töötasu (II) ja puhkusehüvitise osas

(III). Seejärel hindab ringkonnakohus tööandja kohustust maksta töötajale TLS § 100 lg 4 alusel

hüvitist (IV). Viimaks määrab ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetluskulude

suuruse (V).

I

9. Pooled ei vaidle, et töötaja võeti tööle aiandi töölisena, tema tööülesanneteks oli teha aiandis

selliseid töid, mis ei nõua eraldi erialast väljaõpet ega koolitust (töölepingu p 2.1 ja 2.3). Seega jõudis

maakohus õigesti järeldusele, et töötaja tööleping oli sõlmitud aiandis tööde tegemiseks. Vaidlust ei

ole ka selle üle, et Eestis töötaja kogu töölepingu kestvuse jooksul tööd (sh aiandi töid) ei teinud ning

et töötaja tegi 9 aastat tööd ainult renditöötajana töölähetuses tööandja koostööpartneri Lepolan

Puutarha OY juures kuni 2015. a aprilli lõpuni.

Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti märkinud, et kuna töötaja seoses tööandja ja tema

äripartneri vahelise lepingu lõppemisega ei saanud enam endisel viisil töölähetuses tööülesandeid

täita, siis pidi tööandja TLS § 28 lg 2 p 1 alusel töötajat selgelt informeerima, kus ja milliseid töid

tuleb edaspidi teha.

Asja materjalide kohaselt pakkus tööandja 19.02.2016 töötajale tööd saeveskis (I kd, tl 45). Küll aga

ei tulene toimiku materjalidest ega tööandja esitatud tõenditest, et tööandja oleks töötajale pakkunud

tööd (sh aiandi töid) enne nimetatud kuupäeva (19.02.2016), mil töötaja ise sellesisulise küsimusega

tööandja poole pöördus.

Tööandja väidab, et tagas töötajale perioodil 01.05.2015-20.02.2016 Eestis tööd ning väidab, et

töötaja pidi töölepingu p 2.6 järgi asuma alates 01.05.2015 Viitna külas, Kadrina vallas. Samuti viitab

tööandja OÜ Avellana 27.05.2005 sisekorra eeskirjadele (I kd, tl 157), mille p 7 kohaselt on kõik

ettevõttes töötavad saeveski- ja aiandi töötajad kohustatud vastavalt juhatuse liikmete poolt antud

korraldustele hooldama OÜ Avellana territooriumi: niitma muru, istutama taimi, hoolitsema taimede

ja puude eest, talvekuudel teostama libeduse- ja lumetõrjet kõnniteedel.

Ringkonnakohus on seisukohal, et töölepingu p-de 2.6, 7.1 ja 27.05.2005 sisekorra eeskirjade

olemasolu iseenesest ei tõenda seda, et töötajale oleks perioodil 01.05.2015-20.02.2016 ka tegelikult

töölepingu p-s 2.6 nimetatud kohas (s.o Viitna küla, Kadrina vald) pakutud aiandi töid või tööandja

territooriumi hooldamise tööde tegemist. Üksnes asjaolu, et töölepingusse ja sisekorra eeskirjadesse

on kirja pandud töötaja lisakohustused, ei tähenda, et sellega oleks täidetud tööandja kohustus

töötajale tööd pakkuda. Tööandja sisekorra eeskiri ei asenda poolte vahel kirjalikult sõlmitud

töölepingut. Sisekorra eeskiri on tõlgendatav pigem selliselt, et töötajad pidid täitma juhatuse liikmete

poolt antud ühekordse iseloomuga korraldusi ettevõte territooriumi korrashoiuks, kusjuures selle eest

täiendavat töötasu ette ei nähtud.

Tööandja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et oleks andnud töötajale alates 01.05.2015 selgeid ja

õigeaegseid korraldusi töö tegemiseks Eestis, sh korraldusi ilmuda ettevõtte territooriumi korrastama.

10. Õige on iseenesest tööandja seisukoht, et töötajat ei saa tööle rakendada ajal, mil töötajal on õigus

keelduda töö tegemisest haiguse või puhkuse tõttu. Praegusel juhul viibis töötaja alates 22.04.2015

korralisel puhkusel ja peale puhkust oli töövõimetu, seega oli töötajal õigus keelduda alates

22.04.2015 töö tegemisest.

Ringkonnakohus leiab aga, et ainuüksi asjaolu, et töötajal oli valdava osa vaidlusalusest perioodist

(01.05.2015-29.02.2016) õigus keelduda haiguse või puhkuse tõttu töö tegemisest, ei tähenda, et

tööandja ei pidanud andma töötajale selgitusi edasise töökorralduse kohta. Kuna pooltevahelise

töösuhte jooksul oli 9 aasta jooksul esimest korda tegemist olukorraga, kus tööandja ei saatnud

töötajat enam Soome tööle, siis oleks tööandjal tulnud töötajale selgitada muutunud olukorda ja

edaspidi tehtava töö võimalusi Eestis. Samuti on mõlemad pooled väitnud, et vaidlusalusel perioodil

(01.05.2015-29.02.2016) ei viibinud töötaja töövõimetuslehel ega puhkusel 77 päeval. Seega oli

tööandjal neil 77 päeval võimalus töötajat tööle rakendada, kuid tööandja seda ei teinud.

Töötajalt ei saa mõistlikult eeldada, et ta peab ilmuma ilma igasuguste tööandjalt saadud juhisteta

töölepingus töö asukohana märgitud asukohta, kus töötaja ei ole kunagi varem tööd teinud.

Tööandja küll väidab, et tal oli töötajale tööd anda peale 01.05.2015, kuid pole tõendanud, et

nimetatud tööd oleks töötajale ka pakutud. Tööandja pakkus töötajale tööd alles 19.02.2016, kuid

sedagi mitte aiandi tööde tegemiseks (s.o lepingujärgset tööd), vaid tööd saeveskis.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohus jõudis õigesti järeldusele, et tööandja on

rikkunud oma TLS § 28 lg 2 p-st 1 tulenevat kohustust.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud tööandja TLS § 28 lg 2 p 2 ja 3

rikkumised. Maakohus ei ole välja toonud, milles TLS § 28 lg 2 punktide 2 ja 3 rikkumised kohtu

arvates seisnesid. Ringkonnakohtu hinnangul ei too maakohtu põhjendustest nimetatud punktidele

viitamised iseenesest kaasa apellatsioonkaebuse rahuldamist ja maakohtu otsuse tühistamist.

Õige on apellatsioonkaebuses toodu, et keskmise töötasu nõude aluseks on TLS § 35, mille kohaselt

tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka

juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks

vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö

andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

Ka ei ole põhjendatud heita tööandjale ette puhkusetasu maksmisega viivitamist TLS § 28 lg 2 p 3

alusel, kuna kohustus hüvitada töölepingu lõppemisel kasutamata jäänud põhipuhkus rahas tuleneb

TLS § 71 lõikest 1. Ka töötaja ei ole hagiavalduses viidanud, et tööandja oleks jätnud töölepingu

kehtivuse ajal puhkusetasu maksmata või sellega viivitanud.

12. Seoses tööandja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud uue äriregistri väljatrükiga 07.06.2017

seisuga märgib ringkonnakohus, et äriregistri andmed muuhulgas tööandja majandusaasta aruandes

märgitud tegevusalade kohta ei ole olnud käesoleva vaidluse lahendamisel sisulise tähtsusega.

Äriregistris märgitud tegevusalad ei saa iseenesest mõjutada töösuhte poolte vahel kokkulepitud töö

sisu ega –tingimusi. Seega puudub vajadus ka hinnata tõendina tööandja kaasajastatud äriregistri

väljatrükki.

II

13. Maakohus rahuldas töötaja saamata jäänud töötasu nõude brutosummas 4730,88 eurot. Maakohus

viitas seejuures TLS § 1 lõikele 1 ning märkis, et kuna alates 01.05.2015 ei ole tööandja töötajat tööga

kindlustanud, siis töötajal on tekkinud saamata jäänud töötasu nõue.

TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma

keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud

töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud

juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

Riigikohus on 07.12.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 p-s 19 selgitanud, et TLS § 35 alusel

vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda,

kui viimane oleks tööle tulnud. Nimetatud Riigikohtu lahendis käsitletud juhtumil oli aga tõendatud

tööandja ja töötaja vaheline kokkulepe, et tööandja andis töötajale tööd siis, kui töötaja seda soovis,

ning töötaja ei olnud vaidlustatud ajal tööandjalt tööd nõudnud.

Ringkonnakohus leidis eespool, et üksnes töölepingus ja sisekorra eeskirjades töösisu sätestamine ei

tõenda, et tööandja töötajale töölepingu järgset tööd Eestis pakkus või et tööandjal oli töötajale

lepingujärgset tööd pakkuda. Tööandja pakkus töötajale alles 19.02.2016 tööd saeveskis, kuid seegi

polnud töölepingu järgne töö, s.o töö aiandites.

Kuna tööandja kohustus on töötaja tööga kindlustada (TLS § 28 lg 2 p 1), siis ei olnud töötajal

kohustust tööd nõuda (vt viimati nimetatud Riigikohtu lahendi p-i 19). Järelikult on ebaõige tööandja

väide, et töötaja oleks pidanud tõendama, et töötaja on tööandjale alates 01.05.2015 helistanud ja tööd

nõudnud.

14. Õige on tööandja viide, et TLS § 35 alusel peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale

töötajale maksma keskmist töötasu. Seega, kuna tööandja ei pakkunud töötajale tööd ajal, mil töötaja

ei viibinud korralisel puhkusel või töövõimetuslehel, tuleb töötajale tasuda keskmist töötasu.

Samuti nõustub ringkonnakohus tööandjaga, et nii töötaja, töövaidluskomisjon kui ka maakohus on

ebaõigesti võtnud keskmise töötasu arvestamise aluseks töölepingu 02.01.2007 lisas nimetatud

töötasu suuruse.

TLS § 29 lg 8 kohaselt sätestab Vabariigi Valitsus määrusega keskmise töötasu maksmise tingimused

ja korra. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrus nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja

kord“ (edaspidi määrus) § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke

kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks

muutunud.

Ringkonnakohus nõustub tööandjaga, et keskmist töötasu tuleb arvutada vastavalt eeltoodud

Vabariigi Valitsuse määrusele. Kohus ei ole õigusnormi kohaldamisel seotud poolte seisukohtadega.

Maakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta, et keskmist töötasu arvutatakse TLS § 29 lg 8 alusel

Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud korra alusel. Samuti jättis maakohus pooltele selgitamata

tõendamiskoormise

keskmise

töötasu

arvutamise

osas.

Kuna

tööandja

esitas

koos

apellatsioonkaebusega tõendid töötaja kuue kuu töötasu kohta ning töötaja ei ole nende õigsust

vaidlustanud, siis saab ringkonnakohus kõrvaldada maakohtu otsuses esineva puuduse keskmise

töötasu arvutamises (vt Riigikohtu 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-07-39570, p 14).

Pooled ei vaidle, et töötaja ei käinud tööl, ei olnud töövõimetuslehel ega puhkusel ajavahemiku

01.05.2015-20.02.2016 kestel 77 päeval. Tööandja on esitanud töötaja kuue kuu töötasu

(ajavahemikus 01.11.2014-30.04.2015) väljavõtte, mille kohaselt oli töötaja kuue kuu töötasu kokku

6091,15 eurot (784,37 + 1282,65 + 298,78 + 1502,41 + 1400,79 + 822,15).

Määruse § 3 lg 1 kohaselt liidetakse keskmise tööpäevatasu arvutamiseks § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud

ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Keskmise

tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu vähendatakse tööpäevade võrra, millal

töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral töölepingu seaduse § 19 alusel.

Ajavahemikus 01.11.2014-30.04.2015 oli tööpäevi 123 (20 + 20 + 21 + 19 + 22 + 21). Tööandja on

ekslikult märkinud tööpäevade arvuks 148. Järelikult oli keskmine tööpäevatasu 49,52 eurot

(6091,15 ÷ 123).

Seega, kuna tööandja pidi töötajat tööga kindlustama 77 päeval või selle eest keskmist töötasu maksta,

tuleb tööandjal hüvitada töötajale saamata jäänud keskmine töötasu 3813,04 eurot (neto).

Kuna keskmise töötasu arvutamise aluseks võetakse aluseks töötajale tööandja poolt vajaduse

tinginud asjaolule (tööga kindlustamata jätmine) eelnenud kuue kuu jooksul arvestatud summad, siis

ei kuulu kohaldamisele töölepingus kokkulepitud töötasu suurus. Seega ei oma tähtsust poolte väited

selles osas, kas tööandja pidi töötajale tasuma Eestis olles keskmist töötasu 7,89 eurot tunnis või

mitte. Seega jätab ringkonnakohus seisukoha võtmata selles osas, mis puudutab töölepingu p 4.1

muudatust.

Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ka tööandja poolt alles 15.01.2018 esitatud tõendi CV keskusel

olnud tööpakkumisest, millega soovib tööandja tõendada pooltevahelist kokkulepitud töötasu. Tõend

on esitatud ilmselge hilinemisega ja TsMS § 633 lg 4 - 5 ning § 652 sätteid eirates.

III

15. Tööandja hinnangul on maakohus ebaõigesti mõistnud tööandjalt välja puhkusetasu brutosummas

1128,59 eurot. Samuti on tööandja seisukohal, et töötaja on ebaõigesti nõudnud puhkusehüvitist 28

kalendripäeva eest, kuna töötajal oli kasutamata jäänud puhkust 7 kalendripäeva.

TsMS § 652 lg 4 näeb ette, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool põhjendama. Kui

pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta, välja

arvatud juhul.

Ringkonnakohus nõustub töötajaga, et tööandja väide, et töötajal oli kasutamata jäänud puhkus

üksnes 7 kalendripäeva, on uus faktiväide, mida tööandja maakohtu menetluses ei esitanud. Samuti

esitas tööandja nimetatud väite tõendamiseks tõendi (II kd, tl 70), mis on tööandja sõnul

töövaidluskomisjonile varasemalt esitatud, kuid maakohus on jätnud selle tähelepanuta.

Tööandja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta ei saanud maakohtu menetluses esile tuua

väidetavat asjaolu, et töötajal oli kasutamata jäänud puhkust 7 kalendripäeva ulatuses. Samuti ei

nähtu, et koos apellatsioonkaebusega esitatud tõend sisalduks töövaidluskomisjoni toimikutes.

Töövaidluskomisjoni toimikus töövaidlusasjas nr 737/4-1-2016 lk 33 sisaldub sarnase sisuga

dokument. Tegemist on tööandja koostatud arvestustabeliga ning puudub igasugune põhjendus, miks

tööandja ei saanuks möödunud perioodi osas esitada kohtule korrektset arvestust. TLS § 28 lg 2 p 4

kohaselt on tööaja arvestuse pidamine tööandja üheks oluliseks kohustuseks töösuhtes.

Töövaidluskomisjoni toimikus on veel tööandja esitatud tõendeid puhkusetasu maksmise kohta (lk

25-32), kuid ka nende põhjal ei ole võimalik aru saada, millise aasta eest kogunenud puhkust töötaja

konkreetsel ajal välja võttis ning missugune oli töötaja puhkuse jääk. Seega pole võimalik tuvastada

ka puhkusenõude aegumist.

Ringkonnakohus leiab, et kuna tööandja ei ole varasemas menetluses esitanud väidet selle kohta, et

töötajal oli saada puhkust 7 kalendripäeva ulatuses ega ole seda ka tõendanud, tuleb lähtuda sellest,

et töötajal jäi saamata 28 kalendripäeva puhkust. Puudub alus heita maakohtule ette seda, et kohus

luges tööandja poolt esitatud töövõimetuslehtede ja puhkuste arvestuste ning raamatupidaja selgituste

põhjal töötaja saamata jäänud puhkuse hüvitise nõude põhjendatuks 28 kalendripäeva ulatuses.

16. Põhjendatud on tööandja viide sellele, et maakohus on jätnud puhkusetasu arvutamisel

tähelepanuta TLS § 29 lõike 8.

Vabariigi Valitsuse määruse § 4 lg 1 kohaselt arvutatakse keskmist kalendripäevatasu eelkõige

tööandja makstava haigushüvitise ja kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt ei arvata keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks ja

avalikus teenistuses ette nähtud lisapuhkuse tasu maksmiseks kalendripäevade hulka rahvuspüha ega

riigipühi. Määruse § 4 lg 3 esimese lause kohaselt liidetakse keskmise kalendripäevatasu

arvutamiseks § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku

kalendripäevade arvuga.

Eelpool leidis ringkonnakohus, et Vabariigi Valitsuse määruse § 2 lg 2 järgseks ajavahemikuks on

01.11.2014-30.04.2015 ning töötasud kokku liidetuna selle perioodi eest on 6091,15 eurot. Selle

ajavahemiku kalendripäevade arv (millest on maha arvestatud rahvuspüha ja riigipühad) on 175

(30 + 28 + 30 + 27 + 31 + 29). Seega on keskmine kalendripäevatasu 34,81 eurot (6091,15 ÷ 175).

Puhkusehüvitist tuli töötajale tasuda seega 974,68 eurot (34,81 eurot × 28), millest tuleb maha arvata

tööandja poolt töölepingu lõppemisel makstud puhkusehüvitis 96,71 eurot. Seega tuleb tööandjalt

töötaja kasuks välja mõista puhkusehüvitis summas 877,97 eurot (neto).

IV

17. Maakohus vähendas TLS § 100 lg 4 ettenähtud hüvitise suurust tööandja poolt juba välja makstud

brutosumma 645 euroni ja luges selles osas nõude tööandja poolt täidetuks. Tööandja on seisukohal,

et kohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 100 lg-t 4.

TLS § 100 lg 4 kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on

lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja öelda töölepingu üles üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda,

kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.

Tööandja on seisukohal, et töötaja ei öelnud töölepingut üles mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise

aluseks olnud asjaolust teadasaamist. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on väitega, mis puudutab

eelkõige töölepingu ülesütlemise kehtivust. Töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse osas

vaidlus maakohtus puudus (tööandja loobus nimetatud nõudest). Seega ei saa vaidlust olla selle üle,

et töötaja ütles töölepingu üles TLS § 91 lg 2 alusel. Maakohus jättis seetõttu õigesti tööandja hagi

rahuldamata töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 01.03.2016 lõppenuks lugemise nõudes.

Tööandja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust töötajale TLS § 100 lg 4 alusel makstavat

hüvitist veelgi vähendada. Tööandja heidab töötajale ette, et töötaja ei ole esitanud tööandjale

pretensioone oma õiguste rikkumise kohta. Ringkonnakohus on eelpool juba selgitanud, et töö

andmine on tööandja kohustus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vähendanud töötajale

makstavat hüvitist 645 euroni, arvestades ka töötaja enda passiivsust töö nõudmisel. Tegemist on

kohtu diskretsiooniotsusega ning maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul ületanud

diskretsioonipiire ega teinud kaalumisvigu.

Ringkonnakohus täpsustab selguse huvides kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust osas, mis käsitleb

TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise väljamõistmist ja selle suuruse vähendamist tööandja poolt juba

väljamakstud summani 645 eurot brutos (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3.4).

V

18. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

Töötaja palus mõista tööandjalt välja saamata jäänud töötasu summas 4730,88 eurot, põhipuhkuse

hüvitise 1128,59 eurot ja ülesütlemise hüvitise 1278,84 eurot (kokku nõue 7138,31 eurot bruto, s.o

5539,06 eurot neto). Maakohus rahuldas töötaja hagi osaliselt, kuna vähendas TLS § 100 lõikes 4

ettenähtud hüvitise suurust tööandja poolt juba välja makstud brutosumma 645 euroni (503,10 eurot

neto) ja luges selles osas tööandja nõude täidetuks. Maakohus jättis kõik menetluskulud tööandja

kanda.

Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse töötaja hagi osaliselt, s.o kokku netosummana 5194,11 eurot,

millest 3813,04 eurot (neto) moodustab töötajal saamata töötasu, 877,97 eurot (neto) puhkusetasu

ning 503,10 eurot (neto) töölepingu ülesütlemise hüvitis.

Seega kuulub kokkuvõttes töötaja hagi rahuldamisele netosummana rahuldamisele 94 % ulatuses.

Tööandja hagi jääb täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kuna töötaja hagi kuulub

sisuliselt täies ulatuses rahuldamisele ja tööandja hagi jääb seevastu rahuldamata, on põhjendatud

jätta töötaja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses tööandja kanda.

19. Maakohus määras töötaja menetluskulud maakohtus kindlaks summas 653,60 eurot. Tööandja

leiab, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldanud ebaõigesti TsMS § 175 lg 1

ja jätnud kohaldamata TsMS § 176 lg 1.

Õige on tööandja väide, et töötaja esindaja esitas 24.11.2016 kell 09.03 e-postiga menetluskulude

nimekirja, mida ei tehtud tööandjale kättesaadavaks. Töötaja esitas menetluskulude nimekirja

18.04.2017, mis sisaldab mh samu toiminguid, mida 24.11.2016 esitatud menetluskulude nimekiri

ning tööandjale on see nähtavaks tehtud alates 19.04.2017.

Ringkonnakohus möönab, et maakohtul oleks tulnud tööandjale teha nähtavaks ka töötaja 24.11.2016

esitatud menetluskulude nimekiri. Kuid kuna 18.04.2017 esitatud menetluskulude nimekiri sisaldas

ka neid toiminguid, mis 24.11.2016 nimekiri, siis on tööandjale antud võimalus töötaja kõigi

menetluskulude osas seisukoht esitada ning tegemist ei ole rikkumisega, mis annaks alust maakohtu

otsuse tühistamiseks.

Peamine erinevus töötaja 24.11.2016 ja 18.04.2017 esitatud menetluskulude nimekirjades seisneb

selles, et 24.11.2016 on samade menetlustoimingute eest (mis sisalduvad 18.04.2017 nimekirjas)

nõutud tunnitasu 80 eurot ning 18.04.2017 on nõutud tunnitasu 100 eurot. 24.11.2016 esitatud

menetluskulude nimekiri ei sisaldanud menetluskulusid 24.11.2016 ja 13.04.2017 istungil osalemise

eest. Ülejäänud menetlustoimingute osas on menetluskulude nimekirjad kattuvad. Kattuvas osas

lähtus maakohus 24.11.2016 esitatud menetluskulude nimekirjast ning menetlustoimingute osas,

mida 24.11.2016 nimekiri ei sisaldanud (s.o istungitel kulunud aeg), lähtus maakohus 18.04.2017

esitatud menetluskulude nimekirjast. Maakohus pidas seetõttu põhjendatuks enne, et enne 24.11.2016

toimunud istungit oli esindaja tunnitasu summas 80 eurot ning alates 24.11.2016 istungit 100 eurot,

kuna sellised andmed olid maakohtule esitatud.

Ringkonnakohus selgitab, et tunnitasu suurus sõltub õigusabilepingu sõlminud poolte kokkuleppest.

Välistatud ei ole, et menetluse kestel tunnitasu hinda muudetakse. Ebaõige on tööandja väide, et

töötaja 18.04.2017 esitatud menetluskulude nimekiri on esitatud hilinemisega, kuna maakohus andis

pooltele menetluskulude nimekirja esitamiseks aega kuni 20.04.2017 (II kd, tl 16).

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et puudub alus maakohtu otsuses toodud menetluskulude

rahalist suurust ümber hinnata ning tööandjalt tuleb välja mõista tööandja maakohtus kantud

menetluskulud summas 903,60 eurot (sh õigusabikulud 653,60 eurot ja riigilõiv 250 eurot).

20. Ringkonnakohtule esitatud töötaja esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus töötaja

esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks kokku 5 tundi tunnihinnaga 120

eurot. Apellant esitas menetluskulude suurusele vastuväited leides, et põhjendatud ja vajalikud

saaksid olla õigusabikulud 2 töötunni ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva asja keerukust ja mahtu ning apellatsioonkaebuse sisu

ja pikkust, on nimetatud toimingutele kulunud aeg põhjendatud ja vajalik 4 tunni ulatuses. Eeltoodule

on põhjendatud mõista tööandjalt töötaja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 480 eurot

(ilma käibemaksuta).

Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 2 teises lauses sätestatud ulatuses.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/