2-07-39570/406 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-07-39570

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu

Kõve

Kohtuasi

Osaühingu Forbrist hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP

(pankrotis), Borgino Consulting Ltd, Cranbrook Holding

OÜ, TKE Kinnisomandi Osaühingu (pankrotis), Osaühingu

Lamaran Grupp, osaühingu Bulean ja Gatsby OÜ vastu

nõude, täiendava nõude, nende rahuldamisjärgu ja

pandiõiguse tunnustamiseks Aktsiaseltsi TKE GRUPP

(pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Forbrist kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

643 212 eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Forbrist, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Vahur Krinal

Kostja Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Martin Tälli

Kostja Borgino Consulting Ltd (c/o Trident Trust Company

(B. V. I.) Limited), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Maksim Greinoman

Kostja Cranbrook Holding OÜ, seaduslik esindaja Jaanus

Glaase, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Markus

Kostja TKE Kinnisomandi Osaühing (pankrotis), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Raul Markus

Kostja Osaühing Lamaran Grupp, seaduslik esindaja Leonid

Jakerson

2-07-39570

Kostja osaühing Bulean, seaduslik esindaja Leonid Jakerson

Kostja Gatsby OÜ, seaduslik esindaja Jaanus Glaase ja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Markus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. november 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-39570

ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada Osaühingu Forbrist kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Osaühingule Forbrist kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Forbrist (hageja) esitas 25. septembril 2007 hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis)

(kostja I, pankrotivõlgnik), Borgino Consulting Ltd (kostja II), Cranbrook Holding OÜ (kostja III),

TKE Kinnisomandi Osaühingu (pankrotis) (kostja IV), Osaühingu Lamaran Grupp (kostja V) ja

osaühingu Bulean (kostja VI) vastu, milles palus tunnustada 42 462 241 krooni 31 sendi suurust

nõuet (30 000 000 krooni esimeses rahuldamisjärgus ja 12 462 241 krooni 31 senti teises

rahuldamisjärgus) kostja I pankrotimenetluses ning nõuet tagavat kommertspanti suurusega

30 000 000 krooni. Hageja esitas 2. novembril 2007 samade kostjate ja Gatsby OÜ (kostja VII)

vastu hagi, milles palus tunnustada täiendavat 20 000 000 krooni (1 278 232 euro 97 sendi) suurust

nõuet ja seda tagavat kommertspanti suurusega 30 000 000 krooni (1 917 349 eurot 46 senti) kostja I

pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 2-07-46213 (Ia kd, tl 2–5). Kohus liitis hagid ühte menetlusse.

Harju Maakohus jättis 21. oktoobri 2011. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 28. septembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis tunnustamata

hageja 20 000 000 krooni suuruse nõude (täiendava nõude) ja kommertspandiõiguse.

Ringkonnakohus saatis tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, leides, et maakohus

ei täitnud nõuetekohaselt eelmenetluse ülesandeid osas, mis puudutas 22. maist 2003 kuni

20. juunini 2005 tekkinud osa täiendavast nõudest. Maakohtu otsus jõustus osas, millega maakohus

jättis hagi rahuldamata 42 462 241 krooni 31 sendi suuruse nõude tunnustamiseks, kui Riigikohus

jättis hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Edasine menetlus puudutas algselt tsiviilasjas

nr 2-07-46213 esitatud, kuid käesoleva asjaga liidetud hageja 20 000 000 krooni suurust täiendavat

nõuet, mis oli tagatud 30 000 000 krooni suuruse kommertspandiga.

Hagiavalduse kohaselt pidas pankrotivõlgnik kinni ja kasutas oma majandustegevuses ära hageja

omandis olnud tööstusseadmete (seadmed) tarbimisväärtuse. Hageja omandas 22. mail 2003

sõlmitud müügilepinguga Ühisliisingu AS-lt 15 796 598 krooni 12 senti maksvad tööstusseadmed.

Seadmete omandiõigus, kaudne valdus ja väljanõudeõigus läksid hagejale üle samal päeval.

Seadmed asusid müügilepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku valduses. Hageja ja pankrotivõlgnik

sõlmisid mitmeid erinevaid kokkuleppeid, sh nii seadmete rendile andmise kui ka müügi kohta ning

seadsid hageja varaliste nõuete tagamiseks 30 000 000 krooni suuruse kommertspandi. Kokkulepete

kohaselt pidi pankrotivõlgnik tasuma kokkulepitud müügisumma hagejale osamaksetena kolme

aasta jooksul.

2(8)

2-07-39570

15. novembril 2004 kuulutati välja pankrotivõlgniku esimene pankrotimenetlus, kus 6. juulil 2005

kinnitatud kompromissi raames välistati hageja kui pankrotivõlgniku pandiga tagatud nõudega

võlausaldaja õigus pandiõigusest tulenev nõue maksma panna ja lepiti kokku, et seadmed jäävad

pankrotivõlgniku valdusesse. Seadmete tagastamise tähtajas kokku ei lepitud. Pankrotivõlgnik andis

10. jaanuaril 2006 sõlmitud üürilepinguga tootmiskompleksi, sh hagejale kuulunud seadmed üle

Cranbrook OÜ-le. Pankrotivõlgniku teine pankrot kuulutati välja 4. aprillil 2007 ning sellel ajal olid

seadmed endiselt pankrotivõlgniku valduses. 20. juunil 2008 müüs pankrotihaldur seadmed

kolmandale isikule (VI kd, tl 187).

Hageja leidis, et tema 20 000 000 krooni suurune täiendav nõue tuleneb pankrotivõlgniku ja

Ühisliisingu AS vahel sõlmitud liisingulepingutest. Hageja nõue jäi kostjate vastuväidete tõttu

pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja palus, et kui kohus leiab, et tegemist on lepinguvälise

alusetu rikastumise nõudega, määrata hüvitise suurus kohtu äranägemisel.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, leides, et hageja ei ole

esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks nõude olemasolu, sh nõude tekkimine, selle sisu ja kehtivus.

Hageja ja Ühisliisingu AS vahel sõlmitud seadmete müügileping ei tõenda hageja nõuet

pankrotivõlgniku vastu. Hagejal ja pankrotivõlgnikul puudus seadmete kasutamiseks lepinguline

suhe ning hageja nõue majandusaasta aruannetes ei kajastunud. Tõendamata on asjaolu, et hageja

väidetav nõue oleks tagatud kommertspandiga. Hageja ei ole tõendanud kokkulepet seadmete

kasutamise tasu kohta. Tõendamata on asjaolu, et pankrotivõlgnik andis üürile hagejale kuulunud

seadmed, sai sellest tulu ja on hagejale kuuluva vara ära kasutanud. Hageja nõue on aegunud. Oma

käitumisega aastatel 2003–2007 jättis hageja võlgnikule mulje, et ta ei nõua seadmete väidetava

kasutamise eest tasu. Nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Alusetust rikastumisest tulenevat

nõuet ei saa tagada kommertspandiga. Kuivõrd pankrotivõlgnik ei saanud seadmete valdust endale

ebaseaduslikult, ei saa nõude aluseks olla alusetu rikastumise sätted.

3. Harju Maakohus jättis 21. veebruari 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, leides, et hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid seadmete tasuta kasutamise kokkuleppe

võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 mõttes alates müügilepingu sõlmimisest 22. mail 2003. Kuna hageja

ei tõendanud, et ta andis seadmed kasutada tasulise lepingu alusel, ei ole hagejal tasunõuet ja

seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka pandiõiguse tunnustamise nõue.

Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjad

vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus järgis ringkonnakohtu antud juhiseid, ning heitis hagejale ette,

et hageja ei kõrvaldanud nõude ebaselgust vaatamata sellele, et maakohus tegi hagejale ettepaneku

hagiavaldust täpsustada. Hageja väitis, et tema ja pankrotivõlgniku vahel oli kokkulepe vara tasulise

kasutamise kohta, kuid ei osanud välja tuua, millisest õigussuhtest kokkulepe tuleneb, millised olid

selle kokkuleppe tingimused ning kuidas kujunes neist lähtudes nõude suurus.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi VÕS § 28 lg 1 kohaselt eeldatakse majandus- või kutsetegevuses

sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised, ei ole kohtul võimalik olukorras, kus hagejal ei ole

endal selge, millise lepinguga on tegemist, määrata lepingu tingimusi ja hinda VÕS § 27 lg 2 ja § 28

3(8)

2-07-39570

lg 2 järgi. Kohus ei pidanud määrama hageja nõude suurust ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 233 lg-te 1 ja 2 alusel. Maakohus leidis õigesti, et nõude puudumise tõttu ei saa

tunnustada ka seda tagavat pandiõigust, sest pankrotimenetluses ei ole pandiõigusel ilma nõudeta

tähendust.

5. Riigikohus rahuldas 3. juuni 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-63-15 hageja

kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Riigikohus tõi välja, et asja uuel läbivaatamisel ei ole ringkonnakohus seotud maa- ega

ringkonnakohtu eelnevates lahendites tehtud järeldusega, et poolte vahel oli leping seadmete

kasutamise kohta (vt TsMS § 693 lg-d 1 ja 2). Riigikohus leidis, et ringkonnakohtul tuleb hinnata,

kas hageja ja pankrotivõlgnik olid sõlminud seadmete kasutamiseks lepingu, ning juhtis sealjuures

tähelepanu sellele, et kui ringkonnakohus asub asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et poolte vahel

ei olnud lepingulisi suhteid, peab ringkonnakohus võtma tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 seisukoha

hageja alternatiivsete väidete kohta, st kas hageja nõue võiks olla põhjendatud VÕS § 1037 alusel.

Sealjuures tõi Riigikohus välja, et kui hagejal on pankrotivõlgniku vastu nõue, peab ringkonnakohus

andma hinnangu ka aegumise vastuväitele ja pandiõiguse tunnustamise nõudele. Kui hagejal ei ole

pankrotivõlgniku vastu nõuet, puudub alus tunnustada ka kommertspandiõigust.

Riigikohus tõi välja, et kui ringkonnakohus asub seisukohale, et poolte vahel oli leping, peab ta

hindama, kas pooled leppisid kokku seadmete kasutamises tasuta või selliselt, et pankrotivõlgnikule

pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta, st leping on kehtiv ka tasu kokkuleppeta

(vt VÕS § 27 lg 1). Kui tasuta kasutamise lepingu sõlmimine ei leia tõendamist, peab

ringkonnakohus hindama, kui suurt tasu pidi pankrotivõlgnik hagejale seadmete kasutamise eest

maksma.

Tasu arvestamise aluste osas nõustus Riigikohus kohtutega, et kohus ei pea otsustama lepingulise

tasu suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 järgi, sest vähemalt üldjuhul saab

seadmete kasutamisest tuleneva kasutuseelise väärtust tõendada. Sealjuures leidis aga Riigikohus, et

kui hageja nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28

lg 2 järgi, siis peab hageja tõendama lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki

lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele

mõistliku tasu suuruse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. märtsi 2017. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Harju Maakohtu 21. veebruari 2014. a otsuse TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata,

kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus muutis hagi hinda ja luges õigeks hinnaks

1595 eurot. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus tuvastas, et poolte vahel oli lepinguline suhe seadmete kasutamiseks ja hagejale oli

seadmete omandiõigus üle läinud. Lepingu olemasolu järeldub poolte käitumisest ning seda kinnitab

ka pankrotivõlgniku vastus, kus on öeldud, et maakohus tuvastas põhjendatult tasuta kasutamise

lepingu olemasolu (VIII kd, tl 26–30). Ringkonnakohus leidis, et selleks, et tuvastada, kas seadmete

kasutamine oli ette nähtud tasu eest või tasuta, on maakohus vääralt jaotanud tõendamiskoormise.

Kuna majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse VÕS § 28 lg 1 kohaselt, et

need on tasulised, pidid kostjad tõendama, et tegemist oli tasuta kasutamise lepinguga. Kuna kostjad

ei tõendanud, et seadmete kasutamine pidi toimuma tasuta, tuleb eeldada, et leping oli tasuline.

4(8)

2-07-39570

Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel ei olnud konkreetset

tasukokkulepet, ning leidis, et tasukokkulepe oli lepingu oluline tingimus, kuid pooled soovisid

lepingulist suhet sõltumata sellest, et tasukokkulepet ei olnud. Ringkonnakohus leidis, et kuna

pooled ei ole esitanud andmeid, millele tuginedes saaks tasu kindlaks määrata lepingu olemuse või

tavade ja praktika järgi VÕS §-de 25 ja 29 mõttes, tuleb lähtuda VÕS § 28 lg-st 2, mille järgi tuleb

tasuda seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga

vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tavalist tasu ega

mõistliku tasu suurust välja toonud ega tõendanud. Seda ei tõenda pankrotivõlgniku ja

Cranbrook OÜ vahel 10. jaanuaril 2006 sõlmitud üürileping (III kd, tl 26–30), sest ühingud olid

omavahel seotud ning üürile anti kogu kompleks, sh seadmed, misjuures seadmete eraldiseisvas

üürihinnas kokku ei lepitud. Samuti ei saa seadmete kasutuseeliseid tõendada tootmiskompleksi ja

seadmete jääkväärtuste suhtest, sest see ei näita, milline oleks olnud seadmete üürihind eraldi.

Seadmete kasutuseeliste väärtust ei tõenda ka seadmete eest Ühisliisingu AS-le tasutud

kapitalirendilepingute maksed, sest need ei näita kasutuseeliste suurust. Seadmete kasutuseeliste

väärtust ei saa tõendada ka seadmete väärtuse vähenemise kaudu, lähtudes seadmete ostuhinna ja

hilisema müügihinna vahest (VI kd, tl 187–208), sest see ei tõenda seadmete kasutamise eest

tavaliselt makstava või mõistliku tasu suurust. Muid tõendeid hageja esitanud ei ole ning ei ole alust

kohaldada ka TsMS § 233.

Ringkonnakohus märkis, et hageja tugines nõude esitamisel ka asjaolule, et pankrotivõlgnik müüs

hagejale kuuluvad seadmed ära. Ringkonnakohus leidis, et kuna seadmed võõrandati pärast seda,

kui hageja esitas haldurile nõudeavalduse, ning nõude tunnustamist saab pankrotiseaduse

(PankrS) § 107 alusel nõuda üksnes kaitsmiseks esitatud ulatuses, ei saa hageja seadmete müümisele

nõude tunnustamise vaidluses tugineda. Kuna hageja saaks ka vara välistamise õigust kasutades

nõuda maha müüdud seadmete eest hüvitist PankrS § 123 lg 4 alusel pankrotivara arvel, ei saa ta

nõuda selles ulatuses nõude tunnustamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et pooled olid küll kokku

leppinud seadmete kasutamises tasu eest, kuid hagejale tuleb jätta seadmete kasutamise eest tasu

täies ulatuses välja mõistmata, sest hageja pole tasu suurust tõendanud. VÕS § 28 lg 2 sätestab kaks

võimalust tasu suuruse arvestamiseks – tavaliselt tasutav hind või selle puudumisel mõistlik hind.

Kuna kostjad ei tõendanud tavaliselt tasutava hinna puudumist, mis on negatiivne asjaolu ja mille

tõendamiskoormis oli kostjatel, siis ei saanud kohus hindamata jätta mõistliku tasu suurust.

Mõistliku tasu suurus ei ole tõendamisese, vaid tegemist on hinnangulise kategooriaga sarnaselt

viivise mõistlikule suurusele, mida kohus peab hindama diskretsiooniõiguse alusel. Mõistliku tasu

suuruse hindamata jätmisega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme.

Ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole mõistliku tasu suurust välja toonud, on vastuolus

toimiku materjalidega. Hageja viitas, et kasutuseeliseid on võimalik arvestada osana

tootmiskompleksi üürihinnast või seadmete väärtuse vähenemisest lähtudes. Põhjendamatult on

kohaldamata jäetud TsMS § 233. Lisaks on olukorras, kus kohus leiab, et hageja ei ole enda nõude

suurust piisavalt täpselt tõendanud, nõude täies ulatuses rahuldamata jätmine põhjendamatu.

5(8)

2-07-39570

8. Kostjad I–V vaidlesid hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostjad VI ja VII kassatsioonkaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja asi

tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Poolte vaidlus kassatsiooniastmes puudutab hageja 1 278 232 euro 97 sendi (20 000 000 krooni)

suurust täiendavat nõuet ja sellega seotud 1 917 349 euro 46 sendi (30 000 000 krooni) suuruse

kommertspandi tunnustamist. Jõustunud on Harju Maakohtu 21. oktoobri 2011. a otsus, millega

jäeti rahuldamata hageja hagi 42 462 241 krooni 31 sendi suuruse nõude tunnustamiseks. Pooled

vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja ja pankrotivõlgniku vahel oli hagejale kuulunud

tööstusseadmete kasutamiseks leping, kas hageja pidi seadmete kasutamise eest tasu saama ning

milline peaks olema tasu suurus.

Ringkonnakohus tuvastas, et hageja ja pankrotivõlgniku vahel olid seadmete kasutamiseks

lepingulised suhted, ning leidis, et kuna kostjad ei tõendanud, et pooled olid kokku leppinud

seadmete tasuta kasutamises, tuleb eeldada, et leping oli tasuline, ei vaielda selle üle, et hageja ja

pankrotivõlgniku vahel tasukokkulepe puudus. Ringkonnakohus leidis, et kuna poolte esitatud

asjaoludest tulenevalt ei saa seadmete kasutamise eest ettenähtud tasu kindlaks määrata lepingu

olemusest või muudest asjaoludest lähtuvalt VÕS §-de 25 ja 29 järgi, tuleb seadmete kasutamise

tasu kindlaks määrata VÕS § 28 lg-st 2 lähtudes. Ringkonnakohus ei rikkunud eeltoodud järeldusi

tehes menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu

nende järeldustega.

11. Hageja tõi ringkonnakohtule 20. novembril 2015 esitatud menetlusdokumendis (IX kd, tl 33)

välja, et asjas on vaidlus järgnevate tööstusseadmete kasutamisega seotud tasu üle: elektritõstuk

Stiil R60-40, diiseltõstuk Komatsu FD70HD-7, diiseltõstuk Kalmar DC 18-750, purustaja Weima

WL 15/45kW, teleskooplaadur JCB 540-70, briketi press B70; sorteerimis- ja pakkimisliin Kallfass;

järkamisliin OptiCut 302/1, sõrmjätkamisliin HS120, OptiControl mõõtestend,

prohvililihvimismasin Rondomat 960, saeketta teritusautomaat Hector 600, CIT Meccanica.

Kolleegium andis ringkonnakohtule käesolevas asjas tehtud varasema otsuse p-s 13 (asi

nr 3-2-1-63-15) juhise, et kui tasuta kasutamise leping ei leia tõendamist, tuleb ringkonnakohtul

hinnata, kui suurt tasu pidi pankrotivõlgnik hagejale seadmete kasutamise eest maksma. Kolleegium

selgitas lahendi p-s 15, et kasutuseeliste suuruse arvestamisel ei saa seadmete kasutuseeliste suuruse

väljaselgitamisel kasutuseeliste suuruse hindamist kohtu siseveendumuse alusel TsMS § 233 lg 2

mõttes kohaste põhjenduste esitamisel küll välistada, kuid üldjuhul ei ole sätte kohaldamiseks

kasutuseeliste arvestamisel alust, sest nende suurust on võimalik tõendada.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja pidi tõendama, milline oli VÕS § 28 lg 2

kohaselt nende seadmete kasutamise eest tavaliselt tasutav hind või selle puudumisel vastavalt

asjaoludele mõistlik hind. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine

ei olnud ebamõistlikult raske, siis ei olnud alust kohaldada ka TsMS § 233. Kolleegium leiab aga, et

ringkonnakohus jättis ebaõigesti hageja nõude tervikuna rahuldamata ja tuvastamata, milline oli

tema hinnangul tavaliselt makstav tasu või mõistlik tasu VÕS § 28 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus

rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tasu suuruse väljaselgitamiseks vajalikud menetlustoimingud

TsMS § 693 lg 1 teise lause mõttes tegemata.

6(8)

2-07-39570

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 ja § 351 lg 1

mõttes, jättes võtmata seisukoha, kas vaidlusaluste tööstusseadmete tavalise kasutustasu suurust on

võimalik kindlaks määrata, ning jättes hageja tõendid tähelepanuta ka mõistliku tasu hindamisel.

Kolleegium selgitab, et VÕS § 28 lg 2 näeb ette kaks järjestatud võimalust, kuidas konkreetse

tasukokkuleppe puudumisel tasu arvestada. Ringkonnakohus peab esiteks andma hagejale tõendite

esitamiseks tähtaja, et hagejal oleks võimalus tõendada VÕS § 28 lg 2 esimese alternatiivi mõttes,

milline oli eelnimetatud tööstusseadmete kasutamise lepingu sõlmimise ajal selliste seadmete

kasutamise eest makstav tavapärane tasu, või tõendada, et selliste seadmete kasutamise eest

tavapäraselt makstav tasu puudus. Kuigi tegemist on tööstusseadmete kogumiga, saab hageja

tavaliselt makstava tasu tõendamisel siiski lähtuda näiteks ka üksikute tööstusseadmete võimalikest

toonastest üürihindadest ja need liita. Kui hageja on esitanud selge arvestuse võimalike seadmete

üürihindade kohta, saavad kostjad esitada arvestuse kohta vastuväiteid. Hagejal on võimalik ka

tõendada, et seadmete kasutamise eest tavapärane tasu puudub. Kolleegium on kasutuseeliste

suuruse tõendamisel viidanud võimalusele kasutada võrreldavaid üürikuulutusi (vt nt Riigikohtu

26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-69-13, p 21). Tavapärase tasu puudumist on võimalik tõendada näiteks võrreldavate

seadmete üürikuulutuste puudumisega, võimalik on esitada asjatundja arvamus või teha ekspertiis.

Kolleegium lisab, et vaid juhul, kui hageja tavapärast tasu või selle puudumist ei tõenda, saab

ringkonnakohus jätta tasunõude täies ulatuses rahuldamata.

14. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et vaidlusaluste seadmete tavapärast tasu ei

ole mõistlikult võimalik välja selgitada, peab ringkonnakohus andma hagejale võimaluse tõendada

mõistliku tasu suurust VÕS § 28 lg 2 teise alternatiivi mõttes. Hagejal on võimalik tõendada

tavapärase tasu puudumisel mõistliku tasu suurust näiteks analoogsete seadmete kasutustasust

lähtudes, tuua välja praegused seadmete üürihinnad ja neid korrigeerida arvestades elukalliduse

tõusu. Võimalik lähtealus on ka seadmete amortisatsioon kasutusperioodil, millele on juurde lisatud

kasumiosa.

Kolleegium leiab siinjuures, et ringkonnakohus jättis ekslikult 1. veebruaril 2017 tehtud tõendite

kogumise taotluse lahendamisel andmata hagejale võimaluse esitada uusi tõendeid. Kolleegium on

varasemas praktikas leidnud, et kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse rikkumise korral saab

ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada

apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid, ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu

uute tõendite vastuvõtmist (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12).

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma esmalt hinnangu, kas võimalik on tuvastada

lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest

tavaliselt tasutav hind VÕS § 28 lg 2 esimese alternatiivi mõttes. Kui ringkonnakohus leiab, et

hageja on tõendanud tavalise tasu puudumise, peab ringkonnakohus tuvastama, milline on vastavalt

asjaoludele mõistliku tasu suurus VÕS § 28 lg 2 teise alternatiivi mõttes.

15. Kolleegium peab vajalikuks muuta TsMS § 137 lg 11 alusel asja hinda, sest kohtud on määranud

asja hinna valesti.

Hageja esitas kassatsiooniastmes vaidluse all oleva täiendava haginõude maakohtusse 1. novembril

2007 (Ia kd, tl 2). Hagi hind tuleb kindlaks määrata hagi maakohtusse esitamise aja seisuga toona

7(8)

2-07-39570

kehtinud õiguse alusel (TsMS § 123, § 137 lg 1), seega tuleb hagi hind kindlaks määrata

1. novembri 2007 seisuga sel ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud

regulatsiooni alusel. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et nõude tunnustamise hagi

hind on hüve väärtus, mille saamise õigus on hagejal hagi rahuldamisel, arvestades

pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäolist ulatust (Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 12). Kolleegium on lisanud, et kui olemasolevate ja

täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata,

milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks ebaselgeks jäänud

osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul

50% (Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 11). Eelnevast tulenevalt

leiab kolleegium, et käesolevas asjas on hagi hind 643 212 eurot 90 senti ehk pool 1 278 232 eurost

97 sendist (20 000 000 kroonist).

16. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Tambet Tampuu

Peeter Jerofejev

Villu Kõve

8(8)