2-17-268/25 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-17-268

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.detsember 2017, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-268

Tsiviilasi

N.P.

hagi

XXX

AS-i

vastu

töölepingu

erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja 1200 euro saamiseks

Tsiviilasja hind

1200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja N.P. (isikukood: XXX; aadress: XXX)

Hageja esindaja Sergei Desjatnikov

Kostja XXX AS (registrikood: XXX, aadress: XXX)

Kostja esindaja Kaisa Summel (e-post: XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

4. oktoober 2017, istungisekretär Mairit Sarapsoni juuresolekul

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata N.P. hagi XXX AS-i vastu.

2. Jätta menetluskulud N.P. kanda.

3. Rahuldada XXX AS-i menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus

osaliselt ja määrata XXX AS-i menetluskuluks tema esindaja kulu 850 eurot 85 senti.

4. Välja mõista N.P.lt XXX AS-i kasuks 850 eurot 85 senti.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

Kohtueelne menetlus

1. N.P. (hageja) esitas 24. septembril 2016 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile XXX AS-i

(kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on

tühine ning mõista töölepingu lõpetamise korral töövaidluskomisjonis kostjalt hageja kasuks

välja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 1800 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 1200

eurot. 10. oktoobril 2016 suurendas hageja mittevaralise kahju hüvitise nõuet, paludes mõista

kostjalt välja 2500 eurot. Töövaidluskomisjoni istungil selgitas hageja, et palub tuvastada

töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetada töölepingu ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 1800 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 1200

eurot. Teine avaldus on täiendav, sest nõuet paluti täpsustada.

2. Töövaidluskomisjon rahuldas 30. novembril 2016 töövaidlusasjas nr 4-1/1996/16 hageja

avalduse osaliselt ning tuvastas, et kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine,

lõpetas töölepingu alates 30. augustist 2016 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

1200 eurot. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise

nõude.

3. Hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust. Kostja esitas 6. jaanuaril 2017 Tartu

Maakohtule avalduse, paludes lahendada töövaidlusasja nr 4-1/1996/16 hagimenetluses osas,

milles

töövaidluskomisjon

hageja

avalduse

rahuldas.

Kostja

ei

vaidlustanud

töövaidluskomisjoni otsust osas, millega hageja avaldus jäeti rahuldamata.

Hageja nõue ja asjaolud

4. Hageja esitas maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping alates 30. augustist 2016 ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitis 1200 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. oktoobril 2014 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus

hageja kostja juures tööle hooldajana. Kostja ütles 30. augustil 2016 alates samast kuupäevast

töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel.

Ülesütlemisavalduse kohaselt on kostjale esitatud hageja kohta kaebusi, mille kohaselt on

hageja korduvalt solvanud klienti, riielnud kliendiga ning takistanud kliendil vajutada

abikutsungi nuppu, jättes ta sellega abitusse seisundisse. Kostjal ei olnud alust töölepingut

erakorraliselt üles öelda, kuna avalduses märgitud põhjused on tõendamata väljamõeldised,

hageja ei ole kostja korraldusi ja töökohustusi rikkunud. Kui kohus tuvastab, et ülesütlemine on

tühine, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada ja mõista TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt

hageja kasuks välja 1200 eurot.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna see on aegunud. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni pärast

avalduse esitamiseks ettenähtud 30-päevase tähtaja möödumist. Hageja 24. septembril 2016, s.o

tähtaegselt esitatud avaldusel ei ole hageja allkirja ega töövaidluskomisjoni vastuvõtmise

märget. Hageja teine avaldus jõudis töövaidluskomisjoni alles pärast vaidlustamistähtaja

möödumist. Hilinenud avalduses esitas hageja uue nõude, mitte ei kõrvaldanud varasema

avalduse puudusi. Seetõttu tuleb lugeda, et hageja loobus töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise nõudest. Kuna töövaidluskomisjoni istungi ajaks oli töölepingu ülesütlemise

vaidlustamise tähtaeg möödunud, ei olnud võimalik hagejal komisjoni istungil nõuet täpsustada

ja ülesütlemise tühisuse tuvastamist ega hüvitise väljamõistmist nõuda.

Kostjal oli õigus hagejaga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p 3 alusel,

sest hageja käitus kostja klientidega ebaväärikalt, kasutades ebasündsaid väljendeid, riieldes

patsiendiga ja jättes patsiendi abitusse seisundisse. Kostja oli hagejat ebaväärika käitumise tõttu

hoiatanud 22. detsembril 2015. Hageja teadis töölepingust ja ametijuhendist, et tal on kohustus

lähtuda töö tegemisel meditsiinieetika üldtunnustatud printsiipidest ning kliendikeskse ja

-sõbraliku teenindamise põhimõtetest. Hageja rikkumised on tõendatavad tunnistajate ja kostja

juhatuse liikme ütlustega.

Edasine menetlus ja kohtuistung

6. Hageja esitas 4. oktoobril 2017 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema

menetluskuluks lepingulise esindaja kulu 480 eurot, s.o õigusabiteenuse osutamine 4 tundi

tunnihinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga).

7. Kostja

esitas

kohtuistungil

menetluskulude

nimekirja

ja

kulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramise taotluse. Kostja palus mõista hagejalt välja riigilõivu 275 eurot ning

töövaidluskomisjonis ja kohtumenetluses kantud kostja esindaja kulu 975 eurot (pluss

käibemaks 185 eurot 25 senti), s.o õigusabiteenuse osutamine 15 tundi tunnihinnaga 65 eurot

(ilma käibemaksuta).

Kohtuotsuse põhjendused

8. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

9. Pooled vaidlevad töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse üle. Töölepingu ülesütlemine

on tühine, kui ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemisel ei järgitud

seaduses sätestatud nõudeid (TLS § 104). Pooled ei vaidle selle üle, et ülesütlemisel järgiti

seaduses sätestatud nõudeid, st täidetud on ülesütlemise formaalsed eeldused. Pooled vaidlevad,

kas ülesütlemiseks oli seaduses tulenev alus, st kas täidetud on ülesütlemise materiaalsed

eeldused. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas hageja järgis töölepingu erakorralise

ülesütlemise vaidlustamisel seaduses sätestatud tähtaega või on hagi aegunud. Kohus leiab, et

hagi ei ole aegunud, kuid töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv.

10. Töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumistähtaeg on individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 2 kohaselt 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest.

Ka TLS § 105 lg 1 järgi tuleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi või avaldus

esitada 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle

kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või

lepingust ei tulene teisiti.

11. Pooled ei vaidle, et hageja sai töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 30. augustil 2016 ning

esitas 24. septembril 2016 töövaidluskomisjonile avalduse, millel ei olnud tema allkirja.

Ainuüksi asjaolu, et hageja avaldus oli puudusega, ei anna alust järeldada, et hageja ei

vaidlustanud töölepingu ülesütlemist tähtaegselt. Töövaidluskomisjon kui haldusorgan on

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 1 järgi kohustatud talle esitatud avalduse vastu võtma,

sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kui puudus kõrvaldatakse

määratud tähtaja jooksul, loetakse avaldus HMS § 15 lg 3 esimese lause kohaselt tähtaegselt

esitatuks. Sarnaselt on puudustega dokumendi esitamine reguleeritud tsiviilkohtumenetluse

seadustikus (vt nt TsMS § 3401). Töövaidluskomisjoni toimikust nähtuvalt juhtis

töövaidluskomisjon hageja tähelepanu tema avalduse puudusele ning palus täpsustada hüvitise

nõuet. Samas ei ole töövaidluskomisjon andnud hagejale puuduste kõrvaldamiseks tähtaega

(TVK, tl 17). Hageja esitas 10. oktoobril 2016 töövaidluskomisjonile allkirjastatud ja hüvitise

nõuet täpsustava avalduse (TVK, tl 8-9). Lisaks on hageja oma nõuet selgitanud

töövaidluskomisjoni istungil ega ole töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudest

loobunud või seda tagasi võtnud (TVK, tl 7 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole eeltoodu tõttu

põhjendatud kostja seisukoht, et hageja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist tähtaegselt

vaidlustanud.

12. TLS § 87 kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes TLS-is ettenähtud mõjuval

põhjusel. Tööandja võib öelda töölepingu TLS § 88 lg 1 järgi erakorraliselt üles töötajast

tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlema poole huve järgides eeldada töösuhte

jätkamist, eelkõige nt juhul, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke

korraldusi või rikkunud töökohustusi (p 3).

13. Hagejale 30. augustil 2016 esitatud ülesütlemisavalduse järgi rikkus hageja töölepingus,

ametijuhendis ja TLS-s sätestatud kohustusi. Ülesütlemisavalduse kohaselt käitus hageja 31.

juulil 2016 ja 2. augustil 2016 kostja kliendiga ebaprofessionaalselt, solvates teda ebaväärikate

sõnadega, ning kuritarvitas 9. augustil 2016 oma seisundit, riieldes kostja kliendiga, tõstes tema

voodivõre üles ning võttes tema käe küljest ära abikutsungi nupu, mis on käsitatav kliendi

abitusse seisundisse jätmisena (TVK, tl 14-15).

14. Hagejaga sõlmitud töölepingu p 2.4 järgi on töötaja kohustatud tööülesannete täitmisel lähtuma

tööandja huvidest, peab täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt

tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töölepingu

p 2.2 järgi määratakse tööülesanded tööandja kehtestatud ametijuhendis, millega tutvumise

kohta annab töötaja allkirja (TVK, tl 30-31). Hageja ametikoha (hooldaja) ametijuhendi p 4g

kohaselt on hooldaja töö põhieesmärk osutada kvaliteetset ja professionaalset kliendikeskset

hooldusabi, juhinduda nii seadustest kui ka meditsiinieetika üldtunnustatud printsiipidest ning

kliendikeskse ja –sõbraliku teenindamise põhimõtetest. Lisaks on ametijuhendis sätestatud

hooldaja peamised ülesanded ja töö eeldused, sh töötajalt nõutavad omadused (usaldusväärsus,

lojaalsus jms). Hageja on ametijuhendi allkirjastanud (TVK, tl 36-39). Töölepingus

kokkulepitud kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest

(võlaõigusseaduse § 1 lg 1 ja § 76 lg 1). Töötajal on TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 järgi kohustus

täita oma kohustusi tööandjale lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu

silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. TLS § 15 lg 2 p 9 kohaselt on

töötajal kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide

või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille

järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2

kohaselt töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske,

töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid

ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Kohus leiab kooskõlas eeltooduga, et mh on

hooldajana töötaval isikul kohustus käituda tööandja klientidega (patsientidega) viisakalt ning

nende heaolu ja huve arvestavalt. Ilmselgelt ei ole hooldajal õigus kasutada klientide vastu

vaimset ja füüsilist vägivalda ega kliente karistada.

15. Kohus leiab, et hageja rikkumised on tõendatud E.M. kaebuse ning tunnistajate M.V. ja E.M.

vande all antud ütlustega. E.M. kaebuse ja ütluste kohaselt kohtles hageja teda juulis ja augustis

2016 korduvalt ebaväärikalt, solvates teda ja karjudes tema peale (TVK, tl 53; kohtutoimik, lk

60 ja 68 pöördel). M.V. ütluste kohaselt teatati kostjale 2015. a lõpus hageja vägivaldsusest,

mille peale hagejat hoiatati, ning augustis 2016 sai kostja voodihaige kliendi lähedaselt teada, et

hageja eemaldas kliendi käelt abi kutsumise nupu (kohtutoimik, lk 68).

16. Tõendatud on, et hageja oli kostja klientidega ebaväärikalt käitunud ka enne töölepingu

ülesütlemise aluseks olnud asjaolusid. Tunnistaja S.U. ütluste kohaselt nägi ta detsembris 2015,

kuidas hageja karjus kliendi peale ja kiskus teda voodi äärte küljest lahti (kohtutoimik, lk 68

pöördel). Kostja töötaja seletuskirjast nähtuvalt oli hageja 20. detsembril 2015 kliendi peale

karjunud, teda rebinud, lükanud ja löönud (kohtutoimik, lk 49-50). Kostja hoiatas 22. detsembril

2015 hagejat, et rikkumise kordumisel öeldakse tööleping üles. Selle hoiatuse kohaselt on

hagejat samal põhjusel suuliselt hoiatatud ka varem (TVK, tl 44).

17. Kohtu hinnangul on kostja töölepingu ülesütlemise avalduses esitatud hageja rikkumised

käsitatavad mõjuva põhjusena, mille tõttu ei saa poolte huve järgides eeldada töösuhte jätkamist

(TLS § 88 lg 1). TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja öelda töölepingu üles töötaja kohustuse

rikkumise tõttu, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole

vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu

põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kostja hoiatas hagejat 22. detsembril 2015 ning kostja on

tõendanud selle hoiatuse aluseks olnud hageja rikkumised. Töölepingu seadus ei näe ette

hoiatuse kehtivuse aega. Kohtu arvates on hoiatamiskohustuse täidetuks lugemisel oluline

eelkõige see, milliste rikkumiste tõttu on hagejat hoiatatud, mitte hoiatuse ning uute rikkumiste

ja töölepingu ülesütlemise vahele jääv ajaline periood. Kohus leiab, et kuna kostja hoiatas

hagejat 22. detsembril 2015 sarnaste rikkumiste tõttu, millele tuginedes ta töölepingu 30.

augustil 2016 üles ütles, oli kostja täitnud TLS § 88 lg 1 p-s 3 ja lg 3 esimeses lauses sätestatud

hoiatamiskohustuse. Kohus on seisukohal, et kui kostja 22. detsembri 2015. a hoiatust ei saaks

pidada hoiatamiskohustuse täitmiseks, kuna selle hoiatuse tegemisest oli möödunud

ebamõistlikult pikk aeg, vabanes kostja hoiatamiskohustusest TLS § 88 lg 3 teise lause alusel.

Hageja töö iseloomu ning rikkumiste laadi ja korduvust arvestades ei saanud ta hea usu

põhimõtte järgi oodata, et kostja teda veelkord hoiatab.

18. Kuna ka kostja vaidlusalune ülesütlemisavaldus sisaldab (pealkirjas) hoiatust, peab kohus

vajalikuks selgitada järgmist. Riigikohus on korduvalt avaldanud seisukohta, et töötaja

hoiatamise eesmärk on anda talle võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda

(vt nt Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-17, p 18). Kohus leiab eeltoodu

alusel, et hoiatus ei saa sisalduda töölepingu ülesütlemise avalduses. Vastasel korral ei saagi

hoiatamise eesmärk realiseeruda. Kui tööandja on töötajat varem hoiatanud või ta leiab, et

töötaja rikkumine või muud põhjused võimaldavad öelda töölepingu üles töötajat eelnevalt

hoiatamata, võib tööandja seda ülesütlemisavalduses märkida.

19. Kohus leiab, et kuna kostjal oli õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 1 p 3 alusel erakorraliselt üles

ning kostja oli enne töölepingu ülesütlemist hagejat hoiatanud kooskõlas TLS § 88 lg 1 p-s 3 ja

lg-s 3 sätestatuga, on töölepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud. Seega

ei ole töölepingu ülesütlemine tühine.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. TsMS § 173 lg-te 1 ja 4 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, nähes menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud, s.o kohtukulud ja

kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1), TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja ei ole

esitanud asjaolusid, mille alusel võiks kohus jätta menetluskulud kooskõlas TsMS § 162 lg-s 4

sätestatuga poolte endi kanda. Hageja ei saanud töölepingu ülesütlemist vaidlustades eeldada, et

tema avaldus rahuldatakse või kostjal ei teki menetluskulusid.

21. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 1 ja § 177 lg 1 p-s 1 sätestatuga määrab kohus otsuses kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse. Kohtukuluna palub kostja mõista hagejalt välja kohtusse

pöördumisel

tasutud

riigilõivu

ning

kohtuvälise

kuluna

oma

lepingulise

esindaja

töövaidluskomisjoni ja kohtu menetluses tekkinud kulud.

22. TsMS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt

riigile tasutav rahasumma, mis tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on

riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. RLS § 59 lg 1 kohaselt tuleb hagilt tasuda

riigilõivu hagihinna järgi või kindla summana. RLS 22 lg 1 p 1 järgi ei võeta riigilõivu töötasu

või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise,

teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamisel.

Riigikohtu seisukoha järgi on selle sätte alusel riigilõivuvaba ka töötaja hüvitisnõuded, mille

rahuldamise eeldusena tuleb tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus (vt Riigikohtu 7.

detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Praegusel juhul pöördus hageja

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja hüvitise nõudega töövaidluskomisjoni, mis on

ITVS § 9 lg 1 kohaselt riigilõivuvaba. Kui hageja oleks esitanud hagi kohtusse, oleks ta olnud

riigilõivu maksmisest vabastatud RLS § 22 lg 1 p 1 alusel. Sama sätte ja p 15 alusel oleks kostja

vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel maakohtu otsuse peale, millega

hageja nõuded oleks rahuldatud. Lisaks sätestab ITVS § 24 lg 4, et töövaidluskomisjonile

esitatud avalduse hagimenetluse korras hagina läbivaatamise taotlemisel tuleb avalduselt tasuda

riigilõivu summas, mille hageja oleks pidanud tasuma hagi esitamise korral. Kohus järeldab

eeltoodust, et kuna hageja ei oleks pidanud hagi esitamise korral riigilõivu maksma, on

riigilõivuvaba ka kostja avaldus, milles ta palus vaadata hagimenetluses läbi töötaja töölepingu

tühisuse tuvastamise ja hüvitise saamise avalduse. Kuna kostja ei pidanud kohtusse pöördumisel

riigilõivu tasuma, ei pea hageja kostjale riigilõivu hüvitama. Ekslikult tasutud riigilõivu

tagastamist on kostjal õigus taotleda TsMS §-s 150 ja RLS §-s 12 ettenähtud korras.

23. Kohtuvälised kulud on mh menetlusosaliste esindajate kulud, samuti seaduses sätestatud

kohtueelse menetluse kulud (TsMS § 144 p-d 1 ja 4). Riigikohtu seisukoha järgi on

töövaidluskomisjoni menetlus seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4

tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt

nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga (vt Riigikohtu 10. veebruari

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 12). Eeltoodust tulenevalt peab hageja hüvitama

kostjale tema esindaja töövaidluskomisjoni ja kohtu menetluses tekkinud kulud.

24. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 alusel menetlusosalist menetluses esindanud advokaadi või

muu TsMS §-s 218 nimetatud esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust, kuid

ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust hinnates (Riigikohtu 2.

mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56; Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13).

25. Kostjat esindas menetluses jurist, kelle kulud peab hageja hüvitama kostjale TsMS § 175 lg 1 ja

§ 218 lg 1 p 2 järgi. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja

menetluskulude suuruseks 975 eurot (pluss käibemaks 185 eurot 25 senti), s.o õigusabiteenuse

osutamine 15 tundi (sh TVK avalduse analüüs 0,5 tundi ning vastuse koostamine 5,5 tundi ja

esitamine 0,5 tundi ning kohtumenetluses esitatud vastuse koostamine, kliendisuhtlus ja vastuse

täiendamine 3,25 tundi, kliendi ja tunnistajatega kohtumine 1 tund, kohtuistungiks valmistumine

1,25 tundi, kohtuistungil osalemine 1,25 tundi, kohtukõne koostamine 1,75 tundi) tunnihinnaga

65 eurot (ilma käibemaksuta).

26. Kohus ei pea vajalikuks anda õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel detailset hinnangut iga üksiku õigusabitoimingu kulu põhjendatusele, kuid leiab, et

osa kostja lepingulise esindaja ajakulust on vaidluse olemust, menetluse kestust ja käiku, samuti

poolte esitatud dokumentide hulka, kostja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingute sisu,

mahtu ja vajalikkust arvestades, ülepaisutatud ja seega põhjendamata. Arvestades, et

töövaidluskomisjoni ja kohtu menetluses esindas kostjat sama esindaja ning kohtumenetluses

esitatud dokumentides on olulisel määral korratud kohtueelses menetluses esitatut, on

kohtumenetluses tehtud toimingute ajakulu osaliselt põhjendamata. Põhjendatud ei ole TVK

vastuse esitamise ajakulu 0,5 tundi ning kohtumenetluses kliendi ja tunnistajatega kohtumise

ajakulu 1 tund, mille saab lugeda kohtuistungiks valmistumise ajakuluks, samuti kohtukõne

koostamise

ajakulu

1,75

tundi,

kuna

kohtukõnes

on

korratud

varem

esitatud

menetlusdokumentide sisu. Kohus leiab, et kokku on põhjendatud kostja esindaja ajakulu 11

tundi.

27. Kuna kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurus on oluliselt väiksem kohtupraktikas varem

põhjendatuks peetud tasu suurusest (Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-

16, p 13) ning hageja ei ole väitnud, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu ületab keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, loeb kohus kostja lepingulise esindaja tunnitasu

suuruse 65 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks ja vajalikuks.

28. Vastuseks hageja väitele, et kostja taotlus on osaliselt põhjendamata, kuna ei ole selge, kuidas

on kostja menetluskuludega seotud äriühingud, kes ei ole menetlusosaliseks, selgitab kohus

järgmist. Asjaolu, et kostja lepinguliseks esindajaks oleva füüsilise isiku toimingute eest on

arved esitanud äriühingud, ei anna alust jätta kostja taotlust rahuldamata. Hageja ei ole väitnud

ja asjas ei ole tõendeid, et kostjat esindas tema töötaja, kelle kuluna peaks hageja TsMS § 175 lg

2 järgi hüvitama üksnes sõidukulud. Kohus järeldab kostja esitatud arvetest, et tema lepinguline

esindaja on osutanud kostjale õigusabi äriühingute kaudu viimaste töötaja või teenuse osutajana.

Olukorras, kus ühe juriidilise isiku töötaja või teenuse osutaja osutab kohtu- või kohtueelses

menetluses õigusabi teisele juriidilisele isikule, peab tekkinud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmiseks olema üks juriidiline isik esitanud teisele juriidilisele isikule arve

õigusabikulude tasumiseks (vt Riigikohtu 10. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-

15, p 11-14). Kostja on esitanud koos menetluskulude nimekirjaga talle esitatud õigusteenuse

arved. Kohtul ei ole kahtlust, et kostja esitatud arved on seotud praeguse vaidlusega.

29. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostjale hüvitatavaks esindaja kulu suuruseks 715 eurot (11

tundi × 65 eurot tund), s.o koos käibemaksuga 858 eurot. Kostja on kooskõlas TsMS § 174 lg-s

10 sätestatuga märkinud, et ta on tervishoiuteenuse osutaja, kes saab tagasi arvestada

käibemaksu 5%. Lähtudes kostja avaldatust, et ta ei saa 95% käibemaksu tagasi arvestada, tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 850 eurot 85 senti (715 + käibemaks 135,85).

Kostja ei ole palunud märkida otsuses, et hageja peab maksma hüvitatavatelt menetluskuludelt

viivist (TsMS § 177 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrus Miilaste

Kohtunik