2-16-3600/32 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2163600

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

Kalevikivi OÜ hagi AAS BTA Baltic Insurance Company

(Eesti filiaali kaudu) vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu)

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

19 690 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kalevikivi OÜ, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali

kaudu), esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

20. november 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2163600

muutmata, täiendades osaliselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

4. Mõista äriühingult AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) riigituludesse

kassatsioonkaebuse esitamisel vähem makstud kautsjon 96 eurot 90 senti. Vähem makstud

kassatsioonikautsjon tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Kautsjon

tagastatakse otsusele lisatud makseinfo kohaselt. Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata

rahalt maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalevikivi OÜ (hageja) esitas 7. märtsil 2016 Tartu Maakohtule AAS BTA Baltic Insurance

Company (Eesti filiaali kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 19 690 eurot

31 senti.

2-16-3600

1.1. Hageja väitel toimus 27. jaanuaril 2015 liiklusõnnetus, kus täislastis veoauto sõitis tagant sisse

hageja autorongile (veduk ja haagis). Hageja oli haagise liisinud AS-lt Pohjola Finance Estonia

(Finance). Hageja oli sõlminud kindlustuslepingu kostjaga, kellele hageja esitas 28. jaanuaril 2015

liiklusõnnetuse kahjuteate (viimase kohaselt oli kostja ka liiklusõnnetuse põhjustanud veoauto või

selle juhi kindlustusandja). Schmitz Cargobull Eesti OÜ koostas 10. veebruaril 2015

hinnapakkumise nr M140598, mille kohaselt on haagise remondikulu 13 785 eurot 12 senti. Kostja

tegi 5. märtsil 2015 kahjuotsuse, mille kohaselt on liiklusõnnetuse põhjustamise eest 100% ulatuses

vastutav hageja haagisele otsa sõitnud veoki juht. Kostja otsustas hüvitada haagise omanikule

Finance’ile kahju 8200 eurot (haagise liiklusõnnetuse eelne väärtus 16 200 eurot, millest lahutada

jääkväärtus 8000 eurot). Hageja teatas, et ta ei nõustu kahjuotsuses toodud haagise väärtusega

16 200 eurot, kuivõrd haagise tegelik väärtus on 18 500 eurot. Kostja tühistas vastuvõetud otsuse

ning tellis haagise väärtuse määramiseks ja remondikulu fikseerimiseks ekspertiisi. 25. märtsil 2015

koostas ekspert R. Põdersalu kostja tellimusel arvamuse, mille kohaselt on haagise väärtus

16 000 eurot (ilma käibemaksuta), märkides mh, et osa vigastusi olevat tekkinud enne avariid.

Kostja koostas 31. märtsil 2015 R. Põdersalu arvamuse alusel uue otsuse, millega otsustas kahju

hüvitada taastamisremondi teel (4379 euro 40 sendi ulatuses). Vastavas ulatuses väljastas kostja

garantiikirja.

1.2. Hageja tellis omalt poolt asjatundja arvamuse. Ekspert K. Lehtla 16. juuli 2015 arvamuse järgi

on R. Põdersalu arvamus olulises osas ebaõige. Seejärel pöördusid pooled liikluskindlustuse lepitaja

poole lepitusmenetluse algatamiseks. Kostja lepitusmenetluses kompromissi võimalust ei näinud ja

lepitusmenetlus jäi tulemuseta. 3. septembril 2015 ütles Finance hagejaga sõlmitud liisingulepingu

üles ning nõudis hagejalt 11 007 euro 20 sendi tasumist. Hageja laskis haagise uuesti hinnata

OÜl ValueExpert, kelle 28. septembri 2015 hindamisakti kohaselt oli haagise väärtus 17 500 –

19 000 eurot (ilma käibemaksuta). 1. oktoobril 2015 tegi kostja kolmanda otsuse kahju hüvitamise

kohta. Kostja tühistas garantiikirja, otsustas hüvitada kahju 4379 euro 40 sendi ulatuses ja kanda see

summa hageja kontole. Ülejäänud osas keeldus kostja kahju hüvitamise nõuet rahuldamast.

1.3. Kostjal puudub nii faktiline kui ka õiguslik alus keelduda kahju hüvitamast. Liikluskindlustuse

seaduse (LKindlS) § 26 lg 4 sätestab, et kindlustushüvitise maksmine rahas on lubatud üksnes siis,

kui sõidukit ei ole võimalik taastada, sõidukile taastusremondi tegemine on ebamõistlik või kui

pooled on kokku leppinud, et kindlustushüvitis makstakse rahas. Taastusremondi tegemine on

sarnane haagise enda maksumusega, seega on haagis majanduslikus mõttes hävinud ning asja

parandamine ebamõistlikult kulukas. Seetõttu nõuab hageja samaväärse haagise väärtuse

18 250 euro (mis on vahemiku 17 500 – 19 000 euro keskmine) hüvitamist, millele lisanduvad

1440 euro 31 sendi suurused muud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kulud. Hageja selgitas, et

haagis müüdi pärast liisingulepingu ülesütlemist Erke Veod OÜ-le.

1.4. Kostja oli liisingulepingu ülesütlemisest teadlik, samuti oli liisinguandja teadlik hageja ja kostja

vahelisest vaidlusest. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli hageja kindlustuspoliisi alusel haagise

vastutav kasutaja. Hageja on õigustatud isik kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitama. Kostja on

hagejat kohtueelses kirjavahetuses õigustatud isikuna käsitlenud ning teinud ka pärast

liisingulepingu lõpetamist kindlustusotsuse hageja suhtes. Hagejale kahju hüvitamine ei ole

vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kui liiklusõnnetust ei oleks toimunud, oleks hageja

kasutusse jäänud kahjustusteta haagis.

1.5. Haagise üleandmine liisinguandjale ei välista hageja nõuet, kuna hagejale tekitatud kahju ei

muuda see, et liisinguandja on haagise hiljem võõrandanud või kui palju on liisinguandja sellest

kasu saanud, kuivõrd kostja kohustus hageja ees muutus sissenõutavaks enne seda. Hageja on

jätkuvalt liisinguandjale võlgu ja võla suurus sõltub üheselt kostja kohustuse täitmisest. Kui hageja

2(8)

2-16-3600

oleks liisingulepingu lõpetamisel saanud liisinguandjale üle anda kahjustusteta haagise, oleks

hageja kohustus liisinguandja ees olnud vastavalt väiksem, kui oluliselt kahjustunud haagise

üleandmisel. Kostja väide, nagu oleks haagis ka pärast müüki olnud heas korras, on ebaõige. See,

kellele nõue kuulub, ei ole tõendamise, vaid õigusliku hinnangu küsimus.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja kahjunõue ei ole tõendatud. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et

haagist ei tulnud taastada, palus kostja rahuldada hagist 3620 euro 60 sendi suuruse osa. Kostja

esitas kahju kohta põhjendatud remondikalkulatsiooni ja on selle alusel kahjuhüvitise (4379 eurot

40 senti) ka välja maksnud. Kahjuhüvitise suurus tuleb määrata kindlaks võlaõigusseaduse

(VÕS) § 132 lgte 1 ja 2 järgi, arvates sellest VÕS § 127 lg 5 järgi maha igasuguse kasu, mida

kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Selliseks kasuks on ka haagise õnnetusejärgne

väärtus 8000 eurot. Haagis anti pärast liisingulepingu ülesütlemist üle sõiduki omanikule

Finance’ile, kes müüs selle edasi. Haagise kindlustusjuhtumi eelsest väärtusest 16 000 eurot tuleb

maha arvata haagise jääkväärtus 8000 eurot ning makstud hüvitis 4379 eurot 40 senti. Alternatiivse

kahjunõude suuruseks tuleb seega pidada 3620 eurot 60 senti (16000–800 –4379,40).

2.1. Pooled ei vaidle selle üle, et haagis kuulus Finance’ile. Hüvitise saajaks on sõiduki omanik.

Hageja ei ole esitanud sõiduki omaniku volitust hüvitise saamiseks või tema esindamiseks

hagimenetluses ja hagejal ei ole õigust taotleda enda kasuks hüvitise väljamõistmist. Hagejal

puudub nii kasutusõigus kui ka omandiõigus. Hageja ei ole seega nõuet esitama õigustatud isik.

Hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse üleminekut ja tekkinud varalise kahju suurust.

2.2. Kostja esitas taotluse teha vaheotsus, millega jätta hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole

tõendanud oma nõudeõigust.

3. Tartu Maakohus jättis 30. jaanuari 2017. a otsusega hagi rahuldamata, rahuldades otsuse

resolutsioonis kostja taotluse teha vaheotsus. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

3.1. Maakohus asus seisukohale, et kahju hüvitamise nõudeõigus ei ole hagejale üle läinud ja hageja

ei ole õigustatud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitama. Hageja ei esitanud menetluse jooksul

tõendit, et nõue kuulub talle. Kuna liisinguleping lõpetati ülesütlemisega, siis oleks tulnud Finance’i

nõudeõigus kindlustusandja ehk kostja vastu hagejale üle anda, kuid seda ei ole tehtud. Nõude

üleminek ei ole õigusliku hinnangu, vaid tõendamise küsimus, sest nõude üleminek on kokkulepe

ning sellise kokkuleppe olemasolu tuleb tõendada, sh piisaks, kui Finance oleks kostjale nõude

üleminekust suuliselt või lihtkirjalikult teatanud või sellekohane tõend oleks esitatud kohtule.

3.2. Liisingulepingu sätted reguleerivad konkreetselt hageja kohustusi kahjujuhtumi toimumisel.

Olles nii kindlustusvõtja kui ka liisinguvõtja, oli hagejal kohustus pidada läbirääkimisi

kindlustusandjaga kahju hüvitamise üle. Kindlustuspoliisilt nähtub, et kindlustusvõtjaks on Finance

ja sõiduki vastutavaks kasutajaks on hageja. Kindlustuslepingu on sõlminud kolmas isik Finance,

kellega hageja on sõlminud liisingulepingu. Hageja ja Finance’i sõlmitud liisingulepingu p 7.2

alapunkti (V) kohaselt peab liisinguandja olema kindlustuslepingus märgitud soodustatud isikuks.

Liisingulepingu p 7.9 ja selle alapunktide kohaselt oli hagejal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus

pidada kindlustusandjaga läbirääkimisi pärast kahjujuhtumi toimumist. Liisingulepingust tulenevalt

ei tegutsenud hageja enda nimel, vaid esindas liisinguandja huvisid.

3.3. Maakohus leidis, et ka liisingulepingu kehtivuse ajal ei olnud hageja kahjuhüvitist saama

õigustatud isikuks. Lähtuvalt liisingulepingu pst 7.13 oli kahjuhüvitist saama õigustatud isikuks

liisinguandja, mitte hageja.

3(8)

2-16-3600

3.4. Liisingulepingu ülesütlemise teate sisust nähtub, et 3. jaanuar 2015 on ilmselge kirjaviga, sest

liisinguandja on teates märkinud, et ütleb lepingu üles alates 3. septembrist 2015. Kuna

liisinguleping lõpetati liisinguandja ülesütlemisega, siis lõppes ka hageja liisingulepingu pst 7

tulenev esindusõigus.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega tuvastada, et hageja on nõude esitamisel õigustatud isik.

Kostja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 12. juuni 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks arutamiseks.

5.1. Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohtu otsus on lõpplahend tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 434 tähenduses, kuid samas rahuldas maakohus otsuse resolutsiooni ps 1

kostja taotluse teha vaheotsus. Resolutsiooni ps 2 jättis maakohus hageja nõude rahuldamata, seega

tegi asjas sisulise otsustuse. Menetluskulude jaotuses ei ole märgitud, et tegemist oleks

vaheotsusega seotud menetluskuludega. Kostja taotles vaheotsuse tegemist, leides, et hageja ei ole

tõendanud nõudeõiguse olemasolu kostja vastu. TsMS § 449 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel

teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta juhul, kui menetluses on hagi raha

saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on

väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik

otsust teha. Lisaks kohtuotsuse resolutsiooni ple 1 leidis maakohus kohtuotsuse põhjendavas osas,

et kohus rahuldab kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks, ning maakohtu põhjenduste järgi (otsuse

p 4) peab kohus vaheotsuse tegemisel lahendama küsimuse, kas nõudeõigus on hagejale üle läinud

ehk kas hageja on õigustatud hagi esitama. Maakohus ei võtnud aga otsuse resolutsioonis seisukohta

mitte hageja nõudeõiguse olemasolu kohta, vaid leidis, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta

rahuldamata. Maakohus ei ole hinnanud hageja väiteid ja esitatud tõendeid ning asjas ei ole olnud

eelmenetlust.

5.2. Maakohus on ekslikult leidnud, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

Maakohtu tuvastatu kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hagejal oli sõlmitud kindlustusleping

kostjaga. Samas leiab maakohus otsuse ps 10, et kohtule esitatud kindlustuspoliisilt nähtub, et

kindlustusvõtjaks on Finance, ning seega on kindlustuslepingu sõlminud kolmas isik. Kuigi otsusest

ei selgu üheselt, keda maakohus käsitles menetluses esitatud liikluskindlustuslepingu poolena, on

maakohus hageja nõudeõigusele hinnangu andmisel tuginenud ekslikult peamiselt nimetatud kahju

kannatanud sõiduki kohta sõlmitud lepingule. Seega on õige kostja vastuses apellatsioonkaebusele

esitatud väide, et asjakohane ei ole kahju kannatanud haagise liikluskindlustusleping ja

kindlustusandja, kellega see leping oli sõlmitud. LKindlS § 8 lg 1 järgi on kindlustusjuhtum

kolmandale isikule kahju tekitamine, praegusel juhul nõuab hageja väidetavalt talle tekitatud kahju

hüvitamist. Hageja ei ole esitanud menetluses kahjukindlustuslepingut kostjaga, mis oleks sõlmitud

kahjustatud sõiduki suhtes.

5.3. Hageja nõuab kostjalt kui kahju tekitanud sõiduki kindlustusandjalt kahju hüvitamist.

Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt on hagejal kui liisinguvõtjal õigus

kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitada. Liisinguleping määrab liisinguvõtja kohustused

kahjujuhtumi toimumisel ja kahjuhüvitise saaja. Samas reguleerib liisinguleping liisinguandja ja

liisinguvõtja omavahelisi suhteid. Nimetatud lepingust tulenevad õigused ja kohustused hagejale ja

kostjale, nii on näiteks liisinguvõtja kohustatud sõlmima liisingueseme suhtes varakindlustuse

4(8)

2-16-3600

lepingu ja liikluskindlustuse lepingu (p 7.1 jj) ning märkima liisinguandja soodustatud isikuks.

Praegusel juhul on kostjaks liisingulepingu esemele kahju tekitanud kolmanda isiku

kindlustusandja. Kahjujuhtumiga kahjustatud isikuks on hageja kui liisinguvõtja, kellel on

kolmanda isiku vastu õigus nõuda kahju hüvitamist. Liisinguandja on krediteerija ega kanna eseme

hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise riski, nimetatud risk läheb liisinguvõtjale üle talle

liisingueseme üleandmisega VÕS § 364 järgi. Liisinguandja huvi on üksnes tagatishuvi krediidi

tasumiseks (vt müügilepingu suhtes Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3212906,

p 25). Kolmanda isiku kui kahju tekitaja liikluskindlustusandja ei saa vabaneda vastutusest seetõttu,

et nõude tema vastu esitas liisinguvõtja, mitte sõiduki omanik. Kahju tekitaja vastutus ei saa sõltuda

sellest, kas nõude esitajaks on kahju kannatanud sõiduki omanik või liisinguvõtja.

5.4. Liisinguvõtja õigust ei mõjuta ka see, et 3. septembril 2015 ütles liisinguandja hagejaga

sõlmitud liisingulepingu üles ja haagis on tagastatud liisinguandjale ning võõrandatud edasi

kolmandale isikule. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal

üksnes tagatisena. Selline käsitlus vastab liisingulepingu kui krediidilepingu olemusele. VÕS § 367

lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud,

mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna

finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

Seega saab liisinguandja esitada liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad tagasitäitmisnõuded

esmajoones liisinguvõtja vastu § 367 järgi. Liisingulepingu lõpetamine ei lõpetanud hageja õigust

saada kindlustushüvitist.

5.5. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja nõude põhjendatuse kohta, ei ole hinnanud hageja

nõude ulatust ega selgitanud menetluses tõendamiskoormise jaotust. Arvestades maakohtu otsuse

põhjendusi ning maakohtus tehtud menetlustoiminguid, tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsus. Kostja palub hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 1610 eurot 40 senti ja

seadusjärgse viivise sellelt summalt.

Kaebuse järgi on ringkonnakohtu otsus põhjendamata. Ringkonnakohus on üksnes üldsõnaliselt

leidnud, et hagejal on põhimõtteliselt õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Hagejal

saab olla nõue kostja vastu vaid juhul, kui hagejal on LKindlS § 23 lgs 1 nimetatud nõue sõiduki

valdaja vastu. Samuti jättis ringkonnakohus tuvastamata, kas hagejal on võimalik anda haagise

omand kostjale üle. Hageja ei ole kunagi olnud haagise omanik. Haagise valdust ei ole kostjale üle

antud.

Ringkonnakohus ei ole otsust põhjendades viidanud ühelegi materiaalõiguse normile,

v.a VÕS § 364, mis vaidlusalust küsimust ei reguleeri. Hagejal ei ole VÕS §-l 1057 või delikti

üldkoosseisul rajanevat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Selline nõue oleks asja omanikul.

Sama kehtib VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 kohase nõude korral. Viimati nimetatud sätete alusel

oleks hagejal haagise valdajana võimalik nõuda kasutuseeliste hüvitamist VÕS § 132 lg 4 järgi,

kuid sellist nõuet ei ole hageja esitanud. Sellise nõude saaks hageja esitada haagise valdaja vastu

(LKindlS § 24 teine lause, § 34 lg 2).

Hagejale ei tulene nõudeid ka liisingulepingu olemusest lähtuvalt. Liisinguandja tagatishuvi hõlmab

lisaks krediidi tasumisele ka huvi liisingueseme ja selle väärtuse säilimise vastu, sh nõudeid

kolmandate isikute vastu. Seega peavad vastavad nõuded kuuluma liisinguandjale, mitte

5(8)

2-16-3600

liisinguvõtjale. Ka sõlmitud liisingulepingust (pd 7.11 ja 7.13) järeldub üheselt, et

kindlustushüvitise nõudeõigus kuulub Finance’ile kui liisinguandjale. Nõuet ei ole hagejale

loovutatud. Kui hageja nõudeõigus tuleneb siiski liisingulepingust, on see õigus lõppenud koos

liisingulepingu lõppemisega.

Ringkonnakohus määras valesti tsiviilasja hinna. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata ning

hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, on õige hind 19 690 eurot 31 senti. TsMS § 137 lg 5 ei

ole kohaldatav, kuna maakohus tegi lõppotsuse. Põhjendamatud on ka ringkonnakohtu

menetluslikud etteheited maakohtule. Maakohus ei pea otsuse resolutsioonis eraldi tuvastama

hageja nõudeõiguse puudumist. Vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamine ei ole iseenesest

vastuolus lõppotsuse tegemisega.

7. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Hageja on esitanud nõude LKindlS § 23 lg 1 p 1 ja VÕS § 1057 alusel ning sellisel

alusel on seda lahendanud nii maa- kui ka ringkonnakohus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning

kassatsioonkaebus rahuldamata. Osaliselt tuleb täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi.

9. Kassatsiooniastmes tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas hagejal kui liisinguvõtjal on kahju

hüvitamise nõudeõigus kostja kui kahju tekitanud sõiduki kindlustusandja vastu, kui kahju tekitati

liisinguvõtja valduses olnud sõidukile.

10. Kolleegium märgib esmalt seda, et üldjuhul võib asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise

nõudeõiguse maksma panna üksnes kahjustatud asja omanik; kahju hüvitamise nõude ulatuse

määramisel võib asja omanik tugineda mh VÕS §le 132 (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 32112913, p 24).

11. Järgnevalt analüüsib kolleegium liisinguvõtja õiguslikku seisundit tema valduses oleva vara

(liisingueseme) kahjustamise või hävimise korral ning ka liisinguandja kui liisingueseme omaniku

eeldatavaid huvisid liisingueseme kahjustamise või hävimise korral.

11.1. VÕS § 361 kohaselt on liisinguvõtjal kohustus maksta liisinguandjale liisingueseme

kasutamise eest tasu. VÕS § 363 pde 2 ja 3 kohaselt peab liisinguvõtja liisingueset säilitama

tavapärase kulumise piires ning tagastama lepingu lõppemisel eseme liisinguandjale seisundis, mis

vastab tavapärasele kulumisele. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja

kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. VÕS § 366 kohaselt on

liisinguvõtjal mh liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise korral õigus öelda

liisinguleping üles. VÕS § 367 lgtest 1, 2 ja 4 tulenevad mh sellise ülesütlemise tagajärjed, milleks

on eelkõige liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis

seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud

ulatuses, milles need ei ole juba kaetud tasutud liisingumaksetega (lg 1), tehes sellest lubatud

mahaarvamised (lg 2).

6(8)

2-16-3600

11.2. Nimetatud sätete koostoimest tuleneb seega liisinguvõtja jaoks risk tasuda kokkulepitud

liisingumakseid ka sellisel juhul, kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks. Samuti

kannab liisinguvõtja VÕS § 367 lgst 3 tulenevalt selle asjaolu riisikot, et liisingueseme väärtus on

kahjustamise korral liisinguandjale tagastamise hetkel väiksem, kui oleks kahjustamata asja väärtus.

11.3. Liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna seaduse kohaselt üldjuhul ei liisinguga

ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3212906,

p 25) ega ka asja juhusliku hävimise riisikot (VÕS § 364). Riigikohus on eelmises lauses viidatud

otsuse ps 25 ja 11. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3214014 tehtud otsuse pdes 23 ja 24 leidnud mh

viitega VÕS § 401 lgle 2 (liisinguleping on ühtlasi krediidileping) ka seda, et liisinguandjal puudub

liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Sellest on

praegusel juhul õigesti lähtunud ka ringkonnakohus. Riskijaotuse kohta kasutusrendi tüüpi

liisingulepingu puhul vt täiendavalt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3214014,

pd 24, 30.

Kolleegium märgib, et ka kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus)

sõlmimise üheks eesmärgiks saab pidada liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamist.

11.4. Lõpetuseks nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kindlustusandja ei saa vabaneda

vastutusest ainuüksi seetõttu, et nõude esitas liisinguvõtja, mitte liisinguandjast haagise omanik. See

ei ole kassatsioonkaebuses väidetav karistuslik järeldus, vaid tugineb hageja nõudeõigust

kinnitavatele õigusnormidele. Samuti ei välista nõudeõiguse olemasolu asjaolu, et hageja ei ole

andnud ega saa tuvastatud asjaoludel anda kostjale üle kahjustatud haagist. See asjaolu võib

LKindlS § 26 lg 8 teise lause kohaselt mõjutada kindlustushüvitise suurust. Kui kahjustatud asi

antakse tagasi liisinguandjale, tuleb selle väärtust ja saadavat kindlustushüvitist arvestada

liisinguvõtja ja liisinguandja omavahelistes suhetes.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et hagejal kui liisinguvõtjal on õigus esitada

kostja vastu kahju hüvitamise nõue (vt p 11). Kahju hüvitamise nõude õigusliku aluse ning ulatuse

kohta märgib kolleegium lisaks eespool toodule järgmist, täiendades selles osas mh ka

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

12.1. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja valduses olnud haagisele kahju põhjustanud

sõiduki suhtes oli sõlmitud kindlustusleping kostjaga. Esitatud asjaolude kohaselt on kostja teinud

ka kahju (osalise) hüvitamise otsuse (I kd, tl 127 jj), millega otsustas kanda hageja kontole üle

4379 eurot 40 senti.

12.2. Kuna praeguses asjas oli tegemist liiklusõnnetusega, tuleb kahju hüvitamise nõude aluse ja

ulatuse väljaselgitamiseks esmalt analüüsida LKindlS sätteid. LKindlS § 23 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt

võib kahjustatud isik kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude

kindlustusandja vastu mh siis, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees kas VÕS § 1057

alusel või võlaõigusseaduse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel.

LKindlS § 35 lg 1 p 1 kohaselt on kahjustatud isikul võimalik kahju hüvitamist nõuda

mh kindlustusandjalt, kes on kindlustanud sõidukiga, millega kindlustusjuhtum põhjustati, kahju

tekitamisest tuleneva vastutuse.

12.3. Kolleegiumi hinnangul tuleb kahjustatud isikuks LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 tähenduses

lisaks liisinguandjale kui asja omanikule pidada ka liisinguvõtjat kui asja valdajat, kes kannab selle

asja hävimise ja kahjustamise riisikot ning keda tuleb seetõttu selles küsimuses käsitada omanikuga

7(8)

2-16-3600

samasugust nõudeõigust omava isikuna. Nii annavad ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 kannatanule

õiguse nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju tekitati kannatanu omandi, sellega

sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

Eelnevast tuleneb koos VÕS § 73 lgga 1 ka see, et liisinguvõtjat ja liisinguandjat saab käsitada

solidaarvõlausaldajatena, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist vaid üks kord. VÕS § 73 lg 1

kohaselt, kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita

mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud

solidaarvõlausaldajad.

12.4. Ka kahju hüvitamise nõude ulatuse osas kehtib esmalt LKindlS, täpsemalt § 26, mille lg 1

kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lgtes 1–3 sätestatut

LKindlS §st 26 tulenevate erisustega. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel maakohtus hageja nõude

ulatus kindlaks määrata LKindlS § 26 ja VÕS § 132 lgte 1 ja 3 koostoimes.

13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et hageja sõlmitud liisinguleping reguleerib

üksnes tema kui liisinguvõtja ning liisinguandja vahelisi suhteid, mh võimaliku kahjuhüvitise saaja

kohta. See ei tähenda aga, nagu puuduks hagejal eespool käsitletud õigusnormide alusel nõudeõigus

kostja vastu.

14. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus määras tsiviilasja hinna

valesti. Maakohus ei teinud vaheotsust, mis võimaldanuks kohaldada TsMS § 137 lgs 5 sätestatud

vähendatud tsiviilasja hinda. Samas pole ringkonnakohus eelduslikult lähtunud ka TsMS § 137

lgst 5 ning on tõenäoliselt lähtunud TsMS § 132 lgst 1. Hageja on aga maakohtus taotlenud

19 690 euro 31 sendi väljamõistmist ning apellatsioonkaebuse esitamisel ei olnud alust seda hinda

muuta, kuna maakohus ei teinud vaheotsust, vaid jättis hageja nõude rahuldamata. Kuna asja

menetlus jätkub maakohtus, siis on otstarbekas vähem makstud riigilõivu küsimus lahendada koos

menetluskulude jaotuse ja menetluskulude kindlaksmääramise otsustamisega sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

Tsiviilasja hind Riigikohtus on samuti 19 690 eurot 31 senti. Kostja taotleb, et jõusse jääks

maakohtu otsus, millega jäeti rahuldatama haginõue 19 690 euro 31 sendi väljamõistmiseks kostjalt.

TsMS § 140 lg 2 esimese lause kohaselt pidi kostja tasuma kassatsioonkaebuselt kautsjonit

196 eurot 90 senti. Kostja on tasunud kautsjonit 100 eurot. Seega on ta tasunud kautsjonit 96 eurot

90 senti vähem. Vähem makstud kautsjon tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi riigi kasuks välja mõista.

TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

15. Kuna asi saadetakse jõusse jääva ringkonnakohtu otsuse alusel uueks menetlemiseks

maakohtusse, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise

lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.

16. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks

Villu Kõve

Malle Seppik

8(8)