1-17-7077/14 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1177077

Määruse kuupäev

14. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Teabehanketoimingute

kokkuvõtte

kriminaalmenetluses

tõendina esitamise, jälitustoimingutega kogutud teabe

tutvustamata jätmise ja jälitustoimingute lubade vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokuratuur, riigiprokurör Laura Feldmanis

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. november 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2017. a määrus muutmata ja kaitsja

määruskaebus rahuldamata.

2. Arvata menetluskulude hulka A valitud kaitsjale Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses makstud tasu 1248 (üks tuhat kakssada nelikümmend kaheksa)

eurot, sh käibemaks 208 (kakssada kaheksa) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrus

1. Riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrusega otsustati kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 63 lg 11 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse

(JAS) alusel kogutud teave, s.o 16. jaanuari 2015. a teabehanketoimingute kokkuvõte. Määrust

põhjendati järgmiselt.

2. Teabehanketoimingute kokkuvõttes on viiteid sellele, et S AS-i juhatuse esimees, L OÜ nõukogu

esimees ja T OÜ nõukogu esimees B ning S AS-i juhatuse liige, L OÜ nõukogu liige ja T OÜ

nõukogu liige C võisid toime panna karistusseadustiku (KarS) §de 294 ning 298 tunnustele

vastavad teod (kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud karistusseadustiku redaktsioonis

KarS §de 293 ja 297 tunnustele vastavad teod) ja saada ebaseaduslikku tulu S AS-i ning selle

tütarettevõtte lepingulistelt partneritelt.

1-17-7077

3. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave on KrMS § 1261 lg 2 kohaselt tõendina lubatav.

Kuriteokahtluse sisu tõttu ei oleks saanud tõendeid koguda isiku õigusi vähem riivavate

toimingutega või oleks tõendite kogumine olnud oluliselt raskendatud. Eelnev on tingitud

teabehanketoimingute kokkuvõttes nimetatud isikute salajasest tegevusest ja sellest, et võimalike

ebaseaduslike tegude kohta jagatakse teavet vaid asjaosaliste vahel. KarS §des 294 ja 298

kirjeldatud kuritegude avastamiseks on riigil suur huvi, kuna C ning B on riigi osalusega

äriühingu juhid, kes saavad osaleda suurte varaliste väärtuste liikumise ja oluliste objektide

kasutamise ning käsutamisega seotud otsuste tegemises, samuti neid otsuseid mõjutada.

Kõnealused otsused on seotud avalikes huvides teenuste osutamisega. Teabehanketoimingutega

kogutud teave on tõendina lubatav ka KrMS § 1267 lg 2 järgi, mistõttu tuleb kuriteokahtluse

kontrollimiseks alustada kriminaalmenetlust ja edastada kriminaalasi menetlemiseks

Kaitsepolitseiametile.

Jälitustoiminguteks loa andmine ja pikendamine

4. Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 23. jaanuari 2015. a määrusega anti riigiprokuröri

taotlusel luba üheksa isiku, sh A suhtes KrMS §s 1267 sätestatud jälitustoimingute tegemiseks,

s.t teabe salajaseks pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks. Jälitustoiminguid lubati teha ajavahemikul

23. jaanuarist 2015 kuni 22. märtsini 2015.

5. Harju Maakohtu 23. jaanuari 2015. a määrusega jälitustoiminguteks antud luba pikendati kolm

korda: 20. märtsi 2015. a määrusega anti luba jälitustoimingute tegemiseks ajavahemikul

23. märtsist 2015 kuni 22. maini 2015; 22. mai 2015. a määrusega anti luba jälitustoimingute

tegemiseks ajavahemikul 23. maist 2015 kuni 22. juulini 2015; 22. juuli 2015. a määrusega anti

luba jälitustoimingute tegemiseks ajavahemikul 23. juulist 2015 kuni 22. septembrini 2015.

Kaitsja taotlus jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud dokumentide ning

teabehanketoimingute kokkuvõtte koostamise aluseks olnud dokumentidega tutvumiseks

6. 2. juunil 2017 tegi prokuratuur kaitsjale e-toimiku vahendusel kättesaadavaks kriminaalasja

toimiku.

7. 8. juunil 2017 esitas A kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg Riigiprokuratuurile taotluse,

soovides tutvuda jälitustoiminguteks antud lubade, nende aluseks olnud prokuratuuri taotluste ja

teabehanketoimingute kokkuvõtte koostamise aluseks olnud dokumentidega.

Kaitsja taotluse lahendamine Riigiprokuratuuris

8. Riigiprokuratuuri 19. juuni 2017. a määrusega rahuldati taotlus osaliselt ja otsustati väljastada

koopiad Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrustest ning prokuratuuri taotlustest osas,

milles need ei sisalda riigisaladust. Koopiad otsustati väljastada pärast seda, kui prokuratuur on

hinnanud, kas ja missuguses ulatuses need dokumendid sisaldavad kaitstavat riigisaladust.

Teabehanketoimingute kokkuvõttes kajastatud toimingute aluseks olnud dokumentide

tutvustamisest keelduti.

9. Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määrusega otsustati eelmises punktis nimetatud

kohtumäärusi ja prokuratuuri taotlusi kaitsjale tutvustada osaliselt, s.t osa määruste ning

taotluste tekstist kaeti kinni. Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määrust kaitsjale kättesaadavaks

ei tehtud.

2(15)

1-17-7077

(A)Uurimiskaebemenetlus

Kaebus

10. 15. juunil 2017 esitas A kaitsja Riigiprokuratuurile kaebuse, taotledes riigi peaprokuröri

20. jaanuari 2015. a määruse õigusvastaseks tunnistamist ja teabehanketoimingute kokkuvõtte

kõrvaldamist kriminaalasja materjali hulgast.

11. Kaitsja märkis, et osa kokkuvõttes kirjeldatud toiminguid tehti ajal, kui Kaitsepolitseiameti

korruptsiooni uurimisega tegeleva büroo juht oli M. P. M. P. on riigi peaprokuröri abikaasa,

mille tõttu ei saanud prokurör kokkuvõtte tõendina esitamisel toimida erapooletult. Lisaks peab

prokuröri tegevus ka näima aus ja õiglane. Teabehanketoimingute tegemine ei olnud vajalik ega

lubatav ja samuti ei võimaldanud kokkuvõtte sisu selle esitamist objektiivse tõendina. Määruses

kajastatud ultima ratio-põhimõtet käsitlevad põhjendused on pealiskaudsed ja need pole seotud

A kuriteokahtlustusega.

Riigiprokuratuuri määrus

12. Riigiprokuratuuri 14. juuli 2017. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Määruse kohaselt ei ole

riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrus õigusvastane ja puudub alus

teabehanketoimingute kokkuvõtte kõrvaldamiseks kriminaalasja materjali hulgast. Ühtlasi

selgitati, et määruse peale saab KrMS § 230 lgte 1 ja 2 kohaselt esitada kaebuse Harju Maakohtu

eeluurimiskohtunikule.

Kaebus

13. 21. juulil 2017 esitas A kaitsja kaebuse Harju Maakohtule, taotledes nii Riigiprokuratuuri

14. juuli 2017. a kui ka riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määruse tühistamist.

Maakohtu määrus

14. Harju Maakohtu 13. novembri 2017. a kriminaalasjas nr 1177035 tehtud määrusega jäeti kaebus

rahuldamata. Maakohus leidis, et eeluurimiskohtunik ei saa KrMS § 228 lg 6 kohaselt otsustada

tõendi kõrvaldamise üle, sest sama kriminaalasi on saadetud kohtu menetlusse. Süüdistataval ja

kaitsjal on võimalik esitada taotlusi kriminaalasja kohtuliku eelmenetluse käigus.

Määruskaebus

15. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A kaitsja, kes taotles maakohtu määruse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks sama maakohtu teisele

eeluurimiskohtunikule.

Ringkonnakohtu määrus

16. Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a määrusega tühistati maakohtu määrus ja jäeti

kaitsja kaebus läbi vaatamata. Määruskaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus märkis, et

maakohtu lahend on käsitatav kaebuse läbivaatamata jätmise määrusena, mis on vaidlustatav

määruskaebemenetluse korras. Kuna aga maakohtu määruse tegemise ajaks oli kohtueelne

menetlus lõppenud, ei olnud eeluurimiskohtunik pädev kaebaja taotlust lahendama.

3(15)

1-17-7077

Määruskaebus

17. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas Riigikohtus A kaitsja, kes taotleb nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks sama maakohtu

teisele eeluurimiskohtunikule, samuti määruskaebemenetluse kulude hüvitamist.

(B) Määruskaebemenetlus

Määruskaebus

18. 10. juulil 2017 esitas A kaitsja määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes nii Harju

Maakohtu 23. jaanuari, 20. märtsi, 22. mai ja 22. juuli 2015. a määruse kui ka nende aluseks

olnud prokuratuuri taotluste terviktekstide väljanõudmist, loetletud dokumentidega tutvumist,

Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määruse tervikteksti väljanõudmist ning sellega tutvumist,

lisaargumentide esitamise võimaldamist, Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a ja riigi

peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määruste tühistamist, julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtud

toimingute ning jälitustoimingute õigusvastaseks tunnistamist ja jälitustoiminguteks antud

lubade tühistamist.

19. Kaebuse kohaselt saab samal ajal vaidlustada nii jälitustoiminguteks antud lubasid kui ka

eeluurimiskohtuniku määruste ning nende aluseks olnud prokuratuuri taotluste osalist

tutvustamata jätmist. Kaitsja hinnangul tegi riigi peaprokurör 20. jaanuari 2015. a määruse

huvide konflikti olukorras. Teabehanketoimingute tegemine A suhtes ei olnud vajalik ega

lubatav. Kokkuvõtte puhul ei ole tegemist objektiivse tõendiga ja selle kriminaalmenetluses

tõendina esitamine on õigusvastane. Riigi peaprokuröri määruses kajastuvad ultima ratio-

põhimõtet käsitlevad argumendid ei ole seotud A kahtlustusega. Kuivõrd kokkuvõte oli ainuke ja

esmane dokument, mille põhjal taotleti ning anti ja pikendati jälitustoiminguteks antud lubasid,

on ka eeluurimiskohtuniku määrused õigusvastased. Kuriteokahtlustuse aluseks olev tegude

kvalifikatsioon pole õige ja jälitustoimingute lubades toodud ultima ratio-põhimõtet käsitlevad

järeldused pole nõuetekohased.

Ringkonnakohtu määrus

20. Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2017. a määrusega jäeti Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a

ja Harju Maakohtu 23. jaanuari, 20. märtsi, 22. mai ning 22. juuli 2015. a määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist.

21. Jälitustoiminguteks loa andmise määrused ja prokuratuuri taotlused jäeti kaitsjale osaliselt

tutvustamata. Ringkonnakohus neid dokumente ise tutvustada ei saa. Samas on

jälitustoimingutega kogutud teabe osalist tutvustamata jätmist puudutav otsustus põhjendatud,

sest kõnealuste dokumentide kinnikaetud osad sisaldavad KrMS § 12614 lg 1 pdes 6 ning 7

sätestatud andmeid. Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määruses tugineti ka KrMS § 12614 lg 1

ple 3, s.t varjatud teavet käsitati riigisaladusena, kuid tegemist on sama paragrahvi 1. lõike ps 6

sätestatud andmetega. Vaatamata osutatud veale on Riigiprokuratuuri määrus seaduslik ja

põhjendatud.

22. Julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumist ei saa käsitada jälitustegevusena

kriminaalmenetluse seadustiku mõttes ja sellele ei laiene KrMS §s 12616 ette nähtud

edasikaebekord. Ringkonnakohus ei ole pädev hindama, kas teabehanketoimingute kokkuvõtte

võtmine kriminaalasja juurde oli huvide konflikti tõttu õiguspärane. Vastavasisuline riigi

4(15)

1-17-7077

peaprokuröri määrus on vaidlustatav uurimiskaebemenetluses. Tõendi lubatavust hindab

kriminaalasja lahendav kohus.

23. Kohus on teo õiguslikul hindamisel menetluse igas etapis vaba ega ole seotud poolte

seisukohtadega. Samas on nii KarS § 298 kui ka § 4024 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul

lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. Jälitustoiminguteks loa andmise ja pikendamise

vaidlustamise etapis ei olegi ametiisiku mõistet puudutav küsimus tähtis.

24. Jälitustoiminguteks antud lubasid ei ole alust tühistada seetõttu, et nendes korratakse

prokuratuuri taotluste teksti. Samuti ei tingi kohtumääruste tühistamist see, et

jälitustoiminguteks loa andmist põhjendati nii kahtlustusega seotud isikute käitumise kõrge

varjatuse astme kui ka sellega, et need isikud pole huvitatud altkäemaksu andmise ja võtmise

ilmsikstulekust. Nimelt saab tuvastada enamiku asjas nr 3111414 tehtud otsuse ps 772 välja

toodud jälitustoiminguks loa andmise eeldustest.

25. Menetletav kuritegu on organiseeritud kõrgel tasemel. Kahtlustuse kohaselt on A-ga seotud

äriühing E AS lepingulistes suhetes S AS-iga. E AS tegi pangaülekandeid I OÜ-le. Kuigi

pangaülekannete tegemise väidetav põhjus oli laoruumide rent, selgub prokuratuuri taotlusest, et

B võis osutada E AS-ile ametialase teene, mille eest võisid talle tasuda viimati nimetatud

äriühingu esindajad. Lisaks on A küsinud enda vennalt sada tuhat eurot laenu, mis ei lähe talle

endale, vaid teisele isikule. Kahtlustatav on suhelnud ka D-ga, kes aitab B ülesandel korraldada

viimase varjatud huvidega seotud tegevust. Väljatöötatud kuriteoskeemi olemasolu kinnitab

seegi, et A on huvitatud C ja B jätkamisest S AS-i juhatuse liikmetena.

26. Kuna on alust eeldada, et menetluse esemeks olevatel kuritegudel ei olnud tunnistajaid ja

altkäemaksu andmine lepiti kokku kahe isiku vahel suusõnaliselt, poleks tunnistajate ütlustega

võimalik tuvastada konkreetset kokkulepet hüve saamise kohta ega sedagi, milles hüve seisnes,

kuidas see üle anti, kuidas ning missugusel alusel see isikute vahel jagunes jms. Eelnevaid

asjaolusid sai kindlaks teha teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamisega.

27. Ametialaste teenete osutamist ei saaks tõenäoliselt tuvastada ka päringute või majandusaasta

aruannete kaudu. Enne jälitustoimingute alustamist uuriti pangakontode ja äriregistri

väljavõtteid ning nõuti sideettevõtjalt andmeid, mille põhjal tuvastati isikute suhtluspartnerid ja

suhtlemise muster. Arvestades, et isikud ei suhelnud omavahel kirjalikult ja konkreetsed

kokkulepped sõlmiti suuliselt ning suhtlus toimus mõnikord kolmandate isikute vahendusel,

tõdes maakohus õigesti, et äärmise abinõuna on vaja kasutada jälitustoiminguid, kuna tõendite

kogumine muude menetlustoimingutega oli oluliselt raskendatud või võimatu.

28. Ultima ratio-põhimõtte puhul tuleb hinnata jälitustoimingu vajalikkust iga toimepanija suhtes

eraldi, kui tegemist on erinevate kuritegudega. A-d kahtlustatakse KarS § 298 järgi samas

kuriteos, milles teisi jälitustoimingutele allutatud isikuid.

29. Teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena kriminaalmenetluse seadustiku

tähenduses. Kuna teabehanketoimingute puhul on tegemist haldusõigusliku tegevusega, ei kehti

nende suhtes KrMS § 1264 lgs 6 sätestatud tähtaeg.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus

5(15)

1-17-7077

30. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A kaitsja vandeadvokaat

E. Kergandberg, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a

määruse tühistamist, jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olevate prokuratuuri taotluste

tutvustamist, riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määruse õigusvastaseks tunnistamist ning

tühistamist, Harju Maakohtu 23. jaanuari, 20. märtsi, 22. mai ja 22. juuli 2015.a määruse

tühistamist ning kahtlustatava suhtes tehtud jälitustoimingute õigusvastaseks tunnistamist.

Samuti taotletakse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist, põhjendades määruskaebust

järgmiselt.

31. Kaitsjale kättesaadavaks tehtud prokuratuuri taotlustes ning eeluurimiskohtuniku määrustes on

muu hulgas läbivalt varjatud ühe jälitustoimingutele allutatud isiku nime, kuid sama isiku

jälitustegevusele allutatus ilmneb Riigiprokuratuuri 21. jaanuari 2015. a sideettevõtjalt andmete

nõudmise loast ja Harju Maakohtu 20. märtsi 2015. a määrusest. Kõnealuse isiku

jälitustegevusele allutatus ja jälitustegevusega kogutud teave ei saa seetõttu endast kujutada

KrMS § 12614 lg 1 pdes 6 ning 7 kirjeldatud andmeid. Ka on kohtumäärustes kinni kaetud

seaduse sätted, kuid seadus ei saa samuti sisaldada KrMS § 12614 lg 1 pdes 6 ja 7 kirjeldatud

andmeid. Ringkonnakohus nende väidete suhtes seisukohta ei võtnud.

32. Kaitsjale ei ole teada Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määruse täpne sisu, mistõttu ei ole talle

arusaadav ringkonnakohtu põhjendus, et kõnealune määrus sisaldab KrMS § 12614 lg 1 ps 6

sätestatud teavet, s.t andmeid jälitusasutuse meetodite, taktika ja jälitustoimingu tegemisel

kasutatava vahendi kohta. Kirjeldatud andmeid kohtumäärused sisaldada ei saa. Kuigi

ringkonnakohus tuvastas Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määruses riigisaladuse puudumise,

pole määrust tühistatud.

33. Jälitustoiminguteks loa taotlemise ainuke alus oli teabehanketoimingute kokkuvõte. Sama

dokument oli peamine alus ka jälitustoimingute tegemiseks antud loa pikendamisel. Kokkuvõte

on õigusvastane, sest riigi peaprokuröri ja teabehanketoimingute tegemist juhtinud isiku vahel

oli huvide konflikt.

34. Teabehanketoimingute kokkuvõte sisaldab vestluste üleskirjutusi ja kokkuvõtteid koos

Kaitsepolitseiameti ametniku hinnanguga selle teabe tõenduslikule väärtusele, kuid vestluste

salvestusi kokkuvõttele lisatud ei ole. Viimased võimaldaksid kujundada vaba arusaama sellest,

millele vestluste sisu tegelikult osutab. Selliselt koostatud kokkuvõte on puudulik ja seda ei

saanud kriminaalmenetluses tõendina esitada. Eelnevat ringkonnakohus ei hinnanud. Riigi

peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määruse ultima ratio-põhimõtet käsitlevad põhjendused ei ole

seotud A kuriteokahtlustusega.

35. Kohtuasjas nr 311117 tehtud lahendi ps 60 märgitu kohaselt sai ringkonnakohus muu hulgas

lahendada riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määruse peale esitatud kaebuse.

Jälitustoimingute load on otseselt seotud kokkuvõttega ja nende õiguspärasust ei saa eraldi

hinnata. Kokkuvõtte õigusvastaseks tunnistamise korral on õigusvastane ka A suhtes tehtud

jälitustegevus. Tõendi lubatavuse küsimus saab tekkida pärast kokkuvõtte õigusvastasuse

tuvastamist.

36. Kahtlustatavate tegevus kvalifitseeriti KarS §de 294 ja 298 järgi, sest prokurör käsitas S AS-i

ekslikult avaliku ettevõttena. Tallinna Ringkonnakohus on samas kriminaalasjas esitatud

kaebuste lahendamisel asunud korduvalt seisukohale, et KarS § 294 koosseisutunnuste täitmine

ei ole võimalik. Öeldu tähendab, et tõendite kogumine ametialastele ja üldohtlikele kuritegudele

omasel viisil ei olnud vajalik ning A suhtes sai koguda tõendeid tema põhiõigusi vähem riivavate

6(15)

1-17-7077

menetlustoimingutega. Kohtumäärustes ei ole põhjendatud, miks ei saanud teha tavapäraseid

menetlustoiminguid ja missugune on kahtlustatava seos väidetavate kuritegudega.

37. Maakohus aktsepteeris jälitustoiminguteks loa andmisel ja pikendamisel prokuratuuri

lubamatuid põhjendusi jälitustegevuse vajalikkuse kohta, kuigi oleks pidanud kontrollima, kas

kahtlustus on õiguslikult korrektne. Eraõigusliku altkäemaksu puhul olnuks välistatud seegi, et

kriminaalasja menetleb ja tõendeid kogub Kaitsepolitseiamet. Ühtlasi oleks eelnev välistanud

julgeolekuasutuste seaduse kohaldamise koos sellest tuleneva pädevusega teabehanke

tegemiseks.

38. Võimalik pole olukord, kus kokkuvõtte tõendina esitamise järel ja selle põhjal

kriminaalmenetluse alustamisel kerkiks omakorda küsimus ultima ratio-põhimõtte vaagimisest.

Sellisel juhul saab pärast kriminaalmenetluse alustamist teha

vaid

tavapäraseid

menetlustoiminguid. Lisaks ultima ratio-põhimõtte täielikule eiramisele ei vasta maakohtu

põhjendused formaalsetele nõuetele, sest neid ei ole tõenditega seostatud.

39. Usutav pole ringkonnakohtu seisukoht, mis puudutab tunnistajate olemasolu kohta käivat teavet

kuriteokahtluse tekkimise hetkel. Samuti ei võetud vaidlustatud määruses seisukohta, kuidas sai

Kaitsepolitseiamet lühikese ajaga enne jälitustoiminguteks loa taotlemist massiivsest

andmehulgast tuvastada isikute suhtluspartnerid ja nende suhtluse mustri. Jälitustoiminguteks

loa taotlemise ajastus kinnitab, et loa taotlemisele süsteemset analüüsi ei eelnenud ning ultima

ratio-põhimõtet eirates seati kohe eesmärgiks kuriteokahtluse kohta täiendava tõendusteabe

saamiseks ulatusliku jälitustegevuse alustamine, õigemini selle jätkamine.

40. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et A-d kahtlustatakse KarS § 298 järgi samas kuriteos, milles

teisi jälitustoimingutele allutatud isikuid. Jälitustoimingu loa kohaselt on realiseeritud erinevad,

s.t KarS §des 294, 296 ja 298 sisalduvad kuriteokoosseisud.

41. Arvestamata jäeti, et kahtlustatavaga seostatavatest tegudest jäid objektiivsed jäljed (nt kanded

raamatupidamisdokumentides ja -programmides, korraldused pankade andmesüsteemides,

lepingud jms). Selliseid tõendeid on hilisema menetluse käigus kogutud. Samuti on ekslik

seisukoht, et tõenäoliselt anti altkäemaks üle sularahas ja seda ei saanud tuvastada muul viisil

kui salajase pealtkuulamise ning -vaatamisega.

42. Maakohtu määrustes puuduvad põhjendused selle kohta, miks tuli jälitustegevuseks luba anda ja

seda korduvalt pikendada maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks. Hilisemates

kohtumäärustes ja nende aluseks olnud taotlustes ei ole põhjendusi, missugust

kriminaalmenetluses olulist ning vajalikku teavet eelneval jälitustegevuse perioodil A suhtes

koguti ning missugused asjaolud andsid aluse pikendada jälitustegevust veel kolm korda

maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks. Kirjeldatud on üksnes A tegevust, mis puudutab

temaga seotud äriühingu igapäevast majandustegevust.

43. KrMS § 1264 lg 6 järgi ei või jälitustoimingute kestus konkreetse isiku suhtes samas

kriminaalasjas ületada ühte aastat. A suhtes tehti kuue kuu vältel teabehanketoiminguid ja

seejärel kaheksa kuu vältel jälitustoiminguid. Teabehanketoimingud on jälitustegevusega

identsed, mis tähendab, et kahtlustatava suhtes tehti jälitustegevust 14 kuu jooksul.

Määruskaebuse vastus

7(15)

1-17-7077

44. Riigiprokurör Laura Feldmanis leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.

45. Jälitustoimingute aluseks olnud dokumentide tutvustamata jäetud osasid puudutavad

põhjendused sisalduvad Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määruses ja seda määrust

käsitlevates täiendavates kohtutele esitatud seisukohtades (kriminaalasi nr 1178049).

Ringkonnakohus pööras erilist tähelepanu just vaidlusaluste andmete tutvustamata jätmise

põhjendatusele ega ole kohtulahendi põhistamise kohustust rikkunud.

46. Teabe kogumine julgeolekuasutuste seaduse alusel pole käsitatav jälitustegevusena

kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Selle tegevuse vaidlustamisele KrMS §s 12616

sätestatud edasikaebekord ei laiene. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuasjas nr 311117

konkreetselt piiritlenud, millal KrMS §s 12616 sätestatud vaidluse eset laiendada saab.

Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise peale esitatud kaebuse lahendamisel

tehtud kohtumäärus on KrMS § 385 p 14 kohaselt erandina määruskaebemenetluses

vaidlustatav, kuid praeguses asjas soovib kaitsja määruskaebekorras vaidlustada riigi

peaprokuröri määrust, mis ei ole KrMS § 385 järgi vaidlustatav.

47. Isegi kui teabehanketoimingute kokkuvõte ei oleks tõendina kasutatav, ei saa sellest järeldada, et

kõnealuse teabe alusel tehtud jälitustoimingud on õigusvastased. Jälitustoimingu loa

õigusvastasus ei sõltu sellest, kas kokkuvõte on lubatav tõend. Samuti ei pea jälitustoimingu

luba kohustuslikult tuginema KrMS § 63 lgtes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidel. Praeguses

menetlusetapis ei ole kokkuvõtte seaduslikkuse hindamine põhjendatud. Riigi peaprokuröri

otsustus puudutas tõendi esitamise lubatavust, mitte selle lubatavust tõendina. Viimati märgitule

annab hinnangu kohus.

48. Ringkonnakohus põhjendas, miks on jälitustoimingute load seaduslikud. Muu hulgas selgitati,

miks ei saanud altkäemaksu andmise ja võtmise kohta koguda tõendeid muul viisil kui

jälitustoimingutega ning miks oli põhjendatud jälitustoimingute tegemine A suhtes.

49. Altkäemaksu andmine ja võtmine moodustavad eraldi kuriteokoosseisud, kuid see ei välista, et

tegemist võib olla sama kuriteosündmusega. Altkäemaksu andja ja võtja teod on suunatud ühe

kuritegeliku eesmärgi saavutamisele ning toimepanijaid saab käsitada sama kuritegeliku

käitumise täideviijatena. Kattuvate kuriteokoosseisu tunnuste tõttu võib jälitustoimingu

vajalikkust põhjendada sama moodi nii altkäemaksu andja kui ka võtja suhtes. Olenemata

sellest, kas etteheidetavad teod tuleks kvalifitseerida KarS §de 298 ja 294 või §de 4023 ning 4024

järgi, on mõlemal juhul jälitustoimingute tegemine lubatud.

50. Igas prokuratuuri taotluses ja kohtu loas kirjeldati, missugust teavet vahepeal koguti,

missuguseid asjaolusid tuleb jälitustoimingutega tuvastada ja miks saab seda teha

jälitustoimingutega. Iga kord osutati ka A-le kui isikule, kellele on alust ette heita altkäemaksu

andmist. Kaitsjaga ei saa nõustuda selleski, et A suhtes tehtud jälitustoimingute aeg ületab

KrMS § 1264 lgga 6 lubatud tähtaega.

Kaitsja täiendavad seisukohad

51. Kaitsja küsis Riigiprokuratuurilt, kas M. P. on suhelnud Riigiprokuratuuriga ajavahemikul

10. juulist 2014 kuni 20. jaanuarini 2015 ja kas ta suhtles seoses käesoleva kriminaalasja ning

teabehanketoimingute tegemisega. Riigiprokuratuuri vastuse kohaselt dokumendihaldussüsteem

sellist suhtlust ei näita, kuid tegemist pole sisulise vastusega. Kriminaalasja materjalist saab

8(15)

1-17-7077

järeldada, et Riigiprokuratuur varjab teadlikult enda ja Kaitsepolitseiameti ametnike vahel

toimuvat suhtlust. Samuti varjatakse M. P. seost käesoleva kriminaalasjaga.

52. Menetlusökonoomia seisukohalt ei ole põhjendatud olukord, kus teabehanketoimingute

kokkuvõttel põhinevate jälitustoimingute õiguspärasuse kontrollimiseks peab läbima erinevad

kohtukaebemenetlused. Jälitustoimingute õiguspärasuse kontrolli raames saab hinnata, kas riigi

peaprokuröri määrus on õiguspärane. Samuti saab kindlaks teha, kas kokkuvõtte tõendina

esitamise otsustus tehti huvide konflikti olukorras või kas see näib huvide konfliktina.

53. Jälitustoiminguteks anti luba pärast prokuröri ärakuulamist ja kriminaaltoimikuga tutvumist, mis

tähendab, et eeluurimiskohtunik pidi tutvuma riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrusega.

Tagantjärele ei saa tõstatada küsimust, kuidas toiminuks eeluurimiskohtunik siis, kui

teabehanketoimingute kokkuvõtet ei oleks tõendina esitatud. Seega ei saa väita, et

eeluurimiskohtunik ei lähtunud jälitustoiminguteks loa andmisel ja pikendamisel riigi

peaprokuröri määrusest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

54. Kriminaalkolleegium võtab seisukoha, kas kaitsja on õigustatud KrMS § 12616 lg 1 alusel

määruskaebusega vaidlustama riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrust (I), hindab

jälitustoimingutega kogutud teabe tutvustamata jätmise seaduslikkust (II), vaeb, kas

KrMS §s 1267 sätestatud jälitustoiminguteks loa andmisel ja jälitustoimingute tegemisel on

järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, ning võtab kokku määruskaebemenetluse

tulemuse (III). Viimasena lahendab kolleegium taotluse valitud kaitsjale määruskaebemenetluses

makstud tasu hüvitamiseks (IV).

I

55. KrMS § 12616 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt

jälitustoiminguks antud loa andmise määruse peale esitada määruskaebuse KrMS 15. peatükis

sätestatud korras, s.o määruskaebuse lahendamise menetluses. Sama paragrahvi 2. lõike järgi

võib jälitustoimingu käigu, sellest teavitamata jätmise ja sellega kogutud andmete tutvustamata

jätmise peale esitada kaebuse KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras, s.o

uurimiskaebemenetluses.

56. Kriminaalkolleegium on leidnud, et ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt

jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka

isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud

prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb

jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja

prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemist

seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 12616 lgst 2, põhjendas kolleegium

tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 12616 lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt

jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse

tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses

jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 311117, pd 58–60.)

9(15)

1-17-7077

57. Kaitsja põhjendab riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määruse vaidlustamist eelviidatud

lahendis väljendatud seisukohtadega, olles arvamusel, et kuivõrd jälitustoimingute tegemist

taotleti üksnes teabehanketoimingute kokkuvõttele tuginedes, ei saa kokkuvõttele hinnangut

andmata kontrollida ka jälitustoiminguteks antud lubade seaduslikkust. Selle väitega ei saa

nõustuda.

58. KrMS § 12616 lgs 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid

kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa

vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll

selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on

seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab

otseselt KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle

lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja

nr 311117 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 12616

lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse

raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad

jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena.

59. Riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrusega otsustati KrMS § 63 lg 11 kohaselt esitada

kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, milleks on

16. jaanuari 2015. a teabehanketoimingute kokkuvõte. Kriminaalkolleegium nõustub

määruskaebuse vastuses väljendatud seisukohaga, et kõnealune riigi peaprokuröri otsustus

puudutab kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina.

Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt

KrMS § 1261 lgs 2 ja § 1267 lgs 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS

8. peatüki 5. jaos ette nähtud korras. Väärib tähelepanu, et kriminaalasja materjali kohaselt ongi

kaitsja riigi peaprokuröri määruse osutatud korda järgivalt vaidlustanud (kriminaalasi nr

1177035). Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina,

saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 31110116, pd 23–25).

60. Määruskaebuse esitaja arvates sõltub jälitustoiminguteks antud kohtu lubade seaduslikkus

teabehanketoimingute kokkuvõtte õiguspärasusele antavast hinnangust. Prokurör osutab aga

õigustatult, et kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab

olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks

luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse

põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja

kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise

otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lgtes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3111414, p 772). Küsimus

sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks

või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka

kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane.

61. Samuti ei ole kriminaalasja materjaliga kooskõlas kaitsja väide, et jälitustoiminguks loa

andmisel tugineti üksnes teabehanketoimingute kokkuvõttele. Ringkonnakohtu määruses

märgiti, et jälitustoimingu loa taotlemise ajaks oli prokuratuur kogunud teisigi tõendeid.

Täpsemalt osutati vaidlustatud määruses pangakontode väljavõtetele, äriregistri andmetele ja

sideettevõtjalt saadud andmetele. Loetletud tõendite kogumine nähtub ka prokuratuuri taotlustest

ja jälitustoimingute lubadest. Kaitsja arvamus, et lühike ajavahemik andmete saamisest kuni

10(15)

1-17-7077

jälitustoiminguks loa taotlemiseni ei võimaldanud saadud teavet sisuliselt analüüsida, ei rajane

kriminaalasja materjalil ega vasta prokuratuuri taotluse põhjendustele.

62. Öeldut kokku võttes leiab kolleegium, et riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrus ei ole

KrMS § 12616 lg 1 alusel toimuvas määruskaebemenetluses vaidlustatav ja seetõttu jättis

ringkonnakohus kõnealuse määruse väidetavat õigusvastasust käsitlevad väited põhjendatult

tähelepanuta ning kaebuse vastavas osas läbi vaatamata. Nendes küsimustes jäävad kaitsja

etteheited tagajärjetuks.

II

63. Määruskaebusega on vaidlustatud ka jälitustoimingutega kogutud teabe osaline tutvustamata

jätmine. Seega pidi ringkonnakohus kontrollima, kas jälitustoimingute lubade, prokuratuuri

taotluste ja Riigiprokuratuuri määruse tekst sisaldab tutvustamata jäetud osas KrMS § 12614 lg 1

pdes 1–7 loetletud andmeid ja kas prokuratuur on nende andmete tutvustamata jätmist

asjakohaselt põhjendanud.

64. Kolleegium märgib esmalt, et määruskaebuses taotletakse Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a

määruse tühistamist ja kaitsjale jälitustoimingute aluseks olnud määruste ning prokuratuuri

taotluste edastamist. Sama sisuga taotlus esitati ringkonnakohtule ja viimane on õigesti

selgitanud, et kaebuse kõnealuse osa rahuldamise korral ei saaks kohus siiski neid andmeid ise

tutvustada, vaid üksnes kohustada prokuratuuri vastavaid andmeid avaldama (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 311117, p 62). Võttes arvesse, et

jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab

tutvustada jälitusasutus, ei oleks ka Riigikohtul võimalik seda taotlust rahuldada ja edastada

kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekste. Samas nõustub

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et tuvastatud asjaolude põhjal ei olegi nende

andmete tutvustamiseks alust.

65. Kriminaalasja materjali kohaselt tutvus ringkonnakohus nii Riigiprokuratuuri põhistatud

määruse kui ka vaidlustatud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste terviktekstidega ning

võrdles neid osaliselt kinnikaetud dokumentide tekstidega. Kontrolli tulemusena leiti, et

jälitustoimingute aluseks olnud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste teksti osaline

tutvustamata jätmine oli põhjendatud, sest vaidlusaluste dokumentide kinnikaetud osad

sisaldavad KrMS § 12614 lg 1 pdes 6 ja 7 sätestatud andmeid, s.t andmeid, mille tutvustamise

tulemusena võidakse edastada teavet jälitusasutuste meetodite, taktika ning jälitustoimingu

tegemisel kasutatava vahendi kohta, ja samuti andmeid, mida ei ole võimalik eraldada ning

esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud KrMS § 12614 lg 1 pdes 1–6.

KrMS § 12614 lg 1 ps 3 nimetatud andmete olemasolu, s.o riigisaladust käsitlevaid andmeid, ei

tuvastatud. Pidades silmas, et Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määrus sisaldab üksikasjalikku

põhjendust selle kohta, missuguseid konkreetseid andmeid ja miks prokuratuuri taotlustes ning

jälitustoimingute lubades varjata tuleb, ei ole ka selles määruses sisalduvate kaalutluste

avaldamine võimalik. Eeltoodust lähtudes asub kolleegium seisukohale, et ringkonnakohus on

jälitustoimingutega kogutud andmete, jälitustoimingute tegemise aluseks olnud lubade ja

prokuratuuri taotluste osalise avaldamata jätmise seaduslikke aluseid jälitustoimiku põhjal

vahetult kontrollinud, mistõttu kohtulahendi põhistamise kohustuse rikkumist kõnealuses

küsimuses sedastada ei saa.

11(15)

1-17-7077

66. Kaitsja väide, mille kohaselt on jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes muu hulgas

kinni kaetud andmed, mis on talle teatavaks saanud muude dokumentide kaudu, ja viited seaduse

sätetele ei kummuta samuti ringkonnakohtu seisukohtade põhjendatust. Oluline on märkida, et

teksti osalisel kinnikatmisel tugines prokuratuur ka KrMS § 12614 lg 1 ple 7, mille kohaselt võib

prokuratuuri loal jätta tutvustamata andmed, mida ei ole võimalik eraldada ja esitada selliselt, et

neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud sama paragrahvi 1. lõike punktides 1–6. Kinnikaetud

tekstis on tõesti ka sellist teavet, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida

konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul

ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 12614 lg 1 ps 6 sätestatud andmed,

mida pole võimalik avaldada. Kolleegiumi arvates ei saa sel põhjusel määruskaebuses osutatud

konkreetsete andmete kinnikatmist lugeda põhjendamatuks.

67. Samuti ei ole õigustatud kriitika, nagu oleks ringkonnakohus kinnikaetud teksti puhul

tuvastanud riigisaladuse puudumise, kuid jätnud sellele vaatamata Riigiprokuratuuri määruse

alusetult tühistamata. Vaidlustatud lahendi lugemisel on arusaadav, et ringkonnakohus

põhjendas, miks pole tegemist KrMS § 12614 lg 1 ps 3 sätestatud andmetega, s.t andmetega mis

sisaldavad riigisaladust, kuid on samal ajal ühemõtteliselt konstateerinud, et tegemist on

KrMS § 12614 lg 1 ps 6 kirjeldatud teabega. Eespool kirjeldatu andiski seadusliku aluse jätta

Riigiprokuratuuri 29. juuni 2017. a määrus muutmata. Nendel kaalutlustel leiab kolleegium, et

ringkonnakohtu määruse tühistamiseks puudub alus.

III

68. Määruskaebuse kohaselt on KrMS §s 1267 sätestatud jälitustoiminguteks antud kohtu load

õigusvastased ja need tuleb tühistada, kuna kuriteokahtlustuse aluseks olnud teod on ebaõigesti

kvalifitseeritud, loa andmisel pole järgitud ultima ratio-põhimõtet ning kohtumäärused on jäetud

põhistamata, samuti on rikutud KrMS § 1264 lgs 6 ette nähtud jälitustoimingute tegemise

tähtaega.

69. Kolleegium leiab sama moodi nagu ringkonnakohus, et kuriteokahtlustuse esemeks oleva

käitumise materiaalõiguslikku kvalifikatsiooni puudutav vaidlus ei mõjuta jälitustoimingute

lubade seaduslikkust. KarS §des 4023 ja 4024 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt

tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt

erineda KarS §des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 1262 lg 2 kohaselt

on nii KarS §des 294, 298, 4023 kui ka §s 4024 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid

koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus kriminaalasja menetles ja kas

jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei

sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 1262 lgte 1 ja 7 kohaselt

võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades

kui ka muu uurimisasutuse taotlusel.

70. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab jälitustoimingut lubava kohtumääruse

põhjendustes muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu

vajalikkuse ehk KrMS § 1261 lgs 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 31111216, p 28).

Osutatud sätte kohaselt on jälitustoiming kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel

lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude

menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või

kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Eelnevast lähtudes peab kohus

12(15)

1-17-7077

jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse

kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles

kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud

või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3116814, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 311315,

p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda

prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 31111216, p 32).

71. Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja

tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste

kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku

süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse

kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning

fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste

tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse

juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et

menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega

tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse

põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3111414, p 773.)

72. Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui

kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse

kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning

deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise

vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide

kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 31111216, p 33 ja otsus asjas nr 311315, p 11).

Kriminaalkolleegium leiab, et praeguses kriminaalasjas selliseid rikkumisi sedastada ei saa.

73. Ringkonnakohus on õigustatult märkinud, et jälitustoiminguteks antud kohtu lubade

põhjendustes on küll muu hulgas korratud prokuratuuri taotlustes sisalduvaid argumente, kuid

selliselt toimimine on lubatav, sest tuvastada saab jälitustoimingute tegemise eelduste

olemasolu. Jälitustoiminguteks antud lubades kajastuvad tõenditega seostatud konkreetsed

põhjendused selle kohta, missugused kuriteo toimepanemise asjaolud võimaldavad kõneleda

põhjendatud kuriteokahtluse olemasolust nii A kui ka teiste isikute suhtes. Samuti on

põhjendatud, miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt

raskendatud. Ringkonnakohus on jälitustoimingute lubadele tuginevalt üksikasjalikult

selgitanud, miks ei oleks saanud väidetavate ebaõiguskokkulepete täpset sisu tuvastada muul

viisil, sh tunnistajate ja kahtlustatavate ütluste, dokumentaalsete tõendite kogumise või muude

menetlustoimingute tegemise kaudu. Nendes küsimustes on vaidlustatud kohtumääruse

põhjendused veenvad.

74. Jälitustoiminguteks antud loa pikendamise taotlustes ja kohtumäärustes on aga kirjeldatud

vahepeal kogutud tõendusteavet ning selgitatud, miks on vajalik jälitustoiminguid jätkata.

Prokuratuuriga võib nõustuda selles, et praeguses asjas tekkinud kuriteokahtluse sisust tingitult

sai kuritegude toimepanemist puudutavaid kokkuleppeid tuvastada üksnes isikute pikemaajalise

jälgimise ja pealtkuulamisega ning alles seejärel oli võimalik kujundada terviklik pilt, mille

alusel sai teha konkreetseid järeldusi väidetavate kuritegude toimepanemise kohta.

Kriminaalasja materjali põhjal saab seega sedastada, et jälitustoiminguteks antud loa

13(15)

1-17-7077

pikendamisel nimetati konkreetses kriminaalasjas tähtsad tegurid, mis tingisid jälitustoimingute

jätkamise jälitustoiminguteks antud lubades märgitud tähtaja vältel. Asjaolu, et määruskaebuse

esitaja põhjendatud kuriteokahtlust ja jälitustoimingute eeldusi käsitlevate kohtumääruste

järeldustega ei nõustu, ei anna jälitustoimingute lubade õigusvastaseks tunnistamiseks alust.

Nendel põhjustel ei pea kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt vajalikuks

ringkonnakohtu määruse vastavaid põhjendusi korrata.

75. Jälitustoiminguteks antud lubade tähtaja puhul peab arvestama käesoleva määruse eelmises

punktis toodud kaalutlusi. Lisaks tuleb silmas pidada, et jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei

pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse

ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise

kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist

maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-

põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha

jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 1261 lgs 2 sätestatud eelduste

olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate

kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute

tegemiseks anti iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks

kuuks.

76. Viimasena on määruskaebuses tõstatatud küsimus KrMS § 1264 lg 6 nõuete rikkumisest.

Kolleegium nõustub vaadeldavas küsimuses ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt pole

kõnealuse sätte nõuete rikkumine tuvastatav. Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud

teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena KrMS § 1263 mõttes, mistõttu pole

alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata KrMS § 1264 lgs 6 sätestatud tähtaja

hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 31110116, p 21).

Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine

meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste

seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises,

samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe

tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate

kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks

(KrMS § 1261 lg 2 ja § 1262). Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid

konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud

tegude puhul ja alustel.

77. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lgst 1, § 361 lg 1 pst 1 ning § 363 lg 4 pst 1,

jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2017. a määruse

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

IV

78. Määruskaebuse esitaja taotleb valitud kaitsjale Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses

makstud tasu hüvitamist 5400 euro suuruses summas, sh käibemaks 900 eurot. Taotluse kohaselt

on määruskaebuse koostamiseks ja edastamiseks kulunud 30 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind

on sellest tulenevalt 150 eurot, millele lisandub käibemaks. A-l tekkinud õigusabikulu tasumise

kohustust kinnitab taotlusele lisatud arve.

14(15)

1-17-7077

79. KrMS § 187 lg 2 teine lause sätestab, et kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud

kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku huvides, otsustatakse määruskaebuse

lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas

lõpplahendi tegemisel, juhindudes KrMS §des 180–184, 1871 ja 188 sätestatust. Määruskaebus

on esitatud kahtlustatava huvides, mis tähendab, et KrMS § 361 lg 1 ps 1 märgitud lahendi

tegemisel peab Riigikohus kindlaks määrama tekkinud menetluskulu suuruse. Valitud kaitsjale

makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see

tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei

arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3117914, p 44). Seetõttu on

vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasuna.

80. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest

makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid

põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3115815, p 14). Olukorras, kus

määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest.

Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt

seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja

keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma

hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

81. Riigikohtule esitatud määruskaebuse argumendid kattuvad põhisisult kaitsja varasemates

kaebustes ja taotlustes esitatud väidetega. Osa kaebuse väidetest pole määruskaebemenetluse

eset silmas pidades asjasse puutuvad. Nii käsitletakse määruskaebuse lehekülgedel 5–14 riigi

peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrusega seonduvat, need väited moodustavad kaebuse

kogumahust ligikaudu poole. Vastavas osas jäeti kaebus ringkonnakohtu määrusega läbi

vaatamata. Tõstatatud õiguslikud küsimused ei ole ka sellised, mis õigustaksid keskmisest

suurema õigusteenuse tunnihinna maksmist (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

17. novembri 2017. a määrus asjas nr 1174924, p 41).

82. Eelnevat arvesse võttes loeb kolleegium määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasuks kaitsja kaheksale töötunnile vastava summa, s.o 1040 eurot

(tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks). KrMS § 187 lg 2 kohaselt tuleb seega

menetluskulu hulka arvata 1248 eurot. Kõnealuse menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik

otsustatakse kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)