3-16-2031/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.12.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2031

Haldusasi

A.K.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks (kartseritingimused)

Menetlusosalised

Kaebaja: A.K., volitatud esindajad Danil Lipatov ja

Marjana Šestel

Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 15.01.2018

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule.

Kui

apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib

asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus

kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14

päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest

arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.K. esitas 13.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-1839), milles

nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist järgmiselt: 1) Tallinna Vanglas

mittenõuetekohastes tingimustes kinnipidamise, so ebapiisava kambripinna ja halbade

olmetingimuste eest 36 400 eurot; 2) vajaliku meditsiiniabi mitteosutamise eest 28 850 eurot; 3)

ohtlikes tingimustes kartseris viibimise aja eest 1540 eurot; 4) transportimisel ohutuse nõuete

rikkumise eest 10 000 eurot.

2. Tallinna Halduskohtu 11.10.2016 määrusega (p 1) haldusasjas nr 3-16-1839 eraldas kohus

A.K.i kaebuse eraldi asjadena menetlemiseks järgmiste nõuete osas: 1) ebapiisava kambripinna,

sh halbade olmetingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 36 400 eurot

(haldusasi nr 3-16-2029); 2) transportimisel ohutuse nõuete rikkumisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot (haldusasi nr 3-16-2030); 3) ohtlikes tingimustes

2(11)

kartseris viibimise aja eest tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1540 eurot

(haldusasi nr 3-16-2031, st käesolev haldusasi, kaebus tl 57-59). Sama määrusega (p 2) tagastas

kohus kaebuse läbivaatamatult vajaliku meditsiiniabi mitteosutamisega tekitatud mittevaralise

kahju summas 28 850 eurot ning varalise kahju (hammaste raviks vajalike kulude) summas 5250

eurot hüvitamiseks esitatud nõuete osas.

3. 13.11.2016 esitas kaebaja täpsustatud kaebuse ning tasus riigilõivu 31.03.2017.

4. 19.04.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse.

5. Vastusena kohtunõuetele esitasid kaebaja (20.09.2017) ja vastustaja (03.11.2017) täiendavad

seisukohad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Kaebaja leiab, et teda hoiti ajavahemikel 04.12.2013-08.12.2013; 21.12.2013-01.01.2014 ja

13.09.2014-17.09.2014 Tallinna Vangla kartserikambrites inimväärikust alandavates tingimustes

(halvad olmetingimused). Kartserikambrite tingimuste mittevastavusele on tähelepanu juhtinud

ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

Komitee (edaspidi CPT) oma raportis.

7. Kohtupraktika kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise

kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Võttes arvesse, et CPT tuvastatud K1

bloki tingimused, seisund ja ohtlikkus nõuavad selle hoone kasutusest kõrvaldamist, leiab

kaebaja, et nendes tingimustes viibimisega kaasnev õiguste riive ületab kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.

8. Vaatamata sellele, et kinnipidamise aeg ning CPT raporti koostamise aeg on erinevad, siis

kartserikambrite tingimused kaebaja hinnangul ei muutunud. Kartserikambrites oli halb

ventilatsioon, kuna ventilatsiooni osas on õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallist

plaadid, mis oluliselt takistavad õhuvahetust; kambrites oli halb valgustus; kambrites puudus soe

vesi; kambrites oli väga külm; tualett ei vasta inimlike normide standardile; kambris ei saanud

kaebaja pesta oma isiklikke asju, sest vee temperatuur ei ületa 3 kraadi; kartserikambrid oli

remondita ning seinad hallitasid (13.11.2016 menetlusdokument). Ka jalutusboksid ei vastanud

nõuetele ning seal jalutades ei näinud isegi taevast.

9. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on lahendis Dragan vs Rumeenia seisukohal, et

halbu olmetingimusi vanglas tuleb pidada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 3 rikkumiseks.

10. Kaebaja leiab, et mittevaralist kahju tekitati talle Tallinna Vangla süülise käitumisega, kuna

vangla ei taganud talle kohaseid kinnipidamistingimusi.

11. Mittevaralise kahju hüvitisena nõuab kaebaja 70 eurot iga päeva eest ehk kokku 1540 eurot.

Vastustaja seisukoht

12. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks.

13. Kaebuses

märgitud

perioodidel

oli

kaebaja

paigutatud

kartserikambritesse

distsipliinirikkumiste tõttu: 04.12.2013-08.12.2013 pöörati täitmisele Tallinna Vangla

22.11.2016 käskkirjaga nr 1666-d määratud kartserikaristus, 21.12.2013-01.01.2014 Tallinna

3(11)

Vangla 17.12.2013 käskkirjaga nr 1775-d määratud kartserikaristus ning 13.09.2014-17.09.2014

Tallinna Vangla 01.09.2014 käskkirjaga nr 1129-d määratud kartserikaristus. Kõik eelpool

nimetatud käskkirjad olid kehtivad. Seega oli kaebaja paigutatud kartserikambritesse tema

õigusvastase tegevuse tagajärjel ning ta oleks saanud väidetava kahju tekkimist vältida vanglas

kehtivat sisekorda järgides.

Distsiplinaarkaristusi kandis kaebaja 04.12.2013-08.12.2013 kambris nr 77; 21.12.2013-

01.01.2014 kambris nr 87 ja 13.09.2014-17.09.2014 kambris nr 81.

Kaebaja ei ole väidetud puuduste kohta tõendeid esitanud. Kaebaja viitab „Piinamise ja

ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee“ raportile, mis

koostati ajavahemikul 30.05.2012 - 06.06.2012 toimunud külastuse kohta (kättesaadav CPT

kodulehelt aadressil www.coe.int/en/web/cpt/home). Raporti punktides 56 ja 57 on öeldud, et

Tallinna Vangla kartserikambrites oli halb ventilatsioon ja väga vähene loomuliku valguse pääs

kambrisse. Lisaks on raportis vahendatud kinnipeetavate väidet, et talvel on kambrites külm.

14. Kartserikambrites nr 77, 81 ja 87 on sinna paigutatud isikule tagatud kõik Justiitsministri

30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-s 4 sätestatud

esemed. Kambrites on olemas kõik eluks vajalik - voodi, laud, istekoht, tualett ning kraanikauss.

Vaidlust ei ole selles, et kõik VSkE § 7 lõikes 4 sätestatud sisustuselemendid olid kartserikambris

olemas. Kartserikambrid nr 77, 81 ja 87 on mõeldud ühele isikule ning sinna paigutatakse korraga

distsiplinaarkaristust kandma üks kinnipeetav. Õigusaktidega ei ole kehtestatud mingeid

täpsemaid nõuded WC-le, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema.

Kartserikambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, ei ole küll tualettpotti, kuid ihulisi vajadusi oli

kaebajal võimalik rahuldada aasia tüüpi WC-s. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav

ja selleks väljastatakse kartseris kord nädalas kinnipeetavatele WC-puhastusvahend. Vastavalt

vajadusele väljastab vangla ka täiendavalt puhastusvahendit, kui kartseris viibiv kinnipeetav

selleks soovi avaldab. Lisaks on kartserikambrites olemas tualetihari. Puhastusvahendi

kasutamine tagab tualeti puhtuse ja eemaldab ebameeldiva lõhna. Koos voolava vee,

puhastusvahendi ja tualettharja kasutamisega oli kaebuse esitajal võimalik tagada tualettnurga

puhtus.

15. Akende ette on julgeolekukaalutlustel küll metallist perforeeritud piirded paigaldatud, kuid

need ei takista loomuliku valguse ligipääsu kambrile täielikult. Julgeolekukaalutlustel on

kartserihoone kambrite akende ette paigaldatud trellid ning aknaid katavad metallkatted. Tallinna

Vangla ei pea kõikide metallkatete eemaldamist võimalikuks, kuna 2011. aasta väljusid

kinnipeetavad kahel korral läbi kartserihoone kambri akende lõhkudes aknakatted.

Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kambris olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Arvestades Eestis sügis-talvisel perioodil

valitsevaid tingimusi, ei ole ilmselgelt ka võimalik vaid loomuliku valgusega tagada nõutavat

valgustusastet. Kuivõrd kaebuses märgitud kartseris viibimise aeg jäi enamuses perioodi, mil

päevavalgust oli ebapiisavalt, on ilmne, et juba ainuüksi sellest tingitult oli kambris loomuliku

valguse osakaal väike ning suure osa kambri valgusest tagas kunstlik valgustus. Kõigis

kartserikambrites on aken ning kunstliku valguse allikas. Alates 2012. a detsembrikuust on

kõigisse Tallinna Vangla kartserihoone kambritesse paigaldatud uued võimsamad Osram

Duluxstar elektripirnid, mis tagavad varasemast parema valgustatuse. 2013. aasta alguses

valmisid kartserikambrite valgustuse uued lahendused – kartserikambrite laudade kohale lisati

täiendav laevalgus. Eelnimetatud töödega tõusis kartserikambrite valgustihedus hinnanguliselt

kuni 300 luksini. Seega oli vaidlusalustes kambrites olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus.

Tallinna Vangla on seisukohal, et kartserikambrites on kaebajale olnud piisav valguse hulk

tagatud kõigil ajaperioodidel.

4(11)

Valgustihedust mõõdetakse kartserikambrites siis, kui mõni kartserikambrisse paigutatud

kinnipeetav selleks soovi avaldab või väidab, et kamber on liiga pime või valge. Perioodidel, mil

kaebaja vaidlusalustes kambrites viibis ega ka nende perioodide vahele jäävatel ajavahemikel, kui

seal kandis kartserikaristust mõni teine kinnipeetav, ei ole Tallinna Vangla mitte üheski

vaidlusaluses kambris valgustihedust mõõtnud. Seega saab asuda seisukohale, et ajavahemikul

04.12.2013-17.09.2014 valgustusega kartserikambrites probleeme ei esinenud.

2014. a suvel Tallinna Vanglas kontrollkäigul viibinud õiguskantsleri nõunikud leidsid samuti, et

kartserihoones on parandatud kambrite kunstlikku valgustust ja jalutushoove.

Vastustaja on seisukohal, et ka kaebaja etteheited seoses ebapiisava õhuvahetusega, on alusetud.

Julgeolekukaalutlustel on kambrites akende avamine piiratud, kuid avada saab õhutusava osa,

millele on julgeolekukaalutlustel paigaldatud õhutusaukudega metallist plaadid. Seega oli

kaebajal võimalik kambri õhuhulka õhutusava sulgemise ja avamisega reguleerida. Õhuringluse

efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida õhutusava vabana ja avatuna.

Lisaks akna küljes olevale õhutusavale on teisel korrusel asuvates kambrites (sh kambrid nr 81 ja

87) sisse ehitatud ventilatsioon, mis toimis läbi seina ülaossa ehitatud ventilatsiooniava. Õhu

paremaks ringlemiseks on puuritud kambri ustele alla õhuavad. Vastustaja on seisukohal, et

sellise ventilatsiooni kasutamisel ei ole usutav, et tagatud ei ole inimese elutegevuseks vajalik

õhuhulk ja selle ringlus.

16. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri

ja kuivatab õhku. Üldiselt algab vanglas kütteperiood siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur

on alla 8 °C, kartserihoonet köetakse aga vastavalt vajadusele, sh jahedamate ja niiskemate ilmade

korral ka suvel. Kartserihoone küttesüsteem on muust vanglast eraldi, mistõttu saab seda hoonet

hakata kütma kohe kui vajadus tekib. Kõigis kartserikambrites on radiaatorid.

Vaidlusaluste kartserikambrite temperatuuride kohta ajal, mil kaebaja seal viibis, küll

konkreetsed andmed puuduvad, ent eluliselt pole usutav, et kambrites oli sedavõrd külm, et seal

viibimine kaebaja inimväärikust alandav oleks olnud. Eeltoodut toetavad ka perioodil

05.12.2013-30.12.2013 erinevates kartserikambrites teostatud mõõtmistulemused, millest

nähtuvalt

jäid

temperatuurid

vahemikku

19,4-22,6

°C.

Kuna

kambreid

köetakse

kaugküttevõrgust, on kambrites tagatud ühtne temperatuur, mistõttu ei saanud ka nendes

kambrites, milles kaebaja 04.12.2013-08.12.2013 ja 21.12.2013-01.01.2014 viibis, olla külmem.

2014. aasta septembrikuus kartserikambrites temperatuuri mõõtmisi ei teostatud, millest võib

järeldada, et sel perioodil kinnipeetavad ebapiisava temperatuuriga seotud kaebusi ei esitanud.

Arvestades, et kaebaja 13.09.2014-17.09.2014 kartseris viibimise ajal olid ka suhteliselt soojad

ilmad (ööpäevane õhutemperatuur Tallinnas jäi 13.09.2017 vahemikku 11,5-21,5 °C, 14.09.2017

9,1-19,5 °C, 15.09.2017 8,1-17,7 °C, 16.09.2017 8,2-17,2 °C ja 17.09.2017 11,2-18,9 °C), ei

saanud vastustaja hinnangul juba seetõttu kartserikambris talumatult külm olla. Seega võib asuda

seisukohale, et kõigis kartserikambrites oli vaidlusalusel perioodil nõuetele vastav temperatuur,

mis tagas ka normaalse niiskustaseme. Eeltoodust nähtub, et kartserikambrites teostatud

temperatuurimõõtmised ei ole kinnitanud, et temperatuur langeks alla nõutava taseme või

kambrites valitseks liigniiskus.

Kuna kaebaja ei ole esitanud Tallinna Vanglale mitte ühtegi pöördumist, milles avaldaks

rahulolematust kartserikambrite vähese temperatuuri või liigse niiskuse osas, on vastustaja

hinnangul tegemist tagantjärgi otsitud ja paljasõnaliste väidetega. Olukorras, kus inimene tunneb,

et tal on külm, on ilmne, et ta annab sellest märku, küsib lisatekki vms. Kaebaja seda aga teinud

ei ole.

17. Tallinna Vangla kinnipeetavatele on kord nädalas duši kasutamist minimaalselt 20 minuti

jooksul tagatud ning seda ka kartserihoones viibides. Kõigis kartserikambrites, milles kaebaja

5(11)

viibis, oli kraanikauss voolava veega. Kraanikausi suurust arvestades oli kambris võimalik

hügieenitoiminguid teostada ning seda olenemata asjaolust, et kambris oli külm vesi. Ei

vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema

varustatud kuuma (sooja) veega. Kuna kambris on lubatud seep, oli kaebajal võimalik ennast

elementaarses määras pesta ka kambris olles.

18. Mis puutub etteheitesse, et külma vee tõttu ei saanud kaebaja kambris pesta oma isiklikke

asju, siis VangS § 651 lg 2 kohaselt kartserihoones viibiv kinnipeetav kannab kartserivormi, mille

väljastab isikule vangla ja mille korrashoiu eest hoolitseb samuti vangla. Kuna isiku muud

isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse alles pärast kartserist vabastamist, jääb

arusaamatuks, milliste isiklike asjade pesemise võimatust kaebaja vanglale ette heidab.

19. Kartserikambrites viibimise ajal toimus kaebuse esitajal jalutuskäik jalutusboksides, mille

väikseima boksi pindala on 3,8 m2 ja suurima pindala 4,7 m2. Kaebaja jalutas jalutusboksis üksi,

seega oli tal piisavalt ruumi, et soovi korral ringi liikuda ja ka võimlemisharjutusi teha. Puuduvad

tõendid, millest järelduks, et vähesest liikumisvõimalusest ja jalutusboksi tingimustest saanuks

kahjustada kaebaja tervis või kaasnenuks muid kannatusi, mis õigustaks rahalise hüvitise

väljamõistmist.

Kaebajale olid kõikidel päevadel tagatud jalutuskäigud vabas õhus. Riigikohus leidis lahendis 3-

3-1-55-16, et Eesti kliimat arvestades võib esineda vajadus jalutushoovis või –boksis varjualuse

kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või –boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega

muuta sisuliselt siseruumiks. Jalutusboksi kohale rajatud katus ei tähenda aga seda, et kaebaja oli

täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Jalutusboksis oli kaebajale tagatud värske

õhk ja katusematerjalist paistis läbi päeva- ning päikesevalgus. Seega tagati kaebajale vabas õhus

viibimise võimalus, kuigi eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendile tuginedes ehk mitte VangS §

651 lg 3 kõikidele nõuetele vastav. Jalutusboksidele ehitati katus lähtudes osade kinnipeetavate

soovidest ja selles ei näinud kinnipeetavate õiguste rikkumist ka õiguskantsler. Eeltoodust

tulenevalt ei saa tingimusi jalutusboksides pidada väärikust alandavateks riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 9 lg 1 tähenduses.

20. Kartserisse paigutamise näol on tegemist täiendava karistusmeetmega kinnipeetava suhtes,

kes õiguskuulekalt ei käitu. See tähendab seda, et kartserisse ei satu kinnipeetav juhuslikult ning

sinna sattumist on võimalik vältida, käitudes vanglas õiguskuulekalt, alludes korraldustele ning

järgides distsipliini. Sellega ei saa õigustada ükskõik milliseid olmetingimusi või kohtlemist (nt

piinamist) kartseris viibimise ajal, küll aga tõstab see oluliselt kõrgemale piiri, millest suuremad

ebameeldivused on käsitatavad inimväärikust alandava kohtlemisena.

21. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuses välja toodud väidetavalt Tallinna Vangla

kartserihoone kinnipidamistingimustes esinevate puuduste näol on tegemist selliste

vajakajäämistega, milliste osas oleks kaebaja saanud kasutada õiguskaitsevahendeid. Kui kaebaja

Tallinna Vangla kartserikambrites viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik

sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda ei teinud ning

on pöördunud vangla poole hilisema kahjunõudega. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja ei ole

vanglale teadaolevalt esitanud ühtegi pöördumist, milles avaldaks rahulolematust Tallinna

Vangla kartserikambrite kinnipidamistingimustega, siis on tegemist paljasõnaliste ja tagantjärgi

otsitud väidetega.

Kartserikambrisse paigutamist on võimalik isikul vältida ning tegemist on ajutiste elukambritega,

mida ei kasutata igapäevaselt kinnipeetavate majutamiseks. Tulenevalt kartserikaristuse

iseloomust peab isikule olema mõistetav, et kartserihoone elutingimused on mõnevõrra

askeetlikumad kui tavapärases eluosakonnas. Käesolevalt ei ole vangla tegevus olnud

õigusvastane, samuti ei ole tuvastamist leidnud kaebajale mingisuguse mittevaralise kahju

6(11)

tekkimine. Seega ei ole Tallinna Vangla toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja

subjektiivseid õigusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt

tekkinud kahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel.

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist, kuna pidi viibima kartserikambrites nr 77, 87,

81, kus olid väidetavalt inimväärikust alandavad tingimused ning talle ei tagatud jalutuskäike

inimväärikust austavates tingimustes.

23. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. RVastS ei sätesta mittevaralise kahju määratlust, kuid võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 128 lg 5 kohaselt loetakse mittevaraliseks kahjuks isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Valu ja kannatused peavad olema seotud RVastS § 9 lg-s 1 toodud õiguse süülise rikkumisega.

VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmine,

raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus ehk

õigusvastase tagajärje soovimine. VÕS § 134 lg 2 ja RVastS § 9 lg 2 alusel võib järeldada, et

mittevaralise kahju rahas hüvitamine saab toimuda üksnes olulise rikkumise korral, mida

halduskohus arvestab hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, st väheolulise rikkumise korral võib

hüvitis olla ka null ehk rahaline nõue jääda rahuldamata.

24. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

25. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, mis täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Vaidlust ei ole ka

selles, et kaebaja viibis perioodil 04.12.2013-08.12.2013 kambris nr 77; perioodil 21.12.2013-

01.01.2014 kambris nr 87; perioodil 13.09.2014-17.09.2014 kambris nr 81. Samuti ei vaidle

pooled selle üle, et kaebaja kandis nimetatud ajavahemikel kartserikaristust ning karistused viidi

täide kehtivate käskkirjade alusel.

Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja tegevus (kaebaja hoidmine kambrites nr 77,

87 ja 81, mille tingimused olid väidetavalt inimväärikust alandavad) oli õiguspärane ning kas

vastustaja tegevusega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju.

26. Kaebaja leiab, et tema inimväärikust alandasid järgmised tingimused:

-

kartserikambrites (edaspidi ka kambrid) oli halb ventilatsioon, kuna õhuakendele

paigaldatud perforeeritud metallist plaadid takistasid oluliselt õhuvahetust;

-

kambrites oli halb valgustus;

-

kambrites puudus soe vesi;

-

kambrites oli väga külm;

-

tualett ei vastanud inimlike normide standardile;

-

kambris ei saanud kaebaja pesta oma isiklikke asju, sest vee temperatuur ei ületanud 3

kraadi;

7(11)

-

kambrid olid remontimata ning seinad hallitasid;

-

jalutusboksi suurus ja tingimused.

27. Varasem kohtupraktika nii kinnipeetavatele tagatava isikliku ruumi piisavuse kui ka

kartseritingimuste õiguspärasuse osas võimaldab järeldada, et kinnipidamistingimuste

õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada tingimusi ka kogumis (nt Riigikohtu 3-3-1-14-10, p 9

ja seal viidatud lahendid). Riigikohus leidis 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 16), et kui

kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis puudub õigusvastasus, mida

vastustajale ette heita ning õiguspärased tingimused ei saa ka kogumis olla inimväärikust

alandavad. Kambritingimuste nõuetekohasuse tõendamise kohustus lasub vanglal (viidatud otsus

asjas nr 3-3-1-55-16, p 11).

28. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh VangS § 90 lg 1 kohaselt vahistatu) kamber

vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad

kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja

temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava

valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna

eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE § 7 lg 4 sätestab, et kartseri sisustusse

kuuluvad: 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad

lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust

kambris; 3) võimaluse korral valjuhääldi; 4) riidenagi; 5) pesemiskoht; 6) wc.

Elamuseaduse § 7 lõike 1 punktide 1 (kehtetu alates 01.07.2015) ja 2 alusel Vabariigi Valitsuse

26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (määrus nr 38) ning

alates 06.07.2015 kehtiv majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrus nr 85 „Eluruumile

esitatavad nõuded“ (määrus nr 85) sätestavad nõuded eluruumi valgustatusele, ventilatsioonile,

õhu temperatuurile, niiskusele ja sanitaarsõlmele. Eluruumi igal elutoal peab olema vähemalt üks

lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ja tagab ruumis piisava loomuliku

valguse (määruse nr 38 p 5, määruse nr 85 § 3 lg 3); eluruumis peab olema loomulik või

mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse.

Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste

ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab vastama kehtestatud nõuetele (määruse nr

38 p 6, määruse nr 85 § 4 lg-d 1 ja 2); siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne,

looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima

tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi

siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18°C. Siseõhu

temperatuuri lubatav ülempiir tuleb määrata kehtestatud nõuete alusel (määruse nr 38 p 7,

määruse nr 85 § 4 lg-d 3 ja 4); eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei

kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi

siseõhu optimaalne niiskus on 40-60% (määruse nr 38 p 8, määruse nr 85 § 4 lg 5); eluruum peab

olema varustatud klosetiga või selle puudumisel peab olema tagatud kloseti kasutamise võimalus

samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal (määruse nr 38 p 9, määruse nr 5 lg-

d 1 ja 2).

29. Kuigi kartserikambri puhul on tegemist distsiplinaarkaristuse täideviimise kohaga, tuleb

silmas pidada VangS § 41 lg-s 1 sätestatut, st karistuse kandmine ei tohi põhjustada rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega, sh

distsiplinaarkaristuse täideviimisega. Nii tava- kui kartserikambri tingimused peavad vastama

kehtestatud nõuetele ja olema inimväärikad. Ainuüksi distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebaja

poolt ei anna õigust paigutada teda inimväärikust alandavatesse kinnipidamistingimustesse.

Kuivõrd praeguses asjas ei ole kaebaja distsiplinaarkaristuse käskkirju vaidlustanud, ei kontrolli

8(11)

kohus, kas kaebajale määratud distsiplinaarkaristused ja kaebaja paigutamine nende alusel

kartserisse oli õiguspärane.

Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja poolt nimetatud tingimuste nõuetekohasust väljatoodud

väidetavate puuduste kaupa.

Ventilatsioon

30. VangS § 45 lg 1 nõuab, et kambris oleks tagatud elutegevuseks vajalik õhuhulk. Määruse nr

38 punkti 6 kohaselt peab ruumis olemas kas loomulik või sundventilatsioon.

31. Kaebaja väitel oli kartserikambrites halb ventilatsioon.

Vastustaja on selgitanud, et kambrite akendel on õhutusavad, mida liigutades saavad

kinnipeetavad värske õhu hulka ise reguleerida. Lisaks olid kambrite nr 81 ja 87 seinte ülaosas

ventilatsiooniavad, mis täiendavalt aitasid tagada inimese eluks vajalikku õhuhulka ja selle

ringlust. Vastustaja on kinnitanud, et õhu paremaks ringlemiseks on kambri uste allosasse

puuritud õhutusavad. Kõikide kambrite akende õhutusluugid ning kambrite nr 81 ja 87

ventilatsiooniavad nähtuvad ka vastustaja esitatud fotodelt. Kaebaja ventilatsiooniavade

olemasolu ei vaidlusta.

Kaebaja viibis kartseris aastaaegadel kui väljas ei olnud kõrged temperatuurid.

32. Kui ventilatsiooniavad olid olemas (tõendavad fotod, tl 95, 96) ja toimisid, millist asjaolu

kaebaja samuti ei vaidlusta, saab kohtu arvates pidada eluliselt usutavaks, et kartserikambrites oli

vähemalt minimaalselt piisav õhuvahetus tagatud. Kaebaja ise sai vastavalt vajadusele akna

õhutusava avatust reguleerida. See, et õhutusavad olid julgeolekukaalutlustel osaliselt

metallsõrestiku ja osaliselt plaadiga (aknal) kaetud, ei saanud piirata õhuvahetust määral, mis

võimaldaks järeldada piisava venilatsiooni puudumist.

Kohtul ei ole põhjust pidada vangla tegevust ventilatsiooni puudutavas osas õigusvastaseks.

Lisaks märgib kohus, et kambris nr 77, kus õhuvahetus on tagatud üksnes akna õhutusava kaudu,

viibis kaebaja vaid 5 päeva.

Ka asjaolu, et kaebaja ei ole kurtnud venilatsiooni ebapiisavust kartseris viibimise ajal, viitab

sellele, et ventilatsiooni pidi toimima vähemalt minimaalselt piisaval tasemel.

Valgustingimused

33. Kaebaja on CPT raportile viidates väitnud, et kartserikambrite valgustus oli halb. Kaebaja ei

ole väitnud, et tal jäi kartserikambri väidetava ebapiisava valguse tõttu midagi tegemata või et see

avaldanuks talle muul moel märkimisväärset kahjulikku mõju. Ka ei ole kaebaja kaevanud

valgustingimuste üle kartseris viibimise ajal, milliste kaebuste saamisel on vangla tavapäraselt

teostanud vastavad mõõtmised.

34. Kohus selgitab, et õigusaktidest ei tulene konkreetseid arvulisi näitajaid kinnipidamisasutuse

kambri valgustusele. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Soovitusliku iseloomuga Euroopa

vanglareeglistiku p 18.2 kohaselt peab kunstlik valgus vastama tunnustatud tehnilistele

standarditele. Rahvatervise seaduse § 4 p-st 11 tulenevalt on üheks elukeskkonna- ja tervisekaitse

põhinõudeks see, et ruumide valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja

õppeülesannete täitmist.

Riigikohus on 21.04.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-10 (p 8) leidnud, et VangS § 45 lg 1

reguleerib ammendavalt nõudeid kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav

9(11)

määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 5 („Eluruumi igal elu-, töö-

ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis

annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nende piisava loomuliku valgustatuse. Akna

ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8“).

Vaatamata konkreetsete arvuliste standardväärtuste puudumisele on kohtud (vrd nt Tallinna

Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsust nr 3-14-53031) leidnud, et kinnipeetava kambris peab olema

tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta

toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatud. Asjas nr 3-14-52898 (vrd Tallinna

Ringkonnakohtu 20.12.2016 otsus nr 3-14-52898 ning seal viidatud lahendeid) selgitas kohus, et

selleks, et elukambri valgustatus ei kahjustaks seal viibivate kinnipeetavate tervist, peaks seal

olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kuivõrd kamber on koht, kus kinnipeetavad

sooritavad mitmeid erinevaid toiminguid, sh loevad ja kirjutavad, saab erialakirjanduse pinnalt

pidada seda miinimumnõuet põhjendatuks. Kohus nõustub nende seisukohtadega.

Vastustaja selgituste kohaselt on alates 2012. aasta detsembrikuust kõigisse Tallinna Vangla

kartserihoone kambritesse paigaldatud uued võimsamad Osram Duluxstar säästupirnid, mis

tagavad varasemast parema valgustatuse ning kartserikambrite valgustihedus tõusis vastustaja

hinnangul kuni 300 luksini. 2013. aasta alguses valmisid kartserikambrite valgustuse uued

lahendused – kartserikambrite laudade kohale lisati täiendav laevalgus.

35. Vastustaja selgituste kohaselt on kambrites, kus kaebaja on viibinud, olemas aken ja kunstliku

valgustuse kindlustavad valgustid, mis tagavad kogu päeva vältel piisava valguse. Akna

olemasolu üle vaidlus puudub. Kuigi vastustaja esitatud fotod näitavad, et metallvõre takistas

mingil määral loomuliku valguse sissepääsu kambrisse võib siiski pidada eluliselt usutavaks, et

kambri loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus olid valgustingimused vähemalt

minimaalselt piisavad ja võimaldasid kaebajal igapäevaselt vajalikke toiminguid teha. Kohtule

teadaolevalt ei olnud kaebajal vaja sel ajal teha õppetööd.

Seega ei pea kohus ka valgustustingimusi kartserikambrites õigusvastaseks ega kaebajale

mittevaralist kahju tekitavaks.

Sooja vee olemasolu ja riiete pesemise võimalus

36. Kuivõrd ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele

kartserikambris sooja vee olemasolu, ei ole sooja vee puudumine kambris õigusvastane.

Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et kaebajale oli kooskõlas VangS § 50 lg-ga 2 tagatud

vähemalt kord nädalas duši kasutamise võimalus. Samuti oli kõikides kartserikambrites

kraanikauss ja kraanist tuli külma vett. Kohus nõustub vastustajaga, et ka kartserikambris oli

kaebajal võimalik end vähemalt minimaalsel määral pesta ning seda olukorda ei saa pidada

õigusvastaseks. Ka külma veega vähemalt elementaarsete igapäevaste pesemistoimingute

tegemine on võimalik ning kuna kartseris viibimise aeg on lühiajaline, siis ei saa külma veega

pesemisel olla kahjulikke mõjusid (nt nagu hammaste pesemisel liiga külma veega pika aja

jooksul).

37. Vastustaja on õigesti märkinud, et kartserihoones viibiv kinnipeetav kannab kartserivormi,

mille väljastab isikule vangla ja mille korrashoiu eest hoolitseb samuti vangla. Kohus nõustub

vastustajaga, et olukorras, kus isiku muud asjad on hoiule antud, on etteheide pesupesemise

võimatuse kohta asjakohatu. Isegi juhul, kui kaebajal polnud kartseris kaasas vajalikul hulgal

vahetuspesu ja/või –sokke, et neid regulaarselt vahetada, oli tal võimalik neid vähemalt

minimaalsel määral ka kartseris olles pesta. Kohtu hinnangul ei ole pesupesemise võimaluse

puudumine kartseris käsitatav vastustaja õigusvastase tegevusena.

Kambri temperatuur, seisukord ja hallitus

10(11)

38. Vastustaja seletuste kohaselt on kartserikambrid keskküttega köetavad ning kambritesse on

paigaldatud radiaatorid, mis tagavad ühtlase temperatuuri säilimise, välistades liigniiskuse

tekkimise kambrites, kuna keskküte kuivatab õhku.

39. Kartserikambrite temperatuuri osas on vastustaja viidanud erinevates kartserikambrites tehtud

temperatuurimõõtmistele (tl 97). Kuigi konkreetselt nende kuupäevade osas, mil kaebaja

vastavates kambrites viibis, mõõtmistulemused puuduvad, saab neid tulemusi siiski arvestada.

Vastustaja esitatud mõõtmistulemustest (mõõdetud erinevates kartserikambrites ajavahemikul

05.12.2013-30.12.2013) nähtuvalt vastas kambrite siseõhu temperatuur normidele (jäädes

vahemikku 19,4-22,6 °C). Vastustaja on selgitanud, et kuna 2014. aasta septembrikuus

kartserikambrites temperatuuri mõõtmisi ei teostatud, võib sellest järeldada, et sel perioodil

kinnipeetavad mingeid kaebusi seoses ebapiisava temperatuuriga ka ei esitanud. Samuti on

vastustaja põhjendatult viidanud, et 13.09.2014-17.09.2014 kartseris viibimise ajal olid suhteliselt

soojad ilmad (ööpäevane õhutemperatuur Tallinnas jäi 13.09.2017 vahemikku 11,5-21,5 °C,

14.09.2017 9,1-19,5 °C, 15.09.2017 8,1-17,7 °C, 16.09.2017 8,2-17,2 °C ja 17.09.2017 11,2-18,9

°C), mistõttu ei saanud elulisest usutavusest lähtudes olla kartserikambris talumatult külm.

40. Kohtul ei ole kokkuvõtvalt põhjust arvata, et mõõtmistulemuste kajastamine oleks

ebausaldusväärne. Praegusel juhul pole alust arvata, et kõrvuti või lähestikku asuvates kambrites,

mida köetakse sama küttesüsteemi kaudu, oleksid temperatuuri erinevused märkimisväärsed.

Kohus nõustub vastustajaga, et pole eluliselt usutav, et olukorras, kus isikul on talumatult külm,

ei anna ta sellest vanglale märku. Kohtu hinnangul ei ole alust arvata, et kartserikambrites

viibimise ajal poleks temperatuuri osas kehtestatud nõuet täidetud.

41. Kaebaja väitel olid kambrid remontimata ja seinad hallitasid. Hallitavad seinad võivad

iseenesest viidata küll liigsele õhuniiskusele (mis määruse nr 38 kohaselt peaks jääma 40-60%

juurde), kuid praeguse haldusasja materjal seda ei kinnita. Arvestades kaebaja väite üldsõnalisust

ning asjaolu, et kartserikambrites oli tagatud õhuvahetus ning ruume köeti keskküttega (mille

õhku kuivatav toime on üldteada), ei ole kaebaja väited hallitavate seinte osas usutavad. Seega ei

saa kartserikambri tingimusi selles osas õigusvastaseks pidada.

42. Vastustaja esitatud fotodelt nähtub küll see, et osa kartserikambreid vajaks sanitaarremonti,

kuid üksnes kambri ebaesteetiline väljanägemine ei ole iseenesest õigusvastane. Seega ei saanud

ka see kaebajale mittevaralist kahju põhjustada.

Tualett

43. Kaebaja hinnangul ei vastanud tualetid „inimlike normide standardile“.

44. VSkE § 7 lg 4 p 6 järgi peab kartserikambri koosseisu kuuluma WC. Kohus nõustub

vastustajaga selles, et õigusaktid ei reguleeri üksikasjalikult „tualetitüüpi“. Eluruumile esitatavad

miinimumnõuded täidab ka nn aasia-tüüpi tualett. Kohus möönab, et kambrist eraldamata WC

võis mõnevõrra ebameeldivusi põhjustada, kuid kuna kaebaja viibis kartseris lühikest aega ja

üksinda, ei saa riivet ülemäära intensiivseks pidada. Kuivõrd tualeti puhastamine on VangS § 45

lg 2 alusel kinnipeetava kohustus ning vastustaja on kinnitanud, et vangla väljastab

kinnipeetavatele kord nädalas WC-puhastusvahendit, oli kaebajal endal võimalik tagada tualeti

vastavus „inimlike normide standardile“.

Jalutusboksi tingimused

45. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli tagatud jalutuskäik ühe tunni vältel (tl 106 pöördel).

46. Kaebaja väitel oli jalutusboks väike ning kaetud katusega, mis ei anna kinnipeetavatele

võimalust näha taevast. Vastustaja on möönnud (03.11.2017 menetlusdokument, tl 116 pöördel),

et jalutuboksi tingimused ei pruukinud kõikidele vangistusseaduses sätestatud nõuetele vastata,

kuid on seisukohal, et läbipaistvast materjalist katus võimaldas siiski ka päikesevalguse saamist

11(11)

ega takistanud täielikult värskes õhus olemist. Kohus ei käsitle märgitud vastustaja seisukohta

asjaolu (vabas õhus jalutamise mittetoimumine) omaksvõtuna (HKMS § 60 lg 2), kuna see pole

piisavalt selge.

47. VangS § 651 lg 3 ls 2 kohaselt võimaldatakse kartserisse paigutatud kinnipeetavale tema

soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama lõike esimese lause kohaselt ei ole

kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil VangS §-des 8 ja 10

sätestatud korras.

Vangistusseadus ega muud vangistusõiguse normid ei sätesta nõudeid ruumi suurusele ega muid

nõudeid.

48. Vastustaja on täpsustanud (tl 116 pöördel), et kaebaja jalutuskäigud toimusid boksides,

millest väikseima pindala on 3,8 m2 ning suurima pindala 4,7 m2. Kohus nõustub vastustajaga, et

kuivõrd kaebaja viibis jalutuskäigul üksi, ei saa jalutusbokse pidada sedavõrd väikeseks, et see

tingiks vangla tegevuse õigusvastasuse.

49. Riigikohus on 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 19) rõhutanud Tallinna Vangla

kartserikambrite jalutusvõimalusega seonduvas vaidluses, et kartserikaristust kandva

kinnipeetava vabas õhus viibimise võimalust erinormina reguleeriv VangS § 65¹ lg 3 ls 2 peab

vabas õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume ning jalutusboksi ei tohi

kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks.

Viidatud lahendis käsitles kohus olukorda, kus vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud

siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele

jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Riigikohus leidis, et sellistes tingimustes jättis Tallinna

Vangla kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks,

kuid õige ei ole teha järeldust, et kaebaja jäeti täielikult ilma võimalusest jalutada vabas õhus.

Poolte väidete põhjal on praeguses kohtuasjas tegemist sama kartserihoone jalutusboksidega.

Kohtule teadaolevalt (seda on mitmes haldusasjas kinnitanud ka vastustaja, nt haldusasjas nr 3-

14-50770) oli aastatel 2013-2016 kartseri jalutusboks osaliselt varikatusega kaetud, sarnanedes

siseruumile.

Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ning viidatud Riigikohtu lahendit haldusasjas nr 3-3-1-

55-16, leiab kohus, et ajal, mil kaebaja pidi jalutama osaliselt kaetud jalutusboksides, ei taganud

Tallinna Vangla kaebajale täielikult VangS § 65¹ lg 3 teises lauses ette nähtud tingimusi vabas

õhus viibimiseks.

Kohus on aga seisukohal, et tegemist on kaebaja õiguse rikkumisega vähesel määral ning sellist

kohtlemist ei saa pidada inimväärikust alandavaks.

50. Kokkuvõtvalt kohus leiab, et kambritingimused on olnud nõuetele vastavad ehk õiguspärased

ning õiguspärased tingimused ei saa ka kogumis olla inimväärikust alandavad. Õigusvastasuse,

mis seisnes seaduses ettenähtud tingimuste täiel määral täitmata jätmises, tuvastas kohus üksnes

vabas õhus viibimise tagamise osas seoses jalutusboksi tingimustega. See üksinda ei ületa aga

inimväärikuse alandamise künnist, st ei tekita mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kaebus

tuleb seega jätta rahuldamata.

51. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad

kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja taotlust menetluskulude väljamõistmiseks

esitanud ei ole.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Maimann