2-17-5403/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

8. detsember 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-5403

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 30. augusti 2017 otsus ja

20. oktoobri 2017 täiendav otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

863,91 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja CC ja riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX,

lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta YY apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2017 otsus ja 20. oktoobri 2017 täiendav otsus

ning saata asi uueks menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

2 (5)

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (laps, kohtumenetluses hageja) esitas CC (ema) vahendusel 5. aprillil 2017 Harju

Maakohtule hagi YY (isa, kohtumenetluses kostja) vastu elatise suurendamiseks.

Hageja palus kostjalt välja mõista igakuise elatise summas, mis vastab poolele Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale (hetkel 235 eurot) kuus alates hagi esitamisest

kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Hageja väitel:

 kostjalt on hageja kasuks välja mõistetud Pärnu Maakohtu 28. aprilli 2010 määrusega

(maksekäsk) tsiviilasjas nr 2-09-59625 elatis 139,01 eurot (2 175 krooni) kuus;

 elatise väljamõistmise ajaga võrreldes ehk seitsme aasta jooksul on elatise suuruse

määramise aluseks olevad asjaolud oluliselt muutunud. Esmatarbekaupade ja

kommunaalteenuste hinnad on tõusnud, mistõttu ei kata väljamõistetud elatis hageja

vajadusi. Alates septembrist 2016 käib hageja koolis ja kulutused on veelgi suurenenud.

Samuti on suurenenud seadusega ette nähtud elatise miinimummäär;

 hageja ema varaline seisund on halvenenud võrreldes maksekäsu tegemise ajaga, mil

ema sai emapalka, hiljem tööle asudes töötasu. Alates 4. juunist 2015 lõpetati ema

tööleping terviseseisundi tõttu ning alates 19. augustist 2015 on ta püsivalt töövõimetu

ja keskmise puudega. Hageja emal on tuvastatud püsiv töövõimetus 50% ja keskmine

puue kehtivusega kuni 31. august 2018;

 kostja varaline seisund on paranenud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga, mil kostja

ei töötanud, tema töösuhe OÜ-ga V oli lõppenud juulis 2009. aastaid kostja ametlikult

ei töötanud, elatus juhutöödest. Perioodil 2012–2016 omas kostja firmat A OÜ, kuid

juhatuse liikme tasu või töötasu endale ametlikult ei maksnud. Alates novembrist 2016

töötab kostja ametlikult tähtajatu töölepinguga A OÜ-s automaaler-lukksepana.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 kostjal on töökoht A OÜ-s, vastavalt töölepingule on tema töötasu 3,05 eurot tunnis ja

ta töötab osalise tööajaga;

 kostjal on teine laps, kes jääks vähemkindlustatuks, kui hageja kasuks mõistetakse välja

igakuine elatis 235 eurot;

 arvestada tuleb lapsetoetusega (50 eurot kuus);

 samuti tuleb arvestada, et hageja vanaemalt on tsiviilasjas nr 2-16-2980 välja mõistetud

51 eurot kuus asenduselatist.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 30. augusti 2017 otsusega ja 20. oktoobri 2017 täiendava otsusega

(vaidlustatud otsused) hagi, suurendas maksekäsuga välja mõistetud elatist ja mõistis välja

kostjalt hageja ülalpidamiseks igakuuliselt elatise 235 eurot, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 5. aprillist 2017 kuni hageja

täisealiseks saamiseni 10. detsembril 2026.

Hagejale antud riigi õigusabi kulud jäid riigi kanda, kõik muud menetluskulud kostja kanda.

Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-le 97 p-le 1 ja § 101 lg-le 1 ning Riigikohtu

praktikale ja leidis, et hageja nõue elatise suurendamiseks on põhjendatud. Miinimummääras

3 (5)

elatis ei ole kostjale ebamõistlikult koormav ja ei pane vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik

säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Kostja ei

esitanud tõendeid selle kohta, et ta on töövõimetu. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta on

otsinud tõemeeli suurema töötasuga tööd, ehkki edutult. Lisaks esitas kostja kohtule

15. veebruari 2017 kokkuleppe teisele lapsele elatise maksmiseks ja kohesele sundtäitmisele

allumise kohta, mille kohaselt maksab kostja teisele lapsele elatist ning tasumisega viivitamise

korral viivist, samuti arvestatakse elatise maksmisel tarbijahinnaindeksi muutumist. Seega on

kostja hinnanud oma majandusliku võimekuse piisavaks, et tasuda kahele lapsele elatist.

Põhjendamatu on kostja seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-16-2980 välja mõistetud 51 eurot lisandub

kostjalt välja mõistetud elatisele. PKS § 106 lg 2 alusel läheb tasutud elatise nõue hagejalt üle

elatist maksnud isikule.

Riiklikku peretoetust on põhjendatud arvestada tasumisele kuuluva elatise hulka siis, kui nõutav

elatis on suurem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär või kui esineb mõjuv

põhjus elatise väljamõistmiseks alla selles sättes nimetatud määra. Seega ei ole põhjendatud

lugeda lapsetoetus hagejale tasutava elatise hulka.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas maakohtu vaidlustatud otsuse peale 19. novembril 2017 apellatsioonkaebuse,

milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub

menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Kostja majanduslik olukord ei võimalda tal maksta hagejale elatist miinimummääras. Arvestada

tuleb kostja kohustusi teise alaealise lapse ees. Samuti jättis maakohus arvestamata, et hageja

ema saab riikliku lapsetoetust 50 eurot kuus ja hageja vanaemalt on asenduskohustusena välja

mõistetud hageja kasuks elatis 51 eurot kuus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus tutvus apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning leiab, et

apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele

menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsiooni-

menetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2

ning § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

6. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab

kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus

perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal

algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente

oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet

kolmandatelt isikutelt.

7. Maakohus on ennatlikult rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt välja elatise miinimummääras

olukorras, kus kostja tõi esile oma raske majandusliku olukorra ja tugines asjaolule, et tal tuleb

üleval pidada ka teist alaealist last. Maakohus ei ole välja selgitanud hageja vajadusi ega

kummagi vanema võimalusi, sh kostja kohustust pidada ülal teist last.

Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et

arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema vastava kohustuse

ulatust (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Eelduslikult

4 (5)

peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib

vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (PKS § 105 lg 3).

Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest

vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada

ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate

varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 21.2 ja selles viidatud 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12,

p 16).

PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määra mh olukorras, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS

§ 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps,

saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb

vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on

kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste

vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal

vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende

emade panust laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu 13. aprill 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-

16 p 12). Arvestades eelnevat tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada nii hageja

vajadused ning nende rahuldamise võimalused kostja ja hageja ema poolt kui ka kostja teise

lapse vajadused ning nende rahuldamise võimalused kostja ja teise lapse ema poolt.

8. Lisaks tugines kostja sellele, et hageja emale kantakse üle lapsetoetus. Elatise vähendamiseks

alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude

asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste

vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 28 viies lõik). Kuna kostja tõi esile, et hageja emale kantakse üle lapsetoetus,

saab kohus selle asjaoluga elatise väljamõistmisel arvestada (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).

9. Lapse ülalpidamisasjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisa-

tõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu 8. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09,

p 11). Praegusel juhul ei ole maakohus selgitamiskohustust täitnud ega teinud ettepanekuid

tõendite esitamiseks. Kohtupoolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses

esile toodud.

Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude

kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Kui hageja on

hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi

puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (Riigikohtu

16. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11).

Poolte võrdsuse järgimiseks tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema

vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse

esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. TsMS § 230 lg 3 võimaldab kohtul koguda

lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi neljanda ja

viienda lõike järgi on kohtul ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja

dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt

asjakohast teavet (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

10. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses

täitmata. Samuti jättis maakohus sisuliselt menetlemata ja lahendamata poolte menetluslikud

5 (5)

taotlused, sh hageja lepingulise esindaja 7. juunil 2017 esitatud taotlused andmete ja

dokumentide väljanõudmiseks. Nimetatud rikkumised toovad kaasa asja uuesti lahendamiseks

saatmise (vrd Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; samuti

23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus. Selle käigus

on võimalik välja selgitada, kas kostja soovib esitada ka neid dokumente, mis olid märgitud

apellatsioonkaebuse lisadena, aga mida tegelikult kaebusele ei lisatud.

11. Ringkonnakohus märgib, et hagiavalduse ja maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastused ei

tarvitse olla piisavalt täpsed. Hageja esile toodud asjaoludest ja põhjendustest nähtub, et ta

soovib kostjalt juba välja mõistetud elatise suurendamist. Siiski on hagiavalduse resolutsioon

sõnastatud viisil, et sellest ei nähtu elatise suurendamise, vaid elatise väljamõistmise taotlus.

Maakohus on otsuse resolutsiooni p 2 sõnastanud hageja soovitust mõnevõrra erinevalt, aga ka

see sõnastus võib tuua kaasa olukorra, kus sundkorras täidetavad on nii senine maksekäsk kui

ka käesolevas asjas tehtav lahend. Hageja nõude ja otsuse resolutsiooni sõnastust on otstarbekas

pooltega arutada.

12. Lisaks on maakohus põhjendamatult tuginenud TsMS § 444 lg 4 esimesele lausele ning

jätnud 30. augusti 2017 otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Toimikust ei nähtu, et

pooled oleks andnud selleks nõusoleku. Tegemist ei ole ka lihtmenetluse asjaga. TsMS § 122

lg-st 2 juhindudes tuleb lihtmenetluse jaoks TsMS § 405 lg 1 ja § 637 lg 2¹ mõttes arvestada

asja hinnana kogu eelduslikult nõutavat elatist hageja täisealiseks saamiseni (vt Riigikohtu

16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p-d 9 ja 10; 17. oktoobri 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16, p-d 9 ja 10). Arvestades hageja täisealiseks saamise aega, ületab

vaidlusalune elatise summa kogumis TsMS § 405 lg 1 järgse 2 000 euro piiri. Hageja nõuab

igakuise elatise suurendamist 95,99 euro võrra, st 1 151,88 euro võrra aastas ja enam kui üheksa

aasta eest.

13. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm