3-16-1491/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. detsember 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1491

Haldusasi

RK kaebus Maksu- ja Tolliameti 20.05.2016 otsuse nr

13-1/0623 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti

kohustamiseks vaatama kaebaja maksuvõla ajatamise

taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – RK, volitatud esindaja v.adv Priit Raudsepp

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Andreas Aas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

RK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta RK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2017.

a otsus haldusasjas nr 3-16-1491 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.01.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-16-1491

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. RK-l on 16.01.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/1972-37 alusel füüsilise isiku tulumaksu võlg

summas 1 691 424,81 eurot ja aastate 2013–2015 eest määratud maamaksu võlg summas 16

025,58 eurot. Maksuvõlale lisandub intress.

2. RK esitas Maksu- ja Tolliametile (MTA) 24.11.2015 maksuvõla ajatamise taotluse, mille

maksuhaldur jättis 01.03.2016 otsusega nr 13-1/0376 rahuldamata.

3. RK esitas 31.03.2016 (MTA-s registreeritud 01.04.2016) maksuvõla ajatamise taotluse

neljaks aastaks 500 euro suuruste kuumaksetega. Taotleja ei pidanud vajalikuks hüpoteekide

seadmist, kuna isiku kõigile kinnistutele on seatud käsutamise keelumärked. Taotlejale

kuuluvast 14 kinnisasjast kahe (looduskaitse all oleva kinnisasja) müügi osas on taotleja

pöördunud riigi poole müümise sooviavaldusega. Nende kinnisasjade müügist tasutakse

maksuvõlg.

4. MTA jättis taotluse 20.05.2016 otsusega nr 13-2/0623 maksukorralduse seaduse (MKS) §

112 lg 1 ning lg 4 p-de 4 ja 6 alusel rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole taotluse esitaja

maksuvõla tasumise ajatamise tagamiseks tagatist puudutavaid dokumente esitanud ega

alustanud maksuvõla vähendamist. Kahe looduskaitse all oleva kinnistu müümisega Eesti

Vabariigile ei saa arvestada, kuna tehingu aeg ei ole fikseeritav ning kinnistute väärtust ei ole

hinnatud. Maksuhaldur ei pidanud tingituna maksuvõla suurusest, soovitud ajakavast, senisest

maksedistsipliinist ning tagatise puudumisest võimalikuks ajakava kinnitamist.

5. RK esitas MTA 20.05.2016 otsusele vaide, mille maksuhaldur jättis 04.07.2016

vaideotsusega nr 6-1/3400-2 rahuldamata. Tagatisena saab käsitada üksnes MKS-s sätestatud

tagatise liike ning kuna maksuhaldur on nõudnud MKS § 112 lg-le 3 tuginedes tagatise

esitamist, siis nende vahel tuli taotlejal valida. Taotleja tagatist ei esitanud. Arvestades taotleja

majanduslikku seisundit ja asjaolu, et tal on kinnisvara, oli ainukeseks võimaluseks hüpoteegi

seadmine. Tagatiseks ei saa lugeda taotleja pangakontode arestimist ja tema kinnisvarale

seatud kasutamise keelumärkeid. Tagatise nõudmisel lähtus maksuhaldur maksuvõla

suurusest, selle tekkimise asjaoludest, soovitud ajatamisperioodist, aegumistähtajast ja

eelnevast maksedistsipliinist. Maksuvõlg on kujunenud taotleja tahtliku tegevuse tulemusena.

Samuti ei olnud taotleja seisuga 05.04.2016 asunud vabatahtlikult maksuvõlga tasuma ega

näidanud seeläbi üles soovi maksuvõla vähendamiseks. Taotlejale kuulub kinnisvara (14

kinnisasja, millest 2 asuvad looduskaitsealal), mille müügi arvelt olnuks võimalik asuda

maksuvõlga vähendama.

Kui taotleja leidis, et 15-päevane tähtaeg tagatist puudutavate dokumentide esitamiseks on

ebapiisav, siis oleks ta saanud taotleda tähtaja pikendamist. Ehkki taotleja on toonud

kinnistute hindamata jätmise põhjustena välja asjaolu, et nende esitamine käib talle üle jõu

ning on keerukas põhjusel, et need on looduskaitse all, siis taotlejale kuuluvast 14 kinnistust

on looduskaitseliste piirangutega vaid 2 kinnistut, milliste müümise sooviga on taotleja riigi

poole pöördunud. Taotlejal on võimalik asuda maksuvõlga vähendama teiste kinnistute

müügist laekuvate rahaliste vahendite arvelt või kui oodata ära looduskaitsealuste kinnistute

3-16-1491

3(9)

võõrandamine, siis selliselt, et selle aja jooksul maksuvõlga aktiivselt vähendatakse ja

esitatakse tagatis.

Maksuhaldur on tagatise nõudmisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Hüpoteegi seadmisel

on vajalik tuvastada kinnistu turuväärtus, kindlustamaks seda, et hüpoteek tagaks maksuvõla

tasumist. Seega peab hindamine olema toimunud usaldusväärselt ja see on tagatud eelkõige

siis, kui selle viivad läbi oma ala asjatundjad, kes ei ole menetluse tulemustest huvitatud (on

sõltumatud). MTA ei olnud kohustatud ega saanudki hüpoteegi seadmisel võtta aluseks

taotleja välja pakutud kinnistute oletatavaid hindasid. Hindamise tulemusel saab otsustada, kas

kõigile kinnistutele on vajalik hüpoteegi seadmine. Samas on taotleja ise väitnud, et ka juhul,

kui kõik temale kuuluvad kinnistud täitemenetluses müüa, et jätku sellest maksuvõla

tasumiseks. See kinnitab, et ka kõigile kinnistutele hüpoteegi seadmine ei pruugi osutuda

ebaproportsionaalseks abinõuks, tagamaks maksuvõla tasumist. 1,3-kordse tagatissumma

määramine on põhjendatud, kuna see on ka turul toimuvate hüpoteegiga tagatud

laenutehingute puhul tavapärane.

Ajatamisperioodi määramine on maksuhalduri kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. Ajatamata

jätmise põhjuseks on eelkõige tagatise esitamata jätmine, mitte aga see, et vaide esitaja on

pakkunud välja 4-aastase ajatamisperioodi. Muutva tingimuse all pidas maksuhaldur silmas

eelkõige võimalikku vaide esitaja majandusliku olukorra muutumist ajatamisperioodi jooksul.

Maksuvõlg on sedavõrd suur, et ilma kinnistuid müümata ei õnnestu vaide esitajal seda

ajatamisgraafiku alusel, tasudes 500 eurot kuus, ära maksta ei 12 kuu ega ka taotletud 4 aasta

jooksul. Taotleja ei ole asunud vabatahtlikult maksuvõlga tasuma, mistõttu ei saa pidada

maksuhalduri kahtlusi selles, et ka ajatamisgraafikust kinnipidamisel võib isik sarnaselt

käituda, põhjendamatuteks. Vaide esitaja käitumine, kus ta ei võta vastu maksuhalduri ja

kohtu poolt esitatud dokumente, ei astu samme maksuvõla vähendamiseks, viitavad pigem

asjaolule, et isik ei soovi maksuvõlga tasuda, vaid üritab üksnes läbi ajatamistaotluste

esitamise edasi lükata võimalikku maksuhalduri poolset sundtäitmise alustamist.

Etteheide ärakuulamisõiguse rikkumise osas on põhjendamatu. Maksuhaldur andis

ajatamistaotluse menetlemise jooksul üheselt mõista, et ajatamistaotluse rahuldamise

eelduseks on tagatise esitamine. Seega ei saanud isikule tulla üllatusena see, et tagatise

esitamata jätmisel jätab maksuhaldur tema ajatamistaotluse rahuldamata. Sellele võimalusele

viitas maksuhaldur ka oma 05.04.2016 tagatise esitamise nõudes. Sisuliselt sai vaide esitaja

siiski ajatamise menetluses oma ärakuulamisõigust kasutada, esitades MTA tagatise esitamise

nõudele oma arvamuse.

6. RK esitas 22.07.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (ja 30.08.2016 kaebuse täpsustuse)

MTA 20.05.2016 otsuse nr 13-1/0623 tühistamiseks ning MTA kohustamiseks vaadata

kaebaja maksuvõla ajatamise taotlus uuesti läbi.

MTA 20.05.2016 otsus on õigusvastane ning selle andmisel on maksuhaldur eksinud

efektiivsuse, vormivabaduse, proportsionaalsuse, maksevõimelisuse ja uurimispõhimõtte

vastu. Maksuhaldur on vääralt teostanud kaalutlusõigust ning nõudnud maksusumma

ületagamist.

Maksuvõla ajatamata jätmine rikub olulises ulatuses kaebaja ja avalikke huve, kuna

täitemenetluses vara realiseerimisel on kinnistute väärtus madalam ning täitemenetluses vara

võõrandamisel jääks oluline osa maksusummast laekumata. Kaebajale kuuluvad muu hulgas

kaks kinnistut Pirita jõeoru maastikukaitsealal, mille piirangud muudavad need sisuliselt

väärtusetuks. Võimalus on kinnistud võõrandada riigile selliselt, et nende hinna määramisel

võetakse aluseks eeldus, et looduskaitselised piirangud kinnisasjal puuduvad. Võrreldes

3-16-1491

4(9)

täitemenetluses

kinnistute müümisega tähendab see märgatavalt kõrgemat hinda.

Täitemenetluses kinnistute võõrandamisel jääks maksuvõlg väga suures ulatuses ka kõikide

kinnistute võõrandamisel tasumata.

Tagatise nõudmine on õigusvastane, kuna maksuhaldur on seadnud kõikidele kaebaja

kinnistutele keelumärked ja arestinud kaebaja pangakontod. Et kirjeldatud tagatised ei mahu

MKS §-s 122 toodud tagatise liikide alla, ei anna alust väita, et tagatis puudub.

Ehkki esmakordselt esitas maksuhaldur hüpoteegi seadmise ning hindamisakti esitamise

nõude 05.04.2016 kirjas, siis määrati kaebajale nende esitamiseks 15-päevane tähtaeg, mis on

ilmselgelt liiga lühike. Maksuhaldur ei arvestanud hindamisakti nõudmisel enda hinnanguga,

mille kohaselt on kaebaja majanduslik seis äärmiselt halb, mistõttu käiks hindamisaktide

tellimine ja hüpoteekide seadmine kaebajale tõenäoliselt üle jõu. Ainuüksi hüpoteekide

seadmine toob endaga kaasa kulud kuni 10 000 eurot. Maksuhaldur ei ole arvesse võtnud

kaebaja esitatud andmeid kinnistute võimaliku väärtuse kohta. Näiteks selgitas kaebaja juba

28.04.2015 esitatud taotluses, et ainuüksi kahe looduskaitse all oleva kinnistu väärtus võib

olla 5 544 000 eurot. Maksuhaldur pole vastavaid põhjendusi kahtluse alla seadnud ega neid

ümber lükanud. Igal juhul puudub alus nõuda hüpoteekide seadmist kõigile kaebajale

kuuluvatele kinnistutele. Olukorras, kus kaebajale kuulub kaks väärtuslikku looduskaitse all

olevat kinnistut ning nende müümine on vaid aja küsimus, puudub igasugune õiguslik alus

nõuda, et tagatis peab ületama ajatatava nõude.

Tagatise esitamata jätmine ei tähenda automaatselt, et maksuhalduril puudub õigus ajatamist

kohaldada. Maksuhaldur ei ole esitanud põhjendusi, miks tagatise esitamata jätmine toob

kaasa ajatamise kohaldamata jätmise.

Kaebajale on oluline kindlustunne. Maksuhaldur nõuab tagatist koheselt sundtäidetava

ühishüpoteegina, kuid ajatamine võib lihtsasti lõppeda, samuti ei ole kindlust, et 12-kuuline

maksegraafik pikeneb. Praegusel juhul ei ole aga maksuhaldur soovinud, et ajatamise

lõppemisel hüpoteegid tühistatakse. Seega tähendab hüpoteegiga nõustumine, et ajatamine

võib suvalisel ajal lõppeda ja maksuhaldur võib vabatahtlikult seatud hüpoteeke lihtsasti

realiseerima hakata. Maksuhalduri väide, et maksusummat ei saa ajatada pikemaks perioodiks

kui 12 kuud, on alusetu ning ka otsusest ei nähtu, mis välistab ajakava kehtestamise pikemaks

perioodiks. Niivõrd lühikeseks tähtajaks ajatamise kohaldamine on ebaotstarbekas.

Maksuhalduri tavapraktika on pikema perioodiga ajatamine ning lisaks oleks iga 12 kuu

tagant ajatamise taotluse esitamine ja selle menetlemine asjatult koormav nii kaebaja kui ka

maksuhalduri jaoks. Maksusummad ei ole aegumas ning seda on kinnitanud ka maksuhaldur,

märkides, et maksuvõla sundtäitmise aegumine ei saabu enne 2020. aastat. Kuna maksuhaldur

selles osas oma seisukohti ei põhjenda, siis on rikutud haldusakti põhjendamiskohustust.

Arusaamatuks jääb võimalik ajatamine muutva tingimusega (MKS § 93), kuna maksuhaldur

on jätnud selgitamata selle sisulise tähenduse.

Otsuses on märgitud, et taotluse rahuldamata jätmine on tingitud muu hulgas maksuvõla

suurusest ja senisest maksedistsipliinist. Need ei ole aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks,

vaid toetavad seisukohta, et taotlus tuleb rahuldada. Praegusel juhul on maksuvõlg suur ning

seda olulisem on selle ajatamine. Seejuures on erandlikuks ning ajatamist tugevalt toetavaks

asjaoluks looduskaitseliste maade müük, mis leiab eelduslikud aset mõne aasta pärast.

7. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Maksuhaldur jäi vaideotsuses toodud seisukohtadele. Kuigi tagatise nõudmine on

maksuhalduri kaalutlusõigus, siis praegusel juhul ei saa kõne alla tulla tagatise nõudmata

3-16-1491

5(9)

jätmine. Maksuhaldur ei saa kõrvale kalduda MKS §-s 122 sätestatud tagatise liikidest ning

aktsepteerida tagatisena keelumärkeid või arestitud pangakontosid. Kaebaja väited kahe

looduskaitse all oleva kinnistu väärtuse kohta on paljasõnalised ning tõendamata.

Maksuhaldur on hinnanud kaebaja majanduslikku seisu äärmiselt halvaks, kuid seda eelkõige

suhestatuna võimekusega tasuda äärmiselt suur maksuvõlg. Maksuhaldur ei ole asunud

seisukohale, et kaebaja majanduslik seis on sedavõrd halb, et võimatu oleks kinnistutele

hindamisaktide tellimine ja hüpoteekide seadmisega kaasnevate kulude kandmine. Kaebaja

omab hulgaliselt registervara ning eluliselt ei ole usutav, et kaebaja ei ole suuteline kaasama

vajalikke vahendeid.

8. Tallinna Halduskohus jättis 17.03.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

MKS § 112 lg 4 p 6 annab maksuhaldurile maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel avara

kaalutlusruumi. MKS § 112 lg 4 p 4 kohaldamine eeldab, et tagatise nõudmine peab olema

põhjendatud. Üksnes fakt, et isik tagatist ei esitanud, ei anna alust ajatamise taotlust

rahuldamata jätta, kuna MKS § 112 lg 4 p-s 4 sätestatud alus eeldab haldusorganilt

kaalutlusotsuse tegemist.

Maksuvõla ajatamiseks tagatise esitamise nõude esitas maksuhaldur kaebajale 05.04.2016

kirjaga nr 13-4/011638-1. Ehkki 05.04.2016 kiri on oma põhjendustes tagatise nõudmise

kohta napp, nähtub 05.04.2016 kirjast ja maksuhalduri 21.04.2016 e-kirjast, et maksuhaldur

pidas tagatise nõudmist vajalikuks, arvestades maksuvõla suurust, selle tekkimise põhjust ja

võla pikaajalisust. Lisaks on maksuhaldur tagatise nõudmist selgitanud 20.05.2016 otsuses,

kus maksuhaldur põhjendab tagatise nõudmist maksuvõla suurusega, selle tekkimise

asjaoludega, soovitatud ajatamisperioodi pikkusega ning aegumistähtajaga. Maksuhaldur on

täiendavalt selgitanud, et tagatise nõude esitati muu hulgas ka kaebaja varal lasuvatest

koormatistest lähtuvalt. Võttes aluseks MKS § 112 lg 2, ei saa selliseid kaalutlusi pidada

tagatise nõudmisel meelevaldseteks või asjakohatuteks ning need on kooskõlas tagatise

eesmärgiga.

Maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamise eeldusena tagatise nõudmist ei saa pidada

maksukohustuslasele ebaproportsionaalselt koormavaks ning kohus ei nõustu kaebaja

seisukohaga, mille kohaselt peaks tagatise nõudmise välistama juba ainuüksi asjaolu, et

kaebaja rahaline võimekus on kehv ning kaebaja rahalised vahendid ei võimalda kinnistute

hindamist ja hüpoteekide seadmist.

Kaebaja ei ole vaielnud vastu 20.05.2016 otsuses toodud väitele, mille kohaselt pakkus

maksuhaldur kaebajale välja võimaluse, et ilma eksperthinnanguid esitamata on maksuvõla

ajatamine võimalik, kui kaebajale kuuluvatele kinnistutele seatakse ühishüpoteek summas 4

400 00 eurot, kuid kaebaja ei pidanud ka seda võimalikuks, kui nende seadmisega kaasnevad

talle kulud. Kaebaja pidas tagatise andmist võimalikuks üksnes sel viisil, et temale tagatise

andmisega kulusid ei kaasne. Ühestki õigusaktist ei tulene, et maksuhalduri ülesandeks on

kanda maksuvõla ajatamisega seotud kulusid. Need kulud tuleb kanda isikul, kes maksuvõla

ajatamist taotleb.

Maksuhalduril on nii MKS § 112 lg-st 3 ja lg 4 p-st 4, § 120 lg 1 p-st 1 kui ka

rahandusministri 30.04.2002 määruse nr 60 „Riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise

kord“ (määrus nr 60) § 2 lg-st 1 ja §-st 5 tulenevalt õigus nõuda maksuvõla tasumise ajatamist

taotlenud isikult tagatise esitamist, tagatise esitamise nõuet on maksuhaldur põhjendanud.

Tagatise esitamata jätmisel oli maksuhalduril õigus jätta maksuvõla ajatamise taotlus

rahuldamata.

3-16-1491

6(9)

Maksuhaldur ei ole 20.05.2016 otsuses või 05.04.2016 kirjas toonud välja põhjendusi selle

kohta, miks vaatamata kaebajale kuuluvatele kinnisasjadele seatud keelumärgetele on vajalik

kinnisasjade koormamine hüpoteekidega, kuid see ei too kaasa 20.05.2016 otsuse tühistamist.

Tagatise liigid kehtestab MKS § 122 ning käsutamise keelumärkeid ja pangakonto aresti ei

saa pidada MKS § 122 tähenduses tagatiseks.

Hüpoteekide seadmisel ei saa maksuhaldur lähtuda kaebaja hinnangutest kinnistu võimalikule

väärtusele, kuivõrd hüpoteegi eesmärgiks on tagada nõuet selliselt, et hüpoteegipidajal (isik,

kelle kasuks hüpoteek on seatud) on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud

kinnisasja arvel (asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 1). Tagatise aktsepteerimine ei tohi

kahjustada avalikku huvi (maksude tasumist ja laekumist), mistõttu tuleb kinnistule hüpoteegi

seadmisel tuvastada kinnistu turuväärtus, et hüpoteek tagaks maksuvõla tasumist.

Ehkki 15-päevane tähtaeg tagatise andmise menetluse läbiviimiseks ei pruugi olla piisav, ei

muuda see 20.05.2016 otsust või tagatise nõudmist õigusvastakseks. Kaebaja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et tagatis jäi maksuhaldurile andmata üksnes sel põhjusel, et tal ei olnud

piisavalt aega tagatise andmiseks. Ka ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja

oleks taotlenud tagatise andmiseks pikemat tähtaega. Kaebaja on maksuhaldurile esitanud ka

varasemalt maksuvõla ajatamise taotlusi, kus maksuhaldur on samuti maksuvõla ajatamiseks

tagatist nõudnud. Kaebajale pidi olema teada maksuhalduri seisukoht, et maksuvõla ajatamise

eelduseks on hüpoteekide seadmine, mistõttu juba enne taotluse esitamist oleks kaebajal olnud

võimalik astuda samme kinnistute väärtuse hindamise läbiviimiseks.

Kohus ei nõustu kaebaja väidetega tagatise suurusest ja ületagamisest. Kooskõlas HKMS §

165 lg-ga 2 nõustub kohus maksuhalduri vaideotsuse p-s 19 toodud põhjendustega ega korda

neid. Ehkki MKS, määrus nr 60 või AÕS ei näe ette, et hüpoteek peab tagatavat nõuet ületama

30%, saab seda järeldada AÕS §-dest 346 ja 279, mille kohaselt peab hüpoteek tagama koos

põhinõudega eelduslikult ka sellega seotud kõrvalnõuded ning ka hüpoteegi realiseerimisega

seotud nõuded (kohtumenetluse kulud, täitekulud, kohtuvälised võla sissenõudmise kulud

jne). Kuna AÕS § 341 lg 1 järgi on hüpoteegiga tagatavad nõuded põhinõue ja kõrvalnõuded

ning võla sissenõudmise kulutused (sh täitekulud) tagatud hüpoteegi summa ulatuses, siis

tuleb hüpoteegi seadmisel leppida hüpoteegipidajal hüpoteegisumma piisava varuga.

Maksuhaldur pidas põhjendatuks, et seatav hüpoteek ületaks põhinõuet ja intresse 30%

ulatuses, mida ei saa pidada tavapäratuks või nõuet ületagavaks, kuivõrd maksuhalduri

kohustuseks on nõuda sisse maksuvõlad ning seda tehes ei saa maksuhaldur võtta riigile

põhjendamatuid kulutusi nt vara müügiga täitemenetluses. Selliselt on maksuhaldur tagatise

väärtust ka põhjendanud.

Maksuhaldur ei ole maksuvõla ajatamisest keeldunud üksnes sel põhjusel, et kaebaja keeldus

tagatise esitamisest ning kooskõlas MKS § 112 lg 4 p-ga 6 on maksuhaldur 20.05.2016

otsuses hinnanud ka muid asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla

ajatamist otstarbekaks. Maksuvõla ajatamise korral on kohtupraktika toetanud seisukohta, et

ajatamine on põhjendatud juhul, kui kogutud andmete põhjal on piisavalt alust väita, et

maksuvõla ajatamise tulemusena saab maksuvõlg likvideeritud. Maksuvõla ajatamiseks

põhjust ei ole, kui näib, et taotleja maksuvõla tasumise ajatamise korral siiski ajatatud

maksuvõlga täita ei suudaks. Seega ei saa üksnes maksuvõlglase rahalisest võimekusest

järeldada, et maksuvõla ajatamine on lubatav ja otstarbekas.

Ehkki 20.05.2016 otsuses on MKS § 112 lg 4 p 6 kohaldamise põhjendused napid, on otsuses

MKS § 112 lg 4 p 6 kohaldamise alustena märgitud maksuvõla suurus ja senine

maksedistsipliin. Arvestades MKS § 112 lg-t 2, on eelviidatud asjaolud MKS § 112 lg 4 p 6

alusel keelduva otsuse tegemisel lubatavad kaalutlused. Kaebaja ei ole vaielnud vastu

3-16-1491

7(9)

maksuhalduri seisukohale, mille kohaselt ei ole kaebaja alustanud maksuvõla vähendamist,

samuti ei ole vaidluse all maksuvõla suurus.

Ehkki kaebaja on kaebuses toonud välja ka ajatamise perioodi ning muutva tingimusega

ajakava kehtestamise, ei ole praeguse vaidluse kontekstis kaebaja väited asjassepuutuvad,

kuna ajatamistaotlus on jäetud üldse rahuldamata, mitte rahuldatud 12 kuuks või muutva

tingimusega. Kaebusest ja haldusmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks tagatise

esitanud, kui MTA oleks leppinud pikema ajatamise perioodiga või ajatamiskaeva oleks

kinnitatud muutva tingimuseta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. RK palub 17.04.2017 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsuse

tühistada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Vastustaja ja kohus on jätnud arvestamata ega ole põhjendanud juba antud tagatiste mõju

ajatamise taotluse läbivaatamisele. Maksuhaldur on seadnud kõikidele kaebaja kinnistutele

keelumärked, mis keelavad kinnistute käsutamise. Seega on praktikas välistatud nende

kinnistute võõrandamine. Kui kaebaja ei täida maksukohustust, on vastustajal õigus pöörduda

kohtutäituri poole, kelle ülesandeks on läbi viia täitemenetlus ja kaebaja vara võõrandada.

Saadut kasutatakse maksuvõla tasumiseks. Ajatamiseks antav hüpoteek oleks MKS § 122 p 3

järgi seatud riigi kasuks. Ajatamisele kuuluva summa mittetasumisele oleks samuti järgnenud

täitemenetlus. Sellele vaatamata soovis vastustaja hüpoteekide seadmist kinnistutele, millel oli

juba käsutuskeeld. Keelumärkega kinnistute ja hüpoteegi täitemenetlus on täpselt sama sisu ja

tulemiga. Hüpoteekide seadmine aga tähendab väljaminekut kaebajale.

Kohus ei ole põhjendanud, miks varem antud tagatis ja täiendava tagatisega kantavad kulud ei

oma tähtsust ajatamise üle otsustamisel. See ei võimalda kaebajal veenduda selles, kas kohus

arvestas kaebuses esitatud asjaolude ja põhjendustega. Kohtuotsusest ilmneb hoopis, et ka

kohus nägi vastustaja otsuses asjakohaseid puudusi.

Vastustaja ja kohus on lähtunud MKS § 120 jj ning § 122 jj kitsast grammatilisest

tõlgendusest. Vaidlustatud otsus on tehtud kaalutlusõiguse rikkumisega. Kohus ega vastustaja

ei ole võtnud arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ja otsuse majanduslikku põhjendatust.

Kohus rikkus uurimiskohustust (HKMS § 61 lg 1). Arvestamata on jäetud kinnistute tegelik

hind, põhjendatud ei ole, miks kaebaja kinnistuid tuleb realiseerida kõige vähem tulutooval

viisil. Kaebaja Pirita ürgorus asuvate kinnistute müümine looduskaitseseaduses (LKS) toodud

regulatsiooni alusel on võimalik kordades kõrgema hinnaga kui mistahes muu müümine.

Ajatamata jätmisel peab kaebaja valmistuma kinnistute koheseks sundvõõrandamiseks, millest

saadav tulu on murdosa, võrreldes LKS-s toodud regulatsiooni alusel müümisega.

10. Maksu- ja Tolliamet palub 24.05.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. MTA nõustub halduskohtu põhjendustega.

MKS § 122 annab võimalike tagatiste ammendava loetelu. Keelumärget ei ole tagatiste

nimekirjas. Lisaks juhul, kui hüpoteetiliselt rahuldada kaebaja maksuvõla ajatamise taotlus ja

ajatada maksuvõla tasumine, kohustuks maksuhaldur MKS § 128 lg 2 p 3 koostoimes § 130 lg

1 p-ga 1 tulenevalt kinnistud keelumärgetest vabastama. Ka seetõttu ei saaks maksuhaldur

keelumärkeid tagatisena arvestada, sest sisuliselt kaotaks nn tagatis (keelumärge) oma sisu.

Kaebaja ei ole pööranud tähelepanu halduskohtu põhjendustele tervikuna, vaid on kahtluse

alla seadnud üksikute kohtu argumentide paikapidavuse. Maksuvõla ajatamise seisukohalt

pole asjakohased kaebaja vastuväited, millele halduskohus pole vastanud.

3-16-1491

8(9)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Nõustudes halduskohtu põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid (HKMS §

201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja kaks põhiväidet, mille üle jätkuvalt vastustajaga

vaidleb. Esiteks on kaebaja seisukohal, et maksuvõla ajatamise eeldusena hüpoteekide

seadmise nõue on ebaproportsionaalne, sest maksunõue on juba tagatud kinnistutele seatud

keelumärgetega. Teiseks leiab kaebaja, et maksuhaldur ja halduskohus on põhjendamatult

jätnud arvestamata kahe looduskaitseliste piirangutega kinnisasja väärtusega, mille müügi

arvelt oleks võimalik maksuvõlg tasuda. Ringkonnakohus ei ole kaebaja seisukohtadega nõus.

13. Puudub vaidlus, et maksuhalduril on maksuvõla tasumise ajatamise üle otsustamisel ja

tagatise nõudmisel suur kaalutlusruum. MKS § 112 lg 3 ja § 120 lg 1 p 1 kohaselt on

maksuhalduril õigus nõuda maksuvõla tasumise ajatamise korral tagatist. Vastavalt MKS §-

dele 121 ja 122 määrab maksuhaldur, kui suur tagatis tuleb esitada. Maksuhaldur lähtub

tagatise ulatuse määramisel tagatava nõude ja võimaliku sundtäitmise kulude suurusest. Kui

maksuseaduses ei ole sätestatud teisiti, võib isik, kellel tekib tagatise esitamise kohustus,

valida järgmiste tagatise liikide vahel: käendus; deposiidina selleks määratud kontole makstud

tagatissumma; 3) riigi, valla või linna kasuks seatud registerpant või hüpoteek. Käsutamise

keelumärge on MKS § 130 lg 1 p 1 alusel üks maksuhalduri täitetoimingutest. Niisiis on õige

maksuhalduri ja halduskohtu seisukoht, et kinnisasja käsutamise keelumärge ei ole tagatise

liik, mida maksukohustuslane saaks pakkuda maksuvõla tasumise ajatamise tagamiseks.

Keelumärke ja hüpoteegi seadmine teenivad erinevaid eesmärke. Kui keelumärge keelab

kinnisasja käsutamise üldiselt, siis hüpoteek (mis seatud riigi kasuks) tagab kinnisasja

realiseerimisel nõude rahuldamise riigile. Keelumärge ei keela kinnisasjale hüpoteegi

seadmist ükskõik kelle poolt, kui pandipidaja on sellega nõus. Niisiis tagab hüpoteegi

seadmine nõuet efektiivsemalt kui käsutamise keelumärge, mistõttu ei ole ka sisult tegemist

samaväärsete tagatistega ning MKS-s sätestatud vahetegu tagatise ja täitmistoimingu vahel ei

ole puhtalt formaalne. Lisaks on vastustaja õigesti vastuseks apellatsioonkaebusele märkinud,

et juhul, kui vastustaja rahuldaks kaebaja maksuvõla tasumise ajatamise taotluse tagatist

(hüpoteeki) küsimata, peaks maksuhaldur kustutama keelumärked kaebaja kinnistutelt (MKS

§ 128 lg 2 p 3 koosmõjus MKS § 130 lg 1 p-ga 1) ning maksuvõlg jääks sel juhul üldse

tagamata. 05.04.2016 esitas MTA tagatise esitamise nõude (tl 77), milles nõudis kaebaja

kinnisasjadele hüpoteegi seadmist selliselt, et tagatise väärtus ületab 30% ajatatava nõude

maksusaldo suurust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvestades kaebaja varalist

seisundit, majandusnäitajaid, varasemat maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmist ning

maksuvõla ajatamise otstarbekust, oli tagatisena hüpoteekide seadmise nõue põhjendatud ja

proportsionaalne. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu vastavasisulisi põhjendusi

korrata.

14. Maksuhaldur ega halduskohus ei ole rikkunud uurimisprintsiipi, kui on jätnud arvestamata

kaebaja omandis olevate looduskaitselisi piiranguid sisaldavate kinnisasjade väärtustega.

Nimetatud kinnisasjade väärtuste arvesse võtmine maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel

ei olnud realistlik seetõttu, et esiteks ei ole üldse teada, kas riik otsustab nimetatud kinnisasjad

omandada või mitte. Asjaolu, et kaebaja kinnisasjad on riigi poolt omandamisele kuuluvate

kinnisasjade nimekirjas (otsuse tegemise aja seisuga vastavalt 39. ja 40. järjekohal), ei

tähenda, et riik need ka omandab. Nimelt võib riik loobuda kinnisasja omandamisest, kui enne

taotluse lahendamist tehtava ekspertiisi käigus ilmneb, et kaitstavat loodusobjekti enam

3-16-1491

9(9)

kinnistul ei eksisteeri. Teiseks on prognoosimatu aeg, mil omandamine võiks teoks saada.

Looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamine sõltub riigieelarves selleks ette

nähtud vahenditest ning saladus ei ole, et isikud võivad kinnisasja omandamist riigi poolt

oodata üle 10 aasta. Kolmandaks on kõnealused kinnisasjad hindamata, mistõttu ei ole teada

nende väärtus. Arvestades sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaegu (MKS §

132), ei saa riik jääda ootama hüpoteetilise võimaluse – looduskaitseliste piirangutega

kinnisasja omandamine riigi poolt – realiseerumist.

15. Ülejäänus nõustub ringkonnakohus halduskohtuga. Halduskohus ei ole rikkunud

põhjendamiskohustust

ning

on

vastanud

kõigile

kaebaja

asjakohastele

väidetele.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (HKMS § 200 p 1) ja kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulud kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud taotlust

menetluskulude hüvitamiseks, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud vastustaja enda

kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)