2-16-15974/34 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-16-15974

Määruse kuupäev

Tartu, 6. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

C. K hagi K. K vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja C. K, esindaja vandeadvokaat Eva Tibar

Kostja K. K, esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15974

ja saata asi samale ringkonnakohtule K. K apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon A. K-le.

4. Rahuldada vandeadvokaat Urmas Arumäe 2. oktoobri 2017. a taotlus ja määrata riigi

õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes K. K-le osutatud riigi õigusabi eest Vladimir

Sadekov advokaadibüroo OÜ vandeadvokaadile Urmas Arumäele 264 eurot (sh käibemaks).

Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Vladimir Sadekov

advokaadibüroo OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. C. K (hageja; laps) esitas 24. oktoobril 2016 Harju Maakohtule K. K (kostja; isa) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärale vastava igakuise elatise alates 1. novembrist 2016 kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Hageja palus kohustada kostjat tasuma elatise jooksva kuu eest kuu esimeseks päevaks K. K (ema)

pangakontole. Hageja palus kostjalt välja mõista ka 1340 euro suuruse elatise võlgnevuse ((2 × 195)

+ (10 × 215) – (12 × 100)) perioodi 1. november 2015 kuni 31. oktoober 2016 eest.

2-16-15974

Hagiavalduse kohaselt elab hageja emaga ning kostja tasub hagejale elatist 100 eurot kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Kostja vastuse kohaselt sõlmisid kostja ja hageja ema 21. detsembril 2004 abielusuhete reaalse

lõppemise ja edasise koostöö lepingu (leping), mille p-s 2.4 lepiti kokku mõistlikus elatises. Kostja

on lepingut 12 aastat täitnud ja kokkulepitud summad kokkulepitud ajal tasunud. Pretensioone

tasutud summa kohta ei ole esitatud. Nõutav elatis ei ole mõistlik, sest hageja varanduslik seis on

märkimisväärselt kostja omast parem. Kostja palus väljamõistetavat elatist vähendada, kuna tal on

lisaks hagejale veel kolm last ning tema sissetulekud ei võimalda tasuda kõigile lastele elatist

võrdselt seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja nõustus tasuma elatist, mis vastab tema

sissetulekutele ning ka teiste laste huvidele ja vajadustele. Kostja ei ole oma kinnisvara abikaasa

nimele ümber kirjutanud ning tema abikaasa on kinnisasjade omanik juba 25. septembrist 2013.

Kostja on mitmete äriühingute (sh Projekt ja Konsultatsioonid OÜ) juhatuse liige, mitte nende

omanik. Kostjal ei ole tervislikust seisundist tulenevalt võimalik tasuvamat tööd leida. Kostja

vastuväidete kohaselt on ta alates 14. oktoobrist 2016 töötu.

3. Harju Maakohus rahuldas 15. detsembri 2016. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1570 euro suuruse elatise perioodi 1. november 2015 kuni 31. detsember 2016 eest ja alates

1. jaanuarist 2017 igakuise elatise 235 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni hageja täisealiseks saamiseni. Maakohus määras

kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 361 eurot ja viivise.

Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 97 p-le 1, § 99 lg-tele 1 ja 2, § 100 lg-le 1

ja § 101 lg-le 1 ning leidis, et kostja rikkus enne hagi kohtusse esitamist oma alaealise lapse

ülalpidamise kohustust, kuna maksis aastaid hagejale elatist 100 eurot kuus ehk seaduses sätestatud

elatise miinimummäärast vähem. Selleks ei andnud alust kostja ja lapse ema vahel sõlmitud leping.

Lepingus leppisid vanemad kokku, et kostja tasub hageja ülalpidamiseks elatist 2000 krooni

(127 eurot 82 senti) kuus ning hageja kuueaastaseks saamisel korrigeeritakse elatise suurust lapse

vajaduste järgi. Maakohus viitas PKS §-le 108 ning leidis, et põhjendatud on mõista kostjalt välja

vähem tasutud elatis ka tagasiulatuvalt, kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostja tasus vaidlusalusel

perioodil hagejale elatist 100 eurot kuus. Kuna hageja nõuab elatist miinimummääras, on elatise

suurus põhjendatud ning hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi ei ole vaja tõendada ega

analüüsida.

Maakohus viitas PKS § 102 lg-le 2 ning leidis, et aluseid elatise väljamõistmiseks alla

miinimummäära ei esine. Elatise võib alla miinimummäära välja mõista mõjuval põhjusel. Alust

elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära ei anna asjaolu, et kostjal on lisaks hagejale veel kolm

alaealist last. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et elatise miinimummääras hageja kasuks

väljamõistmise korral jäävad tema teised alaealised lapsed vähem kindlustatuks. Õige ei ole kostja

väide, et kõik tema alaealised lapsed peavad elatist saama võrdselt. Kostja töövõimetust ei tõenda

SA PERH haigusloo väljavõte 2013. aastast. Kostjale määrati kahekuuline säästev režiim. Teda ei

tunnistatud haiguse tõttu töövõimetuks. Alust mõista elatis välja miinimummäärast vähem ei anna

ka järgmised asjaolud: kostja töölepingute ja juhatuse liikme lepingute lõpetamine, varem kostjale

kuulunud kinnistute ja äriühingute osade tema abikaasale võõrandamine ja kostja väidetav töötus,

mida ta ei ole tõendanud. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et tema lapsed saaksid

kasvamiseks ja arenguks vajaliku regulaarse elatise ka siis, kui ta elab lapsest eraldi. Kostja on terve

ja töövõimeline mees, kellel tuleb teha pingutusi ja leida võimalus, et tagada oma lastele arenguks

2(5)

2-16-15974

vajalik ülalpidamine. Ülesanne laste eest hoolitseda tähendab ka seda, et kohustatud isik peab

vajadusel tegema muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et tasuda elatist. Vanemad ei

vabane oma varalise seisundi tõttu alaealise lapse ülalpidamise kohustustest. Kostja Facebooki

konto väljatrükid tõendavad, et ta on majanduslikult hästi kindlustatud, sest tema teisel perel on uus

paarismaja Peetri külas Rae vallas ja sõiduauto BMW, kostjal on mootorratas ning ta reisib palju.

Seega saab kostja tasuda ka hagejale miinimummääras elatist. Hageja kodust väljas söömine ja

reisimine ei ole tavapäratu ega tõenda, et kostjal oleks õigus maksta elatist alla miinimummäära või

et hageja elaks priiskavalt. Kostja väited kinnitavad, et ta ei soovi hagejale piisavalt ülalpidamist

anda.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 31. jaanuari 2017. a määrusega apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 alusel.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt pidi kostja asjaolud, mille alusel saaks elatist

PKS § 102 järgi vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära, esile tooma ja tõendama

maakohtus. Maakohus selgitas pooltele tõendamiskoormist, kohustas kostjat esitama oma

sissetulekuid ja varalist seisundit tõendavad tõendid ning hagejat esitama ema sissetulekuid ja

varalist seisundit tõendavad tõendid. 22. novembri 2016. a kirjas juhtis maakohus kostja tähelepanu

asjaolule, et ta ei esitanud tõendeid oma sissetulekute ja muu varalise olukorra kohta. Maakohus

määras pooltele avalduste ja tõendite esitamiseks lõplikuks tähtpäevaks 30. novembri 2016. Kostja

ei esitanud asjaolusid ja tõendeid, mis annaksid alust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära.

Maakohus rahuldas hagi õigesti, kuna kostja ei tõendanud, et ta ei ole objektiivselt võimeline

hagejale miinimummääras ülalpidamist andma. Ringkonnakohus viitas TsMS § 652 lg-tele 1 ja 4

ning leidis, et ringkonnakohus ei saa apellatsioonimenetluses arvesse võtta apellatsioonkaebuses

toodud uusi väiteid ja asjaolusid kostja pere majandusliku seisundi või elatise ettemaksete tasumise

kohta, mida kostja maakohtus ei esitanud. Kostja ei põhjendanud oma kaebuses uute asjaolude ja

tõendite esitamise lubatavust. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid ei ole ilmselt vajalikud asja

õigemaks lahendamiseks. Eksimused isiku- või ettevõtete nimedes kohtuotsuse kirjeldavas osas ei

muuda maakohtu järeldusi valeks. Apellatsioonkaebuses esitatud väited hageja kasvatamise ja

suhtlusõiguse rikkumise kohta ei ole praeguse asja lahendamisel asjakohased.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue määruse või

alternatiivselt vajadusel saata asja uueks lahendamiseks tagasi ringkonnakohtule. Menetluskulud

palub kostja jätta hageja kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud kohtud kostja teiste laste huvidega ja nende

õigusega ülalpidamisele. Lapsi koheldakse ebavõrdselt. Maakohus leidis valesti, et kostja ei väitnud

ega tõendanud, et elatise miinimummääras hageja kasuks väljamõistmisel jääksid tema teised kolm

alaealist last hagejaga võrreldes vähem kindlustatuks. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb PKS § 101

lg 1 järgi eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamise kohustust

arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kostja esitas maakohtus asjaolud, mis annaksid alust

PKS § 102 järgi elatise vähendamiseks alla miinimummäära, ega saanud aru, et ta peaks teiste laste

vajaduste rahuldamist miinimummääras tõendama. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

3(5)

2-16-15974

keeldumisega rikkus ringkonnakohus kostja ja tema teiste laste huve ning õiguslik probleem jäi

lahendita. Kohtud ei arvestanud, et hageja elab luksuslikku elu, kostja on aga töötu ja elab oma

üksnes emapalka saava abikaasa kulul. Kohus ei kontrollinud, kas väited, et kostjale kuuluvad

äriühingud või vara, on õiged. Kostja on 12 aasta jooksul tasunud hagejale õigel ajal lepingujärgset

elatist. Lisaks elas hageja umbes pool aega kostja juures ning kostja kandis hageja lisakulud.

Maakohus leidis ekslikult, et kostja rikkus enne hagi kohtusse esitamist hageja ülalpidamise

kohustust. Kostja ja lapse ema ei korrigeerinud lepingu kohaselt hageja kuueaastaseks saamisel

elatise suurust. Kohtud arvestasid kostja tervisliku seisundi puhul hageja lepingulise esindaja kui

eriteadmisteta isiku hinnangutega. Haigushoog ei piirdunud 2013. a üksikjuhtumiga ning kostja käis

ka 2014. aastal uuringutel. Kostja ei saa täiskoormusega töötada (vaatamata arsti ettekirjutusele).

Kostja nõustub, et ringkonnakohus ei saa apellatsioonimenetluses arvesse võtta

apellatsioonkaebuses esitatud uusi maakohtus esitamata jäänud väiteid ja asjaolusid kostja pere

majandusliku seisundi või elatise ettemaksete tasumise kohta, sest kostja ei põhjendanud uute

asjaolude ja tõendite esitamise lubatavust. Kuna kehtiv menetlusõigus on liiga jäik ning iseennast

esindavad menetlusosalised ei saa kõigest aru, ei ole selline formaalselt õige menetlus õiglane.

Lisaks palub kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja seaduse ühetaolise kohaldamise

tagamiseks selgitada, kas teovõimeline isik, kellele määratakse riigi õigusabi korras esindaja, peab

kontakteeruma esindajaga või peab esindaja kontakteeruma isikuga. Seaduses võib olla lünk, mille

tõttu adressaadid ei tea nende õiguste realiseerimise täpsemaid juhiseid. Kostjale riigi õigusabi

korras määratud esindaja palub selgitada, kas kohtutel on kohustus (koosmõjus TsMS § 200 lg-ga 4)

nõuda menetlusosaliselt TsMS § 338 lg 1 täitmist ning nõuda kõikide menetlusosaliste aadresse

(sidevahendite andmeid).

7. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta kostja määruskaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu määruse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

9. Ringkonnakohus kohaldas kostja apellatsioonkaebuse eduvõimalust hinnates valesti TsMS § 637

lg 1 p 6, mille kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses

toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kolleegium on varasemas

praktikas korduvalt rõhutanud, et selle sätte alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult

perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus

tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse,

osutuksid tõendatuks. See tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab kohus

apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele

faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu

14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-17, p 12; 9. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-99-13, p 7; 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 12; 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12).

Praeguses asjas hindas ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse eduvõimalusi just tõendite

hindamise aspektist küsimuses, kas kostja oli võimeline hagejale miinimummääras ülalpidamist

andma. See küsimus tuleb ringkonnakohtul lahendada sisuliselt juhul, kui apellatsioonkaebus vastab

4(5)

2-16-15974

nõuetele ning ringkonnakohus võtab selle menetlusse. Kolleegium leiab, et alles asja sisulisel

läbivaatamisel saab ringkonnakohus otsustada ka selle üle, kas apellatsioonkaebuses on esitatud uusi

väiteid ja asjaolusid, mida maakohtus ei esitatud, ning kas apellatsioonkaebuses on põhjendatud

uute tõendite ja asjaolude esitamise lubatavust (TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 4).

Ringkonnakohtul tuleb kontrollida, kas täidetud on kõik TsMS §-st 637 (eelkõige lg-test 1 ja 2)

tulenevad eeldused apellatsioonkaebuse menetlemiseks. Eeltoodut arvestades tuleb asi

ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi saata.

10. Kuna kolleegium vaatab kassatsiooni korras läbi ringkonnakohtu lahendit (TsMS § 695, § 688

lg 1, § 13), ei pea kolleegium praeguses asjas vajalikuks vastata kostja riigi õigusabi korras

määratud esindaja küsimustele, mis ei ole seotud ringkonnakohtu määruse läbivaatamisega.

11. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse, milles palub

kostjale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Vladimir Sadekov

advokaadibüroo OÜ -le mõista riigieelarvest välja 264 eurot (sh käibemaks 44 eurot). Taotluse

kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 5,5 tundi, sh materjalidega tutvumiseks ja kliendiga

telefonivestluseks 2,5 tundi, kliendi seisukohtade väljaselgitamiseks ja määruskaebuse koostamiseks

2,5 tundi ning menetlusdokumendiga tutvumiseks ja kliendi informeerimiseks 0,5 tundi.

Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Taotlus tuleb

riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab

RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

12. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel

ringkonnakohtu otsustada.

13. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8

esimese lause järgi tagastada selle tasunud isiku pangakontole.

Ants Kull

Peeter Jerofejev

Jaak Luik

5(5)