2-15-15138/56 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-15138

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Z. L hagi A. L vastu lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste jagamiseks ning 10 225 euro 79 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-15138

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. L kassatsioonkaebus ja Z. L vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kummagi kaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Z. L, esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov

Kostja A. L, esindaja vandeadvokaat Andres Past

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138

osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas tehtud Harju Maakohtu 2. detsembri

2016. a otsuse ning rahuldas hagi, samuti menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Hagi rahuldamata jätmise osas täiendada ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

2. Rahuldada A. L kassatsioonkaebus, Z. L vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Otsus on jõustunud osas, milles Z. L hagi raha saamiseks jäeti rahuldamata,

s.o 3043 euro 12 sendi välja mõistmata jätmise osas.

4. Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Valdma & Partnerid kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon. Vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-15-15138

1. Z. L (hageja) esitas 10. oktoobril 2015 Harju Maakohtule hagi A. L (kostja) vastu. Hageja palus

(pärast haginõude täpsustamist) jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta kostjale sõiduautoga Toyota

Avensis (auto) seotud õigused ja kohustused (sh haginõudes täpsemalt loetletud liisingulepingust

tulenevad õigused ja kohustused, mh õigus auto omandada) ning mõista kostjalt välja hüvitis

10 225 eurot 79 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid pooled abielu 4. oktoobril 2012 ja see lahutati 8. oktoobri 2015. a

kohtuotsusega. Kostja sõlmis mõni päev enne abiellumist suulise liisingulepingu auto soetamiseks,

kirjalik leping vormistati 21. detsembril 2012 (liisinguleping). Hageja maksis liisinguandjale

AS Nordea Finance Estonia (praegu Luminor Liising AS; liisinguandja) oma lahusvara arvel

liisingulepingu sissemaksena 4265 eurot. Kostja tasus poolte ühisvarast (sh mõlema abikaasa

sissetulekust) liisingumaksetena 295–300 eurot kuus, kokku 10 100 eurot 35 senti ning kandis

autoga seotud kulutusi 1821 eurot 22 senti. Hageja ei ole autot kasutanud ega sellest kasu saanud,

autot kasutas üksnes kostja. Kõik õigused ja kohustused, mis tulenevad liisingulepingust, tuleks jätta

kostjale ja hageja kasuks mõista välja hüvitis.

Hagejal on 10 100 euro 35 sendi suurune nõue kostja vastu perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 3

alusel, sest kostja sõlmis hageja nõusolekuta liisingulepingu ja tasus liisingumakseid poolte ühisvara

arvel. Samuti on hagejal kostja vastu kulude ühisvarasse tagastamiseks 1821 euro 22 sendi suurune

nõue PKS § 34 lg 1 alusel. Lisaks on hagejal nõue kostja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1041

alusel, sest hageja tasus kostja eest liisinguandjale oma lahusvara arvel sissemaksena 4265 eurot.

Hageja arvestuse järgi peab kostja maksma talle poole 11 921 eurost 57 sendist (10 100,35 +

1821,22) ja lisaks hüvitama 4265 eurot, st kokku 10 225 eurot 79 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja arvates ei ole auto poolte ühisvaras, sest seni kestab kasutusrendileping, mille alusel kostja

autot kasutab ja liisingumakseid maksab. Kostjal on võimalus omandada sõiduauto pärast

abielusuhete lõppemist. Hageja ei ole sissemakset tasunud enda lahusvarast, vaid kostja Soomest

saadetud sularahast, mille hageja pangakontole pani, st poolte ühisvarast. Auto soetamise mõte tuli

hagejal ja ta oli auto liisimisest teadlik. Hageja teadis ka, et kostja maksab liisingumakseid oma

töötasust. Autot on pooled ühiselt kasutanud, samuti kasutas seda hageja poeg, kes tegi autoga ka

avarii.

3. Harju Maakohus jättis 2. detsembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kuludena 1250 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole auto poolte ühisvaras, sest liisinguandja kinnituse

kohaselt kasutab kostja seni liisinguvõtjana autot kasutusrendilepingu alusel. Alles lepingu

lõppemisel selgub, kas auto tagastatakse liisinguandjale või ostab liisinguvõtja selle välja ja saab

liisingueseme omanikuks. Liisingulepingut ei sõlmitud hageja tahteavalduseta, hageja tasus ka

sissemakse. Pooled ei vaidle selle üle, et liisingumakseid tasus abielu kestel ja pärast selle lõppemist

kostja ning autot kasutati perekonna huvides. Hageja, kostja ja hageja poeg kasutasid perekonna

huvides autot kogu poolte abielu aja ning eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õiguslik alus nõuda

kostjalt igakuistest liisingumaksetest ja autoga seotud kuludest poole hüvitamist PKS § 34 lg-te 1

ja 3 alusel.

Hageja tegi sissemakse poolte ühisvaraks olevast kostja sissetulekust. Usaldusväärsed ei ole hageja

väited, et ta tasus sissemakse enda lahusvarast, sest paljasõnaline on hageja väide, et ta sai raha enda

2(16)

2-15-15138

pojalt, ning ei ole eluliselt usutav, et hageja ei pidanud arvet naabrile laenatud summade üle, kuid

sai enne sissemakse tasumist laenutagastuse, mis oli täpselt 4000 eurot. Hageja nõue auto

sissemakse hüvitamiseks VÕS § 1041 mõttes tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 13. aprilli 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja jagas ühisvaras oleva liisingulepingust tuleneva varalise õiguse

auto väljaostuks, jättes selle kostjale, ja mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest

välja hüvitise 7182 eurot 67 senti. Ringkonnakohus jättis menetluskuludest mõlemas kohtuastmes

30% hageja ja 70% kostja kanda ning mõistis pärast tasaarvestust kostjalt hageja kasuks välja

864 eurot.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega osas, et auto esimene sissemakse tehti ühisvara,

mitte hageja lahusvara arvel ja selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korranud. Tegu ei olnud

mh rahaga, mille kostja kinkis hagejale. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse teha

liiklusregistrisse päring selle kohta, et hageja poeg võõrandas sõidukid, sest sellel ei ole asja

lahendamisel tähtsust.

Maakohus jättis tähelepanuta, et kuigi liisinguleping veel kestab, mistõttu ei saa sõiduautot

ühisvarana jagada, on ühisvarana käsitatavad makseperioodi jooksul tehtud liisingumaksed, sest

need annavad aluse auto väljaostuõiguse realiseerimiseks liisingulepingu lõppemisel. Autot kasutab

kostja kasutusrendi tingimustel ja tal on õigus auto välja osta jääkväärtuse tasumisel. Kuna

liisingumaksed on ühisvaras, tuleb nendega ühisvara jagamisel arvestada. Kuna ühisvara koosseis

määratakse kindlaks varasuhte lõppemise aja seisuga (PKS § 37 lg 11), kuuluvad üldjuhul ühisvara

hulka üksnes need õigused, sh omand, mis saadi abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. Kui

auto omandamiseks tehti aga abielu ajal ühisvara arvel liisingumakseid ja auto omandab üks

abikaasa enda lahusvarasse pärast abielusuhete lõppemist, on selle abikaasa lahusvara suurenenud

ühisvara arvel ning see tuleb ühisvara jagamisel hüvitada. Auto väljaostuõigus jääb kostjale, auto

omandamiseks tehti kulutusi 14 365 eurot 35 senti (4265 eurot + 10 100 eurot 35 senti) ning hagejal

on õigus nõuda neist abielu kestel tehtud kulutustest poole ehk 7182 euro 67 sendi hüvitamist.

Auto kindlustamisele, tehnohooldusele ja rehvidele tehtud 1821 euro 22 sendi suurused kulutused ei

kuulu ühisvarasse, sest nende kulutuste tegemine ei ole loonud ühisvara hulka kuuluvat varalist

õigust ega muud jagatavat hüve. Tegemist on ühisvara arvel tehtud kulutustega, mis on auto

kasutamise käigus ühiselt ära tarbitud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja hageja vastukassatsioonkaebuse.

Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles liisingulepingust tulenev auto

väljaostuõigus jäeti kostjale ja mõisteti temalt hageja kasuks välja 7182 eurot 67 senti (kaebuses

ekslikult märgitud ka 7128 eurot 67 senti), samuti menetluskulude jaotuse osas ning saata selles osas

asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

3(16)

2-15-15138

Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hageja rahalise nõude rahuldamata jätmise osas ning

mõista kostjalt täiendavalt välja 3043 eurot 12 senti või tühistada rahalise nõude rahuldamata

jätmise osas ka maakohtu otsus ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

7. Kostja arvates on ringkonnakohus ekslikult käsitlenud vaidlusalust liisingulepingut sarnaselt

kapitalirendilepingule. Lepingust ei tulene liisinguvõtjale kohustust auto välja osta ning ka

liisinguandja on kinnitanud, et tegemist on kasutusrendilepinguga. Kostjalt ei ole kogu menetluse

kestel selgesõnaga küsitud, kas ta soovib kasutada auto väljaostuõigust. Seetõttu on väljaostuõiguse

kostjale jätmine üllatav ning paneb kostjale põhjendamatult kohustuse auto välja osta olukorras, kus

lepingu järgi saab ta valida, kas ta väljaostuõigust üldse kasutab. Samuti ei arvestatud auto tegelikku

väärtust liisingulepingu lõppemisel.

Ringkonnakohus lähtus menetluskulude jaotamisel ekslikult tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg-st 1 ega põhjendanud § 164 lg 1 või 2 kohaldamata jätmist.

8. Hageja arvates tuleb talle tagastada esmane sissemakse 4265 eurot tervikuna (st tagastada tuleb

lisaks 2132 eurot 50 senti), kuna see on tehtud hageja lahusvara arvel. Kohtud rikkusid

menetlusreegleid asjaolude tuvastamisel. Ringkonnakohus jättis alusetult rahuldamata hageja

taotluse teha liiklusregistri päring, mis kinnitanuks tema juttu sõidukite võõrandamisest hagejale

esmase sissemakse tegemiseks vajaliku raha saamisest. Sissemakse tasumise ajaks ei olnud pooltel

võimalik omada piisavalt ühisvara. Isegi kui kostja oleks hagejale raha kinkinud, olnuks tegu hageja

lahusvaraga. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et raha olnuks hageja käes hoiul.

Lisaks tuleb kostjal hüvitada auto jooksvate kuludena kantud rahast pool, st 910 eurot 61 senti.

Alternatiivselt on hagejal õigus poolele auto kasutuseeliste hüvitamisele, kuna ta ei saanud ega saa

autot kasutada, 2894 eurot 20 senti ühe aasta kohta. Ringkonnakohus vähendas alusetult hageja

hüvitatavaid menetluskulusid.

9. Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata ja

menetluskulud vastaspoole kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 4 esimese

lause alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas tehtud maakohtu otsuse ning hagi

rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saadetakse asi

TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hagi rahuldamata jätmise

osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kostja

kassatsioonkaebus rahuldatakse, hageja vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

11. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid, vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel aga

liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kuulumist poolte ühisvarasse (II). Edasi analüüsib

kolleegium hageja nõudeid hüvitada talle autoga seotud kulutused (III) ja liisingulepingujärgne

esimene sissemakse lahusvara arvel tehtud maksena (IV). Seejärel käsitleb kolleegium

liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamise nõuet üldiselt (V) ja käesoleva asja

kontekstis (VI) ning teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (VII).

4(16)

2-15-15138

I

12. Hageja palus hagis (pärast selle täpsustamist) jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta kostjale

autoga seotud õigused ja kohustused (sh haginõudes täpsemalt loetletud liisingulepingust tulenevad

õigused ja kohustused, mh õigus auto omandada) ning mõista kostjalt välja hüvitis 10 225 eurot

79 senti (I kd, tl 6, 7, 52; II kd, tl 1 pöördel).

Hageja rahaline nõue koosnes järgmistest osadest:

•

4265 eurot hageja lahusvara arvel tasutud liisingu esimese sissemakse hüvitamiseks;

•

5960 eurot 79 senti poolena abielu ajal tasutud liisingumaksetest (10 100 eurot 35 senti) ja

autole tehtud kulutustest (1821 eurot 22 senti).

13. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning jagas ühisvaras

oleva liisingulepingust tuleneva auto väljaostuõiguse, jättes selle kostjale ja mõistes kostjalt hageja

kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitise 7182 eurot 67 senti.

Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust osas, milles liisingulepingust tulenev auto väljaostuõigus

jäeti talle ja mõisteti temalt hageja kasuks välja 7182 eurot 67 senti. Hageja vaidlustab

ringkonnakohtu otsust rahalise nõude rahuldamata jätmise osas.

14. Kassatsioonimenetluses ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

•

pooled sõlmisid abielu 4. oktoobril 2012 ja see lahutati 8. oktoobri 2015. a kohtuotsusega;

•

kostja sõlmis 21. detsembril 2012 liisinguandjaga liisingulepingu auto kasutamiseks

kasutusrendi tingimustel, millega kaasneb õigus auto jääkmaksumusega välja osta;

•

esmase liisingumakse (sissemakse) 4265 eurot kandis 11. detsembril 2012 liisinguandja

kontole oma kontolt hageja, kes oli enne maksnud oma kontole sularahas 4000 eurot;

•

kostja on tasunud edasised liisingumaksed, neist 10 100 eurot 35 senti abielu ajal ühisvara

arvel;

•

kostja on ühisvara arvel kandnud autoga seotud kulusid kindlustusele, remondile,

tehnohooldusele ja rehvidele 1821 eurot 22 senti;

•

auto on pärast abielu lõppemist kostja ainuvalduses ja -kasutuses.

15. Pooled ei vaidle ka selle üle, et abielu ajal kohaldus nende varalistele suhetele varaühisuse

regulatsioon (PKS § 24 lg 2 esimene lause).

II

16. Perekonnaseadus eristab abikaasade ühisvara puhul õigusi ja kohustusi.

17. Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel

omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 27 lg 2 määratleb abikaasade

lahusvara. PKS § 27 lg 6 esimese lause järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks

seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

Ühisvarasse kuuluvad seega eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused,

mh omandamisõigused.

18. Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb aga hinnata abikaasade

vastutust võetud kohustuste eest.

5(16)

2-15-15138

18.1. Abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad üldiselt PKS §-d 18 ja 19. Need on abielu

õiguslike tagajärgede üldsätted, mis kohalduvad sõltumata sellest, millise varasuhte on abikaasad

valinud. Solidaarkohustused saavad abikaasadel esmalt tekkida siis, kui mõlemad on lepingupooled

ja on solidaarkohustuse võtmises kokku leppinud. Seevastu ühe abikaasa tehtud tehingust tuleneva

kohustuse eest teine abikaasa eelduslikult ei vastuta, välja arvatud juhul, kui abikaasal oli PKS § 19

kohaselt õigus teist abikaasat esindada või enda toimingutega kohustada.

18.2. Ühe abikaasa tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus PKS § 18 lg 1 järgi sõltumata

valitud varasuhtest siis, kui tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või

perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade

elutingimuste kohast mõistlikku määra. Sellise tehingu puhul on teine abikaasa PKS § 18 lg 2 järgi

ühtlasi solidaarvõlausaldajaks.

19. Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutuse puhul dubleerivad koos mõningate

täpsustustega üldsätteid (PKS §-d 18 ja 19) erisätetena PKS §-d 29 ja 33. Kui üks abikaasadest on

tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles

väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad

õigused kuuluvad ühisvarasse. Ka varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt,

kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade

solidaarkohustus (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline PKS § 29 lg 1

kolmas lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lisaks on abikaasad solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad

ühisvara valitsemisega seotud tehingutes (PKS § 29 lg-d 1 ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1). Eripärasena on

abikaasadel lisaks võimalik kokku leppida selles, et võlausaldaja saaks ühe abikaasa kohustuse

täitmist nõuda nii selle abikaasa lahusvara, kuid ka kogu ühisvara arvel (PKS § 33 lg 1 p 3 ja lg 2).

20. Kolleegiumi arvates saab abielu kestel abikaasade kooselu ajal ühe abikaasa poolt

liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste

katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks

solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks.

Maakohus on tuvastanud, et käesolevas asjas valiti auto perele välja ühiselt ja ka autot kasutati

poolte abielu ajal perekonna huvides (maakohtu otsuse p 15), ringkonnakohus ei ole vastupidist

tuvastanud. Menetlusnorme ei ole asjaolu tuvastamisel rikutud ning kolleegium ise asjaolusid

tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5).

Seega lähtub kolleegium asja lahendamisel sellest, et liisingulepingust tulenevad õigused ja

kohustused on hagejal ja kostjal PKS § 18 lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 kolmandast lausest ja lg-st 4

tulenevalt ühised, st pooled on mõlemad liisinguandja suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka

solidaarvõlausaldajateks.

III

21. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid õigesti rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja

hüvitisena pool auto tarbeks kantud kulutustest 1821 eurot 22 senti.

Selles osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata, kuid kolleegium täiendab hagi rahuldamata

jätmise põhjendusi.

6(16)

2-15-15138

22. Pooled ei vaidle selle üle, et ühisvara arvel on autole tehtud hageja väidetud kulutused auto

tehnilisele hooldusele, remondile, rehvitöödele ja kindlustusele (tl 16). Hageja nõuab kostjalt

nendest poole (s.o 910 euro 61 sendi) hüvitamist.

23. Hagist nähtuvalt leiab hageja, et kulud autole tehti ühisvara arvel kostja varale ning tuleb

seetõttu arvata ühisvarasse ja hüvitada PKS § 34 lg 1 alusel. Vastukassatsioonkaebuses leiab ta ka,

et võiks hüvitist nõuda PKS § 34 lg 3 alusel, kuna liisinguleping sõlmiti hageja tahtevalduseta ning

üksnes kostja soovil ja huvides.

24. Kolleegium leidis eespool, et liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused kuuluvad

tuvastatud asjaoludel nii hagejale kui kostjale (vt otsuse p 20).

Kuigi hageja väidetest vastukassatsioonkaebuses kostja lahusvara kohta saab järeldada, et tema

arvates tulenevad liisingulepingust õigused ja kohustused (vähemasti autole tehtud kulutuste

tähenduses) üksnes kostjale (II kd, tl 35), siis vastuses kassatsioonkaebusele on ta leidnud, et

vähemasti auto väljaostuõigus kuulus poolte ühisvarasse (II kd, tl 43 pöördel). Samasugune vastuolu

esineb ka hagis (I kd, tl 6). Esitades haginõude jätta liisingulepingust tulenevad õigused ja

kohustused kostjale, pidi hageja ometigi ise lähtuma sellest, et liisingulepingust tulenevad õigused ja

kohustused kuuluvad ka temale.

25. Põhjendatud ei ole loogika, et hagejal oleks õigus nõuda autole tehtud jooksvate kulutuste

hüvitamist seetõttu, et auto omandaks ühisvara jagamise tulemusel kostja. Kuna liisingulepingust

tekkisid õigused ja kohustused mõlemale abikaasale, ei ole alust leida, et hageja tegi ühisvara arvel

kulutusi kostja lahusvaras olevale autole. Seega ei ole alust hageja nõuet PKS § 34 lg 1 alusel

rahuldada.

26. Samuti ei ole tuvastatud asjaoludel alust rahuldada hageja nõuet PKS § 34 lg 3 alusel. On

tuvastatud, et auto liisiti perekonna huvides ning sellega seotud jooksvate kulutuste kandmine ei ole

hinnatav ka PKS § 34 lg 3 järgse ühisvara süülise vähendamisena.

Auto pidamiseks vajalike kulutuste aluseks olevad tehingud on eelduslikult tehtud perekonna

tavapäraste vajaduste katmiseks või rahuldamiseks PKS § 18 lg 1 ja § 29 lg 1 kolmanda lause

mõttes. Tehingute alusel saadud teenused on auto kasutamisega aga jooksvalt ära tarbitud, sellest ei

tekkinud jagatavat asja ega õigust, mistõttu ei saa seda arvestada ka eraldi ühise hüvena ühisvara

jagamisel.

27. Hageja nõuet autole tehtud jooksvate kulutuste hüvitamiseks ei saa rahuldada ka muul õiguslikul

alusel.

Ei vaielda selle üle, et kulud kandis kostja, mitte hageja. Seega ei ole hagejal kostja vastu ka

nõudeid perekonnaseadusevälisel alusel, mh lepingulisel alusel või lepinguvälisest võlasuhtest

(käsundita asjaajamine, alusetu rikastumine) tulenevalt. Abielusuhte puhul saaks

perekonnaseadusevälistest hüvitisnõuetest rääkida esmajoones siis, kui üks abikaasa on teinud oma

lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale.

IV

28. Kohtud leidsid põhjendatult, et esimene 4265 euro suurune liisingumakse tehti poolte ühisvara,

mitte hageja lahusvara arvel, ning jätsid seetõttu õigesti rahuldamata hageja nõude hüvitada

7(16)

2-15-15138

lahusvara arvel ühisvarasse tehtud sissemakse. Kolleegium täiendab aga ka selles osas

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Ühisvara arvel tehtud sissemakse arvestamise kohta ühisvara jagamisel vt otsuse V ja VI osa.

29. Hageja on ise tuginenud 4265 euro tagastamist nõudess VÕS §-le 1041, mis võimaldab alusetust

rikastumisest tuleneva nõudena isikul, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks

õigustatud ega kohustatud, nõuda isikult, kelle kohustuse ta täitis, täitmiseks tehtud kulutuste

hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema

vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi.

Sellise nõude saab esitada aga vaid juhul, kui nõue ei tulene lepingust (esmajoones

käsunduslepingust) või käsundita asjaajamisest. Hageja esitatud asjaoludel saanuks nõude

alusnormiks olla pigem kulutuste hüvitamine käsundisaajale (VÕS § 628 lg 2 esimene lause) või

käsundita asjaajajale (VÕS § 1023 lg 1 esimene lause) (vt nende nõuete kontrollimise järjekorra

kohta ka Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 19.2).

30. Pooled olid sissemakse tegemise ajal aga abielus ja raha maksti ühisvara huvides (ühise

liisingulepingu täitmiseks). Kui hageja oleks teinud selle sissemakse lahusvara arvel, saaks tema

hüvitisnõude aluseks olla PKS § 34 lg 2, mille järgi võib oma lahusvara ühisvara huvides kasutanud

abikaasa nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel (vt selle kohta Riigikohtu 25. oktoobri

2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 22).

PKS § 27 lg 6 esimese lause järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni

ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega pidi hageja tõendama, et tegi

sissemakse lahusvara arvel. Kuna hageja seda teha ei suutnud, jääb nõue rahuldamata.

31. Pooled ei vaidle selle üle, et sissemakse 4265 eurot kandis 11. detsembril 2012 liisinguandja

kontole oma kontolt hageja, olles oma kontole enne teinud sularahas sissemakse 4000 eurot.

Hageja väitel sai ta sularahas sissemakse tegemiseks 4000 eurot laenu tagasimaksena Emil

Linevychilt (tunnistaja), 265 eurot aga oli tema kontol enne abiellumist. Kostja väitel andis ta

sularaha hagejale oma töötasust.

32. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud makse tegemist kontole lahusvara arvel.

Ringkonnakohus nõustus oma otsuse p-des 24 ja 25 maakohtu hinnanguga tõenditele, leides lisaks,

et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja talle raha kinkis.

Asjaolude tuvastamisel ei ole kohtud menetlusnorme oluliselt rikkunud. Kolleegium ise asjaolusid

tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5).

33. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus on oma otsuse p-des 24 ja 25 segi ajanud

tunnistaja hageja pojaga. See eksimus kajastub ka ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas (otsuse

p 24) hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse rahuldamata jätmisel teha päring liiklusregistri

andmebaasist, tuvastamaks, et tunnistaja on võõrandanud 2011. a suvel või sügisel autosid.

See ei ole aga ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks sissemakse ühisvarast tasumise

tuvastamise osas. Ringkonnakohtu eksitus isikus ei mõjutanud taotluse lahendamist. Kuigi korrektne

olnuks teha selline määrus eraldi või vähemasti väljendada seda otsuse resolutsioonis, ei tingi ka see

ringkonnakohtu otsuse tühistamist vastavas osas. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tõend,

8(16)

2-15-15138

mille kogumist taotleti, oli asjakohatu (TsMS § 238 lg 1) ja taotlus jäeti põhjendatult rahuldamata,

kuid täiendab ringkonnakohtu põhjendusi päringu tegemata jätmise põhjendamiseks.

33.1. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud

asjaoludest ja tõenditest. TsMS § 652 lg 3 lubab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid

juhul, kui tõend, mis esitati, jäeti maakohtus põhjendamatult tähelepanuta või tõendit ei saanud

varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel,

mh põhjusel, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist

esimese astme kohtus.

33.2. Hageja soovis liiklusregistri väljavõttega tõendada enda väidetud asjaolu, et hageja tasus

esimese liisingumakse oma lahusvara arvel. Konkreetsemalt soovis ta tõendada, et tunnistaja

võõrandas auto(d), mille eest saadu andis ta sularahas hagejale, kes maksis selle oma kontole.

Maakohus tunnistaja sellekohast tunnistust ei uskunud.

33.3. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et taotles maakohtult istungil päringu tegemist

liiklusregistri andmete kohta, kuid kohus seda ei teinud (II kd, tl 2).

Maakohtu istungiprotokollidest sellist taotlust paraku ei nähtu. Ka ei ole hageja esitanud

vastuväidet, et tema taotlus jäeti lahendamata. Ei hageja apellatsioon- ega

vastukassatsioonkaebusest ei nähtu, mis takistas hagejal kooskõlas TsMS § 329 lg-ga 1 taotleda

tõendi kogumist varem. See, et maakohus ei usu tunnistaja umbmäärast ja dokumenteerimata juttu

autode võõrandamisest ning sularahas laenamisest ja raha tagastamisest hagejale, ei saanud pealegi

tulla hagejale üllatusena.

33.4. Kuigi abieluasjas saab kohus ka ise tõendeid koguda (TsMS § 230 lg 3), ei oleks liiklusregistri

väljavõte selle kohta, kas tunnistaja on 2011. a sügisel või suvel võõrandanud autosid, ilmselgelt

tõendanud ka asjaolu, et 2012. a detsembris oli hagejal lahusvarana sularaha 4000 eurot. Pealegi ei

nähtu liiklusregistrist autode müügihind.

V

(A)

34. Abikaasade ühisvara jagamise nõude aluseks saab olla PKS § 37 lg 1, mille järgi jagatakse

ühisvara varaühisuse lõppemisel.

35. Ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (PKS § 37, asjaõigusseaduse

(AÕS) § 77).

35.1. Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid

ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka

ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe

abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab

vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt Riigikohtu 21. mai

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14).

35.2. Üldjuhul tuleks eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist. Kui aga kohustused jagada,

tuleb abikaasade solidaarkohustuste puhul arvestada, et jagamisega saavad abikaasad üldjuhul

reguleerida vaid omavahelisi suhteid solidaarvõlgnikena. Pärast solidaarkohustuse omavahelist

9(16)

2-15-15138

jagamist jäävad abikaasad võlausaldaja ees endiselt solidaarselt vastutama, välja arvatud juhul, kui

võlausaldaja on ühe abikaasa solidaarkohustusest vabanemisega nõus VÕS § 175 lg 2 mõttes

(vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14).

35.3. Ühisvaras olevate esemete ja ühisvaral lasuvate kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua, et

vaatamata sellele, et ese kuulub abikaasadele ühiselt, vastutab sellega seotud kohustuste eest vaid

üks abikaasadest. Seda juhul, kui tegemist ei ole abikaasade solidaarkohustusega (vt otsuse

p-d 17-19). See, kas võlausaldaja ees vastutab vaid üks abikaasadest või mõlemad, ei piira siiski

abikaasade võimalust reguleerida ühisvara jagamisel vastutust omavahelises suhtes.

35.4. Ühisvara jagamise käigus saab jagada ka lepingust tulenevaid varalisi õigusi ja lepingust

tulenevaid kohustusi. Kohustuste täitmise või jagamise, sh abikaasade omavahelises suhtes, kõrval

on ühisvarana võimalik jagada põhimõtteliselt ka lepinguga seotud varalisi õigusi. Varaliste õiguste

jagamine ei mõjuta vastutust võlausaldaja ees. Varaliste õiguste jagamisel saab lähtuda kaasomandi

lõpetamise viisidest.

(B)

36. Liisingulepingu puhul saab PKS § 37 lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada nii lepingust

tulenevaid varalisi õigusi kui ka lepingulisi kohustusi, kui mõlemad abikaasad on nende kandjad,

mh kui liisinguleping on hinnatav perekonna vajaduste katmiseks tehtud tehinguna PKS § 18 lg 1 (ja

PKS § 29 lg 1 kolmanda lause) mõttes. Kui liisinguandja õiguste ja kohustuste jagamisega nõus ei

ole, saavad abikaasad lepingust tulenevad õigused ja kohustused ühele abikaasale jätta või üle anda

üksnes endivahelises suhtes, mitte aga liisinguandja suhtes (VÕS § 175 lg-d 1 ja 2, § 179 lg 1).

37. Liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamise viisidena tulevad põhimõtteliselt

kõne alla kõik AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisid, mh jätta lepingust tulenevad õigused ja kohustused

ühele abikaasadest kohustuse vastu teisele selle osa rahas hüvitada või sisuliselt müüa leping

(vähemasti omandamisõigus) avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha

jagada poolte vahel vastavalt nende osa suurusele. Valida saab aga vaid sellise viisi, millele pool

hagis või vastuhagis nõudena tugineb (vt nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-14-17, p 21).

38. Liisingulepingut ei saa küll n-ö reaalosadeks jagada, kuid on mõeldav, et vara jagamisel

tekitatakse õiguse ühisus, kus abikaasadele kuuluvad lepingust tulenevad õigused kaasomandi

põhimõttel mõttelistes osades. Kui liisingulepingust tulenevad abikaasade solidaarkohustused, mida

vara jagamisel ei täideta, ei mõjuta vara jagamine solidaarset vastutust võlausaldaja ees.

39. Liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused võib hüvitise maksmise kohustuse vastu jätta

abikaasadevahelises suhtes ühele abikaasale. Liisinguandja nõusolekul saab õigused ja kohustused

jagada ka tema suhtes kehtivalt.

39.1. Võlausaldaja nõusolek ühe abikaasa solidaarkohustusest vabastamiseks võlausaldaja ees on

vajalik sõltumata sellest, kas tegemist on järelmaksuga müügiga või kapitalirendi või kasutusrendi

tüüpi liisingulepinguga (vt eristamise kohta Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-40-14, p 24). Erandina saab kohus jagada üürilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi

suhtes võlausaldajaga tema nõusolekuta ühise eluruumi üürilepingu puhul PKS § 68 lg 3 eelduste

täitmisel.

10(16)

2-15-15138

39.2. Erandlikult saab ka teise poole suhtes ja tema nõusolekuta kehtivalt käsutada vaid

nn asjaõiguslikku ooteõigust vallasomandile, kui käsutustehing vallasasja omandamiseks on juba

tehtud, kuigi tingimuslikult (osamaksete tasumise tingimusega) (AÕS § 92 koostoimes

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 102 lg-ga 2 ja § 106 lg-ga 2), kuid ka seeläbi ei muutu

võlaõigusliku lepingu pool. Ooteõiguse jagamine tuleb kõne alla omandireservatsiooniga asja

omandamisel järelmaksuga või ka sarnasel põhimõttel kapitalirendina sõlmitud liisingulepingu

puhul.

39.3. Kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused jäetakse ühele abikaasale, peab ta

AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt maksma selle eest hüvitist. Hüvitis peab väljendama varalist hüve, mida

üks abikaasa teise arvel kokkuvõttes lepingust tulenevalt saab. Omavahelises suhtes ei saa õigusi ja

kohustusi jätta ühele abikaasale tema tahte vastaselt ja suurema hüvitise vastu, kui ta on nõus ja

võimeline maksma (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23–26;

25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 14.2).

40. Võimalik on ka see, et kui mõlemad abikaasad soovivad liisingulepingu täitmist üksinda jätkata,

saab lepingust tulenevad varalised õigused ja kohustused panna nendevahelisele enampakkumisele

(vt nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24).

Avalikule enampakkumisele saab lepingust tulenevad õigused ja kohustused panna VÕS § 179

lg-st 1 tulenevalt aga üksnes võlausaldaja nõusolekul. Eraldi ei saa realiseerida võlaõiguslikku

väljaostuõigust, kui osa lepingulistest õigustest ja kohustustest. Küll saab eraldi realiseerida

kapitalirendi tüüpi liisingulepingust tuleneda võiva asjaõigusliku ooteõiguse, st sisuliselt tulevase

omandi liisinguesemele.

41. Kui lepingupooleks olev abikaasa ei soovi ühisvara jagamisel, et lepingust tulenevad õigused ja

kohustused jääksid suhtes teise abikaasaga üksnes temale, ning neid ei saa võlausaldaja nõusoleku

puudumise tõttu ka kolmandale isikule üle kanda, jäävad lepingust tulenevad õigused ja kohustused

seni jagamata, kuni tekib võimalus realiseerida liisingulepingust tulenev väljaostuõigus

liisinguandja nõusolekuta, esmajoones viimase liisingumakse tasumisel.

(C)

42. Kui vara jagamise viisina valitakse, et liisingulepinguga seotud varalised õigused ja kohustused

jäetakse või antakse üle ühele abikaasale, peab ta AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt maksma teisele

abikaasale kaotatud ühisvara eest õiglase hüvitise (vt otsuse p 39).

Hüvitise määramisel tuleb eristada olukordi, kus liisingulepingu eesmärgiks on liisingueseme

soetamine krediidiga või esmajoones liisingueseme kasutamine. Arvestada tuleb ka sellega, et üks

abikaasadest ei võiks liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamisel olla halvemas

olukorras võrreldes sellega, kui jagataks ühisvarasse kuuluv liisinguese.

43. Kui tegemist on kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga või järelmaksuga müügilepinguga, mille

puhul läheb omand liisitud asjale üle viimase liisingumakse tegemisega, saab hüvitise määramisel

võtta lähtekohaks tasutud liisingumaksete suhte liisingueseme väärtusse.

43.1. Sel juhul saab hinnata kogu liisingulepingu järgi ühis- ja lahusvara arvel tehtud ja veel

tehtavate liisingumaksete suhet liisingulepingu eeldatava lõppemise aegsesse auto väärtusse ja

jagada tulem pooleks (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2;

11(16)

2-15-15138

25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p-d 22, 28). Sarnane metoodika kehtib

kolleegiumi arvates hüvitise arvestamisel nii PKS § 34 lg 1 kui ka lg 2 järgi.

43.2. Kui krediidiga soetatud auto ostuhinnaks oli nt 30 000 eurot, sellest on ühisvara arvel tasutud

6000 eurot ja lahusvara arvel 14 000 eurot ja tasumata on veel 11 000 eurot (liisingumaksetes

sisaldub ka intress, st kokku tuleb maksta auto omandamiseks 31 000 eurot) ning auto

turuväärtuseks lepingu eeldatava tähtaja möödumisel (s.o omandamisel) on 5000 eurot, on ühisvara

arvel (kogusummast 31 000 eurot) tasutud 19,35% ning lahusvara arvel tasutud ja tuleb tasuda veel

80,65% liisingumaksetest (väljaostumaksetest). Kuna auto eeldatavast väärtusest (5000 eurot) on

lepingu lõppemisel tasutud ühisvara arvel 19,35%, s.o 967 eurot 50 senti (19,35% 5000 eurost),

tuleks sellest hüvitada pool ehk 483 eurot 75 senti. Auto väärtust omandamise ajal peab tõendama

hüvitist sooviv abikaasa.

44. Kui auto omand liisingulepingu lõppemisel üle ei lähe, tuleb hüvitise määramisel lepingust

tulenevate õiguste (eelkõige auto kasutusõigus ja võimalik omandamisõigus) ja kohustuste (eelkõige

liisingumaksete tasumise kohustus) jagamisel hinnata, kas ja kuivõrd on õigused kohustustest

rohkem väärt. Selleks tuleb eelduslikult hinnata, kas ühisvara arvel on tasutud enam kui üksnes auto

kasutamise eest, st millises osas saab tasutut pidada n-ö kapitaliosaks.

44.1. Hüvitise määramiseks tuleb hinnata esmajoones lepingu tähtaja möödumise tingimusi. Kui

auto jääkmaksumus, millega liisinguandja on nõus auto võõrandama liisinguvõtjale, vastab auto

eeldatavale turuväärtusele sel ajal, tähendab see, et auto kasutamise eest tasutud liisingumaksetega

proportsionaalselt on auto väärtus n-ö amortiseeritud ja hüvitise määramisel aluseks võetavat

kapitaliosa ei olegi. Sel juhul puudub väljaostuõigusel turuväärtus, kuna sama raha eest võiks osta

samasuguse liisingueseme ka mujalt.

Väljaostuõigusel on aga rahaline ja jagatav väärtus vaid juhul, kui väljaostuhind (jääkmaksumus) on

eeldatavast turuhinnast väljaostu ajal madalam. Sel juhul saab hüvitise määramisel aluseks võtta

liisingueseme väljaostuhinna (jääkmaksumuse) ja turuväärtuse vahe. Kasutusrendi tüüpi liisingu

puhul tuleb eeldada, et jääkmaksumus vastab turuhinnale viimase liisingumakse tasumise ajal,

st vastupidist peab tõendama hüvitist nõudev abikaasa.

44.2. Lisaks saab hüvitise määramisel arvesse võtta liisingumaksete ettemaksena tehtud esimest

sissemakset. Kolleegiumi arvates on põhjendatud võtta seda arvesse proportsionaalselt järgnevate

kuude liisingumaksete ettemaksena, st jagada esmane sissemakse kõigi liisingukuude vahel ja

seejärel arvutada välja ettemakse osa nende kuude eest, kui autot perekonna huvides enam ei

kasutatud (eelduslikult abielu lõppemiseni), ja jagada saadud summa kahega.

44.3. Abielu kestel auto kasutamisest saadud kasutuseeliseid ei peaks üldjuhul ühisvara jagamisel

arvesse võtma, sest kasutuseelised on ühisvara kasuks eeldatavasti ära tarbitud. Abikaasal on

võimalik tõendada, et autot ei kasutatud perekonna huvides, vaid teise abikaasa ainuhuvides. Kui

auto kuulus abikaasade ühisvarasse, kuid autot kasutas vaid üks abikaasadest, kes takistas teisel

ühisomanikul autot kasutamast, saab teine abikaasa nõuda kasutuseeliste hüvitamist.

44.4. Kolleegiumi arvates saab liisingueset üksnes enda huvides kasutanud abikaasalt nõuda hüvitist

kuude eest, mil liisingueset kasutati sisuliselt lahusvara huvides esmase sissemakse järgset

ettemakset arvestades ka siis, kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused jäävad (esialgu)

tuleviku osas jagamata, kuna kumbki abikaasa neid endale ei soovi. Toimunud ainukasutuse eest

tasutud ettemakse saab sisuliselt ühisvarana jagada ja ühisvara enda huvides kasutanud abikaasalt

12(16)

2-15-15138

välja mõista PKS § 34 lg 1 ja § 37 lg 1 alusel ka siis, kui auto väljaostuõigus jääb (esialgu)

jagamata.

VI

(A)

45. Kolleegium leidis eespool, et liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused on hagejal ja

kostjal solidaarselt (otsuse p 20). Seega saab neid vähemasti pooltevahelises suhtes ka jagada.

Kohtud on tuvastanud ja kassatsiooniastmes ei ole vaidlust, et kostja sõlmis liisinguandjaga

liisingulepingu auto liisimiseks 21. detsembril 2012 pärast poolte abiellumist. Ringkonnakohtu

otsuse p 22 järgi oli tegu nn kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga, mille järgi tuli liisingumakseid

tasuda 60 kuu (s.o viie aasta) jooksul, misjärel on liisinguvõtjal õigus auto jääkväärtuse tasumise

vastu välja osta.

46. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et esitatud ja tuvastatud asjaoludel tuleb kõne alla

hageja rahaline nõue PKS § 37 lg-te 1 ja 3 alusel, saada hüvitist liisingulepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste kostjale jätmise eest.

Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis annaks alust kohaldada PKS § 34 lg-t 3, kuna liisinguleping sõlmiti

ja seega ka liisingumakseid tehti perekonna huvides. Samuti ei ole alust kohaldada PKS § 34 lg-t 2,

kuna tuvastatud asjaoludel tehti liisingumaksed ühisvara arvel.

47. Ringkonnakohtu otsus tuleb aga tühistada nii liisingulepingujärgse väljaostuõiguse kostjale

jätmise kui ka temalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmise osas selgitamiskohustuse olulise

rikkumise ja üllatuslikkuse tõttu.

47.1. Ringkonnakohus lahendas hageja rahalise nõude jagatud ühisvara hüvitamise nõudena, st

PKS § 37 lg 1 alusel. Hageja nõudis esimese liisingumakse tagastamist lahusvara arvel alusetult

tasutuna VÕS § 1041 alusel ning järgnevatest liisingumaksetest poole hüvitamist ühisvara

vähenemise hüvitamise nõudena PKS § 34 lg 3 tähenduses. Neile normidele viitas ka maakohus

oma otsuse p-s 15, sisuliselt neid küll analüüsimata. Ringkonnakohtu õiguskäsitlus erines oluliselt

poolte ja ka maakohtu omast.

47.2. Apellatsioonkaebuses ei toonud hageja samuti esile, et ta nõuaks kostjalt enamsaadud ühisvara

hüvitamist. Istungit ringkonnakohus ei pidanud ega selgitanud pooltele oma arusaamu õigusest ja

asja lahendamisest. Kostjalt ei ole ka küsitud, kas ta tahab väljaostuõigust ja palju ta on valmis selle

eest valmis maksma, mis on selle õiguse hüvitise vastu kostjale jätmise eelduseks (vt otsuse p 39.3).

Kuigi kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, ei tohi kohtulahend olla üllatuslik

(vt nt TsMS § 436 lg-d 4 ja 7).

47.3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja nõuded, nende kvalifikatsioon ja tõendamiskoormis

pooltega läbi arutada ning vajadusel tagada neile võimalus uusi asjaolusid ja tõendeid esitada.

48. Hageja nõue autoga seotud õiguste ja kohustuste jagamiseks on lahendatud vaid osaliselt.

48.1. Nimelt palus hageja hagis (selle täpsustuse järgi) jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta

kostjale autoga seotud õigused ja kohustused (sh haginõudes täpsemalt loetletud liisingulepingust

tulenevad õigused ja kohustused, mh õigus auto omandada) (I kd, tl 7, 52). Maakohus jättis selle

13(16)

2-15-15138

haginõude (sisulise põhjenduseta) rahuldamata, märkides resolutsioonis ebatäpselt, et rahuldamata

jääb hagi ühise kohustuse jagamiseks ja kostjalt hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus jagas

aga otsuse resolutsiooni järgi üksnes liisingulepingust tuleneva auto väljaostuõiguse, jättes selle

kostjale, kellelt mõistis välja ka hüvitise.

48.2. Kohtuotsustest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas ülejäänud osas on hageja

liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamise nõue jäänud rahuldamata või läbi

vaatamata ning kumb pooltest võib omavahelises suhtes autot kasutada ja peab ka liisingumakseid

tasuma ja muid autoga seotud kohustusi täitma.

Kuigi pooled ei ole kassatsioonimenetluses sellele otseselt tuginenud, tuleb asja uuel läbivaatamisel

hageja nõue tervikuna lahendada.

(B)

49. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega liisingulepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste jagamisel ja hüvitise määramisel lisaks ka sisuliselt. Ringkonnakohus arvestas

liisingulepingust tulenevaid õiguseid ühisvara jagamisel põhimõtteliselt ebaõigesti, jagades

mehaaniliselt tasutud liisingumaksed pooleks ja mõistes vastavas osas kostjalt hüvitise välja

(ringkonnakohtu otsuse p 26).

49.1. Kolleegium leidis eespool (vt otsuse p 44), et enamsaadud ühisvara eest hüvitise arvestamisel

saab aluseks võtta auto jääkmaksumuse ja turuhinna vahe ning auto ainukasutusele vastava

proportsionaalne osa esimesest liisingumaksest (ettemaksest).

49.2. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 21 viidanud põhilise põhjendusena Riigikohtu 21. märtsi

2007. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07. Seejuures jättis ringkonnakohus aga tähelepanuta, et

selles on käsitletud kapitalirendi põhimõttel sõlmitud sõidukite liisingulepinguid, millest vähemasti

ühe puhul pidi omand liisinguvõtjale üle minema automaatselt lepingujärgsete maksete tasumise

korral (vt viidatud otsuse p 17). Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et viidatud lahend on

tehtud enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel.

49.3. Sisuliselt jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et ei ole tuvastatud, et auto jääks lepingu

lõppemisel kostjale ning arvestamata, et auto omandamiseks tuleb lisaks tasuda auto jääkväärtus.

Eelkõige jättis ringkonnakohus aga tähelepanuta liisingu eesmärgi võimaldada tasu eest autot

kasutada. Ringkonnakohtu otsuse loogika järgi tuleks abielu lõppemisel ka ühise eluaseme üürist

pool tagasi maksta.

Ringkonnakohtu otsuse loogika ei kehtiks ka auto järelmaksuga ostmisel ega kapitalirendi

põhimõttel väljaostmisel automaatselt lepingujärgsete maksete tasumise korral, kuna see ei arvesta

auto turuväärtust ega jääkmaksumust ning paneks kostja tõenäoliselt halvemasse seisu auto enese

jagamisega võrreldes, kui see kuuluks ühisvarasse.

49.4. Hageja hüvitisnõude suuruse kostja vastu enamsaadud ühisvara hüvitamiseks saaks arvutada

näitlikult käesolevas asjas esitatud asjaolude alusel järgmiselt. Tasuti kasutusrendi ettemaks

4265 eurot, auto liisiti viieks aastaks (60 kuuks). Ettemakseks saab lugeda iga kuu 71 eurot

(4265 : 60). Kui auto ühise kasutamise ajaks lugeda 34 kuud (nagu hageja on arvestanud; I kd,

tl 28), saab liisingumaksete ettemakseks lugeda esimese sissemakse arvel 1846 eurot ((60-34)*71),

millest pool ühisvara jagamise tulemusena oleks 923 eurot. Kui auto jääkmaksumus vastab

eelduslikult turuhinnale, olekski see hüvitis, mida tuleks maksta.

14(16)

2-15-15138

Kolleegium rõhutab, et kuna ta ise asjaolusid tuvastada ei saa, on arvutus vaid näitlik. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb vajalikud asjaolud tuvastada.

50. Asja lahendamiseks tuleb selgeks teha olulised asjaolud, mh millal poolte ühisvarasuhe lõppes

(ringkonnakohtu otsuse p-s 26 on hinnatud liisingumakseid millegipärast „abielusuhete

lõppemiseni“) ja millised olid liisingulepingu olulised tingimused, mh väljaostuõiguse sisu ja auto

jääkväärtus ning vajadusel ka auto eeldatav turuväärtus lepingu lõppemise ajal.

Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et väljaostuõigus on liisingulepingu järgi olemas, ei ole nad esile

toonud asjaolusid, mis võimaldaksid määrata selle väärtust, mh lepingu tähtaega, tasumisele

kuuluvate liisingumaksete summat, auto jääkmaksumust ega tegelikku väärtust eeldatava väljaostu

ajal. Toimikus ei ole liisingulepingu tingimusi, mis väljaostuõigust ja selle tingimusi üldse

kajastaks. Kohtud ei ole ka poolte tähelepanu sellele vajadusele juhtinud. Täpsemate andmeteta ei

ole korrektne ühisvara jagamine aga võimalik.

51. Hüvitise saab kostjalt välja mõista PKS § 37 lg-te 1 ja 3 ning AÕS § 77 lg 2 alusel üksnes juhul,

kui kostja soovib liisingulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi kanda üksi, ja üksnes hüvitise

vastu, mida ta on valmis maksma (vt otsuse p 39.3).

Kui kostja ei soovi liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste endale jätmist (suhtes

hagejaga) või ei ole nõus seda tegema hüvitise eest, mis kohtu arvates tuleks maksta, tuleb hagi

lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks jätta

rahuldamata, kui muid jagamisviise pole nõutud. Küll võib hagejal olla ka sel juhul õigus nõuda

esmajoones esimese sissemakse arvel ette tasutud liisingumaksete hüvitamist osas, mis puudutab

aega pärast varasuhte lõppemist. Seejuures saab ikkagi vähemalt osaliselt nõuda hüvitist esimese

sissemakse eest (vt otsuse p 44.4).

52. Kassatsioonkaebuses on hageja alternatiivselt tuginenud ka õigusele nõuda kostjalt kaotatud

kasutuseelise hüvitamist, milleks on ta arvestanud 2894 eurot 20 senti ühe aasta kohta (II kd, tl 35,

35 pöördel).

Tegemist on hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kostja on vastuses

vastukassatsioonkaebusele olnud hagi muutmise vastu ja kolleegium ei näe põhjust hagi

muutmisega nõustuda, kuna hagi muutmine ei võimalda asja eeldatavasti kiiremini ega säästlikumalt

lahendada (TsMS § 376 lg 2). Esitatud asjaoludel saaks hagejal selline nõue kõne alla tulla pealegi

vaid juhul, kui auto kasutusväärtus oleks tasutud liisingumaksest suurem, mida aga ei saa

liisingulepingu puhul eeldada.

53. Kuna esitatud asjaoludel on liisinguperiood lõppenud või lõppemas, saab ringkonnakohus asja

uuel läbivaatamisel sellest, kui pooled sellele tuginevad, ka väljaostuõiguse ja auto väärtuse

hindamisel lähtuda.

VII

54. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

15(16)

2-15-15138

Ringkonnakohus ei ole menetluskulude jaotamisel alusetult arvestanud, et tegu on abieluasjast

tuleneva kohtuvaidlusega (TsMS § 102 lg 1 p 4), ja on jätnud seetõttu alusetult kohaldamata

TsMS § 164 kui erinormi menetluskulude jaotuse kohta (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-183-13, p 10). Asja uuel läbivaatamisel saab seda teha, samuti hinnata ka hageja

vastuväiteid tema hüvitatavate menetluskulude vähendamisele.

55. Kolleegium soovitab pooltel lahendada asi kompromissiga.

56. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata

jätmise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvata riigituludesse.

Peeter Jerofejev

Henn Jõks

Villu Kõve

16(16)