3-15-2538/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2538

Haldusasi

OÜ Seapaju 1 Arendus kaebus keskkonnaministri

19.08.2015 määruse nr 50 „Aasnelgi ja kuninga-

kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitse-

eeskiri“ tühistamiseks või alternatiivselt tekitatud kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Seapaju 1 Arendus, volitatud esindaja

v.adv Indrek Leppik ja seaduslik esindaja Urmas

Kivisalu

Vastustaja – keskkonnaminister, volitatud esindajad

Käthlin Raudla, Kadri Alasi ja Piret Palm

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Seapaju 1 Arendus apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

18. detsembri 2017. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Seapaju 1 Arendus apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 11. aprilli 2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-2538 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.01.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-15-2538

2(10)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Seapaju 1 Arendus on 2009. a-l kantud kinnisturaamatusse Harjumaal Jõelähtme

vallas Liivamäe külas asuva Seapaju 1 kinnistu (100% maatulundusmaa) omanikuna.

2. OÜ Seapaju 1 Arendus esitas 26.06.2009 Keskkonnaministeeriumile (KKM) maavara

kaevandamise loa taotluse ehituslubjakivi kaevandamiseks Harjumaal Jõelähtme vallas Väo

lubjakivimaardlas mäeeraldisel Loo II lubjakivikarjääris.

3. KKM algatas 12.11.2009 keskkonnamõju hindamise, mille heakskiitmise aruanne esitati

KKM-le 01.11.2010. 01.06.2011 kaevandamisloa taotluse menetlus peatati.

4. Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.07.2010 KKM-le ettepaneku võtta kaitse alla OÜ

Seapaju 1 Arendus kinnistut hõlmav maa-ala, kuna alal paiknevad kaitstavad liigid ning

väärtuslike koosluste elupaigatüübid.

5. Keskkonnaministeerium algatas 19.02.2014 käskkirjaga nr 152 „Kaitsealuste taimeliikide

(aasnelgi ja kuninga-kuuskjala) Loo püsielupaiga moodustamise ja kaitse-eeskirja menetluse

algatamine“ kaitseala moodustamise menetluse.

6. Keskkonnaminister kehtestas 19.08.2015 määrusega nr 50 „Aasnelgi ja kuninga-

kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitse-eeskiri“ (püsielupaiga määrus või

määrus nr 50) Loo püsielupaiga, mis jääb muu hulgas kaevandamisloa taotlusega hõlmatud

maa-alale. Püsielupaiga määrusega võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse

nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu” § 5 lg 3 p-de 39 ja 801

kohaselt II kaitsekategooriasse kuuluvate liikide aasnelgi (Dianthus superbus) ja kuninga-

kuuskjala (Pedicularis sceptrum-carolinum) populatsioonid ja kasvukoht, et tagada nende

liikide soodne seisund. Kaitstava ala tüübiks on valitud püsielupaik, mille maa-alal

kohaldatakse sihtkaitsevööndi kaitsekorda (püsielupaiga määruse § 5 lg 1).

7. OÜ Seapaju 1 Arendus esitas 19.01.2016 KKM-le taotluse sundvõõrandada Seapaju 1

kinnistu või omandada see looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg 1 alusel. KKM algatas

25.04.2016 Seapaju 1 kinnistu riigile omandamise menetluse.

8. OÜ Seapaju 1 Arendus esitas 07.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud

21.02.2017) keskkonnaministri 19.08.2015 määruse nr 50 tühistamiseks või alternatiivselt

sundvõõrandamise hüvitise summas 2 200 000 eurot ning viivise 14 556,16 eurot ja sellele

lisanduva viivise väljamõistmiseks kuni kohustuse täitmiseni.

Määruse nr 50 § 5 lg 1 kohaselt kuulub maa-ala sihtkaitsevööndisse. Seega on püsielupaigas

keelatud nii majandustegevus kui ka loodusvarade kasutamine (LKS § 30 lg 2 p-d 1 ja 2).

Kaebajal ei ole määrusest tulenevalt võimalik kinnisasja sihtotstarbeliselt (põllumajanduslik

tootmine, metsakasvatus) ega omanikule majanduslikult mõistlikult kasutada. Samuti on

keelatud kaevandamine, mis oli kaebaja algne eesmärk maa kasutamisel. Püsielupaiga

3-15-2538

3(10)

määruse majanduslik mõju sarnaneb omanikupositsiooni kaotamisele. Lubatavaid tegevusi ei

saa äriühingu huve arvestades pidada piisavaks. Sedavõrd ulatuslikud avalik-õiguslikud

kitsendused tuleb lugeda faktiliseks sundvõõrandamiseks.

Kinnistu eelmise omaniku taotlusel keelduti kinnistu väljaarvamisest kaevandamisalast

põhjendusel, et tegemist on olulise maardlaga ning Tallinna ümbruses on ehituskillustiku

puudus.

Määrus on õigusvastane ja rikub kaebaja omandiõigust, kuna vastustaja ei ole sellega

määranud kaebajale õiglast ja kohest hüvitist. Lisaks on LKS-s regulatsiooni puudumine

sellise hüvitise määramiseks vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 teise

lausega. LKS-i regulatsioon on asjassepuutuv, kuna sellest on lähtutud määruse vastuvõtmisel

ning sellele tuginedes on vastustaja keeldunud kaebaja kinnisasja omandamisest kohese ja

õiglase hüvitise eest.

LKS § 20 ei reguleeri sundvõõrandamise juhtumeid ega kohusta määrama kohest hüvitist.

Kinnisasja omandamise avaldused pannakse järjekorda ning omandamiseni võidakse jõuda

alles aastate pärast. Õiguskantsler on 05.11.2012 arvamuses pidanud sellist olukorda

põhiseadusevastaseks. Kaebaja ei pea hüvitist taotlema riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel,

vaid vastustaja oleks pidanud selle ise PS § 32 lg 1 teisest lausest tulenevalt koheselt

määrama. Kaebaja palub välja mõista hüvitis eksperthinnangus toodud kinnisasja väärtusele

vastavas summas (2,2 miljonit eurot) ning viivis alates 07.09.2015, s.o püsielupaiga määruse

kaebajale kättetoimetamisest kuni nõude täitmiseni.

Olukorras, kus riigile kuulub ligikaudu 1,1 miljonit ha metsa, ei takista miski riigil metsamaad

ümber kujundamast aasnelgi ja kuninga-kuuskjala kasvualaks ja see kaitse alla võtta.

Praegusel juhul välistatakse eraomaniku kinnistul selle majanduslikel eesmärkidel kasutamine

ning riik ei soostu ka maksma kohest ja õiglast hüvitist.

Kinnisasja suhtes kohaldatavad meetmed on diskrimineerivad ega ole siiras soov kaitsta

loodust. Kaebaja kinnistu kõrval on koostatud ja vastuvõetud detailplaneering, mille

eesmärgiks on hoonestatud Seapaju kinnistu (katastritunnus 24504:003:0490, maakasutuse

sihtotstarve - 100% maatulundusmaa) maa sihtotstarbe osaline muutmine eesmärgiga eraldada

Seapaju kinnistust krunt üksikelamu ehitamiseks, maakasutuse sihtotstarbe, ehitusõiguse ja

hoonestustingimuste

määramine

ning

juurdepääsutee

lahendamine.

Maa-ameti

kaardirakendusest nähtub, et detailplaneering ulatub osaliselt samuti kaitsealusesse piirkonda,

kus aasnelk ja kuninga-kuuskjalg kasvavad.

9. Keskkonnaminister palus jätta kaebuse rahuldamata.

PS § 32 ei sätesta hüvitise maksmise viisi, vaid jätab seadusandjale kaalutlusruumi normi

eesmärgi saavutamiseks. PS § 32 ei ole otsekohalduv. Maaomanikule looduskaitseliste

kitsenduste talumise hüvitamine on reguleeritud LKS-ga ning ta peab selleks ise haldusorgani

poole pöörduma.

Kinnistule

määrusest

tulenevad

piirangud

ei

ole

sellised,

et

kaebaja

kaotaks

omanikupositsiooni PS § 32 lg 1 teise lause mõttes. Seapaju 1 kinnistu on maakatastri

andmetel 100% maatulundusmaa sihtotstarbega, pindalaga 12,04 ha ja kõlvikuline jaotus on

looduslik rohumaa 7,30 ha, metsamaa 3,74 ha ning muu maa 1,00 ha, sh veealune maa 0,10

ha. Seapaju 1 kinnistu on valdavalt (61% kinnistust) loodusliku rohumaa kõlvik. 46% kinnistu

pindalast on inventeeritud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992) I lisas nimetatud

poolloodusliku koosluse ‒ elupaigatüüp kuivad niidud lubjarikkal mullal ‒ esinemine.

3-15-2538

4(10)

Vastavalt püsielupaiga määruse § 5 lg 5 p-le 1 on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud

poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide

elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, sealhulgas rohu niitmine, loomade karjatamine

ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Seapaju 1 kinnistu kasutamine antud tegevuseks vastab

kinnistu senisele maatulundusmaa sihtotstarbele.

Kaebaja

esitas

kohtumenetluse

ajal

üheaegselt

vastustajale

taotluse

kinnisasja

sundvõõrandamiseks kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 2 alusel ja LKS

alusel omandamiseks. Keskkonnaministeerium on käsitanud taotlust omandamise taotlusena,

kuna algatas vastava menetluse. KASVS § 3 lg 2 puudutab olukordi, kus piirangud tulenevad

planeeringutest ega ole kohaldatav kaebaja taotluse puhul.

Kaebaja esitatud kinnisvara hindamise eksperthinnang lähtub kaevandamisväärtusest,

kinnistut hinnatakse kui mäetööstusmaad ning tulumeetodil läbi saamata jääva tulu. Kaebajale

kaevandamisluba väljastatud ei ole ja tal puudub õiguspärane ootus seda saada.

30.01.2017 jõustus maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 (määrus nr 39) „Natura 2000

erametsa toetus“ muudatus, millest tulenevalt hüvitatakse edaspidi kaitstava loodusobjekti

(LKS § 4 lg 1 p 1 ja 4) sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute

järgimine.

10. Tallinna Halduskohus jättis 11.04.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Kuna puudub õiguslik alus, millest tulenevalt pidanuks haldusorgan kaevatavas määruses

lahendama kaebajale hüvitise maksmise küsimuse, siis on määruse tühistamiseks esitatud

kaebus alusetu. Isegi kui nõustuda seisukohaga, et määrus tekitab faktilise sundvõõrandamise

olukorra, ei tulene ühestki õigusnormist kohustust otsustada õiglase ja kohese hüvitise

maksmine määruses, millega kehtestatakse looduskaitselised piirangud.

Kaebaja väited seoses riigi maareservi kasutamisega on asjatundmatud. Eesti punases

nimestikus ohustatud liikide kategoorias olevate aasnelgi ja kuninga-kuuskjala populatsioon

Loo püsielupaigas on ulatuslik (aasnelki kasvab nt üle 61 ha suurusel alal, määruse seletuskiri

lk 2). Looduskaitsealuste taimede ümberistutamine on erand ning sellises ulatuses isendite

ümberistutamine nt riigile kuuluvale maale on välistatud.

LKS ei näe ette mitme ekspertiisi teostamist määruse andmise menetluses. Küll viitab ekspert

ekspertiisi allikana Tõnu Ploompuu inventuurile. Seega on ala väärtuslikkuse tuvastanud

vähemalt kaks vastava valdkonna spetsialisti. Kaebaja ei esitanud ühtegi põhistatud väidet,

millises osas ta ekspertiisi ja miks kahtluse alla seab, rääkimata tõendite esitamisest. Kaebaja

kinnitas, et oli ekspertiisist teadlik juba haldusmenetluse ajal. Sisutuid ja umbmääraseid

väiteid ei ole võimalik sisuliselt käsitleda.

Kohtuistungil kaebaja poolt esitatud rahandusministeeriumi 07.03.2015 kiri (tl 148), millega

esitati ministeeriumi seisukoht püsielupaiga määruse kooskõlastamise käigus, ei tõenda

praeguse vaidluse seisukohast ühtegi olulist asjaolu. See juhtis üksnes tähelepanu puudusele

määruse seletuskirjas, kus tuleb esitada määruse rakendamise majanduslike mõjude hinnang.

See kiri ei lükka ümber ekspertiisi järeldusi kaitse alla võtmise põhjendatusest ja

otstarbekusest (LKS § 8 lg 3).

Püsielupaiga moodustamise otsus tugineb lisaks otstarbekuse kaalutlustele, mille osas on

haldusorganil ulatuslik diskretsiooniõigus ning mitteõiguslike kaalutluste kohtulik kontroll on

väga piiratud. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, millest nähtuks ilmselge

meelevaldsus ala püsielupaigana kaitse alla võtmisel.

3-15-2538

5(10)

Kaebaja ei ole täpsustanud tema kinnistu kõrval asuva Seapaju kinnistu planeeringu

algatamise ja vastuvõtmise aega ega seda, kuhu on ette nähtud ehitusala. Samuti ei nähtu

fotolt, kus või kas üldse antud kinnistul paiknevad kaitsealused taimed. Püsielupaiga ala

hõlmab ka puhvriala, kus taimi ei pruugi olla, kuid mis on vajalik kaitse-eesmärkide täitmise

tagamiseks. Kaebaja esitatud foto põhjal nähtub, et kinnistu külgneb juba hoonetega asustatud

kinnistutega ning võib tõenäoliseks pidada, et hoone lubatakse püstitada olemasolevate

hoonete kõrvale, st suurem osa kinnistust jääb hoonestamata. Üksikelamu püstitamine ei ole

võrreldav kaevandusega. Kaebaja kinnistu paikneb tervikuna püsielupaiga alas.

Kaebaja ei ole esitanud väiteid, mis seaks kahtluse alla määruse sisulise õiguspärasuse ning

hüvitise maksmise mitteotsustamine määrusega ei muuda määrust sisuliselt õigusvastaseks

ega kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvaks. Kinnistu riigile omandamist looduskaitseliste

piirangute tõttu reguleerib LKS § 20 ning selleks viiakse läbi eraldi haldusmenetlus ja tehakse

eraldi haldusakt. KASVS alusel viiakse samuti läbi eraldi haldusmenetlus, mis lõppeb eraldi

haldusaktiga. PS-s peetakse kohese hüvitise maksmise näol silmas seda, et hüvitist on õigus

saada hiljemalt samal ajal sundvõõrandamise lõpuleviimisega (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-

1-2-96), kuid see ei välista hüvitise maksmise otsustamist eraldi menetluses eraldi

haldusaktiga.

Kaebaja kinnisasjale tulenevad püsielupaiga määrusest looduskaitselised piirangud, mis on

käsitletavad kinnisasja kasutamise kitsendusena PS § 32 lg 2 teise lause mõttes. Kohus ei

nõustu kaebajaga, et tegemist oleks de facto sundvõõrandamisega. Kaebaja lähtub

omandiõiguse piirangu ulatuse hindamisel valedest eeldustest.

Keskkonnaministri 25.04.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/373 (tl 64-65) algatati LKS § 20 alusel

kaitstavat loodusobjekti sisaldava Seapaju 1 kinnistu riigile omandamise menetlus. Käskkiri

on kaebajale kätte toimetatud. Käskkirja kohaselt vastab Seapaju 1 kinnistu poollooduslike

koosluste esinemise ala 5,5 ha ulatuses (so 46% kinnistu pindalast) Vabariigi Valitsuse

08.07.2004 määrusega nr 242 kinnitatud korra § 3 lg 2 p-s 1 toodud erandile, mille puhul ei

loeta sihtkaitsevööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks.

Ülejäänud osa kinnistust (54% kinnistu pindalast) vastab korra § 3 lg-s 2 sätestatule, mille

kohaselt loetakse sihtkaitsevööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt

piiravaks. Menetluse algataja on leidnud, et kuna piirangud on olulised enamal kui 50%

kinnisasja pindalast, on Seapaju 1 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ja

kinnistu omandamine lubatud. Seega on tuvastatud LKS § 20 ja selle rakendamise korra

kohaste oluliste piirangute esinemine, kuid sellest ei järeldu automaatselt, et kinnistu

sihtotstarbeline kasutamine on faktiliselt välistatud.

Kaebaja järeldus, nagu oleks kinnistu sihtotstarbeliselt kasutatav üksnes kaevandamiseks või

sellele ehitamiseks või põllumajandusliku tootmise läbiviimiseks või metsakasvatuseks, on

ekslik. Kaebaja eeldab, et kinnistu on sihtotstarbeliselt kasutatav üksnes siis, kui see on

äriliselt kasumlik. Kaebaja ei arvesta sealjuures asjaoluga, et tal puudus kaevandamisluba või

muu riigi poolt antud siduv lubadus seal tulevikus kaevandada. Asjaolust, et tegemist oli

aktiivse tarbevaruga maardla alale jääva kinnistuga ning kaevandamisloa taotluse alusel oli

2009. a-l menetlust alustatud, selliseid järeldusi ei tulene. Ehitamise välistab asjaolu, et

kinnistu maapõues on maavara, mis kuulub riigile ja mille kättesaadavust ei tohi kahjustada.

Loamenetluses tuleb alati arvestada asjaoludega, mis võivad loa andmise välistada, ehk

praegusel juhul – kaitstavate liikide leidmisega kaevandamisloa menetluse ajal. Tegemist on

ettevõtja jaoks äririskiga. Seega tuli kaebajal juba kinnistut soetades arvestada sellega, kas

kinnistul on sihtotstarbest lähtuvat kasutust juhul, kui kaevandust avada ei saa. Riik ei pea

hüvitama kaebaja äririske.

3-15-2538

6(10)

Seapaju 1 kinnistu kasutamine püsielupaiga määruse § 5 lg 5 p-ga 1 lubatud tegevuseks vastab

kinnistu senisele maatulundusmaa sihtotstarbele. See tegevus ei ole tulukuselt võrreldav

kaevandamisega, kuid sellist võrdlust ei saa võtta aluseks hindamaks, kas kinnistu on

maatulunduslikuks tegevuseks kasutatav. Kaebaja eesmärk kinnistu soetamisel ei oma

maatulunduslikuks tegevuseks kasutamise võimalikkuse hindamisel tähtsust. Väide, et

Seapaju 1 kinnistul ei ole maatulunduslik tegevus üldse võimalik, ei vasta seega tegelikkusele.

Kaebajal puudus juba enne määruse vastuvõtmist õiguspärane ootus kinnistul kaevandamiseks

või kaitstav vara kaevandamisväärtusena.

Kuna kaebaja esitas avalduse LKS § 20 alusel kinnistu riigile võõrandamiseks 19.01.2016, siis

ei

ole

selle

menetlemise

mõistlik

aeg

möödunud.

Omandiõiguse

kitsenduse

kompenseerimisele PS § 32 lg 1 teine lause ei kohaldu. Mõistlikuks võib pidada omandamise

järjekorras olemist ehk avalduse läbivaatamist 2 aasta vältel. Nii kaua kulub vastustaja

prognoosi kohaselt aega, arvestades, et kaebaja oli 01.03.2017 seisuga järjekorras 89. kohal.

Õiguskantsleri 07.09.2016 kirjas on ilmselgelt ebamõistlikuks peetud menetlusaega kestusega

8‒9 aastat. Seetõttu ei ole kaebajat pandud omandiõiguse kitsenduse kompensatsiooni

(kinnistu võõrandamine riigi poolt) ootamisega põhiseadusevastasesse olukorda. Kaebaja saab

senikaua

tegeleda

kinnistul

lubatud

maatulundusliku

tegevusega,

kasutada

maamaksusoodustust ja riigi makstavaid toetusi. Samuti võib kaebaja kinnistu ise vabalt

võõrandada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. OÜ Seapaju 1 Arendus palub 11.05.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 11.04.2017 otsus, kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Väär on halduskohtu järeldus, et kinnistut ei ole de facto sundvõõrandatud. Kaebajal ei ole

võimalik oma kinnistul enam tulu teenida, looduskaitseliste tegevuste eest toetuste maksmine

ei ole võrreldav maatulundusliku tegevuse kaudu saadava tuluga. Looduskaitseliste tööde eest

toetuse maksmise eesmärgiks on tagada looduskoosluse säilimine. Maatulunduslike tegevuste

puhul kasutatakse maad aga tulu teenimise eesmärgil.

LKS § 18 ei käsitle looduslike koosluste hooldamist maatulundusliku tegevusena, vaid

sätestab üksnes loodushoiutoetuse olukorras, kus avaliku võimu asemel teostab looduslike

koosluste hooldustöid eraisik. Sellist tööd ei ole seotud tulundustegevusega ning seetõttu LKS

kasutab ka terminit „toetus“, mitte „tasu“.

Ekslik on halduskohtu väide, nagu oleks kaebajal võimalik maatulundustegevusega jätkata

tänu määruses nr 39 kehtestatud regulatsioonile. Viidatud määruse alusel ei ole kaebajal tulu

teenimine võimalik. Määruse kohaselt antakse toetust ühe kalendriaasta jooksul

looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Kaebajal oleks määruse alusel võimalik saada

toetust kõigest 311,3 eurot aastas, mis ei pruugi katta isegi kulutusi, mis kaasnevad

poolloodusliku koosluse ilme ja liigikoosseisu tagamisega ning kaitsealuste liikide

elutingimuste säilitamisega. Lisaks eelneb toetuste maksmisele taotlusvoor ja toetuste

määramise haldusmenetlus, mistõttu puudub kaebajal kindlus, kas talle toetust üldse

määratakse ja kui, siis kas maksimaalses võimalikus ulatuses.

Kaebaja kinnistule seatud piirangud riivavad kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust.

Halduskohus on jätnud hindamata majandusliku olukorra muutumise kaebaja kinnistul ja

eitanud formaalsete regulatsioonide kaudu tegelikku kinnistu turuhinna muutumist seoses

looduskaitseliste piirangute seadmisega. Pärast piirangute seadmist ei ole kinnistu enam

majanduslikult mõistlikult kasutatav – tegevused, mille eest toetust makstakse, ei ole

3-15-2538

7(10)

majanduslikud, vaid looduskaitselised. Kaebaja on esitanud Domus Kinnisvara hindajate

eksperthinnangu nr 1512-15, mille kohaselt on kinnistu turuhind looduskaitseliste piiranguteta

2,2 miljonit eurot. Kaebaja kinnisasja turuväärtuse vähenemisel looduskaitselise piirangu tõttu

nullini on tegemist de facto sundvõõrandamisega.

Kinnistu majanduslikku väärtust ei saa tuletada sellest, kui kinnistul säilib võimalus tegeleda

ühe vähetulusa tegevusega. Faktilisel sundvõõrandamisel ei tule hinnata mitte seda, kas mõni

üksik tegevus on jätkuvalt võimalik, vaid seda, kas piirangud on piisavalt olulised. Piirang,

mis jätab kinnisasja omanikule õiguse üksnes ühe vähetulusa maatulundusmaa sihtotstarbele

vastava tegevusliigiga tegelemiseks, on de facto sundvõõrandamine. Halduskohus on jätnud

hindamata asjaolu, et kinnistu eelmise omaniku kinnistu võõrandamise põhjuseks ja kaebaja

kinnistu omandamise põhjuseks on olnud just asjaolu, et sellel oli võimalik alustada

kaevandamisega. Keskkonnaminister on 23.04.2007 kirjas nr 13-4-18/15553-2 selgitanud, et

kuna tegemist on Harjumaa ja Tallinna lähiümbruse jaoks väga olulise maardlaga ja jätkuvalt

on päevakorral looduslike ehitusmaterjalide kriis, tuleb piirkonnas vajadusel lubjakivivaru

väljata maksimaalsel võimalikul määral. 21.11.2007 kirjas nr 13-4-18/15553-4 on

keskkonnaminister rõhutanud, et eriti terav probleem on ehituskillustiku puudus Tallinna

ümbruses Harjumaal.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vastustaja ei pidanud vaidlustatud haldusaktiga

lahendama hüvitise küsimust. PS §-ga 32 vastuolus olev haldusakt ei ole õiguspärane.

Haldusaktiga, millega kehtestatakse de facto kohesed piirangud, ei saa jätta lahendamata

hüvitise küsimust.

Lihtseadusest tuleneb küll kinnistu riigile omandamise menetlus, kuid puudub kohese hüvitise

määramise menetlus. Seetõttu esineb selge vastuolu PS §-dega 14 ja 32. LKS ja KASVS

sätted, mis võimaldava hüvitist määrata mitte koheselt, on vastuolus PS §-ga 32. Juhul, kui

ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt kohaldatud LKS ja KASVS sätted on asjakohased,

palub kaebaja need kohaldamata jätta vastuolu tõttu PS-ga.

Väär on kohtu järeldus, et kaitstavate liikide leidmine kaevandusloa menetluse käigus on

kaebaja äririsk. Ettevõtja ei saa ega pea ette nägema tulevikus ilmnevaid asjaolusid, sh riigi

soovi võtta kaitse alla mõni loodusobjekt, mis soetataval kinnistul asub. Kaebaja soetas

kinnistu ajal, kui riigi poolt ei olnud esitatud veel mitte ühtegi indikatsiooni kinnistule

looduskaitsealaste piirangute seadmise soovist.

12. Keskkonnaminister palub 14.06.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Kui kinnisomandi kitsendamisega ei kaasne omandi vormilist või majanduslikku äravõtmist

omanikult, ei ole tegemist omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega PS § 32 lg 1 mõttes.

Kaebaja väited kaevandustegevuse kohta vaidlusalusel kinnistul on asjakohatud. Esiteks ei ole

kaebajale väljastatud kaevandamisluba. PS § 32 kaitseb üksnes olemasolevat vara, mitte

lootust või võimalust vara saada. Teiseks ei ole tulenevalt kaebaja viidatud keskkonnaministri

23.04.2007 ja 21.11.2007 kirjadest kinnistu omanik soovinud kasutada kinnistut otstarbel seal

kaevandada, vaid otstarbel seal ehitada. Seapaju 1 kinnistu sihtotstarbeks on maatulundusmaa

ning looduslikul rohumaal on lubatud selle hooldamine, mille eest on ette nähtud toetused

maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 38 (määrus nr 38) alusel. Metsamaal ei ole metsa

majandamine lubatud, kuid selle piirangu kompenseerimiseks on võimalik taotleda

metsatoetust määruse nr 39 alusel. Järelikult ei ole tegemist olukorraga, kui kehtestatud

avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda Seapaju 1 kinnistu kasutamist vastavalt senisele

sihtotstarbele. Kaebaja kinnisomandi kitsendamisega ei kaasne omandi vormilist või

majanduslikku äravõtmist omanikult. Tegemist on muu omandikitsendusega PS § 32 lg 2

3-15-2538

8(10)

mõttes. Maaomanikele, kes on sunnitud looduskaitseliste kitsenduste tõttu omandiõiguse

piiranguid taluma, on loodud tema õiguste kaitseks õiguskaitsevahendid selle koostöö käigus

tekitatud kahju eest.

Poollooduslike koosluste hooldamise toetus ei peagi olema võrreldav majandustuluga. Toetus

arvestab poollooduslike koosluste hooldamisest tulenevaid lisakulusid ja saamata jäänud tulu,

mis tulenevad väärtuslike elupaikade ja liikide kaitseks kehtestatavatest täiendavatest

piirangutest ja tingimustest. Lisaks on võimalik taotleda sihtkaitsevööndis olevale metsamaale

metsatoetust määruse nr 39 alusel.

Kaebaja on ajanud segamini Natura metsatoetuse (määrus nr 39) ja poollooduslike koosluste

hooldamise toetuse (määrus nr 38). Ekslik on kaebaja toodud summa 311,3 eurot aastas. See,

kui suur võiks olla poollooduslike koosluste hooldamise toetus, sõltub sellest, milliseid

tegevusi ja missuguses ulatuses konkreetselt alale tehakse ning seda ei saa teoreetiliselt

määruse alusel välja arvutada. Kui arvestada, et kaebajale kuuluva metsamaa pindala on 3,74

ha ja toetusmäär 110 eurot/ha, siis erametsatoetus oleks 411,4 eurot aastas. Toetus ei peagi

katma kõiki kulutusi, vaid kompenseerima vähem saadud tulu. Kaebaja jätab tähelepanuta, et

niitmine või karjatamine võib tuua ka tulu.

Ekslik on kaebaja väide, et tema kinnisasja turuväärtus on vähenenud looduskaitselise

piirangu tõttu nullini. Samuti on ekslik väide, et kohus ei ole hinnanud majandusliku olukorra

muutumist kaebaja kinnistul. Määrusega nr 50 ei ole muudetud maa sihtotstarvet. Seapaju 1

kinnistu kasutamine vastab kinnistu senisele maatulundusmaa sihtotstarbele. Kaebaja käsitlus,

justkui mõistlik majanduslik kasutamine tähendab vaid kaevandamist, on meelevaldne.

Kaebaja esitatud eksperthinnang hindab kaebaja kinnistu väärtuseks 2,2 miljonit. Samas on

kinnistu hüvitusväärtus arvestatud üksnes kaevandamisväärtusega. Kinnistut hinnatakse

eksperthinnangus kui mäetööstusmaad, tulumeetodil läbi saamata jäänud tulu. Põhjendatud ei

ole kinnisasja väärtuse sidumine sihtotstarbega, mis kinnistul puudub või seal asuva

maavaraga, milleni kaebaja omandiõigus ei ulatu (maapõueseaduse § 11 lg 2). Ka ei ole

kaebajale väljastatud kaevandamisluba, seega ei ole tal alust eeldada, et ta saab asuda maavara

kaevandama.

Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Tegemist on PS § 32 lg-s 2 sätestatud olukorraga ehk muu omandikitsendusega, millele ei

laiene PS § 32 lg-st 1 tulenev kohese hüvitise nõue. PS ei sätesta, millisel viisil tuleb § 32 lg-s

2 sätestatud eesmärk saavutada. Seega on eesmärgi saavutamisel jäetud otsustajale ulatuslik

kaalutlusruum. Määruse nr 50 eesmärgiks on püsielupaiga kaitse alla võtmine, mitte hüvitise

määramine, milleks on seadusega kehtestatud teine menetluskord.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Nõustudes halduskohtu põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid (HKMS §

201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. Kaebaja ei esita apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid aasnelgi ja kuninga-kuuskjala

Loo püsielupaiga moodustamisele, vaid leiab PS §-le 32 tuginedes, et keskkonnaministri

määrusega nr 50 oleks kaebajale tulnud määrata ka kohene ja õiglane hüvitis talle kuuluvale

kinnisasjale

looduskaitseliste

piirangute

kehtestamise

eest,

sarnaselt

kinnisasja

sundvõõrandamisele. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Õige on halduskohtu

positsioon, mille kohaselt ei näe kehtiv õigus ette loodukaitseliste piirangute kehtestamisega

samaaegselt kinnisasja omandamise küsimuse otsustamist ning seda põhjusel, et ehkki neil

3-15-2538

9(10)

kahel esineb sarnaseid jooni, ei ole looduskaitselise piirangu seadmine samastatav kinnisasja

sundvõõrandamisega. Looduskaitseliste piirangute talumise hüvitamiseks ja looduskaitseliste

piirangutega kinnisasja omandamiseks näevad õigusaktid ette konkreetse menetluskorra, mille

järgimine ei ole kaebaja puhul jõudnud PS-ga vastuolus oleva olukorrani.

15. Nagu eelnevalt öeldud, ei saa vähemalt praeguse vaidluse puhul võrdsustada kinnisasjale

looduskaitseliste piirangute seadmist kinnisasja sundvõõrandamisega. Vastustaja on viitega

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.04.2012 otsuse nr 3-4-1-25-11 p-le

35 õigesti märkinud, et omandipõhiõiguse riived jagunevad kaheks. PS § 32 lg 1 teine lause

sätestab tingimused omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks, muid piiranguid

reguleerib PS § 32 lg 2 teine lause. Kinnisasjale looduskaitseliste piirangute seadmine ongi

omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses. Selline kitsendus peab tulenema

seadusest, kuid erinevalt kinnisasja sundvõõrandamisest ei näe PS siin ette kohese ja õiglase

hüvituse määramise kohustust. Arusaadavalt on sellise vaheteo põhjuseks küsimus, kas isik

kaotab omandi kinnisasjale või seatakse omandile küll piirangud, kuid kinnisasja faktiline

käsutamisõigus säilib. Kinnisasjale piirangute seadmisel säilib isikul õigus kinnisasja vabalt

võõrandada

ning

tegeleda

ettevõtlusega

piiratud

ulatuses.

Kuivõrd

kinnisasja

sundvõõrandamise puhul on riive omandiõigusele võrreldamatult intensiivsem kui kinnisasjale

kitsenduste seadmisel, näevadki PS ja KASVS kinnisasja sundvõõrandamisel ette kohese ja

õiglase hüvituse määramise kohustuse.

16. Halduskohus ja vastustaja on õigesti leidnud, et aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo

püsielupaiga moodustamisega ei sundvõõrandatud kaebaja kinnistut faktiliselt. Seapaju 1

kinnistu oli ja on peale määruse nr 50 kehtestamist maakatastri andmetel 100%

maatulundusmaa sihtotstarbega, millel on määruse nr 50 § 5 lg 5 p 1 kohaselt lubatud

püsielupaiga valitseja nõusolekul poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks

ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, sealhulgas rohu niitmine,

loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Niisiis vastab Seapaju 1 kinnistu

kasutamine senisele maatulundusmaa sihtotstarbele ehk maa sihtotstarbeline kasutamine on

võimalik. Looduskaitseliste piirangute talumise leevendusena on seadusandja näinud ette

looduskaitselise piiranguga kinnisasja omandamise menetluse (LKS § 20 lg 1), määruste nr 38

ja 39 kohaste toetuste saamise võimaluse ning maamaksuvabastuse. Lisaks on kaebajal

säilinud võimalus kinnisasi soovi korral võõrandada.

17. Rahaliselt ei ole isiku jaoks kinnisasja sundvõõrandamisel ja kinnisasja omandamisel riigi

poolt (LKS § 20 lg 1 alusel) vahet, sest ka riigi poolt kinnisasja omandamisel on ette nähtud

kinnistu eest turuhinna maksmine ‒ kinnisasja hinna määramisel ei võeta arvesse kinnisasjal

lasuvaid looduskaitselisi kitsendusi (vt Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 § 71 lg-

d 1 ja 2). Vahe isiku jaoks seisneb selles, et kinnisasja omandamismenetluses on n-ö ooteaeg

hüvituse saamisel pikem, kuid nagu öeldud, saab isik vahepealsel perioodil taotleda

kitsenduste talumisest tulenevaid toetusi ja maamaksuvabastust. Kaebaja on 19.01.2016

esitanud Keskkonnaametile taotluse Seapaju 1 kinnistu riigile võõrandamiseks. Vastustaja

poolt ringkonnakohtu istungil öeldu kohaselt jõuab järjekord kaebaja kinnisasja võõrandamise

otsustamiseni 2018. või 2019. a-l. Seega kujuneb kaebaja n-ö ooteaeg ca 3-aastaseks, mida ei

saa pidada ebaproportsionaalselt pikaks ega PS-ga vastuolus olevaks. Kui kaebaja leiab, et

vastustaja on olnud maa omandamise menetluses õigusvastases viivituses ja talle on sellega

tekitatud kahju, on kohaseks õiguskaitsevahendiks õigusvastasest viivitusest tulenev kahju

hüvitamise kaebus.

18. Õige on ka see vastustaja seisukoht, et kaebajal ei ole saanud tekkida õiguspärast ootust

Seapaju 1 kinnistul kaevandamiseks. Kaebaja on 26.06.2009 esitanud maavara kaevandamise

loa taotluse ehituslubjakivi kaevandamiseks. Loataotluse esitamisest ei tulene subjektiivset

3-15-2538

10(10)

õigust luba saada. Loamenetluses kaitstavate liikide tuvastamise puhul rakendub liikmesriigile

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kohta (loodusdirektiiv) art 6 lg-st 2 ja Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (linnudirektiiv) art 4 lg-st

4 tulenev kohustus võtta kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade

saastamist või kahjustamist või kaitstavate liikide mis tahes häirimist. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei ole pärast kaitstavate liikide tuvastamist majanduslikud argumendid enam

määravad. Nii on Euroopa Kohus lahendi C-209/04 p-s 40 viitega varasemale kohtupraktikale

märkinud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa liikmesriik erikaitseala valikul ja

piiritlemisel võtta arvesse majanduslikke nõudmisi ei linnudirektiivis sätestatud ökoloogilisest

eesmärgist tähtsama üldise huvina ega üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustena,

nagu need on loetletud loodusdirektiivi art 6 lg 4 esimeses lõigus (11.07.1996 otsus

kohtuasjas C-44/95: Royal Society for the Protection of Birds, p-d 31 ja 42). Ehkki

haldusorganil puudus kohustus arvestada LKS alusel püsielupaiga moodustamise menetluses

kaebaja huviga saada kaevandamisluba, nähtub püsielupaiga moodustamise ja kaitse-eeskirja

seletuskirjast, et kaebaja ettevõtlushuvi on kaalutud (vt seletuskirja lk 6 3. lõik, lk 7 4. lõik ja

lk-d 11‒12).

19. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb

jätta rahuldamata HKMS § 200 p 1 alusel.

Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1

alusel ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1

alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)