3-17-656/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.12.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-656

Haldusasi

OÜ Sofa Invest kaebus SA Erametsakeskus 31.03.2017

toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 5-

1/17/64

tühistamiseks

ja

SA

Erametsakeskus

kohustamiseks vaadata uuesti läbi OÜ Sofa Invest

30.11.2016 taotlus

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Sofa Invest, seaduslik esindaja Kaie

Palmaru

Vastustaja – SA Erametsakeskus, lepinguline esindaja

Tiina Mitt

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

kaebus

ning

tühistada

SA

Erametsakeskus 31.03.2017 otsus nr 5-1/17/64

täies ulatuses.

2. Teha SA-le Erametsakeskus ettekirjutus OÜ

Sofa

Invest

30.11.2016

taotluse

uueks

lahendamiseks.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 02.01.2018,

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Sofa Invest kuulub Saare maakonnas Pihtla vallas Ilpla külas asuv Niidi kinnistu

(kinnistu nr 3977334).

2. 30.11.2016 esitas OÜ Sofa Invest SA-le Erametsakeskus taotluse metsa uuendamise toetuse

saamiseks kogusummas 713,60 eurot (tl 4-9) seoses Niidi kinnistul teostatud metsa uuendamise

tegevustega (kuusetaimede soetamine ja istutustööd). Kaebaja taotles toetust Niidi maaüksuse

eraldistele 1 ja 2 metsapuutaimede soetamiseks (kuusk) ja istutamistöödeks. Taotlusele oli lisatud

Reta Puit OÜ poolt OÜ-le Sofa Invest 13.10.2016 esitatud arve nr 20161022 summas 1497,85

eurot vastavalt kuuseistikute eest (3100 tk, ühe istiku hind 0,19 eurot) ning transpordi, istutamise

ja võsaraie teostamise eest. Taotlusele oli lisatud ka Simmer OÜ poolt Reta Puit OÜ-le 4.10.2016

esitatud arve nr 16058 kuusetaimede müügi eest kogusummas 5714,28 eurot (25 740 taime, ühe

taime hind 0,185 eurot).

3. 12.01.2017 e-kirjaga teatas SA Erametsakeskus OÜ-le Sofa Invest, et esialgsel hinnangul ei

ole metsataimede soetamine ja istutamine abikõlbulikud tegevused (tl 10). Kirja kohaselt on

metsataimed soetatud Reta Puit OÜ -lt, kes ei ole esitanud majandustegevusteatist metsa

kultiveerimismaterjali tarnijana. Kirjas on viidatud keskkonnaministri 14.04.2014. a määrusele

nr 10 "Erametsanduse toetuse andmise alused, taotluse kohta esitatavad nõuded, toetuse

taotlemise ja taotluse menetlemise kord, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise

kord" (edaspidi määrus nr 10) § 9 lg-le 10, mille kohaselt peavad metsataimed vastama

keskkonnaministri 1. juuli 2016. aasta määrusega nr 20 "Metsa uuendamisel kasutada lubatud

kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu, kultiveerimismaterjali tarnimise ja turustamise

nõuded" (edaspidi määrus nr 20) kehtestatud nõuetele ning olema soetatud kultiveerimismaterjali

tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse registris.

4. 2.02.2017 e-kirjaga (tl 11) selgitas OÜ Sofa Invest SA-le Erametsakeskus toetuse taotluse

aluseks olevaid asjaolusid ning palus selgitada, mida tuleb teha, et toetust saada. Kirja kohaselt

on Sofa Invest OÜ väike ettevõte ja väike metsaomanik ning tellis sel põhjusel metsa istutamise

teenuse varasemalt koostööpartnerilt OÜ-lt Reta Puit, kes oli teostanud samal maatükil ka raiet.

Reta Puit OÜ abistas OÜd Sofa Invest istikute hankimisel OÜ-lt Simmer, sest Reta Puit OÜ-l oli

võimalik soetada uusi istikuid soodsamalt. Ühtlasi puhastas Reta Puit enne istutamist raielangi

kasvanud võsast ning teostas seejärel istutuse. Kuuseistikute hankimisel tegutses OÜ Reta Puit

küll enda nimel, kuid OÜ Sofa Invest huvides ja arvel (s.h. juhindudes kokkulepitud taimede

kogusest ning hinnast). Sofa Invest OÜ on Reta Puit OÜ-le tasunud viimase kaetud taimede

ostmise kulutused täpselt OÜ-lt Simmer ostetud taimede hinna ulatuses. Enne istikute ostmist

uuris OÜ Sofa Invest esindaja, kas sel viisil tegutsedes on võimalik metsa uuendamise toetust

taotleda ja vastus oli jaatav.

5. 20.02.2017 e-kirjaga (tl 12) jättis SA Erametsakeskus OÜ Sofa Invest taotletud toetuse

määramata. Kirja kohaselt on taimede päritolu küll tõendatud, aga vastavalt kohalduvale

määrusele peavad metsapuutaimed olema soetatud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate

metsa

kultiveerimismaterjali

tarnijana.

Majandustegevusteadet

omavale

metsakultiveerimismaterjali tarnijale on õigusaktides sätestatud kõrgendatud kontrolli ja

dokumenteerimise kohustused metsapuutaimede kasvatamisel, tarnimisel ja turustamisel, milline

on tinginud ka määruses nimetatud kohustuse. Kuna istutatud taimed ei ole ostetud isikult, kes

on esitanud majandustegevusteate metsakultiveerimismaterjali tarnijana ning vastav tehing ja

tegevused on toimunud ning pole tagasipööratavad ja samuti ei ole võimalik neid tegevusi viia

vastavusse õigusaktide nõuetega, tuleb jätta määramata toetus metsapuutaimede soetamise ja

istutamise eest.

6. 21.03.2017 esitas OÜ Sofa Invest Tallinna Halduskohtule kaebuse SA Erametsakeskus

20.02.2017 toetuse määramata jätmise otsuse tühistamiseks ja SA Erametsakeskus

kohustamiseks vaadata uuesti OÜ Sofa Invest 30.11.2016 taotlus läbi.

7. 23.03.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks SA

Erametsakeskus ning määras vastustajale tähtaja kaebusele kirjaliku vastuse esitamiseks.

8. 7.04.2017 on SA Erametsakeskus esitanud kohtule 31.03.2017 otsuse nr 5-1/17/64 OÜ Sofa

Invest 30.11.2016 esitatud toetuse taotluse rahuldamata jätmise kohta, mille lisaks on otsuse

kirjalik põhjendus. Toetus on jäetud maksmata nii metsapuutaimede soetamise kui ka nende

istutamistööde osas.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vasta taotlus vähemalt ühele toetuse saamise nõudele

(metsaseaduse § 10 lõige 9´1 punkt 1). Soetatud ja istutatud taimed ei vasta õigusaktidega

kehtestatud nõuetele, kuna pole soetatud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsa

kultiveerimismaterjali tarnijana (määruse nr 10 § 9 lõige 10).

9. 17.04.2017 esitas OÜ Sofa Invest kohtule taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebaja muudetud

nõueteks on SA Erametsakeskus 31.03.2017 otsuse nr nr 5-1/17/64 tühistamise nõue ja OÜ Sofa

Invest 30.11.2016 taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõue.

10. 30.05.2017 määrusega lubas kohus kaebuse muutmist ning luges kaebus esitatuks SA

Erametsakeskus 31.03.2017 toetuse määramata jätmise otsuse tühistamise nõudes ja SA

Erametsakeskus kohustamiseks vaadata uuesti läbi OÜ Sofa Invest 30.11.2016 taotlus. Sama

määrusega määras kohus kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning menetlusosalistele

tähtajad täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks.

11. 4.09.2017 määrusega kaasas kohus menetlusse arvamuse andmiseks keskkonnaministri ning

määras kaasatud haldusorganile tähtaja kirjaliku seisukoha esitamiseks. 27.10.2017 a määrusega

andis tähtajad lõolike seisukohtade esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja on seisukohal, et kohaldatud õigusakte on tõlgendatud ebaõigesti, mistõttu on

kaevatav otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Kaebaja leiab, et 30.11.2016 esitatud taotlus

vastab õiguskorra nõuetele ja oleks tulnud korrektse menetluse tulemusel rahuldada.

13. Metsaraie teostati kaebaja kinnistul 2015. aastal. Soetatud istikud on pärit OÜ-st Simmer,

millel on esitatud majandustegevusteade metsakultiveerimismaterjali tarnijana. OÜ Simmer arve

oli lisatud ka esialgsele taotlusele. Istikud on seega soetatud isikult, kes on esitanud vastava teate

ning kaebaja hinnangul on täidetud määruse nr 10 § 9 lg 10 tingimused. Määruse nr 10 § 9 lg 10

sisuline mõte on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik tuvastada ja kasutataks

kvaliteetseid

istikuid,

mis

suurema

tõenäosusega

tagavad

metsa

uuenemise.

Kultiveerimismaterjali päritolu osas ei ole küsimust, OÜ Simmer on suurim vastava valdkonna

ettevõte Saaremaal ja istikud vastavad kõikidele nõuetele. Hetkel kehtiv määruse § 9 lg 10 ei

nõua enam majandustegevuse teate esitamist kultiveerimismaterjali tarnijalt vaid registreeringut

majandustegevuse registris (taotluse menetlemise ajal muutus määruse nr 10 § 9 lg 10 sõnastus).

Nii OÜ Simmer kui ka OÜ Reta Puit omavad registreeringut majandustegevuse registris, mistõttu

mõlemad vastavad määruse nõuetele.

14. Kaebaja kinnistutel teostati metsaraie 2015. a. Kaebaja on väikeettevõtja, kellel endal puudub

võimekus iseseisvalt metsa uuendada, mistõttu kasutati vastava valdkonna professionaalide abi.

Kaebaja, sooviga viia läbi metsauuenduse tegevused ja tellida asjakohane teenus, suhtles OÜ

Reta Puit metsaülemaga telefoni teel ning tegi metsa taasistutamise kohta suusõnalise

kokkuleppe 2015.a., kui OÜ Reta Puit samalt maaüksuselt metsa ka ära ostis. Täpsemalt sõlmiti

kokkulepped metsa uuendamise osas 2016.a. kevadel. Telefonivestlustest sai kaebaja teada, et

OÜ Reta Puit ise ei kasvata istikuid, vaid toob need vastavalt vajadusele ja eeltellimustele enda

koostööpartnerilt Saaremaa suurimast vastava ala ettevõttest. Olles ajakirjandusest lugenud

taimede defitsiidist, siis tundus kaebajale mõistlik kasutada taimede soetamisel suure ettevõtte

lepingupartnereid – nii kättesaadavuse, kui ka sellega seonduvalt hinna osas. OÜ Reta Puit

vahendusel oli võimalik saada OÜ-lt Simmer paremat hinda, s.t. soetada neid odavamalt, kui

eraldi väikeses koguses jaemüügi puhul. Vastavalt kokkuleppele võttis OÜ Reta Puit taimed OÜ-

lt Simmer vastu, transportis need kinnistule ja need sinna istutada.

Kui oleks küsimus selles, kuidas taimed liikusid kinnistule, siis nähtub, et taimed viis

istutuskohta isiklikult sõiduautohaagisega OÜ Reta Puit juhatuse liige Rein Kirst. Istutustöö tegi

OÜ Reta Puit metsatööbrigaad tema juhendamisel. Istutamine toimus OÜ Reta Puit

istutustorudega. Taimed laaditi autokärule OÜ Simmer Järise taimlast ja viidi istutuskohta Rein

Kirstu osavõtul ja OÜ Reta Puit esitas teostatud tööde ja ostetud istikute eest arve kaebajale.

Kaebaja on seisukohal, et OÜ Reta Puit tegutses antud olukorras OÜ Sofa Invest huvides ja arvel,

ostes välja varem kokku lepitud koguse ja hinnaga istikud, et need tema kinnistule istutada ja

taimed olid kvaliteetsed. OÜ Simmer kui ka OÜ Reta Puit arvetel on istiku tükihind sama, ehk

OÜ Reta Puit ei teostanud mingit juurdehindlust, mis kinnitab, et OÜ Reta Puit tegutses üksnes

kaebaja huvides, mitte eraldi turustajana.

15. Vastustaja tõlgendab ebaõigesti määruse § 9 lg 10 selliselt, et taimed peavad olema vahetult

soetatud registrimärget omavalt tarnijalt. Kõnealust normi tuleb tõlgendada laiendavalt ja

arvestades igapäevases majanduskäibes tavapäraseid tehinguid. Kui vastava alaga igapäevaselt

tegelev ettevõte osutab teenust ja tellija huvides ja palvel soetab selleks vajalikud istikud, siis on

loogiline ja tavapärane, et nende eest esitatakse üks arve. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et

määruse § 9 lg 10 on õige tõlgendada selliselt, et hõlmaks ka võimalikku edasimüüki või

tegutsemist kolmanda isiku huvides. Oluline on, et istikute algupära Eestis ja algse müüja

registreering oleksid tuvastatavad, et veenduda, et tegemist on õiguskorra nõuetele vastavate

istikutega. Käesoleval juhul need on tuvastatavad.

16. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et suur hulk Saaremaal istutatud kuuski on pärit OÜ-lt

Simmer ja eelduslikult on nende eest ka toetust küsitud ja saadud. Kaebaja hinnangul puudub

mõistlik põhjendus, miks samas taimlas kõrvuti kasvanud istikute puhul on need ühel juhul

abikõlbulikud, aga käesoleval juhul mitte. Ainus vahe on vastustaja meelest tehingute

vormistamise küsimuses. Kaebaja leppis OÜ-ga Reta Puit kokku, et nad istutavad (nende poolt

eelnevalt maha võetud) metsa asemele uue. Millised sammud seejuures vajalikud on, tuli paljuski

nende käest - nt. et võsa tuleks enne maha võtta. Kaebaja arusaam on algusest saadik olnud, et

OÜ Reta Puit korraldab metsa istutamise ja OÜ Sofa Invest kannab kulud. Kui raieõiguse

võõrandamiseks sõlmis Kaebaja jaanuaris 2015.a. OÜ-ga Reta Puit kirjaliku lepingu, siis metsa

istutamise osas eraldi kirjalikku lepingut enam ei sõlmitud (teenus telliti telefoni teel, detaile

täpsustati e-kirja teel). Asjaajamise kerguse mõttes õnneks Saaremaal asjad veel nii toimivad,

kohtule tõendite esitamisel muidugi tuleb see selgelt kahjuks. Kaebaja hinnangul oli tegemist

käsunduslepinguga. Ettevõtted peavad oma aastaaruandes esitama eelmise aasta müügikäibe

jaotuse tegevusalade kaupa. 26.01.2017 kinnitatud OÜ Reta Puit 2016.a. aastaaruande

(aastaaruande lk 23, aastaaruanne on leitav äriregistrist) järgi võib öelda, et istikute tarnijaks nad

ennast

ei

pea.

Eesti

Majanduse

Tegevusalade

Klassifikaatori

alusel

(EMTAK

2008, http://www.rik.ee/sites/www.rik.ee/files/elfinder/article_files/EMTAK_sisukorraga_0.pd

f) peaks istikute jae või hulgimüük olema kajastatud koodiga 46221 ja/või 47761. Ehk võib öelda,

et aastaaruande järgi ei tegelenud OÜ Reta Puit 2016.a. istikute müügiga.

17. Keskkonnaministri 1. juuli 2016. aasta määrusega nr 20 „Metsa uuendamisel kasutada

lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu, kultiveerimismaterjali tarnimise ja

turustamise nõuded” § 15 lg 1 kohaselt kultiveerimismaterjali põhitunnistus antakse metsapuu

seemnepartiile ning vegetatiivselt paljundatud metsataime partiile. Võrreldes varasema korraga

ei nõua kehtiv kultiveerimismaterjali sertifitseerimise kord generatiivset päritolu algmaterjalist

kasvatatud istutusmaterjali sertifitseerimist (vt lisa 1). Seetõttu ei liikunud taimedega kaasa eraldi

kirjalikke sertifikaate. Sellest hoolimata osundab kaebaja, et OÜ Simmer arvel kajastub viide

(EÜ/EE/S1-13-44) taimede kasvatamiseks kasutatud seemnete passi/põhitunnistuse numbrile.

Kaebaja hinnangul kinnitab see, et tegemist oli õiguskorra nõuetele vastavate taimedega, mille

päritolu on jälgitav.

18. Lõppkokkuvõttes taandub vaidlus määruse § 9 lg 10 tõlgendamisele ja tegemist on õigusliku

vaidlusega.

Kaebaja hinnangul tuleb määrust tõlgendada selliselt, et soetamise puhul arvestatakse ka

edasimüüki või lepinguid kolmanda isiku huvides, kui taimede päritolu on teada ja taimed

vastavad muudele nõuetele. Kas tegemist on käsundus või tööettevõtulepinguga ei oma määravat

tähtsust. Kitsendav tõlgendamine ei ole käesoleval juhul õigustatud, kuna see seaks igapäevasele

majandustegevusele kunstlikke tõkkeid ja sunniks eraettevõtjaid tehinguid struktureerima üksnes

ametkondade vastavat huvi silmas pidades.

19. Vastustaja ei nõustu esitatud kaebusega ja vaidleb sellele vastu.

20. Vaidlust ei küsimuses, kes metsas tööd tegi (istutamine, maapinna ettevalmistamine jne),

seda võib teha ka taotleja ise. Asjas taandub vaidlus küsimusele, kas kaebaja poolt Reta Puit OÜ-

lt soetatud metsapuutaimed ja nende istutamine on metsauuendamise toetuse taotlemisel

abikõlblik tegevus või mitte, ehk kas nende tegevuste eest makstakse toetust. Kuna

metsapuutaimede soetus ei ole abikõlblik, siis pole abikõlblik ka nende taimede istutamine.

Sealhulgas

taandub

vaidlus

küsimusele,

kas

OÜ

Reta

Puit

on

käsitletav

metsakultiveerimismaterjali tarnijana määruse nr 10 tähenduses või mitte. Vaidlust pole

küsimuses, kas metsapuutaimed vastavad nõuetele (nt kas tegemist lubatava puuliigiga, kas

taimed vastavad metsakasvukohatüübile jne), vaid kes on käsitletav kultiveerimismaterjali

tarnijana ja kas ta on registreeritud majandustegevuse registris.

21. Kaebaja viitab õigesti, et tema taotluse menetlemise ajal kehtis määruse nr 10 § 9 lg 10 kahes

erinevas redaktsioonis. Arvestades määruse viimase redaktsiooni seletuskirjas avaldatut, ei ole

ega saagi vaidlust olla küsimuses, kas kultiveerimismaterjali tarnija registreerimiskohustus on

määruse nr 10 esimese või teise redaktsiooni kohaselt täidetud. Samuti ei saa määrust nr 10

tõlgendada kaebaja seisukohast lähtudes, et justkui iga registreeringuga on määruse nr 10 nõue

täidetud. OÜ Reta Puit OÜ küll on registreeritud majandustegevuse registris, kuid mitte metsa

kultiveerimismaterjali tarnijana, vaid registris on kanne tegevusloale „Veosevedu“.

Majandustegevuse registri andmete põhjal ja ka kaebuses esitatud kaebaja enda kinnistusega on

leidnud tuvastamist, et OÜ-l Reta Puit tegevusluba pole, vaid seda omab OÜ Simmer, kellelt OÜ

Reta Puit taimed ostis.

22. Kultiveerimismaterjali turustamisel on võlaõigusseaduses (VÕS) müügilepingule omased

tunnused. Seega ei oma tähtsust, kelle käest OÜ Reta Puit omakorda taimed ostis. Antud juhul

on tegemist viimase poolt taimede müügiga, kus ostuhind on kaebaja poolt tasutud talle ehk

taimed on soetatud isikult, kes pole kultiveerimismaterjali tarnija. Kaebaja on õigesti märkinud,

et määruse nr 10 § 9 lg 10 sisuline mõte on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik

tuvastada ja kasutataks kvaliteetseid istikuid, mis suurema tõenäosusega tagavad metsa

uuenemise. Kaebaja on ka õigesti märkinud, et kultiveerimismaterjali päritolu osas ei ole

küsimust, OÜ Simmer on suurim vastava valdkonna ettevõte Saaremaal ja istikud vastavad

kõikidele nõuetele.

23. Majandustegevusteadet omavale metsakultiveerimismaterjali tarnijale on tõepoolest

õigusaktides (määrus nr 20) sätestatud kõrgendatud kontrolli ja dokumenteerimise kohustused

metsataimede kasvatamisel, tarnimisel ja turustamisel. Asjaolu, et kolmas isik OÜ Simmer

vastab nõuetele, ei taga seda, et ka nn edasimüüja-vahendaja, OÜ Reta Puit teab ja oskab taimi

transportida (vajalik niiskustase, laadimisreeglid jms), et tagada nende jätkuv kvaliteet, et taimed

kasvama läheksid. Selleks, et tagada metsa uuendamisel õigusaktidele vastavate metsataimede

päritolu ja liikumine turustamisel, on nimetatud nõue sätestatud ka määruses nr 10. Riik ei saa

toetada selliste metsataimede ostmist, mille päritolu ja kvaliteeti ei ole võimalik tuvastada (metsa

uuendamise nõuded metsaseaduse § 24 lg 6-9).

24. Vastustaja on seisukohal, et määruse nr 10 § 9 lg 10 teist lauset tuleb käesolevas asjas ja ka

praktikas rakendada nulltolerantsi silmas pidades ehk ilma alternatiivideta ning kaalutusõigust

kohaldamata. See tähendab, et toetust saab maksta vaid nende metsapuutaimede eest, mis on otse

soetatud metsapuutaimede tarnija poolt, kes on registreeritud majandustegevuse registris.

Vastustaja rakendab määruse nr 10 § 9 lg 10 nulltolerantsi silmas pidades asjaolu, et

metsauuendamise toetust antakse vaid juhul kui müüja vastab määruse nr 10 nõuetele. Eriti on

see vajalik seetõttu, et Eesti metsadesse istutataks neid metsapuutaimi, mis on siia sobilikud

(päritolu, metsakasvukohatüüp jne- MS § 24 ) ja mis ka kasvama lähevad. Kui tegemist on nn

edasimüüjatega -vahendajatega, siis ei ole kuidagi võimalik tuvastada taimede päritolu. Kui nt

on tegemist kolme vahendajaga, millisel juhul ostetakse taimed Leedust, Eestisse transpordib

teine ettevõtja ning kolmas ettevõtja müüb metsaomanikule, siis ei ole võimalik mitte ühegi

kontrolliga tuvastada, kus need taimed tegelikult kasvatati, kellelt need tegelikult soetati ja kas

tegemist on Eestis sobiva puuliigiga.

25. Asjaolu, et kaebaja ise või OÜ Reta Puit kinnitab (esitab tõenduseks arve), et tegemist on

Simmer OÜ-lt soetatud taimedega, ei oma asjas tähtsust, sest müüjaks on OÜ Reta Puit, kes

tegevusluba ja registreeringut ei oma. Kui OÜ Reta Puit tegeleks „vastava alaga igapäevaselt“

nagu kaebaja väidab, siis omaks ta ka registreeritud majandustegevuse registris. Vastustajal

puudub õigus ja pädevus kontrollida metsataimede päritolu ja liikumist tootjalt ostjani läbi mitme

edasimüüja. Kui isik tahab taotleda ja saada toetust, siis peab tema taotlus vastama nõuetele

(taimed peavad olema soetatud vastavalt isikult). Asjaolu, kas needsamad metsapuutaimed, mida

OÜ Simmer müüs Reta Puit OÜ-le on metsa istutatud või mitte on küll oluline, kuid toetuse

otsuse hindamisel tuleb ennekõike arvestada, kas taotleja/toetuse saaja on taotlemisel täitnud

kõiki toetuse saamise tingimusi ehk vaidlus saab taanduda vaid küsimusele, kas taimed on

soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse registris või

mitte. Vastustajal on võimalik määruse nr 10 § 9 lg 10 nõudest mööda minna vaid juhul, kui

määruse andja tunnistab selle sätte kehtetuks või kui tuvastatakse, et sätte puhul on tegemist

põhiseadusevastase nõudega.

26. Siiski ei ole asjas tõendatud taimede päritolu ning asjaolu, et OÜ Reta Puit istutas kinnistule

just need taimed, mis on soetatud Simmer OÜ-lt. Vastustajale on esitatud vaid müügiarved,

millega ei ole võimalik tõendada soetatud taimede päritolu ja kvaliteeti ning tagada õigusaktides

sätestatud nõuete ja eesmärkide täitmine. Metsa uuendamise ja metsapuutaimede

kasvatamise/istutamise jne protsess ei taandu pelgalt taimede soetamise ja istutamisega.

Sertifitseerimine on ellu kutsutud selleks, et kogu protsess alates metsapuu seemnete

kogumisest/päritolust, taimede kasvatamisest jne kuni metsas istutamiseni oleks tuvastatav ja

jälgitav. Selleks on kehtestatud metsaseaduses, taimede paljundamise ja sordikaitse seaduses

ning nende rakendusaktides nõuded. Nimetatud nõuded lähtuvad nõukogu direktiivist

1999/105/EÜ metsapaljundusmaterjali turustamise kohta. Taimede paljundamise ja sordikaitse

seaduses on esitatud rida nõudeid kultiveerimismaterjali tarnijale- näiteks peab ta määrama

kindlaks tootmise olulised kriitilised punktid ja nendes rakendatavad meetmed, dokumenteerima

need ja tagama nende meetmete rakendamine. Selline enesekontrollisüsteem peab järgima

kultiveerimismaterjali

tootmismeetodit

ning

sisaldama

nõudeid

ja

tegevuskava

kultiveerimismaterjali kvaliteeti vähendavate ja ohtlike taimekahjustajate ennetamiseks ning

taimede kvaliteedi hindamiseks. Täpsemad kultiveerimismaterjali tarnija enesekontrollisüsteemi

nõuded metsapuutaimede osas on kehtestatud määruses nr 20. Sertifitseerimine ongi ellu

kutsutud selleks, et Eestisse ei toodaks ega istutatakse mitteelujõulisi, Eesti kliimaga ja mullaga

jne mittekohanduvaid taimi. Metsapuutaimede (kuusk) puhul võib nende kvaliteet ilmneda alles

30-40ndate aastate pärast, millist tulemust istutajad ise ei pruugi näha. Eestis on mitmeid näiteid,

kus on istutatud mittekohanduvaid taimi ja kus nt puitu ei olegi aastate pärast võimalik saada.

27. Vastustaja ei näe vajadust lisatõendite hankimiseks ega ka lisaasjaolude hindamiseks, mis

võimaldaksid kaebaja metsauuendamise toetuse taotluses nimetatud taimed ja tegevuse

tunnistada abikõlblikuks. Vaidlus taandub OÜ Reta Puit kui taimede müüja enda

mittevastavusele määruse nr 10 § 9 lg-le 10. Metsapuutaimede „liikumist“ ei ole võimalik kuidagi

tagantjärgi tõendada ning isegi „liikumise ajal“ on selle tõendamine raskendatud. Seetõttu ei ole

võimalik protsessi ka tagantjärgi seadustada. Istutatud taimede kvaliteeti ja päritolu ei ole

võimalik visuaalsel teel hinnata ning on alust arvata, et seda ei ole võimalik ka teaduslike

analüüsidega tuvastada. Kaebaja nõuete täitmist muul moel kontrollida viiks selleni, et vastustaja

peaks igal sarnasel juhul tellima pädeva riigiasutuse ettevõtjate (OÜ Reta Puit ja OÜ Simmer)

dokumentide liikumise ehk siis raamatupidamise kontrollimiseks (saatelehed, aktid jne), või

uurima tunnistajate seletusi, kes taimed andis ja vastu võttis ja kes transportis jne. Sellise

kontrolli tegemine ei kuulu vastustaja pädevusse ega kuulu ka vastustaja tööülesannete hulka.

Vastustaja saab kontrolli teha vaid toetuse sihipärasuse kontrollimiseks taotleja juures, mitte

kolmandate isikute juures. Ka ei ole nt kontrolli teostaval riigiasutusel (Keskkonnaamet või

Keskkonnainspektsioon) õigus kontrollida õigusaktide nõuete täitmist- metsapuutaimede

kvaliteeti ja päritolu nn suvalise vahendaja juures. Määruse nr 10 § 9 lg 10 nõuet saab vastustaja

kontrollida vaid registreeringu kaudu, kuid selle sisuline täitmine on pigem tagatud riigi ja

kodaniku/ettevõtja omavahelise usalduse teel. Õigusaktides toodud metsapuutaimede kvaliteedi

ja vastavuse nõuete (sh määruse nr 10 § 9 lg 10) ning turustajate/tarnijatele esitatud karmimate

nõuete sätestamine annab vastustajale ja ka riigile vaid osalise kindluse, et toetust makstakse

metsapuutaimedele ja et istutatakse just neid metsataimi, mis vastavad Eesti metsades sätestatud

algmaterjali päritolu ja kvaliteedi nõuetele. Kui tegemist on edasimüüjatega-vahendajatega, siis

ei teki riigil mingit garantiid ega ka kontrollivõimalust taimede päritolu ja kvaliteedi osas. Kui

tegemist on kultiveerimismaterjali tarnijaga, siis on riikliku järelevalve teostajatel võimalik

tarnija müügiarvete jm kuludokumentide alusel kontrollida taimede liikumist.

28. Metsapuutaimedele ja metsauuendamisele esitatud nõuded ei ole sätestatud vaid ühiskonna

huvides, vaid nende nõuete täitmine kaitseb ka metsaomanikku. Tavaline metsaomanik ei saa

ega ei oska hinnata, kas need taimed mida ta soetas ja istutas ka tegelikult nn suurteks puudeks

kasvavad ehk kas tekib uus metsapõlv või mitte ja kas tema lastele jääb pärand metsa näol või

mitte. Üldreeglina on lubatud Eestis istutada vaid Eestis kasvatatud metsapuutaimi. Ranged

erandid puuliikide kaupa on tehtud vaid männi ja hariliku kuuse puhul, kui need pärinevad Läti

või Leedu Vabariigist või Valgevene või Venemaa Föderatsiooni Pihkva ja Novgorodi oblastist

(määrus nr 20 § 31 ). Täna on Eesti turul metsapuutaimede osas suur defitsiit, mis soodustab

mittevastavate taimede sissetoomist naaberriikidest, kus ei pruugi olla tagatud kvaliteet ja

päritolu. Ainuüksi vastustaja praktikas on mitmeid juhtumeid, kus on soovitud toetust ja on juba

ka istutatud metsamaale taimi, milliste istutamine on Eestis keelatud. Keskkonnaameti praktikas

on esinenud juhtumeid, kus taimlatest varastatakse metsapuutaimi ning neid müüakse nn mustalt

järelturul. Üks juhtum on aset leidnud ka sellel aastal Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK)

Kullenga taimlas. Enamlevinud pidid sellised juhtumid olema just Saaremaal ja Viljandimaal,

aga ka mujal Eestis. Kui edasimüüja-vahendaja ei pea olema kultiveerimismaterjali tarnija, kes

on registreeritud majandustegevuse registris ja piisab vaid, et esmane taimede müüja vastab

nõuetele, siis tekib küsimus, mitu edasimüüjat võib üldse olla, et tagatud oleks õigusaktide

kohane taimede liikumise jälgitavus ja kontrollivõimalus.

29. Toetuste jagamist käsitletakse riigipoolse soodustusena, mille saamiseks isikul puudub

seadusega kaitstav subjektiivne õigus ja õiguspärane ootus. Ka Riigikohtu halduskolleegium on

oma mitmes kohtulahendis märkinud, et riigilt rahalise toetuse taotlemiseks ja toetuse saamiseks

puudub isikul subjektiivne õigus (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 04. aprilli 2013. a kohtuotsus

haldusasjas nr 3-3-1-77-12, p 18; Riigikohtu halduskolleegiumi 30. juuli 2014. a kohtuotsus

haldusasjas nr 3-3-1-39-14, p 13). Juhul kui isik soovib riigilt soodustust (toetust) saada, siis peab

isik nõustuma soodustuse (toetuse) saamiseks kehtestatud erinõuete ja –tingimustega ning

toetuse saamise taotlust tuleb lugeda isiku nõustumuseks aktsepteerida sellised soodustuse

(toetuse) saamiseks kehtestatud erinõuded ja –tingimused. Võrreldes teiste haldusmenetlustega

lasub toetuse taotlejal toetuse taotlemisel kõrgendatud tõendamiskoormus ja hoolsuskohustus.

30. Keskkonnaminister on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Toetuste maksmine toimub Eesti Vabariigi riigieelarvest. Toetuse maksmiseks, sh ka nende

menetlemiseks eraldatud rahalised vahendid on piiratud, mistõttu tuleb neid kasutada võimalikult

ratsionaalselt ja eesmärgipäraselt. Tagamaks toetuste andmise eesmärgi täitmine võimalikult

väheste halduskuludega (antud juhul metsa uuendamine kvaliteetse materjaliga) ning taotlejate

võrdne kohtlemine, on toetuste andmiseks kehtestada kindlad reeglid (määrus nr 10), mida

vastustaja peab neid laiendamata toetuste menetlemisel järgima.

31. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebaja taotlus ei vastanud määruse nr 10 § 9 lõike 10

nõudele, sest taimed olid soetatud ettevõttelt, kes ei olnud kultiveerimismaterjali tarnijana kantud

majandustegevuse registrisse. Keskkonnaminister on rangelt seisukohal, et metsataimede

soetamine edasimüüjalt või vahendajalt, kes ei vasta määruse nr 20 nõuetele, ei ole määruse nr

10 § 9 lõike 10 kohaselt toetuse saamiseks abikõlblik. Toetuse maksmine on põhjendatud, kui

kõik tingimused on täidetud. Vastustaja lähtub toetuse menetlemisel määrusest nr 20 niivõrd, kui

see on vajalik metsataimede nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Nõue, et metsataimede tarnija

peab olema registreeritud majandustegevuse registris, on sõnaselgelt sätestatud määruse nr 10 §

9 lõikes 10. Seetõttu on vastustaja põhjendatult keeldunud toetuse andmisest, sest taotlus ei

vastanud toetuse andmise tingimustele. Vastustaja ei pea tuvastama, kas edasimüüja, kes ei ole

kultiveerimismaterjali tarnijana kantud majandustegevuse registrisse, on taimed omandanud

määruse nr 20 § 2 punktis 4 sätestatud kultiveerimismaterjali tarnija määratusele vastavalt isikult

või mitte. Seejuures ei ole toetuse saamine põhiseadusega tagatud õigus.

32. Vaidlus taandub käesoleval juhul sellele, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud toetuse

andmisest olukorras, kus taotlus ei vastanud vähemalt ühele toetuse andmise eeldusele. Vaidlust ei

ole seejuures selles, kas soetatud metsauuendusmaterjal vastas ka sisuliselt määruse nr 20 nõuetele,

mistõttu ei ole vajalik analüüsida määrust nr 20.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

33. Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele.

34. Metsaseaduse (MS) § 10 lg 1 p 3 kohaselt toetab riik erametsaomanike metsa majanduslike,

ökoloogiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtuste suurendamiseks tehtavaid investeeringuid

ning metsakasvatustöid, sealhulgas pärandkultuuri ja vääriselupaikade säilitamist ning

metsaparanduseks tehtavaid töid. Sama §-i lg 2 kohaselt võib toetust saada erametsaomanik,

metsaühistu või konsulent, sealhulgas eelistatakse toetuse saajana väiksema metsaomandiga

erametsaomanikku; §-i lg 4 järgi käsitletakse erametsaomanikuna metsaseaduse tähenduses

füüsilist ja eraõiguslikku juriidilist isikut, kellel on metsamaa. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja

on seaduses nimetatud erametsa omanik. Kaebajal oli õigus esitada taotlus metsa uuendamise

toetuse saamiseks. Toetusest andmise keeldumine võib rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

35. MS § 10 lg 11 alusel on kehtestatud määrus nr 10, millise alusel antakse toetust metsa

uuendamiseks (Määruse nr 10 § 7 p 2) ning toetuse abikõlbulikud kulud on muuhulgas

metsataimede soetamise ja istutamise kulud (Määruse nr 10 § 9 lg 5 p 2). Määruse nr 10 § 9 lg

10 kohaselt peavad metsataimed vastama keskkonnaministri 1. juuli 2016. aasta määrusega nr

20 „Metsa uuendamisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu,

kultiveerimismaterjali tarnimise ja turustamise nõuded” (määrus nr 20) kehtestatud nõuetele

ning olema soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse

registris.

36. Kaebaja taotles Metsaseadusest tulenevalt toetust metsa uuendamiseks ja esitas kulude

kandmist tõendavad dokumendi ning võib mõista, et vastustaja ei kahelnud, et kulutused on

tehtud ja kantud kaebaja poolt. 20.02.2017 e-kirjas (tl 12) märkis vastustaja, et taimede päritolu

on tõendatud, seega sai kaebaja vastuse, millest järeldus, et ei ole tekkinud probleemi sellest, et

taimed on soetatud isikult, kes on metsakultiveerimismaterjali tarnija ja kellele on õigusaktides

sätestatud

kõrgendatud

kontrolli

ja

dokumenteerimise

kohustused

metsapuutaimede

kasvatamisel, tarnimisel ja turustamisel, antud juhul oli tegemist Simmer OÜ-lt soetatud

taimedega. Kaebaja on kirjeldanud, et ta volitas (suuliselt) taimed välja ostma temale varem töid

teinud isikut OÜ Reta Puit, kes needsamad soetatud taimed ka vedas ja istutas ettenähtud

kinnistule (tlk 11). Sellega vastuolus olevalt on selgitatud lisaks järgnevat: „Kuna istutatud

taimed ei ole ostetud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsakultiveerimismaterjali

tarnijana ning vastav tehing ja tegevused on toimunud ning pole tagasipööratavad ja samuti ei

ole võimalik neid tegevusi viia vastavusse õigusaktide nõuetega, tuleb jätta määramata toetus

metsapuutaimede soetamise ja istutamise eest“.

Vastustaja selgituste kohaselt ei olnud e-kirjaga vastamine haldusakti andmine ja toetuse otsus

tehti 31.03.17 (tlk 31), mille kaebaja seejärel vaidlustas. Otsuse lisas (tlk 32) on märgitud toetuse

andmisest keeldumise põhjusena, et taimed ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele, kuna

pole soetatud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsa kultiveerimismaterjali

tarnijana (Metsaseaduse § 9.1 p 1; Määruse § 9 lg 10).

37. Vaidluse põhjustas vastustaja tõlgendus määruse nr 10 § 9 lg 10 osas ja kaebaja leiab, et ta

on tõendanud, et istutatud taimed vastavad justnimelt Määruse nr 20 nõuetele, need on ka

soetatud lubatud tarnijalt, ta oli lisanud arved tasumise kohta, sj oli ta lisanud esialgsele taotlusele

arve OÜ-lt Simmer.

Kohtule nähtub vastustaja vastustest, et ka tema näeb, et Määruse nr 10 § 9 lg 10 sisuline mõte

on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik tuvastada ja kasutataks kvaliteetseid

istikuid, mis suurema tõenäosusega tagavad metsa uuenemise. Vastustaja märgib, et riik ei saa

toetada selliste metsataimede ostmist, mille päritolu ja kvaliteeti ei ole võimalik tuvastada (metsa

uuendamise nõuded metsaseaduse § 24 lg 6-9). Vastustaja on kohtule vastamisel asunud

selgitama, et § 9 lg 10 ei võimalda taimede soetamist edasimüügi teel ja ta esitas erinevaid

põhjendusi, millest võiks pigem järeldada, et ta ei arvestanud ega hinnanud kaebaja muid väiteid

ja esitatud tõendeid, vaid võttis asja lahendamisel aluseks vaid ühe arve, mis kinnitas temale

nähtuvalt taimede ostu OÜ-lt Reta Puit. Lisatud oli ka arve OÜ-lt Simmer, mille suhtes vastustaja

seisukohta ei võtnud. Vastustaja on märkinud kohtule vastuseks, et majandustegevuse registris

on metsapuude kultiveerimismaterjali tarnijana OÜ Simmer. OÜ Reta Puit on kohtule nähtuvalt

registreeritud numbriga KUL000075 arvates 14.07.17.a. metsapuude kultiveerimismaterjali

tarnijana ning kanne ei saa puudutada varasemat aega. Samas nähtub, et kaebajale ei antud enam

võimalust täiendavate tõendite esitamiseks, kuigi ta oli küsinud, mida täpsemalt oleks vaja

tõendada. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks palunud taotluses esinevaid puudusi või

vastuolusid kõrvaldada, kui oli vajalik kindlaks teha istikute algupära Eestis või selle soetamise

asjaolud, kui neis tekkis kahtlusi, mida varem ei esinenud.

38. MS § 10 lg 9¹ punkti 1 kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata ja toetust ei maksta, kui taotleja,

toetuse saaja või taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamise nõudele. Vaidlustatud otsuse

kohaselt ei vasta taotlus vähemalt ühele toetuse saamise nõudele (metsaseaduse § 10 lõige 9´1

punkt 1), sest soetatud ja istutatud taimed pole soetatud isikult, kes on esitanud

majandustegevusteate metsa kultiveerimismaterjali tarnijana (määruse nr 10 § 9 lõige 10).

Kaebaja on jäänud seisukohale, et taotlus vastab toetuse saamise nõuetele, sest taimed on

soetatud tarnijalt määruse nr 10 § 9 lg 10 tähenduses ja kui on tegemist taimedega, mis soetati

määrustes nimetatud lubatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, siis on riikliku järelevalve

teostajatel võimalik tarnija müügiarvete jm kuludokumentide alusel kontrollida ka taimede

liikumist ja vastavust nõuetele, kui see oleks olnud vaidlusküsimus. Vastustaja käesolevalt antud

hinnangul aga ei oma tähtsust, et nendele nõuetele vastab Simmer OÜ, kellelt soetas taimed OÜ

Reta Puit, kuivõrd ka edasimüüja peab omama nõuetekohast registreeringut. Veel märgib

vastustaja, et tagantjärgi antud hinnangutel pole tõendatud, et kaebaja kinnistule istutati Simmer

OÜ-lt soetatud taimed.

39. Kohtule nähtub, et toetuse saamisel kaebajal lasuvaid kohustusi tuleb sisustada eelkõige

lähtuvalt toetuse eesmärgist ning kui need pole piisavalt selged, siis tõlgendada neid koostoimes

teiste asjakohaste seadustega.

40. Kaebaja oli algatanud vaidluse ennekõike põhjusest, et polnud äratuntav, kas vastustaja

tõlgendab õigusnorme erinevalt või ta leiab, et tõendamata on taimede päritolu, nende vastavus

nõuetele või on veel mingi muu põhjus. Kaebaja on esitanud vastustajale ühes taotlusega OÜ

Reta Puit poolt OÜ-le Sofa Invest 13.10.2016 esitatud arve nr 20161022 summas 1497,85 eurot

vastavalt kuuseistikute eest (3100 tk, ühe istiku hind 0,19 eurot) ning transpordi, istutamise ja

võsaraie teostamise eest. Taotlusele oli lisatud ka Simmer OÜ poolt Reta Puit OÜ-le 4.10.2016

esitatud arve nr 16058 kuusetaimede müügi eest kogusummas 5714,28 eurot (25 740 taime, ühe

taime hind 0,185 eurot). Kaebajalt ei nõutud täiendavate tõendite esitamist, sj nt taimede

sertifikaati. Kaebaja on selgitanud, et ta ei ole osanud seda teha ka seetõttu, et Keskkonnaministri

1. juuli 2016. aasta määrusega nr 20 „Metsa uuendamisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali

algmaterjali päritolu, kultiveerimismaterjali tarnimise ja turustamise nõuded” § 15 lg 1 kohaselt

kultiveerimismaterjali põhitunnistus antakse metsapuu seemnepartiile ning vegetatiivselt

paljundatud

metsataime

partiile.

Võrreldes

varasema

korraga

ei

nõua

kehtiv

kultiveerimismaterjali sertifitseerimise kord generatiivset päritolu algmaterjalist kasvatatud

istutusmaterjali sertifitseerimist, seetõttu ei liikunud taimedega kaasa eraldi kirjalikke

sertifikaate. Kaebaja osundab, et OÜ Simmer arvel kajastub viide (EÜ/EE/S1-13-44) taimede

kasvatamiseks kasutatud seemnete passi/põhitunnistuse numbrile. Kaebaja hinnangul kinnitab

see, et tegemist oli õiguskorra nõuetele vastavate taimedega, mille päritolu on jälgitav. Vastustaja

oma vastustes ei ole täpsustanud enam sertifikaadi esitamise vajadust ja jääb ebaselgeks, kas või

miks arvel kajastuvad viited ei võimalda asja uurimist.

41. Arvestades määruse nr 10 § 9 lg 10 sisu tuli vastustajal toetuse taotluse menetlemisel

kontrollida igal juhul, kas metsa uuendamisel kasutatud taimed on soetatud tarnijalt nimetatud

sätte mõistes. Kohus nõustub vastustajaga selles, et sõltumata taotluse esitamisel kehtinud

määruse nr 10 § 9 lg 10 sõnastusest ja menetluse ajal sõnastuse muutumisest, tuli otsuse tegemisel

vastustajal hinnata, kas taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud

majandustegevuse registris vastava tegevusega. Kohtu hinnangul on vastustaja määruse nr 10 §

9 lg 10 nõude kontrollimisel tõlgendanud normi põhjendamatult kitsalt ning vastuolus normi

eesmärgi ja mõttega. Vastustajal tuleb menetluses kindlaks teha juhtumipõhiselt, kas metsa

uuendamisel kasutatud taimed on soetatud nõuetele vastavalt tarnijalt. Õigusnormides, millest

vastustaja lähtus, puudub selgesõnaline nõue, missugused tehingud on lubatavad või

vastupidiselt mitteaktsepteeritavad, sj nõue, et taotleja peab soetustehingu tegema ise ega saa

teisi isikuid selleks volitada. Kui metsataimed peavad vastama Määruse nr 20 nõuetele ja see

puudutab ühtlasi lubatud tarnija küsimust, siis materjali päritolu tuvastamine ei eeldanud kohtule

nähtuvalt vastustajalt ülemäärast pingutust, kui ta kontrollib asjassepuutuvaid arveid või nõuab

juurde taotlejalt lisadokumente. Käesolevaks ajaks on vastustaja esitanud mitmeid erinevaid

vastuolulisi selgitusi ning kohus ei saa tagantjärgi kindlaks teha, missugused kohtumenetluses

esitatud põhjused on kaalutlemisel arvestatud, need asjaolud peavad kajastuma antava akti

põhjendustes.

42. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud

sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla

tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p d 38–40; nr 3-3-1-

81-07, p 16; nr 3-3-1-72-13). Vastustaja vastustest võib mõista, et tal on õigus seada rangemaid

tingimusi, kui soovitakse toetust, ent kohtule ei nähtu, et kaalumisõigust saaks teostada nn

sisemiste töökorralduslike eeskirjade või juhiste alusel, mil oleks antud kaalumisõiguse

teostamise üldsuunad. Kui sellised suunad ka on antud, siis ei tohi need takistada ega välistada

kaalutlusõiguse teostamist või jätta arvestamata oluliste asjaoludega jne. Kohtule nähtub ka see,

et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on

kaalukam, on juba lahendatud MS ja viidatud määrustes seadusandja ja sellise kaalumisotsuse

tegemise pädevus ongi täitevvõimul, mitte haldusorganil ja kohtul (õigusnormide sisul peatub

kohus edasiselt). Isegi juhul, kui vastustajal on mingi haldusesisene halduseeskiri või praktika,

siis saab ikkagi kohus nimetada, et see saaks olla suunatud esmajärjekorras haldusele enesele

ning kui see abistab haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, kuid see ei tohi

kaalumist takistada ega välistada. Kohus siinkohal viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-81-07, et

Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades

õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada.

Igal juhul ei saaks aga käesoleval juhul selgitada tehtud otsust asjaoluga, et esineb veel mingi

haldusesisene praktika, mis mõjutab menetlust ja muudab taotluse tingimused rangemaks. Kohus

nõustub ka seisukohaga, et toetuste maksmine toimub Eesti Vabariigi riigieelarvest ja toetuse

maksmiseks, sh ka nende menetlemiseks eraldatud rahalised vahendid on piiratud, mistõttu tuleb

neid kasutada võimalikult ratsionaalselt ja eesmärgipäraselt, ei tähenda see, et toetus jääb

määramata, kui õigusnormi ei kohaldata õigesti või kui uurimismenetlus jääb poolikuks.

43. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult

motiveeritud. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni

õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja

keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti

põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki

olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebajale põhjustas

antud juhul keelduv otsus märkimisväärselt majanduslikku kahju, see oli ettenähtav vastustajale,

seega tuli keeldumisel esitada tavapärasest põhjalikum sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks

haldusakti adressaadil mõista akti sisu ja kohtul seda kontrollida. Diskretsioonivolitus ei tähenda

täielikku otsustamisvabadust, kuna diskretsiooni teostamisel on õiguslikud piirid.

Lisaks saab märkida, et HMS § 6, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas

olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei näe

ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalik-õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks. Seega on

haldusorganil tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus haldusmenetluses välja selgitada ka

tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need tõepoolest omavad tähtsust asja lahendamisel. Haldusorganil

puudub pädevus tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et

vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras. Vastavalt võib faktiväidete

kontrollimisel uurimispõhimõtte rakendamisel nõuda tõendeid ka taotlejalt. Taotluse võib jätta

läbi vaatamata tõendi mõjuva põhjuseta esitamata jätmisel (HMS § 38 lg 3), kuid arvestada tuleb

nii taotleja kui haldusorgani enda võimalustega tõendite esitamisel ja kogumisel. Kui tõendi

esitamise võimalust ei saa taotlejalt eeldada, kuid haldusorganil on võimalik tema väiteid

kontrollida muul mõistlikul viisil, ei ole alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Taotluse

lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja õiguslike seisukohtadega, vaid taotluse

eesmärgiga – sellega, milliseks tegevuseks taotleja luba soovib. Tegevuse õiguslik

kvalifitseerimine haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne. Ka juhul, kui taotleja on eksinud

oma nõude õigusliku aluse märkimisel, ei saa haldusorgan ainult väära õigusliku aluse märkimise

tõttu jätta taotlust läbi vaatamata või rahuldamata.

44. Kohtu hinnangul on nõude tõlgendamisel oluline tuvastada taotletava toetuse eesmärk,

samuti kehtestatud nõude eesmärk, mida saab sisustada läbi tarnijale kehtestatud nõuete.

Seejuures nähtub kohtule, et vastustajale on tagatud mitte ainult õiguslik, vaid ka tegelik

võimalus otsustada juhtumipõhiselt, kas ja kuidas normi eesmärgipäraselt rakendada, ilma, et

seataks lisatingimusi (vastustaja nimetas nn rangemaid tingimusi), et tulemus oleks igati

proportsionaalne. Vastustaja ei saaks ise muuta olemasolevaid norme toetuse saamiseks nn

rangemaks, vaid taotlust tuleb lahendada lähtuvalt kehtivast õigusnormist. Kuigi vastustaja

põhjendas, et on eriliselt vajalik tagada, et Eesti metsadesse istutataks neid metsapuutaimi, mis

on siia sobilikud (päritolu, metsakasvukohatüüp jne- MS § 24 ) ja mis ka kasvama lähevad ja et

kui tegemist on nn edasimüüjatega -vahendajatega, siis ei ole võimalik tuvastada taimede

päritolu, ei nähtu kohtule, et vastustaja kirjeldatud ohud oleks välditud, kui tõlgendada normi

kitsendavalt.

45. Toetuse otsuse hindamisel tuleb kohtule nähtuvalt ennekõike arvestada, kas taotleja/toetuse

saaja on taotlemisel täitnud kõiki toetuse saamise tingimusi ehk vaidlus saab taanduda ikkagi

küsimusele, kas taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kas ta on registreeritud

majandustegevuse registris või mitte ja kas on tuvastatav, et taimed soetati tarnijalt, kelle taimede

istutamine toetuse saamiseks on lubatav. Taimede vastavust nõuetele saab eeldada, kui on

tõendatud nende soetamine määruses nimetatud tarnijalt. Vastustajal on võimalik määruse nr 10

§ 9 lg 10 nõudest mööda minna vaid juhul, kui määruse andja tunnistab selle sätte kehtetuks või

kui tuvastatakse, et sätte puhul on tegemist põhiseadusevastase nõudega. Lisaks saab märkida,

et ka viidatud MS ei sätesta kvaliteedi tagamiseks teistsuguseid nõudeid ja metsa omaniku puhul

saab eeldada tegutsemist enda heaolu nimel ning kaebaja puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis

viitaks, et metsa omanik oleks huvitatud mingil viisil istutama selliseid taimi, mis ei võimaldaks

tal täita MS § 42 märgitud omaniku kohustusi metsa majandamisel. Kaebaja tegutses teadmises,

et ta kasutades lubatud kultiveerimismaterjali, on täitnud omaniku kohustused ja ta saab taotleda

ka toetust, muid eesmärke tema tegevusest ei nähtu. Kaebajale pole sj ette heidetud, et tema

kinnistul toimuks lubamatu tegevus või et kinnistule pole istutatud seadusega lubatud taimed.

Kui see oleks vastupidi, siis peaks ilmnema rikkumise tuvastamine, mida aga ei nähtu. Vastustaja

ja kaasatud isiku selgitused ei viita mõistlikele põhjustele, miks tuleks toetuse saamisel

tõlgendada kehtivat õigust teistmoodi, kui see tegelikult normidest nähtub ja peab tagama

eesmärgipärase majandamise.

46. Määruse nr 10 § 9 lg 1 kohaselt on metsa uuendamise toetuse eesmärk tagada metsaressursi

kvaliteedi parandamine ja metsamaa tootmispotentsiaali efektiivsem kasutamine pärast raiet või

metsa hukkumist. Määruse selline eesmärk tuleneb ja on vastavuses MS-ga. Seega on metsa

uuendamise toetamisel oluline muuhulgas parandada metsaressursi kvaliteeti. Määruse § 10 lg

9 p-s 10 viidatud määrusega nr 20 on kehtestatud metsa uuendamisel kasutada lubatud

kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu. Nimetatud määruse § 3 lg 2 kohaselt on metsa

uuendamisel lubatud kasutada hariliku männi ja hariliku kuuse kultiveerimismaterjali, mille

algmaterjal pärineb Läti või Leedu Vabariigist. Seega on metsa uuendamisel oluline kasutatavate

taimede algmaterjali päritolu. Määruse nr 20 § 12 lg 1 kohaselt peavad turustatavad metsataimed

olema kvaliteetsed. Kvaliteetseteks loetakse terved ja elujõulised metsataimed. Sama §-i lg 5

kohaselt tagab metsataimede nõuetele vastavuse kultiveerimismaterjali tarnija. Nõuded

kultiveerimismaterjali tarnijale on kehtestatud taimede paljundamise ja sordikaitseseadusega,

mille § 64 lg 6 alusel ongi kehtestatud määrus nr 20. Lisaks tuleneb taimede paljundamise ja

sordikaitse seaduse § 64 lg-st 2, et paljundus- ja kultiveerimismaterjali tarnija võtab tarvitusele

kõik vajalikud meetmed, et tagada paljundus- ja kultiveerimismaterjali tootmine käesoleva

seaduse nõuete kohaselt ning nõuetekohane paljundus- ja kultiveerimismaterjal. Seega on

registreeringut omava tarnija kohustus tagada, et turustatakse nõuetele vastavaid taimi.

Eeltoodust saab järeldada, et määruse nr 10 § 9 lg-s 10 sätestatud nõude eesmärk on tagada, et

metsa uuendamisel kasutatakse nõuetele vastavaid taimi ning nimetatud nõude täitmise tagab

muuhulgas see, kui metsa uuendamisel kasutatavad taimed on soetatud kultiveerimismaterjali

tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt. Määrusekohased taimed saab kinnistu omanik soetada

erineval moel ning kohtule ei nähtu, et nõuetekohaste taimede istutamist tuleks tõendada mingit

kindlat liiki tõendiga või tehinguga. Metsa uuendamine nõuetekohaste taimedega on kohtule

nähtuvalt võimalik ka siis, kui lubatud tarnijalt soetab taimed ka muu isik, kuna sellest ei muutuks

seaduse nõuetele vastavuses olevate taimede kvaliteet. Taimede kvaliteeti ja päritolu saab

tõendada erineval viisil.

Vastustaja kohtule antud vastusetest ei saa järeldada, et taimede päritolu poleks kindlaks tehtav

või et puuduks võimalus kontrollida nende vastavust õigusnormide nõuetele, nagu võib mõista,

siis nende päritolus siiski ka ei kaheldud. Samas ei saa pelgalt dokumentide või tehingute

vormistusest (või nende vigasusest) järeldada, et jääks saavutamata MS taotletud eesmärk - et

rajatakse mets, mis koosneb tarnijalt soetatud taimedest. Seda, millistele tõenditele peaks

tuginema otsuses, kohus ette kirjutada ei saaks. Negatiivse otsuse puhul peab kaebajale olema

teada, mis selle tingis. PS 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel. Avaliku võimu tegevust võib jaotada koormavaks halduseks ja

soodustavaks halduseks. Koormava haldusega on tegemist siis, kui haldus sekkub käskude ja

keeldudega isiku õigussfääri ja piirab tema vabadust või omandit. Vajalikke kohustusi saab

kehtestada seadusandja ja kohtule ei nähtu, et õigusnormidega on käesolevalt antud

laiaulatuslikumad volitused vastustajale otsustamaks, kuidas kohaldada Metsaseadusest

tulenevaid nõudeid. Kaebajale sai toetuse saamisel esitada neid nõudeid, mis tulenevad vahetult

õigusnormidest.

Nii Määrus nr 20 kui ka Määrus nr 10 peavad olema vastavuses MS-st tulenevate eesmärkidega.

Seega, kui MS § 10 lg-st 11 tulenevalt määrab toetuse andmise alused, taotlusele esitatavad

nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra, taotluse hindamise alused ning toetuse

tagasinõudmise korra Keskkonnaminister, siis ka vastustajale antud volitus hõlmab endas õigust

otsustada toetuse saamine lähtudes tingimustest, mis on sätestatud õigusnormidega ning ei

moonuta taotletavat eesmärki ega piira isiku õigusi ebaproportsionaalselt.

Kui Metsaseadusest tulenevalt tuleb metsa uuendamiseks kasutada nõuetele vastavaid taimi ning

nimetatud nõude täitmise tagab muuhulgas see, kui metsa uuendamisel kasutatavad taimed on

soetatud kultiveerimismaterjali tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt, siis need ülesanded ja

nõuded ei ole seadusega antud kellegi teise reguleerida ja ümber otsustada, vastavalt tuleb mõista

ka määruste regulatsiooni. Reguleerides nimetatud ülesannete täitmist, ei ole kohtule nähtuvalt

seadusandja sekkunud ülemääraselt isikute võimalike tehingute sfääri, kuivõrd soovitud

eesmärgi saavutamine on printsiibis võimalik läbi erinevate tehingute, volituste jne, mil ikkagi

on kontrollitav, kas taimed soetati lubatud tarnijalt (antud juhul OÜ Simmer) või kas taimed

vastavad Määruse nr 20 nõuetele (antud juhul OÜ Simmer). Kohut ei vii teistsugusele järeldusele

ka vastustaja viide viimase määruse redaktsiooni seletuskirjale, mille osas vastustaja märgib, et

ei ole ega saagi vaidlust olla küsimuses, kas kultiveerimismaterjali tarnija registreerimiskohustus

on määruse nr 10 esimese või teise redaktsiooni kohaselt täidetud. Vastustaja viidatud selgitav

seletuskiri nimetab, et metsa uuendamise toetuse eesmärgi sõnastuse kohta metsaressursi

kvaliteedi parandamise ja metsamaa tootmispotentsiaali efektiivsemaks kasutamiseks pärast raiet

või metsa hukkumist tehakse täpsustusi. Vastavalt nimetatakse vaid, et konkreetsem sõnastus

võimaldab välistada metsatoetuse kasutamist metsataimede istutamiseks mitte-metsamaale.

Kuna toetusraha on vähe, suunatakse see eelkõige seadusega pandud kohustuste täitmiseks.

Abikõlblikud on metsamaa uuendamiseks tehtavad tööd: maapinna ettevalmistamine,

metsataimede soetamine ja istutamine, kuni kolme aasta vanuse metsauuenduse hooldamine.

Metsamaal peavad olema kehtivad inventeerimisandmed, muu maa metsastamine ei ole

abikõlblik. Taimede soetamise kohta pole enam vaja esitada arveid ja maksekorraldusi, kuid

need

peavad

endiselt

olema

soetatud

majandustegevuse

registris

registreeritud

kultiveerimismaterjali tarnijalt ja taimedel peab olema kultiveerimismaterjali põhitunnistus.

Eeltoodust ei nähtu kohtule ka seda, et arved ja maksekorraldused kuidagi koormaks vastustaja

tegevust eriliselt, kui neid nõuda või kui neid edasiselt isegi enam ei nõuta.

Seega saab järeldada, et iga taotlus tuleb vältimatult lahendada juhtumispõhiselt, et jõuda õige

tulemuseni. Vaidluste ei ole selles, et riik sai delegeerida avaliku ülesande täitmise SA

Erametsakeskus ning et erametsanduse toetamine on riigi vabatahtlik poliitiline valik.

Eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole antud aga taotluste lahendamisel ja toetuste määramisel

suuremaid õigusi, kui MS seda võimaldab (koos viidatud määrustega) ja SA Erametsakeskuse

volitused päädivad sihtasutusele delegeeritud ülesannete teostamisega. Kaebaja sai arvestada, et

õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et oleks mõistlik võimalus riigi tegevust

ette näha ja kohandada oma tegevust vastavalt sellele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. 03.2010 otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-8-09, p 141). Kohtule nähtub, et kaebaja sai toetuse taotlemisel arvestada

nõudega, et istutamiseks kasutatakse kvaliteedinõuetele vastavaid taimi, mille ringlus EV-s on

tagatud ja lubatav, vastavalt on tõendatud, et OÜ Simmer taimed on selleks sobilikud. Samuti sai

kaebaja arvestada, et vajadusel korral saab ta esitada lisatõendid, kui neid nõutakse. Kuigi

vastustaja on märkinud, et talle oleks ülimalt koormav teostada kinnistutel kontrolli, saab kohus

siinkohal nimetada, et vastustajale ei ole pandud kohustust kontrollida olukorda kohapeal või

ettevõtjate juures, kui ta ei kahtlusta pettust ning ei soovita algatada ühegi isiku suhtes

rikkumismenetlust. Vastustaja selgitustest ei ole sj arusaadav, kas nn vahendustegevus eeldaks

rikkumismenetlust kellegi suhtes; antud juhul pole teada, et selline menetlus oleks algatatud.

Negatiivset otsust tuleb alati põhjendada enam tavapärasest, sest tagajärjeks on taotluse

rahuldamata jätmine, seega ei saa ka läbiviidud tuvastusmenetlust lihtsustada pelgalt asjaolust,

et taotluste hulk on suur. Selliselt talitades on väärotsuse tegemise risk oluliselt suur. Tegemist

ei ole sarnase olukorraga, mil Riigikohus on leidnud näiteks, et parkimiskorra rikkumine on

spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras, ning et arvestades

rikkumiste eripära ja massilisust, on lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja

proportsionaalne (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas

nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63, p 16). Kohtu arvates ei ole käesoleva kaebuse taotluse puhul

võimalik piirduda vaid sellise menetlusega, milles vajalikke tõendeid ei uurita või neid ei nõuta,

kui selleks tekib vajadus, kuigi taotluste hulk on suur. Asjaoluga, et norme tuleks tõlgendada

teistmoodi põhjusest, et vastupidiselt suureneks vastustaja halduskoormus ja -kulud, ei õigusta

kuidagi õigusnormide ebaõiget tõlgendamist, menetluse lihtsustamist ja toetuse maksmise ning

metsa uuendamise eesmärgiga kooskõlas mitteolevaid järeldusi. Kohtule ei nähtu, et vastustaja

peaks hakkama sj igal juhul ja alati toetuse määramise kestel kahtlema algmaterjali päritolus või

siis kontrollima tegelikku olukorda kinnistutel, kui selleks puudub ilmselgelt mõjuv põhjus.

Järelkontroll on aga alati võimalik, samuti on võimalik toetust tagasi nõuda.

Haldusmenetluse seaduse §-st 6 tuleneb haldusorganile kohustus selgitada välja menetletavas

asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse koguda selleks tõendeid oma algatusel. Käesoleval

juhul oli oluline tuvastada, kas metsa uuendamisel kasutatud taimed olid soetatud nõuetele

vastavalt isikult, arvestades, et toetuse määramisel on oluline eelkõige see, kas metsa

uuendamisel kasutati nõuetele vastavaid taimi. Kui avalduse läbivaatamisel selgub, et toetuse

määramiseks võib olla vajalik veel saada täiendavaid andmeid või tõendeid, tuleb anda taotlejale

võimalus sellise tõendi esitamiseks ja saamiseks. Selleks, et vältida haldusmenetluse

põhjendamatut venimist peaks taotlev isik viivitamatult pärast tuvastamise vajaduse ilmnemist

need kas hankima või esitama. Kui vastustaja on kaebaja taotluse jätnud rahuldamata põhjusel,

et kaebaja tõendas vaid, et ta soetas taimed metsa uuendamisega tegelenud ettevõtte OÜ Reta

Puit kaudu, on tegemist materiaalselt õigusvastase otsusega ning see tuleb tühistada. Kaebus

tuleb rahuldada ainuüksi sel põhjusel.

47. Arvestades eeltoodut ei ole õige ka vastustaja seisukoht, et asja lahendamisel puudus tal

vajadus täiendavate tõendite kogumiseks või taotluse täpsustamiseks.

Vaidlust ei ole selles, et Simmer OÜ on määruse nr 10 tähenduses nõuetele vastav tarnija ja oli

seda nii taimede soetamise ajal kui taotluse menetlemise ajal. Kaebaja on algusest peale väitnud,

et metsa uuendamisel kasutati Simmer OÜ-lt soetatud istikuid, vastavalt on ta seda ka märkinud

oma dokumentides. Peale vastustaja esialgse seisukoha saamist palus kaebaja vastustajalt

selgitusi ja teavet (tl 11) selle kohta, mida ta peaks täiendavalt esitama. Vastustaja on asunud

seisukohale (tl 12), et ka täiendavate tõendite esitamisel ei ole võimalik taotlust rahuldada ning

seda üksnes põhjusel, et kaebaja on taimede soetustehingu teinud vahetult OÜ-ga Reta Puit. Ka

kohtumenetluses on vastustaja seisukohal, et lisatõendite kogumine asjas ei ole seetõttu vajalik.

Vastustaja on seejuures haldusmenetluses selgitanud kaebajale, et taimede päritolu on tõendatud.

Kohtumenetluses on vastustaja vastupidiselt haldusmenetluses avaldatule märkinud, et

tegelikkuses ei olnud menetluse tulemusel tõendatud, et metsa uuendamiseks kasutati just

Simmer OÜ-lt saadud taimi. Seega saab järeldada, et tegelikult ei ole vastustajale üheselt selge,

kas metsa uuendamisel kasutati just Simmer OÜ-lt soetatud taimi, kuid nagu ilmneb, ei ole

vastustaja küsinud kaebajalt ka täiendavaid tõendeid vastavate asjaolude tuvastamiseks.

Arvestades, et tarnijale on kehtestatud nõuded nii taimede märgistamiseks kui tehingute

dokumenteerimiseks (määruse nr 20 § 16 ja § 17, sh kohustus anda ostjale üle metsapuu

seemnepartii põhitunnistuse koopia), siis saanuks vastustaja küsida vajadusel täiendavaid

andmeid Simmer OÜ-lt, samuti täiendavaid tõendeid kaebajalt (sh nõuda välja asjakohane

metsapuu seemnepartii põhitunnistuse koopia, kauba saatedokumendid ja/või üleandmise

vastuvõtmise aktid, küsida täiendavaid selgitusi, küsitleda vajadusel tunnistajaid). Seejuures ei

ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et täiendavate tõendite küsimine ei ole vastustaja

pädevuses. Vaidlust ei ole, et vastustaja on pädev taotluse lahendamiseks. Õigusaktides on selgelt

välja toodud vastustaja pädevus ja kohustus kontrollida taotluse õigusaktidele vastavust. Ka

määruse nr 10 § 1 lg-st 2 tuleneb, et selle määruse alusel toetuste andmist korraldab metsaseaduse

§ 6 lõike 3 alusel sihtasutus Erametsakeskus (EMK). Määruse nr 10 § 14 lg 1 kohaselt kontrollib

EMK pärast taotluse saamist taotluses esitatud andmete õigsust ning taotluse, taotleja ja

kavandatava tegevuse vastavust metsaseaduses ja käesolevas määruses sätestatud nõuetele. Sama

§-i lg 2 kohaselt on EMK-l õigus nõuda taotlejalt taotluse kohta täiendavaid selgitusi ja

lisadokumente. Määruse nr 10 § 19 lg 3 kohaselt kontrollib EMK dokumentides esitatud andmete

õigsust ning toetuse saaja ja abikõlbliku tegevuse vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele.

Sama §-i lg-tes 1 ja 2 on sätestatud tähtaeg (so 120 kalendripäeva taotluse ja nõuetekohaste

dokumentide laekumisest), millise jooksul tuleb otsus taotluse lahendamise kohta teha ning

toetuse maksmisest keeldumise alused.

HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt

ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel

haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Sama §-i lg 2 järgi võib

tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja

ütlus ning eksperdi arvamus. HMS § 38 lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud

haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad

asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti

andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Seega oli vastustajal õigus küsida täiendavaid tõendeid nii

kaebajalt kui muudelt isikutelt, sh OÜ-lt Reta Puit. Kaebaja oli valmis esitama täiendavaid

tõendeid, kuid vastustaja ei pidanud neid vajalikuks õigusnormi ebaõige ning meelevaldse

tõlgenduse tõttu. Tõendeid saab selliselt hinnata vastastikustes seostes ja kogumis. Millist tõendit

antud juhul vastustaja vajab, jääb tema kaalutlusõiguse piiresse ja sõltub kontrolli esemest.

Kohtule ei nähtu, missugune lõplik põhjus oli vastustaja otsustamisel määravaks, ent nagu võib

mõista, siis jättis ta pooleli faktiliste asjaolude uurimise, et siduda need vastava õigusnormi

koosseisuga. Selliselt tuli vastustajal taotluse lahendamisel uurimispõhimõtet rakendades koguda

ja hinnata vajalikke tõendeid ning vastustajal on kaalutlusõigus, kas ja milliseid tõendeid

koguda. Vastustaja on aga jätnud hindamata, milliseid tõendeid saaks kaebaja ja/või muud isikud

asjas oluliste asjaolude (st kas metsa uuendamisel kasutatud taimed on soetatud nõuetele

vastavalt tarnijalt) kindlakstegemiseks esitada ega ole täiendavaid tõendeid ka nõudnud.

Vastustaja hilisemad selgitused kohtule, justkui poleks võimalik hiljem või dokumentide alusel

taimede päritolu ja kvaliteeti kindlaks teha, on vastuolulised ja väheusutavad. Asjakohatuks tuleb

hinnata selgitust, justkui oleks dokumentides esitatud andmete õigsust võimalik ja vajalik

kontrollida, kuid see on mahukas töö. Mistahes viisil asjaolusid läbi arutledes nähtub kohtule, et

haldusmenetluses on vastustaja seejuures järeldanud, et taimede päritolu on leidnud tõendamist.

Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile

vastava

õigusnormi

koosseisuga.

Kui

metsataimede

nõuetele

vastavuse

tagab

kultiveerimismaterjali tarnija ning need nõuded tarnijale on kehtestatud taimede paljundamise ja

sordikaitseseadusega, mille § 64 lg 6 alusel ongi kehtestatud määrus nr 20 ehk mingeid

lisanõudeid ei saaks seada tehtavate tehingute osas ka vastustaja, siis kohtule ei nähtu, et metsa

uuendamisel ei saaks kasutada nõuetele vastavaid taimi siis, kui need on soetatud

kultiveerimismaterjali tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt ja kui see on tõendatav.

Vastustaja neid asjaolusid ise ei ole uurinud ning pole ka enam selge, millisele seisukohale ta

haldusmenetluses tegelikult asus, seetõttu kohtu hinnangul ei saa kuidagi välistada, et juba selline

uurimispõhimõtte rikkumine (tõendite kogumata jätmine ning kaalutlusõiguse teostamata

jätmine tõendite kogumisel) on toonud kaasa minetused haldusakti sisulises õiguspärasuses.

Kuigi kohus palus vastustajal ka oma kohtukaebusele esitatud vastuseid üle selgitada, on ilmne,

et eelnev haldusmenetlus ei ole sundinud haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja

vastuargumente läbi mõtlema ja neid motiive ja kaalutlusi arusaadavalt haldusaktis esitama, selle

võis tingida asjaolu, et vastustaja leiab, et ta ei pidanud uurimispõhimõtet rakendama, vaid pidas

oluliseks taotluse hindamisel menetluse efektiivsuse kaalutlusi, mida kohus aga eelnevalt ei

saanud toetada.

Riigikohtu Halduskolleegium on oma praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti

kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on

veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK

29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20, ning 14.12.2012 otsust asjas nr 3-3-1-33-12, p 16).

See on erandlikel juhtudel võimalik. Käesolevalt on vastustaja kohtumenetluses esitanud küll

erinevaid selgitusi ja asunud veel lisaks väitma, et tegelikult ei ole tõendatud, et kaebaja kasutas

metsa uuendamisel Simmer OÜ-lt soetatud taimi, kuid vastustaja on lähtunud seejuures vaid

ühest arvest, ent jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja muud väited ja selgitused.

Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab

haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik, samuti on leitud, et põhjenduste esitamine

kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada,

kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt lahendid

asjades nr 3-3-1-74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-81-07 (p 20), 3-3-1-

62-07 (p 16), 3-3-1-57-07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17) ning otsus ¬asjas nr 3-3-1-85-10 (p 44)),

samas võib märkida, et erandjuhtudel on siiski peetud võimalikuks põhjendamispuudustega

haldusakti tühistamata jätmist (vt nt lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09

(p d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Riigikohus on hiljem pehmendanud oma

seisukohta ja leidnud, et võib esineda erandlikke olukordi, kus haldusorganil on võimalik

tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti

tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Kuna tõendamiskoormus lasub sellisel juhul

haldusorganil küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega

arvestati (vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-29-12), siis ei oleks ka õigustatud vastustaja

etteheide, et kaebaja jättis midagi tõendamata ja tal tuleb seda teha. Tegemist peab olema

erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit haldusakti põhjendamise kohustusest.

Käesolevalt kohtule nähtuvalt on vastustaja alles asunud püstitama küsimusi tehingute ja tõendite

osas, mis veelkord kinnitab, et haldusmenetluses uurimisprintsiibi nõudeid ei ole järgitud.

Kohus jääb seisukohale, et kuivõrd asjas on välja selgitamata olulise tähendusega asjaolud, pole

vastustajal olnud võimalik jõuda õiguspärase ja otstarbekohase otsuseni. Eriliselt tähtis on

motivatsioon aga juhtudel, kui haldusaktiga luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg.

Käesolevalt jäeti kaebaja toetusest ilma olukorras, mil ta kasutas esialgsetel andmetel metsa

uuendamiseks Simmer OÜ-lt soetatud taimi ja selles siiski ei kaheldud. Vastustaja ei toetunud

keeldumisel sj asjaolule, et võiks esineda kahtlus, et kas kinnistule istutati OÜ-lt Simmer ostetud

taimed või et see pole tõendatav. Kohus siinkohal rõhutab, et kohtutel on küll õigus ja kohustus

kontrollida vaidlustatud haldusotsustuste tegemise korrast ja vorminõuetest kinnipidamist,

samuti nende sisulisi aluseid, kuid kohus ei saa siiski seejuures ise läbi viia toetuse taotluse

menetlemist puudutavat haldusmenetlust vastustaja eest. Haldusakti õigusliku ja faktilise aluse

selgumine kanduks vastustaja vastuse kohaselt käesolevalt üle kohtumenetlusse, kuid sellisel

juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima

jäämiseks (vt nt Riigikohtu lahendis selgitus asjas nr 3-3-1-49-08), mis ei ole lubatav.

Kohus jääb sj seisukohale, et kirjaliku põhjendamise eesmärk ei ole ainult akti tagantjärele

kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse

asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma

selgusele otsuse õigsuses (nr 3-3-1-49-08). Kohus ei saa käesolevalt enam kontrollida, milliselt

vastustaja seisukohad muutusid ning samuti seda, kas hiljem esitatud põhjendused või selgitused

olid akti andmisel olulised ja selle aluseks või kas nad olid üldse mingil põhjusel antud olukorras

eesmärgipärased. Kohus juba nimetas, et haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud

siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele ja kui vastustaja ühel ja samal

ajal soovib lisatõendite esitamist või alles nende uurimist, teisalt peab seda mittevajalikuks, siis

pole selge, missugusena haldusaltist tulenevat keeldumist tuli kaebajal mõista ja kas see muutus.

Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist ei enne ega nüüd õiguslike alustega, mis ei ole

asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis

märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud. Haldusakti põhjenduste

hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt

kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused

on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07

jt). Antud juhul on tegemist sellise olukorraga. Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava

haldusakti andmisel ka ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav rikkumisena, sj sedavõrd

olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu

14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10). Kaebajat enam

ära ei ole kuulatud, kuigi tagantjärgi võib mõista, et väidetult tekkisid kahtlused taimede päritolus

või siis nende ostmises.

Kohus möönab, et haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks

esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt

teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada

haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks

tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab

haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave

haldusakti andmisel arvesse. Kuna kohus juba märkis, et menetlus oli läbi viidud olulise

puudusega ja kohus haldusmenetlust ise uuesti läbi viia ei saaks, siis tuleb vastustajal asi uuesti

läbi vaadata ja teha õiguspärane otsus. Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse kaebaja taotluse

uueks lahendamiseks, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Kohus nõustub vastustaja ja

kaasatud haldusorganiga selles, et toetuse saamine pole isiku põhiseadusega garanteeritud

põhiõigus. Küll on aga isikul seadusandja poolt toetuse ettenägemisel õigus nõuda toetuse

saamiseks esitatud taotluse õiguspärast ning kehtestatud õigusnormidele vastavat lahendamist.

48. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja ei ole menetluskulude taotlust ega nimekirja esitanud. Seetõttu tuleb jätta menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste

kohtunik