2-14-56641/69 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21456641

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Jill Greenbergi hagi Eesti Keskerakond MTÜ ja MTÜ Vaba

Ajakirjandus vastu kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 21456641

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jill Greenbergi kassatsioonkaebus, Eesti Keskerakond MTÜ ja

MTÜ Vaba Ajakirjandus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Jill

Greenbergi

kassatsioonkaebus

0 eurot,

Eesti

Keskerakond MTÜ

ja

MTÜ Vaba

Ajakirjandus

kassatsioonkaebus vastavalt 2800 eurot ja 9800 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jill Greenberg, hageja lepinguline esindaja

vandeadvokaat Karmen Turk

Kostjad Eesti Keskerakond MTÜ ja MTÜ Vaba Ajakirjandus,

kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Asja läbivaatamise kuupäev

30. oktoober 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. märtsi 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

17. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21456641 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Eesti Keskerakond MTÜ ja MTÜ Vaba Ajakirjandus ning Jill Greenbergi

kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Eesti Keskerakond MTÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

4. Tagastada MTÜ-le Vaba Ajakirjandus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

5. Tagastada Jill Greenbergi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo

TRINITI OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-14-56641

1. Jill Greenberg (hageja) esitas Eesti Keskerakond MTÜ (kostja I) ja MTÜ Vaba Ajakirjandus

(kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt välja autoriõiguse rikkumisega tekitatud varalise

kahju eest hüvitise 37 500 eurot ning mittevaralise kahju eest hüvitise 20 000 eurot. Oma

22. veebruaril 2016. a esitatud lõplikes seisukohtades palus hageja alternatiivselt kohustada kostjaid

solidaarselt andma hagejale välja rikkumisega saadu väärtuse 37 500 eurot ning mõista neilt hageja

kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis 20 000 eurot. Alternatiivnõudena palus hageja mõista

kostjalt I hageja kasuks varalise kahju eest hüvitisena välja 37 500 eurot ning mittevaralise kahju

eest hüvitisena 20 000 eurot või alternatiivselt kohustada kostjat I andma hagejale välja rikkumisega

saadu väärtuse 37 500 eurot ning mõista mittevaralise kahju hüvitisena välja 20 000 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda ning palus enda kasuks välja mõista

menetluskuludena 11 291 eurot 32 senti.

Hagiavalduse kohaselt on hageja üks tuntumaid portree- ja loomafotograafe USA-s. Hageja

kuulsaimaks teoseks on fotoseeria „End Times“, mis koosneb 32 fotoportreest, millel on kajastatud

väikelaste nutt. Hageja „End Times“ on Ameerikas üks enim ühiskondlikku debatti tekitanud

fotokunstiseeriaid. See on avaldatud kahel korral raamatuna, seeriasse kuuluvaid teoseid prinditakse

füüsilisel kujul väga piiratud hulgal ning neid müüakse erakollektsionääridele hinnaga 3315 –

11 050 eurot ühe eksemplari eest. Hageja väitel ei nõustuks ta andma litsentsi „End Times“

portreede kasutamiseks ärilisel või poliitilise kampaania eesmärgil.

Ajavahemikus 31. august kuni 30. september 2011 kasutas ajaleht Kesknädal veebilehe

www.kesknadal.ee esilehel bännerit, millel oli poliitilise kampaania ilmestamiseks suurelt kujutatud

nutvat last, Ärma talu ja Eesti presidenti, samuti lisatud tekst „Ärma talu raha lasteaedadele!“.

Bänneril kujutatud nuttev laps oli hageja teos nimega „Šokk“ (edaspidi foto), mis pärineb „End

Times“ seeriast. Bänneril puudus viide hagejale kui foto autorile. Lisaks oli hageja foto ümber

keeratud, seda oli lõigatud ja modifitseeritud. Hageja ei ole andnud kostjatele luba foto

kasutamiseks, sh töötlemiseks.

Kostjad rikkusid hageja varalisi õigusi teose reprodutseerimisele, levitamisele, töötlemisele ning

teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele, mistõttu on hagejal õigus nõuda varalise kahju eest

hüvitist 35 000 eurot ning foto töötlemise eest saamata jäänud tasu 1500 eurot. Samuti rikkusid

kostjad hageja isiklikke õigusi autorsusele, autorinimele, teose puutumatusele ja teose lisadele,

mistõttu hagejal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Ühtlasi tuleb kostjatel hüvitada

hageja kohtumenetluse eelsed kulud õigusabile 1000 eurot.

Kostjad on kaaskostjad, kuna kostja II avaldab ja kajastab läbivalt kostja I tegevust, vaateid,

poliitilisi loosungeid, sündmusi ja kõnesid ning avaldab kostjale I märkimisväärset poolehoidu.

Kostjad tegutsevad ühiselt poliitiliste huvide väljendamisega ning on seega seltsinglased.

Alternatiivselt vastutab kostja I hageja ees tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg 1 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1054 lg 1 alusel, kuna kasutab kostjat II pidevalt oma kutsetegevuses

poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

2. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja II möönis, et ta

avaldas ajalehe Kesknädal veebiversioonis bänneri koos vaidlusaluse fotoga, mis oli üleval

ajavahemikus 31. augustist kuni 30. septembrini 2011. Foto leiti internetist bänneris kujutatud kujul

ning kostja II seda ei töödelnud, mistõttu on hagi töötlemise eest saamata jäänud tulu nõude osas

alusetu. Kuivõrd fotol ei olnud autori andmeid, ei saanud kostja II teada, et foto on autoriõigusega

kaitstud ning selle kasutamine bänneris rikub kellegi õigusi. Hageja pole tõendanud, et ta küsiks

foto kasutamise eest litsentsitasu hagiavalduses märgitud ulatuses. Litsentsitasud Eestis ja USA-s ei

2(15)

2-14-56641

saa olla võrreldavad, kuna viimases on elatustase kordades kõrgem. Hageja nõue kostjate vastu ei

saa ületada 20 eurot, mis on kooskõlas interneti leheküljel www.scanpix.ee müüdavate analoogsete

piltidega. Hageja ei ole ka selgitanud ega tõendanud oma hingelisi kannatusi, mida põhjustas foto

avaldamine. Hageja head nime ei ole kahjustatud, rikkumine kestis vaid lühikest aega ning toimus

piiratud isikute ringis (Kesknädala lugejad). Kostja I ei kasuta kostjat II oma majandus- või

kutsetegevuses ega vastuta kostja II tegevuse eest.

3. Harju Maakohus rahuldas 17. märtsi 2016. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt I

hageja kasuks välja 2800 eurot, millest 2300 eurot on kahjuhüvitis hageja kui autori varaliste õiguste

rikkumise eest ning 500 eurot on mittevaralise kahju hüvitis hageja kui autori mittevaraliste õiguste

rikkumise eest. Kostjalt II mõistis maakohus hageja kasuks välja 9800 eurot, millest 7000 eurot on

hüvitis hageja varaliste õiguste ja 2000 eurot mittevaraliste õiguste rikkumise eest ning 800 eurot on

hüvitis hageja kohtueelselt kantud õigusabikulude eest. Maakohus jättis otsuse resolutsiooniga

rahuldamata kostjate taotluse jätta hageja 14. jaanuari 2016. a seisukohad arvestamata ning

tagastada hagejale samal päeval esitatud tõendid. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et tõendatud on foto kui hageja teose kasutamine hageja kui foto autori loata,

täpsemalt foto reprodutseerimine, töötlemine ning teose muudetud kujul üldsusele kättesaadavaks

tegemine internetis ajalehe Kesknädal bänneril ajavahemikus 31. august kuni 30. september 2011 ja

kostja I Facebooki kontol; samuti teose muudetud kujul üldsusele näitamine. Puudub alus

järelduseks, et kostja I oleks kasutanud igapäevases majandustegevuses pidevalt kostjat II. Kostjate

solidaarvastutus saaks tuleneda vaid VÕS § 137 lgst 1. Kohtu hinnangul pani kumbki kostja toime

õigusvastase teo VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kostja II vastutab hageja ees varalise ja mittevaralise

kahju eest, mis tekkis hageja teose lubamatu reprodutseerimise, töötlemise ja üldsusele

kättesaadavaks tegemise tagajärjel, samuti hageja isiklike õiguste autori nimele, teose lisadele ja

teose puutumatusele rikkumise tõttu. Kostja I vastutab hageja ees varalise ja mittevaralise kahju

tõttu, mis tekkis teose täiendava üldsusele suunamise ja hageja õiguse autorinimele rikkumisega.

Kohus leidis, et mõlemad kostjad panid oma teo toime süüliselt VÕS § 1050 lg 1 mõttes. Kostjatel

tuli eeldada teose autoriõigusega kaitstust, nad pidid tundma kehtivat autoriõiguse seadust

(AutÕS) ja järgima fotode kasutamisel käibes vajalikku hoolt. Ajavahemikus 14. september kuni

30. september 2011 rikkus kostja II hageja õigusi tahtlikult, sest alates 14. septembrist 2011 pidi

talle olema teada hageja õiguste rikkumine.

Kahjuhüvitise suuruse kohta leidis maakohus, et VÕS § 127 lg 6 järgi tuleb praegusel juhul lähtuda

hüpoteetilisest litsentsitasust, kuivõrd tegelikku kahju suurust ei ole võimalik tuvastada. Kohus

pidas kostja II puhul mõistlikuks litsentsitasuks 7000 eurot ning kostja I puhul 2300 eurot. Seejuures

arvestas kohus kummagi kostja rikkumise raskust ja ulatust, rikkumise tagajärgi hagejale ning

asjaolu, et hageja on nõudnud sama foto ebaseadusliku kasutamise eest Rootsis hüvitist ligikaudu

10 000 eurot. Mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks pidas kohus kostja II puhul 2000 eurot ning

kostja I puhul 500 eurot. Seejuures võttis kohus arvesse rikkumiste intensiivsust ja ulatust, kostjate

süü astet ning kostja II puhul ka tema käitumist pärast hageja õiguste rikkumisest teada saamist ning

tema varalist seisundit.

Maakohus luges hageja kohtueelsed õigusabikulud põhjendatuks 800 euro ulatuses ning leidis, et

vastavate kulutuste hüvitamise nõue tuleb rahuldada üksnes kostja II suhtes, kuna kostjale I ei olnud

hageja kohtueelset nõudekirja saatnud. Hageja hagiavalduses esitatud alternatiivsete nõuete kohta

leidis maakohus, et neid ei oleks tulnud rahuldada.

3(15)

2-14-56641

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus rahuldas osaliselt hagi ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostjad palusid

ringkonnakohtul teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjate sõnul on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, võttes vastu hageja

14. jaanuaril 2016. a esitatud seisukohad ja tõendid, ning pole arvestanud kostja I omaksvõtu

tagasivõtmisega selle kohta, et veebileht www.facebook.com/eestikeskerakond kuulub talle. Samuti

on maakohus tuvastanud valesti kostja I õigusrikkumise ja süü, mõistnud kostjatelt välja vales

suuruses varalise kahju hüvitise ning alusetult mittevaralise kahju hüvitise.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

osas ning palus määrata menetluskulude jaotus kindlaks selliselt, et maakohtu menetlusega seotud

hageja menetluskulud jääksid osaliselt kostjate kanda.

6. Hageja vaidles vastu kostjate apellatsioonkaebusele ning kostjad vaidlesid vastu hageja

apellatsioonkaebusele. Kumbki pool palus jätta vastaspoole apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud teise poole kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. veebruari 2017. a otsusega maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis poolte

menetluskuludest maakohtus kostja I vastu esitatud hagis 5% kostja I kanda ja 95% hageja kanda

ning kostja II vastu esitatud hagis 17% kostja II kanda ja 83% hageja kanda. Ülejäänud osas jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, hageja

apellatsioonkaebus rahuldati täielikult. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis kohus kostjate

kanda selliselt, et hageja menetluskuludest kannab 1/3 kostja I ning 2/3 kostja II.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 331 lg 1), kui võttis vastu hageja 14. jaanuaril 2016. a esitatud seisukohad ja

tõendid. Kostja I ei ole tõendanud TsMS § 231 lg 3 eelduste täidetust, mis võimaldaks võtta tagasi

omaksvõtu, et veebileht www.facebook.com/eestikeskerakond kuulub kostjale I. Samuti on

veebilehe kostjale I kuulumine hageja esitatud väidete ja tõendite põhjal eluliselt usutav.

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et oma Facebooki lehel pildi postitamisega tegi

kostja I foto üldsusele kättesaadavaks AutÕS § 13 lg 1 p 91 mõttes. Kostjad ei ole tõendanud süü

puudumist, mis võinuks nad vastutusest vabastada. Kostjate etteheited maakohtule, mis puudutavad

kahju suuruse tuvastamist, ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 127 lgle 6 ning

lähtunud põhjendatult hüpoteetilisest litsentsitasust. Seejuures on maakohus arvestanud kahju

suuruse kindlaksmääramisel asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas Rootsis toimunud vaidluses

saavutatud kompromissi tulemusi. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka mittevaralise

kahju hüvitise osas. Mittevaralise kahju tekkimist tuleb analoogsetel juhtudel eeldada ning

maakohus ei ole hüvitise määramisel ületanud diskretsiooni piire. Kuivõrd hagi ei olnud alusetu, ei

ole alust muuta maakohtu otsust ka osas, milles kohus mõistis kostjalt II välja hüvitise hageja

kohtueelselt kantud õigusabikulude eest.

Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et menetluskulud

oleks tulnud jaotada proportsionaalselt vastavalt menetluse tulemusele. Selles osas tuleb maakohtu

otsust muuta ja jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, arvestades, et hageja

nõudest rahuldati kostja I suhtes 5% ja kostja II suhtes 17%. Hageja apellatsioonkaebuse kohta

märkis ringkonnakohus, et hageja väited ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a

4(15)

2-14-56641

direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (edaspidi direktiiv 2004/48/EÜ)

art 3 lgs 2 sätestatu ei anna alust menetluskulude jätmiseks kostjate kanda suuremas osas kui hagi

rahuldamise ulatus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada osas,

millega jäeti maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas tühistamata ning muudeti

menetluskulude jaotust, ning ringkonnakohtu ja maakohtu otsused osas, millega hagi rahuldati ja

jäeti menetluskulud osaliselt kostjate kanda. Alternatiivselt paluvad kostjad tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud

paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS §s 66 sätestatud menetlusõiguse normi ja

TsMS §st 7 tulenevat poolte võrdsuse põhimõtet, kui võttis vastu hageja 14. jaanuari 2016. a

seisukohad sellele vaatamata, et maakohtu 18. novembri 2015. a istungil oli hagejale määratud

täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamise tähtpäevaks 4. jaanuar 2016. Ühtlasi oleksid kohtud

TsMS § 169 lg 1 esimese lause järgi pidanud menetluskulude kindlaksmääramisel arvestama hageja

menetlustähtaja möödalaskmisest tingitud täiendavate menetluskuludega. Ringkonnakohus rikkus

menetlusõiguse norme ka sellega, et jättis lahendamata kostja I taotluse TsMS § 231 lg 3

kohaldamiseks ja jagas valesti tõendamiskoormise, leides, et kostja I peab tõendama, et ta ei ole

vaidlusaluse foto avaldajaks.

Kostjate hinnangul on ringkonnakohus kohaldanud valesti ka materiaalõiguse norme. Isegi kui

kostja I oleks vaidlusaluse fotoga bänneri endale kuuluval Facebooki lehel avaldanud, oleks temalt

varalise kahju väljamõistmine põhjendamatu. Ringkonnakohus on tõlgendanud valesti AutÕS-i,

võttes vastutusele isiku, kes teise isiku postitust üksnes edasi on jaganud, ning pannes talle vastutuse

vältimiseks kohustuse kontrollida jagatava postituse sisu ülima põhjalikkusega. Kostja I arvates võis

ta eeldada, et kostja II käitub seaduslikult. Samuti ei saa kostja I AutÕS § 13 lg 1 p 91 alusel

vastutada juba varem avaldatud teose kättesaadavaks tegemise eest. Tegemist on kostja II postituse

vaba kasutamisega AutÕS § 19 p 1 järgi.

Kassatsioonkaebuses heidavad kostjad ringkonnakohtule ette ka eksimusi kahjuhüvitise suuruse

kindlaksmääramisel. Kohtud pole tuvastanud, kui palju kostjad väidetava rikkumisega teenisid ning

milline tulu jäi hagejal saamata, minnes seega vastuollu Riigikohtu 13. detsembril 2006. a

tsiviilasjas nr 32112406 tehtud otsuse pdes 14 ja 15 esitatud põhimõtetega. Kostjalt I 2300 euro

suuruse hüvitise väljamõistmisel pole kohtud põhjendanud selle summa suurust. Jättes selgitamata

kostjate tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose, on kohtud rikkunud

VÕS § 127 lgt 4. Samuti pole kohtud arvestanud kostjate väitega, et hüvitise määramisel ei ole õige

lähtuda teose autori soovidest, vaid hüvitis peab olema mõistliku suurusega, arvestades analoogsete

fotode kasutamise eest küsitavaid tasusid. Kuna analoogse foto oleks võinud omandada 20 euro eest,

ei saa kostja II säästetu ületada 20 eurot. Mittevaralise kahju väljamõistmine ei olnud kostjate

arvates põhjendatud. Arvestades, et Eestis puudub autoriõigusega seotud mittevaralise kahju

väljamõistmise kohtupraktika, tuleks analoogia korras lähtuda isiku au teotamist puudutavast

kohtupraktikast. Kostjate arvates ei piisa mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni

väljamõistmiseks üksnes sellest, et nad rikkusid hageja õigusi, vaid kohtud oleksid pidanud

tuvastama, kas konkreetsel juhul esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt.

Kohtud ei ole tuvastanud, milles seisnesid hageja väidetavad hingelised kannatused, mis seondusid

kõnealuse foto avaldamisega.

5(15)

2-14-56641

Kuivõrd hagi tervikuna on alusetu, oleks kostjate arvates tulnud jätta rahuldamata ka hageja nõue

hüvitada kohtueelsed menetluskulud.

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles

kohus jaotas poolte maakohtus kantud menetluskulud, ning teha uus otsus, millega määrata kindlaks

menetluskulude jaotus selliselt, et maakohtu menetlusega seotud hageja menetluskulud jääksid

osaliselt, vähemalt 22% ulatuses kostja I ja kostja II kanda ning kostjate kulud maakohtus nende

endi kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ebaselge, vastuolus

TsMS § 442 lgga 5 ning mittetäidetav. Ühelt poolt on ringkonnakohus sedastanud, et hageja

apellatsioonkaebus rahuldatakse täielikult, ent teiselt poolt on ringkonnakohus jaotanud

menetluskulud viisil, mis erineb hageja taotletust, kuna hageja oli taotlenud vähemalt osa enda

menetluskulude jätmist kostjate kanda.

Hageja on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus jätta maakohtus kantud menetluskulud suuremas

osas hageja kanda on vastuolus TsMS § 162 lgga 4 ning direktiivi 2004/48/EÜ art 3 lgga 2

ja arttega 13 ja 14. Kohtud tuvastasid kostjate rikkumised ning rahuldasid hagiavalduses esitatud

põhinõuded nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluse kokkuvõttes jäi hageja

aga kahjumisse, kuivõrd tema kanda jäetud tema enda ja kostjate menetluskulud (13 864 eurot

29 senti) ületavad tema kasuks välja mõistetud rahalise hüvitise (12 600 eurot). Ringkonnakohtu

otsusega on tekitatud olukord, kus oma õiguste eest seismine on õigusabikulude tõttu isegi kulukam

kui kohtusse pöördumata jätmine. Kuna kohtud rahuldasid hageja 57 000 euro suurusest nõudest

12 600 eurot ehk 22%, oleks direktiivi ja TsMS § 162 lg 4 mõttest tulenevalt olnud õige jätta

kostjate kulud nende endi kanda ning hageja kuludest maakohtus vähemalt 22% kostjate kanda.

Juhul, kui Riigikohus peaks nõustuma ringkonnakohtuga ja leidma, et TsMS ei võimalda

intellektuaalomandi asjas esitatud hagi osalisel rahuldamisel jätta kostja kulusid tema enda kanda ja

hageja kulusid osaliselt kostja kanda, taotleb hageja Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267(b)

alusel Euroopa Liidu kohtule eelotsusetaotluse esitamist järgmise küsimusega: „Kas direktiivi

2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artiklit 3(2) ja artiklit 13 tuleb mõista

selliselt, et on kooskõlas direktiiviga, et intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks kohtusse

pöördunu kannab põhivaidluses menetluskulud sellises ulatuses, et kohtusse pöördumine on summa

summarum kulukam kui kohtusse enda õiguste jõustamiseks mittepöördumine?“ Eelotsuse küsimise

korral palub hageja peatada käesolevas asjas menetlus kuni Euroopa Liidu kohtu otsuse

jõustumiseni.

10. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostjad

vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Menetluskulud

palub kumbki pool jätta vastaspoole kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 pde 1

ja 2 kohaselt tühistada ning asi tuleb saata TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt menetlusõiguse rikkumisi maa- ja ringkonnakohtus (I). Seejärel

võtab kolleegium seisukoha asjas kerkinud olulisemates vaidlusküsimustes, käsitledes teose

6(15)

2-14-56641

üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumist ja võimalikke aluseid kostjate vabanemiseks

vastutusest (II), autoriõiguste rikkumisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitatavust (III)

ning TsMS § 163 lg 1 kooskõla Euroopa Liidu õigusega, lahendades ühtlasi taotluse küsida Euroopa

Kohtult selle kohta eelotsust (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V).

I

13. Kolleegium on seisukohal, et kohtud väljusid TsMS § 4 lgt 2, § 5 lgt 1 ja § 439 rikkudes poolte

esitatu ja hagi piiridest, rahuldades hagi kostja I ja kostja II vastu eraldi nõuete järgi.

13.1. Hageja palus hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt mõista kostjalt I ja kostjalt II hageja

kasuks välja autoriõiguste rikkumisega tekitatud varalise kahju eest hüvitis 37 500 eurot ning

mittevaralise kahju eest hüvitis 20 000 eurot. Oma lõplikes seisukohtades jäi hageja kostjate vastu

solidaarselt esitatud nõude juurde, paludes 37 500 euro suuruse osa nõudest mõista alternatiivselt

välja rikkumise tõttu saadu väärtuse hüvitisena. Solidaarnõudele alternatiivse nõudena palus hageja

mõista kostjalt I välja hageja kasuks autoriõiguste rikkumisega tekitatud varalise kahju eest hüvitis

37 500 eurot ja mittevaralise kahju eest hüvitis 20 000 eurot või alternatiivselt kohustada kostjat I

hüvitama hagejale rikkumise tõttu saadu väärtus 37 500 eurot ja mõista välja mittevaralise kahju

eest hüvitis 20 000 eurot.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 2800 eurot, millest

2300 eurot on hüvitis hagejale tekitatud varalise kahju eest ja 500 eurot mittevaralise kahju eest.

Samuti mõistis maakohus kostjalt II hageja kasuks välja 9800 eurot, millest 7000 eurot on hüvitis

hagejale tekitatud varalise kahju eest, sh 800 eurot hageja kohtueelselt kantud õigusabikulude eest,

ja 2000 eurot mittevaralise kahju eest.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata.

13.2. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning

otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS §s 439 sätestatakse, et kohus ei või otsuses

ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja oli selgelt

formuleerinud põhinõude, milles esitas rahalise nõude solidaarselt kahe kostja vastu, ning

alternatiivse nõude, milles esitas sama esemega nõude üksnes kostja I vastu. Kolleegium, tutvunud

toimikuga, leiab, et hageja ei esitanud konkreetset eraldiseisvat ega alternatiivset nõuet, mille sisuks

oleks olnud kahju hüvitamine kummagi kostja eraldi toime pandud rikkumiste ja sellega hagejale

tekitatud kahju eest.

13.3. Hagiavalduses tuleb TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue.

Tulenevalt TsMS § 370 lgst 2 võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet

selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata.

Käesolevas asjas oli hageja palunud juhul, kui kohus ei rahulda kostjate vastu solidaarselt esitatud

nõuet, lahendada nõue kostja I suhtes. Kolleegium selgitab, et kohus peab hiljemalt eelmenetluse

lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma

alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3213411, p 10). Kui kohtul

on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta

sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle

vajadust oma nõuet täpsustada. Maakohus ongi seda teinud, soovitades eelistungil hagejal kaaluda

võimalust esitada kummagi kostja vastu eraldiseisev nõue tulenevalt vastava kostja toime pandud

õigusrikkumisest. Hageja seda ei teinud. Olukorras, kus hageja esmane solidaarvastutusel põhinev

7(15)

2-14-56641

nõue ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud ning hageja nõudis alternatiivses nõudes hagi

rahuldamist üksnes kostja I suhtes, pidi maakohus lähtuma hageja tegelikult esitatud nõudest ning ei

saanud hinnata eraldiseisvaid nõudeid kostjate I ja II vastu.

13.4. Kolleegium järeldab eeltoodust, et rahuldades hagi kostja I ja kostja II vastu eraldi nõuete

järgi, väljusid kohtud TsMS § 4 lgt 2, § 5 lgt 1 ja § 439 rikkudes poolte esitatu ja hagi piiridest.

Eelnev kujutab endast olulist menetlusõiguse rikkumist ning on aluseks nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, mida, kellelt ning millisel alusel hageja

nõuab, ning teha otsus esitatud nõuete alusel. Kui hageja esitab kahju hüvitamise nõude kummagi

kostja vastu eraldi, tuleb tal selgelt välja tuua kummalegi kostjale Individuaalselt ette heidetavad

õigusvastased teod ning nendega hagejale tekitatud kahju. Ühtlasi tuleb sel juhul hageja mõlema

nõudega arvestada tsiviilasja hinna kindlaksmääramisel.

13.5. Kolleegium märgib, et eelnev on mõjutanud ka poolte maakohtus kantud menetluskulude

jaotust. Sisuliselt on kohtud käsitlenud haginõudeid selliselt, nagu hageja oleks nõudnud kummaltki

kostjalt eraldi 57 500 euro hüvitamist. Vastavalt sellele on ringkonnakohus määranud kindlaks ka

hageja kanda jäävate menetluskulude proportsiooni, lähtudes kummaltki kostjalt tegelikult välja

mõistetud summast ning selle suhtest hageja taotletud rahasummasse. Selle tulemusel jättis

ringkonnakohus kostja I vastu esitatud hagis menetluskuludest kostja I kanda 5% ning hageja kanda

95% ning kostja II vastu esitatud hagis 17% kostja II kanda ja 83% hageja kanda. Tegelikult ei ole

hageja esitanud kostjate I ja II vastu eristatavaid haginõudeid ega nõudnud kummaltki kostjalt eraldi

57 500 euro hüvitamist, vaid on nõudnud vastava rahasumma väljamõistmist kahelt kostjalt kokku

kas solidaarselt või alternatiivselt üksnes kostjalt I. Eelnevast tulenevalt on osaliselt põhjendatud ka

hageja kassatsioonkaebus, milles hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

osas.

14. Kolleegium ei nõustu kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus TsMS §s 66

sätestatud menetlusõiguse normi ja TsMS §s 7 sätestatud poolte võrdsuse põhimõtet, kui arvestas

hageja 14. jaanuaril 2016. a esitatud seisukohti ja võttis vastu tõendid, ehkki maakohtu 18. novembri

2015. a istungil oli hagejale määratud täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamise tähtpäevaks

4. jaanuar 2016. Kolleegium märgib, et TsMS §st 66 ja § 331 lgst 1 tulenevalt võib kohus menetleda

hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei

põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et

hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Maakohus oli leidnud (ja ringkonnakohus nõustus sellega), et hageja

menetlusdokumendi hilinenult esitamine ei põhjustanud menetluse lahendamise viibimist. Tegemist

on kohtute diskretsiooniotsusega. Järelikult esines TsMS § 331 lgst 1 tulenev alus hilinemisega

esitatud väidete arvestamiseks ja tõendite vastuvõtmiseks. Kolleegium märgib, et hageja hilinemine

oma seisukohtade esitamisega ei takistanud praegusel juhul kostjatel hageja hilinenult esitatud

väidetele vastamist ega oma vastuväiteid tõendavate tõendite esitamist. Kostjate etteheide, et kohtud

ei arvestanud hageja hilinemist menetluskulude jaotuse määramisel TsMS § 169 lg 1 järgi, on

alusetu, kuivõrd kostjad ei ole selgitanud ega tõendanud, et hageja hilinemine oma seisukohtade ja

tõendite esitamisega oleks toonud kaasa täiendavaid menetluskulusid.

15. Kolleegium on seisukohal, et kohtud rikkusid TsMS § 231 lgtest 2 ja 4 ning § 392 lg 1 pst 3

tulenevaid menetlusõiguse norme, lugedes kostja I omaks võetuks, et veebileht

www.facebook.com/eestikeskerakond kuulub kostjale I.

15.1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I ei vaidlustanud maakohtu menetluses asjaolu, et ta jagas

ajalehe Kesknädal veebiväljaandes avaldatud bännerit oma Facebooki lehel. Apellatsioonkaebuses

8(15)

2-14-56641

aga avaldas kostja I, et võtab omaksvõtu TsMS § 231 lg 3 alusel tagasi, kuivõrd see põhines

ebaõigel ettekujutusel asjaoludest. Kostja I selgituste kohaselt ilmnes pärast maakohtu otsuse

tegemist, et kõnealune Facebooki lehekülg ei kuulugi kostjale I, vaid tegemist on kostja I fännklubi

Facebooki lehega.

15.2. Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 järgi tähendab faktilise väitega tingimusteta ja sõnaselget

nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine

protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse. Riigikohus on asunud

seisukohale, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta

asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu

vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3214213, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 32110713,

p 15). Kolleegium nõustub kostjatega, et kohtud on põhjendamatult lugenud vaidlusaluse veebilehe

kostjale I kuulumise kostja I omaks võetuks. Olukorras, kus omaksvõttu ei ole menetluslikult

toimunud, ei ole kostjal I vajalik tõendada omaksvõtu tagasivõtmise aluseks olevaid asjaolusid.

15.3. Eelnev ei ole siiski oluline menetlusõiguse rikkumine, kuivõrd see ei ole käesoleval juhul

viinud asja ebaõige lahendamiseni. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kõnealuse veebilehe

kuulumine kostjale I on eluliselt usutav ka hageja esitatud väidete ja tõendite alusel.

II

16. Kassatsioonkaebuses heidavad kostjad ringkonnakohtule ette AutÕS § 13 lg 1 p 91 ebaõiget

kohaldamist. Kostjate arvates ei võimalda nimetatud säte võtta vastutusele isikut, kes on postitanud

juba varem kättesaadavaks tehtud foto, seda eriti juhul, kui ta võis eeldada esialgse avaldamise

õiguspärasust. Sisuliselt vaidlevad kostjad seega vastu nii oma tegevuse õigusvastasusele kui ka

süülisusele.

17. Kolleegium selgitab, et AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste

teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lgga 1.

Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või

keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste

sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud

ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 ps 9 sätestatud õigusele teose

edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 ps 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks

tegemisele.

17.1. Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele

kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu

olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel

isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust

kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C466/12 Svensson jt,

p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C306/05 SGAE, p 43). Seejuures on

üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka

küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, pd 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas

C607/11 ITV Broadcasting jt, p 32).

9(15)

2-14-56641

Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks

üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, pd 40

ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele

hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel

teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele

hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi

2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt

kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba

arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus

asjas C160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, pd 24–28).

17.2. Kohtud ei ole tuvastanud, kas foto oli hageja nõusolekul veebis üldsusele kättesaadavaks

tehtud selliselt, et kõigil internetikasutajatel, kellele kostjad foto suunasid, oleks ilma kostjate

sekkumiseta olnud võimalus fotole juurde pääseda. Kolleegium märgib, et isegi kui foto oleks

veebis originaalkujul vabalt kättesaadav, ei saaks sellega lugeda tuvastatuks, et hageja on andnud

loa foto töödeldud kujul üldsusele suunata või oleks fotot originaalkujul üles pannes saanud

arvestada selle muudetud kujul kättesaadavaks tegemisega. Seega on kohtud tuvastatud asjaoludel

õigesti leidnud, et kostjate tegevus kujutas endast foto üldsusele kättesaadavaks tegemist

AutÕS § 13 lg 1 p 91 tähenduses.

18. Kahju tekitamine autoriõiguste rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 pst 5 tulenevalt eelduslikult

õigusvastane. Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab omal valikul kas VÕS § 1045

lgs 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt

käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka

VÕS § 1050 lgs 2 ning § 1052 lgtes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude

esinemist. Kuna kostjad on juriidilised isikud, ei saa nad vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lgs 2

ja § 1052 lgtes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu.

18.1. Kolleegiumi hinnangul saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma

käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja

tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka

Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3214815, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3212113, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3217313, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja

vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk

käibekohustust.

18.2. Kolleegium on üldist käibekohustust sisustanud isiku kohustusena tegutseda oma õigusi

kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised

isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3217313, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 32116112, p 10). Hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb

kolleegiumi arvates arvestada, et kostja II ajakirjandusväljaande väljaandjana ning kostja I

erakonnana kuuluvad oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende

tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel

(vt nt 3217313, p 11). Kostjatel lasus seega kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist

võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda

tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine.

18.3. Kolleegium märgib, et üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise aspektist tuleb

kostjatelt nõutava hoolsuskohustuse määra hindamisel arvestada ka asjakohase Euroopa Kohtu

praktikaga. Lahendis GS Media on Euroopa Kohus selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval

10(15)

2-14-56641

olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi

2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki,

arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil

autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud

kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on

kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need

hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on

toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost

veebis avaldada (GS Media, p 51).

Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on kolleegiumi hinnangul asjakohased ka juhul, kui

kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei

seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose

taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri

2014. a määrus kohtuasjas C348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson

jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel

asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks

tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka

sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte.

18.4. Kostja II on menetluses väitnud, et ta ei teadnud ega pidanud teadma, et internetist leitud foto

on autoriõigustega kaitstud ning et selle foto kasutamine rikub hageja õigusi. Kostja I on aga

seisukohal, et ta võis mõistlikult eeldada, et ajalehe väljaandja on täitnud seadusest tulenevad

kohustused autorilt nõusoleku küsimisega, mistõttu ta ei pidanud aimama, et kostja II avaldatud

bänneri taasavaldamine Facebooki postituses rikub kellegi õigusi. Maakohus leidis, et kostjad panid

rikkumised toime süüliselt, kuivõrd neil tuli eeldada, et tegu on autoriõigusega kaitstud teosega,

mida on võimalik kasutada vaid autori loal, ning nad oleksid pidanud kontrollima foto päritolu ja

õiguste kuuluvust. Ajavahemikus 14. september 2011 kuni 30. september 2011 luges maakohus

kostja II rikkumise tahtlikuks, leides, et sel ajal pidi kostjale II olema teada hageja õiguste

rikkumine. Ringkonnakohus ei ole kostjate süü küsimust eraldi analüüsinud, vaid on üksnes

märkinud, et kostjad ei ole süü puudumise aluseks olevaid asjaolusid esile toonud ega tõendanud.

Kolleegiumi hinnangul on kohtud kostjate süü küsimust otsustes ebapiisavalt käsitlenud. Arvestades

kostjate vastuväiteid oma tegevuse süülisusele, oleksid kohtud kostjate välise hooletuse

kindlakstegemiseks pidanud välja selgitama, kas kostjad rikkusid endal lasuvat objektiivset

hoolsuskohustust ehk käibekohustust. Jättes kostjate käibekohustuse sisu ja rikkumise piisava

põhjalikkusega analüüsimata, on kohtud rikkunud põhjendamiskohustust, mis omakorda võis viia

materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

Seejuures märgib kolleegium, et maakohtu põhjendus, mille kohaselt kostjad ei saanud internetist

leitud foto puhul eeldada, et sellel puudub autor või et teost võib vabalt kasutada, võib olla

asjakohane kostja II suhtes. Kohtud ei ole aga sisuliselt arvestanud kostja I väidetega ega

põhjendanud, miks kostja I oleks mõistlikult pidanud teadma, et kostja II on foto avaldanud ilma

autoriõiguse omaja loata, või miks oleks kostjalt I saanud mõistlikult eeldada selle kontrollimist, kas

kostja II oli foto avaldanud õiguspäraselt.

18.5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel hinnata, kas kostjad järgisid objektiivseid

hoolsusnõudeid vajalikul tasemel, st kas kostja II tegutses fotot bänneris kasutades, selgitamata välja

selle autoriõiguste kuuluvust ning küsimata õiguste omajalt luba foto kasutamiseks, vähemalt sama

hoolsalt nagu keskmine ajakirjandusväljaande väljaandja ning kas kostja I tegutses fotot sisaldavat

11(15)

2-14-56641

ajaleheväljavõtet oma Facebooki lehel postitades, selgitamata välja selle esmase avaldamise

õiguspärasust, vähemalt sama hoolsalt kui keskmine erakond. Kui kostjad jätsid tegemata

toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et

hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab neile ette heita

käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi.

19. Kolleegium ei nõustu kostjaga I, et tema tegevuse õigusvastasus on välistatud AutÕS § 19 p 1

järgi, mis näeb ette teose vaba kasutamise tsiteerimise teel. Viidatud sätte kohaselt on autori

nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime, kui see on teosel näidatud,

teose nimetuse ning avaldamisallika äranäitamisega lubatud õiguspäraselt avaldatud teose

tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui

terviku mõtte õige edasiandmise kohustust. Pooled ei vaidle selle üle, et ei kostja II ega ka kostja I

ei viidanud hageja fotot kasutades või bänneri koosseisus postitades hagejale kui foto autorile ega

näidanud ära teose nimetust ning avaldamisallikat. Seetõttu ei saa tekkida küsimust AutÕS § 19 p 1

kohaldumisest hageja ja kostja I vahelises suhtes. Kostjate omavahelised suhted ning kostja I

võimalik vastutus kostja II ees ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks.

III

20. Kolleegium ei nõustu kostjate etteheitega, et kohtud on eksinud hagejale tema varaliste õiguste

rikkumisega tekitatud kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel materiaalõiguse normide vastu.

Kohtud on määranud kahjuhüvitise VÕS § 127 lg 6 alusel nn hüpoteetilise litsentsitasu suurusena,

lähtudes esitatud tõenditest selle kohta, millise suurusega tasu hageja tavapäraselt oma fotode

kasutamise eest küsib ning palju kostjad oleksid pidanud hageja teose õiguspärasel kasutamisel

eelduslikult maksma. Seejuures on kohtud arvestanud ka muid asjas tähtsaid asjaolusid, nagu

kostjate rikkumise raskus ja ulatus.

Kohtud on õigesti märkinud, et kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole

vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju kostjad rikkumisega teenisid. Samuti nõustub

kolleegium kohtutega selles, et hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6

tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel,

kas kostjale II oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane foto ning milline oleks olnud selle

kasutamise eest makstav hind. Õige on kohtute seisukoht, et autoril on ainuõigus otsustada, kas,

kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada.

Asjakohased ei ole kostjate viited tsiviilasjas nr 32112406 tehtud otsuse pdes 14 ja 15 esitatud

põhimõtetele kahjuhüvitise suuruse arvutamise kohta, kuivõrd viidatud lahendi aluseks olevad

sündmused toimusid enne VÕS § 127 lg 6 täiendamist hüpoteetilise litsentsitasu nõudmist

võimaldava teise lausega. Samuti ei nõustu kolleegium kostja I etteheitega, et temalt varalise kahju

eest 2300 euro suuruse hüvitise väljamõistmisel ei ole kohtud piisavalt põhjendanud selle summa

suurust.

21. Kolleegium leiab, et kohtud on kostjatelt hagejale autoriõiguse rikkumisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel kohaldanud valesti materiaalõiguse norme.

21.1. Erinevalt enne 15. märtsi 2007 kehtinud AutÕS § 814 lgst 1, mis võimaldas autoril teose

õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

(vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3212710, p 13), on kehtiv AutÕS § 817 lg 1 p 1

viiteline norm, millest tulenevalt võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda

sellega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 kohaselt. Seega on

12(15)

2-14-56641

autoriõiguse rikkumise korral võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §des 1043 ja

1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lgst 2 tulenevalt kahju tekitamise

eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise

kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3215306, p 13).

21.2. Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase

absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk

VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis

reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi

nr 3215306, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju

hüvitamist, v.a § 134 lgs 4 sätestatud juhul. Kolleegium on seisukohal, et autoriõigused,

sh AutÕS §s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045

lg 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134

lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045

lg 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb

autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine.

21.3. Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju

hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel

juhtudel. Kolleegium märgib, et intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid

VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib

kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et

pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus

või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale

rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks

kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel

võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas

kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel

muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud

moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel

kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride

summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi

kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)).

21.4. Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C99/15 Liffers märkinud, et direktiivi

2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale

talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist

kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b

viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud

varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel

viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida

(vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lgt 1

tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud

isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele

nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27).

21.5. Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise

litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses, mille kohaselt kui kahju

hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse

13(15)

2-14-56641

rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes

muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse

kasutamiseks. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13

lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas

Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, leiab kolleegium, et

üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks

on lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse

kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu

seda eelduslikult ei hõlma.

21.6. Eelnevast tulenevalt tuleb kohtutel asja uuel lahendamisel hinnata, kas käesolevas asjas esineb

VÕS § 1045 lgs 4 ja §s 1046 kaitstud õigushüvede rikkumist, mis õigustaks mittevaralise kahju

väljamõistmist VÕS § 134 lgte 2 ja 6 järgi. Alternatiivselt on kohtutel võimalik hagejale tegelikult

tekkinud mittevaralist kahju, mis ei ole hõlmatud hüpoteetilise litsentsitasuga, arvesse võtta

VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel.

22. Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulude kohta märgib kolleegium, et ka see kahju on

VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045

lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. Kolleegium on seisukohal, et VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete,

mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on

tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust

täpsustavate VÕS § 128 lgte 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka

kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks

või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju

hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel

on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Seetõttu leiab kolleegium, et olukorras, kus on tuvastatud kahju

tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 ps 5 sätestatud

absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase

enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud.

IV

23. Kuivõrd asja arutamine jätkub maakohtus, ei pea kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustest

lähtudes vajalikuks vastata kõigile hageja kassatsioonkaebuse väidetele menetluskulude jaotuse

kohta. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et ei nõustu hagejaga selles, et ringkonnakohtu

otsustus jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldamise

ulatusega oli vastuolus TsMS-i või direktiivi 2004/48/EÜ sätetega.

23.1. Menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral reguleerib erinormina TsMS § 163

lg 1. Nimetatud sättest tulenevalt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. See, millisel viisil kohus

menetluskulud hagi osalise rahuldamise korral jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Otsustades

jaotada kulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, leidis ringkonnakohus kolleegiumi arvates

põhjendatult, et olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, tuleb

menetluskulude jaotamisel lähtuda hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist.

23.2. Kolleegium ei nõustu sellega, et menetluskulude poolte kanda jätmine vastavalt hageja

rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonile oli vastuolus direktiiviga 2004/48/EÜ, eelkõige selle

art 3 lgga 2 ning artga 14. Direktiivi 2004/48/EÜ art 3 lg 2 näeb ette, et liikmesriikide kehtestatud

14(15)

2-14-56641

meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste

jõustamise tagamiseks peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid tuleb

rakendada viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha

kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu. Artikli 14 kohaselt aga peavad liikmesriigid tagama, et

mõistlikud ja proportsionaalsed kohtukulud ja muud kulud kannab üldiselt kaotaja pool, välja

arvatud siis, kui see oleks ebaõiglane.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus hageja ise esitab kohtule põhjendamatult suure rahalise nõude,

mis toob kaasa hagi osalise rahuldamata jätmise ning sellest tulenevalt osa menetluskulude hageja

kanda jätmise, ei ole alust väita, et TsMS-i menetluskulude jaotust reguleerivad sätted, sh § 163 lg 1,

ei tagaks piisavalt tõhusaid õiguskaitsevahendeid intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks

(direktiivi art 3 lg 2) ning kohtukulude jaotamist vastavalt asja lahendamise tulemustele (direktiivi

art 14). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja peab kohtule rahalise nõudega hagi

esitades vastutama selle eest, et ta esitab oma nõude realistlikus ja põhjendatud suuruses. Samuti

peab hageja arvestama võimalusega, et kohus ei mõista hüvitist alati välja just hagis taotletud

summas.

23.3. Tulenevalt eeltoodust ning asjaolust, et asi saadetakse menetluse jätkamiseks tagasi alama

astme kohtutele, kes vastavalt asja lahendamise tulemusele määravad uuesti kindlaks ka

menetluskulude jaotuse, ei pea kolleegium vajalikuks küsida Euroopa Kohtult hageja taotletud

eelotsust direktiivi 2004/48/EÜ art 3 lg 2 ja art 14 (viimase asemel on hageja taotluses ilmselt

ekslikult viidanud artle 13) tõlgendamise kohta.

V

24. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174

lg 6 alusel alama astme kohtute otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.

25. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja eest tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 8 esimese

lause alusel tagastada Advokaadibüroo TRINITI OÜ arvelduskontole.

Villu Kõve

Ants Kull

Tambet Tampuu

15(15)