1-17-9178/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

15. jaanuar 2018

Kohtuasja number

1-17-9178

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Artur Kägu süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi,

lühimenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 13. novembri 2017. a otsus

Apellant

Artur Kägu kaitsja vandeadvokaat Sirje Must

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Artur Kägu, isikukood 39706082714, elukoht Tartu,

Kaunase pst 79-24, viibimiskoht Tartu Vangla

Kaitsja

-

Sirje Must (valitud korras)

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Toomas Liiva

Kannatanu

-

T.K.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 13. novembri 2017. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg

peatub

riigi

õigusabi

taotluse

esitamisega.

Sellisel

juhul

hakkab

kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest

kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

2(6)

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks

mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Artur Kägu anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 200 lg 1 järgi selles, et tema 24. augustil 2017

umbes kella 22.00 paiku Tartu linnas Mõisavahe 36 juures asuval mänguväljakul võttis füüsilist

vägivalda kasutades T.K. ära viimasele kuuluva kaasaskantava kõlari SONY XP40. Nimelt lõi A.

Kägu pärast seda, kui ta oli kannatanu kõlari enda kätte võtnud ja asunud sellega kanntanust

eemalduma, küünarnukiga ühe korra kõlari äraviimist takistanud kannatanut näkku. Sellise

tegevusega tekitas Artur Kägu kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, mis seisnes alalõua

kontusioonis.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

2. Tartu Maakohtu 13. novembri 2017. a otsusega tunnistati A. Kägu KarS § 200 lg 1 järgi süüdi ja

teda karistati 2-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel

vähendas kohus seda karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes A. Kägule 1 aasta ja 4 kuud

vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel, mõistes A. Kägule liitkaristuseks 2 aastat ja

4 kuud vangiustust. KarS § 68 lg 1 alusel luges maakohus karistusaja alguseks 25. augusti 2017.

(b) Põhiosa

3. Kannatanu T.K. ütluste kohaselt istus ta 24. augustil 2017 kella 22.00 paiku Mõisavahe 36 juures

mänguväljakul pingil ja kuulas muusikat. Tal oli kaasas Sony XP40 bluetooth kõlar. Mingil hetkel

istus T.K. juurde meesterahvas, kes tundus olevat alkoholijoobes ja pakkus talle ka õlut ning ajas

temaga juttu. Natukese aja pärast tuli meesterahva juurde venelastest koosnev kamp. Kui kogu

seltskond minema hakkas, nägi T.K. , kuidas tema kõrval istunud mees võttis pingilt kõlari kaasa.

Kuna

T.K.

soovis

oma

kõlarit

tagasi

saada,

järgnes

ta

mehele.

Kui

T.K. jõudis selle meesterahva lähedale, lõi viimane talle küünarnukiga vastu lõuga. Löögi

tagajärjel tundis T.K. valu ja silme eest läks mustaks. T.K. tahtis helistada politseisse, kuid kui

ta telefoni võttis, hakkas mees teda taga ajama. T.K. sai ennast autode vahele ära peita ning teda

rünnanud mees lahkus. Seejärel kutsus T.K. politsei, kes toimetas ta haiglasse. 24. augusti 2017.

a patrullilehe kohaselt saabus politseipatrull kella 22.55 ajal sündmuskohale Mõisavahe 36 juurde,

kus toimus röövimine. T.K. le löödi vastu nägu ja võeti kõlar ära. Kannatanu toimetati EMO-sse

ja uurija juurde. 25. augusti 2017. a patrullilehe kohaselt sai politseipatrull kella 22.15 ajal teate,

et Mõisavahe 36 mänguväljakul viibib 24. augusti 2017. a rööviga seonduv isik, kelleks osutus

A. Kägu. Isik peeti kinni ja toimetati arestimajja. Eeltoodud tõendid riimuvad üksteisega olulises

osas

ja

täiendavad

üksteist,

tõendades,

et

24. augustil 2017 umbes kella 22.00 paiku Tartus Mõisavahe 36 juures asuval mänguväljakul

võttis A. Kägu T.K. lt ära viimasele kuuluva kaasaskantava kõlari SONY XP40. Samuti on

tõendamist leidnud, et pärast seda, kui süüdistatav oli enda kätte võtnud kannatanule kuulunud

kõlari ja asunud sellega kanntanust eemalduma, lõi ta küünarnukiga ühe korra kõlari äraviimist

takistanud kannatanut näkku. T.K. on kinnitanud, et löök tekitas talle füüsilist valu. Ka Tartu

Ülikooli Kliinikumi väljastatud patsiendikaardi ning epikriisi kohaselt on T.K. l diagnoositud pea

muude osade pindmine vigastus, alalõua kontusioon. Nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus

tunnistas süüdistatav A. Kägu kõlari äravõtmist, kuid eitas kannatanu löömist. Maakohus märkis,

3(6)

et tal ei ole alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, sest need ütlused on kooskõlas teiste

tõenditega. Kohus ei näinud ühtegi põhjust, miks oleks kannatanu pidanud andma vägivalla kohta

valeütlusi. Kannatanu teatas vahetult pärast sündmust politsei häirekeskusele röövimisest, mitte

vargusest. Kannatanu andis ka lööja kirjelduse. See näitab, et toimunud sündmusi tajus ta

adekvaatselt.

4. Süüdistatava käitumine nii enne kui ka pärast vara hõivamist näitab üheselt A. Kägu

eesmärgipärast tegevust võõra asja hõivamisel selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

Kannatanu suhtes kasutas A. Kägu vägivalda. Lüües T.K. t näkku, õnnestus süüdistataval

vaatamata kannatanu aktiivsele sekkumisele sündmuskohalt kõlariga lahkuda. A. Kägu, kes

soovis esialgselt toime panna vargust, kasutas teda takistanud kannatanu suhtes vägivalda,

soovides seega vara hõivamise lõpule viia. A. Kägu tegevus on kvalifitseeritav röövimisena.

Vägivald oli vahendiks asja äravõtmisel ja kannatanu vastupanu mahasurumiseks. A. Kägu

kasutas füüsilist vägivalda kannatanu eemale tõrjumiseks, säilitamaks valdust võõrale varale.

Vägivallaga asja üleminekut takistavat vastupanu murdes, põgenes süüdistatav kannatanule

kuulunud kõlariga sündmuskohalt. Seega oli A. Kägu poolt T.K. suhtes tarvitatud vägivald

ajaliselt seotud kannatanu kõlari hõivamisega. Eelnevast järeldub, et süüdistatava käitumises olid

kõik KarS § 200 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnused. Teo asjaoludest

saab järeldada, et süüdistataval oli soov kannatanu kestvalt tema kõlarist ilma jätta ja luua endale

omanikusarnane seisund. Seega tegutses A. Kägu kõlari omastamise eesmärgiga ja järelikult oli

tema käitumises olemas ka teo subjektiivne külg. Süüdistatav, lüües T.K. t näo piirkonda, et suruda

maha

kannatanu

vastupanu

asja

äravõtmisel,

tegutses

vähemalt

otsese

tahtlusega

KarS § 16 lg 3 järgi.

5. Mõistetud karistust põhjendades märkis maakohus kokkuvõtlikult, et A. Kägu tegevuses karistust

raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole. A. Kägu süü suurus on keskmisest madalam,

kuna tema toime pandud rünnak ei tekitanud raskeid tagajärgi, tarvitatud vägivald ei olnud

intensiivne ning röövitud asja väärtus ei olnud suur. A. Kägu on varemgi karistatud. Siis olid tema

teod suunatud avaliku rahu vastu, kusjuures teos oli olemas ka vägivalla element. Viimase

otsusega karistati A. Kägu tingimisi vangistusega. See karistus ei ole talle eripreventiivses mõttes

soovitud mõju avaldanud, kuivõrd A. Kägu pani toime uue kuriteo kaks päeva pärast süüdimõistva

kohtuotsuse kuulutamist. Järelikult selleks, et kinnistada keelunormi kehtivust ja mõjutada

A. Kägu käitumist paremuse suunas, tuleb teda karistada vangistusega. A. Kägu süü suurust,

karistuse eripreventiivset eesmärki ja õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades on võimalik teda

karistada vangistusega sanktsiooni alammääras.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

6. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Kägu kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega A. Kägu käitumise kvalifitseerimist

KarS §-de 199 ja 121 järgi.

7. Kaitsja väitel pole asjas vaidlust, et A. Kägu võttis kannatanu kõlari, pigem on vaidlus selles, kas

A. Kägu kasutas vägivalda selleks, et saada ja jätta kõlar enda valdusse. A. Kägu tunnistab ennast

süüdi kõlari võtmises, kuid mitte vägivalla kasutamises. Kaitsja toetab süüdistatava seisukohta, et

viimane ei löönud kannatanut, tegemist oli pigem tõukamisega. KarS § 200 kohaselt on röövimine

asja äravõtmine vägivallaga. Tõukamine on küll kehalise väärkohtlemise vorm, kuid otseselt see

valu ei põhjusta. Kannatanu sõnade kohaselt sai ta A. Kägu küünarnukiga vastu lõuga. Seega ei

4(6)

saa asuda seisukohale, et A. Kägu tahtlikult lõi kannatanut eesmärgiga varastatud asi enda

valdusesse jätta.

8. Röövimise puhul peab vägivald olema asja hõivamise vahend ja suunatu kannatanu vastupanu

mahasurumisele, mitte aga teistele eesmärkidele. Vägivald peab olema ajaliselt seotud asja

hõivamisega. Ajaline soetus tähendab seda, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga

samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusesse. Süüdistatava sõnade

kohaselt soovis ta kõlari varastada, pärast kõlari enda valdusesse saamist, lahkus ta

sündmuskohalt. Seega sündmuskohalt lahkudes, oli ta oma teo (varguse) lõpule viinud ja pärast

varguse lõpuleviimist rakendatud vägivald ei muuda süüdistatava tegu röövimiseks. A. Kägu

kasutas kannatanu suhtes nn vägivalda alles pärast asja hõivamist, seega on vägivalla kasutamine

ajaliselt vara hõivamisest lahutatud. Tema tegu tuleb subsumeerida KarS §-de 199 ja 121 järgi,

kuna pärast varguse lõpuleviimist rakendatud vägivald ei muuda seda röövimiseks.

9. Politsei patrullilehe kohaselt ei ole üheselt selge, millal väidetav löömine toimus. Kannatanu käis

meditsiiniasutuses vigastusi fikseerimas, kuid silmaga nähtavaid vigastusi tal ei olnud. Lähtudes

KrMS § 7 lg-st 3 tuleb kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus

tõlgendada tema kasuks.

10. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et A. Kägu süüditunnistamine KarS § 200 lg 1 järgi ei ole põhjendatud,

ja ta palub mõista süüdistatavale kergema karistuse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks

alust ei ole. Maakohus on piisavalt põhjendanud, kuidas ta jõudis olemasolevate tõendite põhjal

järeldusele, et A. Kägu lõi T.K. t ja et selle löögi eesmärk oli kehtestada lõplikult enda valdus

kannatanu kõlarile. Samuti kohaldas maakohus A. Kägu KarS § 200 lg 1 järgi süüdi tunnistades

õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja jätab need

KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Vastuseks apellatsioonile märgib

kolleegium järgmist.

12. Kaitsja väidab, et pärast seda, kui A. Kägu oli võtnud kannatanu kõlari ja asunud sellega

kannatanust eemalduma, ei löönud ta kõlari äraviimist takistama tulnud kannatanut, vaid

„tegemist oli pigem tõukamisega“ (KoTo, tl 96 pöördel). Seejuures tugineb kaitsja üksnes A. Kägu

ütlustele ega argumenteerita, mil moel maakohus eksis, kui luges kannatanu ütluste, kiirabikaardi

ja politsei patrullilehe alusel tõendatuks, et A. Kägu lõi kõlari äraviimist takistanud kannatanut

küünarnukiga näkku. Apellatsioonis ei ole ühtegi põhjendust selle kohta, miks tuleks maakohtu

otsuse aluseks olevaid tõendeid pidada ebausaldusväärseks või ebapiisavaks. Sisuliselt ei ole

kaitsja ühegi tõendi usaldusväärsust kahtluse alla seadnud, märkides vaid üldsõnaliselt, et kohus

pööras tähelepanu üksnes kannatanu ütlustele ja jättis tähelepanuta kaitsja seisukoha väidetava

vägivalla kasutamise osas. Ka kolleegium ei leia maakohtu otsusest vigu, mis võiksid seada

kahtluse alla järelduse, et A. Kägu lõi kannatanut.

13. Küll näeb ringkonnakohus alust kahelda süüdistatava ütluste usaldusväärsuses, sest A. Kägu poolt

kohtueelses menetluses antud ütlused on mitmes olulises küsimuses teiste tõenditega vastuolus.

See viitab süüdistatava kui tõendiallika ebausaldusväärsusele. Nii väitis A. Kägu ülekuulamisel

muu hulgas seda, et ta tunnistas enda kinnipidamisel kohe kõlari võtmist (KoTo, tl 29).

Politseiametnik T.N., kes kuulu A. Kägu kuriteosündmusele järgnenud päeval kinni pidanud

politseipatrulli koosseisu, andis aga ütlusi, mille kohaselt ütles A. Kägu tema juurde läinud

politseiametnikele hoopis seda, et tema ei ole mingit kõlarit võtnud, ehkki politseiametnikud ei

5(6)

olnud

talle

kõlari

vargust

varem

maininud

(KoTo,

tl

17).

Samuti

väitis

A. Kägu ülekuulamisel, et kuna ta ei olnud kõlarist huvitatud, jättis ta selle temaga koos aega

veetnud, kuid talle sisuliselt tundmatute inimeste kätte ja läks ilma kõlarita koju (KoTo, tl 29).

Samas nähtub kannatanu ütlustest, et 28. augustil 2017 võttis temaga ühendust end A. Kägu isana

esitlenud meesterahvas, kes kinnitas, et kõlar on tema käes, ja kes tõi samal õhtul kõlari

kannatanule tagasi ning vabandas poja tegude pärast (KoTo, tl 14). Samal ajal viibis A. Kägu ise

juba vahi all. Juhul, kui süüdistatav poleks kannatanu kõlarit koju viinud, vaid jätnud selle talle

tundmatute isikute kätte, nagu ta ülekuulamisel väitis, olnuks A. Kägu isal olnud vaevalt võimalik

kõlarit kannatanule tagastada. A. Kägu eelnevalt käsitletud väited, millega süüdistatav üritas

olukorda endale teatud määral soodsamana näidata, kuid mis on teiste tõenditega vastuolus,

seavad süüdistatava kui tõendiallika usaldusväärsuse tervikuna kahtluse alla. See annab põhjuse

mitte uskuda A. Kägu ütlusi ka osas, milles ta eitab kannatanu löömist.

14. A. Kägu küünarnuki-lööki kinnitavate kannatanu ütluste usaldusväärsusele osutab lisaks sellele,

et need ütlused on kooskõlas teiste tõenditega, ka tõik, et pole mingit teavet, et kannatanul olnuks

põhjust süüdistatavat alusetult süüstada. Tegemist oli kannatanu jaoks võõra inimesega. Sellele,

et kannatanul pole süüdistatava vastu vihavaenu osutavad kaudselt ka tema ütlused 4. septembri

2017. a ülekuulamisel, kus ta mh märkis, et „tegelikult mul enam pretensiooni pole selle poisi

vastu, kes mult selle kõlari ära võttis. Eks ma saan aru, et tegemist oli purjus peaga tehtud teoga

ja ma olen oma kahju hüvitatud saanud. Seega ma andsin talle andeks ja ma ei soovi, et politsei

enam seda asja menetleks.“ (KoTo, tl 14) Asjaolu, et kannatanul ei tuvastatud silmanähtavaid

vigastusi, ei välista tema löömist, sest ühest küünarnukiga tehtud löögist ei pruugi selliseid

vigastusi sageli üldsegi tekkida.

15. Siinkohal väärib märkimist seegi, et ehkki kaitsja väitel pole A. Kägu kannatanut löönud, vaid

üksnes tõuganud, palub kaitsja tunnistada A. Kägu lisaks vargusele süüdi ka kehalises

väärkohtlemises (seejuures ei ole tegemist apellandi alternatiivse taotluse, vaid põhitaotlusega).

Seega sisuliselt ei sea ka kaitsja ise kahtluse alla, et A. Kägu kasutas kannatanu suhtes vägivalda.

Iga tegu, mis vastab KarS § 121 lg 1 objektiivsele koosseisule, on käsitatav ka vägivallana

KarS § 200 lg 1 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a otsus

asjas nr 3-1-1-100-06, p 9).

16. Teiseks leiab kaitsja, et A. Kägu tarvitas kannatanu kallal vägivalda alles pärast asja hõivamist,

mitte asja hõivamise vahendina. Seetõttu ei muuda vägivalla kasutamine süüdistatava tegu

röövimiseks.

17. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonis ei osutata ühelegi argumendile ega seda kinnitavale

tõendile, mis kummutaks maakohtu tuvastatud sündmuste käigu, mille kohaselt järgnes kannatanu

süüdistatavale ja nõudis kõlari tagastamist kohe, kui A. Kägu oli kõlari kannatanu kõrvalt ära

võtnud ja asunud sellega kannatanust eemalduma. Vastuseks sellisele nõudmisele lõigi

süüdistatav kannatanut. Kannatanu ütluste kohaselt võttis süüdistatav „pingi pealt minule kuuluva

kaasaskantava bluetooth kõlari endaga kaasa. Kõlar oli pingi peal minu kõrval. Ma tahtsin enda

kõlarit tagasi saada ja järgnesin sellele mehele. Kui ma olin jõudnud selle meesterahva lähedale,

lõi ta mulle küünarnukiga vastu lõuga, mille tagajärjel tundsin ma valu ja millest tingituna mul

silme eest mustaks läks. Ma ütlesin sellele mehele, kes oli minu kõrval istunud ja minu kõlari ära

võtnud, et ma kutsun politsei. Ma võtsin oma telefoni, aga see mees hakkas mind taga ajama ja

ma jooksin tema eest ära […]“ (KoTo, tl 4) Eitades küll kannatanu löömist, kinnitas ka A. Kägu

oma ütlustes, et kannatanu järgnes talle kohe, kui süüdistatav oli kannatanu kõlari võtnud ja

sellega ära minema hakanud (KoTo, tl 28–29).

6(6)

18. Seega kasutas A. Kägu kõlari tagastamist nõudnud kannatanu kallal vägivalda vahetult pärast

seda, kui süüdistatav oli kõlari enda kätte võtnud ja asunud sellega kannatanust eemalduma.

Vägivalla kasutamise ajal ei olnud A. Kägul veel tekkinud faktilist võimalust kannatanu kõlarit

vabalt – s.o eelmisest valdajast sõltumatult – vallata ja kasutada, millest alates saaks rääkida uue

valduse kehtestamisest ja seega ka lõpuleviidud vargusest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

9. septembri 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-94-97). Vargus on lõpule viidud momendist, mil

süüdlasel tekib faktiline võimalus asja vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuni sellise võimaluse

saabumiseni ei ole vargus lõpule viidud ning toimepanija varguse-tahtlus võib üle kasvada

tahtluseks panna toime teine kuritegu. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. septembri

1996. a otsus asjas nr 3-1-1-95-96) Kuna käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel ei olnud A. Kägu

kannatanu löömise ajaks enda valdust kõlarile veel kehtestada jõudnud, oli ka võimalik varguse

ülekasvamine röövimiseks.

19. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil

võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on

tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b) vägivalda kasutati asja

hõivamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-12-09, p 7).

Vägivalda kasutatakse asja hõivamiseks mh ka siis, kui toimepanija, kes algselt soovis toime

panna varguse, kasutab vara hõivamise lõpuleviimiseks teda takistama ilmunud isiku suhtes

vägivalda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-54-13,

p-d 2 ja 9).

20. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel kasutas süüdistatav kannatanu suhtes vägivalda

just selleks, et viimane ei takistaks tal kõlari äraviimist ehk teisisõnu eesmärgiga viia lõpule enda

valduse kehtestamine kannatanu kõlarile ja saavutada olukord, kus tal on võimalik kõlarit

faktiliselt vabalt (kannatanust sõltumatult) vallata. Seega oli kõlari tagastamist nõudnud

kannatanu kallal tarvitatud vägivald A. Kägu jaoks kõlari hõivamise vahend ja süüdistatava tegu

tuleb kvalifitseerida KarS § 200 lg 1 järgi röövimisena, nagu maakohus seda tegigi.

21. Kolleegium ei näe ka võimalust A. Kägu karistuse kergendamiseks. Maakohus karistas

süüdistatavat KarS § 200 lg 1 sanktsiooni alammäärale vastava vangistusega ja apellatsioonist ega

kriminaalasja teistest materjalidest ei nähtu KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlikke asjaolusid, mis

lubaksid kohaldada praegusel juhul karistust alla seaduses sätestatud alammäära.

22. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 13. novembri 2017. a otsuse muutmata ja A. Kägu kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)