4-17-5744/24

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

19.12.2017.a

Kohus

Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Kohtunik

Aime Ivanson Kohtuistungi sekretär

Maire Viksi Tõlk

Marianna Sidorok

Kaevatav otsus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 09.10.2017.a. otsus väärteoasjas nr 2302,17,008845 N.H karistamises LS § 223 lg 1 järgi

Menetlusalune isik N.H, isikukood xxx,

(kaebuse esitaja) elukoht: xxxx Töökoht: xxxx OÜ, juhatuse liige

Istungil osalenud isikud * menetlusalune isik N.H

*kohtuvälise menetleja –PP KKB liiklusjärelevalvekeskuse – esindaja Jaak Paju

Menetluse liik kaebemenetlus

LÕPPOSA

1.Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 09.10.2017.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,17,008845 N.H

karistamises LS § 223 lg 1 järgi muutmata ja N.H kaebus rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada

kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud

kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse Väärteoasi nr.4-17-5744

kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse lõpposa kuulutamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist.

Kaevatava otsuse sisu N.H karistati LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, selle eest, et tema 31.07.2017.a. kell 20.05 ajal Tallinnas Ranna tee 6 juures juhtis mootorsõidukit.

Pöörates vasakule ei andnud teed vastassuunast otseliikunud jalgratturile, tekitades talle

liiklusohtliku olukorra ning kes kokkupõrke vältimiseks sõiduautoga teostas äkkpidurdamise,

mille tagajärjel jalgrattur kukkus. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju ning tervisekahjustused Xxxx Sellise tegevusega rikkus N.H liiklusseaduse § 17 lg 5 . p 3 ja § 35 lg 1 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palub N.H tühistada täies ulatuses kohtuvälise menetleja

otsus. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja on tuvastanud valesti väärteo

toimepanemise aja, tunnistajate ja menetlusaluste isikute ütlustes esineb vasturääkivusi, ei ole tuvastatud, kas jalgratturid sõitsid teineteise kõrval või üksteise taga, kes nendest oli ees ja kes oli taga, millise kiirusega nad liikusid ja milline oli vahemaa nende endi vahel, puuduvad

jalgratturite pidurdusteekonna pildid, kirjeldus või igasugune märkimine selle kohta, ei ole

tuvastatud, miks esimesena liikunud jalgrattur ei kukkunud ent tagapool sõitnud jalgrattur

kukkus, Xxxxütlused on tervikuna vasturääkivad ning ei vasta tõele. Arvestades seda, et

väärteoasja materjalides esineb nii suur arv tuvastamata asjaolusid, samuti lähtudes sellest, et

väärteoasja menetlemisel on rikutud põhimõtet, mille kohaselt tõendeid hinnatakse nende kogumis, kusjuures ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, on kaebaja arvamusel, et kohtuvälise menetleja otsust antud asjas ei saa lugeda põhjendatuks ja seaduslikuks. Lisaks leiab

kaebuse esitaja, et otsuses ei ole antud hinnangut teise jalgratturi, Xxxx, tegevusele, ei ole

tuvastatud tema seotus või mitteseotus liiklusõnnetusega. Väärteoasja materjalides puuduvad

tõendid selle kohta, et Xxxx on tekitatud varaline kahju või tervisekahjustused. Kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud otsuses karistuse liiki ja määra.

Kaebaja on arvamusel, et otsuse tegemisel ei ole kohtuväline menetleja täitnud V™S § 72 lõikest 2 tulenevat kohustust lahendada V™S §-s 108 loetletud küsimused. Kaebaja on arvamusel, et menetluses kogutud materjalidega ei ole tõendatud, et kaebaja tegudes olid olemas väärteo tunnused. Alternatiivselt taotleb kaebaja, kui kohus leiab, et kaebaja süü seoses liiklusnõuete rikkumisega on tõendatud, tühistada kohtuvälise menetleja määratud karistus ja kohaldada kergemat karistust.

Kohtu seisukoht Tulenevalt V™S §-st 123 lg-st 2, mis sätestab maakohtu kohustuse arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et 31.07.2017.a. õhtul liikus N.H Tallinnas Ranna teel, juhtides mootorsõidukit Volkswagen Touran reg. märgiga xxxx, Tallinnast Viimsi suunas ja Ranna tee 6 juures sooritas vasakule pööret vastaspool mere ääres asuvasse parklasse. Samal ajal liikusid Viimsi poolt Tallinna poole kaks jalgratturit Xxxxja Xxxx. Vaidlust ei ole ka

selles, et tagapool sõitnud jalgrattur Xxxxkukkus. Need asjaolud on tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistajate M.K, Xxxx, Xxxxütlustega.

N.H süü hindamisel temale etteheidetud LS §-s 223 lg-s 1 kirjeldatud teo toimepanemisel ehk liiklusõnnetuse põhjustamisel on võtmeküsimuseks, kas ta rikkus LS § 17 lg

LS § 35 lg 1 (juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti, robotliikurit ega jalgratturit) sätteid ja kui rikkus, siis kas tema tegu oli põhjuslikus seoses tagajärjega, s.o.

Xxxx kukkumisega. Vaidlusaluseks probleemiks oli väärteoasja arutamise käigus ka Xxxx kukkumise tagajärjel tervisekahjustuse ja varalise kahju olemasolu.

Menetlusalune isik leidis, et väärteoasja materjalidega ei ole tõendatud, et tema tegevuses oleksid väärteo tunnused, sest enne manöövri alustamist veendus ta selle ohutuses ega takistanud

jalgratturite liikumist. Ta nägi neid sõitmas teineteise taga Viimsi poolt üsna suure kiirusega allamäge. Vasakpööret alustades olid ratturid parklasse viiva sujuva pöörde kohal, milline jääb järsust pöördekohast Viimsi poole ja sel hetkel oli sõiduki ning jalgratturite vahemaa umbes 40 meetrit või natuke rohkem Seega oli tal piisavalt aega vasakpöörde ohutuks sooritamiseks. N.H

keskse kaitseväite kohaselt tingis Xxxxkukkumise mitte tema tegevus, vaid jalgratturite omavaheline kokkupõrge. Liiklusõnnetusega seotud väärteoasjade lahendamisel tuleb kohtul hinnata kõigi liiklusõnnetuse

osapoolte käitumist. Xxxxja Xxxx ütlustest tulenevalt tegid nad 31.07.2017.a. õhtul

jalgratastega treeningsõitu, kusjuures Xxxx sõitis eespool, Xxxxtemast tagapool, kuid nihkes.

Sõideti paremal pool sõidutee servas pikivahega umbes pool meetrit. Selline oli treeningutel

väljakujunenud sõidustiil. Kiirus oli neil 40-50 km/h. Tunnistaja Xxxx ei eitanud, et enne

kukkumist Xxxxriivas esimese rattaga tema jalgratta tagumist ratast. Ka Xxxxise pidas võimalikuks oma rattaga Xxxx ratta riivamist, selgitades, et kahe ratta pidurdamisel suure kiiruse

pealt tekib masside erinevuse tõttu mingi liikumine. Kuna tema keha mass on Xxxx massist suurem, siis tema liigub pidurdades kiiremini. Xxxx ütluste kohaselt nägi ta kaugelt menetlusaluse isiku sõidukit seismas keset teed, saades aru, et auto soovib teha vasakpööret. Igaks juhuks hüüdis ta tagapool sõitvale Xxxx, et too võtaks

hoogu maha, kuna tunnetas, et auto võib neile ette keerata. Vaatamata varakult alustatud pidurdamisele, tuli siiski teha äkkpidurdus, sest mäest alla sõites oli kiirus suur ja vastaselt juhul oleksid nad autoga kokku põrganud, sest auto keeras neile ette.

Seega on tõendamist leidnud, et Xxxxpuudutas äkkpidurdamise ajal eespool sõitnud Xxxx

jalgratta tagumist ratast. Samas ei saa aga tõsikindlalt nõustuda N.H-ga, et see oli

Xxxx kukkumise põhjuseks, kuivõrd kohtul ei ole võimalik hinnata, kas ka juhul, kui rataste omavahelist riivet poleks toimunud, oleks Xxxx järsul pidurdamisel kukkunud või oleks ta püsti jäänud. Kuid isegi juhul, kui Xxxx kukkumine oli tingitud sellest, et ta riivas või puudutas oma rattaga Xxxx ratast, oli kohtu hinnangul selle põhjuseks äkkpidurdus, mille puhul üldteadaolevalt hakkab ratas vibama ja ei ole välistatud teise ratta vastu sõitmine. Äkkpidurdamise aga põhjustas

N.H, kelle auto vasakpöörde sooritamisel jäi nende teele ette ning ilma äkkpidurduseta oleksid jalgratturid autoga kokku põrganud. Seega on Xxxxkukkumise ja N.H poolt teostatud sõiduki manöövri vahel põhjuslik seos.

Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas N.H oma sõidukiga vasakpööret tehes järgis

kohtuvälise menetleja poolt talle etteheidetavaid liiklusseaduse sätteid. N.H väitel

asusid jalgratturid hetkel, kui ta alustas manöövrit, temast vähemalt 40 meetri kaugusel. Juhi kõrval istunud abikaasa Xxxxsõnul oli vahemaa 50-60 meetrit. N.H ise hindas sellist

vahemaad piisavaks vasakpöörde tegemiseks enne jalgratturite temani jõudmist. Jalgratturid

seevastu väitsid, et manöövri alustamisel oli auto praktiliselt nende ees, Xxxxhinnangul neist

vaid 5-6 meetri kaugusel. Vastuolusid vahekauguse osas ei olnud kohtuistungil võimalik

millegagi kõrvaldada. Lähtudes printsiibist, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse

menetlusaluse isiku kasuks, tuleb asuda seisukohale, et N.H siiski ei alustanud vasakpööret vahetult jalgratturite eest, vaid viimased olid autost tunduvalt kaugemal. Tulenavalt LS § 17 lg 5 p. 3 peab autojuht andma teed vasakule pöörates vastutulevale liiklejale,

kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti. Arutatavas väärteoasjas ei ole tuvastatud, et sündmuskohal määraksid liikluskorraldusvahendid teistsuguse liikluskorra. Jalgratturid liikusid otse, auto tegi vasakpööret, järelikult oli N.H kohustus enne manöövri sooritamisele

asumist lasta jalgratturid läbi. LS § 2 p. 1 kohaselt tähendab seda, et liikleja ei anda teed

alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma

liikumissuunda või –kiirust. Kuigi jalgratturid asusid autost 40-60 meetri kaugusel, siis

tulenevalt asjaolust, et nad olid sunnitud tegema äkkpidurduse, ei hinnanud järelikult N.H manöövri tegemise ohutust õigesti. Ei arvestanud jalgratturite suure sõidukiirusega ja hindas valesti aega, kui kiiresti nad autoni jõuavad. Seetõttu ei jõudnud ta ka enne jalgrattureid

pöörde sooritamist lõpetada, põhjustades neile sellise takistuse, mille tõttu viimased olid sunnitud suurel kiirusel järsult pidurdama ning mis omakorda tõi kaasa Xxxxkukkumise.

Kohtul ei ole jalgratturite tegevusele midagi ette heita, nad ei rikkunud ühtegi liiklusseaduse sätet, mis annaks aluse süüdistada neid liiklusõnnetuse põhjustamises. Otse sõites oli neil õigus

eeldada, et vasakpöörde sooritamist ootav sõiduk annab neile teed, laseb nad enne pöördele asumist läbi.

LS § 35 lg 1 sätestab, et juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalgratturit. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et N.H on oma tegevusega rikkunud ka seda sätet.

Subjektiivsest küljest on N.H poolt liiklusnõuete rikkumine toime pandud

ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis. Juhina tundis menetlusalune isik liiklusseadust ja teadis, et peab otse liiklejatele vasakpööret tehes teed andma ning pidas võimalikuks, et tee mitte

andmisel võib toimuda kokkupõrge ehk liiklusõnnetus, kuid lootis seda vältida, arvates kergemeelselt, et jõuab enne jalgratturite temani jõudmist pöörde ära teha. LS § 223 lg 1 järgi on liiklusõnnetuse põhjustanud juhi karistamise eelduseks liiklusõnnetuses osalenul või osalenutel tervisekahjustuse või varalise kahju tekkimine. Kohtu hinnangul on need tingimused tõendamist leidnud eelkõige Xxxxütlustega, aga ka kirjalike tõenditega. Xxxxütlustest tulenevalt sai ta kukkumise tagajärjel vasaku õla põrutuse, mis kuni tänase päevani tekitab trenni tehes valu. Kerge kehavigastuse saamine liiklusõnnetuse tagajärjel on fikseeritud ka Ida-Tallinna Keskhaigla teatisel.

Varalise kahju kohta selgitas M.K, et rattal olid kriimustused ning viga sai ka käiguvahetaja, millega seoses ei ole selle rattaga enam võimalik võistlustel osaleda. Rikutud oli

riietus ja mobiiltelefon. Xxxxütlusi varalise kahju osas kinnitavad osaliselt vaatlusprotokoll ja

fotod jalgrattast, milliseid suurendatud kujul vaadeldi kohtuistungil CD-plaadi ja arvuti abil.

Täiendavalt esitas kohtuvälise menetleja esindaja 15.12.2017.a. kohtuistungil kaks tõendit

varalise kahju kohta. Need on Hawaii Expressi hinnapakkumine Xxxxjalgratta kahjustunud detailidele ja firmast Valgeklaar hooldustellimus mobiiltelefonile koos fotodega, millest nähtub, et kukkumisel purunes Xxxxkaasasolnud telefoni IPhone 6 kaitseklaas ja kahjustus nahkümbris.

Seonduvalt menetlusaluse isiku väitega, et millegagi pole tõendatud ratta vigastuste teke just

31.07.2017.a. kukkumisel, jalgratas oli vana ning kraapejäljed juhtraual võisid olla saadud varasematest kukkumistest, märgib kohus, et puudub alus seada Xxxxütlusi selles osas kahtluse

alla. Kohtul puuduvad andmed jalgratta vanuse kohta ning kuna N.H ei ole oma kaitseväite kinnituseks ühtegi tõendit esitanud, jääb tema poolt öeldu ratta vigastuste varasema tekkeaja kohta paljasõnaliseks.

Menetlusalune isik viitas kaebuses ja kohtus sellele, et kohtuväline menetleja on valesti tuvastanud väärteo toimepanemise kellaaja. Kohus selle märkusega nõustub. Menetlusalune isik

ise ega ükski tunnistajatest ei ole nimetanud ei kohtuvälises menetluses ega kohtus täpset

liiklusõnnetuse kellaaega. Küll nähtub Xxxxütlustest, et sündmus leidis aset kella 7-8 vahel õhtul. Ida-Tallinna Keskhaigla teatises on märgitud liiklusõnnetuse toimumise ajaks kell 19.30. Kuivõrd kohtuvälise menetleja esindaja nõustus, et väärteoprotokollis ja otsuses ei ole kellaaeg

märgitud õigesti, loeb kohus liiklusõnnetuse toimumise kellaajaks 19.30, mitte 20.05. Nimetatud ebatäpsus kellaajas ei ole aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt on tõendite kogumis hindamise tulemusena leidnud tõendamist, et N.H

süül toimus 31.07.2017.a. kell 19.30 liiklusõnnetus, milles osalesid menetlusaluse

isiku poolt juhitud mootorsõiduk ja jalgrattal sõitnud M.K. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi.

Karistus

LS § 223 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtuväline menetleja karistas N.H LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 50

trahviühikut, s.o 200 eurot. Seega on kohtuväline menetleja karistanud N.H

ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Kuivõrd N.H tegevuse

tulemusena põhjustati nii tervisekahjustus kui varaline kahju, siis võib hinnata menetlusaluse isiku süüd keskmisest suuremaks, mis omakorda tingiks ka kohtuvälise menetleja polt määratud karistusest rangema karistuse mõistmise. V™S § 132 punkti 2 kohaselt ei või aga maakohus

raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Kuna N.H karistati tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, menetlusalust isikut on varem karistatud ja tal on üks kehtiv karistus

liiklusalase süüteo eest ja tema süü on keskmisest suurem, siis puudub kohtul alus tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja veelgi vähendada karistust.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 09.10.2017.a. otsuse muutmata.

Kohus juhindub V™S § 132 p. 1

Kassatsiooniteate esitamise korral on motiveeritud otsus Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 12.01.2018.a. kell 13.00.

(digitaalselt allkirjastatud) Aime Ivanson kohtunik