2-16-8096/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-8096

Tsiviilasi

XX ja YY avaldus TT ja UU vastu avalikult

kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. septembri 2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX ja YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja I (määruskaebuse esitaja I): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Avaldaja II (määruskaebuse esitaja II): YY (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Avaldajate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat

Alan Biin

Puudutatud isik I (vastustaja I): TT (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Tarmo Repp ja Rando Maisvee

Puudutatud isik II (vastustaja II): UU (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada menetlusosaliste 17. novembri, 1. detsembri ja 21. detsembri 2017

taotlused ning võtta uute tõenditena vastu 1935., 1959. ja 1989. aasta kaardid,

selgitused 1935. ja 1989. aasta kaartidele, II 28. septembri 2017 kirjalik selgitus ja

2005. aasta foto Mäeotsa kinnistust.

2. Jätta Harju Maakohtu 19. septembri 2017 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud solidaarselt XX ja

YY kanda.

5. Rahuldada TT avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Välja

mõista TT kasuks XX-lt ja YY-lt solidaarselt menetluskulude hüvitis

1 439,10 eurot ning sellelt summalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni

menetluskulude hüvitise tasumiseni.

2 (10)

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED

XX (avaldaja I) ja YY (avaldaja II, koos „avaldajad“) esitasid 23. mail 2016 Harju

Maakohtule avalduse TT (puudutatud isik I) ja UU (puudutatud isik II) vastu avalikult

kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks ning taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

Maakohus küsis enne esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist puudutatud isikute arvamusi ja

jättis taotluse rahuldamata.

Avaldajad palusid määrata piiranguteta juurdepääsutee avaldajatele kuuluvale Pärna

kinnistule asukohaga Raudoja küla Anija vald Harjumaa (kinnistusraamatu registriosa

nr 2439702, edaspidi „Pärna kinnistu“) järgnevalt (edaspidi „tee A“):

 juurdepääs kulgeb mööda puudutatud isikule I kuuluval Mäeotsa kinnistul asukohaga

Raudoja küla Anija vald Harjumaa (kinnistusraamatu registriosa nr 2548102, edaspidi

„Mäeotsa kinnistu“) asuvat teed kuni puudutatud isikule II kuuluva Tampli kinnistuni

asukohaga Raudoja küla Anija vald Harjumaa (kinnistusraamatu registriosa

nr 2794302, edaspidi „Tampli kinnistu“) alates märgitud tee ristmikust teega, mis

suundub Piibe maanteelt põhja suunas;

 puudutatud isikul I on kohustus anda nõusolek Mäeotsa kinnistu registriosa III jakku

märkuse kandmiseks, mille kohaselt Pärna kinnistu igakordne omanik omab

piiranguteta juurdepääsu õigust oma kinnistule kohtumääruses sätestatud tingimustel;

 Pärna kinnistu igakordne omanik on kohustatud juurdepääsuõiguse eest kinnisasjale

tasuma teeniva kinnisasja omanikule 30 eurot aastas.

Avaldajad tõid esile järgmised asjaolud:

 Pärna kinnistu kuulub avaldajatele, Mäeotsa kinnistu puudutatud isikule I ja Tampli

kinnistu puudutatud isikule II;

 avaldajatel puudub juurdepääs avalikult teelt Pärna kinnistule;

 avaldajad soovivad kasutada Pärna kinnistut oma koduna. Elamu renoveerimiseks ja

elamu kasutamiseks on vajalik kinnistule juurdepääs sõidu- ja veoautodega ning

ehitustehnika ja –mehhanismidega;

 ainus võimalik, optimaalseim, kõige lühem ja lihtsaim juurdepääs Pärna kinnistule on

üle Mäeotsa ja Tampli kinnistute avaldajate pakutud viisil, st läbi puudutatud isiku I

hoovi. Tegemist on ajaloolise juurdepääsuga Pärna kinnistule;

 puudutatud isik I on tõkestanud üle tema kinnistu kulgeva tee tõkkepuuga;

 puudutatud isik II on suuliselt nõustunud võimaldama avaldajatele juurdepääsu Pärna

kinnistule üle Tampli kinnistu;

3 (10)

 puudutatud isik I ei kasuta Mäeotsa kinnistut ja sellel asuvat elamut püsiva elukohana.

Hooneregistri andmetel on Mäeotsa kinnistul üks elamu, mis asub teest A umbes 25 m

kaugusel, aga avalikult kasutatavast kruusateest kõigest 13 m kaugusel;

 avaldajate arvates ei ole mõistlik puudutatud isiku I ettepanek kasutada Pärna kinnistule

juurdepääsuks läbi metsa rajatava teed, sest see teeb umbes 700 m pikkuse ringi. Metsas

on kitsas pinnaserada, mis märjal aastaajal ilmselgelt ei ole võimeline sõidukeid

kandma. See on kitsas puudevaheline rada ja sõiduautoga vaevu läbitav, samuti ei mahu

sellele lumelükkamistehnika. Lisaks kulgeks kõnealune metsatee mööda truupi üle

kuivenduskraavi. Truup on väga kitsas, väikese kandevõimega ega ole sõiduautoga

ületatav, eriti kui maa on märg või lumine.

Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja tegi omapoolse ettepaneku juurdepääsu

määramiseks Pärna kinnistule järgmiselt (edaspidi „tee B“):

 juurdepääs Pärna kinnistule määrata Mäeotsa ja Tampli kinnistut läbiva metsatee kaudu;

 tee laius on kuni 3,5 m; kuni 3,5-tonniste sõidukite juurdepääs on tagatud

ööpäevaringselt; 3,5 kuni 7-tonniste sõidukite juurdepääs on tagatud tööpäeviti kell 9.00

ja 18.00; avaldajad ja Pärna kinnistu igakordsed omanikud kohustuvad tagama tee

kahjustamisel selle taastamise ja sulgema enda järel piirded nii lahkudes kui tulles; teele

ei ole õigust parkida ega ladustada/hoida teel liiklemist takistavaid esemeid ning teel

kehtivad liiklusseadusest tulenevad õuealal liiklemise põhimõtted;

 juurdepääsu talumise eest tasuvad avaldajad või Pärna kinnistu igakordsed omanikud

puudutatud isikule I või Mäeotsa kinnistu igakordsetele omanikele tähtajatult 110 eurot

aastas, millele lisandub õigusaktides sätestatud juhtudel käibemaks;

 tee korrashoiu eest tasuvad avaldajad või Pärna kinnistu igakordsed omanikud

puudutatud isikule I või Mäeotsa kinnistu igakordsetele omanikele tähtajatult

2 991,60 eurot aastas, millest arvestatakse maha käibemaks õigusaktides sätestatud

juhtudel, sh 2016. aastal on tasu suuruseks 3 694,80 eurot, millest arvestatakse maha

käibemaks õigusaktides sätestatud juhtudel;

 tasu juurdepääsu talumise ja tee korrashoiu eest kuulub tasumisele iga-aastaselt

ettemaksena, mille tasumise kohustus on hiljemalt vastava aasta jaanuari teine kuupäev

ning tasu 2016. aasta eest kuulub tasumisele määruse jõustumisest viie päeva jooksul.

Puudutatud isik I tõi esile järgmised asjaolud:

 erinevalt avaldajate taotletavast teest A ei poolita tee B puudutatud isiku I hoovi, ei

möödu puudutatud isiku I maja akende alt ega sea liiklusohtu puudutatud isiku I

pereliikmete elu ja tervist;

 tee B võimaldab avaldajatel Pärna kinnistule sõita kuni 7-tonniste sõidukitega, mida ei

võimalda aga tee A, sest sellel paikneb enne Mäeotsa kinnistut sillal 3,5-tonnine

koormuspiirang. Lisaks puudub kandevõime juurdepääsul osas, mis läbib Mäeotsa

kinnistu hoovi, mida ilmestab õue poriseks muutumine ja rööbaste teke. Tee B on vaid

270 m pikem teest A;

 ajalooliselt on juurdepääsuks Pärna kinnistule kasutatud teed B (ca 2/3 kogu tee mahust,

kuhu on minevikus tee rajatud, mida võib, aga ei pea parendama). Avaldajate taotletav

tee A oli ajutine, mis oli teada nii Pärna kinnistu endisele omanikule kui ka avaldajatele;

 puudutatud isik I on omal initsiatiivil ja kuludega ning kooskõlastatult puudutatud

isikuga II teinud puhastustööd tee B asukohas;

4 (10)

 puudutatud isik I on valmis loobuma kulutuste hüvitisest ja juurdepääsu tasust suuremas

ulatuses (v.a juurdepääsu parendamise nõudest summas 703,20 eurot), kui juurdepääsu

ei määrata üle puudutatud isiku I hoovi ning vastava kohtumäärusega pannakse

korrahoiukohustus avaldajatele ja igakordsele Pärna kinnistu omanikule, sh kohustus

hüvitada korrahoiukohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju.

Puudutatud isik II nõustus, et juurdepääsuks Pärna kinnistule võib kasutada Tampli talu

kinnistu ajaloolist sissesõidutee ala. Ajalooline sissesõidutee Tampli kinnistule on 1948. aasta

kaardi kohaselt kulgenud läbi metsa. Puudutatud isik II on nõus mõlema alternatiivse

variandiga juurdepääsu määramiseks ega soovi saada juurdepääsu tasu, aga soovib edasiste

Tampli kinnistuga seonduvate projekteerimis- ja ehitustööde osas kooskõlastusi.

Maakohus teostas 31. oktoobril 2016 vaatluse Pärna, Mäeotsa ja Tampli kinnistutel.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus rahuldas 18. septembri 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse osaliselt

ja määras tähtajatu juurdepääsu avaldajate kinnistule tee B kaudu. Juurdepääsutee on 3,5 m lai

ning asub Mäeotsa ja Tampli kinnistutel. Pärna kinnistu igakordsetel omanikel on kohustus

tagada juurdepääsutee korrashoid omal kulul ning järgida juurdepääsutee kasutamisel hea usu

põhimõtet ja liiklusseadusest tulenevaid massipiiranguid, samuti kanda tee taastamise kulud tee

kahjustamisel. Pärna kinnistu igakordsetel omanikel on kohustus kooskõlastada Tampli

kinnistu omanikuga juurdepääsutee projekteerimis- ja ehitustööd Tampli kinnistul. Maakohus

kohustas puudutatud isikuid andma tahteavaldused kinnistusraamatusse märkuste kandmiseks

juurdepääsutee kohta ja asendas nende tahteavaldused määrusega asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 641 kohaselt. Samuti mõistis kohus avaldajatelt solidaarselt välja hüvitise 703,20 eurot

puudutatud isiku I kasuks.

Menetluskulud jäid solidaarselt avaldajate kanda. Maakohus määras hüvitatavad kulud kindlaks

rahaliselt ning mõistis avaldajatelt solidaarselt puudutatud isiku I kasuks välja 4 994,36 eurot

ja sellelt summalt viivise.

Maakohus tugines AÕS § 156 lg-le 1 ja §-le 641 ning põhjendas lahendit järgmiselt.

8.1. Kinnistusraamatu andmetel kuulub avaldajatele Pärna kinnistu, puudutatud isikule I

Mäeotsa kinnistu ja puudutatud isikule II Tampli kinnistu. Avaldajate kinnistu külgneb Tampli

kinnistuga. Vaidlust ei ole, et avaldajatel puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele.

Maakohus kaalus avaldajate pakutud juurdepääsutee varianti mööda Mäeotsa kinnistul asuva

hoone õueala (tee A) ning puudutatud isiku I pakutud juurdepääsutee varianti üle Mäeotsa

kinnistu ja Tampli kinnistu selliselt, et juurdepääsutee läbib suuremas osas Tampli kinnistul

asuvat metsateed (tee B).

8.2. Juurdepääsu määramine üle puudutatud isiku I hoovi ei ole poolte huve kaaludes ja

tuvastatud asjaolusid arvestades põhjendatud. Kohus veendus paikvaatlusel, et Mäeotsa

kinnistul asuv hoone paikneb teest A ca 5 m kaugusel (I kd tl 186). Kattega tee puudub, hoovis

on vaid sisse sõidetud porised rööpad (I kd tl 187). Juurdepääsu määramine läbi puudutatud

isiku I hoovi ei ole põhjendatud, kuna seal ei ole tee jaoks sobivat aluspinnast ega katet, tee

mööduks liiga lähedalt hoonest ning liiklevate masinate tõttu võivad ohtu sattuda puudutatud

isiku I alaealine laps või teised perekonnaliikmed. Samuti on ebamõistlik eeldada nagu peaks

puudutatud isik I taluma, et avaldajad sõidavad hoone akende alt väga lähedalt läbi, häirides

perekonna igapäevaseid toiminguid. Seda eriti olukorras, kus eksisteerib ka reaalne variant

juurdepääsu määramiseks viisil, kus see hoovi ei läbi. Tee A oli üksnes ajutine juurdepääs

avaldajate kinnistule ja see ei ole ajalooliselt väljakujunenud juurdepääsutee ega pikaaegne

tava.

5 (10)

8.3. Kohus tuvastas vaatlusel, et avaldajate kinnistu juurest algab tee B, mille alguses tuleb

ületada truup (I kd tl 189–190). Tee kulgeb läbi metsa ja on piisavalt lai, et seda autoga läbida

(I kd tl 191–192). Tee tagumine osa möödub puudutatud isikule II kuuluva kinnistuga

külgnevatest hoonetest ja jõuab välja korrastatud sõiduteeni (I kd tl 193–194). Kohus leidis, et

juurdepääs on maakorralduslikult võimalik määrata mööda metsas kulgevat teed, mis on

piisavalt lai sõidukitega liiklemiseks. Samuti on sellel puudutatud isiku II kinnituste ja esitatud

tõendite kohaselt ajalooliselt (I kd tl 82) kulgenud juurdepääsutee avaldajate kinnistule. Tee B

kasutamine ei eelda rajatiste eemaldamist ega häiri kellegi igapäevaelu.

Tuvastatav ei ole, et juurdepääs tee B kaudu oleks oluliselt kallim või ebaproportsionaalselt

kulukam kui piisava kandevõimega tee A rajamine. Avaldajad esitasid Verston Ehitus OÜ

hinnapakkumise, mille kohaselt tee B maksumuseks kujuneks 17 309,38 eurot (I kd tl 200),

kuid ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud tee A võimalikku maksumust.

Avaldajate taotletud juurdepääsu vajaks täiesti uue tee A loomist, samas teed B on juba

varasemalt kasutatud juurdepääsuks (I kd tl 82). Avaldajatel tuleb küll tee B puhul täiendavalt

kanda truubi laiendamise ja teekatte parandamise kulu, aga need ei ole ebaproportsionaalselt

suured võrreldes puudutatud isiku I huvidega. Tee B ei ole ebamõistlikult pikk ning võimaldab

avaldajatel teed kasutada vastavalt oma äranägemisele. Sel viisil juurdepääsu määramisega

nõustusid mõlemad puudutatud isikud. Kokkuvõttes on tee B puudutatud isikute ja avaldajate

huve kõrvutades kõige põhjendatum variant. Lisaks on avaldajad kohtuistungil selgitanud, et

neil on võimalik tee täiendavaks väljaehitamiseks taotleda toetust (I kd tl 70 pöördel), seega

eelduslikult ei pea avaldajad ise tasuma kogu tee parandamiseks kuluvat summat.

8.4. Puudutatud isik II avaldas, et ei soovi juurdepääsu tee määramise eest kohtulahendiga

väljamõistetavat tasu (II kd tl 71). Ka puudutatud isik I märkis, et loobub kulutuste hüvitamise

ja muu tasu nõudest, kui kohus määrab avaldajatele juurdepääsuks tee B ning jätab korrashoiu

kohustuse avaldajate kanda (II kd tl 37). Seega ei määranud kohus puudutatud isikutele hüvitist

juurdepääsu talumise ja korrahoiuga kaasnevate kulude eest ega ka täiendavat tasu seoses tee

ainukasutusõiguse kaotusega. Põhjendatud on jätta määratava juurdepääsuteega seotud

kulutuste kandmise kohustus avaldajatele kuuluva kinnistu igakordsetele omanikele.

Puudutatud isik I palub avaldajatelt välja mõista juurdepääsu tee määramise tasuna üksnes

senini juurdepääsu tee korrahoidmiseks tehtud kulutused summas 703,20 eurot. Kulud on

tõendatud AbiOn OÜ arvetega nr 3/2016 ja 1/2016 ning Katkera OÜ arvega nr 1846 (I kd

tl 95–97), millest nähtub, et juurdepääsutee korrastamiseks telliti metsaraie ja ekskavaator-

laaduri teenused. Avaldajad ei vaielnud vastu puudutatud isiku I nõude suurusele. Kuna AÕS

§ 156 lg 1 võimaldab juurdepääsutasu mõista ka ühekordse hüvitisena, tuleb avaldajatel

puudutatud isikule I tasuda seoses juurdepääsu määramisega 703,20 eurot.

MÄÄRUSKAEBUS

Avaldajad esitasid määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja uue

määrusega avalduse rahuldada. Koos kaebusega esitasid avaldajad 1935., 1959. ja 1989. aastate

kaardid ning II seletuse. Ringkonnakohtu palvel avaldajad täpsustasid oma taotlust

17. novembril 2017 ja palusid rahuldada avalduse nagu märgitud eespool p-s 2, st määrata

juurdepääs tee A kaudu.

Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

 maakohus hindas tõendeid ühekülgselt ja kallutatult ega kogunud hagita menetluse

reeglitele vastavalt ise täiendavaid tõendeid või teinud menetlusosalistele ettepanekut

neid esitada. Samuti ei hinnanud maakohus menetlusosaliste vastuväiteid;

 juurdepääs tuleks määrata avaldajate taotletud viisil, st tee A kaudu, sest:

6 (10)

o sel viisil juurdepääsu avaldajate kinnistule üle puudutatud isikute kinnistute on

kasutatud vähemalt 1935. aastast, see ei ole ajutine juurdepääs;

o nii avaldajad kui ka puudutatud isikud kasutavad teed A, sh puudutatud isik I

kasutab nimetatud juurdepääsu oma hoovi sõitmiseks;

o puudutatud isik I ei ela Mäeotsa kinnistul igapäevaselt, vaid seal paikneb üksnes

suvila. Lisaks läheb avaldajate taotletud juurdepääs mööda puudutatud isiku I

saun-majandushoonest, mitte elumajast;

o avaldajate taotletud viisil juurdepääs avaldajate kinnistule kulgeks mööda

puudutatud isiku I kinnistut vaid 30 m ulatuses;

 juurdepääsu ei tule määrata tee B kaudu, sest:

o avalduse esitamise ajal tee B puudus ja selle rajas puudutatud isik I alles

menetluse kestel. Seda kinnitavad AbiOn OÜ 16. ja 30. mai 2016

hinnapakkumised ning Katkera OÜ 28. mai 2016 arve nr 1846, mille sisu on

pinnasetee loomine üle Mäeotsa kinnistu ja raie teostamine Tampli kinnistul;

o 31. oktoobri 2016 vaatlusprotokollist nähtuvalt on tee B pinnasetee, kus

murukamar on sahaga ära lükatud ning igasugune muu tee seal puudub. Teed B

ei ole võimalik kasutada vihmasel või talvisel ajal, sest see ei kanna sõiduautot.

Lisaks sõiduautole ei ole see läbitav kiirabi- või päästeautoga;

o menetlusosalised ei ole esitanud tõendeid tee B olemasolu või selle kandevõime

kohta ja kohus ei ole neid ka iseseisvalt kogunud;

o tee B kaudu juurdepääsu määramisel tuleb rajada 445 m pikkune teelõik ja

truup, mille hinnanguline maksumus on üle 17 000 euro. Tee A (st 30 m ulatuses

üle Mäeotsa kinnistu) maksumuseks on alla kümnendiku sellest, kui lähtuda tee

pikkusest;

 avaldajatelt 703,20 euro väljamõistmine juurdepääsutee korrastamise tasuna on

põhjendamatu. Need on uue tee loomise kulud pärast kohtusse pöördumist, puudutatud

isik I tegi need omaalgatuslikult;

 vaidlustatud määrus viib avaldajad sisuliselt pankrotti, sest neil puudub majanduslik

võimekus tasuda 20 000 eurot uue tee ja truubi ehituse eest. Kohus jättis tähelepanuta,

et tee rajamise toetuse taotlusvoor sai läbi juunis 2017. Pole teada, kas 2018. aastal sama

toetust jagatakse. Uue tee väljaehitamine ei saa olla ainult avaldajate kohustus;

 määrus on tehtud nii avaldajate kui ka puudutatud isiku I huvides, sest avaldajad vajavad

juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, aga puudutatud isiku I huvi on, et see

juurdepääs kulgeks tema hoovist kaugemalt. Seega ei ole õiglane ega seaduse mõttega

kooskõlas kõikide menetluskulude avaldajate kanda jätmine. Puudutatud isik I on oma

tegevusega andnud põhjuse kohtusse pöördumiseks ja õiglane oleks jätta menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja sellele

vastamiseks.

Puudutatud isik I palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja tagastada kaebusele lisatud tõendid.

Alternatiivselt, maakohtu määratud juurdepääsu asukoha muutmisel või juurdepääsu

korrashoiukohustuse avaldajate kanda mittemääramisel palus puudutatud isik I:

7 (10)

 kohustada avaldajaid või Pärna kinnistu igakordseid omanikke tasuma puudutatud

isikule I või Mäeotsa kinnistu igakordsetele omanikele juurdepääsu talumise eest

110 eurot aastas, millele lisandub õigusaktides sätestatud juhtudel käibemaks;

 kohustada avaldajaid või Pärna kinnistu igakordseid omanikke tasuma puudutatud

isikule I või Mäeotsa kinnistu igakordsetele omanikele juurdepääsu korrashoiu eest

2 991,60 eurot aastas, millest arvestatakse maha käibemaks õigusaktides sätestatud

juhtudel, sh 2016. aastal on tasu suuruseks 3 694,80 eurot, millest arvestatakse maha

käibemaks õigusaktides sätestatud juhtudel;

 jätta menetluskulud avaldajate kanda.

Puudutatud isik II märkis, et määruskaebusele on lisamata kaebuses nimetatud dokumendid.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule.

Ringkonnakohus andis 6. novembri 2017 kirjaga avaldajatele tähtaja korrektselt

vormistatud määruskaebuse esitamiseks ja puuduvate lisade esitamiseks, samuti said

puudutatud isikud võimaluse vastata kaebuse täpsustusele.

Avaldajad esitasid 17. novembril 2017 määruskaebuse täpsustuse ja selle lisad. Täiendavalt

esitas avaldaja I 21. detsembril 2017 foto Mäeotsa kinnistul 2005. aastal asunud teest, mis oli

maja hoovist eraldatud aiaga.

Puudutatud isik I leidis, et kaebusele lisatud tõenditest pole võimalik järeldada juurdepääsu

ajaloolist kulgemist mööda teed A. Nimelt nähtub 1935. aasta kaardilt, et väidetava teena

viidatud punktiir läbib hoonet, st ei saa olla tee tähis. Lisaks on punktiiri teena käsitlemisel

kaardil metsa sees ringteed, mis kuhugi ei vii. Hilisematel, 1959. ja 1989. aastate kaartidel on

väidetavalt teed märgistav katkendjoon tõmmatud ka tee B asukohta. II kirjalikud ütlused on

lubamatu tõend, sest avaldajatel oli võimalik taotleda sama isiku ülekuulamist tunnistajana juba

maakohtus, mida nad aga ei teinud.

Puudutatud isik II märkis vastuseks määruskaebusele ja lisatud tõenditele järgmist. Punktiir-

jooned 1935. aasta kaardil ei ole tähista teid, vaid need on eraldusjooned metsa-, põllu-, ja

heinamaade vahel. Puudutatud isik II juhtis tähelepanu enda 2. juuni 2016 arvamusele ja

1948. aasta selgitustega kaardile. 1959. aasta kaardil kajastuvad samad rajad, teed ja kraavid,

mis 1948. aasta kaardil. Punktiiriga (5) on tähistatud metsa-heinamaa eraldusjoon. Endine

taluaegne sissesõidutee (4) piki kuivenduskraavi serva. Omaaegne majapidamiste (1) ja (2)

vaheline käigurada (3) heinamaadele. Teest (4) vasakule jäävad kaldu olevad teed – kraavitatud

metsateed. Puudutatud isik II lisas seisukohale 1948. aasta kaardi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Maakohtu määrus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Avaldajad kannavad määruskaebuse menetlemise

kulud.

Ringkonnakohus rahuldab menetlusosaliste taotlused ja võtab vastu määruskaebe-

menetluses esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid.

Avaldajad taotlesid kaebuse lahendamiseks istungi määramist. TsMS § 667 lg 3 esimene lause

sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks

kohtuistungit korraldada. Kuna maakohus on menetlusosalised ära kuulanud, nende avaldused

vajalikuks peetud ulatuses protokollinud ja kaebuses ei tugine avaldajad protokolli puudustele,

siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuistungit korraldada ning lahendab määruskaebuse

kirjalikus menetluses.

8 (10)

Maakohus lähtus põhjendatult AÕS § 156 lg-st 1. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu

nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal

avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja

juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille

kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt

Riigikohtu 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 49).

Maakohus on ka õigesti viidanud, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike

huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda

vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (ibid). Vaidlustatud määruse põhjendustest

nähtub, et maakohus on vaidluse lahendamisel igakülgselt kaalunud kinnisasjade omanike

vastandlikke huve, analüüsides menetlusosaliste väiteid ja hinnates tõendeid. Maakohus ei ole

kaalumispiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses esitatud põhjendustega

ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Järgmiseks vastab ringkonnakohus kaebuse

väidetele.

Avaldajad leiavad, et maakohus rikkus tõendite igakülgse ja objektiivse hindamise

kohustust ega ole hagita menetluse reeglitele vastavalt kogunud ise täiendavaid tõendeid või

teinud menetlusosalistele ettepanekut neid esitada. Samuti ei ole maakohus avaldajate arvates

hinnanud poolte vastuväiteid. Ringkonnakohus avaldajate etteheidetega ei nõustu. Avaldajad ei

ole märkinud, milline konkreetne maakohtule esitatud tõend jäi hindamata või millise järelduse

oleks kohus pidanud avaldajate arvates tõendite hindamisel tegema.

Sisuliselt on avaldajad seisukohal, et nende taotletud teed A tuleks eelistada viiel põhjusel:

esiteks on see ajalooliselt välja kujunenud, aga tee B on loodud menetluse ajal; teiseks

kasutavad teed A lisaks avaldajatele puudutatud isik I ja tema perekond; tee A on kolmandaks

odavam ja neljandaks lühem kui tee B ning viiendaks ei riivaks juurdepääs tee A kaudu oluliselt

puudutatud isiku I elukorraldust, sest möödub lähedalt üksnes majandushoonest (mitte elamust)

ja puudutatud isik I ei kasuta oma kinnisasja aastaringselt.

Ringkonnakohus ei nõustu avaldajate väitega, et tee A on ajalooliselt välja kujunenud

juurdepääsuteena Pärna kinnistule ja see on ainus võimalik juurdepääs.

18.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 1935. aasta kaardilt teha järeldust, et punktiiriga

märgitud joon (kaardil tähistatud numbriga 3, II kd tl 134) tähistab teed. Hilisematel 1959. aasta

(II kd tl 137) ja 1989. aasta kaartidel (II kd tl 138) on ühesuguse katkendliku joonega tähistatud

nii tee, mis kulgeb Pärna ja Mäeotsa kinnistu vahel risti üle Tampli kinnistu (mõlemal kaardil

tähistatud numbriga 3), kui ka metsatee (mõlemal kaardil tähistatud numbriga 4). Isegi juhul,

kui juurdepääs üle Mäeotsa kinnistu hoovi oli 1959. ja 1989. aastal olemas, oli samal ajal

olemas ka metsatee. Seega ei saa pidada teed A ajalooliseks juurdepääsuteeks Pärna kinnistule,

vaid see võis pigem olla naabritevaheline tee. Eeltoodut ei muuda II seletustest ja 2005. aasta

fotolt nähtuv asjaolu, et erinevalt varasemast ei ole Mäeotsa kinnistu hoov enam eraldatud teest

aiaga, millise olukorra on tekitanud puudutatud isik I ise.

18.2. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuigi varasemat tava juurdepääsu kohta üle võõra

kinnisasja tuleb arvestada, ei ole see ainumäärav (vt Riigikohtu 21. mai 2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-45-04, p 16; 12. aprilli 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 21). Seega on kõikide

asjast puudutatud isikute huvide kaalumisel ja vaidluse asjaolusid arvestades võimalik hinnata,

millisel viisil on mõistlik määrata juurdepääs käesoleval ajal. Sellest tulenevalt ei oma määravat

tähtsust, millal on tee B tekkinud ja kes selle rajas.

18.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa puudutatud isikule I heita ette pingutuste (ja kulutuste)

tegemist vältimaks teisele kinnistule juurdepääsu määramist üle puudutatud isiku I kinnistu

hoovi. Puudutatud isiku I tegevust ei saa ka hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1

järgse nõude realiseerimise takistamiseks.

9 (10)

18.4. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on maakohus veendunud, et puudutatud isiku I pakutud

juurdepääsu alguses tuleb ületada kitsas truup (I kd tl 190), misjärel kulgeb tee läbi metsa ja

möödub puudutatud isikule kuuluva kinnistuga külgnevatest hoonetest ning tee on piisavalt lai

autoga läbimiseks (I kd tl 191–193). Arvestades, et teed B läbi metsa on kasutatud ka

varasemalt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust kahelda selles, et teel on võimalik liigelda

sõiduautoga. Õige on ka maakohtu viide sellele, et juurdepääsu asukohas ei pea olema valmis

tee, kuid peab olema piisavalt selge, et nimetatud kohta tee rajamine on võimalik. Käesoleval

juhul on aga tee olemas ning seda saab kasutada (sh varasemast sagedamini ja raskemate

sõidukitega), vajadusel pärast truubi laiendamist ja teekatte parandamist. Seega ei pea avaldajad

rajama uut juurdepääsuteed, vaid üksnes tegema vajadusel kulutusi läbi metsa kulgevale

juurdepääsuteele. on Avaldajate esindaja avaldas 1. juuni 2017 kohtuistungil, et pärast vaatlusel

kohtu antud selgitusi nõustusid avaldajad võimalusega, et hakkavad juurdepääsuks kasutama

pikemat alternatiivi (II kd tl 70 pöördel). Asjakohane on ka puudutatud isiku I viide sellele, et

porised rööpad juurdepääsul üle Mäeotsa kinnistu hoovi viitavad nimetatud juurdepääsu

puudulikule kandevõimele (nt II kd tl 10, I kd tl 186–187).

Kui puudutatud isik I kasutab tõkkepuuga piiratud teed oma hoovi sõitmiseks, siis ei õigusta

see avaldajatele juurdepääsu andmist üle Mäeotsa kinnistu hoovi. Kaardilt (I kd tl 60) ja fotolt

(I kd tl 64) nähtub, et Mäeotsa kinnistul pargib sõiduauto tõkkepuuga piiratud sissesõidu

lähedusse, mis tähendab hoovi ilmselgelt väiksemat koormamist kui avaldajatele juurdepääsu

võimaldamine üle kogu hoovi. Lisaks on puudutatud isikul I kui kinnisasja omanikul õigus

lubada või keelata oma kinnisasjal liikumise. Vaidlust ei saa olla selles, et puudutatud isik I on

ajutiselt lubanud juurdepääsu üle oma kinnisasja hoovi. Avaldajad on ka kohtule kinnitanud, et

nad olid teadlikud sellest, et juurdepääs üle Mäeotsa kinnistu hoovi on ajutine (1. juuni 2017

kohtuistungi protokoll, II kd tl 71 ülal).

Teede A ja B pikkuse ja maksumuse osas tuleb eelkõige märkida, et need on käesoleva

juhtumi asjaoludel vähem kaalukamad kui puudutatud isiku I huvi kasutada ise oma kinnistut

talle sobival viisil. Isiku omandiõiguse riive on ulatuslik, kui ta peab taanduma talle kuuluva

asja kasutusõiguse osas naabri kasuks. Eelkõige tuleb sellist riivet taluda olukorras, kus teine

mõistlik alternatiiv puudub. Avaldajad ei ole tõendanud, et tee B oleks pikkuselt ja

maksumuselt ebamõistlik. Maakohus on õigesti märkinud, et teede maksumuste võrdlemiseks

oleks tulnud esitada ka tee A rajamise kalkulatsioon, mida avaldajad ei teinud. Teede

maksumusi ei saa võrrelda pelgalt teede pikkuste põhjal.

Lisaks on avaldajad väitnud, et puudutatud isik I ei ela Mäeotsa kinnistul igapäevaselt ning

avaldajate taotletud juurdepääs möödub puudutatud isiku I saun-majandushoonest, mitte

elumajast. Avaldajad on ka märkinud, et nende taotletud viisil juurdepääs kulgeks mööda

puudutatud isiku I kinnistut vaid 30 m ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et toimiku materjalidest

nähtuvalt moodustab ka 30 m ulatuses juurdepääs märkimisväärse osa kinnistu hoovist ning

kinnistu hoovile sissesõidetud rööpad oluliselt nii hoovi välisilmet (I kd tl 186–187) kui ka

kinnistu elanike privaatsust. Samuti riivab omaniku huvi möödasõit igast tema majapidamisse

kuuluvast hoonest ja sõltumata sellest, kas kinnistut kasutatakse aastaringselt.

Maakohtu määratud juurdepääsutee variant suurendab nii Mäeotsa kui ka Pärna kinnistu

privaatsust ja vähendab pingelistes suhetes naabrite omavahelisi kokkupuuteid. Ringkonna-

kohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks on antud juhul puudutatud isiku I

huvid kaalukamad kui avaldajate huvid. Avaldajate väited, et neil ei pruugi tekkida võimalust

taotleda tee rajamise toetust, ei takista juurdepääsu määramist maakohtu valitud viisil ehk tee B

kaudu.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud avaldajatelt puudutatud

isiku I kasuks 703,20 euro väljamõistmise juurdepääsutee korrastamise tasuna. Ringkonna-

kohus nõustub ka selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Nagu ülalpool märgitud,

ei ole puudutatud isikule I etteheidetav kinnisasja hooldus, mis võimaldab avaldajatel kasutada

10 (10)

kinnistut juurdepääsuks oma kinnistule. Asjaolu, et puudutatud isik I on need kulud teinud

omaalgatuslikult, ei välista põhjendatud ja avaldajate jaoks vajalike kulutuste avaldajatelt

väljamõistmist.

Kuna maakohtu määratud juurdepääsu varianti ei ole alust muuta, siis ei võta

ringkonnakohus seisukohta puudutatud isiku I alternatiivse taotluse osas.

Avaldajad on vaidlustanud ka menetluskulude jätmise avaldajate kanda, leides, et õiglane

oleks jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, sest määrus on tehtud nii avaldajate kui

ka puudutatud isiku I huvides ning puudutatud isik I on andnud avaldajatele põhjuse kohtusse

pöördumiseks. Ringkonnakohus kaebajate väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et

TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulude jaotuse otsustamisel on kohtul kaalutlusõigus (Riigi-

kohtu 15. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Maakohus on põhjendanud,

et menetluskulud jäetakse TsMS § 172 lg 1 ja TsMS § 163 lg 2 alusel solidaarselt avaldajate

kanda, sest käesolev menetlus on toiminud avaldajate huvides ning avaldajad on keeldunud

kompromissi sõlmimast sarnastel tingimustel, nagu kohus on käesolevas lõpplahendis

määranud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

Nõustuda ei saa avaldajate väitega, et määrus on tehtud nii avaldajate kui ka puudutatud

isiku I huvides. Kuna juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt vajavad avaldajad, siis on

maakohus õigesti leidnud, et määrus on tehtud avaldajate huvides. Alusetu on väide, et

puudutatud isik I on oma tegevusega andnud põhjuse kohtusse pöördumiseks. Toimikust

nähtuvalt on maakohus jätnud 2. juuni 2016 määrusega rahuldamata avaldajate taotluse

võimaldada nendele esialgse õiguskaitse korras juurdepääs üle puudutatud isiku I kinnisasja.

Maakohtu määruse kohaselt ei ole puudutatud isik I takistanud juurdepääsu ning avaldajatel on

olemas tõkkepuu võti.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

solidaarselt avaldajate kanda (TsMS § 171 lg 1).

Puudutatud isik II kinnitas, et tal puuduvad menetluskulud.

Puudutatud isik I esitas 21. detsembril 2017 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse,

paludes avaldajatelt solidaarselt välja mõista menetluskulude hüvitise 1 439,10 eurot ja sellelt

summalt viivise. Avaldajad esitasid 29. detsembril 2017 vastuväited puudutatud isiku I

menetluskuludele. Avaldajad leiavad, et puudutatud isiku I menetluskulude taotluses kajastatud

tööde maht ei vasta tegelikkusele.

Puudutatud isiku I esindaja on teinud järgmisi toiminguid:

 20. ja 23. oktoobril 2017 vastuse koostamine määruskaebusele 7 t 5 min;

 25. oktoobril 2017 kliendiga suhtlemine 0,5 t;

 29. ja 30. novembril 2017 ringkonnakohtule seisukohtade koostamne 2 t 40 min.

Ringkonnakohtu hinnangul saab puudutatud isiku I esindaja toiminguid pidada TsMS § 175

lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks täies ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajate

vastuväidetega puudutatud isiku I menetluskulude nimekirjale. Põhjendatud on ka puudutatud

isiku I esindaja tunnihind 140,40 eurot (sh käibemaks). Puudutatud isiku I kasuks tuleb

avaldajatelt solidaarselt välja mõista 1 439,10 eurot ja TsMS § 177 lg 4 alusel määrata, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

TsMS § 6186 lg 2 ja TsMS § 696 lg 3 võimaldavad esitada määruskaebuse käesoleva

määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm