3-16-2231/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2231

Haldusasi

Fonamis OÜ kaebus Hiiumaa Veterinaarkeskuse

toimingu (5. augusti 2016. a e-kiri) õigusvastasuse

tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Fonamis OÜ, seaduslik esindaja KS

Vastustaja – Hiiumaa Veterinaarkeskus, volitatud

esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Fonamis OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Fonamis OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9.

juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2231 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-16-2231

2(8)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hiiumaa Veterinaarkeskus saatis Fonamis OÜ-le 05.08.2016 e-kirja, milles juhtis

tähelepanu, et avalik toitlustamine peab toimuma kooskõlas õigusaktides sätestatuga. Kuna

metssigadel esineb ravimatu keeritsusstõbi, siis selleks, et inimesed ei nakatuks, tuleb lastud sigu

nahastada tegevusloaga tapamajas, mida Hiiumaal ei ole, ja uurida laboris meetodil, mida

Hiiumaal keegi ei teosta. Alles seejärel saab metssealiha Hiiumaal avalikult toitlustamiseks

pakkuda.

2. Veterinaar- ja Toiduamet selgitas 07.10.2016 kirjas vastuseks kaebaja 20.09.2016

pöördumisele, et Hiiumaa Veterinaarkeskuse 05.08.2016 kirjas väidetu ei ole vastuolus

põllumajandusministri 15.06.2006 määrusega nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide

väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Väike kogus tähendab 4 ulukit

jahimehe kohta aastas ja see annab võimaluse tapajärgselt töödelda lihakeha lihtsustatud kujul.

Täna selliseid jahimehi Hiiumaal ei ole, kes oleks erisust taotlenud. Lisaks ei anna erisus

mööndusi trihhinelloosi uurimisele.

3. Fonamis OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Hiiumaa

Veterinaarkeskuse toimingu (05.08.2016 e-kiri) õigusvastasus ja mõista vastustajalt kaebaja

kasuks välja kahjuhüvitis 500 eurot.

Kaebaja valmistab ja pakub Hiiumaal müügiks metssealihast tehtud burgereid. Määruse nr 74

järgi on lubatud sealiha uurida mikroskoobiga. Kaebaja eesmärgiks on Hiiumaa laboris testitud

metssealihast burgerite valmistamine ja nende müümine. Pangaväljavõttest nähtuvalt teenis

kaebaja nädalavahetusel burgerite müügist tulu 680 eurot, metssea rümp maksis 180 eurot, seega

teenis kaebaja kasumit 500 eurot.

Euroopa Komisjoni 10.08.2015 rakendusmääruse nr 2015/1375, millega kehtestatakse

erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes, (määrus nr

2015/1375) preambuli p-s 24 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004

määrust nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (määrus

nr 853/2004), ei kohaldata ulukite ega ulukite liha suhtes, mida tarnitakse otse lõpptarbijale või

kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, mis varustavad otse lõpptarbijaid. Seepärast peaks olema

liikmesriikide ülesanne võtta vastu siseriiklikud meetmed, millega vähendatakse riski, et

keeritsussidega nakatunud metssealiha jõuab lõpptarbijani. Kuna tegemist oli metsseaga,

kohaldub siseriiklik norm. Kaebaja tegevus vastas määruse nr 74 § 5 lg-le 2 – uluk oli enne

proovi saatmist tükeldamata. Määrus nr 74 võib viidata küll üldiselt kehtetule määrusele, kuid

kuna viidatakse ainult keeritsusside osale, siis selles osas kehtib endiselt Euroopa Komisjoni

05.12.2005 määrus nr 2075/2005, millega kehtestatakse erieeskirjad liha ametlikuks

kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes (määrus nr 2075/2005). Määrus nr 2015/1375

ei kehti väikeses koguses ulukite suhtes. Kaebaja teeb kohe lihast burgerid ehk küpsetab selle

läbi. Küpsetamine tapab ära mittekapseldunud ussid, mida mikroskoobiga ei näe. Seega, isegi

kui mikroskoobiga ussi ei näe, kuna neid on alles vähe, siis surevad need ussid praadimisel ära.

Hiiumaal 2013. a-l toimunu puhul ei oodatud ära proovide tulemusi. Keegi reaalselt ei

keeritsussidega ei nakatunud ja need ussid avastati tavalise mikroskoobi all. Jahimees saatis

proovi hiljem ja siis olid seal juba kapseldunud ussid.

4. Hiiumaa Veterinaarkeskus palus jätta kaebus rahuldamata.

3-16-2231

3(8)

Inimesed põevad trihhinelloosi ehk keeritsusstõbe intensiivse nakkuse korral raskelt, on

surmajuhtumeid. Loomad ja inimesed nakatuvad tavaliselt teiste lihasööjate ja kõigesööjate

keeritsussivastseid sisaldavat toorest või vähekuumutatud liha süües. Eestis on inimesed

nakatunud ja haigestunud metssea-, karu-, mägra- ja kodusealiha söömisel. Näiteks 2013. a-l oli

juhtum, kus Hiiumaal lastud metssea liha sisaldas ohtlikus koguses haigusetekitajaid ja sellise

liha tarvitamise tõttu vajas 8 inimest kiireloomulist ravi.

Keeritsusstõvest tulenevate riskide vältimist ulukiliha käitlemisel reguleerib määrus nr

2015/1375. See jõustus 31.08.2015 ja samal päeval kaotas kehtivuse varasemalt kõnealust

valdkonda reguleerinud määrus nr 2075/2005. Määruse nr 2015/1375 art 2 lg 2 sätestab, et

metssigade rümpadelt tuleb tapajärgse uuringu osana võtta tapamajades või ulukiliha töötlevates

ettevõtetes süstemaatiliselt proove. Proov võetakse igalt rümbalt ja proovi uuritakse pädeva

asutuse määratud laboratooriumis vastavalt määruse nr 2015/1375 I ja III lisale. Viidatud

määruses ei ole ette nähtud mistahes erandite tegemist art 2 lg-s 2 sätestatud proovi võtmise ja

uurimise kohustusest. Kuna loomset päritolu toidu hügieeni- ja kontrollimise eeskirju

kehtestavad määrus nr 853/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määrus nr

854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste

ametlikuks kontrollimiseks, (määrus nr 854/2004) ei ole kohaldatavad juhul, kui toimub

looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimine küttidelt otse lõpptarbijale, siis

tuleb kohaldada määruses nr 74 sätestatud nõudeid. Kui käitleja tegevus vastab määruse nr 74 §-

s 1 sätestatud tingimustele, tuleb trihhinelloosi osas ulukit/ulukirümpa uurida vastavalt määruse

nr 74 §-s 5 sätestatule.

Määruse nr 74 § 5 lg-s 1 viidatud määrus nr 2075/2005 on alates 31.08.2015 kehtetu ja

kõnealune valdkond on reguleeritud määruses nr 2015/1375. Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg-

s 1 tehtud viidet tõlgendada viitena määrusele nr 2015/1375. Kui määruse nr 2075/2005 I lisa III

peatükis oli sätestatud trihhinelloskoopiline uuring, siis määruses nr 2015/1375 sellist

määramismeetodit sätestatud ei ole. Järelikult tuleb alates 31.08.2015 määruse nr 74 § 5 lg-s 1

sätestatud viidet tõlgendada selliselt, et proovide võtmisel ja analüüsil tuleb järgida määruses nr

2015/1375 kehtestatud nõudeid ning trihhinelloskoopiline uuring ei ole määramismeetodina

kasutatav. Ka määruse nr 2015/1375 preambuli p-s 18 on selgitatud, et trihhinelloskoopilisel

uurimisel ei suudeta avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja

metsloomi ning inimesi, ning see ei sobi enam määramismeetodiks.

Seega saab kaebaja pakkuda kütitud metssealiha lõpptarbijale üksnes tingimusel, et liha on

eelnevalt uuritud trihhinelloosi suhtes ja vastav proov on võetud ning uuritud määruse nr

2015/1375 nõuete kohaselt ning uuringutulemus on negatiivne. Vastavad laboratooriumid on

volitanud Veterinaar- ja Toiduamet kooskõlas toiduseaduse (ToiduS) §-ga 52. Hiiumaal sellist

laboratooriumi ei asu. Seega on vastustaja 05.08.2016 e-kirjas kaebajale õigesti ja põhjendatult

märkinud, et metssealihast toodete turustamise eeltingimus on trihhinelloosi uuringu teostamine

volitatud laboris.

Hüvitamisnõue ei ole põhjendatud, sest vastustaja toiming ei olnud õigusvastane ning kahju

tekkimine ja suurus on tõendamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 09.06.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja eesmärk on müüa kütitud metssea lihast tehtud burgereid ja vaidlus käib ulukilihale

kehtivate toiduohutusnõuete üle.

Pärast Euroopa Liiduga liitumist on Euroopa Liidu õiguskord Eesti õiguskorra osa. Vastavalt

liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevusele (vt Euroopa Liidu lepingu art 5) on

Euroopa Liidul õigus võtta vastu meetmeid, mis on liikmesriigile kas siduvad või soovituslikud.

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 288 järgi on määrus Euroopa Liidu õigusaktina

3-16-2231

4(8)

siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Reeglina võtavad määrusi seadusandlikus

menetluses vastu Euroopa Parlament ja nõukogu (vt ELTL art 289 lg 1), kuid vastava volituse

olemasolu korral võib õiguslikult siduvaid rakendusmäärusi vastu võtta ka Euroopa Komisjon

(vt ELTL art 291).

Nii määrus nr 2015/1375 kui ka määrus nr 2075/2005 on Euroopa Komisjoni rakendusmäärused,

mis on kehtestatud lisaks määruses nr 853/2004, määruses nr 854/2004 ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määruses nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida

tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate

eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, toodud eeskirjadele eesmärgiga kehtestada

konkreetsemad nõuded keeritsusside osas võetavate ja analüüsitavate proovide kohta (vt

määruse nr 2015/1375 preambuli p-d 2-3 ja määruse nr 2075/2005 preambuli p-d 1-2). Kuna

tegemist

on

Euroopa

Parlamendi

ja

nõukogu

määruste

alusel

antud

ning

neid

täpsustavate/täiendavate määrustega, siis saavad need kehtida vaid juhtumitele, mida

reguleerivad rakendusmääruste aluseks olevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused.

ELTL art 4 lg 2 p-st k ja art 168 lg 4 p-st b nähtuvalt jagavad Euroopa Liit ja liikmesriigid

pädevust rahvatervise kaitse eesmärgil veterinaariaalaste meetmete kehtestamisel. Jagatud

pädevusega valdkondades võivad liikmesriigid teostada oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit

ei ole oma pädevust teostanud (vt ELTL art 2 lg 2). Seega on rahvatervise kaitse eesmärgil

veterinaariaalaste meetmete kehtestamise pädevus eelkõige Euroopa Liidul. Liikmesriigil on

õigus vastavaid meetmeid kehtestada vaid juhul, kui Euroopa Liit ei ole oma pädevust teostanud

või on volitanud liikmesriiki kehtestama konkreetsemaid meetmeid.

Määruse nr 853/2004 art 1 lg 3 p-st e nähtuvalt ei kohaldata seda määrust looduslike ulukite või

nende liha väikestes kogustes tarnimisel küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse

jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliseid olukordi reguleerivaid

eeskirju on määruse nr 853/2004 art 1 lg 4 kohaselt pädev kehtestama liikmesriik. Siiski peab

siseriiklike eeskirjade eesmärk tagama nimetatud määruse eesmärgi. Määruse nr 853/2004

preambuli p 9 kohaselt on määruse peaeesmärgiks mh tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse

toiduohutuse valdkonnas. Järelikult on Euroopa Liit loobunud oma pädevusest kehtestada

rahvatervise kaitse eesmärgil veterinaariaalaseid meetmeid juhtumiteks, mil tarnitakse väikeses

koguses looduslike ulukite liha küttidelt otse lõpptarbijale. Sellistele juhtumitele määrus nr

2015/1375 ja määrus nr 2075/2005 otse ei kohaldu. Ka määruse nr 2015/1375 preambuli p-st 24

ja määruse nr 2075/2005 preambuli p-st 9 selgub, et liikmesriikide ülesanne on võtta vastu

siseriiklikud meetmed, millega vähendatakse riski, et keeritsussidega nakatunud metssea liha

jõuab lõpptarbijani.

Kuna määrust nr 853/2004 ei kohaldata olukorras, kus väikeses koguses looduslike ulukite liha

tarnitakse küttidelt otse lõpptarbijale, siis on sellekohaste eeskirjade kehtestamise pädevus Eesti

riigil. Eesti õiguskorras reguleerib nimetatud juhtumeid eelviidatud volituse ning ToiduS § 26

lg-s 3 toodud volitusnormi alusel määrus nr 74. Määruse nr 74 § 1 lg-st 2 nähtuvalt loetakse

väikeseks koguseks kuni 5 suurulukilt pärinevat liha. Metssiga on nimetatud sättest nähtuvalt

suuruluk. Vaidluse all ei ole asjaolu, et metssiga on trihhinelloosile vastuvõtlik loomaliik (vt

määruse nr 854/2004 I lisa IV jagu IX peatükk C lg 1; määruse nr 853/2004 III lisa IV jagu II

peatükk lg 4 p a; määruse nr 2075/2005 preambuli p 2; määruse nr 2015/1375 preambuli p 3).

Seetõttu tuleb metssealt võtta uuringuproov vastavalt määruse nr 74 § 5 lg-le 1.

Määruse nr 74 § 5 lg 1 sätestab, et trihhinelloosile vastuvõtliku loomaliigi rümbast võtab

volitatud veterinaararst või koolitatud isik trihhinelloosi esinemise uurimiseks proovimaterjali.

Proov võetakse ja seda analüüsitakse määruse nr 2075/2005 nõuete kohaselt. Trihhinelloosi

analüüsija väljastab jahimehele trihhinelloosi analüüsi kohta protokolli, mille jahimees edastab

volitatud veterinaararstile, kes täidab lisas 1 või 2 toodud vormi kohase kinnituse B osa. Seega,

3-16-2231

5(8)

kuigi määrus nr 2075/2005 (ega ka määrus nr 2015/1375) reeglina väikeses koguses looduslike

ulukite liha tarnimist küttidelt otse lõpptarbijale ei reguleeri, kehtivad need juhul, kui liikmesriik

on soovinud nende regulatsiooni sellistele olukordadele laiendada.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et määrus nr 2075/2005 on alates 30.08.2015 kehtetu. Nimetatud

määrus tunnistati kehtetuks määruse nr 2015/1375 art-ga 15, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid

kehtetuks tunnistatud määrusele viidetena määrusele nr 2015/1375 kooskõlas VI lisas esitatud

vastavustabeliga. Määruse nr 2015/1375 preambuli p-st 1 nähtuvalt on määrust nr 2075/2005

korduvalt oluliselt muudetud, mistõttu tuleks selguse ja otstarbekuse huvides viimati nimetatud

määrus kodifitseerida. Seega on Euroopa Komisjon tunnistanud määruse nr 2075/2005 kehtetuks

eesmärgiga asendada see uuemaid eeskirju sisaldava määrusega nr 2015/1375.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et kui määruse nr 74 § 5 lg 1 teeb viite määrusele nr 2075/2005, siis

tuleb selles toodust lähtuda vaatamata asjaolule, et see määrus on hetkel kehtetu. Kehtetu

õigusakt saab reguleerida vaid suhteid, mis eksisteerisid selle õigusakti kehtimise ajal, v.a kui

õigusakti andja on laiendanud õigusakti kehtivust ka edasi- või tagasiulatuvalt. Kui kehtiv

õigusakt teeb viite kehtetule õigusaktile, tuleb viidet vastavalt olukorrale kas tõlgendada (antud

juhul asendab määrust nr 2075/2005 samasisuline määrus nr 2015/1375) või on see viide tühi

(kui samasisulist uut regulatsiooni ei ole kehtestatud).

Isegi kui lähtuda kaebaja seisukohast, et antud juhul saab ja tuleb kohaldada määrust nr

2075/2005, välistab määruse nr 2075/2005 art 16 lg 1 igal juhul trihhinelloskoopilise meetodi

kasutamise pärast 31.12.2009. Seega ei luba ka nimetatud määrus kaebaja soovitud

trihhinelloskoopilise meetodi kasutamist. Samuti on ekslik kaebaja seisukoht, et määruse nr 74 §

5 lg-s 1 tehtud viide määruse nr 2075/2005 nõuetele ei hõlma sama määruse art 16 lg-t 1. Ka

viimati nimetatud säte reguleerib proovi võtmist ja analüüsimist, sest seab otsese piirangu, millal

on lubatud trihhinelloskoopilist meetodit kasutada. Määruse nr 2075/2005 preambuli p-st 5

nähtuvalt ei suuda trihhinelloskoopiline uurimine avastada mittekapseldunud keeritsussi liike,

mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi enam avastamise standardmeetodina

kasutamiseks. Trihhinelloskoopilist meetodit tuleks kasutada üksnes erandlikel asjaoludel

nädalas väikese arvu tapetud loomade uurimiseks tingimusel, et toidukäitleja on võtnud

meetmed liha töötlemiseks viisil, mis on tarbimiseks täiesti ohutu. See meetod tuleks siiski

üleminekuperioodi jooksul asendada töökindlama avastamismeetodiga. Järelikult on määrusega

nr 2075/2005 seatud eesmärgiks loobuda trihhinelloskoopilise meetodi kasutamisest.

Trihhinelloskoopilise meetodi kasutamisest loobumine on näha ka määruse nr 2015/1375 VI

lisas toodud vastavustabelist, kus puudub viide analoogsele regulatsioonile määruse nr

2075/2005 I lisa III peatükiga (mis käsitles trihhinelloskoopilist uuringut). Määrus nr 2015/1375

ei võimalda sellist uuringut kasutada, vaid märgib preambuli p-s 18 sõnaselgelt, et

trihhinelloskoopiline uurimine ei suuda avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis

nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi enam määramismeetodiks.

Kaebaja olukorda reguleerib antud juhul määruse nr 74 § 5 lg-s 1 toodud viite kaudu määrus nr

2015/1375. Kuigi määruse nr 853/2004 preambuli p 22 lubab liikmesriigil kalduda kõrvale

kütitud ulukitele kehtivatest üldreeglitest, ei tohi see seada ohtu toiduohutust. Samuti võimaldab

määruse nr 853/2004 preambuli p 22 liikmesriigil kehtestada oma territooriumil rangemad

reeglid eriloomuliste ohtudega arvestamiseks. Eestis on järelikult peetud metssigadel esinevat

trihhinelloosi piisavalt ohtlikuks haiguseks, et laiendada ka väikeses koguses ulukiliha

käitlemisele üldiselt kehtivaid määruse nr 2015/1375 nõudeid.

Määruse nr 2015/1375 art 2 lg 2 kohaselt tuleb hobuste, metssigade ning teiste keeritsussi

haiguskahtlusega kodu- ja metsloomade rümpadelt tapajärgse uuringu osana võtta tapamajades

või ulukiliha töötlevates ettevõtetes süstemaatiliselt proove. Proov võetakse igalt rümbalt ja

proovi uuritakse pädeva asutuse määratud laboratooriumis vastavalt I ja III lisale. Nimetatud

3-16-2231

6(8)

lisad trihhinelloskoopilist uuringut määramise meetodina ette ei näe. Vastustaja selgituste

kohaselt ei asu Hiiumaal viidatud tapamaju ega laboratooriume. Kaebajal ei ole võimalik müüa

metssealiha ilma nõuetekohase trihhinelloosi uuringuta (vt ka määruse nr 2015/1375 art 4 lg 1).

Arvestades määruse nr 2075/2005 preambuli p-s 2 ja määruse nr 2015/1375 preambuli p-s 3

toodud

eesmärki

(vältida

inimeste

haigestumist)

ning

trihhinelloskoopilise

meetodi

ebausaldusväärsust, ei saa eelviidatud nõuete kohaldamist ka väikeses koguses ulukiliha

käitlemisele pidada ebaproportsionaalseks, sest inimeste (ka ühe inimese) elu ja tervis on

kaalukamad väärtused kui kaebaja soov tegeleda ettevõtlusega ja teenida tulu. Kaebaja peab

tundma ja järgima tema ettevõtlust reguleerivaid kehtivaid norme ning vältima inimeste elu ja

tervise ohtu seadmist. Kaebaja pädevuses ei ole hinnata, kas trihhinelloskoopiline meetod on

mittekapseldunud keeritsussi avastamiseks piisav või kas haigusetekitajad praadimisel surevad.

Kaebaja

seisukohad

neis

küsimustes

ei

võta

temalt

kohustust

järgida

kehtivaid

toiduohutusnõudeid.

Seega on vastustaja 05.08.2016 e-kiri õiguspärane. Kuna vastustaja toiming ei ole õigusvastane,

siis puudub alus mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahju hüvitist (riigivastutuse seaduse §

7 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Fonamis OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 09.06.2017 otsus ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Halduskohus kohaldas materiaalõigust valesti. Asjas tuleb kohaldada määruse nr 74 § 5 lg-s 1

viidatud määrust nr 2075/2005, mis lubab metssealiha uurimist mikroskoobiga. Kui riik tahab

määrusega nr 74 kehtestatud toiduohutusnõudeid muuta, siis tuleb muuta riigisisest õigust.

Määruses nr 74 viidatud määruse nr 2075/2005 kehtetuks tunnistamine ja asendamine

määrusega nr 2015/1375 ei saa määrusega nr 74 kehtestatud nõudeid muuta. Riigisisese ja

Euroopa Liidu õiguse koostoime ei ole normide adressaadile mõistlikult arusaadav, sest

riigisiseses määruses ei kirjutata lahti, millised nõuded metssearümpadelt proovide võtmisele

kohalduvad. Kui nõudeid on võimalik mitut moodi tõlgendada, tuleb lähtuda tõlgendusest, mis

on ettevõtja jaoks soodsaim. Metssealiha mikroskoobiga uurimine on turvaline, kui liha pärast

kuumtöödeldakse. Kuna vastustaja märgitud volitatud laboreid Hiiumaal ei ole, siis on

metssealiha uurimine vastustaja viidatud metoodika kohaselt väga kallis ja praktikas on selle

nõude järgimine võimatu.

7. Hiiumaa Veterinaarkeskus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

09.06.2017 otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 200 p 1).

Halduskohus on õigesti selgitanud, et ka metssealiha väikeses koguses käitlemise korral ei ole

lubatud trihhinelloosi esinemist kontrollida trihhinelloskoopilise meetodiga. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu

põhjendusi

korrata

(HKMS

§ 201

lg

4).

Vastuseks

apellatsioonkaebusele

märgib

ringkonnakohus järgmist.

9. On ilmne, et põllumajandusministri eesmärk määruse nr 74 § 5 lg 1 kehtestamisel oli

kohaldada ka metssealiha väikeses koguses käitlemise korral trihhinelloosi esinemise uurimiseks

samu meetodeid, mis olid määruses nr 2075/2005 üldiselt ette nähtud liha kontrollimiseks

trihhinelloosi suhtes. Ilmselgelt arvestas põllumajandusminister määruse nr 74 § 5 lg 1

sätestamisel ka asjaoluga, et § 5 lg-s 1 viidatud määruse nr 2075/2005 kohaselt oli metssealiha

puhul trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine lubatud üksnes kuni 31.12.2009 kestva

3-16-2231

7(8)

üleminekuperioodi

lõpuni,

sest

trihhinelloskoopiline

uurimine

ei

suuda

avastada

mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi

seetõttu standardmeetodina kasutamiseks (vt määruse nr 2075/2005 art 16 lg 1 ja preambuli p 5).

Sellega pidid arvestama ka ettevõtjad, kes soovisid metssealiha käidelda. Määrusega nr

2015/1375 tunnistati määrus nr 2075/2005 kehtetuks ning uues määruses ei ole

trihhinelloskoopilise meetodiga uurimist enam ette nähtud. Määruse nr 2015/1375 preambuli p 3

kohaselt tuleb kehtestada inimeste tervise kaitseks konkreetsemad nõuded keeritsusside kohta ja

p-s 18 on rõhutatud, et trihhinelloskoopiline uurimine ei sobi enam keeritsusside uurimise

meetodiks.

10. Põhiseaduse §-st 10 ja § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul

olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus

kaasa toob (Riigikohtu 20.03.2006. otsus nr 3-4-1-33-05, p 21). Normi määratletust ei tule

hinnata konkreetse vaidluse poolte seisukohalt vaadatuna, vaid mõõdupuuks on normi

adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik (Riigikohtu 15.12.2005 otsus nr 3-4-1-

16-05, p 23). Vajadusel peab normiadressaat õigusaktide tõlgendamisel tekkivate küsitavuste

korral kasutama asjakohast nõustamist või pöörduma selgituste saamiseks valdkonna eest

vastutava asutuse poole (Riigikohtu 15.12.2005 otsus nr 3-4-1-16-05, p 22 ja 06.03.2015 otsus

nr 3-3-1-1-15, p 16). Määruse nr 74 § 5 lg 1 adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad

isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda metssealiha käitlemist reguleerivaid õigusakte, sh

seda valdkonda reguleerivaid Euroopa Liidu õigusakte. Euroopa Liidu õigusaktide andmebaasist

EUR-Lex on hõlpsasti tuvastatav, viidetega Euroopa Liidu Teatajale, et määrus nr 2075/2005 on

kehtetu, samuti on sealtsamast lihtsalt leitav määrus nr 2015/1375, millega kehtestati uued

nõuded liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside suhtes. Määruse nr 2015/1375 VI lisas

toodud tabelis on toodud määruse nr 2075/2005 artiklite vastavus uue, kodifitseeritud määruse

artiklitele. Selle põhjal pidi kaebaja olema võimeline, vajaduse korral asjakohase nõustamise

abiga, aru saama, et trihhinelloskoopilist meetodit ei saa metssealiha uurimiseks enam kasutada

ka juhul, kui metssealiha käideldakse väikeses koguses. Halduskohus on õigesti selgitanud, et

arvestades trihhinelloskoopilise meetodi ebausaldusväärust ning eesmärki kaitsta inimese elu ja

tervist, ei saa sellise toiduhügieeninõude kehtestamist pidada ebaporoportsionaalseks.

11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Jõustunud Riigikohtu

15.10.2018 otsuses toodud

muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Fonamis

OÜ

kassatsioonkaebus

3-16-2231

8(8)

rahuldamata.

2. Jätta

Tallinna

Ringkonnakohtu

18. jaanuari 2018. a otsuse

resolutsioon

muutmata,

muutes

ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva

otsuse

põhjendustele.

3. Jätta

menetlusosaliste

menetluskulud nende endi

kanda.

4. Arvata

kautsjon

riigituludesse.