2-16-10533/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-16-10533

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.01.2018, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv

Tsiviilasi

E-Service Aktsiaseltsi hagi Tapvei Estonia OÜ vastu

89 926 euro 54 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.08.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

E-Service Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsiooniastmes

105 822 eurot 61 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) E-Service Aktsiaselts (registrikood

10360030), esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus

Kostja (vastustaja) Tapvei Estonia OÜ (registrikood

10431089), kostja esindajad Carmen Tars ja Mirjam-Mari

Marastu

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 28.08.2017 otsus osas, milles hageja tasunõue kostja

poolt ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud elektrienergia ja

võrguteenuse eest ning sellelt põhinõudelt alates 06.11.2015 arvestatud

viivisenõue jäeti rahuldamata, samuti tühistada otsus menetluskulude jaotuse ja

rahalise kindlaksmääramise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud elektrienergia ja

võrguteenuse eest 54 215 eurot 34 senti (põhinõue), sellelt summalt 16.01.2018

seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 9547 eurot 66 senti ning viivis

1(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

alates 17.01.2018 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhinõude tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni. Maakohtu

menetluses kantud menetluskulud jätta 42,1% ulatuses hageja kanda ning 57,9%

ulatuses kostja kanda. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

muutes maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Lugeda Harju Maakohtu 28.08.2017 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks

sõnastuseks:

1) Rahuldada hagi osaliselt.

2) Mõista kostjalt Tapvei Estonia OÜ hageja E-Service Aktsiaseltsi kasuks

välja

ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud

elektrienergia ja võrguteenuse eest 54 215 eurot 34 senti (põhinõue), sellelt

summalt 16.01.2018 seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis

9547 eurot 66 senti ning viivis alates 17.01.2018 VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõude tasumata summalt kuni põhinõude

täitmiseni.

3) Muus osas jätta hageja nõuded rahuldamata.

4) Jätta menetluskulud 42,1% ulatuses hageja kanda ning 57,9% ulatuses

kostja kanda.

5. Jätta apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud 42,1% ulatuses

hageja kanda ning 57,9% ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. E-Service Aktsiaselts (hageja) esitas 08.07.2016 Harju Maakohtule hagi Tapvei

Estonia OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevuse 89 026 eurot 54 senti, viivise 9629 eurot 43 senti ja sissenõutavaks

muutuva viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 21.03.2013 kostja ja Elektrilevi OÜ liitumislepingu

uue võrguühenduse loomiseks ja uue alajaama ehitamiseks kostja kinnistul aadressiga

2(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

Lepiku talu, Paekna küla, Kiili vald, Harju maakond. Uue alajaama ehitustööde

teostamiseks sõlmisid hageja (töövõtja), kostja (tellija) ja Elektrilevi OÜ

(võrguettevõtja) 21.03.2013 koostöölepingu, mille alusel pidi hageja välja ehitama

elektrivõrgu (koostööleping). Vastavalt koostöölepingu p-le 2.1 kohustus hageja

tegema liitumisega seotud ehitustööd, sh paigaldama uue alajaama ja mõõtepunkti.

Hageja ja Elektrilevi omavahelistele suhetele kohaldusid koostöölepingu p 2.2 järgi

Elektrilevi OÜ elektripaigaldiste projekteerimise töövõtulepingu tüüptingimused ja

elektripaigaldiste ehitustööde töövõtulepingu tüüptingimused ning võrguettevõtja

kehtestatud tehnilised tingimused, standardid, nõuded, eeskirjad, juhendid ja

protseduurid (viitega võrguettevõtja kodulehele, kus vastavad nõuded olid avaldatud).

Tüüptingimuste mõistes loeti hageja töövõtjaks ning Elektrilevi OÜ tellijaks. Hageja

teostas koostöölepingu alusel tööd ning andis need lepingu kohaselt üle Elektrilevi

OÜ-le kui võrguettevõtjale 08.05.2013.

3. 08.07.2013 sõlmis kostja Elektrilevi OÜ-ga võrgulepingu ning Eesti Energia AS-ga

elektrienergia müügilepingu. Võrgulepingu osaks olid alates 01.01.2013 kehtivad

„Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimused madalpingel üle 63A ja keskpingel“

(võrguleping).

4. 13.08.2013 sõlmisid hageja ja kostja käidulepingu, mille kohaselt osutas hageja

kostjale alajaamas ja tootmiskompleksi elektripaigaldises käidukorraldusteenust

(käiduleping).

5. 06.03.2015 koostas Elektrilevi OÜ akti, mille kohaselt oli hageja paigaldatud

voolutrafode ühenduse elektriskeemis viga, mis tõi kaasa kostja tarbitud elektrienergia

koguse ebaõige mõõtmise. 06.03.2015 kl 10.00 likvideeris Elektrilevi OÜ

mõõteseadme rikke. Mõõtesüsteemis tuvastatud vea oli teinud alajaama ehitamisel

hageja alltöövõtja. Vea tulemusena mõõdeti tootmishoones tarbitud elektrienergiat

ajavahemikus 09.07.2013 kell 00.00 kuni 06.03.2015 kell 10.00, s.o 20 kuud, 95%

ulatuses valesti. Seda tõendab Elektrilevi OÜ koostatud arvestuseta tarbimise

kalkulatsioon, mille kohaselt tarbiti viidatud ajavahemikul tootmishoones tegelikkuses

mõõdetust rohkem elektrienergiat. Elektrienergiat tarbiti 89 026 euro 54 sendi

väärtuses rohkem, kui näitas mõõteseade. Võrguettevõtja koostatud arvutus sisaldab

kõiki tasusid, mida tarbijal tuleks maksta korrektse mõõtmise korral. Kohustus tasuda

enamtarbitud elektrienergia eest tuleneb võrgulepingu tüüptingimuste p-st 8.3, mille

järgi võib Elektrilevi OÜ viia võrguteenuste ja elektrienergia arvestuse vastavusse

tegeliku kasutamisega, sealhulgas esitada täiendava arve. Kuna mõõteseade ei olnud

nõuetekohane, tarbis kostja enamtarbitud elektrienergiat ebaseaduslikult.

6. 07.05.2015 kohtus kostja esindaja Elektrilevi OÜ esindajatega ja kostjale anti üle

Elektrilevi OÜ koostatud „Arvestuseta tarbimise akti kalkulatsioon“ (arvestuseta

tarbimise akt). Kostja vaidles nõudele vastu.

3(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

7. 06.10.2015 sõlmitud lepinguga loovutas Elektrilevi OÜ hagejale kostja vastu nõude

summas 89 026 eurot 54 senti Elektrilevi OÜ osutatud võrguteenuste tasu eest ja

kostja poolt tegelikult tarbitud elektrienergia eest ajavahemikus 09.07.2013 kuni

06.03.2015. Kostjale teatati nõude loovutamisest 21.10.2015. Kostja ei ole nõuet

tasunud.

8. Võrgulepingu tüüptingimuste p 8.6 järgi loeb Elektrilevi OÜ nõuetekohase

mõõtesüsteemiga mõõtmata edastatud elektrienergia koguste arvestusperioodiks

perioodi, mis ei ole pikem kui 12 kuud tagasiulatuvalt, alates võrgulepingu sõlmimise

päevast või varasema mõõtesüsteemi kontrollimise päevast. Seega saab võrgulepingu

alusel kostjalt nõuda arvestuseta tarbitud elektrienergia eest tasumist 06.03.2015

eelnenud 12 kuu pikkuse perioodi eest. Elektrilevi OÜ-l tekkis nõue kostja vastu

06.03.2015, mil ta teatas kostjale, et viimane on tarbinud arvestuseta mõõdetud

kogusest 95% rohkem elektrienergiat.

9. Ülejäänud kaheksa kuu jooksul enamtarbitud elektrienergia eest tasumise nõue oli

Elektrilevi OÜ-l kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel tulenevalt VÕS §-st

1028. Kuna kostja elektripaigaldis ei olnud nõuetekohane, puudus Elektrilevi OÜ-l

kohustus tarnida kostjale elektrit osas, mida arvesti ei mõõtnud ja mille eest kostja ei

tasunud. Õiguse esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõude annab ka

elektrituruseaduse (ELTS) § 68 lg 2, mille kohaselt hüvitab turuosaline

võrguettevõtjale ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja ebaseaduslikult kasutatud

võrguteenuste maksumuse, elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega

tekitatud kahju ning selle suuruse määramiseks tehtud mõistlikud kulutused.

10. Seega on hagejal kostja vastu arvestuseta tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest

tasumise nõue summas 89 026 eurot 54 senti, millest 12 kuu jooksul arvestuseta

tarbitu eest tasumist nõuab hageja võrgulepingu alusel (54 215 eurot 34 senti) ning

ülejäänud 8 kuu jooksul arvestuseta tarbitu eest tasumist alusetu rikastumise sätete

alusel (34 811 eurot 20 senti).

11. Nõue muutus sissenõutavaks 06.03.2015, kui tuvastati mõõteviga. Poolte vahel puudus

kokkulepe, et nõue muutuks sissenõutavaks arve esitamisega. Hagejal palus kostjalt

välja mõista VÕS § 113 lg 1 alusel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 9629 eurot 43 senti perioodi 06.03.2015-08.07.2016 eest ning sissenõutavaks

muutuva viivise alates hagi esitamisest (08.07.2016).

Kostja vastuväited

12. Kostja vaidles hagile vastu.

13. Hageja ja kostja vahel 13.08.2013 sõlmitud käidulepingu kohaselt osutas hageja

kostjale alajaamas ja tootmiskompleksi elektripaigaldises käidukorraldusteenust.

Hageja ei informeerinud kostjat kogu käidulepingu perioodi jooksul mõõtesüsteemi

vaidlusalusest veast.

4(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

14. Pärast kostja omanike vahetust 2015. a palus kostja hagejal kui elektripaigaldise

käidukorraldusteenuse osutajal uurida, miks on tootmishoone elektritarbimine

ebamõistlikult väike. Hageja tunnistas tema poolt paigaldatud mõõteseadmes puuduse

olemasolu ning teavitas sellest Elektrilevi OÜ mõõtesektorit. 06.03.2015 tuli

Elektrilevi OÜ töötaja kinnistul asuvat alajaama kontrollima ning fikseeris puuduse ja

rike likvideeriti.

15. 07.05.2015 toimus kohtumine kostja ja Elektrilevi OÜ esindajate vahel, kus anti

kostjale üle kalkulatsioon. 09.05.2015 palus kostja Elektrilevi OÜ-l täpsustada, kus

oleks võimalik tutvuda mõõtevigade menetlemise korraga ning mille alusel Elektrilevi

OÜ tuvastas mõõteveaks 95% ja laiendas vastavat määra kogu perioodile. Elektrilevi

OÜ vastas, et nende sisedokumendid on ettevõttesiseseks kasutamiseks.

16. Kostjale esitatud elektriarved ei saa tõendada, et kostja oli mõõteveast teadlik. Uue

alajaama ehitamise eesmärk oli elektrienergia tarbimise oluline vähendamine, sest

alajaama ehitamine on väga suur rahaline investeering, mis peab ära tasuma läbi

elektrienergia tarbimise olulise vähenemise. Kostja majandusaasta aruanded ei saa

tõendada asjaolu, et kostja pidi olema teadlik mõõteveast.

17. Kostja ei ole rikkunud ühtegi ELTS-ist tulenevat nõuet. Mõõteseade ei puudunud ning

võrguettevõtja pidas seda ise nõuetekohaseks. Kostja ei ole mõõteseadet kuidagi

mõjutanud. Vastavalt võrgulepingule lasus Elektrilevi OÜ-l kohustus tagada

mõõtesüsteemi nõuetekohasus ning korraldada vastavalt ettenähtud sagedusele selle

perioodiline teenindamine. Seadusandja on pannud mõõteseadme korrashoidmise

kohutuse võrguettevõtjale, mitte tarbijale.

18. Elektrilevi OÜ ei esitanud kostjale ühtegi nõuet, vaid toimusid arutelud tekkinud

olukorra lahendamiseks. Tarbijast mitteolenevatel põhjustel tekkinud

mõõtmistulemuste ebaõigsuse korral lasub vastutuse riisiko võrguettevõtjal. Kostja

viitas VÕS § 213 lg-le 1 ja § 214 lg-le 2. Seadusandja piirab ajaliselt ja mahuliselt

ostja lepingulisi kohustusi, välistades võimaluse, et müüja esitab pärast kauba/teenuse

ostjale üleandmist täiendavalt lepingujärgseid nõudeid tulenevalt müügiobjekti

omaduste hilisemast mõõtetulemusest.

19. Võrguettevõtjal oleks lepingu rikkumisest tulenev nõue tarbija vastu üksnes juhul, kui

mõõtetulemust on mõjutanud tarbija või elektrienergiat on tarbitud ebaseaduslikult.

Praegusel juhul toimus arvestus hageja paigaldatud ja Elektrilevi OÜ-le kuuluva

mõõtevahendiga. Kostjal ei olnud õigust ega võimalust sekkuda mõõteseadme

nõuetelevastavuse kontrolli menetlusse. Kostjal ei ole kohustust, sest puudub kostja

õigusvastane ja süüline käitumine ning põhjuslik seos kostja käitumise ja

võrguettevõtjal seeläbi väidetavalt tekkinud kahju vahel.

20. Hageja nõue kostja vastu on igal juhul alusetu seetõttu, et mõõteseadme viga oli

tingitud hageja enda tegevusest. Hageja teostas töö ja oli kostja käidukorraldajaks.

5(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

Võrgulepingu tüüptingimuste p-d 8.3. ja 8.5 on tühised, sest nad näevad kostjale kui

ostjale ette kohustuse hüvitada temast mitteolenevatel põhjustel tekkinud kahju.

Tüüptingimused, mis sätestavad ostja kohustuse hüvitada temast mitteolenevatel

põhjustel vales koguses müüdud kauba tõttu tekkinud kahju müüjale, kes sõlmis

vastava müügilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses, on ostjat ebamõistlikult

kahjustavad VÕS § 42 (lg 3 p-d 10, 11, 13, 17 ja 23) ja § 44 tähenduses ja seeläbi

VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Kostja leidis, et temalt saaks täiendavat tasu nõuda siis,

kui ta oleks mõõteseadet ise mõjutanud.

21. Kui hageja leiab, et mõõtevea põhjustas tema lepingupartner AS Harju Elekter

Elektrotehnika, tuleks hagejal oma nõue esitada pigem AS Harju Elekter

Elektrotehnika vastu. Kostjal puudub nimetatud äriühinguga igasugune õiguslik suhe.

22. Alusetu rikastumise nõue esitati kostjale esmakordselt koos nõude loovutamise

tõenditega 21.10.2015. Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määrusega nr 184 (määrus nr

184) kehtestatud võrgueeskirja § 582 lg 3 alusel on võimalik nõuet esitada vaid juhul,

kui korrigeeritud andmed on saadetud andmevahetusplatvormile (AVP) ning kliendile

on nende andmete alusel esitatud täiendav arve. Praegusel juhul on need eeldused

täitmata. VÕS § 1028 alusel saab energia arvestuseta tarbimise osas alusetu

rikastumise nõude esitada juhul, kui poolte vahel lepingut sõlmitud ei ole. Kui on

sõlmitud leping, siis toimub soojusenergia üleandmine nimetatud lepingu täitmiseks

ning konkureerivaid alusetu rikastumise nõudeid ei teki. VÕS § 1037 kohaldamise

alast jäävad samuti välja nõuded ja õigused, mis kehtivad konkreetse võlasuhte poolte

vahel. Poolte vahel oli sõlmitud võlaõiguslik leping elektrienergia tarbimiseks ja

kostja ei olnud ennast võrku ühendanud omavoliliselt.

23. Igal juhul puudub hagejal õigus nõuda kostjalt arvestuseta tarbitud elektrienergia eest

tasumist aja eest, mis ületab 12 kuud tagasiulatuvalt alates andmete korrigeerimist

AVP-l.

24. Isegi siis, kui põhinõue on põhjendatud, tuleb viivisenõue jätta hea usu põhimõtte

vastasuse tõttu rahuldamata. Hageja ise teostas puudusega töö, mille võrguettevõtja

pretensioonideta ja kontrollimata vastu võttis. Hageja esitas alles hagiavalduses oma

argumenteeritud nõude, millele kostja omapoolse seisukoha sai kujundada. Igal juhul

on põhjendamatu viivise nõue alates 06.03.2015, kuna elektrienergia arvestuseta

tarbimise väidetav nõue esitati kostjale esmakordselt alles 21.10.2015.

25. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et viimase mõlemad nõuded muutusid

sissenõutavateks 06.03.2015. Kostja viitas VÕS § 82 lg-le 3 ja lg-le 7. Mõlema nõude

puhul tuleb hinnata, millal kohustus tekkis ja millal võis nõuda selle täitmist.

Lepingust tulenev nõue muutub sissenõutavaks vastavalt lepingule. Elektrilevi OÜ ja

kostja vahel sõlmitud võrgulepingu tüüptingimuste p-s 10.1 on pooled leppinud

kokku, et tüüptingimustest tulenevad tasud tuleb tasuda arvetel märgitud

maksetähtajaks, milleks on üldjuhul arve koostamisest 14 päeva. Kuna vastavalt

6(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

hagiavaldusele on lepingust tuleneva nõude aluseks võrgulepingu tüüptingimuste p

8.3, saab selline nõue muutuda sissenõutavaks alates 14 päeva möödumisel vastava

arve esitamist. Kuna kostjale arvet esitatud ei ole, ei ole hageja võrgulepingust tulenev

nõue sissenõutavaks muutunud. Igal juhul ei saa lugeda võrgulepingust tulenevat

nõuet sissenõutavaks alates mõõteveast teadasaamisest, s.o alates 06.03.2015 ega

mõistliku aja jooksul pärast 07.05.2015 kohtumist. Lepingust tuleneva nõude esitas

hageja esmakordselt hagiavalduses.

Maakohtu otsus

26. Harju Maakohus jättis 28.08.2017 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kulud õigusabile 5833

eurot 33 senti.

27. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale kui nõude omandanud

ning samal ajal alajaama ehituse eest vastutavale isikule 89 026 eurot 54 senti

tulenevalt sellest, et kostja tarbis ajavahemikul 09.07.2013-06.03.2015 alajaama

mõõtevea tõttu elektrienergiat oluliselt suuremas koguses, kui ta selle eest tasus.

28. Maakohtu hinnangul puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et kostjal oli Elektrilevi

OÜ-ga sõlmitud võrgulepingu alusel kohustus tasuda tarbitud elektrienergia eest.

Maakohus leidis, et kostja kohustus tasuda elektrienergia eest ei ole kõrvalkohustus.

Elektrienergia müüki reguleerib elektrituruseadus ning kostja on ELTS § 12 lg 12

mõistes äritarbija. ELTS § 65 lg 1 p-dest 5 ja 6 tulenevalt on iseenesest õiged kostja

väited, et mõõteseadme toimimise eest pidi vastutama võrguettevõtja. Samas on

võrguettevõtjal ELTS § 65 lg 3 p 1 kohaselt õigus keelduda võrguteenuse osutamisest,

kui võrguteenuse kasutaja elektripaigaldised ei ole kooskõlas õigusaktide nõuete või

võrguettevõtja poolt võrguga ühendamiseks esitatud tehniliste tingimustega. Antud

säte näeb kohtu hinnangul objektiivselt ette, et sõltumata sellest, millisel põhjusel ei

ole elektripaigaldis õigusakti nõuetega kooskõlas või kes selle eest vastutab, ei ole

võrguettevõtjal kohustust teenust osutada, kui mõõteseade tarbitud elektrienergia

kogust õigesti ei mõõda.

29. Kohtu hinnangul tuleneb ELTS § 68 lg 1 p-st 1, et elektri tarbimine töökorras

mitteolevat mõõteseadet kasutades on ebaseaduslik sõltumata sellest, millest tulenevalt

mõõteseade töökorras ei ole. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja mõõteseadet ei

mõjutanud ega rikkunud, kuid mõõteseade ei toiminud nõuetekohaselt ning tuvastatud

viga mõjutas mõõteseadme näitu. Seetõttu leidis kohus, et tegemist oli kostja poolt

ebaseadusliku elektrienergia ja võrguteenuse kasutamisega ELTS § 68 lg 1 p 1

mõistes, sest mõõteseadme näitu oli mõjutatud.

30. Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning

ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord

on kinnitatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34

(määrus nr 34). Määruse § 4 lg 4 näeb selgelt ette, et elektrienergia ja võrguteenuste

7(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

ebaseadusliku kasutamise aega arvestab ettevõtja lepingu sõlmimise päevast või

mõõtesüsteemi eelmisest kontrollimisest kuni ebaseadusliku tarbimise tuvastamise

päevani, kuid see aeg ei ole pikem kui üks aasta. Eeltoodud säte ei olnud kohtu

hinnangul dispositiivne, vaid sätestas selgelt piirangu ebaseadusliku tarbimise puhul

arvesse võetavale ajale.

31. Maakohus leidis, et mõõteseadme vea tõttu leidis aset ebaseaduslik tarbimine

sõltumata sellest, et kostja mõõteseadet ei rikkunud. Ebaseadusliku tarbimise eest võis

võrguettevõtja esitada tarbija vastu korrigeeriva nõude kõige enam tagasiulatuvalt 12

kuu eest alates vea tuvastamisest. Maakohtu hinnangul esinesid praegusel juhul

asjaolud, mis vaatamata lepingulise nõude esitamiseks seadusliku aluse olemasolule

välistavad hageja lepingulise nõude rahuldamise kostja vastu.

32. Maakohtu hinnangul oli hageja tõendanud ebaseaduslikult tarbitud elektrienergia

koguse ja maksumuse esitatud tarbimise akti kalkulatsiooni ja ekspertarvamusega.

Hinnates ekspertarvamust koos tabeliga ei nõustunud kohus kostja väidetega, et tabeli

mõistmine vajab eriteadmisi ning tabelis kasutatud andmed ja tehtud arvutused ei ole

kontrollitavad.

33. Vastates kostja väidetele ei nõustunud maakohus ka kostja arvamusega, et Elektrilevi

OÜ võrgulepingu tüüptingimuste tühisuse tõttu puudus tal kohustus tasuda tegelikult

tarbitud elektrienergia eest nende 12 kuu osas, mis eelnesid vea tuvastamisele.

Maakohus ei nõustunud kostja väidetega, et tüüptingimuste punktid 8.3 ja 8.5 on

tühised, kuna nendes ei ole ebamõistlikult laiendatud õigusaktidest tulenevat.

Tüüptingimustes toodu on kooskõlas elektrituruseaduse ja selle alusel kehtestatud

määrusega nr 34.

34. Kohus nõustus eelviidatud tüüptingimuste alusel kostja väitega, et Elektrilevi OÜ

kostja vastu esitatud nõude sissenõutavaks muutumise üks eeltingimusi oli arve

esitamine. Arve esitamise kohustus tuleneb ka kehtivatest õigusaktidest. Nimelt

sätestab määrusega nr 184 kehtestatud võrgueeskirja § 58 lg 3, et võrguettevõtjal on

õigus näitu korrigeerida, kui ta on tuvastanud, et tarbija esitatud näit või

võrguettevõtja prognoosnäit ei vasta tegelikule tarbimisele või on tegemist

mõõtesüsteemi rikkega. Korrigeeritud tarbimisandmed teeb võrguettevõtja

kättesaadavaks AVP-le. Sama võrgueeskirja § 581 lg 1 sätestab et lähtudes § 57 ja § 58

lõike 3 alusel teostatud korrigeerimisest, esitab võrguettevõtja või tema nimetatud

müüja tarbijale korrigeeriva arve üldteenuse raames müüdud elektrienergia eest. Kuigi

kohtu hinnangul ei välistanud korrigeeritud andmete esitamata jätmine AVP-le

Elektrilevi OÜ õigust nõuda elektritarbijalt täiendavat tasu tegelikult tarbitud

elektrienergia eest, nõustub kohus kostja väitega, et võrguettevõtja oleks pidanud tasu

saamiseks esitama kostjale arve. Vaidlus puudub selle üle, et Elektrilevi OÜ kostjale

arvet ei esitanud. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et arvestuseta tarbimise akti

kalkulatsioon oli sisuliselt arve. Seega nõustus kohus kostja väitega, et Elektrilevi OÜ

nõue ei olnud kostja vastu muutunud sissenõutavaks arve esitamata jätmise tõttu.

8(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

35. Maakohus märkis, et kostja ei rikkunud kohustust teavitada Elektrilevi OÜ-d

võimalikust mõõteseadme rikkest. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et ainuüksi

elektriarvete suurusest pidid kostja kui äriühingu juhatuse liikmed koheselt ja enne

06.03.2015 saama aru mõõteseadme vea olemasolust. Kohus luges usutavaks kostja

väiteid, et kostja juhatuse liikmed ei osanud pärast alajaama valmimist toimunud

elektriarvete summade olulist vähenemist koheselt seostada mõõteseadme veaga.

Kohus osundas, et kui elektriarvete summade oluline vähenemine pidi koheselt ja

selgelt viitama mõõteseadme veale, ei oleks see pidanud jääma tähelepanuta ka

Elektrilevi OÜ-le, kes vaatamata mõõteseadme korduvale kontrollimisele enne

06.03.2015 mõõteseadme viga ei tuvastanud.

36. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et mõõteseadme rike pidi olema kostjale ilmne

seetõttu, et tema majandustulemused paranesid oluliselt ajal, mil mõõteseade tarbitud

elektrienergiat ebaõigesti mõõtis. Kohus leidis, et hageja on alusetult seostanud kostja

puhaskasumi ja müügitulu suhet üksnes kostja elektritarbimisega. Maakohus pidas

usutavaks kostja väidet, et kostjale kuuluvas puiduhakkematerjali tootmistehases

18.11.2013 toimunud põlengu tõttu oli tema tootmine ja sellega seoses ka

elektritarbimine 2013. aastal teatud ajaks oluliselt häiritud, mistõttu võis kostja

objektiivselt seostada väiksemaid elektriarveid väiksema tarbimisega. Kokkuvõttes

leidis kohus, et kostja varasem võimalikust mõõteseadme veast Elektrilevi OÜ-le

teatamata jätmine oli vabandatav VÕS § 103 lg 2 alusel.

37. Vaatamata kõigele eeltoodule leidis kohus, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta

rahuldamata eeskätt seetõttu, et mõõteseadme viga oli põhjustatud hageja enda

tegevusest ning hageja ise vastutas mõõteseadme vea eest (VÕS § 171 lg 1, § 101 lg 3)

Hageja kandis riisikot selle eest, et mõõteseade mõõtis kostja tarbitud elektrienergiat

valesti, samuti selle eest, et mõõteseadme riket ei tuvastatud enne 06.03.2015 ehk mitu

aastat pärast seda, kui mõõteseade paigaldati. Koostöölepingu alusel vastutas hageja

paigaldatud mõõteseadme nõuetekohase ehitamise ja toimimise eest. Kuigi

koostöölepingu tüüptingimused ei laienenud kostjale, tulenesid neist kohustused

hagejale. Hageja vastutas tüüptingimuste kohaselt elektripaigaldise nõuetele vastavuse

eest ka siis, kui ta kasutas alltöövõtjat. Hageja väited selle kohta, et pooltevahelise

praktika kohaselt oli alltöövõtja kohustuseks teha kõik vajalikud maandused, on

jäänud paljasõnalisteks ning on asjakohatud. Kohus leidis, et ka kostjaga sõlmitud

käidulepingu alusel vastutas hageja enda rajatud mõõteseadme korrasoleku eest.

Hagejal lasus selgesõnaline kohustus kontrollida maanduste nõuetekohasust. Kui

hageja oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks mõõteseade toiminud

nõuetekohaselt ja kostja oleks tasunud tegelikult tarbitud elektri eest. Kui hageja oleks

täitnud nõuetekohaselt käidulepingust tulenevaid kohustusi, oleks ta pidanud

mõõteseadme vea tuvastama oluliselt varem ning oleks pidanud sellest kostjat

teavitama. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et hageja lepingust tulenev nõue kostja

vastu summas 54 215 eurot 34 senti ei kuulu rahuldamisele VÕS § 101 lg 3 alusel.

9(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

38. Hageja alusetu rikastumise nõudega seonduvalt leidis maakohus, et nõude esitamise

eeldused ei ole täidetud. Elektrilevi OÜ-l oli sõlmitud kostjaga leping. Kohus ei

nõustunud hageja käsitlusega, et kuivõrd Elektrilevi OÜ-l oleks olnud õigus mõõtevea

ilmnemisel keelduda kostjale elektri tarnimisest, tarnis viimane elektrit järelikult ilma

õigusliku aluseta, mis võimaldab esitada alusetu rikastumise nõuet. Kohus osundas, et

tarbimiseks oli seaduslik alus, kostjal oli kehtiv leping ning kostja seadet ei rikkunud.

Kohus selgitas, et alusetu rikastumise nõuet saab esitada siis, kui leping puudub.

Praegusel juhul oli kostjale elektri tarnimiseks olemas õiguslik alus ehk leping

sõltumata sellest, kas üks või teine lepingu pool võis olla oma lepingulisi kohustusi

rikkunud. Kui leping kehtib, siis ei saa tegemist olla alusetu sooritusega VÕS § 1028

lg 1 mõttes. Kohus osundas, et ka VÕS § 1037 alusel nõude esitamine eeldab, et teise

isiku omandi rikkumine peab olema toimunud ilma õigustatud isiku nõusolekuta. Kui

elektri tarbimiseks on leping sõlmitud, on nõusolek olemas. Omavolilise tarbimisega

VÕS § 1037 mõistes on tegemist siis, kui tarbimiseks ei ole sõlmitud lepingut.

Kehtivatele õigusnormidele mittepõhinev on hageja arusaam, et kui lepingu alusel

oleks olnud Elektrilevi OÜ-l õigus esitada kostja vastu nõue maksimaalselt 12 kuu

eest, võib ülejäänud ajaperioodi eest esitada alusetu rikastumise nõude. Lepinguline

suhe poolte vahel kehtis kogu tarbimise perioodi jooksul. Leping ega elektrituruseadus

ei võimalda esitada nõuet pikema perioodi kohta kui 12 kuud.

39. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et tema õigus esitada alusetu rikastumise nõue

12 kuud ületava perioodi eest tuleneb ELTS § 68 lõikest 2. ELTS § 68 lg 3 sätestab, et

ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning

ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise korra

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Selle sätte alusel määrusega nr

34 kehtestatud ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu

ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse

määramise kord piiras nõuete esitamise aega.

40. Kohus ei nõustunud ka hageja väitega, et tema õigus esitada kostja vastu alusetu

rikastumise nõue 12 kuud ületava perioodi eest tuleneb võrgueeskirjast. Määrusega nr

184 kehtestatud võrgueeskiri ei näe ette, et lepingu olemasolu korral oleks

võrguettevõtjal õigus esitada mõõteseadme vea puhul tarbija vastu alusetu rikastumise

nõuet pikema perioodi kui 12 kuu osas.

41. Hageja põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka viivise

nõude. Samas nõustus kohus kostja väidetega, et hageja nõue ei saanud tervikuna

muutuda sissenõutavaks alates 06.03.2015 ehk rikke tuvastamise päevast. Elektrilevi

OÜ oleks saanud esitada kostja vastu üksnes lepingulise nõude ning lepingulise nõude

sissenõutavaks muutumine oli seotud arve esitamisega. Elektrilevi OÜ kostjale arvet ei

esitanud, järelikult ei muutunud nõue sissenõutavaks. Hageja ja kostja esindajate

vahelisest e-kirjade vahetusest 2015. a augustis ja juulis nähtub, et hageja hinnangul

oli kogu tema nõue tervikuna alusetu rikastumise nõue. Lepingu rikkumisest tulenevat

10(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

nõuet hageja kostja vastu ei esitanud. Järelikult ei saanud hageja lepinguline nõue

kostja vastu muutuda sissenõutavaks alates 06.03.2015.

42. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus luges

kostja õigusabikulud põhjendatuks 58 t 20 min ulatuses ning arvestades kohtu poolt

põhjendatuks peetud tunnitasu suurust 100 eurot, mõistis kohus hagejalt välja kostja

õigusabikulud 5833 eurot 33 senti (käibemaksuta).

Apellatsioonkaebus

43. Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Samuti palus

hageja tunnistada Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg-ga 2 vastuolus olevaks ja

jätta kohaldamata määrusega nr 34 kehtestatud „Ebaseaduslikult kasutatud

elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud

elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise korra“ § 4 lg 4 osas, mis piirab

ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse osutamise eest nõude

esitamist ühe aastase perioodiga ning algatada osundatud sätte osas põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetlus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

44. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus valesti TsÜS § 147 lg 1

ja VÕS § 82 lg 7, kui leidis, et hageja nõue ei ole sissenõutav arve esitamata jätmise

tõttu. Antud asjas ei sea seadus hageja nõude sissenõutavust sõltuvusse arve

esitamisega, sest tegemist ei olnud jooksva teenuse osutamisega, vaid tuvastatud

mõõtevea alusel arvestuseta tarbitud elektrienergia eest nõude esitamisega.

45. Samuti hindas maakohus valesti tõendeid, kui leidis, et kostja ei pidanud saama aru

elektriarvete drastilisest vähenemisest. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus

võrgulepingu tüüptingimuste p-s 11.3 sätestatud nõuet teatada võrguettevõtjale

viivitamatult mõõtesüsteemi, sealhulgas tariifilülitusseadme rikkest või selle näitude

mõjutamisest või moonutamisest. Selgusetuks jääb, kuidas järeldas kohus, et tarbimise

95% vähenemise mittemärkamine on mõistetav.

46. Maakohus hindas üllatuslikult kostja majandusaasta aruannetes „mitmesuguseid

tegevuskulusid“, arvestamata tõsiasja, et elektrienergia kajastatakse tootmisettevõttes

kasumiaruande real „kaubad, toore, materjal ja teenused“. Kui võrrelda kostja 2012 –

2014 majandusaastate aruannete rida „kaubad, toore, materjal ja teenused“, siis

nähtub, et just tootmise järsu odavnemisega on kostja kasum suurenenud.

47. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 101 lg 3, kui leidis, et hageja ei ole õigustatud

nõudma enamtarbitud elektrienergia eest tasu seepärast, et mõõteseadme viga oli

põhjustatud hageja enda tegevusest ning hageja ise vastutas selle eest. Kuivõrd

lepingus sätestatud tagasinõude esitamine on olemuselt alusetu rikastumise nõue, ei

ole VÕS § 101 lg 3 kohaldamine praegusel juhul võimalik.

11(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

48. Otsuse põhjendused hagi rahuldamata jätmiseks alusetu rikastumise sätete alusel on

vastuolulised ja ebaõiged. Kohus märkis, et nõue alusetu rikastumise sätete alusel

oleks põhjendatud, kui tegemist oleks olnud ebaseadusliku tarbimisega, kuid kostjal

oli tarbimise seaduslik alus olemas. Samas on kohus nõustunud hagejaga selles, et

mõõteseadme vea tõttu leidis aset ebaseaduslik tarbimine sõltumata sellest, et kostja

mõõteseadet ei rikkunud. Vastuoluline on otsus ka osas, milles kohus käsitleb VÕS §

1028 lg 1 ja § 1037 lg 1 sätestatud nõuete eeldusi ning nendib, et lepingu olemasolu

välistab VÕS § 1037 lg 1 sätestatud nõusoleku puudumise ja VÕS § 1028 lg 1

sätestatud kohustuse puudumise. Need järeldused on vastuolus kohtu tuvastusega

sellest, et ELTS § 65 lg 3 p 1 kohaselt on võrguettevõtjal õigus keelduda teenuse

osutamisest, kui tarbija mõõteseade ei mõõda tarbitud elektrikogust õigesti ja kohtu

sedastusega sellest, et kostja tarbimine oli mõõteseade rikke tõttu igal juhul

ebaseaduslik. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et VÕS § 1028 lg-s 1 ja ka §-s 1037

sätestatud eelduste olemasolu tõttu muutus ta nõue VÕS § 82 lg 3 sätestatud normist

tulenevalt sissenõutavaks hiljemalt samal päeval, s.o 06.03.2015, mil Elektrilevi OÜ

tuvastas mõõteseadme mittekohasuse. Seda põhjusel, et kostja oli väga suurest

mõõteveast kindlasti teadlik juba enne vea fikseerimist 06.03.2015. Juhul, kui

ringkonnakohus tuvastab, et nõue ei muutunud siiski arve esitamata jätmise tõttu

sissenõutavaks, palub hageja esitatud hagi rahuldada TsMS § 369 sätestatud

menetlusnormi alusel.

49. Maakohus kohaldas ebaõigesti määruse nr 34 § 4 lg-t 4, millest tulenevalt arvestab

elektrienergia ja võrguteenuste ebaseadusliku kasutamise aega ettevõtja lepingu

sõlmimise päevast või mõõtesüsteemi eelmisest kontrollimisest kuni ebaseadusliku

tarbimise tuvastamise päevani, kuid see aeg ei ole pikem kui üks aasta. Nõudeõiguse

ajaline piiramine ministri määrusega ei ole hageja arvates PS § 32 lg-st 2 tulenevalt

võimalik. Lisaks põhiseadusele on määruse nr 34 § 4 lg 4 vastuolus ka VÕS § 1028 lg-

s 1 ja § 1037 lg-s 1 ja ELTS § 68 lg-s 2 sätestatud materiaalõigusliku regulatsiooniga

ning TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtajaga, mis on

kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Samuti on osundatud säte vastuolus Vabariigi Valitsuse

määrusega kehtestatud võrgueeskirja § 58² lg 3, mille kohaselt on turuosalise

nõudmisel võimalik viia läbi korrigeerimist pikema kui 12-kuulise perioodi eest.

Määrusega nr 34 kehtestatud omandiõigust riivava normi oleks maakohus pidanud

jätma kohaldamata.

Vastustaja seisukoht

50. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse ja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse algatamiseks rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

51. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles hageja

12(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

tasunõue kostja poolt ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud

elektrienergia ja võrguteenuse eest ning sellelt põhinõudelt alates 06.11.2015

arvestatud viivisenõue jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega nimetatud

nõuded rahuldada. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kuivõrd käesoleva otsusega hagi

osaliselt rahuldatakse, tuleb kolleegiumi hinnangul muuta menetluskulude jaotust ning

sellega seoses tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22

alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

52. Maakohtu järelduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste õiguslikult tähtsate asjaolud

üle:



21.03.2013 sõlmisid kostja ja Elektrilevi OÜ liitumislepingu nr 208728 uue

võrguühenduse loomiseks ja uue alajaama ehitamiseks kostja kinnistul aadressiga

Lepiku talu, Paekna küla, Kiili vald, Harju maakond;



uue alajaama ehitustööde teostamiseks sõlmisid hageja, kostja ja Elektrilevi OÜ

21.03.2013 koostöölepingu nr 208728, mille alusel pidi hageja välja ehitama

elektrivõrgu;



hageja teostas koostöölepingu alusel tööd ning andis need lepingu kohaselt üle

Elektrilevi OÜ-le kui võrguettevõtjale 08.05.2013;



08.07.2013 sõlmis kostja Elektrilevi OÜ-ga võrgulepingu nr 6589540702 ning

Eesti Energia AS-ga elektrienergia müügilepingu nr 59851;



kostja ja Elektrilevi OÜ vahel sõlmitud võrgulepingu osaks olid alates 01.01.2013

kehtivad „Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimused madalpingel üle 63A ja

keskpingel“;



kostja sõlmis hagejaga 13.08.2013 käidulepingu nr KL130801/7, mille kohaselt

osutas hageja kostjale alajaamas ja tootmiskompleksi elektripaigaldises

käidukorraldusteenust;



06.03.2015 koostas Elektrilevi OÜ akti, mille kohaselt oli hageja paigaldatud

voolutrafode ühenduse elektriskeemis viga, mis tõi kaasa kostja tarbitud

elektrienergia koguse ebaõige mõõtmise;



06.03.2015 mõõtesüsteemis tuvastatud vea oli teinud alajaama ehitamisel hageja

alltöövõtja;



07.05.2015 kohtus kostja esindaja Elektrilevi OÜ esindajatega ja kostjale anti üle

Elektrilevi OÜ koostatud „Arvestuseta tarbimise akti kalkulatsioon“;



06.10.2015 sõlmitud lepinguga loovutas Elektrilevi OÜ hagejale kostja vastu

nõude summas 89 026,54 eurot kostja poolt tegelikult tarbitud elektrienergia eest

ajavahemikus 09.07.2013 kuni 06.03.2015;



kostjale teatati nõude loovutamisest 21.10.2015.

53. Eelmises punktis märgitud asjaolude üle puudub vaidlus ka apellatsioonimenetluses,

mistõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).

13(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

54. Pooled vaidlevad eeskätt selle üle, kas ja millises ulatuses peab kostja tasuma seoses

ajavahemikul 09.07.2013 kuni 06.03.2015 alajaama mõõtevea tõttu mõõdetust

suuremas koguses tarbitud elektrienergia ja võrguteenuste eest (vaidlusalune nõue

kuulus algselt Elektrilevi OÜ-le, hiljem on selle omandanud hageja).

55. Kolleegium märgib esmalt, et hageja tasunõude aluseks saab tuvastatud ja

apellatsioonimenetluses vaidlustamata (vt käesoleva otsuse p 52) asjaolusid arvestades

olla kostja ja Elektrilevi OÜ vahel sõlmitud võrguleping (mille osaks olid

võrgulepingu tüüptingimused) ning asjas kohalduvad lepingulisi võlasuhteid

reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita

vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab

VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult

kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108.

56. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus olnud nõude õigusliku aluse käsitlemisel

järjekindel ning samastanud elektrienergia ja võrguteenuse arvestuseta kasutamise

selle ebaseadusliku kasutamisega. Kuivõrd kostjal oli elektrienergia ja võrguteenuse

kasutamiseks praegusel juhul seaduslik alus (s.o sõlmitud võrguleping ja

elektrienergia müügileping) ning kohtu ette toodud asjaoludel ei ole kostja

kolleegiumi hinnangul rikkunud ka ELTS-ist tulenevaid muid nõudeid, ei ole tegemist

elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega ELTS § 68 mõttes.

Eelmärgitut arvestades tuleb elektrienergia ja võrguteenuse ebaseaduslikku kasutamist

puudutavad põhjendused maakohtu otsusest (alates otsuse p-st 133) välja jätta.

57. Ringkonnakohus lisab, et ebaseadusliku kasutamisega ELTS § 68 lg 1 p 1 mõttes

oleks tegu juhul, kui kostja ise oleks mõõteseadet rikkunud või selle toimimist muul

viisil mõjutanud. Viidatud säte peaks kohaldamisele kuuluma eelkõige olukorras, kus

mõõteseadme toimimise mõjutamise tagajärjena ei ole võimalik tarbija tegelikult

saadud elektrienergia ja võrguteenuse kogust kindlaks teha. Mõõteseadme toimimise

mõjutamisele kostja poolt ei ole hageja menetluses tuginenud. Samuti märgib

kolleegium, et ka võrgulepingu tüüptingimuste p-des 8.3–8.6 eristatakse teineteisest

arvestuseta kasutamise ja ebaseadusliku kasutamise mõisteid.

58. Eelmärgitut arvestades ei kuulu asjas kohaldamisele ka ELTS § 68 lg 3 alusel

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34 kehtestatud

"Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning

ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord"

ning ringkonnakohtul puudub alus kontrollida nimetatud korra § 4 lg 4

põhiseaduspärasust. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse

normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsusest

14(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte

põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse

korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, p

15). Kuivõrd viidatud kord praeguses asjas kohaldamisele ei kuulu, ei ole korra § 4

lõikel 4 otsustavat tähtsust.

59. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse (p-des 137-139) toodud põhjendustega,

mille järgi Elektrilevi OÜ poolt korrigeeritud andmete edastamata jätmine AVP-le ei

välista iseenesest tasunõuet kostja vastu. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu

vastavaid põhjendusi korrata. Samuti ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul eksinud,

leides, et hageja väited arvestuseta kasutatud elektrienergia koguse ja maksumuse

kohta on tõendatud ja kontrollitavad. Nagu juba eelnevalt märgitud, on maakohus küll

ekslikult nimetanud arvestuseta kasutatud elektrienergiat ebeseaduslikult kasutatud

(tarbitud) elektrienergiaks, kuid muus osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata

ka neid maakohtu otsuse p-des 141–146 esitatud põhjendusi.

60. Õige on kolleegiumi arvates ka maakohtu järeldus, mille kohaselt võrgulepingu

tüüptingimuste (I kd, tl-d 31–40) asjakohased punktid (eelkõige p-d 8.3 ja 8.5) on

kehtivad (st ei ole tühised). Vastavaid maakohtu otsuse põhjendusi otsuse p-des 147-

160 tuleb siiski osaliselt muuta.

61. Kolleegium rõhutab, et vea tuvastamisele eelnenud 12 kuu osas tegelikult tarbitud

elektrienergia ja võrguteenuse eest tasumise kohtustus tuleneb käesoleval juhul eelõige

võrgulepingu tüüptingimuste p-d 10.1 ja 8.3. Võrgulepingu tüüptingimuste punkt 8.4

ega ka punkti 8.5 viimane lause ei ole asjassepuutuvad, kuna kostja ei ole kasutanud

elektrienergiat ega võrguteenust ebaseaduslikult. Vastavad põhjendused tuleb

maakohtu otsusest välja jätta.

62. Võrgulepingu tüüptingimuste p 10.1 järgi pidi ostja (kostja) maksma võrguettevõtjale

(st Elektrilevi OÜ-le) hinnakirja alusel võrgutasu, õigusaktides määratud tasu ning

muud tüüptingimustest tulenevad tasud arvetel märgitud tähtajaks, tähtajaks oli

üldjuhul 14 päeva arve koostamisest. Võrgulepingu tüüptingimuste p 8.3 järgi pidi

võrguettevõtja võtma igast mõõtepunktist kontrollnäidu vähemalt üks kord aastas ja

võis selle alusel viia võrguteenuste ja elektrienergia arvestuse vastavusse tegeliku

kasutamisega, sh esitada täiendava arve. Samade tüüptingimuste p 8.5 esimesest

lausest tulenes, et nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata elektrienergia tarbimise

korral, mis ei ole tingitud ostjast, lähtub võrguettevõtja elektrienergia ja koguste

määramisel võrdlevatest mõõtmistulemustest, arvestades sesoonsusest tuleneva

eripäraga. Kui eelnimetatud andmed puuduvad, pidi võrguettevõtja sama punkti teise

lause järgi lähtuma elektrienergia ja võrguteenuste koguste arvutamisel nimipingest

võrguühendusel, kaitseseadme nimivoolust ja selle kasutustegurist ning elektrienergia

tarbimise vahemikust, keskpingel eelmisel kuul maksustatud võrguühenduse

kasutusvõimsuse korrutamisest ajaperioodiga tundides.

15(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

63. Võrgulepingu tüüptingimuste punktist 8.3 ja punkti 8.5 esimesest kahest lausest võib

kolleegiumi hinnangul järeldada, et kasutatud võrguteenuse ja elektrienergia eest

tasumine peab toimuma tegeliku tarbimise alusel. Punktis 8.5 on sätestatud, kuidas

määrata nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata elektrienergia tarbimise puhul

tarbitud elektrienergia kogust. Võrgulepingu põhitingimustes (I kd, tl-d 39–30) on küll

kokku lepitud, et kostja tasub kord kuus arve alusel, mille võrguettevõtja väljastab

tema poolt mõõdetud koguste alusel, kuid sellest ei saa kolleegiumi hinnangul

järeldada, et tegeliku tarbimise põhjal täiendava nõude esitamine tüüptingimuste p-de

8.3 ja 8.5 alusel on välistatud. Tüüptingimuste p-d 8.3 ja 8.5 ei reguleeri igakuiste

arvete esitamist mõõdetud koguste alusel. Nende tüüptingimuste mittekohaldamises ei

ole võrgulepingu pooled põhitingimustes kokku leppinud.

64. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõlgendades võrgulepingu tüüptingimuste p 8.3

kooskõlas VÕS § 39 lg-tega 1 ja 2, andis see võrguettevõtjale õiguse kontrollida

mõõteseadet ja õiguse esitada tarbijale täiendava arve. Kõnealusese tüüptingimusega

ei ole ka kolleegiumi hinnangul piiratud kostja võimalusi kaitsta oma õigusi kohtus

või esitada tõendeid. Sättega ei ole kohustatud tarbijat arvet tasuma sõltumata sellest,

kas ta on lepingut rikkunud ega antud võrguettevõtjale õigust ühepoolselt määrata, kas

teenus vastab lepingutingimustele või kohustatud tarbijat tasuma teenuse eest, mida ta

ei ole tellinud. Ka tüüptingimuste p 8.5 ei piira kostja õigust kaitsta end kohtus või

esitada tõendeid ega pane kostjale ühtegi tasumise kohustust. Seega ei saa ka

ringkonnakohtu hinnangul pidada kõnealuseid tüüptingimusi VÕS §-s 42 sätestatud

alustel tühiseks. Lisaks, isegi kui need hageja nõude aluseks olevad tüüptingimused ei

kehtiks, tuleneks kostja kohustus tasuda tarbitud elektrienergia eest ka VÕS § 208 lg-

test 1 ja 3 (vt ka Riigikohtu 23.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 11).

65. Seega leiab ringkonnakohus, et Elektrilevi OÜ-l oli tekkinud kostja vastu nõue 54 215

euro 34 sendi saamiseks ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud

elektrienergia eest (nõue on hiljem loovutatud hagejale). Põhimõtteliselt samasugusele

lõppjäreldusele on jõudnud ka maakohus. Maakohtu hinnangul välistas aga hagi

rahuldamise eelkõige asjaolu, et mõõteseadme viga oli põhjustatud hageja enda

tegevusest ning hageja ise vastutas mõõteseadme vea eest (VÕS § 101 lg 3 ja § 171 lg

1) (maakohtu otsuse p-d 177-183). Samuti võib maakohtu põhjendustest otsuse p-des

161-163 järeldada, et hagi tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et hageja nõue ei ole

muutnud sissenõutavaks (VÕS § 82). Kolleegium maakohtu nende seisukohtadega ei

nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlusalune nõue sissenõutav ning kohtu ette

toodud asjaolude põhjal ei ole ajavahemikku 07.03.2014-06.03.2015 puudutav hageja

täitmisnõue kostja vastu välistatud.

66. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku

poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle

rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille

toimumise riisikot ta kannab. Maakohus on seostanud VÕS § 101 lg 3 rakendamist

hageja poolt koostöölepingust (I kd, tl-d 10–28) ja käidulepingust (I kd, tl-d 102–111)

16(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

tulenevate kohustuste rikkumisega, mille tõttu sai võimalikuks tarbitud elektrienergia

kogust ebaõigesti mõõtva mõõteseadme paigaldamine ja kasutamine. Viidatud

koostööleping on sõlmitud hageja, kostja ning Elektrilevi OÜ vahel, käiduleping

hageja ja kostja vahel.

67. Iseenesest õige on maakohtu poolt märgitu, et VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt võib

võlgnik esitada nõude loovutamise korral uue võlausaldaja nõude vastu ka kõiki

selliseid vastuväiteid, mis põhinevad tema suhetel uue võlausaldajaga. Samas on

maakohus tõlgendanud VÕS § 101 lg-t 3 ja § 171 lg-t 1 põhjendamatult laialt.

Kolleegiumi hinnangul võiks nõude rahuldamine VÕS § 101 lg-le 3 tuginedes olla

välistatud juhul, kui kostja rikkumise oleks põhjustanud Elektrilevi OÜ (algse

võlausaldaja) tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta

kannab. Sellised asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ja esitatud tõendid ei anna

ringkonnakohtu arvates selleks ka alust.

68. Kolleegium märgib, et juhul kui kostjal oleks koostöölepingust või käidulepingust

tulenevaid täitmata rahalisi nõudeid hageja vastu, ei oleks VÕS § 171 lg-st 1 lähtudes

välistatud nende kasutamine tasaarvestuseks (VÕS § 197), samuti ei saaks välistada

kostja võimalust tugineda VÕS § 110 lg 1 kohasele vastuväitele. Samas ei ole kostja

esitanud menetluses sellesisulisi vastuväiteid ega tuginenud koostöölepingu või

käidulepingu rikkumisest tulenevate nõuete olemasolule.

69. Maakohus on õigesti järeldanud, et võrgulepingu tüüptingimuste p-dest 8.3, 9 ja 10.1

lähtudes tuli Elektrilevi OÜ-l esitada arvestuseta tarbitud elektrienergia ja

võrguteenuse eest tasu saamiseks kostjale arve. Samuti nõustub kolleegium maakohtu

järeldusega, et Elektrilevi OÜ ega hageja kostjale ajavahemikul 07.03.2014-

06.03.2015 arvestuseta tarbitu eest arvet esitanud ei ole. Apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust asuda arve esitamise küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. VÕS §

821 lg 1 kohaldamise eelduseks on võlgnikule arve või muu makseettepaneku

esitamine. Üksnes arvestuseta tarbimise akti esitamist kostjale 07.05.2015 ei saa

kolleegiumi arvates arve ega makseettepanku esitamiseks lugeda.

70. Samas ei saa eelmärgitust järeldada, et vaidlusalune tasunõue ei ole arve esitamata

jätmise tõttu muutunud sissenõutavaks. Senist kohtupraktikat arvestades ei anna

nõuetekohase arve esitamata jätmine iseenesest alust jätta kasutatud teenuse või

saadud kauba eest tasumata. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla

oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata

ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel (vt ka Riigikohtu 07.11.2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18; 14.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-08, p 14).

Kostja poolt enne kohtumenetlust ja ka menetluse käigus esitatud vastuväited ei anna

alust arvata, et arve esitamata jätmine iseenesest olnuks takistuseks kohustuse

täitmisel.

17(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

71. Samas on arve esitamata jätmisel kolleegiumi arvates tähtsus nõude sissenõutavaks

muutumise hetke määratlemisel (vt ka Riigikohtu ülalviidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-110-05, p 20 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-08, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei

muutunud tasunõue sissenõutavaks 06.03.2015, st hetkel, mil Elektrilevi OÜ töötaja

tuvastas mõõtevea ega ka mõistliku aja möödumisel arvestuseta tarbimise akti kostjale

esitamisest (07.05.2015). Ringkonnakohus leiab, et nõue muutus VÕS § 82 lg-te 3 ja 7

alusel sissenõutavaks mõisliku aja möödumisel hetkest, kui hageja teatas kostjale

21.10.2015 Elektrilevi OÜ-lt nõude omandamisest ja nõudis enamtarbitu eest

maksmist (I kd, tl-d 56–57, sama tl 118). Arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja

olemust, peab kolleegium mõislikuks 14 päeva pikkust tähtaega. Seega muutus nõue

sissenõutavaks alates 05.11.2015 (TsÜS § 135 lg 1 ja § 136 lg 6).

72. Nõude sissenõutavuse hetke ei mõjuta kokkuvõttes see, et hageja nõudis alates

21.10.2015 kuni hagi esitamiseni kogu arvestuseta tarbitu eest tasumist alusetu

rikastumise sätete alusel (st hageja eksis nõude õiguslikus aluses).

73. Siiski on kostja tasunõue põhjendatud üksnes ajavahemikul 07.03.2014–06.03.2015

arvestuseta tarbitu osas. Tasunõude esitamise sellele eelneva aja eest välistab

võrgulepingu tüüptingimuste p 8.6 (koosmõjus p-ga 8.3), mis ei võimalda esitada

tagasiulatuvat tasunõuet pikema perioodi eest kui 12 kuud mõõtesüsteemi

kontrollimise päevast arvates. Kolleegium märgib, et poolte majandus- ja

kutsetegevuses sõlmitud lepingute osas on VÕS § 108 sätted põhimõtteliselt

dispositiivsed, v.a lg 8. Seega võivad pooled kokkuleppel VÕS § 108 kohaldamist

piirata. Praegusel juhul sisaldub vastav piirang küll Elektrilevi OÜ poolt kasutatavates

tüüptingimustes (VÕS § 35 lg 1). Samas ei ole kõnealune tingimus teist poolt

(praegusel juhul kostjat) kahjustav, mistõttu ei saa küsimust tingimuse tühisusest

(VÕS 42) tekkida. Kuigi kohus ei ole poolte õiguslike väidetega seotud (TsMS § 436

lg 7), lisab kolleegium, et ka hageja ise on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et

ajavahemikul 07.03.2014 eelneva aja eest ei ole võimalik kostjalt lepingu alusel tasu

nõuda.

74. Lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmise seisukohalt ei oma kolleegiumi

hinnangul käesolevas asjas tähtsust poolte väited ega maakohtu põhjendused selle

kohta, millal kostja pidi mõõteseadme veast teada saama, kas ta oleks pidanud

Elektrilevi OÜ võimalikust veast juba varem teavitama, kas kostja on sellega rikkunud

võrgulepingu tüüptingimuste p-st 11.3 tulenevat kohustust ning kas ja millisel

ajavahemikul oli teatamata jätmine vabandatav.

75. Kohtupraktikat arvestades võib üksnes elektrienergia või võrguteenuse müüjast

sõltuvate asjaolude tõttu rohkem saadu tagasi nõudmine olla hea usu põhimõttega

(VÕS § 6) vastuolus, kui tagantjärele nõude esitamine oli elektri tarbija jaoks

ettearvamatu ning tarbija ei saanud aru ega pidanudki aru saama arvestuse

ebaõigsusest ning arve tagantjärele maksmine tooks talle kaasa tõsiseid tagajärgi (vt

viidatud Riigikohtu otsus tsiviilajas nr 3-2-1-2-11, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei saa

18(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitu osas praegusel juhul selliseid

järeldusi teha. Selle ajaperioodi osas täiendava nõude esitamine ei saanud olla kostjale

ootamatu. Selline võimalus oli ülalkäsitletud võrgulepingu tüüptingimuste p-des 8.3 ja

8.5 otseselt ette nähtud. Samuti ei ole võimalik kostja väidete põhjal järeldada, et

tarbitu eest tagantjärele maksmine tooks talle kaasa tõsiseid tagajärgi.

76. Hageja leiab, et ajavahemikul 09.07.2013-06.03.2014 tarbitud elektrienergia ja

võrguteenuse eest peab kostja tasuma alusetu rikastumise sätete alusel (34 811 eurot 2

senti). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel, mille

üle apellatsioonimenetluses vaidlus puudub, olla hagejal kostja vastu lepinguvälisest

võlasuhtest tulenevaid nõudeid, sh alusetu rikastumise nõudeid. Kostja on tarbinud

elektrienergiat Eesti Energia AS-iga sõlmitud elektrienergia müügilepingu ja

võrguteenust Elektrilevi OÜ-ga võrgulepingu alusel, seda ka ajavahemikul

09.07.2013–06.03.2014. Samuti ei ole menetluses esitatud väiteid, et kostja oleks

tarbinud elektrienergiat müügilepingus sätestatust rohkem. Seega on kostja saanud

elektrienergiat õiguslikul alusel ning VÕS § 1028 lg 1 kohase nõude eeldused ei ole

täidetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega ning

neid siinkohal pikemalt ei korda.

77. Maakohtu VÕS § 1037 lg-t 1 puudutavad põhjendused (p-des 191 jj) on vastuolus

otsuse varasema järeldusega, mille kohaselt oli kostja tarbimine ebaseaduslik. Selles

osas nõustub kolleegium apellatsioonkaebuse väidetega. Samas, nagu eelnevalt

märgitud, tuleb ebaseaduslikku tarbimist puudutavad põhjendused maakohtu otsusest

välja jätta. Kostja ei ole tarbinud elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult, vaid

tarbimine on toimunud (lepingu alusel) arvestuseta. VÕS § 1037 lg 1 võiks kohalduda

olukorras, kus kostja oleks ennast elektrivõrguga omavoliliselt ühendanud. Selliseid

asjaolusid ei ole pooled kohtu ette toonud. Seega on kolleegiumi hinnangul ka VÕS §

1037 lg 1 kohaldamise eeldused täitmata.

78. Osaliselt tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. VÕS § 167 lg 3 järgi lähevad nõude

loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja

leppetrahvile ning nõude loovutamise lepingus (I kd, tl-d 50–51) ei ole praegusel juhul

kokku lepitud teisiti. Hageja on nõudnud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras ajavahemiku eest alates 06.03.2015, sh viivise väljamõistmist

edasiulatuvalt. Ringkonnakohtu järelduste kohaselt muutus põhinõudeks olev kostja

rahaline kohustus sissenõutavaks alates 05.11.2015, seega on õiguslikult põhjendatud

viivise nõudmine alates 06.11.2015 (mitte alates 06.03.2015). VÕS § 113 lg 1 teises

lauses nimetatud viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas.

79. Põhinõudelt 54 215 eurot 34 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra alusel

alates 06.11.2015 kuni käesoleva otsuse tegemiseni (16.01.2018) arvestatud viivis on

9547 eurot 66 senti. Viivise arvestamisel on kolleegium kasutatud viivisekalkulaatorit

(kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee). Nimetatud sissenõutavaks

19(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533

muutunud viivise mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja. Samuti tuleb

TsMS § 367 alusel rahuldada hageja nõue alates 17.01.2018 sissenõutavaks muutuva

viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude

tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni.

80. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja poolt esile toodud asjaolud alust viivise

vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. 06.03.2015 tuvastatud mõõteseadme

viga ei saanud takistada kostjal hageja nõude rahuldamist pärast 05.11.2015. Viivise

nõudmine alates 06.11.2015 ei ole esitatud asjaoludel ka hea usu põhimõttega

vastuolus.

Menetluskulude jaotus

81. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema

astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks

saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on

jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

82. Ringkonnakohus rahuldab nii hagi kui apellatsioonkaebuse osaliselt ning peab seetõttu

põhjendatuks jagada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hageja nõuete

rahuldamise ulatusega. Hageja esitatud põhinõuded kokku moodustasid 89 026 eurot

54 senti (54 215,34+34 811,20) ning nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise saamiseks 9629 eurot 43 senti. Ringkonnakohus rahuldab esitatud

nõuded ligikaudu 57,9% ulatuses. Nõude rahuldamise ulatuse määratlemisel on mh

arvestatud, et 54 215 euro 34 sendi suuruselt põhinõudelt arvutatuna moodustas

põhjendatud sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga (08.07.2016) 2934

eurot 64 senti. Eelmärgitut arvestades jätab ringkonnakohus nii maakohtu menetluses

kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 42,1% ulatuses hageja kanda ja

57,9% ulatuses kostja kanda.

83. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus

Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22

TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt

kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Reet Allikvere

Ele Liiv

20(20)

Tsiviilasi nr: 2-16-10533