3-16-909/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. jaanuar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-909

Haldusasi

AS Prisma Peremarket kaebus Tallinna Ettevõtlusameti

11.04.2016 otsuse nr 15-1.11/9 tühistamiseks osas,

millega jäeti rahuldamata AS Prisma Peremarket taotlus

intressi arvestamiseks ja tasumiseks, ning Tallinna linna

kohustamiseks tasuma AS-le Prisma Peremarket intressi

riigivastutuse seaduse § 23 alusel summas 21 643,63

eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Prisma Peremarket, volitatud esindaja

v.adv Tanel Molok

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Jaan

Lindsaar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. jaanuari 2018. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.

märtsi 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-909 muutmata.

2. Mõista Tallinna linnalt AS Prisma Peremarket kasuks välja AS Prisma Peremarket

apellatsiooniastme menetluskulud 1141 (üks tuhat ükssada nelikümmend üks) eurot ja

20 senti. Tallinna linna apellatsiooniastme menetluskulud jäävad Tallinna linna enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-16-909

2(9)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Prisma Peremarket deklareeris alates 2010. a II kvartalist kuni 2011. a IV kvartalini

tasumisele kuuluvat müügimaksu summas 1 749 432,39 eurot.

2. AS Prisma Peremarket esitas 04.04.2013 Maksu- ja Tolliametile (MTA) seitse

parandusdeklaratsiooni perioodide eest alates 2010. a II kvartalist kuni 2011. a IV kvartalini,

mille kohaselt on kõikidel maksustamise perioodidel AS Prisma Peremarket tasumisele

kuuluv müügimaks 0 eurot. Samuti esitas AS Prisma Peremarket müügimaksu tagastamise

taotluse.

3. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 30.04.2013 otsusega nr 15-1.9/2 tagastusnõude rahuldamata

ning määras AS-le Prisma Peremarket 2010. a II kvartali kuni 2011. a IV kvatali eest

müügimaksu summas 1 749 432,39 eurot.

4. AS Prisma Peremarket esitas 22.07.2013 Tallinna Ettevõtlusametile taotluse riigivastutuse

seadusese (RVastS) alusel tasutud müügimaksult intresside tasumiseks.

5. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 21.08.2013 otsusega nr 15-1.11/18 AS Prisma Peremarket

22.07.2013 taotluse intresside arvestamiseks ja tasumiseks rahuldamata.

6. AS Prisma Peremarket vaidlustas mõlemad Tallinna Ettevõtlusameti otsused Tallinna

Halduskohtus. Tallinna Halduskohus tühistas 25.01.2016 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-13-

1187 nimetatud otsused ja kohustas Tallinna linna AS Prisma Peremarket 04.04.2013 taotlust

uuesti läbi vaatama.

7. Tallinna Ettevõtlusamet rahuldas 30.03.2016 otsusega nr 15-1.9/7 AS Prisma Peremarket

tagastusnõude osaliselt ja tagastas müügimaksu summas 185 378,95 eurot AS Prisma

Peremarket ettemaksukontole.

8. AS Prisma Peremarket esitas 06.04.2016 Tallinna Ettevõtlusametile taotluse vaidluse all

olnud summade tagastamisega viivitamise eest intressi arvestamiseks ja tasumiseks. Taotluse

esitaja palus arvestada ja tasuda intresse nii maksukorralduse seaduse (MKS) kui RVastS

alusel perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval

pärast tagastustaotluse esitamist.

9. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 11.04.2016 otsusega nr 15-1.11/9 rahuldamata AS Prisma

Peremarket taotluse arvestada ja tasuda intressi RVastS alusel (p 1); arvestas AS Prisma

Peremarket kasuks intressi tema poolt ettevõtlusametile enammakstud maksusummalt

3-16-909

3(9)

järgmiselt: 112 562,09 eurot ajavahemiku 04.05.2013–09.02.2016 (k.a) eest; 667,36 eurot

ajavahemiku 16.02.2016–21.02.2016 (k.a) eest ning 2 224,54 eurot ajavahemiku 11.03.2016–

30.03.2016 (k.a) eest (p 2).

10. AS Prisma Peremarket esitas 10.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna

Ettevõtlusameti 11.04.2016 otsuse nr 15-1.11/9 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata

AS Prisma Peremarket taotlus intressi arvestamiseks ja tasumiseks ning Tallinna linna

kohustamiseks tasuma AS-le Prisma Peremarket intressi RVastS § 23 alusel summas 21

643,63 eurot.

Kohaldatav on RVastS, mille § 23 p 1 sätestab maksukohustuslasele õiguse nõuda avaliku

võimu kandjalt 6%-list intressi alusetult saadud raha eest. See on tasu aja eest, mil avaliku

võimu käsutuses oli alusetult saadud raha ning mille jooksul kaebaja ei saanud vastavat

rahasummat ise kasutada. Kaebuse eesmärk on intressi saamine perioodi eest, mis algas

müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal päeval pärast müügimaksu

tagastustaotluse esitamist, s.o 06.05.2013. See on periood, mida MKS-s sätestatud intressi

tasumise kohustus (MKS § 116) ei reguleeri.

RVastS-st lähtuv intressinõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud RVastS §-s 22 sätestatud

alusetu rikastumise nõude eeldused: 1) avaliku võimu kandja on saanud isikult avalik-

õiguslikus suhtes asja või raha; 2) asja või raha üleandmiseks puudus õiguslik alus või on

õiguslik alus ära langenud (RVastS § 22 lg 1). Kaebaja tasus vastustajale avalik-õiguslikus

suhtes müügimaksu. Seega on täidetud esimene tingimus. Ka teine tingimus on täidetud, sest

tänaseks on jõustunud kohtulahenditega tuvastatud, et müügimaksu tasumise aluseks olnud

Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ (määrus nr 45) oli

vastuolus Euroopa Liidu õigusega ning seega puudus õiguslik alus müügimaksu nõuda.

RVastS-st tulenevat intressi saab nõuda sõltumata MKS-s sätestatud intressikohustusest. MKS

§ 116 lg 2 kohaselt on maksuhaldur kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt

intressi juhul, kui ta ei täida tagastusnõuet tähtaegselt. MKS kohaselt arvestatakse intressi

alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma kuni selle tagastamise või

tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. See tähendab, et MKS-st tulenev intress

kuulub arvestamisele alates 06.05.2013, s.o päev, millal pidi toimuma tagastustaotlusega

palutud müügimaksu tagastamine (kaebaja esitas tagastustaotluse 04.04.2013). MKS § 106 lg

2 esimese lause kohaselt tuleb tagastustaotlus täita 30 päeva jooksul. 30. päev oli laupäev

04.05.2013. Lähtudes MKS § 50 lg-st 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136

lg-st 8 tuli tagastustaotlus täita järgneval tööpäeval, s.o 06.05.2013. MKS ei reguleeri intressi

tasumise kohustust perioodi osas, mis algas kaebaja poolt müügimaksu tasumisega ning

lõppes 06.05.2013. Kaebus puudutab ainult vastavat perioodi ning selles osas on põhjendatud

tugineda RVastS-st tulenevale intressi regulatsioonile. Seega ei teki olukorda, kus kaebaja

kasuks arvestatakse intressi erinevatel alustel mitmekordselt. Vastustajal on kohustus tasuda

intressi kogu perioodi eest, mil ebaseaduslikult kogutud müügimaks tema valduses oli. Muu

hulgas on vastustajal intressi tasumise kohustus ka perioodi eest, mis jääb maksusummade

tasumise ja tagastustaotluse lahendamise vahele. Seda seisukohta kinnitab ka Euroopa Kohtu

lahend asjas C-565/11.

Kui kohus peaks nõustuma vastustaja seisukohaga, et RVastS alusel intresse nõuda ei saa,

tähendaks see tunnistamist, et Eesti õiguskord on EL õigusega vastuolus. Kaebajal ei ole

intresside nõudmiseks alternatiivseid aluseid. Sellisel juhul tuleks otsida võimalusi selle

vastuolu kõrvaldamiseks. Üheks võimaluseks oleks MKS § 116 osas põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamine põhjusel, et see ei näe ette intresside tasumist perioodi eest,

mis jääb ebaseaduslikult kogutud maksu tasumise ja tagastustaotluse lahendamise vahele.

3-16-909

4(9)

11. Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.

Haldusmenetluse seadus (HMS) § 69 lg 2 näeb ette RVastS kohaldamise olukorras, kus

tunnistatakse haldusakt tagasiulatuvalt kehtetuks. Kaebaja soovib aga RVastS alusel intressi

arvestamist ja tasumist alates müügimaksu tasumise päevast. Müügimaksu tasumise päeval

tasus kaebaja müügimaksu enda esitatud deklaratsioonide, mitte haldusakti alusel, mis

tähendab, et maksukohustuslane tuvastas ise temal lasuva maksukohustuse ja tasus

müügimaksu ise. Haldusakti, mida pole antud, ei saa tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada ja

sellest tulenevalt intressi tasumist nõuda. Järelikult ei tulene HMS § 69 lg-st 2 antud juhul

õiguslikku alust RVastS kohaldamiseks. HMS § 69 lg-s 2 sätestatud haldusaktina ei saa

käsitada määrust nr 45, mis nägi ette müügimaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse, sest

määruse puhul on tegemist õigustloova aktiga (HMS § 88).

Euroopa Kohtu lahend nr C-565/11 ei ole asjassepuutuv. Viidatud lahend käsitleb olukorda,

kus siseriiklikult on intresside maksmise tingimused jäetud reguleerimata. Kaebaja ei saa

samaaegselt väita, et Eestis puudub intresside maksmise õiguslik regulatsioon ning teisalt

väita, et intressi tasumise õiguslik kohustus on siiski sätestatud RVastS §-des 22 ja 23.

Kuivõrd kaebaja on esitanud halduskohtule kaebuse intressi maksmiseks konkreetsel

õiguslikul alusel, siis pole kaebaja viited ja arutlused intressi maksmise õiguslike aluste

puudumise teemal asjakohased. Lisaks ei tähenda siseriiklikus õiguses intressi maksmise

õigusliku regulatsiooni puudumine automaatselt siseriikliku õiguse vastuolu EL õigusega.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et alates maksu tasumisest tuleb maksukohustuslase kasuks

arvestada ning tasuda intressi RVastS alusetu rikastumise sätete alusel (vt Riigikohtu lahend

nr 3-3-1-45-10, p 11). Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et täidetud on teine RVastS § 22 lg 1

kohaldamise tingimus – müügimaksu tasumise hetkel õigusliku aluse puudumine või

õigusliku aluse äralangemine. Kaebaja tasus müügimaksu ise, tuvastades maksuõigussuhte

tekkimise tingimused, deklareerides müügimaksu ning tasudes deklaratsioonide alusel

müügimaksu. Kaebajal oli võimalus ka müügimaksu mitte tasuda, nagu tegi seda Statoil Fuel

& Retail AS haldusasjas nr 3-10-3008, millele on kohus AS Prisma Peremarket puudutavas

kohtulahendis (haldusasi nr 3-13-1187) viidanud. See tähendab, et tal oli võimalus jätta

müügimaksu kohustus täitmata ning kui maksuhaldur oleks kohustanud kaebajat müügimaksu

tasuma, siis oleks tal olnud võimalik haldusakt kohtus vaidlustada. Seeläbi ei oleks tekkinud

vaidlust intresside üle. Seda võimalust kaebaja ei kasutanud.

Haldusasjas nr 3-13-1187 või haldusasjas nr 3-10-3008 kohtu tuvastatu ei tekitanud kaebajale

õigust nõuda intresse alusetu rikastumise sätete alusel. Kaebaja õiguslik staatus nendes

haldusasjades tehtud otsustega ei muutunud, sh ei langenud ära tasutud müügimaksu alus.

Seega on alusetu rikastumise nõude materiaalõiguslikud eeldused täitmata.

Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et käesoleval juhul esineb alusetu rikastumise

võlasuhe, siis tuleb kaebaja intressinõude lahendamisel arvesse võtta, millal maksuhaldur sai

teada, et ta on väidetavalt alusetult rikastunud ning mis ajast alates kaebaja nõudis vastustajalt

alusetult saadu tagastamist ning kas maksuhaldur on viivitanud intressi maksmise kohustuse

täitmisega. Maksudeklaratsioonides deklareeris kaebaja kaupade ja teenuste käibe

müügihinnas, sh tasumisele kuuluva müügimaksu. Deklaratsioonidest ei nähtunud, milliste

kaupade ja teenuste eest on müügimaksu deklareeritud, maksu arvestust kaebaja

maksuhaldurile ei esitanud. Sellest tulenevalt ei olnud maksuhaldurile teada, kas ja kui, siis

millises summas on kaebaja deklareerinud aktsiisikaupasid ning tasunud nendelt kaupadelt

müügimaksu. Seega ei saanud vastustaja olla teadlik väidetavast alusetust rikastumisest alates

müügimaksu tasumisest. Kaebaja esitas müügimaksu tagastamise nõude alles 04.04.2013.

Intressi tasumise nõude esitas kaebaja 22.07.2013. Järelikult alles sellest hetkest võis

3-16-909

5(9)

vastustaja teada saada, et kaebaja on tasunud aktsiisikaupadelt müügimaksu. Samas ei

nähtunud esitatud taotlusest, millises ulatuses on vastustaja kaebaja arvel väidetavalt alusetult

rikastunud. Selliselt esitatud nõue ei vasta RVastS § 22 nõude esitamise tingimustele.

Aktsiisikaupadelt tasutud müügimaksu summa tegi kaebaja vastustajale teatavaks alles

15.02.2016, mida tuleb lugeda hetkeks, kui vastustaja sai väidetavast alusetust rikastumisest

teada. RVastS ei sätesta, mis aja jooksul ja tingimustel tuleb alusetult saadu võlausaldajale

tagastada. RVastS § 24 lg 2 ei reguleeri alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumist

ja kohustuse täitmise tingimusi, vaid alusetu rikastumise nõude aegumist. Tulenevalt RVastS

§ 22 lg-st 1 ja §-st 23 koostoimes võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-tega 3 ja 7 võib

võlausaldaja nõuda avalik õiguslikus suhtes alusetu rikastumise teel saadu tagastamist

(kohustuse täitmist) ja intressi tasumist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

möödumist. Kuna kaebaja teatas väidetavast alusetust rikastumisest ja esitas nõude (sh

puudustega) alles 2013. a-l, siis ei tekkinud vastustajal kohustust maksta müügimaks tagasi

ning tasuda saadud summalt intressi enne nõude esitamisest mõistliku aja möödumist ning

kaebajal ei ole õigus nõuda intressi alates müügimaksu tasumisest. 2013. a-st alates on

kaebajale makstud intressi MKS alusel.

12. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.03.2017 otsusega kaebuse (p 1) ja tühistas Tallinna

Ettevõtlusameti 11.04.2016 otsuse nr 15-1.11/9 p-i 1. Muus osas jättis kohus otsuse muutmata

(p 2). Kohus mõistis Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja intressi summas 21 643,63 eurot (p

3) ja kaebaja kantud menetluskulud summas 2337,60 eurot (p 4).

Tallinna linn on avaliku võimu kandja RVastS § 2 lg 1 tähenduses. Kaebaja tasus vastustajale

avalik-õiguslikus suhtes müügimaksu. Vaidlust ei ole selles, et müügimaksu tasumise aluseks

oli kohalike maksude seaduse (KoMS) § 8 ja määrus nr 45. Müügimaksu kehtestamine

Tallinnas tunnistati kohtu poolt vastuolus olevaks Euroopa Liidu õigusega. Seega puudus

vastustajal õiguslik alus müügimaksu nõuda. Tallinna Ettevõtlusameti 30.03.2016 otsusega nr

15-1.9/7 rahuldati tagastusnõue osaliselt ning AS-le Prisma Peremarket tagastati müügimaksu

summas 185 378,95 eurot. Tallinna Ettevõtlusamet arvestas AS Prisma Peremarket kasuks

intressi tema poolt ettevõtlusametile enammakstud maksusummalt MKS alusel ning jättis

rahuldamata AS Prisma Peremarket taotluse arvestada ja tasuda intressi RVastS alusel.

Kohus nõustus kaebajaga, et vastustajal on kohustus tasuda intressi kogu perioodi eest, mil

ebaseaduslikult kogutud müügimaks tema valduses oli. Asjakohatu on vastustaja väide, et

kaebajal oli võimalus müügimaksu mitte tasuda. AS Prisma Peremarket käitus

seaduskuulekalt ning tasus Tallinna linna kehtestatud müügimaksu tasumise ajal kehtiva

õigusakti alusel. Kaebajale ei saa ette heita õiguskuulekat käitumist. RVastS § 23 p-s 1

sätestatu on tasu aja eest, mil avaliku võimu valduses on olnud alusetult saadud raha ning

kaebaja ei ole saanud vastavat rahasummat ise käsutada. Kaebaja soovib saada RVastS § 23

alusel intressi perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ning lõppes kolmekümnendal

päeval pärast müügimaksu tagastustaotluse esitamist, s.o 06.05.2013. Kuna see on periood,

mida MKS-s sätestatud intressi tasumise kohustus (MKS § 116) ei hõlma, tuleb kaebaja

arvates intressiga seonduvalt MKS-s reguleerimata perioodi osas tugineda RVastS § 23 p-le 1.

Kohus nõustub kaebajaga, et RVastS ega VÕS alusetu rikastumise regulatsioon ei ole seotud

sellega, millal vastaspool sai teada sellest, et ta alusetult rikastus ning mis ajast alates isik

nõudis vastaspoolelt alusetult saadu tagastamist, samuti kas maksuhaldur on viivitanud

intressi maksmisega. Isikul on õigus oma vara (sh raha) teise isiku valdusest nõuda välja

alates ajast, millal õiguslik alus vara üleandmiseks ära langes või kui see sootuks puudus.

Samuti ei ole seaduses sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleks sellises olukorras esitada

intresside tasumise taotlus.

3-16-909

6(9)

Müügimaksu tasumise aluseks olnud määrus nr 45 oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mis

tähendab, et vastustajal ei olnud müügimaksu kogumiseks õiguslikku alust. Vastustaja on

hoidnud enda käes ebaseadusliku regulatsiooni alusel AS-lt Prisma Peremarket kogutud

müügimaksusummat, mis hiljem kaebajale tagastati. Riigikohtu praktika kohaselt on intressi

maksmine avaliku võimu kandja alusetu rikastumise kõrvaldamiseks ebaõiglust heastav

abinõu, mille eesmärk on panna isik sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui avalik võim

poleks tema vara arvelt alusetult rikastunud. Vastustaja kehtestatud müügimaks ning selle

tasumise nõudmine oli algusest peale Euroopa Liidu õigusega vastuolus ning vastustaja sai

ebaseaduslikku regulatsiooni kehtestades enda valdusesse kaebaja rahalised vahendid, millele

tal tegelikkuses õigust ei olnud. Samas ei saanud kaebaja sellel perioodil neid vahendeid oma

ettevõtluse tarbeks kasutada temast mitteolenevatel põhjustel.

MKS § 116 lg-st 2 tulenev intress kuulub arvestamisele alates päevast, millal pidi toimuma

tagastustaotlusega palutud müügimaksu tagastamine. MKS ei reguleeri intressi tasumise

kohustust perioodi osas, mis algab kaebaja poolt müügimaksu tasumisega ning lõpeb

06.05.2013. Kaebaja nõuab RVastS alusel intressi üksnes perioodi eest, mida MKS intressi

tasumise kohustus ei kata ning seega ei teki olukorda, kus kaebaja kasuks arvestatakse intressi

erinevatel alustel mitmekordselt. Kohus nõustub kaebajaga, et praeguses vaidluses tuleb

lähtuda Euroopa Kohtu lahendist nr C-565/11 ning tunnustada AS Prisma Peremarket õigust

saada intresse ka perioodi eest, mille osas MKS intressi tasumise kohustust ette ei näe. Sellest

tulenevalt on põhjendatud Tallinna linnalt välja mõista AS Prisma Peremarket kasuks intress

RVastS § 23 lg 1 alusel summas 21 643,63 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. Tallinna linn palub 11.04.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

15.03.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud

palub apellant jätta kaebaja kanda.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS sätteid. RVastS alusetu rikastumise

regulatsioon ei kuulu praeguses vaidluses kohaldamisele, sest maksuõigussuhted, sh maksu

enammakse tagastamisega seotud küsimused on reguleeritud MKS-s, mis on RVastS suhtes

eriseadus. Halduskohus ei tuvastanud, et KoMS või MKS oleks maksu tagastamise ja

ennekõike intressi arvestamise osas puudulik või õigusvastane. Asjaolust, et riigivastutuse

eesmärk on tagada efektiivne kaitse riigipoolsete rikkumiste korral avalik-õiguslikes suhetes,

ei järeldu iseenesest, et maksuõigussuhetes tuleb kohaldada RVastS § 23 lg-s 1 sätestatud

intressi regulatsiooni. Kehtiv õigus on piisav ja tagab isikutele efektiivse kaitse muu hulgas

riigipoolsete rikkumiste korral avalik-õiguslikes suhetes maksude tagastamise korral.

Vastustaja on kaebajale hüvitanud MKS § 116 lg 2 alusel intressi, mis Riigikohtu lahendi nr

3-3-1-35-16 p 17 kohaselt kompenseerib maksukohustuslasele tekkida võiva rahalise kahju.

Seega on MKS-s olemas kahju hüvitamise regulatsioon ning puudub vajadus RVastS sätteid

kohaldada.

Kaebajale on MKS alusel intressina juba tasutud (kahjuna hüvitatud) 115 453,99 eurot, s.o

62,4% lisaks deklareeritud ja tasutud maksusummadele (mis on tagasi makstud). Arvestades

viidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohta ja kaebaja suhtes kohaldatud intressimäära

(22% aastas), on maksumaksja talumiskohustuse eest makstud juba õiglast hüvitist, mis katab

ka selle kahju, mis võis kaebajal tekkida müügimaksu tasumisest kuni müügimaksu

tagastusnõude esitamiseni. Kaebajale MKS § 116 lg 2 alusel intressi tasumisega taastati

kaebajale tema õiguste rikkumisele eelnev olukord.

3-16-909

7(9)

Oluline on ka see, et kaebaja deklareeris ja tasus müügimaksu õigustloova akti alusel.

Riigikohus on õigustloovate aktide alusel tekkinud kahju hüvitamist maksumaksjale pidanud

mõnevõrra teistsuguseks, st õigusakti andja vastutust piiranud (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-84-

12, p 49).

RVastS § 23 alusel intressi arvestamiseks ei ole alust, sest täidetud ei ole RVastS § 22 lg-s 1

sätestatud alusetu rikastumise õigussuhte eeldused. Tegemist ei ole RVastS §-s 22 sätestatud

õigusliku aluse puudumise või selle hilisema äralangemisega, vaid müügimaksu õigusvastase

rakendamisega. Õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõude esitamise.

Kaebaja ega halduskohus ei saa väita, et müügimaksu tasumise kohustus ei olnud olemas või

et see on hiljem ära langenud. Kaebajale ei tagastatud müügimaksu alusetu rikastumise sätete

ja nõude alusel, kuna poolte vahel puudus alusetu rikastumise õigussuhe. Müügimaks tagastati

MKS alusel. Kaebaja poolne müügimaksu tasumine ei tekita talle õigust alusetu rikastumise

nõude esitamiseks olukorras, kui müügimaksu määrus õigusaktina oli kehtiv (olenemata selle

vastuolust aktsiisidirektiiviga).

Halduskohus on Euroopa Kohtu lahendist nr C-565/11 teinud ebaõiged järeldused ja nendele

tuginedes materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Vastustaja kordab selles küsimuses väiteid,

mida esitas halduskohtus kaebusele vastates. Kaebaja peab nõude esitamiseks näitama, et

siseriiklikus õiguses puuduvad isikul efektiivsed võimalused oma õiguste kaitsmiseks ja

rikutud õiguste taastamiseks. Samuti ei saa eeldada, et kahju on igal juhul suurem, kui linna

poolt juba makstud hüvitis.

Halduskohus ei ole esitanud põhjendusi vastustaja väidete kohta, et RVastS sätete alusel võib

intressi nõuda üksnes kindlate eelduste olemasolul, samuti vastustaja väidete kohta, mis

puudutavad alusetu rikastumise nõude esitamise tähtaega.

14. AS Prisma Peremarket palub 24.05.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, nagu oleks RVastS kohaldamine välistatud üksnes

seetõttu, et MKS on RVastS suhtes eriseaduseks. Intressiga seonduvalt tuleb MKS-s

reguleerimata perioodi osas tugineda RVastS § 23 lg-le 1. Kaebaja nõustub, et MKS-ga

reguleeritud osas täiendavat intressi RVastS alusel nõuda ei saa ning selles osas kehtivad

MKS sätted, kuid ei aktsepteeri kaebaja käsitlust, nagu ei saaks RVastS kohaldada MKS-ga

katmata perioodi osas.

RVastS §-s 22 sätestatud alusetu rikastumise nõude tingimused on täidetud. Kaebaja tasus

linnale avalik-õiguslikus suhtes müügimaksu. Tänaseks on jõustunud kohtulahenditega

tuvastatud, et müügimaksu tasumise aluseks olnud määrus nr 45 oli vastuolus Euroopa Liidu

õigusega. Seega on RVastS põhimõtetega ning Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas olukord,

kus vastustaja on kohustatud maksma intressi kogu aja eest, mil ta ebaseaduslikult kogutud

maksusummasid enda käes hoidis. Kui kohus peaks nõustuma vastustaja seisukohaga, et

kaebaja RVastS alusel intresse nõuda ei saa, tähendaks see tunnistamist, et Eesti õiguskord on

Euroopa Liidu õigusega vastuolus.

Põhjendatud ei ole vastustaja väited selle kohta, et kohaldamisele kuuluvad kahju hüvitamist

käsitlevad sätted ning kaebaja peaks tõendama kahju tekkimist ja selle suurust. Intressi

tasumise kohustus tuleneb Euroopa Kohtu lahendist nr C-565/11, millest ei tulene, et

intresside maksmise eelduseks on asjaolu, et maksukohustuslane asub tõendama kahju suurust

ja muid asjaolusid. Euroopa Kohtu lahend nr C-565/11 ei ole asjassepuutumatu. Nimetatud

lahendis toodud asjaolud on põhimõtteliselt samad praeguse vaidlusega.

3-16-909

8(9)

Halduskohus ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Otsuses on võetud selge seisukoht, et

alusetu rikastumise nõue on kohane ja kohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ega pea

vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidele märgib ringkonnakohus järgmist.

16. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja nõue, mis tugineb RVastS-le, on olnud

põhjendatud. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et MKS ei näe perioodi eest, mis

algab alusetu maksu tasumisega ning lõppeb kolmekümnendal päeval pärast maksu

tagastustaotluse esitamist, ette intressi maksmise võimalust. Asjakohane on tugineda Euroopa

Kohtu 18.04.2013 otsusele asjas nr C-565/11, sest selle vaidluse asjaolud on väga sarnased

praeguse haldusasjaga. Viidatud asjas oli Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse taotlus

küsimusega, kuidas tõlgendada liidu õigust seoses siseriiklikus õiguses kehtiva korraga, mis

piirab liidu õigusega vastuolus sissenõutud maksu tagastamisel tasumisele kuuluvat intressi

intressiga, mis kuulus tasumisele alates päevast, mis järgneb selle maksu tagastusnõude

esitamise päevale. Euroopa Kohus väljendas otsuses oma seisukoha selgelt, leides, et

siseriiklik kord, mis piirab alusetult sissenõutud maksu tagastamisel tasumisele kuuluvat

intressi intressiga, mis kuulub tasumisele alates päevast, mis järgneb alusetult sissenõutud

maksu tagastusnõude esitamise päevale, ei ole kooskõlas tõhususe põhimõttega ning on

vastuolus liidu õigusega. Kaotatud summa suurus sõltub eeskätt selle aja kestusest, mille

jooksul liidu õigusega vastuolus alusetult tasutud summat ei ole võimalik kasutada ja kuulub

seega põhimõtteliselt sellesse ajavahemikku, mis jääb kõnealuse maksu alusetult tasumise

kuupäeva ja selle tagastamise kuupäeva vahele. Niisiis peab siseriiklik kord tagama liidu

õigusega vastuolus tasutud maksu tagastamisel intressi maksmise kogu perioodi eest, mil

alusetult tasutud maks ei olnud isikule tagastatud, ning Eesti õigusakte tuleb kohaldada

kooskõlas liidu õigusega.

17. Väär on linna seisukoht, mille kohaselt tuleks kaebajal perioodi eest, mida MKS ei hõlma,

esitada RVastS intressinõude asemel kahju hüvitamise nõue. Intressi tasumine ongi

lihtsustatud korras kahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-35-16, p 17).

Intressinõude esitamise aluste esinemisel puudub isikul vajadus taotleda kahju hüvitamist ning

tõendada kõiki kahju hüvitamise eelduste esinemist. Linn on valesti tõlgendanud Riigikohtu

otsuse nr 3-3-1-45-10 p-i 11. Viidatud punktis leidis Riigikohus, et intressi tasumine ei välista

kahjunõude esitamist juhul, kui maksukohustuslase kantud kahju suurus ületab intressi. Selles

lahendis ei ole Riigikohus osutanud, et perioodi eest, mida MKS ei hõlma, saaks nõuda

intressi üksnes nn klassikalise kahju hüvitamise nõude kaudu. Ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-

35-16 p 17 ei käsitle intressiperioodi küsimust ega välista mingilgi moel MKS-ga hõlmamata

perioodi eest intressi tasumist RVastS alusel. MKS on RVastS suhtes eriseaduseks ning MKS

§ 33 erisätteks RVastS-s sisalduvale alusetu rikastumise regulatsioonile. Kui eriregulatsioon

jääb liidu õigusega kooskõlas oleva tulemuse saavutamiseks puudulikuks, tuleb isiku õiguste

tõhusa kaitse tagamiseks pöörduda üldregulatsiooni poole ja kohaldada RVastS alusetu

rikastumise sätteid.

18. Ebaõige on linna lähenemine, mille kohaselt pole RVastS § 23 regulatsioon kohaldatav,

sest RVastS § 22 lg-st 1 tulenev eeldus – õiguslik alus raha üleandmiseks puudus või on

hiljem ära langenud – ei ole täidetud. Tallinna Halduskohtu 25.01.2016 otsusega haldusasjas

nr 3-13-1187 tühistas kohus Tallinna Ettevõtlusameti 30.04.2013 otsuse nr 15-1.9/2 ja

3-16-909

9(9)

21.08.2013 otsuse nr 15-1.11/18 ning kohustas Tallinna linna AS Prisma Peremarket

04.04.2013 ja 22.07.2013 taotluseid õiguspäraselt uuesti läbi vaatama ja nende suhtes otsused

langetama. Kohus tuvastas selles asjas (tuginedes Euroopa Liidu Kohtu 05.03.2015 otsusele

asjas nr C-553/13: Tallinna Ettevõtlusamet vs Statoil Fuel & Retail AS), et Tallinna

Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ oli vastuolus Nõukogu

direktiiviga 2008/118/EÜ. Seega tuleb asuda seisukohale, et Tallinna linnal ei ole kunagi

olnudki õiguslikku alust aktsiisikaupade eest müügimaksu kogumiseks, sest vastav

regulatsioon oli liidu õigusega vastuolus juba selle kehtestamisest alates (ka õigustloova akti

kehtetuks tunnistamine põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemusel toimub üldjuhul

tagasiulatuvalt, vt n Riigikohtu 10.03.2008 otsus nr 3-3-2-1-07, p-d 19–20; 17.04.2012 otsus

nr 3-4-1-25-11, p 55; 26.06.2014 otsus nr 3-4-1-1-14, p 130; 12.04.2016 otsus nr 3-3-1-35-15,

p 47). Järelikult on täidetud RVastS §-de 22 ja 23 kohaldamise eeldus. Seda järeldust ei väära

ka linna viide Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-56-04 p-le 10, sest viidatud lahendis käsitles

Riigikohus olukorda, kus halduse üksikaktid olid vaidlustamata ja kehtivad sõltumata nende

võimalikust põhiseadusevastasusest. Praeguse vaidluse asjaolud on teistsugused, sest olemas

ei ole haldusakti, mis kehtiks sõltumata selle vastuolust liidu õigusega, ja annaks müügimaksu

nõudmiseks õigusliku aluse.

19. Linna järgmised väited: kaebajale MKS § 116 lg 2 alusel tasutud intressid (22% aastas)

on juba niigi õiglane hüvitis; linna vastutuse piiritlemisel tuleks arvestada õigustloova aktiga

tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni RVastS-s (viitega Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-84-12

p-le 49); kahju hüvitamise nõuet pole esitatud ega kahju hüvitamise eelduste olemasolu

tõendatud;

linna

väited

seonduvalt

alusetust

rikastumisest

teadasaamise

ajaga

(apellatsioonkaebuse p-d 47‒49), on asjakohatud ja halduskohus on õigesti jätnud neile

tähelepanu pööramata. Nagu ringkonnakohus märkis otsuse p-s 17, on intresside tasumine

kahju hüvitamise lihtsustatud vorm, kus nn klassikalise kahju hüvitamise eelduste esinemist ei

ole vajalik kontrollida. Intressinõue tuleb rahuldada, kui selleks esinevad seadusest tulenevad

eeldused. Ehk praegusel juhul – avalik-õiguslikus suhtes oli avaliku võimu kandjale antud üle

raha, mille üleandmiseks puudus õiguslik alus. Muid linna poolt märgitud asjaolusid intressi

tasumise nõude lahendamiseks tuvastada ei olnud vajalik.

20. Eelneva alusel ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Tallinna linna menetluskulud jäävad linna enda

kanda HKMS § 108 lg 1 alusel.

AS Prisma Peremarket taotleb linnalt apellatsiooniastmes kantud menetluskulu 997,20 eurot,

millele lisandub kohtuistungiga seotud kulu 144 eurot (kokku 1141,20 eurot koos

käibemaksuga) väljamõistmist. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja kulud õigusabile olnud

põhjendatud ja mõistlikus suuruses ning kulu vähendamiseks ei ole alust. AS Prisma

Peremarket taotlus tuleb rahuldada HKMS § 108 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)