2-15-6561/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-6561

Tsiviilasi

Unicredit Bank AG hagi nõude tunnustamiseks Linerel OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. jaanuari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Linerel

OÜ

(pankrotis)

pankrotihalduri

Sirje

Taela

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. detsember 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Linerel OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Sirje Tael, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

Vastustaja (hageja): Unicredit Bank AG (registrikood

HRB 42 148), esindaja vandeadvokaat Oliver Nääs

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 27. jaanuari 2017. a otsus.

3. Teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata

Unicredit Bank AG hagi nõude tunnustamiseks Linerel OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud Unicredit Bank AG kanda.

5. Määrata

kindlaks

Linerel

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur Sirje Taela vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud

maakohtus

summas

5500

eurot

ja

ringkonnakohtus summas 2487,50 eurot, kokku kahes

kohtuastmes 7987,20 eurot.

6. Mõista välja Unicredit Bank AG-lt 7987,20 eurot Linerel

OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela kasuks

maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude

katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustmisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Unicredit Bank AG (hageja) esitas Tartu Maakohtusse hagi nõude tunnustamiseks summas

6 179 500 eurot Linerel OÜ (pankrotis) (kostja) pankrotimenetluses. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tartu Maakohtu 28.02.2014 välja kostja pankrot. Hageja

esitas kostja pankrotimenetluses nõude, kuid pankrotihaldur Sirje Tael vaidles sellele vastu. Nõue

kujunes järgmiselt:

a) Algselt oli Saksa ettevõttel CPM SKET GmbH-l (ärinimi sõlmimise ajal Cimbria SKET

GMBH) 23.02.2010 tootmisseadmete tarnelepingust tulenev nõue seadmete ostuhinna

tasumiseks Werol Tehased AS (pankrotis) vastu.

b) PERE AS (praeguse nimega Lõuna Toiduainete Tööstus AS, pankrotis) ja Transcom

Grupp OÜ väljastasid kumbki garantiikirja summale 7 534 931,30 eurot, millega

garanteerisid Werol Tehased AS-i (pankrotis) poolse ostuhinna tasumise kohustuse

täitmist.

a) 03.08.2010 ja 15.09.2010 loovutas CPM SKET GmbH oma nõuded Werol Tehased AS-i

(pankrotis) vastu hagejale.

b) Põhivõlgnik Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrot kuulutati välja Tartu Maakohtu

04.04.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-5746. Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks

Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-12-39619). Tartu

Ringkonnakohtu 28.10.2015 otsusega tunnustati hageja nõuet Werol Tehased AS-i

(pankrotis) pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena PankrS

§ 153 lg 1 p 2 tähenduses summas 6 179 500 eurot. Lahend jõustus 03.02.2016 Riigikohtu

määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta.

c) Hageja esitas põhivõlgnik Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankroti tõttu oma nõude

garantii andja PERE AS-i (pankrotis) (praeguse nimega Lõuna Toiduainete Tööstuse AS)

vastu. PERE AS (pankrotis) nõuet ei täitnud. 30.10.2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-

12-24023 kuulutati välja PERE AS-i (pankrotis) pankrot. Hageja esitas hagi oma nõude

tunnustamiseks PERE AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses. Tartu Maakohtu 27.06.2013

otsusega tsiviilasjas nr 2-13-16617 tunnustati hageja nõuet PERE AS-i (pankrotis)

pankrotimenetluses summas 6 179 500 eurot.

PERE AS-i (pankrotis) ega Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrotimenetlustes ei ole hageja

nõudele rahuldust leidnud. Hageja hinnangul on PERE AS (pankrotis) ettevõte kostjale üle läinud.

PERE AS (pankrotis) müüs 28.02.2012 ehk kaheksa kuud enne pankroti väljakuulutamist LT

Pagar OÜ-le (kustutatud; endine ärinimi OÜ Pere Pagar) oma kinnistud, kus teostas

kondiitritoodete tootmist ja turustamist, ning samuti andis üle toomistegevuseks vajalikud

päraldised. 02.04.2012 sõlmis LT Pagar OÜ-le (kustutatud) 10-aastase rendilepingu kostjaga

kinnistute ja päraldiste osas. Üle läks kogu põhivara, sh kinnistud, hooned, toomisvahendid,

kontorimööbel, sülearvutid, sõidukid, tarkvara. 02.04.2012 kuni 21.02.2014 jätkas kostja

PERE AS-i (pankrotis) majandustegevusega. Majandusüksus säilitas oma identiteedi, kuna kostja

jätkas tegutsemist samas kohas ja tootis samade kaubamärkide tooteid, kasutas PERE AS

(pankrotis) kodulehte www.peregrupp.ee ja presenteeris end üldsusele kui PERE AS (pankrotis),

võttis üle PERE AS-i (pankrotis) töötajad, jätkas samade kliendi- ja hankesuhetega.

Majandustegevus oli katkematu hoolimata vahepealsest ettevõtte üleandmisest. Seega on

PERE AS (pankrotis) ettevõte üle läinud kostjale, Linerel OÜ-le (pankrotis) ja koos ettevõttega on

üle läinud ka PERE AS-i (pankrotis) antud garantiikohustus.

1.2. Hageja märkis, et kuna ettevõtte mõiste ei ole seotud omandiga kinnisasjale, ei ole ettevõtte

üleminekuks vajalik kinnisasja omandi üleandmine. Samuti ei ole VÕS-i kohaselt ettevõtte

ülemineku eelduseks võlausaldajate huvide kahjustumine või kattuv omanikering. Ettevõtte

üleminekut ei välista uute töölepingute sõlmimine või ettevõtte käitamiseks kulutuse tegemine.

LT Pagar OÜ (kustutatud) potentsiaalne vastutus hageja ees ei välista kostja vastutust, kuna

lõppastmes on ka kostja ettevõtte omandajaks. OÜ Eesti Leivatööstus (kustutatud) omandas

kinnistud avalikul enampakkumisel pankrotimenetluses ning VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata

sellisel juhul ettevõtte ülemineku regulatsiooni.

Seadusest ei tulene, et ühe solidaarvõlgniku pankrotistumisel ei võiks nõuet teise solidaarvõlgniku

vastu esitada. Hageja ei ole kohustatud tegema oma nõudest mahaarvamisi PankrS § 96 järgi, kuna

ühestki pankrotimenetlusest laekuv osa ei kata ära isegi konkreetse solidaarvõlgniku osa. Samuti

ei põhine seadusel kostja väide, et nõudeid saaks esitada üksnes PERE AS-i (pankrotis)

pankrotihaldur, ettevõtte ülemineku regulatsiooni eesmärk on võlausaldajate huvide kaitse.

Tähtsust ei oma asjaolu, mitu protsenti PERE AS-i (pankrotis) kontserni varade kogumahust

moodustas Tartu pagaritoodete tootmisettevõte, kohustuste eest vastutavad kõik kontsernis olevad

ettevõtted. Asjaolu, et PERE AS-is (pankrotis) oli mitu ettevõtet ei tähenda, et PERE AS-i

(pankrotis) poolt majandatud pagaritoodete tootmise ja turustamisega tegelev ettevõte ei saa olla

tüübilt sama ettevõte, mida majandas võlgnik. Kostja ajab segamini juriidilise isiku ja ettevõtte.

Ka turuhinnale vastava rendi maksmine ei välista ettevõtte üleminekut. Renditasu maksmise

kohustus summas 30 000 eurot kuus eksisteeris ainult paberil. Reaalselt seda kunagi ei täidetud

ning PERE AS-i (pankrotis) võlausaldajad mingitki rahuldust enda nõuetele ei saanud. Võlgniku,

OÜ LT Pagar (kustutatud), PERE AS (pankrotis) ning Maksu- ja Tolliameti vahel 21.05.2012

sõlmitud kokkuleppe kohaselt tasus võlgnik rendilepingust tuleneva kohustuse asemel igakuiselt

Maksu- ja Tolliametile 7000 eurot PERE AS-i (pankrotis) maksuvõla katteks. Selline tegevus ei

võimaldanud PERE AS-i (pankrotis) võlausaldajatel (v.a Maksu- ja Tolliamet) saada

rendilepingust tulenevate kohustuste täitmise arvelt mingitki rahuldust enda nõuetele.

1.3. Hageja selgitas, et PERE AS (pankrotis) pankrotimenetlusest on nõude katteks laekumas

105 475 eurot (III kd, lk 69). Kuigi kostjaga sõlmitud üürileping lõppes 18.12.2012

kompromissiga, jäi kostja siiski kinnisasju valdama kuni 21.02.2014 ja teda käsitleti õigusliku

aluseta valdajana. Sama identiteediga majandusüksus liikus ühest ettevõttest teise, samade toodete

tootmine jätkus pausideta.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kuna PERE AS (pankrotis) ettevõte ei ole kostjale üle läinud, ei vastuta kostja ka PERE AS

(pankrotis) kohutuste eest VÕS § 183 lg 1 alusel. Seega tuleks hageja nõue jätta rahuldamata.

Kostja hinnangul ettevõte üleminekut ei toimunud, kuna kostja näol oli tegemist uue ja iseseisva

äriühinguga, mille omanike ja juhtorganite ring ei kattunud PERE AS-iga (pankrotis) otseselt ega

kaudselt.

Ettevõtte tüüp ei olnud sama. Garantii andmisel tegutses PERE AS (pankrotis) kontsernina, kuid

kostja võttis rendile üksnes ühe väikese tootmisüksuse. Samuti ei läinud kostjale üle mitte kõik

PERE AS (pankrotis) varad, vaid üksnes väike osa nendest, kuna PERE AS-l (pankrotis) oli üle

Eesti mitmeid tegevuskohti ja kostja tegutses üksnes Tartus, ei kattunud ka tegevuskoht.

Kliendi- ja hankijasuhete kattuvus on pagaritööstuse piiratud konkurentsi raames paratamatu,

sama ka töölepingute ülevõtmisega. Ka tegevuse sarnasus on möödapääsmatu, kuna

pagaritööstuse varadega ei saa toota piimatooteid. See ei tähenda sama majandustegevuse

jätkumist, kuna PERE AS (pankrotis) majandustegevus oli sisuliselt katkenud.

Kostja ei võtnud üle töölepinguid, vaid sõlmis osaliselt uued. Üksnes töötajate isikkoosseisu

kattumine ei tähenda veel ettevõtte üleminekut.

Kostjal on alust arvata, et garantii nõudmine PERE AS-lt (pankrotis) oli tingitud eeskätt asjaolust,

et PERE AS-ile (pankrotis) kuulusid Tartus Ringtee 2, Ringtee 2a ja Võru 242a asuvad kinnistud.

Kinnisvara puudumisel ei oleks PERE AS (pankrotis) sobivaks garantii andjaks kvalifitseerunud.

Seega just kinnisvara kuuluvus ja olemasolu pidi tagama hageja nõuete rahuldamist ja

moodustama PERE AS (pankrotis) ettevõtte sisulise väärtuse ehk tuuma. Kuivõrd kostja ei ole

saanud kinnistute omanikuks ehk ei ole omandanud PERE AS (pankrotis) ettevõtte tuuma, kuid

on samas tasunud kinnistute kasutamise eest turuhinnale vastavat renti, siis vara puudumine

välistab PERE AS (pankrotis) ettevõtte ülemineku kostjaile.

Rendilepingu tähtaeg oli esialgselt küll kokku lepitud 10 aastat, kuid lepingujärgse rendisumma

suurus oli renti 30 000 eurot kuus, mis vastab turuväärtusele ega kahjusta võlausaldajate huve.

Tegelik ettevõtte omandaja on OÜ LT Pagar (kustutatud), kes omandas ettevõtte müügilepinguga

enne kostjaga rendilepingu sõlmimist. Seega peaks hageja oma nõude esitama hoopis OÜ LT

Pagar (kustutatud) vastu. Kui OÜ LT Pagar (kustutatud) ei ole omandaja, siis on vaidlusalune

ettevõte tegelikult üle läinud 22.04.2013 OÜ-le Eesti Leivatööstus (kustutatud) (endise nimega

OÜ Segale). OÜ Eesti Leivatööstus (kustutatud) on üle võtnud ettevõtte tuumaks olnud kinnistud,

aga ka töötajad, hanke- ja turustuskanalid, tooted ja tootmise oskusteabe, samuti määratleb end ise

PERE AS (pankrotis) järglasena kodulehel.

Hageja saab VÕS § 183 ja PankrS § 96 kohaselt kostja pankrotimenetluses nõude rahuldamist

taotleda vaid ulatuses, kus see jääb Werol Tehased AS-i (pankrotis) ja PERE AS (pankrotis)

pankrotimenetlustes rahuldamata. Samuti saaks garantiikirja vähemalt osaliselt sisse nõuda ka

teiselt garantii andjalt Transcom Grupp OÜ-lt. PankrS § 96 kohaselt peaks hageja ka määrama

täpselt, kui suures osas esitab ta nõude pankrotis oleva isiku vastu. Kuna Werol Tehased AS-i

(pankrotis) ja PERE AS (pankrotis) pankrotimenetlused on pooleli ja pole teada, kui suures

ulatuses hageja seal oma nõudele rahuldust saab, ei saa hageja määrata praegu ka oma nõude

ulatust. Hagejal puudub õigus esitada nõudeid kostja vastu, kuna hageja saab nõuetele rahuldamist

läbi PERE AS (pankrotis) pankrotimenetluse ja PankrS § 42 ja 44 välistavad nõude esitamise

kostja pankrotimenetluses. Isegi kui PERE AS (pankrotis) ettevõte oleks kostjale üle läinud, saaks

kostja vastu nõudeid esitada üksnes PERE AS (pankrotis) pankrotihaldur, mitte hageja otse.

Kostjaga sõlmitud rendileping ei saanud tühistuda üksnes 18.12.2012 kompromissi kinnitamisega,

vaid see tulnuks ka eraldi üles öelda. Lepingu lõpetas alles OÜ Eesti Leivatööstus (kustutatud),

kes ostiski kinnistud koos neid koormava rendilepinguga. Selleks, et ettevõte saaks üle minna

rendilepinguga ilma omandit üle andmata, tuleb hinnata kasutusõiguse eest makstava tasu väärtust

ja rendiperioodi pikkust. Kui rentnik maksab ausalt renti ega saa omanikuks, ei saa rääkida

ettevõtte üleminekust.

VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata ettevõtte ülemineku sätteid pankrotimenetluses. Kuna PERE AS

(pankrotis) oli juba ka ise pankrotis, ei peaks PERE AS (pankrotis) enda võlausaldajad saama

ülemineku sätete alusel tulla kostja vastu. Kui kostja pankrotivarast hageja nõue mingis osas

täidetaks, saab hageja omakorda esitada nõude PERE AS (pankrotis) pankrotipesasse. Selline

olukord ei saa olla seadusandja eesmärk.

Kostja jaoks oleks VÕS § 183 lg 1 alusel PERE AS (pankrotis) kohustuse eest vastutuse

määramine praegusel juhul hea usu põhimõtte vastane ja VÕS § 6 lg 2 alusel tuleks vastutust mitte

kohaldada või piirata seda mõistliku ulatuseni. Kuna kostjale ei ole kunagi PERE AS (pankrotis)

ettevõttesse kuulunud asjade omand üle läinud, ei oleks kostjale täisvastutuse määramine õiglane

ega mõistlik. Varad ja kohustused liiguvad koos, seega kui PERE AS (pankrotis) sai tagasi varad,

liikusid nendega koos tagasi ka kohustused. Vara on müüdud pankrotimenetluse raames ja kõik

võlausaldajad, sh hageja saavad sealt oma nõudele rahulduse. Vastutuse vähendamist õigustab

asjaolu, et hageja ei ole ära kasutanud kõiki võimalusi oma nõude rahuldamiseks.

Ettevõtte ülemineku kriteeriumide täitmise kontrollimine pole vajalik, kuna ettevõtte üleminek on

juba enne seda välistatud. Samuti on täitmata VÕS § 180 lg 2 koosseis, kuna hageja nõude aluseks

olnud garantiinõue ei ole seotud kostja poolt rendile antud varaga ega kuulunud seeläbi väidetavalt

üle läinud ettevõtte koosseisu. PERE AS (pankrotis) kontserni koosseisu kuulus ka teisi

ettevõtteid. Kogu kontserni varade maht oli umbes 10 korda suurem Tartu pagaritoodete

tootmisettevõtte varade mahust. Üksnes viimase poolt poleks vastavat garantiikirja aktsepteeritud.

Vaidlusalune ettevõte ei olnud terviklik majandusüksus. PERE AS (pankrotis) ettevõtte

terviklikkus lõhuti selle varade osalisel võõrandamisel LT Pagar OÜ-le (kustutatud). Üle anti

üksnes kasutusõigus ja ettevõte ei olnud varade omandiõiguse puudumise tõttu enam terviklik.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 27.01.2017 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tunnustas Unicredit

Bank AG hagi nõuet summas 6 058 910,47 eurot Linerel OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses

PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas

5330 eurot (ilma käibemaksuta).

3.1. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid või esitanud põhistatud vastuväiteid, mis annaksid alust

kahelda nõude CPM SKET GmbH-le loovutuse kehtivuses või PERE AS (pankrotis) poolt

väljastatud garantiilepinguga seonduvates asjaoludes. Seetõttu luges kohus tuvastatuks, et CPM

SKET GmbH-l oli seadmete tarnelepingust tulenev sissenõutav nõue Werol Tehased AS-i

(pankrotis) vastu, nõude loovutamise tõttu on praegu võlausaldajaks hageja ning hageja oli Werol

Tehased AS-i (pankrotis) pankroti tõttu garantiilepingu alusel õigustatud esitama nõude PERE AS

(pankrotis) kui garantiiandja vastu pankrotimenetluses tunnustatud ulatuses ehk summas

6 179 500 eurot.

3.2. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas hagejal on õigus lisaks PERE AS (pankrotis) kui

garantiiandja vastu nõude esitamisele esitada sama nõue ka kostjale. Hageja saaks nõuda kostjalt

PERE AS (pankrotis) kohustuse täitmist, kui oleks toimunud ettevõtte üleminek PERE AS

(pankrotis) kostjale.

Seaduse kohaselt (VÕS § 182 lg-d 2 ja 5, § 183 lg 4) on võimalik ettevõtte üleandmine läbi viia

ka ettevõtet kasutusse andes, sh rendilepingu kaudu.

Kohus leidis, et tõendamiskoormis ettevõtte ülemineku osas on tavapärasest veidi erinev.

Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-137-07 p 13 ja 3-2-1-54-04 p 18-19 kohaselt, kui ettevõtte

üleminekule tuginev isik on esitanud tõendeid, mis viitavad ettevõtte üleminekule, tekib

vastaspoolele TsMS § 230 lg 1 tulenevalt kohustus oma vastuväidete tõendamiseks. Ettevõtte

üleminekut eitav kostja peab oma vastuväiteid tõendama ja põhjendama. Kuna hageja on välja

toonud asjaolud, mis viitavad PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte

üleminekule ning on esitanud võimaliku ettevõtte ülemineku aluseks olnud rendilepingu, on

edasine tõendamiskoormis kostjal.

Asjaolu, et ei ole sõlmitud konkreetset lepingut ettevõtte üleandmiseks, ei välista iseenesest

ettevõtte üleminekut. 02.04.2012 rendilepinguga (I kd, tl 171-179) andis LT Pagar OÜ

(kustutatud) rendileandjana kostjale rendile Tartus Ringtee tn 2 ja 2a ning Võru tn 242a asuvad

kinnisasjad koos oluliste osade ja päraldistega. Lepingu preambulast nähtub, et leping on sõlmitud

arvestades LT Pagar OÜ (kustutatud) raskusi tootmistegevusega jätkamisel ning vältimaks

tootmise seiskumise tulemusena tekkivat kinnisasjade väärtuse vähenemist ning tagamaks

võlausaldajate huvide kaitse ja töökohtade säilimise (I kd, tl 171). Kinnisasjade rendilepingu lõpus

on kokkulepe, et rent hõlmab ka tasu kaubamärkide kasutamise eest (I kd, tl 179). Eelnevast

nähtub, et lepingupoolte tahe rendilepingu sõlmimisel ei olnud mitte üksnes kinnistute

kasutusõiguse üleandmine, vaid ka tootmise jätkamine võimalikult sarnases ulatuses. Sellest

järeldub, et poolte ühine tegelik tahe võis mh olla suunatud ka PERE AS (pankrotis) Tartus asuva

kondiitritoodete tootmisettevõtte üleandmisele.

PERE AS (pankrotis) ettevõtte kostjale üleminekut ei välista asjaolu, et kostja ei saanud ettevõtet

mitte otse PERE AS (pankrotis), vaid sai selle rendilepingu alusel LT Pagar OÜ-lt (kustutatud).

LT Pagar OÜ (kustutatud) ostis kinnistud koos kondiitritoodete tootmiseks vajalike päraldistega

PERE AS-ilt (pankrotis) (I kd, tl 140-170). Ettevõtte üleandmine võib toimuda ka kolmanda isiku,

nt vahendaja, vahendusel. Samuti kohaldatakse ettevõtte ülemineku sätteid ettevõtte igakordsel

üleminekul. Seega ei oma käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt tähtsust asjaolu, kas

LT Pagar OÜ (kustutatud) toimis PERE AS (pankrotis) ja kostja vahelises võimalikus ettevõtte

ülemineku tehingus vahendajana või anti PERE AS (pankrotis) Tartus asuv kondiitritoodete

tootmisettevõte kõigepealt üle PERE AS-lt (pankrotis) LT Pagar OÜ-le (kustutatud) ja seejärel LT

Pagar OÜ-lt (kustutatud) kostjale.

Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et PERE AS (pankrotis) ja LT Pagar OÜ

(kustutatud) vahel sõlmitud kinnisasjade müügileping on 18.12.2012 Tartu Maakohtu määrusega

kinnitatud kompromissi kohaselt kehtetud ja LT Pagar OÜ-le (kustutatud) ei ole kokkuleppe

kohaselt kinnistute omand kunagi üle läinud (I kd, tl 180-183). Nimetatud müügilepingu kehtetus

ei too iseenesest endaga kaasa LT Pagar OÜ (kustutatud) ja kostja vahel sõlmitud rendilepingu

kehtetust. Seadus ei näe rendilepingu kehtivuse eeldusena ette asjaolu, et rendileandja peab

ilmtingimata olema vara omanik.

Ka asjaolu, et rendilepingu lisa järgi kohustus rentnik tasuma renti 30 000 eurot kalendrikuus, mis

kostja hinnangul vastas turuhinnale, ei välista ettevõtte üleminekut. Ettevõtte üleminek võib VÕS-

i mõtte kohaselt olla nii tasuta kui ka tasuline tehing. Seadusest ei tulene, et vastusooritusena

turuhinna tasumine välistaks ettevõtte ülemineku.

Kostja vastutust ei välista ka see, et rendileping lõppes kavatsetust varem. Lepingu ennetähtaegne

lõpetamine poolte kokkuleppel ei mõjuta enam lepingu esialgset eesmärki ja poolte tahet lepingu

sõlmimisel ega välista seetõttu ettevõtte üleminekut.

3.3. Maakohus analüüsis ettevõtte ülemineku kriteeriume.

Ettevõtte tüüp. Nii PERE AS (pankrotis) kui ka hiljem kostja puhul oli tegemist kondiitritoodete

tootmisettevõttega. Seega on ettevõtte tüüp – kondiitritoodete tootmisettevõte – sama.

Kohtu hinnangul ei oma ettevõtte ülemineku tuvastamisel tähtsust kostja väide, et kostjale läks

väidetavalt üle üksnes rahaliselt oluliselt vähem väärtuslik kondiitritoodete tootmise ettevõte,

mitte kogu kontsern. Ettevõte ja juriidiline isik ei ole samastatavad. Ettevõtte ülemineku

tuvastamiseks ei ole vajalik terve PERE AS (pankrotis) üleminek, vaid piisab ka ühe ettevõtte või

käitise, nt Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte, üleminekust.

Samal põhjusel ei ole asjakohased kostja väited ettevõtte terviklikkuse kaotamise kohta. Kuna

käesolev vaidlus puudutab PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte

üleminekut, tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel hinnata just seda konkreetset ettevõtet, mitte

tervet PERE AS (pankrotis) kontserni või kõiki PERE AS-i (pankrotis) kontserni kuulunud

ettevõtteid. Kostja ei ole tõendanud, et PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete

tootmisettevõtte ei oleks üle läinud terviklikult.

Kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek. Rendilepingu

preambulast (I kd, tl 171) nähtub, et kostjale anti rendile kolm kinnistut koos kondiitritoodete

toomiseks vajalike päraldistega. PERE AS-i (pankrotis) pankrotihalduri koostatud PERE AS

(pankrotis) vara inventuuri aktist (I kd, tl 185-192) nähtuvalt oli kostja valduses lisaks kinnistutele

ja nendel paiknevatele tootmis- ja laohoonetele PERE AS (pankrotis) vallasvara 102 eset. Kostja

on menetluses kinnitanud, et kasutas neid oma majandustegevuses.

Üleandja ja omandaja tegevuskoht. Kuna PERE AS (pankrotis) kontserni koosseisust läks kostjale

üle üksnes kondiitritoodete tootmisettevõte, omab tähtsust selle konkreetse üksikettevõtte asukoht.

Kostja asus rendilepingust nähtuvalt tegutsema samadel kinnistutel aadressidega Ringtee 2,

Ringtee 2a ja Võru 242a Tartus, kus oli eelnevalt asunud PERE AS (pankrotis) kondiitritoodete

toomise ettevõtte. Seega oli üleandja ja omandaja tegevuskoht sama.

Kliendi- ja hankesuhete jätkuvus. Hageja esitatud ajaleheartiklist nähtub, et ainus pood, kes varem

PERE AS (pankrotis) kondiitritooteid müünuna ei soovinud jätkata kostja toodete müümisega, oli

Maxima. Ülejäänud edasimüüjatega suhted jätkusid. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid uute

kliendi- ja hankesuhete kohta ning on kinnitanud, et ei saa ega soovi selles osas rohkem tõendeid

esitada (III kd, tl 209 p). Kohus nõustus kostja seisukohaga, et üksnes sellest, et kostja jätkas

sarnaselt PERE AS-ga (pankrotis) oma toodangu turustamist suuremates toidupoodides, ei saa veel

järeldada ettevõtte üleminekut. Suuremates toidupoodides müüvad oma kaupa kõik

kondiitritoodete müüjad.

Töötajate üleminek. Hageja hinnangul võttis kostja üle enamuse PERE AS-i (pankrotis)

töötajatest. Kostja on töötajate osalist kattumist kinnitanud (III kd, tl 143 pöördel). Kostja on

rõhutanud, et sõlmis kõigi töötajatega uued töölepingud. Üksnes samade töötajatega uute

töölepingute sõlmimine ei välista kohtu hinnangul ettevõtte üleminekut. Samas ei saa ka üksnes

töötajate osalisest kattuvusest järeldada ettevõtte üleminekut.

Immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine. Ettevõtte üleminekut ei saa järeldada

ainuüksi samade ruumide kasutamisest, samaliigiliste kaupade müümisest ja osaliselt samade

töötajate palkamisest. Lisaks peab tõendama ka ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste

(nt kaubamärgi ja domeeniaadressi) käsutamist hindamaks, kas koos asjade ja õiguste kogumiga

on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhivara ehk ettevõtte tuum. Kostja jätkas

PERE AS-i (pankrotis) veebilehe www.peregrupp.ee kasutamist, lisaks veebiaadressile jäi

sisuliselt identseks ka veebilehe kujundus (vrdl II kd, tl 6 ja 7). Veebilehe kaudu äriühing tutvustab

end ja eristub teistest. Kasutades edasi PERE AS-ga (pankrotis) samasugust veebilehte,

presenteeris kostja end üldsusele PERE AS-i (pankrotis) järglasena. Veebilehel muutus üksnes

töötajate meiliaadresside lõpp ja peregrupp.ee asemel hakati kasutama meiliaadresside lõpus

linerel.ee. Samuti presenteeris kostja end üldsusele PERE AS-i (pankrotis) tegevuse jätkajana,

kasutades e-kirja all PERE AS-ga (pankrotis) logo (II kd, tl 11).

Kinnisasjade rendilepingu lõpus on kokkulepe, et rent hõlmab ka tasu kaubamärkide kasutamise

eest (I kd, tl 179). Seega oli rendilepingu pooltel soov võimaldada kostjal PERE AS-i (pankrotis)

kaubamärkide kasutamise jätkamist. Kostja ka jätkas nt „Wabariigi“ kaubamärgiga toodete

tootmist.

Nimetatud asjaolud annavad alust eeldada, et kostjale võib olla PERE AS (pankrotis) ettevõte üle

läinud.

Üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus. Tegevuse sarnasust kinnitab ka

tootevaliku sarnasus. Nii PERE AS (pankrotis) kui ka kostja ettevõttes toodeti kondiitritooteid.

Hageja esitatud tõenditest nähtub, et kostja jätkas suures osas samade toodete valmistamist kui

PERE AS (pankrotis) ning kostja ja PERE AS (pankrotis) tootevalik kattus olulises osas.

Kodulehtede võrdlusel selgus, et kostja 133 nimetusest kondiitritoodetest kattus otseselt PERE AS

(pankrotis) toodetega 98 ehk 73,68 %. Lisaks otseselt kattuvatele nimetustele on kostja muutnud

mõningate toodete suuruseid.

Kostja on piirdunud üldsõnaliste vastuväidetega selle kohta, et tootevalik ei kattunud ning kostja

ei valmistanud samu tooteid kui PERE AS (pankrotis). Kostja pole tõendanud, et tootevalik ja

tegevus kattus üksnes väikeses osas. Seega olid võimalikule üleminekule eelnev ja järgnev tegevus

sarnased. Kostja ei ole tõendanud ega põhjendanud, miks tegevuse sarnasus ja tootevaliku osaline

kattuvus ei viita praegusel juhul ettevõtte üleminekule.

Majandustegevuse jätkuvus ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg. Mida pikem

on majandustegevuse puudumise ajavahemik, seda tõenäolisem on ettevõtte ülemineku

puudumine. Hageja on väitnud, et majandustegevus toimus sisuliselt katkematult. Kohus nõustus

selle käsitlusega. Ka kostja on kohtuistungil kinnitanud, et tegevus oli suhteliselt jätkuv ja oli

üksnes väike paus, ettevõte saadi rendile aprillis ja tegevus jätkus mais-juunis (III kd, tl 144

pöördel).

Käesoleva vaidluse seisukohalt ei ole tähtsust asjaolul, kas PERE AS (pankrotis) ja kostja

juhtorganite liikmed või omanikering oli seotud või mitte. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-131-11 p

10 kohaselt ei mõjuta osanike/aktsionäride või juhatuse liikmete ringis samasuste puudumine

ettevõtte ülemineku tuvastamist.

Kohus leidis, et eeltoodud kriteeriume tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel vaadata kogumis. Kui

eraldi võetuna ei anna ükski kriteerium alust tuvastada ettevõtte üleminekut, siis oma koosmõjus

näitavad majandustegevuse peaaegu pausideta jätkumine, rendilepingu preambulas välja toodud

eesmärgid, kostja ja PERE AS tootevaliku sarnasus, samade kaubamärkide ja kodulehe

kasutamine, et PERE AS (pankrotis) Tartus asuv kondiitritoodete tootmise ettevõte läks üle

kostjale.

3.4. Kostja väited selle kohta, et PERE AS (pankrotis) kontserni kuulus ka teisi ettevõtteid peale

Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte, ning et nimetatud ettevõte ei oleks üksi

kvalifitseerunud garantii andjaks, mistõttu ei kuulunud garantiikohustus vaidlusaluse ettevõtte

vara hulka, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Garantii andjaks oli PERE AS (pankrotis) kontsern

tervikuna ning kontserni võimekust garantiiandjana hinnatigi kõigi kontserni kuuluvate ettevõtete

varalise seisu põhjal. Seega kuuluvad ka kõik kohustused kontsernile tervikuna, sh ka kontserni

kuulunud Tartus asuva pagaritoodete ettevõtte vara hulka. Kuna LT Pagar OÜ (kustutatud) ei

olnud garantiilepingu pooleks, ei mõjuta garantiikirja sisu kuidagi see, kas garantiikirja LT Pagar

OÜ-ga (kustutatud) sõlmitud kinnistute müügilepingus mainiti või mitte.

Kohus ei nõustunud sellega, et kuna garantii andjaks oli terve PERE AS (pankrotis) kontsern, on

garantiilepingust tuleneva kohustuse sissenõudmine ainuüksi kostjalt äärmiselt ebaõiglane ja

vastuolus hea usu põhimõttega. Garantiikirja kohaselt vastutab võetud kohustuse eest PERE AS

(pankrotis) kontsern tervikuna. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et sissenõutav kohustus ei ole

ühelgi viisil seotud Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõttega. Seega vastutavad kontserni

kui terviku kohustuste eest eelduslikult kõik kontserni ettevõtted, sh Tartus asuv kondiitritoodete

tootmisettevõte. Võlausaldajal kontsernivälise isikuna ei pruugi olla võimalik hinnata, millise

kontserni ettevõttega ja kui suures ulatuses on vastav kohustus seotud. Kui üks ettevõte kohustuse

täidab, on teistel kontserni kuulunud ettevõtetel topelttäitmise vältimiseks vajadusel võimalik

kaitsta ennast täitmisvastuväite esitamisega. Kohustuse täitnud ettevõtte võimalik tagasinõue

kontserni kuulunud teiste ettevõtete vastu ei ole käesoleva vaidluse esemeks.

3.5. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et lõppastmes on PERE AS (pankrotis) Tartus asuv

kondiitritoodete tootmise ettevõte üle läinud OÜ-le Eesti Leivatööstusele (kustutatud). OÜ Eesti

Leivatööstus (kustutatud) omandas nimetatud ettevõtte vara pankrotimenetluse raames toimunud

avalikul enampakkumisel, mistõttu VÕS § 181 kohaselt ettevõtte ülemineku sätteid ei kohaldata.

Ettevõtte ülemineku seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, et nii kostja kui ka PERE AS (pankrotis)

näol on praeguseks tegemist pankrotis olevate äriühingutega ning et Tartus asuva kondiitritoodete

tootmisettevõtte PERE AS (pankrotis) tagasiliikumise ajal oli PERE AS (pankrotis) pankrot juba

välja kuulutatud. VÕS § 181 välistus kohaldub juhul, kui ettevõtte müük toimub

pankrotimenetluse raames, mitte juhul, kui ettevõtte ülemineku tehingus osalenud isikute pankrot

kuulutatakse hiljem välja.

3.6. Kostja ettevõtte omandajana vastutab solidaarselt hageja ees ettevõtte üleandja PERE AS

(pankrotis) poolt väljastatud garantiikirjast tuleneva kohustuse eest. Kohtu järeldust ei muuda ka

asjaolu, et praeguseks on välja kuulutatud nii PERE AS-i (pankrotis) kui ka kostja pankrot.

Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et ettevõtte ülemineku regulatsiooni kohaldamine looks

pankrotimenetluses võlausaldajatele ebaõiglase eelise ning võimaldaks oma nõudele rahuldust

saada justkui kaks korda, üks kord PERE AS (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotivara arvelt

ning teinekord kostjalt. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud olukord äärmiselt ebaõiglane.

Seadusandja sooviks ja eesmärgiks on VÕS § 180-185 olnud luua ettevõtte ülemineku korral

teatavate kohustuste osas ettevõtte omandaja ja üleandja solidaarvastutus võlausaldaja ees ja

tagada seeläbi võlausaldajate huvide parem kaitse. VÕS-i ja PankrS-i mõtte ja eesmärgiga on

kooskõlas ka sellise vastuse püsimajäämine ettevõtte omandaja või üleandja pankroti

väljakuulutamise korral.

3.7. Hageja on kinnitanud, et PERE AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses on hageja saanud oma

nõudele rahuldust 120 589,53 eurot ning nimetatud ulatuses on ka väljamakse tehtud. Seega on

hageja nõue osaliselt rahuldatud ühe solidaarvõlgniku poolt, hageja on ka osalist rahuldamist

aktsepteerinud. Seega tuleb hageja kasuks väljamõistetavat summat vähendada ulatuses, kus

kohustus on osaliselt täidetud. Väljamõistmisele kuulub 6 058 910,47 eurot (6 179 500 -

120 589,53 = 6 058 910,47).

Kuna Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrotimenetlusest saadava jaotise suurus ei ole maakohtu

otsuse tegemise ajaks täpselt selgunud, ei saa sellega arvestada tunnustatava nõude lõppsumma

määramisel. Kohus leidis, et asja lahendamist ei takista see, et teada ei ole nõude võimaliku

rahuldamise ulatus teiste võlgnike suhtes. Võimalikke vastuväiteid saab esitada täitmise etapis.

Üksnes asjaolu, et hageja ei ole esitanud hagi kõigi isikute vastu, kelle vastu oleks tal õigus hagi

esitada, ei muuda kostja vastu hagi esitamist hea usu põhimõtte vastaseks. Hagejal on õigus ise

määrata kostja, kelle vastu hagi esitada. Kostjal võib olla endal võimalik esitada pärast nõude

rahuldamist teiste isikute vastu nõudeid.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada

osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas ning tunnustas hageja nõuet summas 6 058 910,47

eurot kostja pankrotimenetluses, ning teha vaidlustatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata, või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui

ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus oma mittenõustumist kostja vastuväidetega

vajalikul määral põhjendanud. Kostja on oma 13.12.2016 seisukohtade p-s 2.2. põhjalikult

selgitanud, miks hageja nõude tunnustamine kostja pankrotimenetluses on välistatud VÕS §-st 181

ja PankrS §- dest 42 ja 44 tulenevate piirangute tõttu.

Kostja jääb selle juurde, et PankrS §-dest 42 ja 44 tulenevalt lõpevad PERE AS-i (pankrotis)

ettevõtte koosseisu kuuluvad kohustused PERE AS-i (pankrotis) pankrotimenetluse tulemusena

ning et VÕS § 181 välistab PERE AS-i (pankrotis) võlausaldajate poolt nõuete esitamise PERE

AS-i (pankrotis) pankrotimenetluse väliselt, kuivõrd tegemist on eeskätt pankrotivõlausaldajate

kaitseks mõeldud regulatsiooniga, et tagada nii PERE AS-i (pankrotis) kui ka kostja võlausaldajate

võrdne kohtlemine.

Kostja leiab jätkuvalt, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata ka VÕS § 180 lg 2 koosseisu

mittetäitmise tõttu, kuna hageja nõude aluseks olev garantiinõue ei ole seotud kostja poolt rendile

võetud varaga ega kuulunud väidetavalt kostjale üle läinud ettevõtte koosseisu.

Samuti on ettevõtte üleminek välistatud ka majandusüksuse terviklikkuse puudumise tõttu.

Tulenevalt VÕS § 180 lõikest 2 ja VÕS § 182 lg-test 1 ja 2 eeldatakse, et ettevõtte ülemineku

korral läheb omandajale üle ettevõte kui tervik. Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on

ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte

majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused.

Kostja jääb ühtlasi seisukohale, et kostja ei vastuta PERE AS-i (pankrotis) poolt väljastatud

garantiikirjast tulenevate kohustuste eest ka seetõttu, et see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Samuti esitas kostja oma 20.07.2015 hagivastuses p-s 2.6. taotluse mitte kohaldada VÕS § 6 lg 2

alusel kostja suhtes VÕS § 183 lõikest 1 lähtuvat vastutust PERE AS-i (pankrotis) kohustuste ees

või piirata seda vastutust mõistliku ulatuseni ning vähendada selle võrra hageja nõuet kostja vastu

mõistliku ulatuseni.

Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada muude hagi aluste esinemist, siis sellest hoolimata saaks kostja

vastutada hageja nõude ees üksnes selles ulatuses, milles teised isikud ei ole vastavat hageja nõuet

juba rahuldanud. Kostja märkis, et teadaolevalt on hageja esitanud oma nõude ka AS Werol

Tehased

(pankrotis)

ja

Lõuna

Toiduainetetööstuse

AS

(pankrotis)

(PERE

AS)

pankrotimenetlustes.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Vastuse kohaselt on maakohtu otsus põhjendatud. Apellatsioonkaebusest nähtub, et maakohus on

iga apellandi seisukohta ja väidet käsitlenud. Seega on maakohus otsust langetades kaalunud kõik

asjas tähtsust omavaid asjaolusid, s.h apellandi poolt esile toodud asjaolusid ja seisukohtasid.

Vastustaja on kokkuvõtlikul seisukohal, et apellatsioonkaebuses esile toodud väited kohtuotsuses

põhjenduste puudumise osas on läbivalt põhjendamatud.

Isegi juhul, kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud mõne apellandi seisukoha piisava

põhjalikkusega käsitlemata, ei ole see koheselt aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks ning uue

otsuse tegemiseks. Ringkonnakohus saab sellisel juhul hinnata poolte väiteid sisuliselt ning saab

ka vajadusel maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Seetõttu puudub vajadus ka asja saatmiseks

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Vastustaja nõustub maakohtu seisukohtadega ning jääb hagiavalduses, 27.08.2015 seisukohtades

ning 13.12.2016 seisukohtades esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise

tõttu.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata Unicredit Bank

AG hagi nõude tunnustamiseks Linerel OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tulenevalt ettevõtte

üleminekust.

7. Hagi on esitatud nõude tunnustamiseks kostja pankrotimenetluses. Hageja on nõude omandanud

loovutamise teel Saksa äriühingult CPM Sket GmbH, kes müüs 2010. aastal tootmisseadmeid AS-

le Werol Tehased (pankrotis). Seadmete müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks andis garantiikirja muuhulgas AS PERE, kelle pankrot on välja kuulutatud 30.10.2012

seisuga.

Hageja tugineb sellele, et garantii andnud AS PERE ettevõte on läinud üle kostjale, Linerel OÜ-

le, olles seega AS PERE õigusjärglaseks. Vaidlus ongi eelkõige selle üle, kas AS PERE ettevõte

on läinud üle Linerel OÜ-le.

Vaidluse all ei ole iseenesest asjaolu, et hageja on õigustatud nõudma nii lepingust tulenevat

võlgnevust põhivõlgnikult Werol AS-lt (pankrotis) kui ka esitama garantiinõude (VÕS § 155)

AS PERE (pankrotis) ning AS Transcom vastu. Hageja nõuet on tunnustatud põhivõlgniku Werol

AS pankrotimenetluses, lisaks on ta seni realiseerinud oma garantiinõude AS PERE (pankrotis)

vastu, s.o hageja nõuet on tunnustatud ka AS PERE (Lõuna Toiduainete Tööstuse AS)

pankrotimenetluses. Küll aga ei ole hageja seni realiseerinud garantiid teise garantii andja, AS-i

Transcom suhtes.

8. AS PERE väljastas AS Werol Tehased kohustuse tagamiseks garantii 23. veebruaril 2010. a (I

kd tl 100-102, tõlge tl 103-105). Garantii väljastamise aja seisuga kuulusid AS PERE kontserni

äriühingud Pere Leib Tootmine AS, Lihameister AS, AS Pere Restoranid, Werol Tehased AS ja

Leivaeksport OÜ. Äriregistri andmete kohaselt on PERE AS kui ühendav ühing ühendanud

endaga AS-i Pere Leib Tootmine (ühendatav ühing), sh on ühinemisleping sõlmitud 11.11.2010

ning see on ühinemisotsusega heaks kiidetud 13.12.2010. a.

Hageja nõue kostja Linerel OÜ (pankrotis) vastu põhineb väidetel, mille kohaselt kostjale on üle

läinud algse garantii andja – AS PERE – ettevõte. Hageja tugineb muuhulgas garantiist tuleneva

kohustuse üleminekule VÕS §-de 180-185 alusel.

Kostja on esile toonud, et Tartus Ringtee 2 asuvad kinnistud ja tootmisüksus, mille võttis rendile

kostja, olid seotud iseseisvana tegutsenud AS-i Pere Leib Tootmine majandustegevusega.

Garantiikirja väljastamise ajal ei kuulunud kostja poolt rendile võetud vara AS-le PERE ning

garantii väljastajaks ei olnud AS Pere Leib Tootmine.

9. Garantii andjaks oli asja materjalide kohaselt AS PERE, kellele kuulusid garantii väljastamise

aja seisuga (23.02.2010) osalused kokku 6 äriühingus, neist 2 (Püssirohikelder OÜ ja Werol

Tehased AS) 100 % osalused kuulusid sealjuures omakorda kontserni liikmeks olevale

emaettevõtjale. AS Werol Tehased 100 % osalus kuulus Pere Leib Tootmine AS-le ning

viimatinimetatu 100 % osalus kuulus PERE AS-le.

PERE AS ja Pere Leib Tootmine AS ühinemise tulemusena lõppes Pere Leib Tootmine AS

(sellekohane kanne äriregistris tehti 16.05.2011). Ühendatava ühingu vara ja kohustused läksid üle

ühendavale ühingule (PERE AS-le). Lähtuda saab siiski sellest, et senine pagari- ja

kondiitritoodete tootmisele suunatud ettevõtte majandamine jätkus senisega sarnasel viisil.

Ühinemise tulemusel läksid muuhulgas Werol Tehased AS-i aktsiad üle ühendava ühingu, s.o

AS PERE omandisse. See toimus aga pärast AS-i PERE poolt AS-i Werol Tehased kohustuste

tagamise eesmärgil garantii väljaandmist.

10. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuväidetega, mille kohaselt ei ole põhjendatud

garantiinõude esitamine kostja vastu, tuginedes garantiikohustuse üleminekule ettevõtte (varjatud)

ülemineku sätete järgi VÕS §-de 180-185 alusel.

Maakohtu otsus on ettevõtte üleminekut puudutavas osas mõneti vastuoluline. Kohus on otsuse p-

s 11.1 rõhutanud, et kuna käesolev vaidlus puudutab PERE AS (pankrotis) Tartus asuva

kondiitritoodete tootmisettevõtte üleminekut, tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel hinnata just

seda konkreetset ettevõtet, mitte tervet PERE AS (pankrotis) kontserni või kõiki PERE AS-i

(pankrotis) kontserni kuulunud ettevõtteid. Samas on kohus punktis 12 leidnud, et garantii andjaks

oli PERE kontsern tervikuna, millest tulenevalt kuuluvad ka kõik kohustused kontsernile

tervikuna, sh ka Tartus asuva pagaritoodete ettevõtte vara hulka. Seega on ebaselge, kas vara ja

kohustuste üleminekule hinnangu andmisel on kohus lähtunud ühtsetest kriteeriumidest.

11. Maakohus on iseenesest õigesti analüüsinud ettevõtte ülemineku eeldusi ja tunnuseid,

seostades need asjakohaselt praeguse vaidluse asjaoludega (kohtuotsuse põhjendava osa p-d 6 –

11). Ehkki enamuse kriteeriumide osas saab nõustuda järeldusega, et Tartus Ringtee tn 2 ja 2a ning

Võru tn 242a kinnistutel toiminud pagari- ja kondiitritööstusettevõtte majandustegevuse üleminek

kostjale on kinnitust leidnud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski põhjendatud väited kõnealuse

majandusüksuse terviklikul kujul üleminekust. Selles osas nõustub kolleegium kostja

seisukohtadega.

Nimelt ei ole vaidlust asjaolu üle, et praegusel juhul ei tekkinud kostjal omandiõigust ettevõttesse

kuuluva põhivara, sh eeskätt tootmistegevuseks kasutatud hoonestatud kinnistute ega seal asunud

tootmississeseade suhtes. Kostja sai kinnistud koos kondiitritoodete tootmiseks vajalike päraldiste

jm vallasvaraga üksnes rendilepingu alusel enda valdusesse. See andis kostjale võimaluse kasutada

vara enda majandustegevuses ning teenida selle kaudu tulu, kuid vara kasutamise eest tuli tasuda

ka renti. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et sellises olukorras ei ole tegemist VÕS §§ 180-185

mõttes ettevõtte täiemahulise üleandmisega. VÕS § 182 lg 2 sätestab, et üleandja ettevõttega

seotud kohustused lähevad omandajale üle koos ettevõttesse kuuluvate asjade omandiõiguse jm

õigustega.

12. Ettevõtte ülemineku sätete (VÕS §§ 180-185) eesmärk on eelkõige kaitsta võlausaldajaid

olukorra vastu, kus ettevõtja võõrandab vähesoodsatel või kahjulikel tingimustel ulatusliku osa

ettevõttesse kuuluvast varast ja õigustest, tekitades endale seeläbi suutmatuse täita ettevõttesse

kuuluvaid kohustusi ja kahjustades sellega põhjendamatult võlausaldajaid (vt ka M. Tamme, VÕS

§ 180 kommentaar 4.1, teoses: P. Varul jt, Võlaõigusseadus I, Tallinn 2016, lk 877). Eesmärk on

seega vältida olukorda, kus võõrandatakse üksnes väärtust omav vara, kuid kohustused jääksid

endiselt senise võlgniku kanda, millega kaotaks võlausaldaja võimaluse realiseerida oma nõudeid

vara arvel.

Kui kostja ei omandanud tootmistegevusega seotud olulisi varasid (kinnistud, hooned, sisseseade

jm), siis ei ole põhjendatud asetada kostjale ka vastavas osas kohustusi. Maakohus on jätnud

tähelepanuta, et kui varasem PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte

majandustegevus põhines tootmiseks kasutatud olulise põhivara omandil, siis kostjale läks üle

üksnes vara tähtajaline kasutusõigus. Ringkonnakohus on seisukohal, et selliselt ei ole PERE AS

kondiitri- ja pagaritoodete tootmisettevõte terviklikul kujul kostjale üle läinud.

13. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul tõendatud asjaolud, mis võimaldaksid

lugeda AS PERE poolt Werol Tehased AS kohustuse täitmise tagamiseks antud garantiid

kuuluvaks kostjale eeldatavalt üle läinud tootmisettevõtte koosseisu. Maakohus on nimetatud

küsimust käsitlenud puudulikult (kohtuotsuse p 12). Maakohus on pidanud ebaoluliseks asjaolu,

et PERE kontserni kuulus ka teisi ettevõtteid peale Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte

ning sealhulgas mitmeid üksteisest eristatava tegevusvaldkonnaga äriühinguid.

Garantii andjaks oli AS PERE kui kontsern, seejuures on kontserni kuuluvad äriühingud, sh ka

emaettevõtja AS PERE ise, õiguslikus mõttes siiski iseseisvad juriidilised isikud, kellel on eraldi

õigussubjektsus. Isegi kui lugeda, et varasem Pere Leib Tootmine AS-i ettevõte läks ühinemise

teel üle AS-le PERE ning seejärel esmalt LT Pagar OÜ-le (kustutatud, endise ärinimega OÜ Pere

Pagar) ning järgnevalt kostjale Linerel OÜ-le, ei tähenda see, et kõik AS PERE kui emaettevõtja

kohustused pidid samuti koos ettevõttega selle omandajale üle minema. Ringkonnakohus ei nõustu

maakohtu seisukohaga, et kõik AS PERE kohustused kuulusid kontsernile tervikuna ning ühtlasi

ka kõigi kontserni kuulunud ettevõtete vara hulka. Eesti äriühinguõigus ei tunne nn

kontsernivastutuse mõistet. Hageja on ise rõhutanud vajadust eristada äriühinguid kui juriidilisi

isikuid ettevõtetest kui majandusüksustest, mille kaudu äriühingud tegutsevad. Ühel äriühingul

võib olla mitu ettevõtet. Hageja ei ole seejuures püüdnud väita, et tütarettevõtjad vastutaksid

emaettevõtja kohustuste täitmise eest. Sisuliselt samale tulemusele viiks aga käsitlus, mille

kohaselt kuuluvad emaettevõtja poolt võetud kohustused kõikide kontserni poolt hõlmatud

ettevõtete vara hulka.

14. Ettevõttena saab VÕS §-de 180-185 järgi üle minna terviklik majandusüksus. VÕS § 180 lg 2

kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad

asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Oluline on seega ettevõtte

terviklikkuse määratlemine. Üldjuhul tuleb lähtuda sellest, et kohustused peaksid käima kaasas

varaga, millega seoses on võlg (kohustus) tekkinud.

Garantiikohustus, millele hageja praeguses vaidluses tugineb, ei ole seostatav kostja poolt üle

võetud kondiitri- ja pagaritoodete ettevõtte tegevusega. Garantii anti kohustuse tagamiseks, mille

võttis endale AS Werol Tehased seoses biodiisli ja glütserooli kompaktse tootmisüksuse, salvede,

rapsikoogi graanulite silohoidlate, rapsiseemne pressimisseadme jt seotud teenuste tarnimise eest.

Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda garantiikohustuse

kuulunuks kostja poolt üle võetud pagari- ja kondiitritootmisettevõtte koosseisu. Kostja on

muuhulgas põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et garantii väljastati enne seda, kui AS Pere

Leib Tootmine ühendati AS-ga PERE, seega ei kuulunud kostja poolt rendile võetud vara AS-le

PERE ning garantiikiri ei olnud nende varadega seotud.

15. Hageja põhjenduste kohaselt soovis võlausaldaja (pank) saada garantii selliselt

majandusüksuselt, kes oli võimeline teenima tulu, mille pinnalt oli võimalik rahuldada garantiiga

tagatud nõue. Selliseks üksuseks oli PERE kontsern tervikuna koos kõigi sinna kuuluva 4-5

ettevõttega; sh oli üheks neist kondiitritooteid valmistav ettevõte. Kui lugeda, et mõne

tegevusvaldkonna (ettevõtte) üleandmise korral jäävad teatud kohustused üksnes AS-le PERE,

võimaldaks see ettevõtete laialijaotamise teel vastutuse hajutada ning jätta võlausaldaja tühjade

kätega. Ringkonnakohus ei nõustu nende põhjendustega. Asjas ei ole põhistanud, et AS-l PERE

puudus endal arvestatav majandustegevus, mille kaudu olnuks võimalik täita aktsiaseltsi poolt

võetud kohustusi. Kontsernisuhtest ei tulene üleüldist n-ö ristvastutust kontserni kuuluvate

äriühingute (ettevõtete) vahel üksteise kohustuste eest.

Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et AS PERE poolt 23.02.2010 väljastatud

garantiist tulenev kohustus ei ole üle läinud kostjale ning hagi ei ole seetõttu põhjendatud.

16. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks käsitleda täiendavalt apellatsioonkaebuse p-des 2.2 ja 2.6

esitatud ülejäänud väiteid, mis puudutavad peamiselt ettevõtte omandaja kui solidaarvõlgniku

vastu nõuete esitamist olukorras, kus teine solidaarvõlgnik (väidetav ettevõtte võõrandaja ehk

üleandja) on pankrotistunud. Need väited oleksid asjakohased juhul, kui solidaarkohustuse

olemasolu oleks kinnitust leidnud.

17. Menetluskulud tuleb TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel jätta hageja Unicredit Bank AG

kanda.

Kostja poolt maakohtus esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli menetluskulude suuruseks

esimeses kohtuastmes 5500 eurot. Õigusabi osutati kokku 44 tunni ulatuses tunnitasumääraga 125

eurot (ilma käibemaksuta). Hageja ei esitanud kostja menetluskulude nimekirja osas vastuväiteid.

Ka hageja enda menetluskulud maakohtus olid samas suurusjärgus (õigusabikulud 5005 eurot,

riigilõiv ja transpordikulud kokku 325 eurot) ning maakohus pidas neid kulusid täies ulatuses

põhjendatuteks. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud esimese kohtuastmes tuleb

tsiviilasja keerukusest ja mahukusest lähtudes lugeda täies ulatuses, s.o summas 5500 eurot,

põhjendatuks ja vajalikuks. Kostja taotles kulude hagejalt väljamõistmist ilma käibemaksuta,

märkides, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustmisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

Apellatsiooniastmes kandis kostja menetluskulusid summas 2487,50 eurot (ilma käibemaksuta).

Kulud koosnevad riigilõivust (300 eurot) ja õigusabikuludest (2187,50 eurot). Õigusabi on

osutatud 17,5 töötunni ulatuses tasumääraga 125 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et

niisuguses mahus kulu on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ning seega

mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja 2487,50 eurot apellatsiooniastme

menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustmisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/