3-16-1815/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. jaanuar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1815

Haldusasi

Olamer OÜ kaebus Tööinspektsiooni 16.08.2016

ettekirjutuse

nr

3-6/6697-16

tühistamiseks

ning

Tööinspektsiooni 05.09.2016 sunniraha rakendamise

otsuse nr 3-6/6697-20 õigusvastasuse tuvastamiseks ja

sundtäitmise keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Olamer OÜ, volitatud esindaja adv Birgit

Sisask ja seaduslik esindaja OM

Vastustaja – Tööinspektsioon, volitatud esindajad Kairit

Ehala ja Meeli Miidla-Vanatalu

Kolmas isik – KK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Olamer OÜ ja KK apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Olamer OÜ ja KK apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 31. märtsi 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1815 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-16-1815

2(12)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tööinspektsioon esitas 19.07.2016 kirjaga nr 3-6/6697 Olamer OÜ-le nõude, milles palus

seoses KK-ga 14.07.2016 toimunud õnnetusega esitada KK töölepingu; KK ametijuhendi;

KK-le läbiviidud juhendamise registreerimise dokumendi; ohutusjuhendi tehtavaks tööks;

valmistajapoolse tellinglava projekti ja paigaldusjuhendi; dokumendi KK-le teostatud

väljaõppe kohta; KK iseseisvale tööle lubamise dokumendi; KK viimase tervisekontrolli

teostamise

andmed;

riskianalüüsi;

isikukaitsevahendite

väljastamise

registreerimist,

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete eest vastutava isiku määramist ettevõttes ja tema pädevust

tõendava dokumendi ning töövõtulepingu koopia alltöövõtu teostamisel.

2. Olamer OÜ juhatuse liige OM selgitas 25.07.2016 vastustajale ütlusi andes, et Olamer

OÜ ja KK vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mitte tööleping, mistõttu ei ole Olamer OÜ-l

töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS) ning selle alusel antud aktidest tulenevaid

tööandja kohustusi.

3. Tööinspektsioon juhtis 04.08.2016 kirjas nr 3-6/6697-14 Olamer OÜ tähelepanu sellele,

et tööandja peab läbi viima tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste uurimise hiljemalt 10 tööpäeva

jooksul pärast tööõnnetuse toimumist ning esitama Tööinspektsioonile ja kannatanule või

tema huvide kaitsjale vormikohase raporti. Ühtlasi paluti esitada tööõnnetuse uurimise käigus

kogutud ja koostatud uurimistoimik. Tööinspektsioon selgitas, et kui uurimise käigus on

selgunud, et tegemist ei ole tööõnnetusega, tuleb esitada allkirjastatud akt, milles on vabas

vormis kirjeldatud õnnetusjuhtumi asjaolusid ja esitatud uurimise lõpetamise põhjus.

4. Tööinspektsioon kohustas 16.08.2016 ettekirjutusega nr 3-6/6697-16 Olamer OÜ-d

viima läbi tööõnnetuse uurimise ning esitama Tööinspektsioonile uurimistulemusena

koostatud dokumendi. Ettekirjutus sisaldas sunniraha (500 eurot) rakendamise hoiatuse

juhuks, kui ettekirjutus jäetakse täitmata. Olamer OÜ esitas 19.08.2016 Tööinspektsioonile

kirjaliku selgituse.

5. Tööinspektsioon tegi Olamer OÜ-le 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3-

6/6697-20 summas 500 eurot ning koostas 05.09.2016 täiendava sunniraha hoiatuse nr 3-

6/6697-21 (summa 750 eurot). Olamer OÜ esitas 05.09.2016 Tööinspektsioonile

selgitustaotluse. Tööinspektsiooni 07.09.2016 vastuse kohaselt tuleb KK ja Olamer OÜ

vahelist lepingut lugeda töölepinguks, kuna Olamer OÜ ei ole tõendanud töölepingust erineva

lepingu sõlmimist.

6. Olamer OÜ esitas 12.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 21.02.2017,

15.03.2017), mille lõplikeks nõueteks jäid Tööinspektsiooni 16.08.2016 ettekirjutuse nr 3-

6/6697-16 tühistamise ning 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3-6/6697-20

õigusvastasuse tuvastamise ja täitmise keelamise nõue.

3-16-1815

3(12)

Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest on Olamer OÜ ja KK vabad kokkuleppeid sõlmima.

Nende tahe oli suunatud töövõtulepingu sõlmimisele ning vastustaja hinnang poolte suhtele ei

saa muuta nende tahet lepingu sõlmimisel. Vastustaja on põhjendamatult ümber pööranud

haldusmenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tuleneva tõendamiskoormuse, heites kaebajale

ette, et ta ei ole suutnud tõendada, et pooled sõlmisid töölepingust erineva lepingu. Kaebaja on

nii 25.07.2016 suuliselt kui ka 19.08.2016 kirjalikult vastustajale selgitanud suhte asjaolusid

ning et poolte vahel olid suulised kokkulepped. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab,

et tegu on töölepinguga. Kaebaja ei nõustu vastustaja 25.07.2016 selgitusega, et kui poolte

vahel on suuline leping, siis on see vältimatult tööleping ning muu võlaõiguslik leping saab

olla vaid kirjalikus vormis.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 järgi sõlmitakse töövõtuleping töö tulemuse, mitte tööjõu

oma käsutusse saamiseks. Kaebaja ja KK vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt pidi KK

ehitama ajavahemikus 11.07.2016‒18.07.2016 valmis lava Rally Estonia ürituse tarbeks. KK

tööjõud ei olnud ega saanudki olla kaebaja käsutuses, kuna kaebajale teadaolevalt on KK

töölepingu alusel tööl XXX OÜ-s.

Olamer OÜ ja KK vahelist töövõtusuhet tõendavad kummagi isiku enda selgitused ning

järgmised objektiivsed asjaolud. Puudus töölepingule iseloomulik alluvussuhe: KK-lt oli

tellitud lava ehitus, mis pidi olema valmis hiljemalt 18.07.2016; töökoht oli määratud objekti

asukohaga (MTÜ Rally Estonia üritus); tööviis ning selleks juhiste andmine on

töövõtulepingule iseloomulik. Pooled leppisid töö eest kokku ühekordse tasu. Töö oli

objektipõhine (MTÜ Rally Estonia lava ehitus) ning KK-l ei saanud olla ootust töö

olemasoluks pikemaks ajaks. KK ei teinud tööd ainult isiklikult, vaid tõi objektile ka AH ja K-

KK, kes ehitasid lava KK juhendamisel. KK-l olid objekti ehituseks oma väikevahendid. KK

ei ole osalenud objektivälises tegevuses Olamer OÜ-s, mis võiks viidata töölepingulisele

suhtele; talle ei olnud ette nähtud töölepingu seaduse (TLS) järgset puhkust, puhkeaega ega

töötasu alammäära; talle ei kehtinud töö sisekorraeeskiri.

Töötajate registri kandel ei ole õiguslikku tähendust. KK on töötajate registris määratletud

ekslikult töötajana, mitte töövõtjana.

Ka juhul, kui kaebaja lugeda töölepingulise suhte pooleks, on kaebaja ettekirjutuse nõuded

sisuliselt täitnud. 19.08.2016 vastustajale esitatud vastus ettekirjutusele sisaldab kõiki viidatud

raporti eesmärgist tulenevaid sisulisi andmeid. Kaebajal ei ole võimalik läbi viia detailsemat

uurimist. KK suhtes olemasolevad ja töövõttu puudutavad andmed on vastustajale esitatud.

Vastustajale 19.08.2016 esitatud dokument vastab akti nõuetele Vabariigi Valitsuse

03.04.2008 määrusega nr 75 kehtestatud „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise,

teatamise ja uurimise kord“ (määrus nr 75) § 4 lg 8 järgi. Samas väljendab 19.08.2016

dokument selgelt, et tegu polnud tööõnnetusega ning kaebaja ei vii läbi määruse nr 75 järgset

uurimist. Seega on ettekirjutus täidetud. Kuna ettekirjutus on täidetud, on sunniraha

määramise otsus põhjendamatu.

7. Tööinspektsioon palus jätta kaebuse rahuldamata. Tööinspektsioonil on kehtiva õiguse

järgi riikliku järelevalve pädevus töötervishoidu, tööohutust ja töösuhteid reguleerivate

õigusaktide täitmise üle töökeskkonnas ning õigus kohaldada riikliku järelevalve erimeetmeid

seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses.

Tööõnnetuse faktiliste asjaolude kiireks väljaselgitamiseks on tööohutuse tagamises seisnev

oluline avalik huvi ja töötaja õiguste tagamine. Tööinspektsioonile antud volituste kasutamine

ei saa sõltuda sellest, kas töölepingule iseloomulike tunnustega suhe on vormistatud

töölepinguna või mõne võlaõigusliku lepinguna. Töölepingulisest suhtest vastupidise

3-16-1815

4(12)

tõendamiseks ei piisa üksnes lepingu pealkirjast või paljasõnalisest väitest, et poolte tahteks

oli sõlmida suuline töövõtu- või käsundusleping, kui seda tõendada pole võimalik.

Kõik töölepingud (sõltumata vormist) alluvad Tööinspektsiooni järelevalvele. Tööleping

erineb töövõtulepingust (VÕS § 635) tööd tegeva isiku otsustusvabaduse ja alluvuse määra

poolest: erinevalt töövõtjast on töötaja allutatud tööandja juhtimisele ja kontrollile. Tööleping

on suunatud tööprotsessi õiguslikule reguleerimisele ja selle kaudu tööandja eesmärgi

saavutamisele. Kui töö tegija lahendab jooksvaid probleeme, olles tööandjale pidevalt

kättesaadav, täites tema juhiseid ja alludes asutuse sisekorrale, on tegemist töölepinguga.

Kaebaja juhatuse liikme OM ütluste ja töötamise registri kande põhjal asus tööinspektor-

uurija seisukohale, et KK oli suurel määral töö tegemisel sõltuv tööd pakkuvast isikust, sest

projekti protsessi juhtis kaebaja esindaja, kelle korraldustele KK allus, olles arvamusel, et ta

on tavapärane töötaja. Töötamise registri kanne viitab tööandja vastuolulisele seisukohale

lepingu olemuse kohta.

Kohtupraktika kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid

töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui õigussuhte tunnuste põhjal pole

ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Sisuliselt on tegemist pööratud

tõendamiskohustusega, mille raames tuleb väidetaval tööandjal vaidluse korral tõendada, et

tegu on muu võlaõigusliku lepinguga, mitte töölepinguga. Kaebaja ei ole tõendanud, et pooled

sõlmisid töölepingust erineva lepingu.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 19.08.2016 vastus ettekirjutusele sisaldab kõiki

tööõnnetuse raporti eesmärgist tulenevaid sisulisi andmeid. Tööandja on 19.08.2016 vastuses

edastanud küll sündmuste kirjelduse, kuid pole esitanud uurimise lõpetamise põhjendust ega

esitanud kirjalikke tõendeid, mis kinnitaks, et poolte tegelik tahe oli sõlmida võlaõiguslik

leping, mis välistaks õnnetusjuhtumi käsitlemise tööõnnetusena. Kaebaja pole viinud läbi

14.07.2016 toimunud tööõnnetuse nõuetekohast uurimist ega esitanud määruse nr 75 § 4 lg-s

4 nimetatud tööõnnetuse raportit või § 4 lg-s 8 nimetatud akti. Kuna tööinspektor leidis, et

kaebaja ja kannatanu vahel suuliselt sõlmitud lepingul olid kõik töösuhtele iseloomulikud

tunnused, oli tööinspektoril olemas alus teha kaebajale ettekirjutus õnnetusjuhtumi

tööõnnetusena menetlemiseks ja uurimise tulemuste kohta kirjaliku dokumendi koostamiseks

ning hoiatada teda ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärgede eest.

Kehtiv õigus ei keela töötajal samal ajal mitme tööandja juures töötada (v.a, kui

vastavasisuline piirang ei tulene nt töölepingust). Asjaolu, et KK oli töölepingu alusel tööl ka

XXX OÜ-s, ei tähenda, et ta ei saanud samaaegselt sõlmida töölepingut kaebajaga. TLS ei

keela sõlmida pooltel tähtajalist töölepingut, kui seda õigustavad töö ajutisest tähtajalisest

iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine või hooajatöö

tegemine. Kui töölepingu kestus ei ületa kahte nädalat, ei nõua seadus ka kirjaliku töölepingu

sõlmimist (TLS § 4 lg 5, § 9 lg 1), samuti võib lühiajalise töösuhte puhul kokku leppida

ühekordses tasus (TLS § 33 lg 1). Tööks juhiste andmine või töökoha määratlemine

objektipõhiselt pole iseloomulikud vaid töövõtulepingule – ka töösuhtes tuleb pooltel kokku

leppida tööülesannetes (sh võivad need seonduda vaid konkreetse projektiga) ning töötajale

teatavaks teha töötamise koht (TLS § 5 lg 1). Oma töövahendite kasutamine ei muuda

pooltevahelist õigussuhet automaatselt töövõtusuhteks. Ka AH ning K-KK on kaebaja tehtud

töötamise registri kande kohaselt töötanud töölepingu alusel. On arusaamatu, miks sõlmis

kaebaja töölepingud AH ja K-KK-ga, kui nemad tõi objektile KK. Kui ühe inimese puhul

eksliku registrikande tegemine võib mõistetav olla, ei ole see eluliselt usutav kolme töötaja

puhul.

3-16-1815

5(12)

Põhjendamatu on väita, et töötamise registri kanne ei oma õiguslikku tähendust. Töötamise

registris sisalduvad andmed on aluseks töötamisega kaasnevate sotsiaalsete tagatiste

(ravikindlustus, pension, töötuskindlustushüvitis jne) õiguse saamiseks eriseadusega

ettenähtud juhtudel ning töötamisega seotud kohustuste täitmise kontrollimisel.

Vastustaja möönab, et ettekirjutuses ei ole piisavalt põhjendatud tööinspektori järelduseni

jõudmist, kuid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks

tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et

haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja

otsustamist. Kohtupraktika võimaldab ka täiendavat põhjendamist kohtumenetluses.

Vaidlustatud ettekirjutus ja sunniraha rakendamise hoiatus vastavad HMS § 54 nõuetele ja

puudub alus nende tühistamiseks.

8. KK oma kirjalikku seisukohta ei esitanud.

9. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.03.2017 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas

õigusvastaseks Tööinspektsiooni 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3-6/6697-20 ja

keelas selle sundtäitmise (p 1). Ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata (p 2). Kohus

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 746,40 eurot (p 3) ja jättis ülejäänud

osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (p 4).

Vastustaja ei saa loobuda menetlemisest võimaliku tööõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks

põhjusel, et tööandja, kellega kujunenud õigussuhte raames õnnetus toimus, ei pea lepingulist

suhet töölepinguliseks ega sellest lähtuvalt juhtumit tööõnnetuseks (TTOS § 24 lg 6, määruse

nr 75 § 4 lg-d 1, 4, 8). Saades tööõnnetuse tunnustele viitava teabe, on vastustaja kohustatud ja

õigustatud talle TTOS ning selle alusel antud aktidele vastavalt järelevalvefunktsiooni

teostama ning sellega ei sekkuta põhjendamatult eraõiguslikesse suhetesse. Õigusliku

kvalifikatsiooni andmise pädevus isikute vahelise töö tegemisel tekkiva õigussuhte

kvalifitseerimiseks ja selleks vajalik erialateadmine ning asjatundlikud töötajad on vastustajal,

kellel on tööõnnetuste uurimise kohustus ja pädevus (TTOS § 24 lg 4 ; määruse nr 75 § 5 lg

2).

Kirjaliku lepingu puudumine ei määra töölepingu eristamist töövõtulepingust. Tööleping

sõlmitakse üldjuhul kirjalikult (TLS § 4 lg 2 ls 1) ja tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui

töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest

(ls 2). Töölepingu kirjalikust vormist lubab seadus erandi juhuks, kui töölepingu kestus ei

ületa kahte nädalat (TLS § 4 lg 5), kuid kirjaliku vormi järgimata jätmine ei too ka

pikemaajalise töötamise korral kaasa töölepingu tühisust (TLS § 4 lg 4). Praeguse vaidluse

ajendanud juhtum leidis aset ajal, mil töötamine sellel objektil toimus 11.07.2016‒18.07.2016,

st alla kahe nädala. Kuigi töötamise registri kannetes on töötamise algusajaks 11.07.2016 ja

lõpuks 31.08.2016, selgitas kaebaja seaduslik esindaja OM, et kanne tehti pikema aja kohta

kuni hooaja lõpuni, et lühiajaliste töötamiste korral ei peaks iga kord uut kannet tegema.

KK tegi kaebajale tööd tasu eest ning tasu maksti objektipõhiselt. Töö oli lühiajaline ja ajutine

ning selle eesmärgiks oli konkreetseks ürituseks (Rally Estonia) lava püstitamine. Vastustaja

märgib õigesti, et lühiajalise töötamise korral on ka töölepingulise suhte puhul õiguspärane

ühekordne tasu maksmine, st tegemist on erijuhuga võrreldes pikemaajalise töösuhtega, kus

tööandja on kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal (TLS § 28 lg

2 p 2) ning töötasu tuleb maksta üldjuhul üks kord kuus, kuid seadus võimaldab kokku leppida

lühemat tähtaega (TLS § 33 lg 1).

Asjaolu, et kolmas isik töötab töölepingu alusel XXX OÜ-s, ei välista tema töötamist ka teise

tööandja (sh kaebaja) juures töölepingu alusel. Vaidlust pole ka selles, et kolmas isik on tööd

3-16-1815

6(12)

teinud füüsilise isikuna, mitte ettevõtjana ning ta kinnitas kohtuistungil, et ei tegutse

füüsilisest isikust ettevõtjana ega äriühingu raames.

Kaebaja seadusliku esindaja OM kohtuistungil vande all antud ütlustest ilmneb, et töö, mida

kolmas isik tegi, oli selline, mida võinuks teha ka kaebaja enda alalised töötajad. Vaidlust

pole, et kolmas isik ei kuulu kaebaja pideva töötajaskonna hulka. Nii kolmas isik kui ka OM

on vande all selgitanud, et lepiti kokku töö kogumaksumus, Olamer OÜ maksis nii KK-le kui

ka tema kaalastele, kellega koos tööd tehti (AH ja K-KK). Asja materjalidest, sh KK vande all

antud ütlustest, ilmneb, et OM andis KK-le teada võimalusest lava ülespanekul tööd saada ja

KK kutsus endaga kaasa ka eelnevalt nimetatud isikud. KK tegi arvutused mahtude ja panuse

kohta, Olamer OÜ maksis OM vande all antud ütluste kohaselt ülekandega töötasu kõigile

kolmele füüsiliste isikutena.

Pelgalt tähtajalise eesmärgi määratlemine ei välista töölepingulist suhet. Samuti ei välista seda

asjaolu, et töö tuli teha lava valmimise asukohas ‒ töö eripära juures oli see ainuvõimalik.

Kolmas isik ei ole väitnud, et ta olnuks kuidagi seotud kaebaja poolt kehtestatud tööaegade

või -režiimiga ning tema ütluste kohaselt ei olnud puhkeaeg ega lõunapausid kokku lepitud.

Samas ei saa lühiajalise ja kindlale tähtjale orienteeritud lõpptulemuse puhul ka töölepingu

alusel töötades välistada tavapärasest tööajast erinevat tööaega (sh ületunnitöö, kõrvalekaldeid

igapäevasest või -nädalasest puhkeajast), kui töö olemus eeldab sellega kindlaks ajaks lõpule

jõudmist.

Kolmas isik kinnitas kohtuistungil vande all, et ei tajunud enda ja OM (kaebaja juhataja) vahel

alluvusvahekorda, pigem oli vaja töö valmis teha. Siiski on ta selgitanud, et lava valmis

etteantud jooniste järgi ning seda kinnitas oma 25.07.2016 antud ütlustes vastustajale ka OM.

KK ütluste kohaselt on tööd juhendanud OM. Vande all antud ütlustest selgub, et KK on

saanud taoliste tööde tegemiseks eelneva väljaõppe Kontsertlavade Paigaldus Tartu OÜ-s,

olles seal osalenud omal algatusel, kui ta veel Olamer OÜ-ga seotud ei olnud. Seega ei

eeldanud ülesande lõppeesmärgi saavutamine, et tellija (kaebaja) esindaja pidanuks

tööprotsessi üksikasjalikult juhtima ja suunama. KK selgitas, et probleemide tekkimisel

(töövahendi puudumise vms) lahendab võimalusel need ise, kui on suurem probleem, võtab

O-ga (OM) ühendust.

Töölepingulisele suhtele on omane, et töötaja peab tööd tegema isiklikult. Nii KK kui tema

poolt kaasa kutsutud isikud on kaebaja poolt kantud töötamise registrisse ning OM ütluste

kohaselt maksti neist igaühele ka töötasu. KK ülesandeks oli töötundide üle arvet pidada ja

vastavad kokkuvõtted kaebajale anda. Samuti andis ta enda kaaslastele juhtnööre, kuna tundis

tehtavat tööd oma varasemast kogemusest. Eelnevast ei saa aga järeldada, et nad poleks

iseseisvalt ja isiklikult tööülesandeid täitnud.

Nii kaebaja kui ka kolmanda isiku ütluste kohaselt olid KK-l endal olemas elementaarsed

töövahendid. Suuremad tööriistad ja -vahendid võimaldas kaebaja ning konkreetselt Tartus

Rally Estonia lava ehitamiseks saadi need Tartu laost.

Hoolimata töötamise registri õiguslikust tähendusest ei saa siiski töö- ja võlaõigusliku lepingu

alusel töötamise eristamisel registrikandele liigset tähendust omistada, sest kande tegijal ei

pruugi olla piisavalt teadmisi õigussuhte kvalifitseerimiseks.

Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui

väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse

lepingu. Kohtupraktika kohaselt loeb kohus üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping

ei ole tööleping, poolte väidetest sõltumata tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-11, p 14 ja seal viidatud lahendid). Senises kohtupraktikas on

3-16-1815

7(12)

leitud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu

tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik

üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte

vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-3-05, p 15, 18). Kuigi

praeguses asjas ei toimu vaidlust lepingu olemuse üle lepingu poolte, vaid tööandja ja

järelevalveorganist vastustaja vahel, on see seisukoht kohaldatav ka praegusel juhul. Seega ei

ole põhjendamatu vastustaja seisukoht, et töölepingust erinevat töötamist peab tõendama

kaebaja ise.

Lepingulise suhte õiguslikul kvalifitseerimisel ei saa praegusel juhul omistada liigset

tähendust sellele, et samal objektil koos KK-ga töötanud AH on tööõnnetuse uurimise käigus

ütlusi andes öelnud, et suusõnaline leping Olamer OÜ-ga oli tõenäoliselt käsundusleping ja K-

KK, et töötab töövõtulepinguga. Kolmas isik ega temaga koos tööd teinud isikud AH ja K-KK

ei omanud erialaseid teadmisi nende ja kaebaja vahelisele suhtele õigusliku kvalifikatsiooni

andmiseks ning on eluliselt usutav, et nad ei pööranud erinevate lepinguliikide eristamisele ja

nendega sõlmitavate suuliste kokkulepete võimalikele tagajärgedele tähelepanu.

Kaebaja ja kolmanda isiku vahelisel suhtel on terve rida töölepingulisele suhtele omaseid

jooni ning kaebaja ei ole suutnud tõendada töölepingust erinevat töötamist. Tõendatud ei ole,

et kolmas isik oli oma tööprotsessis täielikult iseseisev ja üksnes lõpptulemusele orienteeritud,

kuna on ilmnenud, et ta töötas olulises osas kaebaja kui tööandja töövahenditega, kasutades

tema ohutusvahendeid ning tegutsedes kaebaja juhendite alusel. Kolmanda isiku ja temaga

koos olnud töötajate tööd tasustas igaühe puhul eraldi kaebaja, arvestades neist igaühe poolt

antud panust. Ülaltoodust järeldab kohus, et kaebaja ja kolmanda isiku vahel oli

töölepinguline suhe. Seda järeldust ei väära asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

prefektuuri 14.12.2016 määrusega on juhtumi suhtes karistusseadustiku § 197 lg 3 tunnustel

alustatud menetlus kriminaalasjas nr 16278001043 lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 200 alusel KrMS § 199 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse puudumise tõttu.

Vaidlustatud ettekirjutuse andmiseks oli vastustajal pädevus ning ettekirjutus on antud

kehtivale õigusele tuginedes. Ettekirjutus on küll struktuurilt mõneti ebaülevaatlik, kuid selles

on siiski õiguspärasele haldusaktile kohaselt õiguslikud ja faktilised alused. Ettekirjutus

vastab HMS § 54 nõuetele, täidetud on selguse ja üheselt mõistetavuse (HMS § 55 lg 1) ning

motiveerimisnõue (§ 56). Vastustaja on kohtumenetluses põhjalikult selgitanud, miks tema

arvates on alust pidada vaidlusalust õigussuhet töölepinguliseks ning kohus on veendunud, et

samu kaalutlusi on vastustaja silmas pidanud ka ettekirjutuse andmisel. Eelnevat arvestades ei

saa pidada õigusvastaseks vastustaja tehtud ettekirjutust viia läbi uurimine, mille järelmiks on

kas tööõnnetuse raport või akt vastavalt määruse nr 75 § 4 lg-le 8.

Tööinspektsiooni 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuses ei ole esitatud ühtegi selgitust

selle kohta, miks vastustaja ei pea kaebaja 19.08.2016 esitatud dokumenti piisavaks

ettekirjutuse täitmiseks, vaid otsusesse on kopeeritud ettekirjutuse p 1 all toodud kirjeldav,

põhjendav ja resolutiivosa. Sunniraha rakendamise õiguslike alustena on toodud

asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7, mis reguleerib sunnivahendi hoiatuse, mitte

aga rakendamise aluseid. Asjas pole vaidlust selles, et Tööinspektsioonil on põhimõtteliselt

sunniraha kohaldamise õigus. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele

kallutamiseks ning tegemist pole karistusega (HMS § 107 lg 2, ATSS § 3 lg-d 2 ja 3). Enne

sunniraha sissenõudmist (ATSS § 15) peab haldusorgan kontrollima sunniraha rakendamise

eeldusi, sh tuvastama ettekirjutuse täitmata jätmise ja muud sunniraha rakendamist mõjutavad

asjaolud (ATSS 8), sest kõiki sunniraha rakendamist mõjutavaid asjaolusid ei ole

haldusorganil võimalik prognoosida ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal.

3-16-1815

8(12)

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja 19.08.2016 esitatud dokument ei vasta määruse nr 75

lisana 2 sätestatud vormikohase tööõnnetuse raporti nõuetele ega sisalda ka vabas vormis

esitatuna kogu raportis nõutavat teavet või ei esita seda vähemalt määral, mis võimaldaks

pidada raporti esitamise nõuet täielikult täidetuks. Arvestades kaebaja seisukohta, et tegemist

ei ole töölepingu alusel töötamisega ega tööõnnetusega, ei ole alust eeldada, et ta tegelikult

seda dokumenti esitades soovis tööõnnetuse raportit esitada. Esitatud dokument ei vasta

määruse nr 75 § 4 lg-s 8 sätestatud akti tunnustele. Dokumendis puudub selgesõnaline järeldus

tööõnnetuse uurimise lõpetamise kohta. Arvestades 19.08.2016 dokumendi vaba vormistust

ning kaebaja varasemaid seisukohti lepingulise suhte õigusliku olemuse kohta, vastab esitatu

pigem uurimise lõpetamist kajastava akti tunnustele.

Vastustaja

on

kohtuistungil

selgitanud,

et

nende

praktikas

antakse

juhul,

kui

Tööinspektsioonile saabunud raport või akt ei ole piisav, võimalus puuduste kõrvaldamiseks.

Praegusel juhul vastustaja seda võimalust kasutanud ei ole. Kaebajal on õigus selles, et

sunniraha

kohaldamisega

pole

võimalik

saavutada

eesmärki

esitada

dokumente

(uurimistoimik, tähtaegselt koostatud nõuetekohane raport), kui seda polnudki koostatud ning

ettekirjutuse täitmine sunniraha ähvardusel tähendaks nende tagantjärele koostamist.

Tööõnnetuse uurimisel on oluline ajafaktor (määruse nr 75 § 4 lg-d 2 ja 4). Nõuetele

mittevastava raporti või akti saamisel ei ole alust automaatselt järeldada ettekirjutuse täitamata

jätmist ning selgituste ja kaalumiseta asuda rakendama sunniraha. Olamer OÜ on tööandjana

vähese töötajate arvuga ettevõte (OM ütluste kohaselt 4‒6 töötajat), kellel ei pruugi olla

teadmist ja kogemust tööõnnetuse uurimiseks ja dokumentide vormistamiseks ning

Tööinspektsiooni

selgitused võiksid

aidata kaasa eesmärgi

–

juhtumi asjaolude

väljaselgitamine ja tööohutuse edaspidine paranemine – saavutamisele.

Sunniraha määramise otsusest, sellele järgnenud haldusmenetlusest (vastus kaebaja

järelepärimisele) ega kohtumenetluses antud vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et vastustaja

oleks kaalunud teistsugust tagajärge kui sunniraha määramine. Arvestades vajadust

tööõnnetust kiireloomuliselt uurida, olnuks otstarbekas, kui vastustaja oleks välja selgitanud,

kas kaebaja tahe 19.08.2016 dokumenti esitades oli esitada akt uurimise lõpetamise kohta,

mille tühistamiseks kohustamist ja juhtumi tööõnnetusena menetlemist saanuks vastustaja

õiguspäraselt põhjendatud ettekirjutusega nõuda. Sunniraha kohaldamine ei ole ainus viis

reageerida tööõnnetuse uurimisest hoidumisele. Eelnevat arvestades on sunniraha määramise

otsus õigusvastane ning põhjendatud on rahuldada nii otsuse õigusvastasuse tuvastamise kui

ka selle täitmise keelamise nõue.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Olamer OÜ palub 28.04.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

31.03.2017 otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata kaebuse Tööinspektsiooni 16.08.2016

ettekirjutuse nr 3-6/6697-16 tühistamiseks ning osas, milles kohus jättis kaebaja menetluskulu

kindlaks määramata. Kaebaja palub menetluskulu välja mõista vastustajalt.

Halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohus on lähtunud 1992. a TLS §-st 8,

kuigi viidatud seadus on 2009. a-l kehtetuks tunnistatud. Ebaõige on halduskohtu järeldus

otsuse p-s 30, mille kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle kehtib töölepingu eeldus ka

juhul, kui vaidlus ei ole mitte lepingulise suhte poolte, vaid lepingu poole ja

järelevalveorganist vastustaja vahel. Selline seisukoht ei põhine seadusel ja sellist lähenemist

ei toeta kohtupraktika. Halduskohus ei ole põhjendanud, millistel alustel on vastustajal õigus

sekkuda eraõiguslikku suhtesse, kui väidetavalt kaitset vajav tööd tegev isik kaitset ei soovi.

Tööd teinud KK ei ole vaidlusaluse lepingulise suhte olemust vaidlustanud. TLS-st tulenevate

3-16-1815

9(12)

normide ja põhimõtete ülekandmine vaidlusesse, mille pooleks on Tööinspektsioon, ei ole

põhjendatud.

Tööinspektsiooni järelevalvepädevuse eelduseks on töölepingulise suhte olemasolu.

Vastustajal puudus pädevus ettekirjutuse tegemiseks.

Kuna vastustajaga tekkinud vaidluses ei saa kehtida TLS § 1 lg 2 eeldus ega Riigikohtu

praktikas töölepinguvaidlustes kinnistunud n-ö ilmsuse põhimõte (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-

41-11, p 14), siis on halduskohus õigustamatult tõendamiskoormuse kaebaja kahjuks ümber

pööranud.

Kaebaja palub lugeda halduskohtu poolt põhjendamatuks loetud menetluskulud põhjendatuks

ja need vastustajalt välja mõista. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 24 lg 2 kohaselt tegutseb

vandeadvokaadi abi patrooni juhtimisel ja halduskohtule esitatud kuludokumentidest on näha,

et D. Teplõhh on kaasuse eest vastutavaks isikuks. Seega on tema kulud põhjendatud.

Õigusvaidluses on kohane nõupidamine kolleegidega. Kuna vastustaja ei võimaldanud

kaebajale dokumentidega tutvumist muul viisil kui vastustaja juures kohapeal, siis ei olnud

kaebaja esindajal kliendi huvide kaitsmisel muud võimalust, kui tutvuda dokumentidega

Tööinspektsioonis, s.o Tartus. Kuivõrd halduskohus uuendas 08.03.2017 menetluse ja määras

täiendava tähtaja, siis on arve nr 170198 arvestamata jätmine vastuolus kohtu poolt

määratavate tähtaegade mõttega. Halduskohus on ebaõigelt põhjendamatuks lugenud arve nr

170379 alusel esitatud kulu seoses vastustaja 03.03.2017 seisukohaga tutvumisega.

Halduskohtu seisukoht, et see ei seondu kohtu 08.03.2017 määrusest tulenevate kohustustega

on arusaamatu, kuna sunnib esindajat mitte tutvuma teiste menetlusosaliste esitatavate

dokumentidega.

11. KK palub 28.04.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.03.2017

otsus.

Kolmas isik vaidlustab halduskohtu seisukoha, et Olamer OÜ ja KK vahel on tööleping. KK

ja Olamer OÜ vahel ei ole vaidlust lepingu üle, mis oli sõlmitud 11.07.2016‒18.07.2016 Rally

Estonia ürituse tarbeks lava ehitamiseks. Tegemist oli töövõtulepinguga. Halduskohtu otsuse

jõustumisel võib halduskohtu seisukoht lepingu osas edaspidi omada mõju kolmanda isiku

õigustele ja kohustustele.

12. Tööinspektsioon

palub

01.06.2017

ja

27.12.2017

kirjalikes

vastustes

jätta

apellatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud Olamer OÜ ja KK kanda.

KK ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, millega on kohus rikkunud tema õigusi. Poolte

vahel on vaidlus selle üle, kas vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane. Seda küsimust ei ole

võimalik lahendada ilma, et lahendataks küsimus sellest, kas KK ja Olamer OÜ vaheline suhe

on töölepinguline või võlaõiguslik (töövõtu)suhe ning kas õnnetusjuhtum oli tööõnnetus ehk

kas vastustajal oli ettekirjutuse andmise pädevus.

Vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane. Kuigi 1992. a-l jõustunud TLS ja selle § 8 kaotasid

kehtivuse 01.07.2009 uue TLS jõustumisega, on sama põhimõte kirjas ka kehtivas TLS § 1 lg-

s 2, mistõttu ei ole alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Vastustaja järelevalvepädevus sõltub töösuhte olemasolust, mitte sellest, kuidas on leping

vormistatud või milliseks tööandja ise lepingulist suhet hindab. Kõik töölepingud (sõltumata

vormist) alluvad vastustaja järelevalvele. Seega on vastustajal õigus ja kohustus

järelevalvemenetluse raames hinnata pooltevahelist suhet sisuliselt ning mitte sekkuda

olukorras, kus on ilmne, et tegemist pole töösuhtega. Vastustaja korrakaitseorganina ei saa

jääda ootama, et töötaja ise paluks kaitset ja üksnes siis sekkuma. Vastustaja ei saa ka loobuda

3-16-1815

10(12)

järelevalve läbiviimisest, kui pooled nimetavad nendevahelise suhte töölepingulisest erinevaks

suhteks või kumbki lepingupooltest ei soovi seda vaidlustada.

Kaebaja on 19.08.2016 küll edastanud sündmuse kirjelduse, kuid pole esitanud uurimise

lõpetamise põhjendust (uurimist pole läbi viidudki) ega esitanud kirjalikke tõendeid, mis

kinnitaks, et poolte tegelik tahe oli sõlmida võlaõiguslik leping. Kaebaja ega kolmas isik ei ole

ka kohtumenetluses esitanud ühtegi veenvat põhjendust, miks tuleks pooltevahelist suhet

käsitada töövõtuna.

Vastustaja ei eita, et õigusabiteenuse osutamisel võib olla vajalik nõupidamine kolleegidega,

kuid antud vaidluses on kaebajal vaid üks lepinguline esindaja – B. Sisask. AdvS §-st 24 ei

tulene, et patrooniks olenev vandeadvokaat oleks õigusteenuse osutamisel automaatselt alati

(teiseks) esindajaks, kelle kulud tuleks hüvitada. Kulud sõidule Tallinn-Tartu-Tallinn ja

dokumentidega tutvumisele vastustaja Tartu kontoris on põhjendamatu olukorras, kus

advokaadibürool on olemas kontor ka Tartus. 21.02.2017 taotluse esitamise hetkel ei olnud

tegemist arve nr 170198 alusel kantud menetluskuludega ning tõend nende hilisema kandmise

kohta ei muuda seda. Kui aga ringkonnakohus leiab vastupidist, siis peab vastustaja arve nr

170198 osas põhjendatuks vaid 17.01.2017 kohtuistungil osalemist 1,6 tunni ulatuses.

Õigusteenuse osutaja telefonivestlused ja e-kirjavahetus kliendiga ei ole toimingud, mida

saaks lugeda põhjendatuks ja mõistlikuks ning menetluslikult vajalikuks. Arusaamatuks jääb

ka see, miks on asjas, mille läbitöötamist vajavad materjalid ei olnud mahukad ja vaidlus

keerukas, enne kohtuistungit ja pärast seda toimunud pidevad nõupidamised kolleegide ja

kliendiga. Seejuures on mitmed tegevused teineteist dubleerivad (nt D. Teplõhhi ja B. Sisaski

arutelud). Pärast 17.01.2017 õigusabile kulunud summade väljamõistmine vastustajalt on

põhjendamatu, sest halduskohus ei rahuldanud 02.08.2017 määrusega kaebaja taotlust KK

31.01.2017 e-kirja teel kaebaja esindajale antud selgituste vastuvõtmiseks ning 15.02.2017

määrusega jättis kohus kaebaja taotluse KK täiendavaks vande all ülekuulamiseks

rahuldamata. Kaebaja on arve nr 170379 kuluaruandes kajastanud ka 21.02.2017 vastuse

koostamise ja esitamise kulu, mis pidanuks olema hõlmatud juba 21.02.2017 menetluskulu

taotlusega. Tutvumine vastustaja 03.03.2017 seisukohaga ei seondu halduskohtu 08.03.2017

määrusest tulenevate kohustustega õigusabi osutamisel ning iga tehtud toimingule kulunud

minuti eest kulu väljamõistmine ei ole põhjendatud. Halduskohtu 08.03.2017 määrusega

tutvumisele ja sellele vastamiseks kulunud mõistlik aeg on maksimaalselt 45 minutit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ega pea

vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. Tööinspektsioon ja halduskohus on õigesti kvalifitseerinud OÜ Olamer ja KK vahelise

õigusliku suhte töösuhtena, olenemata sellest, kuidas õigussuhte pooled ise seda käsitavad.

Halduskohtu otsuse tühistamist ei too kaasa otsuse p-s 30 tehtud viide kehtivuse kaotanud

TLS §-le 8. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebustele õigesti osutanud, et kehtivuse

kaotanud TLS §-s 8 sätestatud põhimõte, mille kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle

loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui

pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu, kehtib uues sõnastuses uue TLS § 1 lg-s 2.

Viidatu kohaselt, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele

oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Niisiis kehtib ka selle sätte

alusel töötamise kvalifitseerimise puhul töölepingu eeldus, v.a, kui tööandja ei tõenda

3-16-1815

11(12)

vastupidist, eelkõige juhul, kui töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja

koha valikul olulisel määral iseseisev (kehtiva TLS § 1 lg 4). Seetõttu on siiani asjakohane ka

Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu

kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise

suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu

lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et

vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et

pooled ei sõlminud töölepingut (n Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-26-10, p 11 ja seal viidatud

lahendid).

15. Halduskohus on otsuse p-des 21‒32 väga põhjalikult analüüsinud kaebaja ja kolmanda

isiku vahelise töösuhte iseloomu ning põhjendatult järeldanud, et tegemist oli töölepingulise

suhtega. Seejuures on halduskohus õigesti pööranud kõrgendatud tähelepanu küsimusele, mil

määral oli KK oma tööülesannete täitmisel iseseisev (vt kehtiva TLS § 1 lg 4). Ka

erialakirjanduses on osutatud, et töölepingu eristamisel töövõtulepingust omab erilist

tähendust küsimus, millisel määral allub töö tegija tööd andva isiku juhistele (I-M. Orgo, M.

Muda, G. Tavits. T. Treier. Tööõigus. Loengud. Kirjastus Juura, 2006. Lk 26 jj).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsi ja järeldusega ega pea vajalikuks neid üle

korrata.

16. Väär on apellatsioonkaebuse väide, nagu ei saaks Tööinspektsioon isikute vahelist

õigussuhet ümber kvalifitseerida, kui suhte osapooled ise on sama meelt suhte

kvalifikatsioonis. Halduskohus on analüüsinud Tööinspektsiooni TTOS-st tulenevat

järelevalvepädevust (otsuse p-d 11‒13) ning leidnud põhjendatult, et vastustaja ei saa loobuda

võimaliku tööõnnetuse menetlemisest põhjusel, et tööandja ei pea lepingulist suhet

töölepinguliseks ega sellest lähtuvalt juhtumit tööõnnetuseks. Samuti on halduskohus õigesti

osutanud, et sarnastel tingimustel tööd tegevad isikud ei tohi töö tegemisel toimunud

õnnetusjuhtumi korral sattuda põhjendamatult halvemasse olukorda ega jääda ilma

soodsamast kohtlemisest pelgalt seetõttu, et pooled on (sh ka teadmatusest või eksituse tõttu)

nimetanud nendevahelise suhte töölepingulisest erinevaks suhteks. TTOS-s ja määruses nr 75

sätestatud järelevalvepädevusest tuleneb Tööinspektsioonile seega õigus tõlgendada

pooltevahelist töösuhet ning kohaldada ebaselguse puhul töötaja jaoks soodsamat, s.o

töölepingulisest suhtest tulenevat regulatsiooni. TTOS § 1 lg 4 kaudu laieneb

Tööinspektsioonile ka HMS §-st 6 tulenev haldusorgani uurimiskohustus. Tööinspektsiooni

järelevalvepädevus ei sõltu sellest, kas tööd tegev isik soovib kaitset TTOS alusel või mitte,

vaid see tuleneb otse seadusest.

17. Olamer OÜ on vaidlustanud halduskohtu otsuse ka menetluskulude jagamist puudutavas

osas. Kaebaja esitas 21.02.2017 halduskohtule taotluse, milles palus vastustajalt välja mõista

menetluskulud 8835 eurot 60 senti (riigilõiv 30 eurot ja õigusabikulud 8805 eurot 60 senti).

Asja arutamise uuendamisega seotud menetluses esitas kaebaja 15.03.2017 täiendava

menetluskulude väljamõistmise taotluse 288 euro ulatuses. Kaebaja esindaja esitatud

menetluskulude nimekirjade kohaselt on ajakulu õigusabitoimingutele olnud kokku 61,90

tundi. Halduskohus hindas kaebuse rahuldamise proportsiooni 40%-le, pidas mõistlikuks ja

põhjendatud õigusabile kulutatud ajaks 12 tundi ja 45 minutit ning mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks

välja

õigusabikulud

summas

734,40

eurot

ning

riigilõivu

eurot.

Apellatsioonkaebuses ei ole kahtluse alla seatud halduskohtu poolt arvesse võetud kaebuse

rahuldamise proportsiooni, kuid on leitud, et apellatsioonkaebuse p-des 1.6.1‒1.6.4 märgitud

ja halduskohtu poolt põhjendamatuks loetud kulud tuleks lugeda põhjendatuks ja vastustajalt

kaebaja kasuks välja mõista.

3-16-1815

12(12)

18. Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud (nt 16.04.2014 määruse nr 3-13-70165 p 14 ja

seal viidatud 03.07.2009 otsus haldusasjas nr 3-07-1257 ning 19.04.2012 otsus haldusasjas nr

3-10-3200, p 4), et puuduvad objektiivsed täpsed mõõdikud, mille alusel saaks võrdeliselt

haldusasja

mahu,

keerukusastme

ning

muude

asjakohaste

näitajatega

määratleda

protsessiosalise antud haldusasjas põhjendatud õigusabikulude summa. Seetõttu hindab kohus

õigusabikulude põhjendatud suurust igas asjas eraldi, lähtudes antud asjale iseloomulikest

mitmetest erinevatest kriteeriumidest (õigusabi maht ja tööühiku hind, asja menetluse kulg,

kohtulikult kaitstava õiguse kaalukus jne). Eeltoodud asjaolude tõttu on praktikas piiratud

ringkonnakohtu võimalused halduskohtu poolt väljamõistetud õigusabikulude suuruse

põhjendatust kontrollida. Ringkonnakohtul on alust korrigeerida halduskohtu poolt

väljamõistetud õigusabikulusid eeskätt juhul, kui väljamõistetud õigusabikulude suurus on

ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on õigusabikulude hindamisel jätnud mõne

olulise teguri arvesse võtmata. Riigikohus märkis lahendis nr 3-3-1-55-05, et kohtul on asja

keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum. Ringkonnakohus leiab praeguses asjas, et

halduskohus ei ole eksinud kaebaja põhjendatud õigusabikulude summa leidmisel, st, et leitud

tulemus ei ole ilmselgelt põhjendamatu ning hindamata pole jäetud ühtegi olulist asjaolu.

Sõltumata sellest, kas mõnda kaebaja poolt esitatud arvet oleks tulnud rohkem või vähem

menetluskulude põhjendatuse hindamisel arvesse võtta, ei ole halduskohus ringkonnakohtu

hinnangul eksinud lõppkokkuvõttes õigusabile kulutatud aja põhjendatuse hindamisel (12

tundi ja 45 minutit) ‒ kaebaja poolt esimese astme kohtumenetluses taotletud õigusabikulude

suurus on olnud ilmselgelt ülepaisutatud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga

(arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni 40%), et 734,40 euro suurune õigusabikulude

suurus oli esimese astme kohtumenetluses põhjendatud ega pea õiglaseks seda suurust muuta.

19. Kõike eelnevat kokku võttes jäävad OÜ Olamer ja KK apellatsioonkaebused rahuldamata

ning halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). OÜ Olamer ja KK apellatsiooniastme

menetluskulud jäävad nende endi kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning Tööinspektsiooni

võimalikud menetluskulud haldusorgani enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)