1-17-1504/52 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

20. detsember 2017

Kriminaalasja number

1-17-1504

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Kriminaalasi

Jaan Piim süüdistuses KarS § 422 lg 2 järgi üldmenetluses

Kohtuistungi sekretär

Mailika Ilisson

Kohtuistungi toimumise aeg 30. oktoober 2017, Tartu

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 14. augusti 2017 otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatav Jaan Piima kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Allan Valk, ringkonnaprokurör Olga Dorogan

Prokurör

ringkonnaprokurör Olga Dorogan

Süüdistatav

Jaan Piim, isikukood: 38901312211, elukoht: XXX;

kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk

RESOLUTSIOON:

1. Viru Maakohtu 14. augusti 2017 otsus jätta süüdistatava Jaan Piima

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 422 lg 2 järgi muutmata, kuid muuta

otsuse põhiosa põhjendust süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse osas.

2. Süüdistatav Jaan Piima kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valki

apellatsioon jätta rahuldamata.

3. Ringkonnaprokurör Olga Dorogani apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Jaan Piimale esitati süüdistus KarS § 422 lg 2 järgi selles, et tema 30.07.2016 kella 20.59

paiku juhtis mootorsõidukit BMW registreerimismärgiga XXX , millega sooritas Ida-Virumaal,

Aseri vallas, Koogu külas, Narva-Tallinn mnt 125 kilomeetril asuval ristmikul parempööret

peateele, ning ei olnud hoolikas ja ettevaatlik, et vältida igasuguse ohu ja kahju tekitamist

teistele inimestele /LS § 14 lg 2; § 16 lg 1/ ja jättis oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks

kohandamata ning ühtlasi ei arvestanud sõidukiiruse valikul teeoludega /märg sõidutee kate/

ning muude liiklusoludega /T-kujuline ristmik/, et ta suudaks sooritada pöörde selliselt, et ta ei

kalduks vastassuunavööndisse /LS § 48 lg 2/, mistõttu kaotas parempööret sooritades liiga suure

kiiruse tõttu mootorsõiduki üle juhitavuse ning Ida-Virumaal, Aseri vallas, Koogu külas,

Narva-Tallinn mnt 125.5 kilomeetril põrkas kokku vastutuleva reisibussiga XXX . Liiklusavarii

tagajärjel saadud vigastustes hukkusid sündmuskohal mootorsõidukis BMW kaasreisijatena

tagaistmel viibinud turvavöödega kinnitamata R.T. ja T.Z. ning järgmisel päeval, s.o

31.07.2016, suri haiglas liiklusavarii tagajärjel saadud vigastustesse juhi kõrvalistmel viibinud

M.J..

J. Piim rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 14 lg 2 /iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik

peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning

tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist/; LS § 16 lg 1 /liikleja peab olema

viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib

takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda/; § 33 lg 2 p 6 / juht peab

enne sõidu alustamist veenduma, et tema ja sõitjad kasutavad nõuetekohaselt turvavahendeid,

ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole seda nõuet täitnud /; § 48 lg 2 /pöördel peab juht ristmikul

sõitma nii, et sõiduteede lõikumisalalt välja sõites ei satuks ta vastassuunavööndisse/; § 50 lg 3

p 1: juht peab kohandama sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat

lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja

sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid,

et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise

takistuse ees, mida juht pidi ette aimama.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2. Viru Maakohtu 14.08.2017 otsusega karistati J. Piima KarS § 422 lg 2 järgi 10 aasta

vangistusega.

KarS § 68 lg 2 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 31.07.2016 kuni

22.11.2016, s.o 3 kuud 23 päeva, ning lõplikuks karistuseks mõisteti 9 aastat 8 kuud 7 päeva

vangistust.

KarS § 50 lg 1 alusel võeti J. Piimalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3-ks

aastaks.

J. Piima suhtes vahistamise asendamiseks kohaldatud tõkend – elektrooniline valve – jäeti

muutmata kuni antud kohtuotsuse jõustumiseni. Kohtuotsuse jõustumisel tõkend tühistada.

Sama kohtuotsusega jäeti kannatanu M.J. tsiviilhagi summas 50000 eurot täies ulatuses

rahuldamata.

2.1. Maakohus analüüsis süüdistatava ütlusi, kannatanute M.J. , T.Z. ja N.M. ütlusi, tunnistajate

S.K., G.O., A.V., A.K., R.A. ütlusi, eksperdina ülekuulatud Lembit Teesalu ütlusi ja süüdistatav

J. Piima ütlusi.

Kaitsja poolt viidatud ja eeluurimisel antud ütlustega võrdluse tulemusena luges maakohus

vastuolude tõttu tunnistaja S.K. ütlused selles osas (kas BMW juht üritas kokkupõrget vältida

või mitte ja kas on pidurile vajutanud või mitte) ebausaldusväärseteks ning jättis

tõendikogumist välja. Muus osas ei tuvastanud kohus tunnistaja ütlustes vastuolusid ning pidas

neid usaldusväärseteks.

Muuhulgas märkis maakohus, et R.A. ütlusi kinnitab ka 18.10.2016 asitõendi vaatlusprotokoll,

millest nähtuvalt 30.07.2016 kell 12.26 helistas R.A. häirekeskusele ja teatas, et ta liigub

Tallinn-Narva maanteel ja BMW reg.märgiga XXX sõitis tema auto taga ja siis tuli kõrvale ja

tegi rooliga paar korda ähvardusi tema poole, tõmbas äkitselt rooliga, et tunnistaja oleks ääre

pealt tõmmanud pambu sisse ja sõitis suure kiirusega minema Tallinna suunas. Roolis oli

noorem meesterahvas.

Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et R.A. ütlused kiiruse osas on vastuolulised ega tuvasta

olulisi vastuolusid. Mis puudutab R.A. ütlusi selles osas, mis kiirusega (kas 150 või 180 km/h)

sõitis tunnistaja või tema ees liikunud J. Piim, siis selles osas ei tugine kohus R.A. ütlustele

antud otsust tehes ning jätab need tõendikogumist välja, sest J. Piima (või R.A. ) sõidukiirus tol

momendil ei ole seotud tõendamiseseme asjaoludega. Usaldusväärsete vahenditega

(kiirusmõõtur vms) ei olnud sõidukiirus tol hetkel fikseeritud ning ainult R.A. ütluste alusel

seda tuvastada ei saa. Samas ülejäänud osas on tunnistaja R.A. ütlused usaldusväärsed, sh osas,

et J. Piim tegi rooliga ähvardava liigutuse tunnistaja suhtes ja et vältida kokkupõrget pidi

tunnistaja võtma paremale ja sõitma tee äärde, peale mida J. Piim sõitis minema. Sellise

liigutuse tegemist tunnistab ka J. Piim oma ütlustes, kuigi tema arvates ei kujutanud see ohtu

R.A. le. Maakohus sellega ei nõustunud ning võttis seda arvesse J. Piima liiklusalast käitumist

iseloomustava tõendina.

2.2. Maakohus asus seisukohale, et J. Piim pani temale süüks arvatava kuriteo toime ja tema

teod on kvalifitseeritud õigesti.

Antud asjas puudus vaidlus selle üle, et 30.07.2016 kella 20.59 paiku juhtis süüdistatav J. Piim

temale kuuluvat mootorsõidukit BMW reg.nr. XXX , millega sooritas Ida-Virumaal, Aseri

vallas, Koogu külas, Narva -Tallinn mnt 125. kilomeetril asuval ristmikul parempööret peateele

(maanteele), kuid kaotas mootorsõiduki üle juhitavuse, sattus vastassuunavööndisse, kus BMW

põrkas kokku vastutuleva reisibussiga MAN reg.nr.XXX. Selle liiklusõnnetuse tagajärjel

saadud vigastustesse hukkusid sündmuskohal BMW kaasreisijatena tagaistmel istunud R.T. ja

T.Z. ning järgmisel päeval, s.o 31.07.2016, suri haiglas liiklusõnnetuse tagajärjel saadud

vigastustesse juhi kõrvalistmel olnud M.J. . Eeltoodu kinnitavad ka järgnevad uuritud

dokumentaalsed tõendid.

2.3. Maakohus analüüsis kirjalike tõenditena 18.10.2016 asitõendi vaatlusprotokolli;

30.07.2016 sündmuskoha vaatlusprotokolli (koos fototabelitega ja videosalvestisega);

12.10.2016 ekspertiisiakti nr 16E-LL0068; päringuid ja vastuseid päringutele, mis kinnitavad

Olerex tanklast saadud videosalvestise autentsust; 28.10.2016 asitõendi vaatlusprotokolli;

01.08.2016 asitõendi vaatlusprotokolli; päringut, vastust päringule, mis kinnitavad XXX FBI

bussi sõidumeeriku autentsust; sõidumeeriku andmeid; bussi tahhograafi andmeid; 06.09.2016

surnu ekspertiisiakt nr 16E-IDS0021/211; 06.09.2016 surnu ekspertiisiakt nr 16E-

IDS0020/210; 06.09.2016 surnu ekspertiisiakt nr 16E-IDS0022/213.

2.4. Antud asjas ei olnud vaidlust ka selle üle, et J. Piima juhitud BMW-s oli paigaldatud kaks

tehasevälist käsitsi juhitavat seadet, s.o turborõhku ehk mootori võimsust suurendav seade ning

tagarataste pidureid väljalülitav seade. Seda kinnitab ka 04.08.2016 sõiduki BMW 525TDSA

reg.nr XXX vaatlusprotokolli (koos fototabelitega) ja 12.10.2016 ekspertiisiakt nr 16E-

LL0068. J. Piim tunnistas oma ütlustes nimetatud seadmete tema autos paigutust, kuid eitas

nende kasutamist kuriteosündmuse ajal. Seda kummutavaid tõendeid kohus tuvastanud ei ole.

Samas 12.10.2016 ekspertiisiaktist nr 16E-LL0068 nähtuvalt mootori võimsuse tõstmine ja

pidurisüsteemi kirjeldatud viisil ümberehitamine ei põhjusta iseeneslikku külglibisemise

tekkimist ja liiklusõnnetust ega mõjuta toimunud liiklusõnnetuse seisukohast auto juhitavust.

Tavapäraselt kõrvalteelt peateele parempööret sooritades ei saa vaadeldavates teetingimustes

juhi tahtest sõltumatut külglibisemist tekkida ka paigaldatud lisaseadmete korral. Samale

seisukohale on ekspert L. Teesalu jäänud ka kohtus ülekuulamisel. Nii et, süüdistatava autosse

paigaldatud tehasevälised seadmed (turbokompressor ja tagarataste pidureid välja lülitav kraan)

iseenesest ei saanud olla kokkupõrke põhjusena, mistõttu ei hakka kohus põhjalikumalt uurima,

kas need seadmed olid töökorras või mitte ja kas neid kuriteosündmuse ajal kasutati või mitte.

3. Antud asjas on vaidluse keskseks küsimuseks, kas J. Piim rikkus süüdistuses märgitud

liiklusseaduse nõudeid ning kas tema tegevus oli tahtlik või toimus kokkupõrge bussiga

ettevaatamatusest ja tema teod tuleb kvalifitseerida KarS § 423 lg 2 järgi.

KarS § 422 lg 2 puhul on tegemist spetsiifilise teokirjeldusega, materiaalse ja blanketse

kuriteokoosseisuga. Koosseisu blanketsuse tõttu tuleb ära näidata, milliste liiklusnõuete ja

sõiduki käitusnõuete eiramist süüdlasele ette heidetakse. Kuriteokoosseisu objektiivsed

tunnused seisnevad sõiduki juhtimise käigus liiklus- või käitusnõuete rikkumises, millega

ettevaatamatusest põhjustati raske tagajärg. Liiklus- või käitusnõuete rikkumise all tuleb

mõelda sõidukiga liiklemisele või selle ekspluateerimisele kehtestatud nõuete rikkumist, mis

võib seisneda nii tegevuses kui tegevusetuses. Nimetatud nõuete rikkumine seisneb peamiselt

sõidukijuhi kohustuste eiramises. Kohtupraktikas on liiklusnõuete rikkumiseks loetud näiteks

teeolude, ilmastikutingimuste ja muude liiklusolude arvestamata jätmist (KarS-i 4.

kommenteeritud väljaanne, lk 1011, p 2, 3, 3.6.2).

3.1. Vaidlust ei ole selles, et sõiduauto BMW 525 TDSA reg.märk XXX näol on tegemist

mootorsõidukiga ning selle juhiks uuritava sündmuse ajal oli just süüdistatav J. Piim ehk ta

vastab kuriteokoosseisu erisubjekti tunnustele. Küsimuse all on, kas ta rikkus süüdistuses

märgitud liiklusseaduse nõudeid ja kas ta tegi seda tahtlikult või ettevaatamatult.

3.2. Maakohtu arvates leidis kohtuliku uurimise käigus kinnitust, et J. Piim rikkus

liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 6, § 48 lg 2, § 50 lg 3 p 1 nõudeid.

12.10.2016 ekspertiisiaktist nr 16E-LL0068 tulenevalt sõiduauto BMW juht on tekitanud ohu

bussi liikumisele. Samale seisukohale on ekspert L. Teesalu jäänud ka maakohtus ütluste

andmisel. Vastates kaitsja küsimusele, miks tema arvates BMW just selliselt bussi ette sattus,

leidis ekspert, et kõik viitab sellele, et see oli tingitud (BMW) juhi sõiduvõtetest. (Oma vastust

kordas ekspert ka vastates prokuröri küsimusele, öeldes, et BMW külglibisemine sõltus juhi

tahtest ja oli tingitud juhi sõiduvõtetest). Soovides läbida kurvi jõulibisemisega on antud järsku

gaasi, mis tekitab tagarataste läbilibisemise. Seda on näha auto asendi järgi kurvis. Gaasi

lisamisega on tekkinud tagarataste läbilibisemine ja veojõu all olevate rataste võime kanda üle

teekattele külgjõud väheneb oluliselt, mistõttu kokkuvõttes väheneb sidestus, on vähendatud

tagarataste sidestust teega. Külglibisemine tekib juba pöörde alguses, auto on siis teega

paralleelne, ei ole peatee piiri veel täielikult ületanud. Eksperdi arvates viitab selline liikumine

just sellele, et on üritatud liikuda läbi selle kurvi jõulibisemisel, kuid gaasi liigse lisamise tõttu,

tagarataste läbilibisemise tõttu on tagarataste sidestus niipalju vähenenud, et auto on teinud nö

piruetti .

Need eksperdi järeldused riimuvad ka teiste tõenditega, sh uuritud videosalvestistega Olerex

tanklast, millest on näha muuhulgas, kuidas tankla parkimisplatsilt välja sõites lisab BMW juht

kiirust, liigub maantee poole ja umbes kell 20:52:26 alustab BMW juht parempööre tegemist,

kuid kohe pöörab auto maanteel vasaku küljega sõitva liinibussi poole kui toimub kokkupõrge.

Samuti bussi registraatori videosalvestisest on näha, et BMW sooritab parempööret, BMW

tagumine osa libiseb vastassuunavööndisse ning põrkab tagumise osaga vastu bussi esiosa.

J. Piima poolt ohtliku manöövri sooritamist ja kurvi jõulibisemisel läbimise soovi kinnitavad

ka tunnistaja G.O. ütlused, kes kirjeldab BMW liikumist selliselt, et BMW „kihutas välja“,

„vilksas välja“ Olerexi tankla poolt ja sõiduki tagumine osa liikus hästi kiiresti.

Sellega luges maakohus tuvastatuks, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas rikkus süüdistatav

J. Piim LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 48 lg 2, § 50 lg 3 p 1 nõudeid ehk ei olnud liikluses hoolikas

ega ettevaatlik ning vihmast märja ja libeda teekatte tingimustes andis kõrvalteelt peateele välja

sõites kurvis liiga palju gaasi, mille tõttu tagarataste sidestus teega vähenes oluliselt, millest

sõiduki tagarattad läksid läbilibisemisse, süüdistatav kaotas juhitavuse sõiduki üle, sõiduk läks

külglibisemisse, sõiduki tagumine osa libises vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastu

tuleva bussiga. Seega ei taganud J. Piim liikluse sujuvuse ega vältinud ohu ja kahju tekitamist,

ei arvestanud teiste liiklejatega ega hoidunud oma käitumises liikluse takistamisest ning

inimeste ja vara kahjustamisest, ristmikul pöörde tegemisel ei sõitnud nii, et sõiduteede

lõikumisalalt välja sõites ei satuks ta vastassuunavööndisse ega kohandanud oma sõiduki kiirust

olukorrale vastavaks, arvestades teeolusid, tee seisundit ja ilmastikutingimusi, et ta suudaks

seisma jääda sõiduki eespoole nähtavusulatuse piires teel oleva takistuse ees.

3.3. Maakohus luges tuvastatuks ka J. Piima poolt LS § 33 lg 2 p 6 nõuete rikkumist, nimelt, et

ta ei veendunud, et sõitjad ehk kannatanud kasutavad nõuetekohaselt turvavahendeid, nimelt

kinnitatud turvavööd, ja sõidutas neid, kuigi nad ei ole seda nõuet täitnud. J. Piim on seda

eitanud, väites, et nägi kuidas M.J. on kinnitanud oma turvavööd. Tagaistmel olnud R.T. e ja

T.Z. suhtes ta kindel ei olnud, ütles, et nägi liigutust, et nad hakkasid endale turvavööd peale

panema, aga ei näinud seda lõpuni, kuna selles autos käib turvavööde kinnitamine uste poolt.

M.J. i suhtes haakuvad süüdistatava ütlused tunnistaja A.K. ütlustega ning seda kummutavaid

tõendeid ei ole. Seetõttu luges maakohus, et M.J. suhtes oli LS § 33 lg 2 p-st 6 tulenev nõue J.

Piima poolt täidetud. Samas tunnistaja A.K. kinnitas oma ütlustes, et tagaistmel olnud reisijad

ei olnud turvavööga kinnitatud ning seda möönab ka süüdistatav ise oma ütlustes, et nad

alustasid turvavöö kinnitamist, aga ta lõpuni ei veendunud, et nad tegid seda ja hiljem selgus,

et nad polegi turvavööd kinnitanud. Seda, et R.T. ja T.Z. ei kinnitanud oma turvavööd

tõendavad ka surnu ekspertiisiaktid R.T. e ja T.Z. suhtes, mille p 7 järgi ei tuvastanud ekspert

kindlaid turvavöö kasutamise tunnuseid kannatanu R.T. e ja T.Z. surnukehal . Seega tõendatud

on, et J. Piim ei täitnud oma LS § 33 lg 2 p-st 6 tulenevat kohustust ja ei veendunud, et

tagaistmel olnud kannatanud R.T. ja T.Z. on kinnitanud turvavööd ja sõidutas neid.

3.4. Vastutus KarS § 422 lg 2 järgi tuleb kõne alla üksnes juhul, kui sõiduki liiklus- või

käitusnõuetele rikkumisega põhjustati tagajärjena kahe või enama inimese surm. Sõidukijuhi

liiklus- või käitusnõuete rikkumise ja tagajärje vahel peab olema põhjuslik seos.

Maakohus tuvastas, et J. Piima mootorsõiduki juhina toime pandud liiklusnõuete rikkumised

on põhjuslikus seoses kannatanute R.T. e, T.Z. ja M.J. i surmaga. Kui kõrvaldada mõtteliselt

J. Piima tegu ning kui ta oleks pidanud liiklusseaduse ülaltoodud nõuetest kinni ei oleks tagajärg

(kokkupõrge vastassuunavöödis vastutuleva bussiga ja selle tulemusena kolme inimese surm)

saabunud. Kui süüdistatav oleks olnud liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning taganud liikluse

sujuvuse, vältinud ohtu ja kahju tekitamist, arvestanud teiste liiklejatega ning oma käitumises

hoidunud kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või

keskkonda, sh veendunud, et tema ja kõik tema sõidukis viibivad sõitjad kasutavad

nõuetekohaselt turvavahendeid (kinnitanud turvavööd), ja mitte sõidutanud sõitjaid, kes pole

seda nõuet täitnud, samuti kui ta ei annaks kurvi minnes liiga palju gaasi ja oleks pöördel

ristmikul sõitnud nii, et sõiduteede lõikumisalalt välja sõites ei satuks ta vastassuunavööndisse

ja kohandanud oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, arvestades sõidukiiruse valikul

teeolusid, tee seisundit ja ilmastikutingimusi (vihmast märg ja libe teekate) ei oleks eelpool

tuvastatud tagajärg saabunud.

Seega tuvastatud on kõik KarS § 422 lg 2 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

3.5. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab koosseis tahtlust nii liiklus- või käitusnõuete

rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui isik rikkus

liiklus- või käitusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega, s.o pidas võimalikuks, et rikub oma

teoga nimetatud nõudeid. Enamohtliku tagajärje põhjustamise osas piisab kergemeelsusest.

Maakohtu arvates ülaltoodud liiklusnõuete rikkumise suhtes on süüdistatav tegutsenud otsese

tahtlusega. Vihmast märja teekatte tingimustes kurvis maanteele kõrvalteelt välja sõites liiga

suurt gaasi lisades teadis süüdistatav, et ei ole selliselt toimides liikluses hoolikas ja ettevaatlik,

loob ohtu nii endale kui temaga koos olnud kaasreisijatele ja teistele liiklejate elule, tervisele ja

varale, tema valitud sõidukiirus ei vasta teeoludele, tee seisundile ja ilmastikutingimustele ja

ristmikul pööret tehes võib ta sattuda vastassuunavööndisse (mis on reaalselt toimunudki) ja

möönnud seda. Tagaistmel olnud kaasreisijate poolt turvavahendite kasutamises veendumata

jätmise ja turvavahendite kasutamise nõuet täitmata jätnud sõitjate sõidutamise suhtes on

süüdistatav tegutsenud kaudse tahtlusega ehk pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastava

asjaolu saabumist ja möönnud seda.

Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et liiklusnõuete rikkumise suhtes on süüdistatav

tegutsenud ettevaatamatult ja tema teod tuleb kvalifitseerida KarS § 423 järgi.

Vaidlust antud asjas ei olnud ning kõik asjas üle kuulatud tunnistajad, nagu ka süüdistatav ise,

on tunnistanud, et vahetult enne uuritava sündmuse toimumist on sündmuskoha peal sadanud

vihma ning teekate oli vihmamärg ja libe. Seda on fikseeritud ka sündmuskoha vaatluse käigus

ning sellest on lähtunud ka ekspert oma arvamuse andmisel. Tunnistajate G.O. , S.K. , A. V,

A.K. ja süüdistatava enda ütluste, nagu ka sündmuskoha vaatluse protokolli ja ekspert L.

Teesalu arvamuse alusel luges maakohus tõendatuks, et teekate sündmuskohas oli vihmast

märg ja libe. Kaitseversiooni kohaselt ei olnud teekate lihtsalt vihmamärg, vaid eriti ja

ebaloomulikult libe, mida J. Piim ei saanud ette näha ja mis ongi tinginud juhitavuse kaotuse,

süüdistatava juhitud sõiduki külglibisemisse mineku ja vastassuunavööndisse kaldumist ning

kokkupõrget bussiga. Maakohtu arvates see kaitsja seisukoht, et teekate sündmuskohas oli

eriliselt ja ebaloomulikult libe ei leidnud kohtuliku uurimise käigus kinnitust. Maakohus

tuvastas, et teekate oli vihmast märg ja libe ning maakohus luges üldiselt teadaolevaks

asjaoluks, et märg teekate võib olla libe. Süüdistatav pidi sellega arvestama ning see ei saanud

tulla temale üllatuseks. Kaitseversiooni kinnituseks ei ole küllaldased ka tunnistaja A.K.

ütlused, et Olerexi tankla poole maanteelt välja sõites kaotas nende auto (Opel) haakuvuse

teega. Esiteks, ei ole need olukorrad samastatavad (Opel sõitis maanteelt kõrvalteele,

süüdistatav aga hiljem kõrvalteelt maanteele ehk need on maantee aga ka kõrvaltee erinevad

osad). Teiseks, ka sellises olukorras, A.K. ütluste järgi, ei kaotanud Opeli juht juhitavust auto

üle ja nad sõitsid Olerexi tankla parkla sisse. Samuti puuduvad teised tõendid, mis kinnitaksid

A.K. ütlusi või annaksid lisainfot selle kohta, mis kiirusega Opeli juht sõitis jne. Ehk siis need

olukorrad ei ole võrreldavad ning ainult tunnistaja A.K. nende ütluste pinnalt ei saa teha

järeldusi teekate libeduse põhjuste kohta. Keegi üle kuulatud tunnistajatest (nagu ka J. Piim ise)

ei kinnitanud, et antud kohas teekattel oleks näha reostuse vms tunnuseid (seda oli ka otseselt

küsitud), mis oleks võinud anda teist selgitust sündmuskohas olnud teekatte libedusele peale

seda, et teekate oli vihmamärg. Ja ühtegi sellist teist põhjust tuvastatud ei olnud. Süüdistuse

versiooni ei kummuta ka tunnistaja S.K. ütlused, et teekate oli libe („võis arvata, et teel on jää“,

sest samasuguse järelduseni on maakohus juba varem jõudnud ning ka S.K. ise seletas libeduse

põhjustest rääkides, et tee oli libe peale vihma. Nende ütluste pinnalt ei saa väita, et selle

libeduse põhjuseks oli muu asjaolu kui vihmast märg teekate. Seetõttu lähtus maakohus sellest,

et teekate sündmuskohas oli vihmamärg ja sellest tingituna libe ning selline libedus on

loomulik, oli süüdistatavale ette nähtav ja ta pidi sõidukiiruse ja sõiduvõtete valimisel sellega

arvestama, mida ta paraku pole teinud. Seega ei leidnud kaitseversioon kinnitust ning maakohtu

arvates rikkus süüdistatav liiklusseaduse nõudeid tahtlikult.

Samuti enamohtliku tagajärje (kolme kannatanu surma) suhtes on süüdistatav tegutsenud

tahtlikult, kaudse tahtlusega ehk pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

saabumist ja möönnud seda. Ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et süüdistatav

oleks seadnud kannatanute surma saabumist endale eesmärgiks (kavatsetuse puudumine) või

teadnud seda (otsese tahtluse puudumine), kuid eelpool tuvastatud liiklusnõuete tahtlikul

rikkumisel ei saanud ta välistada ehk on pidanud võimalikuks niivõrd raskesse liiklusõnnetusse

sattumist, mille tulemusena võis saabuda ka kannatanute surm ja möönis seda.

12.10.2016 ekspertiisiakti nr 16E-LL0068 p 1 kohaselt kokkupõrke hetkel oli BMW sõiduauto

arvutuslik liikumiskiirus ca 15 km/h ja bussi liikumiskiirus ca 94 km/h. Eksperdiarvamus

haakub selles osas ka teiste uuritud tõenditega. Nii bussi juht S.K. kinnitas oma ütlustes, et

tema sõidukiirus oli 90-92 km/h ja ta ületas lubatud sõidukiirust 2-3 km/h võrra. Seda

kinnitavad ka bussi sõidumeeriku ja tahhomeetri andmed. Samas maakohtu arvates ei oma see

asjaolu tähtsust J. Piima tegude üle otsustamisel, sest eksperdiarvamuse järgi BMW liikumisaeg

oli niivõrd lühike, et selle aja jooksul ei jõua bussijuht pidurdamist alustada ning bussijuhil

puudus tekkinud olukorras igasugune võimalus kokkupõrget vältida ka juhul kui tema sõiduki

liikumiskiirus oleks olnud 90 km/h . Seetõttu ei nõustunud maakohus kaitsja seisukohaga, et

juhtunus on osaliselt süüdi bussijuht.

Maakohus leidis, et täidetud KarS § 422 lg 2 kuriteokoosseisu subjektiivsed tunnused.

3.6. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ning keegi pooltest

pole sellele tuginenud.

3.7. Maakohus ei võtnud tõendina vastu prokuröri esitatud väärteomenetluses tehtud otsused

J. Piima varasemate liiklusalaste rikkumiste kohta, mis prokuröri põhjenduste kohaselt pidi

tõendama seda, et ka varasemalt karistati süüdistatavat samade sõiduvõtete liikluses kasutamise

ja sarnase sõidustiiliga liikluses käitumise eest (suure kiirusega külglibisemise tekitamine) kaks

nädalat enne antud juhtumit, mis prokuröri arvates peaks tõendama seda, et süüdistatav sai

külglibisemist meelega tekitada ka 30.07.2016. Ehk prokuröri mõttekäigu järgi kui J. Piim on

varem sooritanud külglibisemist, kinnitab see kaudselt, et ka antud juhul käitus ta samamoodi.

Maakohtu arvates ei ole see päris korrektne. Modus operandi ehk teo toimepanemise viis võib

küll olla tõendiks, kuid see peab olema piisavalt spetsiifiline ja viitama konkreetsele isikule,

peab olema omane just temale. Antud juhul see nii ei ole. Tegemist ei ole niivõrd spetsiifilise

sõiduvõttega, mis oleks omane vaid süüdistatavale. Ükski tõend ei viita sellele, et

külglibisemisega kurvi minek on omane just (ja ainult) süüdistatavale või et süüdistatav on alati

läbinud (seda) kurvi külglibisemisega. J. Piima ütlustest nähtub, et selline sõiduvõte

(külglibisemisse minek) on temale tuttav ja ta on varem seda kasutanud. Samas kuidas ta on

antud juhul tegutsenud tuleb tuvastada konkreetse juhtumi kohta käivate tõenditega, mitte

tuletada seda tema varasemast käitumisest teisel ajal ja teises kohas. Sellest, et mõni aeg (ca

kaks nädalat) enne seda, teises kohas ja teistel asjaoludel on süüdistatav kasutanud ohtlikke

sõiduvõtteid – nn driftimist ehk külglibisemist, ei saa iseenesest järeldada, et ka 30.07.2016

kella 20.59 paiku Ida-Virumaal, Aseri vallas, Koogu külas, Narva -Tallinn mnt 125 kilomeetril

asuval ristmikul tehes parempööret peateele on süüdistatav kasutanud samu sõiduvõtteid.

Maakohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et J. Piima 12.07.2016 sarnase sõidustiili eest

karistamine tõendab täpselt samalaadset käitumist (külglibisemisse tahtlikku minekut) ka

30.07.2016 ehk uuritava sündmuse ajal. J. Piima varasematest väärteokaristustest ja varem

toime pandud väärtegude iseloomust kui sellisest ei saa tuletada, et kui ta on varem kasutanud

liikluses külglibisemise ehk driftimise võtteid, siis ka see kord on ta seda sõiduvõtet kasutanud.

See peab olema tuvastatud objektiivsete ja konkreetsete tõendite pinnalt, mis käivad selle

konkreetse juhtumi kohta, mida kohus tegigi. Seega kohtu arvates varasemate väärteoasjade

materjalide näol on tegemist dubleeriva tõendiga, sest J. Piima varasemate karistuste kui selliste

kohta oli tõendina esitatud ja kohtu poolt vastu võetud karistusregistri väljavõte. Varasemaid

karistusi saab arvesse võtta karistuse mõistmisel iseloomustava materjalina, aga selle kohta on

juba tõend – karistusregistri väljavõte esitatud, poolte vahel ei olnud vaidlust J. Piima

varasemate karistuste osas ning sama asjaolu kohta dubleeriva tõendi esitamine ei ole maakohtu

arvates otstarbekas.

Samuti ei oma need väärteoasjades tehtud otsused tähtsust J. Piima liikluses üldise käitumisviisi

ja temale tuntud sõiduvõtete tõendamise osas, sest süüdistatav on ise tunnistanud oma ütlustes,

et ta harrastab autosportimist, on käinud amatööride võistlustel ja oskab vastavaid sõiduvõtteid,

sh külglibisemisse minekut. Maakohtu küsimusele, kuidas ta iseloomustaks oma sõidustiili,

vastas J. Piim, et üldiselt on teinud järsemaid manöövreid, sellest tulid ka tema varasemad

karistused.

Maakohus ei näinud vastuolusid seoses sellega, et maakohus võttis tõendina vastu tunnistaja

R.A. ütlusi ja tema kõnet häirekeskusele, sest need on hoopis teist iseloomu. Esiteks juhtum

R.A. ja J. Piima vahel on toimunud samal päeval ehk 30.07.2016, s.o mõned tunnid enne

kuriteosündmust. Prokuröri taotletud väärteoasjades leidsid sündmused aset mitu nädalat kuni

mitu kuud enne seda ja nende puhul ei ole sellist tihedat ajalist seost uuritava sündmusega.

Samuti ei seostanud prokurör R.A. ütlused J. Piima konkreetsete sõiduvõtetega. Süüdistusakti

tõendite loetelu järgi pidi R.A. andma ütlusi J. Piima ettevaatamatust ja hoolimatust käitumisest

30.07.2016 ehk iseloomustama tema käitumist liikluses. Sellisena kohus neid käsitlebki.

Samuti ei nõustunud maakohus prokuröri seisukohaga, et neid mitu nädalat kuni mitu kuud

enne kuriteosündmust toimunud väärtegusid saab kasutada J. Piima teo subjektiivsete tunnuste

tuvastamisel. Prokurör ei selgitanud põhjalikumalt, kuidas need varasemad väärteod on

kasutatavad J. Piima teo subjektiivsete tunnuste tuvastamisel. Maakohtu arvates ajaline vahe

nende sündmuste vahel on nii suur, et nende pinnalt või neid kasutades ei saa kuidagi tuvastada

antud asjas uuritava kuriteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid. Tegemist on omaette

süütegudega ning kohtule jääb ebaselgeks kuidas varem ühe süüteo (väärteo) puhul tuvastatud

subjektiivsed tunnused on kuidagi üle kandunud antud asjas uuritava kuriteo subjektiivsete

tunnuste hulka või kuidas neid saab kasutada prokuröri taotletava eesmärgi saavutamiseks.

Maakohus ei lubanud prokuröril esitada tunnistaja G.O. le küsimusi bussis viibinud reisijate

seisundi kohta kui asjasse mittepuutuvaid, jäädes ka selles osas oma senise seisukoha juurde,

leides, et tegemist on asjasse mittepuutuvate asjaoludega, mis ei ole kuidagi seotud

tõendamiseseme asjaoludega. Süüdistuses ei ole bussis viibinud reisijate tervislikust seisundist

midagi, viga on saanud vaid BMW-s viibijad. See, kas keegi bussis viibinud isikutest on viga

saanud või mitte, väljub süüdistuse piiridest ja ei oma mingit tähtsust ka kuriteokoosseisu

elementide tuvastamise seisukohalt.

Samuti ei pidanud kohus asjassepuutuvaks ega lubanud prokuröril esitada küsimust kannatanu

M.J. ile J. Piima sõidustiili kohta. Oma menetlusliku rolli tõttu (kannatanu) ja süüdistusakti

tõendite loetelu järgi pidi M.J. andma ütlusi vaid pere läbielamiste kohta pärast M.J. i surma ja

kahju suurusest. Küsimus süüdistatava sõidustiili kohta puudutab hoopis teist ala ja see tuli nii

maakohtule aga ka kaitsele üllatusena. Prokurör ei taotlenud M.J. tunnistajana ülekuulamist ega

andnud mingil moel märku sellistest kavatsustest.

4. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat.

4.1. Karistuse mõistmisel KarS § 422 järgi tuleb toimepanija süü suurust hinnates arvestada

liiklusnõuete rikkumise ulatust ning sellega põhjustatud tagajärje raskust. Nõuete rikkumised

on seda ulatuslikumad ja süü seda suurem, mida enam eeskirju juht oma liiklusõnnetuse

põhjustanud käitumisega eiras (KarS-i 4. kommenteeritud väljaanne, lk 1013, p 7).

Antud juhul on süüdistatava liiklusnõuete rikkumised ulatuslikud, ta on rikkunud LS § 14 lg 2,

§ 16 lg 1, § 33 lg 2 p 6, § 48 lg 2, § 50 lg 3 p 1 sätteid ning tema põhjustatud tagajärg on väga

raske, s.o kolme inimese surm.

4.2. Maakohus ei tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendava asjaoluna

võttis maakohus arvesse J. Piima kahetsust.

Maakohtu arvates J. Piima suhtes on olemas tugevad eripreventiivsed kaalutlused.

Karistusregistrist nähtuvalt J. Piim on korduvalt karistatud. Tal on üks kehtiv kriminaalkaristus

mootorsõiduki joobes juhtimise eest ja viis kehtivat väärteokaristust, mis on kõik seotud

liiklusseaduse rikkumistega. Uuritud tõendid viitavad sellele, et ta on süstemaatiliselt eiranud

liiklusseaduse nõudeid ja seadnud ohtu teisi kaasliiklejaid. Muuhulgas annavad selle kohta

tunnistust nii tema varasemad karistused kui ka nt tunnistaja R.A. ütlused, et samal päeval

mõned tunnid enne uuritud sündmust on J. Piim üles näidanud tunnistaja suhtes agressiooni,

tehes oma sõiduki rooliga mitut ähvardavat liigutust tunnistaja suhtes, nii, et tunnistaja oli

sunnitud kaitsma ennast ja sõitma tee äärde.

Maakohus luges üldiselt teadaolevaks, et Eesti teedel riskiv ja hoolimatu sõidustiil ei ole

erandlik ning sel põhjusel iga aasta hukkub või saab viga märkimisväärne arv inimesi. Seetõttu

J. Piimale mõistetav karistus omab ka suurt üldpreventiivset mõju.

J. Piima süü raskus on tunduvalt üle keskmist ning arvestades karistust raskendavate asjaolude

puudumist ja karistust kergendava asjaolu (kahetsus) esinemist, samuti tugevate üld- ja

eripreventiivsete kaalutluste olemasolu, tuleb süüdistatavat J. Piim karistada vangistusega üle

KarS § 422 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, ülemmäärale lähedases määras. KarS

§ 422 lg 2 sanktsioon näeb ette kolme- kuni kaheteistaastast vangistust. Kohtu seisukohalt,

võttes arvesse eeltoodu tuleb J. Piimale mõista karistuseks 10-aastane vangistus.

4.3. Maakohus võttis otsuse tegemisel arvesse, et ka J. Piim sai toimunud kokkupõrkes viga,

mida kinnitavad ka esitatud meditsiinilised dokumendid. Nii 01.08.2016 tõendi kohaselt

diagnoositi J. Piimal 30.07.2016 kell 22.17 koljusisene vigastus, konkussiooni (vapustuse) ja

muid kopsuvigastusi, patsient keeldus hospitaliseerimisest ja oli suunatud perearsti jälgimisele.

Patsiendikaardi kohaselt tuvastati J. Piimal polütrauma, pea piirkonnas on haav 10 cm ja lõua

piirkonnas on haav 3 cm. Samas ei vabasta see maakohtu arvates J. Piima vastutusest ega tee

tema süüd kergemaks. Samuti puuduvad antud juhul KarS §-st 80 tulenevad karistusest

vabastamise alused.

4.4. Maakohus ei tuvastanud alust J. Piimale mõistetud vangistusest tingimuslikuks

vabastamiseks, sest tingimuslik vabastamine kohaldub eelkõige kergemate kuritegude puhul ja

varasemalt karistamata isikute suhtes, keda võib mõjutada vabadusekaotuslikku karistust

kohaldamata. J. Piim neile tunnustele ei vasta. Tema toimepandud kuritegu ja süü on väga

rasked, samuti on teda varem korduvalt karistatud nii kriminaalkorras kui väärtegude eest, kuid

ta jätkas õigusvastaste tegude toimepanemist. Seetõttu tuleb vangistus ära kanda täies ulatuses

reaalselt vanglas.

4.5. Lisakaristuse osas märkis maakohus järgmist.

Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et J. Piimal oli antud kuriteo toimepanemise ajal ja on

otsuse tegemise ajal kehtiv B kategooria juhtimisõigus. Seda kinnitab ka Maanteeameti

03.02.2017 väljatrükk.

Kuna maakohus on eelnevalt tuvastanud, et J. Piim on varem korduvalt karistatud liiklusalaste

õigusrikkumiste eest on maakohtu hinnangul antud juhul tegemist harjumussüüteoga ning

arvestades J. Piima süü ja tema teo tagajärgede raskust, üksnes põhikaristuse kohaldamine ei

ole antud juhul eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ning lisaks põhikaristusele tuleb

J. Piimalt lisakaristusena ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigus maksimaalses määras ehk

kolmeks aastaks, mis laieneb nii põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtu määratud

tähtajale (KarS § 55).

5. Tsiviilhagi osas märkis maakohus järgmist.

Hukkunu M.J. vend M.J. esitas tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 50 000 eurot.

Maakohus selgitas kannatanule VÕS § 134 lg 3 sätestatut ja senist kohtupraktikat lähedase

surmaga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega asjades. Sellega luges maakohus

oma selgitamiskohustuse täidetuks.

M.J. selgitas oma ütlustes, et ta oli õega M.J. iga lähedased, tihti veetsid aega koos, kuni 2015-

2016 talve elasid koos vanemate juures. Peale juhtunust teada saamist käis kaks korda haiglas

teda külastamas, aga ei lubatud tema juurde. Arsti sõnadest sai aru, et õde varsti sureb, millest

oli emotsionaalselt murtud. Haiglas õe juurde ei lastud. Kuidas õde suri, sai teada

massimeediast. Pärast õe surma muutus elukorraldus kardinaalselt. Esimesed neli päeva peale

õe surma ei söönud ega käinud väljas. Vanemad olid ka raskes seisus ja seda oli raske vaadata.

Praegu käib tihti lähetustes Rakveres ja ei saa sellest kohast (Aseri) läbi sõita, sõidab läbi

Kiviõli. Ka praegu tunneb tihti õest puudust. Hüvitatud olid vaid matusekulud süüdlase

liikluskindlustuse firma poolt. Tsiviilhagiga nõuab moraalse kahju hüvitamist, mis seisneb nii

tema enda kui vanemate vaimsetes üleelamistes. Leidis, et erandlikud asjaolud seisnevadki

antud juhul selles, et kogu perekond oli juhtunust murtud. Arsti poole pole pöördunud.

(Eks)naisel olid rahustid, palderjani moodi, võttis neid paar kuud. Praegu enam ei võta, ei tunne

vajadust selle järele. Nõude summat oli raske määrata. Rahas sellist kaotust ei saa mõõta. Peale

suhtlemist prokuröriga tuli selline summa.

Teisi tõendeid peale enda ütlusi pole tsiviilhageja esitanud. Kulude hüvitamist M.J. ei taotlenud,

nõudes vaid õe surmaga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Lähedaste isikute ringi ei ole seaduses defineeritud ning selle kindlaks määramisel tuleb lähtuda

konkreetsest olukorrast. Eelduslikult on lähedasteks isikuteks kannatanu lapsed, abikaasa ja

vanemad. Maakohus leidis, et antud juhul võib hukkunu M.J. i venda M.J. lugeda lähedaseks

isikuks VÕS § 134 lg 3 tähenduses, arvestades eelkõige nende suhete iseloomu ja tihedat

suhtlemist.

Samas ei tuvastanud maakohus tsiviilhagi alust ehk VÕS § 134 lg-st 3 tulenevaid erandlikke

asjaolusid. Kehtiva kohtupraktika kohaselt lähedase inimese surm kui selline ei ole selliseks

erandlikuks asjaoluks. Lisaks peab esinema nt afekt, posttraumaatiline stressihäire vms raske

psüühilise seisundi tekkimine lähedasel isikul (tsiviilhagejal), aga ka nt lähedase isiku surma

pealtnägemine.

Antud asjas ei ole vaidlust ning maakohus luges tuvastatuks, et õe M.J. kaotusest tundis

tsiviilhageja M.J. tugevaid negatiivseid läbielamisi, mis aga ei ulatu väljapoole eelkirjeldatud

lähedase inimese kaotusega kaasneva leina ja kaotusevalu piiridest ega anna alust esitatud

tsiviilhagi rahuldamiseks (ükskõik millises summas). Haiglas õe külastamist ei saa antud juhul

samastada lähedase surma pealt nägemisega, kuna õe juurde teda ei lastud ning reaalselt ta teda

näinud ei ole. Samuti ei saa selliste erandlike asjaoludena käsitleda elukorralduse muutmist (see

paratamatult kaasneb lähedase inimese surmaga), et esimesed päevad peale õde surma ei

söönud ega käinud väljas, tunneb temast puudust (kaotusega kaasnev lein ja kaotusevalu), ei

saa sündmuskohast tööülesandeid täites läbi sõita. Tsiviilhageja kinnitusel ei pöördunud ta

juhtunuga seoses arsti poole ning tema poolt palderjanitaoliste rahustite paari kuu jooksul

võtmist ei saa käsitleda afekti või posttraumaatilise stressihäirena vms. Samuti kannatanu

ütlustest tulenevalt oli meedia huvi antud asjas suunatud mitte tsiviilhagejale vaid juhtumile kui

sellisele.

Maakohus leidis, et J. Piim on varem kriminaal- ja väärteomenetluse korras karistatud ning võib

jätkata süütegude toimepanemist või karistuse kartes pakku minna. Seega tuli J. Piima suhtes

kohaldatud tõkend – elektrooniline valve jätta muutmata kuni antud kohtuotsuse jõustumiseni

ning otsuse jõustumisel ja vangistusele kandmisele asumisel tõkend tühistada.

Apellatsioonid

6. Viru Maakohtu 14.08.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Olga

Dorogan, kes palub võtta apellatsioon menetlusse, võtta tõendina vastu 12.07.2016

väärteomenetluse otsus väärteoasjas nr 2440,16,004836, muuta esimese astme kohtu põhiosa

subjektiivse koosseisu osas, rahuldada tsiviilhagi ja mõista süüdistavalt välja tsiviilhagi.

6.1. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse muutmise aluseks on kohtuliku uurimise

puudulikkus, mis seisnes selles, et maakohus ei võtnud vastu dokumentaalset tõendit, mis oli

esitatud väärteomenetluse otsuse näol. Apellandi hinnangul on maakohtu põhjendused

väärteomenetluse otsuse tõendina vastu võtmata kohta ebaloogilised ja vastuolulised. Apellant

ei nõustu maakohtu järeldusega, et antud dokument ei oma tähtsust. Apellatsiooni esitaja ei

nõustu maakohtu järeldustega subjektiivse koosseisu tuvastamise osas, nimelt et enamohtliku

tagajärje suhtes Jaan Piim tegutses kaudse tahtlusega.

Apellant leiab, et tsiviilhagi tuleb rahuldada, kuna antud juhul esinevad erandlikud asjaolud

VÕS § 134 lg 3 mõttes.

6.2. J. Piima süüditunnistamisel KarS § 422 lg 2 järgi tugines maakohus peamiselt 12.10.2016

ekspertiisiaktile nr 16E-LL0068, ekspert L. Teesalu maakohtus antud ütlustele, samuti

videosalvestistele Olerex tanklast ja reisibussist.

Maakohus on tuvastanud nendele tõenditele tuginedes ja apellant nõustub maakohtuga selles,

et süüdistatav rikkus liiklusseaduse nõudeid tahtlikult.

Samas maakohus on jätnud kogumis hindamata J. Piima 12.07.2016 kiirmenetluse otsus

väärteoasjas nr 2440,16,004836. Prokurör taotles kohtuistungil süüdistusaktis olevate tõendite

loetelus olnud tõendite, s.o kiirmenetluste otsused väärteoasjades nii KrMS § 296 kui ka § 288

lg 9 p2 alusel vastu võtta. Maakohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata. Apellant maakohtu

seisukohaga tõendi mittevastuvõtmise kohta ei nõustu. Selline maakohtu seisukoht on vastuolus

eksperdiarvamusega. Nimelt ekspert on kinnitanud, et liiklusõnnetuse põhjus oli tingitud juhi

sõiduvõtetest. Süüdistatav soovis minna jõulibisemisest kurvi ja läbida see jõulibisemisega,

andes järsku gaasi, mille tagajärjel tagarattad hakkasid läbi libisema. Eksperdiarvamuse

kohaselt külglibisemine sõltus juhi tahtest. J. Piima kiirmenetluse otsus väärteoasjas täiendab

eksperdiarvamust ning tõendab seda, et kui varasemalt karistati süüdistatavat samade

sõiduvõtete liikluses kasutamise ja sarnase sõidustiiliga liikluses käitumise eest (suure kiirusega

külglibisemise tekitamine), tõendab see, et süüdistataval on vastavad sõiduvõtted olemas,

30.07.2016 tema sai tekitada meelega külglibisemise ning külglibisemise tekitamisel sai isik

täiel määral aru enda teo ohtlikkusest. Kohtuotsuse pinnalt on märkimisväärne ka see, et

maakohus, viidates J. Piima ütlustele osas, kus tema väitis, et selline sõiduvõte (külglibisemisse

minek) on temale tuttav ja ta on varem seda kasutanud, jättis sama asjaolu kinnitava

usaldusväärse tõendi vastu võtmata. Apellant leiab ka, et väärteomenetluse otsus on tähtis

tõend, kuna süüdistatav on väitnud, et ta ei ole 30.07.2016 n-ö driftinud ehk läbinud kurvi

külglibisemisega tahtlikult. Maakohus on tuvastanud ja apellant nõustub maakohtuga, et see

kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud kohtuliku uurimise käigus. Kuid maakohus pole

võtnud arvesse tõendit, mis eksperdiarvamusele täiendavalt kummutaks süüdistatava ütlused

ning tõendaks muuhulgas liiklusseaduse nõuete tahtliku rikkumist.

6.3. Ka ei nõustu prokurör maakohtu poolt subjektiivse koosseisu tuvastamisega, sest esineb

vastuolu maakohtu väidetes ja põhjendustes.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust subjektiivse koosseisu tuvastamisel KarS

§ 422 lg 2 järgi ning esineb vastuolu maakohtu väidetes ja põhjendustes. KarS § 422 lg 2 järgi

koosseisu täidetuks lugemiseks tuleb kindlaks teha, et isik on liiklus- või käitumisnõudeid

rikkunud vähemalt kaudse tahtlusega, s.o. peab võimalikuks, et rikub oma teoga nimetatud

nõudeid ja möönab seda, kuid enamohtlik tagajärg (surm või raske tervisekahjustus) on

põhjustatud ettevaatamatusest. Seda maakohus on ka maininud kohtuotsuse p-des 35 ja 48, kuid

p-s 53 on asunud seisukohale, et enamohtliku tagajärje suhtes süüdistatav tegutses kaudse

tahtlusega.

Seega on maakohus selgesõnaliselt KarS § 422 lg 2 koosseisu puhul jaatanud enamohtliku

tagajärge ettevaatamatusest, kuid jõudis järeldusele, et antud juhul enamohtliku tagajärje suhtes

süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega. Selline järeldus ei ole aga kooskõlas Jaan Piimale

esitatud süüdistusega KarS § 422 lg 2 järgi, s.o ettevaatamatusest kolme inimese surma

põhjustamises.

Apellandi seisukohalt on tõendamist leidnud, et süüdistatav pidas võimalikuks niivõrd raskesse

liiklusõnnetusse sattumist, mille tulemusel võis saabuda kannatanute surm, kuid

tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida, st põhjustas enamohtliku

tagajärje kergemeelsusest. Apellandi arvates tuleb põhjendada subjektiivset koosseisu otsuses

selliselt, et süüdistatav põhjustas enamohtliku tagajärje kergemeelsusest ning KrMS § 337 lg 1

p 3 alusel muutma esimese astme kohtu otsuse põhiosa.

6.4 Prokurör leiab, et antud juhul esinevad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis

annavad aluse tsiviilhagi rahuldamiseks. M.J. oli hukkunutega väga lähedastes suhetes, õega

nad viibisid ka ruumilistes sidemetes, elasid ühes korteris, kuna tegu oli noorte inimestega, kes

alles äsja olid lapsepõlvekodust lahkunud. Seetõttu õe kaotus oli M.J. ile äärmiselt raske ja

vigastustest teadmine tekitas üleelamisi.

Apellatsioonis märgitakse, et kohtupraktikas on lähedastele välja mõistetud mittevaraline kahju

hüvitis ka siis, kui maakohtu poolt väljatoodud erandlikke asjaolusid ilmnenud ei ole.

Riigikohtu õigusteabe osakonnas on valminud kohtupraktika kordusanalüüs, milles käsitletakse

mittevaralise kahju hüvitamise nõuete lahendamist tsiviil- ja kriminaalasjades 2016. aastal.

Nimetatud analüüsis on toodud kohtulahendid, kus kohus pidas erandlikuks asjaoluks

muuhulgas ka kannatanutele (lähedastele) osaks saanud pikaajalisemat soovimatut avalikkuse

tähelepanu, mis oli tingitud nende lähedase vastu suunatud kuriteo toimepanemisest, samuti,

kohus pidas erandlikuks asjaoluks kannatanute elukorralduse muutust.

Eelnimetatud erandlikud asjaolud on tuvastatavad ka käesolevas kriminaalasjas.

M.J. selgitas, et käesolevas kriminaalasjas on suur avalikkuse tähelepanu, meedia kajastas laialt

liiklusõnnetuse asjaolusid. Kannatanu pole saanud esimesed paar kuud vaadata meedias neid

sündmusi kajastavaid pilte. Samuti kinnitas M.J. , et tema elukorraldus muutus, kuna ei saa

sündmuskohast mööda sõita, st tal toimuvad tihti komandeeringud Rakveresse, kuid ta enam ei

sõida läbi Aseri, vaid sõidab läbi Kiviõli ja tuleb trassile Padaorust, kuna emotsionaalselt on

raske.

7. Viru Maakohtu 14.08.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav J. Piima kaitsja,

kes palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega tunnistada J. Piim süüdi KarS

§ 423 lg 2 järgi, mõistes J. Piimale kergema karistuse. Alternatiivselt taotleb kaitsja juhul, kui

kohus leiab, et süüditunnistamine KarS § 422 lg 2 järgi on põhjendatud, tühistada J. Piimale

mõistetud karistus ja mõista kergem karistus. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 321 lg 2 p 5 kohaselt

taotleb apellant maakohtus uuritud tõendite ümberhindamist.

7.1. Maakohtu otsusest ei ole selgelt jälgitav kohtule esitatud tõendite analüüs koos

põhjendustega, millised tõendid on maakohus pidanud usaldusväärseks ja millised mitte ning

missugusel põhjusel. Maakohus on otsuse tegemisel hinnanud tõendeid valikuliselt ja

ühekülgselt, jätnud rea tõendeid hindamata, mistõttu otsus ei vasta maakohtus uuritud tõenditele

ega tõendamiseseme asjaoludele.

Kaitsja leiab, et maakohus on teatud tõendeid hinnates teinud ebaõiged järeldused ning on selle

tagajärjel J. Piima teo ebaõigesti kvalifitseerinud.

7.2. Maakohus on otsuse punktis 37 leidnud, et kohtuliku uurimise käigus on leidnud kinnitust,

et J. Piim rikkus liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 6, § 48 lg 2, § 50 lg 3 p 1

nõudeid.

Maakohus viitab siinjuures 12.10.2016 ekspertiisiaktile Olerexi tankla ja bussi registraatori

videosalvestistele, milledega justkui eksperdi järeldused riimuvad. Kaitsja taoliste maakohtu

seisukohtadega ei nõustu, kuna käesoleva asja läbivaatamisel kohtus, on tekkinud piisavalt

kahtlusi selles, et liiklusõnnetus võis tekkida erilise ja ootamatu libeduse tõttu liiklusõnnetuse

paigas. Seda on kinnitanud tunnistaja G.O. , vastates prokuröri küsimusele tee libeduse kohta,

et isegi jalad libisesid meil, ei leidnud sellele lahendust, miks see tee oli nii libe.

Kaitsja küsimusele, kas tunnistaja on seda enne sellisel aastaajal tundnud, vastas tunnistaja G.O.

, et pigem mitte, just nimelt selles osas. Kaitsja küsimusele libeduse kohta ehk siis mis mõttes

oli tee libe, vastas tunnistaja S.K. , et … peale avariid, kui tulin bussist välja, võis arvata, et teel

on jää, kui ei teadnud, et juuli kuu, võiks arvata kiilas tee. S.K. ütles lisaks, et loike teel polnud.

Tunnistaja V ütles omakorda, et libises teel saabastega, kui hoogu võttis ning et erilise libeduse

üle arutlesid kõik kohalviibinud. Lõpuks tunnistas tee erakordset libedust veel tunnistaja A.K.

, kes eelnevalt viibis autos, mis samuti ootamatult ja arusaamatutel põhjustel külglibisemisse

sattus.

Maakohus on otsuse märkinud, et vaidlust antud asjas ei olnud ning kõik asjas üle kuulatud

tunnistajad, nagu ka süüdistatav ise, on tunnistanud, et vahetult enne uuritava sündmuse

toimumist on sündmuskoha peal sadanud vihma ning teekate oli vihmamärg ja libe. Kaitsja

maakohtuga ei nõustu, sest taolist väidet, et tee oli sündmuskohal nii libe vihmast tingituna,

pole mitte keegi esitanud, samuti ei ole seda kinnitanud ekspert. Maakohus ei ole oma otsuses

kuidagi põhjendanud, miks eelnimetatud tunnistajate ütluseid erakordse libeduse tuvastamiseks

arvestada ei saa, vaid on jõudnud üllatava järelduseni, justkui üldteada asjaoluks ongi see, et

märg teekate võib olla libe.

Maakohus ei ole selgitanud, miks ei saa tunnistaja A. V (kes on ise politseiametnik ning suudab

piisavalt hästi teeolusid hinnata) ja G.O. (kes on elukutseline bussijuht) ütlusi tõepärasteks

lugeda ja nende pinnalt tuvastada erilise libeduse asjaolusid või siis miks neid otsuse tegemisel

ei arvestatud.

Kaitsa rõhutab, et tee ei olnud õnnetuspaigas ja ka seal läheduses vesimärg ning üldteada

asjaoluks ja normaalseks nähtuseks ei saa kindlasti pidada seda, et vaid vihmast märjal asfaldil

saabastega libiseda saab.

Antud asjaolu oleks maakohtul pidanud tekitama kahtluse, et õnnetuspaigas oli maas mingi

erilist libedust tekitav aine vms ning tõlgendama seda J. Piima kasuks. Kaitsjale jääb

arusamatuks maakohtu seisukoht, et ühtegi teist libeduse põhjust kui märg teekate pole

tuvastatud. Ainuüksi eelpoolnimetatud tunnistajate ütlused kinnitavad seda ning seda, et

sündmuskoha vaatlusel ei fikseeritud midagi libeduse kohta, näitab pigem sündmuskohal

töötanud ametniku lohakust. Ka ekspert kinnitas maakohtus, et tal puudusid andmed, et tee võis

libe olla ja et kõik oma ekspertiisiaktis toodud järeldused tegi ta sellele faktile tuginedes. Ise

ekspert sündmuskohal ei käinud.

Väärib tähelepanu, et tunnistaja G.O. ja ka A. V sõnul oli kohal viibinud avariigrupp selle

erakordse libedusega kursis, kuid sellegipoolest seda sündmuskoha vaatlusprotokollis ei

kajastanud.

Kaitsja

hinnangul

tuleks

koostatud

liiklustehniline

ekspertiis

lugeda

tervikult

ebausaldusväärseks, sest see ei ole koostatud tegelikke asjaolusid aluseks võttes.

7.3. J. Piima suhtes on ettevaatamatusdelikti tingimused või eeldused tuvastatud.

Antud kurvis gaasi lisades ei saanud J. Piim ette aimata, et seal niivõrd libe võib olla – samas

võib möönda, et ta lisas gaasi liiga palju ning selle tagajärjel kaotaski ta ootamatu libeduse tõttu

enda juhitud sõiduki üle kontrolli ning toimus kokkupõrge, mis oli niivõrd tugev, et põhjustas

kolme inimese surma. Kõikide hukkunute osas teostatud ekspertiisid kinnitasid, et surm saabus

tänu lühikese aja jooksul tekkinud vigastuste tõttu, vastu auto pindasid, bussiga kokkupõrke

tagajärjel.

7.4. Apellatsioonis vaidlustakse ka Jaan Piimale mõistetud põhikaristust, kuna leitakse, et see

on liiga range ning seda ka juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et J. Piima teod tulebki

kvalifitseerida KarS § 422 lg 2 järgi.

J. Piima liiklusnõute rikkumised ei olnud nii ulatuslikud nagu leidis maakohus. Otsusest ei

nähtu selgelt, millega luges maakohus tuvastatuks konkreetsed liiklus- või käitusnõuete

rikkumised ja teiseks, ei nähtu, milline on see põhjuslik seos nende väidetavate rikkumiste ja

saabunud tagajärje vahel. Maakohus ei ole analüüsinud kõiki neid väidetavaid rikkumisi,

mistõttu tuleb ootamatuna ka kohtu seisukoht põhjusliku seose kohta otsuse punktides 44, 45

ja 46.

Kohtuotsuses nimetatud J. Piima eelnevad rikkumised ei saa kaitsja arvates antud juhul olla

põhjuseks rangema karistuse määramisel, sest need ei ole juhtunud õnnetusega ja selle

põhjustega võrreldavad. Arvestama peab eelkõige J. Piima isikuga, tema puhtsüdamlikku

kahetsust ja sellega kuidas temale mõistetav karistus teda paremini mõjutaks ehk siis karistus

peab olema personaalne ja välistama peaks igasuguseid emotsioone ning kõrvalisi asjaolusid.

Kaitsja ei saa nõustuda maakohtuga, et J. Piima süü raskus on tunduvalt üle keskmise.

Mõistetud 10-aastane vangistus on J. Piima isikuga selges mittevastavuses – tegemist ei ole

kriminogeense isikuga ning seetõttu mõjutaks teda edaspidi õiguskuulekalt käituma ka lühem

vangistus, kusjuures arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht aluse puudumise kohta mõistetud

vangistusest tingimuslikuks vabastamiseks. Kohus on siinkohal viidanud korduvale

kriminaalkorras karistatusele, mis aga ei vasta tõele.

J. Piima süüditunnistamisel ükskõik millise kvalifikatsiooni järgi, st. siis kas KarS § 422 lg 2

või KarS § 423 lg 2 järgi, peaks talle määratav vangistus jääma nelja aasta piiridesse. J. Piima

isikut arvestades on põhjendatud karistusest osaline tingimisi vabastamine, katseaja

määramisega. J. Piim kinnitas maakohtus, et ta on nõus enda allutamisega kohtu poolt

määratavale

käitumiskontrollile,

sealhulgas

osalema

sotsiaalprogrammides

ja

enda

allutamisega elektroonilisele valvele seadusega sätestatud maksimaalseks tähtajaks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

8. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel.

9. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust ja esitatud

apellatsioone, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus

süüdistatava süüditunnistamise põhilistes asjaoludes KarS § 422 lg 2 järgi ja karistamises tuleb

jätta muutmata.

Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldatakse osaliselt ning kohus

võtab asja materjalide juurde 12.07.2016 väärteomenetluse otsuse asjas nr 2440,16,004836 ja

muudab maakohtu otsuse põhiosa põhjendust süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse osas.

Kaitsja apellatsioon

10. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja apellatsioon kordab põhimõtteliselt enamikke

kaitseväiteid, millised olid esitatud juba maakohtus. Maakohus on sellekohaseid väiteid aga

põhjalikult uurinud ja analüüsi tulemusena otsuse motiveerivas põhiosas veenvalt ümber

lükanud. Siinkohal ringkonnakohus kasutab menetlusseadustikus sätestatud võimalust ja

kohtupraktikas aktsepteeritud seisukohta, et olukorras, kus maakohus on kõiki tõenditest

tulenevaid asjaolusid igakülgselt hinnanud ja kohtu siseveendumuse kujunemine on igati

jälgitav, pole maakohtu otsuses käsitletu kordamine apellatsioonikohtu lahendis enam kõiges

vajalik.

11. Kaitsja leiab apellatsioonis esmalt üldistavalt, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja taotleb maakohtus uuritud

tõendite ümberhindamist.

Ringkonnakohus maakohtu otsuses mingeid põhimõttelisi rikkumisi ei tuvastanud ning

kindlasti ei saa nõustuda väitega, et maakohtu otsuses pole tõendite analüüs jälgitav. Maakohtu

otsuse motiveeriv põhiosa on tõendeid uurivalt sisukohane, põhjalik ja mahukas. Asjakohatuks

osutub ka väide, et maakohus on otsuse tegemisel hinnanud tõendeid ühekülgselt, mistõttu otsus

ei vasta maakohtus uuritud tõenditele ega tõendamiseseme asjaoludele.

12. Süüdistatav jäi maakohtus antud ütluste juurde ja väitis endiselt, et tema pole keelatud

sõiduvõtteid kasutanud, maanteele sõites lisas kiirust ja juhtis sõiduki kurvi nagu tavaliselt ning

sõitis lihtsalt kurvist välja. Mingeid erakorralisi asjaolusid ta teel ei märganud. Kuidas tema

juhitud sõiduk vastassuunavööndisse kaldus ei oska ta seletada, sest see toimus tema jaoks

ootamatult (Ei suutnud autot kontrollida. Tundsin suurt abitust.). Kaitsja küsimusele, mida

süüdistatav enda arvates valesti tegi, väitis J. Piim, et kui oleks teadnud, et seal on libe, siis

kindlasti oleksin sinna maksimaalse ettevaatlikkusega läinud, aga otseselt ei usu, et midagi

väga valesti tegin….Alguses oli tavaline väljasõit ja siis ootamatult auto tagaosa hakkas

libisema…Lihtsalt libises, mitte ükski asi ei aidanud. Püüdsin pidurdada. Küsimusele, millest

võis suveajal selline libedus olla, vastas süüdistatav, et ei oska öelda, miks nii libe oli.

Süüdistatav leidis, et teel valitsenud libedus tuleb tema kasuks tõlgendada ja kohus peaks

kaaluma kuriteo kvalifikatsiooni muutmist.

Samas süüdistatav selgitas, et kohtueelsel uurimisel ei olnud ta võimeline ütlusi andma, kuna

oli šokiseisundis ning tegi seda alles maakohtus.

Seega on süüdistatav kohtumenetlustes oma süüd liiklusnõuete rikkumises justkui tunnistanud,

samas aga ei konkretiseeri seda ja püüab kaitseversioonina väita, et tema ei tekitanud sõiduki

külglibisemist tahtlikult, vaid pöördel peateele paremale kaotas ta lihtsalt sõiduki üle kontrolli.

13. Süüdistatava süüküsimuses pole kaitsja nõus teo kvalifikatsiooniga KarS § 422 lg 2 järgi ja

leiab, et tema tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 423 lg 2 järgi.

Kaitsja pole nõus, et tuvastades süüdistatava poolt LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 6, § 48

lg 2, § 50 lg 3 p 1 sätete tahtliku rikkumise, viitas maakohus siinjuures 12.10.2016 koostatud

liiklustehnilise ekspertiisi akti arvamusele, kus muuhulgas ekspert leidis, et õnnetus oli tingitud

süüdistatava J. Piima sõiduvõtetest, s.o soovitud kurvi läbida jõulibisemisel.

Ringkonnakohus ei saa kaitsja taolise väitega kuidagi nõustuda, sest ekspertiisiakt ja selle

arvamus on kogutud tõendusteabe üks osa. J. Piima kui sõidukijuhi poolt toime pandud

liiklusnõuete rikkumised on otseses põhjuslikus seoses kannatanute surmaga.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatavale esitatud süüdistuses KarS § 422 lg 2 järgi

viinud läbi põhjaliku ja ammendava analüüsi süüteokoosseisu osas (otsuse lk-d 15-18) ning

kaitsja taotlus kvalifitseerida süüdistatava tegevus sõidukijuhina liiklusnõuete ja sõiduki

käitusnõuete rikkumisena ettevaatamatusest KarS § 423 tunnustel jääb tagajärjetuks. Nimetatud

taotlusega tuli kaitsja välja juba maakohtus ning kohus on selles osas esitanud selge ja

põhjendatud seisukoha.

KarS §-s 422 ettenähtud subjektiivne süüteokoosseis eeldab süüdistataval tahtluse olemasolu,

mis võib minimaalsemal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. Maakohtus uuritud ja kirjeldatud

tõendid kinnitavad, et süüdistatav teadis, et sõidab peateele mittevastava kiirusega ja vajutades

tahtlikult gaasi ning tekitades kurvis külglibisemise satub vastassuunavööndisse ja seab sellega

ohtu teiste liiklejate elu.

14. Apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil kordasid süüdistatav ja kaitsja jätkuvalt

kaitseväidet, et liiklusõnnetuse paigas sündmuskohal oli õnnetuse toimumise hetkel eriliselt ja

ootamatult libe.

Siinjuures viitas kaitsja tunnistajate G.O., S..K, A.K. ja A.V. ütlustele.

Ringkonnakohus uuris samuti nimetatud isikuliste tõendite maakohtus antud ütlusi.

Maakohus on sellekohast kaitseväidet juba põhjalikult kontrollinud ja selle versiooni („mingist

erilisest ootamatust libedusest“) tõendite analüüsi teel ümber lükanud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldusega.

Tunnistaja S.K. , kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajal peateel sõitva bussi Man juhiroolis,

kirjeldas, et süüdistatava poolt juhitud sõiduauto BMW sõitis Olerexi poolt ja nii kiiresti, ei

saanud aru, oli kohe minu ees (KoTo lk 77-78). Tunnistaja ei näinud, et BMW oleks enne

ristmikku peateel välja sõites peatunud või pidurdanud. Kokkupõrge toimus bussi

suunavööndis, mis viib Tallinna. Tunnistajat on küsitletud ka tee libeduse üle sündmuskohal

ning tunnistaja on väitnud, et tee oli libe, aga ei osanud selgitada kas tee oli kuidagi

ebaloomulikult libe.

Tunnistaja G.O. kinnitas maakohtus, et viibis liiklusõnnetuse hetkel puhkava bussijuhina

samas Man bussis ja oli S.K. paarimees. Tunnistaja mäletab liiklusõnnetusest hetke, kui sõiduk

kihutas välja Olerexi tankla poolt…nägin kui ta vilksas välja…hästi kiiresti liikus tema

tagumine osa (KoTo lk 80-81). Bussijuht S.K. vajutas pidurit ja buss peatus. Avarii järgselt

bussist väljudes sadas vihma ja teekattel oli vesi, tee oli libe. Teekate oli puhas, ainult märg.

Õues oli soe, võis käia T-särgiga.

Tunnistaja A. V saabus liiklusõnnetuse sündmuskohale patrullpolitseinikuna. Ta oli

politseiauto roolis kui sõitsid koos kadeti M.K. sündmuskohale. Sadas vihma, teekatte libedust

sõidu ajal tunda polnud, kuid ta sõitis sireeni ja vilkuritega mõistuse piires (KoTo lk 82-83).

Sündmuskohal nägi ta avariis osalenud BMW kõrval seismas J. Piima, keda ta teadis, kuna oli

teda varasemalt kontrollinud seoses liikluseeskirjade rikkumistega. Juhtunu osas J. Piim

mingeid selgitusi ei andnud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tajutav, et tee oli libe, kuid libeduse

põhjus jäi arusaamatuks.

Tunnistajana kuulati maakohtus üle ka A.K. , kellele J. Piim oli tuttavate sõber. Tunnistaja

viibis samuti sündmuskohal, kuna oli sõitnud praktiliselt J. Piima juhitud sõiduki taga.

Küsimusele millised teeolud olid sündmuskohal, vastas tunnistaja, et märg ja libe. Samas kui

küsiti tunnistajalt, et kas pärast tanklast väljasõitu tundus tee libe, vastas A.K. , et ei, sellist

tunnet enam ei olnud, et tee oleks libe (KoTo lk 84-85).

Liiklusekspert Lembit Teesalu kinnitas maakohtus, et kriminaalasja eeluurimisel kogutud

materjalid ja andmed olid tema jaoks piisavad ekspertiisi teostamiseks ja kui poleks küllaldaselt

informatiivset materjali olnud, siis oleks ta seda menetlejalt juurde taotlenud (KoTo lk 90-91).

Kaitsja on esitanud eksperdile asjas kogutud tõendusteabe alusel küsimuse teekatte libeduse

kohta sündmuskohal ning ekspert on sellele vastanud, et fotolt on näha, et tavaline märg tee.

Politsei poolt koostatud materjalides, liiklusõnnetuse aktis oli ka kirjas, et sündmuse ajal oli

teekate märg, midagi erilist näha ei ole, täiesti tavapärane märg tee….Juba liiklusõnnetuse

analüüsil võiks see välja tulla kui oleks erakordselt libe, suvised tingimused, tee on lihtsalt

märg.

Kaitsja küsimusele, vaadates BMW liikumist, millele on iseloomulik, miks Teie arvates BMW

just selliselt bussi ette sattus, on ekspert L. Teesalu vastanud, et vaadanud korduvalt neid faile

ja aeglustatult, kõik viitab sellele, et see on tingitud juhi sõiduvõtetest. Siin on antud järsku

gaasi, mis tekitab tagarataste läbilibisemise, soovides minna jõulibisemisest kurvi ja läbida

kurv jõulibisemisega (KoTo lk 90 p).

Kuna kriminaalasja juurde olid võetud videofailid, siis näitavad need eksperdi arvates olukorda,

et see külglibisemine tekib juba suht pöörde alguses ja see auto on teega paralleelne siis kui ta

ei ole veel peatee piiri täielikult ületanud. Minu hinnangul viitab selline liikumine just sellele,

et on üritatud liikuda läbi selle kurvi nö jõulibisemisel. Kuid liigse tagarataste läbilibisemise

tõttu, liigse gaasi lisamise tõttu on tagarataste sidestus niipalju vähenenud, et auto on teinud

nö pirueti (KoTo lk 91p).

Uurinud liiklustehnilise ekspertiisi akti ja eksperdi küsitlemist maakohtus ei saa

ringkonnakohus kindlasti nõustuda kaitsja apellatsiooni seisukohaga, et nimetatud ekspertiis

tuleks tervikuna lugeda ebausaldusväärseks, sest selles osas pole esitatud ühtegi mõistlikku

põhjendust.

Ringkonnakohus leiab pärast kõigi tõendite (sealhulgas bussi videoregistraatori mälukaardilt

pärit videofaili „07302132 8619.mp4“) uurimist, et süüdistatava ja kaitsja valitud

kaitseversioon, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse tekkes süüdi libe teekate, on alusetu ja juba

maakohtu otsuse järeldustes veenvalt ümber lükatud. Mingi eriline ja ootamatu libedus teekattel

liiklusõnnetuse toimumise kohas pole kinnitust leidnud. Küll on tuvastamist leidnud ja mida

maakohus ka järeldustes kinnitas, et teekate oli pärast vihmasadu vihmamärg ja libe, mida tuleb

lugeda tavaliseks loodusnähtuse järelmiks.

Ringkonnakohus uuris eelnimetatud videofaili, millel on fikseerunud kokkupõrge bussi ja

süüdistatava poolt juhitud sõiduki osavõtul. Sellelt on näha süüdistatava bravuurselt tormakas,

kiirust juurde andev sõidustiil kõrvalteelt peateele, kus BMW sõidab vasak külg ees

vastassuunavööndisse ja toimub kokkupõrge bussiga. Väita olemasoleva tõendusteabe põhjal,

et süüdistatava juhitud sõiduki selline liikumistrajektoor toimus ootamatu libeduse tõttu, on

ilmselgelt asjakohatu.

Prokuröri apellatsioon

15. Ringkonnakohtus prokurör kordas oma varasemat taotlust võtta kriminaalasja materjalide

juurde tõendina J. Piima osas 12.07.2016 koostatud väärteootsus asjas nr 2440,16,004836, mille

maakohus jättis rahuldamata, kuid ringkonnakohus rahuldas.

Kaitsja on maakohtus nimetatud tõendi vastuvõtmisele vastu vaielnud ja leidnud, et nimetatud

väärteoasja otsus ei tõenda kuidagi uuritava kriminaalasja süüteokoosseisu asjaolusid.

Ringkonnakohus leiab, et KarS § 422 lg 2 süüdistuse tehiolude osas tõepoolest ei oma

12.07.2016 otsus mahukat teavet, kuid kinnitab ilmekalt siiski isiku üldist seaduskuulekust ja

hoiakuid liikluses. Analoogiat kasutades saab võrrelda järjekindlat liikluseeskirjade rikkujat

isikuga, kes on korduvalt vägivaldne.

Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et nimetatud väärteootsus kirjeldab J. Piima kui

sõidukijuhi käitumisharjumusi ja maneere. Eelnimetatud kiirmenetluse otsuse teokirjelduse

osas on märgitud, et isik juhtis mootorsõidukit, ei täitnud oma kohustust olla liikluses hoolikas

ja ettevaatlik ning tagada liikluse sujuvust. Huligaansetel ajenditel manöövri sooritamisel, ei

valinud õiget sõidukiirust, vajutades üleliigselt gaasi pedaalile, mille tulemusel mootorsõiduk

sattus külglibisemisse. Oma tegevusega juht tekitas liiklusohtliku olukorra, mille tagajärjel oli

tagasõitev mootorsõiduk kohustatud vajutama järsult pidurit.

Eelkirjeldatud, teisi kaasliiklejaid ohtu asetav ja liiklusreegleid eirav käitumine, koos

käesolevas asjas uuritud tõenditega kinnitab, et J. Piima isikule olid sõidukiroolis omased

liiklushuligaani käitumismaneerid ja tegemist polnud ainukordse juhusliku eksimusega.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus prokuröri seisukohaga, et esitatud väärteootsus tõendina on

koostoimes hinnatav just liiklustehnika ekspertarvamusega. Ekspert L. Teesalu kinnitas

maakohtus, et liiklusõnnetuse põhjus oli tingitud juhi sõiduvõtetest. Süüdistatav viljeles teatud

kindlat sõidustiili, tegemist polnud üksikjuhtumiga ja soovis minna jõulibisemisest kurvi ja

läbida see jõulibisemisega, andes järsku gaasi, mille tagajärjel tagarattad hakkasid libisema.

Eksperdiarvamuse kohaselt külglibisemine sõltus juhi tahtest.

Eelnimetatud väärteoasja otsus täiendab ja lisab veelgi kindlust eksperdiarvamuse osas, mis

kujundab kohtu siseveendumust. Käesolevas kriminaalasjas uuritav kuriteosündmus on sarnane

süüdistatava varasemale käitumismustrile 12.07.2016. Seega mitte kaua aega enne uuritavat

sündmust oli süüdistatavat juba karistatud väärteokorras analoogse sõiduvõtte kasutamise eest

liikluses (suure kiirusega külglibisemise tekitamine).

Süüdistuse sisulise tõendatuse seisukohast ei muuda väärteootsuse asja juurde võtmine midagi,

sest J. Piima süü tuvastamiseks oluline kvantitatiivne ja kvalitatiivne tõendibaas, mida

maakohtus uuriti jääb samaks.

16. Prokurör ei nõustunud apellatsioonis maakohtu otsuse punktis 53 esitatud järeldusega

subjektiivse koosseisu tuvastamise osas ja nimelt selles, et enamohtliku tagajärje suhtes

tegutses J. Piim kaudse tahtlusega.

Ringkonnakohus soostub prokuröri seisukohaga, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust subjektiivse koosseisu tuvastamisel KarS § 422 lg 2 järgi, sest praegusel juhul

on maakohtu põhjendustes tuvastatav vastuolu.

Maakohus nimetab otsuse punktis 35 esmalt õigustatult, et kuriteokoosseisu objektiivsed

tunnused seisnevad sõiduki juhtimise käigus liiklus või käitusnõuete rikkumises, millega

ettevaatamatusest põhjustati raske tagajärg.

Seejärel on maakohus otsuse punktis 54 märkinud, et enamohtliku tagajärje (kolme kannatanu

surma) suhtes on süüdistatav tegutsenud tahtlikult, kaudse tahtlusega ehk pidanud võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönnud seda.

Taoline järeldus ei ole kooskõlas süüdistatavale esitatud süüdistusega KarS § 422 lg 2 järgi ning

ringkonnakohus saab maakohtu taolise eksliku järelduse KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel muuta ja

välja jätta ning asendada omapoolse põhjendusega. Seega tuleb õigeks lugeda, et rikkudes

liiklusnõudeid tahtlikult, pidas süüdistatav võimalikuks liiklusõnnetusse sattumist, mille

tulemusel võib saabuda kannatanute surm, kuid lootis seda vältida, põhjustades enamohtliku

tagajärje ettevaatamatusest.

17. Prokurör ei nõustunud maakohtu järeldusega, mille kohaselt kohus leidis, et kannatanu M.J.

i tsiviilhagi summas 50 000 eurot pole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri arvates

on maakohus jätnud tuvastamata tsiviilhagi aluse ehk VÕS § 134 lg-st 3 tulenevad erandlikud

asjaolud.

Prokurör leiab, et käesoleval juhul nimetatud erandlikud asjaolud esinevad ja nimetab järgmist.

M.J. oli hukkunud õe M.J. iga väga lähedastes suhetes, nad viibisid ka ruumilistes sidemetes,

elasid ühes korteris ja tegu oli noorte inimestega, kes alles äsja olid lapsepõlvekodust lahkunud.

Seetõttu õe kaotus oli M.J. ile äärmiselt raske ja vigastustest teadmine tekitas üleelamisi.

Maakohtus leidis M.J. , et erandlikud asjaolud seisnevad selles, et kogu perekond oli juhtunust

murtud ja see oli suur löök perekonnale. Moraalne kahju seisneb vaimses üleelamises ja mitte

ainult temal, vaid ka vanematel (KoTo lk 75).

Apellatsioonis märgitakse, et kohtupraktikas on lähedastele välja mõistetud mittevaralise kahju

hüvitis ka siis, kui maakohtu poolt väljatoodud erandlikke asjaolusid ilmnenud ei ole.

Siinjuures viitas prokurör Riigikohtu õigusteabe osakonnas valminud kohtupraktika

kordusanalüüsile, milles käsitletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõuete lahendamist tsiviil-

ja kriminaalasjades 2016. aastal. Nimetatud analüüsis on toodud kohtulahendid, kus kohus

pidas erandlikuks asjaoluks muuhulgas ka kannatanutele (lähedastele) osaks saanud

pikaajalisemat soovimatut avalikkuse tähelepanu, mis oli tingitud nende lähedase vastu

suunatud kuriteo toimepanemisest, samuti, kohus pidas erandlikuks asjaoluks kannatanute

elukorralduse muutust.

Eelnimetatud erandlikud asjaolud on prokuröri arvates tuvastatavad ka käesolevas

kriminaalasjas. M.J. on selgitanud, et käesolevas kriminaalasjas on suur avalikkuse tähelepanu,

meedia kajastas laialt liiklusõnnetuse asjaolusid. Kannatanu pole saanud esimesed paar kuud

vaadata meedias neid sündmusi kajastavaid pilte. Samuti on M.J. kinnitanud, et tema

elukorraldus muutus, kuna ei saa sündmuskohast mööda sõita, st tal toimuvad tihti

komandeeringud Rakveresse, kuid ta enam ei sõida läbi Aseri, vaid sõidab läbi Kiviõli ja tuleb

trassile Padaorust, kuna emotsionaalselt on raske.

Kaitsja vaidles kohtumenetluses mittevaralise kahju väljamõistmisele vastu.

17.1. Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata on M.J. i üleelamised seoses õe surmaga rasked,

kuid konkreetsed asjaolud pole käesoleva kriminaalasja materjalidest tulenevalt ja

kohtupraktikat arvestades sedavõrd erandlikud, mis õigustaks talle mittevaralise kahju

väljamõistmist.

Samale seisukohale on põhjaliku analüüsi tulemusel jõudnud ka maakohus ning

ringkonnakohtul pole midagi olulist sellele maakohtu järeldusele lisada (otsus lk 23-24). M.J.

on maakohtus selgitanud, et erandlikud asjaolud seisnevad selles, et kogu nende perekond oli

juhtunust murtud. Nõude summat oli raske määrata ja rahas sellist kaotust mõõta ei saa. Muid

sellekohaseid tõendeid mittevaralise kahju osas peale M.J. i enda ütluste kriminaalasjas pole.

Maakohus on õigustatult lugenud hukkunu M.J. i venna M.J. i lähedaseks isikuks VÕS § 134

lg 3 tähenduses, kuid samas põhjendatult leidnud, et VÕS §-st 134 lg 3 tulenevad erandlikud

asjaolud pole tuvastamist leidnud.

Maakohus on leidnud, et haiglas õe külastamist ei saa käesoleval juhul samastada lähedase

surma pealt nägemisega, kuna õe juurde teda ei lastud ning reaalselt ta teda näinud ei ole ning

samuti ei saa selliste erandlike asjaoludena käsitleda elukorralduse muutmist, mis kaasneb

paratamatult lähedase inimese surmaga, et kaotusega kaasnevad lein ja kaotusevalu ning ta ei

saa sündmuskohast tööülesandeid täites läbi sõita.

Lähedase inimese kaotus ja sellega kaasnev lein ning kaotusvalu kui selline ei ole aga

erandlikuks asjaoluks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga (RKTKo nr 3-2-

1-19-08, p 15-17).

17.2. Kohtupraktikas (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-57-10) on mittevaralise kahju tekitamise eest

rahalise hüvitise nõude asjades aluseks võetud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-

19-08 toodud seisukohad.

Nimetatud otsuse punktide 16-17 kohaselt on nõudeõigus lähedastel VÕS § 134 lg 3 alusel

üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. VÕS § 134 lg 3

mõttes ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma põhjustamine kui selline, vaid sellega peab

kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise

väljamõistmist.

Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt

esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga, nt autoõnnetuse ajal samas autos

viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine ehk nii-öelda samas

ohutsoonis viibimine, samuti hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või

kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised, mis peavad aga olema isiklikud ja

vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud.

Varasemas kohtupraktikas on peetud põhjendatuks mittevaralise kahju väljamõistmisel

olukorda, kus isik näeb pealt oma lähedase inimese vägivaldset surma (näit. Tartu RKK lahend

kriminaalasjas nr 1-09-19418). Nimetatud lahendis tuvastas kohus, et sündmuskohal viibinud

kannatanu nägi pealt, kuidas süüdistatav tulistas tema meest, kes selle tagajärjel kukkus ja lamas

vereloigus ning suri. Seega kannatanu abikaasa ja laste isa tapeti tema nähes. Mittevaralise

kahju nõude aluseks olevate erandlike asjaoludena tõi kohus muuhulgas välja lähedase inimese

kaotuse, mille tagajärjel 2 väikest last jäid isata ning vanemad kaotasid oma ainukese poja, kes

hoolitses nende eest. VÕS § 134 lg 3 kohaselt tuvastati erandlik asjaolu - lähedase isiku

ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, sest tegemist on kuriteo ja selle tagajärgede

vahetu pealtnägemise ehk nii-öelda samas ohutsoonis viibimisega, millega kaasnes raskelt

vigastatud lähedase inimese surmaeelsete kannatuste nägemine.

Saab ainult nõustuda, et mõistetavalt põhjustab lähedase inimese kaotus lähedastele

korvamatuid kannatusi ja leina. Samas M.J. ei ole hagi põhjendades tõendanud selliseid

asjaolusid, mida saaks lugeda erandlikeks VÕS § 134 lg 3 mõttes. Sel põhjusel tuleb jätta hagi

mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigustatult M.J. i tsiviilhagi

mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata, sest hagi põhjendades pole viidatud asjaoludele,

mida saaks lugeda erandlikeks VÕS § 134 lg 3 mõttes.

18. Alternatiivse taotlusena leiab kaitsja, et kui ringkonnakohus ei kvalifitseeri J. Piima tegevust

kergemaks kuriteoks, siis peaks kohus kergendama J. Piimale mõistetud põhikaristuse

(vangistuse) määra, sest maakohtu otsusega mõistetud karistus on liiga range. Ringkonnakohus

nõustub, et mõistetud vangistusaeg on pikk, kuid ei näe mingit kaalukat põhjendust maakohtu

otsusega mõistetud karistust muuta. Siinjuures on maakohus arvestanud kõiki asjaolusid, mis

käesolevas kriminaalasjas karistuse mõistmisel on vajalikud.

Kaitsja rõhutab, et karistuse mõistmisel pole küllaldaselt arvestatud J. Piima puhtsüdamlikku

kahetsust, kuid sellega ei saa nõustuda, sest maakohus on selle juba arvesse võtnud (otsuse

punkt 68). Maakohus asus õigustatult seisukohale, et süüdistatava J. Piima süü raskus on

tunduvalt üle keskmise. Kaitsja apellatsioon ei sisalda seega asjaolusid, mida ringkonnakohus

peaks arvestama ja mõistetud karistust kergendama. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et

karistuse mõistmisel KarS § 422 lg 2 järgi tuleb süüdistatava süü suurust KarS § 56 kohaselt

hinnates arvestada eeskätt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise ulatust ning sellega

põhjustatud tagajärje raskust (RKKKo nr 3-1-1-89-09 p 14). Seda kõike on maakohus juba

järginud. Apellatsiooni üldistav väide, et liiklusnõuete rikkumised polnud ulatuslikud, ei ole

asjakohane.

Ringkonnakohus soostub maakohtu seisukohaga ja seetõttu kaitsja poolt apellatsioonis välja

pakutud leebemad karistuse alternatiivid (oluliselt lühem vangistusaja pikkus, vangistusest

tingimuslik vabastamine) käesoleval juhul kaalumisele ei kuulu, sest teo ebaõiguse maht on

sedavõrd suur.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega eripreventsiooni ja üldpreventsiooni osas

süüdistatava karistamisel. J. Piima näol on olnud tegemist korduva liiklusnõuete rikkujaga ja

mõistes süüdistatavale tema süü suurusest tuleneva karistuse, realiseeritakse ka preventsioonid.

Süüdistatavale mõistetud pikaajaline vangistus kolme hukkunuga liiklussüüteo toimepanemise

eest on põhjendatud kindlasti ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Lisaks õiguskorra kaitsmisele,

avaldub mõistetud karistusega ränga liiklussüüteo toimepanijale ka avalik hukkamõist.

19. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 ringkonnakohus muudab Viru

Maakohtu 14.08.2017 otsuse põhiosa põhjendust süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse osas ja

lisab uue põhjenduse. Prokuröri apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele, kaitsja

apellatsioon jääb rahuldamata.

Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Mati Kartau

/allkirjastatud digitaalselt/