2-16-8217/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-8217

Tsiviilasi

Osaühing ProInkasso hagi Jaanek Kääni vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

54 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. juuni 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaanek Kääni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. november 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Jaanek Kään (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Tõnu Mets

Vastustaja (hageja): Osaühing ProInkasso (registrikood

11238880), esindaja Evelin Jõgar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 22. juuni 2017 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus Jaanek Kääni kanda. Välja mõista

Jaanek Käänilt Osaühing ProInkasso kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 690 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing ProInkasso (hageja) esitas 25. mail 2016 Jaanek Kääni (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 52 043,53 eurot ning viivise alates hagi esitamisest

kuni põhivõla täieliku tasumiseni laenulepingust tulenevalt põhivõlalt 0,2% päevas ja osade

müügilepingust tulenevalt põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Alternatiivselt palus hageja rahuldada hagi VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel alusetu rikastumise

nõudena.

Hagi asjaolude kohaselt allkirjastasid esialgne võlausaldaja Piret Kulasalu ja kostja

1. veebruaril 2016 laenulepingu, millega P. Kulasalu andis kostjale laenu summas 25 000 eurot.

Laenulepingust lähtuvalt kohustus kostja tagastama laenusumma ja tasuma intressi 3%

laenujäägilt vastavalt lepingu lisas olevale maksegraafikule lõpptähtajaga 10. juuni 2017.

Kostja ei tasunud ühtegi maksegraafikus sätestatud makset. Laenuandja loovutas 27. aprillil

2016 laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja saatis kostjale 29. aprillil

2016 võlateatise ning edastas koos võlateatisega teatise nõude loovutamise kohta. Hageja on

arvestanud laenusumma tagastamisega viivitamise tõttu põhivõlalt viivist laenulepingu punktis

7 sätestatud määras. Hageja nõuab kostjalt laenulepingu alusel laenusumma 25 000 eurot

tasumist, sissenõutavaks muutunud intressi summas 121,17 eurot tasumist, sissenõutavaks

muutunud viivise summas 1619,11 eurot tasumist ning jooksvat viivist laenulepingu punktis 7

sätestatud määras.

15. detsembril 2015 sõlmisid P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ müüjatena ja kostja ostjana

müügilepingu, mille esemeks olid müüjatele kuuluvad ADE Metall OÜ osad. Müügilepingu

kohaselt müüs P. Kulasalu kostjale 750 euro suuruse osa oma osast hinnaga 12 500 eurot ning

Alion Invest OÜ talle kuuluva 250 euro suuruse osa samuti hinnaga 12 500 eurot. Kokku pidi

kostja müüjatele omandatud osaluse eest tasuma 25 000 eurot hiljemalt 31. märtsiks 2016.

Kostja jättis müügihinna tasumise kohustuse täitmata. 4. mail 2016 loovutasid esialgsed

võlausaldajad müügilepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja saatis 4. mail 2016 kostjale

võlateatise ning edastas koos sellega teatise nõude loovutamise kohta. Hageja nõuab kostjalt

osade müügilepingust tuleneva müügihinna tasumist summas 25 000 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivist summas 303,25 eurot ja jooksvat viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Vastuseks kostjale selgitas hageja, et Alion Invest OÜ osaluse kokkulepitud müügihind oli

poolte seisukoha järgi 12 500 eurot ning see kajastub ka notariaalses lepingus, mistõttu

langevad Alion Invest OÜ osa müügi osas ära kostja vastuväited seoses tehingu näilikkusega.

Seetõttu tuleb igal juhul rahuldada hageja nõue summas 12 500 eurot ning sellele vastav

viivisenõue ja jooksva viivise nõue. Tehingute tühisusele tuginemine kostja poolt on hea usu

põhimõtte vastane ja tooks hagejale kaasa äärmiselt ebaõiglase olukorra. Kostja tahe oli

vaatamata osade müügilepingu vormistamisele omandada ADE Metall OÜ osad 50 000 euroga

ning ostuhinna jagamine kahte kokkuleppesse ei ole kostjat kuidagi kahjustanud. Kostja tugineb

tehingute näilikkusele ja tegeliku tehingu vorminõude puudustele üksnes seetõttu, et soovib

vabaneda võlgnevusest hageja ees. Kostja lasi hagejal uskuda, et ta peab notariaalset

müügilepingut ja laenulepingut kehtivaks. Kostja asus omandatud osaluse osas omandiõigust

aktiivselt teostama ning võõrandas omandatud osalused 25. mail 2016 edasi ning suunas koos

Lembit Krindaliga ADE Metall OÜ vara ja tegevuse uude äriühingusse. Osaluse võõrandamise

järgselt on ADE Metall OÜ majandustegevus seiskunud ning omandatud osalus on muutunud

väärtusetuks. Kostja ettepanekut osaluse tagastamiseks ei saa käsitleda tagasitäitmisena, kuna

majanduslikus mõttes ei ole tegemist sama esemega. Esialgsete võlausaldajate poolt kostjale

üle antud osad on majanduslikus mõttes hävinud. Saadu harilikuks väärtuseks tuleb lugeda

tehinguosaliste tegelikku kokkulepet osade müügihinna kohta. Kui kohus peaks siiski

tuvastama tehingute tühisuse, palub hageja kohaldada alusetu rikastumise sätteid.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt on notariaalselt tõestatud osade

müügileping ja kirjalik laenuleping tühised, kuna tegemist on näilike tehingutega, millega on

varjatud suuliselt sõlmitud osaühingu osade müügilepingut. Suuliselt sõlmitud kokkulepe

osaühingu osast osa ja osa müügiks on samuti tühine, kuna tehingu sõlmimisel ei järgitud selle

jaoks seaduses sätestatud vormi. Kostja ja müüjate tegelik tahe oli sõlmida osaühingu osade

müügileping 50 000 euro väärtuses, millest 25 000 euro tasumise osas sõlmiti notariaalselt

tõestatud müügileping ning 25 000 eurot tuli tasuda läbi fiktiivse laenulepingu. Laenulepingus

väljatoodud laenusummat hageja kostjale tegelikult üle ei andnud. Laenulepingu

maksegraafikus väljatoodud intressi summas 534,57 eurot pidi kostja tasuma põhjusel, et sai

müüjatelt võimaluse tasuda osade eest 25 000 eurot pikema perioodi vältel. Hageja on oma

seisukohas nimetatud väited omaks võtnud ning see välistab hageja nõude rahuldamise

mistahes ulatuses. Kostja ei oleks Alion Invest OÜ-ga sõlminud 10% osaluse omandamise

müügilepingut ilma ülejäänud osaluse müügita, kuna 10% osaluse omandamine ei anna

võimalust otsustada osaühingu juhtimise ja käekäigu üle ning kostja soov ei olnud

väikeosanikuks olemine. Hagejal puudub alusetust rikastumisest tulenev nõue, kuna talle ei ole

olnud hagi esitamise ajal sellist nõuet loovutatud. Hüvitisnõude hilisem loovutamine

kohtumenetluse käigus ei anna alust selle rahuldamiseks, kuna nõude olemasolu ehk loovutuse

toimumine kuulub hagi alusesse ning see pidi kostja suhtes olema toimunud hiljemalt nõude

esitamisel. OÜ ADE Metall uus ärinimi on Metalliguru OÜ. Kostja sõlmis 3. aprillil 2017

ostjana müügilepingu Metalliguru OÜ osa nimiväärtusega 1000 eurot soetamiseks, mis

moodustab Metalliguru OÜ osakapitalist 40%. Kostja on valmis omandatud osa tagastama. Ka

juhul, kui hagejal oleks hariliku väärtuse tagasinõudmise õigus, ei ole hageja tõendanud saadu

harilikku väärtust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. juuni 2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise summas 50 000 eurot ning jättis hagi rahuldamata 2043,53 euro

ulatuses, s.o sissenõutavaks muutunud viivise ja intressi osas. Maakohus mõistis kahjuhüvitiselt

välja viivise alates 25. maist 2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 4313,72 eurot ning

alates 23. juunist 2017 kuni põhivõla tasumiseni viivise põhivõla jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud 4% ulatuses hageja kanda ja 96%

ulatuses kostja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 167,04

eurot ning kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 3168 eurot.

4. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja omaks võtnud, et 1. veebruari 2016 laenulepingu

sõlmimisel raha tegelikult üle ei antud ning see sõlmiti ADE Metall OÜ osade tegeliku

müügilepingu osana. Kostja ja OÜ ADE Metall osade müüjate P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ

vahel lepiti suulise müügilepingu alusel OÜ ADE Metall osade tegelikuks müügihinnaks kokku

50 000 eurot. Seda kinnitavad hageja omaksvõtt 15. novembri 2016 menetlusdokumendis, P.

Kulasalu ütlused tunnistajana ning kostja esindaja 1. juuli 2016 vastus hagile.

Maakohus leidis, et notariaalne osa võõrandamise müügileping on TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 alusel

hinna osas näilik, kuna müügilepingu tegelik tingimus (müügihind) erines oluliselt lepingusse

kantust. Notariaalne müügileping on näilikkuse tõttu tühine vaid osas, mis puudutab

võõrandamise kohustustehingut, kuid osa üleandmisele suunatud käsutustehing on TsÜS § 6

lg-s 4 sätestatud abstraktsioonipõhimõttest tulenevalt kehtiv. Osade omandi ülemineku

notariaalne käsutustehing ei ole näilik, kuna poolte kokkuleppe eesmärgiks oli kostja poolt P.

Kulasalu ja Alion Invest OÜ osade omandamine ADE Metall OÜ-s.

Maakohus selgitas, et kuna notariaalne müügileping sõlmiti suulise müügilepingu varjamiseks,

tuleb notariaalse müügilepingu asemel kohaldada suulist müügilepingut (Riigikohtu lahend nr

3-2-1-141-14, p 24). ÄS § 149 lg-st 4 tuleneb äriühingu osa müügilepingus sisalduva

kohustustehingu jaoks kohustuslik notariaalse tõestamise vorminõue ning Riigikohtu seisukoha

järgi toob osaühingu võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata kaasa

tehingu tühisuse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-14, p 43).

Eelnevast tulenevalt on OÜ ADE Metall osaluste notariaalne müügileping müügihinna

tasumise osas TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning suuline kokkulepe ja lihtkirjalik laenuleping

müügihinna tegeliku suuruse osas tühised TsÜS § 83 lg 1 järgi vorminõude rikkumise tõttu.

Maakohus leidis, et puuduvad eeldused VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks.

5. Maakohus leidis, et notariaalne osade võõrandamise kohustustehing on näilik ja tühine nii

Alion Invest OÜ-le kuulunud osa kui ka P. Kulasalule kuulunud osast osa müügi osas. Poolte

e-kirjavahetusest nähtub, et pooled on arutanud tervikuna 40% osaluse omandamist ja hinnast

rääkinud tervikuna, mitte eraldi kahe osaluse osas. Osade notariaalse müügilepingu p 2.4.2

kohaselt on kostja ostjana avaldanud, et ta omandab osaluse eesmärgiga korraldada osaühingu

majandustegevust ja saada sellest tulu. Eelnevast tulenevalt ei saa OÜ Alion Invest poolt

kostjale võõrandatud 250 euro suurust osa käsitleda iseseisva lepinguna, sest kostja tahe oli

müügilepingu sõlmimisel suunatud ulatusliku õiguse saamisele äriühingu majandustegevuse

korraldamisel.

6. Maakohus võttis seisukoha selle osas, kas alusetust rikastumisest tulenevad nõuded kostja

vastu kuuluvad hagejale või esialgsele võlausaldajale. Maakohus leidis, et vaidlus puudub

selles, et hagiavalduse esitamise ajal olid Piret Kulasalu ja Alion Invest OÜ nõuded hagejale

loovutatud. Hageja on kohtule esitanud kirjalikud teatised nõude loovutamise kohta ja kostja

on asjakohased dokumendid kätte saanud.

Maakohus leidis, et kuna kostja on saanud OÜ ADE Metall osa omanikuks kehtiva

käsutustehingu

alusel,

puudub

hagejal

õiguslik

alus

nõuda

asja

tagastamist

naturaalrestitutsiooni korras. Maakohtu hinnangul saab hageja kostja vastu esitada ainult

rahalise nõude, kuid mitte saadu tagastamise võimatuse korral selle hariliku väärtuse

hüvitamise nõude.

7. Maakohus leidis, et hagejal on õiguslik alus nõuda kostjalt kahju hüvitamist seaduse alusel

VÕS §-dele 208 lg 1, 115 lg 1 ja 127 lg 1 tuginedes. Hageja väited selle kohta, et kostja on

ettevõtte pahausklikult maksejõuetuks muutnud, ei ole asjakohased. Osa väärtuse vähenemisel

põhinevat nõuet ei ole hageja kostja vastu esitanud. Hagejal ei ole lepingulist alust nõuda

kostjalt kohustuse täitmist, sest osade võõrandamise kohustustehing on tühine, kuid hagejal on

õigus nõuda tema poolt kostjale kehtiva käsutustehinguga üle antud vara kokkulepitud

väärtuses hüvitamist. P. Kulasalu ja OÜ ADE Metall on oma kohustused osade võõrandamiseks

täitnud ning kostja, olles müüdud asja vastu võtnud, on rikkunud tasu maksmise kohustust.

Maakohus asus seisukohale, et Alion Invest OÜ poolt kostjale üle antud ja hüvitamisele kuuluva

250 eurose nimiväärtusega osa väärtuseks tuleb lugeda 12 500 eurot ning Piret Kulasalu poolt

kostjale üle antud ja hüvitamisele kuuluva 750 euro suuruse nimiväärtusega osa väärtuseks

tuleb lugeda 37 500 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et P. Kulasalu ja OÜ

Alion Invest leppisid osade võõrandamise hinnaks kostjaga kokku 50 000 eurot. Hageja on

tõendanud nõuete loovutajatel kostja tasu maksmata jätmise kohustuse rikkumise tõttu kahju

tekkimise summas 50 000 eurot. Hageja nõue kostjalt 50 000 euro väljamõistmiseks tuleb seega

rahuldada.

Maakohus märkis, et arvestades hagi rahuldamist muul kui hageja taotletud õiguslikul alusel,

on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates hagiavalduse esitamisest

seadusjärgses määras. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis

4313,72 eurot. Maakohus mõistis kostjalt välja jooksva viivise TsMS § 367 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 22. juuni 2017 otsuse

tühistamist osas, milles hageja nõue rahuldati ning menetluskulude jaotuse ja menetluskulude

kostjalt väljamõistmise osas. Hageja taotles uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata

ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei viidanud maakohus võimalusele nõuet

kvalifitseerida VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1 järgi müügilepingulisel alusel kahju hüvitamise

nõudeks. Kahju hüvitamise sätete kohaldamine oli pooltele üllatuslik ning ka seaduslikult

põhjendamatu. Vajab toonitamist, et maakohus luges müügilepingu kohustustehingu tühiseks.

VÕS § 127 lg 1 kohaldamine võimaldab ja eeldab teistsuguste tõendite ja vastuväidete esitamist

kui on menetluses arutatud. Kostja võimalikud vastuväited oleksid puudutanud asjaolusid,

millest kahju hüvitamise kohustus tekkis, aga ka VÕS § 139 lg-s 1 ja § 140 lg-s 1 nimetatut.

Üllatuslik on VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise välistamine olukorras, kus kohus on seda 24. aprilli

2017 kirjas selgelt jaatanud.

Hageja ei ole alternatiivset nõuet esitades 15. novembril 2016 tõendanud, et talle selline nõue

kuulub. Hageja on püüdnud nõude olemasolu tõendada 27. märtsi 2017 istungil ja seejärel 28.

aprilli 2017 menetlusdokumendi lisas 1, kuid kinnitus ja dokument on loodud mitmeid kuid

pärast alternatiivse nõude esitamist. Hüvitisenõude hilisem tekitamine kohtumenetluse käigus

ei anna alust selle rahuldamiseks, kuivõrd nõude olemasolu ehk loovutuse toimumine kostja

suhtes kuulub hagi alusesse ning see pidi olema kostja suhtes toimunud hiljemalt nõude

esitamisel ehk 15. novembril 2016. Kostja on hüvitist puudutavad nõude loovutamise

dokumendid saanud kätte alles kohtuistungil või läbi kohtutoimiku. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-146-04 p-s 19 nimetatud põhimõte kohaldub ka nõude

loovutamise tõendamisele ja sellele viitab VÕS § 172. Kuna hagejal puudus mistahes hüvitise

nõue kostja vastu, tuli hagi jätta rahuldamata.

Kostjal puudus kohustustehingute tühisuse tõttu kohustus täita tasu maksmise kohustust. Kostja

ei nõustu, et hageja saab esitada ainult rahalise nõude, kuid mitte saadu tagastamise võimatuse

korral selle hariliku väärtuse hüvitamise nõude. Abstraktsioonipõhimõte tähendab, et

üleandmise õigusliku aluse puudumisel ei loeta õigusmuudatust (õiguse üleminekut)

automaatselt mittetoimunuks, vaid endise õigusliku olukorra taastamiseks on vajalik eraldi

vastandsuunalise käsutuse tegemine, millega saaja tagastab üle antud õiguse selle üleandjale.

Vastandsuunalise käsutuse tegemisele viitab ka TsÜS § 84 lg 1 lause 2. Kui kohustustehingud

on tühised ja käsutustehingud mitte, on tegu VÕS § 1028 lg 1 olukorraga, kus kohustust ei ole

olemas ning käsutustehingu alusel saadu tuleb üleandjale tagastada.

Primaarseks nõudeks, mis tühise tehingu alusel asja üleandjal saaja vastu tekib, on saadu

tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hageja ei ole kostja vastu sellel alusel nõuet esitanud,

vaid on nõudnud koheselt hüvitist VÕS § 1032 lg 2 alusel.

Juhul kui hagejal oleks VÕS § 1032 lg 2 alusel kostja vastu nõue, tulnuks tal maakohtus

tõendada saadu hariliku väärtuse suurus. Hageja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud, mistõttu

sai hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätta ka tõendamatuse tõttu. Sama kehtib maakohtu

kohaldatud VÕS § 127 lg 1 järgi kahju suuruse määramisel.

9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist ning

apellatsioonimenetluses tekkivate menetluskulude kostja kanda jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 22. juuni 2017 otsuse resolutsioon tuleb TsMS

§ 657 lg 21 alusel jätta muutmata. Osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ sõlmisid

15. detsembril 2015 kostjaga ADE Metall OÜ osade notariaalse müügilepingu ja P.Kulasalu

sõlmis kostjaga 1. veebruaril 2016 laenulepingu, milliste lepingute koosmõjus üritati varjata

tegelikku osade müügihinda, milleks olid lepingupooled kokku leppinud 50 000 eurot. Samuti

pole vaidlust selles, et kostja sai osade omanikuks ja ei ole osade eest maksnud. ADE Metall

OÜ uueks ärinimeks sai Metalliguru OÜ. Metalliguru OÜ kustutati äriregistrist 8. septembril

2017 ajutise likvideerija ülesandeid täitva ajutise pankrotihalduri avalduse alusel.

Hageja väitel on talle hagis esitatud nõuded loovutatud. Hageja on hagiavalduses nõudnud

15. detsembri 2015 ADE Metall OÜ osade notariaalse müügilepingu täitmist VÕS § § 108 lg 1

ja 208 lg 1 alusel ning 1. veebruari 2016 laenulepingu täitmist VÕS § 108 lg 1, § 396 ja § 397

alusel. Alternatiivselt on hageja palunud nõude lahendada alusetu rikastumise nõudena VÕS

§ 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. Maakohus rahuldas hageja nõude VÕS § 115 lg 1 ja § 208 lg 1

alusel lepingulise kahju hüvitamise nõudena.

12. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et hageja nõude kvalifitseerimine lepingulise kahju

hüvitamise nõudena VÕS § 115 lg 1 ja § 208 lg 1 alusel oli pooltele üllatuslik. Riigikohus on

korduvalt selgitanud, et kohtu õiguslik hinnang ei või pooltele tulla üllatuslikult, st kohus peab

üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama

neil avaldada selle kohta oma arvamust (vt TsMS § 348 lg-d 1-3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3;

§ 400 lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4 ning Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

116-10, p 40; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16; 2. novembri 2017

otsus tsiviilasjas nr 2-14-62992, p 14). Maakohus on eeltoodud menetlusõiguse norme

rikkunud, kuna ei ole juhtinud poolte tähelepanu lepingulise kahju hüvitamise regulatsiooni

võimalikule kohaldamisele ning ei ole võimaldanud pooltel esitada selles osas väiteid ja

vastuväiteid.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja nõude kvalifitseerimisel VÕS § 115 lg 1 ja

§ 208 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõudena ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus

on küll õigesti leidnud, et osade võõrandamise käsutustehing on kehtiv, kuid on ebaõigesti

järeldanud, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda asja tagastamist naturaalrestitutsiooni korras

ning et sellega on välistatud ka hariliku väärtuse hüvitamine saadu tagastamise võimatuse

korral. Üleantu tagasinõudmiseks või selle võimatuse korral hariliku väärtuse hüvitamiseks

sellises olukorras annavadki aluse alusetu rikastumise sätted. Sellele viitab otsesõnu ka TsÜS

§ 84 lg 1 teine lause, mille kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu

rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõude rahuldamine VÕS

§ 115 lg 1 ja § 208 lg 1 alusel eeldaks kostjapoolset lepingu rikkumist, kuid olukorras, kus

maakohus oli eelnevalt tuvastanud tehingute tühisuse, ei saanud lepingu rikkumine kõne alla

tulla.

Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus on rikkunud nii menetlus- kui ka

materiaalõiguse norme, ei ole see viinud ebaõige lõppjärelduseni ja ei too endaga kaasa

maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus saab rikkumise ise kõrvaldada ja hagi rahuldada

alusetu rikastumise sätete alusel, mis on hageja alternatiivseks nõudeks ja millele kostja on

saanud esitada vastuväiteid. Vastavalt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

13. Enne alusetu rikastumise sätete kohaldamise eelduste kindlakstegemist tuleb

ringkonnakohtul võtta seisukoht selles, kas P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ on hagejale alusetu

rikastumise nõude kostja vastu (õigeaegselt) loovutanud. Kostja hinnangul kuulub nõude

olemasolu hagi alusesse ja nõude loovutus pidi olema toimunud hiljemalt alusetu rikastumise

nõude esitamise ajal ehk 15. novembril 2016.

Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kohtu ülesandeks on poolte esitatud asjaolude

kogumile õigusliku hinnangu andmine ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku

hinnanguga (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1). Kuna kohus kvalifitseerib hageja nõude ise, ei ole

oluline see, millises menetluse etapis hageja alusetu rikastumise sätetele tugines. Kostja viide

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-146-04 p-le 19 on asjakohatu, kuna viidatud

lahendis käsitletakse küsimust, kas isik, kelle suhtes üürileping üles öeldakse, peab olema hagi

esitamise seisuga ülesütlemisavalduse kätte saanud, st kas üürilepingu lõppemine kuulub hagi

alusesse. Lahendis sisalduv seisukoht ei kohaldu nõude loovutamisele, kuna nõude loovutamise

kehtivuse eelduseks ei ole nõude loovutamise teate võlgniku poolt kättesaamine ja nõude

loovutamine on kehtiv sõltumata sellest, kas võlgnik sellest teab või mitte. Loovutamisest

võlgnikule teatamine omab VÕS § 170 alusel tähendust üksnes selle osas, kas loovutamine on

toimunud võlgniku suhtes. Praegusel juhul on kostja nõude loovutusest hiljemalt kohtule

esitatud nõude loovutamise dokumentide kättesaamisel teada saanud.

Hageja on kohtule esitanud 27.aprilli 2017 notariaalses vormis nõude loovutamise lepingu lisa

( I kd, tl 194-198), millest nähtuvalt on Piret Kulasalu ja Alion Invest OÜ hagejale loovutanud

muu hulgas alusetu rikastumise nõude. Mõlemad nõude loovutajad on kinnitanud, et nõude

omandajal on alates nõude loovutamise hetkest, so alates 4. maist 2016 (st enne hagi esitamist)

kõik õigused esitada kostja vastu nii müügilepingu täitmise kui ka alusetu rikastumise nõudeid.

Pooled on saanud alusetu rikastumise nõude osas oma seisukohad esitada ning ringkonnakohtul

on võimalik hageja nõuded lahendada alusetu rikastumise sätete alusel.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nii 15. detsembri 2015 notariaalne osade

müügileping kui ka 1. veebruari 2016 laenuleping on TsÜS § 89 lg 1 alusel tühised näilikkuse

tõttu ning tehing, mida varjati, on TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine tehingu vorminõuete järgimata

jätmise tõttu. Hageja primaarne nõue on olnud lepingute täitmise nõue ning alternatiivselt on

hageja palunud kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Kuna nii osade müügileping kui ka

laenuleping on tühised, langeb lepingute täitmise nõue ära. TsÜS § 84 lg 1 teise lause alusel

tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, mistõttu teeb

ringkonnakohus järgnevalt kindlaks, kas hagejal on kostja vastu nõue VÕS § 1028 ja VÕS

§ 1032 alusel.

VÕS § 1028 lg 1 järgi kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Sama sätte teise lõike järgi ei või

üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui: 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; 2) õigus

nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu

tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.

Käesoleval juhul on VÕS § 1028 lg 1 eeldused täidetud, kuna kostja on saanud osade

omanikuks ja seeläbi rikastunud ning rikastumine on toimunud P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ

soorituse läbi, st P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ on osad üle andnud müügilepingust tulenevat

kohustust silmas pidades. P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ on soorituse teinud õigusliku aluseta,

kuna leping, mille alusel sooritus tehti, on tühine. Samuti ei esine ühtegi VÕS § 1028 lg 2

p-des 1-3 toodud eeldust, mis välistaksid tagasinõude.

15. Hageja nõude ulatus tuleb kindlaks määrata VÕS § 1032 alusel. Sätte esimese lõike kohaselt

toimub alusetu rikastumise nõude olemasolu korral reeglina naturaalrestitutsioon ehk üleandja

võib saajalt saadu tagastamist nõuda natuuras. Kuna Metalliguru OÜ on 8. septembril 2017

äriregistrist kustutatud, ei ole naturaalrestitutsioon võimalik, st osasid ei ole enam võimalik

tagastada. Osade tagastamise võimatuse korral peab saaja VÕS § 1032 lg 2 alusel hüvitama

saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Osade väärtust hinnatakse seega

selle ajahetke seisuga, millal alusetu rikastumise nõue tekkis. Lepingu tühisuse korral tekib

alusetu rikastumise nõue selle lepingulise kohustuse täitmise hetkest, mille alusel saadut tagasi

nõutakse. P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ sõlmisid osade notariaalse müügilepingu

15. detsembril 2015, täites sellega ka enda lepingulise kohustuse. Äriregistrist nähtuvalt on

kostja saanud osade omanikuks samal päeval. Eelnevast tulenevalt tuleb osade harilik väärtus

kindlaks teha 15. detsembri 2015 seisuga. Asjakohatu on kostja viide Riigikohtu 22. oktoobri

2014 otsuse p-le 11 tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, kuna selle tsiviilasja asjaolud erinevad oluliselt

käesoleva tsiviilasja omadest. Nimetatud lahendi p-s 11 analüüsis Riigikohus äratarvitamisel

põhinevat alusetu rikastumise nõuet ning selles asjas ei olnud tegu olukorraga, kus tehing osutus

pärast kohustuse täitmist tühiseks.

Kostja on 10. märtsi 2017 seisukohas (kd I, tl 134-138) leidnud, et kostja ei ole tõendanud osade

harilikku väärtust ja sellena ei saa käsitleda tühises tehingus kokku lepitud hinda ning selle

kindlakstegemiseks tuleks läbi viia ekspertiis. Hageja on 17. aprilli 2017 menetlusdokumendis

(kd I, tl 176-182) leidnud, et osade harilik väärtus on osade müügi tegelikule kokkuleppele

vastav hind ehk 50 000 eurot. Hageja hinnangul peab kostja asjaolu, et kokku lepitud hind ei

vasta turuhinnale, ise põhistama ja tõendama.

TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei

ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Ringkonnakohus nõustub sellega, et hariliku väärtuse tõendamise kohustus lasub hagejal, kuid

leiab, et hageja on oma tõendamiskoormuse täitnud. Kuigi tühised on nii müügileping,

laenuleping kui ka tehing, mida püüti varjata, saab osade harilikuks väärtuseks lugeda varjatud

tehinguga kokkulepitud müügihinna ehk 50 000 eurot. Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et

pooled leppisid osade tegeliku müügihinnana kokku 50 000 euro suuruses summas ning

kinnitas seda ka 14. novembril 2017 toimunud ringkonnakohtu istungil. Sellises olukorras

nihkus tõendamiskoormus kostjale ning kostja pidi tõendama, et osade harilik väärtus on muu

kui poolte vahel kokkulepitu. Kohtule esitatud menetlusdokumentides ei ole hageja seda teinud,

vaid on väitnud seda, et hageja ei ole hariliku väärtuse suurust tõendanud. 14. novembril 2017

toimunud ringkonnakohtu istungil vaidles kostja vastu üksnes sellele, mis ajahetkega tuleb

harilik väärtus kindlaks teha. Seetõttu loeb ringkonnakohus osade harilikuks väärtuseks 50 000

eurot.

16. Kuigi ringkonnakohus nõustub kostjaga, et alusetu rikastumise puhul on primaarseks saadu

tagastamine naturaalrestitutsiooni korras, ei ole hagejale etteheidetav see, et ta ei võtnud osade

tagastamise pakkumist vastu. Ringkonnakohus märgib, et ajal, mil kostja esmakordselt osade

tagastamist pakkus, s.o 10. märtsi 2017 seisukohas (kd I, tl 134-138), ei kuulunud osad kostjale.

Kostja sai osade omanikuks taas 10. aprillil 2017, mil ta kordas ka osade tagastamise

ettepanekut. Samas nähtub hageja 19. septembril 2017 esitatud tõendist (Tartu Maakohtu

20. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-4948; kd I, tl 62-65), et Metalliguru OÜ võlausaldaja

on 28. märtsil 2017 esitanud Tartu Maakohtule avalduse Metalliguru OÜ pankroti

väljakuulutamiseks. Maakohus on 20. juuni 2017 määrusega lõpetanud Metalliguru OÜ

pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Nende asjaolude valguses ei

ole kostja osasid tagasi pakkudes ehk enda õigusi teostades käitunud heas usus ja on oma õigusi

kuritarvitanud TsÜS § 138 lg 2 mõttes. Osade tagasipakkumise ajal oli Metalliguru OÜ

ilmselgelt alaliselt maksejõuetu ja tema osad väärtusetud. Eelnevast tulenevalt ei muuda asja

lahendust see, et kostja pakkus hagejale osaühingu osasid tagasi ja hageja ei võtnud kostja

pakkumist vastu.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus summas 630

eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirjas on märgitud, et menetluskulud suurenevad

vastavalt 14. novembri 2017 istungi kestusele arvestusega, et tunnihinnaks on 60 eurot.

14. novembri 2017 istung kestis 50 minutit, seega suurenevad hageja menetluskulud 50 euro

võrra ja on kokku 690 eurot.

TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja põhjendatud

ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (60 eurot

käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Hageja menetluskulud summas 690 eurot vajalikud ja

põhjendatud apellatsioonimenetluses esitatud dokumente ja menetluse asjaolusid arvestades.

Kostja on 14. novembri 2017 istungil samuti kinnitanud, et tal puuduvad vastuväited hageja

menetluskuludele.

Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 690 eurot

(käibemaksuta).

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks