3-15-2385/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.12.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2385

Haldusasi

XX kaebus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja

aukohtu 03.08.2015 otsuse nr 8 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda,

esindajad Angelina Mihhaljova ja Urmas Tärno

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus

haldusasjas nr 3-15-2385 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-2385

2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeerium esitas 18.02.2015 kirjaga nr 12-1/1342-2 Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Kojale (KPK) taotluse kohtutäitur XX suhtes aukohtumenetluse algatamiseks

seoses võlgniku kaebusega. Võlgniku sõnul on kohtutäitur suhtunud temasse vaenulikult,

süüdistanud teda võlgnevuste tekkimises ning avaldanud seisukohti, mis ei ole kohtutäiturile

kohased. Võlgnik oli eelnevalt esitanud kohtutäituri vastu samadel asjaoludel hagi maakohtule

kahju hüvitamise nõudes, kuid Tartu Maakohus lõpetas 09.02.2015 määrusega nr 2-14-56409

tsiviilasja menetluse võlgniku hagist loobumise tõttu ning edastas 11.02.2015 kirjaga

hagiavalduse koos kohtutäituri ja võlgniku vahelise kirjavahetusega Justiitsministeeriumile

haldusjärelevalve menetluse algatamiseks. KPK aukohus algatas 04.03.2015 otsusega nr 4 XX

suhtes aukohtumenetluse. KPK aukohtu 27.03.2015 otsusega nr 5 (tl 42) muudeti aukohtu

koosseisu. XX esitas 14.04.2015 aukohtumenetluses enda selgitused (tl 45-45p) ning

19.06.2015 arutati asja aukohtu istungil (protokoll tl 38-38p).

2. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohus määras 03.08.2015 otsusega nr 8

(tl 9-11p) kohtutäitur XX-le distsiplinaarkaristuseks noomituse. Otsuse tegemise õiguslike

alustena on märgitud kohtutäituri seaduse (KTS) § 56 lg 1, § 100 p-d 1 ja 3 ning § 103 lg 4.

Otsuse põhjenduste kohaselt on kohtutäitur XX kirjutanud võlgnikule temaga peetud

kirjavahetuses 27.06.2014 „Vabanete kohustustest, mida Te nagunii täita ei suuda ilmselt“ ja

01.07.2014 „Alles siis Te hakkate tegutsema, kui kohtutäitur Teile Teie võlgnevusi meelde

tuletab. Enne seda on kõik süüdi, seadus, riik ja sissenõudja“. Tegemist on ebavajalike ja

asjassepuutumatute kommentaaridega, mis mõjutavad nii kohtutäituri enda kui kogu kutse head

nime. XX on läbi ebaväärika käitumise jätnud täitmata KPK ametikogu 04.03.2011 otsusega nr

3 kehtestatud kohtutäituri ametiga kaasnevate käitumise üldpõhimõtete „Hea ametitava“ (hea

ametitava; tl 30-33) § 12 lg-st 3 tuleneva kohustuse. Rikkumine oli tahtlik. Kohtutäitur kasutas

võlgnikuga suhtlemisel mittevajalikke ja asjasse mittepuutuvaid kommentaare, andes sellega

hinnangu võlgniku olukorrale. Sedavõrd ebasündsate sõnade ja väljendite kasutamine on

ebavajalik ja seda tuleks rangelt vältida. XX rikkumine kujutas ohtu kohtutäiturile mainele, sest

tema väljaütlemised olid kohatud ja heitsid halba valgust tervele kohtutäiturite ametkonnale.

Selleks, et XX oma rikkumisest aru saaks, on kohane määrata karistuseks noomitus.

Kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtutäitur ei suutnud aukohut veenda selles, et ta oleks

mõistnud oma teo ja selle tagajärje tähendust. Samuti ei näidanud ta üles kahetsust.

3. XX esitas 21.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-7; täiendatud 03.12.2015, tl 61-

63p) KPK aukohtu 03.08.2015 otsuse nr 8 tühistamiseks.

Aukohtu otsus on vastuolus KPK põhikirja § 72 lg-ga 2. Otsuses ei ole peaaegu üldse käsitletud

kaebaja seisukohti ning kajastatud on üksnes kaebajat negatiivses valguses näitavaid asjaolusid.

Aukohtumenetluse käigus ei selgitatud kaebajale rikkumist, milles kaebajat süüdistatakse.

Samuti ei ole rikkumist konkreetselt välja toodud aukohtu otsuses. Sel põhjusel ei saanud

kaebaja nõuetekohaselt kasutada ärakuulamisõigust.

Vestlus võlgnikuga ei sisaldanud ühtegi ebasündsat või halvustavat sõna. Väljendid

„ebasündsad sõnad ja väljendid“, „mittevajalikud ja asjasse mittepuutuvad kommentaarid“

„isiklike hinnangute andmine“, „ebaväärikas käitumine“ on määratlemata õigusmõisted, mida

aukohtul tulnuks sisustada. Tegemist võib olla rikkumisega hooletuse vormis, kuna kaebaja

3-15-2385

3(7)

oleks võinud olla võlgnikuga suheldes hoolsam. Kaebajal puudus tahtlus talle etteheidetava teo

toimepanemise osas. Kaebaja kahetses aukohtu istungil, et läks võlgniku emotsionaalse

suhtlemisega kaasa. Tegemist oli võlgniku ja täituri vahelise konfliktse iseloomuga

vastandumisega, sest võlgnik soovis saada endale pidevalt ajaliselt soodsamat positsiooni.

Aukohtu otsus on olulises osas põhjendamata, mis võib viidata sellele, et vastustaja on jätnud

asjas tähtsust omavad asjaolud arvesse võtmata ning tehtud on kaalumisvigu. Vastustajal ei

olnud küll võimalik kaaluda kergema karistuse määramist, kuid võimalik olnuks kaaluda

karistuse määramata jätmist.

Arusaamatu on aukohtu koosseisu muutmise vajadus ja selle õiguspärasus. Kuigi formaalselt

on kooseisu muutmine vormistatud otsusega ja sellest on menetlusosalisi teavitatud, ei ole

otsusest võimalik selgelt aru saada kohtukoosseisu muutmise põhjust. Seega ei ole koosseisu

õiguspärane kujunemine arusaadav.

Aukohus ei pidanud kinni KTS § 102 lg-s 3 sätestatud tähtajast. Sealjuures ei suudetud kolme

kuu jooksul läbi viia isegi aukohtu istungit. Kuigi 19.06.2015 toimunud aukohtu istungi

protokolli kohaselt otsustas aukohus juba istungipäeval, et kohtutäiturit tuleb karistada

noomitusega, võttis aukohtu otsuse vormistamine aega ligi 1,5 kuud. Kaebajale edastati otsus

alles 21.08.2015.

4. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palus jätta kaebus rahuldamata (tl-d 25-28,

71-75).

Paljasõnalised on kaebaja väited, et otsus tehti kergelt ja koheselt, ilma selle peale mõtlemata.

Aukohtul on otsuse tegemisel kaalutlusõigus. Kohtutäituril ei ole sobilik avaldada võlgniku

aadressil üldistavaid kommentaare või hinnanguid tema maksevõime kohta. Selleks puudub ka

sisuline vajadus. Ka juhul, kui võlgniku kirjade toon muutub kohtutäituri suhtes etteheitvaks,

peab kohtutäitur säilitama vastuskirjades vaoshoituse ja viisaka sõnakasutuse, minemata kaasa

emotsioonidega. Vastupidine käitumine toob kaasa nii kohtutäituri enda kui kogu ameti hea

nime kahjustamise. Seega jättis kaebaja ebavajalike kommentaaride tegemisega võlgniku suhtes

täitmata hea ametitava § 12 lg-st 3 tuleneva kohustuse. Kohtutäituri vastustes tehtud

kommentaarid olid teadliku tegevuse tulem, mistõttu oli tegemist hea ametitava § 12 lg 3

tahtliku rikkumisega. Kuna aukohus jõudis veendumusele, et kohtutäituri tegevuses esines

tahtlus, puudus vajadus süü vormide täiendavaks analüüsimiseks.

Tuvastanud kohtutäituri rikkumise, arvestas aukohus karistuse määramisel ühelt poolt seda, et

kohtutäituril puudusid distsiplinaarkaristused ning teiselt poolt seda, et kaebaja oli avaldanud

asjasse mittepuutuvaid kommentaare ja isiklikke hinnanguid mitmel korral erinevates

võlgnikule saadetud kirjades. Kaebaja ei suutnud aukohut veenda selles, et ta on mõistnud oma

teo ja selle tagajärje tähendust ning rikkumise tõsidust.

KPK organite liikmed olid valitud 19.03.2010, mistõttu lõppesid aukohtu liikmete volitused

2015. a-l seoses tähtaja saabumisega. Sellega seoses toimusid 06.03.2015 uued aukohtu liikmete

valimised. Välistamaks eelmise koosseisu liikmete volituste võimalik lõppemine menetluse

kestel, otsustati määrata aukohtu uus koosseis ja alustada menetlust algusest.

Kuigi aukohtu otsuses kasutatud väljendid ei ole läbivalt ühtlased ning otsuses tulnuks sõnade

„ebasünnis“ ja „ebaväärikas“ asemel kasutada läbivalt sõnu „mittevajalik ja asjasse

mittepuutuv“, on tegemist ebatäpsusega, mis ei muuda otsuse sisu.

Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Tema osutatud teise aukohtu kaasuse puhul seisnes

probleem ebapiisavas suhtluses kohtuga ning süü vormina tuvastati hooletus. Kaebaja puhul oli

aga tegemist võlgnikuga emotsionaalselt suhtlemisega, mis päädis võlgniku aadressil korduvalt

asjasse mittepuutuvate kommentaaride tegemise ja isikliku hinnangu andmisega ning süü

vormina tuvastati tahtlus.

3-15-2385

4(7)

Tegemist oli kergemat laadi rikkumisega. Vaatamata sellele, et kaebaja pani tahtlikult toime

rikkumise väga olulise õigushüve suhtes, ei saabunud olulist tagajärge ning oht kaitstavale

hüvele ei olnud kõrge.

Aukohtu otsus on tehtud tähtaega mõnevõrra ületades, kuid see asjaolu ei mõjutanud otsust ega

kohtutäituri õigust otsust vaidlustada. Otsuse tegemise aeg ei olnud ebamõistlikult pikk.

5. Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

Puudub vaidlus, et kaebaja on võlgnikule 27.06.2014 ja 01.07.2014 edastatud e-kirjades teinud

kohtutäiturile kohatuid kommentaare (tl 34p ja 35p). Kaebajat on karistatud hea ametitava

§ 12 lg 3 rikkumise eest. Heast ametitavast tulenevate kohustuste süüline täitmata jätmine on

KTS § 56 p 1 kohaselt kohtutäituri distsiplinaarsüütegu.

Kaebaja karistamine oli proportsionaalne. Vastustajal on distsiplinaarkaristuse määramisel väga

ulatuslik kaalumisruum (Riigikohtu 18.05.2011 otsus nr 3-3-1-13-11, p 10). Kaebaja kinnitas

kohtuistungil, et ta on enne otsustamist nõuetekohaselt ära kuulatud (tl 99). Karistuse

määramisel on piisavalt arvestatud ja kaalutud rikkumisega seonduvaid asjaolusid, kaebaja

suhtumist enda teosse ja tema senist käitumist (tl 11, 27p). Otsusest nähtub, et kaebaja ei

suutnud veenda aukohut selles, et ta on oma teo olemust ja tagajärge mõistnud ega näidanud

üles kahetsust (aukohtu otsuse p-d 26-27), ning kuna vastustaja väitel on kaebaja ka varasemalt

kirjavahetuses võlgnikuga avaldanud asjasse mittepuutuvaid kommentaare ja isiklikke

arvamusi (kaebaja pole nimetatud väidet vaidlustanud) ja nimetatud asjaoluga on KPK aukohus

otsuse tegemisel arvestanud (tl 27p), on kaebaja seekordne karistamine noomitusega õigustatud.

Põhjendatud on aukohtu otsuses väljendatud kartus, et kaebajale distsiplinaarkaristuse

mittemääramisel võib sarnane rikkumine tulevikus korduda (aukohtu otsuse p 27). Kaebajat on

karistatud heast ametitavast tuleneva kohustuse süülise täitmata jätmise eest. Seetõttu pole

küsimus süü vormist oluline.

Aukohtu koosseisu muutmine ei mõjuta kaevatava otsuse õiguspärasust, kuna menetlust alustati

algusest peale, millise võimaluse näeb ette KPK eestseisuse 30.09.2010 otsusega nr 12 vastu

võetud KPK aukohtu reglemendi (aukohtu reglement) § 7 lg 3 (tl 77). Otsuse tühistamiseks ei

anna alust ka KTS § 102 lg-s 3 sätestatud tähtaja ületamine ega kaebajale aukohtu otsuse

hilinenud kätteandmine. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei või nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Oluline

on, et distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud KTS § 61 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub apellatsioonkaebuses (tl 107-111) Tallinna 30.12.2016 otsus tühistada ja uue

otsusega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid

ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.

Hindamaks, kas on olemas karistatav tegu, pidi halduskohus kindlaks tegema, kas vaidlusaluste

lausete näol on tegemist mittevajalike ja asjasse mittepuutuvate kommentaaridega. Selleks

tulnuks kohtul täpsustada, mida peetakse silmas hea ametitava § 12 lg 3 esimeses lauses

väljendite „mittevajalikud ja asjasse mittepuutuvad kommentaarid“ „isiklike hinnangute

andmine“ ja „ebaväärikas käitumine“ all, sest tegemist on määratlemata õigusmõistetega.

Seejärel tulnuks hinnata neid lauseid kontekstis. Halduskohus ei ole seda teinud ja on jätnud

sellega kindlaks tegemata asja lahendamiseks olulised asjaolud. Neid väljendeid ei saa lugeda

üldtuntuks, sest need eeldavad igas konkreetses olukorras mõiste sisu selgitamist.

Halduskohus on jätnud täielikult hindamata süü vormi. Distsiplinaarkorras saab olla karistatav

tahtlik tegu. Üksnes eksimine seaduse rakendamisel selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava

õigusnormi vastu kujutab endast ametikohustuse süülist täitmata jätmist või mittenõuetekohast

3-15-2385

5(7)

täitmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse (Riigikohtu 26.09.2000 otsus

nr 3-3-1-35-00). Kaebajal puudus talle etteheidetava teo toimepanemisel tahtlus ja tegemist võis

olla hooletusest toime pandud teoga. Aukohtu väide rikkumise võimaliku kordumise kohta on

üldsõnaline ja ebapiisav. Tõele ei vasta aukohtu hinnang, et kaebaja ei saanud aru oma teo

tähendusest. Kaebaja möönis ja kahetses aukohtu istungil, et läks võlgniku emotsionaalse

suhtlemisega kaasa. Kuigi seda ei nähtu aukohtu istungi protokollist, kahetses kaebaja istungil

oma tegu. Halduskohus on tuginenud protokollist nähtuvale ega ole hinnanud kaebaja väiteid

protokolli üldsõnalisuse kohta. Kohus ei ole hinnanud ka kaebaja kohtumenetluses antud

seletusi ega nende usaldusväärsust.

Kaebajat on koheldud ebavõrdselt. Teises aukohtumenetluse asjas on jäetud teisele

kohtutäiturile distsiplinaarkaristus määramata, kuigi viimase tegevust kajastati negatiivselt

meedias, samuti hindas selles asja aukohus kohtutäituri tegevuses esinenud süü vormi.

Kaebajale karistuse määramisel ei ole hinnatud kaebajat iseloomustavaid asjaolusid. Kaebaja

selgitas aukohtu istungil, kuidas võlgnik enne tema väljaütlemisi käitus. Kaebaja kahetses ning

kinnitas, et sellist asja ei juhtu enam, ta ei vasta tulevikus võlgnike kirjadele koheselt ega lähe

nende provokatiivse käitumisega kaasa. Kaebaja need väited ei kajastu aukohtu istungi

protokollis. Aukohus ei olnud kaebaja suhtes erapooletu ja oli juba enne istungit kaebaja suhtes

süüdistava hoiakuga. Kaebajani on jõudnud kuuldused, et aukohtu liikmed on avaldanud, et

neid sunniti otsust allkirjastama. Kaebajal on kahtlus, et aukohtu dokumendid võivad olla

tagantjärele vormistatud. Lisaks ei olnud aukohtu koosseis seaduslik ja vajadus koosseisu

muutmiseks puudus.

7. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

(tl 120-122p).

Väljendite „mittevajalikud ja asjasse mittepuutuvad kommentaarid“ „isiklike hinnangute

andmine“, „ebaväärikas käitumine“ tähendus on üldteada. Samuti on selge, et kaebaja poolt

suhtluses võlgnikuga kasutatud kommentaarid olid mittevajalikud ja asjasse mittepuutuvad ning

tegemist oli kaebaja isikliku hinnangu andmisega võlgniku kohta. Sellega rikkus kaebaja hea

ametitava § 12 lg-s 3 sätestatud kohustusi. Kaebaja kommentaarid olid tema teadliku tegevuse

tulem. Kaebaja möönis ise, et pani toime rikkumise. Väljendid ei saa olla natuke ebakohased,

veidi rohkem ebakohased või täiesti ebakohased. Kuna aukohus jõudis veendumusele, et

kohtutäituri süü vormiks on tahtlus, puudus vajadus teiste vormide täiendavaks analüüsiks.

Aukohtu 19.06.2015 istungi protokoll vastab aukohtu reglemendi § 13 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

nõuetele ja protokollis on kajastatud kõik asjas vajalik informatsioon. Kaebajale selgitati

aukohtu istungil asja lahendamise seisukohast olulist, sh tema õigusi aukohtumenetluses. Lisaks

ei esitanud kaebaja aukohtu istungil taotlusi tema hinnangul oluliste asjaolude protokolli

kandmiseks. Kaebaja kinnitas halduskohtu istungil, et ärakuulamisõiguse rikkumist ei esinenud.

Aukohtu otsus vastab aukohtu reglemendis sätestatule ning selles on põhjendatud, mille eest

kaebajat karistati, kuidas vastava otsuseni jõuti ja miks leiti, et vastav rikkumine võib korduda

(otsuse p 27). Aukohtu koosseisu muutumine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi ega mõjutada

aukohtu otsuse õiguspärasust. Koosseisu muutmisel alustati menetlust algusest peale (aukohtu

reglemendi § 7 lg 3). Tõendamata on kaebaja väited aukohtu kallutatusest ja tema ebavõrdsest

kohtlemisest. Kaebaja viidatud teise aukohtumenetluse asjaolud ei ole kaebaja olukorraga

võrreldavad.

Halduskohus on nõuetekohaselt täitnud põhjendamiskohustust. Otsusest on selgesti järeldatav,

et kaebus on jäänud rahuldamata põhjusel, et kaebaja rikkus hea ametitava § 12 lg-s 3 sätestatud

kohustust. Halduskohus tuvastas, et kaebaja kasutas võlgnikuga suheldes mittevajalikke ja

asjasse mittepuutuvaid kommentaare ning andis võlgniku kohta isiklikke hinnanguid.

3-15-2385

6(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Halduskohtu otsusest on jälgitav kohtuniku siseveendumuse kujunemine ning

otsus on piisavalt põhjendatud (HKMS § 157 lg 1).

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas kaebaja suhtes tehtud KPK

aukohtu 03.08.2015 otsus nr 8 (tl 9-11p) on õiguspärane ning kaebajale karistuse määramine

proportsionaalne. Nimetatud otsusega määrati kaebajale KTS § 56 p-s 1 sätestatud süüteo

toimepanemise eest karistuseks noomitus. Kaebaja leiab, et aukohtu otsuses ei ole tõendatud

tahtlikult toime pandud distsiplinaarsüütegu, otsust ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning

kaalutlusõigust on teostatud ebaõigesti. Samuti oli kaebaja hinnangul aukohus erapoolik ning

selle koosseis ebaseaduslik. Vastustaja leiab seevastu, et aukohtu otsuse näol on tegemist

õiguspärase haldusaktiga, milles on piisavalt selgitatud kaebaja toime pandud teo sisu ning

õigesti kaalutud distsiplinaarkaristuse määramise vajadust ja selle raskuse valikut.

10. KTS § 56 p 1 sätestab kohtutäituri distsiplinaarsüüteona ametitegevuses ja ametipidamises

õigusaktidest ning koja otsustest ja heast ametitavast tulenevate kohustuste süülise täitmata

jätmise või mittenõuetekohase täitmise. Hea ametitava § 12 lg 3 kohaselt on kohtutäitur

kohustatud hoiduma menetlusosalistega suhtlemisel mittevajalikest ja asjasse mittepuutuvatest

kommentaaridest ja märkustest ning isiklike hinnangute andmisest. Hea ametitava järgimine on

kohustuslik kõikidele kohtutäituritele (hea ametitava § 2 lg 1).

11. Aukohtu 19.06.2015 istungi protokollist (tl 38p) ja aukohtu 03.08.2015 otsusest (p 18, tl 10)

nähtub, et kaebajale on ette heidetud võlgnikule edastatud e-kirjades järgmiste kommentaaride

tegemist: „Vabanete kohustusest mida Te nagunii täita ei suuda ilmselt“ (27.06.2017 e-kiri,

tl 35p) ja „Alles siis Te hakkate tegutsema, kui kohtutäitur Teile Teie võlgnevusi meelde

tuletab. Enne seda on kõik süüdi, seadus, riik ja sissenõudja“ (01.07.2014 e-kiri, tl 34p). Kohus

nõustub vastustajaga, et eeltoodud kommentaaride tegemine võlgnikule saadetud kirjades ei

olnud vajalik. Ka konfliktsemates olukordades on kohtutäitur kohustatud säilitama viisakuse,

vaoshoituse ja kannatlikkuse (hea ametitava § 11 lg 5 ja § 12 lg 1) ning piirduma oma

pöördumistes üksnes tema ametitegevust puudutavate väljaütlemistega, väljendamata enda

isiklikke hinnanguid (hea ametitava § 12 lg 3). Kohtule ei nähtu, et kaebaja ei oleks saanud

vältida eelnevalt viidatud kommentaaride tegemist ning selgitada võlgnikule tema seadusest

tulenevaid kohustusi mittevajalike kommentaarideta.

12. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et tema tegevuses puudus tahtlus. Kaebaja on koostanud

ja saatnud vaidlusalused kirjad võlgnikule ise ega ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid

aluse arvata, et tema tegevus oli kantud pelgalt käibes vajaliku hoole järgimata jätmisest.

Kirjade koostamist ja saatmist saab pidada üksnes teadlikuks tegevuseks. Samuti saab hea

ametitava § 12 lg 3 sõnastust pidada selgelt ja üheselt mõistetavaks, mistõttu pidi kohtutäitur

olema teadlik asjasse mittepuutuvate kommentaaride tegemise ja isiklike hinnangute

väljendamise keelust. Hea ametitava § 12 lg-s 3 sisalduvate väljendite näol on tegemist

tavapärases keelekasutuses käibel olevate väljenditega, mille puhul ei ole usutav, et need ei

olnud kaebajale arusaadavad. Riigikohus on pidanud eksimist selgelt sätestatud ja üheselt

mõistetava

õigusnormi

vastu

ametikohustuse

süüliseks

täitmata

jätmiseks

või

mittenõuetekohaseks täitmiseks, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse (26.09.2000 otsus

nr 3-3-1-35-00, 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-76-09, p 24). Ka praegusel juhul on kaebaja

tegevuses tuvastatav teadlik eksimine heas ametitavas sätestatud normi vastu, mis on aluseks

kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks (KTS § 56 p 1).

13. Alusetud on kaebaja etteheited tema ebavõrdsest kohtlemisest. Distsiplinaarkaristuse

määramise asjaolud on individuaalsed ning lähtuda tuleb iga üksikut olukorda puudutavatest

tehioludest. Kaebaja viidatud teises aukohtu otsuses (tl 49-53) käsitletud asjaoludest nähtub, et

3-15-2385

7(7)

aukohus ei tuvastanud kohtutäituri tegevuses teadlikku ja tahtlikku tegevust (otsuse p 25, tl 51).

Kaebaja puhul seevastu ei ole tõendatud, et tegemist oleks olnud hooletusega. Aukohtu otsuses

toodud kaalutlused (eelkõige otsuse p-d 26-28) kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise

vajaduse kohta on asjakohased ning nendest ei nähtu kaalutlusvigu. Kaebaja väited sellest, et ta

avaldas aukohtu istungil teo toimepanemise üle kahetsust, ei ole millegagi tõendatud. Aukohtu

istungi protokollis on märgitud, et kohtutäitur ei leidnud, et tema väljaütlemised oleksid olnud

võlgniku suhtes mingil määral solvavad, ning ta leidis, et tema selgitusi võlgniku olukorra kohta

ei saa käsitada hinnanguna (tl 38p). Kaebaja ei väida, et tal ei olnud võimalust enne aukohtu

otsuse tegemist aukohtu istungi protokolliga tutvuda. Kui istungi protokollis oli kajastatud

istungil toimunut ebaõigesti, oli kaebajal võimalik taotleda istungi protokolli parandamist.

Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja seda teinud. Seda, et kaebaja oleks tunnistanud

aukohtumenetluses oma teo lubamatust ja saanud aru teo tähendusest, ei nähtu ka tema

14.04.2015 aukohtule esitatud selgitustest (tl 45-45p). Seetõttu puudub kohtul alus arvata, et

aukohtu otsuses toodud kaalutlus, mille kohaselt kaebaja ei suutnud aukohut veenda, et ta on

mõistnud oma teo ja selle tagajärje tähendust, oleks olnud kaebajale karistuse määramise

otsustamisel alusetu või asjakohatu. Samuti ei nähtu kohtule, et aukohtu otsuses kaebaja

iseloomuomaduste hindamata jätmine oleks toonud kaasa kaebaja suhtes teistsuguse lahendi

tegemise. Kaebajale on määratud kõige leebem karistus ning karistuse määramise vajadust on

otsuses piisavalt põhjendatud vajadusega, et kohtutäitur mõistaks oma teo tähendust ning

väldiks selliste tegude toimepanemist tulevikus. Kohus ei saa hinnata kaalutlusotsuse

otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega seoses aukohtu koosseisu muutmise

õiguspärasuse ning aukohtumenetluse lõpptulemust mitte mõjutanud menetlustähtaja

ületamisega, ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Täiendavalt

selgitab ringkonnakohus, et KTS § 102 lg-s 3 sätestatud kolme (lause 1) ja viie kuu (lause 2)

pikkused tähtajad on menetlustähtajad, mis panevad haldusorganile kohustuse tagada mõistlik

menetlusaeg, kuid mille ületamisel ei kaota aukohus õigust aukohtumenetluses põhistatud

otsuse tegemiseks. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna HMS §-st 58

tulenevalt iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-8-16,

p 13). Viivitus võib HMS § 58 kohaselt kaasa tuua haldusakti tühistamise üksnes juhul, kui see

mõjutab otsuse sisu (Riigikohtu 17.05.2016 otsus nr 3-3-1-3-16, p 22). Kuna aukohus on teinud

03.08.2015 otsuse kaebaja karistamise kohta aukohtumenetluse algatamisest (04.03.2015) enam

kui kolme kuu möödumisel ega ole toonud välja mõjuvat põhjust asja arutamise pikendamiseks

kahe kuu võrra (KTS § 102 lg 3 teine lause), on aukohus rikkunud menetlusnõudeid, kuid kohtul

puuduvad alused arvata, et see rikkumine oleks mõjutanud aukohtu otsuse sisu ning toonud

kaasa ebaõige lahendi tegemise (HMS § 58).

15. Aukohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väited aukohtu erapoolikusest.

Kaebaja ei ole neid väiteid kohtule usutavalt põhistanud ega millegagi tõendanud. Aukohtu

erapoolikust ei saa järeldada ainuüksi sellest, et aukohus ei pidanud võimalikuks jätta kaebajale

distsiplinaarkaristust määramata.

16. Eelnevast tulenevalt puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, mistõttu jääb see

HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)