3-16-1199/77 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.01.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1199

Haldusasi

Rummu Järve Külade Seltsi kaebus Keskkonnaameti

11.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1288 (muudetud

19.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1431) väljastatud

vee erikasutusloa nr L.VV/326394 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – mittetulundusühing Rummu Järve Külade

Selts (registrikood 80402623), volitatud esindaja

Siim Vahtrus

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Maiu

Paloots ja Rein Urman

Kolmas isik – AS Tootsi Turvas, volitatud esindaja Tiit

Saarmets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.03.2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rummu Järve Külade Seltsi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 10.01.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta Rummu Järve Külade Seltsi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 08.03.2017 otsus muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

Riigikohtule esitada taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

3-16-1199

2(15)

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (edaspidi KeA) väljastas 01.06.2005 AS-le KUMARI Rummu (Kodasoo)

turbamaardla maavara kaevandamise loa HARM-069, mis registreeriti 21.12.2010 ümber AS-

le Tootsi Turvas. AS Tootsi Turvas taotles KeA-lt 18.05.2011 vee erikasutusluba Kodasoo

turbatootmisala kuivendamiseks ja kuivendusvee ärajuhtimiseks. KeA võttis taotluse

menetlusse ning algatas keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH). OÜ Inseneribüroo Steiger

esitas 21.04.2015 KeA-le kavandatava Kodasoo turbatootmisala rajamise ja töötamisega

kaasneva keskkonnamõju hindamise aruande, mille heakskiitmisest teavitas KeA 15.06.2015

kirjaga nr HJR 6-7/15/24877-42 AS-i Tootsi Turvas, OÜ-d Inseneribüroo Steiger, Kuusalu

Vallavalitsust ja Kuusalu valla elanikke.

2. Keskkonnaamet väljastas AS-le Tootsi Turvas 11.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1288

vee erikasutusloa nr L.VV/326394. Seda korraldust muudeti KeA 19.05.2016 korraldusega nr

1-3/16/1431. Vee erikasutusloa kohaselt seisneb vee erikasutus kuivendusvee ärajuhtimises läbi

settebasseini Tiitsu kraavi (KMH aruandes magistraalkaev M1) kaudu Kodasoo ojja, mis

omakorda suubub Kaberla ojja. Kuivendusvee koguseks väljalasust on vee erikasutusloa

kohaselt 321 000 m3 aastas (80 250 m3 kvartalis).

3. Rummu Järve Külade Selts esitas 13.06.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA

11.05.2016 korraldusega väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/326394 tühistamiseks.

1)

KMH aruanne tugineb ebapiisavatele või vääratele andmetele. KMH aruandes on

kavandatava tegevuse mõju hinnatud oluliselt väiksemaks, kui see tegelikult võib olla.

1.1. Vee erikasutusloa taotluses ning KMH aruandes on turbaalalt vee erikasutusloa alusel

ärajuhitavate veekoguste määramisel arvestatud sademevett ja lumesulamisvett, kuid mitte

turbalasundi eelkuivendamise käigus lasundist vabaneva vee kogust. Seega on ärajuhitava

vee ja saasteainete kogust KMH aruandes näidatud tegelikust oluliselt väiksemana ning

mõjutatava keskkonna taluvusvõimet tegelikkusest oluliselt suuremana. Eelkuivenduse

käigus juhitakse alalt 3–5 aasta jooksul välja sisuliselt kogu kaevandusala turbalasundis

seotud vesi, mille kogus võib arvestuslikult olla üle 1 miljoni m3, mis on ligi neli korda

suurem KMH aruandes kajastatud ärajuhitava vee hulgast (0,3 miljonit m3 aastas).

1.2. Kaevandamisprojekti kohaselt toimub eelkuivendus juba enne settetiikide rajamist ja

veevoolu reguleerimise seadmete paigaldamist, mistõttu pole tagatud eesvooluks olevate

veekogude suutlikkus võtta vastu täiendavad veekogused ilma negatiivsete mõjudeta (nt

üleujutused, vee koostise ulatuslik muutumine). Turbalasundi vee koostis erineb oluliselt

sademevee koostisest. Turbalasundi vees sisalduvad ained (raud, fosfor, lämmastik,

orgaanilised ained) võivad olulisel määral reostada kaevandusvee suublat (Kodasoo oja ja

Kaberla oja, millesse esimene suubub). Samas ka juhul, kui settebasseinid rajataks enne

eelkuivendusega alustamist, ei oleks need tõhusaks leevendusmeetmeks, kuna need sobivad

vaid mehaaniliste osakeste välja setitamiseks, samas kui vees lahustunud ained kantakse

koos kuivendusveega edasi eesvoolu. Väljavooluala ja toruregulaatorid on paigutatud

settebasseini põhja, kust kerge ja väga liikuv põhjaveesete võib hõlpsasti settebasseinist

välja liikuda. Toruregulaatoritega veekoguste reguleerimine on sisuliselt võimatu.

1.3. KMH aruandes on Kodasoo oja vooluhulka näidatud tegelikkusest enam kui kuus korda

suuremana. Seega võib kaevandusalalt pärinev heitvesi moodustada suurema osa ojas

liikuvast veest, millega kaasnevad olulised mõjud oja ökosüsteemile on KMH aruandes

3-16-1199

3(15)

jäetud hindamata. Samuti pole piisavalt põhjalikult hinnatud kuivendamise mõju pinnaveele

koosmõjus muude inimtegevuse mõjudega.

1.4. KMH aruandes ei ole arvestatud muutustega piirkonna hüdroloogias. KMH aruanne

tugineb ENSV geoloogia valitsuse 1987. aastal koostatud turbamaardla detailuuringu

(edaspidi detailuuring) aruandele, arvestamata, et 1996. aastal rajati Kodasoo

turbatootmisalale eelkuivenduskraavid, mis mõjutavad põhjavee kogust ja kvaliteeti. Lisaks

on nimetatud detailuuringut käsitletud aruandes valikuliselt, jättes mitmed olulised

järeldused kajastamata. Näiteks pole arvestatud seda, et erinevad veekihid on hüdrauliliselt

seotud ning seega liiguvad saasteained põhjavette. Suurel osal rabast puudub sapropeel

(kõdumuda) ning selles osas paikneb raba moreenil, mis laseb aeglaselt vett läbi.

1.5. KMH aruandes on ekslikult hinnatud kavandatava tegevuse mõju põhjaveele ja Kodasoo

ojale. Kodasoo raba on tähtis põhjavee toiteala, kust pärineva põhjavee liikumine toimub

radiaalselt ümbritsevatele aladele loode-, põhja- ja kirdesuunas. Rabavee mõjud võivad

seetõttu olla suuremad põhjaveele ja tarbeveekaevudele, mis asuvad rabast loodes ja kirdes.

Kuivendamine põhjaveekihi toitealal mõjutab oluliselt nii seotud põhjaveekihi režiimi kui

ka kvaliteeti. Kuivenduskraavide rajamisel kahjustatakse suure tõenäosusega ka

moreenikihti, mille tulemusel satub kuivendusvesi turbaväljalt otse põhjavette. Arvestades,

et lähim Natura 2000 võrgustiku ala (Kaberla loodusala) asub rabast loodes, võib

kavandatav tegevus mõjutada ka seda ala. Lisaks on jäetud hindamata rajatavate

settebasseinide mõjud põhjaveele – kuna veepide pole piisav, liigub settebasseinidest

saasteaineid põhjavette.

2)

Vee erikasutusloa andmine oli õigusvastane esiteks selle tõttu, et see tugines väärinfot

sisaldavale KMH-le, ning teiseks selle tõttu, et loa andja eksis kaalutlusreeglite vastu, omistades

loa taotleja õigustele põhjendamatult suure kaalu võrreldes muude huvidega. Kui mõjude

olulisusele oleks antud teistsugune hinnang, oleks kehtestatud teistsugused leevendusmeetmed.

Vee erikasutusloa andmise mõju Kaberla oja seisundile pole sisuliselt hinnatud. 2014. aasta

seireandmete järgi oli selle oja seisund halb. Loa andmisel on rikutud veeseaduse § 35 lg-st 1

tulenevat kohustust pinnavee seisundit mitte halvendada. Turbakaevandamise käigus tekkiva

reovee käitlemiseks ei kasutata parimat võimalikku tehnoloogiat, s.o lodupuhastit, ning selle

kasutamist pole isegi kaalutud. Vee erikasutusloas kehtestatud seiremeetmed on ebapiisavad

ega taga taotletava eesmärgi (turbatootmise mõju hindamine ja leevendavate meetmete

kavandamine) saavutamist. Objektiivsete seiretulemuste saavutamiseks tuleks rajada

seirekaevud. Kaevude rajamata jätmise korral võib hiljem olla sisuliselt võimatu tõestada, et

põhjavee koguse või kvaliteedi muutused on tingitud kaevandamistegevusest.

3)

Rummu järve ümber kavandatav 200 m laiune puhvertsoon ei ole järve kahjustumise

vältimiseks piisav. Puhvertsoon peaks Tartu Ülikooli teadlaste 2013. aasta uurimistöö järgi

olema vähemalt 400 m laiune.

4)

Loa andmisel on tuginetud Kuusalu valla 30.06.2011 antud nõusolekule. Muutunud

asjaolusid (sh KMH tulemuste selgumine, valla arenguplaanide muutumine) arvestades ei ole

see nõusolek enam asjakohane. Enne loa andmist oleks tulnud Kuusalu Vallavalitsuse seisukoht

uuesti välja selgitada.

5)

Erinevad isikud seadsid menetluse käigus korduvalt kahtluse alla KMH aruandes esitatud

väiteid tegevuse võimalike mõjude kohta, kuid need vastuväited jäeti kohase tähelepanuta.

Sellises olukorras oleks vastustaja pidanud uurimispõhimõttest lähtuvalt koguma tõendeid oma

algatusel.

4. Keskkonnaamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

3-16-1199

4(15)

1) PS eksperdiarvamus, millele kaebaja tugineb, on koostatud pärast 11.05.2016 korralduse

andmist ning seega ei saanud vastustaja selles esitatud seisukohti loa andmise menetluses

käsitleda.

1.1. PS eksperdiarvamuses lähtutakse ekslikust arusaamast, et eelkuivendamise ajal

kuivendatakse kogu turbalasund korraga. KMH aruande kohaselt võtab see protsess aega 3–

5 aastat. Kuivenduskraavide rajamisel võib tekkiv veekogus olla suurem kui turba tootmise

ajal tekkiv aastane kuivendusvee kogus, kuid kindlasti ei ole see eksperdiarvamuses toodud

suurusjärgus. Ka kuivendusvõrgu rajamise faasis ei moodusta lasundivesi kogu

ärajuhitavast veest rohkem kui 12%, jäädes reaalselt 5–6% juurde. Samuti tuleb arvestada,

et Kodasoo turbatootmisalale on eelkuivendamiseks juba rajatud kogujakraavid ning see ala

on osaliselt (vähemalt piirdekraavidega piirnevate alade osas) juba eelkuivendatud.

Arvestades, et raba ekspluateerimise käigus ärajuhitav vesi moodustub valdavalt sademe- ja

lumesulamisveest, on arvutuste tegemisel lähtutud ümbruskonna sademete hulgast. Seega

ei ole õige kaebaja väide, et loa andmisel jäeti teatud veekogustega arvestamata. Kuna pole

põhjust arvata, et projekteerija oleks lähtunud valedest alusandmetest ja teinud ebaõiged

arvutused, tuleb pakutud leevendusmeetmed piisavaks lugeda.

1.2. Põhjavesi ei ole hüdrauliliselt seotud soosetete veega ega toitu sellest. Sademete liikumine

rabas on seotud eelkõige ~0,5 m paksuse ülemise turbakihiga. Turbalasundi sügavamates

kihtides on vee liikumine väga aeglane ning turbalasund on selles osas väga vähese

veejuhtivusega. 2013. aasta uuringus ei täheldatud turbatootmise mõju alumistele

veekihtidele; mõju avaldub vaid soosetete veekihis. Turba tootmisel ei teki põhjavette

infiltreeruvat reostust. Kuivendusvett ei juhita põhjavette, vaid eesvooluks olevasse Tiitsu

kraavi läbi settetiikide, kus saasteained setitatakse. Arvestades rabade arengu eeldusi ning

asjaolu, et vettjuhtivad liivakad setted esinevad moreenis ainult lokaalsete läätsedena, pole

õige järeldada, et Kodasoo raba all puudub vettpidav kiht. Settebasseini põhja settinud

heljum tekitab kihi, mis takistab teataval määral vee ja seega ka saasteainete imbumist

pinnasesse. Veefiltrina toimib lisaks ka pinnas.

1.3. Kodasoo oja vooluhulk on eri perioodidel erinev ning võib kõikuda ka lõiguti. KMH

aruandes märgitud andmed vooluhulga kohta ei ole vastuolulised. Settebasseinides

puhastatud kuivendusvee reguleeritud suunamine eesvoolu läbi Kodasoo oja Kaberla ojja

suurendab veekogust ojas ning on seega kuivaperioodil positiivse mõjuga. Kui eesvoolu

juhitakse settebasseinides puhastatud kuivendusvett, toimub vees teatav saaste- ja toitainete

kontsentratsiooni lahjenemine. Kuivendusvesi ei halvenda eesvoolu vee kvaliteeti. Kaberla

oja veerežiimi ei muudeta.

2) KMH aruanne ei sisalda ekslikke hinnanguid ega vääraid järeldusi. Kavandatava tegevuse

mõjusid Natura 2000 alale hinnati KMH aruandes piisavalt. Kaebaja ei ole toonud esile ühtegi

negatiivset mõju Natura 2000 alale. Kaberla oja oli 2015. aasta seisuga heas seisundis. Kaberla

oja valgala iseloomustab ulatuslik põllumajanduslik maakasutus ja metsakuivendus, mistõttu

võib

eeldada,

et

kõrge

ammooniumi

ja

üldfosfori

sisaldus

tuleneb

piirkonna

põllumajandustegevusest.

3) Turbatootmisaladelt ärajuhitava kuivendusvee puhastamine settetiikides on Eestis

tavapärane ja toimiv praktika. Settetiigid tagavad kuivendusvee puhastamise heljumist, mis on

peamine kaevandamise käigus vette sattuv aine, ning minimeerivad kavandatava tegevusega

muidu kaasneda võiva keskkonnaseisundi halvenemise. Kuivendusvee puhastamine algab koos

kraavide väljaehitamisega. KMH aruande ja kaevandamisprojekti kohaselt katkeb

sademetevaestel perioodidel kuivendusvee ärajuhtimine pea täielikult. Raba kuivendamisel

tekkiv vesi vastab keskkonnaministri 29.11.2012 määrusega nr 99 sademeveele kehtestatud

saasteainete piirväärtustele ning ei ole keskkonnale ohtlik. Turbatootmisaladelt lähtuv fosfori

väljakanne on 3–4 korda väiksem kui tuleb põllumajandusmaalt. Võrdlus joogiveele

3-16-1199

5(15)

kehtestatud piirnormidega on asjakohatu. Kuna veemajanduskava kohaselt on Kaberla oja

seisundit hinnatud heaks ning turbatootmisalalt ärajuhitav vesi ei põhjusta suubla seisundi

halvenemist, ei ole KeA-l alust määrata kuivendusveele rangemaid tingimusi.

4) Maksimaalne turbatootmisala kuivenduse ulatus on 150 m. Vastavalt KMH aruandele ei

jää sellesse raadiusesse ühtegi kaevu. Kaevandamisloa kohaselt on aktsiaseltsil Tootsi Turvas

lubatud toota turvast kõrgusteni +35,95 kuni 37,68 m (abs). Lubatud kõrguseni kaevandamisel

ei saa ordoviitsiumi veekompleks turbalasundi all mõjutatud ning mõju põhjaveele ja

tarbekaevudele puudub.

5) Praktikas on 200 m laiune puhvertsoon osutunud piisavaks (nt Kalina järv, Lõilasmäe järv).

6) Vee erikasutusloa kehtivus lõppeb 20.10.2019. Enne seda ei jõua AS Tootsi Turvas

kaevandamistegevusega eeldatavasti alustada. Seega on nimetatud tähtaja möödumisel

võimalik loa tingimused uuesti üle vaadata ning sätestada rangemad tingimused, sh veeseiret

puudutavas osas.

5. Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

1)

PS arvamusest järeldub, justkui sademe- ja lumesulamisveele (321 000 m3 aastas)

lisandub lasundivesi kogumahus ca 1,13 milj m3, mis juhitakse ära lühikese perioodi jooksul.

Samas ei analüüsi PS, kas sademe- ja lumesulamisvee kogus 321 000 m3 on adekvaatne või on

see siiski kogu kuivendusvee tõenäoline aastane kogus. Samuti ei nähtu, et PS oleks lasundivee

koguse määramisel arvestatud sellega, et Kodasoo raba on (varasemast) kuivendusest

mõjutatud ala. Arvestades U. Valgu uurimuses „Eesti Rabad“ (2005) märgitut, ei saa lugeda

vääraks vastustaja väidet, et rabast ärajuhitav vesi moodustub peamiselt sademe- ja

lumesulamisveest. KMH aruande koostaja OÜ Inseneribüroo Steiger on esitanud ka

arvutuskäigu, mis näitab, kuidas on saadud vee kogus, millest lähtutakse KMH-s ja vee

erikasutusloas.

2)

Vee erikasutusluba ei anna kolmandale isikule õigust juhtida eesvoolu loas märgitust

(321 000 m3 aastas) suuremat kogust vett. Pole alust eeldada, et vastustaja ei tee väljastatud vee

erikasutusloa alusel toimuva tegevuse üle järelevalvet. Turba kaevandamise ettevalmistamine,

sh kuivenduskraavide rajamine, toimub etapiviisiliselt. Eelkuivendamine võtab aega 3–5 aastat.

Kevadise suurvee kogumiseks on projekteeritud basseinid/veemahutid kogupindalaga 47 968

m2. Kaebaja ei ole väitnud ning ka kohtule ei nähtu, et basseinidest/veemahutitest ei piisa

tagamaks vee erikasutusloaga lubatud veekoguse mitteületamist. Settebasseine on Eestis

laialdaselt ja pikka aega kasutatud turbatootmises heljumi välja setitamiseks. Sellist

tehnoloogiat on praktikas peetud sobivaks ka nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel

kaevandamiseks.

3)

Turba kaevandamise mõju põhjaveele peetakse üldjuhul neutraalseks. Rabad on küll väga

veerikkad, kuid vähese veeandvuse tõttu suuremast osast rabalasundist vesi välja ei voola. Kuna

turba kaevandamine toimub soosetete kihis, mõjutab ka raba kuivendamine seda kihti ning

turba kaevandamine ei mõjuta põhjavee kvaliteeti. Kui soosetete veekiht oleks ühenduses

põhjavee kihiga, siis mõjutaks see piirkonna põhjavett nii või teisiti. Kui aga nende kihtide

vahel puudub ühendus, siis turba kaevandamine koos kuivendustegevusega seda ei loo. PS

väited põhjavee reostumise kohta ei ole kontrollitavad ning ta ei viita ka allikatele, mis tema

järeldusi kinnitaksid. Kaebaja ei ole kummutanud KMH aruandes esitatud hinnangut

kaevandamise mõju puudumise kohta põhjaveele. Praeguse olukorraga võrreldavates

tingimustes on kaevandamistegevust lubatud – näiteks Rabivere ja Õmma turbatootmisaladel,

mis mõlemad asuvad nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkonnas. Praeguses keskkonnamõjude

hindamise praktikas ei peeta rabavett põhjavee režiimile eriti ohtlikuks võrrelduna näiteks

3-16-1199

6(15)

põllumajandusliku tootmisega kaasnevate mõjudega. Kuivenduse maksimaalseks mõjuks

peetakse 150 m. Kodasoo turbamaardla 150 m mõjuraadiusse ei jää ühtegi kaevu. Mõju ulatust

arvestades tuleb ka pidada õigeks KMH järeldust, et kuivendamisega ei mõjutata Kaberla

loodus- ja hoiualal kaitstavaid elupaigatüüpe. Asjas ei ole esitatud selliseid tõendeid, mille

põhjal võiks pidada Rummu järvele jäetud 200 m laiust kaitsetsooni ebapiisavaks. Sarnast

kaitsetsooni ulatust järve veerežiimi säilimiseks on peetud piisavaks ka teiste Eesti järvede

puhul.

4)

Rummu (Kodasoo) maardla on kantud keskkonnaministri 27.12.2016 määruse nr 87

lisana 2 kinnitatud kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja. See nimekiri sisaldab

turbaalasid, mis on inimtegevusest mõjutatud ning millel ei ole eeldatavalt olulist

looduskaitselist väärtust. Seega peetakse Kodasoo maardlat riigi tasandil perspektiivseks

turbatootmisalaks, kusjuures kaevandamise sobilikkust on kaalutud hiljuti ja huvigruppide

osalusel. Seda arvestades on põhjendamatu kaebaja etteheide, et vastustaja on vee erikasutusloa

väljastamisel eelistanud kolmanda isiku huve.

5)

KMH aruandes on piisavalt hinnatud kuivendamise ja sellega kaasneva kuivendusvee

mõju pinnaveekogudele. Kuna sademetevaesel perioodil juhitakse Kodasoo ojasse võrreldes

sademeterikka perioodiga vähem vett, ei saa oja veetaseme suurel kõikumisel olla otsustavat

mõju vee erikasutusloa õiguspärasusele. Sama kehtib ka Kaberla oja puhul. Kui lähtuda vee

erikasutusloas fikseeritud ärajuhitava vee ja lubatud saasteainete kogusest, ei saa Kodasoo ja

Kaberla ojade seisundiklassi halvenemist pidada tõenäoliseks. Vabariigi Valitsuse 07.01.2016

kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavas perioodiks 2015–2021 on Kaberla oja

seisundiklass hinnatud heaks. Seda arvestades ei pidanud vastustaja kehtestama kuivendusveele

rangemaid nõudeid või kaevandajale rangemaid tingimusi. Kui peaks siiski selguma, et

turbatootmisalalt ärajuhitav vesi põhjustab suubla seisundi halvenemist, on vastustajal võimalik

vee erikasutusluba hiljem muuta.

6)

Rakendatavaid seiremeetmeid pole alust pidada ebapiisavaks. Spetsiaalsete seirekaevude

rajamine annab küll vahetuma pildi põhjavee olukorrast, kuid tarbekaevude seirega võrreldava

representatiivsuse saavutamiseks peaks seirekaeve rajama mitmeid. Nõrgalt kaitstud põhjavee

tingimustes

on

ka

spetsiaalsete

seirekaevude

abil

reostusallika

väljaselgitamine

komplitseeritud. Vastustaja ei ole välistanud PS soovitatud seiremeetmete arvesse võtmist

edasise tegevuse käigus.

7)

Kohtule ei ole teada, et Kuusalu Vallavalitsus oleks esitanud vee erikasutusloale

vastuväiteid või avaldanud soovi varasemast nõusolekust loobuda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Rummu Järve Külade Selts palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja

teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

1)

Kuna kohus ei juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid, on

üllatuslik ja HKMS § 59 lg-tes 1, 3 ja 4 sätestatuga vastuolus kohtu seisukoht, et kaebaja ei ole

täitnud oma tõendamiskohustust. Kaebajale ei saa panna kohustust tõendada, et kavandatava

tegevusega kaasnevad olulised keskkonnahäiringud. See oleks vastuolus HKMS § 59 lg-ga 1

koostoimes HKMS § 56 lg-ga 2 ja § 2 lg-ga 4, ettevaatuspõhimõttega ja Århusi

konventsiooniga. Hoopis vastustajal lasub praeguses asjas kohustus tõendada, et turba

kaevandamisega ei kaasne lubamatuid keskkonnahäiringuid. Kaebajal puuduvad vahendid, et

esitada sama põhjalikud selgitused ja tõendid võimalike keskkonnamõjude olemuse ja ulatuse

kohta, kui on esitatud KMH aruandes. Riigikohus on oma praktikas ulatusliku kaalutlusruumiga

otsuste (milleks on ka vee erikasutusluba) puhul rõhutanud, et õiguspärase lõppotsuse saab

3-16-1199

7(15)

tagada vaid eelnev õiguspärane menetlus (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-13). Kui loa

andmisel tuginetakse KMH aruande järeldustele, mis aga lähtuvad valedest eeldustest ja on

ekslikud – nagu kaebaja praeguses asjas on näidanud – tuleks keskkonnaloa õigusvastasust

eeldada ja see tühistada.

2)

KMH aruande koostaja arvutuskäigus kasutatud andmetest on üheselt tuvastatav, et

sademe- ja lumesulamisvee all peetakse silmas jooksvalt tekkivaid sademeid ja

lumesulamisvett, mitte turbalasundis talletunud vett ehk põhjavett. PS eksperdiarvamuses on

välja toodud nii KMH aruandes esinev eksimus – turbalasundis asuva vee arvestamata jätmine

– kui ka arvestuslikud veekogused, mis tuleb lisaks sademe- ja lumesulamisveele alalt ära

juhtida. Samuti pole KMH aruande koostamisel arvestatud kuivenduse mõjualalt

kuivenduskraavidesse sattuvad veekogused. Kohus pole üldse pööranud tähelepanu

kuivendusvee saasteainete sisaldusele. Kuigi settebasseinide ja veemahutite abil on võimalik

reguleerida ärajuhitava vee koguste jagunemist erinevatel aastaaegadel, ei vähenda need

turbalasundist väljuva vee kogust. Kaebaja on esitanud ka tõendid, mis näitavad, et turbaalalt

ärajuhitavate veekoguste soovitud viisil reguleerimine ei pruugi olla võimalik. Vee

erikasutusluba ei näe ette eesvoolu juhitavate veekoguste seiret.

3)

Tõendamist on leidnud kaebaja väide, et turbatootmisalalt ärajuhitav veekogus mõjutab

oluliselt looduslikult suure amplituudiga kõikuvat veehulka Kodasoo ja Kaberla ojas, iseäranis

suveperioodil, mil sademete kogus on suhteliselt väike, ent turbatootmisalalt juhitakse ojadesse

jätkuvalt sinna suurveeperioodil kogunenud vett. Alusetu ja väär on halduskohtu seisukoht, et

vee erikasutusloas fikseeritud ärajuhitava vee kogust ja kvaliteeti arvestades ei saa eesvooluna

kasutatavate veekogude seisundi halvenemist pidada tõenäoliseks.

4)

1987. aasta detailuuring sisaldab selget järeldust, et Rummu raba alal esinevad erinevad

veekihid (soosetete vesi, glatsiaalsete setete veehorisont ja ordoviitsiumi veekompleks) on

omavahel seotud. Sisuliselt on tegemist ühe veekompleksiga, milles vesi liigub erinevate

kihtide vahel vastavalt hüdrodünaamika seaduspäradele, mistõttu rabalasundi vesi jõuab

lubjakividega seotud põhjaveekihti, mõjutades selle kvaliteeti. Seda kinnitab muu hulgas

asjaolu, et soo vahetus läheduses on vesi reostunud.

5)

Hilisemate meetmete võtmise võimalus tegevuse õigusvastasuse ilmnemisel ei saa

vabandada kavandatava tegevusega seotud mõjude puudulikku väljaselgitamist.

6)

Vee erikasutusloa ja kaevandamisloa andmine toimuvad erinevates menetlustes, mistõttu

ei saa kaevandamisloa väljastamine olla argumendiks vee erikasutusloa õiguspärasuse

hindamisel.

7. Keskkonnaamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Kuna turbatootmisalalt ärajuhitav vesi moodustub peamiselt sademetest, käsitatakse

kuivendusvett (mille hulgas on ka lasundivesi) sademeveena. Vee erikasutusloast ega KMH

aruandest ei tulene, et loa p-s 7.8 märgitud lubatud vooluhulk aastas (321 000 m3) on ainult

sademevesi, vaid selle hulka on arvestatud ka lasundivesi. MU selgitusest ilmneb, et PS on

muganduste, ebaõigete lähteandmete ja arvutusmudelite kasutamise tulemusel jõudnud ekslike

järeldusteni.

2)

Peamine saasteaine, mis turbatootmise käigus vette satub, on heljum. Selle

eemaldamiseks enne vee eesvoolu juhtimist rajatakse settebasseinid. Pikaajalised veeseire

analüüsid kinnitavad, et settebasseinid on turbaalalt tuleneva kuivendusvee puhastamiseks

piisav meede.

3-16-1199

8(15)

3)

Kolmas isik on selgitanud veekoguste reguleerimiseks kasutatavat tehnoloogiat ning

seda, et selline tehnoloogia on kasutusel paljudes turbakaevandustes.

4)

Vastustaja ei andnud oma heakskiitu KMH aruandele kergekäeliselt, vaid pärast seda, kui

oli veendunud, et KMH aruanne on piisav kavandatava tegevusloa andmise otsustamiseks.

KMH menetluse üle tegi järelevalvet Keskkonnaministeerium, kes leidis, et KMH aruandes

toodud informatsioon on piisav vee erikasutusloa andmiseks. Kogutud teabe alusel ei olnud

vastustajal alust keelduda KMH heakskiitmisest ega vee erikasutusloa väljastamisest. Vee

erikasutusloa

väljastamisel

on

arvestatud

keskkonnamõju

hindamise

ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 24 lg-s 1 sätestatud nõuet, et otsustaja peab tegevusloa

andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel hindama KMH aruande asjakohasust ning

arvestama KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid keskkonnameetmeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu

vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Tõendamiskoormus ja tõendite hindamine

9. HKMS § 59 lg-st 1 tuleneb, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid,

mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui asja õigeks

lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus

menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise.

Ettepaneku tegemisel selgitab kohus, milliseid asjaolusid on vaja tõendada (HKMS § 59 lg 3).

Kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab HKMS § 59 lg 1 kohaselt

tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul

viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks (HKMS § 59 lg 4).

10. Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt nt RKHK

03.05.2016 otsus asjas nr 3-3-1-5-16, p 12; 11.02.2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14, p 16;

19.12.2006 otsus asjas nr 3-3-1-80-06, p 21). HKMS § 2 lg 4 esimesest lausest tulenevalt tagab

kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse

korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele.

11. Halduskohus tegi 09.02.2017 kohtunõudes pooltele ettepaneku täiendava ekspertiisi

tegemiseks ning küsis selle kohta poolte arvamust. Kaebaja ja vastustaja ei pidanud täiendavat

ekspertiisi vajalikuks. Halduskohus märkis 17.02.2017 määruses täiendava ekspertiisi kohta

järgmist: „Käesolevas asjas ei saa ka väita, et menetlusosalised ei oleks neil lasuvat

tõendamiskohustust täitnud, kuna mõlemad pooled toetuvad oma väidete tõendamisel antud

valdkonda tundvate spetsialistide arvamustele. Tegemist ei ole tõendusliku lüngaga, mida kohus

peaks lähtuvalt uurimisprintsiibist asuma täitma. Seega tuleb kohtuasi lahendada olemasolevate

tõendite pinnalt“.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus rikkunud uurimispõhimõtet ega jaganud

tõendamiskoormust menetlusosaliste vahel ebaõigesti. Praeguses asjas on mõlemad pooled ise

oma väidete kinnituseks esitanud hulgaliselt tõendeid ning lisaks on kohus täiendavalt palunud

vastustajal esitada allikad, millele vastustaja on oma menetlusdokumentides viidanud.

3-16-1199

9(15)

Praeguses asjas ei ole tegemist HKMS § 59 lg-s 3 kirjeldatud olukorraga, vaid küsimus on

pigem tõendite kvaliteedis, s.o kas menetlusosalise esitatud tõendid kinnitavad piisaval määral

tema väiteid ning kummutavad teise poole väiteid. See aga selgub alles tõendite sisulise

hindamise käigus (HKMS § 61 lg 1).

13. Kaebaja peab HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema

väited, s.o näitama ära, et vastustaja on lähtunud ebaõigetest algandmetest või jätnud oluliste

asjaoludega arvestamata. Sellest, et kohus on otsuses viidanud kaebaja esitatud tõendites

esinevatele puudujääkidele, ei ole põhjust teha järeldust, et halduskohus on kaebajale pannud

ebamõistliku tõendamiskoormuse. Juhul kui kaebaja esitatud tõendid ja väited ei kummuta

vastustaja väiteid ega tekita kohtul kahtlust, et haldusakti andmisel on tehtud kaalumisvigu või

esinevad asja otsustamist mõjutada võinud menetluslikud rikkumised, ei ole alust pidada

vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks.

14. Kaebaja heidab halduskohtule ette kaevandamisloaga seotud asjaolude arvesse võtmist,

pidades neid asjakohatuteks. Ringkonnakohus möönab, et kaevandamisloa väljastamine ei

tekita iseenesest eeldust, et hilisemalt väljastatud vee erikasutusluba on õiguspärane. Samas ei

ole asjaolud, et Kodasoo raba on kantud keskkonnaministri 27.12.2016 määrusega nr 87

kinnitatud kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja ning väljastatud on kaevandamisluba

sellel alal turba kaevandamiseks, praeguses vaidluses ka täiesti asjakohatud, arvestades, et vee

erikasutusluba on väljastatud turba kaevandamisega seoses. Liiatigi ei ole halduskohus

tuginenud

otsustamisel

üksnes

kaevandamisloaga

seotud

asjaoludele.

Kui

jätta

kaevandamisluba puudutavad põhjendused kõrvale, on halduskohus oma otsuses piisavalt

põhjendatud, miks ta peab vaidlustatud vee erikasutusluba õiguspäraseks.

Eesvoolu juhitava vee kogus

15. KMH aruandest (I kd, tl 187-237p) nähtub, et vee erikasutusloa taotluses märgiti

ärajuhitava kuivendusvee koguseks 321 000 m3 aastas ehk 10 l/s, mis koosneb sademe- ja

lumesulamisveest. Sellest kogusest lähtuti ka keskkonnamõju hindamisel ja vee erikasutusloa

andmisel. Vastustaja on kinnitanud, et nimetatud kogus hõlmab kogu ärajuhitavat

kuivendusvett, sh turbalasundist väljuv vesi. Kaebaja hinnangul on aastast sademete hulka,

turbalasundisse kogunenud ning lisaks kuivendamise mõjualalt valguvat vett arvestades

ärajuhitava vee kogus tegelikkuses oluliselt suurem kui 321 000 m3 aastas.

16. OÜ Inseneribüroo Steiger 27.04.2016 kirjas nr 3-080 (I kd, tl 254-256) on esitatud

arvutused kuivendusvee koguse saamiseks. Esiteks, turbatootmisala pindala (1,39 km2)

korrutamisel aastase infiltreeruva sademete hulgaga (219 mm); tulemus: 9,6 l/s. Teiseks,

turbatootmisala pindala korrutamisel vaadeldava piirkonna aastase klimaatilise äravoolu

normiga (7 l/s*km2); tulemus: 9,7 l/s. Arvutuste tulemused on ligikaudselt sarnased KMH

aruandes toodud kogusega.

17. PS 08.06.2016 eksperdiarvamuses on leitud, et kuna turbalasundis on umbes 1/3 vett, siis

3 m paksuse turbalasundi kuivendamisel vabaneb ühe ruutmeetri kohta 1 m3 vett. Seega

vabaneb PS arvestuse järgi 1,13 km2 suuruse turbatootmisala kuivendamisel kokku 1,13 milj

m3 lasundivett lisaks sademeveele. Ringkonnakohtule esitatud PS 07.04.2017 täiendavate

arvestuste kohaselt on aastane kogus koos lasundiveega umbes 365 000 m3 ning kogu lasundist

vabanev vesi kokku 1,8 milj m3. Samuti peaks PS järgi kuivendusvee koguse arvutamisel

arvestama kuivenduse mõjuala suurust, mis on eksperdi hinnangul 3,42 km2. PS arvestuse

kohaselt on äravool esimesel aastal 355 000 m2, suurenedes aasta-aastalt ning viienda aasta

lõpuks jõuab tasemele 868 000 m2 aastas. Mõjuala ulatuse arvutamisel on PS kasutanud Rummu

järve kaitsetsooni saamiseks kasutatud valemit, milles ta on detailuuringu aruandes antud 730

päeva asemel eelkuivenduse ajaks märkinud 1825 päeva. Ringkonnakohus märgib, et järve

3-16-1199

10(15)

kaitsetsooni arvutamiseks kasutatud valemi järgi kuivendusest mõjutatud ala (ja sellest lähtuvalt

äravoolu koguse) arvutamine, muutes seal ilma sisulise põhjenduseta ühte parameetrit, on

küsitav ning on PS ilmselt viinud valede järeldusteni (vt MU täiendavad selgitused PS

02.01.2018 seisukohale – III kd, tl 27-30).

Turbatootmise mõjuala ulatust on erinevates allikates hinnatud erinevalt. KMH aruandes (lk 48)

on kuivenduse (maksimaalse) mõju ulatuseks arvestatud 150 m. U. Valgu (Eesti rabad, 2005,

lk-d 89 ja 92) järgi ulatub kraavi kõige tugevam mõju veetasemele 5–10 m kaugusele ning juba

10–20 m kaugusel muutub mõju vähemärgatavaks. 2013. aasta aruande „Soode ökoloogilise

funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute

leviku piiramiseks või leevendamiseks“ (koost. A. Kull jt, lk 203) järgi ulatub kuivenduse tugev

mõju 100 m kaugusele kraavist; enamiku aruande koostamise käigus uuritud näitajate puhul

ulatub mõju kuni 200 m kaugusele. 2016. aastal Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste

Instituudis koostatud uurimistöös (vastutav täitja A. Kull) „Soode ökoloogilise funktsionaalsuse

tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute leviku piiramiseks või

leevendamiseks, II etapp“ (https://www.kik.ee/sites/default/files/uuringud/aruanne_sfl_8286

_projekt.pdf, lk 179) on leitud, et piirdekraavi tüüpi kuivendusega rabades on minimaalne

veetase kuivendusest tugevasti mõjutatud kraavist kuni 90 m kauguseni, ent stabiliseerub alles

umbes 400 m kaugusel kuivenduskraavist. OÜ Inseneribüroo Steiger hüdrogeoloog MU

selgituse järgi on selles töös uuritud kuivenduse mõju soo keskosa suunas ning servaalasid on

välditud, kuna seal on muude inimtegevuse ja looduslike mõjude eristamine kuivenduse

mõjudest oluliselt keerulisem. Samuti tuleb arvestada, et kõnealune uuring viidi läbi praegusega

võrreldes teistsugustes tingimustes ja teistel eesmärkidel (MU täiendavad selgitused PS

02.01.2018 seisukohale – III kd, tl 27-30).

MU on 16.05.2017 arvamuses seadnud kahtluse alla PS mõjuala arvestuse ning esitanud

alternatiivse arvutuskäigu. MU järgi on kuivenduse mõjuala (kuivendusvee moodustamisala)

suuruseks maksimaalselt 1,6 km2. Mõjuala arvestades on ärajuhitava kuivendusvee hulgaks

(maksimaalselt) 350 000 – 353 000 m3 aastas ehk 11,1–11,2 l/s. MU arvestuste – milles

lähtutakse turbalasundi eri kihtide veejuhtivusest ning asjaolust, et mäeeraldise keskosa on

äärealast madalam – järgi on kuivenduskraavi mõjuraadiuseks 50 m, mis on tema kinnitusel

vastavuses ka mitmete uuringute tulemustega. Tegemist ei ole absoluutse mõju ulatusega, vaid

vee koguse arvestamisel tähtsust omava mõjuga. Ringkonnakohtu istungil selgitas MU, et

praktikas arvestatakse tavapäraselt kogujakraavide piiresse jääva alaga; sellelt väljapoole

jäävalt alalt tuleva vee kogus ei ole sedavõrd suur, et see mõjutaks keskkonnamõju hindamise

tulemust (10.01.2018 kohtuistungi protokoll kl 12:16:25).

18. MU ei sea kahtluse alla PS arvestust lasundivee eeldatava koguse kohta, kuid märgib

teadusallikale tuginedes, et kuivenduskraavidega on võimalik ära juhtida väga väike osa

lasundiveest, alandades niiskust 90%-lt 88%-ni (äravool soodest toimub seni, kuni turbalasundi

kaaluline niiskus ei ole langenud alla 88%; edasine veesisalduse vähenemine toimub vaid

aurustumise teel). Ringkonnakohtus selgitas MU, et erinevate uuringute järgi on turba

veeloovutus ~2–4% (III kd, tl 27-30; ringkonnakohtu 10.01.2018 istungi protokoll kl 12:19:35).

Kuna valdav osa veest eemaldatakse turbast aurumise teel, siis seda vee kogust keskkonnamõju

hindamisel eraldi välja ei tooda. Eelnevat arvestades on MU hinnangul ärajuhitava lasundivee

kogus ~43 000 m3 (16.05.2017 selgitused, II kd, tl 185-192). MU kinnitusel ei moodusta ka

kuivendusvõrgu rajamise faasis lasundivesi kogu ärajuhitavast veest rohkem kui 12%, jäädes

reaalselt umbes 5–6% juurde (18.01.2017 selgitused, II kd, tl 94-100).

PS on MU-le heitnud ette mahuprotsendi asemel lähtumist massiprotsendist, kuid ei ole

kuivendamise käigus eralduva vee koguse määramisel arvestanud, et selle tegevuse käigus

väljub valdav osa veest aurustumise, mitte äravoolu teel. Seega võib järeldada, et PS saadud

3-16-1199

11(15)

veekogus on tegelikkuses eeldatavasti eralduvast veekogusest oluliselt suurem. Samuti ei nähtu,

et PS oleks kuivendusvee koguse arvutamisel võtnud arvesse asjaolu, et Kodasoo raba on juba

varasemast kuivendamisest mõjutatud. Kuivõrd projekteerimisel lähtutakse sesoonsetest

maksimumidest, mis võivad olla keskmisest sademete või äravoolu normist 10 korda suuremad,

siis pole väga tõenäoline, et lasundivee arvelt suureneks ärajuhitava vee kogus selliselt nagu PS

on arvestanud.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on MU veenvalt põhjendanud, miks on KMH aruandes

märgitud ärajuhitava kuivendusvee kogus ligikaudselt õige kogus. PS arvutused viivad

ülepaisutatud ja ebarealistlike tulemusteni ning tema peamiselt teoreetiliste arvutuste põhjal

tehtud järeldused, mis ei põhine reaalsetel kogemustel ega usaldusväärsete uuringute

tulemustel, ei anna põhjust kahelda KMH aruandes esitatud väidete õigsuses. Arvestades, et

ettevalmistustööd ja eelkuivendamine kestavad kokku 3–5 aastat, on võimalik kuivendusvee

mõju kogumisbasseinide abil hajutada. Vaidlustatud vee erikasutusluba ei anna AS-le Tootsi

Turvas õigust turbatootmisalalt välja juhtida rohkem kui 321 000 m3 vett aastas. Seda, kas

lubatud maht on täidetud, otsustab vee erikasutusloa andja. Ringkonnakohtul pole alust eeldada,

et AS Tootsi Turvas ületab lubatud mahtu. Samas ka lubatud vooluhulga ületamine ei muudaks

vaidlustatud vee erikasutusluba õigusvastaseks. Loas märgitud vee kogus on hinnanguline

kuivendamisel tekkiva vee kogus, mitte vooluhulk, mille ületamine kahjustaks olulisel määral

keskkonda.

Mõju pinnaveele

20. Vee erikasutusloa p 3.4 kohaselt juhitakse kuivendusvesi läbi settebasseinide Kodasoo ojja.

KMH aruandes (p 4.4.4, lk 23) on märgitud, et Kodasoo oja vooluhulk on suvisel madalvee

perioodil 50 l/s (12.08.2009) enne suubumist Kaberla ojja ning suurvee ajal on vooluhulgaks

mõõdetud (04.01.2015) 457 l/s. Pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist korraldatud

esmase seire (kokkuvõte – I kd, tl 70-82) käigus tuvastati seisuga 30.06.2015 Kodasoo oja

vooluhulk 8 l/s. Ehkki KMH aruande koostamisel arvestati kuivaperioodil suurema

vooluhulgaga, ei ole sellest iseenesest põhjust järeldada, et kuivendusvee mõju Kodasoo ojale

on eeldatust oluliselt suurem ning mõju leevendamise meetmed on ebapiisavad. Riigi

Ilmateenistuse andmetel oli 2015. aasta juunis Eesti keskmine sajuhulk 45 mm, mis on 65%

normist (https://www.ilmateenistus.ee/kliima/kuukokkuvotted/). Kodasoo turbatootmisala

veeseirekava (I kd, tl 238-243p) koostamisel on arvestatud esmase seire tulemustega.

Veeseirekava kohaselt (lk 5) suunatakse suurvee perioodil ja sellele järgneval ajal

kuivendusvesi settebasseinidest eesvoolu ligikaudse vooluhulgaga 12,7 l/s, mis on Kodasoo oja

suurvee aegset vooluhulka arvestades võrdlemisi väike kogus. Keskmiselt on ärajuhitava

kuivendusvee kogus 10 l/s. Sademetevaestel perioodidel on eesvoolu juhitava kuivendusvee

hulk väiksem, katkedes kohati pea täielikult. Kaebaja esitatud oletusliku olukorra esinemine,

kus Kodasoo oja vooluhulk on 8 l/s ning ärajuhitava vee kogus 12,7 l/s, on äärmiselt

vähetõenäoline. Lumerohke talve järel jõuab ojasse lumesulamisvett ka mujalt oja valgalalt ning

seega on juba oja ülemjooksul vooluhulk suurem. Kevadine lumesulamis- ja sademevesi

juhitakse eesvoolu aprilli ja mai jooksul. Kui sellele peaks järgnema põuaperiood, mil oja

vooluhulk väheneb oluliselt, siis on samamoodi ka turbatootmisalal vähem vett, mida saab

eesvoolu juhtida (vt MU täiendavad selgitused PS 02.01.2018 seisukohale – III kd, tl 27-30).

Eelnevat arvestades pole oodata sellise koguse vee eesvoolu jõudmist, mis võiks

märkimisväärselt mõjutada Kodasoo oja veerežiimi.

21. Settebasseinid on vastustaja ja kolmanda isiku kinnitusel praktikas levinud meetod

turbatootmisala kuivendussüsteemist pärineva vee puhastamiseks heljumist. Ka 2015. aastal

koostatud

Turba

kaevandamise

hüdroloogilise

mõju

vähendamise

aruandes

(https://www.kik.ee/sites/default/files/8053.pdf, lk 8) on nenditud, et kuivenduskraavide

3-16-1199

12(15)

võrgustikud koos settebasseinide ja ülevoolu tammidega on odavaimaks ja efektiivsemaiks

võtteks ärajuhitava vee kvaliteedi parandamiseks. KMH aruande p-s 4.5 selgitatakse, et

väljavoolu settetiikidest reguleeritakse toruregulaatoritega. Suurvee kogumiseks rajatakse

suured basseinid, et juhtida neist vesi eesvoolu maksimaalselt pika perioodi jooksul. OÜ

Inseneribüroo Steiger 18.01.2017 selgituses (II kd, tl 94-99) on kirjeldatud kraavide

etapiviisilist rajamist selliselt, et juba tööde algstaadiumis on tagatud heljumi kogumine. PS

hinnangul pole kavandatava süsteemi toimivus piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu arvates ei

saa sellest järeldada, et vooluhulga reguleerimiseks kasutatavate meetmete abil pole reaalselt

võimalik vooluhulka reguleerida. KMH aruandes on üldjoontes kirjeldatud toruregulaatorit ja

selle tööpõhimõtet, kuid sellega pole lõplikult paika pandud, millist tüüpi regulaatorit (või muud

tehnoloogiat) täpsemalt kasutatakse ning see polegi KMH ülesanne. Samas isegi kui kaebaja

negatiivne hinnang regulaatorite töökindlusele peaks õigeks osutuma, on tegevuse käigus

võimalik neid asendada ning teha muudatusi, mis tagavad kuivendusvee juhtimise eesvoolu vee

erikasutusloaga lubatud mahus. Väljasettinud heljumi kogumisbasseinist settebasseini

kandumise vältimiseks on OÜ Inseneribüroo Steiger 18.01.2017 selgituses märgitud, et

toruregulaator asendatakse projektis sobivama lahendusega – reguleeritava ülevooluga.

22. Turbatootmisala moodustab Kodasoo oja valgalast ~9,3% ning Kaberla oja valgalast ~3%.

Mõlema oja valgala suureneb kavandatava tegevuse tulemusel. Nii Kodasoo kui ka Kaberla oja

valgala iseloomustab ulatuslik põllumajanduslik maakasutus ja metsakuivendus (KMH aruande

lk 36-37 ja 40). KMH aruandes (p 6.2.1, lk 36) on märgitud, et põllumajanduslikult maalt

ojadesse jõudev lämmastiku ja fosfori kogus on märgatavalt suurem kui turbatootmisaladelt

tulenev kogus. KMH aruandes nenditakse, et kuna samas piirkonnas esineb teisi pinnavee

kvaliteeti

mõjutavaid

tegureid,

on

turbatootmise

mõju

hindamine

raskendatud.

Keskkonnaministeerium on varasematele kogemustele viidates märkinud, et turbatootmisaladel

ei ole reostusnäitajad piirväärtusi ületanud (Keskkonnaministeeriumi selgitused – I kd, tl 108-

112p). Suurema osa ärajuhitavast veest moodustab sademe- ja lumesulamisvesi, mis

turbalasundist väljuva veega segunedes vähendab ärajuhitavas vees sisalduva raua, fosfori,

lämmastikuühendite ja orgaanilise aine kontsentratsiooni. OÜ Inseneribüroo Steiger 18.01.2017

selgituses on esitatud turbatootmisalade kuivendusvee ning suubla seirete koondandmed,

millest järeldub, et kuivendusvee juhtimine eesvoolu ei ole muutnud eesvoolu vee kvaliteeti

märgatavalt halvemaks. Vabariigi Valitsuse poolt 07.01.2016 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna

veemajanduskava (perioodiks 2015–2025) kohaselt oli Kaberla oja 2015. aastal heas seisundis.

23. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu põhjal ei saa turbatootmise mõju Kodasoo ja Kaberla

ojadele pidada sedavõrd oluliseks, et keelduda vee erikasutusloa andmisest või anda see oluliselt

erinevatel tingimustel. Vee erikasutusloa p 8.1 kohaselt tuleb settebasseinidest väljuva vee

kvaliteeti regulaarselt kontrollida. Kui reostusnäitajad ei vasta loas kehtestatud piirmääradele,

on KeA-l õigus esitada loa saajale rangemaid nõudeid ja/või täiendavaid tingimusi (p 14.11 alap

6). Seega on tagatud täiendavate meetmete tarvitusele võtmine, kui selline vajadus peaks loa

kehtivusaja jooksul ilmnema.

Mõju põhjaveele

24. Kaebaja väitel on soosetetes, moreenis ja lubjakivis esinevad veekihid omavahel

hüdrauliliselt seotud ning raba on põhjavee toiteala. Turba kaevandamine võib kaebaja arvates

piirkonna põhjavett mõjutada kahel moel: esiteks, kuivendamise käigus tekkiv saastunud vesi

jõuab põhjavette ja halvendab selle kvaliteeti; teiseks, põhjavee tase võib alaneda, jättes

ümbruskonnas asuvad tarbeveekaevud veest tühjaks. Kaebaja seisukoht tugineb PS arvamusele,

mis lähtub eelkõige Kodasoo turbamaardla 1987. aasta detailuuringu aruandest. Nimetatud

aruandes on märgitud, et glatsiaalsete setete veehorisont (mis on lokaalselt vettandev) on seotud

nii ordoviitsiumi veekompleksi veega kui ka soosetete veega. Samuti on detailuuringu aruande

3-16-1199

13(15)

kohaselt veed nõrga loodusliku kaitstuse tõttu (väga õhuke pinnakate) soo vahetus ümbruses

reostunud. Turba keskmine filtratsioonikoefitsent on detailuuringu aruande järgi 0,5 m/ööp.

25. Vastustaja on selgitanud, et kogu sademete filtratsioon, äravool ja aurumine on rabades

seotud ~0,5 m paksuse ülemise turbakihiga ehk akrotelmiga. Turbalasundi sügavamates

kihtides (katotelm), kus turvas on rohkem lagunenud, on vee liikumine väga aeglane (0,002–

0,003 m/ööp) ning turbalasund on väga vähese veeandvusega. Sellest tulenevalt ei saa rabaalad

vastustaja arvates olla põhjavee toitealaks. Toitumine põhjaveest võib toimuda raba äärealadel,

milleni Kodasoo turbatootmisala aga ei ulatu (OÜ Inseneribüroo Steiger 27.04.2016 kiri nr 3-

080 – I kd, tl 254-256). Detailuuringu aruandes märgitud filtratsioonikoefitsent näitab ilmselt

eelkõige turba pealmise kihi veejuhtivust (MU täiendavad selgitused PS 02.01.2018 seisukohale

– III kd, tl 27-30). Detailuuringu aruande (lk 20) kohaselt on põhjavesi turbamaardla ümbruses

surveline, mis võib viidata sellele, et veekihil lasub vett vähejuhtiv sete (vt KeA 07.01.2016 kiri

nr 14-6/16/9-3 – I kd, tl 105-107). Vastustaja esitas oma 30.12.2016 seisukohas Kodasoo

turbatootmisala ja ümbritseva ala hüdrogeoloogilise kaardi, millelt nähtub, et põhjavesi voolab

siluri-ordoviitsiumi veekompleksis lõunast ja kagust põhja suunas, mitte radiaalselt Rummu

raba alalt, nagu on väidetud PS 08.06.2016 eksperdiarvamuses. Asjaolu, et turba veejuhtivus

sügavuse kasvades väheneb, nähtub ka 2013. aasta aruandest (koost. A. Kull jt). Samuti on

2015. aastal koostatud Turba kaevandamise hüdroloogilise mõju vähendamise aruandes (lk 13)

osundatud, et akrotelmist allapoole jäävatesse kihtidesse infiltreerub vett küllaltki vähe, sest

veejuhtivus on seal halvem. Kaevandamise projektist järeldub, et kaevandamise käigus

eemaldatakse vaid pealmine turbakiht. Tootmisala põhja jäetakse maavara kaevandamise loa

kohaselt 0,5–1,8 m paksune turbakiht, mis on suurem selle idaosas ning väiksem lääneosas

(Kodasoo turbatootmisala kaevandamise projekt, 2014, lk 11).

26. Kodasoo turbatootmisalaga piirnevate salv- ja puurkaevude esmase seire kokkuvõttest (lk

9-10) nähtub, et Kodasoo turbatootmisalast 1 km raadiusesse jäävate tarbekaevude esmase seire

käigus fikseeriti osades kaevudes joogiveele kehtestatud normist kõrgem raua, ammooniumi

(NH4) ja orgaanilise aine sisaldus. Nende ainete normist kõrgem sisaldus vees ei ole otseselt

tervisele ohtlik, küll aga mõjutab see vee tajutavaid omadusi (värvus, lõhn, maitse). Esmase

seire kokkuvõtte kohaselt on nimetatud ainete kõrge sisaldus omane maapinnalähedasele

põhjaveele, kuhu raud, lämmastikuühendid ja orgaaniline aine satuvad pinnavee

infiltratsiooniga. Asjaolu, et tegemist on nõrgalt kaitstud põhjaveega alaga, näitabki seda, et

reostus (sh põllumajandusest tulenev) võib kiiresti imbuda läbi pinnakatte põhjavette (vt OÜ

Inseneribüroo Steiger 27.04.2016 kiri nr 3-080).

27. Ehkki soosetete ja mineraalpinnase veekihid on omavahel mingil määral seotud (eelkõige

raba äärealadel, kus turbatootmist ei kavandata), ei ole eelnevalt viidatud materjalide põhjal

alust järeldada, et toimuks suurema koguse vee liikumine eri kihtide vahel ning Kodasoo raba

oleks piirkonna põhjavee peamine toiteallikas. Kodasoo turbatootmisalaga piirnevate salv- ja

puurkaevude esmase seire kokkuvõttest ja KMH aruande joonisest 7.1 nähtuvalt ei asu

turbatootmisala 150 m mõjuraadiuses tarbeveekaevusid. Seega ei saa ebaõigeks pidada KMH

aruandes (lk 48) esitatud väidet, et turbatootmine ei avalda ümbruskonna kaevude

veekvaliteedile ja veetasemele mõju. Seejuures tuleb arvestada, et tegemist on eelhinnanguga –

turbatootmise tegelik mõju selgub alles kaevandamistegevuse käigus ning selle

väljaselgitamiseks on ette nähtud seiremeetmed (vee erikasutusloa p 14.11; Kodasoo

turbatootmisala veeseirekava). Ka juhul, kui turbalasundi vesi jõuab teatud määral põhjavette

(mida kaebaja arvates kinnitavad kaevude seire tulemused), siis ei nähtu, et turba kaevandamisel

(pindmistes kihtides) suureneks see märkimisväärselt. Samuti ei ole eelnevat arvestades

tõenäoline Kodasoo raba ümbrusse jäävate kaevude kuivaks jäämine kaevandamistegevuse

tõttu.

3-16-1199

14(15)

28. KMH aruande järgi (p 4.4.1, lk 20) levivad kogu vaadeldaval alal glatsiaalsed setted

(saviliiv, rähk, moreen), kattes aluspõhja kivimeid; turbalasundi ja Rummu järve all paikneb

sapropeel. 1987. aasta detailuuringu aruande (lk 20) kohaselt võib uuritava ala kaguosas ja soo

piires järvesetete all moreenikiht puududa; moreeni ja kogu pinnakatte paksus suureneb soost

lääne- ja lõunasuunas. Arvestades, et turbalasundi keskmine paksus on 3,8 m (Kodasoo

kaevandamisprojekt, lk 8) ning suurvee kogumiseks mõeldud basseinide sügavus on 1,44–1,65

m (KMH aruande tabel 4.6, lk 25), pole alust arvata, et veemahutitest imbuks märkimisväärsel

hulgal kuivendusvett põhjavette. Ka kraavid jäävad kogu ulatuses turbalasundisse, ulatudes

kavandatavalt mineraalpinnasele mitte lähemale kui 0,5 m (MU täiendavad selgitused – II kd,

tl 185-192). Settetiigid rajatakse maardla edelaossa (KMH aruande joonis 4.5, lk 26), kus

soosetete all paikneb teadaolevalt vett vähe juhtiv moreenikiht. Lisaks peaks settetiikide ja

basseinide läbilaskvust eelduslikult vähendama nende põhja kogunev heljum.

Seire ja hilisemad meetmed

29. Paratamatult ei ole turbakaevandamise mõjude täpset ulatust võimalik enne selle tegevuse

alustamist täies ulatuses välja selgitada. Seetõttu on vee erikasutusloas pandud selle

adressaadile kohustus seirata nii põhja- kui ka pinnavett. Seire sagedus (vähemalt üks kord

aastas) ja kontrollitavate objektide (sh tarbekaevud – elanike nõudeid arvestades seiratakse

turbatootmisalast kuni 1 km kaugusel paiknevaid kaevusid) hulk ei ole ilmselgelt ebapiisav, et

saada adekvaatsed seiretulemused. Muutuste registreerimine kaevude vees on võimalik

sõltumata sellest, kas tegemist on olemasolevate kaevude või spetsiaalselt rajatud

seirekaevudega. Isegi kui osade kaevude vett mõjutab pinnasest infiltreeruv reostus või muud

tegurid (amortiseerunud veetorustik, puhastamata filtrid jmt), siis on seiratavate kaevude hulgas

piisavalt ka selliseid kaevusid, millel esmasel seirel ei tuvastatud füüsikaliste ja keemiliste

kvaliteedinäitajate kontrollimisel piirväärtuste ületamist (esmase seire aruande tabel 3.2, lk 15-

16). Kuna seiratavate kaevude hulgas on turbatootmisala suhtes geograafiliselt erinevas kohas

paiknevad ja erinevaid põhjaveekihte avavad kaevud (Kodasoo turbatootmisala veeseirekava,

lk 8), pole põhjust arvata, et kaevude vee kontrollimisel oleks võimatu välja selgitada, kas

turbaalal toimuv tegevus on põhjaveele märkimisväärset mõju avaldanud või mitte. Ehkki

asjaolusid arvestades ei ole see väga tõenäoline, siis juhul kui tarbekaevud peaksid jääma

kuivaks just turbakaevandamise tõttu (mitte näiteks selle tõttu, et tegemist oli sademetevaese

perioodiga, mil tarbekaevudes vee alanemine pole tavapäratu), on AS Tootsi Turvas kinnitanud,

et tagab oma kulul elanikele joogivee, rajades uued puurkaevud (AS Tootsi Turvas 05.01.2016

kiri – II kd, tl 47-48).

Kokkuvõte ja menetluskulud

30. Ringkonnakohtule ei nähtu, et KMH aruandes oleks tuginetud selgelt valedele

algandmetele ning hinnatud kavandatava tegevusega kaasnevat keskkonnamõju tunduvalt

väiksemaks, kui see tegelikult võib olla. Vee erikasutusloa andmisel ei ole tehtud olulisi

menetlusvigu, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud haldusakt on

õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

Rummu Järve Külade Seltsi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ja kolmas isik

pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad

menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-16-1199

15(15)