4-17-6178/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-17-6178

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2017. a Tallinn Väärteoasja number 4-17-6178 (2317,17,009302) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

K.H kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar

Hirsi 23.11.2017 otsusele nr 2317,17,009302 K.H

karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp.

Menetlusalune isik: K.H; ik: XXX; elukoht: Xxxx. RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras

1. Jätta K.H kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirsi

23.11.2017 otsusele nr 2317,17,009302 K.H karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot rahuldamata.

2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirsi 23.11.2017 otsus nr

2317,17,009302 K.H karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot muutmata ja tühistamata.

3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 240 (kakssada nelikümmend) eurot tuleb

edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast,

so alates 22.12.2017 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220175179717.

4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav

asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

2

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest

loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad

ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 21.12.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg

on 22.01.2018. Kui kassatsiooni kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 23.01.2018.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirsi 23.11.2017 otsusega nr 2317,17,009302 karistati K.H LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot selles, et K.H juhtis 03.11.2017 kella

16:40 paiku Sõpruse pst, Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 76 km/h +/- 3

km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 23 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik järgneva kaebuse

Väga palub anda talle minimaalset karistust. Sellepärast, et selline situatsioon oli esimene

kord. Sõidu kiirus oli 55 km, märkas autot, mis kavatses tema ritta manööverdada ja andis gaasi, et ta saaks seda teha, märkas juba natuke hilja ja kui ei anna gaasi on võimalik juhtuda avarii. Väga vabandab ja palub otsus ümbervaadata. Loodab arusaamisele.

Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline

menetleja, tutvunud K.H kaebusega ja väärteoasja materjalidega asub seisukohale, et alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Sõidukiiruse kasvades suureneb liiklusõnnetusse sattumise tõenäosus. Liiklusõnnetuste

võimalikult minimaalsena hoidmiseks on seadusandja liiklusreegleid kehtestades näinud ette

piirkiirused ja kohustused. Piirkiirus on oma sisult võimalik maksimaalne piir, mida mitte

mingil juhul ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mitte mingil juhul ei tohi

täitmata jätta. Kohtuväline menetleja peab oluliseks rõhutada, et kiiruspiirangud on

kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludest ja ohutust sõidukiirusest.

Lubatud suurima sõidukiiruse kehtestamisel on arvestatud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine suurendab

liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada äärmiselt

raskeid tagajärgi. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ning seetõttu nõuab selle

juhtimine erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Juhi

hoolimatu suhtumine liiklusohutust tagavatesse reeglitesse võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes.

Lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h (LS § 227 lg 2) on seadusandja

näinud ette karistuse rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või mootorsõiduki juhtimisõiguse ära

võtmise kuni 6 kuuks. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lg 5 p 1

tulenevalt kohaldada käesolevas paragrahvis lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmist 1 kuust 3 kuuni. Kohtuvälise menetleja

23.11.2017.a otsusega karistati K.H LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo

3

toimepanemise eest 60 trahviühiku s.o 240 euro suuruse rahatrahviga. Lisakaristust kohtuväline menetleja ei kohaldanud.

Selleks, et karistuse määra otsustamine ei oleks subjektiivne ega oleks mõjutatav muudest

teguritest on karistusseadustik jaganud otsuse tegijale juhised, milledega tuleb karistuse

määramisel arvestada. Karistuse määramisel arvestatakse süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKKK 3-1-1-13-11 p 9). Just eripreventsiooniga arvestatakse karistatava isikuomadusi, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate repressiivsete ja kasvatuslike abinõude toimet süüdlasele. Karistusregistri andmetel on menetlusalusel isikul 1 kehtiv väärteokaristus LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest (Harju

Maakohtu Liivalaia kohtumaja tegi 14.03.2017 kohtuasjas 4-17-1182 kohtuotsuse, millega

tühistas kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise).

Isiku süü hindamisse on menetleja kaasanud teo toimepanemise tehiolud ja arvestanud suurt

tähtsust omava konkreetse teo toimepanemise viisiga (nn täideviimise ebaõigusega), samuti

KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-1-1-116-09 p 20; RKKK nr 3- 1-1-12-06 ja RKKK 3-1-1-18-11 p 8.1). Kohtuvälise menetleja hinnanul ei taju kaebaja

mootorsõiduki juhina liiklusreeglite eiramisega kaasnevat ohtu, mistõttu on põhjendatud

sanktsiooni keskmisest määrast suurema rahatrahvi kohaldamine ka eripreventiivsetel kaalutlustel.

Lähtudes eelpool toodust on asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kaevatav kohtuvälise

menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud K.H-le määratud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega puuduvad kaebuses esitatud põhjendustel alused kohtuvälise menetleja 23.11.2017.a otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas:

Menetlusalune isik on pärast kaebuse esitamist saatnud maakohtule e-maili, et ta

kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

4

Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt kaebuse esitaja K.H juhitud

sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 03.11.2017 kell 16:40 lasertüüpi mõõteseadet

ULTRA LYTE nr UX020606, milline oli taadeldud (taatlustunnistus TTRSS-17/00132). Mõõteseadme näidu kohaselt oli mõõtmise toimumise ajal menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdetud 76 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale (Vabariigi Valitsuse määruse „Nõuded kiirusmõõturi ja

kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele” lisa 1) arvestati

mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks

mõõtetulemuseks 73 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem

kui 23 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes

jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit,

järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise

tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227

lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et

menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime

pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte

vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline

menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

põhikaristusena rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot. LS § 227 lg 2 kohaselt

karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja

määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ja

lisakaristust kohaldatud ei ole. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS

§ 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest

nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka

alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite

kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 23 km/h ei

saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust, et samasse ritta manööverdavale autole ruumi teha, siis leiab

kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Kiiruse ületamine olenemata selle põhjusest ei ole ka süüd välistavaks ega õigusvastasust välistavaks asjaoluks.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 23 km/h

5

võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks

rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. LS §

227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et

menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h, silmas pidades ületatud alammäära lähedases määras, s.o 23 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra

valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva

kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku

(käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse

menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Väärteootsusest nähtuvalt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ei

väärteoprotokollis ega menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ei ole kaebuse esitaja kahetsust avaldanud. Seega ei saanud kohtuväline menetleja seda ka arvesse võtta. Kahetsust

avaldas menetlusalune isik alles kohtule esitatavas kaebuses. Kohus suhtub sellisesse

kahetsusse kriitiliselt, kuna selle ainuke eesmärk on oma karistust kergendada ning alles

sellises etapis esitatud kahetsus ei mõju siirana. Seejuures saab nii kaebusest kui ka

menetlusaluse isiku ütlustest kohtuvälisel menetlusel järeldada, et menetlusalune isik on

püüdnud väärteo toimepanemist põhjendada ja õigustada liiklusolukorraga. Arvestades

menetlusaluse isiku põhjendusi leiab kohus, et menetlusalune isik ei ole senini aru saanud oma teo ohtlikkusest. Manöövri sooritamiseks kiiruse suurendamine suurendab ka liiklusohu

tekkimise võimalust olukorras, kus hoopis kiiruse vähendamine või isegi peatumine võib

liiklusohu vältimist tagada. Kohtu arvates käitus menetlusaluse isiku kirjeldatud

liiklusolukorras menetlusalune isik teadlikult ohtlikult, mõtlemata sellise käitumise tagajärgedele.

Edasi, karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks

märkida, et kaebuse esitajal on kehtiv liiklusalane väärteokaristus (LS § 224 lg 2), ning

eelmine ohtlik liiklusalane väärtegu on toime pandud 10 kuud varem. Eelmisest karistusest liiklusalase süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole, kuivõrd eelmine rahatrahv ei sundinud teda edaspidi uue süüteo toimepanemisest hoiduma, s.t eelmise karistuse rangus ei täitnud oma eesmärki. Seejuures eelmine rahatrahv ei ole tasutud.

Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista

karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus

on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Antud juhul kohtuväline menetleja on

seda ka vajalikuks pidanud ja on määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmist määra väga vähesel määral ületavas määras.

Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks

6

teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme

korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja

teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik asulasisesel teel ning

tipptunnil sõidukiirust 23 km/h, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste

kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka

kõigisse teistesse liiklejatesse. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetlja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üldja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et keskmises määras karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud

sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse

muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja

põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/