1-17-11528/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-11528 Kohtukoosseis Andres Parmas, ja Sten Lind Julia Katškovskaja Kriminaalasi H.K süüdistus KarS § 424 järgi lg 2

Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 14. detsembri 2017. a otsus, lühimenetlus (kiirmenetluse korras) Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav

H.K (ik: XXX) elukoht: ; XXX;

varem kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud 12. detsembril 2017 Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristo Adosson

RESOLUTSIOON

Jätta H.K apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.K-le esitati süüdistus KarS § 424 järgi selles, et varem KarS § 424 lg 2 järgi karistatud isikuna j juures mootorsõidukit, uhtis

12. detsembril 2017 Tallinnas

ta XXX olles joobeseisundis (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,00 mg/l Sellega rikkus ta LS § ).

69 lg 1 ja lg 2 p 1 ning KorS § 36 lg 1 nõudeid ja pani toime kuriteo KarS § 424 lg 2 järgi.

2.1. Maakohus tunnistas H.K

KarS § 424 lg 2 järgi süüdi ja karistas teda ühe kuu ja viieteist päeva pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ühe kinnipidamisest 12 kuu vangistuseni. Karistusaja algust arvestati H.K .

detsembril 2017. Lisakaristuse Maakohus vahistas H.K kohtusaalist. na võttis maakohus H.K-lt kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Maakohus mõistis H.K-lt menetluskuludena ositi 12 kuu jooksul välja sundraha 352,5 eurot ja kaitsjatasu

72 eurot.

Samuti otsustas maakohus asitõenditega seonduvad küsimused.

2.2. H.K-le karist s kavatsetult

ust mõistes märkis maakohus, et üüdistatav pani toime teise astme kuriteo. Tema karistust kergendav asjaolu . on puhtsüdamlik kahetsus

Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus seda, et H.K karistati viimati kriminaalkorras 2013. a vangistusega ka KarS § 424 järgi. See karistus jäeti tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Samuti võeti temalt lisakaristusena juhtimisõigus ära 3 ks kuuks. Samuti on teda 2016. a väärteokorras karistatud - mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi tarvitamise tunnustega. Seega varasemad karistused ei ole süüdistatavale pikaaegset mõju avaldanud. Kohtu arvates näitab nii varasem karistatus kui ka isiku põhjendused motoorsõiduki alkoholijoobes juhtimise õigustamiseks tema ükskõikset suhtumist õiguskorda. Toimepandud süütegu kätkeb endas suurt ohtu, mistõttu on seadusandja näinud selle kuriteo eest ainsa karistusliigina ette vangistuse. Arvestades isiku puhtsüdamlikku kahetsust ja seda, et teda ei ole varem reaalse vangistusega karistatud, pidas maakohus põhjendatuks kohaldada vangistust keskmisest oluliselt madalamas määras.

2.3. Arvestades kahe aasta , et uue süüteo pani H.K toime juba vähem kui möödumisel pärast eelmise samalaadse teo eest määratud katseaja lõppu, ei ole tingimuslik karistus pikemaajalist mõju avaldanud. Samuti on isikut peatselt pärast katseaja lõppu karistatud LS § 224 lg 1 alusel lubatud alkoholi piirmäära ületades sõiduki juhtimise eest, mis iseloomustab ilmekalt isiku suhtumist liiklusnõuete täitmisesse. Maakohus arvestas ka seda, et süüdistatav juhtis sõiduki tühistel põhjustel sellises joobeseisundis, mis avaldus ka eb t akindlas

sõidustiilis. Seetõttu väärtushinnangute muutmine ning seeläbi k H.K aristuse

eesmärkide saavutamine on võimalik üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega

. Eeltoodud

põhjustel ei pidanud k võimalikuks mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku ohus ka tööga.

2.4. Küll aga pidas maakohus vajalikuks kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, arvestades juba eelpool nimetatud teo toimepanemise asjaolu d, isiku ükskõikset si suhtumist liiklusnõuete täitmisesse, teo ohtlikku laadi ning lisaks ka õiguskorra kaitsmise huve. Kuivõrd isikut on varem samalaadse liiklusalase kuriteo eest karistatud, on kohtu hinnangul karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada lisakaristust senisest rangemas määras.

Arvestades siiski isiku puhtsüdamlikku kahetsust on kohtu hinnangul piisav lisakaristuse määramine keskmist määra, kohaldades mootorsõiduki juhtimisõiguse alla lisakaristuse äravõtmist kuueks kuuks. Kohus rõhutab, et asjaolu, et isik võib vajada töö asukohta sõitmiseks ja laste sõidutamiseks juhtimisõigust, oli talle teada ka varasemalt, nagu ka see, et sõiduki juhtimine joobeseisundis võib kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise. Seega saanuks ta toimida viisil, mis võimaldanuks tal olla seaduskuulekas ja seeläbi säilitada juhtimisõigus. Kriminaaltoimiku kohaselt ei esine ka KarS § 50 lg-s 2 nimetatud asjaolu (liikumispuue), mis välistaks antud lisakaristuse kohaldamise.

3.

Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud lisakaristuse osas. Ta leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuueks kuuks on liiga karm. Samuti palub süüdistatav vähendada temalt välja mõistetavaid menetluskulusid, sest tal on kaks alaealist last.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

5. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1- -11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).

6. Kriminaalkolleegium leiab, et H.K apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus, sest taotlus lisakaristuse kergendamiseks on ed ning menetluskulude vähendamiseks

perspektiivitud. Maakohus on lisakaristuse mõistmise vajadust veenvalt põhjendanud.

Lisakaristus on mõistetud minimaalsele lähedases määras, see vastab seadusele ja

väljakujunenud kohtupraktikale, mille muutmiseks või millest konkreetsel juhul irdumiseks ei näe ringkonnakohus põhjust. Ka menetluskulude väiksemas määras väljamõistmise taotlusel puudub igasugune perspektiiv. Välja mõistetud rahasumma on orienteeruvalt miinimumkuupalga suurune ning kohtuotsusega on süüdistataval võimaldatud menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul. Maakohus on ka spetsiifiliselt leidnud, et H.K ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks menetl uskulude vähendatud suuruses väljamõistmise.

7. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § st 3 jätab

326 lg-

kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.