2-16-8667/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. detsember 2017. a

Tsiviilasja number

2-16-8667

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Baltreiler hagi J.Z. vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. septembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.Z. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): J.Z. (isikukood: XXX), esindaja Maia

Ploom

Vastustaja (hageja): Aktsiaselts Baltreiler (registrikood:

10330804), esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.Z. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 4. septembri 2017 otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata

ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud J.Z.

kanda.

4. Keelduda asja juurde võtmast kütte müügihindade

väljavõtted ja lugeda need J.Z. le tagastatuks.

Keelduda asja juurde võtmast Gebrüder Weiss GmbH

arvet nr 1002603433 ja lugeda see Aktsiaseltsile

Baltreiler tagastatuks.

5. Rahuldada

Aktsiaseltsi

Baltreiler

avaldus

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ringkonnakohtus ja mõista J.Z. lt Aktsiaseltsi

Baltreileri kasuks välja menetluskuluna õigusabikulu

720 eurot (ilma käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Baltreiler (hageja) ja J.Z. (kostja) sõlmisid 25. jaanuaril 2016 tähtajatu töölepingu nr

131, mille alusel asus kostja hageja juures tööle autojuhina. Lepingu p 3.1 kohaselt leppisid

pooled kokku brutotöötasus 2 eurot 54 senti tunnis ja p-s 3.5 töötasu maksmises üks kord kuus

töötamise kuule järgneva kuu 10. kuupäeval ülekandega kostja pangakontole. Töö tegemise

kohaks lepiti kokku Tallinn ja lepingu p 5.2 järgi oli hagejal õigus kostjat lähetada

tööülesandeid täitma ka mujale Eesti Vabariigis ning väljaspool Eesti Vabariiki. Kostja täitis

peamiselt rahvusvaheliste vedude autojuhi kohustusi.

Kostja esitas 11. aprillil 2016 hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse töölepinguseaduse

(TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel, sest hageja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Kostja oli

seisukohal, et ta täitis tööülesandeid lähetuse alusel Austrias ning töökorraldusi andsid Austria

firma Gebrüder Weiss logistikud. Sellest tulenevalt pidi kostja saama samaväärset töötasu nagu

Austria autojuhid.

Hageja esitas 12. aprillil 2016 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni (töövaidluskomisjon)

avalduse kostja poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Töövaidluskomisjon

rahuldas 10. mai 2016 otsusega hageja avalduse ja luges töölepingu 11. aprilli 2016 erakorralise

ülesütlemise tühiseks. Töövaidluskomisjoni otsuse järgi on tööleping korraliselt üles öeldud.

2. Kostja esitas 2. juunil 2016 maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

läbivaatamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 28. juunil 2016 Tartu Maakohtule hagi

TLS § 104 lg 1 alusel hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu 11. aprillil 2016 ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks, kuna täidetud ei ole TLS § 91 lg 2 p 2 sätestatud töölepingu erakorralise

ülesütlemise eeldus.

Hagiavalduse kohaselt kohaldub töölepingu p 13.6 kohaselt töölepingule Eesti seadus. Kuna

pooled on valinud kohaldatava õiguse, ei kuulu kohaldamisele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määruse) art 8 lg 2 ega ka määruse art 8 lg 4, sest

leping ei olnud tihedamalt seotud mõne teise riigiga.

Hageja maksis kostjale palka töölepingus kokkulepitud tingimustel, s.o 2 eurot 54 senti tunnis.

Hageja võttis töötasu arvestamisel aluseks maksimaalselt võimalikud töötunnid, kuna kostja ei

esitanud hagejale digikaarte, mis võimaldanuks kontrollida tegelikku töötamise aega. Lisaks

töötasule maksis hageja kostjale lähetustasu kui kostja täitis tööülesandeid väljaspool Tallinna.

Kostjale andsid kogu töötamise perioodil töökorraldusi hageja esindaja Liivo Luidre või hageja

kliendi DSV Transport AS veokorraldajad. Töökorraldusi edastati peamiselt telefoni, SMS-i

või TomTom Webfleet süsteemi kaudu. Kostja töökohustusteks oli kaubavedu Euroopa

erinevate riikide vahel ning kostja tegi üle saja peale- ja mahalaadimise erinevate veotellijate,

sealhulgas ka Gebrüder Weiss GMbH juures. Vedude tellijad olid peamiselt Eestist, aga ka

teistest riikidest. Ajavahemikul 25. jaanuar 2016 kuni 11. aprill 2016 viibis kostja 22 päeval

Saksamaal, 9 päeval Eestis, 5 päeval Poolas, 3 päeval Prantsusmaal, 3 päeval Šveitsis, 3 päeval

Austrias, 2 päeval Suurbritannias ja 31 päeval vähemalt kahes erinevas riigis.

Hageja ei lähetanud kostjat ühte konkreetsesse riiki ja kostja ei ole täitnud peamist osa oma

tööülesannetest Austrias. Kostja täitis veoülesandeid erinevates riikides ning sai juhiseid

vedamiseks Eestist. Kostja kasutas tööülesannete täitmiseks hageja sõidukit ning kõik vedudega

seotud kulutused (kütuse ostmine, teemaksude tasumine, sidekulud) kandis hageja. Seetõttu ei

kuulu kohaldamisele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 96/71 EÜ (lähetatud töötajate

direktiiv) ja kostjal puudub õigus saada töötasu lähtudes Austria ekspedeerimis- ja

laondusettevõtete töötajate kollektiivlepingust. Hageja maksis kostjale töötasu vastavalt

töölepingule ning ei ole töötasu maksmisega viivitanud. Töölepingu erakorraline ülesütlemine

kostja poolt TLS § 91 lg 2 p 2 alusel on tulenevalt TLS § 104 lg-st 1 tühine.

3. Kostja leidis, et tema poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine oli põhjendatud ja

seaduslik. Kuigi töölepingu p-s 5.1 oli töö tegemise kohaks kokku lepitud Tallinn, täitis kostja

logistikafirmade DSV Clobal Transport and Logistics ja Gebrüder Weiss GmbH poolt edastatud

korraldusi kuhu sõita ja mida vedada Lääne-Euroopas. DSV Clobal Transport and Logistics

korraldusel sõitis ta peamiselt Saksamaal ja Šveitsis ning alates 16. veebruarist 2016 täitis kostja

tööülesandeid peamiselt Austrias ja selle piirkonnas, saades töökorraldusi firmalt Gebruder

Weiss GmbH asukohaga Lauterachis. Töölepingu p-s 3.1 oli kokku lepitud kostja töötasuna

2 eurot 54 senti tunnis, lepingu p 4.1 järgi oli tööaeg arvestuslikult 40 tundi 7 päevase perioodi

jooksul. Kuu töötasuks kujuneks 426 eurot 72 senti.

Kostja on seisukohal, et kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata Rooma I määruse alusel, mille

artikli 8 p 1 esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled

on artikli 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause kohaselt tuleb valik teha sõnaselgelt või peab

nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Lepingu p-s 13.2 on märgitud, et

vaidluse korral kohaldatakse Eesti Vabariigi seadusi kui sõnaselgelt ei ole kirjas, millise riigi

seadusandlusest lähtutakse töölepingu täitmisel.

Rooma I määruse art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja

ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale

kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lõigete 2-4 alusel.

Osundatud sätete alusel ja toetudes 1980 konventsioonile lepinguliste kohustuste suhtes

kohaldatava õiguse kohta (Rooma konventsioon) ning Euroopa Kohtu 15. märtsi 2011 otsusele

C-28/10, samuti Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 3-2-1-179-12, leidis kostja, et tema

töötasu suhtes kuulus kohaldamisele Austria ekspedeerimis- ja laondusettevõtete töötajate

kollektiivleping, mille kohaselt on veoautojuhi minimaalne töötasu 1852 eurot 60 senti kuus,

tunnitasu 11 eurot 2 senti. Hageja tasus kostjale kuni töösuhte lõppemiseni töötasu kokku 1154

eurot 56 senti, (10. veebruaril 2016. a 129 eurot 6 senti, 10. märtsil 2016. a 379 eurot 8 senti ja

8. aprillil 2016. a 646 eurot 40 senti). Võttes aluseks Austria veoautojuhtidele makstava

minimaalse tasu, on kostjale makstud töötasuna 3989 eurot 83 senti vähem. Juba 2016 märtsis

pöördus kostja hageja poole sooviga saada Austrias töötamise eest ettenähtud töötasu, kuid

hageja ei olnud nõus suuremat tasu maksma. Seetõttu ütles kostja kohe peale Eestisse

tagasisaabumist 11. aprillil 2016 temaga sõlmitud töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel üles. Kuna

saamata oli märkimisväärses ulatuses töötasu, tuleb lugeda töölepingu ülesütlemine

põhjendatuks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 4. septembri 2017 otsusega hagi ja tuvastas, et hageja ja kostja

vahel 25. jaanuaril 2016 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine 11. aprillil 2016 kostja

poolt on tühine TLS § 91 lg 2 p-s 2 sätestatud aluse puudumise tõttu. Maakohus lõpetas hageja

ja kostja vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 11. aprillist 2016. Maakohus

jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2242

eurot 50 senti.

Poolte vahel on vaidlus, millise riigi õigus kuulub kohaldamisele hageja ja kostja vahelises

töölepingulises suhtes ning kas hageja on rikkunud lepingut ja andnud kostjale põhjuse

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

Kostja esitas hagejale 11. aprillil 2016 töölepingu ülesütlemise avalduse, millega ütles

töölepingu üles põhjusel, et hageja on maksnud töötasu Eesti Vabariigis kehtestatud

miinimumtunnitasu alusel, kuid reaalselt täitis kostja oma tööülesandeid lähetuskohas Austrias

ning tööülesandeid andsid kostjale Gebrüder Weiss logistikud. Nimetatud firmas on töötajatega

sõlmitud kollektiivleping miinimumtöötasuga. Töötaja soovis korduvalt samaväärset töötasu

nagu Austria autojuhid, kuid tema töötasu ei suurendatud.

Kostja kontoväljavõttest nähtub, et 10. veebruaril 2016 on kostja kontole laekunud töötasuna

129 eurot 6 senti ja lähetustasuna 567 eurot 40 senti; 10. märtsil 2016 laekus töötasuna 379

eurot 8 senti ja lähetustasuna 621 eurot; 8. aprillil 2016 laekus töötasuna 646 eurot 40 senti ja

lähetustasuna 928 eurot ning 13. aprillil 2016 töötasu ja puhkusetasu kompensatsioon 217 eurot

94 senti ning lähetustasuna 201 eurot 33 senti (tl 36-37).

Maakohus nõustus kostjaga, et käesolevas asjas tuleb töölepingule kohalduv õigus kindlaks

määrata Rooma I määruse alusel. Rooma I määruse art 8 p 1 esimese lause kohaselt on

individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud.

Käesoleval juhul on töölepingu p-s 13.2 pooled leppinud kokku, et töölepingust tulenevad

vaidlused lahendatakse Eesti Vabariigi õigusaktidega sätestatud korras ning p 13.6 järgi

juhinduvad pooled lepingus sätestamata küsimustes Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest.

Seega on pooled valinud töölepingule kohaldatavaks õiguseks Eesti õiguse.

Maakohus leidis, et kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

tööandjapoolse kohutuse olulise rikkumise tõttu, mistõttu on töölepingu ülesütlemine tühine.

Maakohus tuvastas, et kostja tegi autojuhina tööd väga erinevates Euroopa riikides, sh ka

Austrias. Tõendatuks ei saa lugeda kostja pöördumist töötasunõudega hageja poole enne

töölepingu ülesütlemist. Maakohtu arvates ei ole hageja ja kostja vaheline töötasukokkulepe

vastuolus seadusega. Kostja töö oli seotud Eestiga, kuna kõik korraldused sai ta Eestist, seda

vaatamata asjaolule, et veostega seotud dokumentatsiooni sai ta mõningatel juhtudel kätte ja

andis ära Austrias paikneva Eesti veokorraldaja (DSV Transport AS) koostööpartneri kontoris.

Viimati nimetatud asjaolust tulenevalt ei saa aga kostja nõuda, et temale tasutakse Austria

veoautojuhtidele kollektiivlepingu või seadusega ettenähtud tasu. Kostjat ei lähetatud tööle

konkreetselt Austriasse.

Maakohus leidis, et hageja puhul oli tegemist TLS § 21 lg-s 1 ja töölepingu p-s 5.2. sätestatud

olukorraga, kus töötaja oli lähetatud tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga

ettenähtud töö tegemise kohta. Hagejal kostja tööandjana oli lepinguline suhe sõiduki koos

juhiga kasutusse andmiseks Eestis tegutseva veokorraldajaga DSV Transport AS-ga, kes

omakorda andis kostjale tööülesandeid.

Maakohus oli seisukohal, et antud juhul ei põhjusta õiguse valik ka töötaja ilmajätmist kaitsest,

mis oleks talle ette nähtud Rooma I määruse art 8 kohaselt õiguse valiku puudumisel, sest lisaks

töölepingu p 3.1 kokkulepitud töötasule sai töötaja kasutada lepingu p 3.2 alusel hüvesid ning

tal oli võimalus saada lepingu p 3.3 järgi sõltuvalt töö tulemuslikkusest täiendavaid tasusid

vastavalt tööandja juhatuse otsusele. Lähetuses viibimine oli kompenseeritud kostjale vastava

tasu maksmisega, mis nähtuvalt kostja kontoväljavõttest ületab igakordselt töötasu. Seega oli

töölepingu ülesütlemine kostja poolt tühine.

Hageja taotles lugeda kostja poolt 11. aprillil 2016 töölepingu ülesütlemine korraliseks

ülesütlemiseks. Kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on

seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, loetakse

TLS § 107 lg 1 alusel, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul lõpetab kohus

või töövaidluskomisjon vastavalt TLS § 107 lõikele 2 tööandja või töötaja taotlusel töölepingu

alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, mille palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta hageja hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on poolte vahel vaidlus, millise riigiga oli töö tegemine kõige

tihedamalt seotud, kas kostja oli lähetatud või lähetuses viibiv töötaja ning kas nii lähetatud kui

ka lähetuses viibivale töötajale kohaldatakse reaalselt töö tegemise koha kollektiivlepinguga

ettenähtud töötasu või oleks töötasu erinev.

Kostja arvates oli ta lähetatud töötaja, kuna ta saadeti vaidlusalusel perioodil tööle Lääne-

Euroopasse. Talle kohaldub Rooma I määrus ja Direktiiv 96/71/EÜ. Kostja sai valdavas

enamuses kauba ja kauba saatedokumendid Austrias Lauterachis asuvast firmast Gebrüder

Weiss GmbH. Seda tõendab kostja esitatud reisiaruannetega. Reisid algasid ja lõppesid

valdavas enamuses Lauterachis. Aruannete koostamiseks andis töötajale blanketid hageja.

Eestis kostja vaidlusalusel perioodil ei käinud. Tööülesanded tulid eelkõige DSV Transport AS-

i lepingupartnerilt logistikafirmalt Gebrüder Weiss GmbH ja neid vahendas ka DSV Transport

AS. Veetava kauba omanikeks olid Gebrüder Weiss GmbH lepingupartnerid. Maakohus tegi

päringu firmale Gebrüder Weiss GmbH, kes on ilmselt DSV Transport AS-i ja/või hageja

lepingupartner, kuid ei vastanud kohtu päringule. Maakohus ei võtnud seisukohta, kas loobuda

tõendi väljanõudmisest või mitte.

Hageja väide, et Gebrüder Weiss GMBH-st käidi tankimas, kuna see on Lääne-Euroopas üks

odavamaid kütusemüügi kohti, ei vasta tegelikkusele. Tegemist oli kohtuistungil esitatud uue

asjaoluga, ja kostja ei saanud seda väidet ümber lükata. Võrreldes Saksamaaga oli kütus

Austrias kallim. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega kütte müügihindade väljavõtted.

Iga kauba liikumise kohta pidid juhiga kaasas olema kauba saatedokumendid. Neid dokumente

ei saanud kostja Eestist. Kostjale anti reisidokumendid Gebrüder Weiss GMBH kontorist reisi

alguses. Hageja väitis, et andis auto koos autojuhiga logistikafirma käsutusse, seega hageja ei

teadnud, kuidas kostja töö oli organiseeritud. Kostja lähetati tööülesandeid täitma Austria firma

Gebrüder Weiss GmbH käsutusse. Kostja töö oli kõige tihedamalt seotud Austriaga ning temale

töötasu maksmisel tuleks kohaldada Austria ekspedeerimis- ja laondusettevõtete töötajate

kollektiivlepingut. Isegi kui kostja oli lähetuses viibiv töötaja, tuleks talle maksta ikkagi selle

koha töötasu, kus ta oma tööülesandeid täitis. Euroopa Kohus selgitas väljendi „riik, kus töötaja

teeb harilikult oma lepingujärgset tööd" tähendust 15. märtsi 2011 otsuses C-29/10 (Cour

d'appel

de

Luxembourg eelotsusetaotlus

- Heiko

Koelzsch

versus

Luksemburgi

Suurhertsogiriik) ja leidis otsuse p-s 45, et väljendit „riik, kus töötaja teeb harilikult oma

lepingujärgset tööd" tuleb tõlgendada laialt, kuid kui tööülesandeid täidetakse rohkem kui ühes

liikmesriigis, tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb" tõlgendada laialt ja mõista

viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või - tegevuskeskme puudumise korral

- täidab peamise osa oma ülesannetest.

Töölepingu kohaselt kohaldatakse pooltevahelistes vaidlustes Eesti Vabariigi seadust.

Riigikohus selgitas oma 5. märtsi 2014 otsuses nr 3-2-1-187-13, et töö tegemise koha

kindlakstegemiseks TLS § 21 lg 1 tähenduses tuleb lähtuda poolte kokkuleppest. Üksnes juhul,

kui pooled leppisid töö tegemise koha osas kokku näiliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses, on see kokkulepe TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning tegeliku

kokkuleppe varjamise korral kohaldatakse selle kokkuleppe kohta sätestatut. Töölepingus on

kirjas, et töö tegemise kohaks on Tallinn. Kostja ei täitnud oma tööülesandeid Tallinnas. Seega

on kokkulepe töö tegemise koha kohta näiline ja tühine. Pooled kinnitasid, et reaalne töö

tegemise koht oli Lääne-Euroopa. Poolte ütluste vahe seisnes selles, et kostja kinnitas, et

tööülesandeid sai ta Austria firmalt. Seega kinnitasid pooled, et nende vahel sõlmitud

töölepingu p 5.1 ei vasta tegelikkusele. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 2 lg 1

kohaselt kui seaduse, välislepingu, REÕS § 1 lõikes 2 nimetatud Euroopa Liidu määruse või

tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata,

kas selle kohaldamist taotletakse või mitte.

Lähtuvalt Austria ekspedeerimis- ja laondusettevõtete töötajate kollektiivlepingu p-st A.a on

veoautojuhi minimaalne töötasu 1852 eurot 60 senti kuus. Tunnitasu on 11 eurot 2 senti,

minutitasu

senti

(http://www.kollektivvertrag.at/kv/speditions-und-lagereibetriebe-

arb/speditions-und-lagereibetriebe-rahmen/3819208?d=Touch&term=spedition). Töölepingu

ülesütlemise ajaks oli hageja kostjale maksnud vähem töötasu kokku 3989 eurot 83 senti.

Hageja osutab Lääne-Euroopa turul kõlvatut konkurentsi tasudes autojuhile palju väiksemat

tasu. Hageja seaduslik esindaja selgitas 14. augustil 2017 kohtuistungil vande all, et „kui me

sõidame Saksamaale, siis me allume Saksamaa seadusele ja peame maksma Saksamaa

miinimum palka. Kui me seda ei tee, siis meilt võetakse litsents ära.“

Maakohus on alusetult kohaldanud Eesti Vabariigi seadust.

Kostja hinnangul on kohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja ei olnud lähetatud töötaja ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 96/71 ei kohaldu.

Hageja ei saatnud kostjat lähetusse ühte konkreetsesse riiki s.o Austriasse ning kostja ei täitnud

peamist osa oma tööülesannetest Austrias. Kostja täitis veoülesandeid Eestis, Lätis, Leedus,

Poolas, Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis, Luksemburgis, Belgias, Hollandis ja

Suurbritannias. Kaupade peale- ja mahalaadimised toimusid erinevates riikides ning ei ole

võimalik eraldi välja tuua ühte välisriiki sh Austriat. Kostja sai juhiseid vedamiseks Eestist,

kostja kasutas kaupade vedamiseks hageja sõidukit ning kõik veoga seotud kulutused tehti

hageja poolt (kütuse ostmine, teemaksude tasumine, sidekulud).

Gebruder Weiss GmbH tankla on üks Lääne-Euroopa odavamaid kütusemüügikohti. Hageja

esitas tõendina Gebruder Weiss GmbH arve hageja poolt 2017 septembris ostetud kütuse eest.

Hageja ostis 2017 septembris diiselkütust hinnaga 0,887 eurot + 20% käibemaks s.o hinnaga

1,0644 eurot liiter. Kostja poolt näidatud Saksa tanklas oli samal ajal diiselkütuse hinnaks 1

eurot 16 senti liiter

Töölepingus sisaldunud kokkulepe töö tegemise koha osas ei ole tühine. Kostja ei esitanud töö

tegemise koha kokkuleppe tühisuse väidet esimese astme kohtumenetluses ning esitas selle

esmakordselt apellatsioonimenetluses, täitmata seejuures TsMS § 633 lg 5 põhjendamise

kohustust, ja seetõttu tuleb kostja poolt esitatud uus asjaolu jätta tähelepanuta.

Kostja töötas autojuhina ning oli töö iseloomust tulenevalt pidevas liikumises. Iga töösõitu või

pikemat töölähetust alustas kostja Tallinnas ning iga töösõidu ja töölähetuse lõpetas samuti

Tallinnas. Kõik tööülesanded sai kostja Tallinnast hagejalt või Tallinnas asuva hageja

koostööpartneri DSV Transport AS töötajalt. Kostja tegevuskese oli Tallinnas ning see vastas

töölepingus kokkulepitule. Kostja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-187-13 ei ole asjakohane.

Kostja suhtes ei saa kohaldada Austria ekspedeerimis- ja laondusettevõtete töötajate

kollektiivlepingut. Samuti tuleb jätta tähelepanuta kostja väide, nagu osutaks hageja Lääne-

Euroopa turul kõlvatut konkurentsi. See väide on tõendamata ja ei vasta tegelikkusele.

Hageja on täitnud kõik töölepingust tulenevad kohustused. Hageja maksis kostjale palka

töölepingus kokkulepitud tingimustel. Samuti maksis hageja kostjale lähetustasu perioodil,

millal kostja täitis oma tööülesandeid väljaspool Tallinna.

Tähelepanuta tuleb jätta kostja poolt koostatud töötasu arvestus, kuna see ei põhine

pooltevahelisel lepingul, on tõendamata ja ei tõenda tegelikku töötamise aega. Hageja tegi

kostjale korduvalt korralduse esitada sõiduki tööaega tõendav sõiduki sõidumeerik (digikaart),

et kontrollida kostja tööaega. Kostja jättis selle esitamata, mistõttu arvestas hageja kostja

töötasu maksimaalsete võimalike töötundide alusel. Hageja andis kostjale tööülesandeid

arvestusega, et tööle kuluv aeg ei ületaks lubatud piirmäära. Hageja ei ole kostjale töötasu

maksmisega viivitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse

esitamisega kaasnenud menetluskulud kostja kanda.

Hageja nõuab hageja ja kostja vahel 25. jaanuaril 2016 sõlmitud töölepingu kostjapoolse

11. aprilli 2016 erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Hageja palub lugeda kostja

töölepingu ülesütlemine korraliseks ülesütlemiseks. Muid sooritusnõudeid hageja esitanud ei ole.

Ringkonnakohus leiab, et tuvastusnõude esitamine praegusel juhul ilma sooritusnõudeta on

põhjendatud, kuna sellest võivad sõltuda hageja kohustused kostja ees. Olukorras, kus teine

lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul olemas

õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused

ja kohustused tal lepingust tulenevalt on (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-

97-13, p 10).

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hageja nõude rahuldanud.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja kostja vahelise

töölepingu p 2.1 kohaselt asus kostja tööle autojuhi ametikohale ja vastavalt lepingu p-le 5.1 oli

töö tegemise koht Tallinn ning vajadusel vastavalt p-le 5.2 oli hagejal õigus lähetada kostjat

täitma tööülesandeid ka mujal Eesti Vabariigis ning väljaspool Eesti Vabariiki. Kostja ei

vaidlusta ka seda, et maakohtu hinnangul teostas alates 16.veebruarist kuni märtsi lõpuni 2016

kostja vedusid Lääne-Euroopas.

Maakohus on õigesti leidnud, et käesolevas asjas tuleb töölepingule kohalduv õigus kindlaks

määrata Rooma I määruse alusel, kuna kostja töö tegemise asukohaks ei olnud töölepingu

kehtivuse ajal kostja väitel mitte ainult Eesti. Rooma I määruse art 8 p 1 esimese lause kohaselt

on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud.

Töölepingu p-s 13.2 leppisid hageja ja kostja kokku, et töölepingust tulenevad vaidlused

lahendatakse Eesti Vabariigi õigusaktidega sätestatud korras ning p 13.6 järgi juhinduvad pooled

lepingus sätestamata küsimustes Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest. Pooled on valinud

töölepingule kohaldatavaks õiguseks Eesti õiguse.

8. Kostja ei ole menetluse kestel tuginenud töö tegemise koha osas sõlmitud kokkuleppe

näilisusele. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on hageja ja

kostja vaheline kokkuleppe töö tegemise koha suhtes näilik ning seetõttu tühine, ei ole

õiguslikult põhjendatud. Hageja võis kostjat töölepingu p-i 5.2 järgi lähetada täitma

tööülesandeid mujal Eesti Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki. Hageja töötas autojuhina

kostja juures 25. jaanuarist 2016 kuni 11. aprillini 2016, seega ligikaudu kolm kuud, töö sisuks

olid rahvusvahelised kaubaveod. Kostja ja hageja vahel puudus vaidlus selles, et lepingu

kehtivuse jooksul täitis kostja tööülesandeid Lääne-Euroopas (tl 60jj). Kostja ei ole esitanud

ühtegi sisulist vastuväidet maakohtu poolt tuvastatule, et ajavahemikul 5. veebruar kuni

12. veebruar 2016 teostas kostja vedusid Eestis. Nimetatud töökorraldus vastab töölepingus

kokkulepitule. See, et lepingu kehtivuse ajal ei olnud töö tegemise kohaks Tallinn, ei muuda

nimetatud lepingupunkti näilikuks TsÜS § 89 lg 1 mõttes.

9. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et antud juhul ei põhjusta õiguse valik ka töötaja

ilmajätmist kaitsest, mis oleks talle ette nähtud Rooma I määruse art 8 kohaselt õiguse valiku

puudumisel. Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi juhul, kui pooled on jätnud individuaalse

töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus

või - kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset

tööd. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata art 8 lõike 2 kohaselt, on leping

reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht (art 8 lg 3).

Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, art 8 lõikes 2 või 3

osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud kostja harilikuks töökohaks olevat muud riiki.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja on menetluses tõendanud, et ajavahemikul

25. jaanuarist kuni 4. veebruarini 2016 tegi kostja vedusid Eestist Poola, edasi Saksamaale,

Šveitsi ja seejärel läbi Tšehhi ja Poola tagasi Eestisse. 5. veebruarist kuni 12. veebruarini 2016

on kostja teinud vedusid Eestis, seejärel uuesti Poolas, Tšehhis, Saksamaal, Šveitsis, Austrias,

Prantsusmaal, Liechtensteinis, Luksemburgis, Belgias, Hollandis ja Suurbritannias kuni

tagasipöördumiseni Eestisse 10. aprillil 2016.

Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kostja menetluses kasutatud mõiste „Lääne-

Euroopa“ on geograafilise, mitte õigusliku tähendusega. Kuigi maakohus ei võtnud otsuses

seisukohta ettevõttele Gebrüder Weiss GmbH saadetud päringu suhtes (tl 112), on maakohus

põhjendatult lugenud tõendatuks selle, et kostja on saanud tööülesandeid hagejalt. Nimetatut

tõendab Ecofleet süsteemi väljatrükk (tl 59), TomTom Webfleet väljatrükk (tl 77-80) ning

hageja ja kostja vahel toimunud telefonisõnumivahetuse väljatrükiga (tl 81-82). DSV Transport

AS töötaja Sander Pajuri e-kirja järgi otsis ajavahemikul 16. veebruarist kuni 4. aprillini 2016

AS Baltreileri veokile 674TLF, mille juht oli kostja, kõik koormad ning andis kõik

töökorraldused S. Pajuri (tl 129).

Kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et valdavas enamuses sai kostja tööülesanded

Austriast, ei ole tõendatud. Apellatsioonkaebuses tsiteeritud hageja esindaja L. Luidre ütlustest

ei tulene, et kostja oleks oma lepingujärgset tööd teinud peamiselt Austrias, samuti ei tulene see

kostja ütlustest. Rooma I määrust ei saa tõlgendada nii, et on olemas kostja väidetav „Lääne-

Euroopa“ keskmine töötaja kaitse ja ettenähtud töötasu.

Lähetuses viibimine oli kompenseeritud kostjale vastava tasu maksmisega, mis nähtuvalt kostja

kontoväljavõttest ületab igakordselt töötasu.

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei olnud lähetatud töötaja direktiivi järgi. Lähetatud

töötaja on direktiivi art 2 lg 1 järgi töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb tööd muu liikmesriigi

territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja lähetatud

töötaja, kuna ta saadeti vaidlusalusel perioodil tööle Lääne-Euroopasse. Ringkonnakohus kordab

otsuse p-s 9 väljendatut, et tegemist on geograafilise määratlusega. Üldine on ka kostja

apellatsioonkaebuses väljendatu, et kostja sai valdavas enamuses kauba ja kauba

saatedokumendid Austrias asuvast firmast.

11. Õiguslikult põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks

maakohus pidanud kohaldama Austria, äärmisel juhul muu Lääne-Euroopa riigi autojuhtide

tasustamist reguleeriva kollektiivlepinguga ettenähtud töötasu. Kostja ei ole sellist nõuet kohtule

esitanud.

Kostja väited selle kohta, et hageja osutab Lääne-Euroopa turul kõlvatut konkurentsi, on

paljasõnalised.

12. Ringkonnakohus jätab asja juurde võtmata kostja apellatsioonkaebusele lisatud väidetavad

kütte müügihindade 2017. a väljavõtted. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatu ei ole

asjakohane, kuna kostja töösuhe lõppes hageja juures 11. aprillil 2016. Ringkonnakohus jätab

samal põhjusel asja materjalide juurde võtmata hageja esitatud Gebruder Weiss GmbH arve nr

1002603433 hageja poolt 2017 septembris ostetud kütuse eest.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja menetluskulude kindlaksmääramisel

järginud diskretsioonipiire ning määranud hageja menetluskulud kindlaks põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Kostja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väljamõistetud

menetluskulude rahalise suuruse muutmiseks.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus

määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust

lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu 6 tunni ulatuses ringkonnakohtus vajalik

ja põhjendatud. Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta)

põhjendatuks. Kokku on hageja menetluskulu ringkonnakohtus 720 (6×120) eurot (ilma

käibemaksuta).

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja

mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu ringkonnakohtus 720 eurot (ilma

käibemaksuta).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke