2-15-15662/55 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21515662

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Tarrest LT OÜ hagi Koeru valla (Koeru Vallavalitsuse

kaudu) vastu võlgnevuse 61 594 euro 8 sendi, viivise ja

sissenõudemenetlusega seotud kulude 2066 eurot saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarrest LT OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

69 819 eurot 48 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tarrest LT OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Toivo Viilup

Kostja Koeru vald (Koeru Vallavalitsuse kaudu), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

Asja läbivaatamise kuupäev

27. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 21515662. Saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroole Pohla & Hallmägi Tarrest LT OÜ eest kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarrest LT OÜ (hageja) esitas 20. oktoobril 2015 Pärnu Maakohtule hagi Koeru valla (Koeru

Vallavalitsuse kaudu) (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 61 594 eurot

8 senti, võlgnevuse sissenõudemenetlusega seotud kulud 2066 eurot ning viivis alates 20. oktoobrist

2015 arvestusega 0,1% põhinõudest päevas, kuid mitte rohkem kui 6159 eurot 40 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. aprillil 2014 ehitustööde töövõtulepingu nr 6-18/35

(leping), mille kohaselt kohustus hageja tegema Aruküla mõisa peahoone renoveerimistööd

vastavalt riigihanke hankedokumentidele kooskõlas lepingutingimustega. Hankedokumentide

2-15-15662

koosseisus esitas kostja hagejale tutvumiseks mh peahoone renoveerimistööde ehitusprojekti

põhiprojekti staadiumis, millest nähtuvalt oli katuse räästaplekkide ja katuserennide seisukord

rahuldav. Põhiprojekti kohaselt tuli uuendada üksnes katkised osad ja lõigud, mis on vaja

lammutada räästakarniisi taastamiseks. 11. juulil 2014 vormistatud kaetud tööde akti kohaselt

vaadati kostja järelevalve esindaja, projekteerija esindaja ning muinsuskaitselise järelevalve tegija

osavõtul üle katusepleki seisukord. Ülevaatuse tulemusena otsustatust lähtudes koostati tööjoonis

katusekatte renoveerimistööde tehnilise lahenduse kirjeldamiseks ning see kooskõlastati

projekteerijaga ning järelevalvega. Kooskõlastatud joonis nägi ette olemasoleva räästapleki

säilitamise ning tööjoonise kooskõlastamise järel alustas hageja tööjoonise alusel katusetöid.

Muinsuskaitseamet (MKA) peatas peahoone katusetööd, kuna MKA hinnangul ei ole tehtud

korralikku ekspertiisi, mis põhjendaks osa katusekatte säilitamist või vajadust see ümber teha, ning

lahendust ei ole kooskõlastatud MKA-ga. 6. oktoobril 2014 saavutati MKA kooskõlastus esialgse

projektlahendusega võrreldes muudetud räästasõlme tehnilisele lahendusele ja luba katusetöid

jätkata. Hageja edastas kostjale kooskõlastamiseks muudatustööde hinnapakkumise, mis sisaldas mh

katuse muudatustööde ja räästatõstjate täiendavate kinnitustöödega seotud kulusid. Kostja palus

lisatööde hinnapakkumist täpsustada. Lõplikku kokkulepet lisatööde maksumuses pooled ei

saavutanud.

26. novembril 2014 peatas MKA peahoone katusetööd teist korda, sest restaureerimistööd ei

vastanud kooskõlastatud projektdokumentatsioonile. Katusetööde tegemisel juhindus hageja

projekteerija ja kostja järelevalvega (sh MKA järelevalvega) kooskõlastatud tehnilisest lahendusest.

MKA keelas katusetööde käigus roovituse rihtimise distantsliistude ja kiiludega ning nõudis sarikate

pealispindade rihtimist vajalikul määral ja sarika laiuselt puitu lisades. 9. jaanuaril 2015 andis MKA

kooskõlastuse tööjoonisele nr RSM-1. Hageja esitas kostjale hinnapakkumise katusetöödega seotud

lisatööde eest tulenevalt MKA kooskõlastatud tehnilisest lahendusest ning teavitas, et ei pea

võimalikuks katusetööde tegemist jätkata enne lisatööde koosseisu ja maksumuse kohta kokkuleppe

saavutamist. Lisatööde kogumaksumus oli 61 594 eurot 8 senti (sh käibemaks). Kostja ja hageja ei

suutnud lisatööde koosseisus ja maksumuses kokkuleppele jõuda, mistõttu 19. veebruaril 2015

otsustati ühiselt katusetöid jätkata. 30. juulil 2015 andis hageja lepingu esemeks olevad tööd

(sh lisatööd) kostjale üle ning kostja võttis tööd vastu. Pooled on eri meelt katuse rihtimistööde,

räästatõstjate läbilõikamise ning karniisi taastamistööde tegemisega kaasnenud lisatööde koosseisu

ja maksumuse osas. Samuti nõuab hageja 2066 euro suuruste õigusabikulude hüvitamist, mis hageja

on kandnud kostjalt võlgnevuse sissenõudmise tõttu. Lisaks on hagejal kostja vastu viivise nõue.

Alternatiivselt on tellija keeldumine projektis esinevatest ebatäpsustest tingitud lisakulude

hüvitamisest vastuolus hea usu põhimõttega. Kui lepingu alusel on lisatasu nõudmine välistatud, on

õiguslikult võimalik hageja nõude rahuldamine ka käsundita asjaajamise sätete või alusetu

rikastumise sätete alusel.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et lepingu tingimusi ja hinda võib muuta üksnes poolte kirjalikul kokkuleppel. Kuna

kokkulepet ei ole, siis on töövõtja nõue alusetu. Poolte vahel ei olnud praktikat lisatööde

kooskõlastamiseks kostja projektijuhiga. Tehtud lisatööd kuulusid lepingusse ning nende eest ei

tulnud maksta lisatasu. Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 järgi pidi hageja pakkumuses arvestama

ka nende tööde tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid on vajalikud

teha tulenevalt ehitusobjekti tegelikust olukorrast ja seisundist. Kostja eeldas, et hageja on objekti

olemasoleva olukorraga tutvunud ning oma pakkumuses arvestanud kõikide vajalike töödega.

Pakutu suhe tegelikkusesse on hageja risk. Hageja pidi pakkumuses arvestama nende tööde

tegemisega, mis tulenevad kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest, standarditest ja vastavate

ametkondade (sh MKA) nõuetest. Hageja pidi arvestama, et eelnimetatud ametkonnad võivad tööde

2(13)

2-15-15662

käigus või tööde vastuvõtmisel esitada lisanõudeid. Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 sätestas, et

mitmeti tõlgendatavate lahenduste/formuleeringute/tööde suhtes, kui nende kohta ei ole esitatud

hankemenetluse ajal täpsustavaid küsimusi, loetakse hankelepingu täitmise ajal prioriteetseks

hankija tõlgendus.

Isikud, kes on täitnud kostjaga sõlmitud erinevate lepingute alusel kas projektijuhi,

omanikujärelevalve tegija, muinsuskaitselise järelevalve tegija või projekteerija ülesandeid, ei ole

olnud kostja esindajad. Isegi kui nimetatud isikud nõustusid teatud lahendustega, ei saa seda pidada

lepingu muutmiseks. Kostjat esindasid lepingust tulenevates õigustes ja kohustustes vallavanem

ning lepingust tulenevates tehnilistes küsimustes abivallavanem.

Hagejale ei ole õigusabikuludega kahju tekkinud, sest Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi kliendiks

on olnud Meisel Ehitus OÜ, mitte hageja.

3. Pärnu Maakohus jättis 18. novembri 2016 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 8430 eurot ja

viivise menetluskuludelt.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt olid pooled tulenevalt lepingu pdest 14.1 ja 2.2 kokku

leppinud, et lepingut muudetakse üksnes kirjalikus vormis, mistõttu ei saa hageja muus vormis

kokkulepetele tugineda. Lepingus kokkulepitud tulemuseks oli renoveeritud Aruküla mõisa

peahoone, mis on riigi kaitse all olev kinnismälestis. Hoone restaureerimise ja ehitamise projektid

tuli kooskõlastada MKA-ga (muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 35 lg 4). Selgusetu on eriteadmistega

isiku Ü. Lainsalu arvamus, et projekti joonis kajastab olemasolevat olukorda, kui ta ei ole objektil

käinud ning jooniselt on nähtav, et räästatõstja ots ja karniis on lahus ning nende vahel on

tuulutuspilu. Samuti nähtub põhiprojektist, et räästatõstja ots peab olema karniisist lahus ning nende

vahele on ette nähtud 20 mm pilu. MKA ei esitanud ehitustööde käigus hagejale üllatuslikult nõuet

eraldada räästatõstjad karniisist. 2015 kooskõlastatud räästasõlme lahendus on analoogne 2013. a

kooskõlastatud ehitusprojekti lahendusega, mille alusel tegi hageja oma hinnapakkumise. Hageja

pidi tööprojekti staadiumis välja töötama lahendused räästatõstjate eemaldamiseks karniisist ning

krohvi püsimajäämiseks.

Hageja alustas töid vajalikke tööprojekte koostamata. Pärast ehitustööde peatamist töötas hageja

esimest korda välja räästasõlme ehitamiseks, sh räästatõstjate eraldamiseks karniisist ning

rihtimistööde tegemiseks, vajalikud tehnilised lahendused ning esitas need tööprojektis

AE22.M. Hageja MKA-ga kooskõlastatud tööprojekti ei järginud. Hageja soovis teha katuseräästa

töid nii, et räästatõstjaid ei peaks karniisist eemaldama, kuid MKA jäi põhiprojektis ja joonisel

AE22.M esitatud lahenduse juurde ja nõudis räästatõstjate eemaldamist karniisist. Hagejalt ei ole

nõutud räästatõstjate läbilõikamist, vaid räästatõstjate eraldamist karniisist. Räästatõstjate

läbilõikamine oli vaid üks võimalus räästatõstjate otste karniisist eraldamiseks. Teine võimalus oli

tõsta räästatõstjaid kiilumise teel. MKA kooskõlastas tööjoonise RSM1, mille järgi tegi hageja tööd.

Hageja on põhjendanud kooskõlastatud ehitusprojektile mittevastavate ehitustööde, samuti lisatööde

tegemist projekteerija, projektijuhi ja omanikujärelevalve tegija heakskiiduga. Omanikujärelevalve

tegijal ei olnud kostja esindamise õigust. Samuti ei olnud projektijuhil ja projekteerijal mingeid

volitusi kostja nimel tegutsemiseks.

Põhiprojektis esitatud lahendused ei olnud lõplikud ning peahoone renoveerimisel tekkinud

probleeme tuli lahendada tööprojekti koostamise käigus. Hageja kohustuseks oli teha lisauuringuid

3(13)

2-15-15662

ehitus- ja restaureerimistööde kohaseks tegemiseks vajalikus mahus, pakkuda välja vajalikke

lahendusi ning koostada ja kooskõlastada ehitustööde tegemiseks tööprojekte.

Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 kohaselt pidi hageja pakkumuses arvestama ka nende tööde

tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid on vajalikud teha tulenevalt

ehitusobjekti tegelikust olukorrast ja seisundist. Pakutu suhe tegelikkusesse on hageja risk. Hageja

pidi pakkumuses arvestama nende tööde tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt

kirjeldatud, kuid tulenevad kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest, standarditest ja

vastavate ametkondade (sh MKA) nõuetest. Hageja pidi arvestama, et eelnimetatud ametkonnad

võivad tööde käigus või tööde vastuvõtmisel esitada lisanõudeid. Hageja ei ole lisatöid teinud ning

väidetavate lisatööde hüvitamise nõue on põhjendamatu. Kostjal ei ole kohustust tasuda hagejale

tööde eest, mis tehti ilma ehitusprojekti muudatuseta, vastuolus lepinguga ja

projektdokumentatsiooniga ning vajasid ümbertegemist. Kostja keeldumist maksta lisatasu ei saa

pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kuna hageja oli poolte vahel sõlmitud lepingust

tulenevalt kohustatud tegema vaidlusalused tööd lepingus kokkulepitud tasu eest, on hageja nõue

alternatiivsetel alustel välistatud. Tuleb arvestada ka sellega, et tegu oli riigihanke tulemusel

sõlmitud töövõtulepinguga.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. mai 2017 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid osaliselt muutis ja täiendas otsuse põhjendusi.

Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 2160 eurot ja viivise menetluskuludelt.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tulenes lepingu eesmärgist hageja kohustus teha

vaidlusalused katusetööd lisatasu saamata. Töömahtu kuulus ka lisauuringute tegemine ehitus- ja

restaureerimistööde kohaseks tegemiseks vajalikus mahus, tööjooniste või tööprojektide koostamine

ning nende kooskõlastamine MKA-ga. Põhiprojekt ei sätestanud kõiki vajalikke töid ega

ehitustehnilisi lahendusi, vaid need tuli hagejal endal välja töötada ja vajadusel kooskõlastada

MKA-ga. Pakkumuse tegemisel kandis hageja riski, et tuleb teha töid, mis ei ole

hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid tulenevad kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest

normidest, standarditest ja vastavate ametkondade nõuetest, ning et ametkonnad võivad tööde

käigus või tööde vastuvõtmisel esitada lisanõudeid. Sellise riski olemasolu nähtub

hankedokumentidest ja pidi olema ka hagejale ettenähtav. Eelnimetatut ei väära ka väide, et lepingu

ese oli ehituslikult äärmiselt keeruline objekt ning katusetööde tegelikku mahtu (ja sellest tulenevalt

ka maksumust) ei olnud võimalik ehituslepingu sõlmimisel ette näha. Töö maksumuse riski kannab

üldjuhul töövõtja kui professionaal ehk hageja.

Maakohus ei ole hinnanud VÕS § 13 lgt 3. Samas ei anna viidatud säte alust asuda seisukohale, et

hageja pidi kostja käitumisest saama aru, et kostja on nõus lepingu muutmisega ka teistsuguses

vormis. Poolte senisest praktikast ei saa järeldada, et kokkulepe lisatööde kohta võis olla ka

kirjalikust vormist erinevas vormis. Käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendid ei anna alust asuda

seisukohale, et lepingu täitmise käigus kujunes poolte vahel välja praktika, et kostja tegelikuks

4(13)

2-15-15662

esindajaks hagejaga suhtlemisel oli projektijuht O. Baum, mitte aga Ü. Jääger või vallavanem

A. Tamm. Iseenesest ei välistanud kirjaliku kokkuleppe puudumine hilisemat tasunõude esitamist

lisatööde eest. Kostja on õigustatult tuginenud lepingu muutmisele ettenähtud vorminõudele, sest

hageja ei võinud kostja käitumisest aru saada, et kostja on nõus lepingu muutumisega muus vormis.

Kuna lepingu punktis 14.1 sätestatud vorminõue iseenesest hilisemat lisatööde tasunõude esitamist

ei välistanud, siis ei ole ka alust pidada nimetatud lepingutingimust hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks.

Ehitustööde tegemiseks tuli hagejal koostada tööprojekt, sh räästatõstjate karniisist eemaldamisega

seotud ehitustehniline lahendus ja katuse rihtimise metoodika, ja kooskõlastada see MuKS § 35 lg 4

ja muinsuskaitse eritingimuste p 5.1 järgi MKA-ga. Katuse rekonstrueerimist puudutavaid

tööjooniseid või katuse rekonstrueerimise ehitustehnilist lahendust ei saa pidada muinsuskaitse

aspektist ebaoluliseks muudatuseks, mida ei peaks MKA-ga kooskõlastama.

Hagejal oli kohustus kontrollida ja selgitada välja, millise tulemuse saavutamist temalt oodatakse,

kas põhiprojekti joonised on töödele sobivaks aluseks ning kas tmea valitud ehitustehniline meetod

on tulemuse saavutamiseks sobiv. Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 kohaselt tuli pakkumuses

arvestada ka nende tööde tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid on

vajalikud teha tulenevalt ehitusobjekti tegelikust olukorrast ja seisundist. Pakutu suhe tegelikkusesse

on hageja risk. Muinsuskaitse eritingimuste ps 3.4.1 on märgitud, et viimistlust ja konstruktsioone

on avatud vähe ning enne ehitustööde algust on vajalik teha lisauuringuid. Hageja oli lepinguga

võtnud andmete õigsuse ja katuse tegeliku seisu väljaselgitamise riski. Põhiprojekti joonised nägid

ette räästatõstjate eraldamist karniisist. Joonistelt ei tulenenud, et räästatõstjate läbilõikamine on

ainus lahendus, kuid need siiski eeldasid, et lõpptulemusena on räästatõstja ja karniisi vahel 20 mm

pilu. Kas tegelikult oli räästatõstja ja karniisi vahel 20 mm pilu juba olemas, pidi hageja kindlaks

tegema. Põhiprojekti joonised ei pidanud nägema hagejale ette lõplikku ehitustehnilist lahendust ega

nimetama vajalikke tööoperatsioone, vaid hagejal tuli endal koostada projektid ja joonised töö

nõuetekohaseks tegemiseks, korraldades vajadusel enne uurimise. Kuna hageja võttis endale

andmete õigsuse ja katuse tegeliku seisu väljaselgitamise riski, siis ei ole eriteadmistega isiku

ehitustehnilisel hinnangul asja lahendamisel määravat tähtsust. Hageja ei järginud katusetööde

tegemisel põhiprojekti joonisel toodud lahendust.

Ringkonnakohus möönab, et hageja suhtes on käitutud mõnevõrra vastuoluliselt. Muuhulgas leiti, et

ehk oleks õigem räästatõstjad läbi lõigata. Samas ei nähtu hageja väidetest, et selle vastuolulise

käitumise tõttu oleks hageja kandnud lisakulusid. Samuti ei olnud tööde peatamisel seost viidatud

vastuolulise käitumisega.

Arvestades lepingus kokkulepitut, ei saa vaidlusaluseid töid pidada lisatöödeks. Riigihanke tehnilise

kirjelduse p 9.2 kohaselt tuleb ehitus- ja restaureerimistööde tegemisel arvesse võtta muinsuskaitse

eritingimusi ning p 9.4 kohaselt tuleb täita muinsuskaitselise järelevalve tehtud asjakohaseid

ettekirjutusi. Muinsuskaitse eritingimuste p 3.4.2.4 kohaselt vajab katus kapitaalsemat remonti.

Kuna sarikate otsad on osaliselt müüritise sees, pole sarikate otste tehnilist olukorda võimalik täpselt

hinnata. Sarikaotste ja karniisi remontimiseks on vaja avada ja asendada kogu katuse plekist

räästaosa tagamaks ligipääsu sarikate otstele ja karniiside konstruktsioonidele. Arvestades hageja

töövõtu mahtu kuuluvat lisauuringute tegemise nõuet ning riigihanke tehnilise kirjelduse p 8, mille

kohaselt on pakutu suhe tegelikkusesse hageja risk, siis ei saa kostjale ette heita seda, kui katuse

renoveerimise käigus konstruktsioonide avamisel sai teatavaks uusi asjaolusid. Hageja pidi

arvestama ettenägematute tööde ja tööde mahu suurenemise riskiga. Seega ei ole räästatõstjate

eraldamine karniisist ja katuse rihtimine sarikate rihtimise teel käsitatavad lisatöödena, mille eest

oleks hagejal õigus saada lisatasu. Kuna nimetatud töödega on seotud ka karniisi taastamistööde

5(13)

2-15-15662

tegemine suuremas mahus, siis ei olnud ka karniisi taastamistööd lisatööd. Lepingu kohaselt

kohaldub ETÜ 2013 lepingus reguleerimata küsimustes. Praegusel juhul ei ole aga hagis märgitud

tööd lisatööd.

Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei ole hinnanud seda, kas ehituskoosoleku protokollis nr 22

viidatud kokkulepet saab käsitada lahtiste tingimustega kokkuleppena lisatööde tegemise kohta

VÕS § 26 lg 1 tähenduses. Kuna kohtud on aga tuvastanud, et hageja tehtud tööd ei ole käsitatavad

lisatöödena, siis ei ole hagejal kostja vastu nõuet lisatasu saamiseks, mistõttu ei anna viidatud

kokkulepe hagejale lisatasu saamise õigust.

Maakohus on õigesti leidnud, et kuna vaidlusalused tööd kuulusid töövõtulepingu mahtu, siis ei saa

hageja nõuda hagiavalduses märgitud summat lepinguvälise võlasuhte alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole jälgitav ringkonnakohtu järelduste kujunemine ning

see, millistele tõenditele on ringkonnakohus tuginenud. Ringkonnakohus on mh jätnud tähelepanuta

mitmed tähtsad tõendid ega ole vastanud mitmetele hageja apellatsioonimenetluse seisukohtadele.

Asjakohatu ja ebatäpne on ringkonnakohtu järeldus, nagu kannaks töö maksumuse riski üldjuhul

töövõtja kui professionaal. Ekslik on järeldus, et hageja on töövõtjana kohustatud tegema mistahes

lisakulusid lepingu täitmise käigus ilmnenud võimalike uute puuduste kõrvaldamiseks või tellija

ning tema nõudmisel tehtud projektimuudatuste elluviimiseks. Kui töövõtja eksib eelarve

koostamisel tellija antud ebaõige sisendi tõttu, siis lasub sellisest eksimusest tulenev risk tellijal.

Algne projektlahendus räästatõstjate läbilõikamist ega katuse rihtimist sarikate rihtimise teel ette ei

näinud ning räästatõstjate läbilõikamise keelasid katusetööde käigus korduvalt ka kostja ning tellija

projektimeeskonna liikmed. Tegemist oli tellija suunistega VÕS § 641 lg 3 tähenduses. Hageja on

temale antud ehitusprojekti ka piisavalt kontrollinud, mille käigus ilmneski, et põhiprojekti alusel ei

ole võimalik katusetöid teha ning osutus vajalikuks põhiprojekti muutmine. Muudetud lahendus

nägi ette räästatõstjate eraldamise karniisist kiilumise teel ilma õiguseta räästatõstjaid läbi lõigata.

Olukorras, kus tellija juhistele vaatamata asus MKA edaspidi siiski räästatõstjate läbilõikamist

nõudma, ei ole loogiline ega kooskõlas hea usu põhimõttega, et sellega kaasnenud tööde kallinemise

risk jääks täies ulatuses töövõtja kanda.

Lepingu muudatuse kirjalik vormistamata jätmine ei mõjuta hageja õigust lisatööde eest tasu saada.

Pooltevahelise praktika kohaselt toimus lisatööde tegemine ja arveldamine selliselt, et hageja

kooskõlastas lisatööde mahu ja maksumuse üksnes kostja projektimeeskonnaga. Alles lisatööde

tegemise ja arveldamise järel vormistati tagantjärele kahepoolne kirjalik kokkulepe. Hageja võis

eeldada, et kokkulepe lisatööde tegemiseks vormistatakse pärast lisatööde faktilist tegemist.

Pooltevahelise praktika kohaselt oli kostja tegelikuks esindajaks hagejaga suhtlemisel projektijuht

O. Baum. Muuhulgas toimus O. Baumi vahendusel kohtu aktsepteeritud 22. detsembri 2014

kokkuleppe allkirjastamine. O. Baumi volitused kostja esindamiseks tulenevad ka tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 121 lgst 2. Kostja ei ole lepingu täitmise käigus eitanud O. Baumi pädevust

esindada kostjat lepingu täitmisega seotud küsimustes, sh anda tellijale suuniseid. Ringkonnakohus

ei ole selgitanud, kas tellija projektimeeskonna poolt tellija teadmisel ja (vaikival) heakskiidul antud

suunised tööde tegemiseks on töövõtjale siduvad või mitte ning kui mitte, siis millisel õiguslikul

6(13)

2-15-15662

alusel võib töövõtja ignoreerida tellija projektimeeskonna antud korraldusi. Tehnilise kirjelduse

kohaselt kavatses kostja lepingu täitmiseks ja tellija õiguste teostamiseks kaasata pädeva

projektimeeskonna.

Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et lepingu täitmise käigus koostatud tööjoonised tuli

kooskõlastada MKA-ga. Ebaõige ja arusaamatu on seisukoht, mille järgi hageja pidi MuKS § 35

lg 4 alusel kooskõlastama MKA-ga mh räästatõstjate katusekarniisist eemaldamisega seotud

ehitustehnilise lahenduse ning katuse rihtimise metoodika. Ehitustööde aluseks olev

projektdokumentatsioon on kooskõlastatud MKA-ga. Lepingust ei tulenenud kohustust kõikide

lepingu täitmise käigus koostatavate töö-, detail- või teostusjooniste jooksvaks kooskõlastamiseks

MKA-ga. Lepingu täitmise käigus tekkinud jooksvad küsimused, sh põhiprojektis ettenähtud

tulemuse saavutamiseks vajalik tehnoloogiline protsess, tuli kooskõlastada üksnes muinsuskaitselise

järelevalve tegijaga. Samas on katusetööde tööjoonised MKA-ga tegelikult ka kooskõlastatud.

Hagejalt ei saanud mõistlikult eeldada, et ta oleks pidanud juba lepingu sõlmimisel (eelarve

koostamisel) nägema ette vajadust nii räästatõstjad läbi lõigata kui ka kasutada katuse rihtimiseks

mingit spetsiifilist metoodikat. Põhjendamatu on seisukoht, et katuse rekonstrueerimist puudutavaid

tööjooniseid või katuse rekonstrueerimise ehitustehnilist lahendust ei saa pidada muinsuskaitse

aspektist ebaoluliseks muudatuseks. Tööjooniste kooskõlastamine ei mõjuta seda, kas vaidlusalused

tööd on käsitatavad lisatöödena või mitte või kas hagejal on õigus saada kostjalt faktiliselt tehtud

lisatööde eest lisatasu.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hagejal oli kohustus kontrollida, kas põhiprojekti joonised

olid sobivaks tööde aluseks ning hageja valitud meetod tulemuse saavutamiseks sobiv. Kostja antud

sisend (sh põhiprojekt) ei võimaldanud ehitustööde eelarvestamisel kõiki kulusid ette näha. Sellest

tulenevalt nõuti lepingu täitmise käigus varasema projektlahendusega võrreldes lisatööde tegemist.

Põhiprojekti koosseisu kuulunud joonised ei näinud ette räästatõstjate eraldamist karniisist.

Põhiprojekti joonised kirjeldasid katuse konstruktsioonide olukorda selliselt, et räästatõstjad olid

katusekarniisist lahus. Projekt ei näinud selle juures ette mistahes täiendavate tööoperatsioonide

tegemist. Kui ilmnes põhiprojekti joonistel kajastatud räästatõstja ja karniisi vahelise pilu

puudumine, töötati ühiselt välja uus projektlahendus, mis nägi ette räästatõstjate katusekarniisist

eemaldamise kiilumise teel. Sealjuures aktsepteeris kostja neid töid lisatöödena. Põhiprojekt oli

vastavas osas ebatäpne. Samuti ei tulenenud joonistest ühtegi tehnilist lahendust räästatõstjate

eraldamiseks või seda, et nende eraldamise ainus lahendus oleks räästatõstjate läbilõikamine.

Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu viide, et hankedokumentide kohaselt oli hagejal endal kohustus

koostada projektid ja joonised töö nõuetekohaseks tegemiseks. Vajalikud tööjoonised koostati pärast

hankemenetluses hinnapakkumise esitamist lepingu täitmise käigus. Sellest ei saa järeldada, et

hageja pidanuks juba hankemenetluses ette nägema, et põhiprojekt kajastab tegelikku olukorda

ehitusobjektil olulises ulatuses valesti. Põhiprojekti mittevastavus tegelikule olukorrale ilmnes

kõigile asjaosalistele alles lepingu täitmise käigus. Käesoleva vaidluse kontekstis ei ole õiguslikku

tähendust asjaolul, et hageja ei järginud katusetööde jätkamisel väidetavalt täies ulatuses uuel

joonisel nr AE22.M fikseeritud tehnilisi lahendusi. MKA rahulolematus oli seotud esteetiliste

küsimustega. Ringkonnakohus leidis paljasõnaliselt, et puudub alus kahelda MKA nõuniku

kvalifikatsioonis ja pädevuses. Lisaks on viimase seisukohad üldsõnalised ja põhjendamata.

Ringkonnakohus küll möönis tellija vastuolulist käitumist, kuid leidis ekslikult, et hageja ei ole

seetõttu kandnud lisakulusid.

Leping ei võimalda lugeda põhiprojekti vigadest või tellija ebaõigetest juhistest tingitud lisatöid

lepingu põhimahtu kuuluvaks. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et vaidlusaluseid töid ei saa

lisatöödeks pidada. Kostja projekteerimismeeskond keelas räästatõstjate läbilõikamise, kuid pärast

tööde teist korda peatamist nõuti seda hagejalt. Arvestades asjas esitatud tõendeid, olid räästatõstjate

7(13)

2-15-15662

läbilõikamine ja sarikate rihtimine töödeks, mida tellija ega töövõtja ei saanud mõistlikult lepingu

sõlmimisel ette näha ning mis lepingu mahtu ei kuulunud. Põhiprojekti ebaõigsus ilmnes alles pärast

lepingu sõlmimist. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellises olukorras lugeda räästatõstjate

läbilõikamise ja sarikate rihtimisega seotud tööd lepingu algsesse mahtu ehk põhiprojekti järgi

tegemisele kuuluvaks. Katusekarniisi taastamise tööd olid tingitud räästatõstjate läbilõikamisest.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et lepingu täitmise käigus aktsepteerisid vaidlusaluste

tööde käsitlemist lisatöödena kostja projektimeeskonna liikmed ning samuti MKA esindaja.

Ringkonnakohus on alusetult välistanud ETÜ 2013 regulatsiooni kohaldamise. Tegemist on lepingu

p 3.2 järgi lepingu osaga. ETÜ 2013 p 3.1.1 järgi vastutab projektlahenduse korrektsuse ja

nõuetekohasuse eest kostja kui tellija. ETÜ 2013 p 8.1.4 kohaselt kannab tellija kulud, mis

kaasnevad lepingus sõnaselgelt ettenägemata tehnoloogilise lahenduse elluviimise nõudmisega.

Seega kuuluvad vaidlusalused lisatööd täiendavalt tasustamisele. Regulatsiooni kohaldatavust näitab

asjaolu, et kostja aktsepteeris räästatõstjate üleskiilumist lisatööna.

Kuivõrd ringkonnakohus aktsepteeris hageja seisukohta, mille kohaselt ei välista kirjaliku

kokkuleppe puudumine hageja õigust nõuda tasu, siis ei ole lahtiste tingimustega kokkuleppe kohta

esitatud argumentidel edasises menetluses määravat tähtsust.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 pde 1–2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole

kassatsioonimenetluses vaidlustanud:

•

25. aprillil 2014 sõlmisid pooled riigihanke tulemusena töövõtulepingu, mille esemeks olid

Aruküla mõisa peahoone renoveerimistööd vastavalt riigihanke dokumentidele; kostja esitas

hagejale hankedokumentide koosseisus põhiprojekti, mille koosseisus oli joonis AE22

räästasõlme kohta;

•

18. augustil 2014 peatas MKA katusetööd, kuivõrd restaureerimistööd ei vastanud

projektdokumentatsioonile ning katuse- ja plekitööde kvaliteedile ei olnud tehtud korralikku

ekspertiisi;

•

6. oktoobril 2014 kooskõlastas MKA esialgse projektlahendusega võrreldes muudetud

räästasõlme tehnilise lahenduse joonisel AE22.M ja lubas katusetöid jätkata;

•

26. novembril 2014 peatas MKA katusetööd teist korda põhjendusel, et restaureerimistööd ei

vasta kooskõlastatud projektdokumentatsioonile;

•

9. jaanuaril 2015 kooskõlastas MKA tööjoonise RSM-i ning lubas katusetöödega jätkata;

•

12. jaanuaril 2015 esitas hageja kostja projektijuhile katusetööde lisatööde kohta tulenevalt

MKA-ga kooskõlastatud tehnilisest lahendusest hinnapakkumise 61 594 eurot 8 senti

(käibemaksuga);

•

30. juulil 2015 andis hageja lepingu esemeks olevad tööd, sh tehtud lisatööd kostjale üle.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas leping ja selles kokku lepitud tasu hõlmasid järgmiste tööde

tegemisega seotud kulusid:

•

katuse rihtimistööd MKA nõutud viisil;

8(13)

2-15-15662

•

räästatõstjate läbilõikamine;

•

karniisi taastamistööd.

Pooled on eri meelt küsimuses, kas vaidlusalused tööd on käsitatavad lisatöödena, mille eest hagejal

on õigus nõuda lisatasu. Seega vaidlevad pooled tellija tasu maksmise kohustuse täitmise üle.

11. Kostja kui tellija kohustus oli maksta kokkulepitud töö tegemise eest hagejale tasu (VÕS § 635

lg 1). VÕS § 639 lg 1 kohaselt võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale

kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. VÕS § 639

lg 2 kohaselt võib mittesiduva eelarve olulisel ületamisel töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu

maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest

ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud

summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.

12. Kohtud ei ole hinnanud, kas praegusel juhul oli tegemist siduva või mittesiduva eelarvega

VÕS § 639 mõttes. Sellest sõltub, kas ja milliste eelduste täitmisel saab töövõtja tellijalt nõuda

eelarvet ületava summa maksmist. VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv.

Töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve ei olnud VÕS § 639 lg 1 mõttes siduv, peab

eelnimetatud eelduse ümber lükkama ja seda tõendama (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 32110214, p 14; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3217908, p 12; 17. juuni

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3217215, p 9). Sealjuures võib eelarve olla siduv ka osaliselt

(vt nt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, pd 13–14). Lisaks tuleb

arvestada, et tegemist on riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepinguga. Kuna hind on

riigihankelepingu oluline tingimus ja oluline hindamiskriteerium pakkuja valikul, ei saa

hinnakokkulepe riigihankelepingus olla täies ulatuses mittesiduv (Riigikohtu 12. novembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 32110214, p 19). Kostja on avaldanud seisukohta, et eelarve oli VÕS § 639

mõttes siduv (I kd, tl 137). Vastupidist tuleb tõendada hagejal.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel tõendeid hinnates võtta esmalt selge seisukoht küsimuses,

kas pooled leppisid kokku siduvas või mittesiduvas eelarves.

13. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et eelarve on VÕS § 639 mõttes siduv,

siis tuleb poolte kokkulepete tõlgendamise teel välja selgitada, milliseid töid eelarve hõlmas.

Lisatöödeks saab pidada vaid algse lepinguga hõlmamata töid. Ainuüksi sellest, et töö oleks pidanud

sisalduma algses hinnapakkumises või see oli ehituslikult vajalik, ei saa järeldada, et see oli

kokkulepitud hinnaga hõlmatud töö (vt Riigikohtu 20. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 21340856/124, p 14). Seega, kui praegusel juhul oli eelarve VÕS § 639 lg 1 mõttes siduv, siis

tuleb asja lahendamiseks vastata küsimusele, kas hagejal oli kohustus vaidlusaluseid töid algse

lepingu ja hinnakokkuleppe mahus teha.

14. Käesolevas asjas on keskseks küsimuseks see, millised olid töövõtja kohustused riigihanke

raames töö tegemisel. Kohtud on leidnud, et hagejal oli kohustus kontrollida ja selgitada välja,

millise tulemuse saavutamist temalt oodatakse, kas põhiprojekti joonised on töödele sobivaks

aluseks ning kas hageja valitud ehitustehniline meetod on tulemuse saavutamiseks sobiv.

15. Riigikohus on siduva eelarve kontekstis selgitanud, et töö maksumuse riski kannab üldjuhul

töövõtja kui professionaal (Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, p 20).

Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille

muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. Kui vaidlusaluses osas ei

tulenenud eelarve koostamise aluseks olnud asjaolud tellija esitatud andmetest, kannab töövõtja ise

9(13)

2-15-15662

sellega seotud eksimusest tulenevat riski (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 32110214, p 22). Eelnevast lähtudes tuleb asja lahendamiseks selgeks teha, kas tellija esitatud

andmed võimaldasid töövõtjal kui professionaalil järeldada, et tööde maksumus võib eelduslikult

muutuda.

16. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalused tööd ei olnud lisatööd (ringkonnakohtu otsuse p 48).

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtub, et ringkonnakohtu arvates hõlmas esialgne leping

vaidlusaluseid tööd. Ringkonnakohtu arvates tulenes vaidlusaluste tööde tegemise kohustus lepingu

pdest 2.1.2 ja 4.1.48, riigihanke tehnilise kirjelduse pdest 6 ja 8 ning muinsuskaitse eritingimustest.

Ringkonnakohus leidis, et töömahtu kuulus ka lisauuringute tegemine ehitus- ja restaureerimistööde

kohaseks tegemiseks vajalikus mahus, tööjooniste või tööprojektide koostamine ning nende

kooskõlastamine MKA-ga. Pakkumuse tegemisel kandis hageja riski, et tuleb teha töid, mis ei ole

hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid tulenevad kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest

normidest, standarditest ja vastavate ametkondade nõuetest, ning et ametkonnad võivad tööde

käigus või tööde vastuvõtmisel esitada lisanõudeid (ringkonnakohtu otsuse p 38). Riigihanke

tehnilise kirjelduse p 8 kohaselt tuli pakkumuses arvestada ka nende tööde tegemisega, mis ei ole

hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid on vajalikud teha tulenevalt ehitusobjekti tegelikust

olukorrast ja seisundist. Pakutu suhe tegelikkusesse oli ringkonnakohtu arvates hageja risk

(ringkonnakohtu otsuse p 44).

17. Põhimõtteliselt on ringkonnakohus õigesti viidanud, et üldjuhul tuleb töövõtjal töö tegemisel

arvestada töövõtulepingusse konkreetselt märgitust laiemate kohustustega. Muuhulgas peaks

töövõtja tegema oma tööd, lähtudes ka kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja

standarditest, et tagada selle vastavus keskmisele kvaliteedile (VÕS § 641 lg 2 p 2, § 77)

(vt nt Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21158942/229, p 22). Töövõtja kui

professionaali kõrgem hoolsusstandard tuleneb ka VÕS § 641 lgst 3. VÕS § 641 lg 3 kohaselt ei

vastuta töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija

muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või

eeltöid piisavalt kontrollis. Töövõtja, kellel tuleb oma töö teha, tuginedes kolmandate isikute

koostatud plaanidele, peab kontrollima, kas need plaanid on sobivaks aluseks tema töödele

(Riigikohtu 27. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3217616, p 15). Samas juhib kolleegium

tähelepanu sellele, et VÕS § 641 lg 3 annab aluse töövõtja vastutusest vabanemiseks, kui töö ei

vasta lepingutingimustele VÕS § 641 lgte 1 ja 2 järgi. Praegusel juhul ei vaidle pooled töö

lepingutingimustele vastavuse üle, vaid tellija tasu maksmise kohustuse üle.

18. Kolleegiumi arvates ei tulene aga eelnevast, et töövõtja kanda peaksid jääma tellija valedest

lähteandmetest tulenevad lisakulutused. Hageja väidete kohaselt oli põhiprojekt ebatäpne. Hageja

seisukohtadest nähtub, et seetõttu ei olnud võimalik ehitustööde eelarvestamisel vaidlusaluseid

kulusid ette näha. Kohtud ei ole sisuliselt hinnanud, kas hagejale esitatud andmed olid ebatäpsed või

mitte. Ringkonnakohus tuvastas, et põhiprojekti joonised nägid ette räästatõstjate eraldamist

karniisist. Sealjuures aga leidis ringkonnakohus, et hageja pidi kindlaks tegema, kas tegelikult oli

juba räästatõstja ja karniisi vahel 20 mm pilu olemas (ringkonnakohtu otsuse p 45). Kolleegiumi

arvates ei ole vähemalt üldjuhul selline riskide jaotus põhjendatud. Ka professionaalsel töövõtjal

peab olema võimalik temale kättesaadava teabe alusel majandus- või kutsetegevuses tavalist

hoolsust rakendades arvestada, milliste tööde tegemine võib lepingu eesmärgi saavutamiseks

vajalikuks osutuda. Kui aga tellija on töövõtjale andnud sootuks valed andmed või andmete

puudulikkus on võimalik avastada alles ehitamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat

hinnariski kannaks töövõtja.

10(13)

2-15-15662

19. Eelnevast tulenevalt saab kolleegiumi arvates üldjuhul lähtuda sellest, et eelarve tegemisel võtab

töövõtja aluseks tellija antud andmed. Seega saaks eeldada, et vaidlusalused tööd on eelarvega

hõlmatud juhul, kui lepingu sõlmimisel töövõtjale teada olevate andmete põhjal oleks töövõtjal

olnud alust kahelda, et tellija esitatud projektil on puudusi (st andmed on ebatäpsed), mis ohustavad

ka tema enda tehtud tööde vastavust lepingutingimustele (vt Riigikohtu seisukohta VÕS § 641 lg 3

kontekstis, Riigikohtu 27. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3217616, p 15). Kui tellija antud

andmete põhjal ei olnud alust vaidlusaluseid töid teha, siis ei saa kolleegiumi hinnangul eeldada, et

tellija tõttu tehtud lisatööd oleks eelarvega hõlmatud. Selline riskide jaotus tuleneb ka hageja

viidatud ETÜ 2013 pst 3.1.1, mille kohaselt tellija vastutab selle eest, et ehitusprojekt vastaks

kõikidele kehtivatele õigusaktidele, sh selle eest, et ehitusprojektile oleks tehtud ekspertiis, kui see

on õigusaktide kohaselt nõutav. Ehitusprojekt peab olema koostatud sellises mahus ja kvaliteediga,

mis võimaldaks tööd nõuetekohaselt teha ilma täiendavate projekteerimistööde ja ekspertiisideta.

Kolleegiumi arvates saab poolte kohustuste sisustamisel arvestada ehituse töövõtulepingu

üldtingimusi kui majandus- ja kutsetegevuses kohalduvaid üldiseid standardeid (VÕS § 29 lg 5 pd 5

ja 6).

20. Kolleegiumi arvates on kohtud jätnud asja lahendamiseks olulised küsimused analüüsimata ning

määrava tähendusega asjaolud tuvastamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul need

puudused kõrvaldada.

Kohtud ei ole selgelt määratlenud ega tuvastanud, kas ja millises osas kajastas põhiprojektiga

esitatud joonis vaidlusalusel juhul olemasolevat olukorda, st kas tegemist oli tellija lähteandmetega

või oli joonisel esitatud tulemus, mis hagejal tuli tööde tegemise käigus saavutada. Kohtud on pigem

lähtunud sellest, et esitatud joonisel oli saavutatav lõpptulemus ja hageja kohustus oli valida

vajalikud tehnilised võtted, et see tulemus saavutada (maakohtu otsuse p 8; IV kd, tl 72). Selliselt on

aga ikkagi jäänud ebaselgeks, kas põhiprojekti joonis ja seega ka kostja edastatud andmed olid

ekslikud. Kohtud on muu hulgas tuginenud sellele, et hagejal oli kohustus koostada vajalikud

projektid ja tööjoonised (ringkonnakohtu otsuse p 45). Kolleegiumi arvates saab töövõtjal vajalike

projektide ja tööjooniste koostamise kohustus olla samuti vaid põhiprojekti, st tellija esitatud

lähteandmete raames. Eelnevast tulenevalt on jäänud ebaselgeks ka see, mis põhjustas vaidlusaluste

tööde tegemise – kas tellija esitatud ebaõiged andmed või töövõtja lepingurikkumine.

Kohtuotsustest ei selgu ka see, kas ja millisel määral sai hageja ise pakkumuse tegemiseks andmeid

koguda objektiga tutvudes, sh vaidlusaluse räästa seisukorra kohta. Ainuüksi sellest, et hagejal oli

võimalus objektiga tutvuda, ei saa järeldada, et hageja oleks pidanud kahtlema hankedokumentides

esitatud asjaolude tõelevastavuses.

Kui kostja esitatud andmed olid ekslikud ja see põhjustas ka vaidlusaluste tööde tegemise, siis ei ole

põhjendatud eeldada, et lisatööde tegemine oli eelarvega hõlmatud.

21. Kohtud on hagi rahuldamata jätmisel tuginenud erinevatest lepingutingimustest tulenevatele

töövõtja kohustustele. Sealjuures võttis ringkonnakohtu hinnangul hageja lepingust tulenevalt

endale andmete õigsuse ja katuse tegeliku seisu väljaselgitamise riski (ringkonnakohtu otsuse p 45).

Siinjuures on ringkonnakohus aga jätnud tähelepanuta tüüptingimuste regulatsiooni.

Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepinguga.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt riigihanke tulemusel lepingu sõlmimise menetluse

eripärast, on sel viisil leping üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui

lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tüüptingimustega on

tegemist ka hankedokumentides viidatud tingimuste osas, nt hankedokumentide lisaks olev tehniline

11(13)

2-15-15662

kirjeldus või ka ETÜ 2013 tingimused. Sealhulgas on tüüptingimuseks kohtute viidatud tehnilise

kirjelduse p 8, mille kohaselt pakutu suhe tegelikkusesse on töövõtja risk, ning tehnilise kirjelduse

p 3, mille järgi tõlgendatakse kõik ebaselgused hankija kasuks.

Kohtul tuleb omal algatusel kontrollida (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 32115613, p 10; 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3212615, p 9), ega lepingutingimused,

millele pooled ja kohus tuginevad, ole ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised (VÕS §d 42

ja 44). Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse

olulisest põhimõttest (VÕS § 42 lg 1 teine lause). Selliselt võib olla ebamõistlikult kahjustav ka see,

kui tingimus sätestab seadusega vastupidise riskide jaotuse. Lisaks tuleb tüüptingimuste

tõlgendamiseks kohaldada erireeglit (VÕS § 39), mille järgi tõlgendatakse kahtluse korral

tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. See on aga vastuolus praegusel juhul tehnilise kirjelduse

ps 3 märgituga.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kohaldatavad sätted on

tüüptingimustena saanud lepingu osaks või kas vähemalt mõne puhul on tegemist ebamõistlikult

kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 järgi. Kehtetu tüüptingimuse asemel tuleb

kohaldada seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut (VÕS § 41 teine lause).

22. Tööjooniste kooskõlastamine MKA-ga ei mõjuta seda, kas vaidlusalused tööd on käsitatavad

lisatöödena või mitte või kas hagejal on õigus saada kostjalt faktiliselt tehtud lisatööde eest lisatasu.

Kui enne tööjooniste koostamist ja MKA-ga kooskõlastamist oli leping juba sõlmitud, siis lepinguga

oli tööde maht kindlaks määratud. Seega ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt oluline, kas hageja

täitis tööjooniste MKA-ga kooskõlastamise kohustust kohaselt.

23. Kui tegemist oli siduva eelarvega ja leping hõlmas vaidlusaluseid töid, siis on kohtud

põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Kui esialgne leping aga ei hõlmanud vaidlusaluseid töid, siis

tuleb lahendada küsimus, kas pooled on lisatööde tegemises kokku leppinud, sh lepingu muutmise

kaudu. Pooled vaidlevad selle üle, kas pooled on kehtivalt lepingut muutnud.

VÕS § 13 lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse

teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis

tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis.

Pooled ei vaidle selle üle, et kirjalikku kokkulepet lepingu muutmise kohta ei ole sõlmitud.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et lisatööde tegemise kohta kokkuleppe kirjalikus vormis

sõlmimata jätmine ei välista iseenesest hageja õigust nõuda hiljem faktiliselt tehtud lisatööde eest

tasu maksmist.

24. Samas on kolleegiumi arvates ekslik ringkonnakohtu seisukoht VÕS § 26 kohaldamise

võimaluse kohta. Nimelt välistas ringkonnakohus VÕS § 26 kohaldamise seetõttu, et hageja tehtud

tööd ei ole käsitatavad lisatöödena (ringkonnakohtu otsuse p 50). Ringkonnakohus on jätnud

hindamata, kas ja millise kokkuleppeni pooled kuni 19. veebruarini 2015 peetud läbirääkimiste

tulemusel jõudsid. Põhimõtteliselt on võimalik, et pooled jõudsid kokkuleppele lisatööde tegemises,

kuid makstavas tasus kokkulepet veel ei saavutanud. Sellisel juhul on tasu osas tegemist lahtise

tingimusega VÕS § 26 mõttes. Seda ei ole kohtud asja lahendamisel arvestanud. Lisaks ei vaidle

pooled selle üle, et läbirääkimistel osales ka tellija lepingus määratud esindaja. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb kohtutel tuvastada, kas ja millises osas saavutasid pooled läbirääkimiste käigus

kokkuleppe, ning vajadusel kohaldada VÕS § 26.

12(13)

2-15-15662

25. Samuti ei ole kohtud nõuetekohaselt hinnanud projektijuhi esindusõiguse olemasolu. Hageja

arvates on kohtud vääralt leidnud, et O. Baumil kui kostja projektijuhil ei olnud kostja esindamise

õigust. Hageja leiab seetõttu, et O. Baumi tahteavalduste alusel andis kostja siduvaid suuniseid

tööde tegemiseks ning seeläbi olid pooled ka kehtivalt lepingut muutnud.

Pooled ei vaidle selle üle, et O. Baumile ei olnud antud kostja esindamiseks kirjalikus ega muus

vormis volitust TsÜS § 118 lg 1 järgi. Hageja leiab esiteks, et O. Baumi esindusõigus tulenes

TsÜS § 121 lgst 2. Esindusõigus võib tuleneda ka TsÜS § 118 lgst 2 (Riigikohtu 21. detsembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 32113616, pd 19–21; TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eelduste kohta vt

Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3214915, pd 16–17). Sealjuures tuleb TsÜS § 118

lgs 2 sätestatud talumisvolitus kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate

isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult

eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3217213, p 18).

Kohtud ei ole välja selgitanud, millised olid praegusel juhul objektil projektijuhi funktsioonid.

Sellest lähtudes tuleb ringkonnakohtul otsustada, kas hagejal oli alust eeldada, et projektijuhile on

antud volitus juhiste andmiseks ja lepingu muutmise kokkuleppimiseks.

26. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ka teisi hageja väiteid tõendite

hindamise kohta. Eelkõige on hageja vaidlustanud kohtute hinnangu Jaan Vali seisukohtadele.

27. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Menetluskulud määrab kindlaks

ringkonnakohus.

28. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull

Henn Jõks

Malle Seppik

13(13)