3-16-1953/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1953

Haldusasi

Sponsum OÜ (pankrotis) kaebus Veterinaar- ja

Toiduameti 31. augusti 2016. a otsuse nr 22

tühistamiseks

ning

Veterinaar-

ja

Toiduameti

kohustamiseks vaadata Sponsum OÜ (pankrotis) 28.

juuli 2016. a taotlus uuesti läbi 10 tööpäeva jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest

Menetlusosalised

Kaebaja

–

Sponsum

OÜ

(pankrotis),

esindaja

vandeadvokaat Armand Reinmaa

Vastustaja – Veterinaar- ja Toiduamet, esindaja

vandeadvokaat Jaanus Tehver

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sponsum OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 4. detsembril 2017

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sponsum OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-

1953. Teha haldusasjas nr 3-16-1953 uus otsus, millega tühistada Veterinaar- ja

Toiduameti 31. augusti 2016. a otsus nr 22 ning kohustada Veterinaar- ja Toiduametit

vaatama Sponsum OÜ (pankrotis) 28. juuli 2016. a taotlus uuesti läbi 10 tööpäeva

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

3. Mõista Veterinaar- ja Toiduametilt Sponsum OÜ (pankrotis) kasuks välja esimese

ja teise astme menetluskulude katteks kokku 4500 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta

menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-16-1953

2(15)

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru maavanem kehtestas 21.07.2016 korraldusega nr 1-1/16-666 (tl 62-64)

taudikoldes Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas Kallukse külas asuvas Sponsum OÜ-le

(pankrotis) kuuluvas loomapidamishoones karantiini, ümber selle kolme kilomeetri raadiuses

ohustatud tsooni ning kümne kilomeetri raadiuses järelevalvetsooni vastavalt korralduse lisaks

olevale kaardile. Karantiini kehtestamise põhjus oli sigade Aafrika katku (SAK)

diagnoosimine Sponsum OÜ-le (pankrotis) kuuluvas loomapidamishoones.

2. Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) kehtestas 21.07.2016 otsusega nr 64 Sponsum OÜ-le

(pankrotis) kuuluvas loomakasvatusettevõttes karantiini ajal kehtivad kitsendused SAK

puhkemise korral (tl 8). Kitsenduste punkt 4 nägi ette, et kohalik loomatauditõrje komisjon

korraldab kõigi taudikoldes olevate sigade kohese hukkamise viisil, mis välistab haiguse

leviku. Nimetatud punkti alusel hukati kokku 4304 siga. OÜ Sponsum (pankrotis) esitas selle

otsuse punkti 4 õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse, mille Tartu Halduskohus jättis

20.11.2017 otsusega nr 3-16-1695 rahuldamata. OÜ Sponsum (pankrotis) apellatsioonkaebus

on Tartu Ringkonnakohtu menetluses.

3. Sponsum OÜ (pankrotis) esitas 28.07.2016 VTA-le taotluse SAK tõrjega tekkinud kahju

(kokku 242 515,75 eurot) hüvitamiseks.

4. VTA jättis 31.08.2016 otsusega nr 22 taotluse rahuldamata. VTA 20.07.2016

kontrollaktis nr 07-45-16/42 ja selle 22.07.2016 lisalehel ning Eesti Maaülikooli

Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi sigade SAK epidemoloogilise uuringu

tulemuste 08.08.2016 lõpphinnangus (EMÜ lõpphinnang) on tuvastatud, et taotleja tegi vigu

bioturvameetmete rakendamisel, mis oli sigade nakatumise tõenäoline põhjus. Käibes vajaliku

hoole järgimata jätmine on käsitatav hooletusena, mis välistab toetuse maksmise tulenevalt

Euroopa Komisjoni määruse nr 702/2014 „Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja

108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi põllumajandus- ja metsandussektoris ja

maapiirkondades tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks“ (määrus nr 702/2014) art 26 lg-st

12. 5. Sponsum OÜ (pankrotis) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

VTA 31.08.2016 otsus nr 22 ja kohustada vastustajat 28.07.2016 taotluse uueks

läbivaatamiseks 10 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

3-16-1953

3(15)

Vaidlustatud otsus rikub kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Kaebaja esitas pärast

loomade hukkamist pankrotiavalduse, kuna majandustegevusega ei olnud võimalik jätkata.

Hüvitist saades on võimalik rahuldada võlausaldajate nõuded vähemalt osaliselt.

Vaidustatud otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Vastustaja ametnikud on kaebaja tegevust

eelnevalt korduvalt kontrollinud ning kinnitanud, et kõik bioohutusnõuded on täidetud.

Kaebajale ei ole ettekirjutusi tehtud. Sellises olukorras ei pea ettevõtja täiendavalt veenduma,

et rakendatavad meetmed ka reaalselt ja tulemuslikult toimiksid, või kahtlema, kas ta täidab

bioohutusnõudeid õigesti või kas mõned bioohutusnõuded on täitmata. Kui vastustaja oleks

täitnud oma seadusest tulenevat kohustust, teostanud reaalselt ja põhjalikult kontrolli

bioohutusnõuete täitmise üle ning juhtinud kaebaja tähelepanu otsuses nr 22 välja toodud

puudustele, siis oleks kaebaja saanud oma käitumist muuta. Vastustaja ei ole piisavalt

põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud kaebaja vastuväitega, et loomade elu ja tervise

kaitsmise eesmärk saab olla täidetud vaid juhul, kui vastustaja annab bioohutusnõuete

rikkumise avastamise korral loomapidajale sellest teada. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses

välja toonud ühtegi konkreetset süülist tegu. Vastustaja tugineb 20.07.2016 kontrollakti

lisalehele, mis kannab kuupäeva 22.07.2016, mil toimus juba teist päeva sigade hukkamine

ning farm ei olnud enam kaebaja kontrolli all. Lisalehel puuduvad kaebaja ja vastustaja

esindajate allkirjad. Sellele lisalehele viitab vastustaja esimest korda alles vaidlustatavas

otsuses. Vastustaja ei ole kindlaks teinud, et kaebaja on loomahaiguse põhjustanud tahtlikult

või hooletuse tagajärjel. Vastustaja on otsuses vaid märkinud, et 20.07.2016 kontrollaktiga on

tuvastatud bioohutusnõuete täitmise puudused ning ka EMÜ lõpphinnangus on tuvastatud

puudused bioturvalisuse protseduurides. Ainult faktiga, et bioohutusnõuete täitmises esines

mõningaid puudusi, ei saa aga tõendada seda, et kaebaja on käitunud hooletult ning süüliselt

põhjustanud loomahaiguse leviku loomakasvatusettevõttesse. Kaebaja on tegutsenud käibes

vajalikku hoolt järgides ning on täitnud seadusest tulenevad bioohutusnõuded, mille täitmist

on ka vastustaja ise korduvalt kontrollinud ning kinnitanud, sh üks päev enne 20.07.2016

kontrollakti koostamist. Ei ole eluliselt usutav, et need rikkumised tekkisid üleöö.

Vaidlustatud otsus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. EMÜ lõpphinnangus on järeldus,

et sigade tõenäoline nakatumine toimus ajavahemikus 28.06.2016-08.07.2016. Vastustaja

teostas bioohutusnõuete täitmise kontrolli kaebaja loomakasvatusettevõttes 07.07.2016 ning

kontrollakti kohaselt olid kõik bioohutusnõuded korrektselt täidetud. Sigade nakatumise

põhjuslik seos kaebaja hoolsuskohustuse rikkumisega ei ole tuvastatud ega tõendatud nii nagu

nõuab määruse nr 702/2014 art 26 lg 12. Asjasse mittepuutuvad on vaidlustatud otsuses

väljatoodud bioohutusnõudete rikkumised, mille järgimise kohustust kaebajale õigusaktidest

ei tulene ja mida ei saa kaebajale ette heita.

Tegemist on kaalutlusotsusega, sest vastustajal on võimalik loomatauditõrjega seoses tekkinud

kahju hüvitada ka osaliselt. Otsus nr 22 ei ole proportsionaalne. Sobiv abinõu oleks olnud teha

õigel ajal ettekirjutus bioohutusnõuete täitmisega seotud puuduste kohta, kui need esinesid.

Kaebaja õigusi on väga intensiivselt riivatud. Rikkumisi oleks saanud ära hoida, kui need

oleksid esinenud ja kui vastustaja oleks täitnud kontrollimisel oma seadusest tulenevaid

kohustusi. Vastustaja on jätnud täielikult arvestamata, et tema enda rikkumised

järelevalvekohustuste

täitmisel

on

põhjuslikus

seoses

SAK

levimisega

kaebaja

loomakasvatusettevõttesse.

Kaebaja on taotlenud toetust, mis on mõeldud riigi poolt loomatauditõrjega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Tegemist ei ole sellise riigipoolse toetusega nagu on näiteks PRIA-lt taotletav

investeerimistoetus. Seega ei ole asjakohane Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-3-1-39-14 (p 13).

3-16-1953

4(15)

Kaebajat on ebavõrdselt koheldud võrreldes ettevõtjaga, kelle suhtes vastustaja samuti ei

olnud tuvastanud bioohutusnõuete rikkumisi ega teinud ettekirjutusi, kuid kelle taotlus

taudikahjutoetuse saamiseks rahuldati (nt Sakla farmi juhtum).

6. Veterinaar- ja Toiduamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Tegemist on riigilt toetuse taotlemisega ja toetuse saamiseks puudub isikul subjektiivne õigus

(vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-39-14, p 13). Seega ei saa vaidlustatud haldusakt riivata kaebaja

ettevõtlusvabadust ja omandiõigust. Kohtul on võimalik kontrollida, kas vaidlustatud

haldusakt on kooskõlas loomatauditõrje seaduse (LTTS) sätetega, mis reguleerivad

taudikahjutoetuse taotlemist ja taotluse lahendamist, samuti vaidlustatud haldusakti kooskõla

haldusmenetluse põhimõtteid sätestavate haldusmenetluse seaduse (HMS) normidega.

Kaebaja väited kaalutlusõiguse kuritarvitamisest on põhjendamatud. Määruse nr 702/2014 art

26 lg 12 näeb ette, et kui abisaaja on loomahaiguse leviku põhjustanud tahtlikult või hooletuse

tagajärjel, siis talle üksikabi ei anta. Vastustajal ei ole kaalutlusruumi otsustamiseks, milline

lahend esitatud taotluse suhtes teha, kui selline asjaolu on tuvastatud. Viidatud normidest

tulenevalt on sellisel juhul ainuvõimalik lahend abi mitteandmine ehk taotluse rahuldamata

jätmine. Haldusaktis on kirjeldatud faktilisi asjaolusid, millest lähtudes vastustaja tuvastas

taotluse rahuldamata jätmise aluse, samuti on viidatud asjassepuutuvatele normidele ja

põhjendatud nende kohaldamist.

Kaebaja seisukoht, nagu saaks ainuüksi varasemalt kaebaja ettevõttes tehtud kontrollide

tulemusi fikseerivate haldusaktide põhjal järeldada, et bioohutusnõuded kaebaja ettevõttes olid

täidetud, on alusetu. Kuigi riiklik järelevalve konstateerib teatud ajahetkel bioohutusnõuete

täidetuse, võisid need nõuded tegelikult olla täitmata. See annab aluse teha etteheiteid

varasema riikliku järelevalve menetluse kvaliteedile, kuid ei muuda objektiivset tõsiasja, et

nõuded polnud täidetud. Ettevõtja kohustus täita loomapidamisel bioohutusnõudeid tuleneb

LTTS §-st 71 ja põllumajandusministri 23.11.2004 määruse nr 179 „Sigade klassikalise katku

ja sigade aafrika katku tõrje eeskiri“ (tõrje eeskiri) §-st 71. Loomapidajal on kohustus täita

õigusaktidest tulenevaid bioohutusnõudeid igal ajahetkel ja selle kohustuse olemasolu ei

mõjuta asjaolu, kas ja kuivõrd kvaliteetselt teostatakse konkreetsel hetkel nõuete täitmise üle

riiklikku järelevalvet. Ka heast haldustavast ei tulene, et kui varem ei ole ettevõttes

bioohutusnõuete täitmist piisavalt põhjalikult kontrollitud, peaks haldusorgan ettevõtja toetuse

taotluse menetlemisel viimati tuvastatud faktilised asjaolud (sh nõuete rikkumised)

tähelepanuta jätma ja rikkumistele vaatamata ettevõtja taotluse rahuldama. Vaidlustatud

otsuses on loetletud kaebaja ettevõttes tuvastatud bioohutusnõuete rikkumised ja seostatud

need loomataudi puhkemise põhjustega. Bioohutusnõuete rikkumised on põhjendatult

kvalifitseeritud hooletuseks määruse nr 702/2014 art 26 lg 12 tähenduses. Bioohutusnõuete

rikkumised on tuvastatud 20.07.2016 kontrollaktiga (koos selle juurde kuuluva kontroll-

lehega) ja EMÜ lõpphinnanguga.

Bioohutusmeetmed on õigusaktides fikseeritud sellise üldistuse astmega, mis ühelt poolt

fikseerib meetme põhisisu või eesmärgi ja teisalt väldib konkreetsete abinõude detailset

kirjeldamist, kuna need võivad erinevates ettevõtetes olla erinevad ja kõiki võimalikke

abinõusid ei ole õigusaktis realistlik ega otstarbekas ammendavalt kirjeldada. Tõrje eeskirja §

71 nõuete täitmise kohustust ei saa tõlgendada nii, et kui ettevõtja on näiliselt midagi teinud

asjassepuutuva kohustuse täitmiseks, siis ei saa talle vastava kohustuse rikkumist ette heita

isegi siis, kui ettevõtja poolt tehtu tegelikult meetme eesmärki ei täida (nt antud juhul aset

leidnud liigselt lahjendatud desinfitseeriva aine kasutamine desobarjääris).

Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete

rikkumise kohta. Kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase

3-16-1953

5(15)

ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget

halduspraktikat. Vastustaja on vaidlustatud otsuses selgitanud, et kõik loomapidajad Eestis

tegutsevad teadmisega, et loomade seakatkuga nakatumise oht on eriti kõrge ja selle

vältimiseks on vajalik ka eriline hoolsus kõigi bioohutusmeetmete rakendamise suhtes. Seega

ei saa varasemate haldusmenetluste (kontrollide) formaalsetest tulemustest tekkida õigustatud

ootust bioohutusnõuete täidetuse osas.

Vaidlustatud haldusakti aluseks olevatel asjaoludel ei olnud vastustajal võimalik kohaldada

mistahes muud meedet kui esitatud taotlus rahuldamata jätta. Vastustaja hinnangul on

eesmärgipärane ja proportsionaalne, et taudikahjutoetust makstakse vaid sellistele

ettevõtjatele, kes on hoolikalt täitnud kõiki loomataudi vältimise abinõusid. Taudikahjutoetust

makstakse avalikest vahenditest ning vastustajal lasub kohustus hoolitseda, et avalike

vahendite kasutus oleks eesmärgipärane. Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud. Kaebaja

kahju põhjustas ettevõttes loomataudi puhkemine tema enda hooletuse tõttu.

7. Tallinna Halduskohus jättis 18.01.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Vaidlustatud otsusel ei ole olulisi põhjendamispuudusi. Otsuses on esitatud selle õiguslikud ja

sisulised alused (etteheited viidetega 20.07.2016 kontrollaktile ning EMÜ lõpphinnangule).

Vastustaja on näidanud, kuidas ta on jõudnud järeldusele, et esineb taotluse rahuldamata

jätmise alus (taotleja enda hooletus). Olukorras, kus on tuvastatud taotleja süüline käitumine,

ei ole vastustajal kaalumisruumi taotluse osalise rahuldamise otsustamiseks või vastustaja

enda võimaliku süülise käitumise arvesse võtmiseks. Vastustaja on vaidlustatud otsuses

kajastanud kaebaja haldusmenetluses esitatud vastuväiteid ja neid ka analüüsinud. See, kas

vastustaja selgitas vajalikud asjaolud õigesti välja, tugines usaldusväärsetele tõenditele ja tegi

neist õige lõppjärelduse, on haldusakti materiaalse õiguspärasuse küsimus.

LTTS § 55 lg 1 järgi makstaval tauditõrjetoetusel on sarnaseid jooni PRIA makstavate

investeeringutoetustega (vt Riigikohtu 30.07.2014 otsus nr 3-3-1-39-14, p 13). Ettevõtjal on

õigus kõnealust toetust saada, kui asjakohaste õigusnormidega selle saamiseks kehtestatud

eeldused on täidetud. Loomakaitseseaduse, loomatauditõrje seaduse ning loomade ja loomsete

saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordi seaduse muutmise seaduse eelnõu

(XIII Riigikogu 222 SE) seletuskirjas on viidetega kehtivatele Euroopa Liidu riigiabi

suunistele selgitatud, et üldjuhul ei ole komisjon nõus, et loomahaiguse puhangut võiks pidada

loodusõnnetuseks või erakorraliseks sündmuseks. Seega võib loomataudi tõrjega kaasnevat

kahju käsitada tavapärase äririskina. Kuna loomataudi puhkemine on asjaolu, mille vastu ei

ole loomapidajal võimalik oma loomi sajaprotsendiliselt kaitsta, makstakse loomapidajale

loomataudi puhkemise korral loomataudi tõrjega põhjustatud kahju hüvitamiseks

taudikahjutoetust. Loomapidaja on sellisel juhul ka ise huvitatud õigeaegsest loomade

haigestumisest teavitamisest, sest ta teab, et hukkunud loomad hüvitatakse. Samas peab

loomapidaja võtma kasutusele vajalikud meetmed, et ennetada ja vältida loomataudi levikut.

Taudikahjutoetuse puhul on tegu riigi antava toetusega, mis peaks aitama loomapidajal toime

tulla talle tauditõrjega seoses tekkinud majandusliku kahjuga ja võimaldama hakata taas

tegutsema loomapidamisega. Samuti on toetuse üheks eesmärgiks, et loomapidaja teavitaks

taudikahtlastest loomadest viivitamata ega hakkaks kartuses, et teda tabab suur majanduslik

kahju, kui kõik loomad tuleb taudi tõttu hukata, varjama taudikahtlusega loomi ega neid

toiduks tapma, mis omakorda võiks soodustada taudi levikut ning teatud loomataudide puhul

panna ohtu ka inimese elu ja tervise. Loomahaiguste ennetamise ja likvideerimisega seotud

kulude korvamiseks antava abiga tahetakse saavutada üldistes huvides olevat eesmärki nagu

loomade ja inimeste tervise kaitse ning see abi peaks olema suunatud eelkõige kogu

põllumajandussektori konkurentsivõime ja elujõulisuse suurendamisele (vt määruse nr

3-16-1953

6(15)

702/2014 põhjendus 42). LTTS § 571 lg 2 kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata, kui esineb

vähemalt üks selles lõikes nimetatud taotluse rahuldamata jätmise alustest. Taudikahjutoetuse

puhul on tegu riigiabiga ja sätte väljatöötamisel on arvestatud määruse nr 702/2014 art 26 lg-t

12, mis näeb ette, et kui abisaaja on loomahaiguse põhjustanud tahtlikult või hooletuse

tagajärjel, siis talle üksikabi ei anta. Vastustaja ongi jätnud kaebaja taotluse rahuldamata,

tuginedes määruse nr 702/2014 artikli 26 lg-s 12 sätestatud alusele.

Vastustaja tugineb vaidlustatud otsuses EMÜ lõpphinnangule (tl 30-41) ja 20.07.2016

koostatud kontrollaktile nr 07-45-16/42 (tl 28-29), samuti kontrollakti juurde kuuluvale

22.07.2016 SAK ohu korral rakendatavate täiendavate bioohutusmeetmete ja abinõude

kontrolli töölehele (tl 29p). Kaebajal on õigus selles, et varasemate kontrollide tulemusena ei

ole vastustaja talle teinud täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi (tl 56-61). Kolmel korral

(08.06.2016, 07.07.2016 ja 19.07.2016) on kontrollaktides fikseerinud, et bioohutusnõudeid

täidetakse ja nõuete täitmist dokumenteeritakse. Järelevalveametnike varasem võimalik

ebapiisav ja ebakorrektne tegevus ning puuduste tähelepanuta jätmine ei saa aga õigustada

bioohutusnõuete nõuete täitmata jätmist. Loomakasvataja ei pea ohutusnõudeid täitma ning

loomataudi ärahoidmiseks abinõusid kasutama üksnes järelevalveabinõude kohaldamise

hirmus. Loomakasvatuse valdkonnas kohaldub ettevõtja suhtes majandustegevuse üldosa

seaduse (MsüS) §-s 6 sätestatud kohustus järgida ettevõtja suhtes kohalduvaid erineva taseme

ja sisuga majandustegevuse nõudeid. Need nõuded tulenevad LTTS § 9 p-st 3 ja §-st 71 ning

tõrje eeskirjast. Tegemist on avatud loeteluga, mis paneb loomapidajale kohustuse võtta

kasutusele kõik eesmärgipärased abinõud. Bioohutusnõuded ei pea olema õigusaktides

detailselt sätestatud ja valdkonna ettevõtja peab neid täitma piisavat hoolsust üles näidates.

20.07.2016 läbi viidud kontrolli kohta koostatud akt on allkirjastatud 21.07.2016 ja sellega

tutvumise kohta on kaebaja esindaja allkirja andnud. Nimetatud akti juurde on koostatud

lisaleht, mis kannab 22.07.2016 kuupäeva ja sellel puudub koostaja ja kaebaja esindaja allkiri.

Kõnealuselt kontrollaktilt on näha, et see on koostatud 20.07.2016 kontrollakti nr 07-45-16/42

juurde ning sellel on kuupäevadena märgitud 21.07.2016 ja 22.07.2016. Kontrollakti töölehe

käsikirjalistest märkustest ilmneb, et vähemalt osa neist on tehtud veel 22.07.2016 kohta (nt

märkused kassi liikumise ja jahuauto kohta). Vaidlust ei ole siiski selles, et kaebaja esindajana

on Krista Pohlak 21.07.2016 tutvunud kontrollaktis tuvastatud asjaoludega ja põhisisuga ning

andnud selle kohta 21.07.2016 allkirja. Ka kontrollakti põhisisu kohaselt on tuvastatud terve

rida bioohutusnõuete rikkumisi, millele kaebaja esindaja ei ole vastu vaielnud (halb lauda

üldine heakord; desolahuse kontsentratsioon teadmata, söödaauto liikumine söödahoidlas,

linnud, närilised, värsked puulehed ja kassi väljaheited laudas). EMÜ hinnang on koostatud

kontrollaktiga bioohutusnõuete rikkumise tuvastamisest hiljem. Kahtlust ei ole hinnangu

koostajate asjatundlikkuses: Kerli Mõttus on EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse

instituudi dotsent ja Tarmo Niine sama instituudi doktorant (tl 30). Vastustaja vaidlustatud

otsus ei tugine aga pelgalt ajaliselt hiljem koostatud hinnangul, vaid ka 20.07.2016 olukorra

fikseerinud kontrollaktil. Samas ei tulene asjakohastest õigusnormidest, et vastustaja võiks

toetuse maksmisest keeldudes tugineda üksnes kontrollaktile, vaid tal on õigus ja kohustus

arvesse võtta tõendite kogumit.

EMÜ lõpphinnangu kohaselt toimus nakatumine kõige tõenäolisemalt ajavahemikus 28.06.-

08.07.2016. Asjaolust, et sel ajavahemikul ei ole bioohutusnõuete rikkumist farmis tuvastatud,

ei saa teha järeldust, et hoolsuse nõuet pole rikutud ning kaebaja enda hooletus taudi

tõrjumisel võiks olla välistatud. Kuigi järelevalveametnikud varasemate kontrollide käigus

puudusi ei avastanud või vähemalt neid ei dokumenteerinud, on 21.07.2016 kontrollaktis ja

EMÜ lõpphinnangus välja toodud hulk selliseid rikkumisi, mille puhul ei ole usutav, et need

on tekkinud kahe kontrolli vahelisel ajal üleöö, vaid on alust arvata, et need esinesid pikemat

aega, kuid on jäänud veterinaarjärelevalve ametnike vajaliku tähelepanekuta.

3-16-1953

7(15)

Kaebaja ei vaidle vastu 20.07.2016 kontrolli aktis tuvastatud asjaolule, et bioohutuskava on

olemas, kuid puudub desolahuse tegemise täpne kirjeldus, st millal tehakse, kui sageli

uuendatakse/vahetatakse lahust desomattidel ja desovannis, ning millise kontsentratsiooniga

on lahus desovannis. Samuti pole selgust, kes lahuse teeb ja kes vastutab.

Desinfitseerimistööde tegemist on küll lakooniliselt dokumenteeritud (märkega „+“), kuid

kontrollakti kohaselt puuduvad selgitused nende tegemise ja tegija ning lahuse

kontsentratsiooni kohta (tl 29). EMÜ lõpphinnnagu kohaselt on vähemalt osaliselt tuvastatud,

et lahus oli ebapiisava kontsentratsiooniga. Kuigi bioohutuskava üldsõnalisus ja ebapiisav

desinfitseerimistööde dokumenteerimine on fikseeritud alles 20.07.2016 toimunud kontrolli

aktis, on ilmne, et tegemist pole äsja tekkinud puudusega, vaid varasemad kontrollijad pole

mingil põhjusel sellist tähelepanekut teinud. Loomakasvatusele spetsialiseerunud ettevõtjale

peab olema arusaadav, et tauditõrje eesmärk on ka tegelik taudi leviku tõkestamine, mitte

pelgalt minimaalsel tasemel formaalsuste täitmine. Taudioht oli ettevõtjale teada ning

taudikahtluse tõttu oli saadetud kaebaja farmist proove juba 13.-14.07.2016 surnud sigade

uurimiseks. Kaebaja ei vaidlusta ka järeldust, et täheldati desinfitseerimistoimingute

„ettemärkimist“ bioohutuskava täitmise dokumenteerimisel.

Sõidukite desovann on EMÜ hinnangu kohaselt avatud ilmastikumõjudele, mistõttu ei ole

kindlust lahuse piisavas kontsentratsioonitasemes. Kaebajal on õigus, et hilisemal kui

21.07.2016 kontrollimisel tuvastatud desomattide puudumist ei saa tõepoolest enam

tõsikindlalt väita olukorras, kus farmis liikus sigade hävitamise eesmärgil tavapärasest rohkem

inimesi. EMÜ hinnangus kajastatud desoaine Globacid AG ettenähtust (pesemata pindadel 3%

vastavalt Baltic Agro internetis avaldatud juhendmaterjalile) madalam kontsentratsioon (1%)

ei ole tagantjärele kontrollitav varasema ajavahemiku osas ning puudub alus järelduseks, et

selline puudus esines ka ajal, mil nakatumine kõige suurema tõenäosusega toimus. Samas ei

ole kaebaja ise ebapiisava dokumenteerimise tõttu teinud võimalikuks kontrollida ja tõendada,

et ta oleks piisava hoolsusega taganud nõuetekohase ja tõhusa desinfitseerimisvahendi

olemasolu.

EMÜ lõppjärelduses on tuvastatud, et traataias olid augud ja peavärava ning maapinna vahel

oli umbes 15 cm laiune vahe (vt ka foto tl 39), mistõttu oli juurdepääs farmi territooriumile

näiteks väiksematel ulukitel. EMÜ hinnangust nähtuvalt pööras järelevalveametnik aukudele

aias tähelepanu juba 07.07.2016, suur vahe värava ja maapinna vahel ei saanud olla äsja

tekkinud. EMÜ hinnangus on tuvastatud aia rajamine suvel 2015 ning kaebaja pole väitnud

hiljutisi värava ehitustöid.

Desomati liigset kaugust väravast (60 m), mis võis kaasa tuua saastumisvõimaluse pärast selle

läbimist, ei saa samuti pidada ühekordseks ja alles äsja tekkinud riskifaktoriks, tegemist on

kohtu hinnangul püsivama paigaldisega (foto tl 38).

EMÜ lõpphinnangu kohaselt oli võimalik ristsaastumine riiete vahetamisel, kuna ei eristatud

välis- ja sisetsooni (töötajad võtsid hoonesse sisenedes tööriided ja liikusid järgmisesse ruumi,

kus pandi selga tööriided ja jäeti kappi puhtad riided). Pesemisvõimaluste olemasolust

hoolimata ei käinud töötajad enne loomade juurde minekut duši all, kuid iga sigade sektsiooni

ees olid desolahusega täidetud vannid. Kuigi ristsaastumise ohtu varasemalt aktides ei

märgitud, on tõenäoline, et selline korraldus riiete vahetamisel oli juba pikemaajaline ning

tegemist polnud hiljutise muudatusega.

Nii 21.07.2016 kontrollaktis kui ka EMÜ hinnangus on täheldatud jahuvedamisauto liikumist

otse söödahoidlasse, kusjuures EMÜ hinnangu kohaselt on veoki rehvid kaetud mitme

sentimeetri paksuse jahukorraga (foto nr 5, tl 39 pöördel), mis hinnangu järgi raskendab

desoaine toimimist.

3-16-1953

8(15)

Kontrollaktis on 21.07.2016 kannete kohaselt hinnatud lauda üldist heakorda halvaks. Aktis

on tuvastatud värsked puulehed söödahoidlas jahu sees, närilised ja linnud laudas, kassi

väljaheited, ning akti koostaja hinnangul on koristamata nii laut kui ka söödahoidla. Kassi

liikumist ja juurdepääsu lauta kinnitab kontrollakti märkus kassi väljaheidete kohta ning EMÜ

lõpphinnangu lisaks olev foto (tl 40). Kontrollakti töölehe (mille usaldusväärsuse kaebaja küll

kahtluse all seab) kohaselt on kassi liikumist täheldatud igapäevaselt (20., 21. ja 22. juuli)

ning on märgitud, et tal on jahuruumi all pojad, st kass liigub seal eeldatavasti pidevalt ja tegi

seda ka varem. Pole usutav, et lauda heakord oleks märkimisväärselt halvenenud ja kõik

viidatud puudused tekkinud ühe päeva jooksul. Nakatunud sea aia („nuumik 3 aed 9“) kohal

on leitud lahtine ventilatsiooniava.

Lisaks peauksele on sigalal tuvastatud veel erinevate väljapääsude olemasolu, mille puhul

EMÜ hinnangu kohaselt on korjuste väljaviimine toimunud uste kaudu, kus efektiivsed

desobarjäärid puudusid ning territooriumilt väljaviimine kohast, kus desobarjäär puudus (foto

9, tl 41). Samuti puudus desobarjäär kohas, kus toimus sigade laadimine (fotod 8 ja 10, tl 41).

Sigade laadimiskoha hindas EMÜ sedavõrd amortiseerunuks, et ei pidanud selle nõuetekohast

desinfitseerimist võimalikuks (foto 9, tl 41). Kui ka desomattide puudumise tagantjärele

tuvastamine ei ole tõsikindlalt võimalik ja matte võidi teisaldada või paigast liigutada sigade

hukkamise käigus, on ilmselge, et laadimispaiga seisukord ei saanud selliseks kujuneda

lühikese aja jooksul.

Eelnevat arvestades on kontrolli tulemustele ja EMÜ lõpphinnangule tuginedes veenvalt

tuvastatud, et täidetud on määruse nr 702/2014 art 26 lg 12 ja LTTS § 55 lg 1 koostoimes

kohaldamise eeldused, st et sigade hukkamise ning seadme, sööda, pakkematerjali ja loomsete

saaduste hävitamise tulemusena tekkinud kahju on tekkinud seetõttu, et taud levis kaebaja

sigalasse tema hooletuse tõttu bioohutusnõuete täitmisel.

Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt. Kaebaja on võrdluseks esitanud Saaremaa

Veterinaarkeskuse 26.01.2016 ning 23.08.2016 kontrollaktid Valjala Seakasvatuse OÜ Sakla

sigala kontrollimise kohta (tl 74-77). Kaebaja väitel pole selles ettevõttes sarnaselt kaebajaga

tuvastatud kontrollimistel nõuete rikkumist, kuid avastati SAK juhtumid ning erinevalt

kaebajast on selle äriühingu taotlus kahju hüvitamiseks rahuldatud. Puuduvad tõendid, et

kaebaja poolt võrreldavana nimetatud ettevõtja puhul oleks bioohutusnõuete rikkumist ka

edaspidi tuvastatud, erinevalt kaebajast, kelle puhul on sellised kontrollitulemused olemas. Ja

isegi haldusorgani varasem ekslik praktika ei anna alust nõuda võrdse kohtlemise argumendile

tuginedes samasuguse praktika jätkamist (vt nt Riigikohtu 26.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Sponsum OÜ (pankrotis) palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu

18.01.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus, või saata asi halduskohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kohtuotsus on üllatuslik (HKMS § 157 lg 2 ja § 2 lg 6 rikkumine). Otsuses on tuginetud

asjaoludele, mida ei ole menetlusosalistega arutatud. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses ega

üheski kontrollaktis tuginenud asjaolule, et traataias olid augud või et pesemisvõimaluste

olemasolust hoolimata ei käinud töötajad enne loomade juurde minekut duši all. Lisaks on

duši all käimist puudutav järeldus tehtud olukorras, kus farmis käis juba loomade tapmine ja

seal liikus palju inimesi, ning seetõttu ei saa seda järeldust laiendada varasemale perioodile.

Kohtuistungil väljendas kohus seisukohta, et vastustaja on järelevalvet tehes oma kohustusi

rikkunud, kuid kohtuotsuses on asunud vastupidisele seisukohale.

3-16-1953

9(15)

Kohus ei ole menetlusosalistega kõiki tähtsust omavaid küsimusi läbi arutanud (HKMS § 129

lg 1 p 6 rikkumine). Kohtuistungil arutati peamiselt seda, kas kaebajal oli õigustatud ootus, et

ta täitis bioohutusnõudeid, kuna järelevalveorgan kinnitas seda kaebajale korduvalt. Otsuses

on aga tähtsaks peetud rikkumisi, mida istungil ei arutatud ja mille kohta tõendite esitamise

vajadusele ei ole kohus tähelepanu juhtinud.

Kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebuses toodud väidete kohta (HKMS § 158 ja § 61 lg

1 rikkumine). Näiteks ei ole selge kohtu järeldus allkirjade puudumisest 20.07.2016

kontrollakti lehel (kas selle koostas pädev isik, kas tegemist on usaldusväärse tõendiga).

Samuti ei selgu, kuidas kohus jõudis 20.07.2016 kontrollakti ja EMÜ lõpphinnangu osas

erinevale järeldusele osas, milles need kajastasid farmis valitsenud olukorda, kuigi mõlemad

dokumendid on koostatud samal ajal kogutud andmete põhjal ja ajal, kui farm ei olnud enam

kaebaja valduses. Kohtuotsusest ei selgu, mille põhjal kohus järeldas bioohutusnõuete

rikkumist perioodil 26.06.-08.07.2016, kui sellest ajavahemikust pole nõuete kontrollimise

kohta muud tõendit kui 07.07.2016 kontrollakt, mis kinnitab nõuete järgimist. Otsusest ei

selgu, mille põhjal kohus arvas, et puudused esinesid farmis pikemat aega.

Kohus ei ole otsust rajanud tõenditele, vaid oletustele (HKMS § 56 lg 1, § 60 ja § 165 lg 1

rikkumine). Ei ole mõistetav, millel põhines kohtu arvamus, et rikkumised on tekkinud kahe

kontrolli vahelisel ajal ja puudused riiete vahetamise korralduses olid pikemaajalised.

Kohus kohaldas ebaõigesti LTTS § 71 ja tõrje eeskirja § 71. Ettevõtjalt ei saa nõuda rangemat

bioohutusnõuete järgmist kui on seaduses sätestatud ja järelevalveorganiga kooskõlastatud.

Halduskohtu arvates on kaebaja hoolsuskohustus nii kõrge, et tal peaksid olema suuremad

teadmised ja oskused kui samas valdkonnas tegutseva järelevalveorgani ametnikel.

Seadusandja on jätnud meetmete loetelu lahtiseks selleks, et järelevalveorgan saaks vajadusel

loomakasvatajale soovitada konkreetsetes tingimustes paremini sobivaid abinõusid. Kohus ei

ole selgitanud, millistest õigusaktidest tulenevaid bioohutusnõuete rikkumisi ta kaebajale ette

heidab.

Kohus sisustas ebaõigesti määruse 702/2014 art 26 lg-s 12 sisalduvat hooletuse mõistet, kui

ütles, et viidatud sätte puhul ei ole oluline õigusaktides selgelt sätestatud nõude rikkumine,

vaid põhjusliku seose tuvastamine haiguse ilmnemise ja loomapidaja hooletuse vahel. Sellise

tõlgenduse korral ei saakski üldse taudikahju hüvitist välja mõista, kuna alati saaks

loomapidaja tarvitusele võtta rohkem abinõusid, et vältida kahju levikut.

Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kaebajale etteheidetud puudused on sellised, mis

tekkisid ajal, kui farmis toimus juba loomade hukkamine ning seda ei saa laiendada

varasemale perioodile. Kaebaja haldusmenetluses esitatud väited on jäänud arvesse võtmata.

9. Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Halduskohus ei ole rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud valesti materiaalõigust.

Kohtulahend ei ole üllatuslik, sest tugineb asjas kogutud ja uuritud tõenditele, mille kohta

kaebajal oli õigus arvamust avaldada. VTA tugines oma otsuses EMÜ lõpphinnangule, kuigi

ei toonud kõike fakte eraldi välja, ning halduskohus on EMÜ lõpphinnangut õigesti

refereerinud. Kohtuniku kohtuistungil väljendatud arvamus ei ole veel lõplik hinnang, sest

istungil kohus alles kujundabki seisukoha. Halduskohus on seisukoha võtnud kõigis asja

lahendamiselt tähtsust omavates küsimustes ning on tõendeid õigesti hinnanud. Halduskohus

on ka materiaalõigust õigesti kohaldanud. Halduskohtu otsuse tühistamiseks ei ole seega alust.

3-16-1953

10(15)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Sponsum OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus on põhjendatud ja

tuleb rahuldada järgmistel põhjustel.

11. VTA keeldus kaebajale taudikahju hüvitamisest põhjusel, et kaebaja oli bioohutusnõuete

rakendamisel hooletu ja see tõi kaasa temale kuulunud sigade nakatumise SAK-ga.

12. LTTS § 55 lg 1 kohaselt hüvitatakse loomapidajale LTTS-s ja Euroopa Liidu asjakohases

õigusaktis sätestatud juhul, korras ja määras kooskõlas maaelu ja põllumajandusturu

korraldamise seaduse § 3 lõikes 3 sätestatud nõuetega loomatauditõrjega seoses tekkinud

järgmine kahju: 1) ettekirjutuse alusel tapetud, sealhulgas kontrolltapetud, hukatud ning

loomataudi tõttu hukkunud looma väärtus; 2) ettekirjutuse alusel hävitatud seadme, sööda,

pakkematerjali ja loomsete saaduste väärtus. Määruse nr 702/2014 art 26 lg 12 välistab

üksikabi andmise, kui on kindlaks tehtud, et loomahaiguse on tahtlikult või hooletuse

tagajärjel põhjustanud abisaaja.

13. Ringkonnakohus leiab, et taudikahju hüvitamisest keeldumiseks määruse nr 702/2014 art

26 lg-le 12 tuginedes pidi VTA tuvastama kaebaja poolse hoolsuskohustuse rikkumise

kehtestatud bioohutusnõuete rakendamisel, sigade nakatumise loomahaigusse ning põhjusliku

seose nende vahel.

14. LTTS § 71 lg 1 kohaselt rakendab loomapidaja loomataudi ennetamiseks järgmisi

bioohutusmeetmeid:

1)

isiku

ja

veovahendi

liikumise

korraldamine;

2)

loomakasvatushoonesse ja -rajatisse ning loomade pidamiseks piiritletud alale kõrvalise isiku

pääsemise piiramine; 3) loomakasvatushoonesse ja -rajatisse ning loomade pidamiseks

piiritletud alale välisriigist saabunud isiku pääsemise piiramine enne 48 tunni möödumist selle

isiku Eestisse saabumisest; 4) karja juurde toodava looma pidamine muudest loomadest eraldi,

lähtudes looma taudialasest staatusest; 5) haige looma eraldamine tervetest; 6) sööda, allapanu

ja muu võimaliku nakkust edasikandva materjali käitlemise korraldamine ning nimetatud

materjali korrapärane puhastamine ja desinfitseerimine; 7) korrapärane näriliste ja putukate

tõrje; 8) loomakasvatushoonesse ja -rajatisse ning loomade pidamiseks piiritletud alale mets-

ja koduloomade pääsemise takistamine ning muud asjakohased loomataudi leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed.

15. Täpsemad tegutsemisjuhised SAK ennetamiseks ja tõrjeks on sätestatud tõrje eeskirjas.

Kuni 06.11.2016 kehtinud tõrje eeskirja § 71 lg 1 kohaselt rakendab loomapidaja sigade katku

ohu korral lisaks LTTS §-s 7¹ sätestatud bioohutusmeetmetele järgmisi bioohutusmeetmeid ja

abinõusid: 1) peab sigu suletud ruumis, sealhulgas korraldab loomapidamise viisil, mis

välistab sigade loomakasvatushoonest väljapääsemise võimaluse ja kokkupuute muude

loomadega;

2) korraldab

isikute

ja

veovahendite

sissepääsu

loomakasvatushoone

territooriumile üksnes desobarjääri kaudu; 3) tagab, et enne loomakasvatushoonesse

sisenemist ja pärast sealt lahkumist vahetatakse üleriided ja jalatsid ning pestakse ja

desinfitseeritakse käed ja jalatsid; 4) korraldab loomapidamise viisil, mis välistab inventari,

sööda ja allapanu viimise ühelt loomakasvatushoone territooriumilt teise; 5) välistab kütitud

metssea või surnult leitud metssea korjuse ja selle osade toomise loomakasvatushoone

territooriumile;

6) välistab

haljassööda

toomise

loomakasvatushoone

territooriumile; 7) kasutab sööta, mida on viimase 30 päeva jooksul enne kasutamist

hoiustatud nii, et on välistatud muude loomade ja võimalikku nakkust edasikandvate isikute

juurdepääs sellele söödale, või mida on kuumtöödeldud väljaspool loomakasvatushoone

territooriumit viiruse hävimiseks piisaval meetodil; 8) kasutab allapanuks üksnes materjali,

mida on viimase 90 päeva jooksul enne kasutamist hoiustatud nii, et on välistatud muude

loomade ja võimalikku nakkust edasikandvate isikute juurdepääs sellele materjalile;

3-16-1953

11(15)

9) selgitab

loomakasvatushoones

rakendatavaid

hügieeni-

ja

bioohutusmeetmeid

loomapidamises osalevale isikule, sealhulgas nõuab ettevõtte personalilt või majapidamise

liikmetelt pärast metsas viibimist täiendavate bioohutusmeetmete järgimist; 10) tarastab

loomakasvatushoone territooriumi selliselt, et aluspinnasega ühendatud tara kaudu oleks

välistatud muude loomade sissepääs loomakasvatushoone territooriumile, sealhulgas

juurdepääs kasutatavale inventarile, söödale, allapanule, veele ning sõnniku ja läga

ladestuskohtadele.

16. Tõrje eeskirja § 71 lg-te 2 ja 4 kohaselt tuleb loomapidajal bioohutusmeetmete ja

abinõude rakendamise kohta koostada bioohutuskava, mida tuleb täiendada vastavalt

muutunud

riskidele,

samuti

pidada

arvestust

bioohutuskava

rakendamise

kohta.

Bioohutuskava kooskõla tõrje eeskirjas sätestatuga hindab tõrje eeskirja § 71 lg 3 kohaselt

VTA.

17. VTA tugines vaidlustatud otsuses 20.-21.07.2016 koostatud kontrollaktis nr 07-45-16/42

ja selle juurde kuuluval 22.07.2016 koostatud töölehel (tl 28-29) ning EMÜ 08.08.2016

lõpphinnangus (tl 30-41) tuvastatud rikkumistele.

18. EMÜ lõpphinnangust on vaidlustatud otsuses välja toodud järgmised puudused, mis

võisid nakkuse karja tuua: 1) lauda territooriumilt väljapoole paigaldatud desovanni kaugus

väravast oli ca 60 meetrit, seega võis sõiduk pärast vanni läbimist viirusega saastuda; 2)

desinfitseerimislahus oli liiga madala kontsentratsiooniga, st ebapiisav SAK viiruse

hävitamiseks orgaanilise ainega saastunud pindadel, ning kuna desoaine vann oli ilmastiku

mõjudele avatud, siis oli desoaine kontsentratsioon vannis ilmselt ebastabiilne; 3) väravas,

mille kaudu viidi korjuseid territooriumilt välja, puudus desobarjäär, seega võis viirus

territooriumile sattuda korjuste vedamise käigus; 4) sigade laadimiskohas puudus efektiivne

desobarjäär, sest laadimiskoha amortiseerumise tõttu ei olnud seda võimalik korralikult

desinfitseerida ning ukse juures, kus toimus sigade laadimine, puudus desobarjäär; 5)

kloorlubja desomatt ei olnud inimeste jalanõude desinfitseerimiseks piisav; 6) töötajate

tööriided võisid viirusega saastuda, sest riietusruumis ei olnud eraldatud puhas ja must tsoon;

7) jahuveoauto sissesõitmine jahuruumi ja kasside pääs territooriumilt jahuruumi võisid

põhjustada sööda saastumise viirusega. Vaidlustatud otsuses ega EMÜ lõpphinnangus ei ole

nimetatud puudusi seostatud ühegi LTTS §-s 71 ega tõrje eeskirja §-s 71 kehtestatud

bioohutusnõudega.

19. VTA 20.-21.07.2016 kontrollaktis tuvastatust on vaidlustatud otsuses välja toodud, et

kaebaja bioohutuskavas puudub täpne kirjeldus desolahuse tegemise ja vastutajate kohta,

samuti selle kohta, kui tihti uuendatakse desomattidel desolahust. Söödahoidlas on jahu

põrandal, samas ruumis liigub ka jahuvedamise auto. Farmi territooriumil on märgid kassi

liikumisest ja palju on närilisi. Farmi üldine heakord on halb ja palju on prahti. Aediku nr 9

kohal on lahtine katuseauk (ventilatsioonikorsten). Nimetatud kontrollakti juurde kuuluvalt

22.07.2016 töölehelt on välja toodud järgmised bioohutusnõuete rikkumised: 1) ei ole kindel,

kas autode desovannis on deso kontsentratsioon õige; tagumise värava juures, kust käib

korjuste välja viimine, ei ole desobarjääri – tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 2 rikkumine; 2) sööt on

jahuruumis põrandal; samas ruumis on auto, millega tuuakse jahu söödatehasest farmi; auto

on räpane; jahuruumis on puulehti ja suitsukonisid – tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 7 rikkumine; 3)

saepuru ruumi uks ja alläär ei ole kuigi hästi tihendatud ning ruumi pääsevad kassid ja

närilised; territooriumil on põhurullid, mille all on „mingi pesa“ – tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 8

rikkumine; 4) territoorium on tarastatud, kuid kass käib üle aia metsa ja farmi vahet; kass elab

farmis ja tal on jahuruumi all pojad; laudas on linde ja kärbseid ning näriliste väljaheiteid –

tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 1 rikkumine.

3-16-1953

12(15)

20. Ringkonnakohus leiab, et 20.-21.07.2016 kontrollaktis ja 22.07.2016 töölehel ning EMÜ

lõpphinnangus tuvastatud asjaolud kinnitavad, et 20-22.07.2016 esines kaebajale kuuluvas

farmis puudusi, mida saab käsitada tõrje eeskirja § 71 lg-s 1 nimetatud bioohutusnõuete

rikkumisena. Nii näiteks on tõrje eeskirja § 71 lg 1 p-s 1 sätestatud, et loomapidaja korraldab

loomapidamise viisil, mis välistab sigade kokkupuutumise muude loomadega. VTA on

vaidlustatud otsuses nimetatud kontrollaktile ja EMÜ lõpphinnangule tuginedes tuvastanud, et

farmis elas kass, kes käis üle aia metsa ja farmi vahet, samuti oli farmis märgatud närilisi.

Seega ei olnud välistatud farmis elavate sigade kokkupuutumine muude loomadega. Tõrje

eeskirja § 71 lg 1 p 2 kohaselt korraldab loomapidaja isikute ja veovahendite juurdepääsu

loomakasvatushoone territooriumile üksnes desobarjääri kaudu. VTA on vaidlustatud otsuses

tuvastanud, et värava juures, mida kasutati korjuste territooriumilt välja vedamiseks, puudus

desobarjäär.

21. Samas on vaidlustatud otsuses välja toodud ka etteheiteid, mille puhul ei ole selge, kas

tegemist on loomapidajale kehtestatud bioohutusnõude rikkumisega või üksnes märkusega, et

mingit bioohtusnõuet oleks saanud veel efektiivsemalt rakendada. Nii näiteks ei sätesta tõrje

eeskirja § 71 lg 1 p 2 desobarjääri konkreetset kaugust väravast, vaid paneb kohustuse

korraldada juurdepääs loomakasvatushoone territooriumile desobarjääri kaudu. Tõrje eeskirja

§ 71 lg 1 p 3 paneb loomapidajale kohustuse tagada, et enne loomakasvatushoonesse

sisenemist ja pärast sealt lahkumist desinfitseeritakse jalatsid, kuid ei nimeta konkreetseid

desomati liike. Vaidlustatud otsusest ei selgu, kas kaebaja sigalas kasutusel olnud kloorlubja

desomatt ei täitnud jalanõude desinfitseerimise eesmärke või oleks põhimõtteliselt olnud

võimalik leida veel efektiivsemaid desinfitseerimise viise. Ringkonnakohus jagab vastustaja

seisukohta, et õigusakt ei saa bioohutusnõuete kehtestamisel olla väga detailne, sest kõiki

elulisi olukordi ei ole võimalik ette näha ning bioohutusnõuete rakendamisel tuleb arvestada

konkreetse loomapidamiskoha eripäradega. Teisalt peab haldusaktist siiski selguma, milline

on hoolsalt loomapidajalt eeldatav bioohutusnõuete täitmise standard, mille järgimata jätmine

on konkreetsele loomapidajale taudikahju hüvitamisest keeldumisel etteheidetav. Vastasel

korral on alati võimalik väita, et loomapidaja oleks saanud rakendada veel rohkem ja

tõhusamaid bioohutusmeetmeid, mis kokkuvõttes võib viia selleni, et taudikahju hüvitise

saamine ei olegi praktikas võimalik.

22. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjuslikku seost kaebaja poolsete bioohutusnõuete

rikkumiste ja loomahaiguse tekkimise vahel tuleb hinnata sigade nakatumise tõenäolist

perioodi arvestades. Kui kaebaja rikkus bioohutusnõudeid hiljem, siis ei saanud see enam olla

sigade nakatumise põhjuseks ning seega anda alust taudikahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmiseks määruse nr 701/2014 art 26 lg 12 alusel.

23. Vaidlust ei ole selle üle, et sigade nakatumine Sponsum OÜ-le (pankrotis) kuuluvas

loomapidamishoones leidis tõenäoliselt aset ajavahemikus 28.06-08.07.2016. EMÜ

lõpphinnangu aluseks olnud uurimine viidi kaebajale kuuluvas loomapidamishoones ja selle

territooriumil läbi 21.07.2016. Vaidlustatud otsuse aluseks olnud kontrollakt ja selle lisaleht

kajastab toiminguid, mis tehti kolmel päeval ajavahemikus 20.-22.07.2016. Vaidlustatud

otsuses puudub analüüs, millised VTA 20.-21.07.2016 kontrollaktis ja selle lisalehel ning

EMÜ lõpphinnangus tuvastatud rikkumistest esinesid või võisid suure tõenäosusega esineda

sigade eeldatava nakatumise perioodil. Ringkonnakohus möönab, et mõned nimetatud

puudustest võisid tõepoolest olemas olla juba enne 20.-21.07.2016, näiteks ventilatsiooniauk

katusel või halvasti tihendatud uks, millest loomad võisid läbi pääseda. Teisalt tuleb

arvestada, et 21.07.2016 hommikul kehtestas Lääne-Viru maavanem korraldusega nr 1-1/16-

666 (tl 62-63) kaebajale kuuluvas loomapidamishoones karantiini, millele tuginedes kohaldas

VTA samal hommikul otsusega nr 64 (tl 8) taudikoldes SAK leviku vältimiseks erinevaid

kitsendusi ja abinõusid. Üks abinõudest oli kohalikule loomatauditõrje komisjonile pandud

3-16-1953

13(15)

kohustus korraldada taudikoldes olevate sigade kohene hukkamine viisil, mis välistab haiguste

leviku (otsusega nr 64 kehtestatud kitsenduste p 4). Vaidlust ei ole selle üle, et sigade

hukkamist ja väljavedu alustati juba 21.07.2016. On ilmne, et alates 21.07.2016 hommikust

liikus kaebajale kuuluva sigala territooriumil tavapärasest rohkem inimesi, kes tegelesid

loomade hukkamise, vedamise jms tegevustega. VTA 21.07.2016 otsusest nr 64 tuleneb ka, et

kõik taudikoldes tehtavad tegevused allutati VTA kontrollile. Muu hulgas on otsusega nr 64

kehtestatud kitsenduste p-s 8 märgitud, et desobarjääride paigaldamine ning territooriumi

puhastamine ja desinfitseerimine toimub VTA juhendamisel. Kitsenduste p-de 7 ja 8 kohaselt

toimus ka veokite sisse-välja liikumine ning esemete taudikoldest väljaviimine üksnes VTA

loal. Seega ajal, mil vastustaja ja EMÜ hindasid kaebaja poolset bioohutusnõuete täitmist, ei

olnud sigalas toimuv faktiliselt enam kaebaja kontrolli all, vaid kogu tegevus toimus VTA

juhiste alusel. Ringkonnakohus märgib, et LTTS § 453 lg 1 kohaselt võib VTA loomataudi

diagnoosimise korral ise rakendada loomataudi leviku tõkestamiseks LTTS §-s 71 nimetatud

bioohutusmeetmeid ja muid abinõusid. LTTS § 46 lg 2 p 3 kohaselt võib eriti ohtliku

loomataudi (sh SAK) puhkemisel VTA teostada vajalikke tauditõrjetoiminguid ka ilma

loomapidaja kohalolekuta ja teda sellest eelnevalt teavitamata. Eeltoodut arvestades võisid

näiteks desoaine kontsentratsioon, desomattide olemasolu või paigutus, jahu vedava auto

puhtus ja paiknemine, ruumide heakord jms olla olulisel määral mõjutatud sigalas alates

21.07.2016 aset leidnud erakorralistest sündmustest. Seetõttu ei saa 21.-22.07.2016 tuvastatud

asjaoludest teha järeldust, et kõik nimetatud puudused esinesid ka ajal, mil toimus sigade

tõenäoline nakatumine, s.o 28.06-08.07.2016.

24. Kahtlust, et sigade tõenäolise nakatumise ajal ei pruukinud esineda kõiki vaidlustatud

otsuses välja toodud puudusi, süvendab asjaolu, et VTA kontrollis bioohutusnõuete täitmist

kaebajale kuuluvas loomapidamishoones ka 06.06.2016 (kontrollakt nr 070716039, tl 56-57),

07.07.2016 (kontrollakt nr 97-131-16/033, tl 58-59) ja 19.07.2016 (kontrollakt nr 070716062,

tl 60-61), kuid rikkumisi ei avastatud ja ettekirjutusi ei tehtud. Sigade nakatumise tõenäolisel

ajal koostatud 07.07.2016 kontrollakti juurde kuuluvale töölehele on näiteks tõrje eeskirja § 71

lg 1 p-de 2 ja 3 täitmise kohta märgitud „+“ ja märkuste lahtris selgitatud järgmist: „Autodele

on desobarjäär (desovann), värava ees kuivdeso ja autodele rataste desinfitseerimiseks lisaks

desoprits. Jalgvärava ees desovann. Hoonesse sisenedes desomatt. Iga lauda ees desomatt“.

Kõigi muude nõuete täitmise kohta on samuti märgitud „+“.

25. On tõsi, et rikkumiste mitteavastamine varasemate järelevalvemenetluste käigus võib

tähendada ka seda, et VTA viis järelevalve läbi pealiskaudselt ja kontrollaktid ei kajastanud

seega tegelikku faktilist olukorda. Varasemad kontrollaktid ei tekita kaebajale õiguspärast

ootust, et taudikahju hüvitise taotlemise menetluse käigus bioohutusnõuete tegelikku täitmist

enam ei kontrollita, vaid VTA võis bioohutusnõuete tegeliku täitmise hindamiseks ning

kaebaja

hooletuse

kindlakstegemiseks

koguda

täiendavaid

tõendeid.

Loomataudi

ennetamiseks ja tõrjumiseks kehtestatud bioohutusnõuete rakendamine oli kaebajale kui

loomapidajale õigusaktidega pandud kohustus (MsüS § 6 ja § 29; LTTS § 71 ja § 9 p 3) ning

haldusmenetluses tuleb välja selgitada kõik menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud,

sh hinnata selleks kogutud tõendeid kogumis (HMS § 6 ja § 38 lg 1). Tuleb siiski silmas

pidada, et kuigi VTA-le oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal teada sigade nakatumise eeldatav

periood, ei selgu vaidlustatud otsusest ega sellele eelnenud haldusmenetluses kogutud

tõenditest, kas tegemist oli pelgalt VTA poolse järelevalve puudulikkusega ja tegelikult rikkus

kaebaja kõiki vaidlustatud otsuses nimetatud bioohutusnõudeid juba sigade eeldatava

nakatumise ajal, või oligi 20.-21.07.2016 toimunud kontrolli ja hindamise ajaks olukord

farmis juba muutunud. Kuigi nimetatud asjaolude täpne väljaselgitamine ei pruukinud

tagantjärele olla võimalik, oleks siiski saanud küsitleda nt järelevalve tegelikke teostajaid,

farmi töötajaid ja loomi jälginud veterinaararste, analüüsida kaebaja koostatud bioohutuskava

3-16-1953

14(15)

sisu ja selles kirjeldatud abinõude rakendamist praktikas jne. Kaebajale etteheidetavad

rikkumised, mis esinesid loomade tõenäolise nakatumise ajal, oleks pidanud seostama EMÜ

lõpphinnangus välja toodud SAK leviku võimalike põhjustega. Praegu kinnitab ainus otseselt

nakatumise

perioodi

puudutav

tõend

(07.07.2016

kontrollakt),

et

kaebaja

täitis

bioohutusnõudeid.

26. Tõrje eeskirja § 2 lg 2 kohaselt on SAK väga nakkav sigade haigus, mille tekitajaks olev

viirus on väliskeskkonnas, korjustes ja lihas väga vastupidav, talub suuri keskkonna

happesuse muutusi ja on raskesti inaktiveeritav desinfektsioonivahendite abil. Euroopa

Komisjoni poolt 2016. a oktoobris läbi viidud auditi lõpparuandes Ares(2017)2926165-

12/06/2017 (tl 124-139), milles hinnati loomatervise kontrollide rakendamist seoses SAK-ga,

märgitakse, et 2016. a oktoobriks oli SAK Eestis esinenud juba 14 maakonnas 15-st.

Seakasvatusettevõtetes oli 2015. a 18 ning 2016. a oktoobri seisuga 6 haigusjuhtu, kusjuures

VTA teostas bioohutusnõuete täitmise üle regulaarselt järelevalvet. Eeltoodu viitab asjaolule,

et ka kõigi bioohutusnõuete täitmine ei pruugi SAK levikut täielikult takistada. Ka selle tõttu

on oluline konkreetsel juhul täpselt välja selgitada, kas ja millistel asjaoludel on SAK levik

loomapidajale etteheidetav ja välistab temale loomahaigusega tekkinud kahju hüvitamise.

27. Kõike eespool toodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et VTA ei ole

vaidlustatud otsuses veenvalt näidanud, et hukatud sigade nakatumise põhjustas kaebaja oma

hooletusega bioohutusnõuete rakendamisel. Vastustaja käsitles vaidlustatud otsuses märgitud

asjaolusid hooletusena määruse nr 702/2014 art 26 lg 12 tähenduses, täpsustades

ringkonnakohtu istungil (alates 13:44:31), et kaebaja hooletuse bioohutusnõuete järgmisel

moodustasid 20.-21.07.2016 kontrollaktis ja EMÜ lõpphinnangus tuvastatud asjaolud

kogumis. Vastustaja möönis kohtuistungil, et kui mõni vaidlustatud otsuses märgitud asjaolu

kogumist välja võtta, siis ei pruugi lõppjäreldus olla sama. Seega ei saa välistada, et asjaolude

igakülgsel uurimisel oleks VTA jõudnud kaebaja taotlust lahendades teistsuguse tulemuseni.

Sponsum OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus tuleb seetõttu rahuldada sõltumata muudest

apellatsioonkaebuse väidetest.

28. Eespool öeldut arvestades tühistab ringkonnakohus halduskohtu 18.01.2017 otsuse ja teeb

uue otsuse, millega tühistab VTA 31.08.2016 otsuse nr 22 ja kohustab VTA-d Sponsum OÜ

(pankrotis) 28.07.2016 taotlust uuesti läbi vaatama 10 tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest. Tegemist on tähtajaga, mis on LTTS § 571 lg 3 kohaselt VTA-le ette nähtud

taudikahju hüvitamise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustamiseks.

29. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega

kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule

hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Sponsum OÜ (pankrotis) menetluskulud halduskohtus olid riigilõiv 15 eurot ja kulud

õigusabile 5184 eurot (sh käibemaks). Õigusabiteenust osutati 36 tundi. Kulude kandmine on

tõendatud (tl 46, 81-84 ja 87-89). Arvestades mh asja keerukust ja läbitöötamist vajavate

materjalide mahukust, olid ringkonnakohtu hinnangul kaebaja põhjendatud menetluskulud

esimese astme kohtus 2800 eurot. Ringkonnakohus teeb menetluskulude jaotust puudutavas

osas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese astme

kohtumenetluses kaebaja kantud menetluskulud 2800 eurot (sh riigilõiv). Kaebaja

menetluskulud apellatsiooniastmes on riigilõiv 15 eurot ja kulud õigusabile 3715,8 eurot, mis

sisaldab käibemaksu. Õigusabiteenust osutati 25 tundi ja 42 minutit. Kulude kandmine on

3-16-1953

15(15)

tõendatud

(tl

ja

140-143).

Ringkonnakohus

peab

nii

suurt

esindajakulu

apellatsiooniastmes toimunud menetlust arvestades ülepaisutatuks. Ringkonnakohus peab

põhjendatuks menetluskulu apellatsioonimenetluses 1700 euro ulatuses (sh riigilõiv). Kokku

tuleb seega Veterinaar- ja Toiduametilt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulude katteks

esimese astme kohtumenetluses ja apellatsioonimenetluses 4500 eurot. Vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/