2-15-10683/64 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-10683

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Gennadi Rumjantsevi hagi AS G4S Eesti vastu tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning AS G4S

Eesti vastuhagi Gennadi Rumjantsevi vastu 3104 euro

4 sendi või alternatiivselt 3465 euro 75 sendi ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gennadi Rumjantsevi kassatsioonkaebus

AS G4S vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind on 8588 eurot 3 senti

Vastukassatsioonkaebuse hind on 8588 eurot 3 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Gennadi Rumjantsev, esindaja vandeadvokaat Vahur

Krinal

Kostja AS G4S Eesti, esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee

Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683 muutmata,

täiendades üksnes otsuse õiguslikku põhjendust.

2. Jätta kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-15-10683

1. Gennadi Rumjantsev (hageja) esitas 17. juulil 2015 Tartu Maakohtule AS G4S Eesti (kostja)

vastu hagi tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 26. oktoobri 2016. a hagi

tervikteksti kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks ühekordse hüvitisena tervise

kahjustamisega tekitatud kahju 14 107 eurot ajavahemiku eest 1. maist 2012 kuni 30. juunini 2015,

13. juuliks 2015 sellelt nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 1657 eurot 9 senti ja edasiulatuva

viivise põhinõudelt. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja hageja kasuks tervise

kahjustamisega tekitatud kahju 8597 eurot 32 senti ühekordse hüvitisena ajavahemiku eest 1. maist

2012 kuni 30. juunini 2015, 13. juuliks 2015 sellelt nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise

972 eurot 46 senti ja edasiulatuva viivise põhinõudelt. Alates 1. juulist 2015 kuni hageja

vanaduspensionile jäämiseni (12. märts 2016) palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja

igakuise tervisekahjustuse hüvitise 482 eurot 72 senti ja alates hageja vanaduspensionile jäämisest

(13. märts 2016) kuni hageja surmani igakuise hüvitise 697 eurot 45 senti. Alternatiivselt palus

hageja alates 1. juulist 2015 kuni hageja vanaduspensionile jäämiseni (12. märts 2016) mõista

kostjalt hageja kasuks välja igakuise tervisekahjustuse hüvitise 349 eurot 23 senti ja alates

vanaduspensionile jäämisest (13. märts 2016) kuni hageja surmani igakuise hüvitise 579 eurot

81 senti. Igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra

muutumisel või hüvitise indekseerimisel. Igakuist hüvitist tuleb indekseerida üldise keskmise

brutopalga muutuse indeksiga.

Hagiavalduse terviktekstis viitas hageja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg-le 1 ning leidis, et kuna

praegusel juhul põhjustas kahju enne 1. juulit 2002 toime pandud tegu, siis tuleb kohaldada Eesti

NSV tsiviilkoodeksit (TsK) ja kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a

määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud

vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord).

Hagiavalduse tervikteksti kohaselt töötas hageja 3. veebruarist 1995 kuni 1. aprillini 1997 Viljandi

Valvekeskuses turvatöötajana. Tööleping lõpetati töövigastuse ja II invaliidsusgrupi määramise

tõttu. Hageja sai 2. detsembril 1996 töökohustuste täitmisel haavata teise RE Eesti Valvekeskus

töötaja relvast, kuna nimetatu ei järginud ohutusnõudeid. Kostja RE Eesti Valvekeskus

õigusjärglasena vastutab tööülesannete täitmisel saadud vigastuse tagajärjel hagejale tekkinud kahju

(töövõimetusega kaasnenud sissetuleku vähenemine) eest. Kostja õiguseellane (hageja tööandja)

rikkus töökaitse norme ja see on õigusvastane deliktiõiguslikus tähenduses. Lisaks vastutab kostja

TsK § 449 järgi õiguseellase töötaja põhjustatud kahju eest, kuna õigusvastane tegu pandi toime

töökohustuste täitmise ajal.

Kostja ja tema õiguseellased maksid hagejale alates tööõnnetusest tervise kahjustamisega tekitatud

kahju hüvitist. Igakuine hüvitis on olnud vahemikus 106 eurot 99 senti kuni 107 eurot 54 senti ning

kokku tasus kostja ajavahemikul 1. juunist 2012 kuni 6. veebruarini 2015 hagejale 3532 eurot. Kuna

kostja maksis hagejale muutumatu suurusega hüvitist, pöördus hageja aastate jooksul korduvalt

kostja poole, et suurendada hüvitist ulatuses, mis kataks töövigastusega tekitatud kahju, kuid kostja

ei vastanud. 2015. a alguses pöördus hageja taas kostja poole. 6. veebruaril 2015 tegi kostja hagejale

viimase makse. Hageja esitas 2. märtsil 2015 kostjale nõude hüvitise suurendamiseks ja

tagasiulatuvalt kolme aasta eest hüvitise tasumiseks. 9. märtsist kuni juulini 2015 pidasid pooled

läbirääkimisi, kuid kompromissi ei sõlmitud. Hagejal on tagasiulatuvalt hüvitise nõudeõigus kolme

aasta eest, arvates ajast, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks (2012. a maikuu hüvitis

muutus sissenõutavaks sama aasta juunis), pooled pidasid läbirääkimisi alates 2015. a märtsist.

Seega tuleb kostjal tasuda hagejale töövõime kaotusest tingitud hüvitist, mille võrra kostja on

1. maist 2012 kuni 30. juunini 2015 hüvitist vähem tasunud. Kostja peatas hüvitise maksmise

2(14)

2-15-10683

kompromissiläbirääkimiste ajaks, keeldus aga hiljem hüvitist maksmast, kuna hagejal ei olevat

tööõnnetuse tõttu kahju (st sissetuleku vähenemist töövõimetuse tõttu) tekkinud.

1. maist 2012 kuni 12. märtsini 2016 oli hageja püsiv töövõimetus 70% ning alates 13. märtsist 2016

on see 50%. Hageja arvutuste kohaselt oli hageja kuu keskmiseks sissetulekuks, mis tuli võtta

1996. aastal hagejale hüvitise määramisel aluseks, 2649 krooni 73 senti (169 eurot 35 senti). Kahju

hüvitamise eesmärk on tagada hagejale sissetulek, mis tal oleks olnud, kui tööõnnetust ei oleks

juhtunud. Hageja tööajaloost (ta on töötanud valvepolitseinikuna, mobiilvalve turvatöötajana,

Viljandi Vanglas nooremleitnandi, leitnandi ja vanemvalvurina, ehitajana, Soomes tehasetöölisena,

masinist-operaatorina) ei saa järeldada, et hageja oleks kogu ülejäänud elu töötanud turvatöötajana.

Hageja oleks ilmselt töötanud ehitaja, bussijuhi või tootmistöölisena Soomes, vanemvalvuri,

politseiniku või rahvusvaheliste vedude autojuhina, kuid tervislik seisund ei võimalda tal teha

sundasendis, püstijalu ja füüsilise koormusega tööd. Tööõnnetuse ajal oli hageja töötasu 3,9 korda

suurem palga alammäärast. Kui tööõnnetust ei oleks juhtunud, oleks hageja töötasu ka hiljem olnud

vähemalt 3,9 korda suurem palga alammäärast (2012. aastal vähemalt 1131 eurot, 2013. aastal

1248 eurot, 2014. aastal 1348 eurot 50 senti ja 2015. aastal 1521 eurot). Hageja leidis, et

alternatiivselt oli tema eeldatav sissetulek alates 1. maist 2012 vähemalt 1500 eurot. Hüvitisest tuleb

maha arvata hageja saadud töövõimetushüvitis. Tervisekahjustuse hüvitist tuleb hagejale tasuda

surmani ning sellest ei tule maha arvata vanaduspensioni. Tulevikus makstavat hüvitist tuleb

indekseerida keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga, kuna hageja on töötanud erinevates

ametites.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja nõustus, et tema vastutuse ja selle ulatuse määramisel tuleb

kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud õigust (TsK ja ajutine kord). Vähemalt 2000. aastast kuni

31. detsembrini 2015 on hageja töötanud ja saanud sissetulekut. Hageja kahjuhüvitisnõuded aegusid

hiljemalt 1. juulil 2005. Hageja pidi kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saama kahjujuhtumi

toimumise päeval (2. detsembril 1996) või hiljemalt töölepingu lõppemisel (1. aprill 1997), sest

töölepingu lõppemisega kaotas hageja võimaluse teenida senist palgatulu. Lisaks nähtub hageja

pangakonto väljavõtetest, et juba 1999. aasta alguses oli hageja sissetulek väiksem kui hageja

väljaarvutatud indekseeritud sissetulek samal ajal. Seega pidi hagejal juba siis olema kahju ja ta pidi

seda teadma. Hageja esitas kostja vastu kahjuhüvitise nõude 2. märtsil 2015. Kuni 2015. a

veebruarini tasus kostja hagejale alusetult ning makstu tuleb tagastada. Ekslikult tasutu ei saanud

katkestada hageja võimaliku nõude aegumist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158

tähenduses ning selle maksmine ei ole kahju hüvitamise kohustuse vabatahtlik täitmine, kuna hageja

pole nõuet esitanud.

Isegi kui hagejale tekkis kahju alates 1. märtsist 2015 (hetkest, mil kostja keeldus hagejale edaspidi

hüvitist maksmast), siis TsK järgi ei ole võimalik hüvitist alates 1. maist 2012 tagasiulatuvalt

suurendada ning indekseerida. Kostja õiguseellane ei ole süüdi hagejale kehavigastuse tekitamises.

Kostja ei nõustunud ka hageja seisukohtadega kahjuhüvitise arvutamise osas. Muu hulgas leidis

kostja, et hageja eeldatava igakuise indekseeritud sissetuleku arvutamisel 2012. a maist kuni 2015. a

juunini ja selle alusel hagejale makstava hüvitise arvutamisel tuleb ajutise korra kohaselt kasutada

tarbijahinnaindeksit. Alternatiivselt saab kasutada keskmise brutopalga muutumise indeksit. Hageja

eeldatava indekseeritud sissetuleku arvutuse aluseks oleva keskmise sissetuleku määramisel tuleb

lähtuda hageja tegelikust palgast enne kahjujuhtumit (2541 krooni 50 senti ehk 162 eurot 43 senti),

kuna see oli oluliselt kõrgem miinimumpalgast. Seega ei ole täiendav indekseerimine õigustatud.

Lisaks ei saa eeldada, et hageja töötasu oleks kogu aeg olnud miinimumpalgast 3,9 korda suurem.

Hageja teistel töökohtadel töötamise väited on hüpoteetilised. Sissetuleku indekseerimine ei või viia

hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult oleks

võinud hüvitise saamise ajal teenida. Hageja eeldatavat indekseeritud sissetulekut tuleb

3(14)

2-15-10683

turvatöötajate tegeliku keskmise palgatasemega korrigeerida (leida turvatöö tegevusala keskmise

palga ja keskmise indekseeritud sissetuleku suhe ning seejärel saadud tulem korrutada määratud

hüvitise suurusega).

Eeldatavast indekseeritud sissetulekust tuleb maha arvata töövõimetuspension, hageja teistelt töödelt

saadav sissetulek, mis ületab säilinud töövõimele (30%) vastavat tulu, ning raha, mille kostja on

juba tasunud. Vaatamata hagejaga toimunud kahjujuhtumile ja tema töövõime vähenemisele ei ole

hageja tegelik sissetulek oluliselt vähenenud. See on võrreldav Eesti elanike keskmise sissetulekuga

ja ületab Viljandimaa elanike keskmist sissetulekut. Hageja vanaduspensionile jäämisel tuleb kostja

tasutavast kahjuhüvitisest arvata maha hageja riikliku pensioni suurus ja saadav töötasu. Lisaks

tuleb arvestada, et hageja töövõime vähenemine on tingitud tema vananemisest.

3. Kostja esitas 24. septembril 2015 vastuhagi (täpsustatud 26. oktoobril 2016), milles palus mõista

hagejalt kostja kasuks välja hagejale septembrist 2012 kuni veebruarini 2015 alusetult tasutud

maksed 3104 eurot 4 senti. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja vastutab hagejale kehavigastuse

tekitamise eest, palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja maist 2012 kuni veebruarini 2015

tehtud alusetud maksed 3465 eurot 75 senti, kuna hageja töötab ja tal on püsiv sissetulek.

Väljamõistetavalt summalt palus kostja välja mõista ka viivise. Kostja esitas ka tuvastusnõuded

puhuks, mil kohus hageja nõude rahuldab.

4. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu.

5. Tartu Maakohus rahuldas 23. novembri 2016. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ajavahemiku eest 1. maist 2012

kuni 31. maini 2016 ühekordselt 12 870 eurot 9 senti ning sellelt sissenõutavaks muutunud viivise

1251 eurot 7 senti ja edasiulatuva viivise. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise

tervisekahjustuse hüvitise 399 eurot 40 senti alates 1. juunist 2016 kuni hageja surmani. Vastuhagi

jäi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, rahuldas hageja menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras kindlaks hageja menetluskulud ja mõistis kostjalt

hageja kasuks menetluskulude katteks välja 7210 eurot ja viivise sellelt.

Maakohus märkis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. 3. veebruarist 1995 kuni 1. aprillini

1997 töötas hageja töölepingu alusel turvatöötajana Viljandi Valvekeskuses, mis kuulus riiklikku

organisatsiooni Eesti Valvekoondis. Töölepingu järgi oli hageja tööks häire saabumise korral

väljasõit objektidele. Eesti Vabariigi siseministri 27. novembri 1995. a määruse nr 25 alusel

kujundati hageja tööandja ümber Eesti Valvekoondise aktsiaseltsiks. Viljandi Valvekeskuse

õigusjärglane on alates 30. juunist 2009 kostja. 2. detsembril 1996 sai hageja töökohustuste täitmisel

haavata teise RE Eesti Valvekeskus töötaja tõttu, kes ei järginud ohutusnõudeid. Lask tabas hagejat

vasakusse puusa ning hagejal tekkis kehavigastus, mille tõttu ta invaliidistus. Kahjujuhtumi

tagajärjel kaotas hageja osaliselt töövõime. Kuni 13. veebruarini 2016 oli hageja töövõime kaotus

70% ning alates 13. märtsist 2016 on see 50%. Vähemalt ajavahemikul 2000. a kuni 31. detsembrini

2015 on hageja töötanud ja saanud sissetulekut. 6. veebruarini 2015 tasus kostja hagejale iga kuu

hüvitist (maksete selgituseks oli „töötasu“).

VÕSRS § 22 lg 1 järgi tuleb kostja vastutuse määramisel kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud

õigust (TsK ja ajutine kord). Hageja nõue ei ole aegunud, sest kostja tasus hagejale tööõnnetusest

tuleneva töövõimetuse tõttu alates 1997. aastast iga kuu tervisekahjustuse hüvitist. Maksed ei olnud

ekslikud olukorras, kus kostja töötaja tekitas enne maksete tegemist hagejale kehavigastuse, mille

tagajärjed mõjutavad hagejat elu lõpuni.

4(14)

2-15-10683

Maakohus viitas TsK § 448 lg-le 1, § 463 lg-le 1, § 464 lg-le 1 ja ajutise korra p-le 2 ning tuvastas,

et kostja õiguseellane on teise tsiviilasja menetluses tunnistanud, et tema töötaja oli relva käitlemisel

ettevaatamatu ning seetõttu juhtus tööõnnetus. Kostja vastutab hagejale õigusvastaselt kahju

tekitamise eest, sest kostja õiguseellane rikkus kohustust tagada ohutu töökeskkond. Kui kostja

õiguseellane oleks tööohutuse tagamise nõudeid täitnud, ei oleks tööõnnetuse raportis tehtud talle

ettepanekut töötaja täiendõppeks. Kostja vastutab õigusjärglasena hagejale tööülesannete täitmisel

saadud vigastuse tõttu tekkinud kahju (töövõimetusega kaasnenud sissetuleku vähenemine) eest.

Kostja ei esitanud oma süüd välistavaid tõendeid. Tunnistajate ütlustest ja hageja vande all antud

seletusest ei saa järeldada, et kostja õiguseellane täitis kohustust tagada ohutu töökeskkond töötajate

väljaõppe kaudu kostja süüd välistaval määral. Kuna kaastöötaja ei järginud elementaarseid

ohutusnõudeid (jättis kaitseriivi lukustamata), puudus piisav väljaõpe, mis oleks välistanud hagejale

vigastuse tekitamise. Kostja töötaja poolt hagejale kehavigastuse tekitamine on õigusvastane tegu,

mille eest vastutab juriidilise isikuna kostja.

Maakohus viitas ajutises korras sätestatud keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi p-le 4

ning leidis, et 1995. a detsembri töötasu tuleb indekseerida arvuga 1,511 (680/450) ja 1996. a

jaanuari kuni novembri töötasu arvuga 1 (680/680). Maakohus tuvastas, et hageja kuu keskmine

sissetulek, mis tuli võtta 1996. a aluseks hagejale hüvitise määramisel, oli 2649 krooni 73 senti

(169 eurot 35 senti). See on 3,9 korda suurem 1996. a kehtinud miinimumpalgast. Kostja viidatud

hageja 1996. a keskmine palk 2541 krooni 50 senti on vale, sest selle arvutamisel ei kasutatud

ajutises korras sätestatud reegleid.

Maakohus ei nõustunud hageja põhjendustega eeldatava 1500 euro suuruse igakuise töötasu kohta.

Hageja põhjendused ja tõendid teiste töövaldkondade palgatasemete kohta ei ole otse kohaldatavad.

Õige ja kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga on hageja alternatiivne seisukoht, mille kohaselt

tuleb kahju hüvitamisel arvestada igakuist keskmist eeldatavat töötasu selliselt, et arvesse tuleb võtta

vigastuse tekitamise ajal (1996) kehtinud miinimumpalga ja nõudes märgitud perioodi alguse (2012)

miinimumpalga suhet (3,9). See võimaldab õiglaselt hinnata tekitatud kahju arvutamise eeldusi.

Selliselt arvutatud igakuine keskmine eeldatav töötasu on 1130 eurot (2012. a miinimumpalk

290 eurot × 3,9).

Kahju hüvitamisel tuleb arvestada kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Igakuise keskmise eeldatava

töötasu arvutamisel on asjakohased hageja esitatud asjaolud, mille kohaselt olid hagejal

töökogemused, oskused ja võimalused töötada politseiniku, ehitaja, veoautojuhi, bussijuhi ning

masinist-operaatorina. Vigastus on takistanud hagejal töötamist töökohtadel, kus tuleb töötada

sundasendis.

Kostja taotlus kasutada tarbijahinnaindeksit või brutopalga muutust kajastavat indeksit ei taga kahju

hüvitamise eesmärki. Hageja õigusi kahjustab kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja töötasu

täiendav indekseerimine õigustatud, sest hageja töötasu oli kahjujuhtumi hetkel oluliselt kõrgem

miinimumpalgast ja selle aja kohta objektiivselt suur. Sama kehtib seisukoha kohta, mille järgi ei

ole hageja indekseeritud sissetulek vastavuses turvatöötajate tegeliku palgatasemega. Hageja töö

eest saadava sissetuleku arvestamine hagejale osalisest töövõimetusest tingitud kahjuhüvitise

suuruse määramisel on oluline ja vajalik. Vale on kostja seisukoht, et hageja tegelik sissetulek ei ole

oluliselt vähenenud.

Ei ole alust indekseerida igakuist keskmist eeldatavat töötasu miinimumpalga muutumise indeksiga.

Hüvitise suurust mõjutavate asjaolude muutumisel saavad pooled esitada kohtusse hagi.

Kuna kostja vastutab hagejale kehavigastuse tekitamise eest, jääb vastuhagi rahuldamata.

5(14)

2-15-10683

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Alternatiivselt palus kostja hagi

rahuldamise korral tuvastada, et hagejal ei ole õigust saada täiendavat hüvitist ajavahemiku eest

1. maist 2012 kuni 31. maini 2016, et hagejale alates 1. juunist 2016 tasutav igakuine hüvitis ei tohi

olla suurem kui 200 eurot 85 senti, ning et kostjal on õigus alates 1. juunist 2016 hagejale tasutavat

igakuist hüvitist vähendada ulatuses, milles hageja sissetulek ületab hüvitamisele kuuluva kahju osa.

Lisaks palus kostja kohustada hagejat esitama kostjale igal aastal 1. märtsiks koopia

tuludeklaratsioonist kõigi eelmisel aastal teenitud sissetulekute kohta. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

7. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu.

8. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse indekseerida väljamõistetud igakuist hüvitist. Hageja

palus uue otsusega määrata, et väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber töövigastusest

põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel. Igakuist hüvitist

tuleb indekseerida üldise keskmise brutopalga muutuse korral seda muutust kajastava indeksiga.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

9. Kostja vaidles hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 19. mai 2017. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse ja hageja

vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus olulisel määral selgitamiskohustust

ning sellest tulenevalt jättis olulises osas asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise

nõude lahendamisel tuleb kohaldada TsK sätteid (TsK § 448 lg-d 1 ja 2).

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hageja nõue ei ole aegunud põhjendusel, et kostja on

alates 1997. aastast kuni 2015. aasta veebruarini maksnud hagejale igakuist tervise kahjustamisest

põhjustatud hüvitist. Maakohus jättis kostja vastuväited nõude aegumise kohta tähelepanuta.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada kostja aegumise vastuväide, arvestades

Riigikohtu praktikat TsÜS § 153 lg 1 kohaldamisel (Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14;

16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Selleks tuleb maakohtul kindlaks

teha, milles hageja kahju seisneb ja millal hageja kahjust teada sai. Neid asjaolusid peab maakohus

hagejale selgitama ning tõendamiskoormisest tulenevalt tegema hagejale ettepaneku esitada

tõendeid. Aegumistähtaja kulgemise aja algust välja selgitamata ei ole võimalik hageja hüvitise

nõuet lahendada.

Hageja nõuab tervise kahjustamisest põhjustatud osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamist

ning TsK § 448 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tuleb hagejal

tõendada kahju olemasolu ja suurust. Maakohus leidis valesti ja vastuolus Riigikohtu praktikaga

(Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14; 29. aprilli 2015. a otsus

6(14)

2-15-10683

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15; 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15), et hageja

tervise kahjustamisest põhjustatud osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamise arvestamisel

tuleb lähtuda hagejale kehavigastuse tekitamise ajal (1996) kehtinud miinimumpalga ja haginõudes

märgitud ajavahemiku alguse (2012) miinimumpalga suhtest (3,9). Sellise valemi järgi arvutatud

hageja eeldatav töötasu 1130 eurot kuus ei ole kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-s 1

sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Riigikohtu praktika järgi tuleb tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga

hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu

sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik

teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava

sissetuleku järgi tulevikus. Tekkida ei tohiks olukorda, kus isikule makstav hüvitis ületab oluliselt

sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Hagejal tuleb praeguses asjas

tõendada oma töötasu suurus olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada

saanud ja ta töötaks jätkuvalt turvatöötajana. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kõrvaldada

TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesannete rikkumine, selgitada hagejale kahju hüvitamise

eesmärki ja võimaldada tal esitada tõendeid, millest nähtuks temaga sarnasel ametikohal

(turvatöötaja) töötavate isikute töötasu suurus nõude esitamise ajal. Põhjendatud ei ole hageja

seisukoht, et hüvitise arvutamisel saab lähtuda hageja võimalike töökohtade palgatasemetest.

Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele

vastavat töötasu. Kuna ühekordse kahjuhüvitise arvestuse aluseks olevas tabelis on esitatud andmed

osaliselt, ei võimalda need kahjuhüvitist arvutada. Maakohtu põhjendustest ei nähtu üheselt, kas

väljamõistetud hüvitisest on maha arvatud töövõimetuspension või vanaduspension. Maakohtu

otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, kuna selle põhjendused on vastuolulised. Asja materjalide

juures ei ole tõendeid, millele tuginedes on maakohus tuvastanud kahju hüvitamise tabelis

kajastatud hageja 2016. a töötasu suuruse. Maakohus ei teinud kindlaks, kas hageja lõpetas

vanaduspensionile jäämise järel töötamise. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel hagejale

selgitama tema kohustust tõendada kahju ja selle suurust ning kohustama hagejat esitama tõendid

töötasu ning töövõimetus- ja vanaduspensioni suuruse kohta, et maakohus saaks ühekordselt

väljamõistetava hüvitise arvutada välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb maakohtul lahendada hageja igakuise hüvitise indekseerimist ja hageja töövõime kaotuse

protsendi võimalikul muutumisel hüvitise suuruse muutumist puudutavad taotlused.

Maakohus jättis kostja VÕS § 1028 alusel alusetult tasutud summade väljamõistmiseks esitatud

vastuhagi rahuldamata põhjendusel, et kostja vastutab hagejale kehavigastuse tekitamise eest.

Selline vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendamine ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus määrama tsiviilasja hinna, juhindudes TsMS § 129 lg-s 2

sätestatust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles kostja

apellatsioonkaebus rahuldati, kaebuse ulatust täpsemalt selgitamata. Maakohtu otsuse palub hageja

tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse väljamõistetud edaspidise

igakuise hüvitise indekseerimiseks. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega määrata,

et väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber töövigastusest põhjustatud töövõime

kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel. Igakuist hüvitist tuleb indekseerida üldise

keskmise brutopalga muutusele vastava üldise keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga.

7(14)

2-15-10683

Muus osas palub hageja maakohtu otsuse jõusse jätta. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme

menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohus jättis kostja

aegumise vastuväite lahendamata või lahendas selle valesti. Kostja ei esitanud maakohtus ega

ringkonnakohtus aegumise vastuväidet hüvitise suurendamise nõudele. Ringkonnakohus ei

põhjendanud, miks ta hageja selle seisukohaga ei nõustu. Kostja tugines üksnes sellele, et kuna

hüvitist ei ole tasutud, siis arvestades õnnetuse põhjustamise aega, on seda 2015. a hilja nõuda.

Kostja leidis, et hageja kahjuhüvitise nõue aegus 1. juulil 2005. Maakohus leidis, et hüvitisenõue ei

ole aegunud, kuna kuni 6. veebruarini 2015 tasus kostja hagejale igakuist hüvitist. Sellega aegumine

katkes ja algas uuesti. Hageja viitas TsÜS § 147 lg-le 1, § 167 lg-le 1, §-le 168, VÕS § 82 lg-tele 3

ja 7 ning selgitas, et hagejal tekkis sissetuleku vähenemine töövõimetuse tõttu alates 1. juunist 2012,

kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt 1. augustil 2012 ning nõude aegumine

peatus 9. märtsist kuni 4. augustini 2015 poolte läbirääkimiste tõttu. Kostja tasus 1997. a kuni

2015. a veebruarini iga kuu hagejale osaliselt hüvitist ning tunnustas sellega hageja nõuet. Kostja ei

väljendanud hagejale selget tahet, et ta võlga ülejäänud osas ei tunnusta. Kostja katkestas nõude

tunnustamisega nõude aegumise ning nõue hakkas uuesti aeguma 7. veebruaril 2015. Seega ei ole

hageja kahju hüvitamise nõue tasumata osas aegunud. Hageja leiab, et kahju hüvitamise aegumine

saab alata selle sissenõutavaks muutumisest, s.o ajast, millal kahjustatud isik sai teada või pidi teada

saama, et tema kahju on hüvitatavast kahjust suurem. Maakohus ei rikkunud eelmenetluse

ülesandeid. Ringkonnakohus ei põhjendanud, kas juhul, kui ajavahemiku eest 1. maist 2012 kuni

hagi esitamiseni esitatud vähem tasutud kahjuhüvitise nõue on aegunud, saab edaspidi nõuda

hüvitist seni tasutud ulatuses või siiski alates hagi esitamisest kogukahju ulatuses. Isegi kui vähem

tasutud kahjuhüvitise nõue eespool nimetatud ajavahemiku eest on aegunud, on hagejal alates hagi

esitamisest või hetkest, mil kostja hüvitist enam ei tasunud, õigus hüvitist saada (ajutise korra p 18).

Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et hageja eeldatava sissetuleku

prognoosimiseks on lubamatu kasutada kasvuindeksit ning et kahju hüvitamise eesmärgiks on

tagada hagejale sissetulek, mida ta oleks saanud samal ametikohal. Ringkonnakohus rikkus ka

menetlusõiguse norme, kui jättis põhjendamata, miks ta hagejaga ei nõustu. Hageja viitas TsK § 448

lg-le 1 ja § 463 lg-le 1 ning leidis, et tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse

korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt

töövõimetusest tekkinud kahju (sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste

halvenemisest tekkinud kahju). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava

hüvitise eesmärk on hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida ta oleks saanud, kui

tervisekahju ei oleks tekkinud. Lähtudes hageja tööajaloost (ametitest), praegu turvatöötaja

saadavast töötasust ja tööülesannetest, ei saa järeldada, et hageja töötaks ka praegu turvatöötajana.

Ringkonnakohus leidis valesti, et kasvuindeksi alusel saadud hageja eeldatav sissetulek ei ole

kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Hageja sai tööõnnetuse ajal sel ajal kehtinud palga

alammäärast 3,9 korda suuremat töötasu. Ajani, mil hüvitis tuli korrutada miinimumpalga

muutumisel kasvuindeksiga (kehtiva miinimumpalga ja hüvise määramise ajal kehtinud

miinimumpalga suhe), vastas hüvitis töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasule

ja selle võimalikule muutumisele ajas. Alates 1. märtsist 2001, kui ajutise korra järgi tuli hüvitis

korrutada iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta

tarbijahinnaindeksiga, ei vastanud hüvitis enam töövõime kaotamise või vähenemise tagajärjel

kaotatud töötasule ega selle võimalikule muutumisele ajas.

Leides, et maakohtul olid hüvitise arvutamiseks puudulikud andmed, jättis ringkonnakohus

tähelepanuta, et hageja esitas tõendid menetluse ajal kostjale kohtuväliselt ning pooled on neist

tõenditest oma tabelites ka juhindunud. Pooled ei vaidle esitatud töötasu andmete üle.

8(14)

2-15-10683

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja 23. septembril 2016 esitatud taotluse p 1 ja selle lisa 2

(vanaduspensioni määramise tõend), millest nähtub, et alates 13. märtsist 2016 hakkab hageja saama

vanaduspensioni 334 eurot 60 senti kuus. Hageja ei vaidlusta maakohtu määratud igakuise hüvitise

suurust, kuigi ei nõustunud hüvitise vanaduspensionist mahaarvamisega.

Maakohus jättis õigesti vastuhagi rahuldamata.

12. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, rahuldati hageja vastuapellatsioonkaebus ja saadeti asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Vastukassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtul võimalik maakohtu menetlusõiguse normide

rikkumised kõrvaldada, materiaalõigust õigesti kohaldada ja vaidlus ise lahendada. Ringkonnakohus

rikkus kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmisega, tõendite hindamata jätmisega ning

asjaolude tuvastamata jätmisega oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 2, § 232 lg 1, § 442 lg 8,

§ 654 lg-d 4 ja 5) ning sellistest rikkumistest sõltub kohtulahend, sh aegumise kohaldamine ja

õigusvastasuse kui kahjuhüvitise nõude aluse tuvastamine. Ringkonnakohus leidis vastuoluliselt, et

maakohus jättis aegumise vastuväite tähelepanuta, kuid samas selgitas, et maakohtu hinnang nõude

aegumata jätmise kohta on vale. Ringkonnakohus ei vastanud kostja väidetele nõude aegumise ja

selle kohta, et töökaitse nõudeid täideti, jättis tõendid hindamata ja asjaolud tuvastamata.

Ringkonnakohus rikkus menetlusökonoomia põhimõtet ja ei ole erandlikke asjaolusid, mis

õigustaksid asja maakohtule tagasisaatmist. Selgitamiskohustust on võimalik täita ka

apellatsioonimenetluses. Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust olulises ulatuses (maakohus

andis pooltele selgitusi ning hageja kasutab menetluses õigusteadmistega esindajat). Maakohtus

kogutud tõendid võimaldavad jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 127

lg-t 1, sõnastades kahju hüvitamise eesmärgi vaid osaliselt. Kahju hüvitamise eesmärgiga on

kooskõlas hüvitise suuruse määramine, lähtudes kannatanuga sama kutseala töötaja statistilisest kuu

keskmisest töötasust samas paikkonnas (Viljandimaal). Kahju hüvitamise eesmärgi täiendamine

geograafilise määratlusega on oluline, sest hageja on võrdluseks toonud ka Soome töötasusid.

Lisaks on vale juhinduda vaid VÕS-st, sest kahju põhjustanud sündmus toimus enne 1. juulit 2002

ning vaidlusele kohalduvad TsK § 448 lg 1 jj. ning ajutine kord. Ringkonnakohus ei ole ajutisest

korrast tuleneva valemiga seonduvat analüüsinud osas, mis puudutab kahju hüvitamise eesmärki,

ega vastanud poolte erinevatele väidetele ajutise korra kohaldamise kohta.

13. Hageja palub jätta kostja vastukassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kuna see on esitatud

hilinenult. Alternatiivselt vaidleb hageja kostja vastukassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata,

täiendades üksnes otsuse õiguslikku põhjendust. Nii hageja kassatsioonkaebus kui ka kostja

vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

15. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

põhjendusel, et maakohus oli jätnud nõuetekohaselt lahendamata kostja esitatud aegumise

vastuväite, kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme kahjuhüvitise

suuruse kindlakstegemisel ning jätnud põhjendamata otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise kohta.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu etteheited maakohtule on põhjendatud.

9(14)

2-15-10683

16. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus jättis kostja vastuväited nõude aegumise

kohta põhjendamatult tähelepanuta. Kolleegium ei nõustu aga hageja kassatsioonkaebuse väitega,

nagu ei oleks kostja esitanud maakohtu menetluses aegumise vastuväidet hüvitise suurendamise

nõudele. Kostja maakohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et kostja on esitanud aegumise

vastuväite kogu hageja esitatud nõudele (vt nt I kd, tl 4; II kd, tl-d 6 ja 141). Pealegi on poolel

TsMS § 651 lg 2 järgi õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus

ei ole nõudnud (Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-13, p 11). Seega

oleks kostja võinud hüvitise suurendamise nõudele aegumise vastuväite esitada ka ringkonnakohtus.

Kolleegium ei nõustu ka kostja vastukassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus

andnud hinnangu hagi aegumisele. Ringkonnakohus selgitas otsuses aegumise kohaldamise

põhimõtteid, kuid ei otsustanud hageja esitatud nõude aegumise üle.

17. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja nõude aegumistähtaja kulgemise algust välja

selgitamata ei ole võimalik otsustada hageja nõude aegumise üle ja seda lahendada.

VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele.

VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele

enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit

2002.

Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, millal algas hageja nõude

aegumine, sest VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt sõltub sellest mh hageja nõude aegumise

algusele kohalduv õigus.

18. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja aegumise vastuväite lahendamiseks tuleb maakohtul

kindlaks teha, milles seisneb hageja kahju ja millal hageja kahjust teada sai.

18.1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus ei ole tuvastanud, milles seisneb hageja

suurenenud kahju. Hageja on viidanud, et pöördus aastate jooksul korduvalt (mh 2015. aasta

alguses) kostja poole, et suurendada hüvitist ulatuses, mis kataks töövigastusega tekitatud kahju.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja kahju hüvitamise nõude lahendamiseks välja

selgitada, milles hagejal tekkinud kahju seisneb. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et

TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav

isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu,

samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest

vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus,

s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (Riigikohtu

2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11).

Seejuures viitas ringkonnakohus praeguses asjas asjakohaselt, et hagejal tuleb tõendada kahju

olemasolu ja suurust. Kolleegium on varem kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõude

lahendamisel selgitanud poolte tõendamiskoormust ning leidnud, et kannatanu peab TsK § 448 lg 1

järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku

seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja

tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on Riigikohtu seisukoha

järgi kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on

10(14)

2-15-10683

tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja

talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse

nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 7. detsembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10).

18.2. Kolleegium on kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamise nõude lahendamisel

selgitanud, et õiguste rikkumisest teadasaamiseks varasema TsÜS § 116 esimese lause mõttes tuleb

lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest

tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-54-16, p 12; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Ka TsÜS § 153

kontekstis on kolleegium varem leidnud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral

tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju

tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega

(Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Lisaks on kolleegium

selgitanud, et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma

kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse

ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).

18.3. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hageja nõuab hagis sellise kahju

hüvitamist, mille hüvitamist ta sai varem nõuda, võib hageja nõue olla aegunud. Kui asja uuel

läbivaatamisel ilmneb, et hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude uuel alusel, algab aegumine

selle tekkimisest.

19. Lisaks eelnevale tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas hageja nõude aegumine

võib praeguses asjas olla TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud seetõttu, et pooled pidasid hageja väitel

alates 2015. a märtsist läbirääkimisi. Viidatud sätte kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja

kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude

või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik

läbirääkimiste jätkamisest keeldub.

20. Samuti tuleb maakohtul kontrollida, kas hageja nõude aegumine võis TsÜS § 158 lg 1 järgi

katkeda põhjusel, et kostja on nõuet tunnustanud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi

tööõnnetuse juhtumisest kuni 6. veebruarini 2015 hagejale makseid.

20.1. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt ei saa perioodiliste maksete korral eeldada

kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (Riigikohtu 16. novembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Nii võib perioodiliste maksete korral eeldada, et

kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes selle

summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et

tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses.

20.2. Seega saab eeldada, et ulatuses, milles kostja maksis hagejale hüvitist, tunnustas ta hageja

nõuet ning selles osas võib hagi aegumine olla katkenud ja uuesti alanud ajast, mil kostja maksete

tegemise lõpetas. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja ei tunnustanud hagejale

maksete tegemisel tasutavast suuremat nõuet, ei ole hageja nõude aegumine kostja tasutust suuremas

ulatuses katkenud.

11(14)

2-15-10683

21. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ka osas, mis käivad maakohtus

kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse

normide rikkumise kohta, ega pea TsMS § 689 lg-st 5 tulenevalt vajalikuks selles osas otsust

täiendavalt põhjendada. Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu etteheited maakohtule vastuhagi

lahendamist puudutavas osas.

22. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et on varasemas praktikas

selgitanud, et nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st hageja

tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju

ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Seetõttu on

ka TsK kohaldamisel asjakohane ringkonnakohtu viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei tohi

isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda.

Samuti on kolleegium varem selgitanud, et ajutine kord ei muutnud seadust ja kannatanu võib

korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja

võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju

kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on

korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26;

16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Lisaks on kolleegium leidnud, et kohtul on

ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus

arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on

VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise

metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse

kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).

Kolleegium on selgitanud ka seda, et töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole

põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise

töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses

sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32;

29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16).

Hageja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimise kohta on

kolleegium varem leidnud, et selline indekseerimine põhineb tõenäoliselt eeldusel, et

miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Selline indekseerimine on mehaaniline ega

pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on

sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise

aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel

ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks

tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).

Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et alusetu on hageja tervise

kahjustamisest põhjustatud osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitise arvutamisel lähtuda

hagejale kehavigastuse tekitamise ajal (1996) kehtinud miinimumpalga ja haginõudes märgitud

perioodi alguse (2012) miinimumpalga suhtest (3,9). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu juhisega,

et hagejal tuleb praeguses asjas tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks

töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt turvatöötajana. Põhjendatud ei ole hageja

seisukoht, nagu saaks hüvitise arvutamisel lähtuda hageja võimalike töökohtade palgatasemetest.

12(14)

2-15-10683

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte

vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis

ületab hageja töövõimele vastavat töötasu.

23. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel

VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete

indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise

indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause,

mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti

ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Kolleegium selgitas, et perioodiliselt

makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi

jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust

mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise

tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega

(Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).

Kolleegium on varem leidnud ka seda, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt

makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud

sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise

brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga

muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida

tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist

paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et

talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See

oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5)

(vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42–44; 6. novembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13).

24. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatud kostja vastukassatsioonkaebuse väited, et

ringkonnakohus on rikkunud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saates menetlusõiguse norme.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab

ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese

astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Menetlusökonoomia

põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja

tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud

eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4),

on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks

eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguses asjas on maakohus eelmenetluses rikkunud

olulisel määral selgitamiskohustust ning seetõttu jätnud asjas olulised asjaolud välja selgitamata.

25. Vastuseks hagejale selgitab kolleegium, et kostja esitas 25. septembril 2017

vastukassatsioonkaebuse. TsMS § 673 lg 4 järgi võib vastustaja esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastustajale kättetoimetamisest alates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kolleegium on varasemas praktikas seda

sätet kohaldades selgitanud, et vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne,

kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on

menetlusse võetud. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks

13(14)

2-15-10683

kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse

(Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 24–25). Riigikohtu määrus,

millega hageja kassatsioonkaebus menetlusse võeti, toimetati kostjale kätte 19. septembril 2017.

Seega on vastukassatsioonkaebus esitatud tähtaegselt.

26. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu TsMS § 442 lg 2 p-le 51, mille kohaselt tuleb otsuse

sissejuhatuses mh märkida tsiviilasja hind. Maakohtu otsuse sissejuhatusest seda ei nähtu.

27. Kaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel poolte endi kanda. Samal põhjusel arvatakse kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4

teise lause järgi riigituludesse.

Ants Kull

Henn Jõks

Malle Seppik

14(14)