5-17-13/10 · Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

51713

Otsuse kuupäev

19. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Viive Ligi, Jüri Põld, Paavo

Randma, Malle Seppik

Kohtuasi

Töövõimetoetuse seaduse § 40 punkti 4 põhiseaduspärasuse

kontroll

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2017. a otsus haldusasjas

nr 317600

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Halduskohtu taotlus osaliselt ja tunnistada põhiseadusvastaseks ning

kehtetuks kohtute seaduse § 1322 lõige 21 osas, milles see norm ei näe ette kohtuniku

vanaduspensioni taotlemise õigust kuni 1. juulini 2016 kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel

kohtunikule, kelle enne 1. juulit 2016 tekkinud 100-, 90- või 80-protsendilist püsivat töövõime

kaotust ei tuvastatud kohtuniku terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel riikliku

pensionikindlustuse seaduse alusel enne 1. juulit 2016, ega võimalda kohtunikul püsiva

töövõime kaotuse tekkimise aja tagasiulatuvat tuvastamist.

2. Ülejäänud osas jätta Tallinna Halduskohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Indrek Saar nimetati kohtunikuks 2. augustil 1993. Eesti Töötukassa 9. detsembri 2016. a

otsusega tuvastati I. Saare puuduv töövõime alates 5. detsembrist 2016. I. Saar vabastati

kohtunikuametist alates 27. märtsist 2017 tervise tõttu ning 22. aprillil 2017 ta suri.

2. 19. jaanuaril 2017 I. Saare eestkostjaks määratud Reet Saar esitas 1. veebruaril 2017

Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse I. Saarele kohtuniku vanaduspensioni määramiseks ning

8. veebruaril 2017 avalduse I. Saarele kohtuniku vanaduspensioni või kohtuniku

töövõimetuspensioni määramiseks.

3. SKA 20. veebruari 2017. a otsusega otsustati I. Saarele kohtuniku vanaduspensioni mitte määrata.

Otsuse kohaselt ei olnud I. Saar veel kohtuniku vanaduspensioni määramiseks vajalikus eas ning ta

oli endiselt Pärnu Maakohtu teenistuses. Samuti leiti otsuses, et kohtuniku töövõimetuspensioni

määramine pole kohtute seaduse (KS) § 1324 lõike 1 kohaselt võimalik, kuna I. Saare püsivat

töövõimetust ei tuvastatud enne 1. juulit 2016.

5-17-13

4. I. Saar esitas Tallinna Halduskohtule 15. märtsil 2017 kaebuse, milles taotles SKA otsuse

tühistamist ning SKA kohustamist talle kohtuniku vanaduspensioni või töövõimetuspensioni

määramiseks. Kaebaja leidis, et asja lahendamisel tuleb vastuolu tõttu põhiseadusega jätta

kohaldamata töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 40 osas, millega muudeti KS § 1322 lõiget 1 ja

§ 1324 lõiget 1 ning tühistati enne kehtinud KS § 1322 lõige 2. Kaebaja oli seisukohal, et

eelnimetatud normiga varem kehtinud kohtuniku vanaduspensioni ja kohtuniku

töövõimetuspensioni kaotamine on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.

TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS

5. Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2017. a otsuse punktiga 1 haldusasjas nr 317600 tunnistati

põhiseadusega vastuolus olevaks ning jäeti kohaldamata TVTS § 40 punkt 4 osas, millega tunnistati

kehtetuks KS § 1322 lõige 2 osas, milles sellega nähti ette sõltumata vanusest õigus kohtuniku

vanaduspensionile 100-protsendilise töövõimekaotusega isikule, kes oli enne 1. juulit 2013 ametis

kohtunikuna ja kes oli seisuga 30. juuni 2016 töötanud kohtunikuna vähemalt 15 aastat.

6. Ilma TVTS § 40 punkti 4 kehtestamiseta oleks I. Saarele olnud võimalik määrata KS § 1322

lõike 2 alusel kohtuniku vanaduspension. Seega on TVTS § 40 punkt 4 kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuv säte, kuna selle normi kehtivuse korral ei saa kohus kaebaja taotlust talle kohtuniku

vanaduspensioni määramiseks rahuldada.

7. Põhiseadus ei taga iseenesest õigust nõuda ametipensionide kehtestamist ega keela ka selliseid

pensione ette nägevate normide kehtetuks tunnistamist. Kaebaja nõude põhjendatus ja

omandipõhiõiguse riive sõltub sellest, kas kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus ennetähtaegsele

kohtuniku vanaduspensionile või töövõimetuspensionile. Muutunud pensioniregulatsiooni puhul,

mis kitsendab pensionisaajate ringi või õigusi, on omandipõhiõigus tihedalt läbi põimunud

põhiseaduse (PS) §st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega.

8. Kuni 30. juunini 2016 kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel makstava pensioni puhul oli tegemist n-

ö kindlustusjuhtumi-pensioniga, kus pensioniõiguse tekkimise eelduseks oli esiteks 15aastane

teenistusstaaž ning teiseks töövõimetuse ilmnemine. I. Saarel täitus vajalik staaž juba 2008. aastal.

Seega olid 1. juulil 2013, kui KS § 1322 jõustus, talle sellest normist tuleneva kindlustuskaitse

eeldused täidetud ning ta võis end lugeda töövõimetuse vastu kindlustatuks. I. Saar sai korraldada

oma elu sellele teadmisele tuginedes ega pidanud otsima muid võimalusi, mis kindlustaks talle

varasemaga võrreldava elatustaseme töövõime kaotuse korral. I. Saare töövõimetuse aluseks olev

sündmus leidis aset aprillis 2016, seega enne 1. juulist 2016 kehtiva regulatsiooni jõustumist. Ei

olnud mõistlik eeldada, et ta asub kohe pärast haigestumist taotlema töövõimetuse

kindlaksmääramist.

9. Vaidlusaluse regulatsiooni eesmärgina on nähtud pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamist.

Selline eesmärk on kohtu hinnangul iseenesest legitiimne. TVTS § 40 punkt 4 on küll seotud

pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisega, kuid kohtuniku ennetähtaegse vanaduspensioni

määramise puhul on selle sätte mõju pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele marginaalne.

Kõnealuste soodustuste kaotamisest tekkiv riigi rahaline kokkuhoid oleks väike. Samas on ilmne, et

antud juhul on eripensioni kaotamise mõju konkreetse isiku jaoks väga suur, sest talle makstavate

töövõimetusega seotud riiklike toetuste maht moodustab umbes kümnendiku sellest, millele tal

oleks olnud õigus kohtuniku vanaduspensioni või kohtuniku töövõimetuspensioni määramist

puudutavate normide kehtivuse korral.

2(11)

5-17-13

10. I. Saar alustas kohtunikuna teenistust juba 1993. aastal, seega on ta olnud pikka aega

kohtunikuametis teadmises, et kohtunikule on töövõime kaotuse korral kindlustatud ametihüvena

tema ametipalga suurusest lähtuv sissetulek. Kaebajal oli kohtunikuna ametis oleku vältel

kujunenud veendumus, et erinevate kohtunikuteenistust reguleerinud seaduste kehtivusajal on talle

tagatud töövõime kaotuse korral abi, mille suurus on seotud tema kui kohtuniku ametipalgaga.

Kaebaja ootust varasema sotsiaalse garantii kehtima jäämise suhtes tugevdas ka asjaolu, et alates

1. juulist 2013. a kehtivate ulatuslike muudatuste tegemisel kohtunike eripensionite regulatsioonis

loodi selle muudatuse jõustumise ajal ametis olevatele kohtunikele kindlustunne, et nende puhul

jääb eripensionite süsteem kehtima (1. juulil 2013. a jõustunud KS §d 1322–1325).

11. Sündmus, mis põhjustas I. Saare töövõimetuse, leidis aset aprillis 2016, seega enne TVTS § 40

punkt 4 jõustumist 1. juulil 2016. Ei saa eeldada, et I. Saarel oleks olnud reaalselt võimalus

saavutada eraõiguslike kindlustuslepingute alusel samaväärne kindlustuskaitse töövõimetuse

kaotuse puhuks, nagu pakkus KS § 1322. Isegi kui see oleks olnud võimalik, oleks sellega

kaasnenud arvestatav lisakulu. Alates 1. juulist 2013 võis I. Saar elada põhjendatult teadmisega, et

tema ametiga kaasas käiva nn garantiide paketi hulka kuulub ka töövõimetuse korral tekkiv vanusest

sõltumatu pensioniõigus ning ta ei pidanud sellest ajast peale arvestama lisakulutuste ega

lisatoimingutega sarnase kindlustuskaitse saamiseks mujalt.

12. Kaebaja ametipalk pensioni määramise ajal oli 3437 eurot ja 46 senti, millest arvutatav pensioni

suurus oleks olnud 2578 eurot ja 70 senti. I. Saarele määratud töövõimetoetuse suurus on 348 eurot

ja 75 senti. Lisaks sai ta sotsiaaltoetust 53 eurot ja 70 senti kuus. Riigikohus on kohtunikupensioniga

seoses (Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 341114, punkt 103) pidanud suureks

erinevuseks juba 17–23-protsendilist erinevust võrdlusgruppide saadava pensionide suuruse vahel.

Kaebaja on sattunud juhusliku asjaolu (tema töövõimetuse põhjustanud haigestumise tekkimise aeg)

tõttu ebasoodsamasse olukorda võrreldes isikutega, kelle haigestumine tekkis ja töövõimetuse

protsent määrati kindlaks hetkel, mis satub kohtunikupensioni määramist võimaldava õigusliku

regulatsiooni mõjualasse. TVTS § 40 punktiga 4 KS § 1322 lõiget 2 kehtetuks tunnistades on riik

rikkunud kaebaja õiguspärast ootust. Pelgalt riigi raha kokkuhoid seda riivet ei õigusta. Pealegi on

tegemist üksikjuhtumiga, mille mõju riigi rahalistele vahenditele on marginaalne.

13. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et TVTS § 40 punkt 4 riivab konkreetse juhtumi asjaoludel

omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust

ebaproportsionaalselt ning seega põhiseadusvastaselt.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

14. Riigikogu nimel arvamust avaldanud Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et vaidlustatud norm

on põhiseadusega vastuolus.

15. KS-i 1. juulil 2016 jõustunud muudatused olid üks osa töövõimeskeemi reformist.

Töövõimetoetuse seaduse eesmärk on toetada vähenenud töövõimega inimeste töötamist ja tööle

saamist ning tagada neile sissetulek. Eesmärk on ka vähenenud töövõimega inimeste tööturule

tagasitoomine, neile sobiva töö leidmine ja säilitamine. Samuti on eesmärk ennetada töövõime

kaotust ja motiveerida inimest säilinud töövõime ulatuses ühiskonnaelus aktiivne olema ning

osutada abi tööandjale töökeskkonna parandamisel ning töövõime kaotusega inimese tööl hoidmisel

ja tööle võtmisel. Need eesmärgid on legitiimsed ning tuleb hinnata nende kaalukust seoses

käesolevas asjas riivatud kaebaja omandipõhiõiguse, õiguspärase ootuse ja võrdsuspõhiõigusega.

3(11)

5-17-13

16. Samuti saab töövõimereformiga kehtestatud regulatsiooni pidada sobivaks ja vajalikuks, kuna

see võimaldab eesmärke saavutada ning ei ole teada muid tõhusamaid meetmeid selle

saavutamiseks.

17. Kaebaja omandipõhiõiguse riive oli käesolevas asjas intensiivne. Kui tema töövõime kaotus

oleks tuvastatud enne 1. juulit 2016, oleks tal olnud õigus saada 7,4 korda kõrgemat pensioni.

Võrreldavasse gruppi kuuluvate kohtunike puhul seisneb erinevus töövõime kaotuse tuvastamise

ajas. Kaebaja on sattunud juhusliku asjaolu tõttu märkimisväärselt ebasoodsamasse olukorda

võrreldes isikutega, kelle töövõime kaotus tuvastati enne 1. juulit 2016. Kuigi seadusandjal on lai

otsustus- ja kaalutlusõigus sotsiaalsüsteemi ümberkujundamisel, ei ole põhjendatud, kui üleminekul

uuele süsteemile koheldakse sisuliselt sarnases olukorras isikuid ebaproportsionaalselt erinevalt

üksnes juhusliku asjaolu tõttu.

18. Riigikogu põhiseaduskomisjon lisas oma arvamusele ka Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvamuse

TVTS § 40 punkti 4 põhiseaduspärasuse kohta. Sotsiaalkomisjon leiab, et vaidlustatud regulatsioon

on põhiseaduspärane. Töövõimereformiga tõmmati selged piirid, kes, mis kuupäevast ja mida

taotleda saab. Uus olukord loodi neile, kellel tulevikus võib töövõimekadu tekkida. Neile, kes enne

töövõimereformi ja töövõimetoetuse seaduse vastuvõtmist said juba vaidlusaluse sätte alusel

pensioni, jätkatakse endise pensioni maksmist. Tehtud muudatus ei olnud kardinaalne, sest riik ei

jätnud kedagi abita. Kaebajal oli õigus saada töövõimetoetust ja pensioniikka jõudes oleks tal olnud

õigus saada kohtuniku vanaduspensioni. Järgitud on vacatio legis´e põhimõtet ehk seadus võeti

vastu juba 19. novembril 2014, s.t. muudatus ei tulnud ootamatult. Kohtunikke koheldi võrdselt

teistega, sest kogu riigis kaotati töövõimetuspensionid ja üleminek uuele süsteemile loodi kõigile.

Õiguskantsler

19. Õiguskantsler leiab, et vaidlusalune norm ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikogu kasutas

kohtunikele tehtud soodustuste kaotamiseks talle põhiseadusega antud avarat kaalutlusruumi

kooskõlas omandipõhiõigusega ja õiguspärase ootuse põhimõttega.

20. Konkreetsel normikontrollil asjakohased õigusnormid on TVTS § 40 punkt 4 ja KS § 1322

lõige 21. Normikontroll on lubatav.

21. Kohtuniku eripension kaotati seoses TVTS-i kehtestamisega. Eesmärk polnud otsene rahaline

kokkuhoid, vaid kärbe oli osa põhimõttelistest muudatustest, mis puudutasid ka teiste elualade

töötajaid. Kohtunikele ette nähtud soodustuste vähendamisel tuleb muudatuse eesmärgina näha

töövõimetoetuse seaduse üldisi eesmärke ehk vähenenud töövõimega inimeste senisest suuremat

tööga hõivatust. Kohtunikel on pärast töövõimetoetuse seaduse jõustumist õigus taotleda

töövõimetoetust sama seaduse alusel. Samas suurendati avaliku teenistuse seaduse kohaselt

kohtunikele mõeldud hüvitist, mida makstakse teenistusülesannete täitmisest tulenenud

tervisekahjustuse või surma korral (ATS §s 49).

22. TVTS § 40 punktiga 4 kaotatud soodustus oli riigi vabatahtlikult makstav hüve, mille olemasolu

põhiseadus ei nõua ning mille loomisel ja kaotamisel on Riigikogul avar kaalutlusruum. Kuigi

muudatuse tegelik mõju (2578 euro ja 10 sendi suuruse pensioni asemel 348 euro ja 75 sendi

suurune töövõimetoetus) võib olla märkimisväärne, ei muuda see normi põhiseadusvastaseks.

Kohtunikel on õigus taotleda töövõimetoetust ning teenistusülesannete täitmisel saadud

tervisekahjustuse korral hüvitist. Seadusemuudatustel oli kaalukas eesmärk. Nendele kohtunikele,

kellel oli tekkinud õiguspärane ootus eripensioni suhtes, nähti KS § 1322 lõikes 21 ette rohkem kui

1,5aastane üleminekuaeg ja -korraldus. Alates 19. novembrist 2014 oli teada, et 15-aastase staažiga

kohtunikele makstakse täieliku töövõimetuse korral vanusest sõltumatut vanaduspensioni edaspidi

4(11)

5-17-13

vaid siis, kui nende töövõime kaotus oli tuvastatud RPKS alusel enne 2016. aasta 1. juulit. Seega

jäeti kohtunikele muudatustega kohanemiseks piisavalt aega, et edaspidi töövõimetuse puhuks

nt säästmise või investeerimise kaudu endale kindlustada riigi tagatavast parem äraelamine.

Justiitsminister

23. Justiitsminister on seisukohal, et TVTS § 40 punkt 4 on konkreetse kohtuasja asjaoludel

põhiseadusega vastuolus, kuna rikuti õiguspärase ootuse põhimõtet.

24. Töövõimetuse aluseks olev sündmus leidis aset aprillis 2016, seega ajal, mil kehtis veel vana

regulatsioon. Isiku töövõime kaotus tuvastati 9. detsembril 2016 ehk ajal, mil kehtis juba uus

regulatsioon. Isikute puhul, kelle töövõime oli vähenenud enne kohtute seaduse § 1322 lõike 2

kehtetuks tunnistamist, kuid kelle töövõime kaotus oli tuvastatud pärast seaduse muudatust, eraldi

rakendussätteid ette ei nähtud. Samuti ei ole mõistlik eeldada, et isik oleks kohe pärast haigestumist

pidanud töövõimetoetust taotlema. Kui ta oleks seda taotlenud, oleks olukord teine. Tulenevalt

sellest, et töövõimetuse põhjustanud sündmus leidis aset enne kehtiva regulatsiooni jõustumist ja

isikul olid muud pensioni saamise eeldused täidetud, oli isikul õigustatud ootus sellel ajal kehtinud

õigusaktide järgi väljateenitud töövõimetuskaitsele.

Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet

25. Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet loobusid vaidlustatud normi

põhiseaduspärasusele hinnangu andmisest.

I. Saare volitatud esindaja vandeadvokaat Andres Tamm

26. I. Saare volitatud esindaja vandeadvokaat Andres Tamm leiab, et Tallinna Halduskohus on

põhjendanud oma otsuses toodud seisukohti igakülgselt ja täiel määral, mistõttu otsus on õige.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

27. Kohtute seaduse (RT I, 10.03.2015, 15) § 1322 lõige 2:

„(2) Õigus kohtuniku vanaduspensionile, sõltumata vanusest, on 100, 90 või 80%-lise töövõime

kaotusega isikul, kes on:

1) olnud kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja kes on 2013. aasta 1. juuliks töötanud

kohtunikuna vähemalt 15 aastat;

2) 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ja kellel pensionile jäämise ajaks täitub käesoleva lõike

punktis 1 sätestatud vanaduspensioni saamiseks vajalik staaž.“, mis on tunnistatud kehtetuks

töövõimetoetuse seaduse (RT I, 29.06.2017, 2) § 40 punktiga 4 ja

kohtute seaduse (RT I, 28.12.2016, 18) § 1322 lõige 21:

„(21) Kohtunikul, kellel on tuvastatud 100, 90 või 80 protsendiline püsiv töövõime kaotus riikliku

pensionikindlustuse seaduse alusel, on õigus taotleda kohtuniku vanaduspensioni kuni 2016. aasta

1. juulini kehtinud kohtute seaduse § 1322 lõike 2 alusel.“, mis on kehtestatud töövõimetoetuse

seaduse (RT I, 29.06.2017, 2) § 40 punktiga 5.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

28. Kolleegium teeb esmalt kindlaks asjassepuutuvad õigusnormid (I), hindab, millised on nende

normidega riivatud kaebaja põhiõigused ja põhiseaduse põhimõtted (II). Seejärel käsitleb

kolleegium asjassepuutuvatest normidest tuleneva kaebaja õiguste riive põhiseaduspärasust (III).

5(11)

5-17-13

I

29. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille

põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral

(vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3411000, punkt 10).

30. Halduskohus on pidanud asjassepuutuvaks normiks TVTS § 40 punkti 4. Kolleegium nõustub, et

nimetatud norm on haldusasja lahendamisel asjassepuutuv norm. Käesolevas asjas on

põhiküsimuseks, kas kaebajal oli õigus saada kohtuniku vanaduspensioni. Kui TVTS § 40 punkti 4

ei oleks kehtestatud, kehtiks endiselt KS § 1322 lõige 2, millest punktist 1 lähtudes oleks tulnud

I. Saarele tema 100-, 90- või 80-protsendilise töövõime kaotuse puhul kohtuniku vanaduspension

määrata, sest ta oli isik, kes oli olnud kohtunikuametis pärast 1991. a 31. detsembrit ja oli 2013. a

1. juuliks töötanud kohtunikuna vähemalt 15 aastat. Seega tuleks haldusasi TVTS § 40 punkti 4

põhiseaduspärasuse korral lahendada teisiti kui siis, kui see norm oleks põhiseadusvastane.

31. Kolleegiumi hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel piirduda aga üksnes TVTS § 40

punkti 4 kui asjassepuutuva normi käsitlemisega. KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamisel lõi

seadusandja KS § 1322 lõike 21, mis sätestab, et kohtunikul, kellel on tuvastatud 100-, 90- või

80protsendiline püsiv töövõime kaotus riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel, on õigus taotleda

kohtuniku vanaduspensioni kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud kohtute seaduse § 1322 lõike 2

alusel. Nimetatud norm täpsustab seega KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamisel tekkinud

õiguslikku olukorda ja kehtestab pensioni saamise tingimused isikutele, kes vastasid küll KS § 1322

lõike 2 kehtivuse ajal kohtuniku vanaduspensioni saamise tingimustele, kuid taotlevad pensioni

määramist alles pärast selle normi kehtetuks tunnistamist. Kõnealune säte kohaldub seega ka

kaebaja suhtes, kes taotles SKA-lt endale vanaduspensioni määramist pärast KS § 1322 lõike 2

kehtetuks tunnistamist.

32. Kolleegiumi hinnangul on asjakohane TVTS § 40 punkti 4 ja KS § 1322 lõike 21 omavahelist

seost ja koostoimet arvestades ning kaebaja õiguste kaitse ja põhiseaduslikkuse järelevalve

efektiivsuse tagamiseks käsitleda ka KS § 1322 lõiget 21 käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuva

normina. Ka õiguskantsler on oma arvamuses nimetanud asja lahendamisel asjassepuutuvaks

normiks lisaks TVTS § 40 punktile 4 ka KS § 1322 lõiget 21.

II

33. Järgnevalt hindab kolleegium, milliseid kaebaja põhiõigusi asjassepuutuvad õigusnormid

riivavad (riivasid) ja milliste põhiseaduse põhimõtetega võivad need olla vastuolus.

34. Riigikohus on varem paigutanud kohtuniku ametipensioni (vanaduspensioni) ja kohtuniku

perekonnaliikme toitjakaotuspensioni õiguspärase ootuse, omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõiguse

kaitsealasse (Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 341114, punktid 105 ja 109;

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3412115,

punkt 36). Ka halduskohus on väitnud TVTS § 40 punkti 4 vastuolu õiguspärase ootuse

põhimõttega, omandipõhiõigusega ja võrdsuspõhiõigusega. Õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav

õigus kuulub olemuslikult PS §st 32 tuleneva omandipõhiõiguse kaitsealasse. PS §st 10 tulenev

õiguspärase ootuse põhimõte peab andma isikule kindluse kehtestatud õigusnormide püsimajäämise

suhtes. Igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ning

seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik, riik ei tohi tegutseda

sõnamurdlikult ka varem seadusega antud pensioni saamise õiguse äravõtmisel. PS § 12 lõikest 1

6(11)

5-17-13

tulenev üldine võrdsuspõhiõigus kaitseb isikut ka tema põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise eest

pensioniõiguse tekkimisel või pensioni maksmisel võrreldes muude sarnases olukorras olevate

isikutega.

35. Kolleegium leiab, et ka käesoleva asja lahendamisel tuleb hinnata, kas seadusandja rikkus

KS § 1322 lõikes 2 ette nähtud kohtunikupensioni eriliigi kaotamisega omandipõhiõigust ja

võrdsuspõhiõigust koostoimes kaebaja õiguspärase ootusega pensioni saamisele.

36. Kohtuniku KS § 1322 lõikes 2 sätestatud pension ei ole riigi vajaduspõhine abi, mille andmine

oleks PS § 28 kaitsealas. Õigust sellele pensionile ei taga ka põhiseaduse teised sätted. Õigus

ametipensionile, ka kohtuniku vanaduspensionile, oli seadusandja poolt kohtunikule

antud subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua.

III

37. Kolleegium käsitleb esmalt õiguspärase ootuse põhimõtte järgimist seadusandja poolt selle

koostoimes kaebaja omandipõhiõigusega ja hindab seejärel kaebaja võrdsuspõhiõiguse riive

põhiseaduspärasust.

38. Isiku õiguspärane ootus saab tugineda eelkõige sellisele riigipoolsele lubadusele, mille puhul

isik saab mõistlikult loota, et seda ei muudeta (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri

2006. aasta otsus asjas nr 3313306, punkt 19; 27. jaanuari 2010. aasta otsus asjas nr 3317909,

punkt 15). Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud

eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele,

kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3412713, punkt 50).

39. Riigikohus on varem märkinud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei võta siiski parlamendilt

õigust juba kehtivaid seadusi muuta ega põlista senist õiguslikku olukorda. Selline järeldus oleks

vastuolus samuti PS §st 10 tuleneva demokraatia põhimõttega. Rahvas on kõrgeima võimu kandja

(PS § 1), keda esindusdemokraatia tingimustes esindab perioodiliselt toimuvate valimiste teel

volitatud Riigikogu. Seadusandja võib õigussuhteid muutunud olude järgi ümber kujundada ning

sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid

reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses

(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3412004,

punkt 14).

40. Samuti on Riigikohus leidnud, et põhiseadus ei kaitse isikut iga pettumuse eest, mis on tingitud

talle soodsa regulatsiooni muutmisest, vaid keelab õigussuhete ümberkujundamisel kehtivat

regulatsiooni usaldanud isikute ülemäärase kahjustamise (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3412713, punktid 50 ja 69).

41. Eelnevast tulenevalt on õiguslikku regulatsiooni, mille kehtima jäämist kaitseb isiku õiguspärane

ootus, võimalik põhiseaduspärasel viisil muuta, kui muudatustel on eesmärk, mis kaalub üles

kaebaja õiguspärase ootuse regulatsiooni kehtima jäämiseks. Samuti peab uue regulatsiooni

jõustumiseks olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saavad oma tegevuse

vajadusel ümber korraldada, ehk peab järgima vacatio legis’e põhimõtet (vrd Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2017. a otsus asjas nr 341517, punktid 73

ja 74).

7(11)

5-17-13

42. Kohtuniku viimase ametipalga suurusest sõltuv invaliidsuspension, mida maksti sõltumata isiku

vanusest I ja II grupi invaliidile, kes oli vähemalt 15 aastat kohtunikuna töötanud, sätestati

kohtuniku staatuse seaduses juba 1996. aastal. 2002. aastal jõustunud KS § 78 lõikes 2 nähti ette

kohtuniku vanaduspension, mille saamise õigus tekkis 100-, 90- või 80-protsendilise töövõime

kaotuse korral pärast 15-aastast kohtunikuna töötamist ka juhul, kui kohtunik ei olnud jõudnud

vanaduspensioniikka. Pensioni suurus oli KS § 78 lõike 3 kohaselt 75 protsenti tema viimasest

ametipalgast. KS § 78 lõige 2 kehtis kuni 1. juulini 2013, mil jõustus kohtunike ametipensionide

süsteemis ulatuslikke muudatusi teinud Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise

ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse

muutmise seadus. Kuid ka selle seadusega ei kaotatud eelnimetatud kohtuniku vanaduspensioniikka

jõudmisest sõltumatut vanaduspensioni, vaid määratleti uuel viisil selle saajate ring ja pensioni

saamise muud tingimused. KS § 1322 lõike 2 kohaselt tekkis kohtunikul sõltumata vanusest õigus

kohtuniku vanaduspensionile 100-, 90- või 80-protsendilise töövõime kaotuse korral, kui ta oli

olnud kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja oli 2013. aasta 1. juuliks töötanud

kohtunikuna vähemalt 15 aastat või oli 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ja tal täitus

pensionile jäämise ajaks kohtuniku vanaduspensioni saamiseks vajalik staaž. Kohtuniku

vanaduspensioni määraks jäi KS § 1326 lõike 1 kohaselt endiselt 75 protsenti tema viimasele

ametikohale vastavast ametipalgast.

43. KS § 1322 lõikega 2 ette nähtud kohtuniku vanaduspension kaotati 19. novembril 2014 vastu

võetud ja 1. juulil 2016 jõustunud TVTS § 40 punktiga 4. Samal ajal jõustunud TVTS § 40

punktiga 5 kaotati ka KS § 1322 lõikega 4 ette nähtud kohtuniku töövõimetuspension.

44. I. Saar alustas kohtunikuna teenistust 1993. aastal, tal täitus KS § 1322 lõikes 2 sätestatud

kohtunikuvanaduspensioni saamise eelduseks olev 15aastane kohtunikutöö staaž juba 2008. aastal,

ning ta võis sellest ajast alates lugeda end nii varem kehtinud KS § 78 lõike 2 kui ka 2013. a

jõustunud KS § 1322 lõike 2 alusel töövõime kaotuse vastu kindlustatuks. Arvestades aastakümneid

põhimõtteliselt samana kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mis kindlustas kohtunikule tema 80 kuni

100 protsendilise töövõimetuse korral vanaduspensioni 75 protsendi ulatuses tema viimasest palgast,

kohtunikuameti olemuslikku pikaajalisust ja seda, et I. Saarel olid vanaduspensioni saamise muud

eeldused täidetud juba pikka aega enne TVTS § 40 lõike 4 jõustumist, leiab kolleegium, et kaebajal

oli tekkinud õiguspärane ootus, et ta saab püsiva töövõimetuse tekkimisel kohtuniku

vanaduspensioni KS § 1322 lõikes 2 sätestatud tingimustel.

45. Samuti riivati kaebaja omandiõigust TVTS § 40 lõike 4 kehtestamise tulemusel olulisel määral.

Kaebaja vanaduspensioni suurus KS § 1322 lõike 2 järgi oleks olnud KS § 1326 lõikest 1 tulenevalt

75 protsenti tema viimasele ametikohale vastavast ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates

pension määratakse. Kaebaja ametipalk pensioni määramise ajal oli 3437 eurot ja 46 senti, millest

arvutatav pensioni suurus oleks olnud 2578 eurot ja 70 senti. Kaebajale määratud töövõimetoetuse

suurus on 348 eurot ja 75 senti. Lisaks sai ta sotsiaaltoetust 53 eurot ja 70 senti kuus. Seega vähenes

töövõimereformi tulemusel kaebajale puuduva töövõime korral makstav rahasumma mitu korda.

46. TVTS § 40 lõike 4 kehtestamine ja sellega KS § 1322 lõikes 2 sätestatud kohtuniku

vanaduspensioni kaotamine toimus töövõimereformiga pensionikindlustuse süsteemis tehtud

laiemate muudatuste raames. Kolleegium nõustub õiguskantsleri ja Riigikogu

põhiseaduskomisjoniga, et nende muudatuste eesmärki ei saa võrdsustada üksnes avalike rahaliste

vahendite kokkuhoiu saavutamise ja sellega riikliku pensionikindlustuse süsteemi jätkusuutlikkuse

tagamise eesmärgiga. Otsese rahalise toetuse andmine sooviti asendada ulatuslikumalt töövõime

kaotusega isikule teenuste pakkumisega (vt TVTSi eelnõu 678 SE seletuskiri, lk 13). Seadusandja

järgis TVTS-i kehtestamisel juba varem oma tegevuse aluseks võetud sotsiaalpoliitilist põhimõtet, et

8(11)

5-17-13

kohtunikele ja muudele avalikele teenistujatele antud erilisi ametikohast sõltuvaid sotsiaalseid

tagatisi kärbitakse ja ühtlustatakse neid teistele isikugruppidele ette nähtud tagatistega. Konkreetselt

§ 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamist põhjendati TVTS-i eelnõu seletuskirjas asjaoluga, et sisuliselt

on selles paragrahvis ette nähtud vanaduspensioni puhul tegemist töövõimetuspensioniga ning et

pensioni kaotamist kompenseeritakse kohtuniku teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse

puhul avaliku teenistuse seaduse (ATS) alusel makstava hüvitise suurendamisega (TVTS-i eelnõu

678 SE seletuskiri, lk 43).

47. Seadusandja eelnimetatud eesmärgid on kolleegiumi hinnangul legitiimsed ja hõlmatud tema

laia kaalutlusruumiga sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel ning pensioni- ja töövõimetuskindlustuse

süsteemi ümberkujundamisel. Samuti on laiaulatusliku sotsiaalse reformi elluviimisel piiratud

võimalus kaaluda ja ette näha selle mõju iga üksikisiku olukorrale.

48. Tuleb arvesse võtta, et kuigi kaebaja omandiõigust riivati TVTS § 40 punkti 4 kehtestamisega

oluliselt, ei võetud kaebajalt talle varem lubatud sotsiaalset hüve täielikult, vaid asendati see

töövõimetoetuse saamise võimalusega TVTS-i alusel.

49. Samuti leiab kolleegium, et riik ei andnud 1. juulil 2013 tehtud kohtunike ametipensionide

süsteemi muudatustega isikutele õiguslikku lubadust, et kohtunike sotsiaalseid tagatisi tulevikus

enam ei muudeta. Seadusandja on pidanud vajalikuks kohtunike ametipensionide süsteemi

mitmeastmelist ümberkujundamist sõltuvalt laiema sotsiaalpoliitilise reformi kulgemise ajakavast

ning ühitanud need kohtunike pensionisüsteemi muudatused, mis puudutasid olemuslikult kohtuniku

töövõimetuspensioni (KS § 1322 lõikes 2 ja lõikes 4 ette nähtud muudatused), TVTS-i jõustamise ja

töövõimereformiga.

50. Ei esinenud erandlikke asjaolusid, mis Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt oleksid

võinud tugevdada kaebaja ootust senise õigusliku regulatsiooni kehtima jäämise suhtes. Kaebaja ei

kuulunud isikute hulka, kes oleks juba asunud seadusega talle antud pensioniõigust realiseerima või

omanud õiguspärast ootust soodustuse saamiseks tähtajaliselt kehtiva regulatsiooni alusel (vrd nt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. jaanuari 2012. aasta otsus asjas

nr 3412411, punkt 49; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri

2013. aasta otsus asjas nr 3412713, punkt 69).

51. KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamist ette nägev TVTS § 40 lõige 4 võeti Riigikogu poolt

vastu 19. novembril 2014 ja jõustus 1. juulil 2016. Seega jäi seaduse vastuvõtmise ja jõustumise

vahele rohkem kui pooleteise aasta pikkune ajavahemik. Kolleegiumi hinnangul ei saa seda lugeda

selgelt liiga lühikeseks perioodiks, mille jooksul ei oleks kohtunikel, sh ka kaebajal, olnud võimalik

õiguslike muudatuste mõju ette näha ja teha ettevalmistusi enda paremaks kindlustamiseks uues

õiguslikus olustikus, nt eraõiguslike kindlustuslepingute sõlmimise teel enda kaitsmiseks sissetuleku

vähenemise eest töövõimetuse tekkimisel. Muu hulgas tuleb arvestada kohtuniku õiguslikku

asjatundlikkust ja keskmisest isikust eelduslikult paremat võimet õiguslike muudatuste tähendust

mõista ning oma käitumist sellele vastavalt suunata.

52. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et TVTS-i kehtestamisel ei rikutud kaebaja

omandipõhiõigust koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega. Asjassepuutuvate normide

kehtestamisel oli seadusandjal avar kaalutlusruum ja kaalukas eesmärk. Seadusemuudatuse

vastuvõtmise ja kehtima hakkamise vahele jäi ajavahemik, mis võimaldas kaebajal juba enne

muudatuste jõustumist astuda soovi korral samme oma sotsiaalse kaitstuse parandamiseks.

9(11)

5-17-13

53. Järgnevalt hindab kolleegium, kas TVTS § 40 lõike 4 ja KS § 1322 lõike 21 kehtestamisega on

rikutud kaebaja PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust.

54. Kolleegiumi hinnangul ei riivanud ainuüksi TVTS § 40 lõike 4 kehtestamine ja selle tulemusel

kohtuniku vanaduspensioni sätestava KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamine põhiseadusevastaselt

kaebaja võrdsuspõhiõigust. KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamine tõi kaasa erineva kohtlemise

üksnes nende kohtunike vahel, kellele kohtuniku vanaduspension oli määratud KS § 1322 lõike 2

kehtivuse ajal ja nende kohtunike vahel, kellele selle normi kehtivuse ajal kohtuniku

vanaduspensioni ei olnud määratud. Kui esimesse gruppi kuuluvatel isikutel oli tekkinud ja säilis ka

pärast KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamist õigus saada kohtuniku vanaduspensioni, siis teise

gruppi kuuluvatel isikutel seda õigust ei tekkinud. Selline erinev kohtlemine ei ole meelevaldne,

vaid on põhjendatav eespool välja toodud töövõimereformi üldiste eesmärkidega. Seadusandjal ei

oleks olnud võimalik reformi ellu viia ilma selle sisuks olevate õiguslike muudatuste jõustumiseks

selge ajalise piiri tõmbamiseta, mis tõi omakorda kaasa erinevalt koheldavate isikute gruppide

tekkimise.

55. Teistsugune on olukord kolleegiumi hinnangul aga KS § 1322 lõike 21 mõju hindamisel kaebaja

üldisele võrdsuspõhiõigusele.

56. KS § 1322 lõike 21 kohaselt on kohtunikul, kellel on tuvastatud 100-, 90- või 80protsendiline

püsiv töövõime kaotus RPKS-i alusel, õigus taotleda kohtuniku vanaduspensioni kuni 2016. aasta

1. juulini kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel. Seega seadis nimetatud norm kaebaja kohtuniku

vanaduspensioni taotlemise ja saamise võimaluse sõltuvusse tema töövõime kaotuse tuvastamisest

RPKS-i alusel. Töövõime kaotuse tuvastamist reguleeris kuni 2017. a 1. jaanuarini kehtinud RPKS-i

3. peatükk. Sõltumata nimetatud peatüki kehtivusest, sätestas RPKS § 619 lõige 1, et ajavahemikul

1. juulist 2016 kuni 31. detsembrini 2016 oli RPKS-i alusel võimalik taotleda püsiva töövõime

kaotuse tuvastamist üksnes isikutel, kes olid tunnistatud püsivalt töövõimetuks pärast 2010. aasta

1. juulit, või isikutel, kellele oli juba varem määratud riiklike elatusrahade seaduse alusel

invaliidsusgrupp (n-ö korduvat töövõimetuse tuvastamist taotlevad isikud). Seevastu sellistele

isikutele, kellel varem töövõimetust RPKS-i alusel või invaliidsusgruppi riiklike elatisrahade

seaduse alusel tuvastatud ei olnud, tuli TVTS § 27 lõike 1 alusel 1. juulist 2016 kohaldada töövõime

hindamist TVTS-i järgi ning RPKS-i alusel nende isikute töövõime kaotuse tuvastamine enam

võimalik ei olnud. Seega ei olnud kohtunikul, kelle püsivat töövõimetust ei olnud tuvastatud

hiljemalt 30. juunil 2016, võimalik KS § 1322 lõike 21 alusel kohtuniku vanaduspensioni taotleda.

Kuna ka kaebaja puhul ei olnud tegemist töövõimetuse korduva tuvastamisega, ei olnud tal võimalik

oma töövõimetuse tuvastamist RPKS-i alusel alates 1. juulist 2016 taotleda ja seega ka kohtuniku

vanaduspensioni saamise eeldusi täita. Kaebajal ei olnud alates 1. juulist 2016 võimalik täita ka

KS §s 1324 sätestatud kohtuniku töövõimetuspensioni taotlemise tingimusi, sest 1. juulil 2016

jõustunud KS § 1324 lõige 1 võimaldab kohtuniku töövõimetuspensioni taotleda üksnes kohtunikul,

kellel on tuvastatud püsiv töövõimekaotus RPKS-i alusel enne 2016. aasta 1. juulit.

57. Kaebajal oli võimalik alates 1. juulist 2016 taotleda üksnes oma töövõime hindamist TVTS-i

alusel ja endale töövõimetoetuse määramist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ongi Eesti

Töötukassa kaebaja töövõimet hinnanud TVTS-i alusel ning Eesti Töötukassa 12. detsembri 2016. a

otsusega nr TVT/16/004501 on määratud talle puuduva töövõime tõttu töövõimetoetus.

58. Haldusasja materjalidest nähtuvalt diagnoositi kaebaja töövõimetust põhjustanud haigus aprillis

2016, seega lühikest aega enne TVTS § 40 lõike 4 ja KS § 1322 lõike 21 jõustumist 1. juulil 2016.

Kolleegium nõustub halduskohtu ja justiitsministriga, et kaebajalt ei olnud võimalik mõistlikult

eeldada, et ta asuks seejärel kohe taotlema oma töövõime püsiva kaotuse tuvastamist RPKS-i alusel.

10(11)

5-17-13

Kaebaja töövõime kaotust ei olnud sel hetkel veel alust pidada püsivaks ja täielikuks. Hiljemalt

2016. a maikuust (vt ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt tsiviilasjas nr 217447) halvenes

kaebaja terviseseisund aga juba sellisel määral, et ta ei oleks olnud võimeline iseseisvalt oma

töövõimetuse tuvastamise taotlemiseks samme astuma või muud isikut taotluse esitamiseks

volitama. Isegi kui kaebaja oleks aegsasti asunud taotlema oma töövõimetuse tuvastamist, on

kaheldav, kas töövõime puudumise tuvastamine RPKS-i alusel oleks olnud võimalik lõpule viia

30. juuniks 2016. Kolleegiumi hinnangul ei olnud võimalik ka eeldada, et kaebaja suhtes alustataks

kohe menetlust talle eestkostja määramiseks ning kaebaja töövõimetuse tuvastamine hiljemalt

30. juuniks 2016 oleks olnud võimalik korraldada eestkostja taotluse alusel. Taotlus I. Saarele

eestkostja määramiseks esitati Pärnu Maakohtule 11. jaanuaril 2017 ja eestkoste määrati alates

19. jaanuarist 2017.

59. Kolleegiumi hinnangul panevad KS § 1322 lõikest 21 tulenevad kohtuniku vanaduspensioni

saamise tingimused koostoimes TVTS § 27 lõikega 1 ja RPKS § 619 lõikega 1 kaebaja

põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda võrreldes isikutega, kes samuti olid täitnud 30. juuniks 2016

kohtuniku vanaduspensioni saamise tingimused KS § 1322 lõike 2 järgi ja kelle taotluse alusel

tuvastati nende püsiv töövõimetus RPKS-i alusel hiljemalt 30. juunil 2016. Erinevalt neist isikutest

kaebaja kohtuniku vanaduspensioni KS § 1322 lõikest 2 tulenevatel tingimustel taotleda ei saanud.

Kuna kaebaja selline erinev kohtlemine oli tingitud üksnes tema töövõimetuse tekkimise aluseks

oleva sündmuse toimumise ajast ja kaebaja terviseseisundist, mis ei võimaldanud tal õigel ajal

püsiva töövõimetuse tuvastamist taotleda, on tegemist juhuslike asjaoludega, mis kaebaja

ebavõrdset kohtlemist ei õigusta. Ka Riigikogu põhiseaduskomisjon on leidnud, et vaidlusaluse

regulatsiooniga rikuti kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust, sest ta on üksnes juhuslike asjaolude tõttu

sattunud märkimisväärselt ebasoodsamasse olukorda võrreldes kohtunikega, kelle püsiv töövõime

kaotus tuvastati enne 1. juulit 2016.

60. Kolleegiumi hinnangul oleks kaebaja võrdsuspõhiõiguse järgimine olnud tagatud juhul, kui

KS § 1322 lõikes 2 sätestatud pensioni taotlemise õigus oleks seadusandja poolt seotud kohtunikul

püsiva töövõimetuse tekkimisega enne 1. juulit 2016, mitte töövõimetuse tuvastamisega enne seda

tähtpäeva, ning kohtunikul, kellel ei olnud objektiivselt võimalik esitada SKA-le taotlust, mille

alusel tema töövõimetus oleks tuvastatud enne 1. juulit 2016, oleks olnud võimalik taotleda oma

püsiva töövõimetuse tekkimise aja tuvastamist tagasiulatuvalt. Kolleegium märgib, et kuni

31. detsembrini 2016 kehtinud RPKS § 16 lõige 8 iseenesest võimaldas tuvastada isiku püsiva

töövõimetuse tekkimise aja ka tagasiulatuvalt, ent mitte enam kui kolm aastat püsiva töövõimetuse

ekspertiisi taotlemise kuupäevast. RPKS-i alusel kaebaja töövõimetuse tuvastamiseks avalduse

esitamist pärast 30. juunit 2016 takistasid aga RPKS § 619 lõige 1 ja TVTS § 27 lõige 1.

61. Tuginedes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktile 2,

tunnistab kolleegium põhiseadusvastaseks ja kehtetuks KS § 1322 lõike 21 osas, milles see norm ei

näe ette kohtuniku vanaduspensioni taotlemise õigust kuni 1. juulini 2016 kehtinud KS § 1322

lõike 2 alusel kohtunikule, kelle enne 1. juulit 2016 tekkinud 100, 90 või 80-protsendilist püsivat

töövõime kaotust ei tuvastatud kohtuniku terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel

riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel enne 1. juulit 2016, ega võimalda kohtunikul püsiva

töövõime kaotuse tekkimise aja tagasiulatuvat tuvastamist.

Priit Pikamäe, Viive Ligi, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik

11(11)