2-16-7512/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-7512

Tsiviilasi

OÜ Ortopeediakeskus hagi J.R. vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks

J.R.

hagi

OÜ

Ortopeediakeskuse

vastu

hüvitise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4580,01 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. veebruar 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Ortopeediakeskuse apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

9. jaanuar 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: OÜ Ortopeediakeskus (registrikood 10474822),

esindaja Maia Ploom

Vastustaja: J.R. (isikukood XXX), esindaja Gaabriel Tavits

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 22. veebruari 2016. a otsus

muutmata.

2. Jätta

OÜ

Ortopeediakeskus

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta

maakohtus

ja

rignkonnakohtus

kantud

menetluskulud OÜ Ortopeediakeskus kanda.

4. Jätta muutmata maakohtu poolt kindlaksmääratud esimese

kohtuastme menetluskulude rahaline suurus.

5. Mõista OÜ-lt Ortopeediakeskus J.R. kasuks välja 300 eurot

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude

katteks.

Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist kulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. J.R. (töötaja) esitas OÜ Ortopeediakeskus (tööandja) vastu hagi, milles palus mõista tööandjalt

välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Töötaja tõi esile, et tööandja viivitas töötasu ja puhkusehüvitise tasumisega. Töötasu arvestati tükitöö

põhiselt vastavalt tükitööhinnete juhendile ja raportitele. Töötaja esitatud arvestuse kohaselt viivitas

tööandja töötasu maksmisega alates 2015. aasta juunist (töövaidlusasja nr 4-1/485/16 toimik, lk 2).

Kuna tööandja ei maksnud alates juunist töötasu ja viivitas oluliselt töötasu ja puhkusehüvitise

maksmisega, ütles hageja töölepingu erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 alusel. Töötaja soovib saada

TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist.

2. Tööandja palus jätta töötaja hagiavalduse rahuldamata. Tööandja vastuväidete kohaselt ei võlgne

tööandja töötajale mingeid summasid, probleem on vaid tasude väljamaksmise ajas. Kuna tööleping

on üles öeldud põhjendamatult, ei ole töötajal õigust saada hüvitist. Lisaks leidis tööandja, et TLS

§ 100 lg 4 alusel tuleks hüvitise suurust vähendada. Töötaja oli pärast töölepingu ülesütlemist töötuna

arvel ning sai töötukassast hüvitist 763 eurot. Lisaks on töötaja saanud ettemaksu 687 eurot.

3. Tööandja esitas töötaja vastu hagi, milles palus tuvastada töötajapoolne töölepingu ülesütlemise

tühisus.

Hagiavalduse kohaselt olid kõik tasud 2015. aasta lõpuks töötajale välja makstud ning töötajal ei

olnud põhjust töölepingut üles öelda. Tööandja valmistab ja müüb ortopeedilisi abivahendeid.

Abivajajad maksavad osa vahendi maksumusest, osa tasub riik. Riigi poolt tasutav summa määratakse

kindlaks eelneval aastal jooksva aasta kohta. Riigiosaluse raha kulub ära jooksva aasta suveks ning

praktika kohaselt suurendab riik oma osalust detsembrikuus. Tööandja ja töötaja sõlmisid suuliselt

töölepingu muudatuse, mille kohaselt riigiosaluse lõppemisel makstakse töötasu väiksemas ulatuses

ning saamata töötasu makstakse pärast riigilt raha laekumist. Töötajal oli töötasu hilisem maksmine

teada juba 2013. aastast, mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks oli möödunud. Töötaja rikkus TLS

§ 98 lõiget 2. Tegelikult asus töötaja tööle konkureerivasse firmasse, käitudes seaduse ja hea usu

põhimõtte vastaselt. Kuna töötaja ei teinud alates veebruarist tööd, pidi tal olema teine

sissetulekuallikas.

Töölepinguseaduses ei ole kirjas, et kuu jooksul peab olema makstud kogu saada olev töötasu.

4. Töötaja tööandja nõuet ei tunnistanud. Töötaja vastuväidete kohaselt ei ole pooled sõlminud

kokkulepet töölepingu muutmise kohta, lisaks oleks see vastuolus TLS §-ga 33 lg 1. Töötaja pidi

töötasu saama sõltumata sellest, kas tööandja raha sai. Tööleping on üles öeldud mõistliku aja jooksul,

kostja ei saanud töötasu õigeaegselt ka 2016. aasta jaanuari ja veebruari eest.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis tööandja hagi töötaja vastu rahuldamata. Maakohus rahuldas töötaja hagi tööandja

vastu ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise 4580,01 eurot. Menetluskulud jättis

maakohus tööandja kanda ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja menetluskulud 400 eurot.

Maakohus märkis, et poolte vahel sõlmitud töölepingu p 4.6 kohaselt tuli töötajale maksta palka üks

kord kuus pangaarvele. Vaidlust ei ole selle üle, et tööandja maksis palga osaliselt välja hilinemisega.

Pooled vaidlevad, kas töötajal oli seetõttu õigus öelda tööleping erakorraliselt üles ning kas töötajal

on õigus saada TLS § 100 lg 4 kohast hüvitist.

Töölepingu p 4.6 järgi pidi tööandja maksma töötasu hiljemalt järgmise kuu viimaseks päevaks

pangaarvele. Tööandja väitel on poolte vahel sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt saamata

jäänud töötasu makstakse pärast riigilt raha laekumist. Töötaja eitab kokkuleppe sõlmimist ning

tööandja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu millegagi tõendanud. Kohus leidis, et isegi kui

kokkuleppe sõlmimine oleks tõendatud, oleks see TLS § 2 ning § 33 lg 1 alusel tühine. Seadus ei näe

ette võimalust, et tööandja maandab oma majandusriske (st müügilepingu alusel raha hilisemat

saamist) töötasude kaudu. Kokku lepitud töötasu maksmise ajaks on seadusest tulenevalt mitte

harvemini kui kord kuus, st järgmise kuu viimaseks kuupäevaks. Tööandja esitatud tõendid selle

kohta, millal ning mil moel tema tööde eest raha sai, ei ole asjakohased.

Tööandja hilines juuni-oktoobri 2015. a eest arvestatud tasude väljamaksmisega. Töötaja väitel

hilines

tööandja

töötasude

maksmisega

ka

2016.

aasta

jaanuari

ja

veebruari

eest.

Töövaidluskomisjoni toimikus nr 4-1/485/16 oleva sularaha väljamakse kviitungite kohaselt on

töötajale makstud summasid sularahas välja 2016. aasta jaanuaris ja veebruaris, kuid kohtu arvates ei

selgu kviitungitelt üheselt, mis aja eest ja mis summasid töötajale välja maksti.

Kohus leidis, et sellises olukorras on töötajal õigus öelda leping üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

Tööandja viivitas töötasu maksmisega korduvalt ning kohati mitu kuud. Tööandja enda väitel algas

viivitamine juba 2013. aastal, st on kestnud juba aastaid. Tööandja rikkumine oli korduv ja seetõttu

ei saa ka öelda, et töötaja ei öelnud lepingut üles mõistliku aja jooksul rikkumisest teada saamisest.

Tööandja viide, et töötaja ütles töölepingu üles konkurendi juurde tööle mineku tõttu, ei ole

asjakohane ega tõendatud. Tööandja ei ole sellel alusel esitanud töötaja vastu ühtegi nõuet.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et töövaidluskomisjoni nimetatud hüvitis 4580,01 eurot on

töötaja kolme kuu keskmine töötasu.

Kohus leidis, et põhjendatud ei ole rahuldada tööandja taotlust hüvitise vähendamiseks. Töölepingule

kehtivad muuhulgas VÕS-i 7. peatükis ettenähtud kahju hüvitamise sätted. Kohtul tuleb arvestada

VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ja ulatust, sealhulgas lg-s 5 sätestatut, mille

kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida töötaja sai kahju tekitamise

tagajärjel. Kohus leidis, et töötukassa väljamaksed, mille eesmärk on isikule sissetuleku tagamine töö

otsimise ajaks ei ole töölepingu erakorralisel lõpetamisel saadud kasu. Väljamaksed tehakse isiku

enda tasutud töötuskindlustusmaksete alusel.

Samuti ei arvestanud kohus hüvitise väljamõistmisel sellega, et tööandja on väidetavalt töötajale

tasunud ettemaksuna 687 eurot. Tööandjal on võimalik see nõue tasaarvestada kohtu poolt välja

mõistetava hüvitisega ning selleks tuleb teha teisele poolele tasaarvestuse avaldus. Tööandja poolt

tasutud ettemaks ei ole hüvitise vähendamise aluseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Tööandja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega rahuldada tööandja hagi töötaja vastu ja

jätta rahuldamata töötaja hagi tööandja vastu. Alternatiivselt, kui kohus kohtuotsust täielikult ei

tühista, palub tööandja vähendada olulisel määral tööandjalt töötaja kasuks väljamõistetud hüvise

suurust. Menetluskulud palub tööandja jätta töötaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt seisneb põhiline vaidlus poolte vahel selles, kas pooltel oleks olnud

õigus kirjalikult sõlmitud töölepingut muuta nii, et osa saadaolevast töötasust makstakse töötajale

välja hiljem.

Tööandja arvates on sellise kokkuleppe sõlmimine lubatav. Poolte kokkulepe võib olla ka suuline

(Riigikohtu 19.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08 p 13). Antud juhul ei ole kokkulepe töötajat

kahjustav ja seda kahel põhjusel:

1) töötaja sai igal kuul töötasu. TLS-s ei ole kirjas, et kuu jooksul peaks maksma kogu saadaolev

töötasu. Reaalselt maksti töötajale töötasu kuu jooksul korduvalt väiksemate maksetega

vastavalt tööandja võimalustele, töötasu väljamaksmata osa maksti välja aasta lõpus.

Tööandja on töötajale ettemaksuna tasunud 687 eurot;

2) töötajale oli selline kokkulepe kasulik, sest ta oleks muidu tööandja juures töö kaotanud,

tööandja oleks pidanud oma tegevuse lõpetama. Töötajate koosolekul otsustasid töötajad ise,

et soovivad firma tööd jätkata ning enda töökohti säilitada. Seega ei ole asjakohane viide TLS

§-le 2.

Tööandja soovis töötaja ja tööandja vahelise kokkuleppe olemasolu töötasu väljamaksmiste aegade

muutmise kohta võrreldes töölepingus märgituga tõendada tunnistajate ütlustega, kuid kohus keeldus

tunnistajaid üle kuulamast (28.09.2016 määrus, määrus ei olnud edasikaevatav).

Sellise kokkuleppe olemasolu on kaudselt tõendatud ka töötaja enda väitega, et töötasu maksmisega

oli probleeme ka 2014. aastal. Mõistlik isik ei saa eeldada, et töötaja tõesti ootab kahe aasta jooksul

sellise töötasu maksmise korra muutmist ja nüüd, 2016. aastal, kui ta oli kõik saamata töötasud kätte

saanud, peab ilma etteteatamata töölepingu üles ütlema.

Töötaja ei teinud tööandjale teadaoleva põhjuseta tööd juba 2016. a veebruaris, s.o 25 päeva enne

töölepingu ülesütlemist. Töötaja jättis tegemata varem kokkulepitud tööd ning tekitas töötaja firmale

majandusliku kahju saamata tulu näol ja kahjustas firma mainet.

Veebruari eest töötasu saamise lootust tal ei olnud ja töötaja selle eest töötasu ka ei nõudnud. Seega

ei olnud töölepingu ülesütlemise põhjuseks tööandjapoolne töölepingu rikkumine.

Ei ole usutav, et töötaja ei teinud pikka aega tööd ja siis ütles ilma ette teatamata töölepingu päeva

pealt üles ilma selleks tõsist ja endale soodsat põhjust omamata. Tööandja jääb oma väite juurde, et

töötaja asus 1. veebruarist mujale tööle. Seda väidet ei saa tööandja tõendada, kuna töötaja

tööleasumine ei ole seaduse kohaselt vormistatud.

Isegi kui töötajal oleks põhjust tööleping üles öelda, ei ole ta järginud selleks mõistlikku aega (TLS

§ 91 lg 4). Kui töötaja oleks tahtnud kokkuleppest loobuda, siis ei ole mõistlik aeg sellel põhjusel

tööleping üle poole aasta hiljem üles öelda.

Töötaja ei ole kordagi tööandjale teatanud, et ta ei ole nõus sellise töötasu maksmise korraga. Selline

töölepingu ülesütlemise ootamatus ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning tuleks tunnistada

tühiseks.

Juhul, kui kohus siiski otsustab, et töölepingu ülesütlemine oli põhjendatud ja töötajal on õigus TLS

§ 100 lg 5 järgi hüvitist nõuda, siis tuleks hüvitist vähendada (TLS § 100 lg 4). Töötaja rikkus TLS

§ 98 lg-t 2, kuna puudus põhjus töölepingu ülesütlemiseks ilma ette teatamata.

Töötaja kinnitas istungil, et oli töötuna arvel peale töölepingu ülesütlemist ja sai töötukassast hüvitist.

Töötaja keskmine töötasu oli ca 1527 eurot (selle üle poolte vahel vaidlust ei ole), hüvitist sai töötaja

50 %, ca 763 eurot kuus. Õiglane oleks, et riigi poolt väljamakstud hüvitis arvestada väljamõistetavast

hüvitisest maha. Vastasel korral sattuks töötaja paremasse olukorda, kui ta oleks olnud töölepingu

jätkumise korral (Tartu Ringkonnakohtu 03.02.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3089).

7. Töötaja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Hagiavalduse juurde esitatud materjalid ning apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei ole piisavad

ega kohased tõendid apellandi poolt esitatud nõuete tõendamiseks ja rahuldamiseks.

Töötajale jääb arusaamatuks tööandja tõendamata väide kirjaliku töölepingu suulise muutmise kohta.

Töötaja ei sõlminud tööandjaga kokkulepet töölepingu muutmise kohta. Selline muutmine oleks

tühine ja vastuolus TLS § 33 lg-ga 1 ja TLS §-ga 2.

Kohatu on tööandja väide, mille kohaselt oleks töötasu maksmisega viivitamine töötajale kasulik

seetõttu, et vastasel juhul tööandja oleks oma tegevuse lõpetanud ja töötaja töökoht oleks kadunud.

Töötaja ei saa ega ei peagi kandma tööandja majandusriske. Töötajal on õigus saada tasu oma töö

eest vastavalt kirjalikult sõlmitud töölepingule. Tööandja peab töölepingu alusel maksma töötasu

vähemalt üks kord kuus ja sõltumata sellest, kas ta on saanud tellijalt töövõtulepingu alusel raha või

mitte.

Tööandja ei ole tasunud vastustajale ettemaksu summas 687 eurot. Nimetatud summa ei ole töötasu,

vaid tööandja andis töötajale laenu korteri remontimiseks pärast toimunud tulekahju. Tööandja ei ole

samuti esitanud tõendeid ettemaksu tasumise kohta või selle kohta, et tegemist oleks olnud töötasuga.

Töötaja ei ole käitunud töölepingu ülesütlemisel hea usu põhimõtte vastaselt. Töötaja on andnud

võimaluse tööandjale parandada tööandjapoolset töölepingu täitmist, kui sellele vaatamata ei ole

suutnud tööandja tagada töötasu igakuist väljamaksmist vastavalt töölepingus kokkulepitud

tingimustele.

Tööandja on apellatsioonkaebuses esitanud uusi asjaolusid, mida ta ei ole varem üheski

menetlusdokumendis esitanud. Tööandja väidab, et veebruaris 2016 töötaja enam tööd ei teinud ning

samuti jäid seetõttu täitmata tellimused. Samuti tekitas töötaja firmale majandusliku kahju saamata

tulu näol ja kahjustas firma mainet. Nimetatud seisukohta ei ole varasemas menetluses esitatud.

Samuti on nimetatud väide tõendamata. Töötaja tegi tööd kuni selle päevani, mil ta esitas töölepingu

ülesütlemise avalduse.

Tööandja väite kohaselt asus töötaja 01.02.2016 mujale tööle ning seetõttu pidi töötaja ka

erakorraliselt töölepingu üles ütlema. See väide on täielikult tõendamata. Tõendatud on asjaolu, et

töötaja võeti töötuna arvele 04.03.2016.

Tööandja ei tasunud vastustajale töötasu 2016. a jaanuari ja veebruari eest. Niivõrd, kui tööandja ei

tasunud töötasu 2016. a jaanuari ja veebruari eest, esines töötajal mõjuv põhjus töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Seega on pahatahtlik tööandja väide, et lepingu

ülesütlemisavaldust ei esitatud mõistliku aja jooksul.

Tööandja ei maksnud jaanuaris ega veebruaris 2016. a õigeaegselt töötasu töötaja arveldusarvele.

Konto väljavõtte järgi tasus tööandja aastal 2016 töötajale jaanuaris kokku 1500 eurot 2015. a

detsembri eest, samas vastavalt TSD kokkuvõttele jaanuaris arvestas töötajale töötasuna 1933,32

eurot ja veebruaris 2354,78 eurot. Sellest tulenevalt on tööandja maksu- ja tolliametile deklareerinud

ühe summa, kuid töötaja arveldusarvele töötasu kantud ei ole.

Töötaja ei pea põhjendatuks ega ei nõustu tööandja seisukohaga, et töötaja poolt nõutud hüvitisest

tuleks teha mahaarvamisi seoses töötaja poolt saadud töötuskindlustushüvitisega. Töötaja nõustub

siinkohal täies ulatuses maakohtu kaalutlustega. Töötuskindlustushüvitis ei ole kasu, mida töötaja sai

seoses töökoha kaotusega, vaid tegemist on sotsiaalkindlustushüvitisega, mis on tekkinud isiku

varasemate kindlustusmaksete alusel. Seetõttu on tegemist töötaja enda säästudega, mida ta peab

kasutama, et tagada endale äraelamise võimalikult minimaalsel tasemel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

9. Asja materjalide kohaselt sõlmisid hageja (töötaja) ja kostja (tööandja) 10. jaanuaril 2005. a

tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus tööle kostja juurde. Töö sisuks oli jalatsi mõõtude

võtmine, mudeli valmistamine jalatsitele, jalatsite valmistamine, vajadusel materjalidega

varustamine. Töölepingu p 4.6 järgi tuli töötajale maksta palka üks kord kuus pangaarvele.

Tööandja viivitas alates 2015. a juunist osaliselt töötasu väljamaksmisega. Kostja ei ole vastu

vaielnud, et alates juunist 2015. a kuni töösuhte ülesütlemiseni ei maksnud tööandja töötajale välja

kogu töötasu kokkulepitud ajaks, vaid palka maksti pidevalt üksnes osaliselt. Kostja väitel sõlmisid

pooled suulise kokkuleppe, mille kohaselt tööandja võis osa igakuisest töötasust töötajale välja

maksta hiljem ning töötaja ise nõustus sellega.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole niisuguse kokkuleppe sõlmimist

tõendanud. Puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist tõendite kogumisel.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esiletoodu, mille kohaselt soovis kostja tõendada

sellekohase kokkuleppe olemasolu tunnistajate ütlustega, kuid maakohus keeldus 28.09.2016

määrusega tunnistajaid üle kuulamast ning määruse peale edasi kaevata ei olnud võimalik. Asja

materjalidest nähtuvalt jättis maakohus oma 28.09.2016 määrusega OÜ Ortopeediakeskus taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks läbi vaatamata põhjusel, et kostja nimel esitas taotluse esindusõiguseta

isik. Kostja seaduslik esindaja teatas 24.08.2016.a kohtule sõnaselgelt, et tühistab lepingulisele

esindajale antud volituse. Seega puudus kostjal vajadus vaidlustada tunnistajate ülekuulamise

läbivaatamata jätmist maakohtu poolt, vaid kostjal tuli esitada menetluslik taotlus esindusõigust

omava isiku vahendusel. Asja materjalidest nähtub, et kostja seaduslik esindaja andis lepingulisele

esindajale uue volituse 31.01.2017, kuid pärast seda ei ole kostja esitanud taotlusi ega asjakohaseid

täiendavaid tõendeid. Maakohtu 09.02.2017 istungil ei soovinud kostja esitada täiendavaid tõendeid

ega kuulata üle tunnistajaid ning kinnitas, et midagi lisada ei ole. Samuti ei ole kostja esitanud

tunnistajate ülekuulamise taotlust ringkonnakohtule (TsMS § 633 lg 6).

Kokkuleppe olemasolu ei tõenda kostja väited, et töötasu väljamaksmisega esines viivitusi juba

2014. aastal, kuid tollal hageja sellele tähelepanu ei pööranud. Ringkonnakohus on seisukohal, et

lepinguliste kohustuste rikkumise mõningane talumine teise lepingupoole poolt ei too kaasa lepingut

rikkunud poole jaoks õigustatud ootust, et lepingut mittejärgiv käitumine on aktsepteeritav ka

edaspidi. Samuti ei muutu sellise rikkumiste tolereerimise tagajärjel esialgu sõlmitud leping;

käsitletud olukorras puudub alus lugeda sõlmituks uus kokkulepe palga maksmise korra kohta.

Kostjal puudub praegusel juhul alus tugineda TLS § 91 lõikele 4, mille kohaselt võib töötaja

töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul päras seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud

asjaolust teada sai või pidi teada saama. Hageja selgituste kohaselt lootis ta olukorra paranemisele

ning soovis anda tööandjale võimaluse edaspidi lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt täita.

Hageja kinnitusel ei muutunud töötasu maksmine regulaarseks ka pärast 2015. a lõpus tehtud

tasumata summade ülekandmist, kostja ei ole sellekohaseid sisulisi vastuväiteid esitanud.

11. Iseenesest on küll õige, et töölepingut võivad pooled muuta ka suuliselt. See ei tähenda siiski, et

tööandja võiks töötajaga leppida kokku tingimustes, mis on töötaja jaoks seadusega ettenähtuga

võrreldes halvemad.

TLS § 2 järgi on töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning

vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, välja arvatud, kui töötaja

kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepinguseaduses ette nähtud. TLS § 33 lg 1 järgi

maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat

tähtaega. Asja materjalide kohaselt maksti hagejale töötasu kalendrikuu jooksul korduvalt väiksemate

maksetega sõltuvalt tööandja võimalustest; töötasu õigeaegselt väljamaksmata osa maksti välja aasta

lõpus. Kostja väitel oli hagejale selline kokkulepe kasulik, sest vastasel korral oleks ta tööandja juures

töö kaotanud.

12. Ringkonnakohus leiab, et kostja väited ei ole õiguslikult põhjendatud. Töötasu maksmine on

töötaja seisukohalt töölepingu täitmisel tööandja poolseks põhikohustuseks TLS § 1 lg 1 järgi. Kui

töötaja aktsepteerib tasu saamist juhuslike osade kaupa, ebareeglipäraselt ja suure hilinemisega

olukorras, kus tal on valida töö kaotuse või töötasu ebakorrapärase saamise vahel, ei saa asuda

seisukohal, et tegemist oleks töötaja huvidest lähtuva kokkuleppega. Pigem on töötaja sellisel juhul

eelduslikult sundolukorras. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, kas teised töötajad olukorraga leppisid või

mitte.

Iseenesest on õige kostja tõlgendus, mille kohaselt ei ole töölepingu seaduses sõnaselgelt kirjas, et

kuu jooksul tuleb töötajale välja maksta kogu saadaolev töötasu. Nii võimaldab TLS § 33 lg 3

tööandjal tema majandustulemusest maksmisele kuuluva osa töötajale maksta pärast osa

kindlaksmääramist, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel tööandja majandusaasta aruande

kinnitamisest. Asjas ei ole aga viiteid sellele, et töölepingu järgne tasu oleks praegusel juhul olnud

osadeks jaotatav vastavalt ettevõtte majandustulemustele või muule asjaolule, mis võimaldaks

järeldada eelist töötajale sellest, et ta saab osa lepingujärgsest töötasust kätte hiljem, kui see on

lepingus kokku lepitud.

Pooled on esitanud tõendid ja arvestused hagejale väljamakstud summade kohta (TVK toimiku lk 24-

30, kostja konto väljavõte TVK toimiku lk 61-62, toimik nr 2-16-7508 lk 30, sama

apellatsioonkaebusele esitatud vastuses), pooled ei vaielnud selle üle, missugused summad kuulusid

millise perioodi eest tasumisele ja millal tegelikult väljamaksed toimusid. Materjalidest nähtub, et

igakuised võlgnevused ulatusid 289,65 eurost kuni 1496,90 euroni, seega kohati oli võlgnevus

ligikaudu töötaja ühe kuu netotöötasu suurune. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud hageja

seisukoht, et töötasu väljamaksed olid olulisel määral ebaregulaarsed ning tekitasid töötajale

ebakindlust.

13. Kostja väidete kohaselt tingis töötasu osade kaupa maksmise see, et kostja võimalused töötasu

maksta sõltusid koostööpartneritelt saadud rahalistest vahenditest. Kostjalt tellib ortopeedilisi

abivahendeid peamiselt riik, riigiosaluse raha kulub üldjuhul ära jooksva aasta suveks ning

väljakujunenud praktika kohaselt saab kostja täiendavaid vahendeid riigilt kalendriaasta lõpus, s.o

detsembrikuus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et töösuhtes ei saa tööandja

ettevõtte majandusriske maandada töötajate töötasude kaudu.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti jätnud rahuldamata kostja hagi töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Hageja (töötaja) on töölepingu kehtivalt üles öelnud

tööandjapoolse kohustuse rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

14. Hageja nõudis kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 4 järgi, mille kohaselt maksab tööandja juhul, kui

töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles seetõttu, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud,

töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib

hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole esile toonud hüvitise vähendamise aluseid.

Hüvitise vähendamine on kohtu kui töövaidlusorgani diskretsiooniotsus. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus ei ole hüvitise väljamõistmisel diskretsioonipiire ületanud. Kostja väited, et hageja ütles

töölepingu üles seoses uue tööandja juurde tööle asumisega, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja

on kohtule esitanud Eesti Töötukassa 01.06.2016. a otsuse, millest nähtuvalt võeti hageja töötuna

arvele 04.03.2016. a ning töötuna arvelolek lõpetati alates 31.05.2016.

15. Asjakohane ei ole kostja tuginemine sellele, et töötukassast hüvitise saamine on hüvitise

vähendamise aluseks, kuivõrd vastasel juhul hageja rikastuks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

töötuskindlustushüvitis ei ole kasu, mida hageja sai seoses töökoha kaotusega, vaid tegemist on

sotsiaalkindlustushüvitisega, mis on arvestatud isiku varasemate kindlustusmaksete alusel. Seega ei

saa hageja jääda töötuskindlustushüvitise saamise tagajärjel halvemasse olukorda, kui ta oleks siis,

kui hageja hüvitist saanud ei oleks.

Kostja ei ole eelnevas menetluses esile toonud ega tõendanud, et hageja jättis 2016. a veebruaris

tegemata eelnevalt kokkulepitud tööd ja tekitas sellega kostjale majanduslikku kahju saamata jäänud

tulu näol ning ühtlasi kahjustas kostja mainet.

Hageja ei ole rikkunud TLS § 98 lõiget 2, mille kohaselt ei pea töötaja töölepingu erakorralisest

ülesütlemisest tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hagejal ei olnud alust päeva pealt töölt lahkumiseks olukorras,

kus tal olid juba mitu kuud kõik tasud käes.

16. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda. Seega tuleb kostjal kanda ka hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud ringkonnakohtus.

Hageja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kandis hageja

apellatsioonimenetluses kulusid õigusabikulude näol summas 300 eurot. Hageja esindaja osutas

õigusabi 2,5 töötunni ulatuses, tunnitasuga 120 eurot. Apellant vastustaja menetluskulude suuruse

osas vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vajalike ja põhjendatud

menetluskuludega, mis on kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja mahukusega. Sellest lähtudes mõistab

ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 300 eurot menetluskulude katteks.

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetluse kuludelt viivise väljamõistmiseks

TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise apellatsiooniastme

menetluskuludelt (300 eurot) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/