2-15-2810/51 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-2810

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

KRTL OÜ ja OÜ Termentum (varasema nimega

AS Termentum) hagi Narva-Jõesuu linna (Narva-Jõesuu

linnavalitsuse kaudu) (õiguseelneja Vaivara vald (Vaivara

vallavalitsuse kaudu)) ning Aktsiaseltsi KA VAIKO vastu

töövõtulepingust tuleneva võla ja viivise väljamõistmiseks

ning kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KRTL OÜ ja OÜ Termentum kassatsioonkaebus

Aktsiaseltsi KA VAIKO kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

KRTL OÜ ja OÜ Termentum kassatsioonkaebuse hind

793 230 eurot 90 senti

Aktsiaseltsi KA VAIKO kassatsioonkaebuse hind

228 134 eurot 4 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad

KRTL OÜ

(registrikood

12129785)

ja

OÜ Termentum (varasem ärinimi AS Termentum) (registrikood

11545323), hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Martti Peetsalu ja Vitali Šipilov

Kostjad Narva-Jõesuu linn (Narva-Jõesuu linnavalitsuse kaudu)

(registrikood 75005498) (õiguseelneja Vaivara vald (Vaivara

vallavalitsuse kaudu)) (registrikood 75010200) ja Aktsiaselts

KA VAIKO (registrikood 10830458), kostjate lepinguline

esindaja vandeadvokaat Enno Heringson

Asja läbivaatamise kuupäev

13. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

2-15-2810

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810 osas,

millega ringkonnakohus jättis rahuldamata KRTL OÜ ja OÜ Termentum hagi Aktsiaseltsi

KA VAIKO vastu lepingulise tasu nõude 603 729 euro 94 sendi osas ja sellelt arvestatud

viivise nõude osas, samuti selle nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas. Saata asi

tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810 muutmata

osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis Aktsiaseltsilt KA VAIKO

KRTL OÜ ja OÜ Termentum kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõlana

98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot 35 senti ning alates 6. maist 2017 põhivõla summa

98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1% päevas. Samuti jätta muutmata

Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810 osas, millega jäeti hagi

Narva-Jõesuu linna (õiguseelneja Vaivara vald) vastu rahuldamata, samuti Narva-Jõesuu

linna vastu esitatud nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas.

3. KRTL OÜ ja OÜ Termentum kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Aktsiaseltsi KA

VAIKO kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Kohtuotsus on jõustunud järgmises osas, millega otsustati:

„4.1. Võtta vastu KRTL OÜ ja OÜ Termentum loobumine alternatiivsest nõudest, milles

nad palusid juhul, kui kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis

väiksem kui 426 114 eurot 58 senti, mõista Narva-Jõesuu linnalt ja Aktsiaseltsilt KA

VAIKO välja kahjuhüvitis 426 114 eurot 58 senti, millest on maha arvatud sissenõutavaks

muutunud viivis.

4.2. Lõpetada eeltoodud loobutud nõude osas menetlus tsiviilasjas nr 2-15-2810.

4.3. Jätta hagi Narva-Jõesuu linna vastu rahuldamata, sealhulgas jätta rahuldamata

hagejate lepingulise tasu nõue 702 281 eurot 88 senti, sissenõutavaks muutunud ja

sissenõutavaks muutuva viivise nõue ning lisatööde tasunõue 85 845 eurot 60 senti.

4.4. Jätta rahuldamata hagi Aktsiaseltsi KA VAIKO vastu lisatööde eest 85 845 euro

60 sendi suuruse tasu nõudes.

4.5. Mõista Aktsiaseltsilt KA VAIKO KRTL OÜ ja OÜ Termentum kasuks ühiselt välja

lepingulise tasu nõudest põhivõlg 98 551 eurot 94 senti, viivis 93 611 eurot 35 senti ja alates

6. maist 2017 põhivõla summa 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivis määraga 0,1%

päevas.

4.6. Menetluskulud jaotada ja määrata osaliselt kindlaks järgmiselt:

4.6.1. Jätta ühest nõudest loobumise tõttu Narva-Jõesuu linna ja Aktsiaseltsi KA

VAIKO menetluskulud KRTL OÜ ja OÜ Termentum kanda ning mõista KRTL

OÜ-lt Aktsiaseltsi KA VAIKO kasuks välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti

ja OÜ-lt Termentum Aktsiaseltsi KA VAIKO kasuks välja menetluskuluna

157 eurot 50 senti.

4.6.2. Narva-Jõesuu linna menetluskulud ülejäänud nõuetes (st peale punktis 4.1

viidatu) nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades KRTL OÜ ja

OÜ Termentum kanda.

4.6.3. Menetluskulud (v.a p-s 4.6.1 määratu) määrab rahaliselt kindlaks maakohus

pärast otsuse jõustumist.“

5. Jätta Narva-Jõesuu linna kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud võrdsetes osades

KRTL OÜ ja OÜ Termentum kanda.

6. Tagastada KRTL OÜ ja OÜ Termentum kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Arvata

Aktsiaseltsi KA VAIKO kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(16)

2-15-2810

1. KRTL OÜ (hageja I) ja OÜ Termentum (endise nimega AS Termentum) (hageja II) esitasid

20. veebruaril 2015 Harju Maakohtule hagi Narva-Jõesuu linna (Narva-Jõesuu linnavalitsuse kaudu)

(õiguseelneja Vaivara vald (Vaivara vallavalitsuse kaudu)) (kostja I) vastu töövõtulepingust

tulenevates nõuetes. Menetluse kestel esitasid hagejad lisaks nõude ka Aktsiaseltsi KA VAIKO

(kostja II) vastu.

Pärast nõuete täpsustamist palusid hagejad sisuliselt mõista kostjalt I (või teise võimalusena, kui

kohus tuvastab lepingu ülemineku kostjale II, siis temalt) hagejate kasuks ühiselt välja:

1) põhivõla 788 127 eurot 48 senti, sealhulgas:

a) 495 455 eurot 57 senti töövõtulepingu täitmisel vormistatud aktides nr 7-10

märgitud tööde eest, mille osas kostjad on esitanud tasaarvestuse avaldused;

b) 206 826 eurot 31 senti aktis nr 11 märgitud tööde eest, mis kostjad on alusetult

jätnud vastu võtmata ja tasumata;

c) 85 845 eurot 60 senti lisaks lepingus kokkulepitule tehtud lisatööde eest;

2) põhinõude kogusummalt alates iga osanõude sissenõutavaks muutumisest viivise määraga

0,1% päevas;

3) kui kohtuotsuse tegemise seisuga on viivis väiksem kui hagejatel tekkinud kahju

426 114 eurot 58 senti, siis selle summa ja otsuse tegemise ajaks arvutatud viivise vahe.

Menetluse kestel loobusid hagejad alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõudest, kuna nende

arvutuste järgi ületas viivise nõue kahju hüvitamise nõude. Hagejad palusid jätta menetluskulud

kostjate kanda.

Hagejate väitel sõlmisid kostja I ja hagejad kostja I välja kuulutatud riigihanke menetluse tulemusel

22. jaanuaril 2014 ehitustööde töövõtulepingu nr 6.1-13/15 (edaspidi leping), mille eesmärgiks oli

Sinimäe kooli- ja lasteaiahoone (edaspidi hoone) ehitus. Lepingu kohaselt oli lepingu täitmise

lõpptähtajaks 31. juuli 2014. Töö oli jaotatud etappidesse ja ette nähti ka tasumine etappide kaupa.

Kaevetööde käigus leiti ehitusobjektil lõhke- ja surnukehad, mis koos 2014. aasta juunikuu

tavapärasest suurema sademete hulgaga põhjustasid viivitust tööde tegemisel, ja seetõttu taotlesid

hagejad 28. juulil 2014 kostjalt I lõpptähtaja pikendamist 29. augustini 2014. Kostja I ja hagejad

sõlmisid 21. augustil 2014 kokkuleppe lepingu muutmiseks, millega lepingu täitmise lõpptähtaega

pikendati kuni 29. augustini 2014.

Hagejad esitasid 17. septembril 2014 graafiku, kus oli märgitud tööde valmimise ajaks

9.-10. oktoober 2014 ja kasutuslubade ülevaatuseks 7.-17. oktoober 2014. Hagejad esitasid

3. oktoobril 2014 tööde lõpetamise graafiku, kus olid toodud mõõdistuste, koolituste, pädevate

asutuste ülevaatuste, tellija ülevaatuste ja dokumentatsiooni üleandmise kuupäevad ajavahemikus

6.-20. oktoober 2014. Ehitustöö väline ülevaatus toimus 8. oktoobril 2014 ja siseülevaatus

13. oktoobril 2014. Ülevaatustel ei tuvastatud puuduseid, mis takistaks hoone kasutamist.

Hagejad esitasid seejärel kostjale I hoonete põhilise kasutusvalmiduse etapi tööde kohta akti nr 8

kooskõlastamiseks, millest kostja I algul keeldus. Hagejate hinnangul oli keeldumine alusetu ja

lõplikud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks 13. oktoobrist 2014. Hoone tehnosüsteemide ülevaatus

toimus 5. novembril 2014 ja tehnilise dokumentatsiooni ülevaatus 14. novembril 2014, mille käigus

ei tuvastatud olulisi puudusi. Kasutusluba väljastati 10. novembril 2014, mis viibis kostja I tõttu.

Vastav tööetapp akteeriti 11. novembril 2014 (akt nr 9). Kostja I võttis hoone üle 10. novembril

2014 ja alustas kolimist. Alates 1. detsembrist 2014 toimub hoones õppetöö.

3(16)

2-15-2810

Hagejad esitasid kostjale I järgmiseks vaheetappide akti nr 10, millega akteeriti pool etapist

„dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ ja mille kostja I ka kooskõlastas, kuid pidas

väljamakse alates tasumise tähtpäevast (22. jaanuar 2015) kinni.

Kostja I sõlmis 9. märtsil 2015 kostjaga II kokkuleppe, millega läksid kostjale II alates lepingu

sõlmimisest tagasiulatuvalt üle kõik tellija õigused ja kohustused. Hagejad esitasid menetluse ajal

kooskõlastamiseks veel akti nr 11, millega soovisid akteerida teise poole dokumenteerimise ja

vaegtööde etapist koos ⅔ suuruse osaga hoolduse etapist, mida aga kostjad keeldusid

kooskõlastamast väitega, et tööd ei ole nõuetekohaselt lõpetatud. Sellele aktile vastav summa on

tasumata (nõue (1.b)).

Tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastasid hagejad 28 juulil 2015 ja kostja II 31. juulil 2015.

Lisaks lepingu täitmisele tegid hagejad lisatöid, mille eest soovisid hagiga samuti tasu saada

(nõue (1.c)).

Kostjad esitasid hagejatele tööde tähtajaks valmimata jäämise tõttu leppetrahvi- jm nõudeid, millega

tasaarvestasid aktides nr 7-10 märgitud tööde eest tasumise nõuded. Hagejad leidsid, et kostjate

tasaarvestused on alusetud, mistõttu on aktides nr 7-10 märgitud tööde eest jätnud kostjad alusetult

tasumata (nõue (1.a)). Tasunõue aktis nr 11 märgitud tööde eest on muutunud sissenõutavaks

(nõue (1.b)). Lepingu p 12.2 alusel nõuavad hagejad ka viivist (nõue (2)).

Lepingu ülevõtmisega hagejad ei nõustunud, sest puudub teave kostja II maksevõime kohta.

Lepingu p-s 5.11 sisalduv nõusolek lepingu üleandmiseks on tühine tüüptingimus. Lepingu

üleandmine tagasiulatuvalt pole võimalik. Samuti on tüüptingimustena tühised leppetrahvi

kokkulepped lepingu p-s 12.3 ja nendega koos lepingus sisalduvad tingimused kostjate kulude ja

kahju hüvitamise kohta kui ebamõistlikud ja hagejaid kahjustavad. Kostjate kahju on nõutud

leppetrahvist väiksem. Aktis nr 11 märgitud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks, sest lepingu kui terviku

mahust on tegemata ainult väheoluline osa töödest.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejate

kanda.

Kostja I võis lepingus sisalduva kokkuleppe ja hagejate nõusoleku alusel anda lepingu üle

kostjale II. Kostja I oli nõus töö lõpptähtaja pikendamisega kuni 29. augustini 2014, kuna mõistis, et

lõhkekehade leidmise eest hagejad ei vastutanud. Samas said lõhke- ja surnukehadega seotud

probleemid eksisteerida üksnes tööde 0-tsüklis ehk töödes, mis tehti vundamendi valmimisel.

Vahetähtaegu ei pikendatud. Lepingu täitmise tähtaegade, sh etappide kaupa kokku lepitud

vahetähtaegade ületamise tõttu nõudsid kostjad hagejatelt leppetrahvi 465 672 eurot 49 senti.

Kostjal II oli hagejate vastu lepingu p 12.6 alusel nõue 28 981 eurot 14 senti, mille kohta ta esitas

hagejatele arved nr 1637 (15 546 eurot 79 senti) ja nr 1754 (13 434 eurot 35 senti). Viidatud

lepingutingimusega nähti ette, et kui töövõtja rikub lepingut ja seab sellega ohtu tööde nõuetekohase

(sh tähtaegse) valmimise, on tellijal õigus teha vastavad tööd ise või kasutada selliste tööde

tegemiseks kolmandaid isikuid. Kõik sellega kaasnevad kulud, millele lisanduvad tellija

juhtimiskulud 7% tellija korraldatud tööde maksumusest, kohustub töövõtja tellijale hüvitama.

Lisaks on kostjal II hoone hilinenult valmimise tõttu saamata jäänud tulu nõue 20 485 eurot 83 senti,

millest ta kasutas tasaarvestuseks osasummat 801 eurot 94 senti. Tuluks oleks olnud hoones asuvate

ruumide kolmandatele isikutele üürile andmisest saadav üür. Kostjad tasaarvestasid aktides nr 7-10

4(16)

2-15-2810

märgitud tööde eest tasu nõuded leppetrahvide ja muude eespool märgitud nõuetega, kokku

495 455 eurot 57 senti.

Kostjatel oli õigus kinni pidada maksed hagejatele pärast 17. detsembrit 2014, sest siis lõppes

ehitustöödeaegne garantii, kuid tööd ei olnud veel lõpetatud. Kostjad keeldusid töid tervikuna ja

aktis nr 11 märgitud töid vastu võtmast, kuna need ei olnud lepingukohaselt lõpetatud, st vastav

nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kuna hagejatel ei ole sissenõutavaks muutunud nõudeid

kostjate vastu, on alusetud ka viivisenõuded.

3. Harju Maakohus jättis 4. novembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata, sh hagejate lepingulise

tasu nõude 702 281 eurot 88 senti, sissenõutavaks muutunud ning sissenõutavaks muutuva viivise

nõude ning lisatööde tasunõude 85 845 eurot 60 senti. Maakohus võttis vastu hagejate loobumise

alternatiivsest nõudest (kahju hüvitamise nõudest) – selle nõude osas lõpetas maakohus menetluse.

Maakohus jättis ühest nõudest loobumise tõttu kostjate menetluskulud hagejate kanda ning mõistis

hagejalt I kostja II kasuks välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti ja hagejalt II kostja II kasuks

välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti. Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu

menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades ning mõistis hagejalt I kostja II kasuks välja

menetluskuludena 9797 eurot 25 senti ning hagejalt II kostja II kasuks välja menetluskuludena

9797 eurot 25 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid hagejad töövõtjatena ja kostja I tellijana 22. jaanuaril 2014

töövõtulepingu, mille eesmärgiks oli hoone ehitus. Töövõtulepingu kohaselt oli tööde lõpptähtajaks

31. juuli 2014. 28. juulil 2014 esitasid hagejad kostjale I taotluse lepingu lõpptähtaja pikendamiseks

ja nimetatud pooled sõlmisid 21. augustil 2014 kirjaliku kokkuleppe, millega pikendati tööde

lõpptähtaega kuni 29. augustini 2014. Tööd ei valminud 29. augustiks 2014 ega antud sellel päeval

tellijale üle. Hoone kasutusluba väljastati 10. novembril 2014 ja hoones alustas kool õppetööga

1. detsembril 2014. Kostja I kui tellija kooskõlastas tööde vaheetappide rahalised aktid nr 1–10, aga

ei kooskõlastanud akti nr 11. Ehituse algusetapis 2014. aasta esimesel poolel leiti ehitustööde käigus

objektilt lõhke- ja surnukehi. 11. märtsil 2015 saatis kostja I hagejatele teate, mille kohaselt olid

töövõtulepingust tulenevad tellija õigused ja kohustused üle antud kostjale II. 31. juulil 2015

allkirjastati tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Lisatööde tegemises pooled kokku ei leppinud.

Lisaks tuvastas maakohus hagejate esitatud aktide nr 7–11, kostjate leppetrahvi- jm nõuete ning

tasaarvestuste summad vastavalt poolte esile toodule.

Küsimuse osas, kas kostja I võis anda lepingu üle kostjale II, tugines maakohus võlaõigusseaduse

(VÕS) § 179 lg-tele 1 ja 2 ning lepingu p-le 5.11, mille põhjal leidis, et hagejad on andnud kostjale I

nõusoleku anda lepingust tulenevad õigused ja kohustused eraldi või tervikuna kolmandatele

isikutele üle ilma täiendavate piirangute või täiendava nõusolekuta. Lepingu p 5.11 ei ole

tüüptingimus. Leping sõlmiti riigihanke raames ja hagejatel oli võimalik punkti sisu mõjutada. Isegi

juhul, kui lepingu p 5.11 oleks tüüptingimus, ei oleks hagejad põhistanud ega tõendanud, et see on

neid ebamõistlikult kahjustav tingimus. Hagejad ei toonud esile ühtegi asjaolu, millest tulenevalt

oleks lepingu ülevõtmine kostja II poolt hagejaid mistahes viisil kahjustav. Kostja II tasus lepingu

sõlmimisest alates kõik hagejate esitatud arved, mistõttu ei saa hagejatel olla kahtlusi kostja II

maksejõulisuses. Maakohus ei nõustunud hagejate väidetega, et seadus keelab lepingu ülevõtmist

tagasiulatuvalt, sest vastavat piirangut ei tulene hagejate viidatud õigusnormidest ega lepingust.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et lepingust tulenevad õigused ja kohustused on kehtivalt üle

antud kostjale II ning hagi kostja I vastu tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Maakohus leidis, et hagejad ei ole põhistanud ega tõendanud oma vastuväiteid kostjate leppetrahvi-

jm nõuetele, mistõttu nõue (1.a) tuleb ka kostja II vastu jätta rahuldamata. VÕS § 158 lg-st 1

5(16)

2-15-2810

ja § 161 lg-st 1 tuleneb, et leppetrahv võimaldab kaitsta võlausaldaja huve ka siis, kui tegelik kahju

ei ole tekkinud või selle tõendamine on võimatu. VÕS § 197 lg 2 järgi, kui kostjate

leppetrahvinõuded ja kahju ning kulutuste nõue on põhjendatud, toob see kaasa hagejate tasunõuete

lõppemise alates tasaarvestuse tegemise ajast. Leppetrahvi nõudmise õiguses ja tingimustes lepiti

kokku lepingu p-s 12.3. Hagejad ei järginud lepingus kokku lepitud vahetähtaegu ega lõpptähtaega,

mistõttu kostjate leppetrahvinõuded ja nende alusel tehtud tasaarvestused on põhjendatud.

Hange avaldati 26. novembril 2013 ja pakkumisi võis teha kuni 20. detsembrini 2013. Hankel

osalemisel ei leidnud hagejad, et hoone valmimistähtaeg on ebarealistlik, vaid viidati sellele, et

jaanuarist kuni märtsini on ehitada keerulisem ning aktiivseks ehitamise ajaks jääks tegelikult

4-5 kuud. Seega ei saa järeldada, et kostja I oleks hilinenud hanke väljakuulutamisega või tööde

lõpptähtaeg oli algusest peale pooltele äratuntavalt ebarealistlik. Hagejad pidid hanke raames

esitatud küsimusest ja vastusest aru saama, et kostjale I oli ehitustööde tähtaegne valmimine oluline.

Hagejatel oli võimalik otsustada, kas hankes osaleda või mitte. Maakohus ei nõustunud hagejate

väidetega, et nad ei vastuta tähtaja rikkumise eest, sest tööde venimise tõi kaasa kostja I keeldumine

kooskõlastuste andmisest, projektis kasutatud ebatavaline lahendus ja lisatööd. Need hagejate väited

on tõendamata ja hagejad ei ole toonud esile, kuidas täpselt iga kostjale I etteheidetav viivitus tõi

kaasa tööde valmimise venimise.

Tööde tegemise tähtajad nägi ette lepingu p 7 järgmiselt: 1) 0-tsükkel pidi olema valmis

31. märtsil 2014; 2) etapp „karp kinni“ 31. mail 2014; 3) etapp „põhiline kasutusvalmidus“

14. juulil 2014; 4) etapp „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ 31. juulil 2014. Selles

etapis tuli tellijale üle anda kogu nõutav tehniline dokumentatsioon, sealjuures tehtud vajadusel

töötajatele vastav väljaõpe, üle antud garantiiaegsete kohustuste täitmise tagatised ning kõrvaldatud

vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja vaegtööd. Etapi lõpuks pidid tööd olema täielikult valmis.

Samaks ajaks pidi olema lõpetatud etapp „kasutusload on väljastatud“, mis tähendas, et hoonele on

väljastatud kasutusload. Kuigi 21. augusti 2014 kokkuleppe alusel tuli hagejatel töö täielikult

lõpetada 29. augustiks 2014, siis ka selleks ajaks hagejad töid ei lõpetanud. Seega rikkusid hagejad

lepingulisi kohustusi. Maakohus leidis, et 21. augusti 2014 kokkuleppega pikendati ainult tööde

lõpptähtaega. Kuna kokkuleppes puuduvad viited vahetähtaegade muutmise kohta, siis neid ei

pikendatud. Vastupidised hagejate väited on tõendamata. Seega võisid kostjad arvestada leppetrahve

vahetähtaegade rikkumiste eest.

1. septembri 2014 aktiga nr 6 akteeriti 1% kogutöödest etapis „põhiline kasutusvalmidus lasteaed“

ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Akti koostamise ajaks oli kokku tehtud töid

73% kogu lepingu mahust. Seega tõendab ka akt, et hagejad rikkusid lepingut, sest tähtajaks olid

tööd valmis vaid osaliselt. 18. septembri 2014 akti nr 7 kohaselt oli selle alusel tehtud 1% töödest

etappides „karp kinni lasteaed“ ja „karp püsti koolihoone“ ning 2% etapis „karp kinni koolihoone“.

Kostja I lisas aktile selgitused töödest, mis 18. septembri 2014 seisuga olid lõpetamata.

5. novembri 2014 akti nr 8 järgi oli selle koostamise ajaks tehtud 1% töid etapis „põhiline

kasutusvalmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Kostja I algul

keeldus akti kooskõlastamisest, sest tööd polnud lõpetatud. Seda kinnitab 15. oktoobri 2014

ehituskoosoleku protokollist nähtuv, et siseruumide ülevaatus jäi 13. oktoobril 2014 pooleli, sest

ehitustööd ei olnud lõpetatud. 11. novembri 2014 akti nr 9 kohaselt oli selle koostamise ajaks tehtud

5% töid etapis „kasutusload on väljastatud“. 9. detsembri 2014 aktiga nr 10 sooviti akteerida 5%

töödest etapis „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“, selle akti allkirjastas kostja I

23. detsembril 2014. Tööde sel viisil akteerimisest ja eespool märgitud tähtaegade põhjal pidas

maakohus leppetrahvi arvestust tervikuna põhjendatuks.

6(16)

2-15-2810

Põhjendamatu on hagejate väide, et kostja I hilines leppetrahvinõude esitamisega. Kostja I ootas

esmalt heas usus ära, kas hagejad täidavad lepingulised kohustused tähtaegselt. Seejärel andis

kostja I hagejatele võimaluse töö lõpetamiseks veel kahe nädala jooksul. Seega käitus kostja I

mõistlikult ja hagejad ei saanud tema käitumisest ega lepingust järeldada, et vaatamata tähtaegade

ületamisele kostja I leppetrahvinõuet ei esita.

Kuigi rahaliselt on leppetrahvi summa suur, on see lepingu hinnaga võrreldes mõistlik. Hagejad

rikkusid lepingulisi tähtaegu väga suures ulatuses. Lisaks käitusid hagejad sõnamurdlikult, lubades

21. augusti 2014 kokkuleppes tööde valmimist 29. augustil 2014 ning teatades vaid nädal hiljem, et

tegemist on ebarealistliku tähtajaga, mida nad ei kavatse täita. Hagejad ei teinud kostjatega

koostööd, sest ei reageerinud pikka aega kostjate pöördumistele ja palvetele puudused kõrvaldada.

Puudustega asusid hagejad tegelema alles 2015. aasta kevadel ja suvel. Eeltoodu alusel ei ole

hagejate taotlus leppetrahvi vähendamiseks põhjendatud. Asjaolu, kas riigihanke objekt iseenesest

oli hagejatele kasulik või kahjumlik, ei ole argument, mis võimaldaks leppetrahvinõuet vähendada.

Hagejatel tuli endal lepingu sõlmimisel hinnata, kas leping on neile rahaliselt kasulik või mitte.

Ainuüksi ebaõnnestunud tehingu tegemine ei tähenda kostjate leppetrahvinõuete alusetust. Kuivõrd

kostjate leppetrahvinõuded on põhjendatud, on lõppenud hagejate tasunõuded ulatuses, milles need

on leppetrahvinõuetega tasaarvestatud.

Maakohus nõustus kostjate väidetega, et osa hagejate tasunõudest on põhjendatult tasaarvestatud

kostja II kahjunõuetega, mis seisnevad puuduste kõrvaldamise kuludes ja saamata jäänud tulus.

Lepingu p-d 12.6 ja 12.7 nägid ette tellija õiguse nõuda puuduste kõrvaldamise kulude hüvitamist,

aga kokku ei lepitud kohustust vastavad kulud enne töövõtjatega kooskõlastada. Kostja I teatas

hagejatele 22. jaanuari 2015 kirjas, millised tööd ta kavatseb tellida kolmandatelt isikutelt. Esiteks

tugines kostja II 15. oktoobri 2015 tasaarvestuses kahjunõuetele nende kulutuste hüvitamiseks, mis

on märgitud arves nr 1637 (15 546 eurot 79 senti) ja arves nr 1754 (13 434 eurot 35 senti). Arve

nr 1637 esitati muudatustööde ja kontrollitoimingute tegemise eest. Need kulud on tõendatud. Ka

arves nr 1754 märgitud kulud on tõendatud. Teiseks tugines kostja II kahjunõudele, mis seisneb

saamata jäänud tulus. Sinimäe Põhikool pidi tasuma kostjale II üüri 5058 eurot 4 senti kuus

(sisaldab käibemaksu), Vaivara Lasteaed 1348 eurot 96 senti kuus ja Vaivara Huvikeskus 686 eurot

84 senti kuus. Tööde venimise tõttu jäi kostjal II saamata üüritulu alates 1. septembrist kuni

10. novembrini 2014, mil hoone valdus üle anti.

Samuti ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud tasunõude sissenõutavaks muutumist akti nr 11

alusel. Seetõttu jättis maakohus nõude (1.b) rahuldamata.

Kuigi hagejate arvates tuleks kõik tööd vastuvõetuks lugeda 13. oktoobril 2014, ei esitanud hagejad

nimetatud päeval kostjale I töid vastuvõtmiseks ega teinud ettepanekuid koostada lepingukohane

üleandmise-vastuvõtmise akt. Hagejad jätkasid ka pärast 13. oktoobrit 2014 tööde vaheetappide

aktide koostamist ja kostjale edastamist. Lepingu kohaselt pidid aga kõik vaheetappide aktid olema

esitatud ja alla kirjutatud enne tööde lõplikku valmimist ja üleandmist. Seega ei ole hagejate väited

tööde lõplikust valmimisest 13. oktoobril 2014 kooskõlas hagejate endi hilisema käitumisega.

Kokkuvõttes leidis maakohus, et ehitustöid ei saa kostja I poolt tervikuna vastuvõetuks lugeda

13. oktoobril 2014. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et töödes esines hulgaliselt erinevaid puudusi,

mida hagejad kõrvaldasid osaliselt veel 2015. aasta suvel.

Maakohus leidis, et usaldusväärseteks saab pidada kostjate esitatud arvamusi (riiklikult tunnustatud

ekspertide Gery Einbergi ja Peeter Pargi arvamust ning AS Telora-E riiklikult tunnustatud eksperdi

Tanel Seppeli arvamust), sest nendes on arvestatud poolte tegelikke kokkuleppeid ning hinnatud

sisuliselt puuduste suurt hulka ja mõju hoonele. Hagejate esitatud arvamuse (Ülo Lainsalu koostatud

7(16)

2-15-2810

ehitustehniline hinnang) koostaja lähtus ekslikult eeldusest, et lepingu asemel oli võimalik

kohaldada ETÜ 2013 tingimusi, millest tulenevalt oleks kostjal I tulnud tööd vastu võtta suure arvu

puudustega. Samuti ei ole ta sisulisi hinnanguid puudustele põhistanud. Maakohtu hinnangul tuleb

puuduste olulisuse hindamisel arvestada kõiki asjaolusid, sh seda, et ehitati lasteaia- ja koolihoonet,

kus toimus õppetöö ja viibisid lapsed. Sellises hoones ulatuslikul arvul erinevate puuduste

esinemine ja nende kõrvaldamine õppivate laste juuresolekul ei saa olla tavapärane olukord.

Kostjatel ei olnud järelikult kohustust töid enne nende lõplikku valmimist vastu võtta.

Lepingu p 16.2 nägi ette, et tööde lõpliku vastuvõtmise eelduseks on kõigi varasemate vaegtööde ja

puuduste kõrvaldamine. Samuti nägi see punkt ette, et kui vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja

mittevastavused on väheolulised ning nende kõrvaldamine ei ole kohe objektiivselt võimalik

(näiteks sesoonsed tööd), on tellijal õigus tööd selliste puudustega vastu võtta, fikseerides aktis

puudused ja mittevastavused ning nende kõrvaldamise tähtajad. Puuduste ja mittevastavuste

esinemisel oli tellijal õigus vastavate tööde maksumus ning täiendavalt kuni 3% lepingu hinnast

koos käibemaksuga kinni pidada kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni. Poolte sõlmitud leping ei

näinud seega ette, et tellija oleks kohustatud tööd täielikult vastu võtma enne, kui kõik vaegtööd on

tehtud.

Eelneva põhjal ei nõustunud maakohus hagejate väidetega, et nende tasunõue akti nr 11 alusel on

muutunud sissenõutavaks ning seda juba 13. oktoobril 2014, mil akti ei olnud veel kostjatele

esitatud ja aktis märgitud tööd olid tegemata. Kumbki kostja ei ole akti nr 11 vastu võtnud ja selle

alusel pole esitatud arvet. Akt nr 11 kajastas töid, mis oleksid pidanud olema tehtud enne tööde

lõplikku üleandmist. Kui hagejate arvates oli töid tehtud aktis kajastatud mahus, oleks hagejatel

tulnud seda tõendada, kuid kohus ei saa hagejate väiteid lugeda tõendatuks ainult kohtule esitatud ja

erinevatel kuupäevadel koostatud üksikute koolituste ning tehnokontrolli aktidega. Seetõttu ei tule

hagejate nõuet (1.b) rahuldada.

Nõude (1.c) lahendamisel lähtus maakohus VÕS § 76 lg-st 1, § 639 lg-st 1, § 13 lg-test 2 ja 3 ning

leidis, et hagejate 85 845 euro 60 sendi suurune nõue lisatööde eest ei ole põhjendatud. Pooled ei

vaidle selle üle, et lisa- või muudatustööde tegemiseks ja selle eest täiendava tasu maksmiseks ei

sõlmitud ühtegi kirjalikku kokkulepet. Seega tuli hagejatel tõendada, et kostja I oli nõus lepingu

muutmisega muus kui kirjalikus vormis. Seda asjaolu hagejad ei tõendanud. Põhinõude kõigi osade

rahuldamata jätmise tõttu jäi rahuldamata ka viivisenõue.

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada

lepingust tuleneva tasu 702 281 euro 88 sendi osas (st nõuete (1.a) ja (1.b) rahuldamata jätmise

osas). Hagejad palusid vaidlustatud osas teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hagejad ei

vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus võttis vastu nõudest (3) loobumise ja jättis

rahuldamata nõude (1.c). Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hagejate kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi jäi

rahuldamata lepingulise tasu nõudest põhivõla 98 551 euro 94 sendi ja viivise 93 611 euro 35 sendi,

samuti tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise osas. Samuti tühistas

ringkonnakohus maakohtu otsuse nende nõuetega seotud menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi

8(16)

2-15-2810

osaliselt ning mõistis kostjalt II hagejate kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõla

98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot 11 senti ja alates 6. maist 2017 põhivõla 98 551 eurot

94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1% päevas. Samuti jaotas ringkonnakohus menetluskulud

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, jättes kostja I menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

võrdsetes osades hagejate kanda (v.a nõudest loobumisega seotud osas). Kostja II menetluskuludest

(v.a nõudest loobumisega seotud osas) maakohtus jättis ringkonnakohus 87,5% ja ringkonnakohtus

86% võrdsetes osades hagejate kanda. Hagejate menetluskuludest (v.a nõudest loobumisega seotud

osas) maakohtus jättis ringkonnakohus 12,5% ja ringkonnakohtus 14% kostja II kanda. Muus osas

jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähtub apellatsioonkaebusest piisavalt selgelt hagejate

tahe vaidlustada maakohtu otsus viivise välja mõistmata jätmise osas.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega osas, mille kohaselt oli kostjal I õigus

anda leping üle kostjale II. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et lepingu p 5.11 on

tüüptingimus. Samas see tüüptingimus ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Kostja II oli

maksevõimeline, seega ei muutunud hagejate jaoks midagi halvemaks. Õigusi ja kohustusi saab

anda üle tagasiulatuvalt. Lepingu ülevõtmise korral välistab VÕS § 176 lg 1 kohustuse ülevõtja

võimaluse tugineda tasaarvestuses muust õigussuhtest tulenevale senise võlgniku vastunõudele.

Akti nr 11 (nõude aluseks olevas versioonis) koostasid hagejad 5. oktoobril 2015. Kostja II seda ei

kooskõlastanud, sest osa töid on tegemata. Arvet akti nr 11 alusel ei ole koostatud, aga hagejate

hinnangul muutus nõue sissenõutavaks 24. novembril 2015. Aktiga nr 11 soovisid hagejad akteerida

½ etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ (147 733 eurot 8 senti) ja ⅔ etapist

„tehniline hooldus“ (59 093 eurot 23 senti, st kolmekuulisest hooldusperioodist kaks kuud) – kokku

on akti summa 206 826 eurot 31 senti. Hagejate tasunõue akti nr 11 alusel ei ole sissenõutavaks

muutunud. VÕS § 637 lg 4 esimene lause sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija

poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või

loetakse vastuvõetuks. Lepingu p 7.4 järgi tuli töö üle anda ositi ja p-s 8.2 lepiti kokku ka hinna ositi

tasumises. Kui 60% hoone üleandmisel esinenud puudustest on veel kõrvaldamata, siis ei saa lugeda

vaegtööde tegemise etappi sihtotstarbeliselt kasutatavaks. Sissenõutavaks ei muutunud akt nr 11 ka

põhjusel, et arvet ei esitatud.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostjate ja maakohtuga, et poolte 21. augusti 2014 kokkulepe tööde

lõpptähtaja pikendamise kohta (I kd, tl 55) ei mõjutanud lepingus kokku lepitud vahetähtaegu.

Praegusel juhul tuleb lähtuda sellest, et hagejad soovisid 28. juuli 2014 taotlust esitades ka

vahetähtaegade pikendamist ja kostjale I oli või vähemalt pidi olema selline tahe teada. Kokkuleppe

sõlmimise ajaks olid vahetähtajad juba ületatud. Seega ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi

tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st 10 150 eurot (29 × 350).

Etapi „põhiline kasutusvalmidus“ eest saab leppetrahvi arvestada alates 13. augustist 2014.

Järelikult ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st

13 050 eurot (29×450). Etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest leppetrahvi

väljamõistmisel tuleb arvestada lõpptähtaja pikenemisega, mis kohaldus ka vahetähtaegadele.

Leppetrahvi saab arvestada selles osas alates 30. augustist 2014. Seega ei olnud kostjal I alust nõuda

leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st 10 150 eurot (29×350). Etapi

„kasutusload on väljastatud“ eest arvestasid kostjad leppetrahvi kooskõlas lepingu ja selle

täitmisega.

9(16)

2-15-2810

Hagejad taotlesid leppetrahvi vähendamist. Ringkonnakohtu hinnangul on see taotlus osaliselt

põhjendatud etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest arvestatud leppetrahvi

puhul. Pärast osasumma 10 150 eurot mahaarvamist kujuneb kõnealuse etapi leppetrahviks seni

esitatud nõuete põhjal 143 150 eurot (153 300 – 10 150). Seda summat on põhjendatud VÕS § 162

lg 1 alusel vähendada, mida ringkonnakohus põhjendas järgmiselt: töövõtja kohustuse täitmisega

viivitamise eest ette nähtud leppetrahvi päevamäär ja tellija rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise eest ette nähtud viivise määr on omavahel võrreldavad. Lepingu p-s 12.2 leppisid pooled

viivise määraks 0,1% päevas. Poolte kohustuste täitmise tagamiseks kokku lepitud sanktsioonid ei

ole seega tasakaalust väljas. Esimene pool etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“

akteeriti 23. detsembril 2014. Seetõttu ei näinud ringkonnakohus alust vähendada leppetrahvi

perioodi eest kuni selle kuupäevani ehk 115 päeva eest 40 250 eurot (350×115). Pärast kõnealuse

etapi töödest poole vastuvõtmist jätkas kostja II leppetrahvi arvestamist endise päevamääraga.

Sisuliselt ei saa siiski hagejatele panna järgneva perioodi eest leppetrahvi täiel määral tasumise

kohustust, sest selleks ajaks oli hoone kostjale I üle antud ja selles algas detsembri algul ka õppetöö,

st etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ osaline lõpetamata jätmine ei takistanud

hoone kasutamist, ning pooltel ilmnesid erimeelsused, millised tööd on vaegtööd, ja nad tegid

mõistlikku koostööd puuduste väljaselgitamisel. Samas ei ole põhjendatud jätta leppetrahv üldse

arvestamata. Ringkonnakohus pidas põhjendatuks, et alates 24. detsembrist 2014 võisid kostjad

nõuda leppetrahvi etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ lõpuni tegemata jätmise

eest pooles ulatuses ehk päevamääraga 175 eurot, kokku 38 500 eurot (175×220). Ringkonnakohus

leidis, et kostjad võisid poole määraga leppetrahvi nõuda ajavahemiku eest 24. detsember 2014 –

31. juuli 2015, kokku 38 500 eurot. Põhjendatud leppetrahvi nõue etapi „dokumenteerimine ja

vaegtööde kõrvaldamine“ eest pärast leppetrahvi vähendamist 64 400 euro võrra on 78 750 eurot.

Tervikuna oli kostjate leppetrahvinõuete põhjendatud suuruseks 367 922 eurot 49 senti (28 000 +

37 800 + 78 750 + 223 372,49). Arvestades lepingu hinda ja selle täitmise asjaolusid, eelkõige

hoonele kasutusloa väljastamist enam kui kaks kuud pärast pikendatud lõpptähtaega, kostja I olulist

huvi hoone tähtaegse valmimise vastu ja kasutusele võetud hoones veel esinenud puuduste olulisust,

pidas ringkonnakohus nii suurt leppetrahvi kokkuvõttes õigustatuks.

Tasaarvestus on 801 euro 94 sendi osas alusetu, kuna tüüptingimus, mille kohaselt võib nõuda koos

leppetrahviga ka kahju hüvitamist, on ebamõistlikult kahjustav (vastuolus VÕS § 161 lg-ga 2). Kuni

16. detsembrini 2014 ei tekkinud poolte rahalistes saldodes käesolevas asjas esitatud ja

tasaarvestuseks kasutatud vastunõuete suhet, kus kostjatel oleks tulnud hagejatele midagi tasuda.

Vaidlustamata asjaoludel muutus 22. jaanuaril 2015 sissenõutavaks hagejate 147 733 euro 8 sendi

suurune tasunõue akti nr 10 alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostjad ei võinud keelduda pärast

kahe kuu möödumist kasutusloa väljastamisest ja hoone valduse ülevõtmisest (10. novembril 2014)

ning koolis õppetöö alustamisest (1. detsembril 2014) enam hagejate arvete tasumisest

põhjendusega, et ehitusaegne garantii on pikendamata. Garantii eesmärk oli tagada tellija nõudeid

töövõtja vastu, mis tulenevad töövõtja lepingurikkumisest. Kui kostja I oli hoone valduse vastu

võtnud ja alustanud hoones õppetööga, siis ei saanud enam eeldada, et hoonel on sedavõrd olulisi

puudusi, mille kõrvaldamise tagatiseks oleks vaja eraldi tagatist.

Praegusel juhul on iga perioodi eest nõutav viivis leitav valemiga:

(

)

n

d

n

2a

S

n

⋅

⋅

−

+

=

. Kokku

on sissenõutavaks muutunud viivis 93 611 eurot 35 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tegi uue

10(16)

2-15-2810

otsuse, millega jättis hagi osaliselt rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Hagejad paluvad

tühistatud osas teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta

kostja I või kostja II kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidid hagejad lepingu järgi ehitama kooli- ja

lasteaiahoone (sh staadioni), mille esialgne valmimise tähtaeg oli 31. juuli 2014. Pooled pikendasid

seda tähtaega kuni 29. augustini 2014. Hagejad esitasid töö vastuvõtmiseks oktoobris 2014. Kostja I

(tellija) keeldus töö vastuvõtmisest, viidates lepingule, mille järgi on tal õigus keelduda töö

vastuvõtmisest, kuni „kõik puudused on kõrvaldatud“. Hagejate arvates on tegemist tühise

tüüptingimusega. VÕS § 638 kehtib lisaks lepingu eseme kui terviku suhtes ka lepingu etapi

(konkreetsel juhul vaegtööde kõrvaldamine) suhtes. Kui hoone on kasutuses, siis tekib küsimus,

milline on VÕS § 637 lg 4 ja § 638 omavaheline suhe. Ringkonnakohus on jätnud hindamata, et

ükski objekti ülevaatuse protokollides fikseeritud puudus ei olnud eraldi ega kogumis oluline

puudus. Seetõttu ei võinud kostja I keelduda töö vastuvõtmisest oktoobris 2014. Ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Hagejate tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Pärast

tööde vastuvõtmist võib tellija tasu maksmisest keelduda üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks

kuluda puuduste kõrvaldamiseks.

Kostja arvestas lepingu p 12 alusel leppetrahvi kogu lepingusummalt sõltumata tegemata jäänud

tööde ulatusest ja kostjal tekkinud kahjust ning liitis vaheetappide rikkumistelt arvestatud

leppetrahve nii, et ühe rikkumise põhjal nõudis samal ajavahemikul leppetrahvi mitme etapi eest

korraga. Hagejate arvates on lepingutingimus, mis sellist leppetrahviarvestust lubab, ebamõistlikult

kahjustav tüüptingimus. Kuigi ringkonnakohus nõustus, et tegu on tüüptingimusega, ning möönis, et

osaliselt on see ka ebamõistlikult kahjustav, jättis ta tingimuse kehtivuse põhiosas siiski

analüüsimata.

Kostja I kasutatud õiguskaitsevahendid on ebaproportsionaalsed võrreldes sellega, et hagejad on töö

valmis teinud. Kostja I on saanud kooli- ja lasteaiahoone lepingus kokkulepitud mahus, kuid

maksnud selle eest ca 855 000 eurot vähem, kuigi kostja tegelik kahju on 90 705 eurot.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et tüüptingimus, millega kehtestatakse ebamõistlikult suur

leppetrahv (mida arvestatakse lepingu kogumahust, mitte tegemata tööde mahust, mille tulemusena

muutub leppetrahvi määr sisuliselt orda suuremaks), võetakse teiselt poolelt ära õigus tõendada

tegelikku kahju ja lepitakse kokku kumulatiivne leppetrahv, ei ole tühine. Ringkonnakohus on

jätnud hindamata leppetrahvi vähendamise aluseks olevad asjaolud (töö oli valmis, töötasu

kinnipidamine põhjustas hagejatele finantsraskusi, kostja on keeldunud hagejaga koostööst,

leppetrahvi arvestati protsendina lepingu hinnast, mitte tegemata töödelt jne).

Kohtute hinnangul tuleneb poolte lepingust, et kostja võib keelduda tööde vastuvõtmisest, kuni

kõrvaldatud on kõik puudused sõltumata sellest, kas nad on olulised või ebaolulised. Hagejate

arvates on selline tüüptingimus tühine, kuna see viib ehitustöövõtulepingu poolte kohustused

tasakaalust välja. Kuigi ringkonnakohus nõustus, et kõnealune lepingupunkt on tüüptingimus, jättis

kohus selle tühisuse tagajärjed hindamata.

Esiteks on maakohus leidnud, et isegi kui iga üksik puudus on eraldi võetuna ebaoluline, võivad

puudused (vaegtööd) kogumis kujutada endast olulisi puudusi. Hagejad on eksperdiarvamusega

tõendanud vastupidist. Jääb ebaselgeks, mis kriteeriumite alusel saab kohus puuduste olulisust

hinnata. Teiseks on ringkonnakohus leidnud, et sihtotstarbelist kasutatavust tuleb hinnata mitte

ainult lepingu eseme kui terviku suhtes, vaid ka lepingu etapi (konkreetsel juhul vaegtööde

kõrvaldamine) suhtes. Hagejate arvates on selline seisukoht ekslik ning seda eriti olukorras, kus

11(16)

2-15-2810

tööde kui terviku sihtotstarbeline kasutatavus on tõendatud ja kostja on seda ka ise hoone

kasutuselevõtuga kinnitanud.

Käesoleval juhul on kostja I kohalik omavalitsus, kes väljastas hoonele pärast ehitustööde tegemist

kasutusloa. Hagejate arvates on kostja I rikkunud kasutusloa menetluses teavitamiskohustust ja

menetlust õigusvastaselt venitanud, mis võimaldas kostjal arvestada oluliselt rohkem leppetrahvi.

Ringkonnakohus leidis aga, et lepingulises suhtes ei saa hagejad kostjale kui kohalikule

omavalitsusele etteheiteid teha. Hagejate arvates võimaldab selline seisukoht haldusorganil oma

positsiooni eraõiguslikes suhetes kuritarvitada.

Pärast hagiavalduse esitamist andis kostja I lepingu üle kostjale II. Lepingu p 5.11 võimaldas

lepingut üle anda ennekõike Eesti Vabariigile. Hagejate arvates oli lepingu üleandmiseks

kolmandale isikule (ja VÕS § 179 lg-st 1 kõrvalekaldumiseks) vajalik kostja I, kostja II ja hagejate

kolmepoolne kokkulepe. Ringkonnakohus jättis selle tähelepanuta. Ka ei ole kehtivas õiguses selget

vastust küsimusele, kas töövõtulepingu saab anda üle tagasiulatuvalt.

8. Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagejate nõue

osaliselt rahuldati. Kostja II palub jätta jõusse maakohtu otsus. Kui Riigikohus teeb mingi muu

lahendi, palub kostja II vähendada viivist nullini või kohtu poolt mõistlikuks peetud summani.

Menetluskulud palub kostja II jätta solidaarselt hagejate kanda.

Kostja II kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult tõlgendanud tähtaja pikendamise

kokkulepet kui kokkulepet ka vahetähtaegade pikendamise kohta. Lepingus sisaldub säte:

„LEPINGU punkti 7.2 muutmine. 7.2. Ehitise Tellijale üleandmise lõppkuupäev on 29.08.2014.“

Kostja II leiab, et seda lepingupunkti tulnuks tõlgendada kui kokkulepet ainult lõpptähtaja

pikendamise kohta, mis ei laiene juba toimunud töödega hilinemisele.

Ringkonnakohus ei analüüsinud maakohtu võimalikke diskretsioonilisi rikkumisi, vaid asus uuesti

läbi vaatama töövõtjate taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Kaebuses ei olnud neid välja toodud.

Kaebuses leitakse, ei kohtul ei olnud õigust vähendada leppetrahvi põhjusel, et „hoone on kostjale I

üle antud ja selles algas detsembri algul ka õppetöö, st etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde

kõrvaldamine“ osaline lõpetamata jätmine ei takistanud hoone kasutusse võtmist“.

Kassaatori nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks on jäänud ebaõigesti rahuldamata. Tüüptingimus,

mis lubab kostjatel lisaks leppetrahvile nõuda sama perioodi eest saamata jäänud tulu, ei ole tühine,

st ebamõistlikult kahjustav.

Ringkonnakohus rahuldas viivisenõude, kuigi apellatsioonkaebuses ei olnud seda nõuet

vaidlustatud. Lisaks oli lepingus punkt 12.2, mille kohaselt: „Viivise saamiseks peab Töövõtja

esitama Tellijale kirjaliku nõude ning vastavasisulise arve.“ Viivisenõue esitati esimest korda hagis.

Kuna lepingu p 11.7 järgi pidi „garantiikirja tähtaeg olema 2 (kahe) kuu võrra pikem Tööde

lõpptähtajast ning juhul, kui Tööde üleandmine Tellijale viibib mistahes põhjusel, on Töövõtja

kohustatud garantiikirja pikendama sama aja võrra, mille osas Tööde üleandmine on viibinud“, siis

oli ehitusaegse garantii tähtaeg lepingu kohaselt seotud tööde lõpliku vastuvõtmisega, mis toimus

31. juulil 2015. Sellest kaks kuud edasi pidi ehitusaegne garantii lepingu kohaselt kehtima ja hageja

võis nõuda selle pikendamist. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on oluliselt vastuolus

lepinguga ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-ga 4 – apellatsioonkaebuses ei ole

töövõtjad mitte üheski osas tuginenud vastavale väitele. Seega on ka viivise arvutuskäik vale. Lisaks

tulnuks ringkonnakohtul menetleda kostja II taotlust viivist vähendada.

12(16)

2-15-2810

9. Hagejad vaidlevad kostja II kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning

kaebusega seotud menetluskulud kostja II kanda.

10. Kostjad vaidlevad hagejate kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning

menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hagejate hagi kostja II vastu lepingulise tasu nõude

603 729 euro 94 sendi osas ja sellelt arvestatud viivise nõude osas, samuti selle nõudega seotud

menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta

muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt II hagejate

kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõlana 98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot

35 senti ning alates 6. maist 2017 põhivõla 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga

0,1% päevas. Samuti tuleb jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-2810 osas, millega jäeti hagi kostja I vastu rahuldamata, ning kostja I vastu esitatud nõudega

seotud menetluskulude jaotuse osas. Hagejate kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, kostja II

kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

12. Ringkonnakohtu otsuse peale on kassatsioonkaebuse esitanud nii hagejad kui ka kostja II.

Hagejad on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hagi

rahuldamata, kostja II aga osas, millega hagi on rahuldatud.

Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad pidid kostjaga I sõlmitud lepingu järgi ehitama kooli- ja

lasteaiahoone (sh staadioni), mille esialgne valmimise tähtpäev oli 31. juuli 2014. Pooled pikendasid

seda tähtaega kuni 29. augustini 2014. Hagejad esitasid töö vastuvõtmiseks oktoobris 2014, kostja I

keeldus töö vastuvõtmisest, viidates lepingule. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas kostja I sai anda

töövõtulepingust tulenevad tellija õigused ja kohustused üle kostjale II ja kas lepingu tingimus,

mille järgi on tellijal õigus keelduda töö vastuvõtmisest, kuni kõik puudused on kõrvaldatud, on

tühine tüüptingimus. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas lepingu tingimus (lepingu p 12)

leppetrahvi arvestamise kohta on tühine tüüptingimus ning kas praegustel asjaoludel tulnuks

leppetrahvi veelgi vähendada. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas tähtaja pikendamise kokkulepet

saab tõlgendada kui kokkulepet ka vahetähtaegade pikendamise kohta, kas ringkonnakohus võis

leppetrahvi vähendada, kas kostjal II on õigus nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, kas hagejate

viivisenõude rahuldamine oli põhjendatud ja kas kohtul tulnuks hagejate esitatud viivisenõuet

vähendada.

13. Esmalt käsitleb kolleegium hagejate kassatsioonkaebust.

Hagejad leiavad, et lepingu p 5.11 võimaldas lepingut üle anda ennekõike Eesti Vabariigile, mitte

kostjale II. Lepingu p 5.11 järgi on tellijal õigus töövõtja nõusolekuta anda oma lepingust tulenevad

õigused ja kohustused eraldi või tervikuna üle kolmandale isikule, ennekõike Eesti Vabariigile.

Tellija teavitab õiguste ja kohustuste üleandmisest töövõtjat kirjalikult kolme tööpäeva jooksul

selleks sõlmitava lepingu jõustumisest.

13(16)

2-15-2810

Nimetatud lepingutingimuse järgi saab küll lepingust tulenevad õigused ja kohustused anda üle

ennekõike Eesti Vabariigile, kuid välistatud pole lepinguga ka lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste üleandmine muudele kolmandatele isikutele. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on

põhjendatult leidnud, et nimetatud lepingutingimus on käsitatav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1

mõttes, kuid see tüüptingimus ei kahjusta hagejaid ebamõistlikult – lepingu p 5.11 ei riku lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu, sellega ei kalduta kõrvale seaduse olulisest põhimõttest

ning see ei piira hagejatele lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutuks küsitavaks. Tegemist pole seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42

lg 1 mõttes. Kostja II on maksevõimeline, seega ei muutunud lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste üleandmisega hagejate jaoks olukord halvemaks. VÕS § 179 lg 2 järgi loetakse lepingu

ülevõtmisega, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud.

Seega ei ole välistatud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmine tagasiulatuvalt.

14. Lisaks tuginevad hagejad sellele, et lepingu p 16.2, mille järgi on tellijal õigus keelduda töö

vastuvõtmisest, kuni kõik puudused on kõrvaldatud, on tühine tüüptingimus. Hageja arvates on

ringkonnakohus jätnud hindamata, et ükski objekti ülevaatuse protokollides fikseeritud puudus ei

olnud eraldi ega kogumis oluline puudus. Kostja I keeldus töö vastuvõtmisest, viidates lepingule,

mille järgi on tal õigus keelduda töö vastuvõtmisest, kuni kõik puudused on kõrvaldatud.

Lepingu p 16.2 järgi toimub tööde vastuvõtmine pärast kasutusloa saamist (juhul, kui kasutusloa

saamine on nõutav) ning pärast tööde vastuvõtmisel fikseeritud kõikide puuduste ja mittevastavuste

kõrvaldamist, täitedokumentatsiooni ja lepingus nõutud tagatiste esitamist ja vastavate koolituste

korraldamist. Juhul kui vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja mittevastavused on väheolulised ning

nende kõrvaldamine ei ole kohe objektiivselt võimalik (nt sesoonsed tööd vm), on tellijal õigus tööd

selliste puudustega vastu võtta, fikseerides aktis puudused ja mittevastavused ning nende

kõrvaldamise tähtajad. Puuduste ja mittevastavuste esinemisel on tellijal õigus vastavate tööde

maksumus ning täiendavalt kuni 3% lepingu hinnast (arvestatuna summast koos käibemaksuga)

kinni pidada kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni.

Õige on hagejate väide, et ringkonnakohus ei ole hinnanud lepingu p 16.2 kui tüüptingimuse

võimalikku tühisust osas, mis puudutab töö vastuvõtmist, kuni kõik puudused on kõrvaldatud.

Tulenevalt VÕS § 637 lg-st 4, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on

tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda

vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 638 järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö

üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse

vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud

mõistliku tähtaja jooksul.

VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades

mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse

suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Ringkonnakohus ei ole nimetatud sättele tähelepanu

pööranud.

Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks.

Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise

kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause) (vt Riigikohtu

2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 18). Kolleegium rõhutab, et hea usu

põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste

14(16)

2-15-2810

puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna

vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks

tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22).

Kuna ringkonnakohus ei ole hinnanud lepingu p 16.2 kui tüüptingimuse võimalikku tühisust ega

seda, kas töödes esinenud puudused olid olulised, mis õigustanuks tööde vastuvõtmisest keelduda,

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata mh

puuduste olulisust. Seejuures tuleb puuduste olulisuse hindamisel kolleegiumi arvates arvestada ka

seda, et töövõtulepingu objektiks oli kooli- ja lasteaiahoone ehitus. Kasutusloa puudumine on

kindlasti oluliseks puuduseks, mille saamiseni ei saa nõuda tellijalt tööde vastuvõtmist.

15. Hagejad tuginevad kassatsioonkaebuses ka sellele, et lepingu tingimus (lepingu p 12)

leppetrahvi arvestamise kohta on tühine tüüptingimus ning praegustel asjaoludel tulnuks leppetrahvi

veelgi suuremas ulatuses vähendada, kui seda tegi ringkonnakohus.

Lepingu p 12.3 järgi on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi iga tema poolt või korraldusel

lepingus sätestatud tähtaegadel alustamata, tegemata või lõpetamata töö tähtaega või vahetähtaega

ületanud kalendripäeva eest või muude lepingutingimuste rikkumise eest. Leppetrahvide suurused

olid määratud järgmiselt: 0-tsükkel valmis – 250 eurot päevas; karp kinni – 350 eurot päevas;

põhiline kasutusvalmidus – 450 eurot päevas; kasutusluba on väljastatud – 0,1% lepingu hinnast

(km-ga) päevas iga tähtpäeva ületava kalendripäeva eest; dokumenteerimine ja vaegtööde

kõrvaldamine – 350 eurot päevas; muud lepingu rikkumised – 350 eurot kord; muud lepingus

sätestatud tähtaegade rikkumised – 350 eurot päevas.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud hindama ka lepingu p-s 12.3 nimetatud

tingimust mh sellest aspektist, kas tegemist võiks olla leppetrahvi suuruse puhul tüüptingimustega,

mis kahjustavad hagejaid ebamõistlikult. Nii tuleneb eelnimetatud punktist, et kui kasutusluba pole

kokkulepitud tähtpäevaks väljastatud, saab tellija nõuda hagejatelt leppetrahvi 0,1% lepingu hinnast

(3102 eurot 39 senti päevas). Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama mh lepingu

p 12.3 kui võimalikku tüüptingimust, mis kahjustab hagejaid ebamõistlikult.

Samuti nõustub kolleegium hagejatega selles, et leppetrahvi vähendamise võimalikkust VÕS § 162

lg 1 järgi peaks ringkonnakohus uuesti hindama. Seejuures tuleb arvestada hagejate väidetega, et

hagejad on töö valmis teinud, kuid kostja on maksnud selle eest ca 855 000 eurot vähem, kuigi

väidetavalt oli kostja tegelik kahju 90 705 eurot. Samuti tuleb arvestada hilinemise pikkust ning

puuduste olulisust.

16. Kostja II kassatsioonkaebuse kohta märgib kolleegium, et ükski selle väide ei anna alust kaebuse

rahuldamiseks.

Kostja II leiab, et ringkonnakohus leidis vääralt, et tähtaja pikendamise kokkulepe tähendas ka

kokkulepet vahetähtaegade pikendamise kohta.

21. augusti 2014. a „Kokkuleppes ehitustööde töövõtulepingu number 6.1-13/15, sõlmitud

22.01.2014 muutmiseks“ leppisid töövõtulepingu pooled kokku: „1. LEPINGU punkti 7.2

muutmine. [---] 7.2. Ehitise Tellijale üleandmise lõppkuupäev on 29.08.2014.“ Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et praegusel juhul tuleb lähtuda sellest, et hagejad soovisid ka vahetähtaegade

pikendamist ning kostjale I oli või vähemalt pidi olema selline tahe teada. Kui pikendatakse

lõpptähtaega, kaotavad ka vahetähtajad oma senise tähenduse. Kuna sõlmitud kokkuleppes ei

märgitud ära juba toimunud rikkumisi, tuleb lugeda lõpptähtaja pikendamine senise tähtaegu

15(16)

2-15-2810

kehtestava kokkuleppe muutmiseks. Vastupidist tõendaks näiteks kokkuleppes viite tegemine

lepptrahvi sissenõudmise kavatsusele või selle nõude esitamine. Seda aga kokkuleppest ei nähtu.

17. Kostja II väide selle kohta, et ringkonnakohus ei võinud hagejatelt nõutavat leppetrahvi

vähendada, vaid oleks pidanud analüüsima maakohtu võimalikke diskretsioonilisi rikkumisi, ei ole

kolleegiumi arvates põhjendatud. Ringkonnakohtul oli õigus hinnata seda, kas leppetrahvi

VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada või mitte.

18. Lisaks tugineb kostja II sellele, et ringkonnakohus oleks pidanud arvestama ka saamata jäänud

tulu nõuet. Ka selles osas leiab kolleegium, et ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kostja II

saamata jäänud tulu nõudele tuginemine ei ole edukas (st et tasaarvestus on 801 euro 94 sendi osas

alusetu). Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et lepingu punktid 12.1 ja 12.3,

mis lubavad kostjatel lisaks leppetrahvile nõuda sama perioodi eest ka saamata jäänud tulu, on

hagejaid ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ja seega selles

osas VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega.

19. Kostja II leiab kassatsioonkaebuses ka seda, et ringkonnakohus rahuldas vääralt hagejate

viivisenõude. Ka selles osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et apellatsioonkaebusest nähtub

piisava selgusega tahe vaidlustada maakohtu otsus ka viivise välja mõistmata jätmise osas. Samuti

nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega ehitusaegse garantii osas. Kostja II taotluse osas

vähendada viivist nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kostja II ei ole esile toonud asjaolusid,

mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.

20. Kuna hagi jääb kostja I vastu rahuldamata ja kostja I osas ka hagejate kassatsioonkaebus

rahuldamata, tuleb kostja I kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1

järgi võrdsetes osades hagejate kanda.

Kuivõrd ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks, jaotatakse veel jaotamata menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel

asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks

TsMS § 174 lg 6 kohaselt.

21. Hagejate kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostja II kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Peeter Jerofejev

Ants Kull

Jaak Luik

16(16)