2-15-3430/58 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-3430

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

Katrin Velleti hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA

vastu auto väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Katrin Velleti kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Katrin Vellet, esindaja vandeadvokaat Alan Biin

Kostja Osaühing EUROPARK ESTONIA, esindaja juhatuse

liige Karol Kovanen

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430

osas, millega Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 16. oktoobri 2015. a

otsuse samas tsiviilasjas ja tegi uue otsuse, millega jättis Katrin Velleti hagi Osaühingu

EUROPARK ESTONIA vastu auto väljanõudmiseks rahuldamata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Katrin Velleti hagi Osaühingu

EUROPARK ESTONIA vastu tingimusel, et Katrin Vellet tasub Osaühingule

EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustab nimetatud summa Osaühingu

EUROPARK ESTONIA kasuks.

3. Osas, millega ringkonnakohus tühistas hagi tagamise abinõu, osas, millega

ringkonnakohus kohustas Katrin Velletit andma auto Volvo XC70 (registreerimismärk

832 BJV, VIN-kood YV1BZ8256D1167493) Osaühingu EUROPARK ESTONIA

otsesesse valdusse, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis menetluskulud Katrin

Velleti kanda, jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-3430 muutmata.

2-15-3430

4. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Rahuldada Katrin Velleti hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu

tingimusel, et Katrin Vellet tasub Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot

või hoiustab nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks.

2) Tühistada Harju Maakohtu 5. märtsi 2015. a määrusega kohaldatud hagi tagamine,

millega kohustati Osaühingut EUROPARK ESTONIA andma auto Volvo XC70

(registreerimismärk 832 BJV, VIN-kood YV1BZ8256D1167493) üle Katrin

Velletile.

3) Kohustada Katrin Velletit andma auto Volvo XC70 (registreerimismärk 832 BJV,

VIN-kood YV1BZ8256D1167493) Osaühingu EUROPARK ESTONIA otsesesse

valdusse.

4) Kohustada Osaühingut EUROPARK ESTONIA pärast auto Volvo XC70

(registreerimismärk 832 BJV, VIN-kood YV1BZ8256D1167493) valduse saamist

andma see Katrin Velleti otsesesse valdusesse tingimusel, et Katrin Vellet on

tasunud Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustanud nimetatud

summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks.

5) Resolutsiooni p-des 3 ja 4 märgitut ei pöörata täitmisele, kui Katrin Vellet tasub

enne täitmist Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustab nimetatud

summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks.

6) Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud Katrin Velleti kanda.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Menetluskulud kassatsiooniastmes jätta Katrin Velleti kanda.

7. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Katrin Velletile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Katrin Vellet (hageja) esitas 4. märtsil 2015 Harju Maakohtule Osaühingu

EUROPARK ESTONIA (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma

hagejale üle sõiduauto Volvo XC70 (registreerimismärk 832 BJV, auto) valduse.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on auto omanik Aktsiaselts SEB Liising ja vastutav kasutaja

hageja. 2. märtsil 2015 teisaldas kostja sõiduauto tema hallatavast, Tallinnas

Tuukri 56 asuvast eraparklast ja on keeldunud auto valdust hagejale üle andmast.

Hagejal on õigus nõuda valduse taastamist kostjalt kui omavoliliselt valdajalt

asjaõigusseaduse (AÕS) § 45 alusel. Hageja ei ole kostjaga sõlminud

parkimislepingut, sest leping sõlmitakse autojuhiga ja sellest ei tulene kolmandatele

isikutele kohustusi. Hageja ei olnud autojuht ja ta ei ole jätnud tasumata parkimistasu

ega leppetrahvi. Kostja ei võinud autot võlgnevuse korral teisaldada ega kinni pidada

ja selleks õiguse andvad parkimistingimused on tühised tüüptingimused.

2. Harju Maakohus tagas 5. märtsi 2015. a määrusega hageja taotlusel hagi ja

kohustas kostjat andma auto hagejale üle.

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Kostja arvates on auto teisaldatud õiguspäraselt. Auto parkimisega kostja hallatavates parklates

(sh seitsmel korral Tuukri 56 parklas) sõlmiti 3. detsembrist 2013 kuni 2. märtsini 2015 kümnel

korral parkla sissesõidu juures avaldatud parkimistingimustel parkimislepingud, kuid parkimistasu

2(11)

2-15-3430

ega leppetrahvi ei makstud. Parkimislepingu tingimuste järgi tuleb lepingu rikkumisel tasuda

leppetrahvi 30 eurot. Auto vastutav kasutaja on hageja, seega tuleb eeldada, et tema oli

parkimislepingu pool kõigil kümnel parkimiskorral, kui kostja nõudis leppetrahvi. Lisaks saab

hagejat kui kohtutäiturit lepingu pooleks pidada ka seetõttu, et auto teine kasutaja on kohtutäituri

büroo töötaja, kes eelduslikult kasutas autot hageja kutsetegevuses. Auto teisaldamiseks oli õiguslik

alus, kuna parkimistingimustes on kokku lepitud, et kostja võib auto parkimistasu või leppetrahvi

maksmata jätmisel õiguskaitsevahendina teisaldada ja panna sellega seotud kulud auto kasutaja

kanda. Õigus autot teisaldada ja kinni pidada tuleneb ka üürileandja pandiõigusest. Kostjal ei ole

muud tõhusat õiguskaitsevahendit oma õiguste kaitseks. Rataste lukustamine ei oleks olnud piisavalt

tõhus, autode kasutajad on korduvalt rattalukud omastanud. Kostja ei ole keeldunud autot valdajale

üle andmast ja on nõus valduse taastama, kui tasutakse leppetrahv ja teisaldamisega seotud kulud

105 eurot.

4. Harju Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2015. a otsusega hagi ja kohustas kostjat andma auto

valduse hagejale üle. Maakohus märkis, et otsuse resolutsiooni järgi loetakse hagi tagamise korras

auto üleandmine selles osas otsuse täitmiseks ja hagi tagamine jääb kehtima otsuse jõustumiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude õiguslik alus AÕS § 44 lg 1.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on auto vastutav kasutaja liiklusseaduse (LS) § 2

p 93 tähenduses ja et 2. märtsil 2015 lukustas kostja auto ning seejärel teisaldas selle

tema hallatavast parklast nii, et hagejal ega teistel kaasvaldajatel ei olnud enam

võimalik teostada selle üle tegelikku võimu. Sõiduki parkimisega tasulisel

parkimisalal sõlmib selle juht parkla operaatoriga lepingu tingimustel, mis on

piisavalt selged ja mõistlikul viisil nähtavad parkla sissesõidu juures. Parkimisleping

vastab üürilepingu tunnustele. Ekslik on kostja väide, et parkimislepingu pooleks

tuleb lugeda auto vastutav kasutaja. See ei tulene LS § 72 lg-st 1. Samuti ei saa

hageja kui kohtutäituri kasutatava auto puhul eeldada, et seda kasutatakse just

majandus- või kutsetegevuses. Siiski saab lugeda tuvastatuks, et üks auto valdajatest

sõlmis kostjaga 2. märtsil 2015 parkimislepingu parklasse sissesõidu juures

nähtavatel parkimistingimustel. Ei ole tuvastatud, et lepingu oleks parkijana sõlminud

hageja, kuid tulenevalt AÕS § 50 lg-st 1 võib iga kaasvaldaja kaitsta valdust

AÕS §-des 40–48 sätestatud korras.

Tehingu tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel saab eeldada

vaid nende isikute puhul, kes tegutsevad tehingu teisele poolele äratuntavalt

majandus- või kutsetegevuses. Sõiduauto parkimine ei ole selline tehing. Seega tuleb

eeldada, et parkimistingimustel sõlmitud leping on tarbijaleping. Kostja ei tõendanud,

et auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavad parkimistingimused ei kahjusta

teist poolt ebamõistlikult. Seega on tegu tühiste tüüptingimustega, mis võimaldavad

VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Seetõttu ei olnud kostjal

õiguslikku alust autot teisaldada ega kinni pidada. Samuti ei või kostja autot

teisaldada üürileandjana, sest VÕS § 307 lg 1 võimaldab asja üksnes kinni pidada,

mitte aga üüritud kinnisasjalt ära viia. Lisaks on kaheldav, kas kolmandale isikule

kuuluva eseme kinnipidamine rahalise nõude täitmise tagatisena vastab VÕS § 305

lg-te 1 ja 2 mõttele, sest kinnipidamise tulemusel ei saa kostja oma rahalist nõuet auto

kasutaja vastu maksma panna. Nõuet omaniku vastu ei ole kostja tema enda väitel

esitanud. Kostja saab nõuda tasu sõiduki tegelikult parkinud isikult. Kostja rikkus

seega hageja valdust õigusliku aluseta ja hagi tuleb rahuldada.

3(11)

2-15-3430

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata

asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et hageja oli auto

kaasvaldaja ja võis seega tulenevalt AÕS § 50 lg-st 1 esitada valduse kaitse nõude.

Üürileandja pandiõigus ei kohaldu olukorras, kus üüritakse hoonestamata kinnisasja osa, ja sellele

tuginedes ei võinud kostja auto valdust ära võtta ega autot kinni pidada.

Samuti ei anna kostjale õigust autot teisaldada ega kinni pidada parkimistingimuste p 9, mis on

VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Samuti on see tüüptingimus

ebamõistlikult kahjustav ka põhjusel, et sellega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev

vastutus (VÕS § 42 lg 3 p 1, majandus- või kutsetegevuses tegutseva parkija puhul

koosmõjus §-ga 44). Nimelt on tüüptingimuses sätestatud, et auto äravedamine ja hoidmine toimub

juhi vastutusel. Sellest saab järeldada, et kui auto äravedamisel või hilisemal hoidmisel peaks autoga

midagi juhtuma, ei vastuta kostja kahju eest ühelgi juhul ja kõige eest vastutab autojuht. Oma

seadusest tuleneva vastutuse täielik välistamine tüüptingimustega on keelatud. Vaidlusalune

tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ka VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi (majandus- või kutsetegevuses

tegutseva parkija puhul koosmõjus §-ga 44), sest tingimusega nähakse parkijale ette kohustus tasuda

ebamõistlikult suurt hüvitist, kui parkija viivitab näiteks väiksema kui euro suuruse parkimistasu

maksmisega ja peab selle tõttu hüvitama auto äravedamise ning hoiustamise kulud.

Isegi kui vaidlusalune tüüptingimus kehtiks, ei saaks seda lugeda lepingu osaks (VÕS § 37 lg 3),

sest autot parkides saab juht mõistlikult eeldada, et parkimise tüüptingimused sisaldavad parklakoha

üürilepingu tüüpilisi tingimusi, näiteks tasu suurus ja tasu maksmise kord, mitte aga auto

äravedamise ja parkla omaniku vastutuse piiramise tingimusi.

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

9. Riigikohus tühistas 25. jaanuari 2017. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha:

1) kes oli parkimislepingu pool;

2) kui suur on kostja nõue hageja vastu ja millest see koosneb;

3) kas on täidetud kostja kui üürileandja pandiõiguse teostamise eeldused, mis võimaldavad

kostjal tugineda sellele, et ta keeldub õigustatult autot välja andmast;

4) kas kostjal on õigus keelduda auto valduse üleandmisest VÕS § 110 alusel;

5) millistele tüüptingimustele tuginedes kostja auto väljaandmisest keeldub ja millisele

tüüptingimusele tugineb ta teisaldamisõiguse põhjendamisel;

6) kas kostja sõlmis parkimislepingu tarbijaga ja kas parkimislepingu tüüptingimused on

tühised.

4(11)

2-15-3430

Riigikohus märkis, et kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hageja sõlmis lepingu

oma kutsetegevuses, on kostjal võimalus tõendada, et tingimus ei ole hagejat ebamõistlikult

kahjustav (VÕS § 44). Kui ringkonnakohus tuvastab, et tüüptingimus on tühine, tuleb see

kohaldamata jätta ja kohaldada seadust (VÕS § 41).

10. Kostja esitas 10. märtsil 2017 ringkonnakohtule menetlusdokumendi, milles palus maakohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja nõue rahuldamata. Alternatiivselt palus

kostja rahuldada hagi kostjale leppetrahvinõude tasumise vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu määrusega kohaldatud

hagi tagamise, millega kohustati kostjat andma auto üle hagejale. Ringkonnakohus kohustas hagejat

andma auto kostja otsesesse valdusse. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus märkis otsuses, et menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku

aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on auto omanik Aktsiaselts SEB Liising ja vastutav

kasutaja hageja. Hageja ei ole tõendanud, et auto parkis parklasse keegi teine, seega tuleb

parkimislepingu pooleks lugeda hagejat kui vastutavat kasutajat. Kuna ei ole tõendatud, et hageja

kasutas autot oma majandus- või kutsetegevuses, siis on hageja sõlminud parklakoha üürilepingu

tarbijana.

Hageja ei ole tõendanud, et ta tasus kostjale auto parkimise eest 2. märtsil 2015 Tuukri 56 asuvas

parklas. Tuukri 56 parkla parkimistingimuste p 7 järgi peab parkimistingimuste rikkuja tasuma

leppetrahvi kuni 30 eurot. Selline kokkulepe vastab leppetrahvi kokkuleppele VÕS § 158 lg 1

mõttes. Parkimistahvlil märgitud parkimistingimused said parkimislepingu osaks. Kostja oli

paigaldanud parkimistingimused nähtavale kohale ja hagejal oli nende sisuga võimalik suuremate

pingutusteta tutvuda. Leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine tüüptingimus, leppetrahv ei ole

ebamõistlikult suur.

Kostja on selgitanud, et ta on auto teisaldanud mh üürileandja pandiõiguse alusel. Kostja on

märkinud, et selle tõttu, et hageja jättis parkimise eest tasumata, on kostjal hageja vastu

10 leppetrahvinõuet, kokku 300 eurot, sealhulgas leppetrahvinõue 30 eurot parkimistasu maksmata

jätmise eest 2. märtsil 2015. Lisaks väidab kostja, et tal on hageja vastu auto teisaldamisest tingitud

105 euro suurune nõue. Kostja on selgitanud, et ta ei nõua hagejalt parklakoha kasutamise eest

eraldi üüri.

Kuna hageja ei tasunud 2. märtsil 2015 parkimise eest, siis on ta parkimislepingut rikkunud ja

kostjal on õigus nõuda temalt leppetrahvi 30 eurot. Hageja kohustuse rikkumine ei ole vabandatav,

kostja teatas leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul ja seega on kostjal hageja vastu pandiga

tagatud leppetrahvinõue 30 eurot. Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud küll vaid

juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto

valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav, kuid praegu on

need eeldused täidetud, sest auto valvamine ja säilitamine avatud parkimisalal oleks üürileandjale

ebamõistlikult koormav ja rataste lukustamine ei takista auto äraviimist.

Üürileandja võib pandiõigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on ajaks, mil

pandipidaja pandiesemeks olevad asjad oma valdusesse võtab, muutunud sissenõutavaks. Lisaks

5(11)

2-15-3430

võib üürileandja pandiõigust kasutada pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmise, säilitamise ja

müügi kulude tagamiseks. Praegusel juhul ei olnud leppetrahvinõue 2. märtsiks 2015 sissenõutavaks

muutunud. Parkimistingimuste p 7 kohaselt tuli leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul nõude

esitamisest. Kuna kostja teisaldas auto samal päeval, kui see pargiti, ei olnud 14-päevane tähtaeg

möödunud, mistõttu ei olnud leppetrahvinõue muutunud sissenõutavaks. Seega kuigi kostja

leppetrahvinõue oli tagatud pandiga, ei võinud kostja auto suhtes pandiõigust teostada.

Samal põhjusel ei võinud kostja autot kinni pidada ka VÕS § 110 lg 1 alusel. Kostja väidetel on

hageja ka varem tasu maksmata kostja parklates parkinud ja hagejal on lisaks tasumata veel üheksa

leppetrahvi kokku 270 eurot, kuid kostja ei ole varasemate leppetrahvinõuete olemasolu tõendanud.

Leppetrahvinõuete kohta esitatud fotodelt ei ole võimalik aru saada, millal ja millises parklas on

vaidlusalust autot pargitud. Nõuetel märgitud parkimisaeg, koht ja sõiduki number ei ole

tõendamiseks piisav.

Kostja ei võinud autot kinni pidada ega teisaldada ka parkimislepingu tingimustele tuginedes.

Parkimistingimuste p 8 sätestab, et parkimise korraldajal on õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi

vastutusel ja kulul, kui parkimisel on rikutud parkimistingimusi, kui sõiduk on pargitud selliselt, et

tekib või võib tekkida oluline kahju, kui sõiduk takistab teisi parklakasutajaid või liiklust,

õigusaktides sätestatud juhtudel või kui selleks on avalik huvi. Parkimislepingu p 9 näeb ette, et

parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või

muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi

vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas).

Parkimislepingu p-des 8 ja 9 on auto kinnipidamise õigust võrreldes seadusega ebamõistlikult

laiendatud, kuna nende sätete järgi võib autot kinni pidada ka juhul, kui parkimislepingust tulenev

nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Nii VÕS § 307 lg 1 kui ka VÕS § 110 lg 1 kohaldamise

eelduseks on nõude sissenõutavus. Seega on parkimislepingu p-d 8 ja 9 tühised ja kostja ei võinud

autot kinni pidada ka parkimislepingule tuginedes.

Siiski ei saa hagi rahuldada, sest kuigi kostjal ei olnud hagi esitamise ajal sissenõutavaks muutunud

nõuet hageja vastu, ei ole hageja kostjale 30 euro suurust leppetrahvi tasunud ja praeguseks on

kostja nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja on esitanud kostja vastu AÕS § 45 lg 1 alusel valduse

taastamise nõude. AÕS § 48 lg 2 sätestab aga, et AÕS §-des 44 ja 45 nimetatud nõue lõpeb ka siis,

kui pärast omavoli toimepanemist tuvastatakse jõustunud kohtulahendiga, et omavoli toimepanijal

on asja suhtes selline õigus, mille alusel ta võib nõuda asja valdust.

10. märtsil 2017 esitatud menetlusdokumendis on kostja palunud maakohtu otsuse tühistada ja teha

uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või rahuldada hagi leppetrahvinõude tasumise vastu.

Kostja on märkinud, et tal on hageja vastu 300 euro suurune leppetrahvinõue. Kostja avaldas, et ta

soovib esitada hagi kohtusse eelneva üheksa leppetrahvi sissenõudmiseks. Kuna käesolevas asjas on

tõendatud vaid 30 euro suurune leppetrahvinõue, siis soovib kostja, et hagi jäetaks rahuldamata ja

pole põhjust analüüsida, millise 10. märtsil 2017 esitatud taotluse rahuldamine on põhjendatum.

Harju Maakohtu hagi tagamise määrusega kohustati kostjat andma auto hagejale üle.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise

kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine

tühistada ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusesse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6(11)

2-15-3430

12. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et hageja oleks varem kõrvaldanud

autolt kostja pandud tõkke või teinud leppetrahvi sissenõudmise muul viisil võimatuks, mis

õigustaks auto teisaldamist. Samuti ei ole kostja esitanud hageja vastu nõuet, mille tagamiseks saaks

pandiõigust teostada. Pandiõiguse teostamiseks peaks olema menetluses tuvastatud kostja nõue

hageja vastu, kuid praegusel juhul sellist nõuet ei ole.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ühelt poolt leiab ringkonnakohus, et pandiõiguse

teostamine ei olnud lubatud, kuid samas kohustab hagejat auto valduse kostjale üle andma. Lisaks

on menetluses tuvastatud, et hageja on auto kaasvaldaja. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei ole

täidetav, sest see kohustab hagejat andma auto valduse kostjale üle. Auto kaasvaldaja võib

kohtuotsuse täitmisest keelduda, sest otsus teda ei kohusta. Kohtuotsust ei saa täita, kui kaasvaldaja

ei soovi autot kostjale üle anda. Ringkonnakohus oleks pidanud asendama auto valduse üleandmise

rahalise tagatise andmise kohustusega.

Lisaks rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, kuna ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsaid

tõendeid. See tõi kaasa vale otsuse. Ringkonnakohus oleks pidanud rahuldama hageja taotluse

temalt vande all seletuse võtmiseks, mille käigus oleks saanud parkimislepingu poole välja

selgitada.

13. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu

otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis auto väljanõudmise hagi rahuldamata. Asjaolude

tuvastamisel ei ole ringkonnakohus siiski menetlusõiguse norme rikkunud ja seega saab Riigikohus

TsMS § 691 p 5 alusel teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi tingimusel, et hageja

tasub kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks. Osas, millega ringkonnakohus

tühistas hagi tagamise abinõu, osas, millega ringkonnakohus kohustas hagejat andma auto kostja

otsesesse valdusse, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda, tuleb

ringkonnakohtu otsus TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata. TsMS § 689 lg 21 alusel esitab

kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

15. Kostja palus ringkonnakohtule 10. märtsil 2017 esitatud menetlusdokumendis maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või rahuldada hagi leppetrahvinõude

tasumise vastu. Kostja märkis, et tal on hageja vastu 300 euro suurune leppetrahvinõue.

Ringkonnakohus leidis, et kuna tõendatud on vaid 30 euro suurune leppetrahvinõue, siis ei saa hagi

rahuldada leppetrahvi tasumise vastu.

15.1. Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohus oleks saanud otsustada, et hagi

rahuldatakse tingimusel, et hageja tasub kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja

kasuks. Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse

täitmist ja kostja keeldub sellest põhusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise

väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta ka

7(11)

2-15-3430

Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 45.2; 26. aprilli 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26.2). Sel juhul saaks hageja asja väljanõudeõigust realiseerida siis, kui

rahasumma, mille tasumist kostja õigustatult nõuab, on kostjale välja makstud või hoiustatud. Raha

väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid

n.-ö ühepoolselt sundtäidetav (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06,

p 27; 14. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-16, p 17). Küll aga saab kostja sel juhul

keelduda oma kohustust täitmast, kuni hageja on kohtuotsuses märgitud kohustuse täitnud.

15.2. Hageja on kassatsioonkaebuses palunud hagi rahuldada. Kolleegium leiab, et praegusel juhul

on võimalik tuvastatud asjaoludel rahuldada hagi 30 euro kostjale tasumise või kostja kasuks

hoiustamise vastu. Sellise lahendi tegemine on võimalik VÕS § 110 lg 5 alusel, mis näeb ette, et kui

võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest viidatud paragrahvi

alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustakse otsust täitma üksnes juhul, kui

võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud. Kuna ringkonnakohus on kohtuotsuses

tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ja on hagi raha tasumise vastu rahuldamata

jättes rikkunud küll menetlusõiguse norme, kuid selle rikkumise saab kõrvaldada Riigikohtus, siis

tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osaliselt (osas, millega ringkonnakohus jättis hagi

rahuldamata) ja teeb selles osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi tingimusel, et hageja tasub

kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks. Otsust ei pöörata täitmisele, kui

hageja tasub enne täitmist kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks.

16. Hageja on kassatsioonkaebuses märkinud, et pandiõiguse teostamiseks peaks menetluses olema

tuvastatud kostja nõue hageja vastu, kuid praegusel juhul sellist nõuet ei ole. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu.

Ringkonnakohus tuvastas, et ajal, mil kostja auto suhtes pandiõigust teostas (2. märtsil 2015), ei

olnud kostja 30 euro suurune leppetrahvinõue muutunud sissenõutavaks. Kuid ringkonnakohus on

samas tuvastanud, et 2. märtsil 2015 oli vaidlusalune auto pargitud kostja hallatavasse parklasse, et

lepingupooleks sai pidada hagejat ja et hageja ei ole parkimistasu maksnud. Eeltoodu tuvastamisel

ei ole ringkonnakohus menetlusõiguse norme rikkunud. Kostja on menetluses väljendanud, et ta ei

nõua hagejalt parkimistasu 2. märtsi 2015. a parkimise eest, kuid nõuab leppetrahvi. Seega on kostja

oma parkimistasu nõude sisuliselt asendanud leppetrahvinõudega. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et

vaidlusalune parkla on avatud parkla, st see ei ole tõkkepuuga suletud, siis tähendab see, et

parkimise eest tuleb maksta ette ja parkimistasu nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul

pärast parklasse sisenemist. Seega ei olnud kostjal küll auto teisaldamise ajal hageja vastu

sissenõutavaks muutnud leppetrahvinõuet, kuid tuvastatud asjaoludest järeldub, et tal oli hageja

vastu sissenõutavaks muutunud parkimistasu nõue. Eeltoodust tulenevalt on ekslik

kassatsioonkaebuse väide, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet – tal oli auto teisaldamise ajal

sissenõutavaks muutunud parkimistasu nõue ja menetluse vältel muutus sissenõutavaks ka

leppetrahvinõue.

17. Ekslik on hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et auto teisaldamiseks ei olnud praegu alust, sest

ei ole tõendatud, et hageja oleks varem kõrvaldanud autolt kostja pandud tõkke või teinud

leppetrahvi sissenõudmise muul viisil võimatuks. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus põhjendas

praegusel juhul auto teisaldamise lubatavust sellega, et auto valvamine ja säilitamine avatud

parkimisalal oleks üürileandjale olnud ebamõistlikult koormav ja rataste lukustamine ei oleks

takistanud auto äraviimist.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et samas asjas 25. jaanuaril 2016 tehtud otsuse (tsiviilasi

nr 3-2-1-68-16) p-s 42.5 on Riigikohus märkinud, et auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on

8(11)

2-15-3430

lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või

auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ja et

kolleegiumi arvates võib seda eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja

parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket

kõrvaldades vms viisil. Kolleegium märgib, et auto varasem äraviimine ja tõkke kõrvaldamine oli

eelnimetatud Riigikohtu otsuses vaid üks näide selle kohta, millal võiks auto äraviimise takistamist

muude vahenditega pidada ebapiisavaks. Kõnealune näide ei välistanud ringkonnakohtu õigust

tuvastada, et praegusel juhul oli auto teisaldamine õigustatud seetõttu, et kostja jaoks oleks olnud

liiga koormav autot avatud parklas valvata ja säilitada.

18. Ringkonnakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu 270 euro suurune

leppetrahvinõue ja et varasemate leppetrahvinõuete tõendamiseks ei ole piisav, kui autot on

pildistatud ja leppetrahvile on märgitud vaidlusaluse auto parkimise aeg, koht ja auto number.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja peaks lisaks tõendama veel ka seda, millises parklas

foto on tehtud. Kolleegium märgib, et vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks

piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja

märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et

vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Vastasel korral ei olekski võimalik

tõkkepuuta tasulise parkla haldajal oma nõudeid tõendada.

19. Hageja on kassatsioonkaebuses tuginenud menetlusõiguse normi rikkumisele, leides, et

ringkonnakohus oleks kõigi asjaolude väljaselgitamiseks pidanud rahuldama hageja taotluse temalt

vande all seletuse võtmiseks ja et selle tõendi kogumise käigus oleks saanud välja selgitada, kes oli

tegelikult parkimislepingu pool. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

19.1. TsMS § 267 lg 1 järgi võib pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt

tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, asjaolu tõendamiseks taotleda

vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist. TsMS § 268 kohaselt võib kohus vaieldava

asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine

pool sellega nõustub.

19.2. TsMS § 2681 reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel ja selle kohaselt võib kohus

sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata

ükskõik kumma või mõlemad pooled, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite

põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu

tõepärasuses. Kohus võib omal algatusel poole vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama

kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu.

19.3. Poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest nähtub, et pool ei saa teise poole

nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul

õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks.

Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on

kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa.

19.4. Praegusel juhul nähtub ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest, et kostja ei nõustunud hageja

vande all ülekuulamisega ja TsMS §-s 2681 sätestatud eeldusi ei olnud (vt II kd, tl 162 pöördel).

Seega võis ringkonnakohus jätta hageja vande all üle kuulamata ja selliselt toimides ei rikkunud

ringkonnakohus menetlusõiguse norme.

20. Järgnevalt käsitleb kolleegium hagi tagamist ja kohtuotsuse täitmist.

9(11)

2-15-3430

20.1. Harju Maakohus tagas 5. märtsi 2015. a määrusega hageja taotlusel hagi ja kohustas kostjat

andma auto hagejale üle. On tuvastatud, et auto on hagejale üle antud. Riigikohus märkis varasemas

otsuses, et praeguses olukorras saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud,

pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on, ja kostja on auto kaudne valdaja

AÕS § 33 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-17, p 22).

20.2. Samuti märkis Riigikohus, et hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette

kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse. Hagi rahuldamata jätmise korral

tuli hagi tagamine tühistada ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. Kuigi

kolleegium rahuldab hagi, rahuldab ta selle tingimuslikult ehk tingimusel, et hageja tasub kostjale

30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks. Seega ei ole praegusel juhul tegu hagi

tagamisega selle tavapärases tähenduses (vt ka otsuse p-d 23 ja 23.1) ja hagi tagamise abinõu

tühistamine on põhjendatud.

20.3. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus

tühistas hagi tagamise abinõu, samuti osas, millega ringkonnakohus kohustas hagejat andma auto

kostja otsesesse valdusse.

20.4. Kuna kolleegium rahuldab hagi 30 euro suuruse leppetrahvinõude kostjale tasumise või kostja

kasuks hoiustamise vastu, siis tuleb kostja kaudne valdus vaidlusaluse auto suhtes lõpetada

tingimusel, et hageja tasub kostjale selle rahasumma või hoiustab selle kostja kasuks. Kuni

nimetatud summa tasumiseni või kostja kasuks hoiustamiseni on kostjal õigus saada auto oma

otsesesse valdusse. Pärast kostjale 30 euro suuruse leppetrahvi tasumist või kostja kasuks

hoiustamist on hagejal õigus saada kostjalt auto otsene valdus. Kui hageja maksab kostjale 30 eurot

või hoiustab selle summa kostja kasuks enne seda, kui kostja otsene valdus autole on taastatud, on

hagejal õigus jätta auto otsene valdus kostjale üle andmata.

21. Kolleegium kordab varasemat seisukohta, et kui vaieldakse sellise asja väljaandmise üle, mida

peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale

välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 olnuks mõistlik teha seda

tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis

kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte

huvid olnud tasakaalustatud. Lisaks võinuks hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida

järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saanuks TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel

anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-17,

p 23; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 22).

22. Hageja on märkinud, et ringkonnakohtu otsuse täitmist takistab see, et auto on praegu tema ja

auto teise kasutaja (hageja abikaasa) kaasvalduses. Hageja leiab, et tema abikaasa kui auto

kaasvaldaja võib kohtuotsuse täitmisest keelduda, sest otsus teda ei kohusta, ja et kohtuotsust ei saa

täita, kui kaasvaldaja ei soovi autot kostjale üle anda. Kolleegium on seisukohal, et abikaasa

võimalik kaasvaldus ei ole takistuseks kohtuotsuse täitmisel hageja kui kaasvaldaja suhtes.

Praeguses menetluses saab Riigikohus kontrollida üksnes seda, kas vaidlustatud otsuse resolutsioon

on selge. Riigikohus ei saa lahendada küsimust, kuidas peab lahendi täitmine faktiliselt toimuma.

Lahendi täitmisega seotud küsimused lahendatakse täitemenetluses. Kolleegium märgib, et lahendi

resolutsioon on piisavalt selge ja selle alusel on lahendit hageja suhtes võimalik täita.

23. Riigikohtu otsusega rahuldatakse hagi kostjale 30 euro tasumise või kostja kasuks hoiustamise

vastu. Hageja taotles hagi rahuldamist, ilma et ta peaks kostjale midagi tasuma ega kostja kasuks

10(11)

2-15-3430

hoiustama. Seega jääb hagi lõppkokkuvõttes hageja taotletud viisil rahuldamata. Hageja nõue on

põhjendatud vaid kostja nõude rahuldamise vastu. Sellisel viisil, nagu hageja on nõudnud, ei ole

hagejal alust auto valdust saada. Oma kohustuse täitmisest on hageja kogu menetluse vältel

keeldunud.

23.1. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegusel juhul ei

andnud kostja autot hagejale üle üksnes põhjusel, et hageja ei ole tasunud talle leppetrahvi. Seega ei

ole käesoleva vaidluse lõpplahenduse puhul tegemist hagi rahuldamisega selle tavapärases

tähenduses. Kolleegium leiab, et kuna hagi jäi sisuliselt rahuldamata (st kostja peab auto andma

hagejale välja üksnes raha maksmise või hoiustamise vastu), siis tuleb menetluskulud kõigis

kohtuastmetes jätta hageja kanda.

23.2. Kõigi menetluskulude hageja kanda jätmist toetab ka TsMS § 163 lg 2, mis näeb ette, et kui

hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina

pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda,

kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja on 24. märtsi 2016. a menetlusdokumendis (II kd, tl 158)

pakkunud, et annab auto välja hageja kohustuse täitmise vastu. Kohtuistungil oli kostja valmis

loobuma ka leppetrahvinõuetest (vt II kd, tl 162). Seega oli kostja kompromissina valmis loobuma

rohkemast kui 30 eurost, millele tal on õigus tulenevalt Riigikohtu otsusest.

23.3. TsMS § 177 lg 2 kohaselt määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude

suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

24. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Henn Jõks

Villu Kõve

Malle Seppik

11(11)