4-17-4943/17 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

LÕPPOSA

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2017 Raplas

Väärteoasja number

4-17 4943

-

Kohtunik

Istungisekretär

kohtunik Anne Randjärv

Aivi Meister

Menetlusosalised

Kaebaja: O.V

elukoht: xxxxxxxxx,

XXX

xxxxxxxx tn xxxxxxxxxxx

e-post: rasmus.kukk@gmail.com

Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Lääne

prefektuuri Rapla politseijaoskond

Esindaja: Aigi Baumeister

Väärteoasi

O.V kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne

prefektuuri Rapla politseijaoskonna 30.08.2017 otsusele nr

2302,17,009278

Kohtuistungi toimumise aeg

20.11.2017

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kui kohtumenetluse pooled soovivad kasutada kassatsiooniõigus, peavad nad sellest Pärnu Maakohtu Rapla kohtumajja kirjalikult teatama seitsme (7) päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest, s.o alates 20.11.2017. Kassatsiooniteate esitamisest 15 päeva jooksul koostab kohus motiveeritud otsuse, mille peale võib esitada 30 päeva jooksul kassatsioonkaebuse Riigikohtule vandeadvokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooniteade esitati maakohtule 25.11.2017. Motiveeritud otsus on kohtu kantselei kaudu teatavaks tehtud 11.12.2017. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtule esitada vandeadvokaadist esindaja vahendusel 30 päeva jooksul 11.12.2017 alates.

Kaebuse asjaolud

03.08.2017 koostati O.V-le väärteoprotokoll selle kohta, et 03.08.2017 kell 17.56 juhtis O.V Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 87. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 127 km/h +/-4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Seega ületas O.V lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h. Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna 30.08.2017 otsusega tunnistati O.V süüdi LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritavas väärteos ja karistati teda juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks.

Kaebaja seisukoht

19.09.2017 esitas O.V Pärnu Maakohtule kaebuse kohtuvälise menetleja 30.08.2017 otsusele nr 2302,17,009278. Kaebaja ei nõustu otsuses toodud põhjenduste ja temale määratud karistusega.

Vastavalt

Vabariigi

Valitsuse

16.06.2011

määruse

nr

„Nõuded

kiirusmõõturi

ja

kiirusmõõtesüteemi mõõteprotseduurile ning mõõtmistulemuste töötlemisele (edaspidi Määrus) §-le

8 p 4 ei ole sõidukiirust lubatud mõõta, kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid. Samuti tugeva vihmavõi lumesaju või udu korral. Laserkaamera salvestusprotokollis kajastatud tõenduspiltidel on näha, et kiiruse mõõtmisel on lisaks kaebaja sõidukile BMW 320D reg nr xxxxxx pildil vähemalt 2 mootorsõidukit. Kuna kiirusmõõturi logist saab välja lugeda, et kiiruse mõõtmist ei viidud läbi ilma segavate teguriteta, ei ole mõõtmine toimunud kooskõlas Määruse § 8 p 4. Eeltoodule tuginedes ei saa teha ka tõsikindlat järeldust, et salvestuse andmetel kajastuv sõidukiirus (127 km/h) vastas tegelikkusele. Juhul, kui kohus tuvastab, et mõõtetulemus on usaldusväärne, palub kaebaja alternatiivselt muuta talle määratud karistust. Kaebaja ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et ta pani süüteo toime tahtlikult, Vastaval teelõigul ja ajahetkel oli maanteel palju Pärnu suunas sõitvaid veoautode kolonne, mistõttu on võimalik, et kaebaja ületas mõõdasõidul lubatud sõidukiirust. Kaebajale on juhtimisõigus hädavajalik tööülesannete täitmiseks ja pere toetamiseks. Pea igal nädalavahetusel sõidab ta Häädemeestele vanaema juurde, kes vajab abi majapidamistöödes ning kellele on vaja viia toiduaineid ja ravimeid. Eeltooduga ei saa põhjendada liiklusnõuete rikkumist, kuid hinnates asjaolusid ja kaebaja isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, on karistus ebaproportsionaalne ega lähtu KarS § 56 lg 1 nõuetest.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirust mõõdeti liiklusjärelvalve käigus taadeldud ja tehniliselt korras mõõteseadmega LaserCam4 LE0276 (taatlustunnistus nr TTRS-17/00034 taadeldud 31.01.2017). Kuna seda tüüpi mõõteseadmega on võimalik mõõta vaid ühe konkreetse sõiduki kiirust, on eksimise võimalus välistatud. Sõiduki kiiruse (127 km/h) fikseerimise hetkel puudusid segavad mõjurid. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. VTMS § 31 lg 1-1 sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus fotovõi videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. Määruse nr 78 § 10 lg 2 järgi videosalvestuse olemasolul mõõtmistulemust protokollima ei pea. LS § 50 lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest ja nimetatud seadus ei sisalda erandeid. Arvestades kaebaja reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul lubatud sõidukiiruse vahet, pidi tegelik kiirus olema sõidukijuhile tajutav ning kiiruseületamist ei saanud toime panna hajameelsusest ehk mittetahtlikult. Kui mootorsõiduki juht ei arvesta sõidukit juhtides võimalike fataalsete tagajärgedega teistele liiklejatele, suhtub ta neisse üleolevalt, on teistele liiklejatele ohtlik ning ära teeninud karistusena juhtimisest kõrvaldamise. Karistusregistri andmetel on kaebajal kehtivaid karistusi liiklusnõuete rikkumise eest. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvesse võtnud toimepandud teo iseloomu ja menetlusaluse isiku varasemaid rikkumisi ning asunud seisukohale, et rahatrahviga ei ole menetlusalust isikut võimalik teiste ohustamist välistvalt käituma sundida.

Kohtu seisukoht

Kaebajale süüksarvatav rikkumine on kiirusemõõtja salvestusega usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja kahtlused segavate mõjurite olemasolus on asjakohatud, kuna mõõteseadmega, millega kaebaja rikkumine fikseeriti, on võimalik mõõta vaid ühe konkreetse sõiduki kiirust. Mõõtmise protseduur ja tulemus on salvestuselt hästi jälgitav. 20.11.2017 toimunud kohtuistungil kaebaja oma rikkumist ei eita : „Ma ei ole kindel, et antud juhul ( ) see kiirus nii suur oli. Ilmselt peale möödasõitu kiirust maha kohe ei pidurdanud..“ Seega tunnistab kaebaja, et ületas lubatud sõidukiirust ning on oma tegu nii kohtueelses menetluses kui kohtus ka kahetsenud. KarS § 56 lg 1 järgi on karistuse aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitse huve. Kaebaja karistusõiendist nähtuvalt oli tal kõnesoleva süüteo toimepanemise ajal neli kehtivat väärteokaristust, neist kaks sama süüteo, s.o kiiruse ületamise eest. Kuna karistusena määratud rahatrahvid ei ole kaebajat mõjutanud liikluses seaduskuulekalt käituma, on kohtuväline menetleja põhjendatult valinud teiseliigilise karistuse. KarS § 50 lg 2 sätestatud asjaolusid, millised välistaksid nimetatud karistusliigi, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamise, kaebaja puhul ei esine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks alus puudub. (allkirjastatud digitaalselt)

Anne Randjärv

kohtunik