3-17-893/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22.01.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-893

Haldusasi

A. N. kaebus tuvastada Tallinna Vangla toimingu –

kaebaja hoidmine pikka aega järjest kartseris –

õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A. N.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2018.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27.04.2017 saabus Tallinna Halduskohtule A. N.i kaebus, milles ta palub tuvastada Tallinna

Vangla toimingu – kaebaja hoidmine pikka aega järjest kartseris – õigusvastasus. Nimetatud

kaebuse esitamise põhjendatud huviks on kaebaja märkinud kahju hüvitamise nõude esitamise

soovi tulevikus ja preventiivse huvi.

2. 15.05.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 20.11.2017 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla toimingu – kaebaja hoidmine pikka aega järjest kartseris –

on õigusvastane alljärgnevatel põhjustel.

3.1. Kaebaja selgitab, et on viibinud pikka aega järjest kartseris. Kaebaja leiab, et pikaajalise

kartserisse paigutamisega on vangla muuhulgas sekkunud tema pere- ja eraellu, kuna tal ei ole

võimalik käia kartseris viibimise tõttu lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel, millega on vangla

rikkunud EIÕK artiklis 8 sätestatud õigust. Kaebaja hinnangul peaks demokraatlikus

ühiskonnas vangla soodustama vanglaväliste kontaktide säilimist, mitte seda takistama.

3.2. Kaebaja selgitab, et tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik, kuna ta soovib esitada hiljem

mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

3.3. Kaebaja märgib, et soovib kohtu poolset üldist hinnangut vangla tegevusele, mis on

seisnenud tema järjest kauemaks kui 14 päeva kartserisse paigutamises, tuginedes

õiguskantsleri seisukohtadele (05.10.2016 nr 6-1/161019/1604041 ja 18.10.2016 nr 7-

4/151309/1604193), justiitsministri kirjale (02.01.2017 nr 10-2/7188), Riigikohtu lahendile

asjas 3-3-1-2-06 ja CPT raportitele aastast 2007 ja 2012. Kaebaja vaidlustab kogu kartseris

viibitud aega, kuna selline meede peaks olema erandlik. Alternatiivselt soovis kaebaja saada

kohtu poolset hinnangut 14 päevast pikemaajalisele kartserisse paigutamisele. A. N. toob

kaebuse täienduses välja, et viibis ka Tartu Vanglasse paigutatuna kartseris Tallinna Vangla

distsiplinaarkaristuse käskkirjade alusel ning et etapeerimine ei ole kaebaja hinnangul

kartserisse paigutamist katkestav.

3.4. Kaebaja palub kohtul arvestada ka EIK 27.08.2012 lahendiga Razvyazkin vs Venemaa

13579/09.

Kaebaja märgib, et aja möödudes peab minema kartseriga karistamine aina detailsemaks ja

põhjendatumaks ehk motiveeritumaks. Kaebaja toob välja, et talle määrati mitu kuud tagasi

kartser kuni 15.06.2017 ning keegi ei põhjenda enam midagi. Kaebaja väidab, et ta on unustatud

kartserisse.

Lisaks palub kaebaja tutvuda 02.01.2017 nr 10-2/7188 õiguskantslerile kirjutatud kirjaga, mis

on saadetud justiitsministri poolt ning kus on öeldud, et isegi praegu on võimalik vanglal

rakendada teistsugust karistamise praktikat. Vangla seda aga ei tee. Kaebaja viitab, et minister,

õiguskantsler ja EIK leiavad, et selline karistusmeede pole kohane ning kaebaja palub selle

seisukohaga arvestada. Kaebaja leiab, et kaebuses toodud viisil kaebaja kartseriga karistamine

on õigusvastane.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

4.1. Esmalt märgib vastustaja, et A. N.i kaebus ja kaebuse täpsustus ei sisalda konkreetseid

argumente ja põhjendusi ega too välja, mil viisil on vangla tegevus kaebaja suhtes olnud A. N.i

hinnangul õigusvastane. Kaebaja tugineb üksnes erinevate instantside varasemalt esitatud

seisukohtadele, mis samas ei rakendu mingil viisil automaatselt kaebuse esitajale, ilma, et isik

selgitaks, milles seisneb tema õigustesse sekkumine ja milline aspekt vastustaja tegevusest on

isiku õiguseid riivanud.

4.2. Vastustaja annab vastuses kaebusele omapoolse seisukoha seoses EIÕK artikli 8 väidetava

rikkumisega kaebajale kokkusaamiste võimaldamisel (a), seejärel toob välja, millal on kaebaja

viibinud kartserikambrites ning millisel õiguslikul alusel (b). Samuti annab vastustaja

omapoolse seisukoha seoses kartserikarituste pikkusega karistuste, muuhulgas karistuste

kumulatiivsuse korral (c).

a) Kokkusaamiste võimaldamine kartseris viibivale isikule

Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

(kinnipeeturegister) andmetel jõustus A. N.i suhtes süüdimõistev kohtuotsus viimase

vangistuse puhul 08.02.2016 ja Tallinna Vanglasse paigutati kaebaja esmakordselt 02.03.2016,

mil kaebaja oli süüdimõistetu staatuses. VangS § 24 lg 4 sätestab, et lühiajalisi kokkusaamisi

ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale ning

VangS § 25 lg 3 alusel ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud

kinnipeetavale ühtlasi pikaajalisi kokkusaamisi.

Analoogselt EIÕK artiklile 8 sätestab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 esimene lause igaühe

õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Põhiseaduse § 11 kohaselt on lubatav õigusi ja

vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Piirang lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisele kartserisse paigutatud kinnipeetava

osas tuleneb otsesõnu vangistusseaduse imperatiivsest sättest, mille näol on tegemist karistuse

mõjususe tagamise meetmega, mis ühtlasi aitab saavutada kinnipidamislikule karistusele seatud

eesmärke ning suunata isikut õiguskuulekale teele. Seetõttu on tegemist põhiõiguste

seadusjärgse piiranguga, mis lubab kinnipeetava õigustesse sekkuda. Vastustaja selgitab, et

VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 sätted on vanglale järgimiseks kohustuslikud, vanglal puudub

pädevus teostada kokkusaamiste lubamisel diskretsiooni juhul, kui kinnipeetav on paigutatud

kartserikambrisse õiguspäraselt määratud distsiplinaarkaristuse kandmiseks. Järelikult on

Tallinna Vangla tegevus kartseris paiknevale isikule kokkusaamiste mittevõimaldamisel

õiguspärane.

Vastustaja märgib, et A. N. ei ole sõltumata isiku vanglasisesest paiknemisest vanglale

teadaolevalt ühtki taotlust lühi- ega pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks esitanud, seda

ka perioodil, mil A. N. paiknes avatud eluosakonnas või lukustatud kambris, mistõttu on

etteheited vangla tegevusele kokkusaamiste mittevõimaldamisel asjakohatud ega saa olla

kuidagi isiku õiguseid riivanud.

Eeltoodust tulenevalt ei ole Tallinna Vangla tegevus A. N.ile kokkusaamiste võimaldamisel või

võimaldamata jätmisel olnud õigusvastane.

b) Kaebaja kartseris viibimine

Vastustaja selgitab, et kartserikambrite olmetingimusi ja nende seisukorda on kaebaja

vaidlustanud eraldiseisvas menetluses (asjas 3-17-456). Sellest tulenevalt ei pea Tallinna

Vangla asjakohaseks täiendavalt analüüsida ja selgitada kartserihoone kambrites tagatud

elutingimusi, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole käesoleva menetluse raames viidanud, et

olmetingimused mõjutaksid mingil viisil tema õiguseid. Juhul kui kohus peab vajalikuks

arvestada käesolevas asjas kambrite olmetingimustest tulenevaid mõjutusi, palub vastustaja

võtta aluseks vangla poolt haldusasjas 3-17-456 esitatud tõendid ja seisukohad, mis puudutavad

kartserikambrite

olmetingimusi.

Vastustaja

on

nimetatud

asjas

ühtlasi

esitanud

tõendusmaterjali olmetingimuste osas, samuti on halduskohus teostanud selle asja raames

vangla kartserihoones dokumenteeritud paikvaatluse, millega kohtul on võimalik tutvuda.

Samuti on Tallinna Vangla kartserikambrite tingimusi hinnanud kohtud erinevates vaidlustes

(nt haldusasjad nr 3-15-305, 3-16-170, 3-16-611) ning kartserikambrite olmetingimusi ei ole

peetud inimväärikust alandavateks. Seega ei kinnita kohtupraktika Tallinna Vangla

kartserihoone nõuetele mittevastavust.

Kinnipeeturegistri andmetel on A. N. viibinud Tallinna Vangla kartserikambrites viimati

täitmisele pööratud vangistuse jooksul (24.11.2015 – 15.06.2017) järgmistel ajavahemikel ja

alustel:

• 09.08.2016 – 12.08.2016, 08.08.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/901 alusel

– 3 päeva;

• 12.08.2016 – 17.08.2016, 08.06.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/645 alusel

– 5 päeva;

• 17.08.2016 – 19.08.2016, 08.08.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/902 alusel

– 2 päeva;

• 19.08.2016 – 21.08.2016, 08.08.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/903 alusel

– 2 päeva;

• 21.08.2016 – 23.08.2016, 08.08.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/904 alusel

– 2 päeva;

• 24.01.2017 – 29.01.2017, 23.01.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/66 alusel –

5 päeva;

• 29.01.2017 – 01.02.2017, 23.01.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/66 alusel –

5 päeva - karistusest jäi kandmata 2 päeva ja 6 tundi seoses etapeerimisega Tartu

Vanglasse, kandmata jäänud osa pöörati käskkirja alusel täitmisele ajavahemikus

06.02.2017 – 08.02.2017;

• 09.02.2017 – 14.02.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/116 alusel

– 5 päeva;

• 14.02.2017 – 19.02.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/116 alusel

– 5 päeva;

• 19.02.2017 – 24.02.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/118 alusel

– 5 päeva

• 24.02.2017 – 01.03.2017, 09.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/117 alusel

– 5 päeva;

• 01.03.2017 – 06.03.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/118 alusel

– 5 päeva;

• 06.03.2017 – 11.03.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/119 alusel

– 5 päeva;

• 11.03.2017 – 16.03.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/119 alusel

– 5 päeva;

• 16.03.2017 – 20.03.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/121 alusel

– 10 päeva (katkestatud Tartu Vanglasse paigutamise tõttu);

• 19.04.2017 – 23.04.2017, 16.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/148 alusel

– 5 päeva;

• 23.04.2017 – 28.04.2017, 16.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/149 alusel

– 5 päeva;

• 28.04.2017 – 03.05.2017, 16.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/150 alusel

– 5 päeva

• 03.05.2017 – 08.05.2017, 16.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/151 alusel

– 5 päeva;

• 08.05.2017 – 18.05.2017, 16.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/152 alusel

– 10 päeva;

• 18.05.2017 – 28.05.2017, 06.03.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/220 alusel

– 10 päeva;

• 02.06.2017 – 07.06.2017, 06.03.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/235 alusel

– 5 päeva;

• 07.06.2017 – 14.06.2017, 10.03.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/235 alusel

– 7 päeva;

• 14.06.2017 – 15.06.2017, 17.03.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/275 alusel

– 10 päeva (katkestatud vabastamise tõttu).

Vastustaja täpsustas hiljem veel kaebaja paiknemist perioodil 24.05.-29.05.2015. Nimelt on

vastustaja 15.06.2017 vastuse p-s 17 märkinud, et kaebaja viibis perioodil 18.05.2017 –

28.05.2017 Tallinna Vangla 06.03.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/220 alusel

kartserikambris. Tegelikkuses oli aga kaebaja kartserikaristuse täitmisele pööramine perioodil

24.05.-29.05.2015 tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2017 määruse nr 3-17-533

punktist 4 ajutiselt peatatud ning seega kaebaja nimetatud perioodil kartserikaristust

kartserikambris ei kandnud.

Ühtki eelnevalt välja toodud käskkirjades ei ole tunnistatud kehtetuks, õigusvastaseks ega

tühistatud ka kohtu poolt, kuigi A. N. on vanglale teadaolevalt suuremas osas käskkirjad

kohtumenetluses vaidlustanud. Seega on kinnipeetav paiknenud kartseris õiguspärasel alusel ja

korras. Vastustaja hinnangul on A. N.i näol tegemist süstemaatilise ja tahtliku sisekorra

eeskirjade rikkujaga, kelle puhul võib eeldada isiku soovi eraldatud kambris viibimiseks.

Vastasel juhul oleks kaebajal olnud võimalus efektiivselt vältida rikkumiste toimepanemist –

kaebaja on järjepidevalt toime pannud samaliigilisi rikkumisi, mis annab aluse eeldada, et

tegemist ei olnud juhuslike, ekslikult või teadmatusest toime pandud rikkumistega.

c) Kaebajale määratud kartserikaristuste kestus

Kaebuse esitaja viitab vanglale arusaadavalt, et kartserikaristuste pikkus järjestikusel täitmisele

pööramisel ei ole olnud õiguspärane ning märgib, et jagab õiguskantsleri seisukohta, millest

tulenevalt võiks kartseris järjest viibimise maksimaalseks ajaks olla 14 päeva. Tallinna Vangla

hinnangul on esitatud väited alusetu, ei tulene siseriiklikust õigusest ega kohtupraktikast ning

vangla tegevuses kaebaja paigutamisel puuduvad õigusvastasuse tunnused.

Vastavalt VangS § 63 lõikele 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada 1)

noomitusega; 11) isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise

keelamisega kuni 45 päevaks; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamisega; 3) töölt

eemaldamisega kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamisega kuni 45 ööpäevaks. Tegemist

on diskretsiooninormiga, mis võimaldab distsiplinaarmenetluse läbiviijal valida karistus, mis

on kõiki tuvastatud asjaolusid arvestades proportsionaalne. Distsiplinaarkaristuse määramine

vormistatakse käskkirjana, mida põhjendatakse, s.h peavad käskkirjast nähtuma kaalutlused

karistuse valiku osas.

Vastustaja leiab, et kehtiv õigus lubab karistada kinnipeetavat distsiplinaarkorras maksimaalselt

45 ööpäevase kartserikaristusega. Kartserikaristuse (aga ka muude distsiplinaarkaristuste)

määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest, hindamisel võetakse arvesse ka

kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega. Eelnevalt välja

toodud A. N.ile määratud distsiplinaarkaristustest nähtub, et kaebajale ei ole kordagi määratud

karistust, mille pikkus ületaks 45 ööpäeva maksimaalset piiri – pikim kartserikaristus, mis A.

N.ile on määratud, on kestusega 10 ööpäeva.

Vastustaja selgitab, et VangS § 65 lõike 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul

täitmisele kohe. Nõue põhineb seisukohal, et karistuse mõju on suurim siis, kui karistus järgneb

rikkumise

toimepanemisele

võimalikult

kiiresti.

Karistuse

täitmise

põhjendamatu

edasilükkamine on seega õigusvastane. Siseriiklik õigus ei sätesta regulatsiooni, et karistuste

järjestikune täitmisele pööramine oleks õigusvastane isegi juhul, kui kumulatiivsed

kartserikaristused loovad olukorra, kus kinnipeetav viibib kartseris pikemalt kui 45 päeva.

Sellisele järeldusele ei ole jõudnud ka Riigikohus.

Riigikohtu hinnangul ei tulene siseriiklikust õigusest keeldu kartserikaristuste järjestikuseks

täitmisele pööramiseks (RKHK 21.03.2013 otsus, asjas nr 3-3-1-79-12, p 10). Käesoleva

kohtuvaidluse ajaks ei ole Riigikohus oma seisukohta muutnud, mistõttu juhindub vangla

igapäevapraktikas nimetatud seisukohast. Vangla märgib, et tal on kohustus tagada

kinnipidamisasutuses sisekorra järgimine ja õigus nõuda kinnipeetavalt nõuetele vastavat

käitumist, mis teenib karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist ja aitab suunata isikut

õiguskuulekale teele. Kartserikaristuste järjestikune täitmisele pööramine ei ole õigusvastane,

kui tegemist on isikuga, kes järjepidevalt ja süstemaatiliselt vanglas kehtivat sisekorda rikub.

Kui A. N.i hinnangul ei olnud kartserikambrites viibimine tema jaoks meelepärane, oli kaebajal

võimalus oma käitumise ja suhtumisega kartserikaristuse määramist vältida. Pidades silmas

kaebaja järjestikuseid ja teadlikult toimepandud rikkumisi, ei saa asuda seisukohale, et kaebaja

oleks omalt poolt püüdnud kartserihoones viibimist vältida, pigem viitab isiku käitumine

vastustaja arvates vastupidisele.

Vastustaja rõhutab, et siseriiklik regulatsioon ei kohusta vanglat kartserikaristuse määramisel

ja täitmisele pööramisel järgima kaebuse esitaja poolt viidatud nõuet, mille kohaselt võiks

karistuse pikkuseks olla maksimaalselt 14 ööpäeva. Sellist regulatsiooni ei sätesta kehtiv

siseriiklik õigus ega ole sisustanud ka kohtupraktika, samuti ei ole õigusvastaseks tunnistatud

VangS § 63 lg 1 p 4 regulatsiooni. Õiguskantsleri seisukoht ning erinevad rahvusvahelised

dokumendid on soovitusliku iseloomuga. Vangla on soovitustest teadlik, kuid vanglal tuleb

igapäevategevuse korraldamisel lähtuda käesoleval ajal eelkõige siseriiklikust regulatsioonist,

tagamaks karistuse määramise eesmärgid ning suunata seeläbi isikut järgima vanglas kehtivat

sisekorda ning asumaks õiguskuulekale teele.

Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja on viidanud õiguskantsleri seisukohtadele ja Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)

kontrollkäikude järgselt koostatud raportitele. 05.10.2016 on õiguskantsler edastanud

Justiitsministeeriumile märgukirja (reg.nr 6-1/161019/160404) seoses kartserikaristuste

pikkustega ja järjest täitmisele pööramisega. Õiguskantsler leidis, et ühe kartserikaristuse

pikkus ei tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva ja alaealistel kolm ööpäeva.

Kartserikaristuste kandmise vahele tuleb jätta mõistlik ajavahemik, kui järjestikku täidetavate

kartserikaristuste summa ületab 14 päeva. 18.10.2016 kirjaga nr 7-4/151309/1604193 tegi

õiguskantsler Viru Vanglale ja Tartu Vanglale soovituse kartseririietusega ja kartseris voodi

kasutamisega seonduvalt. Õiguskantsler on arvamusel, et kui kartserikaristust kohaldatakse

pikaajaliselt, tuleb vanglatel lubada kinnipeetavatel voodit ja voodivarustust päevasel ajal

kasutada. Kartseririietusega seonduvalt leiab õiguskantsler, et ilma konkreetse põhjuseta

tavavormist erineva (kehvema) kvaliteediga riietuse väljastamine eranditult kõigile kartseris

viibivatele kinnipeetavatele tuleb lõpetada ning tagada kartserikaristust kandvatele

kinnipeetavatele võimalus nende inimväärikust riivamata riietuda.

Vastustaja märgib, et õiguskantsleri kirjad on soovitusliku iseloomuga ega ole õiguslikult

siduvad. Õiguskantsleri seaduse § 351 lg 1 alusel võib õiguskantsler kritiseerida, anda soovitusi

ja muul viisil väljendada oma arvamust, samuti teha ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks.

Samas puudub õiguskantsleri soovitustel nt kohtuotsusega võrreldav õiguslik jõud ja

õiguskantsleri kasutusse ei ole antud jõulisi meetmeid oma soovituste elluviimise täitmise

tagamiseks vastu järelevalvealuse asutuse tahet. Sama on nentinud ka Tartu Ringkonnakohus

12.01.2017 otsuses nr 3-15-2216.

Vangla möönab, et Tallinna Vangla kartserihoone mõningaid olmetingimusi on CPT hinnanud

kohati kriitiliselt, kuid vangla on kartserihoone kambrites ja olmeruumides teinud pärast CPT

2012 aasta külastust märkimisväärseid parendustöid. Teostatud on sanitaarremont kõikides

kambrites, parandatud on ruumide valgustust ja remonditud on duširuum. Samuti ei ole CPT

aruandes esitatud ettepanekute näol tegemist Tallinna Vangla jaoks siduva korraldusega. Kuigi

Eesti täitevvõimu ülesanne on korraldada muuhulgas vanglate töö nii, et kinnipeetavate

põhiõigused oleksid tagatud, ei saa nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimuste

tuvastamise korral sellise organisatsiooni nagu CPT poolt olla vältimatuks tagajärjeks vangla

või selle osa sulgemine. See muudaks vanglate töö ning avaliku korra kaitsmise võimatuks. Ka

Vabariigi Valitsus on vastuseks CPT raportile selgitanud järgmist: "Arvestades Tallinna Vangla

võimalusi, ei ole võimalik lõpetada hoone kasutamist täielikult ning Tallinna Vangla püüab

olemasolevate vahendite ulatuses tagada hoone kambrite elamisväärsed tingimused". Vangla

on CPT soovituste järgselt hoone üldist olustikku ja elutingimusi vastavalt võimekusele

järjepidevalt parendanud. Arvesse võtmata ei saa jätta asjaolu, et toimub uue Tallinna Vangla

ehitus, mis muudaks käesoleval ajal kasutusel olevate hoone kapitaalremondi ebamõistlikuks

investeeringuks, kuna pisut enam kui aasta pärast ei ole praegused hooned enam kinnipeetavate

majutamiseks kasutusel. Seega ei ole põhjendatud ka riigi ressursside märkimisväärne

suunamine peagi kasutuselt eemaldatavate hoonete ümber ehitamiseks.

Eeltoodud selgitusi silmas pidades on Tallinna Vangla tegevus A. N.i kartserikaristuste

täitmisele pööramisel toimunud kooskõlas kehtiva õiguse, vanglale täitmiseks kohustuslike

suuniste ja kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus tunnistamaks vastustaja tegevus

õigusvastaseks. Lähtudes eeltoodud selgitustest palume jätta A. N.i kaebus vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldamata.

Tallinna Vangla peab kaebaja kaebust alusetuks ning palub jätta see rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja hoidmine kartseris pikka aega järjest

erinevate distsiplinaarkaristuse käskkirjade alusel on olnud õigusvastane ja kui on, siis millisest

hetkest alates.

5.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:

5.1.1. Kaebaja on olnud paigutatud kartserisse vaidlusaluse perioodi jooksul järgmiste Tallinna

Vangla distsiplinaarkäskkirjade alusel:

Tallinna Vangla 08.06.2016 käskkiri nr 5-2/645 (tl 25-26p) 5 ööpäeva kartserit 6 kuulise

katseajaga, pööratud täitmisele 12.08.2016-17.08.2016;

Tallinna Vangla 08.08.2016 käskkiri nr 5-2/901 (tl 27-28p), 3 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 09.08.2016-12.08.2016;

Tallinna Vangla 08.08.2016 käskkiri nr 5-2/902 (tl 29-30), 2 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 17.08.20169-19.08.2016;

Tallinna Vangla 08.08.2016 käskkiri nr 5-2/903 (tl 31-32), 2 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 19.08.2016-21.08.2016;

Tallinna Vangla 08.08.2016 käskkiri nr 5-2/904 (tl 33 ja selle pöördel), 2 ööpäeva kartserit,

pööratud täitmisele 21.08.2016-23.08.2016;

Tallinna Vangla 23.01.2017 käskkiri nr 5-2/66 (tl 34-36p), 10 ööpäeva kartserit kokku (kahel

erineval alusel 5 ööpäeva määrati), pööratud täitmisele 24.01.2017-01.02.2017;

Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/116 (tl 37-40), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 14.02.2017-19.02.2017; ja 09.02.2017-14.02.2017 (tl 16 ja selle pöördel vt 2x on)

Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/117 (tl 41-44), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 19.02.2017-24.02.2017;

Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/118 (tl 45-48), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 01.03.2017-06.03.2017;

Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/119 (tl 49-52p), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 06.03.2017-11.03.2017;

Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/121 (tl 53-56p), 10 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 16.03.2017-20.03.2017 (katkestatud Tartu Vanglasse paigutamise tõttu);

Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/148 (tl 57-69), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 18.04.2017-19.04.2017 (kandis ära ühe päeva);

Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/149 (tl 61-66), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 23.04.2017-28.04.2017;

Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/150 (tl 65-68), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 28.04.2017-03.05.2017;

Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/151 (tl 69-72), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 03.05.2017-08.05.2017;

Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/152 (tl 73-75p), 5 ööpäeva kartserit, pööratud

täitmisele 08.05.2017-13.05.2017;

Tallinna Vangla 06.03.2017 käskkiri nr 5-2/220 (tl 76-78p), 10 ööpäeva kartserit, pööratud

algselt täitmisele 18.05.2017-28.05.2017, kuid 24.05.2017-29.05.2017 oli täitmine peatatud

Tallinna Ringkonnakohtu määruse alusel ja sel ajal kaebaja kartseris ei viibinud.

Tartu Vangla 06.03.2017 käskkiri nr 6-2/235, 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele

02.06.2017-07.06.2017;

Tallinna Vangla 10.03.2017 käskkiri nr 5-2/256 (15.06.2017 vastuskirjas märgitud käskkirja

nr-na ekslikult 5-2/235; tl 79-81p), 7 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 07.06.2017-

14.06.2017;

Tallinna Vangla 17.03.2017 käskkiri nr 5-2/275 (tl 82-83), 10 ööpäeva kartserit; pööratud

täitmisele 14.06.2017-24.06.2017.

Kõik nimetatud käskkirjad on kehtivad.

Eeltoodust nähtub, et kaebuse esitaja on viibinud pidevalt kartseris perioodil:

09.08.2016-23.08.2016 so 15 päeva järjest,

24.01.2017-06.02.2017 so 14 päeva järjest, seejärel 2 päeva tavarežiimil,

09.02.2017-20.03.2017 so 40 päeva järjest, seejärel 9 päeva tavarežiimil,

28.03.2017-19.04.2017 so 23 päeva järjest, seejärel 3 päeva tavarežiimil,

23.04.2017-24.05.2017 so 32 päeva järjest, seejärel 8 päeva tavarežiimil,

02.06.2017-24.06.2017 so 23 päeva järjest, mille järel kaebaja vabanes vanglast.

5.2. Kohus märgib, et kaebaja leiab esmalt, et kaebaja kartserisse paigutamisega on vastustaja

sekkunud kaebaja pere- ja eraellu, kuna kaebajal ei ole võimalik käia kartseris viibimise ajal

lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel, millega on rikutud EIÕK art 8 ja juba sellest tulenevalt on

kaebaja kartseris hoidmine õigusvastane.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et kaebaja väide EIÕK art 8 rikkumisest ei ole

põhjendatud. Vastustaja toob õigesti välja, et analoogselt EIÕK artiklile 8 sätestab ka Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 26 esimene lause igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Põhiseaduse § 11 kohaselt on lubatav õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.

Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Kohus nõustub vastustajaga, et VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 sätted on vanglale järgimiseks

kohustuslikud ja vanglal puudub pädevus teostada kokkusaamiste lubamisel diskretsiooni

juhul,

kui

kinnipeetav

on

paigutatud

kartserikambrisse

õiguspäraselt

määratud

distsiplinaarkaristuse kandmiseks. Tegemist on põhiõiguste seadusjärgse piiranguga, mis lubab

kinnipeetava õigustesse sekkuda. Tallinna Vangla tegevus kartseris paiknevale isikule

kokkusaamiste mittevõimaldamisel on seega õiguspärane.

Asjakohane on ka vastustaja poolt märgitu, et kuivõrd kaebaja ei ole sõltumata oma

vanglasisesest paiknemisest vanglale teadaolevalt ühtki taotlust lühi- ega pikaajalise

kokkusaamise võimaldamiseks esitanud, seda ka perioodil, mil A. N. paiknes avatud

eluosakonnas või lukustatud kambris, siis on etteheited vangla tegevusele kokkusaamiste

mittevõimaldamisel asjakohatud ega saa olla kuidagi kaebaja õigusi riivanud.

5.3. Teiseks on kaebaja seisukohal, et kaebaja on olnud paigutatud kartserisse õigusvastaselt

või alternatiivselt alates 14 ööpäeva ületavas osas õigusvastaselt. Kaebaja tugineb seejuures

Õiguskantseleri seisukohtadele, CPT raportitele ja EIK kohtupraktikale ning Riigikohtu

lahendile nr 3-3-1-2-06.

Kohus märgib, et vangistusseadusest ei tulene piirangut, millise perioodi vältel järjestikku võib

kinnipeetav viibida kartserirežiimil. VangS § 63 lg 1 p 4 sätestab üksnes, et konkreetse

distsiplinaarkaristuse raames võib kinnipeetavale määrata karistuseks kartserisse paigutamise

kuni 45 ööpäevaks. Riigikohus ei ole oma 21.03.2013 otsuses nr 3-3-1-79-12 p 10 pidanud

õigusvastaseks seda, et kinnipeetav viibib kartserirežiimil erinevate distsiplinaarkaristuste

täitmisele pööramise korral järjestikku üle 45 päeva.

Kohus märgib, et ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 24.05.2017 määruses haldusasjas nr 3-

17-533, kus oli arutluse all kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotlus, milles kaebaja palus

kohustada vanglat võimaldama tal viibida kartserikaristuse kandmise vahepeal mõistliku aja

jooksul olla tavarežiimil sedastanud, et: „Arvestades kartserirežiimil kinnipidamise senist

pikaajalist kestust, leiab ringkonnakohus, et kuigi halduskohtu määruse tegemise ajaks (so

20.03.2017) ei olnud järjestikune kartserirežiimil kinnipidamine muutunud suure tõenäosusega

õigusvastaseks, on praeguseks kartserirežiimil kinnipidamine kestnud juba sedavõrd pikka aega

lisaks varasematele pikematele perioodidele, mil A. N.i hoiti kartserirežiimil, et esialgse

õiguskaitse kohaldamine on muutunud põhjendatuks. Ringkonnakohus keelas seetõttu esialgse

õiguskaitse korras Tallinna Vanglal A. N.i edasise jätkuva kinnipidamise kartserirežiimil viie

ööpäeva vältel /…/. „

Eeltoodust saab järeldada, et ringkonnakohus ei pidanud kaebaja pikka aega kartseris viibimist

õigusvastaseks vähemalt 20.03.2017 seisuga so mil kaebaja oli viibinud järjest kartseris 40

päeva.

Arvestades, et kaebaja ei ole järjest viibinud kartseris kordagi pikemalt kui 45 päeva (sealjuures

erinevate distsiplinaarkaristuste käskkirjade alusel), leiab kohus, et vastustaja ei ole käitunud

õigusvastaselt.

Kohus

ei

võta

seejuures

seisukohta,

kas

juhul,

kui

erinevate

distsiplinaarkaristuste järjestikuse täitmise korral enam kui 45 päeva vältel, võiks olla

õigusvastase tegevusega või mitte.

5.5. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastustajal on kohustus tagada kinnipidamisasutuses

sisekorra järgimine ja vanglal on õigus nõuda kinnipeetavalt nõutele vastavat käitumist, mis

teenib karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Kartserikaristuste järjestikune täitmisele

pööramine ei ole õigusvastane, kui tegemist on isikuga, kes süstemaatiliselt ja järjepidevalt

rikub vanglas kehtivat korda. Kaebaja puhul on vaieldamatult vastavad tingimused täidetud.

Käskkirjadest nähtub, et kaebaja pani toime korduvalt samaliigilisi rikkumisi – üldtunnustatud

viisakusreeglite eiramine ja korraldustele mitte allumine. Kaebaja pidi aru saama, et vastava

käitumise jätkamisel karistatakse teda distsiplinaarkorras. Kaebajale oli teada ka asjaolu, et

distsiplinaarkaristused pööratakse täitmisele koheselt tulenevalt VangS § 65 lg 1.

5.6. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-2-06 ei ole asjakohane, kuna viidatud lahendis

oli tegemist olukorraga, kus distsiplinaarkaristus oli määratud õigusliku aluseta. Käesoleval

juhul on distsiplinaarkaristused määratud aga õiguspäraselt.

5.7. Kohus märgib, et osas, mis puudutab kaebaja viiteid Õiguskantsleri seisukohtadele ning

CPT raportitele ning EIK kohtupraktikale, on vastavad viited küll õiged aga need seisukohad

ei ole otse kohaldatavad ega muuda vangla toimingut õigusvastaseks. Lisaks märgib kohus, et

EIK on küll pidanud isiku suhtes üksikvangistuse kohaldamist pikema aja vältel järjest kui 14

päeva mitte soovitavaks, kuid see EIK-i seisukoht ei too automaatselt kaasa pikema kartseris

viibimise õigusvastasust.

EIK on oma lahendis nr 13579/09 selgitanud, et EIK-i kohtupraktika kohaselt ei ole artikli 3

riive välistatud siis, kui ametivõimudel puudus eesmärk isiku alandavaks kohtlemiseks või talle

kannatuste tekitamiseks. Kinnipeetud isiku eraldamine teistest kinnipeetavatest ei ole iseenesest

artikli 3 riive siis, kui sellisel meetmel on julgeoleku tagamise, isiku kaitse või karistamise

eesmärk. Kuigi isiku pikaajaline eraldamine teistest kinnipeetavatest ei ole soovitav, tuleb

meetme õiguspärasuse hindamisel arvestada eraldamise eesmärki ja tingimusi, selle kestust

ning mõju konkreetsele isikule. Omavoli välistamiseks tuleb esitada üksikvangistuse

pikendamisel eriti kaalukad põhjendused. Mida pikem on üksikvangistuse (EIK-i termin

„vangistus vangistuses“) kestus, seda detailsemad peavad olema põhjendused. Pikaajalise

üksikvangistusega peab kaasnema isiku seisundi pidev hindamine, sh selle mõju hindamine

tema vaimsele ja füüsilisele tervisele. Sellekohane nõue peab tulenema kinnipidamisasutusele

kohaldatavatest õigusaktidest.

Kohtule esitatud distsiplinaarkaristuse käskkirjadest nähtub, et kaebaja eraldamise eesmärgiks

oli nii julgeoleku tagamine vanglas kui kaebaja karistamine. Sellest tulevalt leiab kohus, et

antud juhul oli EIK poolt nimetatud eesmärgid täidetud. Lisaks tuli arvestada kinnipidamise

tingimusi. Kaebaja ei ole välja toonud, et kartseri kinnipidamistingimused ei oleks vastanud

seaduse nõuetele või et need oleks olnud sellised, mis juba eraldiseisvalt oleks tinginud kaebaja

eraldamise õigusvastasuse. Kohus leiab, et esitatud käskkirjad on piisavalt põhjendatud.

Käskkirjade täitmisele pööramise kohustus tulenes vastustajale VangS § 65 lg 1. Möödunud ei

olnud VangS § 65 lg 6 tulenev kaheksakuuline tähtaeg, mille jooksul sai karistust täitmisele

pöörata.

5.8. Kaebaja tervislikku seisundit on alates 08.02.2017 distsiplinaarkäskkirja nr 5-2-116 (v.a

kolmel korral, kus käskkirjas ei ole seda eraldi märgitud) koostamisest ja sellele järgnevate

distsiplinaarkäskkirjade ja nende täitmise pööramisel arvestatud. Meditsiiniosakonna töötajad

ei ole tuvastanud selliseid tervisekaebusi, mis poleks võimaldanuks kaebajal kartserikaristust

kanda.

Tallinna Ringkonnakohus märkis oma 24.04.2017 määruses nr 3-17-533, et: „Tallinna Vangla

on 15.03.2017 vastuses kohtunõudele selgitanud, et enne iga distsiplinaarkäskkirja andmist ja

karistuse määramist küsitakse meditsiiniosakonnalt arvamust, kas A. N.i tervislik seisund

võimaldab tal kartserikaristust kanda. Ringkonnakohtul ei ole alust selles vangla väites kahelda.

Tallinna Vangla meditsiiniosakonna 27.02.2017 kinnitusest ja 14.03.2017 meditsiinikaardi

väljavõttest ei nähtu, et A. N.i tervislik seisund ei võimaldaks tal kartserikaristust kanda. Ka ei

nähtu meditsiiniosakonna tõenditest, et A. N.ile oleks näidustatud elastiksideme kandmine või

lamamisrežiim. Lisaks on vangla kinnitanud, et määruskaebuse esitaja haigestumise korral

katkestati ka kartserirežiim (20.03.2017–28.03.2017). Selline terviseseisundi hindamine ei ole

aga piisav väga pikka aega kestva kartserikaristuste kohaldamise korral.“

Kohus leiab eelpool viidatud ringkonnakohtu seisukohta arvestades, et vastustaja oleks pidanud

pidevalt jälgima pikka aega kestva kartserikaristuse kohaldamisel kaebaja tervislikku seisundit

sh psühholoogilist seisundit nii nagu on selgitanud ka EIK märkides, et pikaajalise

üksikvangistusega peab kaasnema isiku seisundi pidev hindamine. Seda nõuet ei ole antud juhul

järgitud kohtu arvates piisaval määral. Kuid eeltoodule vaatamata ei muuda see fakt ainuüksi

vangla tegevust õigusvastaseks. Kohus märgib, et kaebaja ei ole väitnud, et tema tervislik

seisund oleks olnud selline, mis ei oleks võimaldanud kaebajal kartserikaristuste järjestikust

kandmist.

5.9. Kohus märgib, et kaebaja ei ole tegelikult väitnud oma kaebust põhjendades midagi peale

selle, et tema arvates on tulenevalt EIK lahendist ja Õiguskantsleri seisukohtadest kaebaja

järjestikku kartseriga karistamine õigusvastane. Kohus kaebaja eeltoodud põhilise seisukohaga

ei nõustu. EIK lahendist ei tulene, et üle 14 päeva kartseris järjestikune viibimine oleks

automaatselt õigusvastane ja et tegemist oleks art 3 riivega. Kohus on seisukohal, et käesoleval

juhul oli siseriiklikust õigusest tulenevalt vanglal õigus pöörata distsiplinaarkaristused

täitmisele koheselt st järjestikku. Vangla on piisavalt käskkirju põhjendanud, käskkirjad on

kehtivad ning olid täitmiseks kohustuslikud. Kohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, milledest

tulenevalt oleks võimalik asuda seisukohale, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste

täitmisele pööramine oleks olnud õigusvastane. Kohus möönab, et kaebaja tervislikku seisundit

oleks võinud hinnata tõepoolest pidevalt, kuid see fakt ei too automaatselt kaasa vangla

toimingu - kaebaja hoidmine pikka aega järjest kartseris – õigusvastasust.

5.10. Kohus peab käesolevat juhtumit hinnates ja vastustajaga nõustudes vajalikuks eraldi välja

tuua, et kaebajale oli ja on teada, et vangla korrale allumatus toob kaasa distsiplinaarkaristuse

rakendamise, milleks võib korduvate rikkumiste korral suure tõenäosusega olla kartserikaristus.

Sellele vaatamata jätkas kaebaja teadlikult ja tahtlikult distsiplinaarrikkumiste toimepanemist.

Kaebaja tegi seda pidevalt ja süstemaatiliselt – mitmed sarnased rikkumised kordusid pidevalt.

Sellest võib järeldada, et kaebaja sooviski viibida pidevalt kartserikambris, kuivõrd vastasel

korral ei oleks ta pidevalt korda rikkunud. Kohus märgib, et kaebajale oli ilmselgelt lisaks

eeltoodule teada ka VangS § 65 lg 1 tulenev regulatsioon, millest tulenevalt tuli tal arvestada

sellega, et karistused pööratakse täitmisele koheselt (sh järjestikku).

Kohus märgib, et vangla ülesandeks on tagada vangla sisekorra järgimine ja selleks tuleb

vanglal tuvastatud rikkumiste korral muuhulgas tagada ka määratud karistuse täideviimine. Kui

vangla ei saaks kohaldada süstemaatiliselt korda rikkuvate isikute suhtes distsiplinaarkaristusi

ja pöörata neid vajadusel koheselt peale rikkumist täitmisele, võiks see viia olukorrani, kus

vanglal puudub võimalus saavutada oma eesmärke ja täita oma seaduses sätestatud ülesandeid.

Sellise olukorra tekitamine ei ole põhjendatud. Küll aga tuleb vanglal distsiplinaarkaristuste

järjestikusel täitmisele pööramisel pöörata suuremat tähelepanu isikute tervislikule seisundile

sh kinnipeetava vaimsele seisundile. Vajadusel tuleb teha pause karistuste täitmisele

pööramises. Käesoleval juhul on vastavaid vahesid karistuste täideviimisel ka rakendatud ja

tehtud seda ka ühel korral kohtu nõudmisel esialgse õiguskaitse korras, mis näitab, et isikul on

olemas ka kohased õiguskaitsevahendid liigpikkade kartserikaristuste vältimiseks.

6. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata.

7. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik