3-16-1399/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1399

Haldusasi

JJ-Entertainment OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise

SA 28.03.2016 otsuse nr 1.1-5.1/16/339 osaliseks ja

Rahandusministeeriumi 15.06.2016 vaideotsuse nr 9.2-

13.8.2/06279 tervikuna tühistamiseks ning Ettevõtluse

Arendamise SA kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – JJ-Entertainment OÜ, seaduslik esindaja

Joel Juht

Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud

esindaja Sven Pääsukene

Vastustaja II – Rahandusministeerium, volitatud

esindaja Silvi Uljas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. jaanuari 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

JJ-Entertainment OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta JJ-Entertainment OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 6. jaanuari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1399 muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-16-1399

2(11)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JJ-Entertainment OÜ esitas 26.02.2016 Ettevõtluse Arendamise SA-le (EAS) taotluse

projektile “Liipa Talu” siseministri 13.02.2015 määruse nr 4 “Piirkondade konkurentsivõime

tugevdamise investeeringute toetuse andmise tingimused ja kord” (määrus nr 4) § 6 lg 1 p 1

alusel turismitoodete ja -atraktsioonide ning sihtkoha ja võrgustiku arendamise toetuse

saamiseks.

2. EAS tunnistas 28.03.2016 otsusega nr 1.1-5.1/16/339 JJ-Entertainment OÜ toetuse

saamiseks vastavaks ja esitatud taotluse mittevastavaks ning jättis taotluse meetme määruse

kohase toetuse saamiseks rahuldamata.

Määruse nr 4 § 10 järgi saab toetust taotleda tingimusel, et projekti raames elluviidavad

tegevused toimuvad üksnes väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi. Tallinna

linnapiirkonnaks loetakse vastavalt määruse nr 4 § 2 p-le 11 Tallinna linna koos selle

lähiümbruse kohaliku omavalitsuse üksustega, sh Jõelähtme vallaga. Kaebaja projekti

tegevused on kavandatud Jõelähtme vallas, mis ei ole meetme abikõlblik piirkond. Teiseks on

määruse nr 4 § 13 lg 1 p 1 järgi taotluse tingimuseks, et toetust taotletakse tegevuskavas

sisalduvale objektile ja tegevusele. Liipa talu ei sisaldu objektina Harju maakonna piirkondade

konkurentsivõime tugevdamise (PKT) tegevuskavas. Kuna taotlus ei vasta määruses nr 4

sätestatud tingimustele, siis ei ole seda võimalik tunnistada vastavaks ega rahuldada.

3. JJ-Entertainment OÜ esitas vaide, mille Rahandusministeerium jättis 15.06.2016

vaideotsusega nr 9.2-13.8.2/06279 rahuldamata, kohustades EAS-i parandama haldusaktis

esinevad ebatäpsused.

Kuna kaebaja projekt ei vasta määruse nr 4 tingimustele, siis ei saa seda määruse nr 4 alusel

rahastada.

Ebaõige on vaide esitaja seisukoht, et projekt peab vastama pelgalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu

Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa

Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted

Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa

Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr

1083/2006 (määrus nr 1303/2013). Selline lähenemine ei ole kooskõlas sekkumisloogikaga.

Määrus nr 1303/2013 ning fondimäärused, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013

määrus nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja

tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse

kehtetuks

määrus

(EÜ)

nr

1080/2006

(määrus

nr

1301/2013),

reguleerivad

3-16-1399

3(11)

Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020 koostamist. Euroopa Liidu (EL)

toetuse kasutamise aluseks sõlmisid Eesti ja Euroopa Komisjon 20.06.2014 viit fondi, sh

Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) hõlmava partnerlusleppe, milles on kokku lepitud

rahastamisprioriteedid,

eesmärgid

ja

oodatavad

tulemused,

eurorahade

kasutamise

eeltingimused ja vahendite administreerimise üldine korraldus. Partnerlusleppe alusel koostati

rakenduskava, mille Euroopa Komisjon kinnitas 10.12.2014. Rakenduskavas kirjeldatakse

rahastatavate valdkondade lõikes konkreetsemad EL vahendite kasutamise eesmärgid ja

oodatavad tulemused, meetmed ning nende rahastamine. Eesti peab tagama rakenduskava

rakendamise, st andma toetust projektidele vastavalt rakenduskavas kokkulepitule. Määruse nr

4 abil viiakse ellu rakenduskava prioriteetse suuna „Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete

arendamine

ja

piirkondade

konkurentsivõime

tugevdamine“

meetme

„Piirkondade

konkurentsivõime tugevdamine“ tegevuste „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise

investeeringud (töökohtade loomine)“ ja „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise

investeeringud (töökohtade ja teenuste kättesaadavus)“ eesmärke. Määrus nr 4 kehtestati

perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014_2020) § 14 alusel ning toetuse

andmisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 20.03.2014 korraldusega nr 107 kinnitatud “Eesti

regionaalarengu strateegiast 2014–2020”. Määrus nr 4 on kooskõlas rakenduskava ja

partnerlusleppega, samuti EL ja riigisisese õigusega.

Määruse nr 1301/2013 art 5 p 8 alapunktis b sätestatud investeerimisprioriteedi raames võib

toetada projekte vaid osana konkreetsete piirkondade territoriaalsest strateegiast. Sellest

tulenevalt alustasid maakonnad juba 2014. a kevadel oma arengukavade (strateegiate)

uuendamisega, et paika panna põhisuunad, millised valdkonnad on just nende maakonnas

töökohtade loomise ning töökohtade ja teenuste füüsilise kättesaadavuse seisukohast kõige

perspektiivsemad. Tegemist oli pikaajalise ning avatud ja läbipaistva protsessiga, kuhu

maavalitsused

kaasasid

avaliku,

mittetulundus-

ning

erasektorite

esindajaid.

Rahandusministeerium kooskõlastas maakondade PKT tegevuskavad valdkondade eest

vastutavate ministeeriumidega. Harjumaa PKT tegevuskava kinnitas riigihalduse minister

26.10.2015 käskkirjaga ning see on kättesaadav nii Rahandusministeeriumi kui EAS

veebilehtedel. Seega määruse nr 4 § 13 lg 1 p 1 nõue, et toetust võib taotleda vaid

tegevuskavas sisalduvale objektile ja tegevusele, tuleneb määrusest nr 1301/2013 ja

rakenduskavast. Maakonna PKT tegevuskavasse kuulumine ei garanteeri projektikavandi

automaatset rahastamist, vaid võimaldab esitada taotluse EAS-le, kus toimub taotluse sisuline

hindamine. Tallinna, Tartu ja Pärnu linnapiirkondade spetsiifiliste probleemide lahendamiseks

on olemas selleks spetsiaalselt ellu kutsutud linnapiirkondade jätkusuutliku arengu meede.

PKT toetusskeem on aga ellu kutsutud aitamaks väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi

paiknevaid piirkondi, mille võime panustada riigi majanduskasvu on väike, mis takistab riigi

regionaalarengu ühtlasema konkurentsivõime ja elutasemeni jõudmist. Tallinna linnapiirkond

on oluliselt tugevamas positsioonis töökohtade loomisel ning ettevõtlusaktiivsuse poolest,

seetõttu töökohtade loomisele suunatud tegevustest (määruse nr 4 § 6 lg 1 p-d 1-4) on Tallinna

linnapiirkond toetuse saajana välistatud. PKT toetusskeemi tingimused on õiglased ja

läbipaistvad, seatud erandid on õigustatud ja põhjendatud. Kõik toetuse tingimused on

varakult enne taotlusvooru avamist avalikustatud ning toetuse sihtgrupile ja avalikkusele

laiemalt tutvustatud.

Taotleja on enne otsuse tegemist ära kuulatud. EAS teavitas enne otsuse tegemist kaebajat

taotluse mittevastavusest ja andis kolmel korral võimaluse vastuväidete esitamiseks. Taotleja

ei esitanud vastuväiteid. EAS otsuse vormivead ei mõjutanud asja sisulist otsustamist.

4. JJ-Entertainment OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS 28.03.2016 otsuse nr

1.1-5.1/16/339 osaliseks ja Rahandusministeeriumi 15.06.2016 vaideotsuse nr 9.2-

3-16-1399

4(11)

13.8.2/06279 tervikuna tühistamiseks ning EAS kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti

läbi.

Liipa Talu projekt vastab enam ootustele ja eesmärkidele, mis on sätestatud määruse nr

1303/2013 preambulas ja artiklites 9 ja 18, kui Harju maakonna PKT tegevuskava

näidisloetelus toodud projektid (bussiterminali rekonstrueerimine, parklate ja kergliiklusteede

rajamine jne). Seega minnakse näidisloetelus toodud projekte eelistades vastuollu määrusega

nr 1303/2013. Kuna määrus nr 4 on vastuolus EL õigusega, tuleb juhinduda EL õigusest.

Kaebaja taotlust ei saa menetlusest välistada.

Määrus nr 4 on koostatud selliselt, et EL toetusi oleks võimalik kasutada vaid avaliku sektori

projektide elluviimiseks. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt, sest nt Harjumaa ühistranspordi

projekt on seotud Tallinna ja selle linnapiirkonnaga. Ka Liipa Talu projekt on oma

tegevuslikus mõttes üle Jõelähtme valla piiride ulatuv ja ka väljapoole Eestit ulatuv. Liipa

Talu projekti mõju aitab areneda paljudel piirkondadel ja viib Eesti majandust edasi

rahvusvahelises plaanis. Seejuures ei ole õige võrdsustada omavahel Tallinna linna ja

Jõelähtme valda.

Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, milline teave oli taotluste esitamisel EAS veebilehel

üleval. Igal juhul ei olnud taotlusankeedis kirjas, et lähtuda tuleb maakonna PKT

tegevuskavast. Taotlusankeedis räägitakse maakondlikust arengukavast. Selleks on antud

juhul „Harju maakonna arengustrateegia 2025. Harjumaa konkurentsivõime tugevdamise kava

valdkondade prioriseerimise alused“. Kaebaja on analüüsinud enda projekti vastavust

nimetatud arengukava ja Harju maakonna PKT tegevuskavaga. EAS ei ole sellele tähelepanu

pööranud. Isegi kui viited EAS veebilehel olid olemas, ei muuda see EL õigusega vastuolus

olevaid siseriiklikke õigustühiseid norme kehtivateks. Samuti puudub teave selle kohta, kuidas

tuleks konkureerida PKT tegevuskavasse.

EAS eksitab avalikkust, lastes oma veebilehe kaudu esitada taotlusi, kuid selgitades hiljem, et

taotlusi võisid esitada vaid eelnevalt kokkulepitud nimekirjades olevad projektid. EAS lõi

õiguspärase ootuse ja kallutas isikuid taotlusi esitama, mis on vastuolus hea haldustavaga.

Kuna taotlusvooru tulemusena antakse kasutusse oluline avalik ressurss, peab see võimaldama

võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Põhjendatud nõuded

peavad olema defineeritud EL asjakohastes õigusaktides. Parimad projektid ei ole

automaatselt need, mida keegi oli kunagi õiges kohas mingisse nimekirja sokutanud.

Arusaamatuks jääb, kuidas saab tunnistada kaebaja toetuse saamiseks vastavaks, kuid tema

taotluse mittevastavaks, seda enam, et taotlust sisulist ei hinnatud. Kuna e-keskkond

võimaldas taotluse esitada, kinnitas see, et taotlus on nõuetekohane ja kaebajal tekkis

põhjendatud ootus, et tema taotlust ka menetletakse. Taotluse koostamine on suur töö. Kui

taotluse esitajal lastakse eksitavalt taotlus esitada ja suur töö ära teha, siis on see käsitatav

erasektori ressursside raiskamisena.

EAS rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kolme e-kirja saatmine teavitusega, et

kavatsetakse teha otsus taotluse mitterahuldamise kohta, ei ole taotleja ärakuulamine. Kaebaja

seisukohad, miks taotlus vastab nõuetele, olid kirjas taotluses, mida EAS sisuliselt ei

hinnanud.

5. EAS palus jätta kaebus rahuldamata.

Määrus nr 1303/2013 on üldsätete määrus, mis sisaldab hulgaliselt volitusnorme, mille alusel

on Eestis vastu võetud STS2014_2020 ja selle rakendusmäärused ning toetuse andmise

määrused. Kõik need on kooskõlas määrusega nr 1303/2013. Kaebaja viited määruse nr

3-16-1399

5(11)

1303/2013 preambula punktidele on asjakohatud. Preambula ei sisalda õigusnorme, vaid

selgitab artiklites antud õigusnormide sisu.

Kohus ei saa hinnata projektide vastavust või mittevastavust struktuuritoetuse eesmärkidele ja

prioriteetidele, vaid üksnes kontrollida, kas EAS otsus oli antud kooskõlas õigusaktidega ja

kas määrus nr 4 on kooskõlas kohalduva EL õigusega. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta

kaebaja argumentatsioon enda projekti vastavuse kohta struktuuritoetuse eesmärkidele.

Arusaamatuks jääb, mil viisil ja mis põhjusel oleks EAS pidanud takistama kaebajal taotlust

esitada. E-teenindus on veebikeskkond taotluste esitamiseks, mida saavad kasutada kõik

isikud, kes identifitseerivad end ID-kaardiga või mobiil-ID-ga ning sõlmivad e-teeninduse

kasutamise lepingu. E-teenindus on vaid tehniline vahend taotluste esitamiseks, mis teostab

tehnilist automaatkontrolli – st kas kõik nõutud lahtrid on tekstiga täidetud ning nõutud

kohtades kinnitused ja failid lisatud, kuid e-teenindus ei kontrolli esitatud informatsiooni sisu

ja sellist kontrolli ei saagi tehniliselt lahenduselt eeldada. Taotluse esitamise kinnitusega tekib

taotlejal õiguspärane ootus vaid sellele, et haldusorgan on taotluse kätte saanud ja alustab selle

menetlust. Taotluse ja taotleja nõuetele vastavuse kontroll on taotluse menetlemise esimene

etapp, mille viib läbi EAS töötaja ja seda on kaebaja taotluse puhul ka tehtud. Toetuse

saamine ei ole taotleja subjektiivne õigus, vaid võimalus, mis eeldab taotleja poolt kõigi

kohalduvate regulatsioonide järgimist. Sealhulgas on taotlejal hoolsuskohustus viia end kurssi

konkreetses meetme määruses taotlejale ja taotlusele esitatavate nõuetega. Määruses nr 4

sätestatud tingimused olid leitavad ka EAS veebilehelt ja seda edastati taotlusvooru

infopäevadel. Vastavalt määruse nr 4 § 12 lg-le 4 oli taotlejatel õigus saada oma projektile

tasuta eelnõustamist.

Taotlusvormi märgitakse andmed, mis on vajalikud taotluse hindamiseks. Taotlusvormis ei

loetleta isikuid, kellel ei ole õigust taotlust esitada, mitteabikõlblikke kulusid jne, sest sellise

info jaoks on olemas meetme määrus ja haldusorgani veebileht. Maakondlik tegevuskava ja

maakonna arengukava on erinevad dokumendid. Tegevuskava on valitsuse korraldusega

kinnitatud loetelu projektidest, mille kohta võib piirkondade konkurentsivõime tugevdamise

meetmes esitada taotluse. Maakonna arengukava on strateegiadokument, millega on paika

pandud maakonna arengusuunad. Taotleja ei pidanud taotlusvormi märkima, et tegemist on

maakondlikku

tegevuskavasse

kantud

projektiga,

sest

tegevuskavad

on

avalikult

kättesaadavad ja seda on EAS-l võimalik ise kontrollida. Kuigi ka arengukavad on avalikult

kättesaadavad, on nende arv suurem ja seal leiduva info poolest rohke, mistõttu EAS ei pruugi

ise leida sealt projekti kohta käivat. Seetõttu on põhjendatud maakonna arengukavale

vastavuse info esitamine taotlusvormis. Taotlusvormi lahter, kus küsiti infot maakonna

arengukavaga kooskõla kohta, ei saanud mingil viisil tekitada kaebajas õiguspärast ootust, et

tema taotlus vastab määruse nr 4 nõuetele.

Nõuded taotlejale ja taotlusele on erinevad ning mõlemad on iseseisvad taotluse rahuldamata

jätmise otsuse tegemise alused. Nõuded taotlejale on sätestatud määruse nr 4 §-s 10. Kuna

kaebaja vastas neile nõuetele, siis tunnistas EAS kaebaja nõuetele vastavaks. Nõuded

taotlusele on kehtestatud määruse nr 4 §-s 13. Kaebaja taotlus neile ei vastanud ja EAS-l tuli

taotlus rahuldamata jätta, sest edasi menetleda (sisuliselt hinnata) on võimalik vaid selliseid

taotlusi, kus nõuetele vastavad nii taotleja kui taotlus.

EAS saatis kaebajale 3 e-kirja, millega andis tähtaja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

EAS selgitas e-kirjas kaebajale, et tema taotlus ei vastanud määruse nr 4 nõuetele. Kaebaja

ignoreeris kirju. Kuna kaebaja taotluse sisu ei olnud EAS otsuse aluseks, ei pidanud seda ka

ärakuulamiskirjas käsitlema. Vorminõuete rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist ega too

kaasa otsuse tühistamist.

3-16-1399

6(11)

6. Rahandusministeerium palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaideotsuses toodud

põhjenduste juurde.

7. Tallinna Halduskohus jättis 06.01.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

EAS on õigesti leidnud, et kaebaja taotlus ei vasta määruse nr 4 tingimustele. Õigus piiritleda

toetuse andmine teatud piirkonnaga tuleneb STS2014_2020 § 14 p-st 9. Nõue, et taotluse võib

esitada maakonna tegevuskavas sisalduvate objektide ja tegevuste kohta, on kirjas määruse nr

4 § 6 lg-s 1, § 12 lg-s 2 ja § 13 lg 1 p-s 1 ning sellise tingimuse kehtestamise õigus tuli

STS2014_2020 § 14 p-st 2. Õigusaktidega kursis olemise kohustus on kaebajal endal. Kaebaja

on taotluses Harju maakonna PKT tegevuskavale viidanud, seega oli ta teadlik viidatud

nõudest. Kaebaja projekti ja tegevusi ei sisaldu Harju maakonna PKT tegevuskavas. Harju

maakonna PKT tegevuskavas on tõepoolest viidatud vajadusele arendada Harjumaa

mõisakomplekse, kuid ilmselgelt ei jätku avalikke ressursse kõikide vajaduste rahuldamiseks,

mistõttu on tegevuskavas tehtud valik ja määratud kindlaks objektid/tegevuskompleksid, mida

asutakse arendama. Tegevuskavast nähtuvalt on objektide pingerida koostatud koostöös

Harjumaa Omavalitsuste Liidu ja Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskusega. Seega on tegemist

laiapõhjalise avalikke ja erahuve arvestava kokkuleppega. Tegevuskava ei näe ette Maardu

mõisakompleksi arendamist. Samuti ei saa Liipa talu väljaehitamist turismiobjektina käsitleda

Maardu mõisakompleksi arendamisena, nagu kaebaja taotluses leiab. Määruse nr 4 § 14 lg-st

9 ja § 15 lg-st 1 nähtuvalt hinnatakse vaid taotlusi, mis vastavad nõuetele. Kuna kaebaja

taotlus ei vastanud eeltoodud tingimustele, tuli EAS-l teha taotluse rahuldamata jätmise otsus

(määruse nr 4 § 14 lg 9) ja kaebaja taotluse menetlus lõpetada. Ei ole mõistlik ega

eesmärgipärane hinnata taotlusi, mis ei vasta ettenähtud tingimustele ja mida ei saa seetõttu

nagunii rahuldada. Kaebajal oli enne taotluse esitamist kohustus viia end kurssi toetuse

andmise tingimustega. Vastustajad on teinud piisavalt, et toetuse taotlejaid toetuse andmise

tingimustest eelnevalt teavitada.

EAS-l oli määruse nr 4 § 14 lg 5 järgi kohustus kontrollida nii taotluse kui taotleja vastavust

määruse nr 4 §-des 6-10 ja 13-14 esitatud nõuetele. Määrus nr 4 esitab taotlejale ja taotlusele

erinevaid nõudeid, seega saab hinnang taotleja vastavusele ja taotluse vastavusele olla erinev.

Kaebaja vastas äriühinguna määruse nr 4 § 10 lg 1 p-s 2 toodud tingimusele. Määruse nr 4 §

10 lg-s 1 toodud täpsustav tingimus, et projekti raames elluviidavad tegevused peavad

toimuma üksnes väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi, seondub taotlusega, mitte

taotlejaga, kuigi selline tingimus on kehtestatud taotlejale esitatavate nõuete all. Seega

tunnistas EAS põhjendatult kaebaja nõuetele vastavaks, kuid kaebaja taotluse nõuetele

mittevastavaks.

Kaebaja viited määruse nr 1303/2013 preambula punktidele on asjakohatud. EL õigusaktide

preambulad ei sisalda õigusnorme, seega ei saa neist tuleneda kellelegi ka subjektiivseid

õigusi. Preambula aitab vaid selgitada õigusnormide kehtestamise eesmärke. Kaebaja arusaam

struktuuritoetuste jagamise loogikast on ebaõige. Toetusi ei jagata toetusesaajatele otse EL

õigusaktide alusel. EL õigusaktid on raamistik, mis näevad ette üldisemad toetuste jagamise

reeglid ja eesmärgid, milleks EL vahenditest toetusi jagatakse. Kuna ERF toetusi reguleerivad

määrused nr 1303/2013 ja nr 1301/2013 on liiga üldsõnalised ja suunatud liikmesriikidele, siis

ei saa kaebaja tuletada neist endale õigust konkreetse toetuse saamiseks. Määruse nr

1303/2013 art 9 sätestab valdkondlikud eesmärgid, mida püütakse struktuurifondidest

makstavate toetustega saavutada, kuid nende eesmärkide saavutamise täpsemad meetmed ja

nende eesmärkide sisse jäävad kitsamad investeerimisprioriteedid peab kehtestama iga

liikmesriik ise, arvestades tema riigisiseseid eripärasid, vajadusi ja kitsaskohti (määruse nr

1303/2013 art 18). Selleks peab liikmesriik koostama koostöös määruse nr 1303/2013 art-s 5

sätestatud partneritega partnerluslepingu (määruse nr 1303/2013 art 2 p 20, art 14), milles on

3-16-1399

7(11)

mh toodud välja, milliseid valdkondlikke eesmärke hakatakse fondide kaudu ellu viima

(määruse nr 1303/2013 art 15). Partnerluslepingu kooskõla EL õigusaktidega hindab Euroopa

Komisjon (määruse nr 1303/2013 art 16). Praegusel juhul on Rahandusministeeriumi

koostatud „Partnerluslepe Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamiseks“ heaks

kiidetud Euroopa Komisjoni 20.06.2014 rakendusotsusega. Kooskõlas partnerluslepinguga

koostab liikmesriik programmid/rakenduskavad fondide kasutamiseks (määruse nr 1303/2013

art 2 p 6, art 26). Ka rakenduskava kooskõla EL õigusega on Euroopa Komisjoni järelevalve

all (määruse nr 1303/2013 art 29). Rakenduskava sisaldab juba täpsemaid prioriteete ja

erieesmärke (määruse nr 1303/2013 art 27, art 96). Praegusel juhul on Rahandusministeeriumi

koostatud ja Vabariigi Valitsuse 04.12.2014 otsusega heaks kiidetud „Ühtekuuluvuspoliitika

fondide rakenduskava 2014-2020“ kiidetud heaks Euroopa Komisjoni 09.12.2014

rakendusotsusega. Seega on Euroopa Komisjon tunnistanud Eesti partnerluslepingu ja

rakenduskava vastavust määruse nr 1303/2013 ja määruse nr 1301/2013 alusel jagatava ERF

toetuse eesmärkidega. Nimetatud rakenduskava elluviimiseks on kehtestatud STS2014_2020

(§ 1 lg 1 p 1) ja määrus nr 4 (§ 1 lg 1).

Kaebaja arvates on EL õigusaktidega vastuolus struktuuritoetuste mittejagamine Tallinna

linnapiirkonnas elluviidavatele projektidele. Määruse nr 4 § 1 lg-st 1 nähtuvalt viiakse selle

määruse alusel ellu „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020“ prioriteetse

suuna

„Väikese

ja

keskmise

suurusega

ettevõtete

arendamine

ja

piirkondade

konkurentsivõime tugevdamine“ meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“

tegevuste „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringud (töökohtade loomine)“

ja „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringud (töökohtade ja teenuste

kättesaadavuse parandamine)“ eesmärke. Määruse nr 4 § 3 lg 1 järgi on toetuse andmise

eesmärk majandusaktiivsuse, sh tööhõive ja ettevõtlusaktiivsuse kasv väljaspool Tallinna ja

Tartu linnapiirkondi. „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020“ kohaselt

koosneb

väikese

ja

keskmise

suurusega

ettevõtete

arendamise

ja

piirkondade

konkurentsivõime tugevdamise prioriteetne suund temaatilise eesmärgi nr 3 „VKE-de

konkurentsivõime suurendamine“ ja temaatilise eesmärgi nr 8 „jätkusuutliku ja kvaliteetse

tööhõive edendamine ja tööjõu liikuvuse toetamine“ investeerimisprioriteedist. Kahe

temaatilise eesmärgi kombineerimise põhjuseks on vajadus terviklikult arendada väikese ja

keskmise suurusega ettevõtlust, mis on kriitilise tähtsusega regionaalse tasakaalustatuse

toetamiseks ja töökohtade tekkeks piirkondlikul tasandil (lk 100-101). Sellest tulenevalt on

prioriteetse

sunna

investeerimisprioriteedina

nr

sõnastatud

tööhõivesõbraliku

majanduskasvu toetamine sisemise potentsiaali arendamise kaudu osana konkreetsete

piirkondade

territoriaalsest

strateegiast,

sh

taandarenevate

tööstuspiirkondade

ümberkorraldamine ning konkreetsetele loodus- ja kultuurivaradele juurdepääsu tõhustamine

ja sellise vara arendamine (lk 105-106). EL vahendite kasutamise eesmärgina on välja toodud

väljaspool Harju- ja Tartumaad asuvates piirkondades parema ettevõtluskeskkonna ja uute, sh

kõrgema lisandväärtusega, töökohtade tekkimine, samuti avalike teenuste kättesaadavuse

paranemine piirkondades (lk 106). Toimepiirkondades (maakondades) toetatakse tegevusi

majanduselu elavdamiseks, ettevõtluse ja tööhõive edendamiseks ning töökohtade ja teenuste

kättesaadavuse tagamiseks. Kavandatavad tegevused lepitakse kokku tegevuskavades, mille

aluseks

on

maakonna

arengukavad.

Kavandatavad

tegevused

peavad

lähtuma

partnerlusleppest (lk 107). Toetatakse ettevõtluse seisukohast olulise avaliku tugitaristu

kaasajastamist ja loomist olemasolevate ja uute tööstus- ja ettevõtlusalade juurde, samuti

kasutusest väljalangenud militaar- ja tootmishoonete ettevalmistamist uueks ettevõtluseks

ning inkubatsioonivõimaluste väljaarendamist; toetatakse tegevusi külastusobjektide kasutuse

elavdamiseks

ja

mitmekesistamiseks,

samuti

ühtsete

piirkondlike

võrgustike

väljakujundamiseks; toetatakse investeeringuid avaliku linnaruumi kaasajastamiseks ning

ühistransporti ja kergliiklusteedesse; toetatakse piirkondlikke algatusi tööhõive ja

3-16-1399

8(11)

ettevõtlikkuse suurendamiseks (lk 107-108). Määrus nr 4, millega välistatakse toetuse

andmine Tallinna linnapiirkonnale ning toetatakse mh ühistranspordi- ja kergliiklusteede

projekte, on seega rakenduskavaga kooskõlas.

„Partnerluslepe Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamiseks“ seab prioriteedi

„väikese ja keskmise suurusega ettevõtete konkurentsivõime suurendamine“ eesmärgiks tõsta

Eesti

elanike

ettevõtlikkust,

Eesti

ettevõtete

ekspordi-

ja

konkurentsivõimet,

kasvupotentsiaali, loodavat lisanduväärtust, suurendada tööhõivet, vähendada vaesust ja

sotsiaalset tõrjutust (lk 60-61). Prioriteedi „tööhõive edendamine ja tööjõu liikuvuse

toetamine“ eesmärgiks on tõsta tööhõivet (lk 65). Otsustatakse panustada majandusarengusse,

töökohtade loomisse ja vaesuse leevendamisse väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkonda, et

vähendada nende tõmbejõudu ja tööjõu väljavoolu (lk 67), samuti teenuste kättesaadavuse

parandamiseks toimepiirkondades. Partnerlusleppest nähtuvalt on Eestis riigi väiksust

arvestades üsna suured riigisisesed regionaalsed arenguerinevused võrreldes teiste Euroopa ja

muude arenenud riikidega. Valdav osa (ligi 60%) riigi sisemajanduse kogutoodangust

toodetakse Harjumaal, ligi 10% Tartumaal ja vaid 30% ülejäänud 13 maakonnas kokku. SKT

elaniku kohta ületab 2012. a seisuga riigi keskmise taseme vaid Tallinnas ja Harjumaal

(vastavalt 160% ja 141%). Ettevõtete juurdekasvu tempo on kõrgeim Harjumaal (lk 41).

Samuti on suured erinevused elanikkonna kaasatuses hõivesse ja sissetulekute osas (lk 42).

Toimub

rahvastiku

ja

aktiivsema

majandustegevuse

koondumine

suurematesse

linnapiirkondadesse (lk 43). Selle tulemusel ei ole väiksemad maakonnakeskused võimelised

toimima tõmbekeskusena oma toimepiirkonna arengu vedamisel ja uute töökohtade tekkeks

eelduste loomisel. Suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate piirkondade tööjõu,

loodus- ja ajaloolis-kultuuriliste ressursside kasutuselevõtt uue ettevõtluse loomiseks pole

olnud piisav. Lisaks tasuvate töökohtade nappusele on väiksemates maakonnakeskustes

pakutavad teenused ja vaba aja veetmise võimalused võrreldes suuremate linnadega piiratud.

Ka on ebaühtlased keskus-tagamaa vahelised transpordiühendused, mis on olnud takistuseks

kohapealse tööjõu ja inimressurssi rakendamisel toimepiirkonna siseselt. Hõreneva rahvaarvu

tingimustes on töökohtade ja teenuste kättesaadavus piiratud. Kõik väljaspool Tallinna ja

Tartu linnaregiooni asuvad piirkonnad vajavad täiendavat tähelepanu vastavalt nende

spetsiifilistele probleemidele (lk 44). Seetõttu on peetud oluliseks panustada väljaspool

suuremaid linnapiirkondi ettevõtluse ja selle lisandväärtuse kasvu ning uute töökohtade

tekkesse, samuti maakonnakeskuste tugevdamisse tõmbekeskustena ja keskus-tagamaa

ühenduste tugevdamisse (lk 47-48). Kohtu hinnangul on partnerlusleppes piisavalt selgitatud,

miks on otsustatud suunata ettevõtluse toetamise meetmed väljapoole Tallinna ja Tartu

linnapiirkondi ning miks toetatakse ühistransporti ja teedeehitust. Rakenduskava on kooskõlas

partnerlusleppega.

Eespool kirjeldatud partnerlusleppes toodud riigisisesed eesmärgid viivad ellu määruse nr

1303/2013 art 9 p-des 3 ja 8 ning määruse nr 1301/2013 art 5 p-des 3 ja 8 toodud

valdkondlikke eesmärke. Määruse nr 1301/2013 art-st 2 nähtuvalt on ERF ülesandeks

rahastada meetmeid, mille eesmärk on tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset

ühtekuuluvust, korvates olulisemat piirkondlikku ebavõrdsust liidus piirkondade majanduse

jätkusuutliku

arengu

ja

struktuurilise

kohandamise

kaudu,

sh

taandarenevate

tööstuspiirkondade ja mahajäävate piirkondade ümberkorraldamise kaudu. Seega on

partnerluslepe kooskõlas nende määruste alusel jagatavate toetuste eesmärkidega. Kuna

kaebaja soovib projektitegevusi viia ellu Jõelähtme vallas, s.o Tallinna linnapiirkonnas, kus

niigi on ülejäänud Eesti piirkondadega võrreldes paremad võimalused ettevõtlusega

tegelemiseks ja suurem tööhõive tase, ei ole kaebaja projektile toetuse andmata jätmine

vastuolus eelviidatud EL ega Eesti õigusaktidega.

3-16-1399

9(11)

EAS ei ole rikkunud kaebaja õigust olla enne haldusakti andmist ära kuulatud. EAS teavitas

enne taotluse rahuldamata jätmist kaebajat taotluses esinevatest puudustest ja andis kaebajale

enne otsuse tegemist kolmel korral võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, määruse nr 4 § 14 lg 8). Kaebaja on kinnitanud

nende teavituskirjade kättesaamist. Seega oli tal võimalik oma arvamus ja vastuväited

avaldada. Kaebaja jättis selle võimaluse kasutamata. EAS otsuses olevad vormivead ei saanud

kuidagi mõjutada asja otsustamist, seetõttu ei saa sellele tuginedes haldusakti kehtetuks

tunnistamist nõuda (HMS § 58).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. JJ-Entertainment OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 06.01.2017

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus, või saata asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

Halduskohus leidis, et Harju maakonna PKT-s kajastuv arendatavate objektide pingerida on

koostatud laiapõhjalise avalikke ja erahuve kaasava kokkuleppe tulemusena. Tegevuskava ei

saa olla laiapõhjaline, kui objektide nimekiri on aastaid varem suletud ja uutel projektidel ei

ole võimalik rahastamisele konkureerida. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks apellandi

projekt ei vasta tegevuskavas sisaldumise nõudele.

Halduskohus ei ole välja toonud ühtki õigusakti, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt

apellandi taotluse sisuline hindamine ei oleks olnud mõistlik ega eesmärgipärane. Kui EAS

taotlust sisuliselt ei menetlenud ja selle aluseks olevaid asjaolusid ei täpsustanud, siis ei

saanud EAS jõuda ka järeldusele, et taotlus ei vasta nõuetele. Neid asjaolusid, mis tingiks

taotluse mittevastavaks tunnistamise, ei ole tuvastanud ka halduskohus.

Halduskohus on lugenud asjakohatuks apellandi viited määruse nr 1303/2013 preambulale,

kuid ei ole seda põhjendanud, sh ei ole viidanud selle seisukoha õiguslikule alusele, ega

täitnud selgitamiskohustust, et aidata apellanti õigele sättele viitamisel. Apellant ei ole

väitnud, et toetusi jagatakse EL määruste alusel, vaid seda, et määrus nr 4 on sisulises

vastuolus EL õigusega osas, milles see ei võimalda apellandi taotluse sisulist menetlemist, ja

seetõttu tuleks juhinduda EL õigusest. Kui määrus nr 4 on EL õigusega vastuolus, siis ei

saanud selle alusel jätta apellandi taotlust menetlemata. Apellant ei ole vaidlustanud

negatiivset rahastamisotsust, sest see ei ole käesoleva vaidluse objektiks.

Apellandi õigust olla ära kuulatud rikuti sellega, et EAS keeldus apellandi taotlust

menetlemast, st keeldus sellesse süvenemast.

9. EAS ja Rahandusministeerium paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või

tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja

järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg

4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Määruse nr 4 kohaselt on EAS-l kohustus kontrollida taotleja ja taotluse vastavust muu

hulgas §-des 10 ja 13 esitatud nõuetele (§ 14 lg 5). Kui taotleja või taotlus ei vasta nõuetele,

siis tunnistatakse taotleja või taotlus mittevastavaks ning tehakse taotluse rahuldamata jätmise

otsus ilma taotlust sisuliselt hindamata (§ 14 lg 6 p 1 ja lg 9). Eelnevalt kinnitatud

3-16-1399

10(11)

hindamismetoodika alusel ja eksperte kaasates asutakse sisuliselt hindama vaid

nõuetekohaseid taotlusi (§ 15 lg 1).

12. Puudub vaidlus, et JJ-Entertainmenet OÜ vastas taotlejana määruse nr 4 nõuetele, sest

tegemist oli äriühinguga (§ 10 lg 1 p 2), kuid tema taotlus ei olnud nõuetekohane põhjusel, et

projekti raames elluviidav tegevus ei toimunud väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi (§

10 lg 1 ja § 2 p 11), ning tegemist ei olnud Harju maakonna PKT tegevuskavas sisalduva

objekti ja tegevusega (§ 13 lg 1 p 1 ja § 2 p 8). Kuna kaebaja taotlus ei vastanud määruse nr 4

nõuetele ja tegemist ei olnud puudustega, mida oleks saanud kõrvaldada taotluse täpsustamise

või täiendavate tõendite esitamisega, siis ei pidanud EAS seda taotlust sisuliselt hindama, sh

selgitama ekspertide abil välja projekti mõju ja vastavust meetme eesmärkidele, hindama

projekti prioriteetsust, jätkusuutlikkust, ettevalmistamise kvaliteeti, eelarvet, teostatavust jms.

Nõuetele mittevastava taotluse sisuline hindamine oleks olnud vastuolus määruse nr 4 § 14 lg-

s 9 ja § 15 lg-s 1 sätestatuga ning ka sisuliselt eesmärgipäratu olukorras, kus oli ilmne, et

taotlust ei oleks saanud kokkuvõttes rahuldada. STS2014_2020 § 1 lg 2 ja haldusmenetluse

seaduse § 5 lg 2 kohaselt pidi EAS menetluse läbi viima eesmärgipäraselt ja efektiivselt,

samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

Eeltoodust tuleneb üksiti, et EAS ei rikkunud kaebaja taotlust sisuliselt hindamata jättes tema

õigust olla menetluses ära kuulatud.

13. Halduskohus on 06.01.2017 otsuse p-des 17-18 asjakohaselt selgitanud käesolevas

vaidluses asjakohase EL struktuuritoetuse jagamise loogikat ja seda valdkonda reguleerivate

õigusaktide ja strateegiadokumentide hierarhiat. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks

halduskohtu põhjendusi korrata, kuid lisab järgmist.

14. Kaebaja soovib saada oma projektile toetust määruse nr 4 § 6 lg 1 p 1 alusel tegevuseks,

mis on mõeldud sihtkoha eripära rõhutavate terviklike turismitoodete ja -atraktsioonide

arendamiseks ning sihtkoha kui võrgustiku arendamiseks. Nimetatud sätte alusel jagatavad

toetused on sihitud PKT tugevdamise investeeringuteks väljaspool Tallinna ja Tartu

linnapiirkondi (§ 1 lg 2, § 3 lg 1 ja § 10 lg 1). Linnapiirkondade välistamine on tingitud

asjaolust, et Eestis on suured regionaalsed erinevused sisemajanduse kogutoodangus elaniku

kohta, ettevõtete juurdekasvu tempos, elanike tööga hõivatuses ja sissetulekutes. Rahvastik ja

majandustegevus koondub suurematesse linnapiirkondadesse ning sellest väljapoole jäävad

piirkonnad vajavad seetõttu konkurentsivõime tõstmiseks erilist tähelepanu ja toetust.

Määruse nr 4 § 3 lg 1 järgi on toetuse eesmärk majandusaktiivsuse, sealhulgas tööhõive ja

ettevõtlusaktiivsuse kasv väljaspool Tallinna ja Tartu piirkondi. Meetme oodatav tulemus on §

3 lg 2 kohaselt väljaspool Harjumaad ja Tartumaad loodud sisemajanduse koguprodukti

osakaalu kasv Eesti sisemajanduse koguproduktist 0,3% võrra. Seega on linnapiirkondades

elluviidavate tegevuste välistamise näol tegemist objektiivse, läbipaistva ja põhjendatud

kriteeriumiga, mille kaudu viiakse kokkuvõttes ellu määruse nr 1303/2013 art 9 p-des 3 ja 8

ning määruse nr 1301/2013 art 5 p-des 3 ja 8 toodud valdkondlikke eesmärke ja prioriteete.

Nimetatud kriteeriumi kehtestamiseks on olemas ka asjakohane volitusnorm – vastavalt

STS2014_2014 § 14 p-le 9 võib siseminister määruses nr 4 kehtestada nõuded taotlejale ja

taotlusele, sealhulgas piiritleda toetuse andmise konkreetse tegevuse, piirkonna või

sihtrühmaga. Ringkonnakohus märgib veel, et Tallinna, Tartu ja Pärnu linnapiirkondade

spetsiifiliste probleemide lahendamiseks on olemas eraldi meede „Linnapiirkondade

jätkusuutlik areng“, mille raames antava toetuse tingimused on kehtestatud siseministri

03.03.2015 määruses nr 9.

15. Kuigi kaebaja taotluse rahuldamata jätmine on õiguspärane ainuüksi põhjusel, et selles

kavandatud tegevused jäid Tallinna linnapiirkonda, märgib ringkonnakohus taotluse teise

rahuldamata jätmise alusega seonduvalt järgmist. On tõsi, et määruse nr 4 alusel saab

3-16-1399

11(11)

rahastada üksnes eelnevalt konkreetse maakonna PKT tegevuskavas kindlaks määratud

projekte ning uute projektide lisandumine ei ole pärast maakonna PKT tegevuskava

koostamist enam võimalik. Tuleb aga arvestada, et EL eelarvet planeeritakse seitsme aasta

kaupa ja kehtiv finantsraamistik hõlmab perioodi 2014-2020. Selles raamistikus määravad EL

ja liikmesriigid omavahelises koostöös kindlaks, kuidas nimetatud perioodil EL eelarve

vahendeid, sh struktuuritoetusi kasutatakse. See tagab ühelt poolt, et EL eelarvest tehtavad

kulutused on ettenähtavad ja jäävad kokkulepitud piiridesse. Teisalt võimaldab see kavandada

ja ellu viia pikemaajalisi tegevusi eelnevalt kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks. Ka

kohalikul tasandil tuleb seetõttu EL raha kasutamise eesmärgid ja selleks kavandatavad

tegevused pikaajaliselt ette läbi mõelda ja kokku leppida. Toetuse taotleja jaoks peab samuti

olema eelnevalt teada, milliseid projekte ja millistel tingimustel konkreetsel perioodil EL

vahenditest toetatakse. Liikmesriigi kohustus selline õigusakt koostada ja toetuse taotlejale

avaldada tuleneb määruse nr 1303/2013 art 125 lg-st 3 ja XII lisa p-st 3.1.2. Määruse nr 4

alusel antava toetuse puhul tuleneb kohustus arvestada konkreetse piirkonna strateegiaga

määruse nr 1301/2013 art 5 p 8 alapunktist b ning sellest lähtuvalt ongi koostatud

maakondlikud PKT tegevuskavad. Siseministri õigus määruses nr 4 sellise tingimuse

kehtestamiseks tuleneb STS2014_2014 § 14 p-st 2.

16. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsused on õiguspärased ja

nende tühistamiseks ei ole alust. Apellatsioonkaebus jääb HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustajad pole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/