1-16-9898/52 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

22. jaanuar 2018

Kohtuasja number

1-16-9898

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Mati Kartau ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi

Assar Pauluse (isikukood 36208154219) vangistusest tingimisi

enne tähtaega vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 27. novembri 2017. a määrus

Määruskaebuse esitajad

Assar Pauluse kaitsjad vandeadvokaat Küllike Namm ja Artur

Pärnoja ning prokuratuur (esindaja juhtiv riigiprokurör Steven-

Hristo Evestus)

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Assar Paulus

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 27. novembri 2017. a määrus ja saata kohtuasi uueks arutamiseks

Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Varasemad menetlused

1. Harju Maakohtu 7. septembri 2016. a otsusega asjas nr 1-16-6717 tunnistati Assar Paulus süüdi

ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ja

§ 345 lg 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat

vangistust, arvestades KarS § 68 lg 1 alusel selle algust 14. aprillist 2014. Harju Maakohus

tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult järgmiste tegude toimepanemises:

1) A. Paulus organiseeris alates 2006. aasta algusest kuritegeliku ühenduse, mis tegutses varalise

kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud rahvatervisevastaste (KarS § 184),

varavastaste (KarS § 209 ja § 214 lg 2), majandusalaste (KarS §-d 3891 ja 394),

õigusemõistmise vastaste (KarS § 320), avaliku usalduse vastaste (KarS § 345) ning

isikuvastaste (KarS § 133) süütegude toimepanemisele. A. Pauluse kuritegelikus ühenduses

väljakujunenud toimimisviisid katkesid suures osas 14. aprillil 2014, mil politsei pidas

2(10)

ühenduse liikmed kahtlustatavatena kinni ning seitse isikut vahistati. A. Paulus juhtis seda

kuritegelikku ühendust. Ta andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse

liikmetele

korraldusi,

ülesandeid,

käitumisjuhiseid

ning

seisukohti

kuritegude

organiseerimise, toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu jaotamise,

kuritegeliku ühenduse rahastamise, kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise ning

vangistusega karistatud või kriminaalmenetlustes kahtlustatavate ja süüdistatavate

kuritegeliku ühenduse liikmete ning nende lähedaste toetamise kohta. A. Paulus, omades

kõrgeimat positsiooni kuritegelikus ühenduses ning suurt mõjuvõimu ja sõnaõigust

kuritegeliku ühenduse liikmete hulgas, osales kuritegelikus ühenduses esile kerkinud oluliste

küsimuste lahendamisel ning tagas sellega kuritegeliku ühenduse sujuva toimimise ja

eesmärkide täitmise katkematuse. A. Pauluse juhitavasse kuritegelikku ühendusse kuulusid

peale tema enda veel 23 inimest ja kaks juriidilist isikut;

2) A. Paulus pani aastatel 2012 ja 2013 grupis teiste isikutega toime kaks väljapressimist, nõudes

kannatanutelt vägivalda kasutades alusetult varalise kasu üleandmist;

3) A. Paulus võltsis aastatel 2013–2014 kaks tegelikult mitteeksisteerivat laenusuhet kajastavat

laenulepingut, millega ta ise või temaga seotud äriühing omandas näilikult õiguse nõuda teiselt

isikult laenusumma tagastamist ja intressi;

4) A. Paulus esitas ühe eelmises alapunktis nimetatud võltsitud lepingutest koos võltsitud kassa

väljamineku orderiga OÜ Barbarossa Invest raamatupidajale.

2. Viru Maakohtu 24. novembri 2016. a otsusega asjas nr 1-16-9898 tunnistati A. Paulus süüdi

KarS § 184 lg 21 p 1 – § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega kuueks aastaks.

KarS § 65 lg 1 alusel luges maakohus selle karistuse kaetuks Harju Maakohtu 7. septembri

2016. a otsusega mõistetud karistusega, mõistes A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat

vangistust. Vangistuse alguseks luges kohus 14. aprilli 2014.

Viru Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema ja P.H., olles kuritegeliku

ühenduse juhtfiguurideks, finantseerisid vähemalt 2013. aasta algusest kuni suveni E.M. ja G.S.

juhitud

kuritegeliku

ühenduse

tegevust,

mis

oli

suunatud

KarS §-s 184 sätestatud kuritegude toimepanemisele (narkootilise aine suures koguses

ebaseaduslik käitlemine ja salakaubavedu). A. Paulus ja P. H, olles teadlikud, et nende eraldatud

raha kasutatakse narkotarnete finantseerimiseks, osutasid 2013. aastal tahtlikult ja teadlikult

kaasabi E. M ja G. S tegevusele, võimaldades viimastel ebaseaduslikult omandada, vedada ja

vallata

narkootilist

ainet

hašišit

mitte

vähem

kui

1320

kg

väärtusega

1,32 miljonit eurot ja see aine suures osas ka edasi müüa. A. Paulus, omades mõjuvõimu ja

sõnaõigust kuritegelikus ühiskonnas ning kontrolli rahaliste vahendite üle, otsustas finantsabi

andmise G. S ja E. M tegevuse tarbeks, viimaste poolt teostatava narkootilise aine transiidi

lubamise läbi Eesti Vabariigi, samuti narkootiliste ainete käitlemise finantseerimise jätkamise. E.

M ja G. S organiseerisid kuritegeliku ühenduse narkootilise ainega varustamist Hispaaniast ja

Hollandist ning narkootilise aine vedu Euroopa Liidu riikidest riikidest Eestisse ja Eestist

Venemaale.

Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlus

3. 13. oktoobril 2017 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Pauluse tingimisi enne

tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamise otsustamiseks. Vangla A. Pauluse

ennetähtaegset vabastamist ei toetanud, prokuratuur toetas.

3(10)

4. Viru Maakohtus määrati see kohtuasi kohtunik Inna Kirsipuu menetlusse.

5. 18. oktoobril 2017 esitas A. Pauluse kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm taotluse I. Kirsipuu

taandamiseks.

Kaitsja põhjendas taandamistaotlust sellega, et ta analüüsis vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamise lahendeid Viru Maakohtu tööpiirkonnas ja leidis, et 2016. aastal on kohtunik

I. Kirsipuu menetlenud ühtekokku 44 isiku ennetähtaegseks vabastamiseks esitatud taotlust ja

nendest ainul ühe isiku puhul on kohtunik teinud otsustuse isiku vabastamiseks. Seega on kohtunik

I. Kirsipuu 2016. aastal ennetähtaegselt vabastanud 2% isikutest, kelle ennetähtaegse vabastamise

materjalid on talle esitatud. Teised sama piirkonna kohtunikud on kaitsja arvestuse kohaselt

otsustanud ennetähtaegse vabastamise kasuks 21–83% juhtudest. Justiitsministeeriumi statistika

kohaselt vabastati aastatel 2015 ja 2016 vabastati enne tähtaega juba ligikaudu iga kolmas

süüdimõistetu. Kohtunik I. Kirsipuu on aga jätkuvalt lähtunud ebaõigest seisukohast, et

vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist saab rakendada vaid erandjuhtudel. Eeltoodu

annab põhjendatud aluse järeldada, et kohtunik I. Kirsipuu ei pea kohtuasja lahendama asudes

võimalikuks igasugust seadusega ettenähtavat kohtulahendit ega saa seetõttu õigusemõistmisel

toimida ausalt ja õiglaselt, mistõttu esinevad alused kohtuniku taandamiseks. On ilmselge, et

kohtunik I. Kirsipuu eelistab kohtuasja lahendama asudes selgelt üht võimalikku lahendit teistele

ning 98%-lise tõenäosusega saab väita, et kohtunik jätab A. Pauluse ennetähtaegselt vabastamata.

Kaitsja väitis sedagi, et Viru Vangla ametnik olevat teatanud A. Paulusele et tema ennetähtaegse

vabastamise materjalid saadetakse kohtunik I. Kirsipuu kätte, kes teda nagunii ei vabasta.

6. 2. novembril 2017 esitas Artur Pärnoja Viru Maakohtule taotluse lubada ta menetlusse A. Pauluse

lepingulise kaitsjana.

7. 3. novembril 2017 esitas kohtunik I. Kirsipuu Viru Maakohtu esimehele kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) §-s 491 sätestatud korras taotluse taandada ta KrMS § 49 lg 6 alusel

käimasolevast menetlusest.

Kohtunik põhjendas enda taandumissoovi sellega, et A. Pärnoja on esitanud taotluse lubada ta

A. Pauluse lepingulise kaitsjana kohtumenetlusse. A. Pärnoja on aga kohtuniku abikaasa

koolivend ja sõber, kellega on pikaajaliselt head sõbralikud suhted isiklikul tasemel. A. Pärnoja

suhtleb isiklikul tasandil kohtuniku perega tervikuna. Kohtunik leidis, et tema poolt käesoleva

kohtuasja edasine menetlemine võib tunduda kõrvaltvaatajale läbipaistmatu, sest üks menetluse

pool (süüdimõistetu üks kaitsja) on kohtuniku perega seotud isik. Kohtuniku kinnitusel on ta

senini järjepidevalt esitanud kohtu esimehele taotluse enda taandamiseks kohtuasja

menetlemisest, kui kohtuasjas esineb A. Pärnoja.

8. Viru Maakohtu esimehe 7. novembri 2017. a määrusega jäeti kohtunik I. Kirsipuu

taandamistaotlus rahuldamata. Maakohtu esimees põhjendas oma otsustust järgmiselt.

Taandamistaotluses nimetatud isik – A. Pärnoja – saab KrMS § 42 lg 1 p-st 1 lähtuvalt osaleda

kaitsjana menetluses üksnes menetleja ehk kohtu loal. Seega tuleb kohtunikul esmalt lahendada

küsimus, kas ta lubab A. Pärnoja kaitsjana menetlusse või mitte. Kohtu esimehele esitatud

andmetest ei nähtu, et kohtunik oleks vastava otsustuse teinud, mistõttu puudub käesoleval hetkel

alus rääkida A. Pärnojast kui kaitsjast ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel. Lisaks

tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et A. Pärnoja esitas menetlusse lubamise taotluse ajal, mil

kõnealune kriminaalasi oli juba jagatud kohtunik I. Kirsipuu menetlusse. See fakt pidi

A. Pärnojale taotluse esitamise ajal teada olema. Sellest hoolimata sõlmis ta süüdimõistetuga

lepingu viimase kaitsmiseks. KrMS § 46 lg 1 p 2 kohaselt võib kaitsja omal algatusel keelduda

4(10)

kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustusest, kui kaitsekohustuste täitmine

selle kaitsja poolt rikuks kaitseõigusi. Kuivõrd A. Pärnoja sõlmis kaitselepingu hoolimata sellest,

et temale oli teada asjaolu, et kõnealune kriminaalasi on kohtunik I. Kirsipuu menetluses, siis tuleb

järeldada, et A. Pärnoja ise ei leia, et kellelgi võiks olla alust arvata, et menetlust juhtiv kohtunik

võiks kaitsja isiku tõttu olla asja lahendades erapoolik. Vastasel juhul poleks ta saanud

kaitsekohustust endale võtta, kuna ta rikuks sellega ilmselgelt oma kaitsealuse õiguseid. Kui aga

A. Pärnoja sooviks ongi põhjustada kohtuniku taandamine ning seeläbi menetluse põhjendamatu

viivitamine, tuleb menetlejal KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel tõsiselt kaaluda, kas isik sobib täitma

kaitsja ülesandeid. Eelnevast lähtuvalt ei näinud kohtu esimees alust kohtuniku taandamiseks,

kuivõrd isik, kelle tõttu on taandamistaotlus esitatud, ei ole saanud menetleja luba osaleda

kaitsjana menetluses.

9. 8. novembril 2017 toimunud kohtuistungil avaldas kohus A. Pärnoja taotluse enda kaitsjana

menetlusse lubamiseks ja küsis selle kohta kohtumenetluse poolte arvamust. Süüdimõistetu ja

kaitsja K. Namm toetasid seda taotlust, prokuratuuril polnud taotlusele vastuväiteid. Kohus lubas

A. Pärnoja kaitsjana menetlusse. Kaitsja K. Nammi taotlusel lükkas maakohus kohtuliku

arutamise edasi, kuna A. Pärnojat polnud selleks päevaks kohtusse kutsutud.

10. 24. novembril 2017 toimunud kohtuistungil jäi kaitsja K. Namm 18. oktoobril 2017 esitatud

kohtuniku taandamise taotluse (vt käesoleva määruse punkt 5) juurde. Lisaks leidis K. Namm, et

kohtunik I. Kirsipuu peab taanduma ka seepärast, et teise kaitsjana osaleb menetluses A. Pärnoja.

Kaitsja viitas asjaolule, et kohtunik ise tegi varem sel põhjusel enesetaanduse. Maakohtu esimees

jättis taandamistaotluse rahuldamata üksnes seepärast, et enesetaanduse esitamise ajaks ei olnud

A. Pärnojat veel kaitsjana menetlusse lubatud. Praeguseks on aga A. Pärnoja A. Pauluse kaitsjana

menetlusse lubatud. Seetõttu on oht, et kohtunik teeb A. Pauluse suhtes ebasoodsa lahendi,

vältimaks muljet, et ta teeb perekonnatuttava huvides soodsa lahendi. Varasemates menetlustes

on maakohtu esimees rahuldanud I. Kirsipuu enesetaandused, mis on tingitud sellest, et

menetluses osaleb A. Pärnoja. Seetõttu taotles kaitsja, et kohtunik esitaks kohtu esimehele uue

enesetaanduse.

11. Viru Maakohtu 24. novembri 2017. a määrusega jäeti A. Pauluse kaitsja K. Nammi

taandamistaotlus rahuldamata.

18. oktoobri 2017. a taandamistaotluse kohta märkis kohus, et kaitsja retoorika põhineb vääratel

alustel. Tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamine on kohtuniku diskretsiooniotsustus, mis

kujuneb asja materjalide põhjal. Pelgalt statistiline näitaja, kui palju üks või teine kohtunik

vabastab isikuid enne tähtaega, ei viita kohtuniku erapoolikusele, kuivõrd kohtuniku otsustus tekib

toimiku materjalide ning kohtus avaldatu põhjal, arvestades menetlusosaliste seisukohti. Kaitsja

ei pidanud vajalikuks kontrollida, kui palju kohtuniku vabastamata jäetud isikutest on esitanud

määruskaebuse ja milline on kohtuniku tehtud määruste tühistamiste arv või protsent.

Edasikaebemenetluste tulemuste pinnal ei saa täheldada, et kohtuniku määrusi oleks arvukalt

tühistatud. KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kohtunik märkis sedagi, et hetkel ei

näe ta alust enesetaanduse esitamiseks ka põhjusel, et menetlusse on lubatud kohtuniku peretuttav

A. Pärnoja. Maakohtu esimees on selles küsimuses oma seisukohta väljendanud ja leidnud, et

pigem oleks A. Pärnoja pidanud kaitseülesandest loobuma. Kohtunik märkis, et juhul, kui

kohtumenetluses osaleb kohtuniku peretuttav ja sellel alusel esitatud kohtuniku enesetaandus oli

jäetud rahuldamata, lasub kohtunikul kohustus arutada asja eriti hoolikalt ja kohtutumäärus peab

olema eriti põhjendatud, et välistada kahtlused kohtuniku erapooletuses.

5(10)

12. Viru Maakohtu 27. novembri 2017. a määrusega jäeti A. Paulus vangistusest elektroonilise

järelevalve alla vabastamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

13. Viru Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse nii A. Pauluse kaitsjad vandeadvokaat

Küllike Namm ja A. Pärnoja kui ka prokuratuur. Mõlemas määruskaebuses taotletakse maakohtu

määruse tühistamist ja A. Pauluse vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega koos

elektroonilise valve kohaldamisega.

14. Kaitsjate määruskaebuses tuginetakse esmalt sellele, et Viru Maakohtus käesolevat asja

lahendanud kohtunik I. Kirsipuu jättis alusetult rahuldamata tema suhtes esitatud

taandamistaotluse.

Kaitsjate hinnangul polnud kohtunik asja lahendamisel erapooletu, kuna kaitsja arvestuse kohaselt

on kohtunik I. Kirsipuu aastatel 2016 ja 2017 rahuldanud vaid 2% vangistusest ennetähtaegse

vabastamise taotlustest, samas kui Justiitsministeeriumi statistika kohaselt vabastatakse

ennetähtaegselt iga kolmas süüdimõistetu, Seega eelistab konkreetne kohtunik kohtuasja

lahendama asudes selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Kohtunik lähtub jätkuvalt ebaõigest

eeldusest, millise kohaselt tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist rakendada vaid

äärmiselt erandlikel juhtudel. Samuti pidanuks I. Kirsipuu taanduma, kuna käesolevas menetluses

osales A. Pauluse kaitsjana A. Pärnoja. I. Kirsipuu esitas Viru Maakohtu esimehele taotluse enda

taandamiseks põhjusel, et tal on A. Pauluse kaitsja A. Pärnojaga pikaajaliselt head sõbralikud

suhted isiklikul tasandil ning A. Pärnoja suhtleb isiklikul tasandil kohtuniku perega tervikuna ka

töövälisel ajal. Viru Maakohtu esimees jättis 7. novembril 2017 kohtuniku taandamistaotluse

rahuldamata, kuna A. Pärnoja, kelle tõttu oli taandamistaotlus esitatud, ei olnud saanud menetleja

luba osaleda kaitsjana menetluses. Viidatud määrusest tuleneb seisukoht, et kohtuniku

enesetaandamise taotlus on esitatud ennatlikult, s.o enne otsustust selle kohta, kas lubada

A. Pärnoja menetlusse või mitte. 24. novembril 2017 toimus kohtuistung, kus asja arutas kohtunik

I. Kirsipuu ning A. Pauluse kaitsjana osales mh kohtuniku peretuttav A. Pärnoja. Vaatamata

sellele ei pidanud kohtunik vajalikuks enesetaanduse taotlust korrata ja jättis rahuldamata

(maakohtu esimehele edastamata) kaitsja uue taandamistaotluse, ehkki kohtu esimehe

põhjendusest tulenevalt oleks kohtunik pidanud A. Pärnojat menetlusse lubades end taandama.

Varasemates kohtuasjades, sh kohtuasjades nr 1-15-8207 ja 1-17-8124 on kohtu esimees kohtunik

I. Kirsipuu enesetaanduse taotlused ka rahuldanud. Maakohtu 24. novembri 2017. a määruses,

millega jäeti taandamistaotlus rahuldamata, on mh märgitud, et „juhul, kui kohtumenetluses

osaleb kohtuniku peretuttav ja selle alusel esitatud kohtuniku enesetaandus oli jäetud rahuldamata,

lasub kohtunikul kohustus arutada asja eriti hoolikalt ja kohtutumäärus peab olema eriti

põhjendatud, et välistada tekkida võivad kahtlusi kohtuniku erapooletuses.“ Sellisest põhjendusest

nähtub, et kohtunik on üritanud näida eriliselt erapooletu, kuna menetluses osaleb tema pikaajaline

ning lähedane peretutav. Ta oli lahendi tegemisel ilmselgelt kallutatud, jättes A. Pauluse tingimisi

enne tähtaega vabastamata, kuivõrd vastasel juhul oleks võinud tekkida kahtlus, et kohtunik

vabastas A. Pauluse üksnes põhjusel, et kaitsjaks oli tema peretuttav A. Pärnoja.

15. Lisaks teevad nii kaitsjad kui ka prokuratuur oma määruskaebustes arvukalt etteheiteid maakohtu

määruse sisule, leides, et A. Pauluse puhul on täidetud kõik eeldused selleks, et ta tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastada.

6(10)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

16. Ringkonnakohus

leiab,

et

Viru

Maakohtu

vaidlustatud

määrus

tuleb

tühistada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Rikkumine seisnes selles, et maakohtus lahendas

menetletavat asja kohtunik, kes oleks pidanud kriminaalmenetlusest KrMS § 49 lg 6 kohaselt

taanduma, kuna tal on isiklik perekondlik sõprussuhe ühe kohtumenetluse poole ehk A. Pauluse

kaitsja A. Pärnojaga.

17. Tulenevalt KrMS § 49 lg-st 6 ja kohtunike eetikakoodeksi punktist 25, peab kohtunik esitama

taandamistaotluse ja kohtu esimehel tuleb ta taandada muu hulgas siis, kui ta on asjaosalistega

lähedastes suhetes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2005. a määrus asjas

nr 3-1-1-123-05, p 11). Kohtunik peab taanduma ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab

lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate

asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda (vt ka Riigikohtu määrus asjas

nr 3-1-1-123-05, p 12).

18. 3. novembri 2017. a enesetaanduse taotluses (vt käesoleva määruse punkt 7) märkis kohtunik

I. Kirsipuu, et temal ja tema perekonnal on A. Pärnojaga pikaajaliselt head sõbralikud suhted ning

A. Pärnoja suhtleb kohtuniku perega isiklikul tasemel. Kohtunik ise pidas enda seost A. Pärnojaga

sedavõrd tihedaks, et see võib seada kahtluse alla kohtupidamise erapooletuse. Samuti viitas

kohtunik sellele, et varem on ta järjepidevalt taandunud menetlustest, milles osaleb A. Pärnoja.

Ka Viru Maakohtu esimees ei seadnud oma 7. novembri 2017. a määruses (vt käesoleva määruse

punkt 8) kahtluse alla seda, et kohtunik I. Kirsipuu sõprussuhe A. Pärnojaga on selline, mis nõuab

I. Kirsipuu taandumist menetlusest, milles kohtumenetluse ühe poolena osaleb A. Pärnoja. Kohtu

esimees jättis I. Kirsipuu taandamistaotluse rahuldamata hoopis põhjusel, et taandamistaotluse

esitamise ajaks polnud A. Pärnojat veel kaitsjana menetlusse lubatud, s.o tegemist polnud

kohtumenetluse poolega. Ühtlasi viitas kohtu esimees võimalusele, et A. Pärnoja jääb kaitsjana

menetlusse lubamata. Nii võttis maakohtu esimees oma seisukoha kokku järgmiselt: „Eelnevast

lähtuvalt ei näe kohtu esimees alust kohtuniku taandamiseks, kuivõrd isik, kelle tõttu on

taandamistaotlus esitatud, ei ole käesolevaks hetkeks saanud menetleja luba osaleda kaitsjana

menetluses.“ Siinkohal väärib märkimist, et mitmes varasemas kohtuasjas, millele viidatakse ka

määruskaebuses, on Viru Maakohtu esimees KrMS §-s 491 ette nähtud korras rahuldanud

I. Kirsipuu taandamistaotluse, mille aluseks on olnud asjaolu, et kriminaalasjas on kaitsjaks

kohtuniku hea peretuttav A. Pärnoja (vt Viru Maakohtu esimehe 13. septembri 2017. a määrus

asjas nr 1-17-8124 ja 12. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 1-15-8207). Seega ei ole kolleegiumil

alust kahelda, et I. Kirsipuu ja A. Pärnoja perekondlik sõprussuhe on sedavõrd lähedane, et see

nõuab I. Kirsipuu taandumist kriminaalmenetlusest, kus on kohtumenetluse pool A. Pärnoja.

19. Järelikult toimis kohtunik I. Kirsipuu ekslikult, kui ta jättis pärast A. Pärnoja kaitsjana menetlusse

lubamist rahuldamata kaitsja K. Nammi 24. novembril 2017 esitatud taandamistaotluse

(vt käesoleva määruse punkt 10) ega edastanud seda KrMS § 50 lg-s 6 ja §-s 491 sätestatud korras

Viru Maakohtu esimehele. Kohtuniku 24. novembri 2017. a määruses (vt käesoleva määruse

punkt 11) tehtud viide maakohtu esimehe 7. novembri 2017. a määrusele polnud enam asjakohane,

kuna kohtu esimees oli oma määruses käsitlenud olukorda, kus A. Pärnoja ei ole kaitsjana

kriminaalmenetlusse lubatud. 24. novembriks 2017 oli see olukord, aga muutunud, kuna

8. novembri 2017. a protokollilise määrusega lubas maakohus A. Pärnoja A. Pauluse kaitsjana

menetlusse (vt käesoleva määruse punkt 9). Järelikult oli A. Pärnoja menetluse lubamisega

tekkinud olukord, kus kohtunik oli ühe kohtumenetluse poolega lähedastes suhetes ja pidanuks

seetõttu menetlusest taanduma. Sellises olukorras ei saa kohtunik enda taandumiskohustust vältida

7(10)

ka „erilise hoolikusega“ asja arutamisel ja kohtulahendi põhjendamisel, nagu maakohus

24. novembri 2017. a määruses ekslikult leidis. Ka kõige hoolikam käitumine kohtuasja arutamisel

ja kohtulahendi koostamisel ei kõrvalda neid põhjuseid, mille tõttu ei ole kohtunikul lubatud

osaleda temaga lähedases suhtes oleva isikuga seotud kohtuasja lahendamisel.

20. Sõltumata eeltoodust ei jaga kolleegium Viru Maakohtu esimehe 7. novembri 2017. a määruses

väljendatud seisukohta, et pelgalt võimalus jätta A. Pärnoja kaitsjana menetlusse lubamata,

välistas vajaduse I. Kirsipuu taandamistaotluse rahuldamiseks. Esiteks tuleb silmas pidada, et

KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud menetleja loa andmine või sellest keeldumine A. Pärnoja kaitsjana

kaasamiseks oli ka ise selline menetlusotsustus, mida ei oleks tohtinud teha kohtunik, kellel on

lähedane suhe asjast huvitatud isikuga – kelleks A. Pärnoja kõnealuse otsustuse puhul

vaieldamatult oli. Teiseks ei saa kohus tõenäoliselt vähemalt üldjuhul jätta mitteadvokaadist

kaitsjale KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud luba andmata pelgalt sel põhjusel, et kaitsja seos

kohtunikuga tooks kaasa vajaduse kohtuniku taandumise järele. KrMS §-st 54 ja riigi õigusabi

seaduse § 20 lg-st 31 nähtuvalt ei hõlma kaitsja taandumise või taandamise alused kaitsja lähedast

isiklikku suhet asja menetleva kohtunikuga. Sellise suhte olemasolul peab taanduma kohtunik,

mitte kaitsja. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et kaitsja ei ole kohustatud asja menetleva

kohtuniku isiku tõttu kaitseülesande vastuvõtmisest loobuma. Samuti ei tähenda see, kui kaitsja

on kaitseülesannet vastu võttes teadlik, et tema osalemine menetluses nõuab kohtuniku

taandumist, seda, et kaitsja ja tema kaitsealune loobuksid õigusest erapooletule kohtukoosseisule.

21. Viru Maakohtu esimehe 7. novembri 2017. a määruses viidatakse ka võimalusele, et A. Pärnoja

eesmärk enda menetlusse kaasamist taotledes ongi saavutada kohtuniku taandamine.

Ringkonnakohus möönab, et kohtuasja materjalides on viiteid, mis räägivad sellise kahtluse

kasuks. Esmalt tuleb silmas pidada, et käesolev kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise menetlus

ei ole sedavõrd mahukas ega keerukas, et objektiivsel kõrvaltvaatajal oleks võimalik kergesti aru

saada, miks vajas süüdimõistetu keskmisest oluliselt aktiivsemalt ja oskuslikumalt tegutseva

vandeadvokaadist kaitsja kõrvale veel teist kaitsjat, kes ei kuulu advokatuuri. Vähemalt

kohtutoimiku pinnalt saab väita, et kandev roll A. Pauluse kaitsmisel on olnud vandeadvokaat

K. Nammil, kes on koostanud ka kõik maakohtule esitatud kirjalikud seisukohad ja taotlused,

samuti esitanud tõendid. On väheusutav, et vandeadvokaat K. Namm vajas oma seisukohtade

kujundamiseks või formuleerimiseks tema advokaadibüroos mittetöötava ja advokatuuri

mittekuuluva A. Pärnoja abi. Ka 24. novembri 2017. a kohtuistungil esitas A. Pauluse

kaitsepositsiooni valdavalt K. Namm, kellele sekundeeris prokurör. Kaitsja A. Pärnoja roll seisnes

valdavalt „riigiprokuröri ja kolleegi argumenteeritud seisukohtadega“ nõustumises. Samuti ei

esitanud ta täiendavaid tõendeid, kuna „kolleeg esitas kõik dokumendid“. Samal ajal ilmneb

A. Pauluse kaitsja K. Nammi 18. oktoobri 2017. a taandamistaotlusest selgelt soov vältida seda,

et A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimust arutaks kohtunik I. Kirsipuu, kuna kaitsja

arvutuste kohaselt vabastab I. Kirsipuu süüdimõistetuid vangistusest ennetähtaegselt oluliselt

harvemini kui seda teevad mõned teised Viru Maakohtu kohtunikud. 18. oktoobri 2017. a

taandamistaotluse ilmne perspektiivitus oli aga arvatavasti prognoositav ka advokaadist kaitsjale

endale. Seega oli A. Pauluse kaitsja(te)l vähemalt motiiv leida mingi muu võimalus I. Kirsipuu

taandamiseks. A. Pärnoja kaasamine A. Pauluse kaitsjana oli selleks sobiv, sest A. Pärnoja ja

I. Kirsipuu lähedased perekondlikud suhted eeldasid I. Kirsipuu taandumist kriminaalmenetlusest,

kus kohtumenetluse poolena astub üles A. Pärnoja. Nagu maakohtu esimeeski osutas, taotles

A. Pärnoja enda A. Pauluse kaitsjana menetlusse lubamist alles 2. novembril 2017, mil oli juba

teada, et käesolev asi on jagatud menetlemiseks I. Kirsipuule. Samast päevast pärineb ka leping,

millega A. Pärnoja endale kaitsekohustuse võttis. Eelnev tekitab vähemalt põhjendatud kahtluse,

et A. Pärnoja võis taotleda enda kaitsjana menetlusse lubamist üksnes selleks, et saavutada asja

menetleva kohtuniku taandamine.

8(10)

22. Eelmises punktis märgitu ei anna aga alust asuda seisukohale, et I. Kirsipuu tohtis käesolevat

kriminaalasja menetleda hoolimata sellest, et menetluses osales ühe kohtumenetluse poolena

temaga lähedastes suhetes olev A. Pärnoja. Võimalik, et obstruktiivse motiivi tuvastamise korral

võinuks maakohus tõepoolest keelduda A. Pärnojat KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel kaitsjana

kriminaalmenetlusse lubamast, nagu maakohtu esimees soovitas, kuid I. Kirsipuu nii ei toiminud.

Ta lubas A. Pärnoja kaitsjana menetlusse, luues sellega olukorra, kus ta ise oli kohustatud

menetlusest taanduma. Ühtlasi annab kohtunik I. Kirsipuu algne enesetaandus ja tema

24. novembri 2017. a määruses sisalduv viide vajadusele toimetada käesolevat menetlust

peretuttavast menetlusosalise tõttu „erilise“ hoolikusega, teatava usutavuse A. Pauluse kaitsjate

määruskaebuses esitatud väitele, et isiklik suhe A. Pärnojaga võis mõjutada I. Kirsipuu

siseveendumuse kujunemist.

23. Kohtuniku taandumata jäämine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse sellise olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtulahendi tühistamise ja uueks

arutamiseks saatmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-123-05, p 17; 26. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-1-2-2-08, p 13 ja 21. juuni 2013. a

määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 20.1). Teisisõnu on kohtuniku ekslik taandumata jäämine selline

rikkumine, mida ringkonnakohtul endal ei ole võimalik määruskaebemenetluses kõrvaldada.

Seetõttu on sisemiselt vastuoluline ka kaitsjate määruskaebus, kus põhjendavas osas tuginetakse

mh sellele, et kohtunik pidanuks taanduma, kuid taotlevas osas palutakse ringkonnakohtult

(alternatiivideta) uut määrust, millega A. Paulus vangistusest vabastataks. Olles tuvastanud

kohtunik I. Kirsipuu eksliku taandumata jäämise, tuleb ringkonnakohtul Viru Maakohtu

27. novembri 2017. a määrus tühistada ja saata kohtuasi uueks arutamiseks samale maakohtule

teises kohtukoosseisus. Sellises olukorras ei anna kolleegium hinnangut kaitsjate ega prokuratuuri

määruskaebuse nendele väidetele, mis puudutavad küsimust, kas eeldused A. Pauluse

ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks on täidetud või mitte. See küsimus tuleb lahendada

kohtuasja uuel arutamisel.

24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339

lg-st 2 ja 341 lg-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 27. novembri 2017. a

määruse ja saadab kohtuasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.

Määruskaebused tuleb rahuldada osaliselt.

II

25. Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu

järgnevale.

(A)

26. Esmalt osutab kolleegium kaitsjate määruskaebuses sisalduvale eksitavale väitele küsimuses,

millel on oluline roll käimasoleva menetluse eseme piiritlemisel. Nimelt heidavad kaitsjad

maakohtule ette mh seda, et kohus tugines A. Pauluse kuriteo asjaolude (sh kuritegeliku tegevuse

perioodi) kirjeldamisel lubamatult üksnes A. Pauluse suhtes tehtud süüdimõistvates kohtuotsustes

sisaldunud süüdistuse sisule. Seal toodud asjaolud ei olevat aga tõendatud, kuna mõlemad

kohtuotsused langetati kokkuleppemenetluses. Kuna kokkuleppemenetluses ei toimu tõendite

hindamist ega nende usaldusväärsuse kontrollimist, pole kaitsjate arvates alust väita, et

kohtuotsustes refereeritud süüdistuse andmed oleksid leidnud tõendamist.

27. Ringkonnakohus selgitab järgmist. Hinnates kinnipeetava vangistusest ennetähtaegse vabastamise

menetluses kuriteo toimepanemise asjaolusid kui isiku vabastamist või vabastamata jätmist

9(10)

mõjutavat tegurit (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a otsus asjas

nr 3-1-1-12-17, p 21), tuleb kohtul alati võtta aluseks kuriteo asjaolud sellisel kujul, nagu need

tuvastati isiku süüditunnistamisel. Seda sõltumata sellest, millises menetlusliigis süüdimõistev

kohtuotsus tehti. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei toimu KarS § 76 lg-s 4

nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolude uut tõendamist ega tuvastamist.

28. Seega ehkki A. Pauluse suhtes langetatud Harju Maakohtu 7. septembri 2016. a ja Viru Maakohtu

24. novembri 2016. a otsus on tehtud kokkuleppemenetluses, tuleb nendes kohtuotsustes

kajastuvad kuritegude asjaolud (vt kokkuvõtlikult käesoleva määruse punktid 1–2) lugeda

praeguses menetluses A. Pauluse suhtes siduvalt tuvastatuks. Kokkuleppemenetluses

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muutuvad kokkuleppes toodud kuriteo asjaolud (KrMS § 245

lg 1 p 7) selle teo asjaoludeks, milles kohus isik süüdi tunnistab (KrMS § 249 p 1). Jõustunud

süüdimõistvas kohtuotsuses kajastuvad kuriteo asjaolud on süüdistatava jaoks siduvalt tuvastatud

olenemata sellest, kas kohtuotsus on tehtud üld- või lihtmenetluses (sh kokkuleppemenetluses).

Vastasel korral poleks võimalik väita, et isik on üldse kuriteo toime pannud. Üldmenetlusele

omane täiemahuline tõendite uurimine on kokkuleppemenetluses asendatud süüdistatava ja tema

kaitsja nõusolekuga, et süüdistatav pani toime kokkuleppes kirjeldatud teo. Tegemist on

n-ö kriminaalmenetlusliku omaksvõtuga. Kohtupraktika kohaselt eeldab kokkuleppemenetluse

kohaldamine seda, et süüdistatav nõustub mh sellega, et kokkuleppemenetluses tehtava

süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises

süüdi olevana (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-79-05, p 10 ja 4. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 26.1). Seega pole

süüdimõistetul vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses võimalik tugineda väitele, et

tegelikult pole ta kokkuleppes ja selle alusel tehtud kohtuotsuses kirjeldatud tegu toime pannud

või et teo asjaolud olid teistsugused kui kokkuleppes kirjas.

(B)

29. Viru Maakohtu 24. novembri 2017. a istungil ütles A. Pauluse kaitsja mh järgmist: „See lahend

mille kohus täna teeb on oluline edaspidi toimuva osas. Kui see kokkulepe sai sõlmitud ja kaks

suurt menetlust said kokku pakitud, siis selle kokkuleppe üheks tingimuseks oli Assar Pauluse

ennetähtaegne vabanemine. Riigiprokuratuur ja Viru Ringkonnaprokuratuur on kinnitanud, et

sellistes olukordades on oluline saata ühiskonnale signaal, et kui lepitakse kokku, et siis riik neid

kokkuleppeid peab.“

30. Ringkonnakohus tõdeb, et kui kaitsja osundatud väide vastab tõele – ja prokuratuuri aktiivne

toetus A. Pauluse vabastamisele näib seda kaudselt kinnitavat –, siis on prokuratuur A. Paulusega

kokkuleppemenetlustes kokkuleppeid sõlmides ületanud oma pädevuse piire. Kriminaalmenetlust

toimetades – nii nagu avalikus-õiguses üldiselt – tuleb lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole

lubatud, on keelatud“. KrMS § 245 ega ükski teine seadusesäte ei anna prokuratuurile õigust

leppida süüdistatava ja kaitsjaga kokku mh ka selles, kas ja kui, siis, millal süüdistatav

vangistusest KarS § 76 alusel ennetähtaegselt vabastatakse. Selline regulatsioon poleks ka

mõeldav, sest faktilised asjaolud, millest oleneb, kas süüdimõistetu ennetähtaegseks

vabastamiseks esinevad KarS § 76 lg-s 4 ette nähtud eeldused, pole kokkuleppe sõlmimise ajal

valdavas osas veel teada. Samuti on oluline, et KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Prokuratuur ei saa kohtu seda pädevust üle võtta.

Prokuratuuril on küll võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta,

kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise

põhjendamiskohustuse kaudu (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31).

10(10)

31. Seega

pole

prokuratuuril

seadusest

tulenevat

alust

jagada

süüdistatavale

näiteks

kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus lubadusi selle kohta, kas ja millal isik kokkuleppe

sõlmimise ja selle alusel süüdimõistmise korral vangistusest enne tähtaega vabastatakse.

KarS § 76 kohaldamise küsimus ei kuulu KrMS § 245 järgi kokkuleppe esemesse. Seadus ei

võimalda prokuratuuril anda süüdistatavale lubadust isegi mitte selle kohta, milline saab olema

prokuratuuri seisukoht tulevases menetluses, kus otsustatakse isiku ennetähtaegse vabastamise

üle. Nimelt peab ka prokuratuuri arvamus kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kohta

põhinema üksnes seadusel, s.o KarS §-st 76 tulenevatel kriteeriumitel. Prokuratuur ei saa

kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal kuidagi ette teada, milliseks kujuneb isiku käitumine

vangistuses ega mitmeid teisi KarS § 76 lg 4 kohaldamise seisukohalt olulisi fakte. Seetõttu pole

tal ka kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal võimalik kujundada etteulatuvalt seadusele

vastavat seisukohta isiku tulevase ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta ega seda

kahtlustatavale teatavaks teha. Teisisõnu ei saa prokuratuur süüdistatavale kokkuleppemenetluses

öelda, kas ta toetab tulevikus isiku ennetähtaegset vabastamist mitte. Nii toimides laiendaks

prokuratuur seadusliku aluseta kokkuleppe eset ja seda läbirääkimisruumi, mis seadusandja on

talle kokkuleppemenetluses andnud.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Juhan Sarv

Mati Kartau

Tiit Lõhmus