2-15-1661/104 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-1661

Tsiviilasi

Natalia Zharinova hagi Tamara Varšavskaja ja Marina

Leitsingeri vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4583,97 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. veebruari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Natalia Zharinova apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Natalia Zharinova (isikukood XXX),

esindaja Aleksandr Gamazin

Vastustajad (kostjad):

1. Tamara Varšavskaja (isikukood XXX), esindaja advokaat

Andrei Matvejev

2. Marina Leitsinger (isikukood XXX), esindaja Julia

Tuštšenko

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 3. veebruari 2017. a otsus ja

saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada Natalia Zharinova apellatsioonkaebus

osaliselt.

Menetluskulude jaotus

3. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus kindlak

vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 3

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosalin

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksne

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisit

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitam

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks võ

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puudus

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, anna

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamis

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaj

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Natalia Zharinova (hageja) esitas hagi Tamara Varšavskaja (kostja I) ja Marina Leitsingeri

(kostja II) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Hageja palus tunnistada kehtetuks Narva notari

Tatjana Boitsova poolt tõestatud 28.11.2014 võõrandamisleping ja asjaõigusleping, mille kohaselt

läks korteriomand aadressiga XXX Narva (registriosa nr XX) omandiõigus kostjalt I üle kostjale

II; kohustada kostjat II andma tagasi kostja I omandisse kehtetuks tunnistatud lepingu alusel

saadud korteriomand aadressiga XXX , Narva seoses kostja I ja kostja II vahel müügilepingust

tuleneva kohustuse äralangemisega; asendada kohtuotsusega kostja II nõusolek kostja II omaniku

kande kustutamiseks kinnistusraamatust korteriomandi aadressiga XXX , Narva osas ja kostja I

kandmiseks korteriomandi aadressiga XXX , Narva omanikuna kinnistusraamatusse.

Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt on Viru Maakohtu 29.11.2010 kohtuotsuse alusel, millega võlgnikult

I. Bazanovalt mõisteti hageja kasuks välja 105 750 Eesti krooni, menetluskulud 13 700 Eesti

krooni (kokku nõue 119 450 Eesti krooni s.o 7634,25 eurot), alustatud 07.10.2011 täitemenetlust

nr 169/2010/2063.

15.12.2015 seisuga on võlgnikult sisse nõudmata 4583,97 eurot, sealjuures viimane makse

kohtutäiturile summas 1800 eurot tehti 20.11.2015, enne kohtuistungit.

Täitemenetluse alustamise seisuga oli võlgniku omandis korteriomand asukohaga XXX Narva.

Võlgnik kinkis 10.04.2012 korteriomandi oma emale, kostjale I. Tartu Ringkonnakohtu

03.10.2014 kohtuotsusega (tsiviilasi nr 2-12-46137) tunnistati 10.04.2012 kinkeleping

tagasivõitmise korras TMS § 189 alusel kehtetuks. Kohus tuvastas, et kinkelepingu puhul oli

tegemist võlausaldaja huve kahjustava tehinguga. Kohtuotsusega kohustati kostjat I andma

võlgniku omandisse tagasi kehtetuks tunnistatud lepingu alusel saadud korteriomand aadressiga

XXX , Narva linn seoses võlgniku ja kostja I vahel kinkelepingust tuleneva kohustuse

äralangemisega.

Kostja I müüs 28.11.2014 (täitemenetluse ajal) korteriomandi aadressil XXX , Narva kostjale II.

Korteriomandi võõrandamise tehingu tegi võlgnik I. Bazanova ise kostjalt I saadud volikirja

alusel.

Hageja leiab, et 28.11.2014 müügitehing, millega korteriomand aadressiga XXX , Narva

võõrandati kostja I poolt oma tuttavale kostjale II, on teeseldud tehing. Hageja väitel varjas võlgnik

I. Bazanova 28.11.2014 müügitehingu tegemisel notari eest asjaolu, et omandiõigus korterile

aadressiga XXX Narvas on tsiviilasjas nr 2-12-46137 vaidluse esemeks, et vältida korteriomandi

sattumist täitemenetluse objektiks. Korteriomandi müügitehing oli teeseldud tehing, kuna tehing

tehti ilma raha maksmata. Korteriomand müüdi ilma kinnisvarabüroo vahenduseta võlgniku

I. Bazanova heale tuttavale kostjale II. Korteri halduskulud maksab käesoleva ajani võlgnik

I. Bazanova, kostja II ei saa võlgnikult mingit üüri ega renti korteri kasutamise eest. Et kostja II ei

ole tsiviilasja menetluse kestel esitanud vastuväiteid enda eksitusse viimise osas, mille tõttu ta

omandas ebasobiva objekti, saab järeldada, et kostja II teadis tehingu tegemise ajal võlgniku

kavatsusest viia korter välja täitemenetlusest nr 169/2010/2063. Hageja väitel ei ole kostja I

lepingus kokku lepitud kuupäeval andnud üle korteriomandi valdust kostjale II. Hagejale jääb

arusaamatuks, kuhu kulutas 86-aastane kostja I korteri müügist sularahas saadud 24 000 eurot.

Kuna võlgnik ja kostja I olid lähisugulased, oleks tulnud korteri müügist saadud raha suunata

hagejale võlgnetava summa vähendamiseks, mida ei ole tehtud. Hageja leiab, et nimetatud

asjaolude põhjal saab järeldada, et korteriomandi müügi tehing oli teeseldud tehing ja seega pidi

kostja I teadma sissenõudja/hageja huvide kahjustamisest.

Hageja on seisukohal, et mitme aasta jooksul võlgnevuse tagastamisega viivitamisega on hagejale

tekitatud materiaalne kahju, kuna hageja ei saa pöörata sissenõuet võlgniku korteriomandile.

Hageja leiab, et võlgnikul I. Bazanoval puuduvad muud varad peale korteriomandi aadressiga

XXX , Narva, mille arvelt saaks täitemenetluses hageja nõuet rahuldada.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kostja I leidis, et tagasivõtmise nõuet saab esitada ainult selle isiku vastu, kes on täitemenetluse

aluseks olnud täitedokumendis nimetatud kohustatud isikuna (võlgnikuna). Kohtutäituri

menetluses oli täitedokument, mille alusel kohtutäitur teostas sissenõudmist võlgnikult

I. Bazanovalt hageja kasuks. Seega ei või hageja esitada ühtegi nõuet kostja I vastu

tagasivõitmiseks täitemenetluses, kuna kostja I ei ole võlgnik TMS-i mõttes. Samuti ei ole hageja

kostja I võlausaldajaks sama seadustiku tähenduses.

Esitatud hagiavaldusest ja hagiavalduse lisadest ei ole selge, millist kahju hagejale vaidlustatava

võõrandamistehinguga tekitati. Asjaolu, et kohtuotsusega tuvastati hagejale kahju tekitamine

võlgniku I. Bazanova ja kostja I vahel tehtud võõrandamistehinguga, ei tähenda automaatselt seda,

et kahju tekitati ka kostja I ja kostja II vahel teostatud tehinguga.

Hageja esitas kohtutäituri 02.04.2012 õiendi selle kohta, et seisuga 30.03.2012 oli hagejal nõue

korteri endise omaniku vastu summas 6444 eurot. Samast õiendist tuleneb, et endine

korteriomandi omanik teostas igakuiselt makseid võla tasumiseks. Hageja esitas tõendi selle kohta,

et seisuga 15.12.2015 on esialgse võlgniku kohustuste jääk võlausaldaja ees 4583,97 eurot.

Tõendist tuleneb, et võlgnik tegeleb aktiivselt sellega, et tasuda võlgnevust. Seega ei ole tõendatud

võlgniku soov kahjustada võlausaldaja huve.

3. Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kostja I ja kostja II vahel on 28.11.2014 sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping.

Nimetatud lepingu kohaselt ostis kostja II kostjalt I korteriomandi, aadressil XXX Narva, hinnaga

24 000 eurot. Müügilepingu p 3.1. kohaselt tasus kostja II kostjale I korteriomandi müügihinna

müügilepingu sõlmimisel sularahas. Kostjale II on arusaamatu, milliste asjaolude põhjal asus

hageja seisukohale, et lepingu puhul on tegemist näiliku tehinguga. Korteri müügihind 24 000

eurot vastab selle tegelikule väärtusele tehingu tegemise aja seisuga. Kostja II on tasunud

müügihinna 24 000 eurot kostja I esindajale sularahas 28.11.2014 müügilepingu sõlmimisel

notaribüroos. Kostja II ostis vaidlusaluse korteriomandi eesmärgiga omandada Eestis eluase

täisealisele tütrele, kes elab ja töötab välismaal.

Kostjal II ei ole teada, et kostja I vara suhtes oleks toimunud täitemenetlus ega sellest, et kostjal I

oleks kohustused kolmandate isikute ees. Kostjale II ei olnud teada võlgniku I. Bazanova tehingu

tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Samuti ei olnud kostja II kuni hagiavalduse saamiseni

käesolevas tsiviilasjas teadlik asjaolust, et võlgnikul on võlg hageja ees Viru Maakohtu 29.11.2010

otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-10-37982. Kostja II sõlmis vaidlusaluse korteriomandi võõrandamis-

ja asjaõiguslepingu heas usus tuginedes kinnistusraamatu kannetele, mille õigsust kontrollis

tehingu tõestanud notar. Kostjal II ei ole teada asjaolusid, mille alusel saaks väita, et 28.11.2014

tehinguga kahjustatakse kostja I võlausaldajate huve. Võlgnik I. Bazanova tasub võlga hageja ees

täitemenetluses. Seega pole alust väita, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei vii nõude

rahuldamiseni. Kostja II on seisukohal, et sissenõudja huvide kahjustamine pole tõendatud ning

tehingu tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis 03.02.2017 otsusega hagi rahuldamata. Kostjate menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et hagejal on võlgniku suhtes täitedokument - Viru

Maakohtu 29.11.2010 otsus. Vaidlust ei ole, et nõue on sissenõutav ja esitatud täitmisele.

15.12.2015 seisuga on võlgnikult (I. Bazanova) hageja kasuks sisse nõudmata 4583,97 eurot ning

on alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgniku I. Bazanova muule varale ei ole viinud ega ka

vii nõude rahuldamiseni.

Täitemenetluse alustamise seisuga oli võlgniku I. Bazanova omandis korteriomand asukohaga

XXX Narva. Võlgnik kinkis 10.04.2012 korteriomandi oma emale, kostjale I. Kostja I müüs

28.11.2014 (täitemenetluse ajal, pärast tsiviilasjas nr 2-12-46137 ringkonnakohtu otsuse tegemist,

kuid enne selle jõustumist) korteriomandi kostjale II.

Kuna kostjale II on 28.11.2014 võõrandamislepingu ja asjaõiguslepinguga üle läinud omandiõigus

vaidlusalusele korteriomandile, on kostja II kostja I eriõigusjärglane.

TMS § 194 kohaselt võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku

õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse (PankrS) §-s 116 kehtestatud korras. Seega on hagi esitatud

õige isiku vastu.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja II kui kostja I eriõigusjärglane oleks võlgniku I. Bazanova

lähikondne PankrS § 117 mõttes. Samuti ei ole hageja esitanud väiteid ega tõendeid, mille alusel

saaks kohus PankrS § 117 lg 3 alusel lugeda kostja II võlgniku I. Bazanova lähikondseks kui

PankrS § 117 lg 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase muu isiku. Seega ei saa kohus PankrS §

116 lg 2 p-le 2 toetudes eeldada, et kostjale II olid teada võlgniku I. Bazanova tehingu

tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud.

Hageja ei ole ka tõendanud, et kostjale II oli tehingu tegemise ajal teada korteriomandiga seotud

kohtu- või täitemenetlus või muud asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja II teadis

korteriomandi ostmisel tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid.

Hageja väide, et võlgnik varjas 28.11.2014 müügitehingu tegemisel notari eest asjaolu, et

omandiõigus korterile aadressiga XXX , Narva on tsiviilasjas nr 2-12-46137 vaidluse esemeks, ei

anna põhjust järeldada, et kostja II sellest teadis või pidi teadma.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja II oleks korteriomandi aadressiga XXX Narva

omandanud kostjalt I tasuta.

Kohus järeldas, et hageja ei saa TMS § 194 ja PankrS § 116 lg 2 p 1-2 ja lg 3 kohaselt esitada

võlgnikuga tehingu teinud poole ehk kostja I eriõigusjärglase kostja II vastu tagasivõitmise nõuet

ning seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus täies

ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsuses selgitatud eesmärki, mille tõttu kostja I (kes

on võlgniku I. Bazanova ema) võõrandas oma korteriomandi vaidlustatud tehinguga.

Samuti analoogilistes asjades tehtud Riigikohtu lahendite kohaselt tuleb mh tuvastada, kas

tagastustehing tekitas kahju hageja kui sissenõudja huvidele.

Hageja esitas kohtule kogumi tõendeid, mis on omavahel loogiliselt seotud.

Kostjad pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja II andis sularaha üle kostjale I või

I. Bazanovale. Maakohtu viide sellele, et notariaallepingu kohaselt müüja (kostja I) kinnitas oma

allkirjaga raha saamist, ei ole arvestatav, kuna see sisaldub antud tsiviilasjas vaidlustatavas korteri

müügilepingus. Ehk kuna antud väide on kohtuliku tõendamise esemeks, ei tohi seetõttu viidata

tõendamise esemele kui tõendile.

Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lõikes 8 toodud nõuet kõigi tõendite analüüsimise osas.

Maakohus on jätnud arvestamata, et vaidlustatav tehing on järg varem sooritatud tehingule

(10.04.2012 kinkelepingule), mis tunnistati Viru Maakohtu 24.07.2013 otsusega kehtetuks ning

on kehtetu alates selle sooritamise hetkest (TsÜS § 90 lg 1). Järelikult ei olnud kostjal I õigust

korterit edasi võõrandada, seejuures andes oma tütrele I. Bazanovale volikirja korteri

võõrandamise tehinguks. Kostja I, olles võlgniku lähedane sugulane, pidanuks teadma, et selline

tehing tekitab kahju sissenõudjale (hagejale).

Maakohus jättis rahuldama hageja taotluse kutsuda kohtuistungile kostjad, mistõttu ei olnud

hagejal võimalik välja selgitada, mis eesmärgil korteri müüdi.

Tänaseks ei ole võlgniku ja kostjate tegevuse tõttu võimalik täita kolme kohtuotsust: Viru

Maakohtu 29.11.2010 otsus, Viru Maakohtu 24.07.2013 otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

03.10.2014 otsus.

6. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud

palus kostja I jätta hageja kanda.

Vastuse kohaselt ei ole hageja nõue tõendatud ning kostja I vastuväited on täies ulatuses tõendatud.

Kostja I jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde.

Notariaalleping sisaldab kostja I selgelt väljendatud kinnitust, et kostja II tasus korteri ostuhinna

enne lepingu sõlmimist. Lisaks kinnitasid kostjate esindajad 09.12.2015 toimunud istungil, et

kostja II rahaline kohustus kostja I ees oli täidetud sularahas.

Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et kostja II oleks korteriomandi omandanud

kostjalt I tasuta.

Kostja I ei nõustu hageja väitega, et maakohus jättis põhjendamatult tunnistajate ülekuulamise

taotluse rahuldamata. Vastav taotlus oli esitatud hilinemisega, ei olnud piisavalt määral põhistatud

ning selleks puudus vajadus.

Apellatsioonkaebuse ülejäänud osas vaidleb kostja I vastu ning toetab maakohtu otsuses

sisalduvaid järeldusi ega hakka neid kordama.

7. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud

palub kostja II jätta hageja kanda.

Kostja II jääb varem esitatud seisukohtade juurde, et käesolevas asjas pole täidetud TMS § 187

lg 1, TMS § 188 lg 1, PankrS § 116 kohaldamise eeldused.

Kostjale II polnud teada võlgniku I. Bazanova tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud.

Asjasse ei puutu hageja väited, et tehingu tegemine võlgnik I. Bazanova poolt tõendab tehingu

eesmärki, milleks on soov välja viia vara täitemenetlusest, mille maakohus jättis väidetavalt

tähelepanuta. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale II oli tehingu

tegemise ajal teada korteriomandiga XXX Narva seotud kohtu- või täitemenetlus või muud

asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja II teadis korteriomandi ostmisel tagasivõidetavuse

aluseks olnud asjaolusid.

Ebaõige on hageja seisukoht, et maakohus jättis tähelepanuta hageja väited vaidlusaluse tehingu

rahatuse kohta (apellatsioonkaebuse p 12), nimelt, et kostja II pole esitanud tõendeid müügihinna

summas 24 000 eurot tasumise kohta. Kostja II on omalt poolt tõendamiskohustust täitnud. Müüja

esindaja I. Bazanova on kinnitanud raha kättesaamise fakti allkirjaga müügilepingul

Hageja pole tõendanud, et 28.11.2014 korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu puhul oleks

tegemist teeseldud või näiliku tehinguga

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu

tühistada. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks

läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles apellant taotles maakohtu otsuse

tühistamist.

9. Ringkonnakohus peab vajalikuks käsitleda esmalt hagi õigusliku alusega seotud küsimusi,

millest sõltub see, missugused asjaolud kuuluvad asja lahendamisel tõendamisele ning kuidas

jaguneb tõendamiskoormis. Sellest lähtuvalt on võimalik hinnata, kas maakohus on täitnud

nõuetekohaselt selgitamiskohustust (TsMS § 392, § 400 lg 5, § 435 lg 1, § 436).

Maakohus lahendas hagi TMS 4. osa (§§ 187 jj) sätete alusel, mis käsitlevad võlgniku vara

tagasivõitmist täitemenetluses. TMS § 194 kohaselt võib tagasivõitmise hagi esitada ka

võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 kehtestatud korras.

Võlgnikuna on praeguse vaidluse puhul käsitatav Irina Bazanova, kelle suhtes hagejal on

kohtuotsusega tunnustatud rahaline nõue (täitedokument), kes aga ei ole käesoleva menetluse

pooleks. Võlgnik tegi 10.04.2012 kinketehingu kostjaga I (T. Varšavskaja), mis tunnistati

tsiviilasjas nr 2-12-46137 tehtud kohtuotsusega tühiseks.

Kostja I tegi vaidlusaluse tehingu 28.11.2014 kostjaga II (M. Leitsinger), võõrandades korteri talle

edasi. Selleks ajaks oli tsiviilasjas nr 2-12-46137 küll tehtud Tartu Ringkonnakohtu 3.10.2014. a

otsus, kuid see oli veel jõustumata (otsus jõustus 12.01.2015. a).

10. Seega on iseenesest õige maakohtu käsitlus, et kostja I on käesoleva vaidluse kontekstis

võlgnikuga tehingu teinud isik ja kostja II on võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglane TMS

§ 194 mõttes.

Praegusel juhul on aga tegemist ebatüüpilise olukorraga, kus sissenõudja hagi võlgniku ja temaga

tehingu teinud isiku vastu tagasivõitmise korras korteri võõrandamistehingu kehtetuks

tunnistamiseks on juba kohtu poolt lahendatud. Sellisel juhul oleks sissenõudjal iseenesest

võimalik tugineda TsMS §-le 460. Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt kehtib jõustunud

kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks.

Praegusel juhul on kostja II (M. Leitsinger) saanud korteri omanikuks, s.o kostja I

eriõigusjärglaseks, pärast tsiviilasjas nr 2-12-46137 hagi esitamist. Seega TsMS § 460 lõike 1

kohaselt kehtiks tsiviilasjas nr 2-12-46137 tehtud otsus ka kostja II suhtes.

Samas tuleb arvestada TsMS § 460 lõikes 2 sätestatud piirangut, mille kohaselt ei kehti otsus

menetlusosalise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud

omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Seega olnuks kostjal II võimalik esitada

vastuväide, et ta ei olnud 28.11.2014. a tehingu tegemise ajal teadlik tsiviilasjas nr 2-12-46137

toimunud kohtumenetlusest. See tinginuks hageja jaoks siiski vajaduse pöörduda veel kord

kohtusse tuvastushagiga tegemaks kindlaks, et kostja II oli eelnenud kohtumenetlusest teadlik.

11. TMS § 194 ja PankrS § 116 lõike 2 koostoimest tulenevalt pidi hageja tõendama, et kostjale II

kui kostja I eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu

tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud või et kostja II omandas korteri tasuta. Tsiviilasjas nr 2-

12-46137 oli tagasivõitmise aluseks TMS § 189 lg 1, s.o asjaolu, et võlgnik võõrandas oma vara

(korteri) kostjale I tasuta käsutuse ehk kinkelepingu alusel. TMS § 189 lg 1 ja § 188 lg 2

koostoimest tulenevalt ei pidanud hageja seejuures tõendama, et kinke saaja teadis või pidi teadma,

et kinkelepinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid, vaid sellist teadmist tuli eeldada.

11.1. Seega tuli hagejal praeguses asjas tõendada, et kostjale II olid 28.11.2014. a lepingu

sõlmimise ja/või kinnistusraamatusse kande tegemise seisuga teada asjaolud, mille kohaselt

võlgnik I. Bazanova kinkis 10.04.2012 tehinguga talle kuulunud korteri oma emale, s.o kostjale I,

olukorras, kus I. Bazanova suhtes oli olemas kehtiv täitedokument ning alustatud oli

täitemenetlust. Teise võimalusena tuli hagejal tõendada, et kostja II omandas korteri tasuta

vaatamata müügilepingus märgitule, et kostja on tasunud korteri eest 24 000 eurot.

11.2. Tuginedes TsMS §-le 460 tulnuks aga hagejal tõendada, et kostja II oli tehingu tegemise ajal

teadlik tsiviilasjas nr 2-12-46137 toimunud kohtumenetlusest (kohtuotsusest või hagi esitamisest).

11.3. Sellele lisaks on hageja viidanud asjaoludele, mille kohaselt 28.11.2014. a kostjate I ja II

vahel sõlmitud korteri müügileping oli fiktiivne ehk näilik tehing ja sellisena TsÜS § 89 lg 2 järgi

tühine. Seejuures ei saa kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping reeglina

olla näilik, kuid näilik võib olla kohustusleping. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-74-05 (p 18) kohaselt

võib tehingu näilikkusest tulenevale kehtetusele tugineda ka isik, kes ei olnud vaidlusaluse tehingu

pooleks, kuivõrd tehingu teinud isikud ise ei pruugi olla tehingu tegeliku sisu ja eesmärkide

ilmnemisest huvitatud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja õigus tugineda kostjate I ja II vahelise tehingu

näilikkusele tuleneb praegusel juhul koostoimest PankrS § 116 lg 1 p 2 ja TMS § 194 vahel.

12. Tõendamise ese on eelviidatud aluste puhul mõnevõrra erinev. Ringkonnakohus leiab, et

kuivõrd hageja taotletavat eesmärki on põhimõtteliselt võimalik saavutada igal eelmainitud

õiguslikul alusel, siis saab hageja tugineda neile alternatiivselt, vastavalt sellele, kuidas jaguneb

tõendamiskoormis ning missuguseid asjaolusid on hageja suuteline tõendama.

Esimesed kaks alust, mis võimaldaksid praegusel juhul hagi rahuldada, eeldavad seda, et hageja

tõendaks kostja II M. Leitsingeri teadlikkust võlgniku I. Bazanova ja kostja I T. Varšavskaja

vahelise 10.04.2012 tehingu asjaoludest (tagasivõidetavuse alused ja/või kohtumenetluse

toimumine tsiviilasjas nr 2-12-46137) 28.11.2014 tehingu sõlmimisel või kinnistusraamatusse

kande tegemise aja seisuga. Teiseks oleks hagejal võimalik tõendada, et kostja II omandas korteri

tegelikult tasuta.

Praegusel juhul ei ole maakohus arutanud menetlusosalistega TsMS §-le 460 tuginemist ega

sellega seonduvat tõendamiseset. Samuti ei ole arutatud tõendamiskoormise võimalikku

ümberpööramist 28.11.2014. a müügitehingu näilikkuse küsimuses. Ringkonnakohtu hinnangul

on maakohus sellega rikkunud selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust (TsMS § 392 lg 1 - 3, § 436

lg 7, § 438 lg 1) ning see võis kaasa tuua asja ebaõige lahendamise, kuivõrd hagejal ei olnud

täielikku ettekujutust sellest, missuguseid asjaolusid tuleks tal tõendada. Alternatiivselt ei ole

tõendamiskoormise ümberpöördumise korral kostjatele selgitatud nende kohustust tõendada, et

korteri müügitehing toimus tõepoolest raha eest ning see ei olnud näilik.

13. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendanud, et kostja II oleks

olnud võlgniku ja kostja I vahelise tehingu tagasivõitmise alustest teadlik. Põhjendatud on

maakohtu seisukoht, et kostjat II ei olnud alust pidada võlgniku lähikondseks PankrS § 117 mõttes,

mistõttu ei kehti PankrS § 116 lõikes 3 sätestatud eeldus tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud

asjaoludest teadmise osas.

Kohus märkis, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale II oli tehingu tegemise ajal teada XXX

korteriomandiga seoses toimuv kohtu- või täitemenetlus või muud asjaolud, millest saaks

järeldada, et kostja II teadis korteriomandi ostmisel tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selles osas täitnud puudulikult selgitamiskohustust.

Hageja palus korduvalt kohustada kostjaid ilmuma isiklikult kohtuistungile, et selgitada välja

tehingu faktilised asjaolud. Maakohus jättis taotluse 09.12.2015. a kohtuistungi protokollist

nähtuvalt rahuldamata viitega TsMS § 346 lg-tele 1 ja 5. Kohus asus seega seisukohale, et

menetlusosaliste isiklik ilmumine ei ole vajalik asja lahendamiseks tähendust omavate asjaolude

selgitamiseks ning et kostjate lepingulised esindajad olid võimelised selgitama faktilisi asjaolusid.

Samas nähtub asja materjalidest, et kostjate lepingulised esindajad tegelikke asjaolusid ei teadnud

ning vastasid hageja küsimustele kas kaudse info põhjal või teatasid, et neil puudub selle kohta

info või ei pidanud nad küsimust asjakohaseks.

Maakohtul tulnuks selgitamiskohustuse raames hagejale selgitada, et üheks võimaluseks oma

väidete kohta tõendite esitamiseks on taotleda kostjate vande all ärakuulamist. TsMS § 229 lg 2

kohaselt on menetlusosalise vande all antud seletus üheks võimalikuks tõendiks tsiviilasjas. TsMS

§ 267 lg 1 kohaselt võib pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist

vajavat asjaolud või kes ei ole muid tõendeid esitanud, taotleda asjaolu tõendamiseks vastaspoole

vande all ülekuulamist. TsMS § 270 lg 1 kohaselt, kui pool keeldub vannet või vande all seletust

andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, võib kohus

lugeda vastaspoole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse

andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi.

Kuna maakohus ei ole täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust, siis võis hageja selle tagajärjel

minetada võimaluse tõendada asja lahendamisel olulisi asjaolusid. Arvestades vaidluse sisu ja

olemust on võimalik, et hagejal puuduvad võimalused tõendada oma väiteid ja hagi rahuldamise

aluseks olevaid asjaolusid muude tõenditega kui kostjate vande all antud seletustega.

14. Maakohus leidis ka, et hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja II omandanud korteriomandi

kostjalt

I

tasuta.

Kohus

tugines

sellele,

et

notariaalselt

vormistatud

28.11.2014

võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu järgi on ostja tasunud müügihinna 24 000 eurot müüjale

sularahas enne lepingu sõlmimist, raha saamist on müüja kinnitanud oma allkirjaga lepingul.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on seejuures jätnud hindamata osa hageja

esitatud väidetest ning on sellega rikkunud põhjendamiskohustust.

Hageja on menetluses esitanud väiteid ja toonud esile asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et

korteri võõrandamine toimus eesmärgiga kahjustada hageja kui võlausaldaja huve, muutes

võimatuks korterile sissenõude pööramise täitemenetluses. Hageja on tõstatanud ka küsimuse

kostjate I ja II vahel 28.11.2014 sõlmitud korteri müügilepingu rahatusest ja fiktiivsusest. Lepingu

p 3.2 kohaselt tasus ostja korteri müügihinna müüjale täielikult sularahas enne lepingu sõlmimist

ning müüja kinnitas raha saamist oma allkirjaga 28.11.2014. a notariaalsel lepingul. Muuhulgas

esitas hageja väiteid, millest järelduvalt võis korteri 28.11.2014 müügitehing olla näilik ning

sellega sooviti varjata korteri tasuta võõrandamist.

Võlgnik kinkis esmalt korteri kostjale I, samas kostja I võõrandas korteri kostjale II

müügilepinguga, mille kohaselt oli korteri müügihinnaks 24 000 eurot. Niisuguste tehingute

tagajärjel loobus võlgnik sisuliselt vabatahtlikult korteri väärtusele vastavast vastusooritusest. Kui

võlgnik oleks ise korteri müünud 24 000 euro eest, saanuks selle raha eest hageja nõude täies

ulatuses rahuldada. Hageja tõi muuhulgas esile, et korteri võõrandamisel tegutses kostja I

esindajana võlgnik I. Bazanova, kes väidetavalt sai enda kätte ka korteri eest tasutud rahasumma.

Samuti tõstatas hageja küsimuse korteri võõrandamistehingute eesmärgist olukorras, kus kumbki

kostjatest ei vajanud korterit elamiseks ning kokkuleppel kostjaga jätkas I. Bazanova korteri tasuta

kasutamist.

15. Ringkonnakohus leiab, et asjas tuleb kaaluda ka tõendamiskoormuse ümberpöördumist hageja

kasuks selliselt, et müügilepingu rahatusega seotud asjaolusid tuleks tõendada hoopis kostjatel.

Riigikohus on oma praktikas korduvalt leidnud, et kuigi hagimenetluses on hagi aluseks olevate

asjaolude tõendamise kohustus hagejal, ei ole hageja tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu

põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise

võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu,

mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja

kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust

põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka Riigikohtu 13. novembri

2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-62732 p 14; samuti 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

173-12, p 17).

Hageja kui vaidlusaluses tehingus mitte osalenud isiku võimalused müügilepingu rahatuse

tõendamisel on piiratud nii seetõttu, et hagejal puudus tehinguga vahetu kokkupuude (osalus) kui

ka seetõttu, et tõendada tuleks negatiivset asjaolu (raha mittemaksmine). Ringkonnakohtu arvates

on niisuguses olukorras võimalik juhinduda Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsuses nr 3-2-1-147-

05 (p 13) väljendatud seisukohast, mille kohaselt on üheks võimaluseks lepingu rahatuse

tõendamisel ka selle asjaolu tõendamine, et raha väidetaval üleandjal puudus raha, sest kui lepingu

alusel üleantavat raha ei olnud, siis ei olnud võimalik ka selle üleandmine saajale. Samuti on

hagejal võimalik tugineda asjaolule, et väidetav korteri müüja (kostja I) raha tegelikult ei saanud.

Maakohtu 09.12.2015. a istungil on hageja püsitanud küsimused, kust sai kostja II suures summas

sularaha, miks tasuti korteri eest sularahas ja kuhu see rahasumma paigutati.

16. Praegusel juhul ei ole asjaolusid arvestades välistatud, et tõendamiskoormis tuleks lugeda

ümberpööratuks, kuivõrd hageja on oma väiteid TsMS § 235 tähenduses põhistanud.

Tõendamiskoormuse ümberjaotumise osas tuleb maakohtul võtta seisukoht, muuhulgas arutades

seda eelnevalt pooltega ja andes neile seejärel võimaluse asjaolude tõendamiseks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kõne alla ei saa siiski tulla tõendamiskoormise

ümberpöördumine küsimuses, kas kostja II oli teadlik võlgniku (I. Bazanova) ja kostja I vahelise

10.04.2012 tehingu asjaoludest (tagasivõidetavuse alused ja/või kohtumenetluse toimumine

tsiviilasjas nr 2-12-46137). Selles osas tuleb TsÜS § 139 kohaselt eeldada kostja II heausksust

ning puudub võimalus kohustada kostjat II tõendama negatiivset asjaolu, mille kohaselt ta ei olnud

korteriga varem tehtud kinkelepingu asjaoludest ja selle tagasivõitmise üle peetud kohtuvaidlusest

teadlik.

Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks.

Kohtu selgitamiskohustust on rikutud mahus, mis ületaks apellatsioonimenetluse piirid ning

ringkonnakohus ei pea võimalikuks kõrvaldada puuduseid apellatsiooniastmes.

17. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja kui võlausaldaja huvide vastast olukorda olnuks

võimalik juba eos vältida mitmete menetluslike abinõudega. Kui asja materjalide kohaselt alustati

võlgniku I. Bazanova suhtes täitemenetlust nr 169/2010/2063 juba 07.10.2011. a, siis oli

täitemenetluse raames kohtutäituril võimalik võlgniku vara arestida (TMS § 52 jj) ning sellisel

juhul ei oleks võlgnikul olnud võimalik vara käsutada (TMS § 54). Ringkonnakohtule ei ole teada,

millisel põhjusel ei toimunud täitemenetluses võlgniku vara arestimist. Täitemenetluses on

sissenõudjal muuhulgas võimalik esitada TMS § 217 alusel kaebus ka kohtutäituri tegevusetuse

peale.

Teiseks sai kostja I poolt korteri edasivõõrandamine kostjale II võimalikuks seetõttu, et tsiviilasjas

nr 2-12-46137 ei taotlenud hageja hagi tagamise abinõude kohaldamist. Vara tagasivõitmise

vaidluses oleks võimaliku abinõuna kõne alla tulnud nii kinnistusraamatusse vara käsutamise

keelumärke seadmine kui ka vastuväite sissekandmine, mis välistanuks korteriomandi heauskse

omandamise kolmandate isikute poolt.

Nende võimaluste kasutamine oleks võimaldanud praegust kohtumenetlust vältida.

18. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/