4-17-4965/10 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

30. november 2017

Kohtuasja number

4-17-4965

Kohtukoosseis

Juhan Sarv

Kohtuasi

Väärteoasi

Pjotr

Valtoneni

(37812292221)

karistamises

KarS § 275 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 25. oktoobri 2017. a määrus

Määruskaebuse esitaja

Pjotr Valtonen

Määruskaebemenetluse pooled

Pjotr Valtonen

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur, esindaja Meelis Kaev

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 25. oktoobri 2017. a määrus.

2. Rahuldada Pjotr Valtoneni 9. oktoobri 2017. a taotlus ja ennistada Politsei- ja

Piirivalveameti Ida Prefektuuri 3. augusti 2017. a otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg.

3. Saata väärteoasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.

4. Määruskaebus rahuldada.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse süüdlase advokaadist kaitsja ja Politsei- ja

Piirivalveamet. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur koostas 13. juulil 2017 Pjotr Valtoneni suhtes

väärteoprotokolli. Selle kohaselt solvas P. Valtonen samal päeval kell 05.05 avalikku korda

kaitsvat võimuesindajat sõnaga „musora“ ja keskmiste sõrmede näitamisega. Väärteoprotokollis

märgiti, et kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates

14. augustist 2017.

2. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 3. augusti 2017. a otsusega karistati P. Valtoneni

eelmises punktis kirjeldatud teo eest KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut ehk

400 eurot. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamisviites märgiti muu hulgas, et selle otsuse

2(8)

peale võib esitada kaebuse Viru Maakohtule ja kaebuse esitamise viimane päev on 29. august

2017.

3. P. Valtonen esitas 20. septembril 2017 kohtuvälise Politsei- ja Piirivalveameti otsuse peale Viru

Maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja tema karistamise

kohta tehtud karistusregistri kande kustutamist.

4. Viru Maakohtu 28. septembri 2017. a määrusega jäeti P. Valtoneni kaebus käiguta ja kaebuse

esitajale anti kümnepäevane tähtaeg kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

5. P. Valtonen esitas 9. oktoobril 2017 maakohtule taotluse lugeda kaebuse esitamise tähtaeg

möödalastuks mõjuval põhjusel.

Menetlusalune isik põhjendas oma taotlust sellega, et talle ei antud tema kohta koostatud

väärteoprotokolli, mistõttu polnud ta ka teadlik kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamise ajast.

Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et menetleja peab tõendama, et isik on

menetlusdokumendi kätte saanud (vt nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-28-05 p-d 13–14;

3-3-1-60-01; 3-3-1-73-05; 3-1-1-63-04; 3-1-1-87-10 ja 3-1-1-51-11). Kohtuvälise menetleja

märge väärteoprotokollis, et protokoll on ette loetud, tõlgitud ja arusaadavaks tehtud ning et

menetlusalune

isik

keeldus

selle

allkirjastamisest,

on

ebaõige.

Kui

isik

keeldub

menetlusdokumenti allkirjastamast, ei võta see kohtuväliselt menetlejat kohustust anda

väärteoprotokoll isikule kätte või toimetada see talle. Kui kohtuväline menetleja oleks olnud

huvitatud väärteoprotokolli kätteandmisest, oleks ta selle lähetanud menetlusaluse isiku

postiaadressile või e-posti aadressile, millest kohtuväline menetleja oli teadlik. Kohtuväline

menetleja ei olnud aga huvitatud väärteomaterjalide kätteandmisest, kuna ta soovis vältida oma

otsuse vaidlustamist. Väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest sai menetlusalune isik

enda kinnitusel teada juhuslikult 14. septembril 2017, kui ta sisenes e-toimiku keskkonda.

6. Viru Maakohtu 25. oktoobri 2017. a määrusega jäeti P. Valtoneni taotlus kaebetähtaja

ennistamiseks rahuldamata ja menetlusaluse isiku kaebus kohtuvälise menetleja 3. augusti 2017.

a otsuse peale läbi vaatamata.

Maakohus märkis, et väärteoprotokolli on politseiametniku poolt tehtud märge, et protokoll on

ette loetud ja tõlgitud ja arusaadavaks tehtud. Isik keeldus allkirjastamisest. Keeldumine on

kinnitatud politseiametniku allkirjaga, vastav kuupäev on ka märgitud. Protokollis on märgitud,

et kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 14. augustist

2017. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et kaebuse esitamise viimane päev oli 29. august

2017. Selle ajavahemiku kestel kaebust ei esitatud. Otsus jõustus 30. augustil 2017. Praegusel

juhul ei ole ühtki asjaolu, mida kohtupraktika kohaselt saaks pidada kaebetähtaja möödalaskmise

mõjuvaks põhjuseks KrMS § 172 mõttes. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et tähtaja

möödalaskmine oleks tingitud menetlusaluse isiku või tema lähedaste raskest haigusest,

loodusõnnetusest, sidehäirest vms. Samuti ei ole kohtule esitatud andmeid, et esineks mingi muu

objektiivne ehk isikult mitteolenev takistus kaebuse õigeaegseks esitamiseks. Menetlusaluse isiku

põhjendused tähtaja ennistamise kohta ei ole piisavad. Kaebuse esitaja väide, et kui isik keeldub

menetlusdokumenti allkirjastamast, ei võta see kohtuväliselt menetlejalt kohustust anda või

toimetada isikule kätte väärteoprokoll, ei õigusta tähtaja ennistamist. Sellise väite esitamisel ei ole

P. Valtonen viidanud ühelegi seadusesättele, millest ta sellist kohustust järeldab. Maakohus leidis,

et kohustust tagada väärteoprotokolli saatmine või kättetoimetamine posti teel või muul viisil

kohtuvälisel menetlejal ei ole. Menetlusalune isik, kes keeldub väärteoprotokolli kättesaamise

kohta allkirja andmast, saavutab üksnes seda, et kohtuväline mentleja on kohustatud tegema

VTMS § 70 lg 2 kohaselt väärteoprotokollile märke allkirjastamisest keeldumise kohta, kinnitades

3(8)

seda oma allkirjaga. Käesoleval juhul on seda nõuet järgitud. Sel juhul loetakse väärteoprotokolli

koopia menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast. Käesolevas

asjas on väärteoprotokoll nõuetekohaselt koostatud ja seega tuleb see lugeda isiku poolt

kättesaaduks 13. juulil 2017. Väärteoprotokolli kohaselt on lahend kohtuvälise menetleja juures

kättesaadav 14. augustil 2017. Seega oli kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise

tähtpäev 29. august 2017, nagu kohtuvälise menetleja otsuses õigesti märgitud. Kaebuse esitamise

tähtaeg hakkab VTMS § 70 lg 1 kohaselt kulgema mitte otsusest teadasaamisest, vaid otsuse

kättesaadavuse kuupäevast. Seega pole tähtsust, millal sai isik otsusest teada. Väärteoprotokollist

nähtub, et isik keeldus väärteoprotokolli ärakirja kättesaamise allkirja andmisest, jättes ka

kasutamata võimaluse väljendada soovi, et lahend oleks saadetud e-posti teel. Kohtul ei ole alust

kahelda kohtuvälise menetleja märkuse õigsuses. Menetlusaluse isiku kaebusest ja tähtaja

ennistamise taotlusest nähtub, et menetlusalune isik ei eita, et ta keeldus allkirja andmisest

väärteoprotokollile. Samas leiab menetlusalune isik ekslikult, et allkirjast keeldumine toob kaasa

kohtuvälise menetleja kohustuse toimetada väärteoprotokoll isikule kätte muul viisil.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus ja menetlusaluse isiku kirjalik seisukoht

7. Viru Maakohtu 25. oktoobri 2017. a määruse peale esitas määruskaebuse P. Valtonen, kes palub

selle määruse tühistada ja võtta tema kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale menetlusse.

Määruskaebuse esitaja märgib, et kohtuvälise menetleja otsusest sai ta teada 14. septembril 2017,

mil ta sisenes seda otsides e-toimiku kaudu karistusregistrisse ning avastas e-toimikus kohtuvälise

menetleja allkirjastamata väärteoprotokolli ja otsuse. Eelnevalt oli ta korduvalt pöördunud

kohtuvälise menetleja otsuse saamiseks Ida Prefektuuri. Iga kord kinnitas Ida Prefektuuri esindaja,

et P. Valtoneni suhtes otsust pole. Kohtuväline menetleja märkis väärteoprotokolli koostamisel

sinna, et menetlusalune isik ei soovi kaitsja osalemist. Kuna see ei vastanud tõele, keeldus

menetlusalune isik valeandmeid sisaldavat protokolli allkirjastamast. Menetleja ei võimaldanud

menetlusalusel isikul märkida väärtoprotokolli seletust allkirjastamisest keeldumise kohta. Samuti

ei andnud kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteoprotokolli koopiat ega teatanud

otsuse kättesaamise kuupäeva. Arestimajas palus P. Valtonen, et otsus saadetaks tema e-posti

aadressil, mille ta ka menetlejale teatas. Kohtuväline menetleja aga otsust e-postiga ei saatnud.

VTMS § 70 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte

allkirja vastu. Määruskaebuse esitaja märgib, et kuigi ta keeldus allkirjastamast valeandmetega

protokolli, ei keeldunud ta seda protokolli kohtuväliselt menetlejalt vastu võtmast. Samuti ei võta

see, kui isik keeldub väärteoprotokolli allkirjastamast, kohtuväliselt menetlejalt protokolli

kätteandmise kohustust. Maakohus lähtus formaalselt väärteoprotokollis märgitud otsuse

teatavakstegemise kuupäevast. P. Valtonen polnud enda kinnitusel aga sellest kuupäevast teadlik,

sest teda sellest ei informeeritud. Kohtuvälise menetleja otsusest sai menetlusalune isik enda väitel

teada 14. septembril 2017 ja esitas maakohtule kaebuse tähtaegselt, s.o 29. septembril 2017.

Maakohus leidis ekslikult, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Maakohtu kohtunik ei olnud

asja lahendamisel objektiivne.

8. 24. novembril 2017 esitas menetlusalune isik ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha, milles kordas,

et ta ei ole kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamise tähtaega mööda lasknud. Kohtuvälise

menetleja otsus ei olnud talle väärteoprotokollis märgitud kuupäeval VTMS § 114 lg 4 mõttes

kättesaadav. Seega ei saanud kaebetähtaja kulg alata väärteoprotokollis märgitud kuupäevast.

P. Valtonen märgib, et kui ta keeldus ebaõige sisuga väärteoprotokolli allkirjastamisest, polnud

4(8)

selles kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamise kuupäeva märgitud. Ta selgitas väärteoprotokolli

koostaja küsimusele vastates, et soovib saada otsust e-posti aadressile, kuid sinna seda ei saadetud.

Kohtuvälise menetleja vastus määruskaebusele

9. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur leiab, et maakohus jättis menetlusaluse isiku kaebuse

õigesti läbi vaatamata, ja märgib järgmist.

VTMS § 70 lg 1 näeb ette, et väärteoprotokolli koopia antakse menetlusalusele isikule kätte

allkirja vastu. Väärteoprotokolli kätteandmisel selgitatakse menetlusalusele isikule tema õigust

esitada väärteoprotokollile vastulause, samuti seda, et kohtuvälise menetleja lahend tehakse

kirjalikus menetluses ja menetlusalusel isikul on õigus tutvuda lahendiga kohtuvälise menetleja

juures. Samuti selgitatakse, et soovi korral saadetakse lahendi koopia menetlusaluse isiku e-posti

aadressile. Väärteoprotokolli koostaja on menetlusalusele isikule protokolli sisu arusaadavaks

teinud. Sealhulgas on arusaadavaks tehtud ka see, millal ja kus on kohtuvälise menetleja lahend

menetlusalusele isikule kättesaadav. Väärteoprotokolli koostamisest ja koostamise ajast oli

P. Valtonen teadlik, sest ta viibis protokolli koostamise juures. Õigust saada väärteoprotokollist

koopia menetlusalune isik ei kasutanud. Koopia vastuvõtmisest keeldumisel loetakse see vastavalt

VTMS § 70 lg-le 2 menetlusosalise poolt kättesaaduks. Väärteomenetluse seadustiku kohaselt

saadetakse lahend menetlusaluse isiku soov korral tema e-posti aadressile. P. Valtonen sellist

soovi ei avaldanud – väärteoprotokollis vastav märge (taotlus) puudub. Samuti ei esitanud

P. Valtonen väärteoprotokollile vastulauset. Tähtaegadest peab kinni pidama nii menetleja kui ka

menetlusosaline. P. Valtonen on ise väärteoprotokolli koopiat vastu võtmata jättes tekitanud

olukorra, kus ta võis tähtaegades eksida.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et P. Valtonen esitas kaebuse kohtuvälise menetleja

otsuse peale VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes. Samas ei jaga ringkonnakohus

maakohtu arvamust, et praegusel juhul pole mõjuvat põhjust kaebetähtaega ennistada.

11. Riigikohus on selgitanud, et VTMS § 114 lg 4 kohaselt tuleb üldmenetluses tehtud kohtuvälise

menetleja otsuse peale kaebuse esitamise 15-päevast tähtaega hakata lugema päevast, mil

kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav.

VTMS § 70 lg 4 kohaselt peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kättesaadav

30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale

kätteandmisest alates. VTMS § 70 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda

menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Menetlusaluse isiku protokolli koopia vastuvõtmisest

ja sellega tutvumisest keeldumise korral teeb menetleja protokollile vastava märke. Sellisel juhul

loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest

keeldumise päevast (VTMS § 70 lg 2). Väärteoprotokolli kantakse ka kohtuvälise menetleja

otsuse kättesaadavaks tegemise kuupäev. Kui menetleja on eeltoodud regulatsioonist kinni

pidanud ning isiku keeldumise väärteoprotokollis nõuetekohaselt fikseerinud, on kõik seadusest

tulenevad nõuded menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks täidetud. Selle toiminguga

loetaksegi väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks

tehtuks. Sellest tulenevalt on VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise

juures õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja

otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, mitte aga kohtuvälise menetleja otsuse

kättesaamisel. Regulatsioon ei tee erandit menetlusalusele isikule, kes on väärteoprotokolliga

5(8)

tutvumisest, selle allkirjastamisest ja vastuvõtmisest keeldunud ning menetleja on keeldumise

nõuetekohaselt fikseerinud. Kuigi seadusest sellist nõuet ei tulene, oleks vaidluste vältimiseks

otstarbekas, kui kohtuväline menetleja püüaks protokolli allkirjastamisest keeldumise fakti

fikseerida täiendavalt ka tunnistaja allkirjaga. Juhul, kui menetlusalune isik väidab, et sai

väärteoprotokolli sisust ja sellele järgnevast karistamisotsusest teada alles pärast otsuse kätte

saamist ning sellest tingitult esitab ta kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale VTMS § 114

lg-s 4 sätestatud tähtajast hiljem, tuleb isikul alati taotleda kohtult kaebuse esitamise tähtaja

ennistamist seaduses ettenähtud korras. Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja

KrMS §-st 172 võib maakohus aga kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud

kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja

ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega

kaebetähtaja ennistanud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-99-10, p 16) Samuti on Riigikohus leidnud, et kohtuvälise menetleja otsuse

teatavakstegemisel eeldatakse menetlusaluse isiku aktiivset rolli, s.o seda, et menetlusalune isik

läheks väärteoprotokollis teatavaks tehtud ajal ise kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma.

Juhul, kui menetlusalune isik seda ei tee, kannab ta üldjuhul ka riski, mis kaasneb otsuse sisust

mitteteadmisega. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. veebruari 2009. a otsus asjas

nr 3-1-1-83-08, p 13)

12. Riigikohtu osundatud seisukohtadest nähtub, et üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja

otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg hakkab igal juhul kulgema päevast, mil otsus on

kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Seda olenemata asjaolust, kas isik tegelikult läks

kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma; kas väärteoprotokolli koopia on menetlusalusele

isikule nõuetekohaselt kätte antud ja kas menetlusalune isik teadis või pidi teadma, et kohtuväline

menetleja on tema suhtes karistusotsuse teinud. (Sellist järeldust toetavad mutatis mutandis ka

need argumendid, millele Riigikohus tugines asjas nr 3-1-2-4-12 tehtud 1. juuli 2013. a otsuse

punktis 31.) Samas võib väärteoprotokolli kätteandmisel aset leidnud menetlusnõuete rikkumine,

mida menetleja hiljem ei kõrvalda ja mille tõttu ei saa isik kohtuvälise menetleja otsusest

õigeaegselt teada, olla käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud muu asjaoluna, mida tuleb

käsitada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena. Sellisel juhul tuleb kohtul kaebuse

esitamise tähtaeg ennistada.

13. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et P. Valtonen ei saanud VTMS §-s 70 ette nähtud korras kätte

tema suhtes koostatud väärteoprotokolli koopiat. Kohtumenetluse pooled on aga erinevat meelt

küsimuses, millistel asjaoludel jäi väärteoprotokolli koopia P. Valtonenil kätte saamata.

Kohtuväline menetleja kinnitab, et P. Valtonen keeldus kohapeal väärteoprotokolli koopiat vastu

võtmast ega avaldanud ka soovi, et see saadetaks talle e-posti aadressile. Seetõttu saab

väärteoprotokolli lugeda VTMS § 70 lg 2 alusel P. Valtoneni poolt kättesaaduks. P. Valtonen

väidab seevastu, et ta keeldus küll väärteoprotokolli allkirjastamisest (kuna sinna oli valesti

märgitud, et ta ei soovi kaitsjat), kuid mitte selle vastuvõtmisest. Lisaks olevat ta palunud saata

väärteoprotokolli koopia endale elektrooniliselt, andes menetlejale selleks ka oma e-posti aadressi.

14. VTMS § 70 lg 2 teine lause sätestab, et kui menetlusosaline keeldub väärteoprotokolli koopia

kättesaamise kohta allkirja andmast, teeb menetleja väärteoprotokollile selle kohta märkuse,

märkides keeldumise kuupäeva ning oma allkirja ja ametinimetuse. Ringkonnakohus leiab, et

VTMS § 70 lg 2 teise lause nõuetele vastav menetleja märkus, mis toob kaasa sama lõike

kolmandas lauses ette nähtud tagajärje – väärteoprotokolli koopia kättesaaduks lugemise –, peab

olema sõnastatud nii, et sellest nähtuks selgelt, et menetlusosaline keeldus just väärteoprotokolli

vastuvõtmisest ja/või selle kättesaamise kohta allkirja andmisest.

6(8)

15. P. Valtoneni suhtes koostatud väärteoprotokolli lahtris „Ütlused“ on pärast trükitud teksti –

Protokolli sain kätte, kinnitan blokis „isikuandmed“ märgitud andmete õigsust. Juhtunu kohta

annan järgmised ütlused. – kohtuvälise menetleja ametniku järgmise sisuga märkus: „[P]rotokoll

ette loetud ja arusaadavaks tehtud. Isik keeldus allkirjastamisest“. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole sellisest märkusest võimalik üheselt järeldada, et P. Valtonen keeldus allkirja andmisest just

väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta, veel vähem, et ta keeldus protokolli koopiat vastu

võtmast. Väärteoprotokolli lahtris, kuhu P. Valtonen keeldus oma allkirja andmast, küsitakse

menetlusaluse isiku kinnitust mitme erineva asjaolu kohta ja käesoleval juhul ei ole kohtuväline

menetleja märkuse tekstis täpsustanud, mille kohta P. Valtonen allkirja andmisest keeldus.

Seetõttu pole võimalik välistada, et P. Valtonen ei keeldunud allkirja andmisest protokolli koopia

kättesaamise kohta, vaid ta jättis allkirja protokollile andmata mingil muul põhjusel. Siinkohal

tuleb silmas pidada sedagi, et väärteoprotokolli vormi lahtris „Ütlused“ antav allkiri peaks

väärteoprotokolli vormile trükitud teksti kohaselt kinnitama lisaks protokolli kättesaamisele ka

blokis „isikuandmed“ kajastuva teabe õigsust. Blokk „isikuandmed“ hõlmab aga ka märkust selle

kohta, kas isik soovib kaitsja osalemist menetluses või mitte. P. Valtoneni suhtes koostatud

väärteoprotokolli on menetleja ametnik käsikirjaliselt märkinud, et isik „ei soovi“ kaitsja

osalemist. Juhul, kui vastab tõele P. Valtoneni väide, et ta tegelikult soovis kaitsja osalemist, võis

ta keelduda allkirja andmisest hoopis põhjusel, et ta ei nõustunud protokolli bloki „isikuandmed“

sisuga. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, nagu praeguses asjas, kus väärteoprotokolli kantud

menetleja märkusest ei nähtu, et menetlusalune isik keeldus allkirja andmisest just

väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta, pole ka võimalik kohaldada VTMS § 70 lg 2

neljandat lauset. Seega ei saa lugeda väärteoprotokolli koopiat osutatud sätte alusel menetlusaluse

isiku poolt 13. juulist 2017 kättesaaduks.

16. Lisaks märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus menetlusosaline keeldub küll väärteoprotokolli

koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, kuid mitte väärteoprotokolli koopiat vastu võtmast,

on menetleja siiski kohustatud protokolli koopia isikule andma, tehes samas allkirja andmisest

keeldumise kohta väärteoprotokolli VTMS § 70 lg 2 kolmandas lauses nimetatud märkuse.

Kõnealusest märkusest peaks ilmnema, kas menetlusosaline keeldus üksnes väärteoprotokolli

koopia kättesaamise kohta allkirja andmast või lisaks ka protokolli vastuvõtmisest. Nõuetekohane

märkus toob kaasa VTMS § 70 lg 2 neljandas lauses ette nähtud õigusliku tagajärje –

väärteoprotokolli koopia loetakse menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest

keeldumise päevast. Käesolevas asjas ei nähtu väärteoprotokolli kantud kohtuvälise menetleja

märkusest, kas P. Valtonen keeldus väärteoprotokolli vastuvõtmisest või mitte.

17. Asjas ei ole vaidlust, et kohtuväline menetleja ei saatnud e-kirjaga P. Valtonenile oma lahendi

koopiat. VTMS § 70 lg 1 kolmanda lause kohaselt selgitatakse menetlusalusele isikule, et soovi

korral saadetakse kohtuvälise menetleja lahendi koopia menetlusaluse isiku e-posti aadressile.

Sama paragrahvi neljanda lõike kolmas lause sätestab, et kui menetlusalune isik on

väärteoprotokolli kättesaamisel või vastulauses esitanud soovi saada lahend oma e-posti aadressil,

saadetakse lahendi koopia soovitud aadressil. P. Valtonen kinnitab, et ta avaldas kohtuvälisele

menetlejale soovi saada kohtuvälise menetleja lahendi koopia e-kirjaga. On tõsi, et käesolevas

asjas pole väärteoprotokolli lahtris, kuhu märgitakse isiku soov saada lahend e-postiga, ristikest

tehtud. Samas on väärteoprotokollis kirjas P. Valtoneni e-posti aadress. See, et P. Valtonen

informeeris menetlejat enda e-posti aadressist, võib viidata võimalusele, et menetlusalune isik

siiski avaldas soovi saada kohtuvälise menetleja lahendi koopia enda e-posti aadressile. Vastasel

korral polnuks tal motiivi oma e-posti aadressi menetlejale anda. Kuid kui see ka nii ei olnud,

pidanuks kohtuväline menetleja olukorras, kus ta teadis nii P. Valtoneni e-posti aadressi kui ka

asjaolu, et P. Valtonen pole väärteoprotokolli kätte saanud, kuid on samas avaldanud

väärteoprotokollis soovi asja arutamisest kohtus osa võtta, saatma lahendi koopia P. Valtoneni

7(8)

e-posti aadressile. Selline kohustus on tuletatav VTMS § 5 p-st 2, mille kohaselt on kohtuväline

menetleja kohustatud tagama menetlusalusele isikule võimaluse end iseseisvalt kaitsta. Praegusel

juhul tuleb arvestada sedagi, et kohtuvälisele menetlejale oli teada, et P. Valtonen oli

väärteoprotokolli koostamise ajal tõenäoliselt alkoholijoobeseisundis, mistõttu ei pruukinud ta

olla suuteline enda menetlusõigusi adekvaatselt teostama.

18. Kokkuvõttes pole käesolevas asjas võimalik lugeda kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks

tegemise aega kajastanud väärteoprotokolli VTMS § 70 lg 2 neljandas lauses sätestatud õigusliku

fiktsiooni alusel P. Valtoneni poolt kättesaaduks (sest sama lõike kolmandas lauses sätestatud

tingimus on nõuetekohaselt täitmata). Samas pole tõendeid selle kohta, et P. Valtonen teadis

mingist teisest allikast, et tema suhtes tehtud lahend on kohtuvälise meneteja juures kättesaadav

alates 14. augustist 2017. Ühtlasi jättis kohtuväline menetleja oma lahendi P. Valtoneni e-posti

aadressile saatmata, eirates VTMS § 5 p-st 2 tulenevat kohustust. Neil põhjustel pole

ringkonnakohtu arvates võimalik tõsikindlalt väita, et P. Valtonen teadis või pidi teadma tema

suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsusest juba enne 14. septembrit 2017, mil ta enda väitel

otsusest teada sai. Riigikohus on leidnud, et KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja

möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma

tema suhtes tehtud kohtuotsusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a otsus asjas

nr 3-1-2-4-12, p 32). Ringkonnakohtu arvates kehtib sama põhimõte ka kohtuvälise menetleja

otsuse vaidlustamise tähtaja möödalaskmise puhul. Seetõttu – ja arvestades asjaolu, et P. Valtonen

esitas kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale 20. septembril 2017 – tuleb Politsei- ja

Piirivalveameti Ida Prefektuuri 3. augusti 2017. a otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg lugeda

möödalastuks mõjuval põhjusel ja P. Valtoneni taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldada.

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 196 lg-test 2 ja 3 ning § 147 lg 2 p-st 1, tühistab Tartu

Ringkonnakohus Viru Maakohtu 25. oktoobri 2017. a määruse, millega jäeti P. Valtoneni kaebus

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 3. augusti 2017. a otsuse peale VTMS § 118 lg 2 p 1

alusel läbi vaatamata, ennistab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise tähtaja ja

saadab väärteoasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus (alates kohtuliku

eelmenetluse staadiumist). P. Valtoneni määruskaebus tuleb rahuldada.

20. Vaidlustamisviites märgitut, et käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse, selgitab

ringkonnakohus järgmiselt. VTMS § 198 sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu tehtud

kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib 1. septembrist 2002.

27. jaanuaril 2011 vastu võetud ja 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) § 10 p-ga

23 muudeti aga VTMS § 196 lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab ringkonnakohtu

määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 160 sätestatut

järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud

määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on

oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.” Osundatud

sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka „määruskaebuse läbivaatamisel

ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale,

millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse

peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik

vaidlustada (nagu VTMS § 198 sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale

esitatud määruskaebust menetleda (nagu VTMS § 196 lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab).

Seega on VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus. Tulenevalt põhimõttest lex

posterior derogat legi priori on VTMS § 196 lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet

VTMS § 198 kui varasema seaduse ees. Järelikult on ei ole ringkonnakohtu määrus, millega

8(8)

vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik

määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav. VTMS § 192 lg 11

kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule.

Juhan Sarv

(allkirjastatud digitaalselt)