3-17-2244/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult teatavakstegemine

26. jaanuar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2244

Haldusasi:

OÜ PM Kaubandusgrupp kaebus Maanteeameti 1. septembri 2017 kirjas nr

15-2/17-00014/541 sisalduva otsuse ja 2. oktoobri 2017 vaideotsuse nr 2-

3/17-00135/587 tühistamise nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ PM Kaubandusgrupp

Esindaja: v.adv Kalju Kutsar

Vastustaja: Maanteeamet

Esindajad: Mariliis Toom, Kristo-Taavi Ruus

Kaasatud organ: Haridus- ja Teadusministeerium

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ PM Kaubandusgrupp kaebus ning

1.1. tuvastada, et Maanteeamet keeldus õigusvastaselt OÜ PM Kaubandusgrupp

1. augusti 2017 taotluse alusel teega ühendamiseks kooskõlastuse andmisest;

1.2. tühistada Maanteeameti 2. oktoobri 2017 vaideotsus nr 2-3/17-00135/587;

1.3. kohustada Maanteeametit OÜ PM Kaubandusgrupp 1. augusti 2017 taotluse

uueks läbivaatamiseks ja kooskõlastuse andmise uuesti otsustamiseks ühe kuu

jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

2. Mõista Maanteeametilt OÜ PM Kaubandusgrupp kasuks välja menetluskulu 215

(kakssada viisteist) eurot.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 26. veebruaril 2018(HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. OÜ PM Kaubandusgrupp , kes on Valgas Viljandi tn 82c asuva kinnistu omanik, esitas

Maanteeametile 1. augustil 2017 avalduse, milles soovis nõusolekut mahasõidu rajamiseks

Valga-Uulu maanteelt, et kaebaja kinnisasjale tekiks nimetatud teelt juurdepääs üle Viljandi

tn 82 kinnistu. Viimati nimetatud kinnistu on riigi omandis, riigivara valitsejaks on Haridus- ja

Teadusministeerium. Maanteeamet vastas OÜ-le PM Kaubandusgrupp 1. septembri 2017

kirjaga nr 15-2/17-00014/541, milles asus seisukohale, et kuna Maanteeamet oli kaebaja

varasema samasisulise taotluse juba rahuldamata jätnud, tuleb 1. augusti 2017 avaldust

käsitada menetluse uuendamise taotlusena, ent menetluse uuendamise aluseid ei esine. OÜ

PM Kaubandusgrupp esitas seepeale Maanteeametile vaide, mille Maanteeamet 2. oktoobri

2017 vaideotsusega rahuldamata jättis.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. OÜ PM Kaubandusgrupp esitas 1. novembril 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotleb Maanteeameti 1. septembri 2017 kirjas väljendatud keelduva otsuse ning 2. oktoobri

2017 vaideotsuse tühistamist ning Maanteeameti kohustamist OÜ PM Kaubandusgrupp

taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja on seisukohal, et Maanteeameti 1. septembri 2017

kirjas väljenduv otsus on haldusakt, kuna kaebaja ei taotlenud oma 1. augusti 2017 avalduses

haldusmenetluse uuendamist, vaid esitas uue taotluse, mille Maanteeamet 1. septembri 2017

otsusega sisuliselt rahuldamata jättis.

3. Kaebaja on seisukohal, et tema poolt taotletud juurdepääsutee rajamine on vajalik tema

kinnistu sihipäraseks kasutamiseks ning nõusoleku andmisest keeldumisel ei ole

Maanteeamet kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud. Kaebaja selgitab, et Viljandi tn 82c

kinnistult puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele, ent kaebaja tegeleb seal

kaubabetooni tootmise, ehitus-lammutusjäätmete ümbertöötlemise ning kruusa ja liiva

müügiga, millised tegevused eeldavad juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Kaebaja toob

ka välja, et naaberkinnistute omanikest on riigivara valitsejaks olev Haridus- ja

Teadusministeerium põhimõtteliselt nõustunud kaebaja kasuks teeservituudi seadmisega, ent

seadnud omalt poolt kaebaja hinnangul mõistliku tingimuse, et juurdepääsutee kaebaja

kinnistule rajataks Viljandi tn 82 kinnistul asuvast koolimajast võimalikult kaugele, et tagada

ohutus koolimaja läheduses. Kaebaja selgitab, et olemasolev sissesõidutee Viljandi tn 82

kinnistule ei ole kaebaja kinnistule kohaseks juurdepääsuteeks, sest see kulgeb maanteelt otse

koolimaja peasissekäiguni ja tee pikendamine sealkaudu kaebaja kinnistuni eeldaks tee

rajamist koolihoone vahetusse lähedusse, mis häiriks õppetööd ja ohustaks õpilasi.

4. Seoses vastustaja seisukohaga, et Viljandi tn 82c kinnistule toimub juurdepääs läbi

Transpordi 9 kinnistu, selgitab kaebaja, et selle kinnistu omanik on tõesti seni andnud ajutise

loa, ent ei nõustu servituudi seadmisega.

5. Kaebaja ei nõustu Maanteeameti seisukohaga, et kaebaja soovitud lahendus oleks

vastuolus maantee projekteerimisnormidega. Kaebaja on seisukohal, et maanteede

projekteerimisnormides kasutatud ristmiku mõiste sisustamisel tuleb lähtuda liiklusseaduse §

2 punktist 68 ning sellest tulenevalt ei ole tema soovitud lahenduse realiseerimine käsitatav

ristmiku ehitamisena. Kaebaja rõhutab, et talle vajaliku juurdepääsu tagamiseks on piisav

üherajaline tee, mille lõikumist maanteega ei saa pidada ristmikuks ning seega ei saa sellisele

lõikumiskohale esitada ka ristmikule esitatavaid nõudeid.

6. Alternatiivselt märgib kaebaja, et isegi kui seda käsitada ristmikuna, poleks selle ehitamine

normidega vastuolus, sest Valga-Uulu maantee on IV klassi maantee ning kaebaja poolt

kavandatav juurdepääsutee asub sirgel, hea nähtavusega teelõigul ning lähima mahasõiduni

(Jaanikese kool) jääks ca 165 meetrit.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maanteeamet vaidleb OÜ PM Kaubandusgrupp kaebusele vastu. Vastustaja selgitab esmalt,

et OÜ PM Kaubandusgrupp taotles kõnealust nõusolekut juba 27. juulil 2015 ning

Maanteeamet jättis selle taotluse 31. juuli 2015 otsusega rahuldamata. Samuti märgib

vastustaja, et 21. jaanuari 2016 kirjas tegi Maanteeamet kaebajale ettepaneku lahendada

Viljandi tn 82c kinnistule juurdepääs Valga linna üldplaneeringu kohaselt või vastavalt

varasemale ettepanekule riigiteega nr 3 Jõhvi-Tartu-Valga külgnevate kinnistute kaudu.

Vastustaja selgitab, et käsitles OÜ PM Kaubandusgrupp 1. augusti 2017 avaldust

haldusmenetluse uuendamise taotlusena ning jättis selle menetluse 1. septembri 2017 kirjaga

uuendamata. Vastustaja leiab seejuures, et menetluse uuendamata jätmine on

menetlustoiming ning selle vaidlustamine tühistamisnõudega ei ole võimalik.

8. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega kaalutlusõiguse rikkumise kohta. Vastustaja

toob välja, et Valga linna üldplaneering kehtib 1. juunist 2007 ning sel` ajal kehtinud

planeerimisseaduse § 8 lg 3 p 8 kohaselt oli üldplaneeringu eesmärgiks muuhulgas teede ja

tänavate asukoha ning liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine. Vastustaja toob ka

välja, et üldplaneeringujärgne asukoht ristumiskoha rajamiseks Valga-Uulu maanteelt Viljandi

tn 82c kinnistule üle Viljandi tn 82 kinnistu ei ühti Viljandi tn 82 olemasoleva juurdepääsuteega

ning planeeringukohane lahendus võimaldab juurdepääsu nii Viljandi tn 82, Viljandi tn 82c ja

ka Transpordi tn 11 kinnistutele. Vastustaja on ka seisukohal, et, sõltumata Haridus- ja

Teadusministeeriumi kui Viljandi tn 82 riigimaa valitseja seisukohast, tuleb kehtivast

üldplaneeringust lähtuda.

9. Viidates majandus- ja taristuministri 5. augusti 2015 määruse nr 106 „Tee projekteerimise

normid“

kehtestatud

maanteede

projekteerimisnormide

(edaspidi

maanteede

projekteerimisnormid) punkti 5.2.1 lõikele 1 selgitab vastustaja, et kaebaja soovitud ühenduse

näol ei ole tegemist mahasõidu, vaid samatasandilise ristmikuga, mille osas tuleb lähtuda

maanteede projekteerimisnormide punkti 5.2.1 lõikest 2, mille kohaselt peab IV klassi

maanteel (nagu Valga-Uulu maantee) vähim ristmikevaheline kaugus olema 300 meetrit, ent

kaebaja poolt taotletavale ristumiskohale lähim olemasolev ristumiskoht samal pool teed

asub ca 130 m Valga poole.

10. Vastustaja leiab, et liikluskeskkond ei toeta soovitud ristumiskoha asukohas 50 km/h

kiiruspiirangu kehtestamist, sest sõidukijuht ei taju seal sisenemist asula liikluskeskkonda ega

pruugi olla valmis olukorra muutusteks. Vastustaja hinnangul tajuvad sõidukijuhid teega

piirnevat ala asulana, kui tee kõrval on hoonestatud ala, tee ääres on äärekiviga eraldatud

kõnniteed ning tee on valgustatud. Vastustaja selgitab, et Valga-Uulu maantee on

põhimaantee, mis on ehitatud III klassi maanteeks, mille projektkiirus vastab 100 km/h, teelõik

asub kohas, kus puudub asulale omane liikluskeskkond ega toeta asula liikluskorra

kehtestamist üksnes liikluskorraldusvahenditega.

11. Viimaks ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et Viljandi tn 82c kinnistul puudub

juurdepääs avalikult kasutatavale teele, kuna Maa-ameti geoportaali ortofotolt nähtuvalt

toimub Viljandi tn 82c kinnistule juurdepääs üle Transpordi tn 9 kinnistu.

KAASATUD ORGANI ARVAMUS

12. Arvamuse

andmiseks

käesolevasse

kohtumenetlusse

kaasatud

Haridus-

ja

Teadusministeerium leiab, et ei pea võimalikuks Viljandi tn 82c kinnistule juurdepääsu Viljandi

tn 82 kinnistule viiva olemasoleva mahasõidu ega üldplaneeringus tähistatud ala kaudu.

Haridus- ja Teadusministeerium selgitab, et olemasolev tee viib Valga Jaanikese Kooli

õppehoone peaukseni ning üldplaneeringus tähistatud ala läbib kooli puhke- ja mänguala.

Arvamuses tuuakse välja, et kool on hariduslike erivajadustega õpilastele, kelle käitumine võib

olla ettearvamatu ning ohutuse ja lapsesõbraliku arengukeskkonna tagamiseks ei saa

nõustuda, et naaberkinnistule juurdepääsu võimaldamiseks tuleb loobuda puhke- ja

mänguala kasutamisest või et olemasolevat teed, mida kasutatakse ka puhke- ja mängualale

liikumiseks, hakatakse kasutama kooliga mitteseotud transpordi korraldamiseks ja

raskemasinatega läbimiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid ning uurinud

avalikult kättesaadava kaardimaterjali1 põhjal kohapealseid olusid, leian, et kaebus tuleb

rahuldada, sest Maanteeameti keeldumine kaebaja poolt taotletud kooskõlastuse andmisest

ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Kuivõrd Maanteeameti poolse kooskõlastuse andmine on

käsitatav toimingu, mitte haldusaktina, ei ole võimalik vastava otsuse tühistamine. Küll aga

tuleb tuvastada kaebaja 1. augusti 2017 taotluse alusel kooskõlastuse andmisest keeldumise

õigusvastasus ning kohustada Maanteeametit kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks. Kuigi

Maanteeameti vaideotsus eraldiseisvalt kaebaja õigusi ei riku, tuleb see tühistada

õigusselguse huvides.

14. Esiteks pean põhjendamatuks Maanteeameti seisukohta, et kaebaja 1. augusti 2017

avalduse näol oli tegemist varasema haldusmenetluse uuendamise taotlusega. Kaebaja ei ole

avaldanud soovi, et tema taotlust menetletaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 alusel

ning sellise soovi avaldamiseks polnud kaebajal ka mistahes vajadust. See, et kaebaja oli 1.

augusti 2017 taotlusega sama eesmärki kandva taotluse esitanud Maanteeametile ka 2015.

aasta juulis ning et Maanteeamet oli 31. juuli 2015 aasta kirjas kaebaja poolt taotletud

kooskõlastuse andmisest keeldunud, ei anna alust lugeda kaebaja 1. augusti 2017 avaldust

varasema haldusmenetluse uuendamise taotluseks. Kaebaja eesmärk 1. augusti 2017

avalduse esitamisel oli saada Maanteeametilt ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 99 lõikes 3

sätestatud kooskõlastus tulevikus rajatava tee ühendamiseks Valga-Uulu maanteega. Seadus

ei sätesta sellise kooskõlastuse taotlemiseks tähtaegu ega piira korduva taotluse esitamise

õigust. Varasema haldusmenetluse uuendamise vajadus tekib juhul kui faktilistest asjaoludest

või õiguslikust regulatsioonist tulenevalt on eesmärgi saavutamiseks uue taotluse esitamine

1 Maa-ameti kaardiserveri kaart, mis on kättesaadav https://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis ning Street-view

funktsiooniga Google’i kaart, mis on kättesaadav http://maps.google.com

välistatud. Nii näiteks võib uue taotluse esitamist takistada see, et sellise taotluse esitamiseks

seaduses sätestatud tähtaeg on möödas. Samuti see, et üksikjuhtum, mille reguleerimist isik

taotlusega soovib, on varasema siduva haldusaktiga reguleeritud või ka juhul, kui isiku

eesmärgi seisukohast on vajalik, et taotleva haldusakti õigusmõju oleks seotud varasema

taotluse esitamise faktiga. Käesoleval juhul ei olnud ühtki põhjust, miks oleks kaebaja 2017.

aasta augustis Maanteeametilt kooskõlastuse saamiseks pidanud taotlema 2015. aastal

toimunud haldusmenetluse uuendamist või mis oleks takistanud tal uue taotluse esitamist.

Liiati toimis kaebaja antud juhul igati loogiliselt ja mõistlikult. Kuna on ilmne, et juurdepääsu

rajamine tema kinnistule on võimalik mitmel moel, ei pidanud ta 2015. aastal, kui

Maanteeamet nõusoleku andmisest keeldus, asuma seda keeldumist kohe vaidlustama, vaid

võiski hakata analüüsima alternatiivseid lahendusi ja pidama näiteks naaberkinnistute

omanike ja kohaliku omavalitsusega läbirääkimisi võimalike teistsuguste lahenduste

realiseerimiseks. Juhul kui kaebaja 2017. aasta suveks leidis, et tema jaoks parim oleks siiski

selle lahenduse realiseerimine, millega Maanteeamet 2015. aastal nõus ei olnud, ei takistanud

miski kaebajat uuesti samasuguse kooskõlastuse taotlemist ning Maanteeamet pidi

kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise uuesti otsustama.

15. Eelöeldu ei anna aga käesoleval juhul iseenesest alust kaebuse rahuldamiseks, sest minu

hinnangul saab Maanteeameti 1. septembri 2017 kirja koosmõjus 2. oktoobri 2017

vaideotsusega mõista selliselt, et Maanteeamet on tegelikult kaebaja 1. augusti 2017 taotluse

sisuliselt läbi vaadanud ning viidanud kooskõlastuse andmisest keeldumise põhjendustena

neile põhjendustele, mis olid toodud juba 31. juuli 2015. aasta kirjas (tl. 37) ning samuti

Maanteeameti 3. veebruari 2016 kirjas (tl. 41). Seega on käesoleval juhul võimalik hinnata,

muuhulgas Maanteeameti varasemates kirjades esitatud põhjenduste pinnalt, kas

Maanteeameti 1. septembri 2017 keeldumine kooskõlastuse andmisest oli põhjendatud.

16. EhS § 99 lg 3 kohaselt tuleb olemasoleva teega ühendamisel ehitusprojekt kooskõlastada

tee

omanikuga,

kes

võib

määrata

eelkõige

nõuded

materjalidele,

mõõtudele,

konstruktsioonile ja tehnoloogiale. Käesoleval juhul on kaebaja eesmärk rajada tee, mis algab

kaebaja kinnistult ja ühendada see Valga-Uulu maanteega, mis on riigimaantee ja mille osas

tee omaniku õigusi ja kohustusi teostab Maanteeamet. EhS § 99 ei täpsusta, millal või millises

vormis peab selle lõikes 3 sätestatud kooskõlastust taotlema. Säte räägib ehitusprojekti

kooskõlastamisest, mis viitab sellele, et kooskõlastamiseks tuleb esitada valmis ehitusprojekt.

Samas tuleneb sättest, et tee omanik võib määrata nõuded materjalile, mõõtudele,

konstruktsioonile ja tehnoloogiale. See tähendab, et tee omanik saab määrata tingimused,

millele projekt vastama peab. Nende nõuete määramine ei ole mõeldav pärast ehitusprojekti

valmimist. Seega on EhS § 99 lõikes 3 ette nähtud kaheetapiline kooskõlastusmenetlus, kus

esimeses etapis peab tee omanik otsustama põhimõttelise nõusoleku andmise teatud

lahenduse realiseerimiseks ja määrama nõuded materjalile, mõõtudele, konstruktsioonile ja

tehnoloogiale (kui ta seda vajalikuks peab) ning hiljem juba valminud ehitusprojektile

kooskõlastuse andmisel saab tee omanik kontrollida vaid seda, kas tema poolt määratud

nõudeid on projekti koostamisel järgitud.

17. Haldusorgani poolt teatud kooskõlastuse andmine ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming,

ent kooskõlastuse andmisest keeldumine on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav, kui

kooskõlastuse puudumine välistab isiku jaoks eesmärgi saavutamise. Antud juhul on ilmne, et

EhS § 99 lõikes 3 nimetatud kooskõlastuse puudumisel ei ole kaebajal võimalik saada

kohalikult omavalitsuselt ehitusluba tema kinnistut ja Valga-Uulu maanteed ühendava tee

rajamiseks. Antud juhul on oluline ka see, et kaebajat huvitava tee rajamiseks ei piisa kaugeltki

vaid Maanteeameti kooskõlastusest, vaid eeskätt on kaebajal vaja leppida kokku servituudi

seadmine Viljandi tn 82 omanikuga. Servituudi seadmine võib kaebajale kaasa tuua kulusid

ning on mõistlik, et enne servituudi seadmise osas kokkuleppe sõlmimist (või vajaduse korral

naaberkinnistu omaniku vastu servituudi seadmise nõudega kohtusse pöördumist) teeb

kaebaja selgeks, kas ta saab Maanteeametilt kooskõlastuse kavandatava ühendustee

ühendamiseks riigiteega või mitte. Tekkinud olukorras on minu hinnangul loogiline, et kaebaja

lahendab esmajärjekorras tee ühendamiseks vajaliku kooskõlastuse küsimuse ja seejärel

hakkab astuma muid samme oma eesmärgi saavutamiseks. Seetõttu tuleb ka asuda

seisukohale, et Maanteeameti õigusvastane keeldumine kooskõlastuse andmisest rikub

kaebaja subjektiivseid õigusi.

18. Kooskõlastuse andmise kui menetlustoimingu põhjendamise kohustust on Riigikohus

käsitlenud haldusasjades nr 3-3-1-62-08 ja 3-3-1-82-14 tehtud kohtuotsustes, kus on

kokkuvõttes leitud, et menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis

on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele, küll

aga peavad olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks.

19. Käesoleval juhul taandub vaidlus suurel määral küsimusele, millistest kaalutlustest

lähtuvalt võib Maanteeamet kui avalikult kasutatava riigitee omaniku õigusi teostav

haldusorgan keelduda EhS § 99 lõikes 3 sätestatud kooskõlastuse andmisest. Mulle näib, et

kuivõrd Maanteeameti pädevuses ei ole otsustada selle üle, millise kinnistu kaudu (või kust

täpselt) peaks kulgema juurdepääs avalikult kasutatava teega mitte piirnevale kinnistule ning

samuti pole Maanteeameti pädevuses ruumilise planeerimise otsuste tegemine, siis peab

Maanteeamet kooskõlastuse andmisel või sellest keeldumisel lähtuma üksnes tee

projekteerimise normidest ja nendes normides sätestatud liiklusohutusega seotud

eesmärkidest. See tähendab, et Maanteeamet võib kooskõlastuse andmisest keelduda, kui

isiku poolt soovitud projektlahenduse realiseerimine oleks vastuolus tee projekteerimise

normidega. Samuti saab Maanteeamet EhS § 99 lg 3 punktides 1-4 nimetatud nõuete

määramisel lähtuda tee projekteerimist või teehoidu käsitlevatest normidest. EhS § 99 ei anna

Maanteeametile õigust kooskõlastuse andmisest keelduda põhjusel, et Maanteeameti

hinnangul oleks otstarbekas lahendada avalikult kasutatava teega mitte piirneva kinnisasja

juurdepääs mingisugusel muul moel kui kooskõlastuse taotleja seda soovib. Samuti ei saa

Maanteeamet kooskõlastuse andmisest keelduda põhjusel, et taotletud lahendus oleks tema

hinnangul vastuolus mõne planeerimisdokumendiga. Küsimus, kas uue tee rajamine on

kehtestatud planeeringute kohaselt võimalik, tuleb lahendada projekteerimistingimuste

väljastamise või ehitusloa andmise raames, mitte EhS § 99 lõike 3 kohase kooskõlastuse

andmisel.

20. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja soovitud lahenduse näol on tegemist ristmiku

rajamisega või mitte. Selles küsimuses on õigus vastustajal. Liiklusseaduses (edaspidi LS) ja EhS

§ 99 lg 4 alusel antud majandus- ja taristuministri 5. augusti 2015 määrusega nr 106 kinnitatud

maanteede projekteerimisnormides on mõistel ristmik erinev tähendus. LS eesmärk on

reguleerida liikluskorraldust ning selle § 2 punkti 68 eesmärk on määratleda objektid, kus

kehtib liiklusseaduses ristmikule ettenähtud liikluskorraldus. LS ei reguleeri teede ehitust ning

maanteede projekteerimisnormide tõlgendamisel ei ole põhjust seal sisalduvaid mõisteid

sisustada LS sätetest lähtuvalt. Maanteede projekteerimisnormide punktis 5.2.1. kasutatakse

mõistet ristumiskoht, millist mõistet LSis ei kasutata. Ristumiskohad jagunevad viimati

nimetatud sätte kohaselt ristmikeks ja mahasõitudeks. LSis ei kasutata ka mahasõidu mõistet

ning maanteede projekteerimisnormide mõistete loetelus toodud mahasõidu mõiste2 ei vasta

LS § 2 punkti 68 teisele lausele, kus sätestatakse, milliseid ristmiku üldtunnustele vastavaid

objekte LSi kohaselt ristmikeks ei loeta3. Viidatud sätetest tuleneb üheselt, et üherajalise tee

ning

põllu-

või

metsatee

teega

lõikumise

koht,

mis

ei

vasta

maanteede

projekteerimisnormides määratletud mahasõidu mõistele, on nende projekteerimisnormide

tähenduses käsitatav ristmikuna ning see ei sõltu sellest, kas objekt on käsitatav ristmikuna LS

tähenduses (ehk kas sellele laieneb ristmiku liikluskorraldus). Seega on Maanteeamet õigesti

leidnud, et kaebaja soovitud ristumiskoht on maanteede projekteerimisnormide mõistes

käsitatav ristmikuna ka juhul, kui kaebaja rajaks üherajalise tee.

21. Maanteeamet on kooskõlastuse andmisest keeldumist põhjendanud sellega, et kaebaja

soovitud lahendus ei vasta maanteede projekteerimisnormide punkti 5.2.1. lõikele 2, mille

kohaselt peab vähim ristmikevaheline kaugus IV klassi maanteel olema 300 m, ent kaebaja

poolt soovitud ristumiskoha asukohale lähim olemasolev ristumiskoht samal pool teed asub

ca 130 meetrit Valga linna poole. See Maanteeameti seisukoht on esitatud tõendite ja

avalikult kättesaadava kaardimaterjali kohaselt väär.

22. Kõnealuse ca 130 meetri kaugusel asuva ristumiskohana on Maanteeamet ilmselgelt

silmas pidanud n-ö Viljandi tn 82 sissesõiduteed. Kaardilt nähtub, et kõnealuse sissesõidutee

ja Valga-Uulu maantee ristumiskoht on maantee projekteerimisnormide p 5.2.1. tähenduses

ristmik, kuna tegu on sõiduteega külgnevale kinnistule sissesõidu- ja sealt väljasõiduteega, mis

läbib Viljandi tn 82 kinnistut (kaardilt nähtuvalt on selle sisse- ja väljasõidutee teine ots

ühendatud Transpordi tänavaga). Vastustaja on aga põhjendamatult tähelepanuta jätnud

selle, et kõnealuse sissesõidutee ja Valga-Uulu maantee ristumiskoht asub linnas sees.

23. EhS § 92 lg 2 kohaselt on maantee väljaspool linnu, aleveid ja alevikke paiknev tee

sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on linnas, alevis või

alevikus paiknev tee tänav. Antud juhul paikneb Viljandi tn 82 sissesõidutee Valga linna

halduspiiri sees, seejuures alal, kus on kehtestatud asula liikluskorraldus (liiklusmärk 571).

Maa-ameti kaardiserveri Maanteeameti kaardirakenduselt nähtub, et Valga-Uulu tee kulgeb

Valga linnas mööda Viljandi tänavat kuni Tartu tänavani. Leian, et alates Valga linna piirist, mis

on Maa-ameti kaardil tähistatud tähisega „asustusüksuse/linnaosa piir“ ja mis jääb nii Viljandi

tn 82 sissesõiduteest kui ka kaebaja poolt taotletud ristumiskoha asukohast Tõrva poole, on

EhS § 92 lg 3 mõttes tegemist tänavaga ning seal ei saa ristumiskohtadele esitatavate nõuete

osas lähtuda maanteede projekteerimisnormide punkti 5.2.1. lõike 2 teisest lausest, mis

reguleerib samatasandiliste ristmike projekteerimist vastavalt II-VI klassi maanteedel. Viimati

nimetatud sätte tõlgendamine selliselt, et seal nimetatud ristmike vahelist vähimat kaugust

tuleb arvestada ka linna piirides asuva ja riigimaantee koosseisu kuuluva tee puhul, muudaks

maantee ja tänava eristamise EhS-is selles osas mõttetuks. Seetõttu tuleb EhS § 92 lõikeid 2 ja

3 tõlgendada nii, et EhSi ja selle rakendusaktide tähenduses on linna piiridesse jääva

riigimaantee osa näol tegemist tänavaga ning selle suhtes ei kohaldu maanteede

projekteerimist ja ehitamist reguleerivad normid. Sellest tulenevalt on Maanteeamet ekslikult

2 mahasõit – sõiduteega külgnevale kinnistule, sealhulgas parklasse, õue, puhkekohta, põllule, metsa, heinamaale

ja muule teega külgnevale alale, sissesõidu ja sealt väljasõidu tee, mis kinnistut ei läbi.

3 Ristmikuks ei loeta parkla, õueala, puhkekoha ega teega külgneva ala teega piirnemise kohta, samuti parkla,

õueala, puhkekoha ega teega külgneva ala juurdesõiduteed, üherajalise tee ning põllu- või metsatee teega

lõikumise kohta ja selliste teede omavahelisi lõikumisi.

leidnud, et kaebaja poolt soovitud ristumiskoha rajamine oleks vastuolus maanteede

projekteerimisnormide punkti 5.2.1 lõikega 2.

24. Sama järeldus tuleks teha ka siis, kui asuda seisukohale, et tänavana EhS mõttes tuleks

käsitada teed alates kohast, kust hakkab kehtima asula liikluskorraldus. Antud juhul nähtub

Google’i kaardi street-view rakenduselt üheselt, et Valga poolt vaadates asula

liikluskorralduse lõppu tähistav liiklusmärk jääb Viljandi tn 82 sissesõiduteest Tõrva poole ning

seega on tegemist linnas (asulas) oleva ristumiskohaga, mitte aga maanteel asuva

ristumiskohaga, millest saaks arvestada järgmise lubatud ristumiskoha kaugust. Niisiis ei ole

Maanteeameti poolse kooskõlastuse andmisest keeldumise põhjusena toodud asjaolu, et

kaebaja poolt soovitud ristumiskoht jääks vähem kui 300 meetri kaugusele järgmisest

ristumiskohast, asjakohane.

25. Liiati näib Maanteeameti seisukoht, et kaebaja soovitud ristumiskoht on teisele

ristumiskohale lubamatult lähedal, asjakohatu ka seetõttu, et samas on Maanteeamet

kinnitanud, et oleks nõus kaebaja kinnistule viiva juurdepääsutee ühendamisega

üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise kaardil näidatud kohas, mis ometi jääb

kooskõlastuse andmisest keeldumise otsuses viidatud teisele ristumiskohale veelgi lähemale.

Maanteeameti kirjadest ega kohtule esitatud seisukohast ei nähtu, miks leiab Maanteeamet,

et tee-ehitust reguleerivate normide eesmärgi seisukohast oleks üldplaneeringu kaardil

näidatud kohas asuv ristumiskoht parem kui kaebaja soovitud kohas. Ainuüksi sellest, et

selline ühendus on üldplaneeringu kaardile kantud, sellist paremust tuleneda ei saa. Seejuures

ei ole vastustaja väitnud ka seda, et liikluskorraldus kaebaja soovitud ristumiskohas ning

üldplaneeringus näidatud ristumiskohas (mis tõepoolest ei ole sealsamas, kus Viljandi tn 82

praegune sissesõidutee, vaid jääb mõnevõrra Tõrva poole) oleks erinev: Tõrva suunal asuvad

mõlemad kohad pärast asula lõppu tähistavat liiklusmärki ehk alas, kus on lubatud sõita

Valgast Tõrva suunas kiirusega 90 km/h, Valga suunal asuvad mõlemad kohad kiirusepiirangut

70 km/h tähistava liiklusmärgi mõjualas. Eluliselt on mõistagi usutav, et sõidukite tegelik

keskmine kiirus on üldplaneeringu joonisel kajastatud juurdepääsutee ristumiskohas väiksem

kui kaebaja taotletud kohas, ent Maanteeamet ei ole esitanud mingisugust loogilist

põhjendust ega viidanud normile, mis välistaks selles olukorras põhimõtteliselt ristumiskoha

rajamise sinna, kuhu kaebaja soovib.

26. Maanteeamet on põhjendamatult suure tähtsuse omistanud sellele, et kaebaja kinnistule

vajalik juurdepääsutee on märgitud üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise kaardile.

Nagu juba eelpool märkisin, saab Maanteeamet EhS § 99 lg 3 kohase kooskõlastuse andmise

üle otsustamisel lähtuda sellest, kas soovitud projektlahendus on teede projekteerimise

nõuetega kooskõlas. Küsimus sellest, kas projekteeritav lahendus on kooskõlas planeeringuga,

võib tõusetuda ehitusloa andmisel, ent vastuolu planeeringuga ei saa olla EhS § 99 lõike 3

kohase kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks. Teiseks on kaebajal õigus selles, et

üldplaneeringu kaardile kantud juurdepääsutee asukohta ei saa käsitada rajatava tee täpse

asukohana. Ei praegu kehtiva ega ka Valga linna üldplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud

planeerimisseaduse kohaselt ei olnud üldplaneeringu eesmärk teede täpse asukoha

määramine. Üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise kaarti tuleb vaadata üldplaneeringu

üldistusastet silmas pidades ning sellest tulenevalt saab seal kõnealuse juurdepääsutee

märkimist käsitleda selliselt, et üldplaneeringus on ette nähtud lahendada Viljandi tn 82c

kinnistule juurdepääs üle Viljandi tn 82 kinnistu, ent võimaliku juurdepääsutee täpse asukoha

määramine väljub üldplaneeringu reguleerimisalast ning tuleb lahendada vajadusel

detailplaneeringuga, projekteerimistingimuste andmisega ja/või ehitusloaga. Planeeringuks,

millega on tee täpne asukoht kindlaks määratud (EhS § 99 lg 1) ja mille puhul pole

projekteerimistingimused nõutavad, saab olla detailplaneering, mitte üldplaneering.

27. Siinkohal ei saa ka tähelepanuta jätta, et üldplaneeringu kaardil näidatud asukohas

kaebaja kinnistule juurdepääsutee rajamine oleks ilmselgelt ebamõistlikult koormav lahendus

Viljandi tn 82 kinnistu omaniku jaoks, sest tee läbiks viimatinimetatud kinnistut keskelt. Isegi

kui pidada võimalikuks, et riigitee omaniku õigusi teostav Maanteeamet võib EhS § 99 lg 3

kohase kooskõlastuse andmise otsustamisel hinnata soovitud ristumiskohast algava

juurdepääsutee asukoha otstarbekust, tuleks seejuures läbi viia erinevate huvide igakülgne

kaalumine, mida Maanteeamet ilmselgelt antud juhul teinud ei ole. Leian siiski jätkuvalt, et

juurdepääsutee asukoha otstarbekus ei ole Maanteeameti hinnata ning EhS § 99 lg 3 kohaselt

kooskõlastuse andmisel saab ta võtta aluseks üksnes tee projekteerimise nõuded ja normid.

28. Ainetu on poolte arutelu selle üle, kas vaidlusalusel teelõigul piikiiruse vähendamine oleks

liikluskorralduslikult otstarbekas ja turvaline või mitte. See arutlus lähtub arusaadavalt

maanteede projekteerimisnormide punkti 5.2.1. lõikest 3, mis käsitleb maanteedel suurimat

lubatud mahasõitude arvu. Antud juhul ei ole kaebaja soovitud lahenduse näol tegemist

mahasõidu, vaid ristmikuga. Vastustaja ei ole viidanud normile, millest tulenevalt oleks

kaebaja soovitud ristumiskoha rajamine võimalik 50 km/h kiirusepiirangu olemasolul. Seega

pole tähtis, kas selline kiirusepiirang oleks sellel teelõigul otstarbekas kehtestada või mitte.

29. Maanteeamet ei saa kooskõlastuse andmisest keeldumist õigustada ka sellega, et

ajalooliselt on Viljandi tn 82c kinnistu juurdepääs avalikule teele toimunud üle Transpordi tn

11 kinnistu. EhS § 99 lg 3 kohase kooskõlastuse eesmärk ei ole otsustada ruumilise

planeerimise küsimusi, ehitusõigust ega määrata kindlaks kinnisasjade juurdepääsuteid.

Maanteeameti pädevuses ei ole hinnata seda, milline lahendus oleks kaebaja kinnistule

avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu tagamiseks kõige otstarbekam: see küsimus saab

tõusetuda detailplaneeringu kohustuse korral detailplaneeringu kehtestamise menetluses või

ehitusloa andmisel. Samuti võib see tõusetuda võimalikes vaidlustes piirinaabritega, mis

puudutavad teeservituudi seadmist, ent tegemist ei ole küsimusega, mille üle saaks otsustada

Maanteeamet EhS § 99 lg 3 kohase kooskõlastuse andmise üle otsustamisel. Asjaolu, et

kaebaja on mingisuguste võlaõiguslike kokkulepete alusel saanud seni oma kinnistule läbi

Transpordi 11 kinnistu, ei oma mingit tähtsust selles osas, kas kaebaja soovitud kohas rajatava

tee ristumine Valga-Uulu teega on tee projekteerimist reguleerivate normide kohaselt

võimalik.

30. Kokkuvõttes ei ole Maanteeamet välja toonud ühtki selget põhjust, miks oleks kaebaja

poolt soovitud ristumiskoha rajamine tee-ehitust või liiklusohutust sätestavate nõuetega

vastuolus. Vastuolu maanteede projekteerimise normide punktiga 5.2.1, millele vastustaja

viidanud on, eeltoodud põhjustel ei esine. Selles olukorras on kooskõlastuse andmisest

keeldumine põhjendamatu ja õigusvastane. Maanteeametil tuleb kooskõlastuse saamise

taotlus uuesti läbi vaadata. Selleks, et taotluse uus läbi vaatamine ei jääks põhjendamatult

viibima, on vajalik määrata selleks kindel tähtaeg. Ühekuune tähtaeg on selleks piisav.

31. Teen viimaks veelkord pooltele ettepaneku püüda vaidlusküsimus lahendada

kompromissiga, kaasates läbirääkimistesse vajadusel ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ning

Valga linna esindajad. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja soovitud ristumiskohast

lähtuva juurdepääsutee rajamisega oleks päri ka kohalik omavalitsus, samuti on sellist

lahendust pidanud põhimõtteliselt võimalikuks Haridus- ja Teadusministeerium. Parima ja

erinevate poolte põrkuvaid huve võimalikult võrdselt arvestava lahenduse leidmine on

käesoleval juhul kõige tõenäolisem ausate ja avameelsete läbirääkimiste teel. Ilmselt maksaks

tasakaalustatud lahenduse leidmiseks silmas pidada ka kohaliku omavalitsuse edasisi

kavatsusi seoses vaidlusaluse teelõigu ääres olevate linna haldusterritooriumile jäävate alade

planeerimisega.

32. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja

on esitanud taotluse 15 euro suuruse riigilõivu ja 200 euro suuruse õigusabikulu välja

mõistmiseks. Kulud on vajalikud ja põhjendatud ning tulevad vastustajalt täies ulatuses

kaebaja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

Kohtunik