2-15-17249/49 · Riigikohtu üldkogu

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21517249

Otsuse kuupäev

25. jaanuar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu

Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo

Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle

Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Inessa Kovaljova kaebus Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse

5. novembri 2015. a otsuse peale täiteasjas nr 022/2015/3237

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 21517249

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Inessa Kovaljova määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (võlgnik) Inessa Kovaljova, esindaja vandeadvokaat

Indrek Västrik

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus

Puudutatud isik (sissenõudja) AS SEB Pank

Riigikogu

Õiguskantsler

Justiitsminister

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2017

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada kohtutäituri seaduse § 35 lgd 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse resolutsiooni käesoleva punkti jõustumisest.

2. Lükata resolutsiooni esimese punkti jõustumine edasi kuue kuu võrra arvates otsuse

kuulutamisest.

2-15-17249

3. Jätkata I. Kovaljova määruskaebuse lahendamist pärast käesoleva otsuse resolutsiooni

esimese punkti jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Inessa Kovaljova (võlgnik, avaldaja) esitas 16. novembril 2015 Harju Maakohtule kaebuse

Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse (kohtutäitur) 5. novembri 2015. a otsuse peale täiteasjas

nr 022/2015/3237 (vaidlustatud otsus). Otsusega oli kohtutäitur jätnud rahuldamata võlgniku

kaebuse selle peale, et kohtutäitur ei nõustunud vähendama täitemenetluses tasuda tulevat

kohtutäituri põhitasu võlgniku soovitud ulatuses.

2. Toimikust nähtuvalt alustas kohtutäitur 1. juunil 2015 I. Kovaljova vastu täitemenetlust, milles

sissenõudja oli AS SEB Pank (sissenõudja). Täitedokument oli ühishüpoteegileping ja sissenõude

suurus täitmisavalduse kohaselt 162 890 eurot 1 senti. Ühishüpoteegiga oli koormatud kinnistu, mis

kuulus võlgniku ja M. Annuki kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. 15. veebruaril 2013 oli

välja kuulutatud M. Annuki pankrot.

3. Võlgnikule edastatud täitmisteate kohaselt oli vabatahtliku täitmise tähtajaks kümme päeva.

Tähtaeg hakkas kulgema 22. juunist 2015. Hiljem pikendas kohtutäitur tähtaega võlgniku taotluse

alusel ja sissenõudja nõusolekul 12. juulini 2015.

4. Pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist leppisid kohtutäitur ja M. Annuki pankrotihaldur

13. augustil 2015 kokku, et võõrandavad võlgniku ja M. Annuki kaasomandis oleva kinnistu

enampakkumisel ja jaotavad tulemi võrdselt kohtutäituri ja pankrotihalduri vahel. Septembri alguses

kuulutas kohtutäitur välja enampakkumise. Võlgnik aga taotles 11. septembril 2015 nõusolekut

kinnistu müügiks kohtutäituri kontrolli all täitemenetluse seadustiku (TMS) § 102 kohaselt, kuna ta

oli kinnisvaramaakleri vahendusel leidnud huvilise, kes oli nõus maksma kinnistu eest

260 000 eurot. Sissenõudja, pankrotihaldur ja kohtutäitur nõustusid sellise müügiviisiga.

5. Enne 6. oktoobriks 2015 kokku lepitud tehingu toimumist taotles võlgnik 2. oktoobril 2015

kohtutäiturilt võimalust tasuda talle pool põhitasust, kuna ostja kinnistule oli leidnud võlgnik.

Kohtutäitur oma 5. oktoobri 2015. a e-kirjas sellega ei nõustunud, märkides mh, et vastavalt

tegelikult sissenõutavale summale saab proportsionaalselt vähendatud kohtutäituri põhitasu olema

10 563 eurot 10 senti.

6. Notar tõestas 6. oktoobril 2015 tehingu, millega võõrandati sissenõudja kasuks ühishüpoteegiga

koormatud kinnistu hinnaga 260 900 eurot. Tehing tehti kohtutäituri kontrolli all. Tehingust laekus

kohtutäiturile kohtutäituri tasu katteks ja sissenõudjale edasiandmiseks 127 950 eurot. Kuna

sissenõudja nõue rahuldati osaliselt, vähenes ka proportsionaalselt esialgu suuremana määratud

kohtutäituri põhitasu, milleks jäi 10 562 eurot 60 senti. Lisaks tasus võlgnik kinnisvaramaaklerile

2500 eurot ning osa notaritasust ja riigilõivust 412 eurot 16 senti.

7. Toimikust nähtub, et lisaks eespool mainitud täitetoimingutele tegi kohtutäitur pärast seda, kui

täitmisteade oli kätte toimetatud ja möödunud oli nõude vabatahtliku täitmise tähtaeg, muu hulgas

järgimisi toiminguid: käis kinnisasjaga tutvumas, tellis kinnisasja väärtuse väljaselgitamiseks

eksperdihinnangu, arestis kinnisasja mõttelise osa, tühistas juba välja kuulutatud avaliku

enampakkumise ja kustutas keelumärke, et võimaldada notariaalset müügitehingut.

2(16)

2-15-17249

8. Avaldaja esitas 12. oktoobril 2015 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale põhitasu määramisel. Ta

palus kinnisasja müügi asjaoludest lähtuvalt vähendada sissenõutud kohtutäituri tasu

proportsionaalse suuruseni, kuid seejuures mitte vähem kui 50% sissenõutud tasust.

9. Kohtutäitur jättis 5. novembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Oma otsust põhjendas ta

kokkuvõtlikult sellega, et kuigi võlgnik leidis varale ostja, sai nõude rahuldamine teoks tänu

täitemenetluse korraldamisele, vara arestimisele ja enampakkumise väljakuulutamisele. Vara müüdi

pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist ja müük toimus kohtutäituri kontrolli all ehk tema

vahendusel. Kohtutäituri põhitasu suurus on määratud seadusega ja kohtutäituril on seadusega

keelatud seda muuta. Tasu ei sõltu müügiviisist ega täitemenetluses tehtud toimingute hulgast ja

sisust. Võlgniku väite kohta, et seaduse alusel oleks saanud maksta poole võrra vähendatud tasu, kui

sissenõudja oleks esitanud täitemenetluse lõpetamise avalduse, märkis kohtutäitur, et niisugust

avaldust ei olnud esitatud ja et müügitehingu käigus ei oleks saanud avaldust enam esitada, kuna see

oleks olnud olemuselt näilik tehing.

10. Maakohtule esitatud kaebuses palus avaldaja kohtutäituri otsuse tühistada ja saata asi

kohtutäiturile uueks arutamiseks. Avaldaja palus vähendada kohtutäituri põhitasu vähemalt 50%

(võimalusel rohkem) ja kohustada kohtutäiturit enam makstud tasu tagastama. Võlgniku arvates

sarnanes olukord vabatahtlikule täitmisele täitemenetluse ajal. Varale leidis ostja võlgniku maakler,

kellele võlgnik tasus ka maakleritasu. Kohtutäituri panus vara müümiseks ja nõude rahuldamiseks ei

olnud tulemuslik. Ta andis tehinguks üksnes nõusoleku. Kui vara müüakse kohtutäituri kontrolli all,

kuid ostja varale leiab võlgnik, siis on põhjendatud vähendada põhitasu kohtutäituri seaduse ja

täitemenetluse seaduse alusel ning Riigikohtu praktikast juhindudes. Kui aga neid seaduseid ei saa

tõlgendada nõnda, et tasu on võimalik vähendada, siis tuleb need tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.

11. Kohtutäitur vaidles kohtule esitatud kaebusele vastu. Ta selgitas, et õigusaktides ei ole sätestatud

võimalust jätta täitekulusid (sh kohtutäituri tasu) maksmata ega võimalust täitekulusid poole võrra

vähendada, kui võlgniku vara müüakse kohtutäituri kontrolli all. Sissenõudja palus jätta avaldaja

kaebuse rahuldamata.

12. Harju Maakohus jättis 8. juuli 2016. a määrusega kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus avaldaja kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

13. Maakohus asus seisukohale, et TMS § 102 kohaselt kohtutäituri kontrolli all vara võõrandamine

ja saadu arvel nõude rahuldamine on nõude täitmine täitemenetluses kohtutäituri vahendusel.

Seadusandja ei ole näinud ette kohtutäituri tasustamise eriregulatsiooni sõltuvalt sellest, millist vara

võõrandamise viisi täitemenetluses kasutatakse. Seadus kohtutäituri tasu vähendamist TMS § 102

kohaselt toimunud vara võõrandamise korral ette ei näe. Samuti ei sätesta seadus kohtutäiturile

kohustust määrata sellises olukorras põhitasu suurus kindlaks diskretsiooniotsusega, arvestades

kohtutäituri töömahtu ja panust nõude rahuldamisse. Seetõttu ei olnud kohtutäituril võimalust

põhitasu vähendada. Nõuet tunnistada kohtutäituri seadus põhiseadusvastaseks maakohus ei

käsitlenud.

14. Avaldaja esitas 25. juulil 2016 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada

maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega tühistada kohtutäituri otsus ja saata asi kohtutäiturile

uueks arutamiseks.

3(16)

2-15-17249

15. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ka sissenõudja ei

toetanud määruskaebust.

16. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

17. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. novembri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Määruskaebuse esitamisest tulenevad menetluskulud jäid avaldaja kanda. Puudutatud isikutel ei

olnud ringkonnakohtus menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata.

18. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et vara võõrandamine TMS § 102 kohaselt on üks

täitemenetluses toimuvatest vara müümise viisidest. Vara müümine sellisel viisil ei sarnane aga

nõude täitmisele vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seda ka põhjusel, et konkreetses asjas tegi

kohtutäitur pärast täitmisteate kättetoimetamist ja nõude vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist

mitmeid menetlustoiminguid. Ka ei esitanud sissenõudja menetluses avaldust täitemenetluse

lõpetamiseks. Seaduses ei ole sätestatud kohtutäituri tasu suuruse määramisel erisusi tulenevalt

sellest, millisel viisil täitemenetluses vara võõrandati. Seetõttu ei olnud alust kohtutäituri tasu

vähendada ja täituril oli õigus saada põhitasu seaduses sätestatud määras. Avaldaja väite kohta

kohtutäituri seaduse põhiseadusvastasusest märkis ringkonnakohus, et kehtestatud määras tasu

eesmärk on katta täitemenetluse peamised kulud, milleks on nii kohtutäituri büroo majandamise

kulud kui ka täituri enda ja tema töötajate töötasu. Samas vara müümine kohtutäituri kontrolli all ei

tähenda alati, et kohtutäituril tuleb teha oluliselt vähem täitetoiminguid, kui vara müügi korral

enampakkumisel. Arvestades tasu eesmärki ja konkreetses täitemenetluses tehtud toimingute hulka,

oli tasu võtmine täismääras põhiseaduspärane, kuigi müük toimus kohtutäituri kontrolli all ja varale

leidis ostja võlgnik.

19. Avaldaja esitas 25. novembril 2016 ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus

ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada ning uue määrusega tühistada kohtutäituri otsus ja

saata asi kohtutäiturile uueks arutamiseks. Kui kohus peab võimalikuks otsuse tegemist tasu suuruse

kohta, palub avaldaja vähendada põhitasu vähemalt 50% ja kohustada kohtutäiturit vastavas ulatuses

tasu tagastama. Kui kohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, siis saata asi tagasi

ringkonnakohtusse või maakohtusse. Avaldaja kordas oma varasemaid väiteid ja argumente.

20. Kohtutäitur ei pidanud avaldaja määruskaebust põhjendatuks.

21. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 29. märtsi 2017. a

määrusega lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

22. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis leidis 14. juuni 2017. a määruses praeguses asjas

(varasema numbriga 3212017), et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese

lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teise lause alusel

üle anda Riigikohtu üldkogule.

23. Kohtutäituri põhitasu lõplik suurus kujunes kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lg 2 p 12 alusel

koostoimes KTS § 32 lgga 5. Määruskaebuses viidatud kohtutäituri seaduse sätteid ei saa

tõlgendada põhitasu vähendamist võimaldaval viisil. Sissenõudja nõuet ei rahuldatud vabatahtliku

täitmise tähtaja jooksul ega täitemenetluse väliselt, mis võimaldaks kohaldada KTS § 41 lgt 2.

4(16)

2-15-17249

24. Selle taustal tekkis kolleegiumi enamusel asja lahendades kahtlus, et põhiseaduse (PS) §dega 11

ja 32 võib olla vastuolus KTS § 35 lg 2 p 12 koostoimes KTS § 32 lgga 5. Võlgnikult sissenõutav

kohtutäituri põhitasu kujutab endast talle PS § 32 lgga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja

käsutamise vabaduse riivet. Kohtutäituri tasu ja eespool nimetatud omandipõhiõiguse riive eesmärk

on finantseerida vabakutseliste kohtutäiturite tegevust, kelle pädevusse on antud täitemenetluse

korraldamine täitemenetluse seadustiku alusel. Täitemenetlus aitab tagada sissenõudjate õigustatud

huvide kaitset ning teisalt vältida võlgnike huvide rikkumist täitedokumentide „eraviisilise

sundtäitmise“ (st ilma riikliku süsteemita) kaudu.

25. Sekkumine täitemenetluse võlgniku omandiõigusesse ei pruugi olla mõõdukas, arvestades

tasuda tulnud summa suurust. Kolleegium viitas siinkohal oma varasemale praktikale (vt Riigikohtu

16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 32110815, pd 27 ja 28), mille kohaselt sarnaneb

kohtutäituri põhitasu olemuselt lõivule, mis on mõeldud konkreetse avalik-õigusliku soorituse

kulude hüvitamiseks, ja lisas, et avalik-õigusliku soorituse kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka

kohtutäituri ja tema büroo töötajate töötasu, mis tuleb kanda eelkõige kohtutäituri põhitasu arvel.

Kolleegium kordas samast lahendist veel, et kohtutäiturite tasusüsteem ei tohi viia selleni, et sellega

riivatakse ebaproportsionaalselt mh vara omanike, võlgnike ja võlausaldajate omandiõigust. Kui

kohtutäituri tasu on ebaproportsionaalselt suur, väheneb vastavalt vara müügist võla kustutamiseks

saadu, mis omakorda tähendab võlgniku jaoks suurema võla säilimist vaatamata vara sundmüügile.

Kolleegium taunis ka olukorda, mil hüpoteekidega koormatud kinnisasjade müümise menetluses

saadavate tasude arvel subsideeritakse neid täitemenetlusi, milles seadusandja on kehtestanud

oluliselt madalamad tasumäärad. Kuigi niisugune ristsubsideerimine on võimalik, ei ole see vabadus

siiski põhiseaduslikult piiramatu.

26. Ka vaidlusaluses asjas on tegemist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müümisega. Müük toimus

täitemenetluses, kuid tehingu vormistas lõplikult notar ning sellisele asja müümise viisile andis

nõusoleku kohtutäitur TMS § 102 alusel. Kõnealuses summas tasu maksmine vähendab oluliselt

võlgniku vara ja takistab selle vaba kasutamist, arvestades n-ö vastutasuks saadud avalik-õigusliku

soorituse ulatust ja mahtu.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

27. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas.

Kohtutäituri tasu maksmine vähendab võlgniku vara ja takistab selle vaba kasutamist, mistõttu

riivab tasu maksmise kohustus võlgniku PS § 32 lgga 2 tagatud omandipõhiõigust.

28. Kohtutäituri tasu eesmärk on motiveerida võlgnikku täitma oma kohustusi tähtaegselt ning

vältida täitemenetlust. Täitemenetluse reeglid on loodud eelkõige sissenõudja omandipõhiõiguse

kaitseks. Kohtutäituri tasud on kehtestatud kohtutäiturite tegevuse piisavaks rahastamiseks.

Tasusüsteem on rajatud selliselt, et osa tasusid töömahukate täitetoimingute eest on nii madalad, et

need ei pruugi katta täitetoimingutega seotud kulusid, kuid osa tasusid võivad olla täitetoimingutega

seotud kuludest suuremad. Kuna riik täiturile tasu ei maksa, hoiab tasude süsteem kokku

riigieelarvelisi vahendeid ja aitab sellisena kaasa riigi tõhusale toimimisele. Kohtutäituri tasud on

sobivad ja vajalikud eesmärkide saavutamiseks.

29. Tegemist on mõõduka piiranguga. Pole põhjust pidada meedet võlgniku suhtes ülemäära

intensiivseks, võttes arvesse, et põhivõla suurenedes väheneb kohtutäituri põhitasu protsentuaalne

määr võrreldes põhinõude suurusega. Võlgnikul on piisava hoolsuse korral võimalik astuda

5(16)

2-15-17249

ennetavaid samme, et täitemenetlusest hoiduda ning sellest tulenevat omandipõhiõiguse riivet

vältida. Võlgniku põhiõiguste riive intensiivsust võimaldab menetluse käigus täiendavalt vähendada

TMS § 45, mille kohaselt võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist

pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane.

30. Võlgniku põhiõigustesse sekkumist õigustab riigi põhiseaduslik kohustus kaitsta eelkõige

sissenõudja omandiõigust. Efektiivne täitemenetlus kaitseb sissenõudja omandiõigust kõige

tõhusamalt. Täitemenetluse efektiivsuse üheks eelduseks on aga asjaolu, et kohtutäituri tasud on

piisavalt suured, et motiveerida kohtutäitureid täitemenetluse toiminguid tulemuslikult tegema.

Arvestades täitemenetluse välditavusega, on põhjendatud, et seadusest tulenevad tasude ülemmäärad

võimaldavad täitemenetluse toiminguid majanduslikult otstarbekalt teha ka juhul, kui menetluste

koguarv ei ole alati väga suur. Kohtutäituri vajadus piisava suurusega tasude järele on põhjendatud

ka kohtutäiturile seatud ametialaste kitsenduste tõttu.

31. Konkreetsest kohtuasjast tulenevad asjaolud ei anna samuti põhjust jõuda järeldusele, et

vaidlusalused sätted riivavad võlgniku omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt. Müük toimus pärast

vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist ja kohtutäituri kontrolli all ehk kohtutäitur osales tehingu

tegemisel, andis selleks loa ja tagas raha laekumise oma ametialase konto kaudu sissenõudjale.

32. Õiguskantsleri hinnangul on KTS § 35 lg 2 p 12 koostoimes KTS § 32 lgga 5 vastuolus

PS §ga 32, kuna see ei võimalda vähendada tasumisele kuuluvat märkimisväärset summat ka juhul,

kui kohtutäituri töö mahukus ja keerukus on minimaalsed.

33. Kõrge kohtutäituri põhitasuga riivatakse eeskätt võlgniku omandiõigust PS § 32 mõttes. Tasu

maksmise kohustuse eesmärk on kaitsta erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. Nendeks on

õigusemõistmise toimimine ja kohtulahendite täitmine, nagu ka eesmärk kasutada otstarbekalt

maksumaksja raha, pidades üleval väikeriigi jaoks mõistlikku kohtutäiturisüsteemi, mida

rahastatakse täielikult täitetasudest ja mis põhineb erinevate täitetoimingute ristsubsideerimisel.

Kehtestatud tasumäärad on nende eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud.

34. Samas ei kaalu taotletav eesmärk kõigil vaadeldavate normide kohaldamisalasse jäävatel

juhtudel üles põhiõiguste võrdlemisi intensiivset riivet. Riive intensiivsuse juures tuleb arvestada, et

vaidlusaluste sätete puhul läheneb finantsiline mõju ka alammäära korral 10 000 eurole. Oluliselt ei

vähenda riive intensiivsust ka asjaolu, et tulenevalt täitemenetluse eripärast on menetluse kulukus

kohe võlgnikule teada ning mistahes kulu on üldjuhul ärahoitav. Vaidlusaluste sätete mõjualasse

võivad sattuda ühtviisi sotsiaalabist elav inimene või äriühing, aga ka täiesti erinevad juhtumid – nii

elatisnõue kui ka maksuvõlg. Need sätted kohalduvad ka juhtumeile, mil nõude rahuldamiseni viis

võlgniku, mitte täituri aktiivne tegevus ning täituri põhitasu on tema tegelike kulutustega võrreldes

selgesti proportsioonist väljas, koormates võlgnikku ülemäära. Samas on kohtutäiturile

täitemenetluse alustamisel tekkivate esmaste vajalike kulutuste hüvitamiseks, mida ei muuda täituri

hilisem aktiivsus menetluses, juba ette nähtud kindel täitemenetluse alustamise tasu. Kas ka

vaidlusaluses täitemenetluses oli tegemist olukorraga, kus täituri reaalne tegevus ja kulud olid selges

ebaproportsioonis määratud põhitasuga, ei ole tähtis. Oluline on, et kõigil normi kohaldamisjuhtudel

peab olema võimalik tagada üksikjuhtumil õiglane ja põhiseaduspärane tasu. Seadus seda praegu ei

võimalda.

35. Kokkuvõttes ei ole piirang mõõdupärane, kuna kohtutäituri põhitasu regulatsiooni vaidlusalused

sätted ei luba ka märkimisväärsete summade puhul ühelgi juhul arvestada kohtutäituri tegelike

tegevuste ning kulutustega ning samal ajal võlgniku PS § 32 põhiõiguse riivet puudutavate muude

6(16)

2-15-17249

asjaoludega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud konkreetse kohtutäituri tasu maksma

kohustatud isiku omandiõiguse piirangu mõõdukus.

36. Õiguskantsler lisas, et olukordi, kus abinõu on üldjuhul mõõdukas, kuid üksnes osal juhtudel

mitte, on normitehniliselt võimalik lahendada näiteks kaalutlusõiguse andmisega.

37. Justiitsminister leidis, et KTS § 32 lg 5 ja § 35 lg 2 p 12 on põhiseadusega kooskõlas.

KTS § 35 eesmärk on tagada täitemenetluse kättesaadavus ja efektiivsus, motiveerides

kohtutäitureid rahaliselt kandma suurte nõuete puhul tekkivat vastutust ning võlgnikke täitma

kohustust enne täitemenetlust. KTS § 32 lg 5 eesmärk on motiveerida kohtutäitureid tegema

pingutusi võlasumma sissenõudmiseks ja kindlustada põhinõude rahuldamine võimalikult suures

ulatuses. Need eesmärgid on legitiimsed ja vaidlustatud sätetega kehtestatud meetmed nende

saavutamiseks sobivad ja vajalikud.

38. Tegu on võlgniku jaoks intensiivse omandipõhiõiguse riivega. KTS § 35 lgte 1 ja 2 järgi tuleb

võlgnikul tasuda kohtutäituri põhitasu suhteliselt suures ulatuses võrreldes põhivõla suurusega. Tasu

maksmise kohustus suurendab võlgniku võlakoormust märkimisväärselt. See omakorda võib

vähendada võlgniku suutlikkust tasuda võlgnevused täies ulatuses.

39. Võlgnikul on aga võimalik võla õigeaegse tasumisega ennetada oma põhiõiguse intensiivset

riivet. Nimelt KTS § 32 lg 4 järgi pole võlgnik kohustatud maksma kohtutäituri põhitasu (varem

vabanes võlgnik poolest põhitasust), kui ta täidab täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja

jooksul. Lisaks kaitseb võlgnikku TMS § 45.

40. Täitemenetluse üleriigiline kättesaadavus ja efektiivsus on samas äärmiselt olulised eesmärgid

tagamaks võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitset. Täitemenetluse puudumise korral oleks tegemist

põhiseadusvastase olukorraga võlausaldajate vaatepunktist. Kehtiv täituritasude süsteem on just

selliselt üles ehitatud, et tagada nende eesmärkide saavutamine. Kõnesolevate eesmärkide

saavutamiseks on vaja praegune tasusüsteem säilitada. Täituritasude süsteemis on osa toimingute

eest kehtestatud kindlad põhitasu määrad (vt KTS §d 36 ja 37), mis on seotud miinimumpalga

suurusega. Nende toimingute tegemine on eelduslikult kulukam kui selle eest ette nähtud tasu. Sama

kehtib ka väiksemate võlgade menetlemise kohta. Vaidlusaluste sätetega on aga kehtestatud

suuremate nõuete jaoks nõude suurusest sõltuvad tasud. Nendega on tagatud võimalus katta

fikseeritud tasumääradega toimingute tegemisest ja väikevõlgade menetlemisest tekkinud kulu. Kui

see poleks nõnda, siis poleks täiturid motiveeritud tegelema pigem kulusid põhjustavate

täiteasjadega. Samuti on vaidlusaluste tasumäärade puhul oluline motiveerida täitureid tegelema

suurte ja potentsiaalselt suurt isiklikku varalist vastutust kaasa toovate täiteasjadega, mille puhul

võimalik kahju ületab täituri ametikindlustuse summat. Täituritasude (sh KTS § 35 lgs 2 sätestatud

tasude) vähendamise korral ei pruugi olla tagatud piisav täiteteenuse kättesaadavus väiksemates

maakondades kohtutäiturite arvu vähenemise ja kohtutäiturite koondumise tõttu. Täitesüsteemi

jätkusuutlikkuse tagamiseks on vajalik kohtutäituritele eelkõige kindlustada tasu, mis tagaks neile

konkurentsivõimelise sissetuleku ka väikestes maakondades, kus täitemenetlusi on vähe ja täituri

tulu seetõttu väiksem.

41. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja hinnangul on vaidlusalused sätted põhiseadusega

kooskõlas.

42. Sundtäitemenetlus riivab võlgniku omandipõhiõigust. Vaidlusaluste sätete eesmärk on rahastada

isemajandavat täitemenetlussüsteemi, mis hoiaks tööjõukulude ja süsteemi ülalpidamiskulude arvel

7(16)

2-15-17249

kokku riigi raha ning motiveeriks võlgnikke nõudeid kiiremini täitma ja täitureid nõudeid

menetlema. Sellega tagatakse ka võlausaldajate õigusi ja vabadusi.

43. Omandiõiguse riive on mõõdukas. Riive intensiivsust hinnates tuleb tähele panna, et seadus

sisaldab võlgnikku kaitsvaid meetmeid, mis võimaldavad riive intensiivsust vähendada. Esiteks,

KTS § 32 lgst 4 järeldub, et võlgnik saab võla õigeaegse tasumisega vabatahtliku täitmise tähtaja

jooksul ennetada oma põhiõiguse intensiivset riivet. Teiseks kaitseb võlgnikku TMS § 45.

44. Sätete eesmärgi juures tuleb meeles pidada, et tõhusa täitemenetlussüsteemi jätkusuutlikkus on

riigi toimimiseks ülioluline. Seetõttu ei tuleks vaadelda mitte kitsalt üht tasumäära, vaid

tasusüsteemi tervikuna, sh asjaolu, et kohtutäituritele on KTS § 5 lgs 1 kehtestatud muu tulu

teenimise piirangud. Koja esindaja märgib sisuliselt, et täitemenetlussüsteemi jätkuvaks toimimiseks

on tasumäärade hoidmine kehtestatud tasemel koos ristsubsideerimisega vältimatu. Seda kinnitab ka

kohtutäiturite tegevuse majanduslik kontekst. Nõudeid esitatakse täitmisele järjest vähem (2016. a

20,2% vähem kui 2011. a) ja valdav osa nõudeid on väikesed. Kohtutäiturite igakuised arvukad

kulud on jäänud aga samaks või suurenenud. Justiitsministeeriumis koostatud analüüsi põhjal on

kulude osakaal kohtutäituri tasust 75%. Suur osa nõuetest rahuldatakse pika aja jooksul või

möödudes, kuid tegevuskulud tuleb kohe kanda. Seejuures võib tekkida vajadus algselt suuremana

määratud tasu vähendada ja ka tasu enda kättesaamisega võib esineda probleeme. Muudatused

kohtutäituri tasustamise alustes, mis jõustusid 1. jaanuarist 2017, on vähendanud täiturite

sissetulekuid. Samas on kohtutäiturite tasude koormus ühiskonnale viimastel aastatel sissetulekute

tõusu arvestades niigi langenud. Justiitsministeeriumis koostatud analüüsi järgi oli maksustamisele

minev tulem kohtutäituri kohta 2015. aastal 6340 eurot 58 senti, mis annab kohtutäituri keskmiseks

netosissetulekuks 3685 eurot 40 senti. Samas näitavad Maksu- ja Tolliameti andmed, et veerandi

kohtutäiturite puhul tehti 2016. aastal maksuvõla ajatamise otsuseid ja et maksuvõla summa on nelja

aasta jooksul kasvanud. Lisaks ei tohi sissetulekut hinnates unustada kohtutäiturite ametiga

kaasnevaid majanduslikke riske ja isiklikku varalist vastutust kogu varaga.

45. Piisava suurusega tasu motiveerib paremini nõudeid täitma. Kui kohtutäituri tasumäär võrreldes

võlasummaga on väga väike ja märkimisväärseid kulusid võlgnikule ei kaasne, vaatamata

kohtutäituri tehtavate toimingute mahule, siis puudub ka võlgnikul motivatsioon nõuet tasuda.

Seejuures tuleb arvestada, et täitemenetluse ajal ei ole võimalik nõuda maksmata summalt intressi,

mille tõttu on võlgniku jaoks tegemist sisuliselt soodsa intressita laenuga.

46. Kui aga anda kohtutäituritele tasude suuruse määramisel kaalutlusõigus, siis tekib oht, et

võlgnike vaidlustused tasu suuruse kohta tõstavad nii kohtutäiturite kui ka kohtute koormust.

Seetõttu on mõistlik jääda kindlate seaduses kehtestatud tasumäärade juurde.

47. Avaldaja Inessa Kovaljova leiab, et KTS § 35 lg 2 p 12 koostoimes KTS § 32 lgga 5 on

vastuolus PS §dega 11 ja 32. Sekkumine tema omandipõhiõigusesse ei olnud mõõdukas.

48. Kohtutäitur Elin Vilippuse hinnangul on KTS § 32 lg 5 ning KTS § 35 lg 2 p 12

põhiseadusega kooskõlas. KTS § 35 eesmärk on tagada kohtutäiturile tasu tehtud töö eest ja tagada

täitemenetluse efektiivsus, motiveerides võlgnikke täitma nõuet vabatahtlikult enne täitemenetluse

alustamist või vahetult pärast selle alustamist ja motiveerides kohtutäitureid piisava tasustamisega.

Samuti on tasude eesmärk säilitada täitemenetluse kättesaadavus.

49. Vaidlustatud sätted on ka sobilikud, vajalikud ja mõõdukad. Riigi jaoks on oluline tagada

täitemenetluse kättesaadavus kõigile, tagades ühtlasi kohtutäituri võimalus kohustuslikke

8(16)

2-15-17249

ametitoiminguid tehes majanduslikult toime tulla igas piirkonnas. Täitemenetluse üleriigilise

kättesaadavuse kindlustamine on aga oluline eesmärk, tagamaks võlausaldajate omandipõhiõiguste

kaitset. Täitemenetluse kättesaadavuseks, sealhulgas väikese sissetulekuga elanikele, on osa

ametitoimingute tasud madalad (KTS §d 36–37) ja ei kata kohtutäituri tegelikke bürookulusid.

Samas on kohtutäitur kohustatud täitemenetluse algatama ehk kohtutäituril sisuliselt puudub

võimalus nõude täitmisest keelduda. Selliste menetlustega seotud kulud kaetakse osaliselt suuremate

nõuete kõrgemate tasudega, kuna kohtutäiturile piisavate sissetulekute kindlustamiseks on

kohtutäiturite põhitasu seatud vastavusse võlasumma suurusega. Suurema võlgnevuse korral on ka

kohtutäituri põhitasu suurem. Ühest küljest on see põhjendatud sellega, et suurema nõude täitmisega

kaasneb kohtutäiturile üldjuhul suurem töömaht ja suureneb kohtutäituri võimalik vastutus. Teisest

küljest tagab see kohtutäiturile võimaluse tegeleda ka nõuetega, mis ei ole majanduslikult tasuvad.

See annab kohtutäiturile muu hulgas võimaluse subsideerida kahjumlike ametitoimingute tegemist

ja jätkata vajalike teenuste pakkumist vajalikul määral.

50. Täitemenetluse toimetamisega kaasneb kohtutäituri isiklik vastutus täitemenetlusest tekkida

võiva kahju eest. See õigustab tasu sõltumist tehinguväärtusest. Praktikas on suuremate nõuete

puhul kaebuste esitamise võimalus oluliselt suurem ning samuti on suurem võimalus ka võlgniku

pankrotiks vahetult enne tulemi jaotamist. Ka kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste

lahendamist peab kohtutäitur finantseerima ise. Halvimal juhul peab täitur lisaks võimalikule

hüvitisele tasuma ka võlgniku või sissenõudja menetluskulud.

51. Liialt madalad täitekulud võivad viia selleni, et täitemenetluse algatamine ja venitamine muutub

võlgniku jaoks odavamaks, kui nõude rahuldamine. See omakorda rikuks aga sissenõudjate

põhiõigusi.

52. Tasude puhul on oluline tähele panna, et neid ei saa pidada automaatselt kohtutäituri

sissetulekuks. Sellest peab kohtutäitur tasuma käibemaksu ja muud maksud, tagama büroo

lahtioleku, maksma palka endale ja büroo töötajatele, tasuma menetluse toimetamise ja büroo

pidamisega seotud kulud, kindlustusmaksed (nii kahju kui ka tervise kaitseks) ja liikmemaksud,

ennast koolitama ning investeerima IT-süsteemide arendamisesse, et tagada tõhus täitemenetlus.

Samuti peab täitur pidevalt arvestama võimaliku isikliku vastutusega.

53. 1. jaanuaril 2017 kehtima hakanud muudatuste tõttu tasumäärades ja vabatahtliku täitmise

tähtaja pikendamise tõttu on tasude vähenemine kohtutäituri büroos olnud 23,03% võrreldes eelneva

regulatsiooni tasudega. Seejuures menetlusse antavate toimikute arv samuti väheneb, kuid kulud

suurenevad.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

54. Kohtutäituri seaduse (RT I 2009, 68, 463; RT I, 26.06.2017, 17) § 32 lg 5 sätestab:

„§ 32. Kohtutäituri tasu sissenõudmine

[---]

(5) Kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu

üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga.“

55. Kohtutäituri seaduse (RT I 2009, 68, 463; RT I, 26.06.2017, 17) § 35 lgd 2 ja 3 sätestavad:

„§ 35. Sissenõude summast sõltuvad põhitasu määrad

9(16)

2-15-17249

[---]

(2) Kui täitmiseks esitatakse täitedokument, millega võlgnik kohustub sissenõudjale tasuma

rahasumma, mis ületab 3 200 eurot, arvutatakse kohtutäituri põhitasu järgmiselt:

1) nõude summalt 3201–3900 eurot on kohtutäituri põhitasu 14,75% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 527 eurot;

2) nõude summalt 3901–4500 eurot on kohtutäituri põhitasu 13,75% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 548 eurot;

3) nõude summalt 4501–5100 eurot on kohtutäituri põhitasu 12,25% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 575 eurot;

4) nõude summalt 5101–5800 eurot on kohtutäituri põhitasu 11,25% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 603 eurot;

5) nõude summalt 5801–6400 eurot on kohtutäituri põhitasu 10,5% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 607 eurot;

6) nõude summalt 6401–13 000 eurot on kohtutäituri põhitasu 9,5% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 1182 eurot;

7) nõude summalt 13 001–25 500 eurot on kohtutäituri põhitasu 9,25% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 2300 eurot;

8) nõude summalt 25 501–38 400 eurot on kohtutäituri põhitasu 9% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 3355 eurot;

9) nõude summalt 38 401–51 200 eurot on kohtutäituri põhitasu 8,75% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 4345 eurot;

10) nõude summalt 51 201–63 900 eurot on kohtutäituri põhitasu 8,5% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 5112 eurot;

11) nõude summalt 63 901–127 800 eurot on kohtutäituri põhitasu 8% nõude summast, kuid mitte

rohkem kui 9586 eurot;

12) nõude summalt 127 801–191 800 eurot on kohtutäituri põhitasu 7,5% nõude summast, kuid

mitte rohkem kui 13 900 eurot;

13) nõude summalt 191 801–255 700 eurot on kohtutäituri põhitasu 7,25% nõude summast, kuid

mitte rohkem kui 16 617 eurot;

14) nõude summalt 255 701–319 600 eurot on kohtutäituri põhitasu 6,5% nõude summast, kuid

mitte rohkem kui 17 575 eurot;

15) nõude summalt 319 601–383 500 eurot on kohtutäituri põhitasu 5,5% nõude summast, kuid

mitte rohkem kui 18 214 eurot;

16) nõude summalt 383 501–447 400 eurot on kohtutäituri põhitasu 4,75% nõude summast, kuid

mitte rohkem kui 20 132 eurot;

17) nõude summalt 447 401–511 300 eurot on kohtutäituri põhitasu 4,5% nõude summast, kuid

mitte rohkem kui 20 451 eurot;

18) nõude summalt 511 301–575 000 eurot on kohtutäituri põhitasu 4% nõude summast.

(3) Kohtutäituri põhitasu üle 575 000-euroselt nõudesummalt on 23 008 eurot + 0,5% summalt, mis

ületab 575 000 eurot.“

ÜLDKOGU SEISUKOHT

56. Riigikohtu üldkogul tuleb lahendada vaidlus selle üle, kas avaldaja pidi võlgnikuna tasuma

kohtutäituri põhitasu 10 562 eurot 60 senti. Kui pidi, siis kerkib küsimus teda selleks kohustanud

regulatsiooni põhiseaduspärasusest.

10(16)

2-15-17249

57. Vaidlusaluse põhitasu summa leidis kohtutäitur KTS § 35 lg 2 pst 12 lähtudes arvutatud põhitasu

KTS § 32 lg 5 alusel vähendades (vt arvutuskäigu kohta täpsemalt eespool ps 22 viidatud Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi määruse p 14.1).

58. Riigikohtu üldkogu nõustub kohtutega, et kohustus maksta põhitasu vaidlusaluses summas

tulenes viidatud sätetest ja et kohtutäituri seaduses ei ole alust selle tasu vähendamiseks. Avaldaja ei

rahuldanud nõuet vabatahtliku täitmise tähtajal ega täitemenetluse väliselt. Kohtutäituri seadust pole

võimalik tõlgendada nõnda, et põhitasu saaks vähendada mõnel muul põhjusel (vt eespool pd 13, 18

ja 23). Avaldaja oli seega kohustatud maksma kohtutäituri põhitasu 10 562 eurot 60 senti.

59. Avaldajat vaidlusaluses summas kohtutäituri põhitasu maksma kohustanud regulatsiooni

põhiseaduspärasuse on kahtluse alla seadnud nii avaldaja ise kõigis kohtuastmetes kui ka Riigikohtu

tsiviilkolleegium. Järgnevalt selgitab üldkogu, milliste sätete põhiseadusele vastavust praeguses

asjas tuleb kontrollida (I), milles seisneb nendest sätetest tingitud põhiõiguste riive ja kas riivel on

põhiseaduspärased eesmärgid (II) ning edasi hindab riive proportsionaalsust (III). Seejärel lahendab

üldkogu otsuse jõustumist (IV) ja määruskaebuse menetlemist puudutavad küsimused (V).

I

60. Eespool punktides 57 ja 58 sedastatut arvestades on KTS § 35 lg 2 p 12 asjassepuutuv säte ehk

säte, mille põhiseadusele vastavust Riigikohus on õigustatud kontrollima (vt asjassepuutuvuse

kriteeriumi kohta Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3411000, p 10;

28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 341502, p 15). Just see säte oli aluseks vaidlustatud põhitasu

arvutamisele. Selle põhiseaduspärasuse korral tuleks jätta kaebus rahuldamata ja kohtutäituri otsus

tasu kohta muutmata. Sätte põhiseadusvastasuse korral oleks aga võimalik kaebus rahuldada ja tasu

vähendada.

61. Praeguses asjas ei saa üldkogu hinnangul siiski piirduda kitsalt KTS § 35 lg 2 ps 12 sisalduva

tasumäära põhiseaduspärasuse kontrollimisega. Selles sättes sisaldub vaid üks paljudest põhitasu

määradest, mis on kehtestatud KTS § 35 lgga 1 võrreldes suuremate rahaliste nõuete kohta.

Ülejäänud tasumäärad sisalduvad KTS § 35 lg 2 pdes 1–11 ja 13–18 ning lgs 3. Tegemist on

tervikliku regulatsiooniga, mille kehtestamisel on lähtutud samast põhimõttest, et põhitasu

suuremate nõuete sissenõudmise eest kataks ka kulusid, mis kaasnevad väiksemate nõuete

sissenõudmise ja fikseeritud tasumääraga täitetoimingutega. Üldkogu hinnangul on alust kahelda

kõigi KTS § 35 lgtes 2 ja 3 sätestatud tasumäärade põhiseaduspärasuses samadel põhjustel, mis

tekitasid kahtlusi Riigikohtu tsiviilkolleegiumis (vt eespool pd 25 ja 26).

62. Kui üldkogu hindaks sellises õiguslikus olustikus kitsalt ühe põhitasu määra põhiseadusele

vastavust, jääks kohtutäituritel, võlgnikel, võlausaldajatel ja kohtutäituri tasu puudutavaid vaidlusi

lahendavatel kohtutel püsima kahtlused ülejäänud tasumäärade põhiseaduspärasuses. Nõnda võiks

kujuneda õigusselgusetu olukord, kus normi adressaatidel puuduks kindlus kehtiva õiguse sisus ja

lõppastmes ka selle õiguse kohaldatavuses. Niisuguses olukorras oleks vältimatud vaidlused

küsimuses, kas erinevatele nõude summadele vastavad tasumäärad on põhiseaduspärased. Sellised

vaidlused koormaksid nii võlgnikke ja võlausaldajaid kui ka kohtutäitureid ja kohtuid.

63. KTS § 35 lgte 2 ja 3 kui terviku põhiseaduspärasuse kontroll võimaldab vältida õigusselgusetu

olukorra kujunemist, ennetada samasisulisi vaidlusi ja tagada seeläbi isikute põhiõiguste parema

kaitse, hoides ühtlasi kokku kohtute ja menetlusosaliste aega ja kulusid. Neil põhjustel peab üldkogu

11(16)

2-15-17249

põhjendatuks lugeda asjassepuutuvateks ka KTS § 35 lg 2 pd 1–11 ja 13–18 ning lg 3 (vt ka

Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3214015, pd 36–38; Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3412013, pd 43–46).

Lisaks on ka menetlusosalised oma arvamustes käsitlenud tasumäärasid laiemalt kui määr, mida

konkreetses asjas tuli kohaldada.

64. Üldkogu ei jaga kahtlusi KTS § 32 lg 5 põhiseadusvastasuse kohta. Säte ei sisalda iseseisvat

tasumäära. See üksnes kohustas kohtutäiturit KTS § 35 lg 2 ps 12 sisalduva tasumäära alusel

arvutatud põhitasu vähendama, kuna tegelikult sisse nõutud summa osutus väiksemaks algselt

täitmiseks esitatud nõude summast. Sätet tuli seega küll kohaldada lõplikult tasuda tuleva summa

arvutamiseks, kuid avaldajale soodsas suunas ja alles pärast seda, kui põhitasu suurus oli juba

KTS § 35 lg 2 p 12 alusel paika pandud.

65. Üldkogu hindab seega järgmisena KTS § 35 lgte 2 ja 3 vastavust põhiseadusele.

II

66. Kohtutäituri tasu maksmise kohustus riivab ehk mõjutab ebasoodsalt tasu maksma kohustatud

isiku PS §ga 32 tagatud omandipõhiõigust. PS § 32 on üldine varalisi õigusi kaitsev norm, mille

kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele.

Sealhulgas hõlmab terminiga „omand“ tähistatav mõiste ka raha (vt Riigikohtu üldkogu 17. juuni

2004. a otsus asjas nr 32114303, p 18). Seega kujutab KTS § 35 lgte 2 ja 3 alusel võlgnikult nõutav

kohtutäituri põhitasu endast võlgnikule PS § 32 lgga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja

käsutamise vabaduse riivet (vt ka kohtutäituri lisatasu maksmise kohustuse kohta Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas nr 341907, p 22).

67. Kuigi praegune kohtuasi on võrsunud võlgniku kaebusest kohtutäituri põhitasu suuruse peale ja

puudutab tema põhiõiguste kaitset, märgib üldkogu täiendavalt, et tasumäärad võivad riivata ka

sissenõudjate omandiõigust. Täituri põhitasu koos muude täitekuludega arvatakse täitemenetluse

tulemusena saadud summast maha eelisjärjekorras (vt TMS § 106 lg 2 teine lause ja § 174 lg 2).

Kuigi eelisjärjekorras maha arvatava põhitasu ulatuses jääb sissenõudjale alles nõue võlgniku vastu,

võib nimetatud nõude sissenõudmine lõplikult ebaõnnestuda võlgnikul vara puudumise tõttu.

68. Kuna vaidlusalused sätted riivavad eelkõige võlgniku omandipõhiõigust, siis tuleb PS § 11

kohaselt hinnata, kas piirang on kooskõlas põhiseadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega

moonuta omandipõhiõiguse olemust. Kooskõla põhiseadusega PS § 11 mõttes tähendab ka

formaalset põhiseaduspärasust ehk seda, et sätte on vastu võtnud pädev organ kohases menetluses,

järgides vorminõudeid ja seadusereservatsiooni põhimõtet, ning säte on õigusselge (vt nt eespool

viidatud otsus asjas nr 3214015, p 40). Üldkogu hinnangul on vaidlusalused sätted nende nõuete

osas põhiseadusega kooskõlas. Demokraatlikus ühiskonnas vajalik PS § 11 mõttes on piirang siis,

kui see on kehtestatud põhiseadusega lubatava ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks ja on selleks

proportsionaalne abinõu (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus asjas nr 32113416, p 43).

69. Vaidlusaluste tasumäärade kehtestamise ja seeläbi ka riive eesmärkidena on menetlusosalised

näinud vajadust tagada täitemenetluse kättesaadavus ja rahastada selleks isemajandavat

kohtutäiturite süsteemi riigieelarvelisi vahendeid kasutamata. Kitsamalt on konkreetsete

tasumäärade taga nähtud eesmärki motiveerida võlgnikke vabatahtlikult täitma oma kohustusi ja

täitureid pingutama selle nimel, et sissenõudjate nõuded saaksid täidetud võimalikult suures

ulatuses.

12(16)

2-15-17249

70. Kõik need eesmärgid on üldkogu hinnangul lõppastmes taandatavad PS §dest 14, 15 ja 32

tuletatavale riigi kohustusele luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv

täitesüsteem. Toimiv täitesüsteem kaitseb ka võlgnikke nõuete n-ö eraviisilise sundtäitmise eest.

Esitatud eesmärke saab seetõttu pidada põhiseadusega kooskõlas olevateks.

III

71. Kuigi seadusandja on kehtestanud KTS § 35 lgd 2 ja 3 legitiimseid eesmärke silmas pidades,

saab nendest tingitud omandipõhiõiguse riivet pidada põhiseaduspäraseks vaid siis, kui see on

proportsionaalne ehk eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt selle kohta nt eespool

viidatud otsus asjas nr 32113416, pd 43–47).

72. Ükski menetlusosalistest pole kahtluse alla seadnud vaidlusaluste sätete sobilikkust või

vajalikkust eesmärkide saavutamiseks. Üldkogu peab neid sätteid samuti eesmärkide saavutamiseks

sobivateks ja vajalikeks ning hindab järgmisena riive mõõdukust. Täpsemalt on küsimus selles, kas

vaidlusalused tasumäärad on nende kehtestamise eesmärke arvesse võttes liiga kõrged.

73. Vaidlusalused tasumäärad ulatuvad 566 eurost 40 sendist koos käibemaksuga (vt KTS § 32 lg 3)

3201eurose nõudesumma korral 27 609 euro 60 sendi ja suuremate summadeni 575 000 eurose ja

suurema nõudesumma puhul. Vaidlusalused tasumäärad on üldkogu hinnangul kõrged, arvestades

üldist majanduslikku konteksti ja eelkõige sissetulekuid iseloomustavaid näitajaid. Keskmine

brutokuupalk ja mediaanväljamakse 2015. aastal olid vastavalt 1065 ja 807 eurot (vt Maksu- ja

Tolliameti

andmed

mediaanväljamakse

kohta:

https://www.emta.ee/et/kontaktid-ja-

ametist/maksulaekumine-statistika/mediaanvaljamakse; Statistikaameti statistika keskmise

brutokuupalga kohta: https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk). 2017. aasta kolmandas

kvartalis olid samad näitajad vastavalt 1201 eurot ja 909 eurot. Kuutasu alammäär 2015. aastal oli

390 eurot ja 2018. aastal on 500 eurot (vt ka Riigikohtu lahendeid, kus riigilõivude suuruse

põhiseaduspärasuse hindamisel lähtuti samadest näitajatest lisaks tsiviilasja keskmisele

arvestuslikule kulule kohtus: Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3216711, pd 26.2 ja

27.2; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. oktoobri 2012. a otsus asjas

nr 3411512, pd 32 ja 35; 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3412509, p 27). Tasumääradega

sätestatud ulatuses tasude maksmine vähendab oluliselt võlgnike vara ja kujutab endast seetõttu

intensiivset omandiõiguse riivet.

74. Mis puudutab võrdlust konkreetse nõude täitmise kuluga, siis Riigikogu ja justiitsminister on

oma arvamustes kinnitanud, et vaidlusalused tasumäärad on kehtestatud nii, et need ületavad

sissenõudmise tegelikke kulusid. Üldkogul pole põhjust selles kahelda. Seda tõdemust ei kõiguta ka

menetlusosaliste viidatud asjaolu, et üksikul juhul võib mõne täiteasja lahendamise kulu ületada

saadava täitetasu. Sellisel puhul võib kohtutäituril olla võimalik KTS §de 43–47 alusel saada

lisatasu (tasu saamise tingimuste kohta vt eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, pd 22–26).

75. Avaldaja puhul tuleb lisaks tähele panna, et tema vastu esitatud nõue rahuldati kinnisasja müügi

teel TMS §s 102 sätestatud korras kohtutäituri kontrolli all. Lisaks kohtutäituri tasule pidi ta seetõttu

maksma notaritasu ja riigilõivu. Samuti tasus ta maakleritasu kinnisasjale ostja leidnud maaklerile

(vt eespool p 6).

76. Menetlusosalised on leidnud, et tasumäärade suurusest põhjustatud riive mõju vähendab asjaolu,

et täitemenetluse kulu on üldjuhul ette teada ja ennetatav. Kuigi täitemenetluse kulu võib olla

13(16)

2-15-17249

ennetatav ja ka konkreetse võlgniku jaoks ette teada, ei tohi tasumäärad siiski olla niivõrd kõrged, et

need võiksid võlgniku õigusi ebaproportsionaalselt kahjustada (vt ka eespool viidatud määrus asjas

nr 32110815, p 28).

77. Ka võimalus vabaneda nõude vabatahtliku täitmise korral KTS § 32 lg 4 alusel suurest osast

täitekuludest ei vähenda üldkogu hinnangul oluliselt vaidlusaluse riive intensiivsust. Kuigi

vabatahtliku täitmise tähtaega on võrreldes 2015. aastal kehtinud 10–30-päevase tähtajaga

pikendatud alates 1. jaanuarist 2017 vähemalt 30 päevale (TMS § 25 lg 1), võib see üldkogu

hinnangul siiski osutuda liiga lühikeseks. Tähtaja pikendamine sõltub aga sissenõudjast, kes ei

pruugi olla huvitatud oma nõude rahuldamise venimisest.

78. Riive intensiivsusele ei ole mingit mõju TMS §s 45 sätestatud võimalusel peatada või ajatada

sissenõutava kohtutäituri tasu maksmist. See ei võimalda sissenõutavat põhitasu summat vähendada

ega selle tasumisest vabastada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2012. a määrus asjas

nr 3217912, p 11, milles tsiviilkolleegium rõhutas TMS §le 45 tuginemise erandlikkust ja seda, et

ajataminegi on võimalik vaid mõneks kuuks, mitte aastateks).

79. Tasumäärade kehtestamise eesmärgid (vt eespool pd 69 ja 70) on üldkogu hinnangul kahtlemata

olulised. Riigi kohustus on luua täitesüsteem, pidada seda ülal vahetult riigieelarvest või muul viisil

ja tagada, et konkreetses asjas oleks võimalik täitemenetlust korraldada. Täitemenetluse

delegeerimine vabakutselistele kohtutäituritele ei vabasta riiki vastutusest süsteemi toimimise eest.

Praegune täitesüsteem, milles on täitemenetluse korraldamise ülesanne pandud enda nimel ja

vastutusel vaba elukutsena avalik-õiguslikku ametit pidavatele kohtutäituritele, kes saavad oma töö

eest seadusega kehtestatud tasu ja kelle tegevust riik ei rahasta, on end põhijoontes õigustanud ning

võrreldes varasema riiklikel kohtutäituritel põhineva süsteemiga täitemenetluse tõhusust

suurendanud. Seda on soodustanud ka kohtutäitureid motiveeriv tasusüsteem. Siiski pole

kõnesolevate eesmärkide toel üldkogu hinnangul võimalik õigustada vaidlusaluste tasumäärade

suurust.

80. Isemajandava täitesüsteemi rahastamise juures on oluline tähele panna, et kohtutäituri põhitasu

on lõivule sarnanev avalikõiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse

avalikõigusliku soorituse kulud (vt kohtutäituri lisatasu kohta eespool viidatud otsus asjas

nr 341907, p 24 ja põhitasu kohta eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, p 27). Nende kulude

hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud

mõistlikud ja vajalikud kulutused, millele on viidanud ka kohtutäitur oma arvamuses (vt eespool

p 52).

81. Täitemenetluste ristsubsideerimine ehk täitemenetluse või -toiminguga kaasneva kulu katmine

muu täitemenetluse või -toimingu eest saadavast tulust on siiski lubatav (vt selle kohta notari tasude

kontekstis Riigikohtu üldkogu 18. juuni 2013. a määrus asjas nr 32116912, p 56). Seadusandjal on

võimalik kehtestada tema arvates sobiv tasusüsteem. Üldkogu on samas ühte meelt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumiga selles, et võimalus rakendada ristsubsideerimise põhimõtet ei ole

põhiseaduslikult piiramatu (vt eespool p 25). See tähendab, et põhitasu määrad ei tohi olla ülemäära

kõrged võrreldes vastavate nõuete täitmise eeldatavate kuludega. Vaidlusalused tasumäärad aga on

üldkogu hinnangul selgelt kõrgemad võrreldes menetluse eeldatavate kuludega.

82. Vaidlusaluste tasumäärade eesmärgina on menetlusosalised näinud ka täiturite motiveerimist.

Praegu kehtivate tasumäärade ja üldisemalt tasustamise süsteemi puhul on aga tasu saamine tagatud

14(16)

2-15-17249

isegi siis, kui täiteasi ei olnud keerukas või kohtutäituri tegevus polnud hoolas ja põhjalik. Üldkogu

ei sea siinkohal kahtluse alla täituri tegevust ja põhjalikkust praeguse asja aluseks olevas täiteasjas.

83. Lisaks on väidetud, et vaidlusaluseid tasumäärasid õigustab asjaolu, et suurema nõude puhul on

suurem ka töömaht, kulu ja risk, mistõttu peab ka tasu olema vastavalt suurem. Üldkogu märgib, et

selline üldistus ei pruugi olla õige ja seda iseäranis hüpoteegiga tagatud nõuete puhul. Ei saa luua

ühest seost sellega, et mida suurem on sissenõude summa, seda suuremad on sellise nõude

menetlemise kulud. Kuid mis on praegusel juhul peamine, menetlusosalised on ühel meelel selles, et

kehtivad tasumäärad ületavad vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete menetlemise eeldatavad kulud.

84. Tasumäärade eesmärgina on käsitletud ka võlgnike motiveerimist täitma nõudeid vabatahtlikult.

Sellegi iseenesest kaaluka eesmärgi puhul on oluline, et tasumäärad ei muutuks sanktsiooniks selle

eest, et võlgnik nõuet vabatahtlikult ei täitnud. Seda eriti olukorras, kus vabatahtliku täitmise

võimalused alustatud täitemenetluses ei pruugi olla avarad. Väärib kordamist, et sõltumata sellest,

kas tasusüsteemiga soovitakse mõjutada võlgnike või täiturite käitumist, ei tohi see süsteem viia

võlgnike nagu ka vara omanike ja võlausaldajate omandiõiguse ebaproportsionaalse riivamiseni

(eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, p 28).

85. Kokkuvõttes ei saa üldkogu hinnangul kohustust maksta kohtutäituri põhitasu vaidlusalustes

määrades pidada mõõdukaks abinõuks eesmärkide saavutamiseks. Omandi kaitse kaalub üles

taotletavad eesmärgid, kui neid üritatakse saavutada vaatluse all oleva hinnaga.

86. Eelnevat arvestades tunnistab üldkogu KTS § 35 lgd 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse jõustumisest. Edasiulatuv kehtetuks tunnistamine on

põhjendatud PS §st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega ja eelkõige vajadusega kaitsta

kohtutäitureid juba täidetud tasuotsuste tagasitäitmise eest. Seda toetab ka vajadus vältida

kohtutäiturite ja kohtute koormamist vaidlustega täituritasude tagastamise üle.

IV

87. KTS § 35 lgte 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise jõustumise

lükkab üldkogu PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi kuue kuu võrra arvates otsuse kuulutamisest. Kui otsus

jõustuks selle kuulutamisest, ei oleks enam vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete puhul võimalik

kohtutäituri põhitasu määrata ega sisse nõuda. Niisuguses olukorras võib praktikas osutuda

keeruliseks uute täitemenetluste korraldamine. Kahjustada saaks kohtutäiturite õigus tasule ja

sissenõudjate huvi nõuete täitmise vastu. Vältimaks selle olukorra kujunemist ajavahemikul, mis

kulub Riigikogul põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks, tuleb otsuse jõustumine edasi

lükata.

88. Kuni otsuse jõustumiseni kehtivad KTS § 35 lgd 2 ja 3 endisel kujul ja neid tuleb kohaldada

kohtutäituri põhitasu määramisel ning tasu puudutavate vaidluste lahendamisel. Vajadus hoida ära

sätete kohese kehtetuks tunnistamisega tekkida võiv olukord kaalub praegusel juhul üles ebaõigluse,

mida võlgnikud võivad tajuda, kui nende juhtumil kohaldatakse sätteid, mida Riigikohus on pidanud

põhiseadusega vastuolus olevateks. Seadusandjal on aga võimalik kehtestada uus regulatsioon ka

tagasiulatuvalt isikutele, kes olid praeguse otsuse kuulutamise ajaks vaidlustanud kohtutäituri tasu

suuruse ja kelle suhtes vaidlus oli pooleli ehk kohtulahendid olid jõustumata, ja isikutele, kelle

suhtes tehakse kohtutäituri tasu määramise otsus pärast üldkogu otsuse kuulutamist.

15(16)

2-15-17249

89. Kuue kuu möödumisel arvates otsuse kuulutamisest kaotavad põhiseadusvastaseks tunnistatud

sätted kehtivuse ja nende alusel ei saa jätkata kohtutäituri põhitasu määramist.

90. Üldkogu lisab, et kohtutäituri tasude süsteem peab olema tasakaalustatud ja arvestama kõigi

erinevate täitemenetluste osaliste huve, tagades samuti kohtutäituritele piisava sissetuleku ja

menetluse korraldamise võimekuse. Kui riik hoiab sotsiaalsetel või poliitilistel põhjustel osa

täitetoimingutega seotud tasusid kunstlikult madalal, peab ta leidma muud võimalused nendega

seotud kulude hüvitamiseks kui nende rahastamine täies ulatuses võlgnike kulul, kelle vastu on

esitatud suuremad nõuded. Näiteks on seadusandjal võimalus kaaluda, kas tõsta täitemenetluse

alustamise tasu või fikseeritud tasumääraga täitetoimingute tasusid, näha osa sissenõudjate ja

võlgnike jaoks ette menetlusabi andmisega sarnane võimalus, jätta osa täituritasust sissenõudja

kanda või ka rahastada osa täitetoimingute tegemist osaliselt riigieelarvest. Kehtiva täitesüsteemi

jätkusuutlikkust tuleks hinnata laiemalt, otsides võimalusi kulude vähendamiseks muu hulgas

vajadusel ka täiturite arvu ja ülesannete optimeerimise teel.

V

91. I. Kovaljova määruskaebuse lahendamist peab üldkogu võimalikuks siis, kui on selge, milline on

Riigikogu muudetava KTS § 35 lg 2 p 12 või seda asendava normi uus sisu koostoimes KTS § 32

lgga 5. Praeguse otsuse tegemise hetkel sellist selgust pole. Seepärast teeb üldkogu analoogia alusel

TsMS §st 450 juhindudes osaotsuse KTS § 35 lgte 2 ja 3 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

tunnistamise küsimuses. Määruskaebuse lahendamist jätkab üldkogu pärast selles küsimuses otsuse

jõustumist kuue kuu möödumisel otsuse kuulutamisest.

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull,

Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma,

Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu

16(16)