4-17-6433/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-17-6433

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.01.2018.a, Tallinnas (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-6433 (2303,17,001443) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi

I.A 08.12.2017.a kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsi’i 29.11.2017.a otsusele väärteoasjas nr 2303,17,001443. Kaebuse esitaja I.A ,

isikukood: ; elukoht: xxxx; e- X XX mail: xxxx Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupp. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

Jätta I.A 08.12.2017.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja

politseileitnant Kairi Palitsi’i 29.11.2017.a otsusele väärteoasjas nr 2303,17,001443 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas rahuldamata.

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsi’i 29.11.2017.a otsus väärteoasjas nr 2303,17,001443 muutmata. Kohustada I.A KarS § 66 alusel tasuma talle määratud rahatrahv kokku summas 600 eurot (kuussada) 10 (kümne) osamaksena järgneva maksegraafiku alusel:

− 20.03.2018.a, summas 60 eurot;

− 20.04.2018.a, summas 60 eurot;

− 20.05.2018.a, summas 60 eurot;

− 20.06.2018.a, summas 60 eurot;

− 20.07.2018.a, summas 60 eurot;

− 20.08.2018.a, summas 60 eurot;

− 20.09.2018.a, summas 60 eurot;

− 20.10.2018.a, summas 60 eurot;

4-17-6433

− 20.11.2018.a, summas 60 eurot;

− 20.12.2018.a, summas 60 eurot.

Rahatrahv tuleb tasuda Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi

Palitsi’i 29.11.2017.a otsuses väärteoasjas nr 2303,17,001443 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220175182623. LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena võtta I.A-lt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks.

Vastavalt LS § 127 on I.A kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsuse ärakiri saata I.A-le ning Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati I.A Liiklusseaduse ( ) § 224 lg 2 alusel edaspidi LS

rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ning lisakaristusega LS § 224 lg 3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et I.A 09.11.2017.a kell 11:06 ajal Lootsi tn 13 juures juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg.

Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, asus seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo, väärteoprotokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad.

Oma sellise tegevusega rikkus I.A LS § 69 lg 3 /Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem/ nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris

4-17-6433

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/ järgi.

I.A käitumises karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid menetluse käigus ei tuvastatud.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt omab isik kehtivaid karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning tegude eest määratud karistused ei ole mõjutanud isikut seaduskuulekalt käituma. Selline isiku käitumine näitab tema ilmset üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liiklusreeglitesse ning hoolimatut suhtumist oma teosse teo toimepanemise ajal. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on suur. Kohtuväline menetleja leidis, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd menetleja arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Kohtuväline menetleja määras I.A-le KarS § 56 lg 1 alusel karistuseks LS § 224 lg 2 järgi rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ning lisakaristuse LS § 224 lg 3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. KAEBUSE SISU

08.12.2017.a esitas I.A kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant

Kairi Palitsi’i 29.11.2017.a otsusele väärteoasjas nr 2303,17,001443 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas ning rahatrahvi ositi tasumiseks. Kaebuse kohaselt isik kahetseb, tal on vaja juhtimisõigust, et tasuda määratud trahvi ja laene. Kaebaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse osas ning rahatrahvi ositi tasumise võimalust. Kaebaja soovib kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 29.12.2017.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leiab, et I.A-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata. Rahatrahvi ositi tasumisele vastu ei vaidle. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et I.A kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsi’i 29.11.2017.a otsusele väärteoasjas nr 2303,17,001443 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas, tuleb jätta rahuldamata ning seda järgnevatel põhjustel. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja

4-17-6433

poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p

6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8), kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid (p 9) ning kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vaidlus selle üle, et I.A juhtis 09.11.2017.a kell 11:06 ajal Lootsi tn 13 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg. Antud asjaolu kinnitavad muuhulgas väärteotoimikus olev tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, mille kohaselt 09.11.2017.a kell 11:31-11:35 tuvastati I.A tõendusliku alkomeetriga (Dräger Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0005) joobeks 0,41 mg/l. Tunnistaja Eero-Erkki Jõumees ütluste kohaselt peatas ta sõiduki r/n 870TLB, mille juhil I.A tuvastas alkoholijoobe. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt tuvastati I.A 0,50 mg/l alkoholijoove.

Kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et I.A juhtis mootorsõidukit, olles juhile keelatud seisundis, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg.

Kuivõrd selles asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et kaebaja on rikkunud liiklusseadust juhtides mootorsõidukit olles samal ajal alkoholijoobes, ei hakka kohus üksikasjalikult väärteotoimikus olevaid tõendeid lahti kirjutama, kuivõrd see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Antud seisukohta kinnitab ka

Riigikohus 26.05.2010.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub vajadus, sest see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Kohus on seisukohal, et I.A poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/.

Kohus leiab, et I.A rikkus seadust teadlikult ja tahtlikult, kuna ta otsustas asuda juhtima mootorsõidukit juhile keelatud seisundis. Kuivõrd I.A tuvastati 0,41 mg/l joobe, siis ei saanud antud joove jääda isikule märkamatuks ning ta pidi oma seisundist arusaama, tegemist ei ole jääknähtudega.

Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

4-17-6433

Samas peab kohus selgitama mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on selgitanud, et temale on vaja juhtimisõigust seoses tööülesannetega.

Kohus selgitab, et Eesti Vabariigis kehtiva seaduse kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus olla 0,10 milligrammi või rohkem. Seega sisuliselt tähendab see seda, et Eesti Vabariigis kehtiva seaduse kohaselt, ei tohi isiku asuda mootorsõidukit juhtima isegi jääknähtudega. Oluline on juhtida tähelepanu, et Eesti Vabariigis on mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes massiliselt toimepandud väärtegu, mille tulemusena hukkuvad igal aastal kümned inimesed. Kaebaja poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom näitab ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elu-, terviseja varasse. Seisundis, kus lubatud alkoholi piirmäär väljahingatavas õhus oli ületatud võttis menetlusalune isik teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht, igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on ka võimalik, et see oht realiseerub. Mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ning vastab koosseisule. Kõik liiklejad on kohustatud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja olema liikluses hoolikad ning ettevaatlikud, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejate ohtlik. Päevast päeva saavad süütud inimesed selliste vastutustundetute isikute süü läbi surma.

Lähedased peavad matma endale kalleid inimesi, samas kui mootorsõidukit juhtinud isik võib õnnetusest pääseda ilma tervisekahjustusteta. Juba ainuüksi selle põhjal peab kõiki LS rikkujad karmilt karistama. Kui isik, ei arvesta alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asudes võimalikke fataalsete tagajärgedega süütutele isikutele, suhtub ta ilmselgelt üleolevalt teistesse isikutesse ning on ära teeninud raske karistuse kohaldamise. Kohus leiab, et sellisele suhtumisele peab piiri tõmbama, seega on kohtuväline menetleja võtnud õige seisukoha ja rakendanud rahalist karistust üle keskmises määras ning kohaldanud lisakaristust. Kui isikul on õigus oma teo tagajärjel mitte arvestada võimalikke hukkunutega, siis on kohtuvälisel menetlejal õigus isikule määrata karistus vastavalt tema teo raskusele.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad, kuna menetlusaluse isiku ei ole avaldanud kahetsust ega tunnistanud oma süüd. Kuigi I.A poolt kohtule esitatud kaebuses avaldab kahetsust (ma saan aru ja palun vabandust), leiab kohus et antud kahetsust ei saa käsitleda siirana, kuivõrd see on antud sooviga saavutada enda kergem karistusõiguslik kohtlemine. I.A on oma kahetsuse sidunud sellega, et tal on tööl käimiseks vajalik juhtimisõigus ning ilma selleta ei ole tal võimalik tasuda trahvi ega laene. Otsustas mootorsõidukit juhtida, kuna soovis auto parklasse viia. I.A on kaebuses märkinud, et politsei tuvastas tal alkoholijäägid. Samas on antud asjaolu ilmselgelt eksitav, kuna alkoholi jääkidega on tegemist siis, kui väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10-0,15 mg/l. I.A tuvastatud joove, ületas antud piirmäära vähemalt 0,26 mg/l võrra.

Karistusregistri väljatrüki kohaselt on I.A 3 kehtivat väärteokaristust, millest 2 on talle määratud, kuna ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust. Antud I.A poolt toimepandud rikkumised on politsei kvalifitseerinud liiklusalaste rikkumistena ning I.A on nende rikkumiste eest karistatud rahatrahvidega. Viimase teo pani I.A toime 30.05.2017.a, käesoleva rikkumise 09.11.2017.a. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et I.A pani toime ohtliku väärteo. Arvestades, et I.A pani 22.04.2017.a toime väärteo, mis kvalifitseeriti LS § 227 lg 1 alusel, 30.05.2017.a tegu kvalifitseeriti juba LS § 227 lg 2 alusel, siis nähtub ilmselgelt et I.A teod lähevad järjest ohtlikumaks.

LS § 224 lg 2 kohaselt on võimalik isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kaebajat on karistatud rahatrahviga 600 eurot, s.o 150 trahviühikut, mis on keskmises määras. Maksimummääraks oleks olnud rahatrahv 300 trahviühikut ehk 1200 eurot. Lisakaristuseks on isikule määratud 3 kuud, minimaalne lisakaristus oleks olnud 3 kuud.

4-17-6433

Seega lisakaristus on miinimummääras. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on arvestanud karistust kergendavate asjaolude puudumisega, samuti eelnevate karistustega ning on määranud isikule õiglase karistuse.

Kaebaja on taotlenud kohtult võimaldada tal määratud rahatrahv tasuda ositi. Kohus leiab, et antud taotlus on põhjendatud, kuivõrd korraga määratud suure rahatrahvi tasumine tekitaks kindlasti isikule raske majandusliku olukorra. Kohus on seisukohal, et I.A-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine lisakaristuse osas. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus VTMS § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155, § 120, KarS § 66.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/